Top 4

Jaw-Droppingly Awesome Ways to Cast One's Mortal Shell

1) Assisted Suicide by Apex Predator (ASAP).

Wherein one pays the price of admission to a local zoo, then proceeds to the tiger's den, scanning for entrances. Having waited for the opportune moment (before feeding time), he or she jumps right in, rips his or her shirt off and yells: „Come at me bro! Come at me!“

2) Dance of the Knights

Wherein one makes one's way atop an apartment tower, massive boombox and 10 meters of sharp copper wiring in hand. Then he or she proceeds by tying one end of the wire around a sturdy pipe or elevator box, the other – in the shape of a noose – around one's neck. Then he or she presses play on the boombox, blasting Sergei Prokofiev's „Montagues and Capulets“ at max volume, runs and jumps off the edge, treating unsuspecting passers-by to the dynamic spectacle of he or she being decapitated mid-air, limbs and torso flying in one direction, head in another, accompanied by a giant rainbow of blood.

3) The Full Mishima 

Wherein one orchestrates a deliberately unsuccessful military coup – preferably fascist – and then proceeds by performing the assisted ritual suicide known as seppuku. Weather or not he or she deliberately fails at rousing the troops with one last desperate speech in between these two, is a matter of taste.
 

4) The Estonian Exit 

As this list is meant as a literary device ONLY and in no way or shape encourages actual suicide -  especially by the means listen herein - we will not divulge the secret of the fabled Estonian Exit. It would simply be too inviting for young and impressionable minds.

  

Hardo Aasmäe, tagurlik kodanlane

Hardo Aasmäe, entsüklopeediliste teadmistega inimene ja “visionäär”, on Eesti ajakirjanduse go-to guy, arvamusliider juhuks, kui mingi üleskerkinud teema vajab käsitlemist. Ta on “vabamõtleja”, seistes näiliselt kõrgemal poliitilisest lehmakauplemisest. Lisaks sellele näeb ta välja mõmmilik-vanaisalik ja tundub sõbralikuna, justkui tark patriarh, rahvamees (seda muljet tugevdab ka tema lumivalge juuksepahmakas). Aasmäe teab palju ajaloost, olles lugenud hunnikute viisi raamatuid. Ta kuulub peale Tarkade Klubi ka Rooma Klubisse.

Rooma Klubi on mõttekoda, mille liikmeteks on ka Mihhail Gorbatšov ja Hollandi kuninganna Beatrix. Selle organisatsiooni pakutavad lahendused on enamjaolt hägused, igasuguste trikkidega välditakse klassivõitluse primaarset tähendust ajaloos, kuskil ei mainita Karl Marxi. Selle asemel aetakse üldiselt neoliberalistlikku ja udust jama “uuest teest maailma arengus” jms. Rooma Klubi on “mõttetalgute keskkond ning uurimiskeskus, mis keskendub loovusele ja algatusvõimele”, “grupp teadlasi, ökonoomikuid, majandusinimesi, kõrgetasemelisi avaliku sektori töötajaid, valitsusjuhte ja endisi valitsusjuhte üle maailma”. Nagu Bob Dylan laulis: “You don’t need a weatherman to know which way the wind blows” – Rooma Klubi pole kindlasti tööliste sõber, kuid samas pole see ka padureaktsiooniline.

Puhtempiiriliselt on Hardo Aasmäega kõik enam-vähem korras. Ta teab hämmastavalt palju fakte. Küsimus on selles, kuidas ta neid fakte tõlgendab, millise maailmavaate ta nendest loob. Uurides seda tõlgendavat aspekti, lugedes Hardo Aasmäe sõnavõtte ja intervjuusid, tema arvamusi maailma asjadest, avaldub ilmekalt tema järjekindel ja süstemaatiliselt tagurlik ideoloogia. Sõbralikult mõmmilt maski maha rebides tuleb ilmsiks reaktsioonilisusest kisendav mustasajaline konservatiiv, kes oma värvikamatel hetkedel läheneb krüptofašismile.

Aasmäe ja kapitalism

Hardo Aasmäe on öelnud: “Kapitalismi tänasel mudelil tundub olevat võhm väljas. See on vedanud inimkonda väga hästi kolmsada aastat. See on elujõuline vaid tarbimise kasvu tingimustes, aga jõukas maailm, mis on olnud selle eesotsas, ei suuda rohkem tarbida.” Ta jätkab: “Kõige tipp on õhu müük ehk süsihappegaasikaubandus, kus kaupa õigupoolest polegi. Tarbimist mõeldakse üha rohkem välja. See on kapitalismi mudeli lõpu algus. Üleminek uuele mudelile võib kesta ehk sada aastat.”

Aasmäe kriitika on näiliselt progressiivne, ta selgitab kapitalismile omast pidevat akumulatsiooni ja turgude otsimist, uute vajaduste väljamõtlemist. Kas sellest võiks järeldada, et Hardo Aasmäe tahab kapitalismi asendada millegi sotsialismilaadsega, isegi kui see tuleks ilma revolutsioonita, “saja aasta jooksul”? Vastus on ei: “Aasmäe hinnangul praegu täiustatakse kapitalismi aurumasinat, kuigi tegelikult oleks vaja mõelda kapitalismi reaktiivmootori peale” (minu kaldkiri).

Seega, kapitalismi huku asemel, rõhutute vabanemise asemel kurnavast oravarattast sotsialismi kaudu, propageerib Hardo Aasmäe “Kapitalismi 2.0″: uut, tehnoloogilisemat, säästlikumat kapitalismi – kimäärlikku Inimnäolist Kapitalismi, mida on aja jooksul otsitud ja otsitakse edasi kui Püha Graali, kuid mis de facto tähendab reformeeritud kapitalismi. Siin avaldub tema idealistlik naiivsus. Aasmäe oma ühiskonnateadusliku haridusega peaks teadma, et kapitalismi seadused sõidavad teerullina üle igasugustest “planeeritud uuendustest”, kõiksugu mõttekodade ja Rooma Klubide ilusatest lahendustest. Kapitalismi seadused eiravad reformistlikke suunamispüüdlusi sama jultunult, nagu antagonistlik lõvi eirab taltsutajat, või nagu autobuss filmist “Kiirus” eirab liiklusreegleid. Niisamuti kui too autobuss, sõidab kapitalism – juhul, kui seda vägivaldselt ei kukutata – hiiglakiirusega kokkupõrke suunas, ja sel puhul ei õnnestu idealistlikel Keanu Reeves’idel bussi enne õnnetust reisijatest evakueerida.

Kapitalistliku reaktiivmootori suunas

Tee selle “uue mudeli” juurde saab olema okkaline. Siin on Hardo Aasmäe nõus Angela Merkeli, Jürgen Ligi ja teiste neoliberaalidega: “me kõik” (ehk siis peamiselt töölised) peame kannatama kärpeid ja alanevaid elustandardeid. Hüvasti heaoluühiskond! Pensionäridel tuleb unustada oma “kõrged ootused” ja töötada kuni surmani, kokkukukkumiseni Maxima lihaletis. Sest selline on karm reaalsus, pole midagi teha.

Hardo Aasmäe ideoloogia avaldub sümptomaatiliselt ühe küsimuse vastuses ajakirjanikule:
Ajakirjanik: “Kust on tekkinud, ja Vene teadlaste arvates puhkeb peagi lausa õitsele, maailma uus panganduskriis?“
Aasmäe: “Eks siingi ole oma süü just nende abivajajate arvu suurenemises. Kõrgelt arenenud riikides on tegemist vana majandusmudeli säilitamise agooniaga, kus ei taheta vanast elustandardist loobuda. Seda ei saavuta aga muidu, kui uue raha laenamisega. Nii ongi minu arvates pool maailma, suur osa keskklassist ehk kuldsest miljardist, elanud üle jõu, isegi USA.“

Siin, selles väga tähtsas küsimuses, on ta kas halvasti informeeritud või – mis on tõenäolisem – teadlikult valelik ja hämav. Siin hakkab tema meeldiv rahvalik mask maha tulema ja selle alt avalduma jõhker klassipositsioon. Kas Hardo Aasmäe, tuntud mälumängija, suur lugeja ja faktide sõber, on arvesse võtnud neid statistilisi fakte: sel aastal hindas Maailma Jõukuse Raport, et 2010. aastal kontrollis 103 000 inimest 36,1% maailma rikkusest (võrreldes 35,5 protsendiga 2009. aastal). Inimeste arv USAs, kellel oli investeerida rohkem kui miljon dollarit, tõusis 8,3 % võrreldes aastaga 2009. Globaalne miljonäride ja miljardäride raha hulk suurenes 9,7% – 42,7 triljoni dollarini. Tendentsid rikkuse kontsentreerumise suunas toimuvad igal pool maailmas. Need numbrid, need faktid näitavad selgelt, et me pole “kõik ühes paadis”; ei – kapitalistid on luksuskaatrites, rüüpavad šampanjat ja irvitavad tööliste katsete üle hoida veepinnal armetuid parvekesi. Süüdistada keskklassi ja abivajajaid “üle jõu elamises” ja kriisi tekitamises on silmakirjalikkuse tipp!

Kas hr. Aasmäel kui “visionääril” on välja pakkuda viis, kuidas seda hiiglaslikku rahahulka – mis on saavutatud tööliste suurenenud ekspluateerimise ja finantsspekulatsioonide arvelt – veidigi ümber jagada, kuidas seda meeletut ebavõrdsust natukegi vähendada, selle asemel, et süüdistada pensionäre ja teisi kapitalismi kriisi ohvreid?

Ei, selle puhul kõlab temalt tähenduslik vaikus.

Maaslamaja löömine

Hardo Aasmäe neoliberalistlikud lahendused kriisile käivad käsikäes tema spenglerliku pessimismi ja poliitiliselt korrektse, kultuuripõhise, ajakirjanduse poolt aktsepteeritava rassismiga (millest tuleneb universalismi ja eri kultuuride kooseksisteerimise väidetav võimatus). Tema “multi-kulti” ja immigratsiooni vastased banaalsed tiraadid ei erine põhiolemuselt massimõrvar Breiviku omadest. Samuti on Aasmäed selgelt mõjutanud neokonservatism ja Samuel Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke jaburus, mis väljenduvad näiteks islami orientalistlik-essentsialistlikus käsitluses. Nendes hoiakutes sarnaneb ta teiste “tavaliste kahtlusalustega”, kellest tuntuim on Eesti filisterluse dojään, wannabe-Napoleon Mart Helme.

Süstemaatiliselt ja kiuslikult lajatab Hardo Aasmäe ajakirjanduses hoope prekariaadi, vähemuste, kõige vähem kindlal alusel olevate ja enimhaavatavate ühiskonnakihtide pihta: olgu nad mustlased, “siestat pidavad” lõunaeurooplased, geid, immigrandid, Eesti venelased jne. Seda tehes puhub ta aina lõkkele väikekodanluse hulgas niigi hõõguvat viha nende vastu, jättes tegelikud süüdlased (praegusel juhul finantskapitalistid) rahule. Aasmäe argumendid on pakendatud respektaablisse, “tavamõistuslikku” paberisse, nii et tema “käed jäävad puhtaks”; ta tegeleb osavalt reaktsionäärliku koeravile puhumisega, varjudes Targa, Kontemplatiivse Vanamehe rolli taha. Selle asemel, et ühiskondliku arvamusliidrina seista vastu kriisiaegadele omasele hiilivale fašismile ja kasvavale ksenofoobiale, valab Hardo Aasmäe äärmise vastutustundetusega hoopis õli tulle!

Ära tee metssea moodi tööd

mängi parem arvutiga mängusid 

Foto:Krõõt Tarkmeel

See on tellimuslugu. Martin küsis mu käest, kas ma tahaksin kirjutada arvutimängudest. Ma ei oska ju, vastasin mina, ma olen mänginud ainult Baldurit, Arcanumit, Heroest ja noh, Fallouti. Kirjutada niimoodi teaduslikult nagu Rostov või Robi ma nagunii ei oska, oskan ainult Mudlumi moodi. Tegelikult ma olen sellest muudlumi moodi kirjutamisest juba veidi tüdinud, kerge imbetsilli tunne tuleb peale. Sellepärast ei tule selle loo pealkirjaks sugugi Mudlum ja arvutimängud.

Alustada tuleb muidugi iidamast-aadmast, sellest kuidas meieni üldse jõudis arvuti ja sellega koos arvutimängud. See oli nii: kasiinoprints Konn võttis BIG-ist 30 tuhat laenu, poole maksis võlgadeks, poole eest ostis tutika arvuti. Aasta oli siis, ma pakun 2000? Võis olla küll nii. Arvuti oligi selleks et mänge mängida, sest internetti tol ajal veel ei olnud. Mängud sai Konn oma kullasepast sõbra käest. Sellele samale sõbrale müüs ta mõne lühida õnnerikka kuu pärast meie ikka veel tutika arvuti, et jälle mingeid võlgu maksta, aga nüüd juba ainult 8000 eest. Ja seda raha maksti talle tilgakaupa aasta jooksul:= Vaene väikeluiks pidi käima mu arvutiga tuttavaid pidi külakorda, et oma mängu mängida. Ta nõustus isegi lapsi hoidma.

Mänge oli terve pinu aga me mängisime alguses ainult Heroes kahte. Istusime igal õhtul poole ööni arvuti ees, mängides kolmel käel heerost, seni kuni ka öösel magades silmade ees ainult ratsanikud kappasid. Väärt mäng, me mängime seda Muhus olles siiamaani, vanas arvutis on olemas nii Heroes II kui III. IV on jama  ja viiendat 3D-mängu ei suuda vist keegi mängida. Esimeses seevastu on tüübid pirrakad! Suured nagu päris monstrid kohe! Taktikamäng. Mul on tunne et mina olin ikka kõige kõvem. Luiks läks kogu aeg liiga väikeste jõududega võitlusesse. Aga jällegi kui oli mingi eriti raske lossipiiramine, siis lasin mina tal proovida, sest ta kasutas loitse osavamalt ja oskas ka kaitsta paremini.

Baldurit ei puutunud alguses keegi. Eks teda prooviti aga tundus kohutavalt nõme olevat. Ma keeldusin tükil ajal seda mängimast, siis kui Martin juba mängis, väites et see venib aegalselt nagu tatt ja mina seda ei mängi. Ma proovisin mitu korda aga ümber Candlekeepi lonkimisest ma kaugemale ei jõudnud. (Martin mäletab, et ta tahtis õ u d s a l t Baldurit mängida. Balduri revu oli ta juba paar aastat tagasi maal, naabritüdruku pool Meie Meelest lugenud. Põhiliselt avaldas see muljet ning huvi saladusliku tähekombinatsiooni D&D pärast, mille kohta Mudlum oli juba mingi aeg varem Ekspressist uurinud, et too on nagu selles Tolkieni maailmas ja et nad mängivad, et nad on nagu raamatutegelased, mis tundus kuradi kõva, ehkki selgusetuks jäi, mismoodi siis täpselt. Well. MLjun)

Aga  lõpuks võtsin oma meelekindluse kokku ja läksin laia maailma. Gibberlingidega võitlema. Mina olin esimene, kes avastas, et selles mängus tuleb kõik kaardialad toll-tollilt läbi kammida. Ma olin eriti elevil ja õnnelik selle üle, et igale poole on peidetud väikesi krutskeid, +1 relvi ja igasugu muid toredusi. Surnud kassi kandsin terve mängu kaasas. See maid mööda rändamine nõuab julgust ja osavust, sest alguses on iga hunt, karu ja hobgoblin su surmavaenlane. Kui ma ükskord peale hakkasin, siis enam pidama ei saanud,  järgmine aastakümme möödus enam-vähem Balduri tähe all. Selle ajaga kasvasid peale uued mängijate generatsioonid.

Kui ma siinse kirjatüki lõpetan, siis otsin võib-olla mõne vana mänguseivi välja ja teen seda veel. Möcal jäi mäng pooleli, ta ei leidnud enam Bandit Campi üles,  oli vist valed inimesed maha koksanud, peaks proovima selle asja ära lahendada. Mis ei tähenda, et ta oleks ainult nii natuke mänginud, talle meeldib teine rohkem, iseäranis mitu korda on ta mänginud teise mängu lisa ja esimesega on ta ikka linna välja jõudnud aga neljas plaat oli katki või kadunud, ühesõnaga kogu aeg on mingi jama. Nüüd ei saa enam niikuinii plaatide pealt mängida, sest CD-drive on tuksis.

Nii, mis siis on BG juures kõige tähtsam? See, kes sa oled. Mitte ilmaasjata ega juhuslikult ei mängi ma seda alati mõõgakangelasena, peaaegu alati olen ma human, vahel harva mööndusena ka half-elf, ühe korra olen vist vibulane olnud. Martin on jälle peaaegu alati võlur - mina mitte kunagi. Ka Arcanumis olen ma alati tehnikatüüp ja tema wõllori-onu.

Tüki aega ei osanud ma loitsudega üldse midagi mõistlikku peale hakata ja eks need esimese balduri loitusud ole ikka magedad ka - kas keegi ütleb mulle, milleks ja kas üldse on mõtet kasutada color sprayd? (Color Spray võib hea õnne korral vainlasenaha pikali panna, isegi mitu, ehkki maag on muidugi klaasist tehtud, nii et seda tuleb oskuslikult kasutada - MLjun.) Loomulikult olen ma chaotic good, ühe korra mängisin paladinina ka. See, kuidas sa mängu mängid näitab mõndagi ka mängija kohta. Konn mängis Arcanumit niimoodi, et ta kõndis selles pruunis tulupis mööda metsi ringi ja tappis karusid, kuni oli juba mingi level 11, ilma et ta oleks kordagi mõne linna lähedalegi jõudnud! Seda  vist mängutegijad ei osanud ette näha, et nende Chosen One on nomaadleva eluviisiga karutapja, kellel pole oma missioonist halli aimugi ja keda see ei koti ka, et ta peab maailma päästma. Üks teine tüüp jällegi mängis kõiki mänge alati tugeva ja lolli malakamehena, kes tapab kõik külad kohe tühjaks - see tegi tal võimatuks ühegi mänguga kuhugi edeneda, sest lõpuks oli kogu maailm tema vastu. Ja täpselt ühteviisi nii Fallouti, Arcanumit või Baldurit, ikka int 3, strength 20 ja kõik, kes ette jäävad surnuks tümitada. Ja pange tähele, ta mängis üksi, ta ei võtnud omale iialgi partysse ühtegi tüüpi ja iga kurjavaimu kopika korjas maast üles.

Tegelikult ei ole kõige tähtsam  mitte sina vaid su Party. See on see, mille me oleme oma päriselusse kaasa võtnud. Noor Martin kaotas eluisu, kui ta sõpruskond hakkas laiali lagunema. Neil oli oma D&D mäng, peenimate detailideni lihvitud maailm, oli jutt et nad annavad selle välja ja saavad kuulsaks ja rikkaks. Neid karakterite kirjeldusi ja maailmakaarte tuleb siiamaani minu juurest välja. Hoolikalt tuleb valida kaaslasi ja ehitada oma maailma.Sest vaadake  nüüd, millise ägeda party me oleme kokku ajanud!

Mu meelest on BG kõvem kui BG2. Kaks on muidugi rikkam ja vägevam aga mõnes mõttes igavam, rohkem "mäng". Esimene oli päris elu moodi. Väikesed viletsad külad, palju võpsikuid, rohkem nalja, üks mitte liiga suur linn, mitte liiga palju maagilisi riistapuid, vägev vaenlane, ja muidugi hea filosoofiline platvorm - bhaalipoeg, kes peab oma isa tapma. Eks me kõik ole natuke bhaalipojad. Ma ei tea, kas ma teist viitsiks uuesti mängida, seal on nii palju sebimist, ei mitte ometi Nalia maja tükkis igavate trollidega, ei taha vampiire tappa, ei viitsi jännata mindflyeritega, ei viitsi paksu persega roosale Keldornile tema naise asju korda ajada, otsida tüüpi kes inimesi nülib - muuseas, kas keegi on selle pantaloonide asja kunagi valmis teinud? Need pronksised, hõbedased ja kuldsed pantaloonid, millest peaks lõpuks powerarmori saama? Sama lugu Fallouti nahaaluse combat-armoriga, kas see on päriselt olemas? Mina olen vanakooli mängija, ma ei viitsi mööda foorumeid ja walkthrowsid tuuseldada.

Ma ei oska AD&D mänge kuidagi tapmismängudeks pidada. Muidugi tuleb enamik vastaseid mättasse lüüa ja põhiliseks rikastumisvahendiks on laibarööv ja muiduvargus - turvised, mõõgad, nooled, loitsud - kõik kühveldad omale kotti. Ühes mängus ma mängisin selle pisikese Aloraga, kelle vargaskillid on põhjas. Ma varastasin kogu maailma tühjaks, olin lõpuks rikas nagu troll, sain maagitornist kõik müstiliselt kallid itemid osta aga niimoodi on igav.

 See on raskuste ületamise mäng. See on valikute mäng. Osavuse ja kannatlikkuse mäng. Sest kuipalju kordi sa pead proovima, enne kui lohe maha saad? Või kuipalju kordi ma püüdsin Sarevokist jagu saada? Ma tegin selle nooltega ära lõpuks. (Niimoodi, et kaks tüüpi muudkui lasevad ja Sarevok ei tea, keda ta neist rohkem maha lüüa tahab:=)

Uuematest mängudest, Dragon Age jättis mind siiski suhteliselt külmaks. No tal ei olnud viga, muidugi mul oli koer ja kivimees ja päkapikk aga need päkapikkude asjad on nii tüütud. Ma ei tea midagi tüütumat Arcanumi päkapiku-koobastest, mis on täis roostes vagonette, igaühe sees üks räbutükk. Oi, sellega seoses tuleb mulle meelde, et ma olin kõige rabatum mängutegijate ettenägelikkusest seal Arcanumi saare peal, kus oli vaja  prillide saladus kätte saada. Prillid, millega näeb päkapiku kaevanduse ust kalju sees. Kui ma selle tigeda ja ülbe päkapikuga rääkisin, kes sugugi ei tahtnud mulle oma saladust anda, siis ma võtsin prooviks korra riided seljast ära. Ta ütles et ma käitun sündsusetult ja mul peaks häbi olema niiviisi alasti ringi joosta. Ah?! Kuidas nad teadsid et üks loll võtab ennast paljaks ja kirjutasid sellise tekstiosa? Ma muidugi ei jaga mängude kombinatoorikast midagi aga see avaldas mulle sügavat muljet.

Nii ja Planescape Torment. See on mul pooleli. Ma jäin toppama sinna Lower Wardi vist, arvuti jooksis kokku ilma seivita, ja kui ma kunagi jälle mängima püüdsin hakata, siis ma ei mäletanud, mida ma juba teinud olen ja mida mitte ja mitte keegi ei tule ja ei aita mul otsa peale saada.( Kõrvalmärkusena olgu öeldud et oma elu ühe suurema lamendi olen ma löönud siis kui üks jobu mu Balduri seivi enda omaga üle laskis!!! ma olin jumala kaugel, peaaegu lõpus. (Sorry!))

 Pealegi on siin lollis arvutis kõik mängud kuidagi pekkis omadega, iga viimane kui asi on mingi eraldi virtuaalketta peal ( arvuti on jagatud viieks partitsiooniks ja midagi ei leia üles ja kui üles leiad, ei lähe tööle.) Kõik teevad muudkui tööd ja tööd ja mõnusalt seltskondlikult arvutimänge minuga keegi ei mängi. Vahel ma mõtlen et ma olen ehk mängimiseks liiga vana. Aga siis  jälle mõtlen, et vist ei jaksa ega suuda ma sellepärast mängida et ma olen niikuinii kogu aja arvutis, peaaegu kogu maailma aja. Metssea moodi tööd rabamas.

Kui mulle ei anta ZA/UM i tuusikut, siis võiks vähemalt orgunnida nädal aega lõbusaid arvutimänge ja neti seinast välja tõmmata.

Räppiv revolutsioon

  

“I’m quite sure that people will look upon my attitude and sentiments and look for hypocrisy and hatred in my words. My revolution is born out of love for my people, not hatred for others.” (“Poverty Of Philosophy”)

Immortal Technique (Felipe Andres Coronel, sündinud 1978. aastal Peruus) on revolutsiooniline räppar ja aktivist, kes väsimatu teravusega, meisterlikult ja informeeritult materdab kõike seda, mis on regressiivne mitte ainult tänapäeva hip-hopis – mis on muutumas järjest vähem klassiteadlikumaks, järjest vähem ühendatuks oma juurtega USA getodes, järjest imalamaks -, ei, tema verbaalne sihik on peamiselt ja esmajoones suunatud kogu globaalse kapitalistliku süsteemi ja selle erinevate avaldumisvormide pihta.

Lühike elulugu


"I started out like Australians, criminal minded..."

Immortal Technique’i (edaspidi ka IT või Tech) kirju elukäik on olnud määrava tähtsusega tema pöördumisel revolutsioonilise sotsialismi teele. Ta perekond põgenes 1980. aastal Peruus puhkenud kodusõja eest New Yorki, täpsemalt Harlemisse. See “vabasse maailma” pagemine ei osutunud loomulikult unistuste täitumiseks immigrantide perele. Siselinna vaesus ja vägivald, töötus, institutsionaliseeritud rassism, gängid, kräkiepideemia, kõik need USA-sisese “kolmanda maailma” probleemid mõjutasid ka noort Felipet, mis kulmineerus talle määratud aastase vanglakaristusega. Sellest hetkest – lugedes vanglas õõnestavat, marksistlikku kirjandust, mõeldes sügavalt oma olukorra üle maailmas laiemalt - algas Immortal Technique’i transformatsioon, valgustumine, tema muutumine tõeliseks revolutsionääriks, tervikliku maailmavaatega inimeseks. Lisaks kõigele oskas IT oma maailmavaadet esitada lüüriliselt ja nõelavalt räpi kujul.

Pärast vanglast vabanemist – leidmata “korralikku” tööd – võttis Immortal Technique osa mitmetest niinimetatud rap battle’itest, võites neid ridamisi oma hingestatud esinemisega. Rap battle on hip-hop kultuuri üks kesksemaid ja värvikamaid osasid, kus kaks võistlejat üksteist mänguliselt kuid halastamatult solvavad, jäädes sealjuures üldiselt tsiviliseerituks (ainus lubatud relv on sõna). Battle on fenomen, mis nõuab veenvust ja välkkiiret improviseerimis- ning reageerimisvõimet vastase argumentide suhtes, et võita publiku kohest  heakskiitu. IT-l olid kõik need omadused ja seega sai ta respekti ja usalduse osaliseks (seda hip-hopi aspekti on dramaaltiliselt ja eredalt kirjeldatud ka populaarses filmis “8 Mile”). Erinevalt mõnest teisest osavast räppijast ei jätkunud Techi karjäär muusikakorporatsioonide kaitsva, ent tsenseeriva tiiva all: kõik oma neli albumit on ta avaldanud raskelt teenitud raha eest, säilitades loomingulise iseseisvuse, väärikuse ja radikalismi. IT jätkuv populaarsus on saavutatud “rohujuuretasandi” propageerimisviisidega, sotsiaalmeedia vahendeid kasutades, kuulujuttude põhjal, aga peamiselt – tänu tema usutavusele pühendunud ja professionaalse süsteemivastase räpparina.

Looming

Immortal Technique’i looming on paljulugenud inimese oma, kirglik; veidi apokalüptiline, kuid fundamentaalselt siiski marksistlik. (IT räägib oma marksistlikust kreedost põhjalikumalt loos “Poverty of Philosophy”, mis on tegelikult riimideta kõne, mille taustaks on biit.) Oma päritolu tõttu on tema peamises fookuses paratamatult Ladina-Ameerika probleemid, ehkki tema pilk on selge kogu maailma ulatuses. Immortali riimides sisaldub kohati Tupac Shakuri stiilis paranoilisust, kuid mitte Tupaci gängsteriesteetikat (ehkki süüdistada teda liigses paranoias on vale, arvestades pöördeid Ladina-Ameerika ajaloos 1492. aastast kuni viimase ajani, genotsiididest kodusõdadeni, CIA-st neoliberalismini). Hiiglasuure jõuga, teemantteravate metafooridega piitsutab IT valitsevaid klasse ning paljastab suure kujukusega kõigi nende institutsioonide ja ideoloogiliste kontseptsioonide seesmist valet, mille abil püsib tänapäeva ühiskond: imperialism, militarism, sõda terrorismi ja narkootikumide vastu, rahvusvaheline finantsrežiim, kapitalism. Kartmatult materdab ta igasuguseid oportuniste, konformiste ja argpükse, kodanluse toapoisse, kes lömitavad ülemuste ees (sealhulgas kaasräppareid, kes on faustlikult müünud oma hinge kapitalile). Sama kindlameelselt, kuid sügava armastusega seisab ta kogu maailma tööliste, vaese talurahva ja teiste ekspluateeritavate klasside huvide eest.

Immortal Technique’i temaatiline ampluaa on rikas.Väike näidisleksikon: kolonialism, palestiinlaste vabadusvõitlus, orjuse osa Ameerika ajaloos, kodanlik-eeslinliku eluviisi silmakirjalikkus ja mõttetus, Miami anti-Castro tegelaste vastikus, Zapatistad, Thomas Jeffersoni mustanahalised lapsed, Malcolm X, Che Guevara, geriljasõda, asteekide, kristluse ja islami ajalugu, mustanahaliste ja latiinode ebaproportsionaalselt suur vangla- ja sõjaväepopulatsioon USAs, gängimentaliteedi tühisus, põlisameeriklastele jagatud nakatatud tekid, Nat Turner, keskkonnaprobleemid, CIA kokaiin, korruptsioon igal tasemel, Guantanamo, MK-ULTRA, peavoolumeedia mitteusutavus, Homeland Security, sõnavabaduse suhtelisus USAs ja sajad teised teemad, mis tikitakse meisterlikult lugude kangasse.

Kolm näitlikku lugu

1. Lugu “Peruvian Cocaine” on sisuliselt viieminutiline variant Steven Soderberghi filmist “Traffic”, lahates rahvusvahelist narkoäri, selle võitjaid ja kaotajaid. Kuid isegi viie minutiga suudab IT analüüsida vastavaid protsesse laiemalt kui Soderbergh, käies läbi kogu tee: alates kokapõõsa kasvatajatest, nende brutaalseist ülevaatajaist, korrumpeerunud valitsustest, minnes erinevat mastaapi diilerite kaudu kuni vangivalvurini välja, näidates selgelt, mis osa on igal ahela lülil. Isegi telesari “The Wire” polnud oma diapasoonis nii ambitsioonikas.

2. “Rich Mans World (1%)”: siin kujutab ta satiiriliselt hüperrikkurite karistamatut ülbust, suurkodanluse absoluutset silmakirjalikkust, kasuahnust ja täielikku ükskõiksust tööliste suhtes. Selles loos kujutab Immortal Technique neid plutokraate õigustatult kui “tõelisi” gängstereid (“real gangsta”), kelle kõrval juveele, kalleid autosid ja muid luksusesemeid silmatorkavalt eksponeerivad tavakurjategijad on vaid väikesed kalad.

3. “The Cause Of Death”: siinkirjutaja silmis kõige efektiivsem Ameerika “välispoliitika” (loe: imperialismi) vastane räpplugu. Bushi poliitika oli nii jultunult, nii tüüpiliselt imperialistlik ja kohmakas, et ka paljud peavooluräpparid kritiseerisid seda. Kuid nende oponeerimine jäi süsteemituks poseerimiseks, kapitalistide antud piirides lubatud kaeblemiseks “ekstsesside” üle. (Kanye Westi “George Bush doesn’t care about black people”, Jay-Z Katrina orkaani teemaline nutulaul “Minority Report”; Nasi “Sly Fox” et al. Bushi ametiaja lõppedes hüppas enamus neist meinstriim-räppareist entusiastlikult Obama “uue ajastu” vagunile.) Kuna anti-Bush sentimenti propageeriti ka USA valitsevate klasside ettevaatlikuma osa poolt, siis tekkis meedias avang, mis lubas rohkem sisulist kriitikat. Kuid kõik see kahvatub Immortal Technique’i tulise invektiivi kõrval, mis avaldub loos “Cause Of Death”. Ehkki kergelt mõjutatud vandenõuteooriatest, on üldiseks muljeks võimas, ülisõjakas hoop Dick Cheney (“fucking leech”), Bushi (“stupid puppet”), Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteemi ja imperialismi pihta tervikuna.

Vastuolud

Immortal Technique’i võib kritiseerida tema kohatise “kontrrevolutsioonilise” sõnakasutuse pärast: motherfucker, bitch, nigga jne, mida võib tõlgendada kui seksismi, misogünismi ja rassismi; kuid võib ka väita, et need sõnad on hip-hop kultuuri poolt omastatud ja teatud mõttes neutraliseeritud. Igal juhul saab võimsalt ja salvavalt räppida ka ilma nende sõnadeta. Seksismi – nagu ka homofoobia ja ksenofoobia – keel aitab valitsevatel klassidel nõrgendada rõhutute  solidaarsust, tekitades tööliste seas kunstlikke lõhesid. Seda ei saa heaks kiita. IT kaitseks võib öelda, et ta on  mitmes loos ja intervjuus rõhutanud oma laias laastus feministlikke ning rassismi- ja homofoobia-vastaseid seisukohti; lisaks on ta lubanud, et aja jooksul – koos omaenda teadlikkuse kasvuga sellest, mida revolutsioonilisus tähendab, seoses suurema keskendumisega poliitilisele – kaovad tema lugudest need segavad faktorid. Immortal Technique on inimene vigadega, vägivaldse minevikuga, kuid seni on ta näidanud üles hämmastavat õppimisvõimet nagu iga tõeline revolutsionäär, ja kindlasti see tendents jätkub. Selle tõestuseks on tema ilmne poliitiline ja professionaalne areng oma loomingulisel teel, evolutsioon sotsiaalse tundlikkuse suunas, areng, mis on säilitanud IT vankumatu radikaalsuse ja vältinud ta langemist oportunismi küüsi. Tsiteerin Leninit: “Me ei karda oma vigu. Sellest, et algas revolutsioon, ei muutunud inimesed pühakuteks. Teostada veatult revolutsiooni ei suuda need töötavad klassid, keda sajandite jooksul rõhuti, maha suruti, vägivaldselt viletsuse, harimatuse ja metsistumise pihtide vahel pigistati.” (“Kiri Ameerika töölistele”).

Kokkuvõte

Immortal Technique on osa hip-hopi sotsiaalsest voolust, kuhu kuuluvad ka Public Enemy, Grandmaster Flash, Dead Prez. Mos Def, The Roots, Lowkey jt. Kuid keegi neist ei ole oma väljendustes nii tundeküllane, oma kriitikas, riimides ja metafoorides nii vahe, nii mahlakas, nii otsene kui tema. Immortal Technique’i inspireerivad sõnad peaksid kuuluma iga progressiivse inimese mp3-mängijasse: olgu see kuulaja demokraatlik aktivist, kes võitleb valitsuse autokraatia vastu; olgu ta organiseerija, kes riskib oma eluga, et ühendada töölisi ühtseks löögirusikaks; olgu ta geriljavõitleja, kes (hoolimata reaktsiooniliste jõudude ülekaalust) jätkab kuni viimse kuulini – sest see gerilja mõistab, et andes oma elu revolutsioonile, muutudes märtriks, ei ole kõik kadunud. Nii nagu seesama gerilja, nii nagu miljonid võitlejad enne teda, külvab Immortal Technique seemneid, mis tärkavad ootamatult eri kohtades ja aegadel, ja mis lõpuks viivad ülemaailmsele revolutsioonile, kapitalismi kukutamisele proletariaadi poolt.

¡Viva la Revolución!

Neli raamatut - üks loeb (üks selline juba oli ka)

  

Sotsiaalkriitilist vihkamist on novembrikuusse nüüd vist juba piisavalt saanud. Aeg pöörduda talviste rahulike lõbude poole - aeg rääkida raamatutest.
Neist, mida keegi kunagi ei loe.

Endre Fejes  "Vanarauahoov" - ungari keelest ümber pannud Edvin Hiedel - kindel kvaliteedimärk, sest tema juba midagi kehva tõlkima ei hakanud.
Janos Habetler noorema kiiskavatest kollastest silmadest  meil oli juba ühes loos juttu. Ta tappis inimese. Miks ta inimese tappis? Selle loo harutab raamat nüüd lugeja ees lahti. Algab asi aga üpris kaugelt - Janos Habetler (selle vanema) sõjast tagasitulekuga, oli see sõda siis nüüd milline tahes, kirjas oli, et itaalia rindel ta nägi kuidas üks sinaka näoga laip hakkas liigutama, kergitas pead, siis rinnakorvi - tema all tuhnis mutt mulda. Kuidas ta tasapisi kosus, kaal kerkis seitsmekümne viie kilo peale, hakkas naisterahvast himustama, ja kuidas tema sõber, kapral, kogenud mees, andis talle niisugust nõu - " vali üks tüdruk, vihu tükk aega tantsida, kiida tema välimust, joo temaga 200 grammi veini ja otsi siis Linnapargis üks pink, laternast hästi kaugel." Niisama lihtsalt seotakse inimeste saatused, Maria Pek sünnitas riburada hulga lapsi, nende hulgas ka J.H noorema. Mõned neist surid, mõned jäid elama, Maria Pekil olid suured, punased, inetud kondised käed ja käre meel aga hea süda. Toitis ja kattis nii võõrad kui omad.
"Jõulureedel võttis Maria Pek ette suurpuhastuse ja paigutas mööbli ümber. Seda tegi ta iga suurema püha puhul, aga ta võis perekonnaliikmete pahameeleks sageli ka lihtsalt laupäeval kogu korteri pea peale pöörata. Nüüdki kargasid kõik ringi, tirisid ja tassisid, sikutasid kappe, laudu, voodeid, pesid põrandat ja aknaid, õhkkond oli väga närviline."

Neil oli naabriks üks Reichi papi, kellel oli kena tütar Kato Reich, juuditüdruk. Talle meeldis hirmsasti J.H noorem.  Maikuus viidi JH.noorem rindele, Kato Reich  aga juutide majja.
Pärast sõda läheb elu edasi, kes töötab siin, kes seal, Ungari puuvillatööstuses saadi palga ulatuses jahu, ube, herneid, õli, preemiaks puuvillriiet ja kunstsiidi.
Naised lähevad meestest lahku, peavad armukesi, üks on veel saksofonimängija - moodsad ajad, moodsad kombed. Mehed maksavad alimente, naised elavad kenades korterites, käivad kõige kallima lokkija juures ja kurdavad et neil ei ole elus sugugi vedanud. Habetler nooremal aga viskab kopsu üle maksa, kui ta purjus kolleeg talle nina alla hõõrub, et mõne inimese hooletuse pärast läksid tema noorik ja tütar Auschwitzi gaasiahju. Me oleme algusesse tagasi jõudnud. Kes suudab ennast kurssi viia viiekümne ungari nimega ja jätta meelde kes on kelle mees, naine, isa, ämm, õde, poeg, nääl, nadu jne, sellele on see väärt lugemine. Ja ka sellele, kes ei suuda, sest inimesed on inimesed igalpool ühtmoodi, olgu nende nimi mistahes.

Vladimir Voinovitš  "Meie elame siin" on lihtne jutustus Vene töökatest noortest mingis jumalast hüljatud kolkas Popovkas, kohalikus kolhoosis. Lõikavad vilja, lõpetavad keskkooli, armuvad ja pettuvad, ei puudu ka spekulant, kes justkui viiks kolhoosi kartuleid lastekodule aga tegelikult parseldab need linnas maha, on linnapoisist luuletaja, kes tuleb maaelu nuusutama, töötades kultuurimaja juhataja vastutusrikkal ametipostil, ajab külatüdrukutele kärbseid pähe, räägib misukesed on Moskvas tänavad ja kinod ja teatrid...ja raamatukogud...
Endine kultuurimaja juhataja Ilja Borodavka, kes noore geeniuse ees taanduma peab, kirjutab samuti sahtlisse luuletusi ja peab päevikut:
"Täna algas võitlus Kasasthani miljardi eest. Meie brigadir Guri Makarovitš Galtšenko tõusis oma armsal kombainil püsti ja ütles oma reipa häälega: "Las käia!" Ja kõigi südamed hakkasid meeldivas erutuses värisema, nagu oleks seal katkenud mõni keel. Ja kõik hüüdsid "hurraa!" Ilja pidas aru ja kirjutas veel: "ja põhukogujatel seisid harkidega meie kallid šefid. Nad laulsid lõbusaid laule."
Kõik lõppeb peaaegu hästi - Moskvalane sõidab Moskvasse tagasi, noor külakangelane autojuht Goša võib-olla ei kaotagi oma pruuti ja inimesed kes armastavad oma kodukohta elavad seal ka siis kui õue astudes on sopp üle põlve ja mis siis et mujal on metroo ja gaasipliidiga korterid.  Seesamane süütu, helge raamat korjati aga lettidelt ja raamatukogudest ära, kui autor Münchenisse putkas ja Vabas Raadios tööle hakkas.

Hans Erich Nossak "Lülituslaud" - tõlkinud Ain Kaalep. See on ebatavaline raamat.Väga õhuke, kõigest 46 lehekülge paks filosoofiline apokalüpsis. See on pikk ja raske monoloogtekst inimeseksolemisest.
Tüüp nimega Schneider on välja mõelnud süsteemi kuidas kohaneda süsteemiga nii, et keegi ei saa aru, et sa pole süsteemis sees. Süsteemi nimi on lülituslaud. See on pagana keeruline.
Ja samas just see, kuidas me oma asju ajame.
Ma teen kõike nii nagu teised, ma teen seda paremini kui teised ja ma teen seda teadlikult.
"Aga sellepärast ei ole muidugi tarvis abielluda." lisas ta kähku juurde, nagu ärritaks teda, et ta selliseid kaalutlusi üldse on esitanud. "See kõik on lahendatav ilma abieluta. Ka mitte nõndanimetaud kodu pärast ja kõige selle tühja-tähja pärast nagu tolmupühkimine, keetmine, pesemine ja mis veel sinna juurde käib. Igas kõrtsis võid süüa rahulikumalt kui kodus. Mis on meiesugusel koduga peale hakata? Nimetame kord asja õige nimega: soe surnukirst isastele, muud midagi. Naiste imetlusväärne leiutis. Tõesti imetlusväärne! Minu lugupidamine! Teeksin suurima vea, kui ma oma lugupidamist ei väljendaks abiellumise näol. Sest ainult abielumees on teiste meeste kollektiiviga täiesti ühte sulanud. Jah, ma abiellun isegi võimalikult varsti, pööramaks õigel ajal endalt tähelepanu kõrvale. Tuleb ülistada matriarhaati, see on ainus ühiskonnavorm, mille abil saab isaseid ohjes pidada; sest koledamat asja kui isaste paanika ei või ette kujutada. Minu naisel ei saa olema põhjust minu üle kaevata; kõik oma teenistuse panen ta jalge ette. Ta saab mult ühe lapse või kaks, ükspuha. See tõstab ta väärtust, nii et tal mind üldse enam vaja pole..."

Irriteeris? Lugege siis ise.Võib-olla see ei ole kõige krestomaatilisem tsitaat aga kogu see värk on üksainus suur tsitaat ja mu daamid ja härrad, see on valikutest ja meeleheitest.

O.Henry "Kapsad ja kuningad" on üks toreduste toredus. Lõbus muinasmaa, väljamõeldud ja tegelik ühtaegu, Ladina-Ameerika vahva vabariik Antšuuria. Seal on võllaroogadel tore kodu, sinna lähevad konsuliks laisklema õnnetu armastuse käes vaevlevad ameerikamaa pojad, seal tehakse kahtlast bisnisit takjanuppudega, et kohalik rahvas kingi ostma hakkaks... Rikkust püütakse nii kingade, grammofonide, päevapiltide kui iga muu mõeldva ja mõeldamatu vahendiga. Karakterid on silmipimestavalt eredad, loodus taevalikult kaunis ja lopsakas, faabula kiire ja sündmusterohke, hulgaliste ootamatute puäntidega. Kõik kirja pandud meeldiva kerge humoorika satiirina, mis ei lõika, ei ole halastamatu vaid mõnus ja kosutav. Ma ei ole selle raamatu lehti murdnud, et mõtlemapanevaid või muidu tähelepanuväärseid kohti ära märkida - kõik on ühtviisi kütkestav. Loomulikult ei puudu riigipöörded, rahapakkidega põgenevad presidendid, kaunid ja saatuslikud naised, isegi nälgivad  kunstnikud on platsis, maalimas portreed riigipeast, et toppida taskusse hiiglaslik summa, kuid au saab alati ülemaks kui ahnus.
"Maha idioot" sobiks sinu puhul paremini, ütles Keogh tulivihaselt. "Sa rebid kümme tuhat dollarit puruks nagu vana kaltsu, sest sulle teeb hingevalu see, kas sa oma värvid, mille hind on viis dollarit, nii või naa lõuendile panid. Kui ma veel kord mõne plaani elluviimiseks partneri võtan, siis lasen tal enne notari juures vanduda, et ta pole kuulnudki sõna "ideaal".


Kariibi mere rannikul ei hoolita järjekindlusest. Elu on seal kord tormine, kord haudvaikne. Näib nagu riputaks Aeg vahetevahel oma vikati apelsinipuu oksale, et puhata ja suitsutundi pidada.


Ja kas pole see mitte mõnus? Sinu Aeg puhkab ka siis, kui sa lähed ja võtad riiulist raamatu ja uurid, mis maailma see sinu ees lahti lööb.

Andres Aule: Taevas ja sina

  

  

TAEVAS JA SINA seintele settinud sädemed hetkedest millal maailm on muutund akendel peegeldub linna punane kuma tahaksid veel seda tunnet kus kõigest saab kiirus? paratamatult just nagu lootus just nagu viirus kirjutasin su nime soovin et oleksid ära minul on vaja su kaugust ja ilu tundmatu avatud raamat asjad ei ole nad ainult näivad lahti ja kinni su käte all käivad

LINNA PUNANE KUMA hallikal seinal on punase tule peegeldus foorist mitte siin kõrval rohtunud aias õitsevad moonid need öösel ei paista libiseb sõna kui liblikas mida keegi ei öelnud peegeldus foorist endine karjamaa varemalt mets veel varemalt meri siin kohas on jäljetut tooni

enam ei sõidagi bussiga nii et tuhandeis tubades lummaks mu pilku kutsuv ja kustuv hõbejas valgus sest LUULE ON KUTSE kus pole kirjas lipsu värvi ega palvet vastata elu kutse mille ma kirjutan ise üles ja alla kohale minna ei tohi murtud nurgaga kaarti jätta ei või

tekstid: Andres Aule

fotod: md

Where's my fucking money, Andy?

d  

E. Zola "Germinal"

"Asjad ei ole veel kahjuks makse koha pealt liikuma hakanud. Mõistan, et Teil on palju tegemist ja inimesed ilma peal laiali, sellepärast meenutangi. Ette tänades, Robert."

"Tere jälle! Kuu keskpaik käes ja arvelduskonto numbritki pole veel küsitud. Halvaendeline, kõhe lausa. Ei tea, kas jõuludekski laekub... Jubedusvärinatega, Robert."

"Käisin läbi, kirjutasin lepingule allkirja alla. Kaks nädalat tagasi. Sander"

"It's the Wednesday of the next week, the money still hasn't come over. They're about to cut the internet from overdue bills and I have to steal food from my friends. What is going on? All the best, Sander"

"Täna on esimene märts. Raha ei ole siiani laekunud. Vastupidi, nädalajagu tagasi röövis Büroo minu arvelt veel kakskümmend viis eurot. Kas Büroo kavatseb ka need tagasi anda, või jätab Büroo selle endale? Kas tegemist on sellega, kuidas “algset nõuet ei saa muuta ega tagasi võtta” või “peatamatu protsessiga?” Tsiteerides kuulsat saksa post-industrial ansamblit Einstürzende Neubauten, kui nad oma mänedžeri käest raha ootasid: “Where’s my fucking money, Andy? I need my fucking money now!” Lugupidamisega, Ruudu."

"Kas on teada, millal veebruari rahad võiksid laekuda? Veebruarist on juba päris palju aega möödas ning, nagu eelmisel nädalal kirjutasin, oleks mul seda raha juba tõesti hädasti tarvis. Kui hetkel on raskusi kogu summa ülekandmisega, siis minu poolest võib seda kas või kahes osas teha. Aitäh. Helen."

"Kas on teada, millal on lootus veebruari raha kätte saada? Arvestasin selle summa laekumisega juba mõne aja eest ning mul on seda juba tõesti väga vaja. Kirjutasin eile sel teemal ka Mariale, aga ei ole mingit vastust saanud (ning ka ülekannet ei ole toimunud)."

"Kirjutan jälle oma veebruari töötasu pärast. Nimelt pole ma seda siiamaani kätte saanud :( Jäi ju ometi jutt, et kindlasti eelmisel nädalal! Täna on aga juba kolmapäev. Ma olen tõlked alati õigeaegselt ära saatnud, seetõttu ootaksin ka tasu osas lubatud tähtaegadest kinnipidamist. Arve sai saadetud juba ligi kaks kuud tagasi ja ma olen juba kaks nädalat pidevalt palunud selle maksega kiirustada. Loodan väga, et ülekanne saab tehtud veel tänase tööpäeva jooksul. Ma olen juba üsna tüdinud iga poole tunni tagant internetipanka sisse logimast."

"Paraku ei saa ma uut tõlget vastu võtta, kuna pole siiamaani kätte saanud veebruari töötasu, mis pidi lubaduste kohaselt laekuma kindlasti eelmise nädala jooksul. Kui ülekanne saab tänase päeva jooksul tehtud, siis võin tõlke enda peale võtta. Helen."

"Hei! Meeldetuletus: ootan oma teenitud töötasu arvele 10022402256006 LUIGA MARTIN. See oleks mõnus. Kuu aega ilmumisest tiksub ka kohe täis ja nii. Parimatega, Martin Luiga."

Luiga / 20 Oct / to Lauri: "Mu töötasu ei ole ikka veel üle. See on väga inetu. Ega te ei taha mulle raamatupidamise kontakti anda? Liberaalne ühiskond põhineb usaldusel, eksole. Viisakalt müümine, viisakalt ostmine, inimesed peavad oma lepingutest kinni.Selline rahaga venitamine põhjendusel, et vahel läheb natuke rohkem aega on sarnane asi, nagu ma kirjutaks teile, et tegelikult ma tahan veel kümmet eurot, sest mul läheb vahel natuke rohkem vaja. Samuti peaks kuu aega pärast raamatu väljaandmist olema täiesti piisav aeg raamatupidamist joonde ajada. Kui ma oma pilte sama kaua lõikaks, kui teie raha maksate, poleks raamat ikka veel saanud trükki minna. ML."

"Lauri, see raha ei ole IKKA VEEL üle. Senikaua, kuni sa annad mulle mõne järgmise inimese, kellele närvidele käia, käin ma sulle närvidele. Kui vaja on, siis ma tulen mingi päev kontorisse kohale, ega taha enam ära minna. Vajadusel ma pöördun kuradi töövaidluskomisjoni. Ja kirjutan artikli täis igavat vihkamist. ML."

"Senini ei ole veel õnnestunud. Uus päev, uued võimalused. ML."

Jumal. Armastus. Kommunism. (3. osa)

LIKE MY COMMUNISM! 

El "L" Lissitzky - "Uus Inimene"

Meeldetuletuseks: kommunismi all peame me silmas hüpoteetilist tulevikuühiskonda, millele on omane kõigi inimeste võrdne ühiskondlik seisund, materiaalsete väärtuste küllus (kõigile jagub) ja see, et inimene ei pea enam äraelatumiseks oma tööjõudu müüma. Olulisteks tunnusmärkideks võib nimetada ka seda, et kommunistlikus ühiskonnas on inimesed palju mõnusamad ning normaalsemad, kui tänapäeval ja kõik ei käi sulle igal sammul närvidele. Samuti on oluline, et kommunism on tõhusam ja efektiivsem kui sellele eelnevad ühiskonnavormid. Sotsialism on sellele eelnev hüpoteetiline tulevikuühiskond, kus palgatöö ja riik ja muud sellised ebaseksikused eksisteerivad veel, aga rikastumine teiste töö arvel ja klassivahed on hävitatud. Ka see peaks Marxi teooria järgi olema efektiivsem, kui kapitalistlik tootmine, mille järgi me saame edukalt tuletada, et Nõukogumaal ja muudes kahekümnenda sajandi ettevõtmistes, mis ennast sotsialismi- ja kommunismiideega kokku tegid (ja idee enestega), ei toimunud tegelikult mingit sotsialismi ega kommunismi. Toimus, võib öelda, sellesuunaline põnev ning õpetlik üritus, mis on nüüdseks läbi saanud.

 Kommunistlik maailmavaade algab aga sellest, et maailm, kus me hetkel elame, on kõntsane sitanikerdis, eeldab parema maailma võimalikkust ning nendib viimaks, et sellesse paremasse maailma ei ole võimalik jõuda "rahuliku arengu kaudu seaduse raamides". Rahulik areng seaduse raamides, kui võtta sarnane kurss inimlikule heaolule, viib sinna, kuhu see on viinud Skandinaaviamaades, süsteemini, kus töötu saab enda eest, oma korteri eest, oma koera eest ja oma koera varju eest üsna mõnusaid abirahasid. Kui me aga vaatame, kust see raha võetakse, ei erine see suurt tavapärasest kapitalistlikust süsteemist. Kuna oma maa töölise ekspluateerimine on muudetud üpris tulutuks, ekspluateerivad nad võõrtöölisi, annavad immigrantidele neid töid, mida põhjamaalane enam teha ei taha ja liigutavad oma tehaseid arengumaadesse. Mõnes mõttes on õigus neil, kes sotsiaaldemokraatiat sotsiaalfašismiks kutsusid - see loob sellise rahuliku, pehme, sõjatu härrasrahva, kes on lisaks endaga äärmiselt rahulolev ja leiab, et süsteem, mille nad on loonud, on täiuslik, et see on nüüd valmis, inimkonna tippsaavutus. Reaalsuses eeldab selline süsteem toimimiseks aga seda, et alati on kuskil keegi, kes on viletsam, halvemas seisus ja valmis igasuguse palga eest igasugust tööd tegema. Kui arengumaadel hakkab paremini minema, siis tõusevad arenenud riikides toodete hinnad ja kapitalist saab vähem kasumit, see on selge. Kui kapitalist saab vähem kasumit, siis tuleb riigikassasse vähem raha, töötu tüübi koera varjule ei jätku enam ja sotsiaaldemokraatia on kriisis. Heaks traditsiooniliseks lükkeks on soovitada töötul tüübil seejärel endale töö hankida või ettevõtjaks hakata. Töö otsimisega on põhiliselt halvasti see, et iga tehnoloogiline edasisamm, tootmise efektiivistamine tähendab seda, et inimtööjõudu läheb vähem vaja, mis tähendab, et masinaid ei kasutata vaid seal, kus masinad veel ei oska, või kus inimtööjõu kasutamine tuleb odavam, ettevõtlus seevastu baseerub inimestes kunstlike vajaduste esilemanamisel, mille jaoks nad raatsiksid raha raisata. Ühiskonnas, kus inimeste ostujõud just langes... saate ise ka aru, eks?

El "Fucking" Lissitzky

 Kapitalismi vastu räägib ka see, et varanduslik ebavõrdsus on fundamentaalselt ebademokraatlik. Raha on võim, see on suhteliselt selge ega vaja tõestamist. Raha läbi on võimalik maailma mõjutada, inimesi tööle panna, oma plaane reaalsusesse tõlkida. Rikkal on enam võimu maailma üle kui vaesel. Seda aga, kellele rohkem raha kuulub, demokraatlikul teel ei valita. Erinevate tööde eest tasutakse suhteliselt meelevaldse erinevusega ning kõige rohkem raha on ettevõtjail. Ettevõtja on justkui selline maagiline elukutse, kus sa saad raha liigutamisest järjest rohkem raha, mis teeb sind järjest võimsamaks, kui sa piisavalt osav liigutaja oled. Jälgi: sa teed kapitalimahutuse: ostad endale helitehnikat ning hakkad seda laenutama. Ajapikku teenib see ennast tagasi. Seejärel hakkab see teenima kasumit. Äri läheb nigelamaks, kui keegi enam helitehnikat laenutada ei taha või kui keegi teine teeb seda odavama hinnaga, mis tekitab sellist konkurentsi, aga kui sa oled kaval, siis loodetavasti on sulle vahepeal nii piisavalt kapitali kogunenud, et sa saad uue mahutuse teha. Jee. Kapitalist on oma olemuselt üsna nagu uus mõisnik - talupoeg töötab härra põllu peal, vili läheb härrale, aga pisku saab holopp endale ka koju kaasa. Uuendus seisneb põhiliselt selles, et talupoeg võib hea tahtmise ning vedamise korral ise ka härraks trügida. Olukorda ei muuda oluliselt, et holopil kodus televiisor, pesumasin ja mikrolaineahi on, niimoodi saab paremini kasumit, kui holopp ka värki osta saab, mitte ainult härrad, orje on kõvasti rohkem kui isandaid.

No ei meeldi mulle see värk. Marx ütles, et kapitalistlik süsteem istub rahva kukil nagu vampiir ja küsis: "mismoodi on võimalik, et kapitalistlik majandussüsteem teenib kasumit, kust see tuleb?" ja vastas ise: "see on inimestelt röövitud töö".

 See muidugi ei ole ainus asi, mis tänapäeva maailmaga valesti on. Toosama Marx tahtis kirjutada põhjaliku kodanliku ühiskonna kriitika, aga isegi esimest osa ei saanud valmis - "Kapitalile" oleks järgnenud veel "Palgatöö", "Maaomandus", "Riik", "Väliskaubandus" ja "Maailmaturg". Selle teose raames ei saa minust Marxi töö lõpetajat. Ja vaevalt, et üldse kunagi.

 Aga miks üldse olla kommunist? Ei ole ju mingit garantiid, et see kunagi tegelikult tuleb ka, veel vähem, et see endast niipea märku annab (kuigi lootusrikkamad hinged võivad muidugi iga väiksema kriisi, sõja või terroriakti puhul hõisata: "See pauk läks nüüd küll õigesse kohta! Varsti laguneb kogu ehitis koost!"). On ka teistsuguseid tulevikunägemusi. Selliseid, kus igaüks kannab relva ja kivisüsi on jälle väga tähtis, ja selline, kus iseloodud kataklüsm neelab Maa ja viskab inimkonna tagasi... feodalismi. Või see Spengleri oma, kus tsivilisatsioonil on algus ja lõpp ja tulevad peale uued tsivilisatsioonid ja niimoodi üsna lõpmatuseni. Või see, kus maailm on valmis ja me peaksime selle üle rõõmustama sellisena nagu see on ja kui meil läheb halvasti, siis see tuleb sellest, et me oleme viletsad inimesed. Aja jooksul läheb muidugi paremaks ka ja palgad tõusevad ja autosid hakatakse orbiidile parkima, aga põhiolemuses jääb kõik samamoodi. Või võta Ragnarök või Ilmutuseraamat või Kalevipoja tagasitulek. Ega ma oma põhjendusi saa ju tõe pähe võtta, inimene leiab ikka sellele põhjendusi, mis talle juba meeldib.

El "Fuck you don't you know I'm" Lissitzky

 Well, see on vist peamiselt sisemine sund kõrgema eesmärgi järgi. Lihtsalt iseenda või mõnede lähemate inimeste pärast hommikul üles tõusta - see ei tundu inspireeriv, see on nagu kohvi joomine, ma teen seda niikuinii. Oma elu Eestile pühendada tundub samuti üsna jabura mõttena - praeguse rahvusdiskursuse käest pääsen ma sama palju, kui meessoo hulka kuulumisest koos kõigi lisadega. Eestlasena sündinuna teen ma kõik niikuinii Eestile, isegi, kui ma seda sugugi ei taha ja ükspuha, mis asi see ka ei oleks. Kaunimat sihti, kui "kõik inimesed paremaks ja õnnelikumaks" ei ole ma tänini leidnud, ja ei tea, kas lähebki tarvis.

 Aga mida hakkab üks kommunist oma kommunistliku mõtlemisega peale selles maailmas? Lahe proletaarne revolutsioon ei ilmuta peatsest tulekust märke. Kui tõesti peaks juhtuma, et kusagil tuleb tõepoolest ära (on ju varemgi juhtunud), siis see, et see juhtub selles maailmanurgas, on äärmiselt vähetõenäoline.

 Võib istuda niisama, tehes seda, mida teevad teised või ülepea suurt mitte midagi tehes, teades et tegelikult peaks see kõik olema hoopis teisiti ja nii sa ise kui ka inimesed su ümber peaksid tegema hoopis midagi muud. Ma ei tea, kui rahuldustpakkuv antud lahendus on. Usk ilma teota, teooria ilma praktikata, kuidagi nõrgaks jääb. "Ma olen maailmas, et maailma muuta", nagu ütles Käthe Kollwitz. Tegevusetus pealegi ei ole tegelikult valik, ideoloogiliselt mõtestada annab kõiksuguseid igapäevaelulisi probleeme.

 Võib tegeleda ägeda terroriga. See on põnev, ent väga nõudlik ettevõtmine, mille käigus saab võita endale rohkesti uusi sõpru ja vaenlasi. Samuti ei ole see lihtsalt sipelga hullumeelne ülestõus kõikehõlmava repressiivaparaadi vastu, ei, sellega kaasneb ka kohustus vastata ajaloo püstitatud standarditele. Oleks raiskamine ronida ajalooekraanile, tegemaks midagi maotumat, kui tegi Lenini partei, RAF või teeb hetkel Julian Assange oma meeskonnaga. Halvasti tehtud terror teeb kogu terrori diskursuse sitemaks, glamuuritumaks ja ebausutavamaks, nagu halb kunstinäitus mõjutab kunstinäituse ideed üldiselt ja halb kirjandus raamatu ideed üldiselt. Heaks näiteks on siinkohal islamiterrorism, mis peale nain/ilevenit ei ole ühtegi korralikku spektaaklit korraldanud, olgugi, et raha nagu oleks ja teotahet niisamuti, puuduvad ka lood suurejoonelistest ärahoidmistest, mistõttu ka vastasmeeskond ei saa ennast korralikult kangelastena tunda. Meeldetuletuseks: Lenini partei pingutuste tulemusena sündis uutlaadi poliitiline entiteet, mida jagus oma seitsmekümneks aastaks, RAF hakkas vana Lääne-Saksamaa poliitiliseks südametunnistuseks, leides, et valitususes on endised natsid (olid) ja et kui Saksamaa on Ameerika sõjaliitlane Vietnamis, siis ei ole mingit head põhjust, miks sõjategevus peaks toimuma ainult Vietnamis, et see peaks toimuma ka Saksamaal ja et nemad võtavad antud konfliktis Vietnami poole. Samuti on tähelepanuväärne, et neil oli umbes kümme miljonit passiivset poolehoidjat ja nende lugu lõppes äärmiselt õnnetult, olulisi muutusi põhjustamata. Still nagu, kui tunned endas rakendamata energiapotentsiaali või pole lihtsalt muud-paremat teha – löö käed külge, võta osa ajaloolisest protsessist.

 Võib ka minna kuskile ülikooli juurde, jagades oma aja meeldivalt diskursuse jauramise ja plakatite lehvitamise vahele. See on populaarne harrastus ja sellega tegeletakse üsnagi palju, kuid selle reaalne kasutegur on kaheldava väärtusega. Ei ole nagu tulnud seda läbimurret sealt võluritornist, pole ka kuulda: oodake, oodake, kohe tuleb! Siiski tundub see üsna mõnusa viisina oma päevi õhtusse saata. Ehk tekib tunne, et ei olda üksi? Suhteliselt sama asi on igasuguste kodanikualgatuste ja igapäevaelu mõnusamaks muutmisega - lõplikult negatiivselt ei saa sellesse suhtuda, ehkki olemuslikult ehitavad nood ainult kehtivat süsteemi tugevamaks. Enda pealt puuke noppida võib ka siis, kui see tegelikult revolutsioonile kaasa ei aita.

Minust ei lahku mõte, et see essee on lõpetamata. Siia käib justkui midagi veel, aga ma ei tea, mis see peaks olema. See ei häiri mind kohutavalt, aga see on minu arvates kuidagi oluline. Mis puudu on, ei ole mitte lõpetus, kokkuvõte - neid asju ma ei armasta, mulle meeldib, kui lõpeb nagu SALEMi laul, ilma väljajuhatuseta, lihtsalt lõpeb, kui otsa on saanud. 

100% naiselik

Helista mulle, vastan vaid sulle.

See olen mina, Muudlum. Nii öeldakse. Aga miks nihuke arvamine on, sellest mina aru ei saa.
Mul on pikad juuksed ja ma kannan seelikut.
Mul on ilmsesti üle keskmise naiselikud atribuudid - selline lopsakavõitu välimus (sellega on paremini olnud aga põhivärk on ikka sama).
Mulle meeldivad ilusad asjad ja ma armastan kreeme. Esimese kreemi ostsin 27-aastaselt, kõhu kõrvalt kokku hoides mingi Loreali kange Anti-age, mille peal oli pilt naha läbilõikest enne ja pärast. Enne oli selline uurdunud ja sopistunud, pärast sile ja ühtlane. 27-aastaselt ma käisin Humakas, õppisin näitlejaks, olin piitspeenike, sest raha polnud et süüa ja viis korda nädalas oli trenn. Kas ma pidasin ennast ilusaks? Ei, ei pidanud. Ma arvasin, et ma olen vana ja kogu ümbritsev ühiskond andis seda igati mõista.

Tööturul olid oodatud 18-aastased, koolis arvati, et selles vanuses peaksid mu parimad rollid laval juba tehtud olema. Mul oli riideid umbes 1 seelik ja 1 pluus, ostetud kuskilt Viimsi kaltsulaadalt ja üks hästi ilus must mantel, eest karakulliga, taljes. Praegu kui see alles oleks, läheks see selga arvatavasti ainult väiksele Helenile.
Kas ma arvasin, et ma olen kõhn? Ei, ei arvanud. Ma toppisin peole minnes tingimata jalga korrigeerivad püksid. Ma kandsin peaaegu alaliselt kingi, mis olid liiga väikesed ja liiga kõrged ( sama teen ma ka praegu). Kas mul oli "turgu"? Ei, ei olnud. Pärast esimese kooselu lõhkiminekut olin ma kolm aastat üksi enne kui 30-selt saabus 6 aastat noorem lõbus kasiinoprints Konn. Ma olen siiani südamepõhjani solvunud, sest Konn ütles mulle, et mul on vana naise kõvad jalad (tallad, noh), ega seal Pald.mnt korteris mingit spaad ei olnud. Kuni 35 eluaastani ei osanud ma ennast meikida ja ka ei teinud seda, mul polnud jumestuskreeme, huulepulki, lauvärve. Siis viis karm saatus mind ilumaailma tööle ja ma kümbelsin küünarnukkideni kreemides, huulepulkades, lõhnatestrites, juuksehooldusvahendites. Ainuke, millega ma midagi pole osanud peale hakata, on juuksehooldusvahendid, siiamaani vedeleb mõni neist veel mu vannitoariiulil. Kaubamajas töötades kreemitasid müüjad (ja mina) 1000-krooniste kreemide testritega käsi. Iga päev pidi näos olema vägev maaling. Kui ma töötasin Make-up-Stores ja olin tööle tulnud ilma värvimata, sain ma ülemuselt kohe võtta ja pidin kiiresti tagaruumis näo pähe tegema. Need töökohad andsid mulle täiusliku meigipraktika, mida lihvisin veel Sangla koolitusel aga ega sealt enam midagi õppida ei olnudki. Tegin meike missivõistlustel, moeshowdel, pruutidele, ostjatele, töökaaslastele ja kõigile kes vähegi tahtsid. Mulle hirmsasti meeldis inimesi ilusaks teha. Mu meelest oli nii äge kui nad vaatasid peeglisse ja olid jahmunud oma ilust ja võlust. See on tore tunne.

Kuskil umbes 36-aastaselt jõudis mulle pärale et ma olen ilus. Seda tänu peaasjalikult niinimetatud peldiku-baarile kus ma olin suht sage pummeldaja. Iga jumala kord küsis mõni täis töll mu käest - ja mida selline kaunitar siin teeb? Seda võiks ka nimetada kogu kasuks, mida välimuse trumpidest olen osanud välja pigistada. Mäletan veel, kuidas üks vana joodik mind manitses, tüdruk, sul oleks võinud olla kõik ja nüüd oled sa siin ja sul ei ole mitte midagi.

Nüüd kus trumbid hakkavad kaduma, kas ma olen sellega rahul? Ei, ei ole. Mulle ei meeldi, et 10 aastat tagasi ostetud riided ei lähe selga ja lõua all on lott. Ma võitleksin sellega, kui mul oleks raha ja motivatsiooni. Kahjuks on viimased närused aastad viinud mind Maxima kõrval asuvasse vene kreemide poodi, eelistan Valgevene omi.

Maniküüris pole käind aastat viis. Kui ma suudan ennast veel üldse kodust välja vedada, siis ma muidugi püüan end narruseni üles lüüa, et hingel oleks hea aga asi võib lõppeda võõras ateljees betoonpõrandal magamisega. Kas ongi enam mõtet? Kui ma Soomes invaliidist rikkurvanureid hooldasin, siis seal väikelinnas olid laupäevaõhtuti tantsupeod eakatele. Mu kaastöölised käisid seal usinalt, 60+ ei olnud mingi takistus tantsuks, armastuseks ja õllejoomiseks.

See on praegu kõik, mis ma naisküsimuses oskan öelda.

Nõmedad tüdrukud

 

Olles tutvustanud kahe artikliga tüdrukute ägedust, tundub mulle nüüd, et aeg on vihakuu auks vaadata ka teisele poole - kurjuse poole. Aeg on valgustada seda, mis juhtub tüdrukuga siis, kui ta ei võta kätte revolvrit ja mõõka, vaid selle asemel hoopis koolipäeviku ja juuksesirgendaja, halvemal juhul ka naisteajakirja. Aeg on vaadata, mida meie haige ühiskond tüdrukutega valesti teeb, aeg on piiluda tüdrukute riietusruumidesse.

Oled ju alati tüdrukute riietusruumi piiluda tahtnud, onju? See on see koht, kus ajupesu pihta hakkab. Garderoob ei ole maagiline võlumaa, vaid juukselakist umbne põrgu. Isegi kui sa oled kõigi tüüpidega sõbralik-kauges suhtes, ei jää familiaarsed kommentaarid tulemata. Keegi tuleb haarab su randmest ja leiab, et sa oled liiga kõhn, teine kommenteerib enda büstisuurust (ainult 75C!), kolmas vingub juukseid kuivatades näonaha üle. Sujuvalt liigub jutt niisutavatele aluskreemidele ja sa avastad üllatunult, et oled ainus, kes pole BB Creamist midagi kuulnud. Järgmine shokk saabub siis, kui märkad, et päeva lõpuks pole teema ikka veel end ammendanud. Mis toimub?

On tegelikult isegi et kummalisel viisil imetlusväärne, kui palju mõned tüdrukud riietest ja välimusest rääkida suudavad. Võiks ju arvata, et see teema saab kunagi otsa? Aga ei saa. Kleidile järgneb kleit, juuksurile kosmeetik. Muide, on päris hull, mis juuksurisalongides toimub. Ja siin ei mõtle ma Vennaskonna rohelist "Fotot" ja punast "Juuksurit", Mustamäe nurgapoodide venelannasid. Ma mõtlen kesklinna frisööre, maheda muusika ja klaasakendega. Lähed sisse ja saad esmalt teada, et peaksid tegelikult juuksuris käima vähemalt iga kahe kuu tagant. Seejärel pestakse pea ja lõigatakse veidi otsi, määritakse juuksed seitsmesse palsamisse ning fööni alt läbi, et kinnitada lõplikult su pähe soengu asemel udusulgedest puudelkoer. Ja arve - 30 eurot.

Okei, on normaalne end ägedalt riidesse panna. Normaalne on ka, kui sa seda teha ei viitsi. Komplimendid teistele on normaalsed. Kui endal mingi eriti kõva riietus seljas on, siis seda mainida on norm. Üks kord sõbrale kurta, et oleks uut tagi vaja, on ka okei. Aga kui sa avastad, et sina ja sinu blogi räägite riietumisest rohkem kui filosoofiast, siis tõmba heaga tagasi. See on küll üsna hea lihtne small talk teema, aga võib-olla et isegi hullem kui ilm. Ilm õnneks ei ole veel kapitalistliku tarbimisühiskonna poolt ära anastatud.

Ma arvan, et mu viha selle kõige vastu algabki poodidest. Kaubanduskeskus on nagu veidi suurem riietusruum. Sul ei ole seal õhku, sul ei ole aknaid, see-eest aga jalatsilõhn ja päevavalguslambid. Kõige kahepalgelisem on, et nad üritavad end kõigest jõust sulle meeldivaks muuta. Oled märganud neid kiitvaid loosungeid peeglite juures? "See sobib sulle", "Näed hea välja", "Vaata siia ka!". "Kohtume jälle. Elu on ilus!". See on samasugune südamerahu nagu see, kui Starbucksist kohvi ostes läheb kümme senti Nigeeria nälgivate laste heaks. Ja see uus McDonaldsi reklaam lastekodudest ja friikartulimajadest, mis näeb välja nii kuri, nagu oleks CK ise selle välja mõelnud.

Selle kõige eest ei ole kaitstud isegi need tüdrukud, kes kaltsukates käivad, sest Von Krahli tantsupõrandal hiilib ringi kultuuritibi. Kultuuritibi on nagu Anna-Maria Galojan, ainult selle vahega, et Dolce & Gabanna asemel kannab ta kampsunit ja 50ndate kleiti... võib-olla ka kiisukõrvu. Ta tahab avada tehasekompleksis oma äri, kus müüb kallilt maha ägedamaid second hand rõivaid, ning peab street fashion blogi, kuhu postitab sekka pilte enda ehtekollektsioonist. Pole veel lõplikult kindlaks tehtud, kust ta kultuuriringkondadesse imbunud on. Võimalik, et ta on seal alati olnud; võimalik, et Tallinn Dollsist või tumblrist; võimalik, et see on üks neid inimliike, mis seltskondadesse lihtsalt "satuvad" ja seal siis kohanevad, nii nagu ta oleks sama hästi võinud sattuda ka Rapla heterode või Tiskre kodanlaste sekka. Selge on see, et ta on olemas ja tahab sulle oma vanu riideid maha müüa (selmet et need lihtsalt ära anda).

Kultuuritibi kangem versioon on art-chick. Tema kohta teame kindlalt, et ta on pärit Woody Alleni filmidest. Sealt on ta saabunud koos piinliku Pariisi-armastuse ja kunstnikumüüdiga. Tema on see, kes istub õhtuti kohvikutes ja käib päeval galeriides, kunstipoodides. Sellest hoolimata piirdub tema arusaam kaasaegsest kunstist Andy Warholiga. Enda lemmiklistid on ta koostanud püüdlikult, seal on Vonnegut ja Kafka, Amelie ja Control, Matisse ja Picasso. Kui ta vanemaks saab, läheb ta ilmselt fotot õppima, Zenit kaelas.

Kolmandaks "surprise, fuckers!" tüdrukuliigiks on tubli tüdruk. Tubli tüdruku teema-ampluaasse kuuluvad lisaks riietele ka hinded. Enne eksamit veedab ta küll sinust neli korda rohkem aega õppimisele pühendudes, kuid muretseb ikkagi viis korda rohkem enda tulemuste pärast. Gümnaasium koos kuldmedaliga on tee usinaks euroametnikuks, kogu Euroopa Liit on oma olemuselt tubli tüdruku kehastus. Usin, virk ja töökas, ainult et ka väga igav ja kummalisel kombel täielik imbetsill, kelle arusaam oma arvamusest on tsitaadid ja õpikutekst. Vox populi kirjandivormis. Kirjand, muide, on kurjusest, õpetades inimest oma mõtlemisega mitte kuhugi välja jõudma, arvama arvamise enda pärast. Vaagid seda etteantud teemat ühelt poolt ja teiselt poolt ning jõuad paari näite abil turvaliselt neutraalsele pinnale välja, kuhugi sotsiaaldemokraatia ja mõõduka rahvuskonservatismi vahelise õhtutaeva alla. Kohus kodanikuna on täidetud, ühiskondlik närv olemas, võid tagasi tõkkepuude taha pugeda. Kogu meie ajakirjandus on selline, vahel tahaks isegi öelda, et kogu maailm on tublide tüdrukute poolt üle võetud.

Naisteajakirjadest - ja eriti Postimehe erirubriigist Naine - ei hakka ma igaks juhuks üldse rääkima. Seda me teame niikuinii, et nendega on halvasti. Nukramatel hetkedel tundub küll, et tüdrukud vallutasid parlamendihooneid selleks, et nende õed paar kümnendit hiljem - pardon my french - pursuihooradeks hakata saaksid. Vastulöögiks aga tuleb ise mõõk kätte võtta ja normaalne olla.

Argipäev-Tallinn-Vineer Reprise

  

Kasutatud on R.Ulase setti, tehnikat  ja meetodeid.

Interview with The Remote Viewers' Dave Petts

Dave

The Estonian version can be read here at sirp.ee

1. What is the ethos of your group? The music emits a strong vibe of being *about* something, following some central ideas, one of the main things to draw devoted followers, in my opinion. You also give off a political feel - not in the strictest sense, but as in: 'somehow positioned towards the world', which might as well be a philosophic or aesthetical stance.

 1. By the time the Remote Viewers had evolved from B. Shops for the Poor, we knew that the music we produced was considered challenging, avoiding the blurry hinterland where recreation meets slavery. We were, and still are, quite happy with this situation: working outside of a rapidly crumbling music industry has allowed us a lot of artistic freedom and the ability to develop the music with few external pressures. Our ethos is primarily aesthetic - a sort of militant modernism. The music is driven by doubt as a positive trait - knowing what we don't want to do rather than what we do - , the rejection of (any one particular) style, and impelled by the lure of heresy.

 2. In fact, how would you describe the jazz ethos in general? Jazz, quite similarily to, say, trance, has a pretty low street cred outside of it's fans, it is seen as hopelessly backwards, monotone, meaningless ang having strong bourgeois connotations. You, on the other hand, are a great jazz enthusiast. Would you share your vision of the genre with the prejudiced ones? Are you pleased with your own scene?

 2. There is an ambivalence towards jazz within the band. Personally, I have always expressed anti-jazz sentiments, as did Louise, whereas Adrian is a jazz enthusiast. But we all agreed that the Remote Viewers had little to do with that genre, despite the preponderance of saxophones, the quintessential jazz instrument. In fact, I have been known to issue "no jazz" warnings to new members! Of course, jazz has a rich and varied history and has produced much great music, but it is now seen as another form of easy listening - a case of the enemy of museums ending up in museums. It really depends a lot on definition ...

 3. Tell us of your start, of becoming a musician, tell us, how did your group come to be (I take B-shops for the Poor as a direct predecessor to the Remote Viewers.) Is it an easy road to take, is it a rewarding road? 

3. I am self-taught as a musician, starting out playing guitar before moving quickly to saxophone (originally both tenor and soprano saxes, eventually dropping the latter). I met Jon (Dobie, guitarist and co-founder of B. Shops) at university, and were soon writing and playing together. We made a series of tapes using synths and drum machines instead of actual musicians, mainly because of my suspicion tat other musicians would take the music towards an obviously existing style - we knew what we didn't want more than what we did. For live gigs we continued to use backing tracks but added vocals and extra saxes, going through various line-ups before settling on the one that recorded the CDs, and this was when we started to play gigs outside of the UK. The Remote Viewers grew out of B. Shops, and changed dramatically after Louise left, to become the band that it is now. I have always felt privileged to have my music performed and recorded by such good musicians - that is the only reward for this kind of music, it seems, certainly nothing else!

 4. Give us some recommendations to the works of your fellow fighters, other culturemen. Things you consider important, things that inspire you, be it music, art or literature. Something, that has not received all deserved attention, perhaps, or something, that was famous once but has since fallen into obscurity. 

Dave and Adrian

 4. I am a great fan of Morton Feldman's later long works, especially Quartet2, For Philip Guston and For Stefan Wolpe. I also listen to a lot of Xenakis (Mode records is good label for both), and Sun Ra (the Saturn originals, released on CD on the Artyard label are a good place to start - there are 100's of Ra albums out there). Recently, I've been listening a lot to Schnittke's 4 Symphonies. Outside of music, I enjoy reading (English) fiction from the first half of the 20th century - some examples: The Wild Goose Chase and The Aerodrome by Rex Warner, Summer Will Show and The Corner that Held Them by Sylvia Townsend Warner. Wyndham Lewis's art and fiction is a recent interest All the above, and many other things, have probably influenced me, which I suppose is an implied recommendation.

 5. Louise. She has left the group. A pity, I loved her voice. Always fancied the instrumental pieces as well, though. How big a part did she play in the artistic direction of the group? Also, is there any word of her, is she done with sharing her gifts with the world?

 5. Louise left the band for personal reasons, not musical. While she was in the band, she was involved in every part of the musical process: she wrote the lyrics, titled the pieces (with me), mixed the CDs,designed the covers, and was a charismatic performer. Once, we cast no shadow - now, I have no idea what Louise is doing.

 6. This one goes out to all the musicians out there: describe us your work process, the making of a song/track/musical piece. The musicians are always unhappy that most of discourse on music is about shooting drugs and hanging out with famous people, rather than music itself. 

 6. Each piece starts with the composition. I send the finished written parts to the other musicians, whose first hearing of the music is it being played on midi instruments - a piece of machine music and a bunch of neutral notes with no guidance on how they should be played. This is where the individual input of the musicians comes into the picture, and a battle between the original intention of the composition and other people's interpretation begins! And this is only half the story - all the musicians are excellent improvisers, so improvisation has always been an essential part of the overall plan.

 7. Then again, a nice illustrative story can't do much harm. Surely there's been tale-worthy happenings during the years you've been active. Share with the crowd!

 7. Sleeping among syringes in a squat in Pisa, travelling through Poland with snow forming on the inside of the touring van, playing to sieg heiling skinheads in Hungary spring immediately to mind, but basically, we played gigs put on by fans of the music, stay with them and have a good time.

 8. Have you had any ideas of things you'd do, were you another kind of creator? Alternatively: who yoould you be, if you could be a completely different person?

 8. I like the idea of being a novelist, but have no ability in that direction. In my dreams I'd like to have been an Oxford don in the inter-war years - don't ask me why!

9. The war is coming. Who are you going to hook up with - the nazis or the communists? There's no meaningful third option at that moment.

9. I am a man of the left - there has only ever been one option for me.

10. Here you can express your discontent towards the world of today. It is important, discontent, creates sympathy, brings people together. 

 10. My discontents are the illusion of democracy and the huge discrepancies of wealth, the pretence of neutrality by the mass media and, with particular respect to the UK, the ability to fund the constant waging of war, whenever the USA demand it, at the same time as being told of the need for cuts to health and education, due to lack of funds.