Me kõik teame, et vana vene Sherlocki vastu ei saa miski, isegi inglased ise tunnistasid seda, andes Vassili Livanovile 2006 aastal mingisuguse Briti impeeriumi teenetemärgi. Nüüd on tulnud uus pretendent parima Sherlocki kohale, ja see on Briti telesari Sherlock, kus Holmesi kehastab Benedict Cumberbatch ( saate tema häält kuulda ka uues Kääbiku-filmis draakon Smaugina). Martin Freeman – doktor Watson, tuleb teie ette aga kääbik Bilbona. Mitu korda põhjust vaimustuda!

Sherlocki – raamatud on mul Muhus, loen neid iga mõne aasta tagant üle, kuigi nad on mul enam-vähem peas. Vene Holmesi-filmi olen ma vaadanud arvatavasti 10 korda. Mäletan, kui nad tulid, ma olin veel Paides, meil oli juba värviteleviisor, see oli pidu! Aeg-ajalt tuleb neid siiamaani vene kanalite pealt, ja siis ma vaatan jälle. Nad on kuratlikult head. Aga uus Sherlock – see on veel parem! Ma ei saanud oma vaimustust Zaumnikutega jagada, sest enamikul neist ei ole televiisorit ja nad pole seda ka endale sikutanud ja siis ma pidin lihtsalt undama – see on kõva, see on nii kõva! Ma olen 100 protsenti lootusetult armunud loomulikult peategelasesse!

Mulle meeldib seal ilma kriitikameeleta kõik – eriline hüplik, tuuseldav, vibelev kaameratöö, see pinge, mis ei rauge sekundikski, see isemoodi intensiivsus, mis on nii külgetõmbav, et mitu päeva peale filmi vaatamist, kui ainult mõtled selle peale, tunned kuidas su õlanukid ärevuses püsti tõusevad. Jaa, tegevus on viidud kaasaega, see on põhjus, miks ma alguses paari esimest osa ei vaadanud, põlglikult, mõeldes et misasja ja pole vaja uut hamletit leiutada. Aga tegelikult ei võta see kaasaeg mitte midagi magedamaks, vastupidi, see annab mingi uue leveli, samas kui storyline on enam-vähem autentne Conan Doylega.

Ja siis ma mõtlesin, et on kaks maailmakirjanduse tähteost, mida on hullult filmikunstis ekspluateeritud – need on Dumas Kolm musketäri ja Doyle Sherlock Holmes. Mõlemad on raamatud meeste sõprusest. Aga ma ei tea ühtegi musketäride filmi, mis mulle tegelikult meeldiks – muidugi, see vene oma ja Bojarski oma laulukestega, aga see nagu oleks siiski ajas alla andnud. Enamik neist filmidest on palaganid, kostüümidraamad, värvilised illustratsioonid.

Meeste sõprus ja üldse sõprus – kas see pole midagi noorusele omast? 10 aastat hiljem raamatutes on ju musketärid kes kus – d’Artagnan oma kaardiväelaste kapteni ametipostil sügavalt üksildane kohusemees, Athos – no temaga ei olnud kunagi liiga hästi ja lõpuks läks ta oma Raouli pärast veel haledaks kätte, Aramis – kas ta oligi kunagi kellegi sõber? ja vaata, mis temast sai! Noh ja vaene Porthos, see oli ilus koht, kui ta tahtis ennast oma lauda lakas oksa tõmmata, sest vanadus keelas talle ihurõõme.

Mõtlesin veel, kas Dumas kirjutas oma romaane hanesulega – no mis hanesulega, kindlasti olid siis juba terassuled või mis suled? Tindi ja sulega kirjutas, voh. Istus laua taha ja hakkas kirjutama. Ja mõtlesin, mis tunne oli elada 1840ndal aastal Prantsusmaal ja kirjutada raamatut, kui saaks kuidagi seda teada? Oi kuidas tahaks, et aeg voolaks  teistmoodi, et saaks tunda, et ei ole kiire, jõuan kirjutada 30 köidet nagu Balzac ja sinna kõrvale ka rajult elada! Aga miski on nagu pomm jalus, sedasamust Za/Um-i artiklinirugi lükkan edasi kuid ja kuid, igal õhtu mõtlen, et homme hommikul nüüd alustan ja siis tolgendan kogu päeva maha ja ei tee mitte midagi kasulikku peale süü tundmise.

See oli nüüd eksi läinud arutluskäik – pöörame sõpruse juurde tagasi. Jah, meeste sõprus, kas pole sealgi midagi kahtlast? Nagu Watson tabavalt ütles, ajakirjandus paneb sulle alati külge mingi epiteedi ja temal oli selleks p o i s s m e e s Watson. Mismõttes poissmees, millele nad vihjavad? Holmes, mismõttes poissmes?

Jaa, näib et hüva karakter on üks põhiasju ajahambale vastupidavate kirjatükkide sünnis. Tüüp, arhetüüp, ikoon. Ja sinna juurde ka nende väline imidž, muidugi, pika peaga Holmes ( ja noh, ma ei tea, sellest Cumberbatchist pikema peaga meest ikka annab otsida) ja ümar, heasüdamlik, veidi naiivne Watson oma ruudulise outfitiga – ma pean ütlema, et uues sarjas on Watson märksa enam mehe eest väljas, ta pole mingi jalustolknev ullike vaid tõepoolest sõber ja pealegi jumala osav, jah, ja ka nägus. Ning Holmes pole mitte ainult mõtlemismasin vaid ka õrn, tundlik, abitu naeratusega üksildane ja lähedust vajav inimene. Ma isegi ei suuda aru saada, kuidas nad selle näitleja nii karmi võtmesse pöörasid, sest kui vaadata tema muid netis olevaid fotosid, siis tundub ta vähemalt osadel purublond ja kõige poisilikumalt armsa naeratusega tüüp, kes võiks parimal juhul mängida elule allajäänud intelligente – mida muud see Sherlock tegelikult ongi.

Sõbrad, vaadake kindlasti – tüdrukud, et armuda, poisid, et järgi teha.

Share on Facebook Plus One on Google+

13 Kommentaari

  1. malle

    mu 12-aastase õe 11-aastane sõbranna väitis, et pikk pea on tal seetõttu, et aju ikka ära mahuks. vasikavaimustus at its fullest.

    aga jah, uskumatult kõva sari. ühel pühapäevaõhtul jäi mul vene keele kodune töö seetõttu tegemata.

    Vasta
  2. Argo Tuulik

    Venelaste „Kolm Musketäri“ on minu arvates täiesti kuulikindel film. See ei anna kunagi ajas alla, nad tegid selle täpselt õieti. See pidigi ju olema muusikaline kostüümidraama, natuke palagan ka, aga see pole halb asi. See film valis Duma’ romaanist välja ühe paljudest tahkudest – lõbususe ja keskendus sellele. Arvestades näitlejaid ja settingut oli see minu meelest ainuõige valik. Ja ainult korra elus olen ma näinud, kuidas üks näitleja vastab ekraanil nii 1:1 raamatutegelasele kui Athost kehastanud Venyamin Smekhov See üks kord oli muide Jack Nicholson Patrick Randal McMurphyna filmis „One Flew Over the Cucoos Nest“.
    Venyamin Smekhov oli täpselt selline nagu raamatu Athos, üllas, suursugune, mehine, vapper ja wise…väga wise. Mul päris vähe oli temasse boy-crush, tahtsin ta sõber ja väike pinginaaber olla. Ja ta nägi välja täpipealt nagu nendel „Seiklusjutte Maalt ja Merelt“ sarja raamatute illustratsioonidel. Ülisheffide vuntside, pikkade peaaegu mustade juuste ja graniitsete näojoontega. Smekhov suutis anda selles rollis edasi selle tabamatu suursugususe, millele Duma’ korduvalt viitas, rääkides näiteks sellest kuidas Athose loomulikult kaunid käed edeva Aramise meeleheitele viisid ja kuidas Porthos teda pidevalt ja edutult matkida püüdis. Kas mõnes mõttes ei olnud ka see Porthose lõputu tiitlite jaht natukene nagu püüd Athosele ära teha? Või vähemalt võrdväärne olla?
    Ka Bojarski ja kompanii olid täiesti ülesande kõrgusel. Porthos ja Aramis oli usutavad ja äratuntavad ning D’artagnan ja Mileedi isegi päris head. Ja selle filmi theme song’i kuulan ma praegugi hea meelega hommikukohvi kõrvale.
    Mul on kahju ainult, et sama seltskond ei teinud korraliku vene filmi Robin Hoodist. Nad oleksid Sherwood’i laane ebapüha lõbususe hästi ekraanile toonud.
    Aga uus Holmes on tõesti kõva.

    Vasta
    • Mudlum

      Vene Musketärid on parimad, seda ma’gi räägin, aga kuipalju sa oled näinud igasugu muid musketäride filme, mis on täiesti tobedad? Ja õigupoolest on nagu katmata üks tahk selle raamatu juures, see on teha seda asja täiesti tõsiselt, isegi süngelt. Aga kus on filmid 20 aastat hiljem, 10 aastat hiljem? (Vene Athos oli ka minu südamekallike, kuigi ta tundub mulle praegu veits liiga uimase näoga olevat).Porthos seevastu oli vägev, Mileedi aga kole. Bojarski jällegi ei ole minu d’Artagnan, see on muidugi ka niimoodi, et igasuguste linateostega, kas oled enne raamatut lugenud ja endale oma pildi ehitanud või ehitad pärast filmi järgi selle üles. Enamasti ma olen alati raamatut enne lugenud, v.a nüüd see Troonide mäng, mis mind ka üsna külmaks jätab – ma olen muidugi täiesti suvaliselt ja läbisegamini vaadanud neid osasid.

      Vasta
    • Argo Tuulik

      Ma olen näinud veel nelja musketäride filmi ja need olid nii halvad, et ei seostunud enam raamatutega ega rikkunud seega ka muljet, Andsin endale pühaliku tõotuse mitte kunagi vaadata seda viimast, 2011 aasta CGI-õudust.
      Aga vene-Mileedi oli minu meelest kaunis ja võluv.

      Vasta
    • Robert Kurvitz

      “Troonide mängu” telesarjaga kobiseda on masohhistlik. See on nagu endale Sõrmuste Isanda filme keelata. Miks?

      Seda uut Sherlockit kiidetakse ikka nii palju, et peab ette võtma. Kuradi Guy Richie rüwwedus ajas Holmes-i isu ära, aga peab vist ümber mõtlema.

      Vasta
    • Mudlum

      Ma pole filmivaataja, Robi, ja seda palavam on minu kiitus millelegi, usu, see on hea.
      Troonide mängu näitab täiesti süsteemitult mingist kurjavaimu Sony? kanalist ja ma ei saa ennast sundida vaatama filme arvutist mille taga ma tööd teen. See pole halb aga ta on mingis mõttes täiesti tavaline. Sherlock on ebatavaline.

      Vasta
  3. Anonymous

    Jah, v6imsad ja igas ajastus asjakohased teemad. Sherlocki ja Watsoni lugudes on mind kyll kogu aeg h%irinud Holmes’ i m66dutundetu shefipanemine s6bra ees kes tema kui yksiklase jaoks justkui mingit f%nnklubi aseainet kehastab, kuid Ian Richardsoni ja Charles Edwarsi variandis (Murder Rooms) tuleb l6puks ometi esile et Watson ongi ju see Conan Doyle kes l6puks k6ik need keissid kunstiteoseks vormib. Loodan, et selles uues Watson-Holmes’ i loos on s6pradevaheline tasakaal varasemast paremini paigas.
    Kolme (tegelikult nelja ju, eks) musket&ri puhul on see s6pruse asi nii kindel et sellest mu meelest isegi ei r%%gita, ja ega nad seal ju ka koos eriri ei h%ngi ega niisama pl%mise – v%ga erinevad tyybid ju ja erinevad eluk%sitlused: no mida palju olekski potensiaalsel bikers-clubi 6llej6mm Porthosel, nartsissistlik-masohhistlikul intellektuaalil Athosel ning korporatiiv-salasepp-intrigaanil Aramisel omavahel arutada – aga nad ajavad asja mis on palju suurem, hoomamatum ja yllam kui nad ise igayks oma %pardumiste ja puuduj%%kidega: nad teevad b%ndi. Ja nende b%nd l%heb korda, l%bi ajastute. B%nd vajab muidugi ka solisti, kelleks sobib D’Artagnan, ja kelle teeb eriti sympaayseks p6huliselt see, et ta trummari (Porthos), kidramehe (Athos) ja basskitarris-organisti (Aramis) arvelt sugugi mitte ylearu ei laia.
    Led Zeppelin oli t%pselt sihuke b%nd: Plant/D’Artagnan, Page/Athos, Bonham/Porthos, Jones/Atamis. Meil oli kunagi t%pselt analoogne b%nd, “Reval”,.kus kyll mina trummarina olin Athos, ja tysedam ning 6lles6ber-joviaal Urmas Lauri Porthosena oli kitarrist (D’Artagnan: Henry Laks solistina, Aramis-basskitarrist: Toomas Liidja) Veel yks selline koosseis: Toots/Arno/T6nisson/Kiir. Et mis Asja nemad siis ajasid? Eks ikka vist seda tulevase Eesti tulevast Asja… Ja kuiv6rd s6brad nad sealjuures olid? Vennad aga kindlasti, klassivennad, ja vennad – see on Ordu.
    6dedest: eelk6ige meenub Thelma ja Louise. Kolm Bronte’ t samuti.
    Za/Um on k6igi tunnuste kohaselt ypriski ideaalne s6sar-vennaskond, tulevikuliselt androgyynne, kokkuhoidev voolukeha. Kes on siin Athos, kes Porthos? Za/Um on Suure Asja ajamise muusugune mudel, sellest v%ndataksi filme ning tehakse neist covereid aegu hiljem.
    r.k.

    Vasta
    • Mudlum

      Mind jälle häiris hirmsasti, kuidas Katuse-Karlsson Väikevenna ees šeffi pani, jätsin enamasti need kohad lugemata…õigupoolest see, kuidas ta alati jalga lasi, kui teda vanematele pidi näitama jättes maha lihapalli klotsidest torni otsa.

      Vasta
    • notsu

      Lapsena häiris ka mind, praegu tundub, et see on Karlssoni-sarja kõige tugevam külg: jõhker kujutus sellest, mida kõike laps välja kannatab, et mitte olla üksi.

      Vasta

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei näidata.