Hardo Aasmäe, tagurlik kodanlane

Hardo Aasmäe, entsüklopeediliste teadmistega inimene ja “visionäär”, on Eesti ajakirjanduse go-to guy, arvamusliider juhuks, kui mingi üleskerkinud teema vajab käsitlemist. Ta on “vabamõtleja”, seistes näiliselt kõrgemal poliitilisest lehmakauplemisest. Lisaks sellele näeb ta välja mõmmilik-vanaisalik ja tundub sõbralikuna, justkui tark patriarh, rahvamees (seda muljet tugevdab ka tema lumivalge juuksepahmakas). Aasmäe teab palju ajaloost, olles lugenud hunnikute viisi raamatuid. Ta kuulub peale Tarkade Klubi ka Rooma Klubisse.

Rooma Klubi on mõttekoda, mille liikmeteks on ka Mihhail Gorbatšov ja Hollandi kuninganna Beatrix. Selle organisatsiooni pakutavad lahendused on enamjaolt hägused, igasuguste trikkidega välditakse klassivõitluse primaarset tähendust ajaloos, kuskil ei mainita Karl Marxi. Selle asemel aetakse üldiselt neoliberalistlikku ja udust jama “uuest teest maailma arengus” jms. Rooma Klubi on “mõttetalgute keskkond ning uurimiskeskus, mis keskendub loovusele ja algatusvõimele”, “grupp teadlasi, ökonoomikuid, majandusinimesi, kõrgetasemelisi avaliku sektori töötajaid, valitsusjuhte ja endisi valitsusjuhte üle maailma”. Nagu Bob Dylan laulis: “You don’t need a weatherman to know which way the wind blows” – Rooma Klubi pole kindlasti tööliste sõber, kuid samas pole see ka padureaktsiooniline.

Puhtempiiriliselt on Hardo Aasmäega kõik enam-vähem korras. Ta teab hämmastavalt palju fakte. Küsimus on selles, kuidas ta neid fakte tõlgendab, millise maailmavaate ta nendest loob. Uurides seda tõlgendavat aspekti, lugedes Hardo Aasmäe sõnavõtte ja intervjuusid, tema arvamusi maailma asjadest, avaldub ilmekalt tema järjekindel ja süstemaatiliselt tagurlik ideoloogia. Sõbralikult mõmmilt maski maha rebides tuleb ilmsiks reaktsioonilisusest kisendav mustasajaline konservatiiv, kes oma värvikamatel hetkedel läheneb krüptofašismile.

Aasmäe ja kapitalism

Hardo Aasmäe on öelnud: “Kapitalismi tänasel mudelil tundub olevat võhm väljas. See on vedanud inimkonda väga hästi kolmsada aastat. See on elujõuline vaid tarbimise kasvu tingimustes, aga jõukas maailm, mis on olnud selle eesotsas, ei suuda rohkem tarbida.” Ta jätkab: “Kõige tipp on õhu müük ehk süsihappegaasikaubandus, kus kaupa õigupoolest polegi. Tarbimist mõeldakse üha rohkem välja. See on kapitalismi mudeli lõpu algus. Üleminek uuele mudelile võib kesta ehk sada aastat.”

Aasmäe kriitika on näiliselt progressiivne, ta selgitab kapitalismile omast pidevat akumulatsiooni ja turgude otsimist, uute vajaduste väljamõtlemist. Kas sellest võiks järeldada, et Hardo Aasmäe tahab kapitalismi asendada millegi sotsialismilaadsega, isegi kui see tuleks ilma revolutsioonita, “saja aasta jooksul”? Vastus on ei: “Aasmäe hinnangul praegu täiustatakse kapitalismi aurumasinat, kuigi tegelikult oleks vaja mõelda kapitalismi reaktiivmootori peale” (minu kaldkiri).

Seega, kapitalismi huku asemel, rõhutute vabanemise asemel kurnavast oravarattast sotsialismi kaudu, propageerib Hardo Aasmäe “Kapitalismi 2.0″: uut, tehnoloogilisemat, säästlikumat kapitalismi – kimäärlikku Inimnäolist Kapitalismi, mida on aja jooksul otsitud ja otsitakse edasi kui Püha Graali, kuid mis de facto tähendab reformeeritud kapitalismi. Siin avaldub tema idealistlik naiivsus. Aasmäe oma ühiskonnateadusliku haridusega peaks teadma, et kapitalismi seadused sõidavad teerullina üle igasugustest “planeeritud uuendustest”, kõiksugu mõttekodade ja Rooma Klubide ilusatest lahendustest. Kapitalismi seadused eiravad reformistlikke suunamispüüdlusi sama jultunult, nagu antagonistlik lõvi eirab taltsutajat, või nagu autobuss filmist “Kiirus” eirab liiklusreegleid. Niisamuti kui too autobuss, sõidab kapitalism – juhul, kui seda vägivaldselt ei kukutata – hiiglakiirusega kokkupõrke suunas, ja sel puhul ei õnnestu idealistlikel Keanu Reeves’idel bussi enne õnnetust reisijatest evakueerida.

Kapitalistliku reaktiivmootori suunas

Tee selle “uue mudeli” juurde saab olema okkaline. Siin on Hardo Aasmäe nõus Angela Merkeli, Jürgen Ligi ja teiste neoliberaalidega: “me kõik” (ehk siis peamiselt töölised) peame kannatama kärpeid ja alanevaid elustandardeid. Hüvasti heaoluühiskond! Pensionäridel tuleb unustada oma “kõrged ootused” ja töötada kuni surmani, kokkukukkumiseni Maxima lihaletis. Sest selline on karm reaalsus, pole midagi teha.

Hardo Aasmäe ideoloogia avaldub sümptomaatiliselt ühe küsimuse vastuses ajakirjanikule:
Ajakirjanik: “Kust on tekkinud, ja Vene teadlaste arvates puhkeb peagi lausa õitsele, maailma uus panganduskriis?“
Aasmäe: “Eks siingi ole oma süü just nende abivajajate arvu suurenemises. Kõrgelt arenenud riikides on tegemist vana majandusmudeli säilitamise agooniaga, kus ei taheta vanast elustandardist loobuda. Seda ei saavuta aga muidu, kui uue raha laenamisega. Nii ongi minu arvates pool maailma, suur osa keskklassist ehk kuldsest miljardist, elanud üle jõu, isegi USA.“

Siin, selles väga tähtsas küsimuses, on ta kas halvasti informeeritud või – mis on tõenäolisem – teadlikult valelik ja hämav. Siin hakkab tema meeldiv rahvalik mask maha tulema ja selle alt avalduma jõhker klassipositsioon. Kas Hardo Aasmäe, tuntud mälumängija, suur lugeja ja faktide sõber, on arvesse võtnud neid statistilisi fakte: sel aastal hindas Maailma Jõukuse Raport, et 2010. aastal kontrollis 103 000 inimest 36,1% maailma rikkusest (võrreldes 35,5 protsendiga 2009. aastal). Inimeste arv USAs, kellel oli investeerida rohkem kui miljon dollarit, tõusis 8,3 % võrreldes aastaga 2009. Globaalne miljonäride ja miljardäride raha hulk suurenes 9,7% – 42,7 triljoni dollarini. Tendentsid rikkuse kontsentreerumise suunas toimuvad igal pool maailmas. Need numbrid, need faktid näitavad selgelt, et me pole “kõik ühes paadis”; ei – kapitalistid on luksuskaatrites, rüüpavad šampanjat ja irvitavad tööliste katsete üle hoida veepinnal armetuid parvekesi. Süüdistada keskklassi ja abivajajaid “üle jõu elamises” ja kriisi tekitamises on silmakirjalikkuse tipp!

Kas hr. Aasmäel kui “visionääril” on välja pakkuda viis, kuidas seda hiiglaslikku rahahulka – mis on saavutatud tööliste suurenenud ekspluateerimise ja finantsspekulatsioonide arvelt – veidigi ümber jagada, kuidas seda meeletut ebavõrdsust natukegi vähendada, selle asemel, et süüdistada pensionäre ja teisi kapitalismi kriisi ohvreid?

Ei, selle puhul kõlab temalt tähenduslik vaikus.

Maaslamaja löömine

Hardo Aasmäe neoliberalistlikud lahendused kriisile käivad käsikäes tema spenglerliku pessimismi ja poliitiliselt korrektse, kultuuripõhise, ajakirjanduse poolt aktsepteeritava rassismiga (millest tuleneb universalismi ja eri kultuuride kooseksisteerimise väidetav võimatus). Tema “multi-kulti” ja immigratsiooni vastased banaalsed tiraadid ei erine põhiolemuselt massimõrvar Breiviku omadest. Samuti on Aasmäed selgelt mõjutanud neokonservatism ja Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke jaburus, mis väljenduvad näiteks islami orientalistlik-essentsialistlikus käsitluses. Nendes hoiakutes sarnaneb ta teiste “tavaliste kahtlusalustega”, kellest tuntuim on Eesti filisterluse dojään, wannabe-Napoleon Mart Helme.

Süstemaatiliselt ja kiuslikult lajatab Hardo Aasmäe ajakirjanduses hoope prekariaadi, vähemuste, kõige vähem kindlal alusel olevate ja enimhaavatavate ühiskonnakihtide pihta: olgu nad mustlased, “siestat pidavad” lõunaeurooplased, geid, immigrandid, Eesti venelased jne. Seda tehes puhub ta aina lõkkele väikekodanluse hulgas niigi hõõguvat viha nende vastu, jättes tegelikud süüdlased (praegusel juhul finantskapitalistid) rahule. Aasmäe argumendid on pakendatud respektaablisse, “tavamõistuslikku” paberisse, nii et tema “käed jäävad puhtaks”; ta tegeleb osavalt reaktsionäärliku koeravile puhumisega, varjudes Targa, Kontemplatiivse Vanamehe rolli taha. Selle asemel, et ühiskondliku arvamusliidrina seista vastu kriisiaegadele omasele hiilivale fašismile ja kasvavale ksenofoobiale, valab Hardo Aasmäe äärmise vastutustundetusega hoopis õli tulle!