Friday, January 27, 2012

Let me tell you about my father

  
Arks ja Reedik. Reginleifi foto. Tõmasin ta foto-edit programmiga täieliku musta pimeduse seest välja.
My Father? Let me tell you about my Father. My Father was a great man, excellent in bed, fluent inover six languages, obscenely popular with the fairer sex, always well dressed, wealthy beyond measure. I am but a pale shadow of my Father. Your father has nothing on my Father.

Minu isa Reedik pärines kodanlikust perekonnast. Teda kasvatasid põhiliselt kolm naist – ema ja tädid (spordilehe toimetaja, arhitekt ja pime suhkruhaige) - ja joodikust onu, kes ennast hiljem surnuks jõi. Joodikust onul olnud alati laitmatu riietus ning valge sall ja vahe huumorimeel, tema nimi oli Karl, aga kutsuti Caroluseks, töökohti pidas ta enamjaolt ühe kuu, misjärel ei saanud enam töötada, sest oli vaja palka maha juua. Temast jäi järele põhiliselt kõrvetatud äärtega mängukaarte. Ta jõi alati üksi, oma toas, lukus ukse taga ja põletas kaarte. Ma sain hiljem tema vana toa omale.

Nad elasid suures kolmetoalises korteris, mis oli klikeajal olnud mingi kuueteisttoaline, alul seitsmekesi, hiljem jäi rahvast vähemaks. Siberi ei läinud nad kogu täiega seetõttu, et esimese küütimise ajal ei julgetud professoreid puutuda - Reediku emapoolne vanaisa nii umbes ehitas kodanliku vabariigi õigussüsteemi üles - ja teise küütimise ajaks oli toosama vanaisa juba punaste poolel sõjas käinud ja invaliidistunud. Muidu oleks siberimaterjali olnud küll, suguvõsa sai rikkaks vististi pandimaja pidades. Vastikud inimesed, sõnaga. Üksteisega suuremat läbi ei saanud ning samas olid sügavalt veendunud omaenese väärtuses ning paremuses. Reediku vanaema kutsuti poes staraja krafinnaks - too oli poest oma kanges, saksa aktsendiga eesti keeles "humreid" küsinud, ning pika mõistatamise peale oli aru saadud, et ta mõtleb homaare. Homaare poes loomulikult ei olnud. Seepeale ajanud ta silmad pärani, protesteerides „Aga mulle maitseb!” Ka oli ta käest kord küsitud, kas eesti ajal oli parem. Oli olnud parem küll, kuid seejärel nentis ta teatraalse sosinaga, otsekui mingit suurt saladust jagades: „Aga tsaari ajal oli veel parem – siis oli kõike saada!” Ma isegi olen veel osa saanud sellest va vana kooli elitarismusest. Ma mäletan, et mingi vahe öeldi mulle, et tädi Imps ei soosi seda, et ma naabrilapsega mängin. Naabrilaps oli poolvenelane ja ta ema oli joodik, nad olid tegelikult jumala mõnusad ja pidasid tervet persetäit haisvaid loomi. Ei tea, mis sest naabrilapsest saand on? Aga ta emast? Ma arvan, et ta nimi oli Kristiina, aga perekonnanime, näe, ei mäleta. Could it be, et ta on kojn?

Naiskollektiivi poolt pesamunana kasvatatuna sai isast sedalaadi indiviid, kellel suuresti puudusid oskused ning tahtmise enda eest hoolitseda või suuremat millegi nimel pingutada. Ehkki ta oskas süüa teha, kuna ta ema seda ei osanud, tema oli harjunud sellega, et seda teevad teenijad, mis tähendas, et kui ta kööginoa kätte võttis, oli targem jood ja pinde aegsasti välja otsida. Oskamatus enese eest hoolt kanda väljendus peaasjalikult üldises kasimatuses ja soovimatuses day-to-day bürokraatiaga jahmerdada. Omast kohast võib seda muidugi ka tugevusena vaadata, mingitlaadi ekstreemkonformismina – sa teed ainult neid asju, mis sulle kuidagi mõnusad ja normaalsed tunduvad ja neid ülejäänud asju teeb keegi teine. Ma mäletan ühte talve, kui ta juba Pääskülas elas, ta elekter oli maksmata arvete tõttu välja lülitatud ja ta hoidis ennast põhiliselt viinaga soojas. See ei näinud välja, nagu see oleks hästi lõppemas. Ma vinnasin ta oma õla najale – ta ei jaksanud ega viitsinud eriti tulla – ja viisin ta Muudlumi poole, kes teda eriti näha ei tahtnud, kosuma. Kosus päeva või paar ja siis läks ja hakkas päriselt oma asju korda ajama. Sometimes it just needs a little push. A’ muidu ma arvan, et ta oleks võind surnuks külmuda.

Üldiselt, ta tegeles kultuuriga. Somewhat. Minu meelest jõudis ta õppida eesti ja inglise filoloogiat ja ka kirjandust – igal juhul väitis ta, et oli ülikooliajal ilukirjandusest säärase üleküllastuse saanud, et loeb nüüdsest saati ainult teaduskirjandust ja ajalugu. Selle raha eest, mida ta joogi ja toidu alla ei pannud, ostis ta raamatuid, ning kui raha parasjagu nappis või antud raamatuid poes ei olnud, ei kohkunud ta tagasi ka raamatukogudest varastamise ees. Mida ta ei tunnistanud. Ülepea meeldis talle kohati mitte tunnistada oma viletsamaid iseloomuomadusi ning tegusid. Ja mulle tuleb meelde seik, kus ta liitus Anonüümsete Alkohoolikutega. Ta jõudis seal kiiresti edasi ning aruka ning sümpaatse jutu pärast jõudis ta kiiresti grupijuhi ametipostile, mida tal oli mõnda aega meeldiv ning huvitav teha, ent AA grupijuhi ametikoht ei takistanud tal tegelikult edasi tinutada. Funtime.

Tal oli armas ning tänapäevaks sügavalt anakronistlik hobi täita pakse kaustikuid kuulsate inimeste sünni- ja surmadaatumitega. Ta leidis, et see aitab tal saada terviklikumat ülevaadet ajaloost, et on hea teada, mis kuningad kuskil valitsesid, samal ajal, kui mingi helilooja elas, või mis masinad leiutati. Omal ajal oli ta paljulubav ning populaarne, hängis Kaalepite juures, inimesed armastasid teda ja pidasid säravaks isiksuseks, aga lõpuks oli niimoodi, et pea kõigist tema kursuse tüüpidest sai mingitlaadi vähemalt keskmise tähtsusega kulturnik, aga temast, well, mitte. Suurem osa ta kuulsaid sõpru hülgas ta üheksakümnendatel, kui selgus, et ta lihtsalt joob liiga palju, inimene ei peaks nii palju jooma, nii ei ole isegi enam boheemlaslik. Sõprusringkond asendus mõnevõrra asotsiaalsema kontingendiga. Talle meeldis, kui inimesi oli ümberringi. Ja tüdrukud meeldisid talle ka. Mulle tundub, et talle ei meeldinud sugugi üksinda elada, ehkki ta partnerid teda kohati tüütasid ja ehkki kooselud teda kiiremini läbi põletasid, kui üksindus – joodik leiab endale mõistetavatel põhjustel ikka joodikust partneri ja kui üks joodik ehk ei viitsi kogu aeg juua, siis kaks joodikut amplifitseerivad oma samustki harjumust. Millele ei ole ka õieti midagi ette heita. Joomine leevendab kannatusi ja on isegi mingil määral lõbus, ja eelistada viit aastat naudinguid kahekümnele aastale õnnetusele on igati mõistetav.

Üks tema omadus, mida ma õieti omale tahaksin. Oskust olla party boy the mega. Kunagi justkui oleks õnnestunud, kunagi, kui ma veel jooki näost üles lükkasin ja Arks meiega oli aga nüüd on ainult au ja kohustus ja lustlik tühijutt ei taha sugugi suust välja tulla.

Ta oli omal ajal ka professionaalne sotsialismi ehitamise eest kõrvalehoidja. See tähendas taolisi käike, nagu tuttava tohtri käest tõendi saamine pankreatiidi kohta, mida on tegelikult võimalik tuvastada alles lahkamisel. Ja enese määramist kaugõppesse, et hoiduda sõjalise algõpetuse kursusest. Ja siis ka ülikooli pooleli jätmist, et teda ei suunataks kolmeks aastaks maakooli õpetama, seda ta ei viitsinud. Ja see tähendas ka vahvaid sotsialistlikke töökohtasid nagu katlakütja abi (istud katlamajas ja hoiad näidikutel silm peal, loed raamatut, jood, kutsud sõpru külla) ja ehitusmaterjalide katselaborant (loed raamatut, paned katsetellise kõrgkuuma, tunni aja pärast paned tellise kõrgkülma tagasi, kordad), Laulasmaa puhkekodu elektrik (see töö ei sisaldanud endas kohustusi ja oli täiel määral fiktiivne, kuna isa ei teadnud elektrist midagi ja seevastu teisi, kes teadsid, oli jalaga segada.) Ning ka Teatri- ja Muusikamuuseum. Seal oleks piisanud kahest töötajast, aga oli kakskümmend. Niipalju, kui mina aru saan, käidi seal põhiliselt koos joomas. Vabariigi taastamise järel tõlkis ta EELK Konsistooriumi jaoks mingeid ametlikke kirju ja asju ja kohati vast midagi muud ka, ning tihtilugu müüs ka vanavara, mida vedeles ohtralt. Seda värki on tohhuijaa ja seda on tohhuijaa müüdud, aga seda on ikka veel järgi, see on see, kui palju tal seda oli. Ja siis tuli maadetagastuse kibe õnnistus, mis nuumas põhiliselt küll jumalast neetud advokaat Mängelit, kuid võimaldas tal siiski end probleemitult surnuks juua ja tiba jäi ülegi. Vahepeal koostas ta ristsõnu ka. Aga see muutus varsti tüütuks. Korrektseid, ilma tühjade ruutudeta ristsõnu tegi, selliseid pigem raskemapoolseid. Tema ristsõnakauboi nimi oli „Uru Pearu”, ehkki ta mõtles ka „Vägivaldo” peale.

Tema enda kriteeriumite kohaselt ei pruukinudki ta eluga midagi liialt valesti olla, Mängeli, surnuksjoomise ja kõigega. Ta tunnistas üheks oma põhiprintsiibiks „elada nii, et tal ei oleks kunagi kiire”. Harva, kui ta virises millegi puudumise üle. Ta teadis, et ta on joodik. Pool aastat enne oma surma käis ta mul külas, ja tunnistas, et ta võiks surra ka nüüd, et ta on kõik oma elus ära teinud, mida ta lootis teha. Ja seda ütles ta ilmselt oma elu harmooniliseima kooselu ajal. Oma osa võis seal mängida ka see, et ta ei soovinud sugugi, et ta elukaaslane sureks ennem teda. Seda oli ta juba mõned aastad tagasi näinud ja see ei mõjunud talle hästi. Ma ei saa parata: ma ütleks, et alkoholism ei pannud teda kaotama oma isiksust ja temas oli mingisugune determineeritus, mõistmine, mis läheb talle korda, mis mitte, mingisugune mitte just liialt sõbralik, ent enesekindel läbisaamine maailmaga. Samuti kumas kohati läbi tema suhtumine enesesse kui loomeinimesse - ta leidis, et on elu jooksul kirjutanud ühe hea luuletuse ning teine kord, kui rääkis oma noores eas tudengilehele kirjutatud - artiklist? teosest?, diskvalifitseeris ta selle käeviipega, öedles "mingi kuradi asi". Ta oli selle peale saanud jabura fännikirja, mis oli peaaegu et arusaamatu. Reedik vastas sellele ühe reaga: "Teie mõtted on väga huvitavad."

Temaga oli kindlasti nii mitmeski mõttes kohutav koos elada. Ta jõi nagu elaja-loom, kujutas endast äärmiselt ebahügieenilist indiviidi, oli haiguslikult armukade ja vägivaldnegi. Mul on alust kahtlustada, et tema seksuaalkäitumine ei olnud kohutavalt arvestav. Siin on tegelikult täitsa piisavalt põhjusi, et temaga tegelikult mitte kunagi koos olla, aga millal inimesed ikka oleks teinud midagi, mis mõistlik oleks. Tema kasuks räägib: ta oli kindlasti huvitav vestluspartner, mingil määral hoolitsev, ta kultuurkiht oli muljetavaldav, ta mõistis jõulusid ja lihavõtteid pidada, jõulu ajal oli igas toas jõulukalender – mitte need uueaegsed vuhvlid, mis on šokolaadi täis, vaid sellised, kus iga päeva all on pilt, mingid aknad lähevad lahti ja sa näed, mis seal taga on, sellised romantilised, postkaardilikud kunstiteosed. Ja lihavõtete ajal mängiti munapeitust, selline komplekt kivimune oli, mis peideti toa peale ära ja tuli üles otsida. Ükskord jäi üks igaveseks kadunuks. Kvartiira oli suur, hoolimata sellest, et seal oli muljetavaldavalt palju asju, oli ka ruumi samalaadselt palju. Laed olid nii kõrged, et noor poiss sai riidekapi peal püsti seista. Ma mäletan, mustvalgest televiisorist tuli taliolümpia, suusahüpped, ma muudkui ronisin öökapi pealt riidekapi otsa ja hüppasin sealt voodisse. Mustvalge telekas näitas ainult ETV-d, mida see püüdis antenniauku pistetud traadiga, mis väänles otsapidi õhuaknast välja. Maja oli vana ja elekter käis tihtilugu poole faasi peal. Ka olid laed nii kõrged, et neid ei tarvitsenud avaruse illusiooni saavutamiseks valgeks värvida. Kaks lage olid mumeelest hallid, köögi lagi oli kollane, ja ühe toa lagi, kas võis tõepoolest roosa olla? Over and all, ta ei olnud väga igav. See on mingi kvaliteet, mida tänapäeval ehk liialt vähe hinnatakse. Ta võis rääkida ühte lugu sadu kordi, ja sedasama anekdootigi. Minu arvates oli see pigem meelelahutuslik, aga well, mina ei elanud temaga seitsmendast eluaastaśt saati koos ka. Ilmsesti oli ta palju parem isa, kui elukaaslane. Üheks ta paremaks omaduseks oli armastada pikki jalutuskäike mööda aedlinnasid ja linnalähedast loodust. 'Tis a rare thing to find enthusiasm for such nowadays.

Nii palju, kui ma mäletan ja piltidelt tean, nägi ta kolmekümnendast aastast saati umbes taoline välja, nagu lõpuski. Pikk, peenikeste käte ja jalgadega, trimmis persega, treenimata, ettekummuva maoga, käe- ja jalalabad suured, pigem vähekarvane kui karvane. Mäletan, kuidas Arks küsis mult äärmise imestusega, miks mu isa oma jalgu raseerib. Muidugi ei raseerinud ta neid, need lihtsalt olid sellised karvutud. Mu enese jalad on jällegi ebamaiselt villased. Ta kandis habet, et nägu soojas oleks, sest ta ei viitsinud seda ajada ning ka selleks, et hambutust varjata, võib-olla. Vähemalt see varjas mõnetigi. Ka hammastest oli ta juba kolmekümnendaks eluaastaks lahti. Ta proovis vahepeal ka valehambaid kanda, aga ei viitsinud. Aja jooksul ta igemed sarvestusid ja ta suutis nendega mäluda kõike peale pähklite. Habe ei kasvanud liiga hästi - põhiliselt lõua alla - aga minu arvates see sobis talle. Vuntsid olid pidevast suitsetamisest kollased. Näos olid tedretähnid, mis minu meelest ei näinud eriti välja nagu tedretähnid. Kogu nägu oli niikuinii paar kraadi tumedam, kui meie kandi inimestel tavaliselt, ja mingid maksaplekid olid kah sääl. See on mingi suht haruldane kombinatsioon, kui ma selle peale niimoodi mõtlema hakkan. Tedretähed harilikust tõmmuma naha ja tumedate juuste juures. Harilikult on teistviisi. Tõmmum nahk ja need kulmud, mis meil on, tulevad meie gruusia verest. See on mingi üleeelmise sajandi teema. Isapoolne suguvõsa on sajaga segavereline. Grusiinide kohta olen ma kuulnud ainult nii palju, et nood olla vastikud inimesed olnud ja rääkinud omavahel oma jubedat keelt, kui nad kellegagi jälle läbi ei saanud. Riietest eelistas ta oma sõnutsi „vanu ja veidraid asju”, mis tähendas reaalsuses velveteid ja kampsuneid ja safaripükse ja safarivesti (hea palju taskuid, kõiksugu värki saab kaasas tassida, ehkki kohati, kui midagi leida vaja on, on taskuid liigagi palju). Safaripükse nimetas ta aluspüksteks, kuna tõelisi aluspükse ta ei tunnistanud, pidades neid ebamugavaks, nagu minagi nüüdsel ajal teen, ja teksapükse, tosse ja sulejopesid ei sallinud ta sugugi. Viimasetel aastatel hoolitsesin mina tihtilugu talle riiete muretsemise eest. Ta lasi sellel heal meelel sündida. Juuksed olid hõredad ja kusagil musta ja tumepruuni vahepeal, juuksepiir kõrge, M-kujuline. Ta ise oleks eelistanud kiilas olla, väites, et tema suguvõsas jäid mehed enamasti juba kolmekümnendaks eluaastaks kiilaks, aga well. Ja ta käik oli hooletu, muretu, loivav.

Peale lahkumist suurest kolmetoalisest millega tal suuremat häid mälestusi ei olnud, üritas ta oma majakraamiga pisematesse pugerikesse mahtuda, mis päädis enamjaolt jõledalt ülekuhjatud ruumidega, kus on üüratult antiikmööblit ja kasutuid, kuid kauneid nõusid, muist pindu kleebivad ja on mingitlaadi träniga kaetud, ent raamatuid hoitakse pisut hoolikamalt. Pääskülas oli tal raamatukogutuba ehk kabinet, mis oli kõigist servadest raamaturiiulitega piiratud ning keskeltki riiulitega kaheks jaotatud, ning ühe raamatukoridori lõpus oli pisike laud inimesele istumiseks. Sellel oli roheline plastikust lamp, mida ta ei kustutanud ealeski. Televiisorit tal ei olnud, raadio käis nonstop klassikalainel. Muudkui vaid oli, nagu oleks pidu, või siis mingisugused pühad, atmosfäär oli rahulik, ebanärviline. Taat lõhnas koni, alkoholi ja pesematuse järele, aga mitte liiga räigelt.

Loomigi armastas ta suurelt. Koeri, kasse, kõiki. Ta nägi loomi uneski. Rääkivaid loomi. Enam kui korra. See on suhteliselt ebaharilik. Tänavalt hulkuvaid kasse adopteerida või semiadopteerida ei olnud tema jaoks mingi probleem, ja kui tal parasjagu kassi ei olnud, siis oli ta köögis jooksvate hiirtega nii ettevaatlik, et nood lõpuks ei kartnudki teda.

Kuulukse, et ta olla üks igavene räige ropendis olnud, ent minu juuresolekul ta sellega suuremat silma ei paistnud. Ka ei ajanud ta noortele tüdrukutele ligi, nagu keskealised mehed seda tihtilugu teevad. Ma arvan, et ta nägi selles jõledust. Enamjaolt oli tema reaktsioon noorele tüdrukule nagu kassipojale – helde aeg, milline ilus, noor ja sile, kas ma võin sulle pai teha?

Vahel olen mõelnud mõne ta tudengiaegse sõbra kuskilt välja kaevata ja ta käest lugusid välja pinnida, aga tänini pole selleni jõudnud. Hmh.
d

Archive 13

  
Tervist kõik meie suured ja väikesed lugejad. Mul on väga kahju, et laulu "Fuck your brains out" mingi kupiraidi pasa pärast kuulata ei saa. Selle üle, et enamuse lugude nimi on "Tender surrender" on jällegi hea meel. Kui sa seda tüüpi veel vaadanud ei ole, tee seda kindlasti. Üks tuim ja tundetu inimene oled, kui sul tema kohta arvamust ei kujune. Otherwise, ma soovin, et teil oleks siit lähiaegadel palju huvitavat lugeda. Parimate soovidega, klassijuhataja.

MAERSK LINE - ON BOARD EDITH MAERSK


See siin ei ole Youtube Eventsi megapomm. Hoogsa muusika saatel vahetuvaid videoklippe ei tule, HMS Oceani jõuluhitt ja sinu unistus värvilisest videokompvekist jäävad seekord ära. Selle asemel luba endale veerandtund puhkust ja silmailu, lülita välja telefon, tee valmis kohv, säti padjad - sind ootab ees kõrgkvaliteedis täisekraan laevaromantikat. Me teame küll, et südames oled sa just seda igatsenud, kannatlikult kogu Steve Vai repertuaari järel - oodanud konteinerkastide vallatut läiget, libedaid põrandaid, filipiinlasi. Palun, lubage lavale töölisklassi lihtne õrnus ja - proletaarne meditatsioon. (HHin)

STEVE VAI - TENDER SURRENDER



Me kõik teame, mida me tahame, aga seda... on meil vaja. Tegelikult usun ma sensuaalsusesse, vaoshoitusse, naiselikku soojusse, tegelikult ei kuula ma enam ammu punk-muusikat. Ma usun armastusse, tõelisse armastusse. Ja kui kahetuhandeaastane permanentne revolutsioon peaks ka kunagi saabuma, tahan ma, et see kõlaks nagu Steve Vai kitarrisoolo.

The DVD includes:

• 7 Performance Videos
• 5.1 Surround & Stereo Mixes
• Alternate Video Angles
• Feature-length Commentary
• Interview with Steve Vai


STEVE VAI - TENDER SURRENDER



Ca 2001 lasi The Vainola välja oma teatrimuusika plaadi "Teatriõhtu". Mäletamist mööda oli seal palasid neljast eri lavastusest, millest - ma olen veendunud - enamus olid eriti saastad. Lavastuse mõttes, muusika oli tasemel. Isegi kui Dvinjaninov andis endast parima, et The Vainola hüvad meloodiad sõnadega ära rikkuda. "Kurjategija või põgenenud neeger, ära tule, üles poon!" taaselustas tuntud lavastaja oma laulutekstiga "Huckelberry Finni" aegse Ameerika mõned tendentsid, mida ehk poleks tasunud taaselustada. (Kujutle seda veel "nätileja laulab" lustliku huiari häälega öeldult!) Igatahes, see siin on "Argipäev" Zola "Daamide õnnest" ja sellel õnneks pole sõnu. On kaunis salongine Zola vaib ja võtab ilusti kokku kõik, mis mulle selle raamatu juures meeldis, mida ma lugenud pole. Ent mis mulle sellegipoolest väga meeldis. Kuigi ma seda lugenud pole, meeldis mulle eriti too pärastlõunane unine salongimeeleolu ja selle varjus lähenev zolalik häving, sest olgu ta neetud, kui LÕPUKS ERITI PUTSI EI LÄHE. (RK)


STEVE VAI - TENDER SURRENDER



Ma olen 90ndate kiddo. What's the matter with Smashing Pumpkins?



STEVE VAI - TENDER SURRENDER





See on selline lollakast ängisegusest õnnetundest ujuv pidu, kus kõik on kohal, keegi on saanud pappi ja kõikjal voolab rumm ja koola.

Me kõik oleme üks suur pedene sõprade perekond! Mõnus!

Samas oota. Pidu hakkab vist nagu natuke nõmedaks minema? Fuck that. Vaata - külmkapp on õlle täis.

RK fuck your brains out. SN fuck your brains out. ML fuck your brains out. HH fuck your brains out. Georgios Papandreou fuck your brains out.


STEVE VAI - TENDER SURRENDER



Näe, vaata - kultuurisündmus! See on eesti räpp, mida on võimalik kuulata. See on elu täis. Ja sellel on Saaremaa aktsent küljes. Ja see on võtnud üles selle tänuväärse ülesande, millega viimati siis tegeleti, kui ment Striidi männilaudadest kasti peksis. It's been long time a'waitin.
Kuulukse, et selle Eventsiga olid tegelt muudsugused plaanid. Kui nii, soovitan selle eelmise arhiivi otsa keevitada. Näiteks.

Wednesday, January 25, 2012

Arbuusisuhkrust perse

  
Mihkel Kunnus, TÜ, 2006
Budismi esimene õilis tõde on: elu on kannatus.

 (Tundub, et paalikeelne dukkha tähendab rohkem sellist aktiivset rahulolematust; eesti keeles on sõnal „kannatus“ tugevamad assotsiatsioonid füüsilise piinaga ja valuga. Kannatuse all on mõeldud siin rohkem närivat rahutust, mitte füüsilist valu. Nt Onegini spliini nimetamine kannatuseks võib tekitada eesti kõrvale pisut võõristust). Omistatud Buddhale, Dhammacakkappavattanas:

 “See aga, mungad, on õilis tõde kannatusest. Sündimine on ju kannatusrikas, vananemine on ju kannatusrikas, haigus on ju kannatusrikas, suremine on ju kannatusrikas, samuti on kannatusrikkad mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga valmistab kannatusi ja eemalolek meeldivast valmistab kannatusi. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse koostisosa valmistavad kannatusi.” ( „Budismi pühad raamatud I“ 2004 Tartu lk 13-14) 

 See sisaldab ka (tunnetuslikku-kogemuslikku-fenomenoloogilist) seisukohta, et õnn on kannatuse puudumine, mitte iseseisev olemisviis. Saab ju mõelda ka teistpidi (nagu Aquino Thomas nt), et elu on rõõm ja kannatus on sellest kõrvale kaldumine; et kannatus on hälve ja viga, mitte normaalne olek.

 Esmapilgul näib, et on täielik sigadus kellelegi sisendada suhtumist, et elu on kannatus; see oleks kui tappa elurõõmu, hävitada üldimperatiivi “positiivset ellusuhtumist!” vms. Sellest esmapilgust piisab, et budism kõrvale praakida.

 Kristluses laiutab pärispatt. Pärispatt käib vastu inimeste moraalsetele veendumustele – „Kuidas saab ilmsüüta beebike olla patune?!? TA POLE JU MIDAGI (HALBA) TEINUD!“ See filigraanne argumentatsioon heidab kristluse ühe nietzscheväärika inimese ellusuhtumiste hulgast välja. Kiirelt.

 Esimene seisukoht tundub masendav ja teine ebaõiglane. Seda esmapilgul. Pealegi kasutavad mõlemad doktriinid nii igandlikku sõnavara, et neil puudub korraliku demütologiseerimisprogrammita igasugune šanss järelnüüdsete isaprantslaste paabulinnuliku sõnaloome kõrval.

 Ometigi võib esimene samm budistlik-kristliku (siin mitte kristlust ja budismi samastades, vaid ühisosa välja sõeludes) arusaamise suunas kõlada lausa lööklauseliselt lihtne ehk - parafraseerides kultusbändi Ace of Base -

 Elu on perse.

See esmapilgul vulgaarne metafoor kätkeb elu ambivalentsuse kõige lihtsamini mõistetaval moel. Kas elu on ilus/hea või halb/põlastusväärne? Et sellele küsimusele vastata, et mõista elu, on üpris mõistlik ja zen asendada sõna „elu“ sõnaga „perse“. Elu on perse.

Kaunis, aga sealt tuleb palju paska (olen kuulnud omistatavat selle tabava metafoori ühele Norra gay-hard-rock bändile (või oli see hard-gay-rock?)).

 Inimestele siiski enamasti meeldivad persed. Nad vaatavad järgi ja vilistavad, sest nad on unustanud, et sealt tuleb paska. Kui inimeste käest küsida, kust pask tuleb, siis nad kõik teavad, et persest. Aga kui nad tagumikule tunnustavalt järgi vaatavad, on nad selle unustanud. Lihtne.

Õnnelikkus on ebameeldivuse unustamine.
 Soe malbe tuulehooke avatud aknast, tsikaadisirin segunemas Richard Claydermani surematu virtuoossusega, küünlaleek murdumas veinipunas – ja õhulises siidis vouglev persik. Playboy hüpnoosiseansid on esteetika triumf mõistuse üle, vormi selgeim võit sisu üle – see on perse, mis on falsifitseerinud pasa.

 Siinjuures pole tähtis selle mainstream-heteroerootika kitšilikkus või mittekitšilikkus, ega ka see, kas erutus on huumori või seksuaalsuse valdkonda kuuluv, vaid just täielik sita kohalolematus.

 Elu on estetiseeritud pärak. Kes paremini estetiseerib, see õnnelikumalt elab. Parandan – kelle ihu paremini estetiseerib sita, sellel õnnelikum elu. Walt Whitmani ja Jaan Oksa ei erista teoreetilised veendumused, vaid füsioloogia. Okserefleks sitahaisu peale pole žest, pole arvamusavaldus, pole seisukohtade eksplitseering – see on ihu reaktsioon.

 „Kui mu silme alla või huultele satub piimanahk – mis on ju nii kahjutu, õhuke nagu sigaretipaber ja armetu nagu äralõigatu küüned –, nöörib spasm mu kõri ja magu, kõhtu, kogu sisikonda, kisub keha krampi, pressib välja pisarad ja sapi, paneb südame taguma, otsmiku ja peopesad higist pärlendama. Pööritus võtab mul silme eest uduseks, iiveldus kisub mu selle piimakoore ees pingule“ (Kristeva 2006:15)

 „Disgust incorporates its objects so deeply into consciousness that they become components of visceral, bodily aversion, thereby dramatizing the potency with wich such emotions attach us to the world.“ (Korsmeyer 1999:62)

 Aga sitt ei kao kuhugi. Oma sita eest ei saa põgeneda. Saab peita ja varjata. Jätta muljet, et sinu seest sitta ei tule.
 WC on TAZ* par excellence.
 Üks ja ainus.
Iga TAZ on olemuselt WC, aga mitte selles mõttes, et see on koht, kust tegelen oma puhtpersonaalse sitaga, vaid ruum, mis on mõeldud sita tajuulatusest ära viimiseks. Klosett uhub ära me sita nagu süütu talle veri ohvrialtaril me patud.


* TAZi (The Tepmorary Autonomous Zone)kontseptsioon pärineb Hakim Bay samanimelisest artiklist
http://www.hermetic.com/bey/taz3.html#labelTAZ
Kõige üldisemalt - TAZ on selline aegruumi lokatsioon, kus kehtivad teised reeglid nt diskosaalis kehtivad teised reeglid, kui tänaval (eriti mis puudutab seksuaalseid lähenemisi nt); TAZi alla käib hipikommuun, bordell, privaatriik troopikasaarel, kasiinolaev rahvusvahelistes vetes, enda magamistuba, erakukoobas, WC jne.. ka teadvusseisundi teisenemine nt joove, eufoorilisus, enesedramatiseering, mängurõõm jns käivad TAZi juurde

 „Klosetipotid moodsates vannitubades tõusevad põrandast nagu valged vesiroosid. Arhitekt teeb kõik, et keha unustaks oma häda ja et inimene ei teaks, mis sünnib tema sisikonna jäätmetega, kui nende kohal lööb kohisema reservuaarist ägedasti valla lastud vesi. Kanalite torud, kuigi nad on ajanud oma katsesarved meie korteritesse, on hoolikalt varjatud meie pilkude eest ja meie ei tea midagi Veneetsia nähtamatust roojast, mille kohale on püstitatud vannitoad, tantsusaalid ja parlamendid.“ (Kundera 1992:96)

 Unustaks!
 Ometi on käskiv kõneviis sõnast „unustama“ üks näide grammatika barbaarsest egalitaarsusest ehk kanapimedusest vormide kohandamisel verbidele.

 Kui kellelgi on sitahäda, siis ta ei saa seda lihtsalt ära unustada! Think positive! my ass! 

Aga vandlipeldikus konutajad justkui keelduvad mõistmast, et sitahäda pole teoreetiline positsioon.

Kogu selle kõikehõlmavus-ambitsioonika ja punkti-ihara („töö lõpp“, „ajaloo lõpp“, „suurte narratiivide lõpp“, „oleme jõelt jõudnud ookeanile“, „kõik on suhteline“ jne.) postmodernistliku ABCga võib häda pärast perset pühkida.

 Sest sitt ei ole filosoofiline probleem. Perse pole teoreetiline seisukoht, perse on elu. Sitt pole moraalne igand st seda ei saa kõrvale heita nagu moraalset igandit – sitt on elu. Sittumine pole traditsioon! hoolimata sellest, et kõik seda nürimeelse järjekindlusega kordavad. Päevast päeva.

 Dekonstrueerida metabolism, pöörata ümber binaarsete opositsioonide hierarhia! Topi sitt perse tagasi ja köhi kalamarja, oo jacques, jacques... ära liialt pinguta, sitt võib püksi tulla!

 Sitt pole ka elu põhiväärtus või konservatiivide tsementeeritud arhaism... sitt ühendab. Kõik situvad.

 Ja võib sügavalt kahelda, kas nukleoproteiinide konglomeerumisprintsiipidele jõuab kohale, et suured narratiivid on täiesti lõplikult out ning modernistlik edasi! evolutsioneerumine poolautonoomselt jäsestatud soolepaksendi vertikaalsest versioonist on põlastusväärne taipamatuse inerts.
 Ka ontogeenes.

 Sitt pole eetiline kategooria; nagu ka pärispatt pole eetiline kategooria (de facto on muidugi mõlemad pahatihti eetilised kategooriad).
See ilmsüüta lapsuke situb ennast täis ja lõugab siis, mis hirmus, sest tal on halb olla. On ilmne, et tõesti-tõesti - seda moraalselt hukka mõista on kohatu, sest sittumine pole lapse tegevus (kuigi keel väljendab seda tegevusena), vaid omadus, omadus nagu mass või ruumala ja see omadus põhjustab kannatusi. Mingi ajani proovib ema mõistatada, kuidas leevendada lapse kannatusi, hiljem peab inimene sellega ise hakkama saama – mõistatama, pakkuma huupi, mis võiks teha olemise puhtaks, kuivaks ja muretuks; järgima kultuuris leiduvaid õnnelikkusstsenaariume.

Öelda, et inimene on pärispatune, pole süüdistus või moraalne etteheide, see on faktinending.
 Moekamate metafooride kasutamine võib mõjuda küll atraktiivsemalt, ent see pidev järelnüüdne ümbersõnavatramine disproportsioneerib arusaamu inimkonna arengust st kus kohas on arenetud ja kus kohas ei ole.

 Eufoorilise härdusega elati kaasa esimestele kosmonautidele, lauldi reipaid oode läikivatele skafandritele, milles eesrindlikud progressikangelased end bukvaalselt täis sittusid.

 Mõned näited (millega ma ei taha väita, et „pärispatt“ neist kuidagi õigem või autentsem, saati semantiliselt pädevaim oleks, puhtisiklik antipostmodernne maitse-eelistus) :

 Lacan nimetab pärispatu objekt a-ks, mis on puudumine, puudujääk ise; soov, iha, mis erinevalt vajadusest ei saa kunagi rahuldatud. „Meis endis on midagi puudu ehk William Jamesi sõnadega “there is something wrong about us as we naturally stand“ või teisisõnu, meis on pärispatt“ (Masing 2006:367)

 Igatsus kauge ebamäärase, sõnastamatu õnne järele on üheks läbivaks teemaks geniaalse Andrei Platonovi teostes.

 „Ma ei tea isegi. Mul on kogu aeg tunne, nagu oleks eemal kaugel midagi erilist, kas mingi tore muinasjutuline asi või, ja ma elan, meel haige.“ (Platonov 1988:63)

 Platon põhjendas seda olemuslikku puudusetunnet kunagise tervikinimese poolekslöömisega – see igatsus on oma teise poole otsimine (see müüt on praegu seksjalinn jms kontingendi hulgas valdav.)

 „Ma olin veendunud, et MILJONITEST valitud ühe naise nahk ja huuled on midagi IGAVEST ja et just see erootiliselt värvitud ilu täidabki valutegeva tühiku, mis loodus juba geenide kaudu mulle kaasa on andnud.“ (Unt 1985:394)

 Katoliiklik mõttetraditsioon (mis muidugi kardinaalselt erineb institutsionaalsest katoliiklusest) eesotsas Augustinusega põlistas patu metafoori – inimene ei saa enne rahu, kui Jumalas (Augustinus 1993:3) ja patt ongi eemalolek Jumalast ning inimene sünnib Jumalast eemale (sarnasused Lacaniga on väga suured).

 Freudi metafoor on hea. Seksuaalsus on vast parim ja mõistetavaim metafoor või vorm sellele närivale pingele, olemuslikule rahutusele, mis me liha pärib looduselt.
 Elu on igatsev aine, aine, millel on midagi puudu. Elu on rahutu aine.
Elu on kiimas aine, elu on aine libiido.
 Elu on aine kannatamine, kannatamatu aine. Kannatusel võib olla palju juriidilisi pretensioone ainele, aga kas aine on parandatav?
 Usk, et on, on palve.

 Tihti seostatakse usku mingi rituaalse koogutamise, põhimõttelise intellektuaalse nürimeelsusena, vaimupimeduse ja mõistusliku küündimatusena (nn “söekaevuri usk” Zolalt, “teo-orja usk” Tolstoilt jms); vestlemist krutsifiksiga jne. See kõik muidugi on olemas, aga ei puutu praegu kuigivõrd teemasse.

 Usk on kõige loodetava olemus ja nähtamatute asjade olemasolu tõestus, ütleb Paulus (Hb1:11). See on juba päris hea määratlus.

 Usk on lootus mingile käitumisviisile, mida käies kannatus kaob; kusjuures enamasti eeldatakse, et lõplikult. Usu kõige sügavam juur on - (jääv) õnnelikkus on võimalik. 

 Nagu võib väga hästi arvata, on ateistlikult positsioonilt lähtudes ja intellektuaalseid vahendeid (nt empiiriale tuginevat induktsiooni) kasutades see pehmelt öeldes vähepõhjendatud, et mitte öelda täiesti põhjendamatu seisukoht.

 Milliste praktikatega see jääv õnnelikkus (ehk Jumalariik ehk Nirvaana) saavutatakse, on juba teisene, aga mitte vähem oluline usk, püritakse Nirvaanasse, jõutakse alati TAZi.

 Paljud täiskasvanud st inimesed, kes lõpetasid mõtlemise pärast gümnaasiumit/ülikooli, usuvad enamasti (täiesti rortyirooniavabalt), et see Jumalariik ehk aine rahutuse kadu on saavutatav Selle Õige poliitilise ideoloogiaga (tuleb lihtsalt need kuradi antagonistid maha tappa!) – olgu selleks natsism, kommunism, liberalism, autoritarism või mis iganes, aga igatahes - neist juppidest, mis maailm meile on andnud (selline inimene sellises situatsioonis), on põhimõtteliselt võimalik kombineerida “õitsev ja õnnelik ühiskond”

“… selles optimistlikus vaateviisis, mis näib olevat tugitalaks suuremale osale metafüüsilisest ratsionalismist ja mille järgi kõik head asjad on tingimata ühitatavad ning seega vabadus, kord, teadmised, õnn ja pitseeritud (lahtine?) tulevik on vähemasti ühitatavad, kui mitte koguni üksteisega süstemaatiliselt kaasnevad. Antud väide aga pole sugugi enesestmõistetavalt tõene kasvõi ainult empiiriliselt vaadatuna. Õieti on see vist üks kõige vähem põhjendatud veendumusi, mida süvatõsised ja mõjuvõimsad mõtlejad on eales on hellitanud.” (Berlin 1998:232)

 “Ühel hetkel mõistsin, et kõigile neile vaadetele oli ühiseks platonlik ideaal: esiteks, et sarnaselt teadustele pidi kõikidele ehtsatele küsimustele leiduma üks ja ainult üks tõene vastus; teiseks, et peab leiduma usaldusväärne tee nende tõdede avastamiseks; kolmandaks, et need tõesed vastused, olles leitud, peavad paratamatult üksteisega kokku sobima, sest me teame a priori, et üks tõde ei saa olla vastuolus teisega ja et neid on võimalik piisava ennast salgava pingutusega ka Maa peal ellu viia.” (Berlin 2002:328-330)

 “Miks toetavad need [totalitaarsed] ühiskonnafilosoofiad tsivilisatsioonivastast mässu? Milles seisneb nende populaarsuse saladus? Miks meelitavad ja võrgutavad need nii paljusid intellektuaale? Mulle tundub, et põhjus peitub selles, et need teooriad väljendavad sügavat sisemist rahulolematust maailmaga, mis ei ulatu, ega saagi ulatuda, meie moraaliideaalideni ja täiuslikkuseulmadeni.” Karl. R Popper

 “Ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. /…/ elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi.” (Masing 1995:72)

 “Päälegi, kuitahes mõttetu ja lootusetu olekski katse lahkuda sellest “tegelikkusest”, aga viibimine praeguses ontlikus “seedimis-elus” selles maailmas, on veelgi mõttetum. /…/ Haigused, vanus ja surm on ometi paratamatud, kuitahes kaunisti inimene oleks söönud, kuitahes kenas korteris oleks elanud, mistahes seltskondlik positsioon tal oleks, ja mistahes tõekspidamised tal oleks. Need teda ei päästa.” (Masing 1995:118-119)

 Berlin on üks, kes märkab, et nende tegevust ajendab usk (“teame a priori”); Popper väljendab resigneerunud antievangelismi – “ega saagi ulatuda”.

Uku Masing üritab inimestele selgeks teha, et pole mõtet tegeleda teisejärguliste asjadega.
 Ideoloogiad on “loodetava olemus ja alles nähtamatute asjade tõestus.”

 See printsiip on inimkäitumises väga üldine ning oma usu vastu toimijate vastu ollakse erakordselt julmad. Seda on olnud inimene alati.
 Nt. kommunistid uskusid, et nende käitumispraktika on tee lunastusele ja olid teisitimõtlejate ehk usupimedate ehk ketserite vastu erakordselt julmad. Ja natsid. Või kesiganes.

 Usk on lootus; lootus, et see tee kaotab kannatuse ehk rahulolematuse. Neid teid nimetan edaspidi lunastuspraktikateks.

 Ja millesse usutakse? Ideoloogiatesse, töösse (Vargamäe Andres ja protestantlik tööeetika), enesepiitsutusse jne.

 Laialt levinud on Mammona kultus ehk raha st rikkus lunastab ja toob rahulolu; teiseusksed irvitavad - õnne ei saa osta!;
 usutakse, et au ja kuulsus lunastab ja tagab õnnelikkuse ehk rahulolu (eks see ole osalt seotud surematuseihaga; jätta oma nimi pärast oma surma („saada surematuks“) ühiskonna metafüüsilisse eksistentsi; osalt vist ka tung oma mina laiendada);
 usutakse, et eneseteostus lunastab (st olla mingil alal teistest parem; kattub osaliselt eelmisega);
 usutakse, et teadus lunastab – sellest võiks palju rääkida; siin on spetsiifilisi sekte geenitehnoloogiast ja memeetikast nanotehnoloogia ja termofusioonini, aga see pole praegu oluline.

Loomulikult ei saa kõrvale jätta ka neid lunastuspraktikaid, millest rääkides kasutatakse sõna “religioon” selle tavapärases mõttes. Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab ajuti me ihu patu, aine näriva libiido, mille saab nüüd ära hõõruda vältides uusi kannatusi, või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu.

 Aukartus elu ees?
 Pff!

 “Siis aga katkestas sulni rahu kellegi köhatus, ja sellest piisas, meenutamaks teile, et see ime sai sündida üksnes privilegeeritud, müra eest hoolikalt kaitstud paigas. Väljas kägisesid vankrid, kriiskas nüpeldatav eesel, tapamajas ammusid või korisesid agoonias veised, halvasti toidetud ja hooldatud lapsed vääksusid hällides. Siin-seal surid inimesed, nagu toona mestiits, vandesõna verest niiskunud huulil. Haigla marmorlaual kisendasid patsiendid. Kusagil, võib-olla tuhande miili kaugusel idas või läänes kõmisesid lahingud. Tundus skandaalne, et kõik see kokku, see hiiglaslik valukarje, mis meid tapaks, kui see mingil hetkel korraga meie kuulmeisse tungiks, võis eksisteerida üheaegselt selle õblukese õnnenirega.” (Yourcenar 2006:63)

 TAZ?

 “Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutused. Ühe minuti jooksul, mis kulub selle lause moodustamiseks, süüakse tuhanded loomad elusast peast ära; tuhanded teised põgenevad hirmust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; tuhandeid igat liiki loomi sureb nälga, janusse ja taudide kätte. See lihtsalt peab nii olema.” (Dawkins 2000:145-146)*

 TAZ?

 „Meie kõigi elutee lõpp on paratamatult surm, meie pilk paratamatult temale suunatud. Kui ta meid kohutab, kuidas on võimalik ilma palavikuvärinata sammugi astuda? Pööbel leiab abi sellest, et ei mõtle üldse surmale. Kuid millist loomalikku nürimeelsust läheb küll tarvis, et püsida nii labases sõgeduses?“ (Montaigne 1988:18)

et püsida TAZis?

 „Me kõik põgeneme alailma reaalse tegelikkuse eest. See on Homo sapiensi põhiline määratlus.“ (Fowles 1988:87)

TAZi!!!

 * Viimane lause – „See lihtsalt peab nii olema“ on muidugi ehe vanatestamentlus ja antievangelism, mis on veider paatos ühelt ortodoksselt täppisteadlaselt. Kristlusele on ette heidetud hoolimatut suhtumist loomadesse (nt erinevalt budismist). Minu arust on see alusetu. Kui keegi üldse on lunastuseks ehk lõplikuks persepühkimiseks võimeline, siis on see inimene (siin mitte tingimata bioloogiline taksonoomia – homo sapiens sapiens) ja kui inimene on piisavalt kaugele jõudnud, siis oskab ta ka ehk loomi aidata (praeguste tendentside põhjal prognoosides läheb sellega veel vääga kaua aega, kui enne sootuks ära ei arene, oma tehnokraatlikus vaata-millise-pommi-ma-tegin-eufoorias).

 “Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist./…/Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini” Rm 8:19-22

 Üks levinuim lunastuspraktika Mammona (olmemugavuse ekstrapoleerimine lõpmatusse) kummardamise kõrval on teine inimene. Loomulikult See Õige.

 Mingi hetkel inimlapse vanad õnnelikkuspraktikad (šokolaad; luba olla õhtul kauem üleval jms) ei tööta enam, hinge hakkab vaikselt taas murendama rahulolematus ehk kannatus (dukkha), ei ole enam hea olla, hing hakkab tundma kutset lunastuse järele; peab juhtuma midagi, mis teeb kõik heaks. Varsti saab selgeks (kultuuriruumis ringlevatest õnnelikkusstsenaariumitest), et see, mis kõik heaks teeb ehk lunastab ehk päästab patust (mis identifitseeritud üksilduseks) on Armastus – TAZide TAZ.

 „Ja see, et ta sai oma Semjonile või Jevsevile lähedaseks seepärast, et tal oli raske elada, et häda ja igatsus piinasid teda, ei õigusta, vaid just kinnitab tema tunnet. Kogu armastus tuleb hädast ja igatsusest; kui inimene millegi järele puudust ei tunneks ega igatseks, ei hakkaks ta iialgi teist inimest armastama“ (Platonov 1974:433)

 “Ning kui inimene armastas, siis eksisteeris keegi, kellele töötada, kelle ees elus võidelda. Siis ei pruukinud vist enam piinelda mõistatuse ees, mida teha inimkonna kui terviku hääks. Siis tuli teha igapäevast tööd, et saada leiba ja väikesi mugavusi naisele ja lastele. Egoism omandas mingi pühitsuse muutudes perekonnaegoismiks. Armastuse nimel tundus isegi õigustatud soetada teatud mugavuseraasukesi keset ümbritsevat puudust… Nii püüdis ta uskuda, et armuvahekord pakub kahele mingi joovastava unelmelu, mida ollakse õigustatud kaitsma väljaspoole mõõdukalt hoolimatute vahenditega. Suur kirg pidi ta lunastama südametunnistuse hüperpeenusest ning kahtlevast hingenärimisest, nii, et kord advokaadina või kohtunikuna ta võiks teha rahulikult oma tavalist kutsetööd, piinamata end igasuguste halbade võimaluste mõlgutamisega. Armastuse oopium ja lastes avanevad lootusperspektiivid pidid tegema talutavaks enda ja ümbruse poolikused. Siis ei läheks hingele enam valusalt korda valge ja punane võimuiha, võitnud rahvaste hirm ja võidetute prestiižiküsimus, siis ei erutaks enam eriti ei mürkgaaside ega uute relvade leiutaminegi, mida rahvad pidasid rõõmustamis- või kirumisväärseks, vastavalt sellele, kas leidus tehti omal või võõral maal.
 Väikeste eluksvajalikkude ainult peenele psühholoogile ilmsete igapäevavalede vabandamiseks oli kirgi samuti vaja. Armastus, lunasta meid! nii kisendades oleks tahtnud juua end purju üksteise huulil, hoida kinni vastamisi teineteise silmad, et mitte näha enda ja kogu maailma pori.” (Anvelt 1936:138-139)

 Seda julma erootilis-romantilist egoismi, mida jutlustavad armastuseks (vastandina normatiivsele 1Kr 13:1-13) ilmalik kirjandus vist alates Dante “Vita nouva’st”, mis ägenes järsult romantismis, sõgenes brontёaanas ja Lawrence’is, süvenes ja põlistus tänapäeva kirjanduses, seebikates, filminduses, on muidugi raske lunastavaks pidada, õite lühildane TAZ, mida tõestab ka lahutuste statistika ja mille füsioloogiat on meeldiva kontsentratsiooniga lahanud Lev Tolstoi jutustuses „Kreutzeri sonaat“ (Tolstoi 1958) (vt ka Bergman 1978)

 „Mõistus ei jõudnud alaliselt kestva vastastikkuse vaenulikkuse [dukkha] põhjusi küllaldaselt sepitseda.“ (Tolstoi 1958:34)

 „Armastusest on saanud obsessioon meie kultuuris. Filmid ja raamatud muust ei räägigi. See tähendab, teda pole; seal, kust teda otsitakse, on pimedus on tühjus. „Ma armastan sind“ tähendab tegelikult „Armasta mind!“, võta mind enda peale, tühista mu koormav valutav mina! [lunasta! Tühista pärispatt ehk aine rahutus] Aga teise mina valutab niisamuti, temagi tahaks selle ära anda, ja temagi ei oska.“ (Nigov 2002:206)

 „Armastus on kujutlus, et teine võtab su enda kanda, kogu su mina, su elu. Aga teine ootab sinult sama ja kummagi ootus ei täitu.“ (Nigov 2002:133)

 Julmus on sellise armastuse (nagu iga muu lunastuspraktika) ütleks lausa lahutamatu, komponent. “Lolita” on üks täiuslikumaid kirjanduslikke näiteid sellest. Millisest metafüüsilisest kirest, ihast, täielikust pühendumisest ja poeetikast on kantud Humbert Humberti armastus! „Lolita“ lühitutvustus (Nabokov 1990:255):

 “Variserid on lugu vananeva mehe kukutavast kirest verinoore tüdruku vastu autori šokeerivana tunduva avameelsuse pärast tauninud, kuid pigem võiks seda irooniaga ohtralt vürtsitatud raamatut pidada üheks ehedamaks armastusromaaniks.”

 Variseride šokeeritus on loomulikult viide pedofiiliale; see variseride moralism pole siin kuigi, et mitte öelda üldse, oluline. “Ehedam armastusromaan”. Humbert Humberti armastus on selles oluline. Kuidas ta armastab? Just selliselt - “Oo maailm, ma ei hooli millestki peale oma armastuse!”, rahumeelselt plaanitseb ta Lolita ema mõrva, kui see ähvardab ta armastuse teele jääda jms. aga, mis kõige tähelepanuväärsem - oma armastuse nimel ei hooli ta isegi oma armastatust. Ta armastab oma julma ja egoistliku armastusega –mis ometigi meile nii kaunis näib! – hoolimata kõige vähematki oma armastatust. Ta ohverdab Lolita – oma nn armastatu- elu kõhkluseta oma armastuse altaril; H.H. teab suurepäraselt, et ta sureb aastakümneid enne Lolitat ja Lolita jääb temast maha rikutu ja lastetuna, võimetuna oma armastuseks ja õnnelikkuseks – aga ta ei hooli, ta isegi ei mõtle eriti sellele – tal on tema armastus. On vaid õnnelik juhus kui selline julm ja egoistlik armastus on (mõnda aega) vastastikune (ja koos ei hoolita kogu ülejäänud maailmast, perekonnaliikmete ahastusest vms – see on tavaline seebikaterida).

 „Sitt ja Jumal on ühendamatud /.../ Valentinus, Gnosise suur meister teisel sajandil, et seda neetud probleemi lahendatuks pidada, kinnitas, et Jeesus „sõi, jõi, kuid ei roojanud““. (Kundera 1992:149)

 Pole hullemat blasfeemiat kui peeretus kesk kohtingut.

Sita pilge pühaduse üle, pasa jahvelik hõige kui maisuse hävimatuse meenutus. „Sinus endas on palju rooja, naudi siis juba seda! Unusta sitahimustaja, võõras pasakott!“ (Šantideva 1982:51)

 See ei ole kaljurahn, mida tõugib päevast päeva mäkke pattulangenud Sisyphos, vaid puhtpersonaalse sita kasvav kängar.
 Mitte Sisyphos, vaid skarabeus.

 Isegi üle oma varju saab hüpata, kui lambid õigesti sättida, aga perse eest küll kuhugi põgeneda pole. Elu on persega aine. Ja kui keegi tõstab mässu Aine seaduse vastu ja keeldub sita tootmisest, siis Aine saadab talle palju kannatusi. Sest elu on sittuv aine ja kes ei situ, peab surema. Võib „jõuda täiesti paratamatute loogiliste kombinatsioonide teel täiesti vastikute järeldusteni ikka sellel samal teemal, et kivimüürigi puhul oled justkui sina ise milleski süüdi, kuigi teiselt poolt on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusesse tarduda, mõlgutledes selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla. /…/

Teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab; looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu kannatate ikkagi teie, ja mitte loodus.“ (Dostojevski 1971:13-14)

 Inimene sureb oma sita sisse.
Sitt on parem unustada.

 Inimene situb planeedi täis.

 Loodus tõmbab vee peale.
Ka Noa situb.

 Lapski teab, et õun teeb kõhu lahti, mitte silmad.
 Nad pasandasid Eedeni täis.
 Rohkem polnud vajagi.
Mao needus.

Oma sita eest ei saa põgeneda, TAZ on puhtpersonaalse peristaltika ja rakumetabolismi ajutine halastus.
 Saab unustada sita, selle tegemise ajal; kuniks metabolismil on tegevust.
 Aine eest ei ole kuhugi põgeneda. Tool (TAZ) võib olla kuitahes mugav, sellel istutakse alati perse peal.

 Midas itta läände 
põhja lõuna 
läks 
 meelen kuldne kodukotus

 Anvelt, Leo 1936 „Eluhirm“ Noor-Eesti Kirjastus
 Augustinus, Aurelius 1993 „Pihtimused“ Logos
Bergman, Ingmar 1978 „Stseenid ühest abielust“ LR 36-37
Berlin, Isaiah 1998 „Valik esseid“ Hortus Litterarum
Berlin, Isaiah 2002 „Ideaali püüdlus“ kogumikus „Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid“ koost. Jüri Lipping; lk 326-341
Dawkins, Richard 2000 “Jõgi Eedenist” Tartu; Ilmamaa
Dostojevski, Fjodor 1971 “Ülestähendusi põranda alt” LR 48-49
Eliot, T.S. 1997 „Valitud esseesid“ Hortus Litterarum
Fowles, John 1988 „Prantsuse leitnandi tüdruk“ Tallinn
Kundera, Milan 1992 „Olemise talumatu kergus“ Monokkel
Korsmeyer, Carolyn 1999 „Disgust“ Filozofski vestnik, XX (2/1999 –XIV ICA), lk 43-62
Kristeva, Julia 2006 „Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist“ Tänapäev
Masing, Uku 1995 „Budismist“ Tartu, Ilmamaa
Masing, Uku 2006 „Uskuda, elada“ Tartu, Ilmamaa
Montaigne, Michel de 1988 „Sellest, et filosofeerimine on surema õppimine“ LR 51-52 lk15-33
Nabokov, Vladimir 1990 „Lolita“ Tallinn
Nigov, Anton 2002 „Harjutused“ Tallinn
Pasternak, Boriss 2003 „Doktor Živago“ Varrak
Platonov, Andrei 1974 „Kojutulek“ kogumikus „Vene Nõukogude novell“ Eesti Raamat
Platonov, Andrei 1988 „Auk“ LR 27-29
Šantideva 1982 „Bodhitšarjavatara“ LR 3-4
Tolstoi, Lev N. 1958 „Kreutzeri sonaat“ „Kogutud teosed“ kd XII lk 5-85
Tolstoi, Lev N. 1996 „Pihtimused“ Kuldsulg
Unt, Mati 1985 „Valitud teosed 1“ Eesti Raamat
 Yourcenar, Marguerite 2006 „Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik“ LR 13-15

Friday, January 20, 2012

Loose some steam Bennet

  
Suur A
  „When she sings, it’s okay. I got lost on the way. But I’m a supergirl, Supergirls don’t cry.“ Reamoni kuulan. Indias olen. Kruvid logisevad.

Indias on suitsudega sitasti. Kõik, mida siin myyakse on kohutavalt kange ja hästi sitt. Nagu nii sitt, et kui ma koti põhjast pooliku punase Leek’i leidsin oli see nagu plokk davi kingiks saada. See kehv suits teeb hääle napakalt käredaks ja annab nii kinnise köha, et sa pead endale hommikul vastu rindu taguma, et käima minna. Peale sigarettide on veel „Bidi“. Bidi on kergelt narkootilise toimega, tubakalehe sisse keeratud pläru, mida myyakse 20 tykki rullis. See maksab eesti rahas ca 2 kulli. Kohalikud ise on Bidi’st täiesti sillas, nad kutsuvad seda Desert Marlborough’ks ja hoiavad sellega nii salapärast minekut, nagu oleks Bidi  for hindus only ja sina, valge sitt, should feel special just for knowing about it. Mina nende vaimustust ei jaga. Bidi on väga kange, õudselt pudenev, pidevat syytamist vajav haisev junnike. Seda on vaev tõmmata. Pärast kuute Bidit nead sa ennast maapõhja, et sa yhtegi pakki suitsu ei ostnud. Mis puutub narkootilisse toimesse, siis see on tõesti õhkõrn ja seda võib kirjeldada kui „mild light-headedness“. Pole suurem asi.

Meie autojuht lubas meile Goas nii puhast kokat funksida, et seda pole palja silmaga näha. Ma ei usu, et see saab juhtuma.

Me oleme täna esimest korda hotellis, kus on bassein (ja teist, kohas kus on soe vesi), Igatahes homme kavatseme me basseini ääres logeleda ja gringosid mängida.

Ma yritan nuputada välja plaani, kuidas kahte ylinunnut relva eestisse tuua. Need on paarisrelvad, sellised allapoole kõverduva teraga, pikad,  Tiibeti sõjanoad. Näevad Elyytilised välja. Nagu Halo pildil Sinod’ist.

Aaa...meelde tuli. Yks asi, mis suitsetamisega  Indias hästi on, on piirangud. Sa ei tohi suitsetada bensiinijaamades. Kui sa tankimise ajal uksest välja vaatad, saad aru, miks. Pumba tihenditest pritsib bensu kahte lehte, kõik kohad on bensu täis, autojuht ja tankija-mees seisavad rahulikult bensuloigus ja vaatavad kuidas bensu maha läheb. Ja nii kõigis tanklates. Sa ei tohi suitsetada bensiinijaamadest, sest muidu saaksite te kõik surma. Kohe kui sa yhe ette paned - „plõks“ -  kõik on surnud.  Peale bensukate on veel templid ja see on kõik. Templid on ka suva, sest seal ei jõua niikuinii mingit suitsuhimu tulla. Igalpool mujal tee nii palju kui jõuad, ja ma jõuan...aga mitte enam kaua sest, et sigarettid, mida siin tõmmatakse panevad punase marbsi tunduma kui sooja, magusa tuulekese su kõris. Brändid nagu „Porai“ ja „Four Square“ suudaksid valge eurooplase, meie tempo juures 3-4 kuuga käekõrval hauda viia.

 Täna me sõitsime palju mägedes. Liiklus kitsatel mägiteedel on täiesti eraldi kogemus...nago ka MEO-5-DMT nagu ma kuulnud olen. Suvalised, puusakõrgused treilerid, kuhu on LAHTISELT peale pandud 4-5 tonnine marmori kamakas. Möödasõitudel sa näed, et treileri kõik kolm silda on raskuse all kaardunud ja marmorikamakas loperdab lõbusalt. Sa jõuad endale kinnitada c’mon, this is India – they probably know what they are doing, kui nurga tagant ilmub äkitselt teele just nähtut marmorikamaka suurem vend (või isegi Isa), mis on treilerilt plehku pannud. Juht rebib rooli järsult paremale, väldib Kindlat Surma (ja vastu  tulevat tsisternautot) ja hetk hiljem alustab möödasõitu järgmisest treilerist. Marmori kamakate transpordiga seotud avariisid on palju. Kõhedalt palju.

Sooja vee ja riietega on sitasti, me näeme välja nagu karvased pasakäiad. Ilmselt yritame homme pesupäeva teha. Ja kui meil muna (ja habet) jätkub, siis india habemeajaja juurde minna.

Nägin tyypi, kes sylitab sulle ketsi peale, haarab siis sul varukast kinni ja pakub, et ta koristab selle läbu 5 ruupia eest ära. Pedekari.

Sir Arks ja Sir Sahvka – Valged Inimkuningad, Pushkar.Öösel.

PS. India „Pealtnägija“ tahab pikade, blondide juustega mehega intervjuu teha.

Thursday, January 19, 2012

You could totaly see her shoulders man

  
Megaigav palee
Minu Kodukandi Poistele R-Boy’le ja Mad Dog Martinile.

No maeivõi. Sao – drunk and laaazy, kogu see kirjeldus vastas suht täpselt siinsetele kohalikeke. Siin Indias ei ole eriti sellist töö kultust. Töö ei ole au sees. Lebotamine on. Kell pool seitse tõuseb päike, kella 10.-ks veetakse ennast uksest väja ja hakkab mingi liikumine toimuma. Mis iganes ametiga tegemist ei ole, suitsupausid käivad iga 10 minuti tagant. Iga poole tunni tagant võetakse „niisama perse peal istumise paus“ ja molutatakse see maha. Valgel ajal tänavatel käies, maanteed mööda sõites ja yldse liigeldes, märkad sa, et kõik kohad on täis inimesi, kes ei tee mitte midagi...nad lihtsalt lebotavad mingi yhe või teise asja otsas. Ja iga tyybi kohta, kes midagi teeb (hoiab näiteks kõblast käes) on alati 4-5 tyypi, kes poolkaares ta ymber jauravad, suitsetavad ja VEDELEVAD niisama. Nad on oma lebo muide täielikult käima saanud. Päike kypsetab, iga nurga peal on „lebotid (statsionaarsed välivoodid)“, mingid räpasemad vaibad, mini-lõkked ja piibud pysti lykatud ja mingi suurem vedelemine on lahti. Ma kipun vaikselt arvama, et hindude vaesus on suuresti nende enda syy, sest et terve see rahvus näeb umbes sama palju vaeva kui meie Robiga filtritehases. Sellega seoses: Räme koduigatsus on peal.

Eile jõudsime me Jodaipur’i, käisime korraks mingis megaigavas palees ja vedelesime terve ylejäänud päeva (ja öö) hotellitoas, tegime kanepit, kuulasime Vanu pleiliste, vaatasime pilte kaugest kodumaast ja nostalgitsesime. Ma jõin ennast lõpuks rummist lõviks ja me laamendasime oma hotellitoas. Muidu on rahulik ja Idamaine...ei maksaks arvata, et me ei hinda siinse rikkaliku kultuuripärandi erinevaid nyansse.

Oi yks asi millega veel halvasti on. Alandlikkus. See hakkab nii närvidele käima ja tekitab kohutavat klassihäbi. Iga viimane kui lause lõpeb „sir“.-iga. Sellel rahval on orjameelus nagu nii veres. Sellest võiks iseenesest veel kuidagi yle vaadata aga sinna kõrvale on nad veel ka kohutavad sullerid ja hangeldajad. Ma toon teile kaasa 4 minutise audioklipi sellest, kuidas me sahvkaga jalutame mööda tänavat, saateks  (võiks vabalt olla Warcraft’i peoni’i poolt kuuldavale toodud) „Hello sir“. Seda tuleb mitmekymmnest kõrist, järgijätmatult. Selest saab nagu selline absurdne määgiv mantra. Meil on praeguseks tekkinud juba teatav immuunsus tänaval tyytajate vastu, me ei jää enam seisma vaid jalutame läbi aga alguses oli kyll nii, et iga 10 sammu tagant hypab keegi ligi, tahab teada, mis riigist sa oled ja siis sul nahka yle kõrvade tõmmata. Mõned yksikud tahavad ka niisama tuttavaks saada, need on alati poisid ja nad kysivad sult lõpuks Väikest Kingitust. Me läheme poistele peale...nad arvavad alguses, et ma olen tydruk ja siis vaimustuvad mõttest, et poisil võiksid olla HELEDAD ja PIKAD juuksed. Siin ei ole yhtegi heledajuukselist, ei meeste ega naiste seas ja pikad juuksed on tavaliselt vanadel munkadel.  Kui me maikades käime hyytakse meile vahetevahel: „sir. You have a really nice body...sexy body sir!“.

Naised. Naised on siinses yhiskonnast täielikult represseeritud and everyone is a wifebeater. Hetkest kui nad abielluvad on nad aheldatud pliidi taha ja sängi. Kui naine on abiellunud ei ole tal enam majast välja asja. Ta kantseldab lapsi, teeb syya ja hoiab oma suu kinni ja jalad harali. Jyrile meeldiks.

Ma tean, et kohalikud poisid on täielikud tyytused (hoolimata vanusest), tydrukutest ei tea ma midagi kuna me ei ole siin yhegi naisolevusega sõnagi vahetanud. Kuna KÕIKI ameteid peavad mehed, siis ei puutu me nendega igapäeva toimetustes kokku. Jah, aga olid nad kojn? Ei, ei olnud. Nad ei olnud kojn. Ma olen möödunud kaheksa päeva jooksul näinud kolme ilusat tydrukut, kaks neist olid pilusilmsed turistid ja see ainukene indialanna oli lootusetult westerniseerunud, ta käis riides nagu pässa beib ja tal oli Oi!Pod. Ida-Saksa kohtunik vangutab vaid pead.
Ma tahaksin ka Hip’n’hop’i aga all I got is this old Manic Street Preachers. Manicud lendavad indias eriti hästi. Ja meie draiverile hakkab ka vaikselt meeldima.

Meil hakkab oma juhiga tegelikult vittu minema. Alguses oli kõik jyrma. Esimesed 3-4 päeva harjusime yksteisega, siis hakkasime sõbrunema. Ta vaimustus mõttest, et ma abiellun ja peaaegu ei tahtnud Maria pilti tagasi anda. Me tegime koos maru, ta rääkis roppe india nalju (indias pole seksuaalrevolutsiooni veel toimunud, nii, et seksuaalset represseeritust immitseb kõikjalt) ja jõi ennast rummist kännissä. Yhesõnaga kõik oli normaalne. Oli Respect. Viimastel päevadel on ta kuidagi tyrbliks muutunud, mossitab ja vigiseb midagi oma ette. Kuigi ma arvan, et me inimestena  meeldime talle, ei ole me kindlasti just unistuste turistid. Me raiskame vähe raha, ei loobi talle tip’i ja ei ole talle veel läpakast pornot näidanud. Ta kysib vahetevahel porno järele. Kuid seistes kõlbelisuse eest ja moraalilodevuse vastu, oleme me seda talle keelanud.

Sahvka käib peale, et me jääksime kolmeks kuuks Kerala, et ära õpida traditsiooniline india võitlukunst kalyjiyaliya’ta. Kolm kuud surnud mustreid ja sa oskad saabli ja kilbiga vaenlaseid tappa. Ma ei usu, et see juhtuma saab.

Mulle meeldib väga, et Kontinent A kaart ära tehtud on. Mu Elyysiumi research läheb ka hästi.

Ja see oli Robist julge ning mehine, et ta viis päeva lumises mõisas veetis. Sahvka vangutab heakskiitvalt pead ja autojuht ei tea, mis on lumi.

Millest oleks olnud jutustus, „jesper“?

Väga mõnus oli teist kuulda.

Elame – Näeme, on vist selline rännumehine asi, mida siia lõpu öelda.

Igatahes Elagu Dynamiit, Elyysium, Kommunism ja Suured Filosoofid.

Massid Kastide Vastu

Arks & Sahvka. Jaipur. Rajasthani Osariik. 14.01.08

End Transmission sir?

Wednesday, January 18, 2012

Destination: Rajahstan

  
Siinkohal saame me teile esitlema kuldse följetonisti A. Tuuliku nauditavaid reisikirju ajast neli aastat tagasi. Oleks neid vaid piiramatus koguses. N-joy!
  
Araabia meri
Tere Kutttt...(ehk järgmises kirjas?)* 

No maeivõi India on täiesti lahe. Siin on yks väga variatsioonirikas ja põnev mix asjadest, mis on normaalsed ja asjadest mis on lahedalt depresed. Delhi 8-realine lagunev autobahn (kahekordsete sildadega (juhul kui te mõtlesite mitmene ?)), kus sõidetakse kus ise tahad, kiiresti ja tihti ilma tuledeta. Valgustus on nigel, nagu Nõuka ajal Eestis oli ja kogu aeg jalutavad helkurita kujud suvalt yle tee, jalgrattad sõidavad ka kõigis ridades ja kõik annavad kogu aeg signaali, kogu aeg on selline tunne, et sa saad autoõnnetuses surma. Autobahni kõrval on kilomeetrite viisi samasugused paneelirajakaid nagu meil on. Ainult, et neil ei ole paneelrajoonides mingit tänavavalgustust ja kogu linna katab tihe haisev sudu. See on päris lahe kui hakata nii vaatama, synge dystoopia linn nagu Gotham City. Indial on muideks muljetavaldav autotööstus...nende iga viimane kui mudel on mingi väljamaa masina VALGE ripoff. Ja mitte nagu natsa laenatud ripoff vaid 1-1 tuuri lastud ripoff. Varastatud. Nagu Mersu dzhiip näiteks, või peugeot. X’ept they don’t call them Mercedes. „Yeah what do they call ’em?“ They call ’em „TaTa“, mille märgiks on tagurpidi pööratud „mazda“ märk. TaTa on India suurim ja ainuke autofirma...ta teeb kõiki mudeleid. Kõik autod on „TaTa’d“

Lennata ei olnud yldse väga hull, ehkki esimene ots oli propellerlennukiga, mis oli seest kitsas nagu kirst ja nägi suht samamoodi välja ka. Reaktiivlennuk aga oli lahe, õhkutõusta oli tõesti natukene nagu ex hakkaks peale tulema ja lennukis näidati „joey’t“ ja „the office’it“. Maanduda oli jälle suht vitt, sest rõhulangus pani kõrvad raskelt lukku.. konkreetselt nii lukku, et normaalne kuulmine taastus 9-10 tunni pärast. Delhi lennujaam oli jõhker ja haises kõvasti kuse järele aga see oli yllatavalt vähe tylikas...see läks kiiresti ja ladusalt. Pärast seda võtsime me takso ja tahtsime sõita odavasse hotelli. Aga juba siis hakkas mingi jama pihta. Meie takso ei viinud meid meie soovitud Hotelli, oh ei, ta sõitis pika aeg naljapärast mööda linna ringi ja viis meid siis oma sõbra Reisibyroo Tuusa juurde, kes talle raha maksab, et ta turistidega nii teeks. Alguses paistis Reisibyroo Tuus väga abivalmis ning meeldiv inimene olevat. Ta pakkus meile teed, kysis kas me abielus oleme, teeskles vabade hotellitubade otsimist, vesteldes tegelikult oma sõbraga teises toas. Aga siis yhel hetkel hakkas ta meile midagi myyma...mingit reisipaketi. Sealt algas kolme ja poole tunni pikkuseks veninud kauplemise orgia. See läks väga julmaks ära ma räägin sellest kunagi pikemalt aga yhesõnaga me saime 80% hinnast alla. See saamislugu muuseas sisaldab enndas Reisibyroo Tuusa ja Caspar Calvet’ 5-minutilist telefonivaidlust, mis lõppes sellega, et Calvet’ teisest toru otsast, eestist, murdis ta meie silme all ja me saime lõpuks väga hea diili (siiani tundub nii). Igaljuhul after we had sealed the deal läks asi juba väga lõbusaks, need supermyygimehed olid ise kah rõõmsad, et nad selle asja meile maha ärisid. Ja siis hakkas yks neist office myygimeestest mulle äkitselt maru myyma. Selline lustakam Travel Agency. Kui me uksest välja, oma autosse astusime näitasid nad meile hyvastijätuks veel oma võidunud robotipeast hariliku pornot ja patsutasid õlale.

Reisipakett, mille me saime on lyhidalt võttes midagi sellist – 12 päevane ringreis läbi Rajasthan’i osariigi, mis suurelt osalt kõrbene, kuiv, vaene ja räpane. Aga sisaldab endas lahedaid asju nagu kaamlitega öö kõrbes veetmine, elevandi safari,tiigrite looduskaitsela, 12 erinevas odavas hotellis ööbimine ja yhte regiooni natuke põhjalikum tundma õppimine. Paket sisaldab endas järgnevaks 12.-ks päevaks Driver/Sõpra, kes su soove täidab ja sind ringi sõidutab ja rongipileteid Goa’sse. Meile sattus yks normaalne, tysedam, rahuliku olemisega vaikne hindu mees. Ma arvan, et võibolla keskealine. Supernormaalne tyyp. Sõidutab meid mõnusalt ringi, on ilmselgelt hea autojuht, kuna me oleme veel elus, ei lase kohalikel meil nahka yle kõrvade tõmmata, ei räägi eriti midagi ja on oma olemuselt mõnus.

Tänaseni oleme me palju sõitnud ja kahes linnas ööbinud. Veider hetk oli see kui autobahn hakkas kahanema, paneelid hakkasid väiksemaks muutuma ja tänavatele hakkas imelikult palju loomi tekkima...lehmi peamiselt aga ka kaameleid ja eesleid ja sigu. Terve tee Delhist Mandawesse (mis oli meie esimene linn) oli iga 30 kilomeetri tagant teeäärde tehtud selline asula moodi asi, kus mingi 5 km järjest on tee äär yhe ja kahekordseid maju täis ehitatud...aga nyyd juba selliseid värvilisi India omi. See on nagu kauboi linn, kahel pool tänavat on yks rida maju. Ja seal lasevad pidevalt lehmad ringi. Natukene maad hiljem hakkavad tulema kaamelid ja siis papagoid ning paabulinnud. Liiklus on kohutavlt tihe ja tee on kohutavalt kitsas...erinevaid vankri ette rakendatud pudulojuseid on umbes samapalju kui autosid. Mootorrataid ja mopeede on veel rohkem ja siis on veel rickshaw’d...neist hiljem koos pildimaterjaliga. Yhesõnaga liiklus on neil megakaootiline ja väga julm...aga neil on kõigil väljaarenenud mingi survival instinct, mis laseb neil selles kaoses vigastamatult liikuda.

Mandawe oli tilluke räpane sunshine happy kyla, kus me peatusime, et ööbida kuna miskipärast ei saanud yhe raksuga otse Bikaner’i tuldud. Nunnud asjad seal olid tuulelohesid lennutavad lapsed ja kohati ka täiskasvanud...neil on seal mingi täielik tuulelohe craze. Nad Hängivad katusel ja lennutavad lohesid. Nende 1-2 kordsetel majadel on katus ka alati hängitav ala...nagu neljas ilma lae ja seinteta tuba. Ja seal nad siis jämmivad oma lohedega.

8 jaanuar. 2008. kell 0052

Arks

* Viide kunagisele running gagile, kus kasutatakse topeltklusiili olemuslikku lõpetamatust, jättes see tõeliselt, lauses lõpetamata, nt. "ma tahaksin teda kep...". There's a wrongness to it, horror vacui tuleb mängu, me armastasime öelda, et see rebib reaalsuse koe sisse augu.

Monday, January 16, 2012

Vaimutu stseen


I Maailmasõda. Kaevik. Sinkjas monokroomne pildikeel, oranžid plahvatused. Mortarituli. Soldat seisab seljaga vastu kaevikuseina. Tal on püss süles nagu laps, dauni pilk silmis ja suu ammuli. Me vaatame seda jäledat tüüpi päris pikka aega, teisi soldateid jookseb kaamera eest mööda ja mingi leitnant karjub talle: "Tulista raisk! Tulista pede, tulista nüüd!" Aga soldat lihtsalt passib kaamerasse.

Viimaks astub Richard III lavale, küür seljas, hullunud võimuahne pilk silmis. Ta peatub kesk lava, käed vajuvad külgedele ja seesamune dauni nägu tuleb ette. Kaamera libiseb üle publiku: ootusärev näomeri, vahele sähvatab daunilõustaga Richard III, kes ei ütle mitte munnigi.

Ekraani all jookseb ärevusttekitav infovool: aktsiakursid langevad, bla-bla-bla, aga uudisteankur ainult passib kaamerasse. Vaikus. Vaevukuuldav produtsendihääl kõrvaklapis: "Türa sa passid, ütle midagi! Türa loe prompterilt ette raisk, mille eest me maksame sulle?!"

Siis me näeme uuesti seda ajjunussivalt igavat soldatit ja Richard III passib ka ikka veel niisama, uudisteankur ka.

Ja siis lõpuks me näeme kirjanikku, kes istub tühja tekstiprotsessori ees. Tal on ka see dauni äraolev pilk silmis. Sõber astub sisse ja küsib: "Mida sa teed?"
"Ma ei kirjuta"
"Miks sa ei kirjuta?"
"Mis sa mult küsid, küsi nendelt daunidelt, miks nad midagi ei tee!"
Sõber astub eelnevatesse kaadritesse ja küsib, miks soldat ei tulista ja uudisteankur ei ütle midagi aga need kõik lihtsalt passivad oma surnud kala silmadega kaamerasse.

END
s

Tuesday, January 3, 2012

Robert Randma: Mida tähendab olla elus (6/6)

..
Robert Randma
Kui ma ei kogu midagi. Ei inimesi ega asju. Ega mälestusi. Kui ma elan sel momendil ja sel momendil ainult. Armastan kõike, kuid ei kiindu liialt millessegi. Kuulatan loodust, teisi ja ennast ning maailmu. Laulan, kui hing ihkab, ja tantsin, kui jalad liikuda tahavad. Jagan kõike kaunist, mis mu sees on ja lasen kõigil olla nii nagu neil soov. Lepin endaga lõplikult ära ja luban ja tõesti luban enesel olla. Ei jää kinni konstrueeritud normidesse, kuid arvestan teistega. Leian aega enda jaoks. Oskan olla enesega nii rahus ja vaikuses kui möllus ja saginas. Tunnetan maailma enda ümber ja oskan märgata seda, mis on mulle ja meile. Olen tänulik selle eest mis on. Liigun elus kaastunde ja mitte ambitsiooni tõukel. Olen aus enese ja teiste vastu. Tunnetan rütmi ja oskan selles püsida. Kuulan oma keha. Tean, mis on TA-SA-KAAL. Püüan mõista ja mitte anda hinnanguid. Austan armastust, vaba tahet ja kõike enda ümber. Oskan tunda pühadust ja aktsepteerin teiste inimeste ja enese hetki. Tahan elust ja teistelt õppida. Otsin sarnasusi ja mitte erinevusi inimeste vahel ja ei püüa end vastandada vaid lepin. Kulgen ja ei tõtta enesest ette. Tunnen siirast rõõmu enda ja teiste üle. Püüan elada vägivallatut elu. Ei suru ennast kellelegi peale, kuid lasen inimesi endale ligi. Julgen olla avatud ja öelda ilusaid asju. Julgen pidada seda kõne teie ees ja mis kõige olulisem – teha seda kõike loomulikult ja end sundimata.

Ja kui ma eelpoolmainitule kordagi ei mõtle vaid lihtsalt seda pingutamata olen, siis ja just siis olen ma täiesti elus.

//
THE FULL MONTY (Deluxe Collector's Edition)
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6) 
Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6) 
Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus
Jim Ashilevi: Mida tähendab olla elus (4/6)
Triin Tasuja: Mida tähendab olla elus (5/6)
Lehto Pajola: Mida tähendab olla elus