Saturday, June 30, 2012

Eneseületamisest

Aleksandr Deineka. Pallimäng.
Arksi spordiartikli kommentaariumis avaldati arvamust, et keegi võiks kirjutada trennitegemisest ka tüdruku vaatevinklist. Õigupoolest olen arvamusel, et tüdrukute trenniküte ei pea olulisel määral erinema sellest, millega Arks ja Luiks on juba välja tulnud. Alljärgnev ei ole mõeldud mitte niivõrd propaganda ega nõuandlana kuivõrd mõlgutusena minu isiklikust suhtest sporti kui seesugusesse.

Ma ei ole kunagi olnud sporditüdruk. Mõned asjad tulid koolipõlves paremini välja kui teised. Köieronimine näiteks oli selge läbikukkumine. Jälgisin vaikse õudusega, kuidas klassiõde end mööda köit alla libistades oma peopesadelt naha maha tõmbas, ning sellega asi minu jaoks piirdus.

Rahvastepall tundus mulle armutu peksmisena, mis tähendas valusaid sinikaid ja väljaväänatud sõrmi. Tennisetrennis käisin titest peale, kuid pidasin eelviimast kohta turniiril ometi peaaegu isiklikuks töövõiduks. Pallile on kuradi raske pihta saada.

Võimlemisveerand tähendas minu jaoks piiramatus koguses alandusi. Olete te kunagi pidanud tünderja kehaehituse ja sootu väljanägemisega õpetaja karmi pilgu all hinde peale sambat tantsima? Enya mahedate helide saatel klassikaaslastele jalatõsteid ja pihapainutusi ette näitama? Enamasti olin ma ema või kooliarsti tõendiga haige.

Aga mul oli ka tugevaid külgi. Näiteks paistsin omal ajal silma sellega, et olin ainus tüdruk klassis, kes ei teinud pedeseid tüdrukute kätekõverdusi, põlved maas, vaid neid normaalseid, ja sealjuures tublisti rohkem kui „viie” saamiseks vaja läks. Istessetõusudes (või kuidas neid tavalisi kõhulihaseharjutusi nimetataksegi) olin vaieldamatu kõvard. Ja korra sain kaugushüppes enda tohutuks õuduseks kirja tulemuse, mis kohustas mind kergejõustikuvõistlustel oma kooli esindama.

Ühesõnaga, koordinatsioon: null. Graatsia: kaheldav. Üldine muskulatuur: pole viga. Võimalike eksiarvamuste hajutamiseks –  ma pole üheski eluetapis näinud välja nagu Eha Rünne. (Eha Rünne on muidugi ülikõva. Muide, kui tuus nimi on „Eha Rünne”?)

Pärast keskkooli lõppu hingasin kergendatult. Never again! Mitte ükski vägi ei saanud mind enam sundida end arvutitoolist püsti ajama. Aga siis, aastaid hiljem … midagi juhtus. Võib-olla sain ma täiskasvanuks. Vähemalt nii seletas seda minu ema, kui kuulis, et olin hakanud jõusaalis käima. See tundub võrdlemisi adekvaatse seletusena. Varasemas eas oli põhirõhk sellel, kuidas vältida nende asjade tegemist, mis ühel või teisel põhjusel vastumeelsed tundusid. Kuidas viilida klaveritundidest, kirjutada endale ema asemel vabastusi, õppida koolis võimalikult vähe; selle asemel ajada taga oma õigust, kompromissitult, järeleandmatult, paugutada uksi, öelda „ei”. Mingil hetkel hakkas see rõhuasetus end aga ümber pöörama ning praeguseks seisneb küsimus ja raskus pigem selles, kuidas olla leplikum, mõistvam, andestavam; kuidas parandada oma vigu, areneda edasi. Lühidalt: kuidas iseennast ületada.

Aleksandr Deineka. Teha tööd, ehitada ja mitte viriseda!
Eneseületus tähendab täpselt seda, mida see sõna ütleb: oma senise mina ületamist, uuekssaamist. Sa tuled sellest välja millegi poolest parema inimesena. Eneseületus võib aset leida kõikjal, olgu selleks siis suuremeelsuse ilmutamine, solvumise allaneelamine, oma eksimuste tunnistamine, andekspalumine, sõbra printeri parandamine, kadunud sündijalgade otsimine ilma suurema nurinata, ZA/UMi jaoks artikli kirjutamine või filosoofia lugemine selle asemel, et jälle öö otsa Alpha Centaurit toksida. Ning jah, ka oma füüsise arendamine. Eneseületamine ei pea olema kerge. Õigupoolest ei ole ta seda kunagi, see on juba mõistesse sisse kirjutatud. Paremaks inimeseks ei saada ilma pingutuseta.

Kui nüüd minu vasttärganud spordiharrastuse juurde tagasi tulla, siis jõusaal on muidugi üks parasjagu türbel koht. See on täis teisi inimesi, peamiselt ebaproportsionaalselt suure ülakehaga meesterahvaid, kes on hõivanud kõik kohad peeglite ees. Mina ei julgenud vahvaid jõumasinaid kunagi suurt näppida, sest esiteks ei varjanud musklimehed oma halvakspanu, kui ma raskusi tublisti vähemaks võtsin – see tähendas, et nemad pidid raskusi jälle juurde panema, ja see on ju ometi raske! –, ning teiseks oli alati krapsti platsis mõni joviaalne treener, kes tahtis mind kangesti õpetada. Seepeale põgenesin ma alati ummisjalu sündmuskohalt. Peamiselt kasutasin üht trenažööri, mille peal sai teha debiilseid jooksmise ja suusatamise vahepealseid liigutusi. Mul pole aimugi, kuidas seda masinat nimetatakse. Sõudeergomeetrid meeldisid mulle samuti, peamiselt sellepärast, et need asusid eraldi saalis, kus ei viibinud kunagi kedagi. Pikk rivi ergomeetreid hämaras reas ja sina üksi nende keskel puhkimas. Mõnus.

See viib mind ühe põhilise nõudmise juurde, mida ma sportlikule tegevusele esitan: seda peab saama teha üksi. Meeskondlikud sportmängud täidavad mind ärevusega: jumala eest, ma ei taha, et keegi spordis minu peale lootma jääks. Kui ma kellelegi häbi teen, siis olgu see ainult ma üksi. Võimalusel eelistan häbi ülepea vältida – ja seega ka teisi inimesi oma saamatuid ponnistusi pealt nägemas. Kunagi ammustel aegadel külastasin ema pealekäimisel aeroobikatrenni. Ühe korra. Tundsin seal prinkide ja päevitunud aeroobikakuningannade keskel end oma väljaveninud dressides ja T-särgis nagu häbeliku ja elukauge raamatukoi paroodia ning hoidsin heaga viimasesse ritta. Tunne ainult süvenes, kui treener mu abitut vehklemist nähes mind esimesse ritta käsutas, et ma end peeglist paremini näeksin. Alandus oli täielik. Olen kuulnud, et see on normaalne, et nii käibki, et kõik on alguses kobad. Ja mul on mingi (võib-olla petlik) sisetunne, et praegu saaksin ma kõikvõimalike tantsuliste ja koordinatsiooni nõudvate aladega paremini hakkama kui teismelisepõlves: ihu ei kasva enam igas suvalises suunas ja ma saan sellega üldiselt paremini läbi. Olgu sellega, kuidas on, tantsutrenni ega aeroobikasse ma niipea tagasi ei kipu. Not my style, baby.

Aleksandr Deineka. Hommikuvõimlemine.
See-eest on mul riiulis hantlid. Pea kõik mu meessoost sõbrad hakkavad neid nähes muhelema ning küsivad üleoleva heatahtlikkusega, et palju sellised ka kaaluvad ja kas nii väikestega naljakas ei ole jõudu teha. Ei ole naljakas, täiesti normaalne on. Kaaluvad poolteist kilo. Ma vehin nendega päris hoogsalt, suuresti Martin Luiga eeskujul ja õhutusel. Enamiku harjutustest varastasin samuti temalt. Need on suhteliselt lihtsad ja enesestmõistetavad ning neid saab korraga palju teha – nii umbes kolme Prodigy loo jagu. Jumala eest, töötavad ka: mul on tunne, et need on parandanud mu üldist kehakuju ja rühti. Kunagi otsisin internetist ühe spetsiaalharjutuse triitseptsile, aga see pani mul ainult küünarnukid valutama. Ei ole vaja igasugu välismaa narrusi järele ahvida. Lisaks hantliharjutustele on mul programmis viiskümmend kükki. Kätekõverdusi teen ka, tunde järgi. Oslos, kus ma hiljaaegu pool aastat asumisel olin, ainult kätekõverdusi tegingi. Näis sügavalt ebamõistlik pakkida niigi ülemõõdulisse ja -kaalulisse kohvrisse kaks asja, mille peamine mõte on olla raskus.

Põhjamaal viibides tundsin end nagu kõige lodevam ja dekadentlikum tüdruk kogu riigis. Norrakad on ebamaiselt tervislike eluviisidega. Lisaks sellele, et nad ei suitseta ega joo õieti ning toituvad peaasjalikult tofust ja jogurtist, on keskeltläbi iga teine inimene, kes tänaval vastu tuleb, rüütatud spandeksisse ja sörgib. Ilma naljata. Kõik käivad pärast päevatööd jooksmas. Mina hoidusin sportlikust tegevusest kõrvale ettekäändel, et mul pole dresse ega botaseid võõrsil kaasas. See oli muidugi sulatõsi, aga vastasel korral oleksin pidanud mingi muu vabanduse välja mõtlema. Jooksmine, vaadake, ei ole mu sõber. Ma tegin sellega kunagi proovi, ausalt. Kõik oli justkui õige: mul olid jooksujalanõud, veepudel ja muusika kõrvaklappides – isegi sportrinnahoidja, taevas halasta. Noh, ma sain joosta ehk sada meetrit, enne kui küljes rämedalt pistma hakkas. Edasi läks kõik allamäge. Läbisin pettumusttekitavalt lühikese distantsi ja ometi oli mul hing paelaga kaelas. Vastutulijate nägudelt lugesin välja kaastunnet ja lõbusust. Tol päeval otsustasin, et sörkjooks ei ole minu jaoks.

Norrakate arusaamatu tervisekultus mõjus mulle nii, et hakkasin oma pahelise kodumaa igatsusest esimest korda elus suitsu tegema – maailma kõige kallimas riigis nagu täielik idioot. Aga ühtlasi tõotasin endale, et annan koju jõudes jooksmisele veel ühe võimaluse. Olgu või eneseületuse mõttes.

Täna hommikul, sõbrad, täitsin endale antud lubaduse. Ma kõhklesin viimase hetkeni, leidsin, et mu vanad auklikud tossud on ikka kole ebamugavad ja et koduvõtmeid pole kuhugi panna, ilma et nad värdjalikult kõlksuksid. Aga siis jõudsin äratundmisele, et ma oleksin ikka üks väga vedel joppar, kui nüüd veel araks lööksin. Niisiis: süda rindu, DJ Tiësto remiks Editorsi Papillonist ripiidi peal mängima ja letsgo! Sörkisin üle tee asuvale rohtukasvanud spordiplatsile, kus seni vaid sõpradega õlut libistatud. Esimene ring oli ebalev, teine raske. Vahepeal tuli kõndida. Kokku tegin kümme staadioniringi: kuus joostes, neli kõndides. Ma arvan, et see on normaalne. Avastasin motiveeriva jõu tõsiasjas, et mul on mõningaid korranatsi kalduvusi, armastan sümmeetriat ja täisarve. Kui number, siis ümmargune. Kui ring, siis täisring. Kõige tähtsam on alustada uut ringi, kuni veel vähegi võhma jätkub – siis ei saa seda enam pooleli jätta ja seisma jääda ehk kõnnile üle minna, vaid tuleb lõpuni ponnistada. Vastupidine oleks iseenda altvedamine.

Tagasi tuppa jõudnud, tegin natuke venitusharjutusi, sest kuuldavasti on see hea mõte ja samuti täiskasvanulik.

Ma arvan, et lähen teinekord veel. Hantlid jätan esialgu koju.

Thursday, June 28, 2012

Kaadreid dokfilmile

Justin Mortimer
Must intervjuuboks. Toolil istub keegi poiss, gaasimask peas, prožektorid näos.

NARRAATOR: Marten, kui palju sa meile rääkida tahad?
MARTEN: Ma tahan mingit lauda, tooge mulle mingi laud.

Järgmine võte, sama koht; poisi küünarnukid on nüüd laual. Tema gaasimaskilt puudub filter, selle asemel on rebenenud auk, poisi suu; kui ta räägib, siis on tema hambad harali ja katki, kuigi suu kaardub naerdes väga kenaks - tüdrukutele ta meeldiks. Vasak küünar on marraskil, näpud mustad ja mõranend, nüritud küüntega; see sama käsi näpib maskiserva. Ta on umbes seitseteist.

N: Ma mõtlen, et räägi alustuseks ehk sellest, millal sa ise maski kandma hakkasid. Miks ja kuidas?
MARTEN: Ma ei tea, mingi paar aastat tagasi, neli?
N: Ja kõik su sõbrad kannavad ka? Millal nemad alustasid?
MARTEN: Ega kõik ei kanna maske.
N: Kes ei kanna? Kas nad pole haiged või.. või kuidas teie nende nägudesse suhtute? Kannatate te välja?
MARTEN: No Sten ei kanna, aga ta ei lähe vist arvesse.
N: Haiguseta?
MARTEN: Ei, ka ikka. Aga ta läks peast segaseks, põletas enda näo ära.
N: Põletas? Mis ta staadium oli?
MARTEN: Ma ei tea neid, mingi viis äkki või. Põletas jah, mask ei aidanud tema puhul, talle käis närvidele. Enne tõmbas noaga kulmu katki, aga no see pole midagi, selliseid asju teevad paljud.
N: Mis ulatuses end vigastatakse, tead öelda?
MARTEN: Tüdrukud enamasti. Või no ma tean tüdrukuid. See on sama nagu veene lõikuda, ainult, et nägu. Põsed tõmmatakse lõhki, jõhkralt, aga no see tegelt väga ei aita, nad kannavad maski ikkagi edasi.
N: Tead sa veel mooduseid, kuidas enda nägu muuta?
MARTEN: No need needid ja ketid triiki üle näo, nagu permanentne mask. Mingid tätoveeringud. Ja noh, kirurgia muidugi, a see maksab ropult.
N: Mis sa ise Stenist arvad?
MARTEN: Mis ma ikka arvan, kõva muidugi. Ma teeks ise ka, kui ma siuke kuserott ei oleks.
(naerab)

Marten kõnnib selg ees kuuride vahel, gaasimask kaamerasse pöördunud; ta räägib ja komistab aina ning tema kukalt ja tagiselga on näha vaid siis, kui ta peab vaatama, kuhu minna. Liigutakse äärerajoonis, kuuride tagant ilmub lai väljak, kõrgepingeliine täis; nad lähevad risti üle tühermaa teede ja ebatasasuste, on suvi, plats on rohtu, lilli ja nõgeseid täis. Taamalt paistab kamp noori.

MARTEN: Ei no kurat mida siin imestada, jee need mendid meid niimoodi kätte saavad? Aga ma ei tea, mina näen seda muidugi headuse pool võitlemisena. See, mis varem oli, no see oli ikka ilge! Ma arvan, et see katk sellepärast tuligi, vastusena kogu varasemale välimuskultusele - lihtsalt inimeste psüühikast kukkus mingi roosamanna eest ära ja voila.
N: Juhtivad psühholoogid räägivad enamasti madalast enesehinnangust..-
MARTEN: Hahahaha ja sa muidugi usud neid? Kuidas sa siis seletad seda viha teiste vastu? Ei no, ära hakka mingit sarnasuse jama mulle nüüd rääkima, ma tean küll, et sa tahad, a ei ole nii ju - see puhas vastikus ja antipaatia tuleb konkreetselt sellest, et too materiaalsusele, enda välisilmele suunatud maailm oli lihtsalt otsakorral ja..
N: Sa leiad siis, et see on poliitiline teema?
MARTEN (naerab): Sa mõtled mu viha? See, et ma vihkan ilusaid inimesi, jälestan nende nägusid? Türa, ma ei saa aru ikka veel, miks nad kogu reklaamimaailma juba inimlõustadest tühjaks ei ole rookinud. Aga muidugi, nüüd on kogu see maskikultus selle asemel, see on samuti pedene, see on see sama ilu küsimus ju ikkagi, lihtsalt asi ei ole enam näoproportsioonides. A muidugi, šveitsi teadlastel on nüüd parem uurida, mis inimmõistuse jaoks see ilu ikkagi on, milline on täiuslik näokonstruktsioon ja muu pask. Et mis kuldlõige see on, mis poole - ilusama poole! - inimkonnast hommikul peeglisse vaadates jälestusest öökima paneb. Rõve värk, noh.

Lähenetakse kambale, paar poissi tõusevad püsti, tõstavad käe. Läigib plastmass, kuld; üle näo on tõmmatud indiaanitriipe, rätikuid ja suusamütse, isegi vehklemisvõrke. Ühel külili rohus lamaval noorel on ees on tumedast nahast koerapea, koos koonu ja silmaaukudega; tema kõrval istub aga paintballikiivris tšello, õllepudel käes. Martenit nähes hakkab kamp huilgama nagu röövlijõuk, pätisilmad hiilgamas; keegi pronkskuldja täismaskiga tüüp astub ligi, lööb Marteniga rusikaid kokku ja irvitab maheda kunstsuukese tagant. Marten näib elevil, ta pöördub kuidagi uhkelt üle kogu kära kaamera poole.

Wesley Burt
MARTEN: See on Oro Volto, tal on kuldlehtedest mask! Ei noh, tegelikult on ta Ove, aga me kutsume teda vahepeal Oro Voltoks või Volto Oroks, see kõlab nagu eesti süldimees, karvase rinnaga.
OVE (näpuga maskile koputades): Ma varastasin selle sugulastelt, neil oli see seina peal, Veneetsiast toodud. Nüüd ma näen välja nagu gei.
MARTEN: Ei-ei-ei, sa näed välja nagu Volto Oro! Okei-okei, aga tegelikult on see ju hämmastavalt sünge, onju? See tumestunud kuld, no on ju, jumala kuri ja siis see anonüümne näolõige, täismask. Aga no vaadake Mariot, tal on nahast koerakoon!
N: Te olete kõik haiged või on see sõpruskonna tunnusmärk?
MARTEN: Haiged, haiged, jumala peast haiged!
OVE: Ei, me oleme tulevik, uued terved - peksame vaateaknaid segi ja kisume paberist modelle lõhki, hõissa-raa!
N: Aga olete te siis üldiselt kogu modellinduse ja reklaami vastu või teete seda siiski haigusest tulenevast jälestusest?
KEEGI KOLMAS: Ideoloogiline värk ikka! Tarbijaühiskond maha, surm reklaamile!
OVE (naerab): See katk on õnnistus.
MARTEN: Me oleme lihtsalt sõbrad, noh, ja noored poisid.. Ei no, tüdrukuid on ka tegelt, Liis ja Mirjam seal (näitab istujate hulka kahe tütarlapse poole, need lehvitavad).
KEEGI NELJAS: A sa Stenist rääkisid juba või?
MARTEN: Jaa-jaa, aga ma mõtlen, et me peaksime neid keldritesse viima, mingitele pidudele.
OVE: Sa mõtled nende hipsterite pidudele või?
MARTEN: No ma ei tea, ükskõik kuhu, kus neid erinevaid maske näeb. Kuigi no muidugi, eks neid näeb tänaval ja kaubamaja reklaamides. Pits, velvet, samet!
HÕIKED: Pärlid! Peegelmosaiik! Ole haldjatar, kiisu, kes tahad - leia endale tõeline mina! Swarowsky teemantid, Veneetsia ballimaskid. Sebrad ja tiigrid ja disainmaskid nüüd allahinnatud!
N: Mis te jaapani mangamaskidest arvate?
MARTEN: No mis sa arvad?
MARIO: Ma tahan ikka veel endale Donatella Versace’i nägu. Kui ma selle saan, siis ma annan enda koerakoonu kohe ära, raudselt!
(naer)

Tagasi intervjuuboksis, portreevaade.
N: Sa olid päris noor, kui epideemia alguse sai, eksole?
Marten kehitab õlgu.
N: Mida sa sellest mäletad?
Poiss lükkab küünarnuki lauale ja toetab laisalt enda maski poolviltu. Tundub, nagu nõksutaks ta enda jalga.
MARTEN: Ehmh.. No esimesed juhtumid olid mingi.. 2005? (pilk liiguks nagu kuhugi stuudiopõhjatusse; sealt tuleb vist noogutus, Marten jätkab) Modellid ja mm.. Ma mäletan, see oli Kylie Minogue, kes ühena esimestest sellest rääkima hakkas, enne seda oli julmalt palju lauljaid ja tüüpe avalikkuse eest lihtsalt sõnagi lausumata ära kadunud - ma mäletan, et ma läksin koolist koju ja siis me käisime putkadest nänni ostmas ning seal oli kollastel tabloididel paksult ja rasvaselt: “Salajane beebibuum? Megastaarid lahkuvad lavalt.” Kuni lõpuks Kylie Minogue pressiteate välja andis, et ta on sellest dokumentaalfilmi teinud koos mingi teise tðikiga.. Seal olid siis spetsialistid ja psühholoogid ja statistika ja kõik olid what the fuck, where the fuck did this come from. Noh ja siis oli see ühel hetkel meil ka, nagu mingi linnugripp.

Marten on mõnda aega vait, nagu tuleks talle midagi meelde. Siis ta jätkab veidi teistmoodi, hääl paar kraadi tasasem, tõsisem; tema jutt kütab end süngemaks nagu Ida-Euroopa talv.

Justin Mortimer
MARTEN: Tead, minu arust on kõige jõhkram, kui see on vanavanematel. Mulle tundus ka alguses, et see on kõigest tüdrukute edevus, liiale läinud enesehala, püüd meeldida, veel ilusam olla; ma lugesin nädalalehest neid lugusid ja irvitasin, rääkimata sellest, et tunda kaasa esimesele kooliõele, kes enam tundi ei ilmunud. Aga.. ma mõtlen, et ma olen vist selles osas üsna eriline juhtum, et.. Vaata, vanematel inimestel on see üsna haruldane. Kui mitte öelda, et väga. Aga.. Aga enne, kui midagi mul juhtus, enne kõiki esimesi ilminguid, jõudis see hoopis mu mammani. See on väga veider, eks ole? Ta on eluaeg autist olnud, matemaatik; vanaisa tegi alati kõiki kodutöid, kui ta veel elus oli, nüüd elab mamma meil; ma mäletan, et mammal oli kunagi komme kõik peeglid tehteid ja valemeid täis kirjutada - kuigi jumal teab, mida ta seal arvutas, sellest ta ei rääkinud.
Aga siis tuli muidugi esimene staadium ja sa tead küll, mida see tähendab; selle asemel, et numbreid peeglile kanda, hakkas ta nende abil iseennast vältima – see on päris hull, ta rehkendas käigu pealt välja täpsed nurgakraadid ja kaugused, möödumaks peeglist nii, et enda peegelkujutis jääks nägemata. Ja aastal 2006 oli see kõik ikkagi veel piisavalt tundmatu, et näida lihtsalt autismi ja.. suremise koosilminguna, aga noh.. Ma ei pea ju seda lauset lõpetama, sa saad aru küll.

Marteni häälel pole midagi viga, aga ta lihtsalt ei taha rääkida. Tema gaasimaski rebenenud silma-avadest vaatavad nüüd kaamerasse kaks hirvesilma, post-apokalüptiline ausus sees; ta ootab järgmist suunist ja kaader vahetub.

On tühermaa, sama seltskond. Kloppimistorule on pandud istuma kolm tüdrukut; nad kõiguvad seal, üles kääritud käistega käed pidepunktideks, ja ootavad. Ümberringi käib mingi sehkendamine, kõlavad poiste hääled, režissööri hüüd; veel viimasel hetkel ujub kaadrinurgast sisse üks mikrofonitups ja tema järel helimees, seade odana püsti. Režissöör ei jää rahule.
KEEGI VIIES: Röövik jääb pilti, samm tagasi!
Helimees kaob tagasi ajaloohämarusse, fookus on jälle plikadel ja paneelrajooni õhtupoolikul.
TÜDRUKUD: Eee...
Plikad puhkevad naerma, vaatavad üksteisele otsa ja kõlgutavad jalgu. Nad on kuidagi kohmetud ega tea, kust alata. Lõpuks alustavad nad nimedega, loevad vasakult paremale end püüdlikult ette: nad on KERLI, LIIS, JOHANN-ANETT. Nad näevad kõik erinevad välja: Kerli nägu helgib siidpehmes läikes, tema kiivrikatteks on peen niidistik, kreemjad pärlikerad ritta laotud; tema kõrval istub hoopis teistmoodi hele Liis, juuksed lubivalge futumaskiga ühte kivistunud. Kõige viimane on aga Johann-Anett, tagasihoidlik ja pusas, kapuuts tumeda mustervõrguga kinni õmmeldud. Üllataval kombel on ta esimene, kes rääkima hakkab; tema kattevõrgu hõredamatest kohtadest vilksatab nahka ja piirjooni.

Wesley Burt
JOHANN-ANETT: Minu klassis on peale minu veel üks tüdruk ja poiss.
KERLI: See on päris palju, üldse teie paralleelis. See B-klassi Ann ju ka, eksole?
JOHANN-ANETT: Mhmh.
LIIS: Ma ei tea, minu arust ei ole väga palju, normaalselt on. Enamasti on ikka igas klassis vähemalt üks olemas.
JOHANN-ANETT (kaamerale): Aa, igaks juhuks, et ma käin kaheksandas klassis.
KERLI: Ja enne, kui tuleb mingi märkus, et me liiga noored oleme, siis ei ole!
LIIS: Ma olen isegi päris väikseid maskidega näinud, nii kolme-nelja aastaseid.
KERLI: Jaa-jaa, ma tean jah, mu ema sõbranna tütar on ka maskiga!
JOHANN-ANETT: Aga ma ei saa aru, mis maske nad siis kannavad?
KERLI: No nad teevad küll ju päris väikestele ka..
LIIS: Jaa, mingi Hello Kitty ja multikategelased.
JOHANN-ANETT: Huuh..

N: Aga rääkige neist piiluritest.
Tüdrukud väristavad õlgu, Liisi tsementseks võõbatud nägu kisub kiiva.
KERLI: Nad käivad koolide ümber.
LIIS: Meil siin on eriti palju, mujal vist pole, kesklinnas ega korralikemas kohtades. Aga meil on siin jah.
KERLI: Nad on ise ka maskides enamasti, aga see pole ju enam imelik, pooled inimesed on maskides - nii et ei oska kahtlustada.
LIIS: Nad hiilivad selja tagant ligi..
KERLI: Ja siis tõmbavad su maski maha.
LIIS: See on nii vastik.
JOHANN-ANETT: Jäle.
KERLI: Mu eelmine pärlimask tõmmati puruks.
LIIS: Selles osas on jah permanentsed või tugevamad maskid paremad.
KERLI: Aga kõik vist on korra nendega kokku puutunud.. Meil küll vähemalt. Kas võigi pealt näinud.
LIIS: Haiged inimesed, haiged perverdid.
N: Aga mis te arvate, miks nad nii teevad?
LIIS (kehitab õlgu): Ma ei tea, mingi haiglane kiusamisvajadus äkki või..
KERLI: Ei-ei-ei, no see on sama, nagu seeliku alla piiluda või ma ei tea, mis perverssusi teha.
JOHANN-ANETT: Uudishimu on. Et milline see ilus tüdruk selle ilusa maski taga on.
LIIS: Mulle tundub, et nad ei saa aru ka, kui vastik ja rõve see on.
JOHANN-ANETT: Mhmh, neile vist tundub, et mis see ära ei ole, tõmbad teisel maski eest..
KERLI: Aga ainult, et see maski eest tõmbamine on, nagu keegi tõmbaks riided seljast.
LIIS: Hullem veel!
Kõik noogutavad.

Tagasi intervjuuboksis.

Justin Mortimer
MARTEN: Seda on keeruline seletada, mis mu pea sees toimub. Mulle tundub, et selleks on mingeid paremaid inimesi olemas, kirjanikud ja.. Te oleksite pidanud Kerlilt küsima, tema oleks kindlasti vastata osanud. Aga mina? Ma ei tea.. Kunagi ma polnud isegi teadlik sellest, milline ma välja näen. Okei, jah, võib-olla lasteaias oli nii, et mõni tüdruk tahtis minuga rohkem tantsida, aga ma ei tea. Ma ei seostanud seda enda välimusega. Ma pole vist kunagi enda kehaga harjunud – see on olnud kas märkamatu või võõras, keegi teine. Ja igav. Kujuta ette, ärkad üles, pesed hambaid, vaatad peeglisse – ja nii kohutavalt igav hakkab, et tapa end ära. See ilus nägu, korrapärased näojooned, põsesarnad – lihtsalt väga väga igav. Aga see-eest mu esimene tüdruk – oi! Tead, tal oli selline huvitav nägu, autoõnnetuses kahjustunud – ta ülahuul oli kuidagi kõrgemal kui muidu ja tõmbles niimoodi, kiskudes silmalaugu viltu. Sa ei kujuta ette ka, kui põnev see oli: ma võisin teda tundide kaupa uurida. Aga seda kirjeldada on juba palju keerulisem – umbes, nagu edastada mingit lõhna, lapsepõlvemälestust – vist võimatu.
Mina ei tea, võib-olla on see mingi igatsus ja leppimatus? Need on ilusad sõnad, Kerli ütles nii. Seda ma tahaksin küll, olla anonüümne, kehatu, mingi eeterlik unistus. See haigus toob võõra tunde: avastad järsku, et nägu siin maski all ei olegi minu – ega ammugi mina. Lihtsalt kate, suvaline; kogemata leitud laen. Ma ei usu ajaloo lõppu, ma ei arva, et see ongi kõik, nii nüüd jääb – maskides inimesed, kes iseennast näha ei talu. See ei ole viha iseenese vastu, ära saa must valesti aru. See on mingi etapp, muutus – aga kuhu see viib, ära seda mult küsi. Aga ma ei tea, sellega mu luuletaja anne piirdub. Piisab, eks?
 N: Jah, .. Kuidas siis selle lõpuga jääb – soovid sa maski ära võtta või..?
MARTEN: Jeah, okeika. Me ju leppisime kokku, et nii jääb, eks.

Tuesday, June 26, 2012

Kutse: "KÕIK ON KORRAS"


Need fotod on tehtud Tallinnas ja Varssavis, kasutades topeltsäritust ja mustvalget filmi. Kaks korda kolm pluss üks tööd on pimikus suurendatud formaadile 108 x 72 cm ja üles pandud Tatari tänava neljanda korruse korteri verandaga tuppa. Fotodel kujutatu on tööstus- ja betoonarhitektuur, v-a üks, mis on loodusfotograafia loomadega.

Õhtu formaat on üheõhtune näitus-üritus. Mängib muusika ja veranda aknad on avatud. Sissepääs toimub tänavalt, uks on avatud ja üles juhatavad nooled. Sees saab suitsetada ja autoriga pokaale kokku lüüa.

Näituse pealkirja inglise keelne tõlge on: ”ALL IS WELL”

Thursday, June 21, 2012

Eesti Vabariik, paralleelsed väljakaevamised


“Poisid suudlevad tüdrukuid väravail / Poisse tüdrukud suudlevad vastu
Koos nendega suveöö sinasse / Linn kui merre Atlantis on laskund”

                                                                                                       - Arvi Siig, „Asfalt"

Tõelised ajaloo varemed ei ole mitte see, mis oli, vaid see, mis oleks võinud tulla. Seda teab igaüks, kes on kord proovinud öelda täiuslikku lauset. Nii kui suu avad, jääb kavatsusest ainult viide, keel luhtub. Tüdruk ei tulnud tagasi ja vaenlane ei andestanud. Asjatu on ennast selles süüdistama hakata, ega ükski asi ajaloos ei ole õigesti välja kukkunud. Nii ei kuku õigesti välja ka tulevik. Alati jääb nukker sinikoopia Prantsuse Revolutsioonist ilma Napoleonita, Egiptusest ainujumal Atoni all; isegi uljas suprematistlik Nõukogude Liit on seal. Kroonlinna ülestõusu nõudmised täidetakse: võim tagastada nõukogudele, anarhistide tagakiusamine lõpetatakse.

Hea Lenin ja halb Stalin, hea Kristus ja halb Paulus. Ära ole tuim inimene, need ei ole naiivsed müüdid. Ajalugu ongi selline – eleegiline lepitus.

Ka meid ei kummita ainult Pirita kloostri varemed või Linnahalli tühjana seisev saal, üks maailma kauneimaid. Kogu igatsus pole tagaigatsus, on ka paralleelne nostalgia, veider tunne, kust paistab läbi ärajäänud maailmu. Mitte “Kuhu kadus?” vaid “Kuhu jäi?”. Kuhu jäi õrn utoopiline iseseisev Eesti ilma Nõukogude Liiduta? Allar Levandi poeg Prometeus Levandi lehvitab meile sealt, kõikide aegade suurim suusahüppaja, esimene inimene, kes ületas lennumäel 200 meetri margi. Vennasrahvastele tuntud lihtsalt kui: “Prometei”.

PROGESSIIVNE ROCK

Kallid varajast Genesist fännavad proge-revolutsionäärid, kes te mulle selle riigi ehitasite! Ma ei süüdista teid milleski. Ammuilma olen andestanud Eestile ja vaatan, kuidas ta vaikselt ka minu suhtes leebuma hakkab. Mis parata, et Peter Gabriel läks ära ja välja kukkus nagu Phil Collinsi sooloalbum. Mina ei ole konsekventsialist. Ma usun, nagu Kantki, et ainus tingimusteta hea asi maailmas on hea tahe. Ja ma ei kahtle teie kavatsustes, nagu ma loodan, et ka teie ei kahtle minu omades. Ainus, mida ma soovin, on korraldada väljakaevamised meie ühisele olevikule.

Ega patriotism ei olnud teiegi jaoks vabatahtlik nähtus. Kellegi jaoks ei ole. See on kohustuslik kava; ülesanne, mis on seatud iga inimese ette. Kui sul on isiksus, pead sa tundma ta nõrkusi; kui sul on keha, pead sa leppima selle kujuga; kui sa elad inimkonnas, pead sa õppima inimesi armastama; ja kui sul on kodumaa, pead sa leidma ta väärtuse. Kui ei leia, peab leiutama. Ole sa siis nihilistist maailmalõpetaja, ideoloogiline ersats-toote või messiaanlik revolutsionäär. Isegi täiesti suikunud mõistusele esitatakse see väljakutse. Meie hoolega konstrueeritud isiksustest oleneb ainult viis, kuidas antud ülesande kõrgusel seista.

Ma tunnistan, et minu oma juurde kuulub pretensioon originaalsusele. Ma võin pahatihti tagajärjetuks jääda, kuna tegemist pole üheti mõistetava väljalausumisega. Kas ma rakendan mingit laadi suitsukatet? Muidugi. On tagumine aeg keele luhtumise vastased meetmed käiku lasta. Me kõik, mitte ainult luuletajad, peame õppima nii paksu udu varjus edasi hiilima, et see meenutab vaikselt teispoolsust. Kui me ei taha, et meid tabataks, lahterdataks, hävitataks koheselt. Isegi ärajäämine ei jõua ära jääda. Ka antud artikli jaoks valmistatud ligi seitsme tõmmise seas oli pompöösselt tröötsutavat krüptofašismi ja sotsialistlikku süüdistuskõnet. Aga nii kui ma oma mõtted n-ö „selgelt“ välja ütlesin, sai selgeks ainult see, et nad surevad mu huulil ja mu suu on nende laipa täis.

Meil on kõigil suu laipa täis. Me armastame lihtsust, aga meie olukord on kõike muud. Olevik on totaalne, siin jääb üle ainult Eestit imetleda ja kiita. Või vihata. Või ükskõikne olla. Meeltele avaneb pelk paratamatus, eesmärke aga adutakse. Asjade lahendamine on esmajoones kujutlusvõime töö. Levinud seisukohavõtt skaalal hea-keskmine-halb pole mingi lahendus, vaid paigalseis. Selliseid ja ainult selliseid arvamusi kostab hulgi. Inimesed on õppinud neid ka ise tekitama, käigu pealt ja kõige kohta. Nii leidub neile alati kõlapinda, ja mitte kuskil kujutlusvõime udustes metsades, vaid inimestes, kes sinuga juba ammu nõustuvad ja nüüd endale kinnitust otsivad. Siin me kõik oleme. Miks me juba ei võida? Võib-olla peaksime kõvemini karjuma, et nemad ka meid kuuleksid?

Tulevikku me ju enam ei näe, justkui miski või keegi oleks varjanud meie võime seda teha. Vastuvõtjad tõrguvad. Ja see pole mitte vähese pingutuse viga. Vaevu leidub riiki, kus ei oodataks tulevikunägemust; kui aga helget ei paista, tundub alati, et radari all läheneb midagi tundmatut, halvaendelist lausa. Ka minevik ei paku selle tunde eest varju, sealt naasevad nähtused paroodiatena. Püstitatakse nukraid teemaparke, poelettidele naaseb Brežnevi-aegne õllemark ja kuulda on rahvusromantilist folk-metal'it.

Aga kui mälu on kasutu ja unistused asjatud, on meil õnneks veel üks adumise vorm. Ma olen veendunud, et selles seisnebki lahendus väljakutsele, mille kõrgusel me enam seista ei suuda. Me peame õppima und nägema. Nii kohutavalt kerge on siinset solvata, seda vastakatest ideoloogiatest kokkuklopsitud moodustist – paratamatust. Me oleme oma unelmate kopa ja kraanaga kinnisvaraarendajad, aga peaksime oleme nende arheoloogid: ettevaatlikult, lugupidavalt isegi, tõstma nad veest. Võtma kuulda nende nõu ja teostama ootamatult suurejoonelise žestina neist üheainsa, kauneima.

ATLANTIS ON LASKUNUD

Aga milline siis on see ärajäänud Eesti? Mitte „kas just sellist“, vaid „millist“ – seda kuuleb haruharva. Nagu mingit ilusat saladust, millest keegi ei räägi. Liiga piinlik ja kurb hakkab. See pole „Koidu“ kiiskav re-master ega isegi niivõrd „Ltn. Schmidti poegade“ kulunud magnitizdat. Maailma kõige hullema elamuse osaliseks on saanud need hetkeseisuga 521 internetikasutajat, kes on kuulanud Metro Luminali eelkäija Ükskõik laulu „Kodu“, mida bändimehed arusaadavatel põhjustel ei afišeeri. See vähene kassettlindistusest säilinu kõlab taevakupli suuruselt. Nagu varajane U2 oleks laulupeole läinud. ETV operaator võtab kraanalt vuhiseva ülesvõtte: tuul puhub Allan Vainola teksatagi hõlmadesse. Lendlev, helisev saade ja sõnad Runneli tekstile: „On maantee ja maanteel on käänak / Ja käänaku kõrval on küla / See ongi mu kodu / Ja tähed ta kohal ülal.“

Ja siis, usu või mitte, ütleb ta veel midagi. Oma kiunuva, magnetlindist kimeda häälega, mida kõik kaheksakümnendatel teha proovisid, aga tal tuleb järsku ebamaiselt hästi välja. Efekt on ei midagi enamat ega vähemat kui röögatu, ta ütleb: „Siin on mu saatus ja sugu / Mu aja ja elu lugu.“

Kuskil siiski on Prometeus Levandil ikka veel uljas jalgpallurisoeng. Ja suveõhtu külavaheteel, teepervel maakonna silt. See on suurem kui harjunud oleme, poolenisti lepavõsasse kadunud. Sellega on midagi teisiti, vaevu näeb lugeda, aga paistab nagu see ütleks: „Revala“. Seal kõrval on vapp, salapärane ja kaval – mustal taustal heraldiline rebane. Mingit Harju maakonda ei ole enam ammu olnud, niipalju on selge. Kes võikski tahta elada sellise nimega kohas, kui võiks elada Revalas? Aga imekombel ei pane see pilt meid küsima, mis juhtub, millal me oleme. Kust tuleme või kuhu läheme. Me lihtsalt vaatame silti ja tunneme, kuidas selja taga laiub suur Nurmekund. Soojaks tõmbub seest.

Ka Ugandi ja Sakala on seal, suured ja soojad. Aga kõige imelikum koht on Alempois. Iidne ja imelik. Seal on õhtu ja midagi halvaendelist on toimumas. Kohalikud kutsuvad seda „Maade tagasivõtmiseks“. Kui, nagu öeldakse, „"Pealtnägija" nendele noortele külla läheb“, ootab võttemeeskonda taluväraval palja ülakeha ja vikatiga noormees. Reporter küsib: „Juba kaks tuhat on tulnud, mida te teete siin?" Internetis vilksatab nende peegelsaite, mis koordineerivad tegevust põldudel, lagunend taludes, pimedates metsades. Aegamööda need haihtuvad, kolivad ümber vastrajatud virvavõrku, levivad vahejaamade kaudu laia maailma – uue ja täiesti vastutustundetu infovabaduse majakana. Alternatiivina Internetile. Aga tööpäevast rammestunud ja võimatult kauni kehaga noormees palub võttemeeskonnal viisakalt lahkuda: „Teie koht ei ole siin."

Käib jutt, nagu need poisid ja tüdrukud ühtiks ainult haakristilipu all, nende päevitunud, sihvakat tõugu kehad lamaks üüratu punase siidi varjus. Antifašistist aktivist, kes asja uurimas käib, tuleb tagasi ja ütleb: „Ah, jätke see. Võimatult ilus on olla. Sellel pole sellega midagi pistmist.“ Enamik lagunevaid hooneid ja söötis põlde on omavoliliselt üle võetud. „Teie koht ei ole siin,“ kostab vastuseks ka politseile. Paistab, et neil pole ülejäänud maailma enam vaja, öö eel kostab huikeid üle kuldsete põldude, mis talukobaraid teineteisest eraldavad.

Üldse pole paljudes kohtades enam midagi vaja. Naissaare Vabariigis toimuvad jälle kirjeldamatud asjad. Varakristliku kommuunina toimetavasse kultuurirühmitusse pürgimine on koolinoorte seas auasi. Võib öelda, et sellega on liiale mindud. Vähesed söandavad üldse enam jalga tõsta kunagise Jõgevamaa alale, kus nüüd laiub Peipsi-äärne Toonela. Heraldiline toonekurg hoiab punast suisleppa küüniste vahel, tõstab oma jalga, vapi taust on uduhall. Saaremaa vapil jälle langeb taevast meteoriit. Kohe-kohe tuleb veel üks, siin on miskit, mis taevakehasid kutsub. Aasta on 2013 ja see tuleb sügisel, kesk ööd nagu raketitabamus. Mets plahvatab, puudest lendab pilpaid. Pärast seda ei julge keegi enam enda ette maha passides käia, ega niivõrd merelegi vaadates, kui ikka pea kuklas. Taevas on nüüd meie kõige rikkalikum loodusvara, lame maa annab üüratu kupli. Taevaskoja. See on pealinna nimi.

Ja kraater asub Ocrielaes. Keegi ei mäleta enam, mis tähelepanuvääritu nimega kihelkond Revalas selle au sai. Kanda meie ajaloo kõige väärtuslikumat ja salapärasemat kohanime. Aga nad seisavad selle kõrgusel, nende lipp on must nagu maailmaruum.

Ka Tallinna peatänava nimi on nüüd jälle Gagarini allee. Kui seal tuvisid söötvalt vanatädilt küsida, kuidas nii, ütleb ta: „Kaarel ei tähendanud kellelegi midagi. Kes üldse on Kaarel? Gagarinit teavad kõik, ta oli esimene inimene kosmoses ja meie panime ta sinna. Mina ei kannatanud asjata. Mina tegin Põltsamaal kosmosemoosi.“ Vabaduse väljakul kõrgub üks-ühele mõõtkavas mudel raketist Vostok 1, lõikab koos kirikutornidega õhtutaevasse.

Nii on ka linnanimi „Kuressaare“ osutunud liiga hapuks oma võitjate suuremeelsust arvestades. Kingissepa peatänaval asub „Kolonnaad kunagistele võitjatele“. See tähistab kõikide põrmuvajund režiimide lemmikuid. Heldinult, leplikult, vähimagi irooniata. Öeldakse, et see olla maailma kõige kergemal sammul kõnnitav tänav. Lähed ja vaatad, kuidas apologeedid, natsi-intellektuaalid, puna-luuletajad ja friedmanlikud majandusteadlased kõik naeratavad oma etruski naeratust.



Kirjutanud: Robert Kurvitz (Lähtudes Jaak Tombergi "Kirjanduse lepitavas otstarbes" esitatud ideedest)
Toimetanud: Peeter Helme ja Helen Haav
Illustreerinud: Aleksander Rostov
Fotografeerinud: Ruudu Ulas (paberväljaandes)
Originaalkujul ilmunud Eesti Ekspressis

Monday, June 18, 2012

Hobulausuja

Andrise otsene ülemus maaklerosakonnas, šimpansi kõnnakuga vana Melderis uskus lahkumise olevat suurte mõistuste kunsti. Casanovast Andrew Lahdeni köitsid teda silmapaistvad lahkujad, kellede oskust mõista maailma selle dünaamilisuses ning lugeda otsekui kõrvalseisjana suurt mängu ta imetles. “Kui märkate, et keegi lahkub enam kui kolmelt peolt ideaalse ajastusega,” tavatses ta öelda: “hoidke tal silma peal. See inimene näeb midagi, mida teised ei näe.”
Andris ei osanud kunagi lahkuda. See-eest oli ta efektne siseneja. Kingad Mantellassi, ülikond Brioni, särk erakogu. Tunded punased ja mustad. Ta oli pikk - ühtaegu malbe ja sihvakas - kõrge lauba ning pehmete näojoontega. Oma flegmaatilise temperamendi juures oli ta suurepärane suhtleja, kellele meeldis meeldida ning kes pingutas kliente teenindades alati veidi rohkem, kui oodati.

Pidu toimus - nagu igal sügisel - vanas teatrihoones ning tõotas tulla elamusterohke. September oli ilus ja ootustest tulvil justkui teine kevad. Peatrepist otsustaval sammul üles kõndides silmas Andris Lienat, kes oli saabunud varakult ning laterdas juba sõbrannade keskel. Terve Riia teadis, et nende kooselu on madalseisus, nagu ta teadis kõike muudki. Armetu linn. Paras venelastele pommitada.

Andris tellis ühelinnaseviski ning jälgis seda oodates Lienat. Aastad olid olnud ta välimusele armulisemad kui närvikavale. Enam ei kirjutatud temast sõnadega noor ja andekas. Selle asemel kutsuti teda kõikvõimalikele konkurssidele kogenud žüriiliikmeks. Asjaolu, et tema ilusalong põletas iga kuuga pööraselt raha, häiris Lienat oluliselt vähem sellest, et Diena ajakirjanik sellest mingis loos kavatses kirjutada. Kuid tal oli endiselt see nukulik lumm - aristokraatlik rahu -, millega ta seitse aastat tagasi Andrise mõistuse kaotamise äärele viis.

Vana Melderis tervitas tujutõstva pilguga. "Te teate, isand Andris, mis on neil päevil inimeste viga", küsis ta saali vaadates ja veini hööritades: "enam ei ohverdata Jumalale lambaid." Andris jäi kuulama. "Kui me loeme Vanast Testamendist loomade ohverdamise kohta, ei ole tegu primitiivse polüteistliku ebausuga. Eluskari oli tollal tohutu rikkus. Kujutlege täna kedagi loobumas vabatahtlikult poolest või veerandist varade koguväärtusest. Ohverdamas midagi maist ja olulist selleks, et mõista, mis on tegelikult oluline". Andis kujutles elu ilma lambanahkse kasukata.

“Seda kummalisem, et taas on tulemas aeg, mil viisteist lammast saab olema rikkus”, sekkus seljatagant tuhm hääl: “Tervist, härrased!”
Andrise nägu lõi särama, kuuma tülgastust varjates - saabus Kaspars varahaldusosakonnast. Kaspars viitas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO äsjailmunud raportile, millest tõotas tulla järgmise nädala peamine kõneaine.
Kaspars oli maitsetu ja paheline. Ta ei kandnud kunagi midagi üle Hugo Bossi või Ralph Laureni ning sõitis ainsana nende korruselt jaapani autoga. Selleks oli mingi košmaarne maastur. Kõik tema juures oli kuiv. Kuiv nahk, hõredad punased juuksed. Kuiv jutt. Viimasel ajal jahus ta muudkui nisust ja suhkrust ning kogus tippjuhtkonna silmis plusse. Andrist huvitas toorainetest ainult puuvill, sest puuvill tähendas moetööstust ja moetööstus erutas naisi.

Nendega liitusid Liene ja kasukapoe Anete. Andris tahtis kõigile rääkida sellest, kuidas Kaspars viis aastat tagasi koera alla ajas, kuid leidis võimaluse viia jutt sujuvalt rõivaärile.
“Ma ei alahindaks internetikaubandust. Võtame sellise ettevõtte nagu ASOS Plc. Olen sel juba paar aastat silma peal hoidnud. Noteeritud Londoni alternatiivbörsil, tegevusalaks rõivakaubandus. Vaadates seda, millise kiirusega kasvavad nii müügitulu kui brutomarginaal, näen ma siin järgmist suurt tulijat Inditexi, H&Mi ja Fast Retailingu kõrvale. Sedamööda, kuidas nad suurendavad private label rõivaste osakaalu sortimendis”.
Kasparsi kuiv stiil ei sobinud Andrisele, ta oli oma elemendist väljas.

“Kuidas on lood American Appareliga? Kas kasutad hetke positsiooni suurendamiseks?”, uuris Kaspars siirust teeseldes. Tegelikult oli küsimus pahatahtlik. Suvel 2007 oli Andris seda rõivatootjat kõigile esitlenud kui järgmist maailma hinnatuimat kaubamärki. Siis aga selgus, et firma raamatupidamine ei ole usaldusväärne, nad võeti uurimise alla ähvardusega börsilt eemaldada ning aktsia kukkus põrmu.
Melderis, kes oli vahepeal laskunud vestlusesse kasukapoe Anetega, vabandas end ja suundus tualetti.

“Kuulsin, et teil on mureks teatud ajalehe ülemäära usinad noored detektiivid”, pöördus Kaspars Liene poole. “Mul on antud väljaandes pisikesed, peaaegu olematud hoovakesed. Vanade teenete tõttu. Ei midagi erakordset aga usun, et kui õigete inimeste käest ilusasti palun, õnnestub teie salongi asemele artiklisse ehk mõni muu ettevõte leida.”
Kasparsile sobis Andrise liialdav stiil. Esitas seda oma kriips-suuga. Liene vaatas Kasparsit pilguga, mis ennustas ebameeldivat hetke nende kooselus. Nüüd vabandas Andris ja lahkus saali.

Kursaõde Ulrika oli pärit Priekule lähedalt. Kooli kiitusega lõpetanud, siirdus ta KPMG-sse ning tegi seal märkamatu südikusega karjääri. Kui ta tundis, et lagi hakkab kätte jõudma, pakuti talle tööd Stockholmis, ent Ulrika ei tahtnud kodust kaugele minna ning alustas suvest maksuametis. Lühike, rinnakas, satään - või kartulikoor nagu ta ise ütles -, jubedad saapad ja kassi silmad. Armastusest hobuste vastu tegeles nii ratsa- kui traavispordiga. Ta oli vaga vee ja sügava põhja tüüpi naine, kes lasi lühikest tänavapoisi taskunuga meenutava huumori välja ainult pärast kolmandat jooki.

“Näe, su pruut hakkab abielluma...”, osutas ta säravate silmadega üle saali Liena ja Kasparsi poole. Need seal kekutasid totakalt. Kasparsi viltune suu irvitas ja meik Liene näos oli nagu mask.
Andris oli neljandast viskist juba väsimas ning tal läks aega, enne kui Ulrika sõnamäng kohale jõudis. Kuid kergendus oli vahelduseks normaalse inimesega rääkida. Parem hobused kui nisu.

“Ei lähe ta kuhugi. Võib-olla läheb, aga tuleb tagasi. Ta ei saa ilma minuta”, ennustas Andris.
“Arvad? Kaspars kannataks teda välja küll. Võib-olla isegi taltsutaks ära. Tead, kuidas Grindeksi omad Kasparsit kutsuvad? Tabletipress”.
Andris naeris: “Tõsiselt?”
“Aga ongi tabletipress. Söödad pulbri sisse, teeb tabletiks. Söödad numbrid sisse, teeb analüüsiks. Ma arvan, et kui sinu kaunitar sisse sööta, teeks kortsus vanamutiks ja ise ei saaks midagi aru”. Mõlemad naersid.
“Aga tead, kuidas East Capitalis sind kutsutakse?”, uuris Ulrika kavalalt kokteiliklaasi tagant: “Paabulinnuks. Sul on need kostüümid. Ükskord vedasid seal kihla - kaotaja pidi nädal aega selliseid kingi kandma nagu sul.”

Andris ei oleks jaksanud haavuda. Ja siis haavumist maskeerida, mõelda kuidas olukorrast välja tulla. Ulrikaga oli okei. Ta ei mõistnud kohut ja kohtumõistmine oli viimane, mida Andris vajas. Veider oli see, et mida pikemalt nad vestlesid, seda enam selgus, et Ulrika, tagasihoidlik ja usin, oli Andrisest palju paremini kursis finantsklatšiga - lõbusate lugude ja väikeste skandaalidega.

“Ma olen alati mõelnud, et sa oleks pidanud näitlejaks hakkama,” vahetas Ulrika teemat.
“Sa oleks tõsiselt hea. Sul on välimust, oskad hästi teeselda ja õpid teiste sõnad kiiresti ära. Numbrid ei ole sulle kunagi sobinud. Sul on süda liiga õiges kohas”.
“Ah vana jutt, miljon korda kuuldud. Süüa makarone ja piketeerida kärbete vastu - ei aitäh! Ja siis osaleda tuhande lati eest makaronireklaamis - Ostke Maggie makarone! Nüüd taimerasvaga!” Andris oli tõepoolest hea näitleja.

Nad vestlesid ratsutamisest ja traavispordist. Ulrika selgitas, miks hobused suudavad minna trepist üles aga mitte alla ning jutustas loo, kuidas traavisõidu ajal oli võidusõitja kaarikus infarkti surnud, traavel aga kihutas teistest mööda ja võitis võistluse.
Tal ei olnud klassi ega seksapiili kuid ta oli suurepärane ratsasportlase vorm ning Andrise pilk peatus järjest sagedamini ta puusadel ja büstil.

Ulrika tundis ennast samal ajal üha enam naisena ning lõpetas mojitode tellimise nagu oleks ta endiselt klassiõdedega Priekule ööklubis “Jungle Life”. Lõpuks jäi ta pikalt Andrise ümaratesse pruunidesse silmadesse vaatama. Nad kumbki ei pööranud pilku ära. Kaks sekundit, kolm, viis. Andris tundis ennast kolmeteistaastasena kuigi välja ei paistnud peale sisseharjunud hajevil kutsikailme midagi. Ulrike tundis end kolmekümnesena, tippvormis, nagu oleks ta traavliga kiirelt kurvist välja tulemas ja kohe-kohe esimeseks rebimas.
“Kuhupoole sa liigud?”, küsis ta pilku pööramata.
Ilma, et prillide tagant midagi välja paistaks, tegi Andris sekundi murdosa jooksul diskonteeritud rahavoogude analüüsi, mille sisendinfoks olid Ulrika kunstnahast Montoni käekott, tema enda eile saabunud Kitoni jakk, näitlejate pikett kultuuriministeeriumi ees, maksuameti elektriautod, Liene igasuguse perspektiivita salong, Kasparsi allaaetud koer ja mojitod. “Ma vist jään veel natukeseks”, sõnas ta delikaatselt aga kindlalt - ta oli kümneid kordi samale küsimusele mõlemat pidi vastanud.

Ulrika libistas möödudes sõrmedega üle Andrise käsivarre ning Andris jälgis kuidas ta üle saali, trepist alla ja siis juba teisel pool akent sumedasse septembrisse kadus. Aknad olid tohutult suured, puidust raamidega ning rahapuudusel pesemata. Klaaside vahel oli kuivanud rohutirts nagu lapsepõlvesuvilas. Ta lõpetas oma viski ning tundis, kuidas neli järelmaitset - pehme valge linnas, malbe kirss, tumedad Oloroso vaadid ning õrn suits - uskumatu vaenulikkusega üle tema kihutasid. Andris ei jaksanud sõnadega mõelda. Kuid ta üritas mõista, mis on see tunne, mis on täpselt nagu intuitsioon kuid selle vahega, et hakkab tööle paratamatult hilja. Tunne, millega ei harju kunagi. Hiiliv äratundmine, et panid vist puusse.


Kõik tegelaskujud on fiktiivsed ja võimalikud sarnasused reaalsete inimestega juhuslikud. Eriti kehtib see Riias õppinud finantsanalüütiku Kaspars Kalvetsi kohta - alles poole loo pealt tuli see seos meelde aga ma ei hakanud nime muutma, sest Kalvets on mõistlik mees ja usun, et ei pane pahaks

Friday, June 15, 2012

Jõu Junn, Keha Pede ja Kromanjooni Mees istuvad baaris...

Öeldakse, et keha on vaimu tempel. Templeid on mitmesuguseid, buumiajal ehitatud küproktempleid, mis kahe kuuga püsti lükati ja Esimese Eesti aegseid raudkivi templeid, mis elaksid üle „Iskander“ raketi tabamuse. See metafoor ei vii kuhugi, räägime parem kehadest. Räägime meeste kehadest. Räägime ausalt meeste kehadest.

Inimeste maitsed on loomulikult erinevad, mõnele meeldivad kidurad vanamehekehad, mõnele haprad haldjapoisid ja mõnele lihtsalt suured paksud kutid. Mulle meeldivad lihased. Need meenutavad mulle, et inimene koosneb siiski kahest poolest, vaimust ja füüsisest. Enne, kui vaim inimese looduse krooniks tõstis, hoidsid lihased teda niikaua elus, et vaim sai üldse kuhugi areneda. Enne jätkamist tuleks vist selgitada, et meeldimise all pean ma silmas puhast esteetilist naudingut. Midagi sellist, mida inimene tunneb nähes, kuidas kärtspunane sportauto 1,4 G-st gravitatsiooni trotsides U-kurvi võtab, korvpall väljaku teisest otsast „sops“ korvi lendab või neutrontäht supernoovaks läheb. See tekitab vaimustust.

Kõige šefimad on sitked soonilised lihased. Think Bruce Lee või Iggy Pop. Selliste lihaste puhul on selge, et sa ei ole mingisugune kehapede, vaid, et need on mingi konkreetse tegevuse paratamatu kõrvalprodukt. Kui sa oled featherweight poksija, mastikorvi madrus või pärlite-järgi-sukelduja, siis sa lihtsalt ei saa sinna midagi parata, et sul on rets keha. Sa võid mõnikord isegi moe pärast vinguda, et „Tra, mul nii kopp ees selles soonilisest, täpselt toimivast ja hästi koordineeritud kehast, I just want a normal life“. Aga treeni kui palju sa tahad, oma kehatüüpi sa muuta ei saa. Mina näiteks olen lühike ja jässakas, I’m never gonna look like Johnny Weissmüller, but I might make a good Kevin Sorbo. Tuleb olla enda vastu aus.

Who wipes your ass, man?
Aga ka tehislikult omandatud lihastega õpib elama ja ka siin on võimalik hoida funktsionaalset joont. Siinkohal tasuks endale muidugi kohe selgeks teha, milline on lõppeesmärk. Pole mõtet kududa endale sellist keha, millega on piin ringi liikuda. Vaadake mõningaid kulturiste. On selge, et neil on raske ilma kõrvalise abita isegi kempsus käia, rääkimata siis veel sportmängudest või mõnes muust täpseid ja kiireid liigutusi vajavast tegevusest. Pole mõtet ennast meelega invaliidiks teha.
Hea keha ei näe ainult hea välja, vaid ka toimib hästi. Ronib üle aia, jookseb piletikontrolöride eest ära ja püüab talle visatud võtmed õhust, mitte ei korja neid kolmandal katsel pori seest.

Hea indikaator, mille järgi orienteeruda, on see, et kui sa oled juba paar kuud trenni teinud ja viskad koju tulles oma võtmed ja mobiiltelefoni suure valgupulbri aami otsa, siis you’ve gone wrong. Kui sul juhtub üldse kodus valgupulbrit olema, siis you’ve gone wrong. Kui sa sööd trennis valgu-bar’e või sul on oma valgudiiler, siis you’ve gone wrong. Sa võid süüa massiliselt muna, liha või mõnda muud kõrge valgusisaldusega toitu, aga nii kui sa hakkad spetsiaalseid valguprodukte pruukima – kehapede.

Aga okei, sa ärkasid pärastlõunal rasvununa ja pohmellis ülesse, kallasid kaks pudelid Jack Daniels’i (või „Ema Viina“) kraanikausist alla, viskasid pooliku ploki suitsu prügikasti ja hakkasid toa seinalt montaaži nuppu otsima. Tuleks juba musa peale. Jah, nagu Luiks ütleb, sa võid tulemusi kohe oodata, aga üldiselt, kui sa otsustad peale aastast trennipausi, et täna hakkan treenima ja jooksed kohe peale rassimist peegli ette, siis tea, et for now you have only put a stop to the regression. The progress starts tomorrow.

Algusega on nagu uude kooli või töökohta minemisega. Esimene päev on ülikõva, you’ll feel like superman. Teisel päeval ägised sa valu pärast nagu sõjaveteran peale kahenädalast joomatuuri. Kolmandal päeval oled sa nagu vastupanuliikumise partisanivõitleja, kes kõige kiuste siiski võidutseb ja neljandal päeval jookseb asi juba rööpasse. Ühesõnaga, esimene nädal aega on super. Jaksad teha, tundub, et lihas muudkui kasvab ja hea on olla. Teise nädala algus on enamasti see koht, kus areng aeglustub veidi ja sa mõtled, pohui, esimene tund on ajalugu, mul on seal kõik korras, ma täna ei lähe. Sa arvad, et oled nädal aega järjest nii tubli olnud, et võid end küll puhkepäevaga premeerida. Wrong! Tee kasvõi 10 kätekõverdust. Tee poindi pärast, et rutiini hoida. When it comes to workout – rutiin is your buddy, you want him around.

Üldiselt kehtib ka trennivarustuse puhul printsiip less is more. Ideaalne komplekt oleks lõuatõmbamiskoht, muudetava raskusega hantlid ja üks korralik sangpomm. Jäta Thigh Master, Biceps-O-Matic ja muidugi Shake Weight for Men ukse taha. Need on mänguasjad (või seksilelud kui Shake Weight’ist rääkida). Mida vähema träniga sa jändama pead, seda rohkem saad sa trennile keskenduda. Mina olen tähele pannud, et moraalile mõjub hästi minimalistlik Rocky-stiilis treenimine. Lükkad „eye of the tiger’i“ kõrvaklappidesse, rüüpad kaks muna alla ja paned padavai metsa. Lõuga tõmbad keldris solgivee toru küljes, jooksmas käid öösiti põlvini lumes või liivas ja jõusaalist lähed kaarega mööda. Tegelikult ei ole päris normaalne, maksta sada krooni iga kord kui tahad end füüsiliselt välja elada.

Great egg, durable!
Ma üritasin ka mõnda aega jõusaalis käia, aga kõik need kaldpingid, jalapressid ja velotrenasöörid panid pea ringi käima ja rikkusid tuju ära. See oli nagu inkvisitsiooni piinakamber. Inimene ei peaks heleda linoleumi peal eredalt valgustatud ja piinlikult puhtas ruumis treenima, it’s not natural. Lisaks sellele jäi mulle seal mulje, et jõusaalis käiakse põhiliselt selleks, et perversse huviga teiste rep’e lugeda ja oks harali inimestele otsa põrgata. „Kuule oota! Sul oli midagi vä? Ei näe, et ma tulen läbi siit vä?“

Treenides pole mõtet ühtegi lihasgruppi välja jätta. Ma ise mõtlesin kunagi, et mulle meeldivad torsod, ma keskendun sellele, jalad ja perse vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Aga sellega on kaks probleemi, esiteks näeb pooltreenitud kere idiootne välja ja teiseks jäävad tahaplaanile jäänud lihased mingil hetkel progressile jalgu.

Toitumine – that part cannot be stressed enough. Sõdalase Dieeti pole tegelikult olemas. Kui sa sööd nagu mingi täielik siga, lahmid õhtusöögiks sisse sada kilo juustumakarone koos paksu majoneesi-ketšupikastmega ja keerad siis ägisedes magama, siis ei aita ka see, kui sa päevad läbi sangpommidega ringi jalutad. Yes, your’e still building muscle, but your building it under the fat, so it’s gonna be your little secret. Ma tean seda nii hästi, kuna olen enamuse oma elust niimoodi sea kombel toitunud. Mul oli selline suur küna, kuhu sai eilse tatra, üleeilse munavormi ja esmaspäevased kartulid kokku üheks suureks superrokaks segada. Vala hapukoorega üle ja anna minna. Ma sõin selle ära ja vajusin stuuporitaolisesse unne. Mõnikord sõin ma seda hommikusöögiks ja ärkasin uuesti õhtul pool viis veriste käte ja mäluauguga. Who am I? See ei ole eriti tervislik. Niimoodi toitudes ja treenides saad sa eesti sõjaväelase vormitu lihakeha – tugev ilma piirjoonteta poiss, looks like a blob, but man can he labor.

...siis neli juustuburgerit, kaks kanaburgerit,
megaburger ja kolmed friikartulid, palun.
Süüa tasub tihti. Suur improvement oleks juba seegi kui sa jagaksid selle ketšupi ja majoneesiga gurmaani nightmare’i päeva peale viieks portsjoniks ära. Öeldakse, et on hea kui sul on minimaalselt neli söögikorda päevas. Kui sa sööd päevas ainult ühe suure ultraroa, siis on su keha terve ülejäänud/eelneva päeva paanikas ja seab ennast valmis selleks, et nüüd tuleb säästurežiimile minna. Lihas ei kasva, kuna enamik energiat üritatakse rasvakihi näol tallele panna. Kui künatäis rokka nüüd kohale jõuab, mõtleb keha, kes pole juba 24 h söönud, et see on viimane kord, kui ta süüa saab (iga kord mõtleb nii) ja talletab selle künatäie sulle kohe puusadele, perse peale ja lõua alla.

Nagu toitumisega, on ka trenni endaga nii, et tsüklilisus on olulisem kui kvantiteet. Kui sa võtad ühtäkki laupäeva hommikul ette ja raiud järjest sada kätekõverdust, siis arvab keha, et nüüd on mingi kriisiolukord, kus tuleb kogu power sellesse tegevusse suunata. Keha ei saa aru, et sa lihtsalt ei oska teda kududa. Kui sa teed aga iga päev 3x30 kätekõverdust, siis juba kolmandal päeval saab su keha aru (kui sa hantlid kätte võtad), et „Aa? Me hakkame trenni tegema? Aga okei, ma lähen siis lihaste kasvatamise mode’i“.

Samuti ei ole mõtet jääda mingi kindla korduste arvu peale toppama. Kui sa teed aasta aega iga päev 50 kätekõverdust, siis sa oled lõpuks see tüüp, kes võib iga kell vilunult 50 kätekõverdust teha. See saab su comfort zone’iks. Kui nüüd aga äkki on vaja 65 tükki teha, siis sellega keha hakkama ei saa, sest ta on harjunud alati 50 tegema. Minu kogemus näitab, et tasub rakendada +1 süsteemi. Vastavalt harjutusele. Kätekõverdustele võid panna ülepäeviti ühe juurde, kõhulihastele ka, lõuatõmmetele ehk üle nädala. Kui sa juhtud kuskil mingit ringi jooksma, siis samuti mingi paari nädala tagant võiks, kas ühe ringi juurde panna või target time’ist minuti maha võtta. Aga siinkohal tasub jälgida, et sa kaameli selgroogu ei murraks. Kui sa sead endale nii kõrged nõudmised, et neid ei ole enam fun täita ja see muutub selliseks nõmedaks kohustuseks nagu nõudepesemine, siis tõmba tagasi. Mul on korduvalt juhtunud seda, et saad mitu kuud järjest väga regulaarselt ja tublisti trenni tehtud, latt tõuseb üha kõrgemale ja ühel hommikul ärgates vaatad sa, et kohe peale hammaste pesu tuleks sul 2x130 kätekõverust teha. Sa ei viitsi. Liiga palju on neid, liiga nuss oleks teha. Jätad tegemata. Aga kui sa hommikusi kätekaid ei tee, mis sa siis lõuna ajal nende hantlitegagi vehkima hakkad. Pohui, las täna jääb. Ja jääbki. Jääb kaheks kuuks. Kui sa järgmine kord tudisevate kätega, vere maitse suus ja nutt kurgus 73 kätekõverdust teed, siis sa tead täpselt, kus pall eelmine kord maha kukkus. Kui su eesmärk on lihtsalt kena ja hästitoimivat keha omada, siis pole mõtet lolliks minna.

It's sangpomm, your buddy!
Anna endale puhkust. Kui hantlitelt tolm pühitakse, lennatakse tavaliselt asjale ilge hurraaga peale. Täna rebin kangi, homme ujun, ülehomme lähen triatlonile. Eest ära Hawai Ironman, ei näe, et ma tulen läbi siit vä? Pole mõtet niimoodi rahmeldada. Lihased tahavad peale trenni 24-48 tundi puhkust saada, et korralikult kasvada. See kui sa pumpad lihast iga päev kuni veel liigutada jaksad, on üks tühi töö ja kooli minemine. Lase lihastel puhata. Alternate. Esmaspäeval tegele selja, kõhu ja õlgadega, teisipäeval käte ja rinnalihastega, kolmapäeval jookse, neljapäeval jälle kõht, õlad ja selg, reedel mine ehale või mängi sõbra juures Playstation’it. Kätekõverdusi tee kogu aeg söögi alla ja söögi peale. Põhiasi on treenida kindlaid lihagruppe umbes üle päeva ja tihti harjutusi varieerida to keep the body guessing.

Ma ei arva muide, et kõik inimesed peaksid keha kuduma. Täiesti normaalne on olla ka kõhnake või tüsedavõitu. Isegi lauspaks on normaalne olla. Ma lihtsalt tean omadest kogemustest, et usaldusväärse ja hästi funktsioneeriva kehaga on palju meeldivam kõike teha. Tuju on kuidagi parem, mõte erksam ja isegi väga inetud riided istuvad paremini seljas. Kui ma ei ole ennast kuu aega korralikult liigutanud, muutun ma parajaks õnnetusehunnikuks. Nägu on vinniline, uni on pidevalt peal ja mõte ei liigu absoluutselt. Sitakott on see sõna, ma muutun sitakotiks. Viril täiskasvanud mees, hõredad viiepäevased vuntsid nina all, haiseb ja ütleb oma ilusale naisele: „Ma ei viitsi jälle supi süüa, see on kusi. Ma tahan „Ossi“ krõpsu, too mulle!" Ära sina selline ole.

Nii, et drop down and gimme’ twenty! Not for me, for you. I’m not trying to take the ring from you, Frodo, I’m trying to make you look like a Greek god.

Commencing lockdown in 4...3...2...1...Tuut! Plõks.

Arks out

Tuesday, June 12, 2012

Kui sõnad tõmbavad oksa

Käthe Kollwitz
Uppuv väli kui hukkaminemisel õhtuses toores udus, sinine juba sügisesest külmast ja suremise vaevast. Lagendik loob juba esimesi öövarjusid. Raske on ja vaevaline. Nagu õnnetu ägamine, nagu võimetu viha, piiritu põlgus kõige vastu, mis elamas.

Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päevakujud, ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele nurmedele. Lagediku tühjusest venivad eksivad hingelised välja. Need kui piuksuvad ja virisevad limases rohus, ja öös karjatab tundmatu vaim.

Kus lagedik lõpeb, sääl on tänav, ja tänaval sitke muda. Sopane on selle külatee tambitud süda. Sopane ja läbi tambitud jälgede sündimise ajast, kui kabjad ja nälginud lapsepõnnide jalakannad, kellegi sõrad, inetud varbad, puurattad, pätid või poolümmargune saaparaud siin liimiva pori hingeni laiaks litsusid. See on karjatänav, kus eksinud heinakõrred, mõni hernevars või repetanud õlekõrs enesele haua on leidnud. Higistes aurudes peatab siin hommikul karjane, ja lambad ning lehmad vaatavad mõttes maha või viskavad üle länguvajunud kiviaialommi oma näljaseid loomasilmi.

Jaan Oks (1884-1918) on kui jultunud täiusega, aga vastandvärvidega väljajoonistunud loojanatuuri etalon romantismiapostlite kirjeldustest; mädase luupõletiku piinad, mis ta varakult kalmu surusid, kajavad vastu ta tekstides tukslevaile, mis hõõguva skeleti lihakõrbemise agooniast sule läbi otsivad pärgamendileevendust; mille sõnade lopsakus ja jõud, püsiv nurkasurutu meeleheitesööst, ihkaks kui kortsutada paberit, millele nad vastutahtsi sünnitet on nagu nende loojagi siia trööstitunärusesse ilma. Modernismi süda peksleb Baudelaire’i albatrossina luupuuris ja pumpab dekadentsi happeverd kohinal võimsasse ajju, ühte kõrva järab eetiline kreedo, kaastunne, haletsus, lausa pühakulik agape ja bodišatvalik karuna; teise kõrva siugutab keelt maise ihu elajalik taak, vaimu- ja ihunälg – pinge, millele liha vastu ei pea ja painutab huuled needuseks, mille kõrval kahvatub Iiob ja rõõsatab Koguja.
Orjade küla – vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähimakski loomiseks. See on midagi suurt halba, kui midagi surra ega sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia, ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi näotumat kui lihtne haledus, nii et enam kaastundmus külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järel veel häbitundest lõpuni ära mädanenud ei ole. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja sääl haledasüdamelised puud veel midagi varjavad.

Väljapääsematu hauduv nälg ilgitseb tasakesi hädade hämaruses. Kui sügise sompsune udu igast küljest surelikkude soo ümber piirab, kui nõgine õhtusuits enam üles tungida ei suuda, siis nagu oleks süda kergem.

Jaan Oks ei elanud vanaks (34), aga ta jõudis selle aja jooksul ära näha igavese agoonia. Mitu korda.

Sisyphos ei tea, mis on mõttetu korduvus, Oks teadis ja valas selle oma tekstidesse, kus

Aeg ei kulge, on vanatestamentlik, korduvus, korduvus, korduvus ja mitte jälle-jälle-jälle vaid ikka-ikka-ikka… ajaratas ei veere edasi, vaid keerleb ümber hädaorgu naelutatud igavese mõttetuse telje, sellele rattale ongi tõmmatud jutustaja, kes sulega kätt meeleheitlikult välja! sirutades, sealt ära! sirutades, eemale! sirutades kirjutab ta kõigele, milleni ulatub, kirjutab igimädanemise kardiogrammi, roiskumisagoonia kroonikat, ja see on üle kirjutamine, sest ratas kordab oma teed – ikka-ikka-ikka-ikka-ikka. Ta kirjutab tühjusesse, sest mujale ta ei ulatu, ei saagi ulatuda, sest muud ei ole, ta kirjutab tühjusesse, sest muud seal ei ole, ometigi kirjutab ta üle, ikka-ikka-ikka, ta kirjutab tühjusesse, sest mujale ta ei ulatu, ei saagi ulatuda, sest muud ju ei ole, ta kirjutab üle, ta kirjutab üle, ta kirjutab üle ikka-ikka-ikka
Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja rögisev viletsus olematusse, tundmata kadumisse vaoks. Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügiseõhtud tulevad, samasugused oma vastikuses, uued ööd ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte all nõgistes õlgedes, kus korduvad keedusuits ja laste kisa, haisev niiskus, sööv soontehaigus, sopane mure rindades. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu…

Käthe Kollwitz
Oks kivistab aega, aeg ei jookse ühtlaselt, kaasa on raske minna, peksab rütmist välja, resoneerib rütmist välja, lineaarselt kulgev lugemine kukub maha Oksa ägamisrattalt, järjepidevus lendab minema selt ökitavalt keerdkiigelt.

Sest Oksal on emotsioon, ta ei jutusta lugu, Oks kisendab Jumalatu inimese meeleheidet, ulub Jumalatu inimese ahastust, karjub tühjuse türannia ebaõigluse vastu, de profundis clamavi, tema kirjutised on nagu tapetava sea kisa.

Mõnest ekslikust kosmopoeetilisest mõttemõlkest kukud hetkega pime-lämbesse rehetuppa, kus kõdunud kaelaga vana emane inimene kakleb tuhmi lapsemoluga lahjas leemes meeleheitlikult uppuva kartlulipunni pärast ja see pole kõrvukohnades läbitunnelilend, vaid hetkeline ärkamine põrgus, kusjuures maandumine on nii äkiline, et ei kestagi, ei, isegi mitte hetk kestusega null, vaid nii kiire, et hammustab tüki tagasigi.. su mõtteuid, ei, see oli vale, polnud ehe, sa olidki kogu see aeg kaelani külmas poris, minevik tähendub raputava jäledustundega ümber, mis enne oli lootus moondub praegu ehedamaks lootusetuseks ja languseks, kusjuures nii, et möödanik ei tundunudki isegi möödanikus vähemtalumatu, vaid pidev äratundmine, et sul on kogu aeg kõige hullem - vaadates minevikku on hullem, vaadates tulevikku on hullem, kuhu ka ei vaataks on kõige hullem, kõige jälgim, kõige tülgastavam, kõige lootusetum, kõige masendavam, kõige igavam, kõige mõttetum, kõige talumatum… totaalne abjektsioon, kõikehõlmav ülivõrre ja protestigu kogu maailma russellid ja loogikud selle vastu, iga hetk läheb hullemaks, ent mitte tavaline põrgusse kukkumine, ka hetk tagasi oli kõige hullem, ka eile oli kõige hullem, alati on olnud kõige hullem ja aina hullemaks läheb, aega ei ole, ometi läheb pidevalt hullemaks ja on ja oli kõige hullem.

aga
Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegil aurates keevad, siis läheb süüta lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siis kõige pimedamates sügiseöödes und näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta mõlemad paljad jalad pehmesse liivamulda, ning kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab kogu mineviku ja unistab pehmetest inimesehingedest. Tähtedest, taevasügavusest ja tumedatest metsapuudest otsib ta värisevale hingele vastukõla.

Ta kaob ja ilmub jälle niisketele nurmedele, et sügisöös kadunud peitepilte elust üles otsida ja hõbepeaga vanakestelt tarku juhatusi vastu võtta. Vanamees vahest tunneb ja teab, kust tee läheb headuse ja ilmaõiguse poole, kus varjul on inimeste armastused. Vanamees vast teab seda. Ja noormees käib üksiklase koopas ja rändab uuesti laiadele põldudele, et seal lagendikul väljaauranud ning näljas, viletsuses otsasaanud hingede mälestusepüha pidada, et nõrga sügise kuu all punaseid õisi üles võtta.

Orgude põrm kuulab tema sooja südame sõnu, mis värsketele vagudele maha langevad. Põllul kasvab palju kollaseid ja punaseid sügisetaimi. Koitvas pühaduse-aurus elutseb midagi, mis noort hinge vaimustusele üles meelitab. Inimesepoeg algab uut laulu, ja kõrred halli sügise udu all kõiguvad mõttes ning kastene maapõrand õhkab kuuldavalt.
Kahju, et Oks omal ajal nii vähe levis - oleks vast hulk mudalüürikuid, sopalaulikuid ja higi-oodlejaid, kellelegi konkreetselt vihjamata, oma poolkõvu joige, külmalemaaleid, kividjaleibu, aurukatlatantse, mäekülapiimamehi jms rafineeritumalt vormistanud. Või leebelt punastades žanri vahetanud.

Ka moekad prantsuse võõrandujad, olgu Camus, Sartre, Cioran vms tunduvad Oksa kõrval enesekesksete virisejatena.
Mõistatuslik noorukene, kes sügise öödes sündis ja koidikul üles kasvas, oli kadunud. Kadunuks pidasid tundmata orjade sõpra noored tüdrukud, kui nad ahju rinnaaugust küpsetatud hapuõunu välja võtsid; hävitatuks arvasid koidupoissi ka ärakõdunenud kaelaga vanakesed hommikuse köhahoo ajal.

Tuul aga imes päeva jooksul pori pealt pisaraid. Päikese raugenud kiired käisid üle ilge sopa. Kuid järgmisel päeval ajas taevas veel suuremaid sadusid alla.

Sunday, June 10, 2012

Me oleme nii noored

Loetav vastulausena Argo Tuuliku 14. aprillil ZA/UMis avaldatud esseele "Beetaisased". Ilmunud ca 2000 tähemärki lühemal kujul Eesti Ekspressis 3. juunil. Illustreerivaks materjaliks kasutatud Michael Chase'i fotosid.

Suuri sündmusi toimub me ümber, kuigi me ehk vahest seda ei märka. Vahest tundub, et kõik on na sama, ent ei: tasa teeb progress oma käike. Juri Oleša kirjutas oma raamatus "Ei ühtki päeva reata", kuidas tema eluea jooksul kattus maa tehnoloogiakihiga. Oli noor, olid õlilambid, oli vana, nägi, kuidas noor naine sõidab eskalaatoriga metroosse, loeb samal ajal ajalehte ega vaatagi, kuidas ta sealt maha astub. Mis te arvate, kas ka meie eluea jooksul midagi säärast võib toimuda? Kas mingi unistus saab teoks?

Tehnoloogiaunistus see vaevalt et on: tehnoloogiaunistust me juba tegime. See, et see areneb, see on igati kena. Kõik, mis on, areneb. Ent vast on aeg tehnoloogiaunistuse vilju lõigata. Ega see, et inimesel on kõht täis ja et ta saab ennast sooja veega pesta, ja et ta teab tähti ja numbreid ja saab kiiresti kohast kohta, ega see pole veel eesmärk. See ei ole see, mida inimene tegelikult tahab. See on vahend, et inimene oleks hea ning efektiivne tööriist, tegemaks seda, mida inimene tegelikult teha tahab. Inimene tahab olla parem inimene. Üksikindiviid seda võib-olla alati ei taipa ja leiab, et hoopis teised peaksid olema paremad inimesed, ent lõppkokkuvõttes, inimkonna mõistes teeb see sama välja. On mingi rahulolematus, pinge selle vahel kuidas on ja kuidas peaks olema. Ehk püüdlused, ehk kriitika.

Aega võtavad inimkonna suured projektid. Kui kohale hakkavad jõudma, kas paneme tähele? Mis seesinatne, "noored on meie tulevik", mis see tähendab üldse? Oled sa viimasel ajal noort inimest nägema juhtunud? Kas sa vahest mõtlesid "vastik roosa lõustaga värdjukk, pole õiget elu näinud, kõik niisama saanud, üks hale ja vedel inimesevänts on ta ning peab end kõvasti tõestama, enne, kui ma niisukest jutule võtan"? Või mõtlesid sa: "Noor, kanäe, ma olin kunagi noor, just nagu tema, täpipealt, Varblasel käisime veel joomas, seal oli Villu koht, eks aeg ole muidugi mõnevõrra edasi läinud, meie mängisime kurni, aga nemad teevad arvutis sõda, aga muidu on teema sama, jõudu neile!" Ehk mõtled isegi, nagu Schweitzer mõtles, et noorusel on mingitlaadi olemuslik moraalne jõud, mingi idealism, mida tasub austada ja eneses alal hoida, sest see on kerge muule maailmale alla vanduma, olles ometigi inimese põhiväärtuseks.

Aga kas sa ei ole juhtunud mõtlema, et generatsioon, mis on pea et õppinud kirjutama klaviatuuril, ühendatuna infovõrku, mis sisaldab suhteliselt suurt osa terve inimkonna teadmistepagasist ning võimaldab sul kontakteeruda inimestega üle maailma, kui ka üle tänava, leida inimesi, kes sind täiendaksid, märgatavalt kiiremini, kui kunagi varem, osaleda igapäevaselt pikkades, mitme osapoolega diskussioonides, et nende näol võib tegu olla, ütleme, samalaadse või suurema läbimurdega, kui see kui kirjaoskus üldlevinuks sai?

Modernismi projekt võib viimaks osahaaval valmima hakata. Kultuurisaavutused võivad saada igaühe osaks. Siinkohal oleks ilmselt paslik pisut modernismi agentidest rääkida, kuna neil juhtub olema üsna palju tegemist sellega, mida tähendab olla noor. Me nimetame neid "hipsteriteks", ja nagu iga relatiivselt uue asjaga paratamatult juhtub, on nad kõigil hammaste vahel. Tihtilugu peetakse neid ekslikult subkultuuriks, arvatakse, et "selliseid ennegi nähtud" ja "küllap on paari aasta pärast jälle midagi uut". Ma julgeks selles kahelda. Hipsterlus ei ole stiil, see on kultuurikäsitlusmeetod. Nad ei koondu väljakutsuvalt ühise lipu alla ega killustu jagelevateks fraktsioonideks. Ning selliseid on varem nähtud küll, aga ma ei ütleks, et nad on osa hipi-punkar-grunge maatriksist (selle naljakate mundrite ettevõtmise ma kuulutaks muide hea meelega läbikukkunuks ja tõmbaks otsad kokku).

Juba nooruke Stefan Zweig ja ta sõbrad olid eneste üle äärmiselt uhked, et nad suutsid kolmesaja-numbrilistest prantsuse luuleajakirjadest tuleviku suuruste esimesi katsetusi ära tabada. Tung millegi uudisväärtusliku järele on ilmselt vana nagu ühiskond ise, kultuurirahvas on alati uudse järele huvi tundnud, nüüdse aja erinevus on see, et kultuuri on maailma peal sootuks rohkem, ning niisamuti ka neid, kes selle enda asjaks võtavad. Ning kui sul on teadmised ja oskused, mis pakuvad sulle rahuldust ega maksa midagi, siis sa jagad neid. Kuna maailmas on nii, et igale algatusele järgneb mingitlaadi vastureaktsioon, saab hipsterite ja nende vastasrinde vahelist dialoogi käsitleda võitlusena.

Hipsterid on pošlosti ja filisterluse vastu võitlejate järeltulijad, nood, kes on teinud endale ülesandeks laiemale teadmistepagasile toetudes saada aru, milline on hea muusika ja kuidas näeb normaalne välja, ning seda muu maailmaga jagada. Kujundada endale keerukaid, dialektilisi, ajas muutuvaid arvamusi idioodi arvamuste asemele (punkrock on lahe ja "disko" on sitt). Suutlikkus keerukamaid arvamusi genereerida ning mitte rahulduda sellega, mis juba teada ja mõeldud on, kritiseerida ka armastatut ning leida ilu oma vaenlases, see võib kasuks tulla ka isiklikus ning ühiskondlikus elus. See on normaalne kultuurse keskkonna osa, et tahetakse võimalikult hästi toimuvaga kursis olla ning avastada seniavastamatut. Ning see, et nad kerkivad rahva seast ning tegelevad sellega omast tahtest ning omaks lõbuks, see on suisa kiiduväärne mu arust. Laps ise tahab lugeda! Ja see, et paljud tegelevad kõrvalt mingi kultuuriga on eluterve kultuurikeskkonna kujunemise alus. Kõik ei saa olla kõige kuulsam luuletaja, kõige kuulsamale luuletajale teeb aga kõvasti kasu, kui tal on tugigrupp, kes tegelikult teda kuulab ja saab aru, mis toimub. Samuti on kena, kui kõik luuletajad ei upita iseennast kõigest väest ega ole omavahel ebasõbralikus rivaliteedis, vaid parimad võrsuvad sealt kuidagi orgaaniliselt. Sama lugu, nagu spordiga - igaüks ei lähe olümpiale, mõned taovad niisama maja taga palli. Mitte et kuulsus iseenesest teab mis asi oleks, mida taga ajada. Viimase viieteistkümne aasta kogemus on seda üsna ebatõsiseltvõetavas valguses paista lasknud. Ning too, et tänapäeva maailm on suuteline pakkuma mõõdukat hulka austajaid erinevatest paikadest üldkuulsuse või kildkondliku kuulsuse asemel, see on lihtsalt inimese hinge jaoks hea. Tasalülitab veidi säändset ühiskondlikku loteriid, kus ühe ooperiprimadonna kohta tuleb kakskümmend, sada, tuhat tütarlast, kes on määratud oma unistuste purunedes nukralt panni lakkuma.

Olles jõudnud järeldusele, et hipsterluse näol on tegemist nähtusega, mille eesmärgiks on üldise kultuuritaseme tõstmine, paljastuvad nood, kes neid vaenavad, harilike matslike kultuurivaenlastena. Hipster kataloogib nad oma peas "Suvereporteri saatel grillpeo pidajate" alla, ning saab nende olemasolekust ning antud kultuuridiskursuse analüüsist samalaadset leebet naudingut, nagu ta on võimeline saama ka Phil Collinsist või homofoobsete sõnadega lollist 90-ndate lõpu räpp-rokist.

Ma olen näinud autobussis noori tüdrukuid Velvet Undergroundi arutamas. Normaalseid noori tüdrukuid, silma järgi määrates nii kuuendast klassist, normaalse hääle ja olekuga arutamas, ei jäänud vähimatki muljet, et nad kultuurielitismiga tegeleks. Mis oleks õige kindlasti olnud nii, kui see oleks toimunud kümne aasta eest. Tänapäeva noor ei käi enam Club Hollywoodis, vaid mingite haigete kunstnike tehasereivil. Tagasilangust ei näi tulemas. Rindejoon on igaveseks nihkunud, vastupanu on asjatu.

Võib loota, et kultuuritaseme ühtlustumine seniolematule kõrgusele ei jää ainsaks modernismiprojekti osaks, mis päriselt toimuma saab. Kui kõigil on võimalus teada kõiki teisi, nendega varasest noorusest peale suhelda, siis on ehk võimalik isegi kodanikuühiskonnast rääkima hakata.

Kui ma võrdlen neid, kes on praegu nii 16-19 aastased endaga siis, kui ma sama vana olin, leian neis mitmeid olulisi paremusi. Alustuseks muidugi suurem ning süstematiseeritum teadmistepagas. Mul ei olnud selle teadmistepagasiga just halvasti, keskmisega võrreldes, kui ma noorem olin. Ma olin päriselt palju lugenud ning sain üldiselt asjadest enam-vähem okeilt aru. Tugevalt üle keskmise, ei midagi häbeneda. Aga nemad on enesele juba ühe või muu asja üksipulgi selgeks teinud ja üleüldine teadmiste foon on otsekui kõrgem. Mitte ainult kultuuri või teaduse aluste alal, vaid ka muudes asjades, mis inimeseksolemisele kaasa aitavad. Enam võib näha tugevaid, sissekasvanud moraalseid veendumusi. Millegipärast ei ole neis sugugi nii palju ülbust, kui minus kunagi oli, nad ei jää loorberitele puhkama ega rahuldu sellega, mis nad juba on, neis on mingi ambitsioon, ebaenesekeskne ning konkurentsitu ambitsioon teha midagi siin maailmas. Seal, kus mina leidsin, et maailm, kus kolmekümneaastane mees ronib oma autost välja, et noorele poisile "pede!" hüüda ja rusikat vibutada on parasjagu nii absurdne koht, mille nimel pingutada on küll viimane asi, mida ma teha viitsin. Olen sellest maailmast üle ka midagi tegemata. Mis võib mingil määral õige olla, aga mis ei ole kahtlemata parim viis maailmasse suhtuda. Kõike seda ei saagi interneti võlujõu abil selgitada, osa on lihtsalt mingi ühiskondlik areng, sarnaselt sellele, kuidas minu enese põlvkond on joomisse hakanud muudmoodi suhtuma, kui näiteks üheksakümnendate põlvkond. Sellega on paremini nüüd. Tüüp, kellel hakkab ülekäte minema jätab maha, sõbrad toetavad, viit sellist tüüpi tean enesega koos. Alkoholivastase propagandaga ei ole siin midagi pistmist, ma arvan. Pigem mingitlaadi ühiskondlik õppimisvõime. Oskus langetada selle põhjalt, mida nähakse, õigeid otsuseid, selle asemel et vana rada tuimalt edasi trampida.

Hoidkem me noori silmas, kaasakem neid oma tegemistesse, neilt on mõndagi õppida. Võib juhtuda, et enamgi veel, kui vanemalt põlvkonnalt. Kui me neid ei armasta, võib vabalt olla, et istuvad lennuki pääle, sõidavad minema ja me ei näe neid enam kunagi. See pole ressurss, mida me raisata võiks.

Tuesday, June 5, 2012

Kiivritega lapsed

Rembrandt knew his fucking helmets
Täna parki lugema minnes nägin kahte last purskkaevu juures mängimas. Mõlemal lapsel olid kiivrid peas ja kiivriga ema vaatas murelikult pealt. Muidugi neil olid jalgrattad ka, aga need seisid eemal ja ei puutunud tol hetkel rohkem asjasse. Miks siis need kiivrid?

Kiiver on midagi, millega kaitstakse pead. Aga mitte ainult, näiteks inglise helmet on tulnud sõnast helm, mis pigem tähendab tüüri. Ühesõnaga kiivrit kannab keegi, kes juhib väesalka (heraldikas on kiiver laialt kasutusel). Ometi pürstis legendaarne kuningas Arthur lahingusse kiivrita, et tema juuksed oleksid näha. Juuksed on ikka olnud, sel või teisel kombel, tugevuse sümboliks. Simsoni vägi on tema juustes, niikaua, kuni Dlila või Delaila need maha lõikab. Samuti on kombeks metal-kontserti ajal moshpitis oma juukseid lennutada. Enamikel metallistidel on pikad juuksed, see käib subkultuuri juurde. Ortodokssetel juutidel on kaugelt äratuntavad lokid. Samuti kannavad muudki usulahud juukseid kas patsides (rastapatsid on ehk tuntumad) või turbani all pikaks kasvatatult (sikhid). Nõukogude ajal tekkis kuuekümnendatel lõdvalt-organiseerunud liikumine, nn. karvased. Nood kasvatasid endale habeme ja lasid juustel samuti pikaks kasvada. Liikusid hirmujutud, kuidas parteiliselt aktiivsed tegelased ajasid lambakääridega karvaseid taga või sundisid neid juuksurisse minema (ehk sellest ajast on näiteks Kalamajas iga nurga peal juuksur?). Igatahes pole pea ühelegi riiklikule süsteemile pikad juuksed meeldinud, see näitab allumatust, isiklikku vabadust, samal ajal kui kiriklikud organid kas pigem soosivad juuste kasvatamist või vähemalt reguleerivad seda omade käskude ja otsustega. Sõjavägi on meile tuntud kui riiklik institutsioon, ometi on paavstilgi omad relvastatud kaitsjad. Nende juukseid ei aeta kunagi päris „siiliks“, kuna niikuinii on nad rohkem vaatamiseks kui võitlemiseks. Tavaline univorm näeb ette baretti, paraadvormis märkame kohe suure suletutiga kiivrit. Eks selline kiiver ole lahingus võrdlemisi ebameeldiv, seega pole tal tõelist praktilist väärtust. Muide on maid olnud ja aegu, mil hobusesaba oli armees kohustuslik. Üldiselt aetakse armeekõlbulikud poisid kiilaks peamiselt seepärast, et kaotada eripära, indiviid, muuta kõik vendadeks, ühetaolisteks. Teiseks aetakse juukseid maha, et kakluses poleks millestki haarata. Erinevatel aegadel on juustest loobutud ka palju praktilisematel põhjustel – et täidel poleks kusagil elada.

Millalgi üheksakümnendate esimese pooles jooksis televisioonis saade, mis mälu järgi üteldes kandis nime „Wigla show“. Selles sõnapaaris oli koguni kaks võõrtähte ja Ivar Vigla kandis mingisugust patsikest, kuigi juuksed muidu vist olid lühikesed. Võõrtähed paelusid mind ja naljakas oli ka, sestap kandsin kuni teise klassini samasugust saba. Mul on sirged juuksed ja sestap nägi too sabakene suhteliselt rõlge ja rotilik välja. Maha ajasin ta kaudselt seepärast, et muusikaõpetaja lubas sinna lehvi siduda ja lehvist mind tutistada, kui ma tunnis sekeldamist ei lõpeta (kuigi lehvi-idee tundus mulle, varjatult, kutsuv – olin vene kanalitelt näinud filme, kus tähtsad inimesed kandsid pisikest saba ja lehvi selle kooshoidjana. Ei mäleta, kas „Barry Lyndonit“ just näidati vene pealt, aga hiljem, üheksakümnendate lõpus seda Kubricku filmi nähes tuli uuesti too sabaihalus meelde). Kõigepealt otsustasime isaga, et saba jääb, siis aga sekkus ema ja lõikas selle maha. Ja õige oligi.

Prussians fucking invented the Prussian Helmet
Spordis kannab kiiver vastandlikke konnotatsioone. Näiteks sotsiaalreklaam, milles keegi rattur ütleb: „Tegija kannab kiivrit“. See viitab endast ja teistest hoolivale (ekstreem)sportlasele. Nagu ka ruladel ja ratastel on sageli sõitjaid eristav isiklik disain, on ka kiivrid mõnikord kas tiibade või mustritega. Samas on vastas filmidest nähtud stereotüübiline ameerika jalgpallur – rumalavõitu härg, kes küll võrgutab kooliballi kaunima neiu, aga edukaks saavad ikka teised (ka too neiu ei ole alati kõige nutikam). Kiivrit kannavad ka mägironijad, et kaitsta ennast ülaltpudenevate kivide eest (allapoole kukkudes on kiivrist vist vähe tolku, veidi ehk siiski). Pikemad juuksed kipuvad silma minema ning nõnda segavad, seega on kiiretel ja ohtlikel spordialadel kiivrid vajalikud. Mootorratturid ehivad samuti neid kas sarvedega või kannavad militaarse iseloomuga kiivreid.

Kiivrit kasutavad ka inimesed, kes kahtlustavad teisi oma mõtete pealtkuulamises. Nemad kannavad kas fooliumist või muust peegeldavast materjalist mütsikesi. Milline nende praktiline väärtus on, kes teab. Selliseid kiivrikandjaid kasutatakse sageli ära vastaspoole süüdistamiseks ebausus või rumaluses.

Kiiver võib ka olla raviomadustega. Nimelt kannavad väikelapsed (kelle kolju on alles pehme, lõkmed sulgumata) raske sünnituse järel, mis on nende peakuju deformeerinud, vastavat kiivrit. Mingit traumat „vale“ peakuju kaasa ei toovat, küll aga võib olla raske prille kanda jne. Nimelt jäetakse deformeerunud koljupiirkondadesse rohkem ruumi ja pea kasvab sinna sisse.

Kuid tulemegi siit tagasi nonde pargismängivate laste juurde. Ka mänguväljakul olen näinud väikesi lapsi kiivritega liumäest alla laskmas. Ikka meenub too luuletus, kus on „väikestel poistel männilatvades pesad“ (vist oli ka, et „ema on pisaravalaja noorele kehale“). Ja too laul, mida me algklassidest saati (valjult ja valesti) laulda üürgasime – et meid kanti vati sees, ja las jääda meilegi käimata teid. Oma arme, mis peas, tean ma peast. Koera puremine, kukkumine puuladvast, kuri kukk õuel, hilisemast ajast ka mõni kõrtsikaklus. Ükskord tahtsin näha, mis on lõõtsabussi lõõtsa sees, ja kuna buss samal ajal kurvi võttis, siis jäi pea käsipuu ja bussiseina vahele. Oh seda tädide hüüdmist ja kriiskamist. Teine kord kukutas vindine klaasikunstnik mind sülest põrandale.

Armid, ütlevad kaasatundvad naised, kaunistavad meest. Mitte asjata ei lase kirjanikud või filmikunstnikud oma kangelastel kanda pikka mõõgaarmi näol, või lasevad filmi kangelannal libistada aeglaselt oma sõrmi üle mehe armide (lahingud, duellid, selline elu nagu Tolstoi oma pihtimustes tagantjärgi ära põlgab). Armid tähendavad vähemalt meeste puhul uljust ja uudishimu. Meeste uljus ja uudishimu on enamikel puhkudel küll ka rumalusega seotud, kuid see rumalus saab kiirelt erinevate legendide ja müüdiliste lugudega romantiseeritud.

Tagasi uudishimu juurde, ja rumaluse juurde. Kord tahtsin teada, mis tunne on benji-köiega hüpata. Selleks meisterdasin endale jalgratta sisekummist vastava vahendi ning lendasin puu otsast alla, muidugi ei olnud tulemuseks „lahe“ kogemus, vaid armid ja põrutus. Kord kukkusin niisama teiselt korruselt alla. Ühtki luud pole ma murdnud, muide.

Üks kord olen endale kiivri meisterdanud. See oli selleks, et „Ümera jõel“ sündmusi teiste lastega võimalikult ehedalt järgi mängida. Kippusin siis lavastama ja mõni poiss pidi kümme korda enne surema, kui ma tulemusega rahule jäin. Hiljem jõudis eestisse ka LARP, ja igasugu muud rollimängud. Nendes on ka tegelastel kiivrid ja muu sõjavarustus, pehmendustega mõõgad sealjuures. Mina lõin puust malakaga naabripoisil pea lõhki. Ükskord jõime koos õlut ja meenutasime. Ja tänasime taevast, et meie vanematel polnud tähelepanu meid selliste mängude eest kaitsta.

(Ma ei taha siinkohal sõna võtta lasteaedade teemal, milliste mänguväljakud on oma aja ära elanud. Seda sellepärast, et minu lapsepõlves olid mänguväljakud samamoodi „oma aja ära elanud“ ja korduvalt lendasin ennast puruks. Siin on mingid sügavamad sotsiaalsed hoovused, miks sellised hiljaaegu aset leidnud sündmused just praegu esile kerkivad).

Muide. Üks tuttav, isaks-saanud noormees, kes peab käima Soomes tööl, rääkis mulle järgneva seiga: Soomes rügavad nad mitu vahetust järjest, käivad siis kusagil tina panemas, lõõbivad ja tunnevad ennast meestena. Tagasi koju tulles leiab ta eest naise, kes „on lapsest teinud Michelininuku“. Too kõnnib juba mõnda aega ja enam ennast igalepoole ära ei löö, oskab hoiduda, aga ometi on tal palavagi ilmaga seitse kihti ümber, naise sõnul mitte külma pärast, vaid selleks, et poiss ennast puruks ei kukuks. See tuttav noormees on minuga sama vana, meil on olnud lapsepõlves periood, mil koos mängisime ja teineteist kogemata või meelega veristasime (üks kivisõda on elavalt meeles; kas mäletate vendade Urbide laulu „Kool“? Või „Vana kool“? Kuidas see oligi... Seal on read: „Kui ükskord kivisõjas lõin sõbral lõhki pea / mul tõmbas naha üle kõrvu mu õpetaja hea“. Seesama õpetaja oli ka meil üksvahe ühine, ehk seepärast meenuski).

Nii vaatangi oma tuttavat, kuidas ta hoiab pead käte vahel ja pomiseb: „Minu pojast vist ei kasva kunagi meest“. Ja vaatan hirmuga kiivripõlvkonda pargis mängimas. Muidugi ka - huviga.