A. Tuulik

Vaadake, elus on tihtipeale nii, et mõnda seltskonda satub inimene, kes oma iseloomuomadustelt või vaimsetelt võimetelt sinna ei sobi. Kindlasti teavad paljud näiteks mõnda Mustamäe jõmmide seltskonda, kus on üks imelikult intelligentne tüüp. Sedasorti sell, kellele hoolimata oma karmist ja dressilisest ümbruskonnast meeldib näiteks lugeda, joonistada või savikujukesi voolida. Enamasti on sellistel tüüpidel kaks võimaliku tulevikumaatriksit. Esimene on see, et nad laksutavad liiga palju lõugu, arvavad liiga valesti ning „omad“ pöörduvad nende vastu ja asi lõppeb sellega, et näiteks Pühajärve Beach Party Bloodhound Gangi kontserdil löövad sõbrad tal hambad kurku ja ei suhtle temaga pärast seda enam eriti. Teine variant on see, et ta hakkab oma sõpradele vaikselt närvidele käima ning ta phase’itakse tasapisi välja. Nii käib see jõmmide puhul.

Minuga oli lugu hoopis teistmoodi. Umbes 15-aastaselt sattusin ma loomeinimeste ja boheemlaste seltskonda. Mu uued sõbrad olid inimesed, kellest peaaegu igal ühel oli mingi loominguline anne. Seal oli tulevasi kirjanike, muusikuid ja kunstnikke. Minul endal aga ühtegi sellist selgelt väljajoonistuvat talenti ei olnud. Jah, mulle öeldi vahel, et your’e a funny guy, you should write for Pikker, man, aga mul polnud ühtegi sellist konkreetset annet, mille kohta ma oleksin arvanud, et vot sellega hakkangi endale tulevikus leiba teenima. But that was allright. Bohode loomingulises seltskonnas olid tulevikumured kerged ununema ja ma arvasin alati, et eventually my own special talent will be unlocked ja sealt edasi on asi juba lihtne. Nõnda arvasin ma 16-aastaselt, praegu hakkab mu 27. sünnipäev vaikselt kätte jõudma and my special talent is yet to appear.

Kui ma vanemaks sain, tekkis mulle rinda mingi kummaline igatsus. Mingi imelik rahutus ja soov, mida oli tollal raske sõnadesse panna. Nüüd ma saan aru, et see oli igatsus mingi konkreetsema identiteedi järgi. Soov olla midagi enamat kui lihtsalt Arks – ilgelt lõbus sell. Tagantjärgi ma ei oskagi öelda, mida ma siis oleksin tol hetkel tahtnud olla. Arks – kirjutab „Pikrile“ följetone? Arks – kirjutas lühikese filosoofiateemalise raamatu, mis kõigile peaga näkku pani? Arks – hoidis 15 minutit vee all hinge kinni ja päästis põlevast majast 3 last? Arks – leiutas potentsiravimi, mis sul eluaeg kõva hoiab? Ma ei tea täpselt, aga ma tean, et ma tahtsin, et mu nime ees käiks mingi tiitel… ideaalis oleks see olnud satiiriline kirjanik, aga ma oleksin aktsepteerinud ka Arks – the venerable monk’i, Arks – the legend of Sherwood’i või Arks – the Butcher of Bressia’t. Ma tahtsin olla keegi konkreetne.

Kunagi, kui meie kemmerg Rännaku puiesteel kinni jooksis, pidime sellele probleemile kiire lahenduse leidma, kuna kempsus polnud enam võimalik käia. Ei jäänud muud üle, kui trossipoiss tellida. „Palju aastaid möödund juba sellest aast / kui veel olemas ei olnud meie maal / ronge, autosid, jalgrattaid, ega tehtud pikki matku / nagu tänapäeval kõikjal näha saab. / UHKE TROSSIPOISS SÕITIS KORD MAANTEEl / KÜLAST KÜLLA, LINNAST LINNA VIIS TA TEE / KÕIKJAL UUDISEID TÕI TROSSIPOISS KAUGELT / NÜÜD VAID MÖÖDUND AJAST MÄLESTUS ON SEE.“

Trossipoiss tuli kohale, puhas prole. Keskealine vuntsidega trossirets, punane „Next“. Mis istusin lummatult ja ahelsuitsetasin, vaadates, millise vilumuse ja graatsiaga see mees oma tööd tegi. Teate, miks näevad action-filmide tulevahetused nii kõvad välja? Sellepärast, et need tüübid ekraanil ei vusserda. Nad ei tulist ennast kogemata jalga, nad ei ürita tulistada relvast siis kui kaitseriiv on peal, nad ei unusta laadida ja nad ei hoia relva valepidi käes. Nad on professionaalid. Iga liigutus on täiuslikkuseni viilitud. Pide pessa, klikk! Kuul rauda, laks! Kukk vinna, plõks! Kirbule! Nätaki! Fakt: mingi asja profilt tegemine näeb rets välja. Ja tõesti, vaadake töötamas tõeliselt vilunud puuraidurit, laomeest, relvasepa või tohtrit. See näeb imeilus välja. Täiuslik teadlikkus oma liigutustest, imeline sihikindlus, kontsentratsioon: absoluutne; kehakontroll: täielik. Tahan öelda, et näha oma ala tõelist meistrit töötamas, on puhas nauding. Hüpnootiline värk.

Ühesõnaga sel hetkel, vaadates kuidas 700-eeku-tunnis-trossipoiss seitsmemeetrise vibrotrossiga meie sitamaja lahti pumpab, tabas mind tõeline valgustushetk. Oskused – Amet – Identiteet. Hakkasin mõistma, millest ma puudust olin tundnud. Järgnevate kuude jooksul, kui ma oma tulevase ameti peale mõtlesin ja peas erinevaid selleteemalisi scenario’sid läbi mängisin, jõudsid sellest nimistust läbi käia näiteks metsavaht, pornostaar, võõrleegionär, taskuvaras, uuriv ajakirjanik, kollane ajakirjanik, põhja-käinud-ajakirjanik, medschool drop out ja söekaevur.

Regulaarselt nagu grandfathers clock, käisin ma iga päev kella kahe paiku Robi või Luiksi juures kohvitassi taga neid tulevikuplaane arutamas. Õnneks oli neil rohkem aru peas kui mul ja nad aitasid mul sitemad plaani kohe välja pookida. Esimestena läksid muide võõrleegionär ja pornostaar. Mõistlikemate plaanide peale aga mühatati heakskiitvalt.

Paraku olin ma oma elus tol hetkel paigas, kus keskkooli lõpetamine on absoluutselt võimatu. Sa ei saa seal lihtsalt käidud. Liiga kürb on. Pärast mõningatest õhtukoolidest enne jõule välja kukkumist, lükkasin ma paberid sisse merekooli, kokakooli, aianduskooli ja polütehnikumi. Sain sisse ja läksin esimesel septembril sõbra juurde nintendot mängima. Run, Mario, run! Run like the wind!

Kuigi haridusredel tundus mulle tol hetkel ronimiseks liiga kipakas, hakkas mu alateadvuses vaikselt kujunema arusaam sellest, millega ma tahaksin tulevikus tegeleda. Vaadake, üks asi, mida te mõistma peate, on, et mu isa on kuldsete kätega mees. Absoluutne tehniline taip, kätteosavus + 18. Ta ehitas 13-aastasena mingitest veneaegsetest pesumasina juppidest raadio, millega kuulis Stockholmi raadiojaama ning sellise numbriketta, mikri ja kõlariga seadme, mille sai ühika taksofoni „outgoing calls“ juhtme külge ühendada ja tasuta ükskõik kuhu helistada. 10-aastasena põletas ta suurendusklaasiga puitlõuendile ideaalse koopia Tallinna Merekooli neljamastilisest õppepurjelaevast „Krusenstern“. Vaid aasta tagasi meisterdas ta mulle ja mu abikaasale sturdy, täispuidust voodi. It’ sturdy and great!

Mina jälle olen paraku selle koha peale eluaeg tema täielik vastand olnud. Pole nagu seda tehnilist taipu eriti antud ja käed on ka kobavõitu. Hakkad värvilistest paberitest emadepäeva kaarti tegema ja peagi on laud liimine, käärid paberikorvi kukkunud ja suur, koledasti välja lõigatud süda käe külge kleepunud. Dexterity 3.

Aga ilmselt on elus nii, et see, milles sa ise kõige sitem oled avaldab sulle kõige rohkem muljet. Mind hakkas tehnika huvitama. Alguses tundus mulle lihtsalt, et eriti butch on teada, kuidas röster, föön või neljasilindriline boksermootor töötavad. Butch selles mõttes, et oleks kihvt, kui iga täiskasvanud mees selliseid asju veidi mõistaks. See on elementaarne, nagu kaklemine või tantsimine. Sa pead neid veidi valdama.

Alguses hakkasin ma seda infot endale tuimalt pähe taguma. Samamoodi nagu ma punkarina üritasin „The Exploitedit“ endale meeldima panna. Iga päev kuulad tund aega ilma shuffle’ita endless repeat’i peal The Exploitedit. Ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda enam see mind lummas. Inseneritehnika, mitte The Exploited. See on vapustav. Kas te teate, milline inseneritehniline ime on näiteks vana ja roostetav 87. aasta Ford Sierra, mille te auto24.ee kaudu kolmesaja euro eest osta võite? Kas te teate, et selles on üle 6000 liikuva detaili, mis üksteisega täielikus harmoonias koos töötavad. Kas teadste, et temperatuur tema malmsilindrites tõuseb 2500 °C-ni ja rõhk 40 atmosfäärini? These are big numbers. Kas te kujutate ette, kui keeruline on valmistada ainuüksi selle masina magneesiumisulamist mootoriplokki? Kas te teate, kui mitmest erinevast termokeemiliselt töödeldud terases koosneb selle romu sisemus? Ja see on alles 24 aastat vana Sierra, mitte mõni tänapäeva premium-klassi auto.

Ühesõnaga, mul tekkis täielik vaimustus inimese parima sõbra, automobili vastu. Ma tõukasin paberid sisse autotehniku erialale. Esimesel septembril tõmbasin kummiga „kiisu“ lõua alla ja läksin kohale. Aktus oli liigutav. Räägiti ambitsioonidest, eestlusest ja tulevikust. Ma nutsin. Salaja.

Igatahes, nüüd olen ma õppinud autotehnikat juba pool aastat and i’m loving every moment of it.

That’s a lie. Ma ei armasta tegelikult kehalise kasvatuse tundides suspedes ümber staadioni joosta ja jalgpalli mängida, ma ei armasta kunstiajaloo tunnis pastakaga sfinksi joonistada ja mulle suisa ei meeldi bioloogia tunnis rakuehitust õppida. Mõni parema kujutlusvõimega inimene võib ju küsida, et kas pole rakus toimuv elutukse äärmiselt sarnane mootori töötaktiga, but I don’t see it. Kuna ma aga omandan oma tulevast ametit põhihariduse baasil, on need ebamugavused möödapääsmatud. Võibolla see ei peaks niimoodi olema? Võibolla trossi kõrvale muusika ajaloo õppimine ei tee sind tegelikult trossipoisiks, kes käib ooperis, vaid trossipoisiks, kel läks kaks aastat kauem kuni ta trossi wieldida sai? Sellest ehk järgmine kord. Mis aga eriala puudutab, siis that I’m really loving. Kahju, et ma selles hea ei ole

Ma ei ole selles ka halb, but I’m not exceptional as I was in my daydreams. Aga igatahes mul on siiralt selline tunne, et ma olen leidnud selle asja, millega ma päriselt tulevikus tegeleda tahan. Point, milleni ma lõppude lõpuks jõuda tahtsin, on, et tegelikult on inimese enesemääratlemise seisukohalt päris äge, kui tema nime ees on tiitel. Tuletõrjuja, poeet, timukas, piraat, kopamees, ämmaemand, ahvinimene, nukumeister, oraakel või tikkude õigekspanija – vahet pole! Äge on ju öelda, ma olen Mati, ma olen rokkar. Veel ägedam on öelda, ma olen Mati, ma olen kardsepp ja mulle meeldib rokk. Mõnus on ennast skilli kaudu identifitseerida.

Ootan juba pikisilmi päeva, kui saan öelda „Hei! I’m Arks the mechanic, who the fuck are you?“ või „Hei! I’m Mecha-Arks, I can fix that for you, good sir.“ Emba-kumba, vahet pole.

Igatahes, Amet – get one today!

Roger that Eagle 1

Arks out.

Share on Facebook Plus One on Google+

33 Kommentaari

  1. Robert Kurvitz

    Rubriik “Toimetuse köögipoolelt” paljastab!

    Selle artikli autori värbamis-missiooni raames tegi toimetus kohaliku moekultuuri korraldaja-tüdruku selja taga “keppimise liigutusi”. ZA/UM nimelt maksab oma autoritele raha asemel fopaades. Kuna toimetuse esimene etteaste jäi autori (ja ka toimetuse enda) arvates kahvatuks, teostati keppimise liigutused uuesti – seekord otse keset tuba, laitvate pealtvaatajate ja itsitava autori silme all. Seejärel lõid toimetus ja autor käed, Urdnot Wrex was aboard the SSV Normandy, captain Shephard was pleased. Aus kaup.

    Olgu öeldud, et ma sügavalt kahetsen kunagi autori elukutsevaliku teemal avaldatud arvamust, nagu AT ei sobiks kirjatööga tegelema. See oli must kõrk ja piider, südame salajas arvasin ma siis, et ükski inimene peale minu enda ei sobi kirjanikuherraks. Ei teagi, kust see alpus alguse sai… okei, tegelt tean küll. See tuli ühise rollimängusüsteemi “Evermier” jaoks kirjutatud loitsust, mis tegi võluri saua heli salvestavaks ja esitavaks taskulambiks. Mina kirjutasin selle, loitsu nimi oli “Kuupaistesonaat”. Klassnõi, da? Arks aga kirjutas ka loitsu ja see oli kõigest veritsev must mõõk, “Mor-Mirieli Must Mõõk” – way below the high standards set by my staff-recorder-flashlight device.

    Selle ekspetarvamuse sooviksingi siinkohal tagasi võtta.

    Aeg ja “Kuupaistesonaadi”, “Uru-Gerontiuse Täiusliku Tee” ja “Aquaatika” vähene publikumenu väljaspool “Everimeri” siseringi on mind vastupidiste järeldusteni toonud. Nüüd arvan ma arvan, et tegelikult peaksid kõik inimesed maailmas kirjutama. Kohe tõsiselt kirjutama. Mõtlemine ilma kirjutamiseta on poolik ja mõtlevad ju ometi kõik. Mis puutub aga AT-d isiklikult, ei oma meist keegi nii süüditamtut autori häält. Mõni kirjeldab 140 a tagasi toimunud demokraatia tiigrihüpet ja 84 kommentaari järjest tuleb remargi korras lisada, kuidas ta selle tükiga kedagi Siberisse ei saada – samas kui Arks?

    Would get away with murder.

    Vasta
  2. Tasuja

    Yess, see on värk millega ma suudan suhestuda. Tra ma ausõna ei saa pool aega enamusasjades mitte sittagi aru ning ma ei julge seda iseendalegi tunnistada, rääkimata siis üldiselt selle mainimisest. Aga ma olen hästi palju eelpool kirjeldatud sisekaemusi läbi teinud ja muuseas pole ma ka kaks aastat järjest kustekooli sisse saanud, mis ajab mul mõnes mõttes juhtme siiamaani täiesti kokku. Parematel päevadel on õnneks ikkagi veel võimalus olla täielikult passiivne pealtvaataja ja millegi täiesti oma välja mõtleja…

    Vasta
  3. Martin

    REGULAARSELT NAGU GRANDFATHER’S CLOCK!

    Juba paljalt selle artikli lugemisest on, nagu mingi lebensblut oleks keres tagasi. Ilmselt kirjutan sellele vastuse ka. Et kuidas mul selle asjaga nagu, olnud on. Elukutsega ja nii.

    Aitäh kõigile, kes selle artikli võimalikuks tegid. Ja mumeelest sai Arks kuskilt mujalt selle hulluse. Mis tal kaelas ripub. Mumeelest oli see mingi õigeusu kulin. Siuke kolmekordne ja seal sees on umbes nagu jumalaema või midagi. Või oli see mingi Buddha kulin? Võis Buddha ka olla.

    Vasta
  4. Mudlum

    aga mul on ikka tunne et ta sai selle minu käest. ma tean täpselt, miuke see on. Aga see võib olla sellest, et ma tean kõiki maailma ehteid. Ja mul pole ikka veel elukutset. Ega ametit (peale kunsttikkija oma).

    Vasta
  5. Anonymous

    V%ga h%sti kirjutad, Arks, sa peaks hakkama rohkem kirjutama. Mulle l%ks korda su jutt. Meenus, et minu esimene kindlameelne elukutsevalik, 5-aastasena, oli toruyhendaja, kuna meie kvartalis toimusid muljetavaldavad sitat%%d ehk kanalistsioonitrasside renoveerimine, ning just toruyhendaja, mitte brigadir ega keegi muu, paistis seal olevat k6ige %gedam proff ja Tegija. Meenusid trummibreigid mida on ilgelt sheff osata, aga meenus ka see, et p6hiliselt olen kunstnik kelle kunstitegemisoskustes on kaua kaheldud (eks neid kahtlejaid leidu ju veel siiamaani).
    Ja meenus ka Roberti ema hiljutine ytlus, et mimuga t%naseks Robertina tuntud lapse saamise otsustas ta just seet6ttu, et mul oli AMET – ehk tegelikult seet6ttu, et ma ykskord leidsin t%navalt yhe jope (yldiselt, mina arvan, et see v%ide ei p%de, nii see jope kui amet on siinkohal pragmaatiliseks sotsiaal-institutsionaliseeeritud naisearu arbitraar-tehnised, ylet%htsustatud instrumendid
    Elu on karm, ent imeline. V6i vastupidi?
    Raoul

    Vasta
  6. Argo Tuulik

    Kui Robi oleks mingis nõdrameelsuse hoos „Musta mõõka“ tagant kiitnud, siis pole välistatud, et maailm oleks ühe sellise sitanikerdise võrra rikkam, nagu „Prints ükssarvik ja Memme Maagiline Kiiktool (psst, it’s gonna take you to the dreamworld of magic)“.
    „Must nagu tema kodupõrgu ise, tumendas Mirgil-Mol-Münthurin oma isanda peente haldjasõrmede vahel…“ It was coated with fucking dragonblood. See imes, see imes vilinal lohvi.
    Aga Raoul pani mind heameelest punastama. Üritasin tema kommentaari ühele klassivennale näidata ja ta küsis: „Aa mitmesega ta sõidab?“ Ma ei teadnud mitmesega Raoul sõidab ja nägin, kuidas huvi klassivenna silmis kustus.
    See oriental bling medaljon kujutab endast tõesti rätsepaistes Buddat mingis templis ja ma sain selle Muudlumi käest. It’s neat.

    Vasta
    • Martin

      Ma arvan, et oma kaalukategoorias oleks tegelt suht okei fantasyküte olnud. Sul vedas, et sa sellega kuulsaks ei saanud. Parem sita nõukogude dildo kui sellega.

      A raouli cred rating on tegelt suht kõrge, ma paneks sulle ümber, mitmesega ta umbes sõita võiks, aga ma ei tea ülepea, mitmestega sõita saab.

      Vasta
  7. Aleksander Rostov

    This good shit yo! Keep this shit up, mark my words, kaks sellist veel ja ajakirjandus kakleb šokolaadi ja lilledega su ukse taga. Arks the Mechanic vajub ajaloo oleks-võinud-ollade sekka ning laineid hakkab lööma Arvaja-Arks. “Mida Arvaja-Arks seekord arvas?” mõtlevad nad kioski ees järjekorras.

    Also näe! See on terve kahtluste ja hirmude maailm mis minule keelatud on olnud. Mulle on va kolmandast eluaastast saati kinnitatud, et minust saab kunstnik ja mitte mingi suvaline kunstnik, vaid kõige parem kunstnik. Kõige parem kunstnik maailmas. Progress has been gradual.

    Vasta
  8. Anonymous

    Cred reitingutest: kunstimaailmas neid t6epoolest tehakse, hetkel t6siseimaltv6etavaks, ehkki loomulikult p%ris suurte m%%ndustega, on artfacts.net.10 viimase aasta jooksul on maailma kunstiinstitutsioonide kuraatorid %ra reitinud 50 000 elavat ning surnud (!!!!!!!!) kunstnilkku alates 19. saj. impressionistidest, mul on au seal figureerida 11-120000. vahel, eesti kunstnikest 11.dana. Edetabeli nr 1 (ilmselgelt ylehinnatuna) on Andy Warhol; Van Gogh tuleb kuskil 70. kandis; eesti kunstnikest k6ige k6vemal positsioonil on Jaan Toomik 1500. l%histel; Wiiralt on alles 18000. kandis, aga Kristjan Raud, Konrad M%gi ja ms ka Mark Kostabi pole yldse sisse mahtunud.
    Nagu ma ytlesin, surmt6siselt ei saa seda reitingut v6tta, kuid midagi see siiski n
    %itab. No selles m6tttes, et kui keegi tahab teada, mitmes on k6igi maailma sportlaste seas, alates esimestest oltmpiam%ngudest, Kerd Kanter, siis annab v6rrelda. Et selles m6ttes, mitmesega keegi s6idab.(pakun, et absoluutskaalas, s6ites yhtlasi k6ige vingemaga v6imalikest, pysib rajal esimesena jalgpallur Pele (v6i t6esti Schumacher?), siis tulevad mingid USA pesapallijorsid kellest me keegi mitte midagi ei tea, Lurich on ca 180 000′des, ja Kanterile kuulub au mahtuda esimese 60 000 hulka, kust ta kiiresti hakkab allapoole langema, kuna iga aasta tuleb edatabeli ylemisse otsa r%ige perset%is uusi, nooremaid jorsse juurde.
    Aga Kindale: soovitan l%htuda hoopis Ilya Kabakovi steitmendist, mille kohaselt kunstniku suurim ja tegelikult ainus konkurent on ta ise, ehk niisiis: edetabeli kunstnik nr 1 on Kinnas (see Kinnas, kelleks ta tahab saada v6i kujuneda), edasi tulevad k6ik need Kindad kes on tal kavas teelt %ra pyhkida, ja praegune Kinnas ryhib gradually ylespoole tema enda kriteeruumite kohaselt meelep%raselt postsioonilt veelgi meelep%rasemale positsioo.ile.
    (meie probleem siin on muidugi ka: kas annab Ford Sierra niimoodi %ra tjuunida et see Shumacheri Vormelile %ra teeks, v6i tuleks Schumacher meelitada tjuunitud Ford Sierrade v6idus6idule? V6i meelitada sellele v6idus6idule hoopis Garri Kaspaarov, ja niimoodi talle pika puuga %ra panna?)
    P6hiline on: pysida rajal, l6ppkokkuv6ttes hindab Zhyrii niikuinii ainult Ilu kui niisugust, seda muidugi selle toime j%rgi; ehk: Ilu J%tab J%lje.
    Raoul

    Vasta
  9. poliitiliselt korrektne printsess

    Väga hea kokkuvõte tõusuteel olevast sentimendist, et neetud akadeemikuid-muidusööjaid hakkab liiga palju saama. Mainitud sentiment on vähemalt kohati tõusuteel ka akadeemikute-muidusööjate seas – nii et mingi koer peab siia kuhugi maetud olema. Ametiga inimesed on uus must.

    Vasta
  10. mil

    Kui sa kunagi nii ytled siis tuleb siia alla kommentaar,et mul on vaja yhed kõlarid korda teha!
    Kuid nunnu lugu, suudan suhestuda, sest loodan isegi midagi enda kohta yhel päeval öelda: otsingute aeg ja palju tööd nii endaga kui teistega.
    Pole siin midagi noorte tööpuudust: kui postkasti kaeda, isegi tutvusi pole.

    Vasta
  11. Anonymous

    Hei Mecha-Arks, a bit of friendly advice needed. Vajan suveks suvalist muretut ja vastupidavat rikšat, millega halbadel maateedel seilata ja kujutada ette, et kruisin Bangkoki punaste laternate rajoonis. Hetkel on sõelal RAV4 ja Satan Fe. Mõlemad manuaal ja hinnapiir võiks joosta kuskilt 6k kandist. Mis sa kummagist arvad? Milliseid mootoreid vaadata / mitte vaadata (ma neid kõige jõuetumaid pigem väldiks) jne. Hetkel on kaalukauss umbes selline, et Toyots on vähem kole ja hoiab hinda paremini, ei pea vast kohe Emexisse kärutama aga Satan Fe’d kiidetakse vastupidavuse osas samuti, lisaks sama nutsu eest rohkem varustust ja nimi – Satan Fe – maksab ikkagi ka midagi.

    CK

    Vasta
    • Argo Tuulik

      Spontaanselt ütleksin kohe, et võta RAV4. I’ve got no love for Hyundai.
      Eeldan, et peame silmas autosid kuskil ajavahemikus 2002-2008
      Jätame siis kõige lahjemad mootorid kõrvale ja vaatame 2.0 liitriseid bensukaid (RAV4 – 110 kw ja Santa – 83kw). Kuna ma usun, et sa ilmselt sõidad siiski peamiselt linnas, siis see 27 lisakilovatti on suur asi. Pealegi on RAV nii mõnegi kilo võrra kergem ja selle võrra ka erksam. Lisaks heidetakse Santale ette jube ebamäärast rooli .
      Naised teadsid saunas rääkida, et RAV on vilkam, teravam, sportlikum ja linnasõidul kindlasti nauditavam. Käitub kurvides paremini. Veidike tuleb see teravus jäigemast vedrustusest, mis omakorda tähendab raputavamat sõitu. RAV-il on ka veidi suurem välismüra. Santa Fe-ga oleks ehk Bangoki punaste laternate tänava poriloikudest hästi natukene kergem läbi saada, tal on parem ground clearance ja ride on pehmem.
      RAV4 juures on muidugi türbel see, et tal on taga trummelpidurid, aga kui sa mõtled seda vaid ühe suve sõiduriistana, ega pea neid kunagi ise vahetama, siis pole vast lugu. Praktilisuse koha pealt vaadates on muidugi Santa Fe-s sutsu rohkem ruumi ja RAV-il on totter küljele (valele poole) avanev tagaluuk.
      Kütusekulu, turvapatjade ja muu sellise kohta ei tea ma kahjuks midagi. Ilmselt on Santa Fe turvalisem, kuna neist kahest on ta rohkem pereauto.
      Igatahes minul endal poleks siin mingit küsimust, nende kahe vahel valides võtaksin kõhklematult RAV4 (jah, selle sama 2.0 bensumootoriga). It’s more of a drivers car. Ta on ka palju kenam, ilmselt tõesti hoiab ka hinda paremini ja minu meelest on vastupidavuse ja kestvuse maine pigem Toyotal kui Hyundail.
      Ning „Satan Fe“ badge’i lisaväärtusega on see jama, et kui see on kohe „hyundai“ badge’i kõrval, siis see lihtsalt ei toimi.
      Aa ja call me old fashioned, aga mulle meeldib see, et RAV-i varuratas ripub kenasti tagaluugi küljes. Minu meelest see just ongi cool.

      Arks

      PS. Muide sellise budget’i ja otsinguparameetritega hakkaksin mina juba Land Rover Freelander’ite poole vaatama.

      Vasta
    • Anonymous

      Aitäh ülevaate eest! Ma ise kaldun ka nendel samadel põhjustel RAV-poole. Saadana-rikša pidavat lisaks suuremates kogustes musta surma neelama, olenemata mootorist. Aga see Freelanderi mõte on tõsiselt huvitav. Miks sa täpsemalt seda soovitakisd? Antud isend – http://www.auto24.ee/used/1010414 – on parameetrite poolest kõige atraktiivsem aga sa pead vist silmas neid 82kW bemmi Common Rail dislasid? See Roveri enda 2.5 millegipärast väga suurt usaldust ei ärata. Ja kuidas juppide kättesaadavuse / kulu ja üldise vastupidavusega on?

      CK

      Vasta
    • Anonymous

      A ok, nüüd saan pihta. See sitt on täisraamil. Ei teadnudki, uskumatu lausa.

      CK

      Vasta
    • Argo Tuulik

      Tuhat vabandust! Ma olen nagu see vanaisa, kes on kiiktoolis sõjalugusid vestes oma looga juba ammu rappa sõitnud ja jääb äkki poole sõna pealt magama. „…Andrew was tall guy, both him and Lenin were tall guys…“. Just siis kui sa tahad kikivarvul minema hiilida, läheb lugu edasi.

      Igal juhul mehed taarapunkti ees teadsid rääkida, et Rover 75e 2,5 liitrine V-6 (128 kw) pidi tegelikult parem olema kui bemmi common rail dislad, ainult, et hirmjanune. Aga tead, ma soovitasin üldse seda Freelander’it natukene uisapäisa, kuna ma olen räme Land Rover’i pede. Ma kuulasin veidi maad ja ega kellelgi eriti midagi head nende Freelander’ite kohta öelda pole. It’s a fuck up of the Land Rover family. Ta on stilistiliselt hea valik ja pole tee kõrval heinamaal täiesti abitu, but that’s about it. Tihti esinevate rohkem ja vähem närvidele käivate riketega saaks katta terve lehekülje. Enamik tihendeid hakkavad varem või hiljem läbi laskma (jah, ka salongi omad), elekter kardab niiskust nagu tuld (katuseluuk ja tagaaken armastavad vahel iseenesest avaneda), kesklukk kaotab tihti pea ja ei lase sind sisse (mõnel juhul ka välja), suurem läbisõiduga masinatel hakkab nelikveo viskosidur kinni jääma ja see lööb üsna varsti hingekella ka tagumisele diferentsiaalile ja vahekastile. Ühesõnaga see Freelander on üks väike nunnu ja väga tragi sitanikerdis. Nii, et minu soovitus oleks tegelikult ikkagi RAV4 juurde jääda.

      Muide, kui sa otsustad RAV-i kasuks ja lähed masinat üle vaatama, siis katsu sättida see minek vihmasele päevale, siis on näha, kas katuseluugitihendid peavad vett, sest see on üks RAV-i levinud tüüpvigu.

      Arks

      Vasta
  12. Anonymous

    Gotta love ajaloorulett!

    Tore lugu, head poindid.

    Oskused on uhked päris asjad, mida saab ainult hästi sihitud järjepidevusega endale külge pookida ning siis juba soovi korral veel säravamaks poleerida. Vinge on vaadata, kuidas spetsialist hullu paneb aga kindlasti veel vingem on ise see spets olla.
    Kui sa valdad mingit ala suurepäraselt, oled sa justkui selle pisikese maailmakillu valitseja: siin tulemused alluvad sinu tahtele, sa tead selle maailma kõiki valemeid, everything makes sense to the very end.
    Ja selle lisaboonused on veel: Identiteet, kindlustunne, tunnustus!!
    Selline asi võib ju lausa õnnelikuks teha.

    Also – girls like boys with skillz.

    Vasta

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei näidata.