Foto: Ruudu Ulas

Maailmas, riigis ja inimese südames toimub suuri sündmusi. Pealtvaatajad hoiavad hinge kinni. Kas suudetakse jääda endale kindlaks? Kas suudetakse muutuda? Kas suudetakse teha õigeid valikuid? Ent sellest ma teile ei räägi, minu jutt on muust.
Ma räägin teile riides käimisest.

Siim Nurklik on öelnud, et „peaks proovima konstrueerida identiteeti, mis ei sõltu riietest.“ Säärast välisele stilistikale vastanduvat sentimenti on ka siin-seal mujal kuulda olnud. Säändsest ideoloogiast juhinduvad inimesed näevad enamjaolt välja nagu nondescript minevikuajastust pärit seitsmenda klassi poiss, all grown up. Veidi paremad, kui päris koolipoisid, for obvious reasons. Trendi ning retro elemendid on viidud mõistliku miinimumini, ilma et miinimumitaotlus kuidagi silma hakkaks. Üldiselt sugugi mitte kõige halvem mõeldav stiil. Although, oleks parem, kui seda võetaks sellena, mis see on, mitte vastandumisena. See on natuke nagu vastandumine poliitikale. Aga alati on poliitika, nagu alati on stiil, isegi, kui sa seda ei märka ja isegi siis, kui sa leiad, et see on ebatähtis või küündimatu.

Halvemal juhul näeb visuaalse kasinuse ideoloog välja nagu blob. Mis ei pruugi samuti tema kahjuks rääkida. On sedavõrd karismaatilisi isikuid, kes ujutavad kogu oma lähiümbruse enda sisemise mojoga üle, nii et kõik on cool, mitte väga erinevalt sellest, kuidas mina võin selga visata 90-ndate lõpus moes olnud musta ning sulgiva Beari sulejope või teibiga parandatud lambanahka puulõhkumise vesti, ja see näeks välja nagu mingisugune steitment. Ja see kahtlemata oleks steitment. Minu ja selle vahel, mis mul seljas on, mis mu toas vedeleb, kas mu habe on aetud ja mis muusika mängib on tihe seos, ja ma väljendan seda. See, mu kallid sõbrad, mida me elame, on lugu. Lugu on sellevõrra parem ning tõsiseltvõetavam, kui tema visuaalsete detailidega on vaeva nähtud.

 Konstrueerida identiteeti, mis ei sõltu riietest ei ole iseenesest raske teha, aga see, mõistagi, sõltub jällegi riiete mitte kandmisest. Nudity is just a special set of clothes. Ehk siis, nunnu vana kooli nudism ei ole lahendus nende inimeste probleemile. Kui nüüd hakata kultuuriruumi isiklike tähelepanekute pinnalt analüüsima, siis on viimase mõnekümne aasta jooksul rõivastuse üldine tähtsus pigem langenud kui tõusnud. Tuntud kaubamärgid on ennemini naeru- kui austusväärsed, subkultuurilised liikumised 20. sajandi tähenduses on mandunud ning hingusele läinud ja tänaval on selle eest, kuidas sa välja näed, kõvasti raskem kolakat saada. Mis on kõik tervitav ning normaalne, kuid ei tähenda iseenesest, et stilistika oleks muutunud ebatähtsaks. See on sarnane igapäevaste vahenditega tehtav ning lihtsasti kättesaadav kunstiline tegevus nagu kurjavaimu sisekujundus, eks ole. Kreatiivne sfäär. Võimas relv sinu igapäevases arsenalis esteetika funktsioonina. Teenib suures osas neidsamu eesmärke niisamuti, millest üheks tähtsamaks on inimese tuju paremaks tegemine. Nii tollesama inimese, kes endale neid riideid selga passib, kui ka nende teiste, kes teda vaatavad. Y’know, univormid on nii lahedad sellepärast, et univormid töötavad. Kui sa näed välja nagu sõdur, siis tunned sa ennast veidi rohkem sõdurina, ning nii ka teised näevad sind rohkem nagu sõdurit. Ja kui sa hiljem ei näe enam ennast nagu sõdurit ega ei näe välja nagu sõdur, siis nemad näevad sind ikka veel just samasugusena, ja see on see, kuidas nende usk sind püsti hoiab, kui sa ise seista ei jaksa.

 Although, see ei ole enam üldse tegelikult riides käimisest.

Share on Facebook Plus One on Google+

47 Kommentaari

  1. Siim

    Vanuses kuskil 18-25 oligi ainuke mõiste, millest ma riietudes lähtusin, ‘mittemidagiütlevus’. Umbes et sinine särk, mustad püksid, mustad tossud, või hallid püksid, must särk, pruunid tossud (nagu sellel kohustuslikul profiilipildil siin kõrval), mingil määral maitsekalt valitud, vältimatult eks, aga väga kitsastes ja tagasihoidlikes piirides. Et kui nagunii osalema pead, siis vähemalt võimalikult märkamatult, ja kui nagunii sõnumi saatma pead, siis vähemalt selle, et oskan küll, lihtsalt ei hooli sellest sitast.

    Vahepeal sain raamatuga natuke raha, ostsin mõned kallimad asjad (tervislikum kui muu, mille peale see raha oleks kulunud), viimasel paaril aastal olen aga liikunud esteetilise seisukohani, et ainus viis, kuidas ostetud riided su omapära tegelikult väljendada saavad, on kuludes, rebenedes, määrdudes, ühesõnaga sinuga koos elades ja lagunedes. Pöörata negatiivne positiivseks, lagunemine ja katki minemine pigem terveks, omaks saamiseks. Nõuab küll vastupidavamate esemete ostmist, aga pärast seda oled vaba.

    Kolmas mõeldav variant oleks ‘kodutuse’ esteetika. Mis berliinis mõjus alguses lummavalt, hiljem sita naljana (sest, ehm, seal ei ole kodutuid; tõsiselt, paar päeva eestis ja berghaini technopeod muutuvad kõleduse paroodiaks), aga oleks kohalikus kultuuris, kus sõltuvus välisest on ehk kõige fundamentaalsem, kriitilisem probleem üldse, äärmiselt teretulnud fuck you ja mida kuradit te teete oma eludega. Ja ‘kodutus’ siin mitte niivõrd samastumisena kui mis iganes riietena, mis selgelt ja ühiselt väljendavad riiete – kui staatuse, kui fookuse, kui identiteedi – täielikku suvalisust, piiratust, pettust.

    Või ma ei tea, mõned visandid. Mõttetult mõttetuse vastu, it’s becoming a theme.

    Vasta
  2. Martin

    Cool. Kaua kandmine annab asjadele juurde küll. Ja käest kätte minek. Mul on olnud aegu, kus iga viimane asi, mis mul peal on, on kellegi vana, keda ma tean.

    Ma’i ütleks, et asjad, mis mul seljas on, oleks pettus. Ega seda, et mu nägu oleks pettus. Või mu sõnad. Töölkäimine võib üks paras pettus olla, kujutlus tulevikust võib olla pettus, sotsiaalsed suhted võivad kohati pettus olla, aga sümbolid, vaat need on päris.

    Või – misasi see pettus sinu meelest on? Räägi meile, Nurklik, mis see on, mis sulle tegelikult närvidele käib? Räägi, nii et me mõistaks.

    Vasta
    • Siim

      Fuck, mis ma pean veel midagi kirjutama või, see oli ju mu elu kõige pikem kommentaar just.

      Ma arvan, et sina räägid rohkem nende asjade inimlikust tähendusest, positiivsest jõust ja sotsiaalsest potentsiaalist (ja see on ainult hea), minu kokkupuuted ja kalduvus on neid näha rohkem inimesi lamestavate ja ebaõiglust varjavate, põlistavate, isegi ülistavate mehhanismidena. Maitse (riietest ja kommetest keha ja kunstini) kui midagi, mis võimaldab inimestel, kes pole mingil moel erilised, end erilistena ja väärikatena ja parematena tunda, ja algset meelevaldsust ja julmust veel rohkem kinnistada. Enda pimestamine, et teisi maha suruda, või nägema õppimine, et koos püsti tõusta, it cuts both ways, ja seda olulisem see territoorium on.

      Nii et erinevad taustad vist, ja ma olen enda oma suhtes väga umbusklik (ja ka oma kehast üldiselt suht võõrandunud), aga kõigest saab tugevuse teha.

      Vasta
    • Siim

      ja oma segast vastust üle lugedes, siis kahtlustan ma vist üleüldiselt enda välist eksponeerimist ja signaliseerimist, sest neisse on nähtavus ja rõhuvus ja pinnalisus ja kitsendavus veelgi rohkem sisse kirjutatud kui muudesse vormidesse, aga aitab praeguseks.

      Vasta
    • Martin

      Aga kas enese liigne väline eksponeerimine ja signaliseerimine on tegelikult akuutne sotsiaalne/psühholoogiline probleem, või võitled sa siinkohal millegi muu sümptomi või kaasnähu vastu?
      Also, selgita mulle neid oma termineid. Nähtavus-rõhuvus-pinnalisus-kitsendavus? Ma üldiselt saan saan aru, kuhupoole sa sihid, aga mulle meeldib teada, mida inimeste sõnad tähendavad, et ma saaksin aru, mida nad, well, mõtlevad.

      Vasta
    • Siim

      identiteet on alati keskne sotsiaalne/psühholoogiline probleem, ja tundub praegu eriti habras, sõltuv ja muunduv ala, aga mingi teine kord kui targem olen, toibun veel natuke

      Vasta
    • Martin

      Mu-meelest muutub identiteet probleemiks siis, kui enesekindlus on minetatud, või ei ole kunagi tekkinud. Muidu ei ole inimesel kihku oma minapildiga kompulsiivselt nikerdada, vaid ta niisama teeb asju või mõtleb nende peale.

      Vasta
    • Siim

      mhh, ja siit me liigumegi sellele süstemaatilisele õõnestustööle, endast irdumiseni, sotsiaalse killustumiseni, väärtusetuse tundeni, kadumise soovini, järgmise doosini, mis on praegune “vabaduse” režiim ja “eneseteostuse” ideoloogia. (või kui palju on kohti, kus tänapäeva eestis/läänes/kapitalismis/netis enesekindlust ammutada – ja kasvatada -, ilma et see oleks võlts, võigas, hajuv, sulguv, või pööraks püssitoru varem või hiljem sinu enda vastu?)
      see on meie ülesanne. sest kui ainsad variandid on üleolek või isolatsioon, siis me oleme juba surnud.

      Vasta
    • Anunüümnõq'

      jah, aga proovige mõelda näiteks sportides, sest sportides tulevad head, klisheevabad mõtted-mõtted, nagu tõdes juba Friedrich N kuskil liustiku taustal matkaspordist puhates, vorstvõileiba süües, õlut juues ja alla orgu kaedes.

      Vasta
    • Anonymous

      Ja ma poleks nii öelnud, kui oleks teadnud, et idee sporditegemisest võib niimoodi solvata. Aga soovitus ise oli tõsimeelne. Jutt, et siin maailmas on raske kuskilt enesekindlust ammutada, kaldub enesehaletsusse. Enesekindlus tuleb enda proovilepanemisest ja sport on selleks suurepärane võimalus. Ela vähem oma peas ja rohkem päris elus.

      Vasta
    • Siim

      Ma olen küllaltki palju sporti teinud oma elus (selle järel, kui mu seintel olid isejoonistatud turtlesi pildid, domineerisid seal paar aastat puhtalt sportlaste plakatid – eriti jäähokiväravavahid ja penny hardaway), aga ei, pole kunagi mõjunud päriselt. Karikad viskasin ka kolides ära, polnud väga küsimuski.

      Vasta
    • Anonymous

      Karikad ja diplomid olen ise ka mingi aja jooksul ära visanud, nagu ka koolitunnistused. Me oleme inimestena veel palju muud kui ainult mõtlevad olendid. Ka nii keerulise mõttemaailmaga eksemplaarid, nagu teie siin, ei tohiks unustada, milline võim on teie kätes ja jalgades. Pange hetkeks oma kapitalismid ja kommunismid kõrvale, ronige Ontika pankrannikust üles, ujuge üle Suure Väina, minge kuuvalgel kompassiga metsa matkama. Need on tühised maised rõõmud, aga sellistes olukordades olete te võrratult rohkem selle maailmaga kontaktis kui oma peas käänulisi labürinte ehitades.

      Vasta
  3. Mudlum

    Jaa, kui ma endale Muhus vanaema riided selga panen, siis mul on tunne, et ma olen mingitpidi temaks saanud. Kas mitte Stanislavskil ei olnud sarnast asja? Kui sa kannad oma tegelaskuju riideid, on sul lihtsam tema olla. Kui sa paned ilusa kleidi, oled sa ilusam naine. Rääkimata sellest, kui sa paned omale selga midagi, mida sa kanda ei taha – also, oleks ilus viidata ka muudlum ja riided artiklile:)

    Vasta
    • Mudlum

      Ma just ütlesin Ruudule, kui ta vaatas, kui mitu paari kõrgeid kingi ma endale olen ostnud ( üle 6 aasta), et ma tegelikult tahaksin kanda ainult selliseid riideid, mis kõlbavad parimal juhul punasele vaibale ja sinnagi õieti mitte – litritega, tikitud, sädelevaid, õlepaeltega, pikki maadamitualette. Mis asi see on? Ida-Euroopa? Või tähemärk?

      Vasta
    • Tho

      Printsessiunistus väikse tydruku roosast sädelevast peast, ja selle võrra kolm korda parem, et vahelduseks kusagilt mujalt välja piilub kui barbie-nuku kaharast kleidist.

      Vasta
  4. poliitiliselt korrektne printsess

    Hiljaaegu meenutasime ühe sõbraga (ja ma ei ütle “sõbrannaga”) ilmutuslikku puberteedijärgset äratundmist: “aga iga loll võib ju ennast hästi riidesse panna”. Äratundmine kestab, aga ma ei ole kindel, mida see käesoleva kirjatüki taustal ütleb. Et ägedad inimesed tohivad ennast ükskõik kuidas riidesse panna, aga nõmedad…?

    Issand, anna mulle sõnaosavust kiita ägedate inimeste riietust, teravust laita nõmedate inimeste riietust, ja tarkust nende vahel vahet teha!

    Vasta
  5. Anonymous

    Riietus, kui ühiskondlikult aktsepteeritud osa inimese identiteedist, on lihtsalt üks mugav ja kiire info edastamise viis (viited asjadele nagu: armumine esimest silmapilgust; pussnuga vööl kandvast skinist võiks eemale hoida õhtusel tänaval).
    See on ju nii loomalik? Mõtle kui herilased ei oleks kõik ühte nägu? Järsku tuleb tavalise toakärbse moodi herilane ja nõelab sind käe peale? Ei näinud seda tulemas jah? Samas kui mitmed muud kimalased hea meelega maskeerivad ennast herilasteks, et sa neist eemale hoiaks. Palju suurem tähtsus riietusel ka inimeste puhul, kui enda unikaalse ja kordumatu olemuse väljendusel, on siiski ikkagi kuhugi gruppi kuulumise näitaja.
    See on lihtsalt inimese mugav eelis muuta ennast hõlpsate vahenditega nii, et hakkad hoopis teist infot välja andma.
    c.

    Vasta
    • Martin

      Enda unikaalse ja kordumatu olemuse väljendamine on üks parajalt aegunud ja türbel mõte. Fucking Johnny Depp tuleb meelde.

      Vasta
  6. Anonymous

    aga vist häiriks ka kui kõik käiksid hallides frentšides nagu P-Koreas. muud vist ei ole saada või ei lubata. põhitõde muidugi on, et riietuse puhul on tegu minapikendusega, staatusepikendusega, dialoogiga/vastandumisega ühiskondliku normeeritusega, hierarhiatega. näita kes sa oled. express yourself.
    minaeitajad/ületajad käivad kõik sarnastes närudes või stiliseeritud närudes, buda mungad ja ristiusku mungad, harekrishnad jne. samas on see ka manifesteering, et tegu on kuhugi kuulujaga, teatud (teistsuguste)väärtuste kandjaga.

    kas mittemunk võib lähtuda riietuses täielikust ükskõiksusest mulje suhtes, mida kehakatted jätta võivad, manifesteerida võivad? lähtuda vaid funktsionaalsusest? teatud sissetulekust alates /selle puudusel on see möödapääsmatus.

    Vasta
    • Martin

      Seda halli frentši nimetatakse “tsiviilunivormiks”. See on remotely moodne leiutis, kaheksakümnendatel lasid tsivilistid veel hallides ülikondades, või, ma ei tea, ilmselt pükskostüümides ringi.

      Ja ma ei ole kindel, kas inimene võib lähtuda täielikust ükskõiksusest. Kui inimese sissetulek piirab tema välimuse väljendusrikkust, siis asub ta ennast riietades tahes või tahtmata dialoogi oma sotsiaalmajanduslike oludega, see on, nad võivad proovida paista väljendatult vaesed või üritada näida “nagu neil oleks midagi”, nad võivad sihtida nii võimalikult suure tagasihoidlikkuse, kui ka sotsiaalse konventsiooni erilise proovilepaneku poole.

      Minu arvates nood, kes nimetavad välist “pinnaliseks”, lahutavad vaimset sfääri liiga otsustavalt füüsilisest ja esteetilisest. Kui aborigeen lükkab enesel kollase pliiatsi läbi ninaseina, et äge ja huvitav välja näha, siis nad ütlevad talle “Nii ei ole hea, sa peaksid lihtsalt südamest rääkima, mis tunne sul on, see kollane pliiats ei tähenda ju tegelikult midagi ja võõrandab sind iseendast ja teistest.”

      Vasta
    • Anunüümnõq'

      täitsa tõsiselt võetav stiilinõustamne. well put. nagu järgnevgi et why do you worry about clothes? See how the flowers of the field grow. They do not labor or spin. Yet I tell you that not even Solomon in all his splendor was dressed like one of these. So do not worry, saying, ‘What shall we eat?’ or ‘What shall we drink?’ or ‘What shall we wear?’ But seek first the kingdom and all these things will be given to you as well.

      Vasta
  7. Indrek

    Mu meelest ka ei juhtu midagi halba, kui nendime, et riided midagi väljendavad ja nendega midagi deklareerida saab, muidu oleks suhtlemine, nii öelda “ühise keele” uute inimestega ehk pikaldasem, seda eriti ehk mingis nooremas eas…(?)No on ju kuidagi julgem suhelda endaga sarnaneva inimesega.

    Aga mingid ohud on ilmselt ka (nagu iga muu praktikaga vist?). Samas selline räme pinnalisus ja imidžiga samastumine on ehk möödumas (huvitav, kas sellise käitumise perioode saaks üldse kusagilt ajaloost täpselt välja tuua? võibolla pigem mingist vanemast ajast?).

    Ehk üldiselt: see riietega uhkeldamine on vist mingisugune universaalne protsess, mida on ikka esinenud. Aadliklassilt päritud ehk. Sellel aadlil oli muidugi võimalus valida sisukuse ja kaunistuste vahel ja eks mõlemaid otsusi tehti nagu praegugi.

    Vasta
    • Anonymous

      räme pinnalisus ongi see, kui inimese riided näivad sulle ütlevat midagi sügavamat nende kandja kohta, kui sa Zavoodis istudes ja õlut juues mõõdad oma uusi potentsiaalseid tuttavaid pealaest jalatallani ja siis lõpuks riietuse või juukselõikuse põhjal otsuse langetad. kuidas kurat need asjad viitavad sellele, kas sa kellegagi ühise keele võid leida või mitte? see pinnalisus ei kao kuhugi vähemalt nii kaua, kuni sa selliste mõtteavaldustega lagedale tuled

      jap, mõne jaoks enese riietamine ei ole pelgalt enese kinni katmine, mõne jaoks kõik, mis ta endale pähe, selga või jalga paneb, ongi statement, a mina jumala võõra inimesena võin ainult aimata, mida see tähendab, kui Martin Luiga habeme ajamata jätab

      Vasta
    • Martin

      Well. Kunagi, ma arvan, et seitse aastat tagasi, nägin ma A. Rostovit 40 numbri bussis. Tal oli luitunud punaseruuduline naisterahva palitu seljas. Muidu ta nägi välja suht nagu ta praegugi näeb. Ma leidsin koheselt, et ma tahan temaga tuttav olla. See on tänini jäänud äärmiselt heaks mõtteks. Kas ma käitusin pinnaliselt või lugesin mingitlaadi kultuurilist koodi? Kas ma käitusin valesti? See, in fact, ei ole olnud ainus ega esimene kord. See ei ole alati olnud riietus, see võib olla ka intonatsioon või lauseehitus.

      Ja need Zavoodi tüübid, eksole, sa ju natuke tead ka, mida neist oodata, ennem, kui sa nendega rääkima lähed? See tüüp seal on skin head. Too teine on korporant. See mees on liiga purjus, et rääkida, too tüdruk naerab lakkamatult kõige peale, mis talle öeldakse, aga see teine tüdruk seal on ennast räigelt üles löönud, hoiab ennast kuidagi puiselt ja tundub, nagu ta ei tahaks kellegagi rääkida. Või kui temaga rääkida, siis ta vastaks ilmselt kuidagi ebaviisakalt. Sellegipoolest võib proovida. Äkki on lahe, või kuidagi huvitav.

      Kui ma habeme ajamata jätan, siis mul on toopäev veits rohkem ükskõik ja laid back olla. Võib olla ka märk mingitlaadi tahtetusest. A simple thing, really.

      Vasta
    • Mudlum

      No kui nüüd niimoodi võtta, siis ilmselt on ka ilmseid valestivaatamisi. Kui mina oleksin see üleslöödud tüdruk seal Zavoodis (kus ma pole elu seeski käinud, sest see on Tartus), siis mida sa arvaksid? Sest tänu sellele, et ma kannan seelikuid ja kõrgeid kingi, olen blond ja pikkade juustega, värvin ennast ja enamasti enne suud lahti ei tee, kui purjus peaga, siis ma usun et olen pälvinud mittemõistmist küll:P

      Aga see mida inimesed sust kõrtsus arvavad, ei ole tõepoolest üldse tähtis.

      Vasta
    • Anonymous

      Kui mina oleksin Zavioodis, ei läheks ma sealt isegi ajamise peale ära, ma tean ennast küll.

      M.L.sen

      Vasta
  8. Indrek

    Ses suhtes, ega tegelikult keegi ju ei käi ringi nagu mingi cosmo-skänner, jaotades inimesi riiete põhjal lahtrittesse jne. ma väljendusin pisut kahemõtteliselt võibolla – oluline on just pigem kogu hoiaku, kehakeele ja intonatsiooni komplekt nagu Martin just vihjas.
    lihtsalt ebasiiras on öelda, nagu väline mulje üldse ei loeks. alguses ikka loeb, siis väheneb. Camus-l oli mingi hea lause selle kohta, et rollid, mida inimene mängib, reedavad teda sama palju kui ootamatud siirusepuhangud.

    Vasta
  9. Anonymous

    kui ma näeksin 40 numbri bussis istumas meest, luitunud punaseruuduline naisterahva palitu seljas, siis ma valetaksin, kui ütleksin, et ta minus huvi ei ärata. ja kindlasti ei taha ma väita, et välimuse põhjal tekkinud huvi inimese vastu on pinnapealne. täpselt nii kaua ei ole see pinnapealne, kuni ei eeldata ühise keele leidmist ENDASUGUSE inimesega. nii selget keelt inimese riietus ka ei räägi, et ligi astuda mõttega “No on ju kuidagi julgem suhelda endaga sarnaneva inimesega.” ma küll teisi kampsuneid Tartu peal taga ei aja. ma ei leia, et mul oleks võõrale kampsunile kuidagi kergem läheneda kui mittekampsunile. see riietusese ei peegelda mitte mingisuguseid eluhoiakuid. alles nüüd Indrek mainid sa inimest riiete sees, kogu komplekti.

    ja Mudlum, kui sa ükskord Zavoodi ikkagi peaksid sattuma, siis sa näeksid, kui mitte üldse ükskõik inimestel võib olla, mida neist kõrtsus arvatakse

    Vasta
  10. Punane Hanrahan

    Mul on kogu aeg see probleem, et välimuse põhjal on võimatu kindlaks teha, kes inimene on. Mulle tglt meeldiks, kui vtd inimesele peale & saad ta kohe mingisse kategooriasse lükata, see aitaks kokku hoida kallist eluaega, närve &pms.

    Vasta
  11. Mudlum

    Selle jutu moraal on tegelikult siin:
    ” Kui sa näed välja nagu sõdur, siis tunned sa ennast veidi rohkem sõdurina, ning nii ka teised näevad sind rohkem nagu sõdurit. Ja kui sa hiljem ei näe enam ennast nagu sõdurit ega ei näe välja nagu sõdur, siis nemad näevad sind ikka veel just samasugusena, ja see on see, kuidas nende usk sind püsti hoiab, kui sa ise seista ei jaksa.”

    Sest see ei ole tegelikult üldse riides käimisest.

    Vasta
  12. Argo Tuulik

    Naljakas, kuidas kaks ZA/UM’i akent on nina ees lahti ja sina paned kommentaari vale artikli alla…ho-ho-ho. See jutt kuulub tegelikult Muudlumi artikli alla.

    Vasta

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei näidata.