Kirjutamisest, endast

  

See on nüüd takkajärgi alati kuidagi piinlik. Kui oled oma maailmas pettunud hinge nii lahti koorinud, kui see verbaalselt veel üldse võimalik on, siis on pärast piinlik ja tupik suure metallist sildina vedeleb tee peal ees, küsides: a mida sa üldse tegelikult oskad? Kes sa oled selline omaarust, kirjanik või? Ainult sellepärast, et keegi olla, tunnistuseks mingid luuletused mingil paberil, mis karjuvad küll elamisest, aga kas see on miski kõigest muust suurem?

Võib-olla on kirjutamine julgus kõiges kahelda. Mu väga hea tuttav ütles kunagi, et kõiges võib kahelda. Või oli see, et kõiges lausa peabki kahtlema. Kui midagi sellist enda filosoofiaks võtta, võib liiga kergesti pilvealuseks muutuda ja üldiselt näib see elu ka kuidagi raskendavat. Aga ilmselt on see naiivsuse puhtusele hea tasakaal, kuigi see kergemeelsust ei ravi. Ainus ravi ja õpetus, mida üldse saaks kirjanikulikuks pidada on kogemus. Ja võib olla näiteks nii, et inimene on ülitundlikkuses pidevatest kogemistest alaliselt vapustunud. Ütleme nagu viieaastane laps. Ma olen viimasel ajal palju lastele mõelnud ja see on seoses kolme asjaga:  inimlapsed, laps-inimesed ja narkootikumid. Kui beebist hakkab kujunema inimene - ta hakkab tunnistama, et ta pole emaga üks ja sama olend; et tal on võimalus asju maitsta jne, siis ta tripib asju sama suure uudishimuga, nagu sina või mina heal seenereisil. Ta kogeb iga päev hullumeelselt palju asju ja need, loogiliselt, moodustavad tema maailmapildi. Mida suuremaks inimene kasvab, seda enam hakkab ta mingeid asju iseenesestmõistetavateks pidama, nagu mõne vilja maitse või materjali omadus. Päris-inimese  (ehk niiöelda väljakujunenud ja täis kasvanud inimese) ja laps-inimese peamine vahe on uuesti avastamise võime(tus). Kui me tituleerime täiskasvamise auväärseks asjaks, siis see on minu meelest veits nagu märk stagnatsioonist või nii. Et nüüd sa oled küps oma asju ajama (mille sa tõestad meile küpsuskirjandiga näiteks) ja võid osta omale Nissani, parkida selle maja ette ja oma viljakates kahekümnendates, PÄRAST ülikooli lõppu muidugi, võid saada lapse ja that's it vä?

Ma võiks nüüd mölisema hakata, et türa see on ikka nii nüri, aga samas pole see ju välistatud. See juhtub, sest kõik läks kuidagi kogemata just nii, nagu mõtlesin, et oleks kõige nõmedam. Siis see ju pole enam nii nõme, kui see su endaga juhtub? Siis on teistmoodi, sest siis on kogemus, et kõik pole ikkagi nii, nagu ma arvasin. Ja selline kogemus võib mõnikord olla nii räigelt värskendav, et vahel tekib tahtmine ilgelt keskpärased asju läbi kammida - täiesti süüdimatult ja tagajärgedele mõtlemata. Esiteks on see lihtsam (näiteks eksamite tegemine kui sa ei pabista) ja teiseks võib sellest reaalselt kasu olla (sul läheb eksamil paremini). Kolmandaks on jumala pohhui, kui kõik vastu taevast lendab.  Ma käisin niimoodi näiteks kolmandat korda keskkooli ajalooeksamit tegemas kevadel, sest ma tahtsin inimlikust meeleheitest üle bürokraatia lattide hüpata. Olin sellest kuid pimestatud, aga eksamil istudes tabas mind see vana hea lõtv absoluutne ükskõiksus ja ma imestasin, et olen minetanud võime kõike tõsiselt võtta. Ja ma väga tahaks teada, kus kurat peitub see kurja juur, mis käsib meil igavaid mänge mängida ja papist jumalaid uskuda! Vaene laps, kes sirgub siia ilma ei pea mitte sellise sigaduse terrorit tunda saama, piisab talle sellestki, et tal on keha täis ootamatusi ja maailm täis saladusi. Ja muide, kui ma sealt eksamilt ära tulin, olles end siiski distsiplineerinud kõikidele küsimustele vastuseid välja mõtlema, vaatasin ma kutsekooli suurt ja remonditud garderoobi, oodates, kuni toodaks mulle mu jakk, siis mõistsin ma (võiks isegi öelda valgustuslikult), et  võin teha ükskõik misasja, kui see garanteerib mulle vabaduse mõelda, mida tahan. Ma tundsin, et võiksin ise garderoobimutt olla, sest tal oli mingi oma nurk, kus ta sai saiakesi süüa ja teed juua ja why not ta ei oleks võinud seal jänesemaske teha või stentsleid välja lõigata.

Kirjutamisega peaks ka  olema lebom painavast vajadusest tallata valulikku katarsist. See on tõsiselt selline värk, mille ma hiljuti avastasin. Aga samas kolkamorbiididele ma kuuride vahel tobitegemist ja tundidest popitegemist ette ei heidaks - see oli, on ja jääb unistuste kindlaks alustalaks, sest verinoorus oli sitt, aga ilus aeg.

Raamatutest ja asjadest

Raamatualatar kadunud maailmast Rännaku pst.

Ma ei loe palju, ei sugugi palju võrreldes kunagiste noorusaegadega, kus õhtu ja poole öö jooksul võis minna raamatut tükki kolm, nagu moosisaiu tee kõrvale. Ei, ma loen vähe ja õhukesi, sagedamini novelle,  pistan käe suvaliselt kuhja Loomingu Raamatukogude vahele ja tõmban paki välja. Siis need raamatud vedelevad igalpool, loetud ja lugemata läbisegi, aeg-ajalt kannan neist kokku väikesi kuhjasid, loetud, lugemata, head, halvad, revu-väärilised ja mitte ja siis unustan, kus virnas midagi oli. Mõnele kirjutan harilikuga peale, just oli üks lugu Dacia Felix, kuhu kritseldasin servale  "Igast väiksest tüdrukust..."

Mis on imelik ja järjest imelikumaks muutub, on see, et kõik raamatud tunduvad head. Ka halvad raamatud, ka sellised, mis mulle ei peaks meeldima, mis on hoopis teistmoodi mõtlevate inimeste tehtud ja räägivad millestki, millest ma ehk teada ei tahaks. Näiteks Islandi süngemeelsed kirjanikud, kelle raamatut lugemast mõte tõrgub. Justku allmaailmast kostavad nende sõnad. Ja siiski... See asi vajab lahtimõtlemist.

Ma mõtlen, maailm tahab saada looks. Ta olemise mõte ja eesmärk on saada üles kirjutatud ja ära räägitud.

Kas alguses ei olnud mitte sõna? Kas juba Borgesel ei olnud sellist mõttekäiku? Jaa, maailm tahab saada looks, see on tema olemise mõte ja eesmärk. Sinu elu, nii tühine ja rumal, kui ta sulle ka ei tundu, see elu on lugu ja selleläbi on temal oma koht ja tähendus.

Mind huvitab iseäranis see, kuidas on kirjutatud, mitte tingimata millest. Seda vastalist joru ma olen ajanud ka kunstitundides, no kuulge, ei pea ometigi mõtlema välja mingeid hullumeelseid kontsepte, sa maali oma lille või teekannu ja loeb ikka see, kuidas sa seda maalid. Kui sa seda kaua ja hästi teed, siis on võib-olla võimalik aru saada, mis asi üks lill ON. Või mis oled sa ise.  Nii tunnen ma nüüd, et kirjaniku sõnad lähevad läbi otse minu südamest, mitte peast. Ma tunnen lugedes, misasi maailm on, mis ta oli selle inimese jaoks kes tema üles ehitas ja mis ta võiks minu jaoks olla. See on noor müstitsism mu hinges. Ma võin lihtsalt imeks panna lauseid ja nende taga olevat tähendusruumi, rõõmustada uute asjade ja inimeste üle. Ma panen raamatu käest ja talletan oma mällu kollased säärikud, mis pidid olema kõrgete kontsadega ja valge kitsenahast voodriga, buldogininaga, õndlarihmadega ja väikese lehterja tõusuga põlve kohal. Mõtisklen, kas sellise kirjandusliku portree järgi oleks võimalik joonistada autentseid säärikuid ja kas ma oskaksin õigesti välja tuua väikest lehterjat tõusu põlve kohal. Ja ma olen rõõmus ja tänulik, et kirjanik on kirjutanud Severinovka küla säärikutest ja nende kandjatest, sest muidu ei teaks ma ei ühest ega teisest mitte midagi. Iga asi on tähtis ja oluline, kuidas miski välja nägi, kuidas lõhnas või maitses, mida keegi tundis või mõtles. Sina mõtled et kõik teavad? Ei tea nad midagi, seni kui see su peas luku taga on.

Loen looduskirjeldusi samasuguse huvi ja haaratusega nagu kriminulli. Kohad kerkivad mu silme ette, raudteejaamad, tolmused linnad, sügisesed maastikud lagunevate lehtede lõhnaga, inimesed oma elude kvintessentsidega - nad on päriselt olemas. Ma tean nüüd et Habetler nooremal olid kollased, kiiskavad silmad. Mis mul oleks, kui mul poleks raamatuid? See maailm siin? Ma ei ole sellega kunagi hästi saanud, inimesed on võõrad ja veretud ja lähedasedki kaugemad kui mõni Ungari talupoeg. Inimesed siin, need on nagu joodikutest sõbrad, kaineks saades ei tunne nad sind tänaval ära. Maailm on meie peas, sõbrakesed. Pead aga pole sulle ilmaasjata antud.

Mul on ka asjad. Palju asju. Ma olen kaupmees, ma kauplen asjadega. Teeksin veel palju paremat kaupa, kui koos asjaga müüksin ka lugu. Inimesed tahavad lugu. Kelle oma see oli? Kes seda enne kandis?  Kas siin varem on keegi elanud? Niimoodi on lood asjadega, nad kannavad mälestusi ja kestavad kauem kui nende omanikud.

Aega-ajalt ma põlgan asju ja nean neid, nad ummistavad mu elu, tahan neist lahti saada. Aga asjad ei kao. Näib et kogu meie eksistents ülepea on asjades, nad näitavad meie maitset ja harjumusi, soove ja ihasid, sugulasi ja esivanemaid. Kas sa tahaksid endale kamina peale Pätsu piipu? Või magada Napoleoni välivoodis? Kas pole põlgusväärsed kõik dekadendid, kes põletavad läbi oma esivanemate vara? Me müüme maad ja kodud ja asjad, selleks et osta endale omaeneste elu. Ja kanname mõttes mälestusi sellest, mis oli kord meie, aga enam ei ole. Kas ma peaksin kinni hoidma või lahti laskma?
Koguma või jagama?

Varsti me enam ei mõista lugusid nendest, kes surid oma kodu või kodumaa pärast, kelle jaoks ilma jäämine oma põlisest maalapist oli elamise mõtte lõpp. Või ei mõista me neid, kes tahtsid kogu aeg kuhugi minna? Või neid,  kes lugesid raamatuid või tegid midagi oma südame kirega, maalisid või armastasid või kogusid marke? Ei ole enam Vihurimäed, naiivsust ja kirge,  on võib-olla mõni nutufilm sellest.
Justkui oleks Suur Katk üle käinud ja kõik kes ellu jäävad, räägivad uues keeles.

Sa vaata seda asja kuidas sa vaatad, kas sa oled viimane roomlane või esimene kristlane. Kas sa elad kaduvas või alustad uut. Ega me seda vist ise ei tea.

Aga kui sa teed sellest loo, räägid meile oma asjadest ja inimestest, siis jääb see maailm alles. Ja kui seda loeb kasvõi üks inimene  saja aasta jooksul, siis on see nagu muinasjutt maa alla vajunud linnast, mis kord sajas aastas ilmsiks tõusis.

Hoia igaks juhuks münt taskus!

Rahahaige

Behold! Rahahaigus on produtseerinud esimese illustratsioonialase co-opi, sedapuhku Jan Garshnekiga Pegasuse juurest. Raamat on survival virus horror õudusküte, toimub enamjaolt Hiiumaal. Ma' ei ole seda lugenud, nii et ma ei tea, kuidas see on. Selle kirjutas Mari Järve. Ta on viroloog.

1. Lõplik kaas.
2. Laipadega kaetud Vabaduse plats
3. Autor
4. Wikist maha joonistatud ebola.
5. Laipadega plats, stiilinäidis.

Mina olen rahul. Eriline lemmik on see surnud chica, kes oma kinga ära kaotanud on. En-joy!

laip, laip, laip
i'm looking for the good time
laip, laip , laip
i'm looking for your love

Mõttetu on mõelda

  

Foto: M. Kasemets

Tervist, sõbrad, kaasvõitlejad, erapooletud ning vaenlased, tagajärjetu ajakirjandusväljaande "Müürileht" lugejad. 

Sven palus mul kirjutada aja vaimsest situatsioonist. Mul on hea meel, et ta seda tegi. Muidu ei oleks kirjutanud. Kaasajale on nimelt sümptomaatiline, et mitte millestki ei ole enam õieti mõtet rääkida. Kõik on muutunud retroks, kõik on läbi arutatud, oleks nagu tegude aeg, aga mida teha - ei tea. Kõigil on sellepärast halb tuju. Kõigil, keda ma tean. Ajalehtedes on ka ainult halvad uudised. Üldise tusameele lainest on fašistid uut jõudu leidnud. Fašistide poliitiline programm on mitte sallida homosid ja immigrante. Suhtumine homodesse ja immigrantidesse on juba ammust-aega poolitanud ka traditsioonilisi poliitilisi leere. Selle juures on kurb see, et homod ja immigrandid on makromajanduslikult ja ideoloogiliselt kolmandajärgulised, esteetilise kõlavärviga tegelased. Ainult natuke tähtsamad, kui tervislikud eluviisid ja puhta toidu söömine.

 Kriisi teise tulemisega on läänemaailm muutunud ebausutavaks. Nüüd teavad kõik, et valitsused trükivad mänguraha, nii palju, kui plaanikomitee parasjagu heaks arvab. Keegi ei ole antud olukorra üle rõõmus. "Innovatsioonist" rääkimine on muutunud absurdiks  Ilmne on see, et midagi peab muutuma. Pangahärradki teavad. On mõeldud välja paremaid plaane - sadade kaupa, - majandussüsteeme, mis paberil töötavad, paremini kui praegune. Ei ole välja mõeldud töötavat asendusprotsessi.

Sellega seoses on mingit vasakpaska ka eriti mõttetu rääkida. Alles paar aastat tagasi oli juba suur vasakjutu rääkimise festival, midagi ei tehtud ära, how the fuck should all these people redouble their efforts? Veits Manicsi "Lifebloodi" tunne tekib. Nad tegid selle pärast USA vägede Iraaki tungimist. Siis, kui enamus rokkrahvast mingit võitlemise muusikat tegi. "Lifeblood" oli nukker ning allaandev liftimuusikaplaat. Väga ilus sealjuures. "Oma 1998 aasta plaadiga "Know Your Enemy" ütlesime juba kõik ära. Hoiatasime. Te ei uskunud, ütlesite, et kõik on rahulik, olukord maailmas on stabiilne." Žižek muidugi ütleb, et revolutsiooniline olukord on nurga taga, aga sellega on see kurb asi, et revolutsiooniline olukord on juba hea seitsekümmend aastat nurga taga olnud.

Et siis, hea lugeja, ma soovitan sul jätkata selle tegemist, mida sa juba tegemas olid, kuni see muutub väljakannatamatuks või tuleb mingi parem mõte. 

See oli praeguse aja vaim, tänan väga. 

Martin Luiga

See siin oli suvelõpu Müürilehe juhtkiri.

Sitt nõukogude dildo

  kaob persse ära

Summergirls 2011

  

Lo tüübid, no time no see. Siin esitan keskmise uhkusega oma suviseid skitse ja b-pooli. Üllatusega avastasin, et nood on kõik tüdrukutest. Ilmselt ütleb see tr'aigeid asju mu psüühe kohta. Mul oli vahepeal plaanis kirjutada ka revu seitsmest võitlevast raamatust, aga ma ei viitsinud, ja pealegi, mis asi see ka oleks, kolm kuramuse revu korraga esilehel.

Samuti annan teada, et olen muutunud rahahaigeks. 

Teie ML.