Saturday, March 10, 2012

Minu tädi Ellen

Ma olen seda lugu tahtnud kirjutada juba pikka aega. Liiga pikka, nii et need öösiti läbimõeldud mälestused kipuvad päevadeks hajuma. Justkui oleks see, mida ma räägin, tähtsam sellest, kellest ma räägin. Ei ole. Tähtis on ainult see, kellest ma räägin, isegi kui see ei ole isegi poolest saadik tõde, isegi kui see on vaid vilets, pidetu meenutusterägastik. Sest paistab, et ei ole peale minu kedagi seda tegemas, ei ole kedagi, kes teaks Ellenit, kelle jaoks ta oleks olnud nii oluline.

Ellen on mu ema õde. Neid oli kokku kolm õde, nagu Tšehhovil. Nad tahtsid samamoodi ära, linna, kaugele. Ainult üks neist jäi kodusaarele ja läks mõni küla eemale mehele. Aga mitte temast ei ole see jutt.

Alguses on mu jutus kindlasti suuri-suuri ebatäpsusi. Juba sünniajast alates on asjad natuke kahtlased. Ellen sündis 24. või 25. mail, 1933 aastal.  Jutt räägib nii - kui laps sündis, oli isa nii vihane, et esmasündinu polnud poeg, et läks mitmeks päevaks kõrtsu jooma ja kui ta ükskord jõudis ametniku juurde inimest kirja panema, oli  ära unustanud, millal tütar sündis ja sündimise tunnistusele kirjutati vale päev.Kooliaastatest pole ka mul palju teada, muudkui et õpitulemused olid  head, piiga oli tähtsust täis, oskas hästi joonistada ja kirjutas luuletusi. Muhu pööning oli täis nende kõigi kolme kenasid kalligraafilise käekirjaga koolivihikuid, mille tagakaaned kutsusid leidma ja hävitama koloraado mardikaid. Oma luuletusi saatis ta lugemiseks naaberkülast pärit kuulsale mehele - Juhan Smuulile. Kokku olla nad saanud siis juba Elleni keskoolipäevil. Lugu, mis kestis terve Elleni elu ja kestab edasi ajaloos. Aga mina ei kirjuta Juhanist, ma kirjutan Ellenist.

Kui vaeselt ja viletsalt nad elasid, ei oska ma praegu ära arvata, sest vist kõik elasid enamvähem sama viletsalt, isa sai sõja esimestel päevadel surma, kohe sealsamas Saaremaal, ja toodi koju matta, Ellen rääkis mulle, et ta oli ise toppinud kinni kuuliaugud surnukehas. Meie Muhu katus on siiamaani kuuliaukude kohalt plekitükkidega lapitud. Kolme tütrega lesk, kellest üks oli sülelaps, pidi kogu oma ülejäänud elu siis neid toitma ja katma. Ikka suvel, kui ema seal käis heinateol abiks, s võttis vanaema rohelisest emailkannust raha ja pistis emale pihku - ma kutsusin seda kannu elevandiks, sest tal oli selline tuututava londi moodi tila. Jutud räägivad ka, et vanapapa, siis mu vanaisa isa (suri umbes 53. aastal) oli üsna kurjal moel lesknoorikule külge löönud. Mulle on igasuguseid kirju kätte jäänud pärast Elleni surma, küll mu ema kirju talle ja vastupidi ja vanaema kirju Ellenile ja emale ja vastupidi aga ma ei ole tahtnud neid lugeda. Justkui see poleks päris õige ja võib-olla ei tee ma seda kunagi. Aga neid kirju, mida mu käest nuiatakse, Juhani kirju Ellenile, neid mul ei ole. Need olevat olnud sinna Merivälja majja kuhugi salakohta peidetud ja vabalt võisid olla, Ellen ei hävitanud midagi aga siis nad sinna ka jäid.

Kui peale Elleni surma see majatäis asju meile kätte jäi, ei tundnud mitte keegi huvi ei Elleni kirjavara ega Smuuli paberite vastu. Sest Ellen ei andnud pärast Juhani surma midagi käest, olid tehtud küll mingid vara üleskirjutuse nimekirjad, need mul vististi on kuskil alles, aga midagi  ära võtta ei õnnestunud kellelgi. Kuulu järgi olla Koguva muuseumis Smuuli kirjatarvetena eksponeeritud minu värvipliiatseid.

Ma pidin ise võtma ühendust Tartu kirjandusmuuseumiga, et kas nad tunneksid huvi ja palun, olgu nii kenad, tulgu viigu ära see ajaloolise tähtsusega paberipahn - seda oli üüratult. Neil olid kaasas sellised televiisorite pakkimise kastid ja neid oli palju. Keegi midagi ei sorteerinud ei enne ega pärast, niipalju ma vaatasin, et päris meie pere asju sinna ei satuks, aga mitte eriti hoolikalt.

Sest maja taheti maha müüa. Nagu alati, kui kadunuke pole teinud testamenti, läheb hirmsaks kisklemiseks ja hammaste kiristamiseks ja see seab jalule igavese vihavaenu sugulaste vahele. Mina olin kenasti helistanud teisele pärijale ja küsinud, kas Smuuli materjalid võib anda kirjandusmuuseumile. Luba küsimata ma seda ei teinud - vastus oli jah. Läks aga veidi aega mööda kui pärija poeg hakkas mind süüdistama selja taga sahkerdamises,  pidin saatma igasuguseid kinnituskirju, et pole pennigi raha muuseumilt selle eest saanud. Ja aastaid hiljem oli kuluaaridest kuulda, et Koguva muuseum olla väga solvunud, et nemad neid asju ei saanud.

Pärast kekkooli lõppu töötas Ellen aastakese mingi külakooli õpetajana - mul on sellised toredad klassipildid, kus ta seisab koos lapsukestega -, siis aga püüdis sisse saada Kunstiinstituuti. Proovis ja sai, aga mitte stipiga kohale. Olevat pool aastat õppinud skulptuuri ja siis rahapuudusel koolist ära tulnud. Järgmiseks kooliks oli Tartu ülikool ning alaks eesti filoloogia, kus ta ühena esimestest lõpetas soome keele eriharu ja sai vist üsna koheselt tööle mingisse Eesti-Soome sõprussidemeid edendavasse asutisse, liiga täpselt ma selle kohta ei tea. Kindel on, et ta oli esimene eesti keele lektor Soomes Oulu ülikoolis 60. aastate alul.

Meriväljal olid alles kõik ülikooli konspektid, kursusetööd, väitekirjd, inimese koolitöö vaev ja vili, aga mida üks inimene jõuab oma elu jooksul alles hoida, selle jõuavad teised päevaga hävitada.
Sest see ei tähenda kellelegi enam mitte midagi.

Tartus käis Ellen ka mingis näitlemise ringis või harrastusteatris, kus mängis koos Jaan Sauliga, neid fotosid on hästi palju. Ülikooliajal oli tal hüüdnimi Monga, matustele kohale tulnud kursusekaaslased rääkisid temast ikka kui Mongast, elavast, säravast, intelligentsest tüdrukust.

Tundub et noorusaeg oli tal üsna glamuurne, headel tasuvatel tähtsatel ametipostidel - ta tegi ka Eesti Televisioonis saateid soomlastele, mingit sorti propagandasaated, mida siis kuidagi Soome riigis levitati, sellestki on uhkeid mustvalgeid pilte - lokisoengute ja säravate kostüümidega. Need pimestavad kostüümid olid minu lapsepõlve paleus, võimalik, et sealt on pärit minu armastus sätendavate, tikitud ja liigluksuslike asjade vastu. Ma toppisin neid järgemööda omale selga, 60ndate minikleidid olid mulle maani tualettideks. Üks oli selline valge brokaat, mille sisse olid kootud hõbedased kuusekarra moodi lipsukesed -  nagu kassi vurrud turritasid need kanga peal. Siis oli väga šikk must kleit, mida palistasid hõbedased paksud pitspaelad ja eriti kaunis must krepptaftist üleni pärlitega lilltikandis kleit - selle oli ta ise teinud, see oli kohutavalt, kohutavalt ilus.

Ma võiksin üksipulgi kirjeldada kõiki riideid mis ta kapis rippusid, kõiki nööbikarpide nööpe, sallikarpide salle ja kindakarpide kindaid. Kindakarbis olid pikad türkiissinised nailonsõrmikud, valged, pehmest nahast, vahelt võrguga autojuhikindad ja valged inimnaha struktuuriga pruudikindad, need olevat Juhani-Elleni pulmadeks ostetud aga neid pulmi ei tulnud kunagi.

Ajal, mida mina saan mäletama hakata, ei töötanud ta enam kuskil. See tähendab, töötas küll, aga kodus. Ta oli kirjastuse Perioodika masinakirjutaja. Kui keegi ei peaks enam mäletama, siis masinakirjutaja trükkis trükimasinal puhtalt ümber toimetaja käest tulnud punaseks soditud korrektuure. See Perioodika andis välja igasuguseid asju, kalendreid, kokaraamatuid, aeg-ajalt ta ka tõlkis midagi Soome keelest või keelde. Ta on Soome keelde tõlkinuid Rudolf Sirge Maa ja rahva, "Maa ja kansas", igavene paks telliskivi, seisis trepiotsa peal punases soomekeelsete raamatute riiulis, kaas oli helesinise ja salatirohelisega.

Ellenil oli kaks kirjutusmasinat, suurem Olympia ja väike armas heleroheliste klahvidega Baby Hermes. Selle peal trükkisin mina. Igasuguseid asju. Alguses ainult iiiiiiii ja ksölkldkjj aga pärast tegime juba luuletuste raamatu, piltidega ja puha, kuidagi suutis tädi mulle jätta mulje, et mina selle tegin, kuigi luuletused olid küll tema tehtud ja poolte piltide juures ta aitas. See on alles.

Me tegime koos igasuguseid asju, kõik oma käsitööoskused sain ma tema käest. Ta õpetas mind heegeldama ja kuduma ja õiget moodi kuduma näpu pealt lõnga visates nagu vanad naised teevad, mitte niimoodi koukima, nagu koolis õpetatakse. Ta õpetas mind õmblema ja  õmmeldes tükke traageldama ja alati pressima pärast õmblusi ja niidiotsi sõlmima. Ta õpetas mind tikkides lõnga kokku hoidma ja töötama nii nagu vanasti Muhus, et pahempoole jääb ainult väike täpirida, ja peitma kõiki lõngaotsi, et pahem pool oleks sama ilus kui parem, ja kasutama tikkimisraami. Ainult sõrmkümbara kasutamist ta ei suutnud mulle külge pookida. Ma oskan nõelaga kilesse auke torgates  mustreid teha ja neid hiljem  läbi aukude hambapastaga riidele hõõruda.

Me tegime mulle koos Saabastega Kassi, see oli pahempidisest dressipüksiriidest kehaga, leopardimustriliste nahksaabastega, mille ääres olid litrid. Vahtkummist  igati uljalt vormi hoidev sulega  kaabu, nahast keep ja kuldne vöö. Ma olin vaimustuses! Siis mõned aastad hiljem meisterdasime suure Mereröövli, kes oli voodilinariidest roosa kerega, riiet värvisime ise, meremehesärgiga, mille triipe ma tindipliiatsiga hoolikalt joonistasin, paksust lõngast juustega, tal olid põlvpüksid ja punane rätik ja kuldne kõrvarõngas ja lapp üle silma ja päris puust lõikasime välja puukingad, kus olid punased nahast pealsed  kuldsete knopkadega kinni naelutatud!!! Röövlil oli ka karvane vest lilla siidise äärega. See oli hulk päevi täis huvitavaid tegemisi. Ükskord heegeldasin omale suure koti - kõigepealt valisime erinevad värvilised villased riidetükid, igaleühele sai ümber heegeldatud mitmevärviline pits, siis heegeldasin tükid kokku ja keerutasin lõngadest nööri sangaks. Vooder oli sees, kõik oli nii uskumatult korralikult ja meisterlikult tehtud. Mäletan elu lõpuni tema ülemise magamistoa suitsust õhku läbisegamini villase riide pressimise auruga ja päikest milles suits keerleb - koni oli tal pea vahetpidamata hambus ja suitsu puhus ta niiviisi lõrinal ühest suunurgast välja.

Olin tema juures enamasti kõik koolivaheajad. Talvel oli seal neetult suures majas külm ja magamine oli seatud niimoodi, et peale pandi vähemalt 5-6 tekki ülestikku, siniselillelise villase teki peal ruuduline suurrätt, siis mõni baikatekk, siis veel paar suurrätikut - mäletan neid kõiki, üks oli Soomest toodud loodusvärvidega värvitud mohäär või angooratekk, sügavates tumesinistes, tumerohelistes ja tumepruunides toonides. Aga mulle meeldis kõige rohkem silt nurgas ja mitte sildi parem pool mis ütles 100% wool vaid selle pahem pool, kus siidiniidid moodustasid läikiva mitmevärvilise teravmägede harja.

Hommikuti oli külm ja tuli ronida alla sooja kööki pliidi ette. Pliidi kõrval oli selline seljatoega lavats tõstetava kaanega, seal sai isegi kõveras pikutada. Mulle meeldis tema juures nõusid pesta, sest tal oli uhke roostevabast terasest kahe auguga kraanikauss, ja terve kapirivi oli kaetud roostevaba plaadiga. See oli alati hullult must. Mulle meeldis see kõik puhtaks küürida ja kapiuksi pesta. Te oleks pidanud sahvrit nägema! Seal olid riiulitel 20 aastat vanad Globuse hernepurgid ja ta oma hirmsad hoidised, mis olid enamasti päris õudsed, sisaldades õunu, arooniaid ja alõtšaploome. Igasugused klaaspurgid vahetasid hiljem välja sajad tühjad voimixi-karbid, seal oli kuuseehted ja tühjad laastudest lillekorvid ja minu vana lastetelefon, millega sai kahe toa vahet rääkida. Hiljem, kui tal juba kõik väga untsus oli, kui ta elas ilma vee ja elektrita, siis oli seal mitmesuguseid erinevas lagunemisastmes toite.

Köök ja tema oma ülemine tuba, nendes elati ja need oli hulluseni segamini. Kõik muu maja eluruumid olid aga muutumatus seisundis aastakümneid - seal kus seisis vaas aastal 1970, seal seisis ta ka aastal 2000. Mööbel oli seal kus ta oli, raamatud seal kus nad olid ja ma tohtisin kõike lugeda ja ka Paidesse kaasa võtta  aga ma panin kõik alati samasse kohta tagasi. Riided rippusid kappides aastakümneid sama koha peal, aeg-ajalt õmbles ta mõnda ümber või tegi kahest asjast ühe kokku või ajas kuskile kiile vahele aga need asjad olid alati oma looga, sa teadsid, mis see oli enne olnud.

Raamatutest  ma vaatasin alguses pilte, seal oli paar riiulivahet piltidega kunstiraamatuid, Louvre ja Tretjakovi galerii ja Picasso ja Matisse ja igasuguseid muid, ma vaatasin neid kõiki, oli ilusaid soome ajakirju, kus olid sees Hellase šokolaadi reklaamid ja üks eriti kenade piltidega Austraalia loodusest. Loomaatlaste pildid ja Üldise ajaloo pilditahvlid ja kus iganes sees pilte ei olnud, neid ma vaatasin. Siis hakkasin lugema, esmalt seiklusjutte maalt ja merelt, siis kõiksugu muid, mida meil kodus ei olnud, Jaan Oksa ja väliseestlasi ja luuleraamatuid eestiaegseid, Smuul oli endale soetanud ilusa, hea raamatukogu. Loomingu raamatukogud olid teises välisesikus spetsiaalselt neile ehitatud riiulites. Oli see vast pidu!

Aastavahetuseks läksime alati sinna, siis oli ta maja maailmatumal kombel ära ehtinud. Igal pool rippusid pilliroost näärikroonid ja elutoas oli suur kuusepärg küünaldega laes ja kõik lauad ja pealsed oli täis mingeid väikesi okstest, karrast ja kuulikestest kompositsioone. Kahe alumise suure toa vahel ei olnud ust vaid selline lai ava, kus oli vist plaanitud siinidel kardinad aga nääriajal olid seal täies pikkuses säravad kuusekarrad, kuusevihm, nii vist oligi selle nimi. Kaminas oli tuli ja kõik oli nii ilus.

Aga selle ilusa juurde liitus alati hirm. Me ei teadnud kunagi, mis vaimses seisus tädi parasjagu on, kas asi on hea, keskmine, hull või päris hull. Sest ma sain juba väikese lapsena aru ja olin emaga kaasas, kui talle tuli kutsuda korraga nii kiirabi kui miilits. Vahel ei lasknud ta meid sisse,  pidime hiilima ümber maja ja kloppima akende peale ja pidama läbirääkimisi.

Seisad vana-aasta õhtul pimeda maja ees ja tunned hirmu.

*Fotod on sedakorda igavad majapildid, mida on arvatavasti peale Juhani surma mõni profifotograaf üles võtnud, sest seoses kolimisega ei saa ma oma pilte ilmselt lähemad pool aastat kätte. Usutavasti saavad need kunagi vaheldusrikkamate vastu ümber vahetatud.

11 comments:

  1. Supra.

    "Inimene, keda ma armastan" on kõva uus tääg. See teine niisamuti. Also, mulle meeldib, et selle kõrvale, et ta on veitse jupp-siit-jupp-sealt, on tal ka struktura, sissejuhatus ja lõpetus. Väga elus värk. Tegelikult on selle kohta raske midagi öelda, nagu me ülejäänud kommentaaridest lugeda võime.

    ReplyDelete
  2. mhm.. siin ei kommenteerita, vaid noogutatakse mõtlikult.

    ReplyDelete
  3. Pisut lisalugemist:
    Looming 3/2004 – Nasta Pino, „Monga“
    Maie Kalda „Debora ja vennad“ (2010; er. lk 99-101)
    Looming 2/2012 – Juhan Smuuli kirjad Ellen Noodale, kommenteerinud Rutt Hinrikus.

    ReplyDelete
  4. Tänud, püüan hankida, sellised hilisemaid väljaandeid mul ei ole aga näib siis, et aja märk.

    ReplyDelete
  5. Terve hulk teemasse puutuvat lugemist on ka siin
    http://www.zaum.ee/2011/07/muudlum-ja-loomad.html
    ja siin
    http://www.zaum.ee/2010/11/mudlum-ja-kodu.html

    mitte kõik aga seal on konkreetsed lõigud Ellenist.

    ReplyDelete
  6. Viimastel aastatel olid ta pool mumeelest kogu aeg jõulutuled üleval. Ilusad värvilised lillekujulised jõulutuled, helesinise ja rohelise ja kollase ja punasega, vähemalt.

    ReplyDelete
  7. Ja nag´u me arutades leidsime, oli tal kööki tõmmatud elekter headelt naabritelt

    ReplyDelete
  8. keskkoolis eesti kirjanduse õpikus oli mäletamist mööda Smuuli viimased luuletused pandud pühenduma Vaarandile. Moraalimiilitsa tsensuur? Mäluauk?

    ReplyDelete
  9. Eks ta vist maha vaikiti küll. Nad polnud ju ametlikult abielus. kirstu taga kõndis küll esimesena. Vähemalt Ellen ütles mulle et see luuletus on temale:
    http://hingetugi.onepagefree.com/?id=18369&onepagefree=28bec5b3513790d9ab922edcba79b3e0

    ReplyDelete