Škool III

  

Ruudu teeb neid.

Back on the track, 

ride on  

Hard as hell, though you did not expect 

What?! 

Candyman the dope jam 

Ice - the mad rhymer 

The pitch shifter 

The quick trigger

(Baxxter)

ŠKOOL I

ŠKOOL II

Geograafia on õieti potentsiaalikas tund ning on läbi aja tähendanud paljusid erinevaid asju. Kolmekümnendatel näiteks andis see teada, milliseid maailmajagusid on, milliseid on maid, kuidas seal elatakse ja mida toodetakse, milliseid loomi elab neis paigus. Äärmiselt mõistlik mõte tunni tegemiseks - lühiülevaade maailmast. Tänapäeval on asi veidi keerukam, fragmenteeritum ning võiks öelda ka, et igavam. Kuid peab tunistama, et ma ei oska geograafia kohta suurt midagi rääkida, sest suurema osa ajast pärast seda, kui metsas elav rästik, vooremaa ja ravimuda leiukohad Eestis mööda said, anti mulle geograafiat pahategelikult halvasti. Õpetaja asemel oli konkreetne jõmmboi, kelle iga jumala kui tund koosnes sellest, et ta luges meile ette, mida üles kirjutada, meie kirjutasime, lõpus olid kordamisküsimused, vahel tuli kontrolltöö, vahel tunnikontroll. Täiesti keskaegne meetod. Kahtlemata on antud meetodil õpetamine lihtne nii õpetajale kui õpilasele, kuid see on äärmiselt igav ja mulle tundub, et vähese kasuteguriga. Lisaks jääb ebaselgeks, mida õpetaja seal teeb. Sellise asja tegemiseks on juba masinad. Mahavisatud aeg. Hiljem sai temast meile klassijuhataja, ta oli oluliseks teguriks, miks ML, JS ja RK klassi ei lõpetanud (teiseks oluliseks teguriks oli see, et me ei käinud üldse koolis, aga on mingil määral võimalik, et me oleksime rohkem koolis käinud, kui klassijuhataja ei oleks olnud avalikult vaenulik). Aga vähemalt ta ei diskrimineerinud, kuulu järgi olla veel pool klassi istuma jäetud või välja visatud, enne kui ta koolist lahkus. Üldiselt ei heida geograafiale eriti midagi ette. See võiks natuke rohkem olla nagu kirjeldus maailmast, kui teaduse baasehitus. Ka bioloogiale ei ole mul eriti üldisest erinevat kriitikat. Bioloogia puhul on muidugi see häda, et mulle tegelikult meeldis bioloogia ning ma sain sellega hästi, nii et see võib minu otsuseid mõjutada.

big ben

Võõrkeeled. Need jagunevad A-keeleks, milleks on enamasti inglise keel, mis omandatakse suhteliselt hästi ja B-keeleks, mis omandatakse üsna nigelalt, mis iganes ta ka ei oleks. Inglise keele õppevahendid on suhteliselt varieeruvad, neid on palju ja need on tihtilugu hästi tehtud. Kuid see ei ole muidugi põhjuseks, miks inimesed selle keele omandavad; see omandatakse, sest see on regionaalne rahvusvahelise suhtlemise keel, ingliskeelne kultuur on äärmiselt kättesaadav. Ma olen kindel, et minu isiklik kohalikku keskmist ületav inglise keele tase võlgneb palju enam tänu arvuti-rollimängude mängimisele, ingliskeelse muusika kuulamisele ning foorumite lugemisele kui õppetundidele, olgu nad halvad või head. Lihtsamalt öeldes, see omandus iseenesest, muude tegevuste kõrvalproduktina. Kui me hästi tähele paneme, siis me leiame siin ühisosa eelsti keele omandamisega. Keele omandamise aluseks on kultuurihuvi. Märkimist väärib ka see, et kui ühel aastal oli Koplis täielik inglise keele õpetajate kriis - neid vahetus aasta jooksul neli, kellest pooled olid enamuse ajast haiged ja viimane oskas ise inglise keelt äärmiselt halvasti - ei mõjunud see kellegi edasijõudmisele või tasemele eriti halvasti. Lihtsalt närvidele käis, et kool ei saanud hakkama sellega, milleks ta kutsutud ja seatud on.

Muud keeled omanduvadki põhiliselt halvemini sellepärast, et ligipääs näiteks saksa- või venekeelsele kultuuriruumile on oluliselt keerulisem. Sa ei satu sellele niisama peale, sa pead tegema teadlikke valikuid, et kuulata vene muusikat, vaadata vene filme ja lugeda vene kirjandust (või mängida vene mänge). Üks mu tuttav tütarlaps leiutas õige geniaalse võõrkeele õppimise meetodi - sa loed selles keeles Harry Potterit. Keelekasutus on suhteliselt vähenõudev, sa juba tead, mis seal toimub, aga samas viitsid selle uuesti läbi lugeda tänu Harry Potteri veidrale üleloetavuse kvaliteedile. Enda venekeelseks pagasiks saan lugeda tähestikku ja umbes tuhandet sõna, mida ma oskan kuidagimoodi lauses kasutada, nii et vene rekkajuhiga või Afganistanis kõike näinud ja inimese tapnud mehega saab enam-vähem räägitud, kujuures tuleb tunnistada, et mul on antud asjas ka mõningane omahuvi ja ma olen pea kindel, et enamusel, kes antud ainet koolis kuus aastat õppisid, on veel halvemini.

Kahjatsusega peab nentima, et ka võõrkeeleõpetus ei täida oma otstarvet sugugi rahuldavalt. Baasteadmised on iseenesest tänuväärsed, kuid sääraseid baasteadmisi ma ootaksin pigem ühelt õppeaastalt, kui üheteistkümnelt või kuuelt. Võib-olla on just vaheldus halb mõte? Äkki annaks paremaid tulemusi, kui iga käesoleva asjaga tegeletaks kolm tundi järjest? Ma ise ei tee midagi nelikümmend viis minutit, nelikümmend viis minutit on tüberalt lühike ajajupp, kõike tehakse vähemalt kolm tundi. On seda testitud? Faasiks üldse selle jooksmise ja karjumise osa koolisüsteemist välja, tüübid ainult istuvad, toit tuuakse ka klassi ja vahepeal tehakse jõudu, et staatilist energiat maandada ja et küür selga ei tuleks ? Suht fasces värk muidugi, aga ma arvan, et võimalik, võib-olla isegi positiivne muutus. Kunstikoolis oli suhteliselt väga vähe jooksmist ja karjumist, see on siis Kevade tänava kunstikool, mis tegeleb ainult kunstiga.

teadagi

Siin on põhimõtteliselt ka ära öeldud, mida ma kehalise kasvatusega teeksin. Iga päev mingitlaadi võimlemine perioodiliste vahemike tagant, mida kõik teevad suure rõõmuga, sest see on midagi muud, kui kogu aeg, kui keegi tahab joosta, tantsida või palli mängida, on tal võimalik teha seda oma hüvast vabast ajast. Õpetaja teeb samuti jõudu, see kulub tallegi ära. Võistlusspordi populaarsus ühiskonnas on juba täiesti küllaldane, vaevalt, et see välja sureks, kui sellega enam koolis ei tegeletaks. Siinkohal ei ole tegemist ainult traditsioonilise "intellektuaal vihkab sporti" diskursusega (kuigi intellektual veits ikkagi seda sporti ka vihkab), vaid põhimõttelise vastumeelsusega kehalise kasvatuse riiete omamise ja kaasavõtmise sundusele. Kooli juures võiksid endiselt töötada vastavad vabatahtlikud huvialarühmad.

Inimese-õpetus, kodaniku-õpetus, filosoofia, psühholoogia ja meedia, õnnetute hajateadmiste tunnid, mida keegi tõsiselt ei võta ja mis tulevad ja lähevad jätmata jälgegi sellest, et nad kunagi üldse olnud oleksid. Ma olen ülimalt skeptiline kõige suhtes, millele pühendatakse ainult kolmveerand tundi nädalas. Enamik neist ainetest on ühendatavad mingi muu ainega (filosoofia - ajalooga, inimeseõpetus - bioloogiaga), ning antud vähene materjal, kui seda sel kujul anda, kinnistuks ilmselt paremini, kui sellele pühenduda põhjalikult terve mingi ühe õppeperioodi (nt veerandi) kestel. Jälgi seda liigutust: mitte iga veerand üks tund nägalas, vaid ühel veerandil neli tundi ndalas ning pärast seda enam mitte, pärast seda on midagi muud. Rocca-al-Mare koolis käivad juba sellesuunalised liigutamised.

robotipea

Arvutiõpetus. Täiskasutu. Noorem põlvkond tunneb masinat üldiselt paremini kui vanem ja kui leidub mõni üksik, kes tõepoolest ei tunnegi, ei oma arvutit ega tee sellega asju, siis on see ennemini tervistav mitmekesisus. Arvutiõpetuses õpetatakse inimesi halvasti ja ebaintuitiivselt kasutama programme Word ja Excel, kasutades õpetamisel eestikeelset sõnavara, kui tegemist on ingliskeelse programmiga (veerujagaja, anyone?) Antud kasulikke teadmisi jagades puudub täielikult selgitus, mida täpselt nendega on võimalik peale hakata. Arvutiprogrammid on mõeldud kasutamiseks ja seetõttu lihtsad, neid õpetab kasutama tegemise vajadus (vt ka: intuitiivselt tean hästi, tabel ajab segadusse).

 Kirjatehnika. Sellega tegeletakse vist ainult üks aasta, misjärel suundutakse kätteõpit' kirjatähti kasutama, mis on kena, õigustatud ning orgaaniline viis tunni lõpetamiseks, kuid mul on siia juurde üks lugu rääkida. See räägib üheksateistkümneaastasest RK-st, kes üritab parajasti Tartus keskharidust omandada. Ta tuleb mõtele, et kui vanasti suutsid inimesed sulega äärmiselt kaunis kalligraafilises kirjas kirjutada, nagu nii umbes kõik inimesed, kes üldse kirjutada mõistsid, miks see siis tänapäeval teistmoodi peaks olema. Seejärel disainis ta endale ilusad tähekujud ja pühendas nädala ilusasti kirjutamisele. Käekiri on siiamaani haruldane, ennem oli kole ning konarlik nagu lapsel. See lugu sisaldab omaenda peamõtet.

töpa õpikut ei olnud päris elus kunagi kuskil

Töpa. Biiz-deets nagu, vaata mulle silma ja ma ütlen sulle ausalt: töpa üks mõttetu huijoovitamine oli. Algklasside töpa oli salaja kunstiõpetus ning õpetas põhiliselt liimi ja kääridega ümber käima, tutvustades vahele sääraseid mõttetuse arhitektuuri ning halva maitse musternäidiseid, nagu värvilise paberi tükkide kleepimine äratarvitatud jogurtitopside külge, et need meenutaksid jäneseid. Sellised obstsöönsused vaheldusid siiski relatiivselt normaalse klassikaga, nagu laevukese voltimine ja ökonoomne lumehelbekese väljalõikamine. Viiendast klassist löödi poisid ja tüdrukud lahku, tüdrukud jäid tädidega käsitööd harrastama, poisid aga nägid elusat vanameest, kes istus keset erinevaid masinaid ega tundnud absoluutselt mingit huvi ei töö ega õpetamise vastu. Alul pidi vineerist linnukese välja saagima, seejärel tegema puidust joonlaua... ja siis jäi see asi kuidagi kinni, mul on tunne, et puidust joonlauda võis ette näidata iga viimane kord ja selle eest mingi numbri saada, mis ühtis täielikult eelmisega. Võimalik, et sellega oli selline teema, et ta kirjutas hinde otse joonlaua peale ja see tuli pärast taaskasutuse tarbeks liivapaberiga maha tõmmata. Hakkajamad poisid teritasid pussiga pulkasid või avastasid algelisi füüsikateadmisi, nagu "pliiatsit vastu töötavat treipinki hoides läheb see suurest hõõrdumisest tossama". Mul on tunne, nagu poleks õpetaja sageli ka klassis olnud. Ajateljel edasi jõudes asendub üks vanamees teisega ja puit metalliga, joonlaua asemel saab kuningaks raudteenaelast pisikese vasara tegemine. Vasarat tehti minu mäletamist mööda nii kaks-kolm aastat. Paar poissi, kes asja vastu sügavamat huvi tundsid, said ehitada mingit muud vidinat, aga see oli absoluutselt ebakohustuslik, põhiline oli leige appear working. Siis juhtus antud õpetaja surema, tema asemele tuli üks särtsakam vanamees, kes ütles, et eelmine õpetaja oli soss-sepp ja tema töömeetodid olid persest pärit ja meie puhul on tegemist hullumeelsetega, sest me oleme kunstiklassist, nii et me ei õpi niikuinii midagi tegema (arvestamata sellega, et rõhuv enamus klassist olid täiesti harilikud poisid, kes käisid seal sellepärast, et kuskil koolis ju käiakse). Sellele järgnes... võib-olla tõesti veidi vasarat uute meetodite järgi ja koos karastamisega? võib-olla veidi midagi, mida nimetati teooria osaks? Aga põhiliselt siiski lugusid nõukogude sõjaväest ja roppe anekdoote. Millest mõlemil on teatud kultuurilooline väärtus. Siin me näeme, kuidas riigiteenistujad luuslanki löövad, kui nad on mõistnud, et ei nende töö ega selle tulemus ei ole absoluutselt üheski mõttes oluline ja keegi ei kontrolli neid kunagi. See on möödalastud võimaluste tund. Majakovskil oli midagi seeriasse, et on töid me maal nii palju ja igaüks neist sama hea. Selle värgi asemel, mis tegelikult õppimata jäi oleks võinud õppida: õues lehti riisuma, vaadata, kes kaevab loetud aja jooksul tühermaale kõige suurema augu, oleks võinud ühe koridori konkreetselt ära määrida, lõikudeks jaotada ja inimesed pesema õpetada, oleks võinud kodust lasta midagi räpast kaasa võtta ja seda käsitsi pesema õppida, oleks võinud õppida kingi viksima, elektrikontakti parandama - igasuguseid igapäevaseid praktilisi oskusi saaks õpetada. Aga ei. See värk oli suuresti niimoodi juba nõukogude ajal - taat rääkis, et tema tööõpetuse tähtteoseks oli jälk riiv, mis tehti naelu läbi pleki tagudes, mis töötas oluliselt halvemii, kui kaubandusvõrkudes saada olev riiv, milliseid oli lademes. See, mida tüdrukud tegid, andis võib-olla vähemalt mingeid reaalseid oskusi, kuigi "ema või vanaema teeb kodus ära" oli siiski laialt levinud praktika. Samuti õpetavad nad Mudlumi jutu järgi ning ka mujalt allikatest kontrollides krooniliselt ebaõigeid, mitte kõige efektiivsemaid töövõtteid. Kuskil süsteemis on mingitlaadi viga sees. Samamoodi ütleb rohkem kui üks algklasside õpetaja plastiliini kohta "plasteliin", mis on ebaõige ning õigest koledam sõna. Samuti ei kipu nad teadma, et valge akvarell on vuhvel ning võimatu objekt ja seda pole ülepea olemaski ja sellisena ei saa seda ka päkapiku mütsituti juures kasutada. (Hilisem analüüs pakkus võimaluse, et tööõpetuse tund ei ole niivõrd töövõtete omandamise tund, kuivõrd töö tegemise - see seletaks, miks sedasama asja aastaid järjest peab tegema.)

Kunstitunnis ma õpetaksin õpilasi põhiliselt kriitiliselt mõtlema ja laseksin neil kasutada erinevaid materjale. Oskused tulevad teadupärast ise või harjutamise pealeseetõttu on parim, mis saab teha, muuta ettevõtmine nii piisavalt cooliks, et teiks kasvõi mingisugune suhtumine kunsti üldisest ägedusest ning vajalikkusest. Põhimõtteliselt oleks ka see, kui ma ütleksin iga kord neile lihtsalt "Joonistage mulle üks pilt", kõvasti parem kui see, mis harilikult on.

Siin ma olen nüüd heast tahtest õpetanud, kuidas repressiivaparaati paremaks muuta. Repressiivaparaadiks jääb ta sellegipoolest, ta on riigi osa, mis on kodanliku maailma osa, mis kumbki on repressiivaparaat. Ka kõige humaansem ja paremini korraldatud kool, kuhu ei pea tulema, kuid tahetakse ikkagi tulla, on ikkagi repressiivaparaat. Aga samas ei saa seda vaadata täiesti must-valgelt - see, kui tööline ei pea töötama kuusteist tundi, vaid kaheksa, on vähem represseeriv, kool, kus ei peksta, on vähem represseeriv, rohkem vaba aega on parem kui vähem vaba aega. On olnud repressiivsemaid koolisüsteeme, kui tänane keskmine, kust ei ole tulnud säravamaid tähti ja suuremaid võitlejaid, kui praegused -neid tuleb kogu aeg üsna sama palju. Samuti pakub huvitavaid andmeid statistika - kui meie koolid ei olegi funktsionaalsuselt maailmas viimaste seas ning annavad võrdeliselt korraliku teadmistehulga, on nad kindlasti ühtede vihatuimate seas. Peamine asi, mis teeks kooli paremaks, oleks rohkem normaalseid inimesi koolisüsteemis (elu lõpuni jääb mulle meelde, kuidas mu kallis vanaema ütles, kui ma väitsin, et õpetajad peaksid kõrgemat palka saama, et õpetajad ei peaks midagi saama, et ta on eluaeg väikese palgaga õpetaja olnud ja et ta ei pea ennast mingiks heaks õpetajaks, aga et enamus teisi on täiesti kohutavad nii õpetajate, kui ka inimestena. Peamine asi, mida saab teha lapsevanem, on jätta oma laps koduõppele, millise liigutusega ta propageeriks antud käitumist. See aga eeldaks inimestelt normaalsust. Normaalsed inimesed - miks neid nii vähe on?