Wednesday, April 25, 2012

Inimese kohus

Gabriel von Max "Ekstaatiline tütarlaps Katharina Emmerich"
Järgnevalt paar mõtteavaldust seoses küsimusega, mis on inimese kohus (Luiksi palvel ja kommentaariks sellele Eesti Ekspressis ilmunud esseele).


Kõige lühem vastus oleks vist järgmine:
„Inimese kohus on olla Inimene. Inimene peab tahtma olla Inimene“.

Ega täpsemat koondvastust anda vist ei saa. Ja seegi pole õigupoolest rohkem vastus kui põige järgmisele suurküsimusele – mis on inimolemus?

See oli vist Edward O. Wilson, kes kommenteeris kommunismi lühikese fraasiga „Hea idee, vale liik“. Kommunism ei sobivat inimloomusega. Ka Dostojevski ütles, et inimest ei saa panna elama nagu sipelgaid, sest tal puuduvad vastavad instinktid. Aga näiteks Sartre ütles, et inimese loomuseks  ongi loomuse puudumine. Inimesele ongi tunnuslik, et olemine eelneb olemusele.  

Hoolimata vastajatüüpide suurest kaugusest on neil kolmel vastusel on üks ühine tunnuslik voorus – need ei määratle inimolemust positiivselt st nad ei anna defineerivate tunnuste komplekti.
Aga loomus on. Mõne teise liigiga kõrvutamine on siin hea profülaktika, sest toob Inimese Maa peale. 

„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseärnis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane. Teine “faktor“, kes meedias alatasa inimsuse religiooni asja ajab, on fašismikoll. "Igasuguste erinevuste esiletoomine (naise erinevus mehest kaasa arvatud) tundub kahtlane; kõik ju teavad, et tegelikult mingit ebavõrdsust inimhingede vahel pole.“ arutleb Ilmar Vene essees ”Pahustumine” (Ilmamaa, 2002).

Adolph Meizel "Eizenwalzwerk"

Inimõigused (seega ka nn inimkohustused) on kristlik kontsept. Kristlus haakis lahti indiviidi väärtuse selle maistest omadustest. Igas inimeses on surematu jumalanäoline hing ning kõik maised omadused ja hierarhiseerimised on selle kõrval teisejärgulised.

Õhtumaise kultuuri ideoloogiline põhipinge ongi ilmalikustumise püüdes see kristluse idee läbinisti siinpoolsusesse ära mahutada. Kõik maised omadused ja hierarhiseerimisviisid on sekundaarsed… ee.. ee.. ee.. Inimsuse kui sellise kõrval. Kõik inimesed on võrdsed, erinevad, aga võrdsed.

„Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul;“ (Ilmar Vene „Trotsija. Katse mõista Uku Masingut“)

Siin ilmub muuhulgas humanismi olemuslik antipedagoogilisus, mis võib oma igapäevasemates vormides leida pühaduseteotuse näiteks lasteaiakasvatajas, kes liiga iseenesestmõistetavalt tüdruklapsele nukku ja poisslapsele autot pakub (poogib maiseid ehk madalamid struktuure puhta inimsuse külge, rsk!).
Kusjuures inimene ei õpi isegi iseseisvalt kõndima, ikka peab vanem teda püsti upitama-meelitama, teisisõnu: lapse puhta hinge ja Tõelise Mina korrumpeerimine on praktikas alati vältimatu.
Joseph Ratzinger (praegune paavst, eks) annab sõnastuse ühes oma tuntumas teoses „Sissejuhatus kristlusesse“: „Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna)“.

Sartre kasutas sellise pärispatu vältimiseks käepärast võtet: eitas metoodiliselt (oma) lapsepõlve.
Nõukogudemaal oldi pisut konkreetsemad: bioloogid, kes liiga palju pärilikkusest jaurasid, said kohustuslikus korras ümberkasvatava keskkonnakogemuse. Ja Lõssenko tõsteti pukki. Praegu nullitakse bioloogid rumaluse, põlguse ja idealismiga. Või religioosse eitusega. Põlgus „bioloogilise determinismi“ vastu on iga väärika võrdõiguslase-humanisti standardvarustuses tänini. Sest inimloomus on ju bioloogiaülene. (Seda menetlust ei maksa siiski segamini ajada traditsioonilise
sacrificium intellectus'ega, sest viimane tähendab mõistusest loobumist, aga siinne keeldumist mõistus välja arendada; ei revolutsionääri ega lasteaialapse lähtepositsioon pole sacrificium intellectus, eks)

*

Aja Vaim: ”Ei tohi olla mingit muud essentsiaalsust peale puhta inimsuse ning sellele on lubatud ainult üks maine atribuut – indiviidi tahe. Indiviidi tahet ei tohi põhjendada ükski üldisem kategooria või ilming. Indiviidi tahe ei tohi olla kuidagi determineeritud rahvusest, soost, seksuaalsest sättumusest jne.” Sellise determineerituse tabu on rohkem tuntud isikuvabaduse nõudena.

Siin on nüüd kaks piinlikku asja, mis tulevad kiirelt esile, kui natukenegi kainemaks saada. A) va Indiviidi Tahe on vägagi pärilik (mida madalam aste Maslow püramiidis, seda rohkem); B) indiviidi valikuid on hirmsasti raske transtsendeerida (aga humanistlik inimolemus nõudleb seda).

Kaua sa kummardad hardusega seda vaprat plikat, kes oma Olemise Autentsust sellega tõestab, et valib nuku asemel kraana? „Humanism on eksitentsialism!“ – ja heroiline, inimsust konstitueeriv valikusituatsioon realiseerub saialeti ees… miskipärast valivad enam-vähem kõik inimesed nälja paar korda päevas, unisuse iga veidi aja tagant, rahutuse teisme-eas, paljunemistungi ja…Pealegi on iga arenev inimene, kes kõike ise otsustab, paratamatult hüpiknukuks sellele lollpeale, kes ta oli oma eelmisel arenguastmel. Ja õigupoolest pole teisele inimesele halvemat nõuannet kui ajastutruu moraaliklišee „Mõtle oma peaga!“, valgustuse Sapere aude!

Neid, kes oma peaga mõelda suudavad ilma et tagajärjeks oleks ühest kandilisest rattast ja kõverast torust moodustuv jalgrattaparoodia, on nii vähe, et allveemale on selle kõrval massiliikumine.

Loll saab kirikuski peksa. Aga, noh, ega ta seepärast veel vähem Inimene ole.

*

Õel arhikapitalist-suurtööstur-rõhuja võiks humanisti lüüa ta oma relvaga nt kommenteerida osutust virelevatele vabrikutöölistele ja nälgivatele lastele nõnda: „Jah, virelevad, jah, nälgivad, aga see ei tähenda ometi kuidagi, et nad vähem inimesed oleks! Hää sotsialist-maailmaparandaja, Teie etteheited on alusetud, barbaarsed ja fašistlikud! Nad ei ole kuidagi vähem inimesed, sest ükski inimene ei saa olla vähem inimene kui teine! See, et teenindaja on pelgalt mutrike suures masinavärgis ei tähenda, et ta kuidagi vähem inimene on! Küsimus, millal saab teenindajast inimene, on antidemokraatlik ja antihumanistlik, sest sel küsimusel saab olla sisu ainult siis, kui inimsus on miski, mis sõltub ühiskondlikust staatusest! Millal saab?! Igaüks sünnib inimesena ja sureb inimesena!“

Theodore Gericault "Surnud kass"
„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me ilmtingimata võrdsed oleme? Kristlikel aegadel käibis surmapatt Uhkus, praegu võetakse inimestevahelise erinevuse möönmist kuritahtlusena; võime veenduda, et väärikusega on hädas oldud kõigil aegadel. Ainult üks kasutuskõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõistuse sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda“ (Ilmar Vene „Pahustumine“)

Ilmalik indiviidiväärikus on puust raud. Väärikus saab olla ainult seosena tervikusse, in-dividuus on aga terviku eitus, jagamatus. Kristlikel aegadel andis igale indiviidile väärtuse tema suhe Jumalasse, seotus Jumalaga ja maised suhted olid selle kõrval teisejärgulised.

Olgu, las inimese võõrandamatu väärtus ja väärikus olla nagu kassinaeratus ilma kassita, aga kuidas üldse osutada väärikuse alandamisele ja alaväärsusele, kui seda saab teha ainult osutusega inimese maistele suhetele ja olukorrale ehk siis osutusena millelegi, millest inimese väärtus juba definitsiooni kohaselt lahti haagiti?

*

Milline on süsteem, kus inimene pole võõrandunud? See on süsteem, kus inimene on oma. Oma süsteemis. Omade inimeste hulgas.
Oma-võõras eristus on see psühholoogiline fundamentaal, eks.
Kas kõik inimesed saavad olla omad? Isegi ülirelativistlik, antiteoloogiline (ja lausa antimetafüüsiline) Richard Rorty ütles, et see käib inimesele üle jõu. Inimene ei suuda armastada kedagi lihtsalt selle pärast, et ta on inimene (muide, ka suurpankur, suurkapitalist on inimene!).

Vendlusest, täpsemalt selle puudumisest (lääne)  inimese loomuses,  kirjutas Dostojevski aastal 1863 nii:
„Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda.
Aimé Morot "Hea samariitlane"

Mis on pärispatu avaldumisvorm liberaal-humanistlikus demokraatias? Kalduvus nõuda (oma) õigusi.
Mis on inimese kohus? Võidelda patu vastu st armastada omasid ja mitte nõuda (oma) õigusi ja õiglust.

P.S.

Õiglane on see, et inimest ei hinnata tema sünnipära ja mingite kogukondlikke sattumuste järgi, vaid tema tegelike võimete järgi. Kui aga vanaema kipub võõranduma, tuleb teha vanaemade ametiühing, vanaemakaitseseadus, sisseseada korralik koondamishüvitis ja ...

 P.S. 2

"Tugevdada oma loomuliku kogukonna piires kõiki vastastikuse abi sidemeid: kui miski peaks ühiskonnas halvenema, on sellest alati ainult kasu, ja paranemise korral on sellest ainult kasu.
Ära kuula poliitikuid, pankureid ja ajakirjanikke. Kuula oma ligimest, tema on su tegelik poliitika. Vastastikune abi on anarhia; anarhia ongi vastastikune abi."
(minu esiletõst - M.K.)

Tuesday, April 24, 2012

Millal saab klienditeenindajast Eestis inimene?

Hommik Võru tänava alguses. Kell on pool kümme, kui ma helistan maja nr 18 uksekella. Enne ei saa kunagi täpselt aru, kas uksekell töötab või mitte, kui sa sellele kogu jõudu, mis su näpus peitub, rakendanud pole. Ja koputamise peale ei reageeri eriti keegi. Kiri on kriminaalhoolekandest. Üsna pea ilmub uksele taevastkukkunud ilme ja kahtlaselt rahuliku häälega noorem meesterahvas. Ma küsin, kas adresseeritu on kohal. "Teda.. praegu ei ole. Ta läks ...Tallinnasse. Aga ma võin talle helistada.." Mul pole helistamisest suurt tolku, aga ta millegipärast väga tahab talle helistada. Läheb tuppa tagasi, üritab seal helistada vist. Tuleb tagasi esikusse telefon käes ja näpib seda. Võtab taskust teise telefoni ja otsib sealt mingit numbrit, selle leidnud hakkab numbrit esimesse toksima. Järsku heliseb kolmas telefon, mida ta vastu ei võta. Kõige selle ajal räägib ta mulle unelevalt nagu muuseas sellest, kuidas postiljoni amet on lahe ja küsib, kas ma vean ajalehti ka. Oleksin tahtnud öelda, et kui reklaami kõrvalt mahti antakse, siis küll, aga muidugi ma käitusin nagu täiskasvanud inimene ja olin viisakas, öeldes lihtsalt jah.

Sinna otsa tuleb täiesti loogilise jätkuna jutt baptisti kogudusest Salem. "Seal Kalevi tänaval, seal kohtuvad reedeõhtuti kell kuus ainult noored." Ma üritan tõsiseks jääda. "Mina sain jumala armu tunda siis, kui ma vanglas olin. Mulle määrati viis aastat... inimese tapmise eest. Noaga. Kandsin sellest ära 2,7 ja sain tingimisi vabaks." Mul ei ole selle peale kohe midagi öelda, ohtlik ka ei ole. Samal ajal läheb mööda Riia mäkke marssiv sõjaväeorkester. Tüüp muidugi ei tee teist nägugi ja ma usun, et tema maailmas on teemade kaootiline vaheldumine üsna normaalne nähtus, ent mina tunnen end ametipostil olles nüüd kuidagi kokkujooksnuna. "Kuulge, mul ei ole mingit kõnet vaja, kas te elate selle inimesega ühes majas või mitte, kas te puutute temaga kokku?" Mingi ajutu jauramise peale saan kirja ära antud. Enne kui välisukse kinni tõmban rõhutab ta veel kord: "Salemi kirikus baptisti kogudus, ehk näeme seal kunagi, loodan, et tuled. Täna õhtul kell kuus!"

Hõiskan "Okei!" ja ei suuda enam naeru tagasi hoida.

Eelmise päeva hommik suures kontorhallis. Enamus inimesi tuleb tööle millegipärast kella seitsmeks, kuigi tööpäev algab ametlikult pool kaheksa. Ma mõtlen jälle, et hui ma sellepärast hakkan ka nii tegema, et teised teevad. Kui oma laua juurde jõuan on seal juba hunnik asju mulle ette topitud. Eilne kuupmeetritäis värdjakatalooge idiootidele, kes internetist midagi kuulnud pole, vedeleb oma tõprasuuruses ikka veel mu lauakese kõrval, võib-olla juba aimates, kui suurt seltsi tal oodata on. Algus on rahulik tiksumine, lappan läbi mõne Vikerkaare, aga pean ajalehed veel oma ajakirjade ruutsahtlisse jätma. "Neid sa ei tohi võtta, neil pole paberit vahel veel!" ütleb mulle mõni neist vanadest naistest oranžis logoga fliisis. Tänu sellele "tähtsale paberile" unustan ajalehed lõpuks täiesti ära, kuna peale kaheksat hakkab nii kõvasti peale tootma, et mul kaob kogu järg  käest ära. Lappan seal kirju sorteerida - Ülikooli 4, Raekoja plats, Lossi 36 - oii vittu Riia tänavale on sittakanti paska, peaks selle ära saatma, perssse mis kell on, pool üheksa läheb viimane kaubik tugipunktidesse vedama ja mul on siin hunnik arveid ja katalooge. Sean meeleheitlikult suvalise kuhja asju kokku, laksin sildi peale ja pistan marsamehe kärusse.

Tagasi kaevikusse süsteemi looma. Vahetult enne seda, kui mul sellest edasi-tagasi jooksmisest kirjade pealetootja ja lauakese vahel käed vihast värisema hakkavad, tuletab keegi meelde, et õu sul on ajalehed ka veel. Ajalehtedele peab äärtesse kirjutama aadressid, et teaks, kuhu neid viia. Loomulikult pole mul selleks tegelt aega, sest pealetootjal on tamp taga. Aga seda värki peab täie kohaloluga tegema, sest olen juba umbes 5 ajalehte paari nädala jooksul kuidagi "ära kaotanud" niiet väga mööda ei tahaks panna. Esimest korda ma ei kuula, et "number kaks, tule tee oma sahtel tühjaks!!" sest mul on tegemist, teist korda tuleb see juba lähemalt ja siis hakkab vulkaan tuure üles võtma. Olin viimased pool tundi minut-minutilt aina rohkem solvunud, aga nüüd sai maht täis. Jõudsin pealetootja riiuliteni, hakkasin neid kuradi pakke endale kätte laduma ja kui need sinna ka ära enam ei mahtunud, siis lendas kork pealt ära. Loopisin pakke suvaliselt enda ümber laiali, hakkasin mingit esimest pähejuhtuvat asja hüsteeriliselt karjuma (ja end tundes üsna tõenäoliselt ropendama ka, aga ma ei pane seda sellistes olukordades ammugi tähele) ja marssisin oma lauakese poole, endal vererõhk tagumas nagu narkomaanil, istusin laua taha ja hakkasin lihtsalt pillima ja värisema nagu väike laps, kellele on jõhkral moel liiga tehtud. Keegi armas inimene pani mulle käe õlale, aga ma olin liiga pime, et näha, kes see oli. Üsna pea lendas platsi second or third important person in da house ja klienditeenindusraamatukese näpunäidete kohaselt langes minuga füüsiliselt samale tasandile ning küsis: "Mis juhtus?"
"Abhbbsa maaiiisaa kjnüoi ebaeetiline!!! Kuiidasss võiib lnökajsnd.." jne. Ta viis mu puhkeruumi, mis kujutab endast põhimõtteliselt suurt chillimise kööki. Ta pani ukse täitsa kinni ning tegi jälle seda istumise ja sama füüsilise tasandi värki. Kuna mu geneetilisse koodi on ilmselt sisse kirjutatud suur ja rasvane käsk piirisituatsioonides hardcore melodraamat korraldada, siis piisas mulle too moment vägagi sellest, et mingi inimene reaalselt tunneb huvi, miks pomm lõhkes.

Minust oleks ebaküps kommenteerida tema argumente olukorra tõhustamisest tulevikus, aga kuna olen viimase pooleteise aasta jooksul teinud mitut varianti nendest pedereerivatest hierarhiaorja kapitalismionanislikest töödest, olen ma märganud üht seaduspära, mis kehtib nende kõigi puhul: kõige sitema töö tegijaga arvestatakse alati kõige vähem. See on nii kindel fakt, et kui ülemus väidab sulle silma sisse vaadates midagi muud, pole sul enam isegi mõtet temaga vaidlema hakata. Pigem vihja sellele, et sa ei kõlba selleks tööks, kui et hakkad talle selgeks tegema, et COME ON WAKE UP MINGI PIME OLED VÄ, sest sina oled ori ja orjal pole mitte kunagi õigus.

ENESEVÄÄRIKUS

Täpsustuseks tuleks lisada, et konkreetse spetsiifika puhul tuleb ukse taha minna ainult juhul, kui tegu on tähtsa kirjaga, st tähitud kirjaga, mis tähendab, et peab võtma dokumendi numbri ja allkirja. Mille eest võib ka muide väga vabalt mingit ebameeldivat jura kaela saada. "MISASJA, mingit numbrit ma ei anna, pole kunagi andnudki!"  või "Issssand jumal küll ma ei saa midagi aru mis teil siin vaja on" jne, kusjuures kõige ebameeldivamad näited on iroonilisel kombel jällegi inimesekesksete asutustega seotud, nagu ülikool, linnavalitsus või kiirabi. See tõenäosus muide on isegi mu enda jaoks raskesti usutav, et kõik, mis kuidagipidigi korporeeritusega seotud on, on mingitmoodi üleoleva läkaga koos, millega ma end alati ära määrin. Võib olla, et ma mõtlen sellele süsteemile liiga palju, sest see häirib mind, aga võib olla, et rikkad pedekad pauguvadki rohkem, sest nad arvavad, et nad ongi sust paremad.  Istuvad oma soojades kohvitubades kui ma 10 kilomeetrit ja 20 korrust juba vihmas ja tuules ära olen händlinud, vinguvad mul kallal, et ma olen ikka täitsa vale inimese juurde tulnud (sest õiges toas ei olnud kellelgi mu jaoks aega) ja kirjutavad mulle oma suure vastutulelikkusega lõpuks selle fucking allkirja ära. No teadagi, mida ma neile selle peale öelda tahaks, aga ma hoian end vaos ja soovin head päeva. Aga ma tunnen, kuidas klassiviha minus iga päevaga kasvab.

Täiesti arusaadavalt ei ole ma klienditeeninduses pädev. Ja ilmselgelt ei peaks ma sellega tegelema. Miks ma siis lasen kogu seda paska enda seest läbi ja ikka veel võtan endale neid mõttetuid kohustusi, millega mul iga jumala kord nii palju vastuolusid tekib? Siin on kaks aspekti, millest ma vist elu lõpuni ei pääse: alateadlik meeleheide ja omadus tõmmata ligi probleeme, mida ma enda jaoks ära pole suutnud lahendada. See värk on niisiis üldinimlik ja kasvab oma mastaapsuses iga uue kogemuse võrra suuremaks. Miks teha sitta tööd ja mitte käia ülikoolis, nagu moodne oleks, või olla see loomupärane sitaboheem-  unistuste luuletaja? Suures plaanis pole vahet, kas on üks luuletaja või prole vähem või rohkem, aga  midagi selles ajastus, ühiskonnas ja väärtustes vajab välja toomist. Selleks, et saaks midagi paremaks teha, tuleb enne lammutama hakkamist oma vaenlast igast küljest põhjalikult tundma õppida. Mul on terve pagas relvi, aga mis mõtet on nendega omast arust tapma hakata, kui ma ei tea, kuidas need töötavad. Sellepärast on ainuke mäng, mida ma praegu kaasa üritan mängida, see inimeseks olemise tunne, keset suurt mittemillestki hoolimise tühermaad, sest nii kaua kuni ma ei tea, mis tunne on olla väikeste asjade muutja, pole eluseeski võimalik teada saada, mida tähendab teha suuri tegusid - puuduks igasugune kontrast situatsioonide kõrvutamisel.  Mis tunne on teha ühiskonnale teeneid nii ausalt kui see võimalik on? Kas seda üldse on võimalik ausalt teha? Kui sa pole kunagi olnud kellegi sibi, siis pole sul sellest muud aimu kui oletused, milles sa kalkuleerid, mida üks või teine osapool võiks tunda, aga sa ei tea tegelikult mitte sittagi. Põhjus, miks ma seda kannatuste jada alustasin, polnud algupäraselt ajendatud just missioonitundest, aga ju on siis mingi saatus, mingi jumal, või mu enda õudne iseloom, mis mind ühest jutust teise loobib.

Nahui.
See karakterikõvadus, mis au sees peaks olema, on mu hädiste aastate jooksul end ühiskonnas näidanud kõige nõrgima lülina. Loodetavasti pole see liialdus, kui väidan, et ühiskonna mudeli algversiooni saab inimene  lapsepõlves. Ja kõige suuremad unistused, ideaalid ja normaalsustaju saab samuti vundamendi sellest, mida me näeme just siis, kui me alles õpime seoseid looma ehk mõtlema. Ma tahan teada saada, kust kuradi kohast on pärit see ebainimlik kalkus, mis ei lase ühiskonnal õitseda. Ma tahan teada, miks üheski peres, mida ma tean, normaalne suhelda ei ole. Kes on isa ja kes on ema, mida nad oma lapsele enda tegevuse ja sõnadega õpetavad? Mida me endast edasi anname, et see nõiaring ikka edasi kestab? Ma tahan teada saada, mida ma peaks tegema, et meil vähemalt kunagi normaalne elada oleks, sest ma ei taha olla järjekordne allaandja, kes ei usu mitte millessegi, kuna kõik ta unistused kunagi järk-järgult ära rööviti, ja kes nüüd ei mõtle millestki muust, kui oma ego rahulolust, sest enda ümbritseva paremaks muutmine teda enam ei huvita, näiteks sellepärast, et endalegi arusaamatult arvab ta, et maailm on liiga rõve, et seda paremaks muuta. Sest ta pole oma pisimatelegi alateadlikele salajastele ideaalidele rakendust jõudnud leida enne kui need juba lödiks on tambitud. Muud põhjendust ma praegu hoolimatusele leidnud pole.

Tõsiasi, et subjektiivne ajalugu määrab objektiivse tänapäeva, on küllaltki raskelt hoomatav. Nii mõneski mõttes on see kõigest suur hulk töödeldamatut infot, millega pole otseselt midagi peale hakata, aga see ongi millest elu koos seisab. Kas meie ainuke õigustus on siis isiklik traagika, mis on jõuetuks teinud empaatia ja usu paremasse tulevikku? Isegi nende suurte kangelaste puhul, kelleks on ema või juhtiv poliitik?

Elu läks korra perse ja sa ei kavatsegi end sellest mülkast välja kaevata? Tahaks kaasa tunda, aga piir läheb sealt, kus inimese enda saamatus hakkab haiget tegema teistele. Õigemini kaovad sealtmaalt piirid ära, kus jookseb läbipaistev joon erinevate moraalide ja eetikate vahel. Ja ma ei usu eriti, et see oleks päris see sõda, mida on mõtet pidada, sest inimesed ongi erinevad, aga omamoodi on nad ka sarnased - sinna vahele jääb ainult mingi kunstlik hierarhia, kus sa ei või öelda, mida sa päriselt mõtled. Sest sa oled täpselt nii ori, kui orjaks sa end pead.

Kui ma oma esimese kuu alguse üksi tegin, "ja seekord on meil palju rohkem, kui tavaliselt oleks", ja selle värdjakärutäie kirjadega ringi käisin, tugikohtades kilodeviisi reklaamsitta ära peidetud, jõudis mulle lõplikult kohale, et minu tegevusest lõikavad kasu mingid inimesed, kes ei saa eriti normaalsed olla. See oli tegelemine peamiselt enda ja täiesti kõrvaliste inimeste aja raiskamisega, sest reklaami oli üle mõistuse palju. Lapid kuus novaluxi üksteise vahele ja inimene viskab selle minema. Kellele sellist asja vaja on? Mingitele ostjatele-müüjatele, kes arvavad, et see on võimalus majandust liigutada? Sõbralik soovitus oleks midagi natuke edumeelsemat välja mõelda, sest aeg on üks viimaseid väärtusi, mille kasutamiseks võiks veel natukenegi vaba voli olla. Kõik muu on niikuinii mingis formaadis juba ette tehtud. Ja vähemalt mina võtsin lõpuks ometi vastu otsuse, et see värk võib kõik putsi käia, mina seda mängu enam ei mängi. Ja üldse ei tohiks toetada ühtegi asutust, mis ei hooli oma töötajast, sest hoolimatus tuleb välja suretada, et meil kunagi normaalne oleks. Mul on sellest kõriauguni ja loomulikult tulin sellepärast töölt päevapealt ära ka. Kuigi ei oleks tohtinud, aga kes mind ikka keelab nii väga.



(Nüüd on Töö Kaitse Inspektsioon Tasujale selle eest kirja saatnud, et temaga huiata.)

Ma ei tea selle töö kohta

Egle foto
Vastuseks A. Tuuliku samateemalisele artiklile. Also, mingitlaadi pühendusega Janno Lepindile.

 Selle artikli kirjutamiseks tuli taasleida miskine nooruse läte kusagil sügaval. Muidu ei olnud seda normaalne kirjutada. See va kultuur, mis me ümber, see represseerib ja paneb meid alla, nagu postmodernistid ütlevad, sunnib arvestama teistega, olema mõistlik, kalkuleeriv, identne iseendaga.

Mul ei ole kunagi olnud mingit liialt selget nägemust sellest, kesasi ma "olla tahan", kui ma "suureks saan". See ei ole kunagi olnud mingi liialt tähtis küte. Ma olin äärmiselt õnnelik, kui John Saks ja Richard Kurvits Kopli Kunstikooli saabusid. Nad olid otsekui teenäitajad - selle asemel, et minna kooli, võib ka mitte minna. Aww yeah. The very stuff of life. No plans, no prototype, no backup.

Siis, onju, siis ma olin mõningad head aastad lihtsalt väga lahe kutt. Ei, tõsiselt ka - niivõrd lustlikke huiareid, nagu mina ja Arks olid, näeb see maamuna harva. Of unmolested awesomeness, it was. Tõesõna, ma ütlen sulle, varajastel kahetuhandendatel ei leidnud sa säändse kvaliteediga meelelahutajaid mujalt Tallinna kesklinna radadelt ega noore Eesti interneti keskelt. Võib juhtuda, et nad olid oma aja nähe ja maailm ei toetaks neid enam. But still. Relatiivselt täiesti muretud, eneseküllased, maailmast puutumata. Teevad mingeid asju sellepärast, et neid on lõbus ning cool teha ja need tekitavad hea tunde, mitte mingi kuradi kõrgema eesmärgi pärast. Kirjutamine, joonistamine, rõivastumine, elamine, bez ambitziona.

Ambitsioon kui selline on mulle alati tundunud mingitlaadi puudujäägina. Sellena, et sa ootad tunnustust. Ma ei tea, kas tegelikult peaks. Mumeelest on niimoodi kuidagi eneseküllasem, kui sa teed oma asju, hoolimata sellest, mis neist edasi saab. Ma olen isegi nii kaugele läinud, et öelnud, et inimene on kõige rohkem tema ise siis, kui ta mitte midagi ei tee, kui tema nime ette ei saa panna mingit nimetajat, mis seondub mingi tegevusega, mis muudaks ta selle sibiks ning orjaks. See on tegelikult mõnes mõttes muidugi radikaalne kodanlik individualism. Mõnes mõttes on see jälle soov tõmmata veits kommunismi tulevikust otse oma ellu ja tuppa. Ne'ertheless, niimoodi need asjad pole jäänud, inimene ei ela isolatsioonis, ühiskonnas elab, tema vaimu puhtuse korrumpeerivad ümbritsevad ideed ja varem ehk hiljem juhatatakse ta oma kohale ühiskonnas. Nüüdseks olen ma juba täiesti läbi imbunud sellest, mida ma teen ja kõigest, mida ma teen. (Ma kujutan ka ette tulevikku, kus ma elan ja töötan mingis kontoris, tehes sedasama, mis ma praegu teen.)

Mingeid valestarte on muidugi olnud. Kui ma olin, ma'i tea, seitseteist näiteks, siis ma kirjutasin oma reidikonto "elukutse" lahtrisse "kirjanikuhärra", aga see oli täiesti süütu asi, see ei tähendanud, et ma oleks tahtnud Kirjanike Liitu kuuluda ja mingite munajoodikutega Nokus Hessest rääkida (ja raamatuid kirjutada), see tähendas, et ma kirjutan omast arust kenamaid lauseid, kui general populace. Mitte, et mul midagi otse raamatute kirjutamise vastu oleks olnud, või oleks. Raamatud on kõva värk ja küttepidu. Aga kui juba raamatut kirjutada, siis ikka pigem sellist, mida oleks mõtet lugeda. Sellist ei ole mu kujutlusse tänini ilmunud. Ja nende kesiste raamatute üle, mida ma ei ole mitte kirjutanud, on mul ainult hea meel.

See viib meid ühe teise tähtsa avastuse juurde. Tegematajätmise väärtustamise. Kui me suudame ette kujutada nigelat raamatut, mille oleks võinud kirjutamata jätta, sest nii oleks parem, võime ette kujutada ka relatiivselt väärtusetut avaliku elu tegelast ja maailma halvemaks tegevat karjääri. Tõesti, ma ütlen, see läbi-viieline võimumajaks ehitatud õpilane, kes läks edasi advokaadiks saama, küüniline, kuid ilma kahtlusteta - see maailm oleks üks kenam koht, kui ta oleks leidnud endas jõudu oma vanemaid alla panna, freeloadida nende üheksakümnendatel relva ja paberiga kokkuaetud hiigelvaranduse otsas, kasvatada juuksed pikaks, teha kesktaseme üürikas kanepipõssu ja rääkida kahtlast jama tšakramite ja vabamüürlaste kohta. Midagi head ei oleks sündinud, ent mingid halbused oleksid tegemata.

Siinkohal olgu ka öeldud, et Arksi special talent on olnud maailma ees valla juba hea kümme aastat. Selleks on hästi ja naljakalt kirjutamine. On teada ning näha, et ta kirjutab paremini, kui mina. Mina kirjutan normaalselt ning keskmiselt. Sellele on alla kirjutanud autoriteet-figuurid nagu Mudlum. Ja olgu öeldud, et olgugi, et ma inimesi armastan ning teen nende heaks kõik, käib see NATUKENE NÄRVIDELE, kui palju peab inimeste enesearmastust hellitama, et nad täidaksid oma kohust jumala, isamaa ja ligimese ees ja kaevaksid oma talendid ilusasti maa seest välja. Oleks ju šeff, kui oleks, nagu Vennaskonna Diskos? Seda "Ava üks pudel - Jah, kohe" kohta mõtlen. "Sellega lõppeb me jutt." Mitte, et ma ise mingi kohutavalt palju parem oleksin olnud. Ma ootasin ühiskonnalt otsekui mingitlaadi tellimust. See on minu meelest normaalse töösuhte - igasuguse töösuhte - alus, mitte mina ei taha tööd teha ega otsi tööd, vaid töö hoopistükkis ajab mind taga, kellelgi on tarvis mingi asi ehtud saada, ja siis ta küsib mult, ning kui ma kohe ei sütti, hakkab veenma, hüvesid pakkuma. A' well, kui sõber ütles, et ma justkui võiksin ka midagi teha, et muud otsekui teevad midagi ja valmistavad mulle sellega rõõmu ja ma võiks samaga vastata, siis ma pidin selle üle lihtsalt õige kaua järele mõtlema. Informatsiooni protsessimine võtab mul alati aega. Ma ei leia, et tegu oleks veaga, kuna ma keeldun jonnakalt uskumast, nagu kuhugi võiks kunagi kiiret olla.

Siis, nii mõnigi kord on öeldud, et eks ma ennast lõpuks ikka va kunsti juurest leian, aga see on alati kuidagi äärmiselt kahtlane tundunud. Vähemalt öelda, et see on nüüd see, millega ma tegelen. Maailm niikuinii ei taha kunstnikku. Ma ise ka ei taha hullult kunstnikku. Also, see tähendaks mingitlaadi kunstimaailma ja kunstipoliitikaga lävimist ja see on tõesti üks väga haige pleis, nii tundub mulle. Mõni inimene keeldub ühiskonnaga lävimast, mul ei ole ühiskonna vastu üldiselt midagi, aga selle mingid väiksemad alajaotused on mulle tõsiselt vastukarva. Samal põhjusel ei taha ma reaalteadlaseks hakata. Vahepeal oli selline mõte. See lähtus sellest, et humanitaarala ma täitsa mingil määral tunnen ja võin ise ka sobiva nurga alt uurida, aga vaat' reaalala, see paneks mu TÖÖLE, hull arenemine oleks ja nii. Vahetevahel on inimesel igav, y'know, tahaks midagi teha. Aga tark inimene, kes ootab sellise kiire asjaga, ma sain inside informatsiooni, et reaalalal on rüve infighting projektijuhi koha üle ja suurema osa ajast ei näe sa kunagi oma töö tulemusi ja õhkkond üldiselt on ebanormaalne. Et teadus on parasjagu nii arenenud, et inimesed seal on kõik nagu pisi masinaosakesed, kes teevad mingit kurat teab mida. Enamasti midagi, mis on mingi kapitalisti ärihuvidest suunatud. Ptüih.

Aye, ja muidugi see ka (nagu Ivar Pikker (Second Life'i mauistliku partei esimees) ütleb), et tööturul osalemine tähendab suht alati seda, et sa oled mingis konkurentsis mingite teiste tüüpidega. Võid mingi vaese kuradi töö ära võtta, kellel on seda rohkem vaja, kes tõesti ei saa teistmoodi, ei oska. Mis ei ole ei rüütellik ega eetiline.

Ja muidugi, mul ei ole midagi otseselt ametite vastu, ega inimeste vastu, kes neid peavad. Ma tunnen vaid nukrusega segatud austust inimese vastu, kes mu saia kassas läbi lööb, teeb seda minu heaks, sest paremat süsteemi saia saamiseks pole juurutatud, tasu eest, mis pole seda väärt, ta võib seda teha nii halvasti, aeglaselt ning ebviisakalt, kui vähegi soovib. Ning kahtlemata leidub sisutute ametite seas, mis ei tee midagi või teenivad kurajust, ka neid, mis on päriselt kasulikud ja teevad inimese elu objektiivselt paremaks. Aga enam ei ole ka nii, et ameteid on sadu me maal ja kõik neist sama head, nagu Majakovski ütles. Muudmoodi on. A counter-argument was needed.

Kõike head.

(Järgmist kirjutades mingi piinan ennast ja teen kogu artikli eestikeelsete sõnadega, et näidata, mingi, musklit, ja et ma võin.)

Saturday, April 14, 2012

Beetaisased


Pehme nagu beebi pepu!
Kirjutades artiklit jalgratastest, jäi mind kriipima üks asi. See oli trenditeadlik liibuvate pükstega hipster mingil toretseval sõiduriistal vanalinnas cruise’imas. Õigemini oli see kontrast tema ja meie vanemate põlvkonna vahel, kes paljaste ülakehadega järve äärde ujuma, kalastama või niisama telkima sõitsid. Ma vaatan seda vedelat makaroni seal ratta seljas ja iga detail temas võimendub. Tal on hea näonahk, sest ta kasutab meestele mõeldud kosmeetikatooteid, vinnitapjaid. Ta ei ajaks habet (kõnelen tinglikult, kuna ma ei usu, et habe oleks nõus sellise nannipunni parfümeeritud põskedel üldsegi tärkama) selle veneaegse pruuni seebiga, mida veel inimestest tehti. „Tra, see nii kare on?! Sellega ei saa ju ajada!“ Ta käib regulaarselt juuksuris ja kasutab vähemalt kolme erinevat juuksehooldusvahendit.  Tal on aastaringselt tänapäeva noortele omane haiglaselt kahvatu kontori/monitori jume (keegi ei märka seda enam, sest see on juba standardiks saanud). Ta ei haise isegi natuke higi järgi, vaid lõhnab meeldivalt. See on Boss või Calvin (Kleine, mitte Classics), mida temast evib. Võib-olla on ta isegi nii kaasaegne, jõukas või arg, et ei varasta netist filme ega muusikat. „Pohui, ma ei viitsi vangi minna, mida ma istun seal kongis, ah?“ Ta ei lähe sõjaväkke, sest ei taha. „Pohui, ma ei viitsi sõjaväkke minna, mida ma istun seal kasarmus, ah?“. Kahe ja poole protsendine piim lööb tal põhja alt ära, pähklid tekitavad ta kõri ja näopiirkonda eluohtliku paistetuse, kassid panevad ta nuuskama ja aevastama ja ta jätab ööseks tule põlema, kuna pimedus teeb ta voodi märjaks. He’s a complete and utter pussy! Ma tahan öelda, et ta on selline tüüp, kelle sa võid army survival kit’iga juulikuus metsa jätta ja ta on kahe päeva pärast surnud.  Tra, miks siin 3G võrku ei ole?“.

Mul on ka tolmuallergia ja ma ei käinud sõjaväes, sest ei tahtnud. „Pohui, ma ei viitsi gaasimaskis metsas istuda.“ Ma näen endas väga teravalt seda sama jõuetut vedelust, mida ma meie nimetu (kuid läägelt lõhnava) noormehe juures nii väga põlgan. Kas siis juba minu põlvkond on selle mehupisikuga nakatunud? Paraku tundub, et on jah. Olgem ausad, man’s survival skills have been in gradual decline since we learned to use fire. Kujutan ette, et juba minu vanaisa vaatas oma poega ja mõtles, kerge kahetsusega „sa ei peaks Siberis viite aastatki vastu“. Ja kui need meie varjaagidest esivanemad, kes käisid Taanis kuningat tapmas, näeksid mu vanaisa, mõtleksid nad, et see mees on küll nii memm, et tal tuleks aluspüksid üle pea tõmmata.

Aga pole mõtet võrrelda end inimestega, kelle puhul on normaalne, et sa oled 14-aastasena hundi, 16-aastasena inimese ja 18-aastasena karu tapnud. These are standards we cannot hope to live up to.

Aga me võime võrrelda end oma vanematega. Meie vanemad olid noored ajal, kui normaalne oli tegeleda seltskondlike füüsiliste tegevustega. Taoti jalkat (niimoodi normaalselt, ilma, et mingi dressides spiider sind kõrval raudteevilega kurdistada püüaks), rahvastepalli ja vibrat. Roniti puude otsa, küüni katusele ja veetorni. Haagiti soome kelk prügiauto külge ja sõideti jänest. Ujuti võidu üle järve ja tagasi. Ehitati onne ja parvesid, mängiti sõda ja rahu, käidi looduses (ei, mitte ainult keppimas ja drooge tegemas, niisama, looduse pärast käidi). Tehti bändi ja tegeldi kehakultuuriga. Putitati võrri, käidi suvel malevas tööl ja talvel sauna kõrval lumes kümblemas – ühesõnaga elati nii, et inimkeha ei jää tegevusetusest kängu ja vaim ei muutu hernetera suuruseks. Põskedel on puna, vaim on vahe ja külgedel ei ole samovari sangasid. Man I wish I could have lived in those days. Kuuba raketikriis, N-Liidu lagunemine, päris punkarid, Soome mark.

Ka minu noorepõlve ajal olid veel olemas kõik eeldused samasuguseks eluks, aga progressi halastamatu vari pistis oma inetu lõusta juba ukse vahelt sisse. Onni ehitasime, pallimänge ja ukakat mängisime, raksus käisime (it’s not stealing when it’s muhe!) ja vastiku onu Feodori akna viskasime ka sisse, aga võrri enam ei putitanud. Üle järve ka ei ujunud, selle asemel vaatasime telekat. Soome televisiooni. Zorrot ja Ridari Ässa.

Arutasin ükspäev sel samal teemal Sahvkaga. Sahvka, muide, putitas võrri, ujus üle järve ja pani onu Feodori trepimademele põleva koti koerasitta. Me jõudsime järeldusele, et peale selle, et meie põlvkonnale meeldis ennast liigutada, meeldis erinevate asjadega tegeleda: Sahvka käis pesapalli-, džuudo- ja VIBULASKMISTRENNIS, mina purjetasin, tantsisin koerapolkat ja vehkisin surnud mustreid, oli meil veel üks eelis. Me lugesime. Me lugesime nagu loomad. Me lugesime raamatuid kapsaks. Me lugesime nii, et vahel ei jõudnud kooli. Me lugesime nii, et ma sain kolmandas klassis -3 prillid. Jah, tihti lugesime ka mingit täieliku paska. Ma olen Edgar Rice Burroughs’i „Tarzani“ saaga 23 raamatut vähemalt viis korda läbi lugenud ja Karl May „Winnetou“ triloogiat umbes sama palju.  Lugesime indiaanijutte, mereröövlilugusid, kriminulle, nõukogude noorteromaane, Pal-tänava poisse ja Kalle fucking Plomkvistit. Ei, Kanti ega Nietszchet ei lugenud, neid ei olnud olemas. Olemas oli noorus, seiklusjanu ja poiss-olemine. Ja võib-olla, et paljudel neist raamatutest pole tegelikult suuremat kirjanduslikku väärtust, aga üht ma nende kohta ütlen, need õpetavad õigesti elama. Need õpetavad sulle, kuidas olla šeff tüüp, millised on õiged väärtushinnangud (headuse eest – kurjuse vastu) ja kuidas kasvada selliseks päris meheks, kes käib selg sirgu ja pea kuklas. Viktor Tsoi muide oli ka selline päris mees.

Ma ei oska jänesepaelu panna, hobusejõhvist õngenööri valmistada, ilma kompassita tähistaeva järgi orienteeruda ega vaiguseid oksi hõõrudes tuld teha, aga ma olen neist lugenud. Ma tean teoreetiliselt, kuidas need ja veel paljud taolised asjad käivad, seega on vähemalt väike võimalus, et kui on väga vaja, siis see tuleb mul kasvõi väga sitasti välja. Ja kui ei tule, siis at least I can die tryin’. Hipster saab oma märgunud liibuvates pükstes vaid abitult hämaruses edasi-tagasi sibada ja nutuselt „Tra, kuskil siin peab ju Wifi olema...“ korrutada. See ei aita, aku saab tühjaks. Alguses hipsteril ja siis telefonil.

Valujev knows what I mean
Ma tean, et kõik noored ei ole nii väetid. Tahangi meelega ebaobjektiivne olla. Kõik noored poisid ei ole abitud ja kitsa silmaringiga õunamehud, aga ma muretsen tuleviku pärast. Kui mina kunagi poja saan, siis ma ei taha, et tast tuleks vedel süldinägu. Paks tarretis, kes ei oska isegi lutsu visata. Ma ei taha, et ta kasvaks selliseks pseudomeheks, kes „Gilette’i“ reklaamis Eurofighter Typhoon’i ülelennu ajal habemeajamisvahenditega oma munandeid raseerib. Ma tahan, et teeks koerustükke (ei, mitte internetis), tegeleks spordiga (ei, mitte elukutseliselt), haiseks vahel (ei, mitte nagu siga). Ma tahan, et ta mõnikord kakleks, vahest võidaks, vahest mitte. Tahan, et ta mängiks kauboisid ja indiaanlasi ja ehitaks endale ragulka. Aga ennekõike tahan, et temas oleks olemas see elujanu, mis ajab poisse (ja vahel ka tüdrukuid) kõiki neid lollusi tegema. Tahan, et ta kibeleks õue, elama, mitte ei devolve’iks nelja seina vahel füüsiliselt hapraks tehnoloogia ja ühiskondliku mugavuse vangiks.






Zzzzzz...hit...zzzz...system malfuntion...zzzzz...leaking everywhere...zzzz....zzz...gonna crash...zzzzzzz

Arks out

Friday, April 13, 2012

Revolutsioon


Seltsimees Luiga sünnipäeva puhul tõlkisin Ascanio Celestini monoloogi etendusest “Appunti per un film sulla lotta di classe” ("Märkmeid klassivõitlusest kõneleva filmi jaoks").



Mina olen kommunist... sest kommunistid on nagu marslased... mõni ütleb, et marslased on tsivilisatsiooni kõrgem aste... nagu kommunistid.
Mõned teised jälle ütlevad, et marslased on kriminaalid ja mõrvarid kes hävitavad maailma... nagu kommunistid.
Aga kõik teavad, et marslasi ei eksisteeri, et marslased on ilukirjanduslik väljamõeldis, üks imepärane ulmejutt... nagu kommunism.
Näinud ja taibanud, et ei suuda enam oma ebaõnne taluda hakkasid nad ringi käima, nii nagu kord käis ringi see kuulus tont mööda Euroopat... kõik loomulikult vaesed-patused... aga igaüks erineval viisil... sest õnnetused tabavad alati vaeseid-patuseid ning seda uskumatu fantaasiaküllusega.
Ja nii oligi, et leidus neid, kes olid kaotanud kodu ja neid, kes lihtsalt koduvõtme; too, kes oli kaotanud mälu ja ei teadnuki enam, mis oli kadunud; leidusid need, kes olid kaotanud mõistuse...ja koos sellega ka ebamõistlikkuse.
Siis oli veel see, kes oli aega kaotanud ja nüüd polnud tal palju aega raisata... ja tegelikult oligi tema, kes ütles: "tähelepanu!"

"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"

Ja samal ajal kui uidati ringi nagu uitas see kuulus tont mööda Euroopat, leiti end möödumas nende akende alt, kes kord olid ütelnud: "Avanti Popolo!", olid ütelnud "edasi, rahvas", sest nad saatsid rahva alati enda ees... ja ise jäid tahapoole, võib-olla sammukese, võib-olla terve meetri, sest esirinnas olek ajas neid naerma. Ja just need viimased, punaste silmadega ning surm südames, nägidki korrakaitsejõudude segadust, polnud noil enam ei korda ega jõudu... tegelikult olid põgenenud marssalid, kindralid, kolonelid, leitnandid, seersandid ning vallasandid, isegi Viggiù tuletõrjujad kadusid mõne minutiga. Koos nendega olid putku pannud kuulsad sõjamehed, nood kes olid näidanud hambaid ja terroriseerinud maailma. Tänavale jäid ainult paar proteesidega klõbistavat pensionil brigaadikindralit... kuid kõik teavad, et isegi hambutud soldatid mõistavad asjade seisu.... ja üteldi tasasel häälel

"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"

Kõigi ühendatud sõjavägede ja politseibosside boss vaatas televiisoris kuulsat programmi krevettidest roosas kastmes, kui tuli ebameeldiv katkestus... toimetuse poolt volitatud ajakirjanik ütles, et kahjuks ei lähe eetrisse laupäavaõhtune programm saadetega "Viska noolega piiri ületavat emigranti", "Piilupart Donaldi uudised", "Suur vend ja tema nõbu" ning olümpiamängud ragulkalaskmises , "sest" - ütles -"kava on tühistatud..."
"sest viie minuti pärast algab revolutsioon!"
ütles
"Viie minuti pärast algab revolutsioon!"

Niimoodi kõigi ühendatud sõjavägede ja politseibosside boss oma üleva karjääri jooksul tundis ennast esimest korda vale inimesena kõike hullemal kohal; tema, kes kogu elu oli olnud nii enesekindel, et sõnad ta suus seisid kui kuulsad maalid muuseumi seintel, tundis nüüd häbi, et ühes nii päikeselises linnas määris seinu tema vari. Ja niimoodi massid, kes käisid mööda Euroopat nagu kunagi käis too kuulus tont ringi mööda Euroopat, lõpetasid ringikäimise, jäid korraks seisma ja hakkasid numbreid tagurpidi lugema, nii nagu uusaastaööl, ja ütlesid

5
4
3
2
1

-natukene emotsiooni-

"Lugupeetud härrased, algab revolutsioon!"
"Lugupeetud härrased, algab revolutsioon!"
"Lugupeetud härrased, algab revolutsioon!"
"Lugupeetud härrased, algab revolutsioon!"
"Lugupeetud härrased, algab revolutsioon!"

Tuesday, April 10, 2012

Ghosts




Õnnitlustega seltsimees Luigale.
Vt ka:

Sunday, April 8, 2012

Kuidas ma järjekordselt bändimehesse armusin

Pilt on bändi feissarist. Andke peksa kui kasutada ei tohi.
Eile tuli muuseas meelde, mida naabripoiss eelmine nädalavahetus rääkis. Olen ikka päris palju päris häid asju maha maganud, ja seegi kord läks napilt, aga tundub, et mahamagamised kompenseerivad end iga kord mõne aja tagant täielikult, sest Elephants From Neptune'i debüütplaadiesikas oli just üks neist kolm korda maha magatud jumala kõvade tüüpide laivile mitte minemise asendus ühe uue ja veel parema näol. 

Mul on võimatu praegu psühholoogilist ääremaad mitte käppida ja seega teen oma diletantliku oletuse, et see muss ei koosne määravas osas millestki morbiidselt juppideks kukkunust, nagu seda tihti määravas osas on kunst, mida ma üldiselt  naudin ning mis mind puudutab. Ja rock on oma põhiolemuselt üliväga puudutav, see on fucking high on life, elus olemise amfetamiinijoove ja igaüks, kes on elust ärkvel - korragi valgustatust tundnud - tajub selle vaibi seda sügavamalt ära, kuivõrd ta on teadmiseni jõudnud. Hakata räuskama selle kohta, kui küte see bänd on, poleks enam piisav - ma üritan niigi oma olmest läbiimbunud elu nii palju üles kütta kui see vähegi võimalik on, aga eile öösel läksin ma teisele orbiidile. Rippusin kusagil kosmoses, gravitatsioon oli mu mitu valgusaastat tagasi juba maha jätnud, saates mu teadvust puudutamatagi maale minu kadumise kohta sõnumi, et ma olen kusagil palju paremas kohas kui planeet Maa seda kunagi üldse pakkuda oleks osanud.

In fact, selle bändiga on isegi nii hullusti, et mingi üks kord, kui ma neid suvel Võsul esinemas nägin, ilmselt magamata ja pohmas, ja see oli vist ka esimene kord neid näha, läks mul tõsiseks lahinguks enda talitsemisega. Ja ma ei oska täpselt öelda, mis värki nad mu sees käima tõmbavad, aga see võtab tuurid nii üles, et ma pean vahepeal mingi chilli asja vahele võtma - käima vetsus, kuulama Alendrit või uue õlu tooma, sest ..jumala pärast, ma ei ole neis asjus mingi ekspert, aga ma võrdleksin seda seksmaratoniga äsjaarmunud noorte inimeste vahel, kes ei suuda teineteisest ikka absoluutselt käsi eemal hoida, rääkimata võimest riideid seljas hoida. Tuline, ihast nõretav, ebareaalsusesse kiskuv, teineteist õgiv sümbioos inimese ja muusika vahel - mul lähevad jalad mõtlemise peale ka nõrgaks  ja ma isegi ei kuula neid praegu!

I never met a girl like you before
but it wasn't our time

laulab frontman täpselt sel kriitilisel momendil, kus ma arvan, et ma suudan seda asja näha terviklikult distantsilt, aga siis laguneb see illusioon mu ees maatasa nagu miinidega õhitud paneelmaja. Peale neid kitarrikütteid seal vahel tuleb I love you-u-uu-u ja ma olen läind, müüdud, põlvili maas jeesus kristuse palge ees, silmad õndusest pahupidi, suutes veel oma hingevapustustest nõrgenenud kehaga sosistada: võta, ma olen sinu, ainult sinu. Või siis "The Kingi" uuuh-huu-uu-uu-uutamine - ma vaatasin ta huuli ja me põhimõtselt suudlesimegi.

Ma käisin konsal koos Kärdiga ja ma arvan, et kui teda oma muusikateadusliku kriitikaga kõrval poleks olnud, siis ma oleks võib-olla siiamaani kivikujuna keset seda saali, kõige lollim eit maailmas jumalast ülekammind oma emotsioonidest. Kärt õnneks leidis, et seal annab midagi paremini ka teha, aga niipalju äksi läks tema ka, et me lahmisime suht kohe peale bändi mahatulekut taharuumi, mina tema sabas muidugi, sest ma olin kui puuga pähe saanud, et anda konstruktiivset tagasisidet. Minule meeldis, et lauljal polnud seda killer Billy Idoli pilku, aga objektiivsest täiuse poole kallutatud vaatevinklist, peaks see nagu parem olema, kui publikuga kontakt saadaks. Minu meelest no problem, häbelikkus on loomulikum ja huvitavam, sest siis tuleb see, mida ei näe, välja mõelda. See tähendab - mina ei öelnud midagi. Introvertidele jäägu nende introvertsus.



"The King"

Friday, April 6, 2012

Jutustusi uutest inimestest

Hea raamatu on saatus mu teele toonud. Toreda raamatu. Kunnus oskab kirjandust soovitada küll. V. I. Lenin niisamutigi. Räägitakse, et too olla Tšernõševski "Mida teha?" ainsa suvega viis korda läbi lugenud ning hiljem laenas tolle pealkirja oma poliitilise brožüüri jaoks. Kujutlust veidi pingutades võime öelda, et ta laenas sealt ka omaenese ajaloolise tegelaskuju. Tšernõševski, näe, toob oma raamatu teises pooles sisse arhetüüpse, netšajevliku sotsiaalrevolutsionääri tegelaskuju, mustade silmaalustega heade poolele üle tulnud mõisniku, kes tegeleb lihasuretamisega (et olla solidaarne alamklassiga), mõõduka filantroopiaga (ilmselt, et Liikumisele spetsialiste välja koolitada), viib ennast süsteemselt kultuuri ja teadusega kurssi nagu Sherlock Holmes ning lõpuks reisib riigist riiki ja linnast linna, ajades mingit põnevat, ent nimetamata ning kirjeldamata jäävat Asja. Sotsiaalrevolutsionäär lävib raamatu tegelastega põhiliselt selleks, et aidata neil klaarida omavahelisi suhteid, mis on sassis hoolimata sellest, et on kasutatud parimaid inimestevahelise võrdsuse ja vabaduse skemaatikuid. Sotsiaalrevolutsionäär Rahmetov on probleemi suhtes üsna osavõtmatu ja leiab, et tegelikult on suhteliselt kahtlane melodraama. Oleks saanud vältida ja ette näha. Kiita ei ole kedagi selles loos.

Ja siis tõmbab Rahmetov raamatust minema ja tema asemel vaatab lugejale näkku autor. Seda juhtub raamatus tihtilugu, ning tegu on enamasti teose tugevamate ning südantsoojendavamate kohtadega. "Nii," nõuab autor. "Nägid seda jalustrabavat kõvardit? Ütle mulle, mida ta teeb siin? Miks ma panin ta siia, ah? Tead ju küll, et romaanikirjanik ei tee ühte asja ka ilma põhjuseta? Ei, ta ei tee rohkem midagi siin, ta läheb nüüd edasi tähtsamaid asju tegema. Ja ülejäänud tegelased oleks oma värgi ilma temata ka sirgeks saanud, nende lugu ta hullult ei edendanud. Mida ma tahtsin temaga näidata?"

Ja siis ütleb ise: "Vot teda ennast tahtsingi näidata. Muidu sa äkki oleksid arvanud, et need ülejäänud tegelased on see, mis kõvade kõva on. Vabalt võib selline mulje jääda, kui sa keset kõlvatust, rooja, tühiseid lõbusid ja omakasu elades viimaks midagi täisverelist näed. Aga ei. Mu teised eesrindlikud tegelased (kes tegelevad põhiliselt vabaduse, vendluse ja võrdsuse ideede privaatsfäärile rakendamisega ja kooperatiivsete ettetvõtete loomisega tsaristliku Venemaa tingimustes), nemad on kõigest uus Normaalne. Alla selle ei olegi nagu päris inimene. Aga Rahmetov, temaga on teine teema ja tema on see, kelletaolist meil päriselt vaja on."

Raamatu suuremate vooruste hulka kuulub niisiis autori hääl ja see, et tegelikult ei ole tegu romaaniga, vaid poliitilise kirjutisega. Nagu Rahmetov, see kõvade kõva, ütleb, siis räägitav lugu on tegelikult tarbetu melodraama, tähtis on kõik muu (kuigi alatasa nurga taga luuriv nimetu Ideoloogia annab ka jutustuseosale värvi ning jõudu). See, kuidas ta vastandab lugejat, kellele ta vaatab ülalt alla lugejale, kellega ta räägib kui omasugusega. See, kuidas ta ütleb, et ega ta ei ole kindlasti mingisugune hea kirjanik (nagu Puškin), aga ilmselt siiski parem nendest, kelletaolisi ta põlatud lugeja tavaliselt loeb. Ja see koht siin, mu kallid,


/.../ Ja ka näoilme muutub tal ühtepuhku: kui malbe! kui vihane! nüüd on ta kurb, nüüd rõõmus - kogu aeg muutub! Ja ikka on ta hea, kuidas see siis on, vihastub, ja on ikkagi hea? Ja kui ilus ta on! Muutugu nägu kuidas tahes, iga muutusega on ta ikka kaunim ja kaunim. Ta läheneb Veerakesele. - "Kes sa oled?" - Ta nimetas mind varem Veera Pavlovnaks, nüüd aga nimetab: "mu sõber". - "Ah nii, see oled siis sina, sama Veerake, kes mind armastama hakkas?" - "Jah, ma arvastan teid väga, kuid kes teie olete?" - "Mina olen su peigmehe mõrsja." - "Millise peigmehe?" - "Ma ei tea. Ma ei tunne oma peigmehi. Nad tunnevad küll mind, kuid mina ei saa neid tunda: mul on neid palju. Sa vali kedagi neist endale peigmeheks, ainult nende, minu peigmeeste hulgast." - "Ma valisin..." - "Tema nime pole mul vaja teada, ma ei tunne neid. Kuid vali ainult nende, minu peigmeeste hulgast. Ma tahan, et mu õed ja peigmehed valiksid ainult teineteist. Sa olid seni keldrisse suletud? Ja olid halvatud?" - "Olin küll." - Nüüd vabanesid?" - "Jah." - "Seda tegin mina, ma vabastasin sind ja ravisin su terveks. Pea meeles, et paljud on veel vabastamata ja terveks ravimata. Vabasta ja ravi neid ka sina. Kas teed seda?" - "Jah, teen. Aga kuidas ometi on teie nimi? Tahaksin seda nii väga teada." - "Minul on palju nimesid. Mul on mitmesugused nimed. Missugust mu nimedest just kellelgi vaja on, niisugust ma ka talle nimetan. Sina nimeta mind inimarmastuseks. See ongi minu pärisnimi. Vähesed nimetavad mind nii, kuid sina nimeta siiski."

Mulle tuli kuradi pisar silma selle peale ja hingamine kiirenes. Just täpselt selline värk, mis mind küttesse ajab. Jah, selle kahtlased ning küsitavad osised niisamutigi. Vaata, kui vähe see tekst oma religioosset iseloomu varjab. Also, projekt on ikka veel kuidas nüüd öelda, lõpetamata.

Niimoodi, saite nüüd üle pika aja päris asjast ka, nagu kivi oleks südamelt langenud, cheeri-o!


Thursday, April 5, 2012

Töötegemismäng

Fernand Leger "Les constructeurs", 1950
Ilgelt suur kuulutus kõigile mu sõpradele (neid on palju). Mul on vaja abitööjõudu majakese ehitusel, pahteldamist, lihvimist, lammutamist, puude lappimist, sodi koristamist - mida kellelegi just teha meeldib! Urgent!

ma käisin, high rec!
veel on vaja, täna oli Mirjam ja meil läks kolm korda kiiremini see asi
kas urgent tähendab et homme on ka küte?
justnimelt seda see tähendab sest tänane pahteldus on vaja homme lihvida, muidu see kivistab ära
ja ülehomme on küte
 ja iga päev
paljud on kutsutud, aga vähesed valitud yo
ma oleks nõus isegi võõraid appi laskma
tegelikult peaks vahetustega töötama, nii et töö ei katkeks eal
see on tom sawyeri planguvärvimisenõxx
mhmh
 tegelt ma eriti ei tahaks et keegi aitab, sest seal on nii mõnus, koerad hauguvad, lilled õitsevad, linnud laulavad, õhk lõhnab
saab keeta kohvi ja õues võileibu süüa...
teha suitsu ja kohtuda huvitavate inimestega
rääkida kunstist, filosoofiast ja kirjandusest
majandusest, ärist ja poliitikast
 kui seda veel ägedalt jagada, siis võiks leida ka uusi mees ja naissõpru, nagu vanasti malevas
jep, homme on laupäev, peale ehitusperioodi lõppu ei pea veel sugugi koju minema
peale seda, nagu ma kuulnud olen on kirjandussündmus, mõtle kui me läheme sinna pahtlistena, väsinutena kuid rahulolevatena
nagu haritud tööline!
peaaegu nagu söekaevur, ainult valge
valge söekaevur oleks hea mingi asja pealkiri
aga mustkrae?
ma'i tea
ma ei näe sellel üritusel attendijaid, äkki me peaks parimale töölisele prossi lubama?
Kilo prosse?
hmm
me võime parimale töölisele anda esimese öö õiguse
või krahvi tiitli?
tööliskrahvi?
või fotosessiooni?
või vana paberlõike või vana ruudu foto?
 või mudlumi pildi kottidega mehest?
see rahvas ei ole üldse motiveeritav, neid ei tule mitte paluda vaid käskida
 või massaaži või pruudimeigi.
või soovahetusmeigi
kui me neid kõiki käsime, siis jääb paratamatult muist niisama õue pääle passima nagu nõukogude liidus, või meil seda vaja on.
peiumeik
nad võivad siis poes käia või muru lõigata
või töölaule laulda
mulle on alati sümpatiseerinud mõte, kus ehitustöölistele esineb ehituse ajal sümfooniaorkester
eriti seda viimast, ma kujutan seltsimehi õue peal internatsionaali laulmas
 bänd võib ka olla, meil on pikendusjuhe
tüüpiline sitt, reaalajas sünnib kunst aga keegi isegi ei vaata, rääkimata inspireerumisest.
me võime sellest teha zaumi töötegemismängu

Monday, April 2, 2012

Luksus, üksindus ja jumal


A LIGHT INSIDE JANE AUSTEN'S DOOR

Väga palju lihtsam on lükata käed tasku
novembrikuu lõpul sel
hägusel ja udusel pimedal õhtul
minnes tänavale
nagu alati on mindud
raisates kõike
omamata midagi
ostes viimase raha eest kalleimad suitsud

viitsimata olla enam süüdi
mis olen või
mida eales olla ei saaks

vähemalt
mitte täna õhtul

siin ja kunagi enam


jumalast

kuigi ma pole Piiblit lugenud
ja mind pole ristitud
ja ükski mu sõber pole usklik
pean ma siiski Tõele au andma:

Jumal on olemas

teda on palju ja teda näevad kõik
kes teda kuulata oskavad
see on
proovides mõista arusaamatut
väärtustades lihtsat
ja hoides õrna maha kukkumast


2

sa ei näe jumalat
samas sa usud teda
sa näed inimest
ja samas pead teda eikelleksi


eestlane

kui kaua ma suudan
vastu panna
kiusule hakata orjaks
jääda orjaks
olla ori

kui kaua ma suudan
mässates nälgida
keha rääkimas keelt
mis mõistusele tundmatu

käed-jalad surnuks külmumas
otsette graveeritud punane märk


olla naine või ema
tundub utoopia
sest ma pole siiani aru saanud
mis see siis on -

olla inimene
nagu näitleja
sunnitud kummardama
iga näitekirjaniku ees
kes mulle järjekordse rolli kingib
kellel ei tule ilmselt kunagi pähe
et võib-olla
ma ise olen oma jumal

aga vahete-vahel mängin kaasa
nii kaua kui vähegi suudan
et mind kohe
mu pattude pärast
risti ei löödaks
siis teen ma alati
ilusa avamängu

lõpp on nii või naa
koledusest hullem
ses see on ülim ükskõiksus
see sama
musta ja valget kokkuvõttev hall
ükskõiksus

mis pole vähem tugevam
kui kelle iganes soov
sündida või olla surnud
*
Tuli ei põleta kivi
kuid see ei tähenda
et leek ei vajaks põleda

Nii me hõljume
eikuhugi suunas
lainetades samu laineid
kivi matmas tuld
tuli põletamas kivi
kes tumm ja paikne

kui tuli karjudes ja joostes
nii elada tahab
kui ka surra



Lootusetud inimesed

Me oleme lootusetud inimesed
kel pole kuhugi põgeneda
unistused ei maksa üüri
ja kirg saab alati
varem või hiljem otsa

kaduda kuhugi ära
on unenägu
kus kohtad ikkagi vaid ennast






***
üksindus on lõpuks ometi luksus
see alaline
kaasasündinud needus

alles nüüd me oleme üks


***
olmest närtsinud hing
karjub taeva poole

et kõdunevaks mullaks saaks keha

õnn surnuna näib suurem
kui käärima
kippuvana
pidada
helgeks
mõnd

juba ennegi
elatud elu


***
Ehk oled juba harjunud -
mind pole enam siin

olen jälle oma unistustesse ära kadunud

suu konisid täis
ja külmetan

armunud oma üksindusse
nagu kunagi sinusse

andestus pole enam valem
milles meil võrdust oleks

vaid lausumata hüvasti
täna õhtuses lillakas taevas
läheb mööda eal lahkumata

nagu kõigel kombeks on minna


***
kui kaua veel enda mahlas marineerimist
mõne ammendava vastuseni
mis on
sinu elu
sinu saatus

kui heldelt on öid
mil kahekesi olla
ja päriselt kuulata

kui ülejäänud maailm
lõpuks jäänud on vait

ikka veel loodan
et jõuame kuhugi
kus vaikus on võit
millel kaotajaid pole