Sunday, February 26, 2012

Kaevur Kraanajuht Sõdur Spioon

A. Tuulik
Vaadake, elus on tihtipeale nii, et mõnda seltskonda satub inimene, kes oma iseloomuomadustelt või vaimsetelt võimetelt sinna ei sobi. Kindlasti teavad paljud näiteks mõnda Mustamäe jõmmide seltskonda, kus on üks imelikult intelligentne tüüp. Sedasorti sell, kellele hoolimata oma karmist ja dressilisest ümbruskonnast meeldib näiteks lugeda, joonistada või savikujukesi voolida. Enamasti on sellistel tüüpidel kaks võimaliku tulevikumaatriksit. Esimene on see, et nad laksutavad liiga palju lõugu, arvavad liiga valesti ning „omad“ pöörduvad nende vastu ja asi lõppeb sellega, et näiteks Pühajärve Beach Party Bloodhound Gangi kontserdil löövad sõbrad tal hambad kurku ja ei suhtle temaga pärast seda enam eriti. Teine variant on see, et ta hakkab oma sõpradele vaikselt närvidele käima ning ta phase’itakse tasapisi välja. Nii käib see jõmmide puhul.

Minuga oli lugu hoopis teistmoodi. Umbes 15-aastaselt sattusin ma loomeinimeste ja boheemlaste seltskonda. Mu uued sõbrad olid inimesed, kellest peaaegu igal ühel oli mingi loominguline anne. Seal oli tulevasi kirjanike, muusikuid ja kunstnikke. Minul endal aga ühtegi sellist selgelt väljajoonistuvat talenti ei olnud. Jah, mulle öeldi vahel, et your’e a funny guy, you should write for Pikker, man, aga mul polnud ühtegi sellist konkreetset annet, mille kohta ma oleksin arvanud, et vot sellega hakkangi endale tulevikus leiba teenima. But that was allright. Bohode loomingulises seltskonnas olid tulevikumured kerged ununema ja ma arvasin alati, et eventually my own special talent will be unlocked ja sealt edasi on asi juba lihtne. Nõnda arvasin ma 16-aastaselt, praegu hakkab mu 27. sünnipäev vaikselt kätte jõudma and my special talent is yet to appear.

Kui ma vanemaks sain, tekkis mulle rinda mingi kummaline igatsus. Mingi imelik rahutus ja soov, mida oli tollal raske sõnadesse panna. Nüüd ma saan aru, et see oli igatsus mingi konkreetsema identiteedi järgi. Soov olla midagi enamat kui lihtsalt Arks – ilgelt lõbus sell. Tagantjärgi ma ei oskagi öelda, mida ma siis oleksin tol hetkel tahtnud olla. Arks - kirjutab „Pikrile“ följetone? Arks - kirjutas lühikese filosoofiateemalise raamatu, mis kõigile peaga näkku pani? Arks - hoidis 15 minutit vee all hinge kinni ja päästis põlevast majast 3 last? Arks - leiutas potentsiravimi, mis sul eluaeg kõva hoiab? Ma ei tea täpselt, aga ma tean, et ma tahtsin, et mu nime ees käiks mingi tiitel... ideaalis oleks see olnud satiiriline kirjanik, aga ma oleksin aktsepteerinud ka Arks – the venerable monk’i, Arks - the legend of Sherwood’i või Arks - the Butcher of Bressia’t. Ma tahtsin olla keegi konkreetne.

Kunagi, kui meie kemmerg Rännaku puiesteel kinni jooksis, pidime sellele probleemile kiire lahenduse leidma, kuna kempsus polnud enam võimalik käia. Ei jäänud muud üle, kui trossipoiss tellida. „Palju aastaid möödund juba sellest aast / kui veel olemas ei olnud meie maal / ronge, autosid, jalgrattaid, ega tehtud pikki matku / nagu tänapäeval kõikjal näha saab. / UHKE TROSSIPOISS SÕITIS KORD MAANTEEl / KÜLAST KÜLLA, LINNAST LINNA VIIS TA TEE / KÕIKJAL UUDISEID TÕI TROSSIPOISS KAUGELT / NÜÜD VAID MÖÖDUND AJAST MÄLESTUS ON SEE.“

Trossipoiss tuli kohale, puhas prole. Keskealine vuntsidega trossirets, punane „Next“. Mis istusin lummatult ja ahelsuitsetasin, vaadates, millise vilumuse ja graatsiaga see mees oma tööd tegi. Teate, miks näevad action-filmide tulevahetused nii kõvad välja? Sellepärast, et need tüübid ekraanil ei vusserda. Nad ei tulist ennast kogemata jalga, nad ei ürita tulistada relvast siis kui kaitseriiv on peal, nad ei unusta laadida ja nad ei hoia relva valepidi käes. Nad on professionaalid. Iga liigutus on täiuslikkuseni viilitud. Pide pessa, klikk! Kuul rauda, laks! Kukk vinna, plõks! Kirbule! Nätaki! Fakt: mingi asja profilt tegemine näeb rets välja. Ja tõesti, vaadake töötamas tõeliselt vilunud puuraidurit, laomeest, relvasepa või tohtrit. See näeb imeilus välja. Täiuslik teadlikkus oma liigutustest, imeline sihikindlus, kontsentratsioon: absoluutne; kehakontroll: täielik. Tahan öelda, et näha oma ala tõelist meistrit töötamas, on puhas nauding. Hüpnootiline värk.

Ühesõnaga sel hetkel, vaadates kuidas 700-eeku-tunnis-trossipoiss seitsmemeetrise vibrotrossiga meie sitamaja lahti pumpab, tabas mind tõeline valgustushetk. Oskused – Amet – Identiteet. Hakkasin mõistma, millest ma puudust olin tundnud. Järgnevate kuude jooksul, kui ma oma tulevase ameti peale mõtlesin ja peas erinevaid selleteemalisi scenario’sid läbi mängisin, jõudsid sellest nimistust läbi käia näiteks metsavaht, pornostaar, võõrleegionär, taskuvaras, uuriv ajakirjanik, kollane ajakirjanik, põhja-käinud-ajakirjanik, medschool drop out ja söekaevur.

Regulaarselt nagu grandfathers clock, käisin ma iga päev kella kahe paiku Robi või Luiksi juures kohvitassi taga neid tulevikuplaane arutamas. Õnneks oli neil rohkem aru peas kui mul ja nad aitasid mul sitemad plaani kohe välja pookida. Esimestena läksid muide võõrleegionär ja pornostaar. Mõistlikemate plaanide peale aga mühatati heakskiitvalt.

Paraku olin ma oma elus tol hetkel paigas, kus keskkooli lõpetamine on absoluutselt võimatu. Sa ei saa seal lihtsalt käidud. Liiga kürb on. Pärast mõningatest õhtukoolidest enne jõule välja kukkumist, lükkasin ma paberid sisse merekooli, kokakooli, aianduskooli ja polütehnikumi. Sain sisse ja läksin esimesel septembril sõbra juurde nintendot mängima. Run, Mario, run! Run like the wind!

Kuigi haridusredel tundus mulle tol hetkel ronimiseks liiga kipakas, hakkas mu alateadvuses vaikselt kujunema arusaam sellest, millega ma tahaksin tulevikus tegeleda. Vaadake, üks asi, mida te mõistma peate, on, et mu isa on kuldsete kätega mees. Absoluutne tehniline taip, kätteosavus + 18. Ta ehitas 13-aastasena mingitest veneaegsetest pesumasina juppidest raadio, millega kuulis Stockholmi raadiojaama ning sellise numbriketta, mikri ja kõlariga seadme, mille sai ühika taksofoni „outgoing calls“ juhtme külge ühendada ja tasuta ükskõik kuhu helistada. 10-aastasena põletas ta suurendusklaasiga puitlõuendile ideaalse koopia Tallinna Merekooli neljamastilisest õppepurjelaevast „Krusenstern“. Vaid aasta tagasi meisterdas ta mulle ja mu abikaasale sturdy, täispuidust voodi. It’ sturdy and great!

Mina jälle olen paraku selle koha peale eluaeg tema täielik vastand olnud. Pole nagu seda tehnilist taipu eriti antud ja käed on ka kobavõitu. Hakkad värvilistest paberitest emadepäeva kaarti tegema ja peagi on laud liimine, käärid paberikorvi kukkunud ja suur, koledasti välja lõigatud süda käe külge kleepunud. Dexterity 3.

Aga ilmselt on elus nii, et see, milles sa ise kõige sitem oled avaldab sulle kõige rohkem muljet. Mind hakkas tehnika huvitama. Alguses tundus mulle lihtsalt, et eriti butch on teada, kuidas röster, föön või neljasilindriline boksermootor töötavad. Butch selles mõttes, et oleks kihvt, kui iga täiskasvanud mees selliseid asju veidi mõistaks. See on elementaarne, nagu kaklemine või tantsimine. Sa pead neid veidi valdama.

Alguses hakkasin ma seda infot endale tuimalt pähe taguma. Samamoodi nagu ma punkarina üritasin „The Exploitedit“ endale meeldima panna. Iga päev kuulad tund aega ilma shuffle’ita endless repeat’i peal The Exploitedit. Ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda enam see mind lummas. Inseneritehnika, mitte The Exploited. See on vapustav. Kas te teate, milline inseneritehniline ime on näiteks vana ja roostetav 87. aasta Ford Sierra, mille te auto24.ee kaudu kolmesaja euro eest osta võite? Kas te teate, et selles on üle 6000 liikuva detaili, mis üksteisega täielikus harmoonias koos töötavad. Kas teadste, et temperatuur tema malmsilindrites tõuseb 2500 °C-ni ja rõhk 40 atmosfäärini? These are big numbers. Kas te kujutate ette, kui keeruline on valmistada ainuüksi selle masina magneesiumisulamist mootoriplokki? Kas te teate, kui mitmest erinevast termokeemiliselt töödeldud terases koosneb selle romu sisemus? Ja see on alles 24 aastat vana Sierra, mitte mõni tänapäeva premium-klassi auto.

Ühesõnaga, mul tekkis täielik vaimustus inimese parima sõbra, automobili vastu. Ma tõukasin paberid sisse autotehniku erialale. Esimesel septembril tõmbasin kummiga „kiisu“ lõua alla ja läksin kohale. Aktus oli liigutav. Räägiti ambitsioonidest, eestlusest ja tulevikust. Ma nutsin. Salaja.

Igatahes, nüüd olen ma õppinud autotehnikat juba pool aastat and i’m loving every moment of it.

That’s a lie. Ma ei armasta tegelikult kehalise kasvatuse tundides suspedes ümber staadioni joosta ja jalgpalli mängida, ma ei armasta kunstiajaloo tunnis pastakaga sfinksi joonistada ja mulle suisa ei meeldi bioloogia tunnis rakuehitust õppida. Mõni parema kujutlusvõimega inimene võib ju küsida, et kas pole rakus toimuv elutukse äärmiselt sarnane mootori töötaktiga, but I don’t see it. Kuna ma aga omandan oma tulevast ametit põhihariduse baasil, on need ebamugavused möödapääsmatud. Võibolla see ei peaks niimoodi olema? Võibolla trossi kõrvale muusika ajaloo õppimine ei tee sind tegelikult trossipoisiks, kes käib ooperis, vaid trossipoisiks, kel läks kaks aastat kauem kuni ta trossi wieldida sai? Sellest ehk järgmine kord. Mis aga eriala puudutab, siis that I’m really loving. Kahju, et ma selles hea ei ole

Ma ei ole selles ka halb, but I’m not exceptional as I was in my daydreams. Aga igatahes mul on siiralt selline tunne, et ma olen leidnud selle asja, millega ma päriselt tulevikus tegeleda tahan. Point, milleni ma lõppude lõpuks jõuda tahtsin, on, et tegelikult on inimese enesemääratlemise seisukohalt päris äge, kui tema nime ees on tiitel. Tuletõrjuja, poeet, timukas, piraat, kopamees, ämmaemand, ahvinimene, nukumeister, oraakel või tikkude õigekspanija – vahet pole! Äge on ju öelda, ma olen Mati, ma olen rokkar. Veel ägedam on öelda, ma olen Mati, ma olen kardsepp ja mulle meeldib rokk. Mõnus on ennast skilli kaudu identifitseerida.

Ootan juba pikisilmi päeva, kui saan öelda „Hei! I’m Arks the mechanic, who the fuck are you?“ või „Hei! I’m Mecha-Arks, I can fix that for you, good sir.“ Emba-kumba, vahet pole.

Igatahes, Amet – get one today!

Roger that Eagle 1

Arks out.

Wednesday, February 22, 2012

Etteheiteid Kolleegidele

Kae kraami! Siin on kaanepilte mu sulest, käes hoidmisesks võid sa leida neid vastavatest poodidest ja kogudest. Ma sisu kohta suurt midagi kosta ei või aga kaanepilt on selline, tihtipeale küll küljendusest risustatud. Muide oled tähele pannud, kuidas need raamatud on tavaliselt kuidagi silma alt ära? Nad on natuke nurga taga ja justkui.. ära peidetud. Ulme osakond ehk koledate raamatute riiulid. Olete seal käinud? Näinud neid rämpspõnevikke mil filmiplakati imitatsioon softcover kaanel? Aga noid veelgi jubedamaid kohalike hakkajate käkerdisi? Tunned sa ära selle Sündmuste Horisondi tärnijubeduse, ilma rütmi või loogikata suuresti keset kaant lajatatud, maitsetu ja vulgaarne? Ja see šrift! Aga kas sul on juba meeles nende kohalike illustraatorite nimed, kes oma saamatute jõledustega maailma esteetilist kude nii edukalt solgivad, et nad kahe-kolme peale kokku on enam-vähem kogu ulmekirjanduse jälestusväärseks teinud?
Minul on.

Raamatupoes ma ulme osakonnas enam ei käi.

Täheaeg 10

Täheaeg 9

Charles Stross «Palimpsest»

Arthur C. Clarke «Comarre Lõvi»

Aleksandr Beljajev «Professor Dowelli pea»

Robert E. Howard «Bal-Sagothi jumalad»

Tuesday, February 21, 2012

Sõbranna – sõbralaadne toode.

Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt

Ilmunud Vikerkaares 1-2/2012.

Naiste tugivõrgustik in its natural habitat.
On kultuuriline teadmine, et meeste ja naiste sõprus on tüübilt ja väärtuselt erinev. Vähemalt antiigini tagasi ulatuv klassikaline vaade näeb tõelise, õilsa sõprusena meestevahelist sõprust. Naised kui pealiskaudsed ja muutliku meelega olendid ei ole selles diskursuses nii võimsaks ja püsivaks sidemeks suutelised; nende sõprust määrivad tihti väiklased tunded nagu põhjuseta solvumine, eriti armukadedus. XVI sajandi prantsuse mõtleja Michel de Montaigne arutab essees „Sõprusest“, kas seesugune suhe naisega võiks olla võimalik, ja leiab: „[T]õtt-öelda pole naised enamasti piisavalt võimekad, et ülal hoida vestlust ning suhtlust, mis toda püha sidet toidaksid; ka pole nende hing ilmselt piisavalt tugev, et taluda nii tihedate ning kestvate köidikute survet. /---/ [T]oo sugu pole pakkunud meile veel ühtegi näidet, kes oleks suutnud niikaugele jõuda, ja muistsete filosoofiliste koolkondade ühisel kokkuleppel on nad sellest välja arvatud.“[1]

Teiselt poolt teeb „õrnem“ sugupool kvaliteedi puudumise tasa kvantiteediga. Isegi kui naised tõeliseks sõpruseks võimelised ei ole, arvatakse neil loomulikul kombel alati olemas olevat laialdane tutvusringkond: külaeided, kellega kaevul laterdada; naabrinnad, kelle käest käia soola laenamas; sõbratarid, kellele õhtul helistada ja muresid kurta. Selline pilt lähtub omakorda veendumusest, et naised on meestest paremad suhtlejad: nad räägivad rohkem, neil on suurem empaatiavõime, nad tajuvad vaistlikult teiste inimeste meeleolu ja oskavad lahendada konflikte. See kõik teeb hõlpsaks arvukate inimsuhete sõlmimise, mille suur hulk kompenseerib nende muutlikkust ja ebakindlust. Niisiis on naistel laialt käes mingit sõpruselaadset toodet. Pole üllatav, et see kõik käib risti vastu Montaigne’i arusaamale tõelisest sõprusest, kes ütleb: „[T]äiuslik sõprus, millest mina räägin, ei ole jagatav; igaüks annab end nii täielikult oma sõbrale, et talle ei jää enam midagi mujale jagada; otse vastupidi, ta on pahane, et teda ei ole kaks, kolm või neli ja et tal pole rohkem hingi ega rohkem tahteid, et kinkida need kõik sellele ühele inimesele.“[2]

Värske, otse peenrast nopitud näite selle kohta, et naiseliku sõpruse mõistmine pigem kvantiteedi kui kvaliteedi kaudu on senimaani levinud, pakub ajakirja Eesti Naine 2011. aasta detsembrinumbris ilmunud artikkel „Milleks naisele sõbrannad?“, autoriks Aita Kivi. Üldistava pretensiooniga lugu nimetab juba juhtlõigus „sõbrannade tugivõrgustikku, mis aitab naisel end igapäevaelus tasakaalukana tunda“. Naise elukäik võetakse läbi kronoloogilises järjekorras kaheksa alajaotusena. Neist kaheksast alajaotusest kolm käsitlevad naistega sõbrustamise ohte: „Suhtekolmnurgad“, „Armukadedus“ ja kõige mahlakam, „Sõbranna kui reetur“. Lisaks sellele on põhiteksti vahele pikitud väikesed mullid kellegi Marianne (55) elukogemusest. Tõsi, tema jutt eristub põhitekstist stilistiliselt ja tundub, et see peab pakkuma koomilist vaheldust – tundmatu Marianne on karikatuurne karakter. Ometi hakkab silma, et kõik viis kõnemulli pajatavad sõbrannadevahelisest reetmisest ja armukadedusest. Sedasama rõhutab veel eraldi tekstiraam pealkirjaga „Flirt, sõbrannad ja abikaasa“, kus asjakohast nõu annab professionaalne psühholoog. Põhiteksti lõpetab soovitus, et sõbrannasid peaks olema palju: igaüks neist on kasulik omas valdkonnas ja kes teab, mõnega võivad võimalikuks osutuda koguni ühisüritused koos meestega. Nõnda on selles kolmeleheküljelises ajakirjatekstis esindatud niihästi kahtlus naistevahelise sõpruse kvaliteedis kui ka soovitus kompenseerida seda kvantiteediga, teksti pakutakse aga ikkagi (näiteks pealkirja kaudu) välja kui positiivset kujutust naiste sõprusest.[3]

Kõnealust artiklit ei pea loomulikult võtma teab kui tõsiselt. Ent praeguses meedia- ja infoühiskonnas kipub olema kibe tõde, et millel ei ole kultuurilist representatsiooni, seda ei ole samahästi kui olemas. Sedasorti tekstide ilmumine viitabki olukorrale, kus jätkuvalt leidub vähe niisuguseid kultuurilisi kujutusi naiste sõprusest, mis tõstaksid esile selle tugevust, sügavust ja mõtestatust. Pigem pannakse rõhku sellele, et naistega sõbrustamine on heal juhul lihtsalt tühine, halvemal juhul ohtlik. Mõlemat mõtet rõhutab ka keel ise.[4] Naissoost sõber, sõbranna, on vaieldamatult midagi kergekaalulisemat ja kahtlasemat kui lihtsalt sõber. 2006. aasta õigekeelsussõnaraamatu veebiversioonis esineb sõna sõbranna mh järgmistes näitefraasides: „Käis sõbrannadega kohvitamas“ (märksõna kohvitama), „Olin sõbranna peale, sõbrannale armukade“ (märksõna armukade), „Kiivus sõbranna vastu“ (märksõna kiivus), „Mind aeti sõbrannaga pahuksisse“ (märksõna pahuksis). Otsing sõber annab oodataval kombel märksa rohkem tulemusi ja esineb sealjuures märksa positiivsemates kontekstides: mh „Aitab sõbra hädast välja“ (märksõna häda), „Küsis, sai sõbra käest v sõbralt head nõu“ (märksõna nõu), „Astus sõbra kaitseks, oma õiguste eest, ülekohtu vastu välja“ (märksõna välja astuma) jne.[5]

Kõik 2006. aasta ÕSi autorid on muuseas naised. Ka Aita Kivi on Eestis suhteliselt tuntud naiskirjanik, kes ilmutas oma artikli populaarses naisteajakirjas. Niisiis nõustuvad paljud naised ise täiesti kirjeldatud arusaamaga oma sõbravõimetest või vähemalt ei pea vajalikuks teistsuguseid kujutusi toota. Kuna olen viimasel ajal tegelnud nõukogude eesti naisautorite proosaga, pean märkima, et tähelepanekule võib sealtki kinnitust leida. 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse nn naisteromaanid on käsitletavad emantsipatoorse või feministliku kirjandusena, kuigi üsna suurte reservatsioonidega. Teostes kirjutatakse küll lahti naisvaatepunkti ja kujutatakse kriitiliselt naiseksolemise probleeme kaasajal. Keeruliseks muudab asja aga see, et ridadevahelise lahendusena paistab välja pigem klammerdumine traditsiooniliste soorollide külge: oleksid mehed ometi rohkem mehed ja laseksid naistel olla naised! Ka naiste sõpruse kujutamisel on neis teostes kasutatud traditsioonilisele soostereotüüpsele mõtlemisele omaseid, halvustavaid mustreid, mida ei saa kuidagi pidada „naisõiguslikuks“.

Aira Kaal ja Ellinor Rängel - tagurliku sõbrannamõistmiseta nõukogude naiskirjanikud.
Aimée Beekmani „Valikuvõimaluses“ (1978) tuleb eriti selgesti esile igasuguste naissuhete õõnestav ja ohtlik olemus. Peategelase Regina jaoks on sõbrannad väga olulised: nendega käiakse restoranis ja baaris, peetakse õhtuti pikki telefonikõnesid ja käiakse vastastikku külas. Nii moodustub vallaliste inimeste jaoks hädavajalik toetav tugistruktuur. Ometi valdab selle stuktuuri suhtes halvustav toon, varjamatu pejoratiivsusega nimetatakse seda „pseudoperekonnaks“. Mõnuga ja värvikalt kirjeldatakse peategelase vaatepunktist, kuidas teda ümbritsevad naised muutuvad aegapidi üha veidramaks ja veidramaks. Tema suurim hirm on muutuda nendesarnaseks: „Märkamatult saab Reedalt üle võetud ta haiglane ihnsus ja Marilt pealetükkiv emalikkus. Kleepub külge Juta luul, et kõik mehed ihkavad teda hullupööra, ainult läheneda ei julge, sest ta on nii väärikas. Õhtuti koju tulles hakkab Regina võib-olla järgima Anu tobedat käitumist.“[6] Raamatu sisuks oleva sepitsuse juures aitab Reginat väga olulises tehnilises küsimuses samuti üks neist vastikutest-vajalikest sõbrannadest. Lõpuks saab tollest aga reetur, kes paljastab Regina teod kogu maailmale; teda ajendab pahameel selle üle, et Regina satub intiimsuhtesse tema nooruskiindumusega. Armukadedus annab naistevahelisele sõprusele surmahoobi.

Aino Perviku „Kaetud laudades“ (1979) on pilt kaunis sarnane. Sõprade rollis on seal peaasjalikult töökaaslased naiskollektiivist. Ühega neist tekib peategelasel Ebal algul päris meeldiv sõbrannasuhe, ent siis hakkab kolleeg salaja mehkeldama tema kavaleriga; lõpuks paarike koguni abiellub. Ka naisülemusega peab Eba maha mõnegi südamliku vestluse, too jätab enesest sümpaatse mulje – kuni selgub, et kogu Eba uurimistöö ummikussejooks on tegelikult tema tegu, et omaenda karjäärile kiirem hoog sisse saada. Nii löövad siingi sõbrannad peategelasele mitmel korral noa selga. Linda Ruudi „Naine vabast ajast“ (1979), ülejäänutest ehk veidi tundlikuma koega ja vähem skemaatiline raamat, kirjeldab küll naistevahelisi suhteid päris soojalt ja inimlikult. Peategelasel Agel on vähemalt üks sõnakas sõbratar, kellega jõutakse mitmed põhimõttelised vestlused maha pidada, ühtlasi toetab teda kriisihetkedel koloriitne, kuid mõnus naabriproua, kellel on samuti maailmaasjadest oma arusaam. Ent sellest hoolimata on tähenduslik, et Age kõige parem sõber, kõige lähedasem hingesugulane on surnud. Vestlused temaga peab Age maha omaenese peas. Üheskoos vaadelduna kinnitavad need raamatud arusaama, et naisest on – isegi naisel – raske saada õiget sõpra.

Kui pöörduda ühe teise kultuurilise meediumi, mängufilmi poole, on huvitavaks mõõdikuks, millega hinnata naistevahelise suhtluse kujutamist, nn Bechdeli test. Selle on inspireerinud Alison Bechdeli 1985. aastal joonistatud ja kirjutatud koomiks, kus üks tegelane väidab end vaatavat üksnes filme, mis täidavad järgmised tingimused: 1) filmis on vähemalt kaks naistegelast; 2) nad räägivad filmi kestel omavahel; 3) nad räägivad millestki muust kui meestest. Test kutsubki analüüsima filme nende nõudmiste alusel, kusjuures rangemas variandis peavad vestlevad naistegelased olema nimelised. Tegu on üsna läbipaistvate ja objektiivsete kriteeriumidega; innukad kasutajad rõhutavad sageli, et testi läbimine ei taga ei seda, et film oleks kuidagi naisõiguslikult meelestatud, ega seda, et tegu oleks hea filmiga. Muidugi ei tule siis ka järeldada, nagu oleksid testi mitte läbinud filmid ilmtingimata kas šovinistlikud või lihtsalt kehvad. Küsimus on selles, kas naistevaheline suhtlus ei ole ehk peavoolu mängufilmides alakajastatud; ja tõepoolest, osutub, et isegi sellised pealtnäha lihtsad testitingimused jäävad täitmata paljudel nii kriitikute kui publiku poolt hinnatud tänapäevastel linateostel. Internetist võib leida palju vastavaid nimekirju, kuhu kuuluvad muuhulgas tervikuna nii „Tähesõdade“ triloogia kui „Sõrmuste isanda“ triloogia. Eriti huvitav on tähelepanek, et isegi mitmed naispeategelasega filmid ei läbi testi, üheks eredaks näiteks „Lola jooks“ („Lola rennt“, Tom Tykwer, 1998), mille Lolat „peetakse üheks kõige mitmekülgemaks naistegelaseks, kes iial filmilinal esinenud“[7].

Bechdeli testi tulemusi analüüsides oleks küll mõistlik arvesse võtta nii mõndagi tegurit, näiteks seda, et filmitööstus on senimaani suhteliselt maskuliinne valdkond. Kui valdav osa režissööre on meessoost, on loomulik või vähemalt mitteebaloomulik, et neil ei ole suuremat huvi keskenduda naistevahelistele suhetele, ammugi sügavale sõprusele. Ka avaldavad tulemustele küllap suurt mõju kindlaks kujunenud mängufilmižanride konventsioonid. Et harilikus pooleteisetunnises mängufilmis üldse mingi vestlus maha peetaks, peab see reeglina olema sündmustiku seisukohast hädavajalik. Peavoolufilmides leidub teinekord rohkesti naistegelasi, kes omavahel innukalt vestlevad – ent need filmid langevad sageli romantilise komöödia žanri, kus tegevus keerleb ümber armusuhete, ja siis on ka vestluse teemaks vastassugupool.[8] Näiteks telesarjadel tundub formaadi eripärade tõttu olevat lihtsam Bechdeli testi läbida. Nende eetriaeg on mitme suurusjärgu võrra pikem ning tihti on tegevuse tempo aeglasem; tegelased on rohkem välja arendatud; lisaks üheainsa osa raames lahendamist vajavale probleemile on võimalik üleval hoida kõrvalteemasid, mis punase niidina jooksevad läbi kogu sarja.

Märgiline naiste sõprust kujutav telesari on kahtlemata üheksakümnendate aastate lõpus eetrisse paisatud „Seks ja linn“ („Sex and the City“). See pajatab neljaliikmelisest sõpruskonnast, kes suhtleb omavahel tihedalt, külastab üheskoos seltskondlikke sündmusi ning on üksteisele kõikvõimalikes eluraskustes toeks. Torkab silma märkimisväärne sarnasus Beekmani „Valikuvõimaluse“ nn pseudoperekonnaga, ent erinevalt viimasest on siin nähtust vaieldamatult kirjeldatud positiivses võtmes. Ka töötab „Seks ja linn“ rõhutatult vastu arusaamale, nagu oleks naiste sõprus midagi ebakindlat. Kuigi sarja üksikosade sündmustik seisneb (Bechdeli testi tegija meelehärmiks) sageli armastuse keerdkäikudes, on püsiteemana väga oluline, et neli peategelast on üksteisele alati toeks ega reeda üksteist, ammugi meeste pärast. Niisiis kujutatakse siin naiste sõprust justkui väga positiivselt ja toetavalt.

Ometi on kuulda ka rahulolematuid hääli, mis leiavad, et „Seks ja linn“ trivialiseerib naisi, kelle huvialadeks paistavad sarja reaalsuses olevat üksnes kingad, kleidid, seltskonnaüritused ja muu üldiselt tühiseks peetud temaatika. Ühtlasi on tegu komöödiaga; õieti on tähelepanuväärne, et samasse žanri kuuluvad ka mitmed teised telesarjad, mis naiste sõprust tematiseerivad, näiteks brittide „Absolutely Fabulous“ või ameeriklaste „Sõbrad“. (Viimases selgub liiati, et sõprus ei olegi päriselt sõprus: kolme naise ja kolme mehe hulgas moodustub viimaks ikkagi kaks paari). Sellelt pinnalt võiks traditsioonilise mudeliga üsna heas kooskõlas arvata, et naiste sõprus ongi midagi koomilist, millele annavad sisu naeruväärsed pisiasjad. Ariel Levy käsitleb oma raamatus „Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture“[9] viimaste aegade tendentsi, mille kohaselt paljud noored naised võtavad üle patriarhaalse kultuuri normid ja väärtushinnangud, et n-ö tunda end inimesena. Nad ei taha end identifitseerida naisena, kuna see tundub alandav. Levy peamine huviala on kultuuri seksualiseeritus, tõsiasi, et naised on hakanud erootika, porno ja striptiisi kujul kuraasikalt tarbima teisi naisi kui kaupa, kuna sellist võimalust tajutakse üleüldiselt privileegina, mis näitab kõrget positsiooni ühiskonnas. Ent oma naiselikkuse salgamisega kaasneb arusaam, et naistevaheline sõprus ei ole midagi väärt või et naistega ei saagi sõber olla. Nagu Levy üht vestluskaaslast tsiteerib: „Mina ei usalda naisi. Lapsena sõbrustasin ma ainult poistega... [need siin] on esimesed naised, kellega ma olen sõber olnud, kes mõtlevad samamoodi nagu mina ega taha ennast näljutada ja kogu kuradima aja küüsi lakkida.“[10]

Niisugune vaatevinkel näeb endiselt valdavana patriarhaalseid norme: mitte ainult ei seostata tühiseid asju naistega, vaid ka naiste tegevusalad muutuvad automaatselt tühiseks. Seevastu teine viimase aja sooteoreetik Pat O’Connor[11] juhib tähelepanu sellele, et valitsevad kultuurinormid on muutumas ja sedakaudu on muutumas ka soolistatud arusaam sõprusest. O’Connor tõttab ütlema, et n-ö vanad normid ei ole veel lõplikult kadunud ja endiselt on naistevahelist sõprust võimalik näha kui maailmakorda õõnestavat fenomeni (mis seetõttu on mitmel moel tõrjutud ja pärsitud). Ent selle kõrvale on tema väitel tekkinud uus arusaam, mis väärtustab just n-ö naiselikku sõprust. Siin satub niisiis kõrgendatud tähelepanu alla tüübierinevus naiste ja meeste sõpruse vahel. Karen Walker on selle sõnastanud nii: „Stereotüübid sõpruse kohta kujutavad naiste sõprust intiimse suhtena, kus kõige tähtsamateks tegevusteks on tunnete jagamine ja rääkimine. Meeste sõprust kujutatakse sellisena, kus suhtluses domineerivad ühised tegevused, nagu sport.“[12] Dekonstruktivismi tundval ja tunnistaval ajal elades teame, et tüübierinevus tähendab alati vaikimisi ka väärtuserinevust: üks kahest vastandist on alati kõrgemalt hinnatud kui teine. Nagu nägime, on klassikalise normi kohaselt väärtuslikum meeste sõprus, ent O’Connori järgi on see jaotus nüüd kübaratrikina ümber väärtustatud. Vestlemine isiklikel, tundlikel teemadel, ohter rääkimine oma eraelust, on saanud sõpruse legitiimseks, võib-olla koguni konstitueerivaks osaks. (Sellega käib kaasas naiste jutukuse troobi üldine ümberväärtustamine. Seda on analüüsinud Deborah Cameron, kes vaimukalt märgib, et on õieti meestele alandav, kui neid kujutatakse suhtlemisvõimetute olenditena ja küsitakse nagu koomiksikänguru kohta: „Kas teile ei tundu, et ta tahab meile midagi öelda?“[13]) Selle arusaama kohaselt ei ole seksi-ja-linna-tüüpi sõprus sugugi tühine, vaid hoopis uus ja heakskiidetud sõprusemudel.

Soolistatud sõprusekuvandite uurija Walker mainib samuti niisugust ümberpööramist, aga suhtub sellesse kerge kahtlusega. Tema näeb kübaratriki tagamaana pelgalt seda, et suur osa akadeemilisi kirjatöid naiste sõpruse teemal hakkas ohtralt ilmuma pärast feminismi teist lainet ning kirjatööde autoriteks on naisteadlased, kes tunnevad tarvet vanadele ideoloogiatele vastulöök anda.[14] Samas on O’Connori üldistavamad põhjendused nn naiseliku sõpruskuvandi võidukäigule huvitavad ja veenvad. Tema mõttekäik lähtub sõpruse funktsioonist üleüldse: sõpruse tähtsaimaks ülesandeks on pakkuda inimesele võimalust näha omaenese peegeldust, „iseennast üha uuesti ja uuesti konstrueerida“. See võimalus muutub seda olulisemaks, mida enam lõdvenevad kõikvõimalikud sotsiaalsed konventsioonid, mida juhuslikumaks ja voolavamaks muutub inimese positsioon ühiskonnas ja õieti arusaam kogu inimese olemusest: „[S]edamööda, kuidas ise [self] muutub postmodernistlikus maailmas problemaatiliseks, on levima hakanud feminiseerunud arusaam sõprusest.“[15] Veel viitab O’Connor seisukohale, et intiimse läheduse tähtsustamine sõpruse juures on omane just individualistlikule ühiskonnale (nagu meie oma seda on), ja toob esile, et sedalaadi sõprus on üks väheseid institutsionaliseerimata inimsuhete vorme – selle kulg on ainuüksi osaliste määrata. Viimane on tema meelest sõpruse eriti ahvatlev omadus.[16]

Olles suundumuse postuleerinud ja sellisel viisil üsna veenvalt ära põhjendanud, näeb O’Connor niisuguse sõprusekäsitluse juures ka probleeme. Kõigepealt võib sedalaadi sõprus olla sisu poolest hoopiski n-ö jagatud ohvriseisus ja sellisena pigem õõnestav suhe: oma muredest rääkimine tähendab nõrkuste jagamist, tugev sõprus saab aga rajaneda pigem tugevuste jagamisel. Leian, et see mõte võimaldab hästi põhjendada negatiivseid jooni traditsioonilises naissõpruskuvandis, milles valdavad reetmisoht ja armukadedus: kui sõprus teise naisega tähendab sõprust omasuguse, nõrga ja madalast seisusest kaaslasega, pole ime, kui see kergekäeliselt ohverdatakse suhte nimel mehe, tugevama ja kõrgema olendiga. Teiseks, niisugune sõpruse mõistmine jätab kõrvale teistsugused sõpruse vormid. O’Connor osutab teatavatele varasematele sõprusekäsitlustele, mis olid märksa pragmaatilisemad: sõpra võis mõista pigem kui protektorit või teenete osutajat, kellele vastati samuti teenetega. Ta rõhutab, et ka seda tüüpi suhted on tänapäevani täiesti olemas, ning peab ohtlikuks neist mööda vaatamist. Ilmselgelt feministliku mõtlejana peab O’Connor siin silmas seda, et patriarhaalset maailmakorda tsementeerib sõprus õigete inimeste vahel, kes käivad näiteks koos saunas või golfirajal, isegi siis, kui sellega ei kaasne sõprust intiimsete detailide jagamise näol.

Genderfuck-sõbrannad.
Selline viide varasematele sõprusekäsitlustele toob hästi esile, et kõik seni teemaks olnu puudutab esmajoones arusaama sõprusest, sõpruse kuvandit. Pole selge, kuidas lähevad kuvandid kokku tegelikkusega. Karen Walkeri artikli peamine järeldus on see, et meeste ja naiste sõprus ei ole tüübilt sugugi nii erinevad, kui arvatakse. Oma uuringus pööras ta teadlikult tähelepanu sellele, et uurimisaluste käest küsitaks sõpruse kohta nii abstraktsemaid kui konkreetsemaid küsimusi. Pärast intervjuude läbiviimist leidis ta, et kui läheneti üldisemalt – pärides, mida tähendab küsitletava jaoks sõprus, mida ta peab sõpruse juures oluliseks –, vastasid tulemused tõepoolest soolisele mustrile. Mehed pidasid tähtsaks ühiseid huvialasid, jagatud harrastusi; naised jällegi südamest südamesse rääkimist. Ent kui küsitletavatel paluti jutustada konkreetsetest sõbrasuhetest, pilt muutus. Näiteks mees, kes väitis, et meeste sõprus kujutab enesest jahil ja kalal käimist, tunnistas, et jahil ega kalal käia ei ole tal paraku aega ega võimalust, küll lobiseb ta semudega töö juures või õlleklaasi taga ja arutab muuhulgas oma abieluprobleeme. Kokkuvõttes leiab Walker, et eri sõprustüübid käivad pigem mööda ühiskondlikke klasse kui sugusid; näiteks töölisklassist uurimisalustel oli elus rohkem probleeme, mistõttu olid need ka sagedamaks vestlusteemaks sõpradega nii meestel kui naistel, karjäärinaiste sõprusmustrid aga vastasid pigem maskuliinsele kui feminiinsele mudelile.[17] (Sarnasele järeldusele jõuab muide Deborah Cameron kõnemustrite osas.)

Ka on sellised mudelid ise arenevad, ajas muutuvad ja kaunis venivad asjad. Artiklit alustanud näidetes kirjutab Michel de Montaigne küll sõprusest meeste vahel ja Aita Kivi sõprusest naiste vahel, ent nende kahe mõtleja sõprusekäsitlusi lahutab peale soolise aspekti kahtlemata veel nii mõndagi, näiteks nelja sajandi pikkune ajavahe. Sellest hoolimata on nende arusaamades mõndagi ühtelangevat. Kui Kivi justkui stereotüüpselt seostab naiste sõprust intiimsete vestluste ja saladuste jagamisega, siis õieti nimetab Montaigne’gi igati meheliku sõpruse peamiseks toiduks just nimelt „suhtlust ja jagamist“. Samas tahab Montaigne selgesti maalida pilti ideaalist, täiuslikust sõprusest, tunnistades mokaotsast, et eks on temagi elus ette tulnud „neid teisi, tavalisi sõprusi“; Kivi lähenemine on pragmaatilisem, realistlikum. Lisaks ajastukonventsioonidele on sellel erinevusel veel üks huvitav põhjus: kui nõukogude eesti naiskirjaniku Linda Ruudi 1979. aasta romaani lugedes võis jõuda järeldusele, et ainus hea sõbranna on surnud sõbranna, siis on ka Montaigne’i kuulus essee õigupoolest kirjutatud surnud sõbra mälestuseks. Nii on seegi pigem üldinimlik kui soospetsiifiline äratundmine: lõpuks jäävad kõik, kes veel elavad ja liigutavad, idee kõrval tõelisest sõbrast vaid kahvatuteks ja hägusteks varjudeks koopaseinal.

[1] Michel de Montaigne, Esseed. Tõlkinud Kristiina Ross. (Europeia 62) Tallinn: Perioodika, 2001. Lk 120. Korrektsuse huvides olgu lisatud, et antud lõigus arutab Montaigne õieti seda, kas abikaasade vahel võiks peale hariliku abielusideme olla ka sõprussuhe. Niisiis on rangelt võttes juttu mehe ja naise vahelisest sõprusest, samas kui käesolev kirjatöö keskendub pigem naiste omavahelisele sõprusele. Ometi tundub, et Montaigne’i väiteid võib võtta hinnanguna naise üleüldisele võimele sõprust üles näidata.
[2] Samas lk 128.
[3] On eriti irooniline, et oma veebiküljel teatab kõnealune ajakiri: „Eesti Naise eesmärk on olla hea sõbranna, kes oskab anda kasulikku nõu ning kelle seltsis on alati huvitav“.
[4] Mõistetavatel põhjustel keskendun siin eesti keelele. Arvan aga, et iseloomulik näide võib olla ka inglise frenemy – kohversõna sõnadest friend (sõber) ja enemy (vaenlane). Tõsi, see termin ei käi ilmtingimata naiste kohta. Wikipedia andmetel on esimene teadaolev kasutus puhtpoliitiline, pärinedes 1953. aasta artiklist pealkirjaga „Howz about calling the Russians our Frienemies?“ Ometi võib sõna tänapäeval väga palju kohata just naisteajakirjades jms kasutuskontekstides.
[5] Ka sõber esineb teinekord negatiivse sisuga näitelausetes, nagu „Hoolimatus sõbra vastu“ (märksõna hoolimatus) või „Teritas sõbra kallal keelt“ (märksõna keel). Ent proportsioon on siin hoopis teine.
[6] Lk 39.
[7] Ashe Cantrell. 10 Famous Movies That Surprisingly Fail The Bechdel Test. http://www.filmschoolrejects.com/features/10-famous-films-that-surprisingly-fail-the-bechdel-test.php
[8] Siinkohal on aus märkida, et Bechdeli testi sünnitanud koomiks kannab pealkirja „Dykes to Watch Out For“ (tõlkes ligikaudu „Ettevaatust, lesbid“), mistõttu nõue rääkida millestki muust kui meestest tähistab seal tõenäoliselt protesti ka nn heteronormatiivsuse vastu. Ent ühtlasi võib seda näha katsena välja sõeluda selliseid naistegelasi, kes ei oleks defineeritud üksnes meessuhete kaudu.
[9] New York: Free Press, 2005.
[10] Lk 99.
[11] Pat O’Connor, „Women’s friendships in postmodern world“. – Placing Friendship In Context (Structural Analysis in the Social Sciences). Toim. Rebecca G. Adams ja Graham Allen. Cambridge: Cambridge University Press, 1998. Lk. 117–135.
[12] Karen Walker. Men, Women and Friendship: What They Say, What They Do. – Gender & Society, juuni 1994, lk 246–265. Lk 246.
[13] Deborah Cameron. The Myth of Mars and Venus. New York: Oxford University Press, 1998. Lk 11.
[14] Walker lk 262.
[15] O’Connor lk 122.
[16] Märkusena: O’Connori 90ndatel aastatel ilmunud artikkel ei saa muidugi veel arvestada Interneti nn sotsiaalvõrgustikega, mille puhul võib märgata teatavat suundumust sõpruse institutsionaliseerimise poole. Aastal 2009 nimetas New Oxford American Dictionary koguni aasta sõnaks sõna unfriend, mis tähendab kellegi eemaldamist oma sõprade nimekirjast niisuguses sotsiaalvõrgustikus. Samas on seda suundumust juba selle tekkimisega paralleelselt kõvasti naeruvääristatud. Hea kokkuvõtte sedasorti naljadest võib leida joonissarja South Park osast „You Have 0 Friends“ (14. hooaja 4. episood), kus muuhulgas pilatakse arusaama, nagu võiks sõprus sõltuda sotsiaalvõrgustikus eksplitseeritavatest formaalsetest markeritest (kellegi lisamine oma sõprade nimekirja, sõbra virtuaalne „müksamine“, tema postituste heaks kiitmine jne). See viitab, et sõprust tajutakse tõepoolest jätkuvalt kui inimestevahelist suhet, mida ei ole võimalik formaliseerida.
[17] Walker lk 259–260.

Pildid pärit siit, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist ja siit.

Friday, February 17, 2012

Kangelaslik Pariisi Kommuun

“Kas need härrased on kunagi näinud revolutsiooni? Revolutsioon on kindlasti kõige autoritaarsem asi, mis on üldse võimalik. Revolutsioon on akt, milles üks osa elanikest sunnib oma tahte teisele osale peale püsside, tääkide ja suurtükkide abil, s.o. äärmiselt autoritaarsete vahenditega. Ja võitnud partei peab paratamatult oma võimu säilitama selle hirmu varal, mille ta relvad reaktsionääridele sisendavad. Ja kui Pariisi Kommuun poleks toetunud relvastatud rahva autoriteedile kodanluse vastu, kas oleks ta siis üle ühe päeva püsinud? Kas meil, vastupidi, pole õigus Kommuunile ette heita, et ta kasutas seda autoriteeti liiga vähe?” – F. Engelsi poleemika “antiautoritaristide” vastu

Legendaarne Pariisi Kommuun kuulutati välja 1871. aasta 18. märtsil ja kestis vaid 72 päeva. Kuid isegi selle lühikese aja jooksul saavutasid kommunaarid hämmastavaid tulemusi ja lõid enneolematult demokraatliku valitsuse. Hakati looma uut tüüpi, ennenägematut ühiskonda. Sellist ühiskonda, kus toimib tõeline, tööliste demokraatia, vaba kapitalismi ahelatest – täiesti erinev praegu üldiselt valitsevast parlamentaristlikust kabukiteatrist, kus iga viie aasta järel vahetuvad töölise rõhuja maskid.

Pariisi töörahva ülestõus toimus Prantsuse-Preisi sõja kontekstis. Preisimaa väed olid tunginud 1870. aastal Prantsusmaale ja piirasid ning pommitasid Pariisi. Valitses töötus, nälg, külmatunne, viletsus. Inimesed olid sunnitud toituma muuhulgas rottidest ja kassidest. Prantsusmaa valitsev klass, keda hirmutas masside rahutu meeleolu rohkem kui sõjaline lüüasaamine, sõlmis kiiresti preislastega rahu. Siiski oli Prantsuse valitsus teinud endale ränga karuteene: nimelt oli jagatud peamiselt töölistest kuuluvale paramilitaarsele Rahvuskaardile hunnik relvi, et preislaste vastu võidelda. Rahvuskaart ega Pariisi massid polnud nõus alla andma ega alandavate järeleandmistega leppima (paradoksaalsel kombel tahtsid just vasakpoolsed preislaste vastu edasi võidelda). Valitsus eesotsas närukaelast karjeristi Thiers‘iga saatis selle tõttu rühma sõdureid 18. märtsil 1871 Montmartre’i kõrgendikule Rahvuskaardi suurtükke konfiskeerima. Siinkohal tuli ette takistusi: hobused suurtükkide äravedamiseks ei saabunud kohale. Koidu ajaks oli suurtükkide kaitseks kohal esiteks põhiliselt naistest koosnev rahvahulk ja seejärel Rahvuskaardi liikmed, kellega demoraliseeritud sõdurid kohe õestusid-vennastusid. See oli murdepunkt, viimane piisk karikasse. Pariisis, mis oli 1871. aastal Londoni järel maailma suuruselt teine linn, algas Kommuun. Revolutsioon toimus suuresti spontaanselt, ilma eelneva planeerimiseta. See tuli üllatusena isegi erinevate radikaalsete parteide juhtidele.

Koletislik gnoom Thiers põgenes kibekiiresti koos valitsusega Pariisist mõnikümmend kilomeetrit eemale Versailles‘sse. Linnast lahkusid ka politseinikud, kohtunikud, rantjeed, sõdurid, kindralid, telegrafistid, tolliametnikud, maksukogujaid, õpetajad, professorid, arstid ja kõiksugu ametnikud. Lisaks oli eelnevatel kuudel Preisi vägede eest Pariisi ilmunud palju eri rahvustest põgenikke. Rahvastiku sotsiaalne koosseis oli muutunud, alles olid jäänud peamiselt töölised ja väikekodanlased. Kuidas massidel sellest alguspunktist ilma ametnike ja riigiaparaadita organiseeruda? Selle küsimuse lahendus osutus üllatavalt lihtsaks.

Kommuuni saavutused

Kõik Kommuuni saavutused teostati spontaanselt ja improviseeritult võimu haaranud rahva poolt. Kommunaarid rakendasid juba esimesest päevast edukaid abinõusid rahvakihtide ainelise ja kultuurilise olukorra parandamiseks. Kommuuninõukogu liikmed, Rahvuskaardi ohvitserid, politseinikud, kohtunikud ja üldse kõik võimuesindajad muudeti valitavaks ja väga lühikese aja jooksul tagandatavaks. Neile maksti keskmise töölise palka – nii et nad juskui polnudki enam võimuesindajad, midagi ühiskonnast kõrgemal seisvat, vaid selle orgaanilised osad. Kommuuni seadusandlik ja täideviiv funktsioon ühendati. Vaeste jaoks avati sööklad, jagati küttepuid ja sütt. Võeti üle lahkunud rikkurite majad ja hotellid. Religioon, mida seni hariduses ja ühiskonnaelus peale oli surutud, muudeti eraasjaks. Haridust hakati andma universaalselt ja tasuta. Okupeeritud kirikutes ja teatrites toimusid pidevalt massilised rahvakoosolekud. Alatine sõjavägi asendati rahva üldise relvastumisega.

Naistele anti valimisõigus ja asutati Kommuuni poolt rahaliselt toetatav Naisühing, millel olid osakonnad kõigis Pariisi kahekümnes rajoonis ja mis propageeris jõuliselt ja edukalt feministlikke algatusi. Legaliseeriti abielulahutus – ja seda, kordame, väidetavalt sügavalt katoliiklikus ühiskonnas. Enamgi: mitte selline lahutus, mille puhul peab kuude viisi tegelema advokaatide ja notaritega; ei – naine või mees võis lihtsalt öelda, et abikaasa ei meeldi talle enam ja jutul lõpp. Kaotati legaalne erinevus abieluväliste ja “seaduslike” laste vahel. Külmutati sõjatingimustes kasvanud üürivõlad ja inimeste olukord muudeti mitme dekreediga tunduvalt talutavamaks. Töölised võtsid kollektiivselt üle töökojad ja vabrikud. Miljöö oli radikaalne, äärmiselt elav ja tänu linnas viibivatele välismaalastele rahvusvahelise tooniga. Pariisi Kommuun oli igati progressivne ja inimkeskne, sest see oli esimene näide proletariaadi diktatuurist; näide sellest, et proletariaadi diktatuur pole midagi metsikut ja autoritaarset – nagu Lauri Vahtred ja Mart Laarid lastele kooliõpikutes pähe määrivad -, vaid vastupidi, see on eesrindlik ja tõeliselt humaanne valitsusvorm kogu maailma jaoks.
Kommuuni saavutused võtab hästi kokku Kommuuninõukogu delegaadi Arthur Arnouldi kirjutatu: “Kommuuni lühikese valitsemisaja jooksul ei tundnud ükski mees, naine, laps või vanainimene nälga, külma või kodutust… Oli vapustav olla tunnistajaks, kuidas see üliväikeste resurssidega valitsus võitles kaks kuud kohutavat sõda, samal ajal toites tohutut hulka inimesi, kes polnud aasta otsa tööd leidnud. See oli üks tõelise demokraatia ime.

Kodanluse vastulöök
Art of War : La Commune de Paris by Larmee


Prantsuse kapitalism oli tol ajal veel vähearenenud ja puudus tugev töölisklassi organisatsioon. Samuti tegi Kommuun vea, kui otsustati jätta konfiskeerimata Prantsuse Keskpanga raha ja loobuda Versailles’ vallutamisest – teod, mis oleksid andnud revolutsiooni edendamiseks raha, aega ja ruumi. Selle tõttu sai verejanuline ja kivinenud eelarvamustega mõrtsukpäkapikk Thiers koos laia kodanliku koalitsiooniga Versailles’s vasturünnakuks jõudu koguda. Ka endine vaenlane Bismarck andis abistava käe, vabastades kümneid tuhandeid prantsuse sõjavange. Kõik see käis koos hüsteerilise meediakampaania ja provintside väikekodaluse ülesässitamisega kommunaaride vastu. Marx kirjutas selle kohta kirjas Wilhelm Liebknechtile 6. aprillil 1871: “Kogu sellest kupatusest, mis Sa ajalehtedest Pariisi sisemiste sündmuste kohta leiad, ei tohi Sa uskuda ainustki sõna. See on kõik vale ja pettus. Iialgi veel ei ole kodanlike ajaleheneegrite alatus nii hiilgavalt avaldunud.” Ehkki Kommuuni võitlejad näitasid loomastunud soldatite vastu üles ülimat kangelaslikkust, uputati Kommuun šovinistliku lurjuse Thiersi valitsusvägede poolt verre. Pariisi vallutamise käigus ja selle järel tapeti ligikaudu 30 000 kommunaari, veelgi rohkem saadeti sundasumisele.

Kommuuni õppetunnid

Isegi neil töölisvõitlustel, mis on kodanluse ja proletariaadi konkreetse ajaloolise jõuvahekorra tõttu määratud läbikukkumisele, on hindamatu tähtsus õppetundide näol, mida need võitlused pakuvad tuleviku töölistele. Nii on ka Pariisi Kommuuniga.
Esiteks näitas Kommuuni kogemus, et elu ei jää seisma, kui valitsev klass mingil põhjusel jalga laseb. Tuli välja, et senine võimuaparaat oli olnud vaid parasiit, mille eemaldamine tõi hoopis kasu.
Teiseks paljastas Kommuuni verine lõpp kapitalistide tõeliselt kiskjaliku loomuse. Kui tööline võtab enda valdusse kapitalistliku eraomandi ja tootmisvahendid, satub kapitalist marru ja tema muidu uinutavad ja moraliseerivad sõnad transformeeruvad kuuliks töölise peas. Samuti hakkab sellistel juhtudel täie auru ja vihaga tööle valitsevate klasside meedia, levitades valeinformatsiooni. CNN muutub Fox News’iks; Vikerraadio muutub Nõmme Raadioks; Anvar Samost muutub Glenn Beckiks. Näivalt ohutud ja objektiivsed meediaväljaanded muutuvad tuvidest kraaksuvateks kaarnateks, kes nõuavad kisades tööliste verd. Kapitalistide vägivallale tuleb vastata töölisklassi organiseeritud kaitse ja pealetungiga; nende meediarünnakule – alternatiivse meediaga.
Kommuunist võtsid õppust bolševikud, kes keskendusid suure hoolega tööliste teadlikkuse ja organiseerituse arendamisele; neil ei olnud Oktoobrirevolutsiooni ette valmistades ja järgnenud kodusõjas 19 riigi armeede vastu mingeid illusioone: revolutsiooni tuli kaitsta iga hinna eest, sest reaktsiooni võiduga oleks kaasnenud Kommuuni lõpuga võrreldes palju verisem orgia Valgete poolt.
Pariisi Kommuun polnud kohalik ega kitsalt rahvuslik üritus – see võitles kogu maailma rõhutute ja solvatute vabastamise eest. Tänu sellele elavad Kommuuni märtrid meis kõigis edasi ja annavad ülemaailmsele proletariaadile jõudu ja inspiratsiooni surmakorinas vaevlevale kapitalismile viimse hoobi andmiseks.
PS. Huvitava ja detailse ülevaate Pariisi Kommuunist – ülevaate, mis ühendab Kommuuni kogemuse otseselt tänapäeva probleemidega – annab Peter Watkinsi film La Commune" (Paris, 1871)”.

Thursday, February 16, 2012

Bio-horror

Harilikud seened
Kandseened on hõimkond seeni. Nende hulka kuuluvad kõige kõrgemalt arenenud seened, nagu riisikad ja puravikud. Nad paljunevad eoste abil. Ja nende ingliskeelne Wikipedia-profiil  näeb silmatorkaval määral kõvem välja kui eestikeelne. Miks nii? Aga sellepärast, et eestikeelne lehekülg on illustreeritud fotoga kuuseriisikast, samas kui väljamaa oma on gootihorror ja ulmeküte. Lubage tutvustada – Ernst Haeckel, kelle graafikal on omadus muuta isegi süütud metsaseened lummavalt pahaendeliseks!

Haeckel (1834-1919) oli bioloog, loodusteadlane, arst, filosoof ja kunstnik – sõnaga, tavaline renessansiinimene, nagu neid tänapäeval enam ei tehta. Ta paistis oma elu jooksul silma õige mitme asjaga. Näituseks võttis arvatavasti just tema esmakordselt kasutusele mõiste „Esimene maailmasõda“. More to the point, ta avastas ja kirjeldas tuhandeid uusi liike ning lõi bioloogias hulgaliselt uusi erialatermineid. Ta populariseeris Darwini ideid ning tuli lagedale rekapitulatsiooniteooriaga, mille kohtaselt ontogenees on fülogeneesi rekapitulatsioon – see tähendab, embrüo areng kordab vastava liigi evolutsioonilist arengulugu. Ta oli esimene, kes koostas inimese ja muude elusorganismide põlvnemise hierarhilise „sugupuu“. Teda tunti Jena Ketseri nime all ja kirik teda ei armastanud. Haeckel kuulus veel sellesse teadlaste põlvkonda, kes võis endale lubada teatud lennukat fantaasialendu ja röögatuid hüpoteese, millel olemasolevate empiiriliste tõenditega just väga palju tegemist ei olnud. Vahel läks õnneks ka. Näiteks saatis ta oma õpilased Indoneesiasse väljakaevamistele, kuna oli veendunud, et sealt võib leida inimeste eellaste  säilmeid, kelle kohta puudusid seni igasugused tõendid. Ja tõepoolest, sealtsamast kaevaski üks õpilastest välja Homo erectus'e luud. Arvukatele teenetele vaatamata oleks ebaaus salata maha Haeckeli viletsamad teod ja mõtted. Nimelt tuli ta välja ka oma (lamarkismist mõjutatud) rassiteooriaga, nagu tollal kombeks oli, ning mitte seesugusega, mille peale ajalugu kuidagi hea pilguga saaks vaadata. Aga lõppeks on sellele libedale teele kahetsusväärsel kombel vääratanud veel terve hulk suuri mehi. Ajad olid sellised.

Mingi päris vähe sünge puu või?
Kui te hästi tähele panite, siis Friedrich Nietzsche ei olnud eelmises lõigus kahetsusväärsete rassiteoreetikute seas viidatud. Ärgem mingem labaseks, iga lapski teab, et kui Nietzche rääkis rassidest, siis ta ei pidanud silmas neid rasse. Haeckelit ja Nietzschet seob aga siiski miski, midagi paremat, nimelt maailmamõistatus. Nietzsche viitas sellele mõistatusele oma poeetilis-esoteerilises Zarathustra-raamatus ja Haeckel võttis selle sõna kümmekond aastat hiljem üle oma eponüümilises filosoofilises teoses Die Welträtsel, esitades kahekordse küsimuse: „Milline on füüsilise kõiksuse loomus ja mis on inimmõtlemise loomus?“ Ta leidis, et neil kahel küsimusel on ühine vastus, kuna inimesed ja universumi saab haarata ühte monistlikku süsteemi. Tähendab, inimeste mõtlemine ja käitumine on seletatavad nendesamade seaduste alusel, mis valitsevat loodustki. Sealjuures ei olnud Haeckel aga vulgaarmaterialist, ta ei redutseerinud vaimset pelgalt ainele, vaid ligindas kumbagi teineteisele, nii et ka loodus omandas tema käsitluses mingi loova ja korrastava alge.

Miks ma sellest kõigest räägin? Kas ma ei pidanud mitte rääkima keskmisest süngematest loomapiltidest? Oo jaa, aga vaata, need loomapildid on selle muu värgiga seotud! Raamat Kunstformen der Natur, mis sisaldab endas sadat graafilist lehte mitmesuguste organismide kohta, kujutab endast ühtlasi Haeckeli filosoofiliste ideede kokkuvõtet, tuues nähtavale loodusvormide sümmeetria ja korrapära. Sa vahi ainult, kuidas Haeckelile sümmeetria ja korrapära meeldivad! Ta ei ole mingi garden variety animal painter, kes maalib kasse ja hobuseid. Ei, Haeckeli lemmiksubjektiks pole mitte eluslooduse superstaarid, vaid tunnustamata marginaalid ja primitiivid, kelle nime sa ei tea ja kes ei näe välja nii, nagu nende koht oleks sellel planeedil.

Alien
Mõne aja eest, kui ma oma päevi veel põhiliselt kurikuulsa loomaraamatuga sisustasin ja selle kaudu korduvalt Haeckeli üle rõõmustada sain,  panin ühe seesuguse pildi omale arvutiekraani taustaks. Kui Robert külla tuli, soovitas ta selle mul kiiremas korras ära vahetada, sest meiesugustel inimestel tulevad õudsed mõtted ka täiesti ise pähe, ei ole vaja päev otsa mingit sünget horrorit passida. Ei vahetanud ma muidugi midagi, aga saan aru, mida Robi silmas pidas. Need vormid, mis on ühtaegu rangelt sümmeetrilised ja paheliselt väänlevad - neis on midagi õõvastavat küll. Kas ei meenuta need mitte H. R. Gigeri ebardeid? Vaata neid kulendeid, neid täiuslikult korrapäraseid ja peaaegu mehaaniliselt mõjuvaid kehaavasid ja silmi süngelt kontrastsel taustal. Nightmare fuel fo' sho'. Camp-horrori viljeleja H. P. Lovecraft pelgas teaduse arengut, hoiatades meid kujuteldamatute õuduste eest, mida kohtame, kui liiga sügavale looduse saladustesse tungime. Ta oli veendunud, et maailm, loodus, on oma olemuselt üks võigas koht ja mida rohkem me selle kohta teada saame, seda halvem meile. Tähendab, kui me võtame mingi loodusasja ja hakkame seda lähemalt uurima, jõuame lõpuks sõnulkirjeldamatu inetuse ja õuduseni. Haeckeli nägemus pöörab selle hirmu kuidagi nagu pahupidi: me alustame millestki pealtnäha tühisest, ehk veidi tülgastavastki, nagu kakandid ja  merelimused, mis osutuvad lähemal vaatlusel kohutavateks kosmosetulnukateks. Hell no, not sharing my planet with these guys! Kui aga piisava hoolega edasi vaatame, leiame sellest ulmehorrorist ka üksjagu ilu, korrapära ja harmooniat, ilma et see õudust samal ajal kuidagi tühistaks või olematuks muudaks. Get this, maailm ning elu koos sellega ongi kaunis ja õudne ühekorraga.

Haeckeli pildid on public domainis, nendega võib igasugu asju kõvemaks teha. Räägid korallidest? Haeckel. Räägid amööbidest? Haeckel. Okasnahksed? Muidugi Haeckel. Ma tahaks terve loomaatlase Haeckeli pilte täis panna ja nendega lapsi hirmutada.

Ernst Haeckelil on täna muide sünni-aastapäev. Palju õnne, Ernst!

Sunday, February 12, 2012

Ühest üksindusest

Ma olen uue aasta algusest peamiselt üksinda olnud. Kui halbadest päevadest vaikida, siis on üksindus ilus – pikad uned, pikad päevad, raamatud ja sinine ekraan. On juba üsna pikalt valge, see lohutab - jaanuaris-veebruaris paistab päike täpselt mu tuppa sisse, mul on akende ees klaasist jõuluehted, tahutud kristallkettad, mis sooja käes tasa-tasa keerlevad. Õues on külm ja ma ei taha kedagi näha.

Olen sellesse võõrandumisse juba septembrikuust vajunud, läbi musta ja halli ja valge, päev-päevalt veidi enam harjudes. Loobumine on lihtsam, kui arvata võiks, see sulab märkamatult su argipäeva sisse ja on varsti üldkehtiv mugavustsoon. Rahutus ja sotsiaalne nälg vaibuvad juba mõne päevaga, naasedes hiljem vaid kergeks kontrolliks.  Ja üha rohkem suureneb küsimus, miks kurat inimesed üldse teineteisega suhtlevad.

Kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis tollal suhtlesin selleks, et oleks mängukaaslasi. Üksinda oli muidugi samuti meeldiv mängida, aga teine pakkus alati midagi uut, mõnd iseenda unistust või fantaasiat. Ükskord, kui tänavapoistega ukakat mängisime, otsustasime naabritüdrukuga end koos ära peita. Jooksime kõigest jõust meie tagahoovi sõstrapõõsaste taha. Meil olid sel päeval mõlemal mütsid peas, oli vist kevad - temal valge barett, minul teksariidest lilledega nokats. Ja siis tuli tal geniaalne idee vahetada mütsid ja kilejoped ära. Olin vaimustuses – vahetasime aia varjus ruttu riided, siis jooksis ta veel viimasel hetkel, kui tänavalt kõlas juba reibas „TULE-EN!“, hoopis seina äärde peitu. Tõmbasime sellega kõik alt! - otsija vahetas meid ära ja hüüdis vale inimese leituks. Olime sel päeval jumala kindlalt rajooni kõige ägedamad tüdrukud.

Umbes kuueaastasena kolisin ma selt Bullerby-tänavalt ära korterelamusse. Nüüd enam ei olnud sõpru, kes mind akna all õue hüüaksid. Pidin ise helistama ja see oli kuradima hirmus. Pidi küsima „Tere-kas-ta-on-kodus?“ ja ei tohtinud täiskasvanu hääle peale kõne hargile panna. Lisaks sellele oli mul esimest korda valik, keda ma ikka tõepoolest endale külla tahan ja keda mitte. Aasta vanemat plikat, kes mind ja üle tänava elavat tüdrukut alati mängust välja jättis, eriti nagu ei tahtnud. Mina olin tema jaoks liiga väike ja üle tänava elaval tüdrukul oli alati vaesusest veidi määrdunud nägu.

 Aina rohkem hakkas mulle ka tunduma, et meeldivam oleks üleüldse helistamata jätta. Vanemal sõbrannal oli tekkinud koer (ma kartsin teda) ja noorema sõbrannaga oli veidi igav (ta oli kodanlane). Aga ma ei julgenud neile ära öelda ja vedasin end tahtmatusest hoolimata kohale. Kui väga hull oli, lasin isal telefonile vastata ja öelda, et olen haige. Olin kohutavalt arg. Kui ma lõpuks aru sain, et võib tegelikult ei ka öelda, siis see oli üks kõige maagilisemaid muutusi mu elus. Enam ei olnud tuksuvat süütunnet ja kartust: "Aga äkki ta solvub!" - võisin rahus koju jääda ja olla nii palju väsinud kui tahtsin.

Seda ma ka olin. Algklassides ma eriti kellegagi pärast kooli suhelda ei viitsinud, vähemalt klassiõdedega küll mitte. Inimesed muutusid juba kuidagi ühetaoliseks, ma õppisin nende mustreid tundma, teadsin, mida kellelt oodata. Omal viisil oli väga ilus kellegi elusolekut nii lähedalt tunda, aga igapäevaselt tõi see pidevaid aga-sid. Mulle meeldis suhtlemine teoorias, kuid kui oli aeg kellelegi külla minna, tundus mulle just sel hetkel alati parem koju jääda.

Nüüd olen isegi koolist koju jäänud, sest igapäevane suhtlemine muutus liiga kurnavaks – koju jõudes magasin päevad läbi. Uni ja magamissoov on üksindusega üleüldse tihedalt seotud, kui mitte reaalselt, siis metafoorina kindlasti. Mind ennast vaevab väga suur magamissoov – ma olen peaaegu et alati valmis magama, see on ainus tegevus, mis mulle läbinisti meeldib. Isegi halvas unenäos on turvalisem viibida kui ärkvelolekus, sest psüühika suletud süsteemina on kontrollitav, tuntav ja seega ka parandatav. Kui seda elust ja ajast pääsemist magamise näol ei oleks, siis ma tõesti ei tea, kas mindki oleks. Uni on minu vabandus maailmalt, et olen sunnitud eksisteerima.

Foto: M. Kasemets
Ma eristan kahte suhtlemisviisi. Üks on narr ette valmistamata rääkimine, sujuv ja voolav, mõneti psühhoterapeutiline.  See on see moment, kus oled piisavalt julge, et lasta kontrollil tagaistmele taanduda ja ekraanilt iseenda mõtteid jälgida. Kõneleja jaoks on see nauditavam ja põnevam, sest ta ei pruugi isegi teada, kuhu jutt viib – seosed ja ideed jooksevad valimatult läbi, mõte loob kummalisi ühendusi, mäletab ammu ununenud infokilde. Samas kaasneb sellega palju triviaalset, ehk isegi rumalat kõnet – see on virvarr minevikust, igapäevast ja mõttemustrist, pidev täpsustav kordamine,  tagasitulek juba öeldud tundmuste ja sündmuste juurde.

On mitmeid kartuseid ja takistusi inimpsüühikas, mis ei lase sellisel suhtlemisel tekkida. Teise inimese käitumine mõjutab väga – siit tuleneb minu jaoks hea kuulaja definitsioon, kuid oskusest tähtsamgi veel on tahtmine seda olla, see siiras huvitatus inimesest enda vastas, tema hinge ja argipäeva kõige soistemast soppidest. See nõuab teatud baaspõhist mõistmist, hindamata jätmist – kui teine inimene sulle midagi usaldab, siis juhtnööridest enam vajab ta puhast kuulamist. Ellujäämistehnikaid on muidugi hea jagada, aga kui neid pole, siis pole hullu. Inimsüdamest väljaspool aga mingisugust „peab-i“ ei asu, igast sinu sõnast jõhkram veelgi on sisemine kohus ja tunnistus. Muidugi, see vajab ausust ja vahel on ka teistel hea midagi meelde tuletada.

Kui vaba suhtlemist ei teki, siis teiseneb rääkimine õige pea mehhaaniliseks ja väsitavaks. Suhe maailma ja kultuuri muutub tarbijalikuks, lai empiiriavoog laguneb väikesteks värvilisteks seikadeks, mida on kerge edastada. See on fragmentidest koosnev maastik, „10 põnevamat mõtet minu peast“, aeg ilma argipäeva ja pidevuseta. Enne külla minekut kordad igaks juhuks üle asjad, millest rääkida tahad; vaikushetkedel skanneerid meeleheitlikult viimati loetud raamatuid ja artikleid, meenutad juba valmis mõeldud mõtteid. Aju ei tööta ja kiilub pidevalt kinni; kui on sinu kord vestluses osaleda, pole midagi öelda ega kuidagi reageerida – vahid ainult imbetsilli ilmel iseenda tühjusesse ja kurbus tuleb peale. Mõte kaob ära, taandud vaikides üha tugevamasse tummusesse ja hakkab igav – huvitu on end nii üksluiselt pealt näha, pehme vahukoorekiht käib ajudele.

Vaikus tekitab vaikust ja kõneoskus läheb rooste. Kui mõni uus mõte vestluse käigus siiski su pea jääkõrbe horisondile jõuab, siis sõidavad loomuomane tagasihoidlikkus, sooritushirm ja kriitikameel sellest massiga üle. Ei ole piisavalt tähtis, ei ole piisavalt tark, vestlus saab ka sinuta hakkama. Aga samal ajal tahaks ju nii väga rääkida, et üksindust eemal hoida - tahaks näha ja näidata enda igapäevast halli, ühist tüütust ja kordust, piinlikku emotsionaalsust. See nõuab teatavat leppimist inimeseks olemise ebatäiusega – tuleb rääkida, hoolimata selle luhtumuslikkusest, tuleb öelda eimiski kaudu tõde.

Muidugi, elust taandumine on ikka veel ahvatlev – ja täielikult mõistetav! -, aga seal on midagi, mis paneb mahajääjaid igatsev-solvunult tuksatama: „See pole aus!“. Ei olegi.

Kellegi loobumine suurendab lootusetust teistes ja seda väga kummalistel viisidel, samal ajal kui iga kaheksakümneseks elanud nihilist ja vihkaja on oma vapruses lohutav. Me vist kõik teame kedagi, kes teab kedagi, kes on suhtlemisest välja hääbunud. See on mäletaja jaoks hirmuäratav olematusepiir, küsimus, kas hääbunu on üldse veel maailmas alles, kui mina talle enam ei mõtle. Üksiolija enda jaoks tekib see küsimus paradoksaalsel kombel aga hoopis välismaailmaga kokku puutudes – juhuslik kohtumine tänavnurgal, püüd vanale sõbrale külla minna. See katse tagasi sekka sobituda on alati rabelev, kusjuures jääb selgusetuks, kummast poolusest hoiduda tahetakse.

Kellegi puuduolekut ei saa kirjeldada – eriti veel, kui on tegemist täieliku haihtumise, (võimaliku) surmaga. Kadumisahastus valmib negatiivis: kõige ümbritseva vastuolus, iseenda vastuolus sellega - „Siin on kõik, mis on, aga teda ei ole“. Kuni hääbub see temagi, lause lõpp, igatsev aga. Kuidas tulla toime mälestusega, millest puuduvad tõendid? Mis kinnitab, et olnu on reaalne? Inimese unustamisvõime muutub siin traagiliseks ja seda mitte psühholoogilises, minevikust kinni hoidmise võtmes, vaid igaviku taustal. Kõige olematusse vajumisega võib ehk veel leppida, aga mitte selle kiirusega. Mäletamise traagika on üldteada, aga võib ehk kohutavamgi veel olla see, kuidas inimene armastatu unustab – mälestused pudenevad ka puudutades käest, elu vajub hooga peale, täidab kõik haavad ja tühimikud. Nagu paljud asjad ikka, on see ilus ja kohutav samaaegselt, ning ei tea, kas hea või halb – on kindel vaid, et mitte miski pole piisav.

Iseenda valuga võib leppida, aga teiste omaga ei saa. Seetõttu tuleb kõigest hoolimata püüda, püüda ja aina püüda mitte välja vajuda, viselda vastu iseenda kustumisihadele. Mine välja, saa kokku, suru see enda haleduspisaratest läbi. Kappa mustal hobusel neljapäevastele korteripidudele enda tühisuse kiuste, kas võigi sellekski, et purjus pahase peaga kõiki буржуазныйks sõimata. Sõbrad igatsevad ja see on ikka parem, kui mitte midagi. Muidu on nagu Manicsite laulus, eksole, „When did you become another distant friend? Everyone who loved you stayed waited till the end“.

Wednesday, February 8, 2012

Mine putsi ma olen Odd-Eyed Cat!


  

Tartu ja kelbas

Kirjutades Tartu sügavamast fenomenist tuleb seda kindlasti teha vähemalt pöörleva peaga. Kui elu on jõudnud jälle sellesse punkti, kus sa juba mitmendat kuud küsid endalt iga päev rohkem küsimusi, kui vastuseid oskad anda, lootes iga päev homsele (või esmaspäevale, kuigi kõik päevad on suht samasugused), mida kunagi ei näi tulevat, siis jõuab paratamatult tagasi vundamendi juurde. Sest mis vahet on ühesugustel päevadel JUST SIIN KOHAS?



Seda võib võtta ka kui iseenese lõbustamise viimast katset, aga madalamast madalame eriti ei kuku. Kui ma hakkan näiteks mõtlema esimestele kordadele kui ma Tartus käisin. Olin 14 vist. Igatahes üheksas klass oli see kindlasti, see kivistus mulle hästi meelde, sest üheksanda klassi lõpupeo pidasin ma enne lõpetamist Tartus juba ära. Me istusime neljakesti purjuspäi Sadamateatri ukse juures, koos umbes 52 aastase just vangist välja saanud mehe, mu interneti-sõbranna ja minust paar aastat vanema poisiga, kes mulle siis meeldis.  Tahtsin minna Olematute Bändide Festivalile ja olin mõned tunnid tagasi võtnud vastu otsuse juua esimest korda elus peeti. Õlut olin juba poistega metsas mitu korda joonud (millised seiklused). Ja see roosade juustega hästi tagasihoidlik poiss, kes mulle meeldis, arvas ka, et see on hea mõte. Olin elevil. Muidugi läksime pirogovile. Sel päeval ei olnud isegi ilus ilm, nagu need hommikud, kui me maakooli klassiõega esimesi kordi rongiga Tartu jõudsime. (Siis kandsime veel korralikke riideid, kuigi maal vaadati meid isegi nendega imelikult. Triibulised põlvikud, velvetseelikud, mantlid, kaltsukakleidid.) Mul oli vanasti kirjasõpru rohkem kui reaalseid sõpru ja see tuli mul alles hiljuti meelde. See selgitab ka mu enda jaoks paljut, aga eelkõige ka seda, miks ma Tartu sattusin, miks ma peeti hakkasin jooma ja veel rohkem vanematega tülitsesin. Lõppude lõpuks arvasid nad, et ma ei tohiks üldse Tartus käia, kui ma nii kuri tagasi jõudes olen. Ja ma jõudsin alati pohmaka ja tegemata koolitöödega jälle sinna samma kuradi uberikku, tusasus on minu meelest selles kontekstis siiamaani täiesti inimlik. Aga tuleb tõele au anda, et puberteedieas väikesed tüdrukud on suht ilge vaatepilt ja ma tean, et ma pole ainuke, kes ühest selle kõige ekstreemsemast vormist läbi on käinud. (See on siis, kui sa näed oma esimesel passipildil välja nagu laialiläinud meigiga 36aastane mitmendat nädalat tsüklis olev parm. Sul on ilmselgelt enesehinnaguprobleemid, mida sa ei tunnista, aga mässama peab - türa te mölisete, ma teen end veel rõvedamaks!)

Mitte miski ei seostunud mu pisikeses peas veel ülikooliga. Vähemalt alguses. Kui ma üheksanda klassi koos politsetrahvi ja fiaskodega lõpetamise päeval hakkama olin saanud, tuli keskkool koos uute kirjasõpradega, kellest nii mõnigi oli esmakursuslane Tartu Ülikoolis. Mul puudusid igasugused eelarvamused, see õppimise värk tundus isegi suht lahe, sest siis saab ju Päris asjadest rääkida. Algas periood, kus sai end kirjandustargutuste taustal kusagil ühikas veinist purju juua. Maaklassiõed jäid maale ja ma olin omapäi. Mingi moment ujusid kusagilt välja Ida punkarid. Rohkem oli kokkupuudet muidugi pärast keskkooli (juunis oli lõpetamine ja ma elasin juulis juba Tartus). Praegu meenutades tundub, et ma olen omamoodi legendidega pudelit jaganud. Ja siis selle ettenähtud kombel kusagil pimedas välja oksendanud. Aga võiks panustada asjaolule, et sealt ajast on pärit mu komme karjuda suvalises kohas, et ma olen Triin Tasuja ja mul on pohhui, ma teen mis tahan. Mis meenutab paratamatult legendaarseid (joodikuid) tüüpe nagu Erkki Hüva või Raul Velbaum ning ma ei oska, eriti veel praegust olukorda arvestades, võtta mingit seisukohta selle suhtes, kas see on tegelikult üldse eriti äge. See võib ka väga traagiline ja paha olla.

Kui ma lõpuks Tartu kolisin, siis oli päris päris päris oma elu. Tegin mingit lambikat ööselpassimise tööd, armusin sada korda ja kirjutasin luuletusi, avaldasin luuletusi ja mõnda aega oli päris kunn. Siis vahepeal kolisin mujale (draamat sai sajaga) ja siis kolisin tagasi, läksin ülikooli. Sest Tartusse tõmbas, midagi polnud teha. Vahepealsel ajal, kui maal olin, siis hääletasime suviläbi ikka Tartu, et viina juua ja suitsetada. See jätab küll sellise mulje, et Tartus muud ei tehtagi, aga see ära kulutatud TARTU VAIM ise on selline ning see pahelisem pool pole üldse väiksem kui akadeemiline targutamine. Ja kui ma nüüd selleni jõudsin, siis tasuks sellel teemal ka sotid selgeks rääkida.

Miks peaks keegi minema Tartu Ülikooli?
  
Okei, 10. klassis mul oli mental crisis ja ma üritasin kunstikooli sisse roomata. Kuna ma olen nüüd mitu korda veel koolidest kotti saanud, siis ma hakkan seda roomamiseks kutsuma, sest: sa valmistad end ette, sa võtad neid kuradi kursusi, sa harjutad, mõtled kõne valmis, MIKS sa sinna kuradi kooli tahad minna ja mingid härrad ja prouad arvavad ikka, et sa oled sitt. Olgu, ma olen sitt, võtan selle omaks. Aga kui nutsu on, saad pooltesse kohtadesse ikka sisse. Nagu näiteks Tartu Ülikooli. Kirjandust õppima. Mina tahtsin muidugi folkloristiks. Ja siis entoloogiks ja antropoloogiks. Võtsin kõiki aineid, mis vähegi huvitas, kohustuslikud lükkasin kuhugi hämarasse tulevikku, kus mul on kohusetunne ja küpsus tegelda asjadega, mis on tegelt igavad AGA mängivad tervikpildis tähtsat rolli. Meie kursusel oli mingi 100 inimest. Kujutad ette sadat kultuuriuurijat? Varem või hiljem peab ju keegi ikka aru saama, et tal on veits mõttetu õppida asja, mis on jumalast ebapraktiline. Mina sain aru. Ja ma tahaks teha soovituse kõigile, kes mõtlevad, et peaks tegema nagu ema tahab - võib küll näha hästi palju vaeva ja uskuda seda, mida sulle räägitakse, aga see ei garanteeri õnne. Ülikool ei ole ainuke väljavaade peale keskkooli lõppu, ülikoolis õpib liiga palju inimesi ja see kindlasti ei tee sind teistest paremaks inimeseks. Ma tean, et paljud peavad seda pühaks, aga minu meelest see nüüd nii püha ka ei ole. Ülikooli eeldus on natuke see, et sa usud, et raamatutes on kõik kirjas. Ja kui sulle meeldib laduda raamatutest labürinte ja end nendest välja lugeda, siis ma ei oska sulle paremat kohta kui ülikool üldse soovitadagi. Eriti Tartus - go and have fun! Mul pole siia ühtki viidet littida, nagu neile seal koolis õpetatakse ja kui mulle midagi meelde jääb, siis pigem kulub see pähe, kui et ma viitsiks näpuga ridu ajada, et tõestada kui kuradi sitaks kõva tarkur ma olen.

Seoses igasuguste akadeemiliste ponnistustega olen ma ju vahepeal ära unustanud, miks mulle siin meeldis. Ma hakkasin süsteemil laskma end üle võtta. Võib-olla pole liinil töötamine hoopiski nii hull kui olla inimtoode, mis jookseb mööda linti samamoodi nagu hernesupp?
Ja muideks kena kontrastsuse eelpool mainitu ja üldise tartukaifiga loob bättle ülikooli raamatukogu vs linnaraamatukogu. Esimeses on hästi palju inimesi, keda ma nägupidi tean ja hästi palju segadust ning ebamugavust selle ümber, kas öelda tere või mitte näiteks inimestele, kes on sulle arvustusi kirjutanud, kuigi te isiklikult tuttavad pole. Ja ma ei ole mingi kirjandusinimene, see on viimane asi, mida ma kunagi olnud olen, kuigi võib jääda vastupidine mulje. Ma isegi ei loe eriti raamatuid, kuidas saab niimoodi kirjandusinimene olla. Vanasti jah, oli rohkem vaja maailmast põgeneda, aga kui midagi ägedat toimub siis ma ei jää koju raamatut lugema ometigi! Viimane kord kui ma sinna R-kioskisse suitsu läksin ostma pidin seda kohe kahetsema ka, sest ma ei oska oma kohmetustunnetega üldiselt mitte midagi peale hakata (eriti kui mul eelnevalt veel ka mingitel müstilistel asjaoludel on halb tuju). See koht ka rõhub väga tugevalt oma sessiauraga, mida on eriti lihtne mõista, kui sa seal ise sessi ajal õppinud oled. Kohe kui sisse jõuad tuleb saja-aastaste raamatute antiigipahmakas näkku ning sellega seoses ka esimesed pingutused Iliase lugemisest. (See on natuke nagu tahaks märatsema hakata ja karjuda "traaa nahhui miks ma peaannnn"aga siis tuleb jälle meelde, et võiks ise  rohkem tahta asjadest aru saada.) Ja kogu aeg peab hästi vait olema. Mul on olnud momente, mil olen end jummala kuhugi sisse lugenud ja ära unustanud, et ümberringi on tõsiste nägudega tudengid, kes kõik tahavad korralikult keskenduda, samas kui ise tahaks täie pasaga naerma hakata. Samas kui sa seal terve päeva vastu pead siis on ilgem tudengi tunne peal küll.
  
Linnaraamatukogu on seevastu täiesti teine maailm. Seal ei ole uksest sisse astudes kohe nii kõva arhailise raamatu lõhna. Seal ees võib tõenäoliselt leida mõnd tüüpi suitsu või raha kerjamas, ajalehtede osakonnas võib rahulikult loenguid skippida ja nii muuseas sattuda  mõne laheda luuletuse peale. Viimasel korrusel toimuvad jutustamistunnid, kus mõni asjalikum tüüp räägib värgist, mis kutsub esile rahvadiskusioonid, mis avavad selle linna potentsiaali palju ilmekamalt. Sõna võtavad vanad hipid, keskealised kilepüksidega tüübid ja kohalikud veendunult alternatiivse eluvaatega veidrikud (c'm on, ekstreemtaimetoitlus ilma piima ja munata - wtf?!). Seal on tekkinud selliseid momente, kus tahaks lihtsalt plaksutama hakata, täiesti usutavat kelbast kütab peale!
Tartu on väga kahepooluseline, nagu võite eelpooltoodud väga subjektiivsetest läbielamistest järeldada. Üks on lahe, teine on nõme - see on kuradi ying ja yang. Mingil etapil on punkaritega joomine lahe, aga väga kaua ei jõua. Mõni tüüp jääbki sinna mätta peale oma Hendrixist soiguma ja lõpuks tahaks teda juba lüüa, kui ta veel mõnest eriti küttest instrumentaalist räägib. Aga mis on Tartus põhiline ja mis paneb temast kinni hoidma, on karakterid, keda oleks ilmselt raske mujalt leida:
  

  
Ja siinkohal oleks paslik ära seletada kelpa mõiste. Ma pole veel jälile jõudnud, kuhumaani sellise kultuurinähtuse teadvustamine geograafiliselt jõudnud on, aga ma olen kuulnud, et seda on külvatud juba ka Rakvere lähedusse, ent seda ainult tänu meie misjonitöö  läbi. Kelpa fenomeni teadvustamine ja arendamise protsess sai alguse jällegi legendaarsest Narva mnt 89 ühikast. See hoone iseenesest on juba kelpa sisu reetev, sest paneb sind arusaamatusest käsi laiutama: kuidas sellise arhitektuuripeletise olemasolu ikka veel võimalik on?

Kõige inimlikumat seost kelpaga saavutate just siis, ku mõtlete neile hommikutele/päevadele, mis on teist eelneva õhtu sündmuste tõttu elumahlad välja imenud. Üldiselt pole vahet, mis aastaajaga on tegu, ikkagi vajate päikseprille, et see maailm nii jõhkralt teilt peale kõige muu ka silmanägemist ära ei võtaks. Mul ei tule selliseid päevi enam tihti ette, aga kiiritus on mu nii tundlikuks muutnud, et kuhugi pikemalt ilma päikseprillideta minna tundub enesepiinamisena. Tihti tuleb ette ka pilvisust, kuivavat keelt ja ära hooratud meiki. Seega eeldused mitte millegi paika elamiseks on nende teguritega loodud.

Esimesed tundemärgid kelpast (täiesti teadvustamatud muidugi) tulevad välja peaaegu küpseks saanud inimese purjusoleku kulminatsioonkäitumisel. No see on see koht, kus öeldakse meri põlvini. Näiteks: kakerdad Tartu kesklinnas ja jõudes ülikooli peahoone ette hakkad oma just eksmatrikuleeritud peaga eriti tähtsalt ja eriti kõva häälega midagi jaurama. Hommikul sa ei mäleta, millest rääkisid, kuigi see oli niikuinii rohkem autoritaarset kõnet meenutav seosetu pask, aga see väljendas ikkagi väga otseselt hingepiinavalt teravaid emotsioone. Üldiselt panevad inimesed selle mahakantud aja varna, kui nad on end lõdvaks lasknud ja pohmakapäevi pidanud. Keegi ei tule ealeski selle peale, et see on omamoodi elustiil ka siis, kui sa just tsüklis ei ole. Pohmakas on aegade algusest midagi vabastavat olnud - see on omamoodi reaalsuse ja ebareaalsuse piir, mida kõik inimesed endale lubada tohivad. Ja toonitatult mõtlen ma selle all inimesi, kes peavad narkootikume jumala patuks. Kelpamine annab neile selle mahavisatud aja näol võimaluse nii öelda seosetut sitta toota. Mõtle näiteks teisel päeval joomise peale - see kammib palju rohkem!

Joomine on siiski ainult kõige lihtsam analoog, millega selgitada kelbast kui sellist. Kelpa ääremaad puutuvad kokku piiriküsimustega piirisituatsioonides - kuidas säilitada seda vabadusetunnet ilma teadvust teisendavate aineteta? MIS ON teadvust mitte teisendavad ained? Missugune tegevus on teadvust MITTE TEISENDAV? See on kogu ellusuhtumise küsimustest. Profesionaalselt sel teemal tasuks edasi rääkida muidugi alles mõne nädala/kuu/aasta pärast, sest mu õppimisvõime on äraspidine, kuna ma tegelen esmajärjekorras välistamisega läbi kogemuse. Ent mõnest sädemest selles linnas mõned aastad tagasi, on saanud omaette kollektiivselt tunnetatud kultuuriline katusealune. Mida sul vastu on panna?

Irreaalsuse partisanid lahinguks valmistumas

Monday, February 6, 2012

Saatanapiim

  
fleur du mal
r. ulas

Jääaeg on. Suurtest asjadest ei tundu sobilik kirjutada. Need tunduvad liiga suured. Raske on normaalseks jääda*. Ma kirjutan väikestest asjadest, ma kirjutan teile kohvist.

Oo kohv, see must ja patune lõunamaa jook, mis inimese na kihevile ajab. Nüüdki on üks tass minu ees, pea tühi, vast lonks on paksu peal järgi, ning tassi seintel on selle ning eelmiste kohvide rasvast korp. Ennist oli korp ka huulel, ent selle ma kraapisin küünega küljest, teise küünega tõmbasin küüne alt ära ja pühkisin vastu toolipõhja. Suhkur on otsa lõppenud, toas on külm. Ehkki soojemaks hakkab minema. Kui ärkasin, oli toas tõeliselt külm. Ma ärkasin poole kümne ajal, õhtul. See kirjutamine on esimene kasulik asi, mida ma täna teen. Mitu kasulikku asja on ühel ehk teisel põhjusel tegemata jäetud. Tuld on tehtud, ja süüa. Mõne inimesega mõned sõnad vahetatud, moodsate kommunikatsioonivahendite abil. Ma taaskasutan vanu konisid uute sigarettide loomiseks. Mul on raha küll, aga tahtmist napib selle tühja asja pähast õue minemiseks. Õues on teistviisi külm kui toas. Seal ei ole tegelikult liiga ebameeldiv, ent sinna minekuks vajalik tahtepingutus on seda küll. Suhkurgi on otsa lõppenud, ent seda on toosi põhjast võimalik natuke lahti sulatada.

Sellist va tassipõhjakohvi, ehk röövlikohvi olen ma joonud enamuse oma elust (seda hüütakse ka tudengikohviks, ent seda nime ma ei poolda – mulle ei meeldi sõna "tudeng", tudengikultuur, ja ega mulle paljud tudengid ka ei meeldi. Vaata neid kurjavaimu tudengipäevasid, kus pappkastist sakumobiile ehitatakse, gruppe, kes karjuvad "tõka, tõka" ja korporantide mütsikultust ja vabamüürlikku piiderdamist, soolisest segregatsioonist rääkimata. No ei ole seksikas värk. Parim aeg sinu elust. Bürokraatia. Dokumendi pilt). Ja kohvi hakkasin ma jooma, nii regulaarse järjekindlusega, ma arvan, kaheteistkümne aastaselt. Tegelikult ma muidugi ei oska seda aega dateerida, aga see tundub tõenäolise numbrina. Teed hakkasin juba varem jooma. Ehtsat ning vägevat musta teed. Kolme suhkruga. Ma pakuksin, et viieselt, aga see on ikka veel see, mis eelminegi – just a likely number. Soojad joogid esinevad pea kõikides kultuurides. Need soojendavad inimest seestpoolt, nii et inimene ei pea oma toidust saadud kaloreid enda soojendamiseks põletama. Samuti on vett ääreta kasulik keeta, kui see puhas ei juhtu olema.

Kohvi saab ka kohvikannus teha, mis puhul saad sa oma tassi kõvasti vähem kohvipaksu, aga see tähendab, et sul tuleb kannu pesta, mis tähendab, et sa pead käe kannuavast sisse toppima, kui sul pesuharja pole. Soovitan pesuharja kõigile. Kohvikannu peale saab ka soojendaja panna. Muist kohvikannusoojendajaid, mida ma tean, on lilltikandiga ja kasutamisest võidunud, aga iseenesest võib kohvi ka karvamütsi alla sooja panna. Niimoodi on päris stiilne, ma arvan. Masinakohv – pääle suure Vabaduse tulekut muretsesid kõik endale kohvimasina nagu soomlastel – hoiab ennast ise soojendusplaadi peal soojas, aga üldiselt on kohviga selline lugu, et mida kauem sa teda kuumutad, seda jälgimaks ta läheb. Soojendatud masinakohvil on ka selline hapukas kõrvalmekk, mida sa mujalt ei leia. See kohv, mida soome kohvikutes tasuta saab, on ka tihtipeale selline. Kui jahtunud kohv niisama pliidi peal uuesti soojaks lasta, omandab ta kerge kõrbemaitse, mis on üldiselt parem, kui masinakohvi liisunud hapukus. Siiski ei saa öelda, et tassipõhjakohv masinakohvile alati silmad ette teeks. Vanuigi oli alati nii, et Arksi tassipõhjakohv oli kuidagi nigelam, hallim ja maitses hallituse järgi, samas kui Robi masinakohv oli õige hea. Selle saladusele me ei saanudki jälile. Arksi kohviga sai sada imet ära proovitud, aga see oli ikka kuidagi nigel. See sõltus asupaigast, mitte Arksi kohvitegemisoskustest.

Viimasel ajal on meie seas suurde hinda läinud türgi kohvi masinad. Nende käsitlemine on mõneti tüütu ja sealt saab tihtipeale vähem kohvi, kui sa tahaks, aga antud kohvi headus tasub tublisti ära. Türgi kann on võimeline isegi odavamatest kohvidest täiesti mõistliku maitsega jooki tegema. Ja kõige parem tuleb see siis, kui sa korjad kannu tulelt just vahetult enne, kui too keema tõuseb. Kohvikannu kuulatamine on peen töö. Presskann seevastu, seda vidinat ma suuremat ei poolda. Need lähevad muudkui katki ega paista eriti ilusad, samuti on neid raske puhastada, nagu tavalistki kohvikannu. In essence on tegu tassipõhjakohviga ilma kohvipaksuta. Aga mulle tõtt-öelda täitsa meeldivad need suhu tulevad kohvipurud, mida niimoodi närida saab.

Oma kohvi olen ma alati eelistanud juua piima ja suhkruga – keskmise koguse piima ja suure hulga suhkruga, nii kahe-poole kuni kolme lusikatäiega. Suhkur on hea magus, hoiab elu sees. Koor on kohvi sees parem kui piim, aga koore häda on see, et ta saab kas õite kiiresti otsa või muul juhul läheb raisku. Vahukoorega kohv on enamjaolt juba liiga rammus, ja võiga kohv, nagu türklased joovad, enamgi veel. Meega kohv ei ole samuti midagi, mida ma suurt soovitaks, aga mõnele meeldib, ja kindlasti parem, kui mitte midagi. Mumeelest on sellega umbes samasugune lugu, nagu kohvi-kakao seguga – sa jood ta ära ja ta ei ole otse ebameeldiv, aga kindlasti ka mitte säändne elamus, et sa tahaks seda uuesti teha. Aga kakaokohvi teed sa eksperimenteerimislustist, samas kui meekohvi surub enamjaolt olukord sulle peale. Mandliliköör armastab kohvi. Kondentspiim on kohvi sees ka kena, aga seda kulub sinna sisse kahtlaselt palju.

Kohati saab kohvi ka meremeeste kombe järgi soolaga üles düünida, et maitset veelgi enam välja tuua või halva kohvi halbust neutraliseerida. Üle soolata on lihtne. Siis muutub kohv joodamatuks. Taat jõi kohvi mustalt ja suhkruga, ta kõht ei kannatanud hästi piima. Ja kohati sõi ta mõru šokolaadi kõrvale. Mingi vahe pani ta kohvi sisse soome kombe järgi ka sidrunit, aga see oli ainult mingi faas. Sidrun ja piim kohvis, muide, ei kombo kokku. Piim läheb tükki. Tükilist piima sa oma kohvi sisse ei taha. See on üks jõledamaid asju, mis üldse olla võib. Tihtilugu olen just mina see tüüp, kes saadetakse järele katsuma, kas piim on ikka veel hea. See tuleb sellest, et ma ei karda jõledust. Jõledus on just nagu süst või ämblik, ta ei jää kestma ega põhjusta tüsistusi.

Kohvivalmistamise lahutamatuks kõrvalproduktiks on kohvipaks. Kohvipaks elab tasside põhjas ja kas kuivab keskkütte käes ära või kasvatab enese peale hallituskultuuri. Kohvipaks võib ka, kui nõusid "vähem ja hiljem" pesta, kraanikaussi lustliku huumuskihi moodustada. Not a lot of people like that. Mu vanatädi väetas kohvipaksuga mingeid taimi, ja põhimõtteliselt võib ennast vannis kohvipaksuga koorimise eesmärgil üle hõõruda, ent enamjaolt tähendab see, et kohvipaks jääb su karvadesse kinni ega tule kaugelttki kõigi vannitoa ehk duširuumi pindade ning tarvikute pealt ära. Leidub ka torusid, mis ei saa kohvipaksuga hästi hakkama. Arksi isa ütles, et kohvipaks puhastab torusid, aga olles selle üle pikemalt järele mõelnud, tuleb tunnistada, et ma ei usu sellesse suuremat. Kui torus on juba ummistus, liitub paks sellega, kui ei ole, ei põhjusta ta seda iseseisvalt. Magusad kohvipõhjad muutuvad kohati veidralt limaseks.

Vannitoatarvik "Paremäärmuslane"
Kohv, mu kallid, on üks noist ainetest, mille lõhn ajab ennast läbi su naha välja, kui sa teda palju tarbid. Eriti, kui ma ei suitsetanud, lõhnasid kaenlaaugud kohvi järgi. Tavaolukorras haisevad ilmselt kohvi ja tubaka järgi. Kui ma ei suitsetanud, siis mul oli tubakalõhnaline higipulk. Robi leidis, et see ei pruugi tüdrukutele nii palju peale minna, kui ma arvan. Ma leidsin, et väga mehine on. Ikka parem, kui keemilise saatana värskuse järgi lõhnav showerguy. Showerguy on mees vannitoatoodete reklaamist. Ta on selline kodune, aga samas värske. Tal on rätik ümber, juuksed märjad ja habe aetud. Korter on suur ja avar. reklaam on suunatud naistele, et nad meestele vannitoatarvikuid ostaksid, meestele suunatud tarvikute reklaamid üritavad jätta muljet, nagu vannitoatarvikud oleksid mingi jumala bad ass ja spioonifilm. Vannitoamees on pedekas. Värskus on rohelist või sinist värvi nagu nõudepesuvahend või hambapasta ja tugevalt üheksakümnendatega koos.

Kui palju kohvi tühja kõhu peale juua, hakkab kõhus nõme. See ajab mao närvi. Varemalt, kui ma noorem olin, ei olnud sellest suuremat lugu ja kogu päeva võis kohvi najal läbi ajada, aga nüüd on muudviisi. Üks vahvamaid asju, mida reformeerunud alkohoolik oma õhtuga drooge taga ajamata ette võtta saab, on öö läbi üleval istuda ja kohvi üleväsimuseni näost sisse ajada, kuni kole lõbus hakkab. Mulle meeldib, kui mu kohvitass on suur. Pooleliitrine. See on üks korralik kohvitass ja seda on rahuldustpakkuv käes hoida. Rännaku-aegade alguses jõin ma oma kohvi peamiselt suurest sangaga õllekruusist, mis ütles enda peal "Presidendi pilsner". Selle maitsetus oli nauditav. See tass läks katki. Mul ei ole enam ammu pooleliitrist kruusi olnud, võib-olla ei eelistaks ma seda enam. Aga poole väiksem kruus on ka hea, nagu nad tavaliselt on. Sellest väiksemad on juba inimese narrimine.

Kohvitass jätab enesest jäljendeid – kohviringe. Alatihti on osa kohvi kuidagi ka kohvitassi alla jõudnud. Kohviring on päris ilus asi, kodune selline. Suhkruga kohvist tekkinud kohviring läigib veidi ja kleebib. Noorena, kui ma pastakaga pilte joonistasin, toonisin ma neid kohati kohviga. Nüüd ma enam pastakaga ei joonista, ja pliiatsigagi mitte. Nuga on parem. Noaga tuleb sirgem joon. Ma arvan, et ma võiksin ka maalida, aga see on üks igavene kurjavaimu ettevõtmine ja kõik kohad saavad värviplekke täis, samas kui lõigates saavad kõik kohad vaid paberilipakaid täis. Taat ütles paberilipaka kohta "schnippelhien" või kuidagi niimoodi. Ja tollest vanavanaisast, kes seda va õigusteadust tegi, on üks pilt, kus ta seisab oma kirjutuslaua kõrval ja kõik kohad on paberitükke täis. sellega andis mu taat oma hoolimatusele pisiasjade suhtes traditsiooni jõu. Ma ei tea, kas ma tahan oma korralagedusele traditsiooni jõudu. Ma tegelen asjade nühkimisega põhiliselt nende inimeste pärast, kellel on oma pea sees halvem elada, kui kõik rõve on. Kohati olen ma asjas jumala sees. Mul on veits tunne, et peaks võtma ja tüütama kõige targemat inimest keda ma tean, ja küsima tema käest koristamise kohta, et selle kohta tõde teada. See hävitab nii palju elusid.

Üheksakümnendate alguses oli kangesti populaarne kasutada suhkruasendajat. Suhkruasendaja on kohvi sees suht sitt. Ma mäletan, kuidas korra oli selline suhkruasendaja – tundub, et oli mingi pidu – mis meenutas oma struktuurilt põldmarja või penoplasti. Eksperimenteerimishuvilisena, ja et jooki magusamaks teha, suskasin ma ühe kokakoola sisse. See ajas ülbelt palju vahtu, see ajas ennast kõik vahuks ära.

Lahustuv kohv on ka olemas, ja pseudokohv, ja viljakohv. See maitseb kohati täitsa kenasti, sest see on minevikuga koos, aga kogu aeg seda juua ei tahaks. Kadrioru elanikud ütlevad, et lahustuva kohviga saab filmi ilmutada. Samuti on olemas koorepulber, millega saab kohvi valgendada, see on niisama üks suvaline asi.

Möödunud sajandi alguse raamatutes, nagu Morteni-saagas, aga ka mujal, ülistatakse kohvi taevani. Umbes nagu see oleks üks ülimaist luksustest ja amfetamiin pealekauba. Töölised kulutavad oma viimase raha kohvi peale. Need on kenad tsitaadid ja ma olen mõelnud neid koguda, aga tutkit. Need teeniksid hästi, et meelde tuletada, kui kõva kohv tegelikult on. Praegu on seda nii igal pool, me oleme ära harjunud. Ja veel varem oli kohv nii kõva, et see oli päriselt keelatud. Patune uskmatute must jook. Paljud inimesed ei tõuse ilma kohvita ülepea õigele elule. Mõni ütleks, et sõltuvus, aga mulle eriti ei meeldi see sõltuvusejutt. See läheneb kahtlaselt sellele, kus inimesel on autonoomne ideaalkeha, mis ei vaja vett, süüa ega teisi inimesi. Ei sõltu millestki, ei vaja midagi, lükkab ära kõik kontaktid.

Kohati, vaid kohati saab kohvist ja suitsust täiesti õnnestava peapöörituse. Ja kohati on nii mõnus üles ärgata, juua üks kohv ja siis tagasi magama kukkuda. See on võimalik vaid siis, kui sa lubad endale seda magamise luksust. Kui sa ei pea tol hetkel ilmtingimata üleval olema, on leitud kohustusteta aeg. Ka on õige väga mõnus lõhn, mis tõuseb vastavatud kohvipakist, lubadusena tulevastest headest aegadest. Mudlum on leidnud, et tegelikult on kohv nii tähtsal kohal inimese elus, et selle pealt ei tasuks kokku hoida. Aga tihtipeale ei võimaldatagi sul kohviga pööraseks minna. On tavalised, odavad ja Kuldne President Deluxe, või mine kuhugile kaugele rikkapoodi. Niinimetatud maitsekohvid, mida siin-seal kaalu järgi paberkoti sisse osta saab, neid ma ei poolda. Need on ülehinnatud, kuidagi lahjemad, kui harilik kohv ja mul on tunne, et nad on keemilise saatanaga lähedases suguluses.

*Normaalseks ei jää inimene siis, kui ta vaatab pisikest kassipoega, kes valdab ta meeled oma armsusega, või siis, kui ta on lummatud omaenese mõtete õudsusest ja võimsusest, ega siis, kui miski tema südant ühes ehk teises suunas liigutab, siis on ta normaalsusest ära ja seda on raske taluda.