Jumal. Armastus. Kommunism. (3. osa)

LIKE MY COMMUNISM! 

El "L" Lissitzky - "Uus Inimene"

Meeldetuletuseks: kommunismi all peame me silmas hüpoteetilist tulevikuühiskonda, millele on omane kõigi inimeste võrdne ühiskondlik seisund, materiaalsete väärtuste küllus (kõigile jagub) ja see, et inimene ei pea enam äraelatumiseks oma tööjõudu müüma. Olulisteks tunnusmärkideks võib nimetada ka seda, et kommunistlikus ühiskonnas on inimesed palju mõnusamad ning normaalsemad, kui tänapäeval ja kõik ei käi sulle igal sammul närvidele. Samuti on oluline, et kommunism on tõhusam ja efektiivsem kui sellele eelnevad ühiskonnavormid. Sotsialism on sellele eelnev hüpoteetiline tulevikuühiskond, kus palgatöö ja riik ja muud sellised ebaseksikused eksisteerivad veel, aga rikastumine teiste töö arvel ja klassivahed on hävitatud. Ka see peaks Marxi teooria järgi olema efektiivsem, kui kapitalistlik tootmine, mille järgi me saame edukalt tuletada, et Nõukogumaal ja muudes kahekümnenda sajandi ettevõtmistes, mis ennast sotsialismi- ja kommunismiideega kokku tegid (ja idee enestega), ei toimunud tegelikult mingit sotsialismi ega kommunismi. Toimus, võib öelda, sellesuunaline põnev ning õpetlik üritus, mis on nüüdseks läbi saanud.

 Kommunistlik maailmavaade algab aga sellest, et maailm, kus me hetkel elame, on kõntsane sitanikerdis, eeldab parema maailma võimalikkust ning nendib viimaks, et sellesse paremasse maailma ei ole võimalik jõuda "rahuliku arengu kaudu seaduse raamides". Rahulik areng seaduse raamides, kui võtta sarnane kurss inimlikule heaolule, viib sinna, kuhu see on viinud Skandinaaviamaades, süsteemini, kus töötu saab enda eest, oma korteri eest, oma koera eest ja oma koera varju eest üsna mõnusaid abirahasid. Kui me aga vaatame, kust see raha võetakse, ei erine see suurt tavapärasest kapitalistlikust süsteemist. Kuna oma maa töölise ekspluateerimine on muudetud üpris tulutuks, ekspluateerivad nad võõrtöölisi, annavad immigrantidele neid töid, mida põhjamaalane enam teha ei taha ja liigutavad oma tehaseid arengumaadesse. Mõnes mõttes on õigus neil, kes sotsiaaldemokraatiat sotsiaalfašismiks kutsusid - see loob sellise rahuliku, pehme, sõjatu härrasrahva, kes on lisaks endaga äärmiselt rahulolev ja leiab, et süsteem, mille nad on loonud, on täiuslik, et see on nüüd valmis, inimkonna tippsaavutus. Reaalsuses eeldab selline süsteem toimimiseks aga seda, et alati on kuskil keegi, kes on viletsam, halvemas seisus ja valmis igasuguse palga eest igasugust tööd tegema. Kui arengumaadel hakkab paremini minema, siis tõusevad arenenud riikides toodete hinnad ja kapitalist saab vähem kasumit, see on selge. Kui kapitalist saab vähem kasumit, siis tuleb riigikassasse vähem raha, töötu tüübi koera varjule ei jätku enam ja sotsiaaldemokraatia on kriisis. Heaks traditsiooniliseks lükkeks on soovitada töötul tüübil seejärel endale töö hankida või ettevõtjaks hakata. Töö otsimisega on põhiliselt halvasti see, et iga tehnoloogiline edasisamm, tootmise efektiivistamine tähendab seda, et inimtööjõudu läheb vähem vaja, mis tähendab, et masinaid ei kasutata vaid seal, kus masinad veel ei oska, või kus inimtööjõu kasutamine tuleb odavam, ettevõtlus seevastu baseerub inimestes kunstlike vajaduste esilemanamisel, mille jaoks nad raatsiksid raha raisata. Ühiskonnas, kus inimeste ostujõud just langes... saate ise ka aru, eks?

El "Fucking" Lissitzky

 Kapitalismi vastu räägib ka see, et varanduslik ebavõrdsus on fundamentaalselt ebademokraatlik. Raha on võim, see on suhteliselt selge ega vaja tõestamist. Raha läbi on võimalik maailma mõjutada, inimesi tööle panna, oma plaane reaalsusesse tõlkida. Rikkal on enam võimu maailma üle kui vaesel. Seda aga, kellele rohkem raha kuulub, demokraatlikul teel ei valita. Erinevate tööde eest tasutakse suhteliselt meelevaldse erinevusega ning kõige rohkem raha on ettevõtjail. Ettevõtja on justkui selline maagiline elukutse, kus sa saad raha liigutamisest järjest rohkem raha, mis teeb sind järjest võimsamaks, kui sa piisavalt osav liigutaja oled. Jälgi: sa teed kapitalimahutuse: ostad endale helitehnikat ning hakkad seda laenutama. Ajapikku teenib see ennast tagasi. Seejärel hakkab see teenima kasumit. Äri läheb nigelamaks, kui keegi enam helitehnikat laenutada ei taha või kui keegi teine teeb seda odavama hinnaga, mis tekitab sellist konkurentsi, aga kui sa oled kaval, siis loodetavasti on sulle vahepeal nii piisavalt kapitali kogunenud, et sa saad uue mahutuse teha. Jee. Kapitalist on oma olemuselt üsna nagu uus mõisnik - talupoeg töötab härra põllu peal, vili läheb härrale, aga pisku saab holopp endale ka koju kaasa. Uuendus seisneb põhiliselt selles, et talupoeg võib hea tahtmise ning vedamise korral ise ka härraks trügida. Olukorda ei muuda oluliselt, et holopil kodus televiisor, pesumasin ja mikrolaineahi on, niimoodi saab paremini kasumit, kui holopp ka värki osta saab, mitte ainult härrad, orje on kõvasti rohkem kui isandaid.

No ei meeldi mulle see värk. Marx ütles, et kapitalistlik süsteem istub rahva kukil nagu vampiir ja küsis: "mismoodi on võimalik, et kapitalistlik majandussüsteem teenib kasumit, kust see tuleb?" ja vastas ise: "see on inimestelt röövitud töö".

 See muidugi ei ole ainus asi, mis tänapäeva maailmaga valesti on. Toosama Marx tahtis kirjutada põhjaliku kodanliku ühiskonna kriitika, aga isegi esimest osa ei saanud valmis - "Kapitalile" oleks järgnenud veel "Palgatöö", "Maaomandus", "Riik", "Väliskaubandus" ja "Maailmaturg". Selle teose raames ei saa minust Marxi töö lõpetajat. Ja vaevalt, et üldse kunagi.

 Aga miks üldse olla kommunist? Ei ole ju mingit garantiid, et see kunagi tegelikult tuleb ka, veel vähem, et see endast niipea märku annab (kuigi lootusrikkamad hinged võivad muidugi iga väiksema kriisi, sõja või terroriakti puhul hõisata: "See pauk läks nüüd küll õigesse kohta! Varsti laguneb kogu ehitis koost!"). On ka teistsuguseid tulevikunägemusi. Selliseid, kus igaüks kannab relva ja kivisüsi on jälle väga tähtis, ja selline, kus iseloodud kataklüsm neelab Maa ja viskab inimkonna tagasi... feodalismi. Või see Spengleri oma, kus tsivilisatsioonil on algus ja lõpp ja tulevad peale uued tsivilisatsioonid ja niimoodi üsna lõpmatuseni. Või see, kus maailm on valmis ja me peaksime selle üle rõõmustama sellisena nagu see on ja kui meil läheb halvasti, siis see tuleb sellest, et me oleme viletsad inimesed. Aja jooksul läheb muidugi paremaks ka ja palgad tõusevad ja autosid hakatakse orbiidile parkima, aga põhiolemuses jääb kõik samamoodi. Või võta Ragnarök või Ilmutuseraamat või Kalevipoja tagasitulek. Ega ma oma põhjendusi saa ju tõe pähe võtta, inimene leiab ikka sellele põhjendusi, mis talle juba meeldib.

El "Fuck you don't you know I'm" Lissitzky

 Well, see on vist peamiselt sisemine sund kõrgema eesmärgi järgi. Lihtsalt iseenda või mõnede lähemate inimeste pärast hommikul üles tõusta - see ei tundu inspireeriv, see on nagu kohvi joomine, ma teen seda niikuinii. Oma elu Eestile pühendada tundub samuti üsna jabura mõttena - praeguse rahvusdiskursuse käest pääsen ma sama palju, kui meessoo hulka kuulumisest koos kõigi lisadega. Eestlasena sündinuna teen ma kõik niikuinii Eestile, isegi, kui ma seda sugugi ei taha ja ükspuha, mis asi see ka ei oleks. Kaunimat sihti, kui "kõik inimesed paremaks ja õnnelikumaks" ei ole ma tänini leidnud, ja ei tea, kas lähebki tarvis.

 Aga mida hakkab üks kommunist oma kommunistliku mõtlemisega peale selles maailmas? Lahe proletaarne revolutsioon ei ilmuta peatsest tulekust märke. Kui tõesti peaks juhtuma, et kusagil tuleb tõepoolest ära (on ju varemgi juhtunud), siis see, et see juhtub selles maailmanurgas, on äärmiselt vähetõenäoline.

 Võib istuda niisama, tehes seda, mida teevad teised või ülepea suurt mitte midagi tehes, teades et tegelikult peaks see kõik olema hoopis teisiti ja nii sa ise kui ka inimesed su ümber peaksid tegema hoopis midagi muud. Ma ei tea, kui rahuldustpakkuv antud lahendus on. Usk ilma teota, teooria ilma praktikata, kuidagi nõrgaks jääb. "Ma olen maailmas, et maailma muuta", nagu ütles Käthe Kollwitz. Tegevusetus pealegi ei ole tegelikult valik, ideoloogiliselt mõtestada annab kõiksuguseid igapäevaelulisi probleeme.

 Võib tegeleda ägeda terroriga. See on põnev, ent väga nõudlik ettevõtmine, mille käigus saab võita endale rohkesti uusi sõpru ja vaenlasi. Samuti ei ole see lihtsalt sipelga hullumeelne ülestõus kõikehõlmava repressiivaparaadi vastu, ei, sellega kaasneb ka kohustus vastata ajaloo püstitatud standarditele. Oleks raiskamine ronida ajalooekraanile, tegemaks midagi maotumat, kui tegi Lenini partei, RAF või teeb hetkel Julian Assange oma meeskonnaga. Halvasti tehtud terror teeb kogu terrori diskursuse sitemaks, glamuuritumaks ja ebausutavamaks, nagu halb kunstinäitus mõjutab kunstinäituse ideed üldiselt ja halb kirjandus raamatu ideed üldiselt. Heaks näiteks on siinkohal islamiterrorism, mis peale nain/ilevenit ei ole ühtegi korralikku spektaaklit korraldanud, olgugi, et raha nagu oleks ja teotahet niisamuti, puuduvad ka lood suurejoonelistest ärahoidmistest, mistõttu ka vastasmeeskond ei saa ennast korralikult kangelastena tunda. Meeldetuletuseks: Lenini partei pingutuste tulemusena sündis uutlaadi poliitiline entiteet, mida jagus oma seitsmekümneks aastaks, RAF hakkas vana Lääne-Saksamaa poliitiliseks südametunnistuseks, leides, et valitususes on endised natsid (olid) ja et kui Saksamaa on Ameerika sõjaliitlane Vietnamis, siis ei ole mingit head põhjust, miks sõjategevus peaks toimuma ainult Vietnamis, et see peaks toimuma ka Saksamaal ja et nemad võtavad antud konfliktis Vietnami poole. Samuti on tähelepanuväärne, et neil oli umbes kümme miljonit passiivset poolehoidjat ja nende lugu lõppes äärmiselt õnnetult, olulisi muutusi põhjustamata. Still nagu, kui tunned endas rakendamata energiapotentsiaali või pole lihtsalt muud-paremat teha – löö käed külge, võta osa ajaloolisest protsessist.

 Võib ka minna kuskile ülikooli juurde, jagades oma aja meeldivalt diskursuse jauramise ja plakatite lehvitamise vahele. See on populaarne harrastus ja sellega tegeletakse üsnagi palju, kuid selle reaalne kasutegur on kaheldava väärtusega. Ei ole nagu tulnud seda läbimurret sealt võluritornist, pole ka kuulda: oodake, oodake, kohe tuleb! Siiski tundub see üsna mõnusa viisina oma päevi õhtusse saata. Ehk tekib tunne, et ei olda üksi? Suhteliselt sama asi on igasuguste kodanikualgatuste ja igapäevaelu mõnusamaks muutmisega - lõplikult negatiivselt ei saa sellesse suhtuda, ehkki olemuslikult ehitavad nood ainult kehtivat süsteemi tugevamaks. Enda pealt puuke noppida võib ka siis, kui see tegelikult revolutsioonile kaasa ei aita.

Minust ei lahku mõte, et see essee on lõpetamata. Siia käib justkui midagi veel, aga ma ei tea, mis see peaks olema. See ei häiri mind kohutavalt, aga see on minu arvates kuidagi oluline. Mis puudu on, ei ole mitte lõpetus, kokkuvõte - neid asju ma ei armasta, mulle meeldib, kui lõpeb nagu SALEMi laul, ilma väljajuhatuseta, lihtsalt lõpeb, kui otsa on saanud.