image
A. Tuulik

Vaadake, elus on tihtipeale nii, et mõnda seltskonda satub inimene, kes oma iseloomuomadustelt või vaimsetelt võimetelt sinna ei sobi. Kindlasti teavad paljud näiteks mõnda Mustamäe jõmmide seltskonda, kus on üks imelikult intelligentne tüüp. Sedasorti sell, kellele hoolimata oma karmist ja dressilisest ümbruskonnast meeldib näiteks lugeda, joonistada või savikujukesi voolida. Enamasti on sellistel tüüpidel kaks võimaliku tulevikumaatriksit. Esimene on see, et nad laksutavad liiga palju lõugu, arvavad liiga valesti ning „omad“ pöörduvad nende vastu ja asi lõppeb sellega, et näiteks Pühajärve Beach Party Bloodhound Gangi kontserdil löövad sõbrad tal hambad kurku ja ei suhtle temaga pärast seda enam eriti. Teine variant on see, et ta hakkab oma sõpradele vaikselt närvidele käima ning ta phase’itakse tasapisi välja. Nii käib see jõmmide puhul.

Minuga oli lugu hoopis teistmoodi. Umbes 15-aastaselt sattusin ma loomeinimeste ja boheemlaste seltskonda. Mu uued sõbrad olid inimesed, kellest peaaegu igal ühel oli mingi loominguline anne. Seal oli tulevasi kirjanike, muusikuid ja kunstnikke. Minul endal aga ühtegi sellist selgelt väljajoonistuvat talenti ei olnud. Jah, mulle öeldi vahel, et your’e a funny guy, you should write for Pikker, man, aga mul polnud ühtegi sellist konkreetset annet, mille kohta ma oleksin arvanud, et vot sellega hakkangi endale tulevikus leiba teenima. But that was allright. Bohode loomingulises seltskonnas olid tulevikumured kerged ununema ja ma arvasin alati, et eventually my own special talent will be unlocked ja sealt edasi on asi juba lihtne. Nõnda arvasin ma 16-aastaselt, praegu hakkab mu 27. sünnipäev vaikselt kätte jõudma and my special talent is yet to appear.

Kui ma vanemaks sain, tekkis mulle rinda mingi kummaline igatsus. Mingi imelik rahutus ja soov, mida oli tollal raske sõnadesse panna. Nüüd ma saan aru, et see oli igatsus mingi konkreetsema identiteedi järgi. Soov olla midagi enamat kui lihtsalt Arks – ilgelt lõbus sell. Tagantjärgi ma ei oskagi öelda, mida ma siis oleksin tol hetkel tahtnud olla. Arks – kirjutab „Pikrile“ följetone? Arks – kirjutas lühikese filosoofiateemalise raamatu, mis kõigile peaga näkku pani? Arks – hoidis 15 minutit vee all hinge kinni ja päästis põlevast majast 3 last? Arks – leiutas potentsiravimi, mis sul eluaeg kõva hoiab? Ma ei tea täpselt, aga ma tean, et ma tahtsin, et mu nime ees käiks mingi tiitel… ideaalis oleks see olnud satiiriline kirjanik, aga ma oleksin aktsepteerinud ka Arks – the venerable monk’i, Arks – the legend of Sherwood’i või Arks – the Butcher of Bressia’t. Ma tahtsin olla keegi konkreetne.

Kunagi, kui meie kemmerg Rännaku puiesteel kinni jooksis, pidime sellele probleemile kiire lahenduse leidma, kuna kempsus polnud enam võimalik käia. Ei jäänud muud üle, kui trossipoiss tellida. „Palju aastaid möödund juba sellest aast / kui veel olemas ei olnud meie maal / ronge, autosid, jalgrattaid, ega tehtud pikki matku / nagu tänapäeval kõikjal näha saab. / UHKE TROSSIPOISS SÕITIS KORD MAANTEEl / KÜLAST KÜLLA, LINNAST LINNA VIIS TA TEE / KÕIKJAL UUDISEID TÕI TROSSIPOISS KAUGELT / NÜÜD VAID MÖÖDUND AJAST MÄLESTUS ON SEE.“

Trossipoiss tuli kohale, puhas prole. Keskealine vuntsidega trossirets, punane „Next“. Mis istusin lummatult ja ahelsuitsetasin, vaadates, millise vilumuse ja graatsiaga see mees oma tööd tegi. Teate, miks näevad action-filmide tulevahetused nii kõvad välja? Sellepärast, et need tüübid ekraanil ei vusserda. Nad ei tulist ennast kogemata jalga, nad ei ürita tulistada relvast siis kui kaitseriiv on peal, nad ei unusta laadida ja nad ei hoia relva valepidi käes. Nad on professionaalid. Iga liigutus on täiuslikkuseni viilitud. Pide pessa, klikk! Kuul rauda, laks! Kukk vinna, plõks! Kirbule! Nätaki! Fakt: mingi asja profilt tegemine näeb rets välja. Ja tõesti, vaadake töötamas tõeliselt vilunud puuraidurit, laomeest, relvasepa või tohtrit. See näeb imeilus välja. Täiuslik teadlikkus oma liigutustest, imeline sihikindlus, kontsentratsioon: absoluutne; kehakontroll: täielik. Tahan öelda, et näha oma ala tõelist meistrit töötamas, on puhas nauding. Hüpnootiline värk.

Ühesõnaga sel hetkel, vaadates kuidas 700-eeku-tunnis-trossipoiss seitsmemeetrise vibrotrossiga meie sitamaja lahti pumpab, tabas mind tõeline valgustushetk. Oskused – Amet – Identiteet. Hakkasin mõistma, millest ma puudust olin tundnud. Järgnevate kuude jooksul, kui ma oma tulevase ameti peale mõtlesin ja peas erinevaid selleteemalisi scenario’sid läbi mängisin, jõudsid sellest nimistust läbi käia näiteks metsavaht, pornostaar, võõrleegionär, taskuvaras, uuriv ajakirjanik, kollane ajakirjanik, põhja-käinud-ajakirjanik, medschool drop out ja söekaevur.

Regulaarselt nagu grandfathers clock, käisin ma iga päev kella kahe paiku Robi või Luiksi juures kohvitassi taga neid tulevikuplaane arutamas. Õnneks oli neil rohkem aru peas kui mul ja nad aitasid mul sitemad plaani kohe välja pookida. Esimestena läksid muide võõrleegionär ja pornostaar. Mõistlikemate plaanide peale aga mühatati heakskiitvalt.

Paraku olin ma oma elus tol hetkel paigas, kus keskkooli lõpetamine on absoluutselt võimatu. Sa ei saa seal lihtsalt käidud. Liiga kürb on. Pärast mõningatest õhtukoolidest enne jõule välja kukkumist, lükkasin ma paberid sisse merekooli, kokakooli, aianduskooli ja polütehnikumi. Sain sisse ja läksin esimesel septembril sõbra juurde nintendot mängima. Run, Mario, run! Run like the wind!

Kuigi haridusredel tundus mulle tol hetkel ronimiseks liiga kipakas, hakkas mu alateadvuses vaikselt kujunema arusaam sellest, millega ma tahaksin tulevikus tegeleda. Vaadake, üks asi, mida te mõistma peate, on, et mu isa on kuldsete kätega mees. Absoluutne tehniline taip, kätteosavus + 18. Ta ehitas 13-aastasena mingitest veneaegsetest pesumasina juppidest raadio, millega kuulis Stockholmi raadiojaama ning sellise numbriketta, mikri ja kõlariga seadme, mille sai ühika taksofoni „outgoing calls“ juhtme külge ühendada ja tasuta ükskõik kuhu helistada. 10-aastasena põletas ta suurendusklaasiga puitlõuendile ideaalse koopia Tallinna Merekooli neljamastilisest õppepurjelaevast „Krusenstern“. Vaid aasta tagasi meisterdas ta mulle ja mu abikaasale sturdy, täispuidust voodi. It’ sturdy and great!

Mina jälle olen paraku selle koha peale eluaeg tema täielik vastand olnud. Pole nagu seda tehnilist taipu eriti antud ja käed on ka kobavõitu. Hakkad värvilistest paberitest emadepäeva kaarti tegema ja peagi on laud liimine, käärid paberikorvi kukkunud ja suur, koledasti välja lõigatud süda käe külge kleepunud. Dexterity 3.

Aga ilmselt on elus nii, et see, milles sa ise kõige sitem oled avaldab sulle kõige rohkem muljet. Mind hakkas tehnika huvitama. Alguses tundus mulle lihtsalt, et eriti butch on teada, kuidas röster, föön või neljasilindriline boksermootor töötavad. Butch selles mõttes, et oleks kihvt, kui iga täiskasvanud mees selliseid asju veidi mõistaks. See on elementaarne, nagu kaklemine või tantsimine. Sa pead neid veidi valdama.

Alguses hakkasin ma seda infot endale tuimalt pähe taguma. Samamoodi nagu ma punkarina üritasin „The Exploitedit“ endale meeldima panna. Iga päev kuulad tund aega ilma shuffle’ita endless repeat’i peal The Exploitedit. Ja mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda enam see mind lummas. Inseneritehnika, mitte The Exploited. See on vapustav. Kas te teate, milline inseneritehniline ime on näiteks vana ja roostetav 87. aasta Ford Sierra, mille te auto24.ee kaudu kolmesaja euro eest osta võite? Kas te teate, et selles on üle 6000 liikuva detaili, mis üksteisega täielikus harmoonias koos töötavad. Kas teadste, et temperatuur tema malmsilindrites tõuseb 2500 °C-ni ja rõhk 40 atmosfäärini? These are big numbers. Kas te kujutate ette, kui keeruline on valmistada ainuüksi selle masina magneesiumisulamist mootoriplokki? Kas te teate, kui mitmest erinevast termokeemiliselt töödeldud terases koosneb selle romu sisemus? Ja see on alles 24 aastat vana Sierra, mitte mõni tänapäeva premium-klassi auto.

Ühesõnaga, mul tekkis täielik vaimustus inimese parima sõbra, automobili vastu. Ma tõukasin paberid sisse autotehniku erialale. Esimesel septembril tõmbasin kummiga „kiisu“ lõua alla ja läksin kohale. Aktus oli liigutav. Räägiti ambitsioonidest, eestlusest ja tulevikust. Ma nutsin. Salaja.

Igatahes, nüüd olen ma õppinud autotehnikat juba pool aastat and i’m loving every moment of it.

That’s a lie. Ma ei armasta tegelikult kehalise kasvatuse tundides suspedes ümber staadioni joosta ja jalgpalli mängida, ma ei armasta kunstiajaloo tunnis pastakaga sfinksi joonistada ja mulle suisa ei meeldi bioloogia tunnis rakuehitust õppida. Mõni parema kujutlusvõimega inimene võib ju küsida, et kas pole rakus toimuv elutukse äärmiselt sarnane mootori töötaktiga, but I don’t see it. Kuna ma aga omandan oma tulevast ametit põhihariduse baasil, on need ebamugavused möödapääsmatud. Võibolla see ei peaks niimoodi olema? Võibolla trossi kõrvale muusika ajaloo õppimine ei tee sind tegelikult trossipoisiks, kes käib ooperis, vaid trossipoisiks, kel läks kaks aastat kauem kuni ta trossi wieldida sai? Sellest ehk järgmine kord. Mis aga eriala puudutab, siis that I’m really loving. Kahju, et ma selles hea ei ole

Ma ei ole selles ka halb, but I’m not exceptional as I was in my daydreams. Aga igatahes mul on siiralt selline tunne, et ma olen leidnud selle asja, millega ma päriselt tulevikus tegeleda tahan. Point, milleni ma lõppude lõpuks jõuda tahtsin, on, et tegelikult on inimese enesemääratlemise seisukohalt päris äge, kui tema nime ees on tiitel. Tuletõrjuja, poeet, timukas, piraat, kopamees, ämmaemand, ahvinimene, nukumeister, oraakel või tikkude õigekspanija – vahet pole! Äge on ju öelda, ma olen Mati, ma olen rokkar. Veel ägedam on öelda, ma olen Mati, ma olen kardsepp ja mulle meeldib rokk. Mõnus on ennast skilli kaudu identifitseerida.

Ootan juba pikisilmi päeva, kui saan öelda „Hei! I’m Arks the mechanic, who the fuck are you?“ või „Hei! I’m Mecha-Arks, I can fix that for you, good sir.“ Emba-kumba, vahet pole.

Igatahes, Amet – get one today!

Roger that Eagle 1

Arks out.