Ood jalgrattale

Back in the olden days they used to make 'em out of fail

Kui dresiini leiutamisega tuntuks saanud saksa parun Karl von Drais 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ühendas ja selle raamistiku sadulaga varustas, siis vaevalt ta aimas, et paneb parasjagu alust ühele kõige tähelepanuväärsemale transpordivahendile inimajaloos. Jah, alguses oli see suht tropp. Drais nimelt leidis, et sellise ratastel puitraami jalgadega edasi lükkamine on piisavalt fun, ega vaevunud projekti kaugemale arendama. Õnneks ilmus 1839. aastal kuskilt (ilmselt Šotimaalt) välja šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ja kinnitas selle kaadervärgi esiratta külge pedaalid, nii et sa ei pidanud enam täieliku piidri kombel jalgadega sibama, vaid said vändates edasi liikuda. Kui 1884. aastal võeti kasutusele kettülekanne, 1888. aastal täispuhutavad kummid ja 1897. aastal vabajooks, siis olid meil koos põhimõtteliselt kõik tavalise jalgratta jaoks vajalikud komponendid.

Siinkohal tahaksin korraks seletada, miks on jalgrattas nii tähelepanuväärne leiutis. Vaadake, ka siis kui inimese peamiseks ringiliikumise mooduseks oli pudulojuste turjal sõitmine, tuli alati arvestada paari olulise asjaga. Kas mu hobune, kaamel, muul, eesel või muu ratsu, on piisavalt söönud? Kas ma olen talle andnud piisavalt toitu, et ta homme hommikul ilusasti käima läheb? Kas olen teda ikka piisavalt puhastanud ja hooldanud, et talle mingid satikat turja ei karga ja, et ta lõpuks tatitõppe ei kärva? Sellega oli palju jamamist ja lõppude lõpuks oli ikka nii, et kui sa oma muula seljas mõnest järsakust alla sõitsid ja ta jala murdis, ei jäänud muud üle kui „loomade magama panija“ kutsuda. Sama lugu on autoga. Sa pead pidevalt mõtlema, kas sul on ikka bensuraha? Kas seal, kuhu sa lähed, on läheduses tankla? Millal sa õli vahetasid? 
Ja kui sa oled raske gaasijalaga aga vilets juht ning oma auto ümber mingi posti keerad, siis (eeldusel, et sul on piisavalt kõrge endurance, et see intsident üle elada) ei võta ükski remondimees seda paranda. Saad Emexis selle eest vanas rahas kolm tuhat krooni ja hakkad bussiga käima.

Jalgrattal ei ole neist puudustest mitte ühtegi. Sisuliselt on jalgrattasõit improved walking, kuna see toimib sinu enda kondiauru peal. Ma ei tea küll, milline on inimkeha toidu füüsiliseks energiaks muutmise kasutegur, aga ma arvan, et see on kuramuse kõrge. Kindlasti kõrgem kui sisepõlemismootori 30% aga ilmselt siiski madalam antimateeria reaktori 100%-st.
Tean omast kogemusest, et hommikul kahe suhkruga kohvi + juustuvorsti võileib x3, on selline tankimine, millega saab päev läbi füüsilist tööd teha. Rasket füüsilist tööd. 20 kilosed muruniitjaid euroaluste peale riita laduda. Mähe kodanlaste hoovi 2m sügavust basseini kaevata. Maakividest müüri ehitada. Terve kaheksatunnise tööpäeva. Kui see nüüd ümber konvertida, siis ma ütleksin, et kolme juustuvorsti võileiva ja tassi magusa kohvi peal võiks jalgrattaga vabalt kaks korda Keilasse ja tagasi sõita. Pane sinna juurde tahvel šokolaadi ja umbes kaks kuud sadulatrenni ning sa ei pea enam Haapsalus bussiga käima. Jalgaratas on energiakulu poolest tohutult efficent. Ja kuna sisuliselt on võimalik hinge sees hoidmiseks süüa peaaegu kõike orgaanilist, siis teoreetiliselt tähendab see seda, nii kaua kui sa jaksad veel marju, seeni, juurikaid või rasvaseid vihmausse endale suhu toppida, säilib sul ka jalgrattast tulenev mobiilsus.

Ma sain oma praeguse jalgratta 11-aastasena. And I ride it every day. Mu vanemad otsustasid, et aeg on hakata mingi füüsilise ühistegevusega tegelema ja ostsid mõlemad endale korralikud kasutatud 21-käigulised maastikurattad. Paraku otsustasid nad üsna varsi pärast seda ka lahku minna ja rattad jäid kuuri alla seisma, kuni päevani, mil isa mind ja õde suveks Haapsalu jahtklubi purjetamistrenni pani. Veidral kombel läks sellega nii, et mina sain trennis käimiseks ema ratta.
See on isegi praegu üsna massiivne, aga tol ajal tundus see lausa röögatu. Tohtu lilla mölakas, mille lenkstangi otstest käänduvad ülespoole pikad käekaitsed/juhtsarved. See nägi välja nagu suur lilla härg. Tegelikult oli ratta mark ilmselt „Jaguarundi“, „Lynx“ või midagi taolist, kuna velomeistritele meeldib oma firmasid kaslaste järgi nimetada.

Igatahes 15 aastat on see ratas mind truult teeninud. Selle 15 aasta jooksul on küll ja küll olnud kordi, kus ma olen sellega käitunud nagu täielik debiil, küll sõites soolases merevees, küll purjuspäi vastu saunaust. Ma olen sellega isegi marmorplaate transportinud. It never gave up on me.Loomulikult ei ole 15 aastat möödunud mingit jälge jätmata. Linnas pidevalt üle äärekivide sõites pead sa näiteks arvestama sellega, et su mõlemad rattad on ellipsisse (või „munaks“ nagu vanasti öeldi) sõidetud.
Kõige rohkem hämmastab mind oma ratta kõige suurema rikke vähene närvidelekäivus. Nimelt see kunagi 21-käiguline sõiduriist on muutunud praeguseks 4-käiguliseks. But that’s all you realy need. Sa pead ikka mingi täielik rattanohkar olema, et 21-käigulise ratta kõiki käike maksimaalselt realiseerida. 21 käiku on liiga palju. Sul pole nii palju vaja It’ll only confuse and anger you. Esimese käiguga sõidan ma üle lumise välja, liiva sees ja Nõmme mäest üles. Neljanda käiguga sõidan ma maanteel ja Nõmme mäest alla. Teine ja kolmas täidavad selle vahepeale osa väga kenasti ära.

Igaljuhul on ratas peaaegu hooldusvaba. Hea peremehena võid sa talle ju vahel õlikannu näidata (kui sa oled nii needy, et arvad, et sul on tõesti kõiki 21 käiku vaja) ja suurte temperatuurimuutuste korral rehvirõhku reguleerida, aga üldiselt it never want’s anything, it just gives and gives and gives.

Aa ja üks näide ratta damage treshold’i koha pealt, võrdluseks muulaga, kes jäärakus jala murdis ja autoga, mis pärast postiga kohtumist mahakandmisele läks. Kui ma olin 8ne, juhtusid mul korraga olema jalgratas „Skolnik“ ja naaber, kes armastas purjuspäi veoautoga sõita. Ühel pühapäeva pärastlõunal tagurdas jommis naabrimees oma 10-tonnise Kamaz’i tagarattaga üle mu rohelise „Skolniku“ esiosa. It was fucked up. Kas „Skolnik“ kanti siis maha? Ei, ei kantud. Mu isa lõikas vigasaanud osad gaasikeevitusega ettevaatlikult maha ja pani mingid torujupid asemele. Ta tegi naabrimehe aiakäru rattast ja veel mingitest torudest uue hargi ja keevitas kaks poolt kokku tagasi. Kui ma oleks tol ajal mõistnud kui Mad Max see ratas pärast seda oli, sõidaksin sellega ilmselt siiani. Sest täiskasvanud mees lasterattal oli üks asi, mis sealt filmist puudus.

Maainimestele pole mõtet jalgratta ägedusest rääkida. Nad reageeriksid sellele ilmselt kauni vanarahva ütelusega „õpeta jah isa nikkuma“. Isegi ajal kui enamikul 12-aastastest maapoistest on oma „bemm“ või vähemalt „siks“, pole ratas külavahepildis oma kohta kaotanud. Linnainimesed on need, kes ei mõista kui tõhus liiklusvahend see just nende elukeskkonnas tegelikult on.
Esimese asjana unustage ära see totter ja kramplik sõiduteel sõitmise komme, it’s dangerous and it’ll only slow you down. Ratta teeb linnakeskkonnas nii efektiivseks see, et sa sõidad just seal, kus parasjagu vaja on. Tuhised ige paljas sõiduteed mööda Nõmme mäest alla, TIPI ees läheb foorituli punaseks, sina tõmbad foori alt läbi, raks, paremale. Kütad kõnniteed mööda edasi, näed paremal metsavahel on shortcut, gear down to second ja kimad läbi liiva edasi järgmise asfalteeritud lõiguni. Linnas rattaga sõitmine on nagu parkour’imine. Mitte selles mõttes, et sa hüppad garaaži katuselt paraja vile all oma rangluu puruks, vaid selles mõttes, et sa sõidad kogu aeg mööda kõige otsesemad ja kiiremat teed. Kui asju endale meelega valesti ette kujutada võid öelda, et seaduse silmis sõidad sa ringi sellises vahvas autode ja jalakäijate vahelises vaakumis, kus sinu jaoks ei kehti ükski reegel.

No, no, no!

Nüüd jõuame stilistika juurde. Kui asi puudutab jalgrattaid, muusikat ja internetti, siis olen ma täielik dekadent. Jalgratas näeb välja nagu jalgratas. Kui sa oled tänapäeva kiirestimuutuvas maailmas ära unustanud, milline see oli ja kujutad ette mingit voolujoonelist ja kreemjate pindadega iPlönni, siis palu mõnel lapsel see endale joonistada. Nemad teavad, milline üks jalgratas tegelikult välja nägema peab. It’s funny, when people draw houses they’re always colonial, when they draw dicks, they’re allways circumcised. Mingi liigi mälu vist. 
Chopperid, cruiserid, lowrider’id – It’s all facist propaganda, tryin’ to take you from your roots. Kohe kui su ratas hülgab omale loomuomase universaalse funktsionaalsuse printsiibi (sõidad poris, sõidad lumes, sõidad asfaldid, sõidad Scotland Yardi ette - oma ratas, ise tead kus sõidad), muutub ta sellout’iks, kohandujaks, reaktsionääriks. Ära sa selle chopperiga rindele mine, vaenlase kuulipilduja pesa ees tuleb kett maha. Ta viskab splindi natside kaevikusse ja jätab sind granaati hoidma.

Häda on nimelt selles, et ilmselt maailma esimestest hetkedest peale on siin olnud kaks teravalt vastanduvat kontseptsiooni. Teadus ja maagia. Tegelikult ei ole teadus ja maagia. Tegelikult on cool ja praktilisus-mugavus. Mõlemat korraga pole võimalik saada. Nad cancel’ivad teineteist ära.
Mõned näited. Flanellsärk – õudselt mõnus, soe ja pehme. Istub seljas nagu taevane õnnistus, taskuid on ka lahedalt palju, but boy does it make you a dork. Seesama flanellsärk püksi topituna – jube normaalne, ees ei lipenda midagi, hea-mõnus pack’ed tunne on, neerud on ka soojas, aga stilistiliselt, oh god! Ainar Matt võta särk püksist välja, your’e bringing shame to your family! Kõhukott – tegelikult on äärmiselt mugav ja praktiline, kui su mobiiltelefon, võtmed, märkmeraamat, lõuna, hügieenisidemed ja tagavarasokid ripuvad otse kubeme kohal. Hea lihtne on sealt asju võtta, mahutab kolm korda rohkem kui taskud ja talvel annab veidi sooja kah, aga tule taevas appi!!! What is wrong with you??? See saadab välja signaali, et sa oled elule käega löönud. Life went on but you stoped trying, nüüd jääb üle vaid surma oodata.

Jalgaratastega on täpselt sama lugu, seal, kus mõni näeb ehk vastu sõitmas liibuvate pükstega trenditeadliku hipsterit cruiseril, näen mina flanellsärgis, kõhukoti raskuse all vankuvat suitsiidset eluheidikut. You got to keep it basic.

Muide sama lugu on autosõiduga, kui ma olin väike ja me sattusime isaga suvel Eestis pikemaid otsi sõitma, siis saavutades maanteekiiruse (kuna oli 90ndate algus, siis ma usun, et see või kusagil 130 kandis olla), keris isa küljeakna alla ja toetas vasaku jala külgpeeglile. Sellepärast, et tol ajal oli moes Ziguli’ga maanteel 130 rauas, jalg küljepeegli peal sõita. See oli cool, vastandudes siinkohal praktilisele.

Otse McLareni tuuletunnelist

Siis on veel üks asi, istumisasend. Ma olen ise olnud pikka aega selle koolkonna pooldaja, kes usuvad, et parima (tõhusaima) asendi saavutab just maastikuratta peal. Lenks madalal ees, sadul kõrgel üleval. Sa oled seal peal kummargil nagu hüppevalmis panter, kontrollid mängu. Kui ma selle üle Lilianiga vaidlesin, ütles ta, et jah, see kui sa küürutad perse urvakil mingi 7 cm laiuse pulga otsas on tõesti äärmiselt tõhus. In fact, ainus veel tõhusam asend on see, kui sa aluspükste väel ette kummardad ja oma pahkluudest kinni hoiad. Or something along those lines. Sellega on raske vaielda, but while navigating the urban jungle, I’d still rather look like an alpha predator preparing to get molested, than a suurmaaomanik enjoying whisky and cigars in the gentlemens lounge.

Et asju lihtsa ja aerodünaamilisena hoida, ei tohiks ka turvavarustusega liialdada.  Mina isiklikult kasutan turvavarustusena pikki pükse ja jalanõusid. Vaadake mustvalgeid pilte meie vanemate noorusest. Kindlasti olete näinud mõnda vana fotot, kus mindi ratastega ujuma või kellegi suvilasse. Kui paljudele ratturitel on seal peas kiiver? Kui paljud kannavad high visibility jacket’it? Küünarnukikaitsmeid? Tol ajal saadi aru sellest, et ainsad tõsisemad rattaõnnetused, kus sul oleks turvavarustust päriselt vaja, on need, mille jaoks ei ole turvavarustust olemas. Jep, see on see, kui auto sulle selga sõidab. Randmekaitsed sind sellisel juhul ei päästa. All that protective gear and you end up dying looking like the Michelin man. Kuna vanasti oli rattad viletsamad, siis oli ka õnnetusi tollal kindlasti rohkem. Aga siis suhtuti sellesse normaalselt. Vahel kukud, vahel tõmbad põlve lõhki, vahel saad haiget. Don’t be a pussy, see käib asja juurde. Nii peabki.

Ühesõnaga jalgratas on efficent, durable ja vähenõudlik. Kui homme peaks saabuma viral-, zombie- või nuclear apocalypse, siis peaks ka sinu valik olema jalgratas, mitte hobune, kes kiiritatud rohu tõttu helendama hakkab ja otsad annab, ega auto, millele juba enne maailmalõppu oli jube nüri pidevalt kütust hankida. Kui sa ka muidu pole suurem velomees (või velotüdruk), siis vähemalt keldris, tareenitablettide, hiniini, kompassi, tuleraua ja bowie-noa kõrval võiks sul igaks juhuks jalgaratas olla. Äkki läheb vaja.

Kui minu Lilla Härg kunagi päriselt otsad annab, kavatsen talle tõelise Valhalla bike funeral’i korraldada. (Tahangi, et lained kaks päeva hiljem tahmase metallraami Stroomi randa uhuksid!)

Delta One to Bravo two, we are going AWOL.

Arks out