Tartu ja kelbas

Kirjutades Tartu sügavamast fenomenist tuleb seda kindlasti teha vähemalt pöörleva peaga. Kui elu on jõudnud jälle sellesse punkti, kus sa juba mitmendat kuud küsid endalt iga päev rohkem küsimusi, kui vastuseid oskad anda, lootes iga päev homsele (või esmaspäevale, kuigi kõik päevad on suht samasugused), mida kunagi ei näi tulevat, siis jõuab paratamatult tagasi vundamendi juurde. Sest mis vahet on ühesugustel päevadel JUST SIIN KOHAS?

  

Seda võib võtta ka kui iseenese lõbustamise viimast katset, aga madalamast madalame eriti ei kuku. Kui ma hakkan näiteks mõtlema esimestele kordadele kui ma Tartus käisin. Olin 14 vist. Igatahes üheksas klass oli see kindlasti, see kivistus mulle hästi meelde, sest üheksanda klassi lõpupeo pidasin ma enne lõpetamist Tartus juba ära. Me istusime neljakesti purjuspäi Sadamateatri ukse juures, koos umbes 52 aastase just vangist välja saanud mehe, mu interneti-sõbranna ja minust paar aastat vanema poisiga, kes mulle siis meeldis.  Tahtsin minna Olematute Bändide Festivalile ja olin mõned tunnid tagasi võtnud vastu otsuse juua esimest korda elus peeti. Õlut olin juba poistega metsas mitu korda joonud (millised seiklused). Ja see roosade juustega hästi tagasihoidlik poiss, kes mulle meeldis, arvas ka, et see on hea mõte. Olin elevil. Muidugi läksime pirogovile. Sel päeval ei olnud isegi ilus ilm, nagu need hommikud, kui me maakooli klassiõega esimesi kordi rongiga Tartu jõudsime. (Siis kandsime veel korralikke riideid, kuigi maal vaadati meid isegi nendega imelikult. Triibulised põlvikud, velvetseelikud, mantlid, kaltsukakleidid.) Mul oli vanasti kirjasõpru rohkem kui reaalseid sõpru ja see tuli mul alles hiljuti meelde. See selgitab ka mu enda jaoks paljut, aga eelkõige ka seda, miks ma Tartu sattusin, miks ma peeti hakkasin jooma ja veel rohkem vanematega tülitsesin. Lõppude lõpuks arvasid nad, et ma ei tohiks üldse Tartus käia, kui ma nii kuri tagasi jõudes olen. Ja ma jõudsin alati pohmaka ja tegemata koolitöödega jälle sinna samma kuradi uberikku, tusasus on minu meelest selles kontekstis siiamaani täiesti inimlik. Aga tuleb tõele au anda, et puberteedieas väikesed tüdrukud on suht ilge vaatepilt ja ma tean, et ma pole ainuke, kes ühest selle kõige ekstreemsemast vormist läbi on käinud. (See on siis, kui sa näed oma esimesel passipildil välja nagu laialiläinud meigiga 36aastane mitmendat nädalat tsüklis olev parm. Sul on ilmselgelt enesehinnaguprobleemid, mida sa ei tunnista, aga mässama peab - türa te mölisete, ma teen end veel rõvedamaks!)

Mitte miski ei seostunud mu pisikeses peas veel ülikooliga. Vähemalt alguses. Kui ma üheksanda klassi koos politsetrahvi ja fiaskodega lõpetamise päeval hakkama olin saanud, tuli keskkool koos uute kirjasõpradega, kellest nii mõnigi oli esmakursuslane Tartu Ülikoolis. Mul puudusid igasugused eelarvamused, see õppimise värk tundus isegi suht lahe, sest siis saab ju Päris asjadest rääkida. Algas periood, kus sai end kirjandustargutuste taustal kusagil ühikas veinist purju juua. Maaklassiõed jäid maale ja ma olin omapäi. Mingi moment ujusid kusagilt välja Ida punkarid. Rohkem oli kokkupuudet muidugi pärast keskkooli (juunis oli lõpetamine ja ma elasin juulis juba Tartus). Praegu meenutades tundub, et ma olen omamoodi legendidega pudelit jaganud. Ja siis selle ettenähtud kombel kusagil pimedas välja oksendanud. Aga võiks panustada asjaolule, et sealt ajast on pärit mu komme karjuda suvalises kohas, et ma olen Triin Tasuja ja mul on pohhui, ma teen mis tahan. Mis meenutab paratamatult legendaarseid (joodikuid) tüüpe nagu Erkki Hüva või Raul Velbaum ning ma ei oska, eriti veel praegust olukorda arvestades, võtta mingit seisukohta selle suhtes, kas see on tegelikult üldse eriti äge. See võib ka väga traagiline ja paha olla.

Kui ma lõpuks Tartu kolisin, siis oli päris päris päris oma elu. Tegin mingit lambikat ööselpassimise tööd, armusin sada korda ja kirjutasin luuletusi, avaldasin luuletusi ja mõnda aega oli päris kunn. Siis vahepeal kolisin mujale (draamat sai sajaga) ja siis kolisin tagasi, läksin ülikooli. Sest Tartusse tõmbas, midagi polnud teha. Vahepealsel ajal, kui maal olin, siis hääletasime suviläbi ikka Tartu, et viina juua ja suitsetada. See jätab küll sellise mulje, et Tartus muud ei tehtagi, aga see ära kulutatud TARTU VAIM ise on selline ning see pahelisem pool pole üldse väiksem kui akadeemiline targutamine. Ja kui ma nüüd selleni jõudsin, siis tasuks sellel teemal ka sotid selgeks rääkida.

Miks peaks keegi minema Tartu Ülikooli?

  

Okei, 10. klassis mul oli mental crisis ja ma üritasin kunstikooli sisse roomata. Kuna ma olen nüüd mitu korda veel koolidest kotti saanud, siis ma hakkan seda roomamiseks kutsuma, sest: sa valmistad end ette, sa võtad neid kuradi kursusi, sa harjutad, mõtled kõne valmis, MIKS sa sinna kuradi kooli tahad minna ja mingid härrad ja prouad arvavad ikka, et sa oled sitt. Olgu, ma olen sitt, võtan selle omaks. Aga kui nutsu on, saad pooltesse kohtadesse ikka sisse. Nagu näiteks Tartu Ülikooli. Kirjandust õppima. Mina tahtsin muidugi folkloristiks. Ja siis entoloogiks ja antropoloogiks. Võtsin kõiki aineid, mis vähegi huvitas, kohustuslikud lükkasin kuhugi hämarasse tulevikku, kus mul on kohusetunne ja küpsus tegelda asjadega, mis on tegelt igavad AGA mängivad tervikpildis tähtsat rolli. Meie kursusel oli mingi 100 inimest. Kujutad ette sadat kultuuriuurijat? Varem või hiljem peab ju keegi ikka aru saama, et tal on veits mõttetu õppida asja, mis on jumalast ebapraktiline. Mina sain aru. Ja ma tahaks teha soovituse kõigile, kes mõtlevad, et peaks tegema nagu ema tahab - võib küll näha hästi palju vaeva ja uskuda seda, mida sulle räägitakse, aga see ei garanteeri õnne. Ülikool ei ole ainuke väljavaade peale keskkooli lõppu, ülikoolis õpib liiga palju inimesi ja see kindlasti ei tee sind teistest paremaks inimeseks. Ma tean, et paljud peavad seda pühaks, aga minu meelest see nüüd nii püha ka ei ole. Ülikooli eeldus on natuke see, et sa usud, et raamatutes on kõik kirjas. Ja kui sulle meeldib laduda raamatutest labürinte ja end nendest välja lugeda, siis ma ei oska sulle paremat kohta kui ülikool üldse soovitadagi. Eriti Tartus - go and have fun! Mul pole siia ühtki viidet littida, nagu neile seal koolis õpetatakse ja kui mulle midagi meelde jääb, siis pigem kulub see pähe, kui et ma viitsiks näpuga ridu ajada, et tõestada kui kuradi sitaks kõva tarkur ma olen.

Seoses igasuguste akadeemiliste ponnistustega olen ma ju vahepeal ära unustanud, miks mulle siin meeldis. Ma hakkasin süsteemil laskma end üle võtta. Võib-olla pole liinil töötamine hoopiski nii hull kui olla inimtoode, mis jookseb mööda linti samamoodi nagu hernesupp?

Ja muideks kena kontrastsuse eelpool mainitu ja üldise tartukaifiga loob bättle ülikooli raamatukogu vs linnaraamatukogu. Esimeses on hästi palju inimesi, keda ma nägupidi tean ja hästi palju segadust ning ebamugavust selle ümber, kas öelda tere või mitte näiteks inimestele, kes on sulle arvustusi kirjutanud, kuigi te isiklikult tuttavad pole. Ja ma ei ole mingi kirjandusinimene, see on viimane asi, mida ma kunagi olnud olen, kuigi võib jääda vastupidine mulje. Ma isegi ei loe eriti raamatuid, kuidas saab niimoodi kirjandusinimene olla. Vanasti jah, oli rohkem vaja maailmast põgeneda, aga kui midagi ägedat toimub siis ma ei jää koju raamatut lugema ometigi! Viimane kord kui ma sinna R-kioskisse suitsu läksin ostma pidin seda kohe kahetsema ka, sest ma ei oska oma kohmetustunnetega üldiselt mitte midagi peale hakata (eriti kui mul eelnevalt veel ka mingitel müstilistel asjaoludel on halb tuju). See koht ka rõhub väga tugevalt oma sessiauraga, mida on eriti lihtne mõista, kui sa seal ise sessi ajal õppinud oled. Kohe kui sisse jõuad tuleb saja-aastaste raamatute antiigipahmakas näkku ning sellega seoses ka esimesed pingutused Iliase lugemisest. (See on natuke nagu tahaks märatsema hakata ja karjuda "traaa nahhui miks ma peaannnn"aga siis tuleb jälle meelde, et võiks ise  rohkem tahta asjadest aru saada.) Ja kogu aeg peab hästi vait olema. Mul on olnud momente, mil olen end jummala kuhugi sisse lugenud ja ära unustanud, et ümberringi on tõsiste nägudega tudengid, kes kõik tahavad korralikult keskenduda, samas kui ise tahaks täie pasaga naerma hakata. Samas kui sa seal terve päeva vastu pead siis on ilgem tudengi tunne peal küll.

  

Linnaraamatukogu on seevastu täiesti teine maailm. Seal ei ole uksest sisse astudes kohe nii kõva arhailise raamatu lõhna. Seal ees võib tõenäoliselt leida mõnd tüüpi suitsu või raha kerjamas, ajalehtede osakonnas võib rahulikult loenguid skippida ja nii muuseas sattuda  mõne laheda luuletuse peale. Viimasel korrusel toimuvad jutustamistunnid, kus mõni asjalikum tüüp räägib värgist, mis kutsub esile rahvadiskusioonid, mis avavad selle linna potentsiaali palju ilmekamalt. Sõna võtavad vanad hipid, keskealised kilepüksidega tüübid ja kohalikud veendunult alternatiivse eluvaatega veidrikud (c'm on, ekstreemtaimetoitlus ilma piima ja munata - wtf?!). Seal on tekkinud selliseid momente, kus tahaks lihtsalt plaksutama hakata, täiesti usutavat kelbast kütab peale!

Tartu on väga kahepooluseline, nagu võite eelpooltoodud väga subjektiivsetest läbielamistest järeldada. Üks on lahe, teine on nõme - see on kuradi ying ja yang. Mingil etapil on punkaritega joomine lahe, aga väga kaua ei jõua. Mõni tüüp jääbki sinna mätta peale oma Hendrixist soiguma ja lõpuks tahaks teda juba lüüa, kui ta veel mõnest eriti küttest instrumentaalist räägib. Aga mis on Tartus põhiline ja mis paneb temast kinni hoidma, on karakterid, keda oleks ilmselt raske mujalt leida:

  

  

Ja siinkohal oleks paslik ära seletada kelpa mõiste. Ma pole veel jälile jõudnud, kuhumaani sellise kultuurinähtuse teadvustamine geograafiliselt jõudnud on, aga ma olen kuulnud, et seda on külvatud juba ka Rakvere lähedusse, ent seda ainult tänu meie misjonitöö  läbi. Kelpa fenomeni teadvustamine ja arendamise protsess sai alguse jällegi legendaarsest Narva mnt 89 ühikast. See hoone iseenesest on juba kelpa sisu reetev, sest paneb sind arusaamatusest käsi laiutama: kuidas sellise arhitektuuripeletise olemasolu ikka veel võimalik on?

Kõige inimlikumat seost kelpaga saavutate just siis, ku mõtlete neile hommikutele/päevadele, mis on teist eelneva õhtu sündmuste tõttu elumahlad välja imenud. Üldiselt pole vahet, mis aastaajaga on tegu, ikkagi vajate päikseprille, et see maailm nii jõhkralt teilt peale kõige muu ka silmanägemist ära ei võtaks. Mul ei tule selliseid päevi enam tihti ette, aga kiiritus on mu nii tundlikuks muutnud, et kuhugi pikemalt ilma päikseprillideta minna tundub enesepiinamisena. Tihti tuleb ette ka pilvisust, kuivavat keelt ja ära hooratud meiki. Seega eeldused mitte millegi paika elamiseks on nende teguritega loodud.

Esimesed tundemärgid kelpast (täiesti teadvustamatud muidugi) tulevad välja peaaegu küpseks saanud inimese purjusoleku kulminatsioonkäitumisel. No see on see koht, kus öeldakse meri põlvini. Näiteks: kakerdad Tartu kesklinnas ja jõudes ülikooli peahoone ette hakkad oma just eksmatrikuleeritud peaga eriti tähtsalt ja eriti kõva häälega midagi jaurama. Hommikul sa ei mäleta, millest rääkisid, kuigi see oli niikuinii rohkem autoritaarset kõnet meenutav seosetu pask, aga see väljendas ikkagi väga otseselt hingepiinavalt teravaid emotsioone. Üldiselt panevad inimesed selle mahakantud aja varna, kui nad on end lõdvaks lasknud ja pohmakapäevi pidanud. Keegi ei tule ealeski selle peale, et see on omamoodi elustiil ka siis, kui sa just tsüklis ei ole. Pohmakas on aegade algusest midagi vabastavat olnud - see on omamoodi reaalsuse ja ebareaalsuse piir, mida kõik inimesed endale lubada tohivad. Ja toonitatult mõtlen ma selle all inimesi, kes peavad narkootikume jumala patuks. Kelpamine annab neile selle mahavisatud aja näol võimaluse nii öelda seosetut sitta toota. Mõtle näiteks teisel päeval joomise peale - see kammib palju rohkem!

Joomine on siiski ainult kõige lihtsam analoog, millega selgitada kelbast kui sellist. Kelpa ääremaad puutuvad kokku piiriküsimustega piirisituatsioonides - kuidas säilitada seda vabadusetunnet ilma teadvust teisendavate aineteta? MIS ON teadvust mitte teisendavad ained? Missugune tegevus on teadvust MITTE TEISENDAV? See on kogu ellusuhtumise küsimustest. Profesionaalselt sel teemal tasuks edasi rääkida muidugi alles mõne nädala/kuu/aasta pärast, sest mu õppimisvõime on äraspidine, kuna ma tegelen esmajärjekorras välistamisega läbi kogemuse. Ent mõnest sädemest selles linnas mõned aastad tagasi, on saanud omaette kollektiivselt tunnetatud kultuuriline katusealune. Mida sul vastu on panna?

Irreaalsuse partisanid lahinguks valmistumas