image
Mihkel Kunnus, TÜ, 2006

Budismi esimene õilis tõde on: elu on kannatus.

 (Tundub, et paalikeelne dukkha tähendab rohkem sellist aktiivset rahulolematust; eesti keeles on sõnal „kannatus“ tugevamad assotsiatsioonid füüsilise piinaga ja valuga. Kannatuse all on mõeldud siin rohkem närivat rahutust, mitte füüsilist valu. Nt Onegini spliini nimetamine kannatuseks võib tekitada eesti kõrvale pisut võõristust). Omistatud Buddhale, Dhammacakkappavattanas:

 “See aga, mungad, on õilis tõde kannatusest. Sündimine on ju kannatusrikas, vananemine on ju kannatusrikas, haigus on ju kannatusrikas, suremine on ju kannatusrikas, samuti on kannatusrikkad mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga valmistab kannatusi ja eemalolek meeldivast valmistab kannatusi. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse koostisosa valmistavad kannatusi.” ( „Budismi pühad raamatud I“ 2004 Tartu lk 13-14) 

 See sisaldab ka (tunnetuslikku-kogemuslikku-fenomenoloogilist) seisukohta, et õnn on kannatuse puudumine, mitte iseseisev olemisviis. Saab ju mõelda ka teistpidi (nagu Aquino Thomas nt), et elu on rõõm ja kannatus on sellest kõrvale kaldumine; et kannatus on hälve ja viga, mitte normaalne olek.

 Esmapilgul näib, et on täielik sigadus kellelegi sisendada suhtumist, et elu on kannatus; see oleks kui tappa elurõõmu, hävitada üldimperatiivi “positiivset ellusuhtumist!” vms. Sellest esmapilgust piisab, et budism kõrvale praakida.

 Kristluses laiutab pärispatt. Pärispatt käib vastu inimeste moraalsetele veendumustele – „Kuidas saab ilmsüüta beebike olla patune?!? TA POLE JU MIDAGI (HALBA) TEINUD!“ See filigraanne argumentatsioon heidab kristluse ühe nietzscheväärika inimese ellusuhtumiste hulgast välja. Kiirelt.

 Esimene seisukoht tundub masendav ja teine ebaõiglane. Seda esmapilgul. Pealegi kasutavad mõlemad doktriinid nii igandlikku sõnavara, et neil puudub korraliku demütologiseerimisprogrammita igasugune šanss järelnüüdsete isaprantslaste paabulinnuliku sõnaloome kõrval.

 Ometigi võib esimene samm budistlik-kristliku (siin mitte kristlust ja budismi samastades, vaid ühisosa välja sõeludes) arusaamise suunas kõlada lausa lööklauseliselt lihtne ehk – parafraseerides kultusbändi Ace of Base -

 Elu on perse.

See esmapilgul vulgaarne metafoor kätkeb elu ambivalentsuse kõige lihtsamini mõistetaval moel. Kas elu on ilus/hea või halb/põlastusväärne? Et sellele küsimusele vastata, et mõista elu, on üpris mõistlik ja zen asendada sõna „elu“ sõnaga „perse“. Elu on perse.

Kaunis, aga sealt tuleb palju paska (olen kuulnud omistatavat selle tabava metafoori ühele Norra gay-hard-rock bändile (või oli see hard-gay-rock?)).

 Inimestele siiski enamasti meeldivad persed. Nad vaatavad järgi ja vilistavad, sest nad on unustanud, et sealt tuleb paska. Kui inimeste käest küsida, kust pask tuleb, siis nad kõik teavad, et persest. Aga kui nad tagumikule tunnustavalt järgi vaatavad, on nad selle unustanud. Lihtne.

Õnnelikkus on ebameeldivuse unustamine.
image Soe malbe tuulehooke avatud aknast, tsikaadisirin segunemas Richard Claydermani surematu virtuoossusega, küünlaleek murdumas veinipunas – ja õhulises siidis vouglev persik. Playboy hüpnoosiseansid on esteetika triumf mõistuse üle, vormi selgeim võit sisu üle – see on perse, mis on falsifitseerinud pasa.

 Siinjuures pole tähtis selle mainstream-heteroerootika kitšilikkus või mittekitšilikkus, ega ka see, kas erutus on huumori või seksuaalsuse valdkonda kuuluv, vaid just täielik sita kohalolematus.

 Elu on estetiseeritud pärak. Kes paremini estetiseerib, see õnnelikumalt elab. Parandan – kelle ihu paremini estetiseerib sita, sellel õnnelikum elu. Walt Whitmani ja Jaan Oksa ei erista teoreetilised veendumused, vaid füsioloogia. Okserefleks sitahaisu peale pole žest, pole arvamusavaldus, pole seisukohtade eksplitseering – see on ihu reaktsioon.

 „Kui mu silme alla või huultele satub piimanahk – mis on ju nii kahjutu, õhuke nagu sigaretipaber ja armetu nagu äralõigatu küüned –, nöörib spasm mu kõri ja magu, kõhtu, kogu sisikonda, kisub keha krampi, pressib välja pisarad ja sapi, paneb südame taguma, otsmiku ja peopesad higist pärlendama. Pööritus võtab mul silme eest uduseks, iiveldus kisub mu selle piimakoore ees pingule“ (Kristeva 2006:15)

 „Disgust incorporates its objects so deeply into consciousness that they become components of visceral, bodily aversion, thereby dramatizing the potency with wich such emotions attach us to the world.“ (Korsmeyer 1999:62)

 Aga sitt ei kao kuhugi. Oma sita eest ei saa põgeneda. Saab peita ja varjata. Jätta muljet, et sinu seest sitta ei tule.
 WC on TAZ* par excellence.
 Üks ja ainus.
Iga TAZ on olemuselt WC, aga mitte selles mõttes, et see on koht, kust tegelen oma puhtpersonaalse sitaga, vaid ruum, mis on mõeldud sita tajuulatusest ära viimiseks. Klosett uhub ära me sita nagu süütu talle veri ohvrialtaril me patud.

* TAZi (The Tepmorary Autonomous Zone)kontseptsioon pärineb Hakim Bay samanimelisest artiklist
http://www.hermetic.com/bey/taz3.html#labelTAZ
Kõige üldisemalt – TAZ on selline aegruumi lokatsioon, kus kehtivad teised reeglid nt diskosaalis kehtivad teised reeglid, kui tänaval (eriti mis puudutab seksuaalseid lähenemisi nt); TAZi alla käib hipikommuun, bordell, privaatriik troopikasaarel, kasiinolaev rahvusvahelistes vetes, enda magamistuba, erakukoobas, WC jne.. ka teadvusseisundi teisenemine nt joove, eufoorilisus, enesedramatiseering, mängurõõm jns käivad TAZi juurde

 „Klosetipotid moodsates vannitubades tõusevad põrandast nagu valged vesiroosid. Arhitekt teeb kõik, et keha unustaks oma häda ja et inimene ei teaks, mis sünnib tema sisikonna jäätmetega, kui nende kohal lööb kohisema reservuaarist ägedasti valla lastud vesi. Kanalite torud, kuigi nad on ajanud oma katsesarved meie korteritesse, on hoolikalt varjatud meie pilkude eest ja meie ei tea midagi Veneetsia nähtamatust roojast, mille kohale on püstitatud vannitoad, tantsusaalid ja parlamendid.“ (Kundera 1992:96)

 Unustaks!
 Ometi on käskiv kõneviis sõnast „unustama“ üks näide grammatika barbaarsest egalitaarsusest ehk kanapimedusest vormide kohandamisel verbidele.

 Kui kellelgi on sitahäda, siis ta ei saa seda lihtsalt ära unustada! Think positive! my ass! 

Aga vandlipeldikus konutajad justkui keelduvad mõistmast, et sitahäda pole teoreetiline positsioon.

Kogu selle kõikehõlmavus-ambitsioonika ja punkti-ihara („töö lõpp“, „ajaloo lõpp“, „suurte narratiivide lõpp“, „oleme jõelt jõudnud ookeanile“, „kõik on suhteline“ jne.) postmodernistliku ABCga võib häda pärast perset pühkida.

 Sest sitt ei ole filosoofiline probleem. Perse pole teoreetiline seisukoht, perse on elu. Sitt pole moraalne igand st seda ei saa kõrvale heita nagu moraalset igandit – sitt on elu. Sittumine pole traditsioon! hoolimata sellest, et kõik seda nürimeelse järjekindlusega kordavad. Päevast päeva.

 Dekonstrueerida metabolism, pöörata ümber binaarsete opositsioonide hierarhia! Topi sitt perse tagasi ja köhi kalamarja, oo jacques, jacques… ära liialt pinguta, sitt võib püksi tulla!

 Sitt pole ka elu põhiväärtus või konservatiivide tsementeeritud arhaism… sitt ühendab. Kõik situvad.

 Ja võib sügavalt kahelda, kas nukleoproteiinide konglomeerumisprintsiipidele jõuab kohale, et suured narratiivid on täiesti lõplikult out ning modernistlik edasi! evolutsioneerumine poolautonoomselt jäsestatud soolepaksendi vertikaalsest versioonist on põlastusväärne taipamatuse inerts.
 Ka ontogeenes.

 Sitt pole eetiline kategooria; nagu ka pärispatt pole eetiline kategooria (de facto on muidugi mõlemad pahatihti eetilised kategooriad).
See ilmsüüta lapsuke situb ennast täis ja lõugab siis, mis hirmus, sest tal on halb olla. On ilmne, et tõesti-tõesti – seda moraalselt hukka mõista on kohatu, sest sittumine pole lapse tegevus (kuigi keel väljendab seda tegevusena), vaid omadus, omadus nagu mass või ruumala ja see omadus põhjustab kannatusi. Mingi ajani proovib ema mõistatada, kuidas leevendada lapse kannatusi, hiljem peab inimene sellega ise hakkama saama – mõistatama, pakkuma huupi, mis võiks teha olemise puhtaks, kuivaks ja muretuks; järgima kultuuris leiduvaid õnnelikkusstsenaariume.

Öelda, et inimene on pärispatune, pole süüdistus või moraalne etteheide, see on faktinending.
 Moekamate metafooride kasutamine võib mõjuda küll atraktiivsemalt, ent see pidev järelnüüdne ümbersõnavatramine disproportsioneerib arusaamu inimkonna arengust st kus kohas on arenetud ja kus kohas ei ole.

 Eufoorilise härdusega elati kaasa esimestele kosmonautidele, lauldi reipaid oode läikivatele skafandritele, milles eesrindlikud progressikangelased end bukvaalselt täis sittusid.

 Mõned näited (millega ma ei taha väita, et „pärispatt“ neist kuidagi õigem või autentsem, saati semantiliselt pädevaim oleks, puhtisiklik antipostmodernne maitse-eelistus) :

 Lacan nimetab pärispatu objekt a-ks, mis on puudumine, puudujääk ise; soov, iha, mis erinevalt vajadusest ei saa kunagi rahuldatud. „Meis endis on midagi puudu ehk William Jamesi sõnadega “there is something wrong about us as we naturally stand“ või teisisõnu, meis on pärispatt“ (Masing 2006:367)

 Igatsus kauge ebamäärase, sõnastamatu õnne järele on üheks läbivaks teemaks geniaalse Andrei Platonovi teostes.

 „Ma ei tea isegi. Mul on kogu aeg tunne, nagu oleks eemal kaugel midagi erilist, kas mingi tore muinasjutuline asi või, ja ma elan, meel haige.“ (Platonov 1988:63)

 Platon põhjendas seda olemuslikku puudusetunnet kunagise tervikinimese poolekslöömisega – see igatsus on oma teise poole otsimine (see müüt on praegu seksjalinn jms kontingendi hulgas valdav.)

 „Ma olin veendunud, et MILJONITEST valitud ühe naise nahk ja huuled on midagi IGAVEST ja et just see erootiliselt värvitud ilu täidabki valutegeva tühiku, mis loodus juba geenide kaudu mulle kaasa on andnud.“ (Unt 1985:394)

 Katoliiklik mõttetraditsioon (mis muidugi kardinaalselt erineb institutsionaalsest katoliiklusest) eesotsas Augustinusega põlistas patu metafoori – inimene ei saa enne rahu, kui Jumalas (Augustinus 1993:3) ja patt ongi eemalolek Jumalast ning inimene sünnib Jumalast eemale (sarnasused Lacaniga on väga suured).

 Freudi metafoor on hea. Seksuaalsus on vast parim ja mõistetavaim metafoor või vorm sellele närivale pingele, olemuslikule rahutusele, mis me liha pärib looduselt.
 Elu on igatsev aine, aine, millel on midagi puudu. Elu on rahutu aine.
Elu on kiimas aine, elu on aine libiido.
 Elu on aine kannatamine, kannatamatu aine. Kannatusel võib olla palju juriidilisi pretensioone ainele, aga kas aine on parandatav?
 Usk, et on, on palve.

 Tihti seostatakse usku mingi rituaalse koogutamise, põhimõttelise intellektuaalse nürimeelsusena, vaimupimeduse ja mõistusliku küündimatusena (nn “söekaevuri usk” Zolalt, “teo-orja usk” Tolstoilt jms); vestlemist krutsifiksiga jne. See kõik muidugi on olemas, aga ei puutu praegu kuigivõrd teemasse.

 Usk on kõige loodetava olemus ja nähtamatute asjade olemasolu tõestus, ütleb Paulus (Hb1:11). See on juba päris hea määratlus.

 Usk on lootus mingile käitumisviisile, mida käies kannatus kaob; kusjuures enamasti eeldatakse, et lõplikult. Usu kõige sügavam juur on – (jääv) õnnelikkus on võimalik. 

 Nagu võib väga hästi arvata, on ateistlikult positsioonilt lähtudes ja intellektuaalseid vahendeid (nt empiiriale tuginevat induktsiooni) kasutades see pehmelt öeldes vähepõhjendatud, et mitte öelda täiesti põhjendamatu seisukoht.

 Milliste praktikatega see jääv õnnelikkus (ehk Jumalariik ehk Nirvaana) saavutatakse, on juba teisene, aga mitte vähem oluline usk, püritakse Nirvaanasse, jõutakse alati TAZi.

 Paljud täiskasvanud st inimesed, kes lõpetasid mõtlemise pärast gümnaasiumit/ülikooli, usuvad enamasti (täiesti rortyirooniavabalt), et see Jumalariik ehk aine rahutuse kadu on saavutatav Selle Õige poliitilise ideoloogiaga (tuleb lihtsalt need kuradi antagonistid maha tappa!) – olgu selleks natsism, kommunism, liberalism, autoritarism või mis iganes, aga igatahes – neist juppidest, mis maailm meile on andnud (selline inimene sellises situatsioonis), on põhimõtteliselt võimalik kombineerida “õitsev ja õnnelik ühiskond”

“… selles optimistlikus vaateviisis, mis näib olevat tugitalaks suuremale osale metafüüsilisest ratsionalismist ja mille järgi kõik head asjad on tingimata ühitatavad ning seega vabadus, kord, teadmised, õnn ja pitseeritud (lahtine?) tulevik on vähemasti ühitatavad, kui mitte koguni üksteisega süstemaatiliselt kaasnevad. Antud väide aga pole sugugi enesestmõistetavalt tõene kasvõi ainult empiiriliselt vaadatuna. Õieti on see vist üks kõige vähem põhjendatud veendumusi, mida süvatõsised ja mõjuvõimsad mõtlejad on eales on hellitanud.” (Berlin 1998:232)

 “Ühel hetkel mõistsin, et kõigile neile vaadetele oli ühiseks platonlik ideaal: esiteks, et sarnaselt teadustele pidi kõikidele ehtsatele küsimustele leiduma üks ja ainult üks tõene vastus; teiseks, et peab leiduma usaldusväärne tee nende tõdede avastamiseks; kolmandaks, et need tõesed vastused, olles leitud, peavad paratamatult üksteisega kokku sobima, sest me teame a priori, et üks tõde ei saa olla vastuolus teisega ja et neid on võimalik piisava ennast salgava pingutusega ka Maa peal ellu viia.” (Berlin 2002:328-330)

 “Miks toetavad need [totalitaarsed] ühiskonnafilosoofiad tsivilisatsioonivastast mässu? Milles seisneb nende populaarsuse saladus? Miks meelitavad ja võrgutavad need nii paljusid intellektuaale? Mulle tundub, et põhjus peitub selles, et need teooriad väljendavad sügavat sisemist rahulolematust maailmaga, mis ei ulatu, ega saagi ulatuda, meie moraaliideaalideni ja täiuslikkuseulmadeni.” Karl. R Popper

 “Ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. /…/ elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi.” (Masing 1995:72)

 “Päälegi, kuitahes mõttetu ja lootusetu olekski katse lahkuda sellest “tegelikkusest”, aga viibimine praeguses ontlikus “seedimis-elus” selles maailmas, on veelgi mõttetum. /…/ Haigused, vanus ja surm on ometi paratamatud, kuitahes kaunisti inimene oleks söönud, kuitahes kenas korteris oleks elanud, mistahes seltskondlik positsioon tal oleks, ja mistahes tõekspidamised tal oleks. Need teda ei päästa.” (Masing 1995:118-119)

 Berlin on üks, kes märkab, et nende tegevust ajendab usk (“teame a priori”); Popper väljendab resigneerunud antievangelismi – “ega saagi ulatuda”.

Uku Masing üritab inimestele selgeks teha, et pole mõtet tegeleda teisejärguliste asjadega.
 Ideoloogiad on “loodetava olemus ja alles nähtamatute asjade tõestus.”

 See printsiip on inimkäitumises väga üldine ning oma usu vastu toimijate vastu ollakse erakordselt julmad. Seda on olnud inimene alati.
 Nt. kommunistid uskusid, et nende käitumispraktika on tee lunastusele ja olid teisitimõtlejate ehk usupimedate ehk ketserite vastu erakordselt julmad. Ja natsid. Või kesiganes.

 Usk on lootus; lootus, et see tee kaotab kannatuse ehk rahulolematuse. Neid teid nimetan edaspidi lunastuspraktikateks.

 Ja millesse usutakse? Ideoloogiatesse, töösse (Vargamäe Andres ja protestantlik tööeetika), enesepiitsutusse jne.

 Laialt levinud on Mammona kultus ehk raha st rikkus lunastab ja toob rahulolu; teiseusksed irvitavad – õnne ei saa osta!;
 usutakse, et au ja kuulsus lunastab ja tagab õnnelikkuse ehk rahulolu (eks see ole osalt seotud surematuseihaga; jätta oma nimi pärast oma surma („saada surematuks“) ühiskonna metafüüsilisse eksistentsi; osalt vist ka tung oma mina laiendada);
 usutakse, et eneseteostus lunastab (st olla mingil alal teistest parem; kattub osaliselt eelmisega);
 usutakse, et teadus lunastab – sellest võiks palju rääkida; siin on spetsiifilisi sekte geenitehnoloogiast ja memeetikast nanotehnoloogia ja termofusioonini, aga see pole praegu oluline.

Loomulikult ei saa kõrvale jätta ka neid lunastuspraktikaid, millest rääkides kasutatakse sõna “religioon” selle tavapärases mõttes. Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab ajuti me ihu patu, aine näriva libiido, mille saab nüüd ära hõõruda vältides uusi kannatusi, või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu.

 Aukartus elu ees?
 Pff!

 “Siis aga katkestas sulni rahu kellegi köhatus, ja sellest piisas, meenutamaks teile, et see ime sai sündida üksnes privilegeeritud, müra eest hoolikalt kaitstud paigas. Väljas kägisesid vankrid, kriiskas nüpeldatav eesel, tapamajas ammusid või korisesid agoonias veised, halvasti toidetud ja hooldatud lapsed vääksusid hällides. Siin-seal surid inimesed, nagu toona mestiits, vandesõna verest niiskunud huulil. Haigla marmorlaual kisendasid patsiendid. Kusagil, võib-olla tuhande miili kaugusel idas või läänes kõmisesid lahingud. Tundus skandaalne, et kõik see kokku, see hiiglaslik valukarje, mis meid tapaks, kui see mingil hetkel korraga meie kuulmeisse tungiks, võis eksisteerida üheaegselt selle õblukese õnnenirega.” (Yourcenar 2006:63)

 TAZ?

 “Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutused. Ühe minuti jooksul, mis kulub selle lause moodustamiseks, süüakse tuhanded loomad elusast peast ära; tuhanded teised põgenevad hirmust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; tuhandeid igat liiki loomi sureb nälga, janusse ja taudide kätte. See lihtsalt peab nii olema.” (Dawkins 2000:145-146)*

 TAZ?

 „Meie kõigi elutee lõpp on paratamatult surm, meie pilk paratamatult temale suunatud. Kui ta meid kohutab, kuidas on võimalik ilma palavikuvärinata sammugi astuda? Pööbel leiab abi sellest, et ei mõtle üldse surmale. Kuid millist loomalikku nürimeelsust läheb küll tarvis, et püsida nii labases sõgeduses?“ (Montaigne 1988:18)

et püsida TAZis?

 „Me kõik põgeneme alailma reaalse tegelikkuse eest. See on Homo sapiensi põhiline määratlus.“ (Fowles 1988:87)

TAZi!!!

 * Viimane lause – „See lihtsalt peab nii olema“ on muidugi ehe vanatestamentlus ja antievangelism, mis on veider paatos ühelt ortodoksselt täppisteadlaselt. Kristlusele on ette heidetud hoolimatut suhtumist loomadesse (nt erinevalt budismist). Minu arust on see alusetu. Kui keegi üldse on lunastuseks ehk lõplikuks persepühkimiseks võimeline, siis on see inimene (siin mitte tingimata bioloogiline taksonoomia – homo sapiens sapiens) ja kui inimene on piisavalt kaugele jõudnud, siis oskab ta ka ehk loomi aidata (praeguste tendentside põhjal prognoosides läheb sellega veel vääga kaua aega, kui enne sootuks ära ei arene, oma tehnokraatlikus vaata-millise-pommi-ma-tegin-eufoorias).

 “Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist./…/Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini” Rm 8:19-22

 Üks levinuim lunastuspraktika Mammona (olmemugavuse ekstrapoleerimine lõpmatusse) kummardamise kõrval on teine inimene. Loomulikult See Õige.

 Mingi hetkel inimlapse vanad õnnelikkuspraktikad (šokolaad; luba olla õhtul kauem üleval jms) ei tööta enam, hinge hakkab vaikselt taas murendama rahulolematus ehk kannatus (dukkha), ei ole enam hea olla, hing hakkab tundma kutset lunastuse järele; peab juhtuma midagi, mis teeb kõik heaks. Varsti saab selgeks (kultuuriruumis ringlevatest õnnelikkusstsenaariumitest), et see, mis kõik heaks teeb ehk lunastab ehk päästab patust (mis identifitseeritud üksilduseks) on Armastus – TAZide TAZ.

 „Ja see, et ta sai oma Semjonile või Jevsevile lähedaseks seepärast, et tal oli raske elada, et häda ja igatsus piinasid teda, ei õigusta, vaid just kinnitab tema tunnet. Kogu armastus tuleb hädast ja igatsusest; kui inimene millegi järele puudust ei tunneks ega igatseks, ei hakkaks ta iialgi teist inimest armastama“ (Platonov 1974:433)

 “Ning kui inimene armastas, siis eksisteeris keegi, kellele töötada, kelle ees elus võidelda. Siis ei pruukinud vist enam piinelda mõistatuse ees, mida teha inimkonna kui terviku hääks. Siis tuli teha igapäevast tööd, et saada leiba ja väikesi mugavusi naisele ja lastele. Egoism omandas mingi pühitsuse muutudes perekonnaegoismiks. Armastuse nimel tundus isegi õigustatud soetada teatud mugavuseraasukesi keset ümbritsevat puudust… Nii püüdis ta uskuda, et armuvahekord pakub kahele mingi joovastava unelmelu, mida ollakse õigustatud kaitsma väljaspoole mõõdukalt hoolimatute vahenditega. Suur kirg pidi ta lunastama südametunnistuse hüperpeenusest ning kahtlevast hingenärimisest, nii, et kord advokaadina või kohtunikuna ta võiks teha rahulikult oma tavalist kutsetööd, piinamata end igasuguste halbade võimaluste mõlgutamisega. Armastuse oopium ja lastes avanevad lootusperspektiivid pidid tegema talutavaks enda ja ümbruse poolikused. Siis ei läheks hingele enam valusalt korda valge ja punane võimuiha, võitnud rahvaste hirm ja võidetute prestiižiküsimus, siis ei erutaks enam eriti ei mürkgaaside ega uute relvade leiutaminegi, mida rahvad pidasid rõõmustamis- või kirumisväärseks, vastavalt sellele, kas leidus tehti omal või võõral maal.
 Väikeste eluksvajalikkude ainult peenele psühholoogile ilmsete igapäevavalede vabandamiseks oli kirgi samuti vaja. Armastus, lunasta meid! nii kisendades oleks tahtnud juua end purju üksteise huulil, hoida kinni vastamisi teineteise silmad, et mitte näha enda ja kogu maailma pori.” (Anvelt 1936:138-139)

 Seda julma erootilis-romantilist egoismi, mida jutlustavad armastuseks (vastandina normatiivsele 1Kr 13:1-13) ilmalik kirjandus vist alates Dante “Vita nouva’st”, mis ägenes järsult romantismis, sõgenes brontёaanas ja Lawrence’is, süvenes ja põlistus tänapäeva kirjanduses, seebikates, filminduses, on muidugi raske lunastavaks pidada, õite lühildane TAZ, mida tõestab ka lahutuste statistika ja mille füsioloogiat on meeldiva kontsentratsiooniga lahanud Lev Tolstoi jutustuses „Kreutzeri sonaat“ (Tolstoi 1958) (vt ka Bergman 1978)

 „Mõistus ei jõudnud alaliselt kestva vastastikkuse vaenulikkuse [dukkha] põhjusi küllaldaselt sepitseda.“ (Tolstoi 1958:34)

 „Armastusest on saanud obsessioon meie kultuuris. Filmid ja raamatud muust ei räägigi. See tähendab, teda pole; seal, kust teda otsitakse, on pimedus on tühjus. „Ma armastan sind“ tähendab tegelikult „Armasta mind!“, võta mind enda peale, tühista mu koormav valutav mina! [lunasta! Tühista pärispatt ehk aine rahutus] Aga teise mina valutab niisamuti, temagi tahaks selle ära anda, ja temagi ei oska.“ (Nigov 2002:206)

 „Armastus on kujutlus, et teine võtab su enda kanda, kogu su mina, su elu. Aga teine ootab sinult sama ja kummagi ootus ei täitu.“ (Nigov 2002:133)

 Julmus on sellise armastuse (nagu iga muu lunastuspraktika) ütleks lausa lahutamatu, komponent. “Lolita” on üks täiuslikumaid kirjanduslikke näiteid sellest. Millisest metafüüsilisest kirest, ihast, täielikust pühendumisest ja poeetikast on kantud Humbert Humberti armastus! „Lolita“ lühitutvustus (Nabokov 1990:255):

 “Variserid on lugu vananeva mehe kukutavast kirest verinoore tüdruku vastu autori šokeerivana tunduva avameelsuse pärast tauninud, kuid pigem võiks seda irooniaga ohtralt vürtsitatud raamatut pidada üheks ehedamaks armastusromaaniks.”

 Variseride šokeeritus on loomulikult viide pedofiiliale; see variseride moralism pole siin kuigi, et mitte öelda üldse, oluline. “Ehedam armastusromaan”. Humbert Humberti armastus on selles oluline. Kuidas ta armastab? Just selliselt – “Oo maailm, ma ei hooli millestki peale oma armastuse!”, rahumeelselt plaanitseb ta Lolita ema mõrva, kui see ähvardab ta armastuse teele jääda jms. aga, mis kõige tähelepanuväärsem – oma armastuse nimel ei hooli ta isegi oma armastatust. Ta armastab oma julma ja egoistliku armastusega –mis ometigi meile nii kaunis näib! – hoolimata kõige vähematki oma armastatust. Ta ohverdab Lolita – oma nn armastatu- elu kõhkluseta oma armastuse altaril; H.H. teab suurepäraselt, et ta sureb aastakümneid enne Lolitat ja Lolita jääb temast maha rikutu ja lastetuna, võimetuna oma armastuseks ja õnnelikkuseks – aga ta ei hooli, ta isegi ei mõtle eriti sellele – tal on tema armastus. On vaid õnnelik juhus kui selline julm ja egoistlik armastus on (mõnda aega) vastastikune (ja koos ei hoolita kogu ülejäänud maailmast, perekonnaliikmete ahastusest vms – see on tavaline seebikaterida).

 „Sitt ja Jumal on ühendamatud /…/ Valentinus, Gnosise suur meister teisel sajandil, et seda neetud probleemi lahendatuks pidada, kinnitas, et Jeesus „sõi, jõi, kuid ei roojanud““. (Kundera 1992:149)

 Pole hullemat blasfeemiat kui peeretus kesk kohtingut.

Sita pilge pühaduse üle, pasa jahvelik hõige kui maisuse hävimatuse meenutus. „Sinus endas on palju rooja, naudi siis juba seda! Unusta sitahimustaja, võõras pasakott!“ (Šantideva 1982:51)

 See ei ole kaljurahn, mida tõugib päevast päeva mäkke pattulangenud Sisyphos, vaid puhtpersonaalse sita kasvav kängar.
 Mitte Sisyphos, vaid skarabeus.

 Isegi üle oma varju saab hüpata, kui lambid õigesti sättida, aga perse eest küll kuhugi põgeneda pole. Elu on persega aine. Ja kui keegi tõstab mässu Aine seaduse vastu ja keeldub sita tootmisest, siis Aine saadab talle palju kannatusi. Sest elu on sittuv aine ja kes ei situ, peab surema. Võib „jõuda täiesti paratamatute loogiliste kombinatsioonide teel täiesti vastikute järeldusteni ikka sellel samal teemal, et kivimüürigi puhul oled justkui sina ise milleski süüdi, kuigi teiselt poolt on jälle ilmselge, et pole sa milleski süüdi; ja kõige selle pärast tummas jõuetuses hambaid kiristades iharalt inertsusesse tarduda, mõlgutledes selle üle, et õigupoolest pole sul kellegi peale tigegi olla. /…/

Teie valu täielik eesmärgitus, mis inimese teadvust alandab; looduse täielik seaduspärasus, millele te muidugi mõista sülgate, aga mille tõttu kannatate ikkagi teie, ja mitte loodus.“ (Dostojevski 1971:13-14)

 Inimene sureb oma sita sisse.
Sitt on parem unustada.

 Inimene situb planeedi täis.

 Loodus tõmbab vee peale.
Ka Noa situb.

 Lapski teab, et õun teeb kõhu lahti, mitte silmad.
 Nad pasandasid Eedeni täis.
 Rohkem polnud vajagi.
Mao needus.

Oma sita eest ei saa põgeneda, TAZ on puhtpersonaalse peristaltika ja rakumetabolismi ajutine halastus.
 Saab unustada sita, selle tegemise ajal; kuniks metabolismil on tegevust.
 Aine eest ei ole kuhugi põgeneda. Tool (TAZ) võib olla kuitahes mugav, sellel istutakse alati perse peal.

 Midas itta läände 
põhja lõuna 
läks 
 meelen kuldne kodukotus

 Anvelt, Leo 1936 „Eluhirm“ Noor-Eesti Kirjastus
 Augustinus, Aurelius 1993 „Pihtimused“ Logos
Bergman, Ingmar 1978 „Stseenid ühest abielust“ LR 36-37
Berlin, Isaiah 1998 „Valik esseid“ Hortus Litterarum
Berlin, Isaiah 2002 „Ideaali püüdlus“ kogumikus „Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid“ koost. Jüri Lipping; lk 326-341
Dawkins, Richard 2000 “Jõgi Eedenist” Tartu; Ilmamaa
Dostojevski, Fjodor 1971 “Ülestähendusi põranda alt” LR 48-49
Eliot, T.S. 1997 „Valitud esseesid“ Hortus Litterarum
Fowles, John 1988 „Prantsuse leitnandi tüdruk“ Tallinn
Kundera, Milan 1992 „Olemise talumatu kergus“ Monokkel
Korsmeyer, Carolyn 1999 „Disgust“ Filozofski vestnik, XX (2/1999 –XIV ICA), lk 43-62
Kristeva, Julia 2006 „Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist“ Tänapäev
Masing, Uku 1995 „Budismist“ Tartu, Ilmamaa
Masing, Uku 2006 „Uskuda, elada“ Tartu, Ilmamaa
Montaigne, Michel de 1988 „Sellest, et filosofeerimine on surema õppimine“ LR 51-52 lk15-33
Nabokov, Vladimir 1990 „Lolita“ Tallinn
Nigov, Anton 2002 „Harjutused“ Tallinn
Pasternak, Boriss 2003 „Doktor Živago“ Varrak
Platonov, Andrei 1974 „Kojutulek“ kogumikus „Vene Nõukogude novell“ Eesti Raamat
Platonov, Andrei 1988 „Auk“ LR 27-29
Šantideva 1982 „Bodhitšarjavatara“ LR 3-4
Tolstoi, Lev N. 1958 „Kreutzeri sonaat“ „Kogutud teosed“ kd XII lk 5-85
Tolstoi, Lev N. 1996 „Pihtimused“ Kuldsulg
Unt, Mati 1985 „Valitud teosed 1“ Eesti Raamat
 Yourcenar, Marguerite 2006 „Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik“ LR 13-15