Thursday, May 31, 2012

Inimene on loov loom

"Liiga seadeldis" - Mihkel Ilusa juhendatud
See siin, mu sõbrad, on täiendatud ja parandatud versioon eilsest Avatud Akadeemia vabade kunstide BA kaitsmisest. Portfoolio oli paras käkk, pildid rohelised ja kaaned pehmed, kokku korjatud nende õnnetute fotode hulgast, mis kannatasid  oma resolutsiooni poolest trükki, mingit imelist kunstnikuraamatut see endast ei kujutanud. Aga kõne võeti ootamatult soojalt vastu. Samal ajal pidi küürutama projektori kohale ja noolega portfooliot edasi kerima, see on umbes samasugune ülesanne nagu kahte kätt samaaegselt eri suundades liigutada.

Ühesõnaga, ma mõtlesin alustada sellega, kuipalju on maailm ja inimesed selle viie aastaga muutunud, mis kooli algusest möödas on. Kuidas laminaatmööbli ja kodukujundusajakirjade trend on langenud, suur majanduseufooria, kus kõik läheb aina paremaks ja inimesed saavad 100 000 palka ( ja Honda Civicuid saab maailma nii palju,,et neid hakatakse taevaliftiga orbiidile parkima, sest kuhugi mujale enam ei mahu - toim.) asendus vihinal allakäiguga. Mina olen kulutanud nelja-aastase kursuse läbimisele viis aastat, aga ma olen kuulnud, et on ka neid, kellel on läinud kaheksa või enamgi aastat.

Kui ma kooli tulin, oli inimeste elujärg nii kõrgel laineharjal, et mäletan selgesti, kuidas ma emale helistasin ja teatasin, et läksin ülikooli ja ärgu ta muretsegu, töökohti on nagu raba ja inimesi otsitakse tikutulega. Olin justnimelt äsja jalga lasknud kõrgläikemööbli projekteerimise uhkest paleest esinduslikul Maakri tänaval, läksin sinna tööle ilma mingi erialase hariduseta, õppisin kaks päeva kujundusprogrammi ja hakkasin kohe projekteerima kundedele liuguksi, lahmakaid abieluvoodeid ja elutoasektsioone. Mõni kuu peale minu lahkumist olid nad juba sunnitud kolima vähem esinduslikule Pärnu maanteele ja veel mõni kuu hiljem lakkasid nad olemast. Ma veel ei aimanud ohu märke. Aga juba teise õppeaasta alguses oli selge, et asi on hullemast hullem, tööd ei saanud enam keegi, kadusid mööblitootjad, kodukujundusajakirjad ja uusi elamisi ei soetanud enam keegi.

Töötuna sipeldes sai minust vanade ehete diiler,  mis on ka üsna suures osas mu kunstiprojektides kajastust leidnud, pluss sellega ma rahastasin oma õpinguid. Aga ilma loomingulise väljundita ei oleks ma neid aegu vastu pidanud, see tasakaalustas. Ja mulle tundub et just majanduse madalseis on inimesed mingitpidi juhtinud läbi meeleheite karide rohkem kultuuri ja teiste, rahast kõrgemate väärtuste poole. Sest seda, kui vastik on raha ja selle palehigis teenimine, mõistad sa alles siis, kui sa seda tõepoolest palehigis ja hambad ristis tegema pead. Aja jooksul, kui pendel teise otsa liigub tõuseb muidugi jälle nende mittemateriaalsete asjade turuväärtus - ( kasvõi vaadates, mis enne oli vana kolu on nüüd päris kopsakalt kallis vintage). Pole kaugel aeg, kus ka kultuuri eest võib hakata raha küsima, kus see saab olema lausa moe ja auasi - toetada noori talente, osta kunsti, lugeda raamatuid, käia teatris. Kõik aitavad kõiki, on kenad ja sõbralikud, vihkamine vajub unustusse.

Poolelijäänud pilt, aga tegelikult päris hea.
Kuni tasapisi kosus arvamus, et võib küll vaikselt nurgas istuda, prosse müüa ja vinguda, aga võib püüda ka midagi SUURT teha. Mida ma muidugi pole veel teinud ja ka vingumist pole veel lõpetanud aga ma püüan selle poole. Enne kooli polnud mul kultuuri kui sellisega mingit pistmist, ma vilistasin selle peale. Praegu ma arvan, et ka minu pisuke panus rahvaharidusse on rohkem kui mitte midagi ja ma kavatsen lisaks nupukestele ZA/UMis ka kokku klopsida portsu lõuendeid ja hakata mingit päris oma asja tegema.

Meil oli selline joonistamise õpetaja, Maiu Rõõmus, kes juba esimesel aastal ütles, et ta võib joonistuse peale vaadates öelda, milline on selle inimese kodu, millised asjad talle meeldivad ja milline on ta iseloom. Ja ma usun seda. Ja sellepärast ei pea ma õigeks loomupärastest kalduvustest liiga eemalduda. Ei saa kõigile ühe mõõduga lähendeda, mida ma aeg-ajalt olen siin ja ehk ka üldises kunstipildis täheldanud - mingid asjad oleks nagu paremad kui teised. Tegelikult ei saa ja ei pea ühte kunstnikku või kunstnikuhakatist teisest paremaks pidama, sellega me võtame ära loomisrõõmu. Sest iga, ka mõne asjatundja arvates küündimatu taies, kui selle looja on tundnud rõõmu, teeb maailma paremaks. Mida laiem on kultuuri põhi, seda parem kogu rahvale.

See on natuke nagu tippsportlaste ja kepikõndijate vahekord aga mitte nii julmalt. Õigupoolest ma arvan, et iga inimene võiks ja peaks kunsti tegema ja omal kombel ju teebki - oma kodu kaunistades, endale seljariideid valides, oma keskkonda luues. Kunst ei ole tingimata konstruktsioon, ta võib olla puhas rõõm, iga maailma laps joonistab, see on inimese põhivajadus. Üks mu sõber ütles, et tal on hakanud tekkima arvamus, et kõik võivad kirjutada ja mul on sama arvamine kunsti kohta - sellest saab sündida ainult head.

Olen mitmetega  rääkinud ja me kõik hindame enim õpetajaid, kes on läbi enda iskliku kogemuse meid harinud, näidanud, kuidas nemad töötavad ja mõtlevad, sest see protsess on tõepoolest väga erinev inimeseti - kes töötab valguse ja varjuga, kes joonega, kes värvi ja kompositsiooniga, kes mõtleb ja kes tunneb, kes ehitab maailmu, kes lammutab neid...Konstruktiivne kriitika on minu silmis selline, mis mitte ainult ei osuta möödalaskmistele vaid näitab ka, kuidas asja parandada. Ei ole vaja lihtsalt hapu näoga mainida et see nüüd küll ei lähe.

 

Issand milline psühhedeelia see ikka on:  puha nagu mingeid olendeid täis. All keskel oleks nagu kass, vasakul mammut,vasakult paremale: mammut, mops, leopard, kass, part, siis kuri kihvadega monstrum.See kass on üsna peletislik ja hõõgub rohekalt ja tal on kihvad harali - või on too mops? gotta catch them all yo. mul on tunne, et ma olen väsinud ära. (Seda tööd ükski korüfee portfooliosse ei lasknud.) /toimetajate-nimepanijate disainidokumendist/



Lõppkokkuvõttes ma arvan, et kunstnikud peaksid olema rohkem maailmale avatud. Praegu tekib mulle vägisi mulje, ehk ekslik, et tegu on sageli sektantlusega, fragmenteerunud maastikuga, kus asjad on eraldi, kui nad peaksid olema koos. See, mida mina mõistaksin sotsiaalse kunstina, erineb üsna kõvasti sellest, mida ma näen näitusesaalides. Mida avatum, sallivam, erudeeritum on kunstnik, seda suurem on tõenäosus, et tema sõnum, maailmanägemine jõuab paljudeni, mitte ainult kitsa sõpraderingini.

Ja mu teine veendumus on, et kui midagi teha piisavalt hästi, südamest, siis pälvib see varem või hiljem tunnustuse.

Friday, May 25, 2012

Hea eesti kirjanduse nimekiri, kronoloogiliselt

Pühendatud Helen Hindperele.

Argipäev kirjandusskeenel.
1. Reed Morn, "Andekas parasiit" (1927). Asi algab kehvasti. Me kõik vist teame seda olukorda, kui miski ei ole kuhugi toppi saanud mitte sellepärast, et ta oleks iseenesest ilgelt kõva küte ja paneks silmapiiril vikerkaared tantsima, vaid noh - ta kuidagi nagu peaks siin olema, parem ikka kui tühi koht, plaani vaja täita, küll klantsime kuidagi ära, ja nii edasi? Ühtlasi mõnusalt obskuurne, aitab süvendada muljet, nagu oleks nimekirja koostajal peen ja ebatavaline maitse ning ta armastaks ka rokfoori juustu. No vaat. "Andekat parasiiti" ei pruugi olla teab kui mõnus lugeda, see kipub venima, on hale ja nutune nagu kauasest toasistumisest kängujäänud verevaene intellektuaal (nagu peategelane ongi) ega sisenda elutahet. Aga on kuidagi põhimõtteliselt äge, et keegi on sel ajal kirjutanud just sellise raamatu pretensioonidega tüdrukust. Ja eks ole ju juba autori pseudonüüm kunstiteos omaette. Loe. Nuta, aga loe.

2. Leida Kibuvits, "Paradiisi pärisperenaine" (1934). Jällegi, acquired taste. Kusjuures ma ise ei ole kaugeltki allegoorilis-sümbolistliku kunsti suurim fanaatik. Törts head, vänget, musta ja kleepuvat naturalismi paneb suusa ikka paremini libisema. Rääkimata sellest, et kunstist ja kunstitegemise õilsusest kirjutamine... ei, ärme parem üldse läheme sinna. Juttu on nimelt pühendunud näitlejannast ja tema tuimast, väikekodanlikust sidekick'ist. Aga noh, mööngem: ka binaarsete opositsioonide ja sirgjooneliste mõistupiltidega võib head tööd teha, kui seda soont antud on. Olgugi see raamat selle näiteks.

3. Lilli Promet, "Tütarlaps mustas" (1965). Kulunud on kolmkümmend aastat, tulgu sellele acquired-taste-pasale lõpp. Lugeja! Kui sinus on kübegi romantikut, siis puudutab sügavalt sinu hinge see sentimentaalne visand ateismi ülimusest ning tööst kalatsehhis. See ei olnud muide nali. Ma hakkasin vanadest Loomingutest seda juttu lugedes keset TÜ raamatukogu nutma - ja tavaliselt nutan ma ainult siis, kui keegi isiklikult mulle sitasti ütleb. Eriti internetis. So there. (Praktiline märkus: lisaks vanadele Loomingutele leiab seda juttu veel Prometi novellikogudest, näiteks "Kes levitab anekdoote" (1967).)

4. Veera Saar, "Ukuaru" (1969). Ja üha meelelahutuslikumaks läheb! Kui sa tahad silmini uppuda paksu raamatusse, nagu neid tänapäeva Eestis viitsib kirjutada ainult Olle Lauli, mis aga samal ajal ei oleks paljusõnaline ja segadusseajav, vaid hällitaks sind mõnusalt oma poorsete, kurdunud lehekülgede embuses nagu parim inglise kolkakülas aset leidev detektiivikas - siis loe "Ukuaru". See räägib kangetest naistest, kes paljajalu kasvatavad üles mehe ja seitse last; samuti metsamajandamissüsteemi reformist noores Nõukogude Eestis. Või kui selline reklaam on sinu jaoks liiga väheintellektuaalne, siis anna tuld: vaata ära ka film ja pane kärmelt kokku väike analüüs, mis võrdleb eri meediumeis sündinud kunstiteoseid mitmesugustest semiootilistest aspektidest. (Seda saab teha ka "Tütarlapsega mustas".) Siis vaata magustoiduks veel Jüri Sillarti dokki Leida Laiusest, kus kõik sõbrad ja lähedased Leida Laiuse kohta sitasti ütlevad, ja siis peaks küll juba magamaminekuaeg käes olema.

5. Aino Pervik, "Kaetud lauad" (1979). See on nüüd küll pigem juba camp, mitte tegelikult hea raamat. Veidi liiga ainuliselt keskendub süžee juhusliku iseloomuga, vähe vaimset rahuldust pakkuvatele suhetele vastassugupoolega. Aga mulle tundub, et tasub meelespeasse märge teha, kui põlvkond-paar enne Murutari ja Rakket sundimatult viidatakse "klikeaegse politseiniku nuia" kasutamisele dildo rollis. Ühtlasi on siit raamatust hea kõrva taha panna, kui üheülbalise ja skemaatilisena on võimalik kujutada vastassugupoolt, kui aga vähegi nihukest tahtmist on. Edasi võib juba teha üldistusi valdava osa kohta kogu maailma kirjanduskaanonist. Nii-öelda vihmase päeva meelelahutusena.

6. Viivi Luik, "Seitsmes rahukevad" (1985). Mina alles sündisin, ja Viivi Luigel oli juba selline asi valmis kirjutatud! Väikesest naksis tüdrukust, kes on "ainult endale elamise" kontseptsiooni nii kaugele välja arendanud, et Carrie Bradshaw on selle kõrval tõeline ema Teresa! Mäletan, et keskkoolis kästi meil soolise tasakaalustatuse nimel järjest läbi lugeda Tuglase "Väike Illimar" ja Luige "Seitsmes rahukevad" kui sissevaated vastavalt väikese poisi ja väikese tüdruku maailma. Tähendab. Kavatsus oli aus ja ma hindan soolist tasakaalustatust kõrgemalt kui viilutatud saia, jumala eest, aga see plaan lihtsalt ei töötanud. "Väikesel Illimaril" ei olnud mitte mingit võimalust. Luigel on täiesti uskumatu ja harukordne võime laskuda lüürikasse nii, et see ei ole igav või ilane ega aja vihaseks. Teine samasugune uskumatu ja harukordne asi selle romaani juures on tõsiasi, et see allub suurepäraselt kõrgteoreetilisele kirjandusanalüüsile (Bahtin ja heterofoonia, anyone?), aga on samal ajal mõnuga loetav. Paradokside raamat!

Don Tihane Ilmar Malinilt.
7. Astrid Reinla, "Miikael" (1989). Jah, see on lasteraamat. Kui lasteraamatut kohe kuidagi ei taha lugeda, siis võib lugeda ka nimilugu Reinla täiskasvanute raamatust "Plekk-katus" (1987), kus esinevad üsna sarnased tegelased. Aga minu meelest on tüütuvõitu veidrike asjaga "Miikaelis" juba märksa kaugemale mindud. Üsna ammendava läbilõike ühiskonnast annavad maadeuurija Georg Gloobus, õnnetu mälumängur, Henriette Kana ja kogunisti kolm Albert Ausat Hommiku tänavalt.  Pealegi on raamatu täiesti suurepäraselt illustreerinud Ilmar Malin. Kui mul oleks raha ja originaalkunsti tagaajamise soont, et kogu kunst rahva käest ära võtta, oma eragaleriisse sulgeda ning seda kullast peldikupoti peal istudes ja Kōbe veise liha süües vahtida, siis püüaksin välja ajada just nimelt don Tihase või Teodor Toimetaja pildi sellest raamatust.

8. Mari Saat, "Võlu ja vaim 1. Loomade ränded" (1990). Selle teose on sm Hindpere kuuldavasti juba läbi lugenud, nii et informatiivset väärtust sellel nimekirja punktil ei ole, aga puududa ei saa see siit mitte. Tähendab, isegi Hasso Krull on mu meelest kusagil öelnud, et see on hea raamat. Ja sm Luiga on omakorda öelnud, et autoriteetidele toetumine on mõistlik eluvalik, nii et rohkem sõnu polekski vaja. Aga no kurat! See raamat on ometi kord raamat, mis ka raamat on. See on eriti hämmastav seetõttu, et juttu on noorest hapra hingega tütarlapsest, kes tahab saada kirjanikuks, aga keda painavad erinevad angstid, raskus ühiskonnaga suhestumisel ja kerge sooline düsfooria. KUI palju võimalusi kõik ära rikkuda (vt ka veel kord "kunstist ja kunstitegemise õilsusest kirjutamine")! Ja kuidas neist KÕIGIST on mööda loovitud! Brace yourselves, kuuldavasti tuleb varsti järg, ja see võib ju tähendada mida iganes.

9. Ene Mihkelson, "Katkuhaud" (2009). See on enesepiitsutuse punkt, kus tõstan käed üles ja annan vabatahtlikult ära kogu feimi, glamuuri ja rokfoori juustu. Esiteks teab iga lapski, et "Katkuhaud" on lihtsalt algkooli tasemel ümberjutustus sama autori "Nime vaevast" ja "Ahasveeruse unest", mida loevad tõeliselt teadlikud inimesed; pealegi on Mihkelson ülepea luuletaja. Teiseks, ma ei ole isegi mitte "Katkuhauda" päris lõpuni läbi lugenud. Aga ma kavatsen seda teha. Seal on mõnus keel - kuidagi kenasti parlanksis on ühelt poolt hästi täpne ütlemislaad ja teiselt poolt mälukirjanduse ideoloogiline stammlähtepunkt, et kõik on hämar ja puntras ja keegi ei tea mitte sittagi, kisu minevikul sõnu suust nagu tangidega. Kuna sm Hindpere algne tellimus tuli koos märkusega "Ma tahan teada, mida eesti keelega teha saab", siis peaks sobima.

10. Maarja Kangro, "Ahvid ja solidaarsus" (2010). Rokenroll! Väga mitu väga head juttu samade kaante vahel, saab nalja ja maailma üle mõtiskleda, meeleolu julge ja hakkaja nagu väikesel trummilööjal. Mööndavasti võibki tagasilöögi anda see, kui sulle juhtumisi tundub, et peategelane on rämedalt ennasttäis pealiskaudne eit, kes peab ennast kogu maailmast paremaks, ja see käib nii kohutavalt närvidele, et raske on lugeda. Minu isikliku arvamuse kohaselt roogib väike trummilööja iseennast kah sellise lustiga, et seda muret ei tohiks tekkida. Aga selgub, et see on väga habras tasakaal, sest näiteks Kadri Kõusaar leiab ka, et ta astub oma teostes vapralt poliitkorrektsuse vastu välja ja tema kangelaste eneseiroonia peaks nende iseloomulikud-maailmavaatelised puudujäägid välja vabandama. Nii et argumenteerida on raske, lugeda tuleb.

See, et kõik loetletud teosed on naisautorite proosaraamatud, on muidugi täiesti juhuslik. No mis sa teed ära, kui kogu kvaliteet lihtsalt on ühte kohta settinud. Isikliku maitse või ebapädevusega ei ole siin MITTE MINGIT PISTMIST. Aga kes tahab esitada kaebuse teoste loetavuse kohta, selle suunan hea meelega läbi töötama Luise Vaheri rohkem kui viiesaja leheküljelist "Emajõe jutustust" (1960), mis olla pärast põuaseid viiekümnendaid poelettidelt kadunud nagu soe sai. Või kellel on ideoloogilisi pretensioone: vt sellestsamast põuasest ajast Aira Kaalu "Sajandite vangla" (1950).

Added bonus track: meeskirjaniku raamat. Üldiselt ikka "Tõde ja õigus". Või kui see loetud on, eks siis võib Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni" (2011) ka lugeda. Minu meelest ta küll kokkuvõttes liialdab veidi oma kõva-mehe-hoiakuga. See on mingi selline hipster-kõva-mehe-hoiak, et "putsi, olen jah könn, aga mulle meeldivad ka naiste tissid ja ma võin "putsi" öelda". Aga sellest hoolimata aitab lugeda: hariv, meeleolukas, intelligentne, päevakajaline.

Kui eesti kirjanduse teemalised nimekirjad meeldima hakkasid, vt ka siia.

Thursday, May 24, 2012

Victory Archive! (14)

Mul on hea meel teile teatada, et projekt "Kutse tantsule" õnnestus megalt, õiglus on jalule seatud, imperialistide pullitegemisel on lõpp peal ning kord taas võib kodumaa rahus hingata. Tänusõnad kõigile, kes käe külge panid.

ZA/UM KUTSUB ÜLES! PROJEKT "KUTSE TANTSULE"



 See on Jörpa meistriteos. Selle nimi on "Kutse tantsule" ja see on hüpnootiline, rõõmustav ja samas veidralt halvaendeline pala 90test. Iga idioot saab aru, et see on eredalt minimaalse produktsiooniga lugu. Arranžeering on elegantne, rudisev bass ja üllatavalt helisev celesta-efekt, võluvalt kuiva ja plastikaatse basstrummi kohal. Ka laulukirjutamise seisukohalt on "Kutse tantsule" tähelepanuväärne. Üks ainus libisev akordivahetus ja mantrana korduvad sõnad, mis võtavad aina uusi tähendusi. Kui Jörpa selle praegu teeks, oleks kõik hullult nagu: "Wow, see kõlab nagu The Knife" ja "Kas Maria Minerva on Jörpaga koos midagi teinud?!" Ma ütleksin, et selle helistikuvahetuse loodav efekt meenutab The Fieldi viimase plaadi nimiloo samasugust kahe jaama vahel korduvat hüpnoosi. Ja et trummi roll on natuke The Battlesi moodi. Ühesõnaga - kõige šefimad hipsterid keeraksid iroonia maha ja naudiksid seda kogu vaimu ja kehaga. Paraku on maailm üks idiootne koht ja nagu mõned arvavad, et Scootrit saab kuulata ainult läbi rögase iroonia, on mul kahtlus, et ka "Kutse tantsule" on mingiks campiks tõlgendatud. Mis kõige õudsam - ta siiras, süütu ja saamatult erootilise tantsunumbriga video on langenud 9gagi idiootide hambusse. Fuck off värdjad, ei ole nagu Borat, Jörpa on seal videos CALM, BARREN, AND BEYOND ALL CONTROL and we need to take it back for him! Mine sinna uutuuba lehele, laigi mu kuramuse "You cockfucking americans" kommentaari, lisa ise ka midagi ja vajuta türastanud top commentsile pöial alla nagu Julius Caesar.

HENRY 2, PAW DE DEUX

    

 Check this shit out, french new wave cinema, traagiline monoloog, kass.

KÕRGEMAD KAHEKÜMNENDAD

    

 Ei oska kommenteerida, kas asi on vanuses, aga mulle meeldib viimasel ajal lisaks joogale see ka. Tundub, et 2012 ei tulegi nii kehv muusikaaasta, kui eelmise põhjal arvata oli.

TERVITUSI TEISEST ILMAST

    

 Jerome Isma-Ae er en tysk DJ, remixer og producer fra München. Han har turneret verden rundt som anerkendt trance-, house- og techno-DJ. Jerome Isma-Ae ejer desuden pladeselskabet Jee Productions. Ma arvan, et see on peamisi asju, mis MJ loomingust ajahambale vastu pidama saab.

 SIVERT HOYEM - UNDER ADMINISTRATION

   

 Näe, vaata, Madrugada laulja teeb sooloprojekti. Juba kolmanda albumi laseb välja. Ja ta ei tee seda niimoodi igavalt, nagu sooloprojekte tavaliselt tehakse, oma endise vägevuse varjuna. Küte on, saab hakkama moodsa ja vanamoodsa elemendi ühendamisega. Also, tšeki seda videot. Peegeldumist kasutatakse juba kaheksakümnendatest saati ja sellel ei olnud enamasti mingeid eriti meeldejäävaid tulemusi, nii et see lõpetati vahepeal sootuks ära. Aga siin tehakse seda jälle, ja niimoodi, et ilus on vaadata. Also, Sivertil on lahe särk seljas. High rec.

Stay tuned!

Monday, May 21, 2012

Autobussietüüdid "Klassivahe" ja "Soostereotüüp"

Janno Lepindi foto
Sõitsin mina kümnenda numbri bussiga Pääsküla suunas, lugesin Olešat. Juba teistkordselt leidis ühistranspordis Olešat lugedes aset tähelepanuväärne etüüd. Hea Oleša on. Mingi kolmat nädalat või rohkem loen teist. Natuke üle saja lehekülje on kokku. Miski ütleb mulle, et piinlik peaks olema ja et kultuurne inimene loeb vähemalt ühe raamatu päevas, aga see võib ka omadega tead kuhu sõita, sest see ei ole ülepea realistlik.

Esimene etüüd sisaldas endas monoloogi pidavat naist, jäi mulje, nagu ta mõistuse rütmika oleks teistsugune, kui enamusel. Alul toimus esitus vene keeles, siis lülitus eesti keelele ümbes. Vene aktsent jäi. Hääl oli teatraalne, lummav oli kuulata, õige võimatu oli mitte kuulata, ja vähemalt minu meelest oli tegu elamusega. Enamik inimesi ei teadnud, kuidas olla või suhtuda. Minagi ei vaadanud tema poole suuremat, ja ta isegi vaatas pigem aknast välja, kuigi tundus, nagu talle läheks korda, et inimesed kuulavad. Aga ma kuulasin. Väga hoolega. Iga fraasi korrati mitmekordselt, värk oli performatiivne.

"Nõukogude nägu on loll, nõukogude nägu on loll. Iga päev juuksur, iga päev juuksur. Minu eesti sugulased on väga palju raha. Iga päev ooper, ballett, varietee, Anne Veski. Erarestoran Milaanos, erarestoran Barcelonas, erarestoran Švitserland Šveitsis. Iga päev šampanja, kreembrülee, (mingisugune kõlava nimega hõrgutis, mida ma konkreetselt ei teadnud, ning seetõttu ei suutnud ka meelde jätta, ning kõik, mida ma siia asemele suudaks genereerida, jätaks kuidagi vale mulje). Minu sugulased villa Pirital. Minu sugulased - kitsi! Kitsi! Kitsi! Nõukogude nägu on loll! etc."

Alul jäi loll nõukogude nägu mulle mõistatuseks, aga Ruudu arvas, et jutt võis olla tema enese näost. Et rikkad eesti sugulased leidsid, et tal on loll nõukogude nägu, ega soovinud oma päratuid rikkusi temaga jagada, mislaadne käitumine tundus talle nii loomuvastane, et ta ei suutnud enam muust mõeldagi. Või noh, vähemalt selline etüüd oli.

Teise etüüdi peategelased olid kaks noort, eelpuberteetilist, üheksa-kümne-aastast tüdrukut. Nad istusid bussi tagaistmel ja vaidlesid avala ja rõõmsa häälega selle üle, kumb neist on vähem tüdruku moodi. Ilmne oli see, et tüdruku moodi eriti ei tasunud olla. Üks ütles teisele, et teine on rohkem tüdruku moodi, sest ta käib kogu aeg kleitidega koolis ega mängi sõjamänge. Teine väitis, et mängib küll, esimene, et teistega koos küll ei mängi, teine, et ta mängib arvutis ja üksinda. Kui esimene tüdruk leidis, et üksinda ei saa sõda mängida, täpsustas teine, et mänguasjadega. Siis liikus jutt sellele, et ühel neist ütleb ema kogu aeg (tsitaati lugeda mõnitava häälega) "sul on nii ilusad juuksed, nagu printsessil". Teine leidis seepeale, et see on tegelikult ju tõsi ka. On võimalik, et printsessijuuksetüdruk oli ka see, kellele ema kleite selga pani. Kui vestlus sisenes "ei, sina oled, sina oled, sina oled"-rutiini, ei suutnud ma end enam pidada - olin algusest peale endamisi rõõmsalt irvitanud - pöörasin end nende poole, ja ajasin tunnustavalt pöidla püsti nagu keiser Augustus. Ootamatu tähelepanu ei kohmetanud neid kuigivõrd, ent tagasi mõeldes mingitlaadi kulminatsiooniks see siiski oli. Andmine käis samal teemal küll edasi, ja ka hääled ei vaibunud, kuid tundub, et nad olid mingitlaadi konsensusele jõudnud ja et kumbki neist ei pea ennast tegelikult mingi nõmekana tundma.

Nüüd teen ma midagi ootamatut ega tee siit kaugeleulatuvaid järeldusi. Peale selle, et minu meelest on jumala okei värk ja et nooremal põlvkonnal on jumalast antud õigus otsustamaks, et mingi soostereotüüp on ajale jalgu jäänud ning et sõda on lahe.

Eks ju Preacherski leidis, et kui jama on, tuleb pihta anda.

P.S. Autobuss on nii palju lahedam kui lihtsalt auto. Autos on kena vaade küll, nagu panoraamkino, tänavad tunduvad avaramad ja lähevad vuhh! mööda, aga tegelikult peaks inimene veel kallim olema, kui linn. Rahvast jääd kaugeks, kui mingi autoga sõidad. Ei tea enam, mis ilmas sünnib, yo.

Monday, May 14, 2012

Paar tähelepanekut

Õnnekonverentsil esitatud ettekande materjalid. Teksti luges Martin Luiga (katkendlikult, higistades, umbes kolm korda vähem ning ilma peenemate nüanssideta, kuid seevastu pikki tähendusrikkaid pause tehes, et publik saaks iga lause üle eraldi järele mõelda), pildid joonistas Aleksander Rostov.

Hea tükk aega mõtlesin ma, milleks mind siia kutsuti.

Mitte valitsuse vormidest rääkima - mul ei ole valitsuse vormide kohta midagi uut öelda, neist räägitakse niivõinii küllalt ja sellest rääkimisest tihti tulu ei tõuse. Sageli kutsub valitsuse vormidest rääkimine esile hoopis ühiskondlikke vaimuhaigusi.

Mind ei kutsutud ka, et ma tuleksin ja teeksin teooriaid teistest teooriatest, mis raamatuis leiduvad. Selliste inimeste tarbeks on siin linnas terve maja, kus neid seda tegema õpetatakse; ma ei ole sealt ega soovi nendega võistelda.

Võib-olla mind kutsuti, sest arvati, sest keegi leidis, et ma tundun õnnelik. Ehk nägin ma selle järele välja. Ehk oleks mul  selle kohta midagi rääkida. Ma ei vaidleks vastu, ja ehkki suurem osa minu õnnest tuleneb kahtlemata soodsatest juhustest, ei tähenda see, et inimese isiklikku panust selles ülepea poleks.

Niisiis, mulle antud aja jooksul puudutan lühidalt põhilisi tegureid, mis minu kogemuste järgi takistavad inimestel õnnelikud olemast, või ka teisi, mis nimelt õnnelikuks teevad, ühes praktiliste, inimeste peal katsetatud juhistega. Ei saa salata, see lõhnab eneseabidiskursuse järgi, ent ärgu saagu see liigseid eelarvamusi tekitama. Ühiskond januneb sääraste tekstide järele, kui meile ei meeldi need, mis on praegusel hetkel üldlevinud, tuleb toota uusi, paremaid, ideoloogiliselt vastuvõetavamaid tekste, mis on teistsuguses keeles ja teenivad teisi eesmärke.

1. Sõpruse tähtsus


1) Ei ole hea, kui inimene üksinda on

Lugesin mõni aasta tagasi soome kommunisti Esko Seppäneni raamatut ("Soome - ida ja lääne vahel"), mis väitis, et kaheksakümnendate alguses ei olnud suurel osal soomlastest - nii kahekümnel-kolmekümnel protsendil - ühtegi sõpra. Statistika põhjal. Alguses tundus see mulle seletamatu, naeruväärne - mis asi see ülepea on, mida statistikaga mõõta, kuidas inimene saab niimoodi, et tal ühtegi sõpra ei ole. Aga samas oli kohe ka tunne, et see peab kuidagiviisi tõsi olema. Ja ma olen hakanud neid inimesi märkama, neid on meie seas ka.

Inimesi, kes ei ole mõistnud sügavate inimsuhete väärtuse primaarsust. Kellel on vahest partner või pere, töö- või trennikaaslased. Need inimesed elavad Thatcheri valet. Intiimne suhe, ehkki lähedasem kui sõprussuhe, on sellevõrra ka hapram, ning kuna selline suhe kipub tihtilugu ebamõistlikult tihedalt inimeste minapiltidega seonduma, on see ka altim kõiksugustele perversioonidele. Ja tööalaseid ning klubitegevuslikke suhteid iseloomustab tihtilugu suhteline pealiskaudsus.

Sinu sõbrad - need on inimesed, kelle mingid olemuslikud omadused meeldivad sulle, on sümpaatsed, rõõmustavad su südant, nii et sa otsid nende seltsi, ja panustad hea meelega nende heaolusse. Teistele rõõmu valmistada, nende elu paremaks muuta, teha head, otsida enda õnne teiste õnne peegeldusest. Võib ka juhtuda, et sa teenid ära nende austuse ja armastuse. Ent sellele lootma jääda ei tasu. Sa teed ju inimestele head ikka selle pärast, et nad meeldivad sulle ja et sa leiad, et nad on ühed õiged inimesed, mitte selleks, et midagi saada. Ja hea tegemine ei pruugi tähendada mateeriakamakaid ja paigast liigutatud objekte, see võib lihtsalt olla see, et sa oled kusagil seal, kusagil läheduses, kuulad ära, annad nõu, kui küsitakse, või kui tundub, et vaja läheb, aitad teisel olla parem, täielikum inimene, selline, mis on mitme peaga välja mõeldud, mitte ühe peaga. Nagu Ruudu kord ütles, parasjagu ühe üksiku inimesega head tööd tehes: "Seda elamise asja, seda ei ole mõtet üksinda teha, sest get this, üksinda on sitaks raske."

Hea oleks, kui neid ei oleks liiga vähe - see on natuke, nagu riigiasutuste võrgustik, mis kõik üksteist vastastikku kontrollivad või kolmejalgne jaapani ärimudel, mis ei pane kogu oma raha ühele kaardile. Ent neid ei peaks olema ka nii palju, et sa ei tea nende nimesid ja nägusid ega seda, kus nad elavad, ning ülepea pole kindel, kas nad tegelikult on ka su sõbrad. See on kerge viga, mida teha, niisiis jäta see tegemata - kõik inimesed, kellega sa kunagi sõbralik oled olnud, ei ole su sõbrad.

Teiste inimestega vaimses mõttes koos olemine on oluline ka selleks, et sa ei oleks üksinda halbade inimeste vastu. Enamik inimesi, keda ma tean, kellel on pea sees krooniliselt halb olla, on pidanud liiga palju üksipäini halbade inimeste seltsis olema. Sellistes asjades loeb tihtilugu mass. Vähe leidub säherdust vaimset tugevust, millele õela hammas üldse peale ei hakka.

2. Minapilt


2) Ära mõtle liialt enesele

See ei tähenda, et inimene peaks käima ringi, olles iseendast täielikus teadmatuses. Mingitlaadi töö minapildiga on vältimatu, on hea teada, kes sa oled, mida sa tahad, millised on sinu võimalused. Aga sellega pidevalt ringi jukerdamine ei tee minapildile eneselegi midagi head. Väljendab üldist rahulolematust. Nagu inimene, kes ainult muudkui koristab oma kodu, selle asemel, et seal elada. Ei ole stiilne. Kahtlused teemal "kas ma ikka olen selle maailma jaoks piisavalt lahe" ja "kas see maailm on minu jaoks ikka piisavalt lahe", need teevad ainult peale haiget. Kui midagi saaks olla paremini, siis võib asju liigutada paremuse suunas, ning võib ka juhtuda, et kõik on kõige paremas korras, mispuhul saab inimene puhata ning olla rahulik. Liigne enesele mõtlemine - see on vähese enesekindluse probleem. Viimasel ajal olen ma kombeks võtnud kõike, mis inimest halvemaks või väetimaks teha võib, põhjendada vähese enesekindlusega. Keegi ei ole otse vastu vaielnud. See, et me näeme inimesi, kes lähevad läbi elu, enesekindlus ainsaks pagasiks, on väite toetuseks üpris paslik, ehkki see näitab meile ka, et üksi enesekindlusest täisväärtuslikku inimest ei tee.

Siinkohal tuleb jälle mängu muude inimeste tähtis roll. Viimastel aegadel levib rahva seas narr komme pidada iseennast erinevatel teemadel ülimaks autoriteediks, arvata, et nad mõtlevad ise asju välja ja teavad ise paremini. Tegelikult mõtleb ühiskond mõtteid koos. Määraval osal juhtudest on olemas inimesi, kes on sinust ühes või teises suhtes andekamad, paremad või kogenumad. Hea mõte oleks teada, kes nad on. Sa ei peaks võtma kuulda inimeste nõu sellepärast, et nad on jõupositsioonil või tahavad ise väga autoriteetsed olla, nende süda ei ole tihti puhas. Sa peaksid autoriteete valima nende tegude järgi.

Ja neid kelle sa valinud oled, usaldama. Võtma kuulda nende nõu. Vähemasti võtta nende sõnad kaalumisele, kui see tundub konkreetses olukorras mittekasutatav. Kuna nad ei istu sinu pea sees, suudavad nad sinu positsiooni ilmselt mingil määral paremini hinnata. Ja kui nende nõu ei peaks ka parimasse kohta viima, siis võib see vabalt olla parem, kui üldse ilma mingi otsuseta. Mõni olukord ongi selline viletsavõitu, millest head nahka saada on raske. Teiste inimeste usaldamine annab häid tulemusi ka enesepildi juures. Ega minagi ei käiks ringi ega üritaks rääkida, kuidas on, kui mitmed inimesed, keda ma pean endast arukamaks, ei oleks korduvalt öelnud, et ma eksin harva.

3. Enesekindlus


Ja kui juhtub, et sa oled tõepoolest mingis küsimuses kõige kõrgem autoriteet, keda sa tead, siis sa peaksid olema piisavalt kompetentne antud valdkonna probleeme lahendama. Nii hästi, kui võimalik.

Autoriteete on hea omada ka muus osas, kui erineva problemaatikaga tegelemisel. Mõtetega tegelemisel, näiteks. Ülepea soovitan tegeleda oma mõtetega, saada aru, mida sa mingite asjade kohta arvad ja miks sa niimoodi arvad. Suurt osa oma mõtteist ja hoiakuist ei mõtle inimene "ise" välja, vaid võtab kuskilt üle. Hea oleks teada, kust need pärinevad, et see ei toimuks suvaliselt, et sa ei mõtleks mingite inimeste mõtteid, kellega sa tegelikult nõus ei ole. Samuti, kui sa oled tõepoolest midagi ise välja mõelnud, on igati mõistlik teada saada, mida arvavad teised ja kuidas nemad on oma järeldusteni jõudnud. See on samuti enesepildiga tegelemine mõnes mõttes, aga hoopis progressiivsemat laadi, sest tegeletakse ka maailmaga ja inimestega suuremas plaanis, aga mitte ainult mannetute sotsiaalse hierarhia küsimustega.

Enesele mõtlemisest hoidumine ei tähenda ka, et inimene peaks olema ülimalt ennastohverdav igas olukorras - ka see on ülbuse ja edevuse tunnusmärk, kui sa teed hea tegemisest praalimise asja, testid inimvõimete piire ja üritad püstitada rekordit. Headel tegudel, mida keegi teha võib, on limiit ees, kui neid õigetes kohtades rakendada, ei ole ennast katki vaja pingutada ja viimaks, liigne tänuta tehtud töö tekitab tahes-tahtmata inimese hinge sisse kidinaid ja mingitlaadi nõudlikkust, muutes ta ilma ja enese jaoks vastikumaks. Sealjuures ei ole see mitte tänamatute inimeste süü, vaid ka ta enda. Ise ta tahtis nende heaks sibida! Kui sul on tunne, et sinu tehtud hea ei ole piisavalt tulemuslik, siis võib vabalt juhtuda, et hea on vaja lihtsalt teise kohta viia.

4. Autoriteet


3) Hoidumine vaimuhaigustest

Meie peades liigub mitut liiki mõtteid. Mõnesid neist on normaalne mõtelda, mõned tekitavad koguni head meeleolu ja teotahet. Teised mõtted seevastu on vastikud ja teevad inimese kurjaks, mõte muudkui tuleb ja käib, kasu pole tast karvavõrdki, tegevusplaani tema põhjal koostada ei saa, tuju on ilge ja näo asemele tekib vastik grimass. Teistel on ka paha vaadata. Endal oleks ka nõme, kui ennast kõrvalt näeks. Ebasümpaatne on.

Teeme nüüd kõigi elu veidi kergemaks ja üritame neid mõtteid mitte mõtelda (Siia hulka kuuluvad: võitlemine oma peas riikliku sisevaenlase, venelaste, homode, poliitilise vastase vastu, armukadedad mõtted, alaväärsustunne jms). Saame aru, et me ei taha neid mõtelda, sellepärast, et nendest ei tule midagi head. Saame aru, et neil ei ole alust - kui neil tundub olema alust, siis võib üritada vaatenurka vahetada. Kui me oleme aru saanud halbade mõtete ebasümpaatsusest, väärtusetusest ning vähendame seda, kuivõrd me neil oma käitumist lubame mõjutada, on nad enam-vähem kotis. Kaua aega läheb ikka, see on suurejooneline ettevõtmine, aga positiivse poole pealt on tüüpilisi halbu mõtteid üsna vähe erinevaid, nii et mingiks ajaks peaks nendega korras olema. Ja iga halb mõte, mille sa oma peast välja roogid, on võit inimkonna jaoks. Nüüd sa saad selle asemel midagi normaalset mõelda.

Lühiajaliseks leevenduseks võib öelda, et inimesel on pea sees vähem halb olla, kui ta teistega koos on. See ei toimi alati ja täielikult, aga ikka parem kui mitte midagi.

Ülepea on enese kõrvalt vaatamine inimene olemise ja sotsiaalsete seisukordade puhul kasulikuks tööriistaks. Enese asetamine teise inimese jalavarjudesse isegi mitte nii väga. Kui sa oled mingis antagonistlikus olukorras ja mõtiskled selle üle, kuidas see teiselt poolt välja näeks, siis see ei tee sind kohutavalt palju targemaks. Ma asendaksin forseeritud, mehhaanilise empaatia vaba tahte, võrdsuse, koostöö ja dialoogi ideede rakendamisega igapäevaolukordades. Aga enese kõrvalt vaatamine, see on eesmärgipärane. Elu, see on selline kinofilm, eksju. Sina oled tegelane, kelle üle sul on mõningane, suhteliselt suur kontroll. Nüüd sa vaatad olukorda, kus sa oled ja proovid olla ja käituda nii, et sinust jääks võimalikult sümpaatne mulje. Et sinu üle võiks uhke olla. Et poleks vaja häbi tunda.

5. Vaimuhaigus


Siin võib jääda mulje, et me üritame üles ehitada tegelast, kelle ülimaks eesmärgiks on teistele meeldida, kes ei ütle, mida ta tegelikult mõtleb, ent ei. Me üritame ehitada tegelast, kes proovib olla parem inimene. Ning kes üritab tõepoolest mõelda neid asju, mida ta ütleb. Muul puhul oleks meil inimene, kes on väljast justkui tüüne, aga sees kidisevad ja krabisevad rumalad, halvad mõtted. Me ei saa rahulduda välisega just nimelt selle pärast, et me näeme seda ka, mis meie sees toimub.

Sedakaudu on võimalik põhjendada ka tõe rääkimise vajalikkust. Me näeme võimsat Inimest, tema pea sees on mõtted, arvamused, võib-olla mõni probleem, aga neid hoiab ta endale. Kas arvab ta, et teda mõistetaks hukka? Või et temast ei saadaks aru? Aga inimesed on ju võrdsed. Ja kui sul on tunne, et see ei ole sinu võrdne inimene, siis sa peaksid ju teda ometi järele upitama. Ja kui see ei ole teistpidi su võrdne inimene, siis ta peaks ju omakorda sulle õla alla panema. Või leiad sa vahest, et su mõtted ei ole midagi väärt? Aga kas kellegi mõtted ei ole siis midagi väärt? Kas sa ise tahaksid, et selliseid asju sinu eest hoitaks, või tahaksid, et oleks teadmine ja diskussioon?

See ei tähenda, et kõigest peaks rääkima, mis ajukoore pinnal ringi sibab. Seda oleks üleliia palju, on tähtsamaid ja vähemtähtsaid asju. Samuti ei pea oma mõtete ja arvamusega ringi vehkima nagu kirvega, samu mõtteid on võimalik esitada õige erinevate toonide ja sõnastustega, on targem seada nii, et nad ei valmistaks vastuvõtjale liigset vaeva.

Ja sa ei ütle ega tee midagi, et saada teist inimest midagi tegema, sest see on jõledus, sa üritad jõuda kohta, kus te saate aru, et te tahate samu asju.

Et, see on siis see. Ma leian, et õnnelik on inimene, kes proovib olla hea, et ta ei taha midagi niivõrd maailmalt, kui iseendalt, ning ka siis, kui tal viltu veab, jääb talle teadmine, et ta andis oma parima ning et tal oli õigus. Need on su kallim vara, sealt tuleb enesekindlus, see paneb ajaloo sind armastama. Mulle endale töötab hästi ka kujutlus või siht paremast maailmast, mis väljub mu lähema ümbruse piiridest. Kuidagi mõtestatum on olla niimoodi. Muidu tunduks oma lähedastega tegelemine pigem, nagu ma suhtuksin neisse, kui osasse endast, mitte, kui osasse maailmast. Aga alati peaks suurema eesmärgi nimel töötades ka oma lähemat ümbrust võimalikult oma ideaalide järgi seada.

6. Suhtlus



Muidu ei ole tõsiseltvõetav.

Aitäh teile.

Friday, May 11, 2012

AUSUS, ÜLLUS JA HEADUS

Craig Mullins
Mulle teeb muret, et need mõisted, väärtused on käibelt kadunud, tähendusest tühjaks jooksnud. Võiks arvata, et olles hilisemas eas lahterdatud naiivseks, leidub neid vähemalt lasteraamatuteski, lapsepõlve siniudus - aga ma ei tea, ma pole selleski enam kindel. Võtame näiteks Lotte enda motoga "headus teeb elu huvitavaks". Ja siis vaatame seda sama armsat, head Lottet kaubanduskeskuse riiulitel, kruiisilaeva tasulises mängutoas või kapitalismikiisu Hello Kitty kõrval. Kuidagi piinlik ja kahepalgeline on, nagu kuuluksid sõnad ja teod eri reaalsustesse, nagu poleks Lotte moto üldse siit maailmast pärit. Ainus, mis koeraplikast meieni jõuab, on toode.

Ma ise sain juba üsna varakult aru ideaalide võimatusest, sellest painavast erisusest moraali ja reaalsuse vahel - kuidas hoolimata sellest, et kasvataja meile voorustest jutte rääkis, hajus see meelest nii pea, kui tagasi mänguplatsil oldi. See ei kinnitunud ühegi haagiga mu kaaslaste mõistusesse ja ma isegi hülgasin selle õige pea, jõudes vahepeal välja sinnani, et need mõisted mu jaoks täielikult oma tähenduse minetasid. Keegi on aus? See on sama, kui öelda, et keegi on tore - eks natuke ikka, aga ei kunagi täielikult, vaid ikka ja ainult ambivalentsusest haaratuna.

Ja noh, see ongi üldine konsensus, common sense. Abivalmis, andestav, hea? Eks oleneb asjaoludest, alati asjaoludest ja tujudest ja.. Ja ega keegi ei pahanda, et sinus ealeski kindel olla ei saa, et sa oled eetiline kameeleon, Bifrons, mingi deemonjumalus, kes kavaluse ja kahepalgelisuse märgiks lakkamatult enda nägu muudab. Uss, madu, koer, keerub? Inimene, deemon, koletis, jumal.

Ja sa ju tead-tunned ka meie aja müüte, neid kõige võimsamaid? Adam Smith, Darwin ja igaühe jäägitu vulgaarne egoism - alati esmalt mina, siis teised, kui üldse. Tegelikult ei ole nii, ei pea üldse nii olema. Muidugi, enda eest peab hoolitsema (sest kes teine siin maailmas siis sinu eest hoolitseks? ja vähem kibestunult: kes teine oskaks sind hoida, mõista nii, nagu vaid sina ise tead?), aga sellest ei tasu teha omaette pseudoreligiooni. Moraal ja headus pole ahistavad, kuigi see meie keskaja pimedusest ja luhta läinud utoopiatest sündinud hirm jätkuvalt nii arvama paneb. Neid mõisteid ei mõeldud välja vaid selleks, et inimesi ühte raami sulgeda, klaustrofoobiasse matta - vastupidi, see selge tugev karkass, mille moraal sulle valmis ehitab, võib toimida toestikuna. Lase enda enesehinnangul rahus moraalraamil puhata, loobu hetkeks kaitsepositsioonist, võitlemisest; isegi kui saad haiget või - hullem veelgi - teed sõbrale haiget (sest ei, moraal ei hoia sind tingimata kummastki neist), on süda veidikenegi rahulikum, sest tead, oled toiminud õigesti. Ja usu mind, see on kõige suurem pai peale, hingerahule, kui sinu südametunnistus sind tubliks kiidab. Olla headuse teenistuses on nii palju šefim, kui ulpida isekusemerel. Hoolimata kogu jamast, millest seesama headus sind läbi tirib - kuuajane häbipaast, kui oled käitunud valesti, ebaõiglus, lootusetusehood, mil tundub, et selles maailmas ellu jääda on pea et võimatu - hoolimata kõigest sellest on olla hea, vooruslik ikkagi kuidagi kindlam.. ja palju, palju vähem üksikum.

Nende mõistete tähenduste kadu ja killustumine tuleb, kui ma asja õigesti mõistan, postmodernistlikust erisuse kultusest. See meenutab mulle ikka valesti läinud dialektikat. Individualismi aluskivina lahutab see meid aina, viib igaühe omaette tooniga saarele, selmet et aidata üheainsa teema sees eri punkte näha. Võimalus millekski muuks, see tundub paljudele meist olematuna; kõik on lõppenud, läbi, igavik algabki siin, minu üksinduses, monitorekraani valguses.

Franklin Booth

Aga selgust ja hingerahu on ikkagi vaja, mingeid kindlaid mõisteid, kas või ainult iseendalegi, salaja. See viib meid muidugi psühholoogiani. Psühhoanalüüs räägib midagi sellist, et "[..] keele-eelsel ajal luuakse välismaailm sisemaailma projektsioonina ning viimast omakorda kogetakse üksnes mõnu või valu kaudu" [1]. Selle näiteks sobivad ürginimene ja poeet - esimene enda ambivalentsuse ja elava loodusega, teine hingeseisundite personifitseerimisega. Hiljem, abstraktse keele tekkega selline tendents kaob ning kui vaja, aitab ka psühhoanalüüs sellele omalt poolt kaasa.

Liigne välisele keskendumine, kõikide enda sisemiste afektide välismaailma üle kandmine, justkui tuleks kõik halb sealt, on ka üks nartsissismi tunnustest. Aga kas ei eksi siin mitte psühholoogia, kui arvab, et kõik on vaid inimeses endas kinni? Äkki ei ole? Äkki on see samamoodi rahvakeeli nartsissism, hoolimata sellest, et klassikaliste n-i omadused kuuluvad pigem teise äärmusesse? [2]

Jungi kollektiivse alateadvuse mõiste, jättes hetkeks kõrvale kogu selle müstilisuse, on vähemalt alustuseks hea, sest see tunnistab teatud ühtsuse võimalikkust, kollektiivseid muutuseid ja mõjutusi, mis on vahel nii argvalged, et neid ei leia palja silma, faktide ja haamriga üles. See tunnistab meie kõigi sarnasust.

Ja kui tulla lõpuks tagasi moraalimõistete, aususe, ülluse ja headuse juurde, siis kas ei tulenegi nende tühjus, hajumine veendumusest, et on võimatu koguda nende tähistajate taha ühtset tähendust? Ja sellest tulenevalt ka ehk ühtset moraali, kollektiivsust, võimet enda individuaalsuse müüride tagant välja näha.

Ma arvan, et see kõik algab sellest, kui inimene iseennast mõistab ja enda südametunnistuse vastu aus on. Ja kui ta sõpru kuulab, areneb. Ma arvan, et kui me selle korda saame, siis küll tuleb kõik muu ka.

See artikkel, muide, pidi algselt olema Aleksander Rostovi lapsepõlve lemmikraamatu "Kiri kuningale" revüü.  Tegemist on Tonke Dragti rüütliromaaniga: lihtsas keeles kirjutatud, fantasy-kaardi ja seiklustega - ning ilmselgelt jagub klassikalisi rüütliväärtusi igale leheküljele. Ma arvan, et see raamat tegi minuga häid asju. Ja ma arvan ka, et kui kõik inimesed selle läbi loeksid ja seda ainult lasteraamatuna ei võtaks, siis oleks maailm parem paik.

Kuigi.. no okei, ärme valetamise eest päris kätt hakka maha võtma, eksju. Ja kuningad ja printsessid olgu samuti minevikus.

[1] holy shit fuck, tsitaat! "Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist.", Julia Kristeva, lk 95.
[2] ma ei tea, kui akadeemiliselt korrektne see on.

Saturday, May 5, 2012

Ma ei karda pimedust




      Petrooleum

      Vihm
      Nõrgub ja sosistab uues keeles
      Aga aastaaegadest on jäänud ainult mälestus
      Akendel
      Jäljed sisemaajääst
    
      Maa on üles kistud
      Plats valmis kiirteedele
      Tee lahti uute omanike jaoks
  
      Arvad sa, et seal väljas on midagi tundmatut
      Mis imekombel on veel leidmata jäänud
      Miski, mis peidab ennast sügavikes
      Mis ootab oma aega ja
      Näeb unes petrooleumi ja kristalle
      Näeb unes fossiile ja surnud koralle
      Näeb unes radioaktiivseid atolle
      Kesk ööd

      Ütle
      Mida sa alati tahtsid, et oleksid öelnud
      Ja meie lapsed saavad katteriiet tõmbama
      Me kehadele
      Kardinad veetakse kokku ja kustuvad tuled
      Vaevu leidub veel jutte
      Kiirteedest
      Tee on lahti uute omanike jaoks

      Arvad sa, et seal väljas on midagi tundmatut
      Eelajalooline jumal, kes ei soovi olla äratatud
      Miski, mis peidab ennast sügavikes
      Mis ootab oma aega ja
      Näeb unes petrooleumi ja raskemetalle
      Näeb unes fossiile ja surnud koralle
      Näeb unes radioaktiivseid atolle
      Kesk ööd 



      Isis & Bast

      Ma nägin meest, kes ütles: „mäng on läbi"
      Ta nuttis nagu laps või puhus ulguv tuul
      Ta silmanurka prügi
      Ma kohtasin õdesid – Isist & Basti
      Nad seisid küll tõe eest, ent luiskasid nimede kohta
      Kust ma tean? Ma näppasin neilt passid
      Tabatud vargast jäi kodulinn maha
      Nad kutsuvad hulluks mind, kallis, kuid kättemaks on magus
      Peab terve olema, et haigeks jääda
      Elu nagu merelahing, pange silmad kinni kõik - ja palvetage
      Mina ei kannata millegi eest, mida sina ei tunne
      Nelson läheb lippude lehvides põhja
      Just nii, kapten

      Sa võid ise valida, kui kaugele lähed
      Kuidas võib olla nii raske?
      On see siis sulle nii raske aru saada:
      Sul on sinu uhkus
      Võta paindumatu seisukoht
      Ära ütle Jah, kui mõtled Ei

      Selles valimisjaoskonnas ma reetsin oma klassi
      Purustasin püramiidid, Kuningate Oru
      Sinna on sotsialism maetud
      Ma leinan kahte õde, Isist & Basti
      Ma armastan neid, kuid pean vastutust kandma
      Nad peksid mu välja ja näitasid sõrme, ütlesid:
      See on su viimane peatus

      Sa võid ise valida, kui kaugele lähed
      Kuidas võib olla nii raske?
      On see siis sulle raske aru saada:
      Sul on sinu uhkus
      Võta paindumatu seisukoht
      Ära ütle Jah, kui mõtled Ei
      Mitte kunagi Jah
      Ei on Ei.
      Mina ütlesin alati Jah
      Ja vaata, mis minust on saanud



      Pane see põlema

      Kui leiduks üks ammuunustatud käik
      Kus keegi pole viibinud aastaid
      Mis viiks veeni
      Rõngasteni veel
      Maa-alusesse linna
      Unustatud veenid ja arterid
      Peidetud tunnelid arkaadide all

      Mõni meist on käinud seal
      Kuid unustas, kuidas ta pääses sinna
      Meil on võtmed puudu, ja šifrid
      Naasmaks

      Valgusesse
      Pane see põlema
      Ära kustuta
      Pane see põlema

      Ma käin Atlantise väljakaevamistel
      Mu sõrmed on sügaval maas
      ja Hiina küünte all
      Peale kolmesadat aasta või päeva
      Võib unustatud käiguni jõuda
      Mis ehk viiks meid metsadeni
      Kus mõni on käinud
      Kuid unustas, kuidas ta pääses sinna
      Meil on pilte tuhandeid
      Aga mälestusi mitte
      Sellest mida meil on vaja
      Naasmaks

      Valgusesse

      Mõned meist on juhtund sinna kord
      Kuid ei mõistnud, mida nägid
      Mõned meist on juhtund sinna kord
      Kuid ei kunagi-kunagi enam

      Valgusese

      (Läida see, vaigista, süüta see, kustuta,
      mine koju)




Kõik tekstid Joakim Berg, kõik tõlked Robert Kurvitz ja Mirjam Proos.