image

Me kõik teame, et vana vene Sherlocki vastu ei saa miski, isegi inglased ise tunnistasid seda, andes Vassili Livanovile 2006 aastal mingisuguse Briti impeeriumi teenetemärgi. Nüüd on tulnud uus pretendent parima Sherlocki kohale, ja see on Briti telesari Sherlock, kus Holmesi kehastab Benedict Cumberbatch ( saate tema häält kuulda ka uues Kääbiku-filmis draakon Smaugina). Martin Freeman – doktor Watson, tuleb teie ette aga kääbik Bilbona. Mitu korda põhjust vaimustuda!

Sherlocki – raamatud on mul Muhus, loen neid iga mõne aasta tagant üle, kuigi nad on mul enam-vähem peas. Vene Holmesi-filmi olen ma vaadanud arvatavasti 10 korda. Mäletan, kui nad tulid, ma olin veel Paides, meil oli juba värviteleviisor, see oli pidu! Aeg-ajalt tuleb neid siiamaani vene kanalite pealt, ja siis ma vaatan jälle. Nad on kuratlikult head. Aga uus Sherlock – see on veel parem! Ma ei saanud oma vaimustust Zaumnikutega jagada, sest enamikul neist ei ole televiisorit ja nad pole seda ka endale sikutanud ja siis ma pidin lihtsalt undama – see on kõva, see on nii kõva! Ma olen 100 protsenti lootusetult armunud loomulikult peategelasesse!

Mulle meeldib seal ilma kriitikameeleta kõik – eriline hüplik, tuuseldav, vibelev kaameratöö, see pinge, mis ei rauge sekundikski, see isemoodi intensiivsus, mis on nii külgetõmbav, et mitu päeva peale filmi vaatamist, kui ainult mõtled selle peale, tunned kuidas su õlanukid ärevuses püsti tõusevad. Jaa, tegevus on viidud kaasaega, see on põhjus, miks ma alguses paari esimest osa ei vaadanud, põlglikult, mõeldes et misasja ja pole vaja uut hamletit leiutada. Aga tegelikult ei võta see kaasaeg mitte midagi magedamaks, vastupidi, see annab mingi uue leveli, samas kui storyline on enam-vähem autentne Conan Doylega.

Ja siis ma mõtlesin, et on kaks maailmakirjanduse tähteost, mida on hullult filmikunstis ekspluateeritud – need on Dumas Kolm musketäri ja Doyle Sherlock Holmes. Mõlemad on raamatud meeste sõprusest. Aga ma ei tea ühtegi musketäride filmi, mis mulle tegelikult meeldiks – muidugi, see vene oma ja Bojarski oma laulukestega, aga see nagu oleks siiski ajas alla andnud. Enamik neist filmidest on palaganid, kostüümidraamad, värvilised illustratsioonid.

Meeste sõprus ja üldse sõprus – kas see pole midagi noorusele omast? 10 aastat hiljem raamatutes on ju musketärid kes kus – d’Artagnan oma kaardiväelaste kapteni ametipostil sügavalt üksildane kohusemees, Athos – no temaga ei olnud kunagi liiga hästi ja lõpuks läks ta oma Raouli pärast veel haledaks kätte, Aramis – kas ta oligi kunagi kellegi sõber? ja vaata, mis temast sai! Noh ja vaene Porthos, see oli ilus koht, kui ta tahtis ennast oma lauda lakas oksa tõmmata, sest vanadus keelas talle ihurõõme.

Mõtlesin veel, kas Dumas kirjutas oma romaane hanesulega – no mis hanesulega, kindlasti olid siis juba terassuled või mis suled? Tindi ja sulega kirjutas, voh. Istus laua taha ja hakkas kirjutama. Ja mõtlesin, mis tunne oli elada 1840ndal aastal Prantsusmaal ja kirjutada raamatut, kui saaks kuidagi seda teada? Oi kuidas tahaks, et aeg voolaks  teistmoodi, et saaks tunda, et ei ole kiire, jõuan kirjutada 30 köidet nagu Balzac ja sinna kõrvale ka rajult elada! Aga miski on nagu pomm jalus, sedasamust Za/Um-i artiklinirugi lükkan edasi kuid ja kuid, igal õhtu mõtlen, et homme hommikul nüüd alustan ja siis tolgendan kogu päeva maha ja ei tee mitte midagi kasulikku peale süü tundmise.

image

See oli nüüd eksi läinud arutluskäik – pöörame sõpruse juurde tagasi. Jah, meeste sõprus, kas pole sealgi midagi kahtlast? Nagu Watson tabavalt ütles, ajakirjandus paneb sulle alati külge mingi epiteedi ja temal oli selleks p o i s s m e e s Watson. Mismõttes poissmees, millele nad vihjavad? Holmes, mismõttes poissmes?

Jaa, näib et hüva karakter on üks põhiasju ajahambale vastupidavate kirjatükkide sünnis. Tüüp, arhetüüp, ikoon. Ja sinna juurde ka nende väline imidž, muidugi, pika peaga Holmes ( ja noh, ma ei tea, sellest Cumberbatchist pikema peaga meest ikka annab otsida) ja ümar, heasüdamlik, veidi naiivne Watson oma ruudulise outfitiga – ma pean ütlema, et uues sarjas on Watson märksa enam mehe eest väljas, ta pole mingi jalustolknev ullike vaid tõepoolest sõber ja pealegi jumala osav, jah, ja ka nägus. Ning Holmes pole mitte ainult mõtlemismasin vaid ka õrn, tundlik, abitu naeratusega üksildane ja lähedust vajav inimene. Ma isegi ei suuda aru saada, kuidas nad selle näitleja nii karmi võtmesse pöörasid, sest kui vaadata tema muid netis olevaid fotosid, siis tundub ta vähemalt osadel purublond ja kõige poisilikumalt armsa naeratusega tüüp, kes võiks parimal juhul mängida elule allajäänud intelligente – mida muud see Sherlock tegelikult ongi.

Sõbrad, vaadake kindlasti – tüdrukud, et armuda, poisid, et järgi teha.