Saturday, March 31, 2012

Minu tädi Ellen 3

Väljas on kena kevade ja tundub et Elleni-jutu jaoks oleks vaja natuke süngemat ilma. Head lugejad, rõõmustage, see saab olema viimane. Fotosid siia juurde ei tule üldse, kunagi kui aeg on juurdepääsu piltidega pappkastidele taastanud, võib-olla teen eraldi retrospektiivi. On pilte, mille olemasolu on kõhedusttekitav. Mul on Elleni haiglas tehtud fotod, tal oli aparaat kaasas ja ta pildistas oma kõrvalvoodi vanameest ja palus teha endast pilti, kui ta oli intensiivis, voolikud ümber väänlemas. Ma ei tea mis nendega teha, ära visata või põletada ma vana ebauskliku kombe järgi pilte ei suuda, aga mingit hirmsat surmalõhna ajavad nad välja küll.

Seitsmekümneda sünnipäeva pidas Ellen oma kaminarõdul, samasel kenal kevadel nagu praegunegi. Augustikuus aga helistas mulle, et ma tuleksin teda vaatama, tal olevat halb olla. Käisime seal mitu päeva jutti, Martiniga nad ostsid Piritalt talle mobiiltelefoni, et saaks kiiresti ühendust võtta. Kiirabi ei tahtnud tulla, hirmus kuri mammi oli, kes käskis perearsti juurde minna ja küsis mis siis viga on. Ega ei olnudki muud suuremat viga kui kahe nädala pärast tuli surm.

Talle meeldis haiglas. Andis oma suitsupakid mulle ära, ütles et ta enam ei taha. Palatis oli soe ja valge, midagi ei pidanud enam tegema. Sanitarid viisid sooja duši alla. Ema oli mul siis juba Muhusse elama kolinud, mina olin ainuke linnas, käisin vaatamas teda haiglas üle paari päeva koos väikese tütrega ja neil päevil, kus haiglas ei käinud, käisin Meriväljal kassi söötmas. Kassi lubas ema endale võtta, aga üks praktilisema meelega sugulane sidus talle telliskivi kõhu alla ja viskas tiiki. Päris keeruline kombo töö ja lasteaia kõrvalt ja veel tühja visatud vaev, ma olin raevus selle kassi pärast!  Korra sõitsid õed maalt kohale, teate küll neid piinlikke hetki haigevoodi ümber, keegi ei oska õieti millestki rääkida ega midagi teha, kuni Ellen ütles, et hakake nüüd õige minema. Ja muidugi seda ka, et kas asi on siis nii halb, et pidi kohale tulema? Ega ta ei tahtnud surra. Seda mõtet tal ei olnud. Me lahkamist ei palunud, oli teada et ta on üle kere vähki täis ja kelle asi see on, kust see kõik täpselt algas.

Pärast surma seisis maja kaks aastat tühi, tuhaurn oli all raamaturiiulis, lõpuks see ikka maeti Muhu surnuaiale, kus meie plats on, kuigi Ellen tahtis Juhani juurde. Tuha oleks ju saanud sinna panna. Tal oli ka kamorkakapis  üks hõbepaberisse keeratud nutsak, kus sees oli natuke Metsakalmistu mulda ja mõned Juhani sõrmeküüned aga ma ei leidnud seda enam üles.

Mudlum: Ma olen kaks ööd järjest Ellenit unes näinud ja seda maja ja väga-väga mitmes korduvas unenäos ma olen näinud seda, et ta suri ära aga ärkas kirstus üles ja elas pärast seda rõõmsalt edasi ja keegi ei saand mingit pärandust.

Martin: ühte neist unenägudest ma mäletan õige detailselt

Mudlum: Siis ma olen hästi palju näinud seda, et ta müüs selle maja maha aga need, kes ostsid, ei ela seal ja seal saab ikka käia
Mäletad minu unenägu?
Ja täna ma nägin kuidas ta oli seal ees esikus ja läks lehti pühkima tee pealt, aga ta läks läbi seina.
Siis ma karjusin natuke ja ärkasin üles

Martin: Mäletan jah sinu unenägu, sa rääkisid seda hästi.

Mudlum: Hmm, igatahes ma nägin seda jälle. Huvitav kas oli samasugune. Vaevalt, seekord oli kirst seal samas maja ees õues, garaaži nurga juures. Ta tegi kenasti kirstus silmad lahti ja hakkas jälle oma Elleni asju tegema ja kõik vahtisid lolli näoga ja ootasid, et ta uuesti ära sureks. Aga ei surnud.

Olid vist mingid aastad, kus ma liiga palju sellele ei mõelnud, ei ilmsi, ei unedes. Aga siis nad hakkasid tulema. Kohad. Ellen ja koht olid üks. Koht on alati sama, aga Ellen natuke erinev, sellised ajakihid üksteise peal, vahel ma näen teda nii nagu ta oli mu lapsepõlves, vahel ma näen teda nii, nagu ta oli hilistel aastatel, vahel nii, nagu ta pole kunagi olnud. Aga alati sealsamas, ei kusagil mujal. Oma majas. Sellest majast on saanud aja sümbol, koht, kus kõik asjad saavad kokku, kõik mõtted ja mälestused, nad on korraga sealsamas justkui õhukesed suitsupaberi lehed üksteise peal, alumised ülemistest läbi kumamas. Võibolla mitte aja sümbol, see pole ka mingi õige sõna, võib-olla aeg ise või siis selline paik, kus asjad on nii nagu aega ei oleks. Ma ei tea, see on mulle liiga keeruline mõte. Ma tunnen seda aga rääkida ei oska.

Ma näen oma tuba, ülemist, seal tammepuu taga, seal oli alaliselt hämar ja jahe. Ma vaatan aknast välja. Ma mitte ei näe seda vaimusilmas, vaid ma  o l e n  seal. Mis siis on reaalsus kui mitte mälu, mis on talletanud iga valguse, varju, lõhna, heli, tunde, värvi, sammud ukse taga, kassi põmistamise plekk-katusel, teki kareduse, voodilinade värvi ja koe. Üks pisike punane padi oli, selle nimi oli põsepadi, tal oli 60ndate mustriga püür, kollased ja punased ümmarikud-viirulised laigud. Ja kui suur on maailm kui igas peas on kadunud asjade maailm, see maailm on täpselt nii suur, kui kaugele mälu ulatab. Ehk siis mitte rohkem kui sada aastat. Lühike maailm. Lühike aga hirmus paks. Sest kui sa paned kokku kõikide peade mälestused, siis saab sellest saja aastaga paksem raamat, kui maailma algusest on olnud päevi.

Ma näen ennast seal alumises toas, mis oli veel pimedam, veel pisem, esiku kõrval, väikese Martiniga, Ellenil olid siis halvad päevad ja mõned nädalad ta ei tulnud kordagi meid vaatama. See õde, keda saadeti imikute elamistingimusi vaatama, kirjutas oma paberitesse - ebarahuldav. Kõndisin öösel suures toas edasi-tagasi, laps süles, vaikne, valguseta maja, hirm, ei tohtinud kisada. Ei mina, ei laps.

Aga pärast tulid päevad täis päikest, ei olnud kedagi, kes oleks rohkem armastanud uut inimest, imestanud tema juttude üle, hoidnud alles tema joonistusi, iga kuskile kriipseldatud sõna. Ta heegeldas ja kudus talle imelisi kampsuneid ja susse, hoidis kodus šokolaadi varuks. Võib-olla ta mõtles, et Martin hakkab sulgpalli mängima.

Ellen - see on terve maailm. See on nii huvitav, mul on tuline kahju, et ma ei mäleta rohkem, paremini, täpsemalt ta jutte, ütlusi, nalju. Ma mäletan ju ikkagi vaid ennast nende asjade keskel, mille kese oli tema. Aga seda ma ütlen, ei olnud säravamat, vaimukamat, teravmeelsemat, heldemat kui Ellen oma headel päevadel. Aga tema halvad päevad andsid mu maailmale teise mõõdu.

Suurema, sügavama, kõrgema - hiiglase mõõdu.

Minu tädi Ellen
Minu tädi Ellen 2

10 comments:

  1. Vat see osa triloogiast meeldib mulle kõige rohkem: ilus ja hirmus ja liigutav. Aga sa võiksid ehk panna sinna postituse lõppu ka lingid eelmistele artiklitele, et oleks kuidagi kompaktsem ja terviklikum.

    ReplyDelete
  2. Too unenägu, mida mina selgelt mäletan, seal oli Ellenil noor boyfriend, ning nad mõlemad olid teadlikud Elleni hauatagusest olemusest. Ellen andis sulle veel veits raha, sa küsisid, kas tal omal pole vaja, aga ta andis mõista, et ega seda järelelu teab kui kauaks ei ole. Aga muidu oli rõõmus olnud.

    ReplyDelete
  3. this is some real stuff with heart in it.

    ReplyDelete
  4. Väga ilus lugu. Lemmikkoht selles peatükis: "Ta tegi kenasti kirstus silmad lahti ja hakkas jälle oma Elleni asju tegema ja kõik vahtisid lolli näoga ja ootasid et ta uuesti ära sureks. Aga ei surnud." ;)
    Mu 101-a. elanud vanaema ikka korrutas: umbrohi ei kao! Igal hommikul keeras rullid pähe, et kui peaks surema, näeks kirstus hea välja. ;)

    ReplyDelete
  5. La la la mudlum, mudlum, see oli nii hardcore. Suitsupaberid! Ma olen pikka aega otsinud, millega seda kõrvutada - Martin võib tunnistajaks olla. Parim, millega ma lagedale olen tulnud, on lehvik. Suitsupaberid on nii palju parem kui armetu lehvik! Mis ma olen mingi geiša omast arust või? Lehvik, ptüi! Lehvikust ei paista valgust läbi ju! Üli tase metafoor-hüperbool-allegooria-simile-whatever. Lasen tuuri su suitsupaberid ja saan sinu asemel kuulsaks nendega.

    "Kümme aastat mõtlesin selle peale ja siis üks päev teen suitsu ja vaatan - suitsupaberid laual. Muidugi!" Niimoodi räägin kõigile.

    Võiksin ja tahaksin veel üht-teist lisada, aga siis läheks kolm tundi kommentaari kirjutamise peale ja "elamiseks" ei jääks üldse aega. Rammin suvalt siis.

    Orjapidajast lõunaosariiklase aktsendiga:
    "Sally, I want to talk to talk to you about something."
    "About what?"
    "Why, about my favourite thing in the whole world - the past!"

    Siis üks teadlane, kes osutab Okinawal elava Jaapani vanatädi halli peanupu poole:
    "Oleme tuvastanud, et just siin sees on vanim teadaolev mälestus."

    ReplyDelete
  6. Kas tead, need suitsupaberid, need olid suured. Sellised A-neljad. Neid kutsuti suitsupaberiteks, sest seda nad olid, triibulised ja puha, ma võin sulle kunagi näidata. ma kahtlustan et sellel oli midagipistmist masinkirjaga, et saaks hullult palju koopiad ühe tagumisega läbi lasta. Aga mitte sellised suitsupaberid, mida sa praegu oma punasest pakist välja võtad.

    ReplyDelete
  7. ma ausõna ei tea, mida selle loo peale öelda. olen siin juba kakskümmend minutit sellele mõelnud, oma voodis, suvalisel aprillihommikul - mingi muusika mängib, koduriided on seljas, juuksed kammimata - päev nagu iga teinegi, ainult, et järsku on kuskil mingi portaal avanenud ja ellen, keda ma tundnudki pole, seisab nüüd minu toas. nende samade tavaigapäevaste mustade nõude vahel. sest mudlum, see peab ikka päris putsis hea jutt olema, mis teist ligimest niiviisi liigutab, et tema reaalsus raske settekihina paigast nihkub. mulle näib, et see äratab teatud uinunud ununend (kui mitte lausa unustatud) aspekte mälus - olles nõnda inimpsüühika kõige mustem ja tõelisem kirjeldus, nende unenägudega segi, nii kohutavalt väga kaunis - nii kohutavalt väga päris.

    üks parimaid za/umis kindlasti. kui mitte parim. see on ikka väga hardcore, kiitus, mudlum, kiitus!

    ReplyDelete
  8. Veel on väga huvitav, et nüüd on palju rohkem Elleneid, sest igas peas peegeldub see isemoodi, mu meelest nagu kaleidoskoop - veel üks mälu imepärane omadus, kuidas ta reflekteerib mitte iseoma vaid teiste mäletusi neid muutes ja enda omadeks tehes.

    Aitäh!

    ReplyDelete
  9. jajust, see mälu kaleidoskoopilisus- et kui tegelik aegruum ja isiklik mälu hakkavad aja möödudes endale igasuguseid muid mälestusi, jutte ja kujutlusi külge võtma, siis ei tea kunagi, mis sellest kõigest lõpuks tulla võib- aga midagi enamasti ikkagi tuleb, ja parimal juhul vist tõesti see, et saadakse selles jagatud mäletamises kokku.

    ma ei tea, miks see nii on, et mälestused kipuvad just ruumiliselt kuhjuma või kogunema, ja miks sellel võib nii uskumatult tugev mõju olla isegi siis, kui tundub, et aeg peaks ammu kõik enam-vähem tasapindseks kulutanud olema.

    tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et tõesti väga head lood, läksid väga korda.

    ReplyDelete