Wednesday, March 14, 2012

Minu tädi Ellen 2

Ellen kaminarõdul oma 70ndal sünnipäeval
Sel ajal, kui mina väike olin, olid Ellenil pikad juuksed. Lõika need narakad ometi maha, rääkis mu ema talle alatihti. Ta kandis neid krunnis, sellise huvitava abivahendiga nagu jämedast valge isoleeriga traadist meisterdatud krunnihoidja ja et krunn vägevam paistaks oli ta sinna peale ehitanud oma väljakammitud juustest padja mis oli suka sisse õmmeldud. See nägi välja selline:
Juuksed keerati ümber padja ja otsad pisteti kahe traadi vahele ja kinnitati juuksenõeladega.

Hiljem ta siiski lõikas oma pikad juuksed maha, need oli tumepruunid, veidi lokkis, karmid, paksud ja hallisegused. Ta lõikas neid alati ise. Linnas käis ta umbes paar korda aastas ja siis ta võttis selleks takso. Ükskõik kui vaene ta oli, ta ei närutanud kunagi. Kotlette osteti 10, jäätis osteti suur.
Ma sain selle suure poolekilose üksi nahka panna. Kui ta linna läks, pani ta selga kas roosa kripleenkostüümi, või lumivalge hõbeniitidega kostüümi, sellesama, mille ülejääkidest ma omale hiljem napid bikiinid õmbelsin.

Üldiselt ei käinud ta mujal kui mäe peal poes. Aga kui ta tervem oli , siis ta pidi ikkagi kord kuus linna oma palga järgi minema, seega kaks korda aastas tuli millalgi hiljem ja ma olen kindel et oli aastaid, kus ta ei käinud linnas kordagi.

Et  haigus on halvemaks läinud, saigi sellest aru, et ta ei läinud raha järgi. Üks Mihhailovi nimeline mees Perioodika kirjastusest helistas siis emale Paidesse ja ütles et Elleniga on vist lood jälle niimoodi, pole palga järgi tulnud. Siis me pidime Tallinnasse sõita ja uurima, kuis asjad on. Kui olid halvasti, tuli kutsuda brigaad, kes tädi haiglasse toimetaks. Ennast me pidime hoolega peitma kuskil kuurinurga taga sel ajal, sest muidu oleks suhted olnud krõška. Muidugi ta aimas, kes tema haiglasseviimisi organiseeris aga küllap ta tahtis selle peale mitte mõelda.
Haigaltrett kestis tavaliselt 2 kuud, mu meelest tema raviarst on siiani tegev, sestap jätan nime mainimata. Oli selline võimukas juudi soost naisterahvas. Pikapeale tegid rohud oma töö ja ta lasti koju. Aga Ellenil olid ju loomad! Ema pidi neid talitamas käima Paidest Tallinnasse.

Mõnda aega võttis ta kodus oma rohte edasi, siis aga jäi  see asi soiku ja kõik algas otsast peale. Haiglasse tuli teda sokutada 1-2 korda aastas. Seda muidugi seni, kui ei olnud veel õndsat Eesti Vabariiki. Siin on iga inimese tervis tema eraasi, kedagi sunniviisiliselt ei hospitaliseerita ja piirid selle vahel, kas inimene on endale või teistele ohtlik, olid ja on väga hämarad. Niisiis veetis ta oma elu viimased kümmekond aastat sünges raskemeelsuses, lävides inimestega järjest vähem,  suheldes ainult äärmiselt sarkastilise, vaikivatest pausidest kantud  ja vihjetest kubiseval viisil. Tegi käsitööd, pimedas, küünlavalgel, pärast seda kui majast oli võetud elekter ja vesi, sättis ta oma elamise alla köögi kõrvale pisukesse tuppa, mille aken avanes kaminarõdule, mis oli juba iseenesestki hämar koht aga mitte küllalt hämar Elleni jaoks, ta kleepis akna musta prügikotiga üle, nii et mitte üks valgusekiir tuppa ei pääsenud. Seal toas oli tal voodi, väike madal laud ja kapp, rohkem sinna asju sisse ei läinud ka, omal ajal oli see tuba sauna eesruumiks mõeldud.
Kesküttesüsteem oli juba ammugi otsad andnud, kogu maja oli aastaid külm ja kütmata, pliiti küttis ta katlast ülejäänud kivisöega ja kõrvetas sellega ka pliidi lõhki, see oli kuidagimoodi mingite plekkidega seest paigatud. Vett sulatas lumeveest, suvel võttis mingist eriti kahtlasest kaevust õues ja keetis läbi, küünlaid tegi ise vanadest juppidest aga eks ta pidi neid ikka ostma ka. Ei kurtnud kunagi.

See on minu rott, kes Meriväljal hoiukodus oli ja köögikapp iludega
Mõned aastad enne surma sai ta üüratu summa raha maademüügist, selle raha eest ta oma võlgu maha ei maksnud vaid ostis palju sulgpalle, nugade-kahvlite komplekte kohvrites ja muid imelikke asju mida Selecti kataloogis müüakse. Sulgpallid jäid mulle kõige eredamalt meelde. Tal oli tujusõrmus  ja Peeter Esimese munad ja  pinu lappidest  nahkjopesid, üks hiigelsuur läks hiljem Reedikule, ühte vähe väiksemat kannab mu ema siiamaani, lapivesti kandis Ellen ise truult ja  mitmesuguses suuruses kotte samast ooperist oli ka hulgem. Enamasti olid kõik asjad alles oma tsellofaanpakendites, käterätikud ja imelikud siidised ersatslinikud ja veidrad plastmassist baroksete kaunistusetga karbid. Siis ta oli kuskilt saanud suure purgi läbipaistvat säilitusainet ja valas seda oma moosidele peale, et need veel rohkem säiliks. Sulgpallid, millest ma üle ega ümber ei saa, olid sahvririiulil,  40-50 tükki.
Ta oli oma rahaga hoidlikult ümber käinud , niiet pärijad said enamuse kenasti omale.

Ellen oli taaskasutuse meister. Ta mitte ainult ei kogunud kõike, plekkpurkide splinte, niidiotsi, suitsupakkide hõbepabereid, piimapakke, imeliku kujuga juurikaid, karpe, topse, rannast merepuitu,  vaid ka kasutas neid igasuguste asjade meisterdamisel. Niidiotsad läksid padjasisudeks, kõik oma tikkimislõngad oli ta millestki harutanud ja värvinud, riidelappidest tegi ta aplikatsioonitehnikas vaipu, patju, riideid. Kampsunid olid  tehtud harutatud lõngadest, mida ta oli ise  värvinud ja vokiga kokku korrutanud, üks lõng koosnes mitmest eri toonis niidist ja ta kudumid olid tõelised meistriteosed kus värvidel olid peened üleminekud, alati olid kuskil ka mingid tikandid. Katkised asjad parandati pealetikitud lilledega , läbikulunud küünarnukkidele heegeldati paigad peale.
Riietuse suhtes ei andnud ta kunagi elule alla, kuigi ta elas üksi, kuskil ei käinud, olid ta ihukatted alati maitsekalt valitud, sageli vahetas ta mitu korda päevas neid, katlakütmiseks või muudeks mustadeks töödeks olid omad riided, aias töötamiseks omad, poodiminekuks omad. Hilisemal ajal kandis ta enamasti isetehtud retuuse, millel olid põõnad talla all, neid oli tal mitmeid ja mitmeid paare, helebeežidest ja valgetest kuni mustadeni. Riided olid alati pressitud. Liiga kuivaks kuivanud pesu keerati niiske voodilina sisse rulli ja pressiti siis hoolikalt ja pandi korralikult puu peale.

Kõik kes on viitsinud selle pika jutu läbi lugeda, mõtlevad, miks ma ei räägi Smuulist. Sellest kõige tähtsamast? Ma ei tea temast palju ja minu jaoks ei ole see ka eriliselt tähtis aga Elleni jaoks oli. Juhaniga seostub mulle kõige rohkem üks tass, mille peal oli lilla rott, roheline kass ja  ahv. Ahv Varvara tass oli selle nimi, sest Juhanil oli olnud Aafrika reisil laevas Varvara-nimeline ahv. Ma jõin selle tassi seest kakaod. Kui tass katki läks oli kahju hirmus suur ja tükid hoiti alles. Muidugi oli õhk Juhanist paks, teda oli igal pool, seintel piltide peal, raamaturiiulites, surimask  ja surikäsi olid kabinetis, ta oli inimeste juttudes ja vihjetes. Koolis rääkis üks klassiõde mulle, et ta ema oli kuulnud kuidas Juhan oli Ellenit palunud - kingi mulle laps! See olevat olnud, kui Ellen veel Endla tänava korteris elas ja Juhan tal külas käis. Kas oli suurem lament või kostsid seinad erakordselt hästi läbi - ma ei tea, kus on tõde, tean ainult väikesi katkeid ja jutujuppe ja mu peas on nad kõik segamini.

J.Smuul, Treumanni maal
Üldjoontes nägi lugu välja vist nii. Koolipõlves Smuulile luuletusi saatnuna jäid nad kirjavahetusse ja harvadesse kokkusaamistesse pikema perioodi vältel. Koos hakkasid elama umbes kui Ellen oli 34 aastat vana. Millised mehed, suhted ja asjad sinna vahepeale võivad mahtuda, sellest ei ole mul aimugi. Elleni jaoks oli ainult üks mees, keda ta tunnistas, ja see oli Juhan. Vaarandi oli  Smuulist tsirka 11 aastat vanem ja Ellen 11 aastat noorem, ma ei hakka isegi kontrollima seda. Igasugustes ringkondades pannakse Ellenile vist pahaks et ta ei ohjanud Juhani napsulembust vaid tinutas rõõmsalt koos temaga. Maja ostsid nad  Edgar Tõnuristi käest ja kirjutasid Elleni nimele, sest kahte maja ei tohtinud isegi Lenini preemia laureaat omada. Kuristiku tänava maja sai muidugi Debora ja Volga-auto kah. Ja autoritasusid ei saanud Ellen, talle jäi ainult see maja. Ja ta pidas selles vapralt vastu, küll keelitati teda müümisele aga tema väitis et sinna tuleb kunagi Smuuli muuseum ja käis oma kannatuste rada edasi. Maja ehitamise aegu olevat nad oma ehitusmehi konjakiga jootnud ja kõik asjad olevat tehtud ligadi-logadi, kord olevat isegi parektt maha põlenud ja ehitus jäi pooleli ka. Pärast Juhani surma oli Ellenil kõrgelt kukkumine. Ilmselt hakkas ta veel hullemini jooma, kuni ema ta viinaravile viis. Minu teada püsis ta pääle seda terve elu kaine. Aga alkoholism kanaliseerus skisofreeniasse.

Luulu tuum oli lühidalt järgmine: peale sõda olevat meie talus ennast varjanud kaks natsikurjategijat Laak ja Gerretz. Ellen olevat nad ära tundnud. Sestpeale oli ta lakkamatute jälituste, mõrvakatsete ja pealtkuulamiste objekt. Iga oma elujuhtumi paigutas ta kuidagi sellesse skeemi. Küll olevat taga külavahel juhtunud kahtlane jalgrattaõnnetus, need paar autoavariid mis tal olid, läksid sinna samma alla, ta näitas mulle veel mõlki oma president Kekkose kingitud kuldkäevõrul, mis avariis olla tekkinud. Kui ta tahtis mulle midagi tähtsat rääkida, läksime rõdule, sest maja olevat täis pealtkuulamis ja vaatamisseadmeid. Telefonitoru otsas käis puudrikarbi kaas, teleka ees oli linik.
Aegaajalt kahtlustas ta, et ta toit on mürgitatud ja ei söönud pikki aegu suurt midagi. Telesaadetes edastati talle ja isiklikult talle mõeldud šifreeritud sõnumeid, kui talle mõni ajaleht kätte sattus, luges ta sealtki välja igasuguseid vihjeid. Ta oli kommunist aga selline kommunist, kes teadis, et riik on kallutatud, et asjad ei liigu õiges suunas, et kõike liigutab ja kõiki niite sõlmib kokku kellegi nähtamatu salaplaan. Ta kirjutas selle kohta pikki ettekandeid ja saatis neid igale poole, keskkomiteeni välja.

Seda haigust on väga raske kirjeldada, see oli ühtepidi äärmiselt ühetaoline ja teisalt jälle tohutult variatiivne. Martin mäletab, et ta kogus seda nahka, mis ta käte pealt koorus ühte suurde hunnikusse, see oli kõik kiirtega kiiritamisest. Hääletoon oli see, mis andis märku, et asi hakkab kehvaks minema. Hääl  läks väga madalaks ja jutt järjest suurematest pausidest kantuks. Olid pikad vaikimised kus ta vaatas enese sisse ja ootamatult võis  esineda väga äkilise ja ägedalt esitatud mõttekäiguga. Kõndimine muutus hiilivaks. Peaaegu mitte midagi ei julgenud siis enam talle ütelda, sest kõigest, absoluutselt kõigest võis ta leida midagi pahaendelist. Ei olnud asju, mis ei oleks olnud kahtlased. Päeva tipphetk oli uudiste kuulamine, neid ta kuulas alati väga pingsalt oma tugitoolis sügavalt ettepoole kookus, suits suunurgas, siis ei tohtinud keegi midagi öelda, Ellen ütles kohe väga kurjalt: kuss!

Luiks sööb vorstivõileiba köögis
Juhani surm oli muidugi mõrv, missorti või kuidas, see minu lapsearuni ei jõudnud. Ei sallinud ta neid filme, mis Smuuli ainetel tehtud oli, ei sallinud üldiselt mitte midagi. Aga kui tal oli paranemise periood, siis ajuti ta isegi tunnistas, et osad tema mõtted on vildakad. Praegu ma mõtlen, et ega selline skisofreeniline maailmanägemine ei olegi otseselt viltusem või ebaõigem kui mõnda muud sorti elutunnetus aga kindlasti väga raske kanda. Piinavalt raske. Ega ta ju peale minu ja ema kellegagi tegelikult ei lävinud, naabritega kuigivõrd, kõik ju teadsid, kuidas asjad on ja Ellen ise oli täielik misantroop. Mida suuremaks ma kasvasin, seda vähem sallis ta mindki, eriti vähe sallis ta mu mehi ja tal oli selles suhtes tuline õigus. Aga Martinit ta armastas. Võib-olla sama palju kui mind väikesena, võib-olla rohkemgi. Lapsed ei olnud kurjuse tööriistad...Lõpuks oligi nii, et mina olin liiga kinni oma elu elamisega, Meriväljal käisin harva, istusin pool tunnikest köögilavatsi peal, Ellen näitas mulle, mis vaipu ta vahepeal on tikkinud, kui ta oli helgemas tujus, halvemas tujus olles pidi lihtsalt taluma umbset, kurja vaikust. Tassi kohvi ta ikka pakkus, kohv oli alati pliidil ja ma arvan, seda kannu ei pestud kunagi, seal sees oli seintel sentimeetri paksune karvane ja rasvane kohvisade. Aga Martin käis ta juures sagedamini ja pärast Elleni surma leidsin ma majast mitmeid kirjakesi, mis ta oli igaks juhuks jätnud - Martin, olen mäe peal poes või läksin Piritale või Miiduranda.

Elleni aed oli omaette vaatamisväärsus. Mul on meelest läinud, kui mitut eri sorti puid-põõsaid seal kasvas, vast midagi seitsmekümnega? Ukseni viiva tee ääres oli kuldvihm ja tumeroosa viirpuu ja ilus pehme nulg, minu toa akna all kasvas suur, vana tammepuu. Tuba oli selletõttu natuke pime aga ei ole midagi ilusamat kui tammeokste sahisemine akna taga, tuulega nad kopsisid vastu plekk-katust. Keldrikatuse peale oli ennast laiali laotanud vana kumer jalakas, selle alla me matsime mu koera, maja taga oli kuusehekk, siis oli garaažitee ääres suur vana kastan ja üks hästi suur, alati käbisid täis ebatsuuga. Kollaste ja lillade ploomidega ploomipuud olid ja siis see jube alõtšaploom ja arooniapõõsas ja punased sõstrad ja tikrid ja mõned vanad õunapuud mis eriti hästi ei kandnud aga maja ääres, niiet oksad ulatusid rõdule oli valge klaar, see oli hea magus. Mitut sorti elupuid, sabiina kadakaid, mägimände, erinevaid jugapuid, kaski, noh, see oli üks ilus aed. Ja igal pool aiaservades kasvas igihali oma siniste õitega. Piibelehed olid varjulistes kohtades ja muru sees margareetad.
ja niidab muru juba moodsa niidukiga
Suur bassein oli, vesiroosid panid pardid nahka aga hundinuiad jäid ja isegi mingid kalad elasid seal, ma ei tea küll kuidas see võimalik on.

Küll me kraapisime seal aias, varasematel aastatel Ellen ise ei viitsinud seal midagi teha, ema käis niitmas, kevadel riisusime lehti ja kandsime neid vana suure voodilinaga lõkkesse. Muru oli selline samblapõhjaline, ükskord taheti tema aias teha mingeid miss Marple filmi võtteid, ilus inglise muru olla aga Ellen muidugi ei lubanud. Hiljem talle hakkas meeldima aias nokitseda ja siis kui vaesus oli juba väga suur, siis ta tegi omale naadisuppi munaga, väga maitsev! Kasvatas natuke maasikaid, rohis natuke kiviktaimlat aga ega talle muru niita küll ei meeldinud. Vahetult enne surma ostis alles korraliku muruniitja, enne käis kõik vikatiga.

Kui maja maha müüdi, mis on nii hirmus lugu, et seda ma siin ei jutusta, siis ma ei käinud aastaid seda kohta vaatamas. Kuni ma ükskord google mapsist vaatasin Kesktee 13 ja nägin et seal oleks nagu mingi imelik suur hall nelinurk. Ja sõitsin vaatama. Kes iganes seda ei ostnud või kellele see vahepeal edasi pole müüdud, aed on hävitatud, maja maha lammutatud ja sinna on ehitatud terve krundi suurune betoonkuubik, tundus siis väga pooleli seisus kui mina seda nägin.

Ma ei lähe sinna rohkem mitte kunagi.

Fotod on teinud Ellen ise oma ausa kataloogist ostetud seebikarbiga, seal peal kus tema on, selle plõksu tegi äkki Luiks.

19 comments:

  1. Replies
    1. Kui mu teksti kohta nagunii keegi midagi ei ütle siis võiks vähemalt mitte anonüümsed olla need kes ütlevad:= Ausalt öelda oleks natuke sõimu parem kui üldse mitte midagi.

      Delete
  2. ok. biutiful ütlesin mina. kuidagi väga põhilised olukorrad on elu välja mänginud ja hea, kui need on kirja pandud ja jagatud.

    ReplyDelete
  3. Kordan, selliste lugude juures noogutatakse mõtlikult ja vaadatakse pärast pikalt kaugusesse.
    Ma tõmbasin isegi kardina eest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga autor tahab tagasisidet, et oleks enesekindlust ka kolmas osa kirjutada, luban , see ei tule ülehomme vaid kunagi hiljem.

      Delete
    2. Saagu see enesekindlus olema!

      Kodulugu, lokaalne pärimus, esivanemate tundmine - see on kõige alus, ütles Dostokas ja ma kirjutan sellele kahe käega alla.

      Ja selliseid lugusid on alati huvitav lugeda

      Delete
  4. pauer ja gloori. kui võim oli rahva käes, siis kelle käes see oli? ja mis hinnaga? mingis mõttes on see siin ju ka võimu telgitaguste mikroajalugu. eelmise võimu järeltuhud, ädal. smuul, tõnurist, lenini preemia, kaks maja. humanitaaria oli labasest võimust seestunud, paljud kõrvetas see läbi, ehkki see oli rahva võim, sotsialism, seega justkui üllam, parem kui mingi teine võim. eriti mürgiseks osutus see kokteil näib et eestis, sest lisandus reeturluse, rahvuse huku wagnerlik paranoiline alatoon, aga vt ka vaarandi vaalade elust. atlased lahkusid silmapiiri taha, häda patuoinastele, neile kes neid siia asendama pidid jääma. ja meenutama.

    ReplyDelete
  5. muarust ka tõesti väga hea lugu, tahaks kuidagi põhimõtteliselt takka kiita (ju kiidangi). ja öelda, et järje ootamiseks on kannatust ka.

    ReplyDelete
  6. https://fbcdn-sphotos-a.akamaihd.net/hphotos-ak-ash4/420028_313908022007062_100001635990581_855722_2086472404_n.jpg
    vasakul

    ReplyDelete
  7. no ta oli kahe tee ristil. kesktee 13 on LR taga, see ikka peateem

    ReplyDelete
  8. P%ris 6udne lugu yhest sovjetiohvrist. Kes yhtepidi oli priviligeeritud proua, teistpidi aga alandatu ja supervaene, sellest ka skisofreenia. Uhke ja hea t%di, ilmselt. Ja need 50 sulgpalli...
    Ikkagi - see k6ik on l6pmata 6udne.

    ReplyDelete
  9. Minu arvamine on, et õudne ei sõltu ei ajast ega inimesest, viad see lihtsalt juhtub mõnega. Mul poleks endal kunagi tulnud pähe nimetada ellenit sovietiohvriks, sest keegi meist ei tea, kas ta oleks olnud õnnelikum kui tal oleks olnud tavaline mees ja paar last ja muud seesugused mured mis sinna juurde käivad. Suur, kõva, murdumatu sitkus oleks temas olnud ikka, igal ajal aga võib-olla oleks ta sellega teistest üle sõitnud. Kohe kindlasti oleks sõitnud.

    muudl.

    ReplyDelete
  10. Kyllap T%di Ellen oli igati ere ja armas isiksus. Mulle aga meenuvad sellel foonil kymned ja kymned erinevad t%di Luuled, Maiud, Viivid, kelle minekuaeg on just praegu, kes k6ik samuti olid v%ga toredad , aga kuidagi v%ga aher ja troostitu tundub nende saatus - nagu 70-date polyesterm%%bel mahalammutamisele m%%ratud suvilas, nagu vana Moskvitsh 6ism%e paneelikate vahel, nagu....
    6nnelikud on need t%did kellel j%reltulevate p6lvedega loovuslik ja arengutele avatud kontakt - enamik tolle ajastu t%didest olid juba ysna varakult endid sellest v6imalusest oma ahtrasse, sovjetihirmudest ja pisikestest ahvatlustest ymbritsetud maailma %ra isoleerinud. Inimlikku soojust neis aga jagus, m%letagem seda, tore et sa oma kirjutisega seda teemat avasid, armas Mudlum. Muidu tunduks k6ik nendega seonduv nii troostitult kaduvikuline.
    r.

    ReplyDelete
  11. See tundub nagu unenägu. Ja teisalt paratamatu hirm, millega ma end tulevikus ainukese variandina praegu seostada oskan. Teadmine sellistest eludest hullult puudutab.

    ReplyDelete
  12. http://et.wikipedia.org/wiki/Sulgpall

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mõne asja kohta on ootamatult mahukat informatsiooni

      Delete