image
Foto: Ruudu Ulas

Maailmas, riigis ja inimese südames toimub suuri sündmusi. Pealtvaatajad hoiavad hinge kinni. Kas suudetakse jääda endale kindlaks? Kas suudetakse muutuda? Kas suudetakse teha õigeid valikuid? Ent sellest ma teile ei räägi, minu jutt on muust.
Ma räägin teile riides käimisest.

Siim Nurklik on öelnud, et „peaks proovima konstrueerida identiteeti, mis ei sõltu riietest.“ Säärast välisele stilistikale vastanduvat sentimenti on ka siin-seal mujal kuulda olnud. Säändsest ideoloogiast juhinduvad inimesed näevad enamjaolt välja nagu nondescript minevikuajastust pärit seitsmenda klassi poiss, all grown up. Veidi paremad, kui päris koolipoisid, for obvious reasons. Trendi ning retro elemendid on viidud mõistliku miinimumini, ilma et miinimumitaotlus kuidagi silma hakkaks. Üldiselt sugugi mitte kõige halvem mõeldav stiil. Although, oleks parem, kui seda võetaks sellena, mis see on, mitte vastandumisena. See on natuke nagu vastandumine poliitikale. Aga alati on poliitika, nagu alati on stiil, isegi, kui sa seda ei märka ja isegi siis, kui sa leiad, et see on ebatähtis või küündimatu.

Halvemal juhul näeb visuaalse kasinuse ideoloog välja nagu blob. Mis ei pruugi samuti tema kahjuks rääkida. On sedavõrd karismaatilisi isikuid, kes ujutavad kogu oma lähiümbruse enda sisemise mojoga üle, nii et kõik on cool, mitte väga erinevalt sellest, kuidas mina võin selga visata 90-ndate lõpus moes olnud musta ning sulgiva Beari sulejope või teibiga parandatud lambanahka puulõhkumise vesti, ja see näeks välja nagu mingisugune steitment. Ja see kahtlemata oleks steitment. Minu ja selle vahel, mis mul seljas on, mis mu toas vedeleb, kas mu habe on aetud ja mis muusika mängib on tihe seos, ja ma väljendan seda. See, mu kallid sõbrad, mida me elame, on lugu. Lugu on sellevõrra parem ning tõsiseltvõetavam, kui tema visuaalsete detailidega on vaeva nähtud.

 Konstrueerida identiteeti, mis ei sõltu riietest ei ole iseenesest raske teha, aga see, mõistagi, sõltub jällegi riiete mitte kandmisest. Nudity is just a special set of clothes. Ehk siis, nunnu vana kooli nudism ei ole lahendus nende inimeste probleemile. Kui nüüd hakata kultuuriruumi isiklike tähelepanekute pinnalt analüüsima, siis on viimase mõnekümne aasta jooksul rõivastuse üldine tähtsus pigem langenud kui tõusnud. Tuntud kaubamärgid on ennemini naeru- kui austusväärsed, subkultuurilised liikumised 20. sajandi tähenduses on mandunud ning hingusele läinud ja tänaval on selle eest, kuidas sa välja näed, kõvasti raskem kolakat saada. Mis on kõik tervitav ning normaalne, kuid ei tähenda iseenesest, et stilistika oleks muutunud ebatähtsaks. See on sarnane igapäevaste vahenditega tehtav ning lihtsasti kättesaadav kunstiline tegevus nagu kurjavaimu sisekujundus, eks ole. Kreatiivne sfäär. Võimas relv sinu igapäevases arsenalis esteetika funktsioonina. Teenib suures osas neidsamu eesmärke niisamuti, millest üheks tähtsamaks on inimese tuju paremaks tegemine. Nii tollesama inimese, kes endale neid riideid selga passib, kui ka nende teiste, kes teda vaatavad. Y’know, univormid on nii lahedad sellepärast, et univormid töötavad. Kui sa näed välja nagu sõdur, siis tunned sa ennast veidi rohkem sõdurina, ning nii ka teised näevad sind rohkem nagu sõdurit. Ja kui sa hiljem ei näe enam ennast nagu sõdurit ega ei näe välja nagu sõdur, siis nemad näevad sind ikka veel just samasugusena, ja see on see, kuidas nende usk sind püsti hoiab, kui sa ise seista ei jaksa.

 Although, see ei ole enam üldse tegelikult riides käimisest.