Wednesday, September 26, 2012

Sotsiaalsest ebapädevusest väljatuleku ABC

Kui ma paar kuud tagasi faktidele näkku hakkasin vaatama, olles vahepeal ei tea mitmekümnendat korda jõudnud sama kreedoni, ei jäänud mul lõpuks muud üle, kui võtta endale vastutus teatavalt maalt enam mitte kompromisse teha. Ja k u i me materiaalsena tajutava maailma kese on funktsioneeriv inimene, siis ei jää üle muud prioriteeti, kui püüda taeva poole hõljuma kippuvad iseennast defineerivad osakesed kokku ja õmmelda need kinni, teha neist püksid, pluus, pintsak - kogu garderoob! Jättes maha alasti õrna heleda lapseihu, mis maailma paratamatuste keerises nagu kilekott tuule käes mingit fundamentaalset, kasvõi mikrotasandil toimivat ideaali  tahtis uskuda. 

Mis üllust saab olla looduses, mille ainuke sundmõte on iseenda taasloomine? Mis on tegelikult humaansuse kulisside taga? Miljardid inimesed, kõigil oma palverännak - igal oma tee Tõeni. Veab ilmselt sellel, kes ei pea teekonda välja mõtlema, sest ta astub teiste järel. Kuid võrdne on temaga see, kel pole eesastujat, kuid kes samamoodi pärale tahab jõuda. Ühtemoodi teadmatud ja õpetust vajavad on nad mõlemad. Küsimus on kaanonite usutavuses, mida saadab kõhedus, mis tekib kirjutatud ja materiaalse maailma vahel. Minu jaoks on nende kahe vahel alati olnud lõhe, mille keskel ma mingi uskumatu ime läbi siiamaani hõljuda olen suutnud. Kuid tuleb hakata leppima tõsiasjaga, et gravitatsioon on olemas ja see illusioonide õhupall, mida ma aastatega nagu nätsumulli aina suuremaks puhusin, on lõhkenud. Nüüd istun keset tühermaad, kõik kohad on "iseenda" ehitamise tükke täis ning ümberringi kõrguvad hiiglaslikud endast-üle-saamise kaljud. Millisest esimesena üle ronida?

Ühest küljest on lolluse lõhe vahel maandumine turvaline - võib mõned oma luudest sodiks  kukkuda, kuid paranemise soov ja janu kompetentsuse järgi anastavad mõistuse senitundmatu põhjalikkusega. Vähemalt see on nüüd selgemast selge - õppimisviisiks on radikaalsed äärmused, mis lõpetavad alati ja ikkagi ainult vaimu juures, isegi kui enamiku ajast on tegeldud puhtalt emotsionaalse endaloodud fantastika uskumisega. Fantastikausu lõppemine on süütuse kaotamine maailmale, mille vahendustasud ei ole hinnatavad ainult hingelisel skaalal.

Kaader filmist "Lõppematu päev"

Teie Maailm

Süüdimatute rännakute algus kõrgendatud tähelepanu minakesksusest välismaailma. Proovi meenutada oma esimest kogemust rääkides võõra inimesega. Tal pole õrna aimugi, kes sa oled ja jumal teab, kas teda huvitabki. Sa pead ennast tõestama. Suhtlus peaks olema sujuv kuigi sa inimesest midagi ei tea. Aga kui ei ole midagi öelda? Kui ei kujuta ette ühtegi vaimukust või muud jääsulatajat, ei adu teemasid, mis igas olukorras peaks töötama. Sümpaatia on kauge imetlus, mis reaalsusega ei ühti, sest peas on kõik juba valmis mõeldud. Elluviimine on kohmakas ja totter aseaine. Ometi näivad  inimesed päriselt sellega hakkama saavat nii nagu mina oma peas olen mõelnud. Kõik stseenid minu kujutlustes toimuvad reaalsuses kellegi teisega. Ma kujutan ette seda kõrvaltvaatajana, oletan tundeid kuni neid usun, ent ei jõua kunagi päriselt iseendast välismaailma kohale. Hirm on väljuda enda ehitatud õhulossist - see on tundnud nagu tuleks lahkuda iseendast, kunagi küsimata, kas iseolemine on ainult üks kindel state of mind või võiks neid olla rohkem, ilma et inimene automaatselt skisofreeniliseks muutuks. Olles mõistnud, et laienemine on vältimatu, tuleb teadlikult hakata konstrueerima sõjaplaani ellujäämise nimel.

Esiteks tuleb ehitada  vundament, mis oleks elamiseks hädavajalikule laveerimisele paindlik. Seega voolav vundament! Maavärinapiirkonda! Põhimõttejäikus näitab siin oma teist otsa. Ühelt poolelt saaks ideaale pidada põhimõtetega kattuvateks, ent teisalt võib idee jääda praktilise elu hammasrataste vahele. Tuleb meeles pidada, et on lõppenud aeg muuta maailma läbi jutu, sest on alanud aeg muuta maailma läbi tegude. Isiklikust kogemusest lähtudes peaksin võib-olla rõhutama, et kuna tegu on etapiga luua ühiskonnaga kommunikatiivne suhe, siis tasub sellele läheneda antud ühiskonna märgisüsteeme kasutades. See ei koti tegelikult kedagi, et sul on rikas siseelu või võimas fantaasialend, kui sa ei suuda seda väljendada muus kui oma maailma väljamõeldud keeles. Keegi ei saagi su maailmast aru, kui sa kellelegi seda vahendada ei suuda. Seega tuleb mõneks ajaks jätta selja taha oma harjunud eluviis, lahkudes nagu muuseas oma mugavustsoonist ja astuda tuttava juurde, keda enne eneselegi arusaamatul põhjusel vältisid. Niimoodi harjutab formaadi mängu. Kujsuures esimesed tähelepanekud selles mängus on tundunud nagu uhiuue kleidi kandmine, endal on selline tunne et check out how fabulous I am. Triviaalsuste ütlemine on nii uus asi, et see on oma pöördvõrdelisuses muutunud millekski kitšitaoliseks.
Olen viimasel ajal mõelnud inimeste peale kolme kategooria järgi: mõistus, emotsioonid ja teod. Kui väga robustselt läheneda, siis saab kõigi puhul labaselt kohe paika panna kaks kolmest. See ei tähenda, et kolmas oleks puudu, aga kolmas on passiivses, vähem välja arendatud vormis. Mida arenenumad kaks domineerivat on, seda suurem probleem on kolmandaga, kui see mingis situatsioonis välja tuleb. Varem või hiljem see igatahes tuleb, kuigi enne seda võib elada ka üsna hiilgavat elu. See võib juhtuda ootamatult, või anda endast vaegustena tunda nagu kasvaja - vahepeal on nats imelik, on igasuguseid kahtlusi, aga siis läheb jälle üle. Kuni päevani, mil tuleb tunnistada, et nüüd enam vanamoodi edasi ei saa - kõrgel on liiga kõrge olla ja kukkumine on liiga pikk.

Ma tajusin langemisevõimalust kujundlikult üsna ammu, aga see oli nii mõnus, kui keegi sind su ühe kolmandiku pärast kiidab. Tekkis illusioon, et see ongi kõige tähtsam asi ja nüüd tulekski ainult sellega tegelda. Väitel, et kui lapsest luuletaja saab, on ta vanemad midagi ta kasvatamisel valesti teinud, on tegelikult vettpidavust. Olen ehedaks ja avalikuks näiteks inimesest, kellel on väga pikaajaline ja painav kasvuraskus. Hästi haleda õigustusena võib mu viimase 10 aasta tegudele riputada kõrvale hingelisuse remargi, mille juures ei tasuks unustada hingelisuse idiootsemat poolt. Oma emotsioonide transformeerimine mõteteks ei ole piisav võimekus pidamaks vastu olukordadele, kus on vaja mõelda ja tegutseda. Tulles tagasi funktsioneerivaks inimeseks muundumise juurde võiks nüüd esimese asjana mõelda, et aastatepikkuse enesetõlkimise masiivi võiks nüüd selja taga põlema panna, aga nii retsi teemat ma enam ajada ei taha. Võib küll olla sügavalt piinlik, aga kahetseda pole mõtet. Selle asemel tuleks arendada oskust analüüsida ilma suurte tunneteta ja kui nii mõneski kanalis, isegi naiselikus stiihilisuses, on mingi järelduste tegemise kogemus olemas, läheb ka faktianalüüs ehk natuke kergemini. Kujundlikult võiks seda tõlgendada emotsioonide off nupu leiutamisega. Kuid olles oma eneseharimise mõtetega jõudnud sinnamaale, kus ma taban end järgimas üleüldist tendentsi, milles tunded on niikuinii ajastu masinavärgist ammu kõrvale jäetud, tekib minus kahtlus, kas ma mitte ei võta sellega endalt viimaseid trumpe alternatiivsel lähenemisel muutuste tegemisse? Ühiskond soosib, vähemalt näiliselt, ratsionaalset tegevust, kuid kõik selle liikmed pole ja ei saagi kunagi olema ainult mõistuse järgijad. Mõistus saab selge olla ainult juhul, kui pole kõrvalisi segajaid. Linnastunud keskkond on niivõrd andmeküllane, et mõtlemisvõime võib saada nõrgema psüühika puhul kõvasti traumat, rääkimata sellest, et infotehnoloogia areng on kiirem kui inimese oma. Minul kui "maalt" tulnud inimesel on seda kontrasti lihtsam näha, sest üks olulisi inimese kujundajaid on ka atmosfäär - nii kitsamas kui laiemas tähenduses - kus ta kasvanud on. Võib-olla inimesed, kes kasvavad suurlinnas suudavad paralleelselt elada kiire tempoga, mis ehk  isegi ei mõjuta nende endi elamise protsessi, kuid mul on üsna võimatu kohaneda eluga, kus kõike on liiga palju. Küsimus pole enam sotsiaalses foobias, vaid protsessimismahus. Kahjuks ja õnneks on võimalik inimestest tervislikult distantseeruda, aga kui sa istud liinibussis ja sul igast kolmest küljest vahib vastu mingi kuradi tarbi-end-surnuks pask, ja sul pole võimalust muudmoodi liikuda (sest kõige ilmsemalt pole sul selleks raha), siis pole mitte mingit lootustki normaalsusele. Aga jutt, jällegi, on igal pool alati fantastiline.

Meie maailm

Miski ei pane mind ennast rohkem poeedina tundma kui selliste asjade teadvustamine - praegu on loomuliku inimese viimane põlvkond (peale seda tuleb kindlasti uusloomulikkus, aga see ei tundu mulle enam ehtne, vist olen juba praegu oma ajastu lõksu kinni jäänud?). Kuigi hääbumise märgid on juba väga ilmsed, eelpoolmainitud kolmainsus on moondunud kaheks kolmandikuks, on siiski veel teadmine puuduvast. Hädavajaliku muutuse teostamine pole viisaastaku plaan ega paljas teoreetiline ideoloogia, mille ümber jaurata ja mõttekaaslaste leides üksteist õlale patsutada. Muutuse teostamine on otsene tegevus, mis väljendub igapäevastes toimingutes. See on just see praktika, milleni akadeemia ja bürokraatia vist eales ei jõua. Seetõttu ei ole need kumbki minu silmis ka eriti usaldusväärsed mehhanismid, millele toetuda, kui kõne all on elukvaliteedi parandamine. Riigi osa sinu hakkamasaamise toetamisel on umbes sama naeruväärne kui see 19 eurot, mis ta sulle lapsetoetust maksab. Korra saab kõhu täis, aga ülejäänud aja oled ikka hunter-gatherer. Kokkuvõttes oled ikkagi ise see muutus, mida sa tahad näha; ise oled põhiseadus, religioon, sotsiaalhoolekanne. Ja kui sa ise oma lähedasi ei aita, mis kuradi õigus sul seda siis riigilt on nõuda? Poliitiline režiim on tegutsemise režiim, mitte demagoogia.

Võib-olla ei ole kadunud ime võimalikkus - äkki me taasavastame oma surelikkuse. See, millest sa koosned on liha ja luu ning see on kaduv. Inimene väldib alateadlikult isegi globaalsel tasandil hävinemise mõtet, sest keskkond, milles ta elab, muutub vähehaaval järjest tehislikumaks, olles seega soosivaks teguriks hämaralt oma inimlikkusest lahkumiseks. Ka  füüsiline keha moondub sellest, millisena me seda praegu veel näeme, väikeste sammude haaval meist endist aina kaugemaks. See ei saa olla ainult minu peas, sest ma näen kõrvalt elu, milles ihaldatakse 40-aastasena alla 30-aastase keha; milles vahetatakse luud raua ja mutritega; milles ilu on võimalik külge opereerida jne. Me mõtted saavad suuremateks kui me ise, ideid saab rohkem kui teostamisvõimalusi. Produtseerimismehanismid kasvavad suuremaks kui inimene, neid saab enam kui inimesi, kuni selle tõenäolise apokalüpsiseni, kus inimest polegi. Aga praegu veel on. Ja nüüd pead sa endalt küsima, mida sa soosid. Mina tean, et kui ma elama pean, siis valin ma inimese, kes on olemas, enne kui inimese, kes on idee. Piir on õrn, aga kontrast on märgatav.

Vist oli see Luiga, kellega tuli jutuks, milline peaks õige inimene olema, aga see oli umbes sellises meeleseisundis jutt, nagu keegi ei teaks seda täpselt. Mulle tundus see jabur, sest iga inimene peaks teadma, milline tõeline inimene olema peaks. Kui ma siis rääkima hakkasin, milline on õige inimene, hakkas jutt üsna ruttu rappa jooksma, sest ma tegin eeldusi iseenda põhjal. Kõigil aga pole neid eeliseid, mis mul on. Ja kõigil pole neid vigu, mis mul on. Ja kui selle pilguga oma lähedal seisvaid inimesi vaatama hakata jõuab varem või hiljem kohale paratamatu rahu, sest igapäevaselt on kõigil pidada mingi võitlus. Kas kokkuvõttes üldse on võimalik neid mahte võrrelda või kaaluda, kui raskused on ellu sisse kirjutatud? Ainus võimalus, kuidas end vähegi elusolevana tunda seisneb teadmises, et sa pole üksi ei oma mures ega rõõmus. Vähemalt minu ellu astub sellel momendil kollektiivne teadvus. Iseendast pääsemise parim võte on siseneda teise inimese mõtlemisse unustades oma  kokkupressitud veendumused. See on tegus soovitus hulluksminemise vastu. Miski ütleb mulle ka, et sealjuures on tervendavam teha tegusid, mitte rääkida. Võib-olla on see tingitud asjaolust, et minu puudus, samuti kui nii mõnegi teise, keda tean, on võimetus elul sarvist haarata ja laiemat pilti nähes midagi selles paremaks  muuta. Ja seda kõike ilma illusioonideta, silmitsi õnnestumise ja ebaõnnestumise võrdse tõenäosusega, ükskõik-kelle-kriitika hirmu minetamisega ja jõetust lollist "mõtleja" laiskusest üle olles.

Ei saa üldse kindel olla, et mõistuse, emotsiooni ja tegevuse kolmik on olnud mingil ajastul oma hiilgavalt inimlikus täiuses suurem kui praegu, ent tõenäosus selleks on minevikus loogilisem kui tulevikus. Et kahest kolmandikust ei saaks indiviidkonserv, kelle meeleelundid taandaarenevad alalhoiu eesmärgil kuni nad ei suuda enam suuremal pinnal, kui oma konservkarp, väärtusel ja väärtusetusel vahet teha.  Inimese silmade taga olgu igatsus ja tema käed  paindlikud ja hellad. Igatsust ma veel näen, kohati hellustki, kuid paindlikkust oma maailmast teiste maailmadeni astuda nõuab vist rohkem vaeva, kui meie  endi aher elu võimaldab.

Monday, September 24, 2012

karjäärivalik

Sahvka pilt

On palju normaalseid töid me maal ning igaüks neist on nimelt sama normaalne.
Sa ei oska valida. (Majakovski järgi.)

See siin on mõeldud abiks kõigile neile, kes tahaksid midagi olla või midagi teha, panustada, jätta enesest märk, ent ei ole veel otsusele jõudnud. Või ka neile, kellel on oma vanadest otsustest villand ning kes alustaks ehk hea meelega uuesti. Kas ei ole kaunis asi töö, omaenese tegevuse või tegematajätmisega ühiskonna füüsilist, poliitilist, majanduslikku ja moraalset palet igapäevaselt uueks luua? Complete with wiki-style descriptions!

tootmisala juhataja (as featured in the second part of Annie M. G Scmidt's "The stories of Wiplala"
kindralkuberner (this is the way they call nominal leaders in ex- or semi-colonial countries which still somewhat answer to the British crown.)
agrotehnik (tehniline agronoom või agressioonitehnik)
mölder
san-tehnik
brigaadi vanem
molekulaarbioloog
bensiinijaama öömyyjad
nõdrameelsete-eest-hoolitsev-mees
miilitsaülem
pan-tehnik
ämmaemand
kokk
kommodoor
tsensor
fiktiivne õppejõud Helsingi ülikoolis
ahvinimene
Kunstiakadeemia rektor a la Signe Kivi,
ajakirjanik e. žurnalist a la Jean-Paul Marat ja V. I. Lenin
seltskonna fotograaf e. paparazzi
vana spordimees - keegi ei mäleta a la Aleksander Tammert snr. (keegi ei mäleta)

mees-syletantsija
muusikatööstur
nafta mogul
ärijuht a la Donald Trump, Bill Gates,
ekstreemparempoolne riigipööraja
tikkude õigekspanija
oraakel
kaliif
mehaanik
"do not press this button" nupu operaator
dirigent
tummfilmi stsenarist
lasteaiakasvataja
sapöör
kooli töömees
majandusjuhataja
tydrukute kehalise kasvatuse õpetaja
puusepp a la St. Joseph, the upbringer of Jesus Christ and Vissarion Džugasvili, the father of Joseph Stalin.

neurokirurg

allveelaeva kapten a la Captain Nemo a.k.a prince Dakkar, the captain of Nautilus and one of the protagonists of J. Verne's "Twenty Thousand Lieus Under Water"

nanotehnoloog
modell e. mannekeen e. mudel
söekaevur
rantjee
postiljon
lavakunstnik
kardsepp
mölder
kõrtsmik
kirikuõpetaja
vahva kerjus
saapapuhastaja
väljaviskaja
portjee
disc jockey
kõrtsilaulik
nunn
baaridaam
kurtisaan
jahimees
jääger
pagar
opman
kondiiter
kirjanikuherra
kirjanikuproua
kirjanikupreili
praost
piiskop
reverent
köster
papp
munk
prior

kardinal a la Jules Cardinal Mazarin, Armand Jean du Plessis Cardinal Richilieu

paavst
kooripoiss
MAAG
varas
võitleja
rajaleidja
navigaator
bard
rüütel
vasall
konsultant
notar
advokaat
prokurör
kohtunik
kohtuteener
vandemees
ylemkohtu eesistuja
masinakirjutaja
riigikontrolör
kohtutäitur
politseinik
piletikontroll
turvamees
sepp
parkimiskontroll

rannavalvur/vetelpäästja a la Mitch Buchannan in TV-series "Baywatch", played by David Hasselhoff.

eriüksuslane a la Jack "the butcher" O'Hara from the CRTS "Commandos - Behind the Enemy Lines", it's expansion set "Beyond the Call of Duty" and it's first sequel "Commandos II: The Men of Courage"

snaiper a la sir Francis Duke from the CRTS "Commandos - Behind the Enemy Lines", it's expansion set "Beyond the Call of Duty", and in both sequels - "Commandos II: The Men of Courage" and "Commandos III: Destination Berlin", Harvey Lee Oswald - the pressumed assasin of John Fitzgerald Kennedy, the Viet-Kong female sharpshooter from the motion picture "Full Metal Jacket",

minöör

spioon a la Stirlitz ja Müller

etteütleja e. suflöör
sutenöör e. pimp
prostituut e. lits

eksootiline tantsijatar e. striptiisitar a la Demi Moore's character f.t.m.p "Striptease"

massöör
kosmeetik
hambatehnik
küünetehnik
ajutehnik (ei ole sellist asja)
mäeinsener
jakikarjus
piletimüüja

parkal a la Kind Arthur from H. Pyle's "The merry adventures of Robin Hood of great renown, in Nottinghamshire"

piletite edasimyyja
päevavaras
suli
hangeldaja
hobuseparisnik
filoloog

timukas e. inimeste magama panija a la Lille'i linna timukas. Executioners are almost always anonymous due to cultural tradition, which despises the act of killing a defenceless human. Few exceptions exist, as the son of Count De la Fere a.k.a Athos and the Anne [sisesta perekonnanimi] a.k.a Milady in A Duma's "Twenty Years Later", where he actually assumes the role of the executioner of king James l for personal revenge and decapitates him on a public execution, while ofcourse wearing the mandatory executioners hood and revealing he's face only to the executioneé and (without knowing it) to the three musketeers hiding under the slaughter-stage.

informaator e. pealekaebaja e. kits e. kazjoll a la Juudas Iskariot

yleajateenija
nõudepesija
tunnimees

piraat e. mereröövel e. bukaneer (s. k. merirosvo) a la Puolisilmä Willie from the motion picture "Goonies", Edward Teach a.k.a The Blackbeard, Bartholomew Roberts, Anne Hathaway, Lolnois', Henry Morgan, Montbras, James Cook, sir Francis Drake, Long John Silver and Israel Hans from R. L. Stevenson's "Treasure Island", James "Jas" Hook f.t.m.p "Peter Pan" played by Dustin Hoffmann, One-Eyed Silver from Jaan Rannap's "One-Eyed Silver, the terrible pirate of Felgoland" and it's sequel, Taaniel the Lead from A. Pervik's "Arabella, the pirate's daughter", the Hook, the Wooden-leg, Hallelujah, Marcipan and the rest of the Scorpions mötley crew also from A. Pervik's "Arabella, the pirate's daughter", Ayrton from J.Verne's "Captain Grant's Children"

õpetaja
haritlane e. intelligent
kriitik
gaasiavarii ekipaaži komandant
arst
apteeker e. proviisor

piloot e. lennukijuht a la Dwight Schultz as Howling Mad Murdock from the TV-series "The A-team". Stringfellow Hawke, St. John Hawke and Dominic Santini from the TV-series "Airwolf". Tšapajev  Kukinaki of the Soviet Union and James Herriot. The Red Baron from the German Air Force back in the Great War.

sõjaväelane a la Josef Svejk from the Jarošlav Hašek's "The ventures of brave soldier Svejk during the Great War", Col. Kassad in Dan Simmons's "Hyperion" cantos,

trapper a la Smitty in the post-nuclear CRPG "Fallout - The Post-Nuclear Role-Playing Game", Sam Hawkins, Will Parker and Dick Stone from Karl May's Winnetou saga, Rollton, the antagonist of the same series. The word "trapper" derives from the English word "trap", therefore a trapper is one, who makes living by catching animals with traps.

skvoo - indiaani abielunaine a la Ltn.John Dunbar's indian wife - Stands With A Hand Formed In A Fist (played by Mary McDonnel) f.t.m.p "Dances With Wolves".

koduperenaine e. kana
piirivalvur - a border guard's duty is to refrain people from crossing borders without proper authorization.

dressöör
proovireisija
degustaator
suhtekorraldaja
pressiesindaja
fototehnik
suurmaaomanik
õllepruul
viinavill (seda ei ole olemas)

väravavaht a la Mart Poom, Jabst van der Saar

akrobaat
mustkunstnik
miim
ringliider (robi meelest siuke sõna peaks olema)
klõun
pargivaht
misjonär
kadett
biokeemik
sõjapealik
sõjainsener
arheoloog
antropoloog
geoloog
bioloog
kaskadöör
relvasepp
president
maailma kõige tugevam mees
elevandiajaja
kuraator
revident
tragun
kihlveokontori võlgade sissenõudja
trükiladuja
raamatupidaja
põllumees
palgamõrtsukas
ülevedaja
imaam

poeet a la Aleksandr Puškin of Tsarist Russia, V. Majakovski of the Soviet Union, J. Vares-Barbarus of the bourgeois Estonia, J.Üdi a.k.a J.Viiding a.k.a G.Marrow of the Soviet Estonia, Andrew Blake, George Gordon Byron, John Keats - three poets of imperialist, royalist England. Mait Vaik of Estonia (both Soviet & bourgeois), E. A. Poe of U.S of A., Homer of Ancient Greece, Virgil of Classic Rome, Dante Alighieri of medieval Italy, Jaqcues Prevert of bourgeois France, J.W. Goethe of royalist Germany, Sandor Petöfy, Lydia "The Nightingale of the Mother River" Koidula, Johann Voldemar "elu sees ei ole nii sitta hümni kuulnud" Jannsen, U.Masing, A.Aule, A.Rodjonov, A.Siig, pan T. Trubetzkoy, H. Talvik (kod. Talviste), Marie Under, Betti Alver,, Ellen Niit, Leelo Tungal, A. Alliksaar, Heljo Mänd, Aapo Ilves, Contra, Jürgen Rooste, Sven Kivisildnik, Friedrich Schiller, Aivo Lõhmus, Leonard Cohen, Viktor Tsoi (USSR), Mauri Raus, Mao Zedong, Martin Silenus from D.Simmons's "Hyperion" cantos and Cybrid Keats from the same series.

traktorist
entroponeetik
majandus- ja kommunikatsiooniminister
nõid-arst
korilane
kylavanem
külahulluke e. village idiot
kylalits e. village bicycle
torulukksepp
korstnapühkija
trossipoiss
vang
arhitekt
kunstnikuherra

ylempreestrinna a la La the High Priestess of Golden City - Opar from the E.R.Burroughs's "Tarzan" series.

aferist

följetonist a la Leo Kerge a.k.a Leo Easy, Vladislav Koržets, Romulus Tiitus,

häkker e. IT-mees
laulja
helimees a la Elmu Värk of the popular Estonian rock group, Kristo Kotkas of the popular Estonian Rock Group No Big Silence and Indrek Patte of the popular Estonian Led Zeppelin tribute band Led R
valgustaja
tossumasina operaator
dry-ice masina operaator
transamees
produtsent
bandiit
retsidivist
teetööline
labidamees
ehitaja
kutsar
pensionär
rokkar
jooksupoiss e. kuller
teener
eunuhh - mees, kelle munandid on eemaldatud. Eunuhhe on kasutatud teenritena, eriti haaremivalvuritena, ning kooripoistena.

uksehoidja
varahoidja

minister a la Armand Jean du Plessis Cardinal Richilieu

õukonnadaam

lordprotektor a la Oliver Cromwell, Khaa Kaljuvee

imperaator
bojaar

khaan a la Genghis Khan, Batu Khan,

kuningas
sultan
emiir
padišahh
slahta
maharadža
keiser
konsul
isevalitseja a la Äge Isevalitseja

parteisekretär a la Jossif Stalin, Leonid Brežnev, Nikita Hruštšov, Mihhail Gorbatšov, Antropov, Tšernenko,

erikorrespondent Gideon Spillet from J. Verne's "Mysterious Island"

kõvaksajaja e. prepornostaar
linnuvaatleja e. ornitoloog
zootehnik
veterinaar e. loomaarst (vt. James Herriot)
talitaja
kolhoosnik
piimamees
mesinik
kassilihamees e. kebabimyyja
eremiit
ordumeister
templiryytel
suurmeister
piljardihai
tätoveeringutetegija

hasartmängur a la Gert "Konn" Selge, Fjodor Dostojevski, The Rainman's brother played by Dustin Hoffmann in the motion picture "Rainman", Monica Geller played by Courtney Cox in TV-series "Friends"
terrorist a la Jeronimo Santo Cesario (bourgeois France)

kamikaze
eridemineerija

riigikantsler a la Adolf Hitler, Gerhard Schröder

laborant
katlakütja a la Viktor Tsoi,
nukumeister (the nukumeister made me do it)
orjakaupmees
prefekt

gigolo e. manbitch e. shehe e. manwhore a la Deuce Biggalow f.t.m.p "Deuce Biggalow the male Gigolo"

senaator
marodöör
ninja
husaar
börsimaakler
animaator

surnumanaja a la the evil entity "Sauron" in J. R. R. Tolkien's The Hobbit, Silmarillion & the Lord of the Rings (Many people regard it as a trilogy, however it is one complex fantasy novel divided into six chapters and commonly released in 3 editions, hence the misconception:)), Xzar, an NPC (non-player character) from the CRPG Baldur's Gate (also makes a minor occurrance in it's sequel "Baldur's Gate 2: The Shadows of Amn), Geoffrey Tarrelond-Ashe from the CRPG "Arcanum: of Magic and Steamwork Obscura" (publisher: Sierra, producer: Troika). Necromancy, however does not belong only to fiction, it was an occult practice during... something. Also some form of necromancy can still be found in modern day Haiti in the form of "Voodoo" or the art of animating corpses in to the form of undead servants commonly known as zombies.

karikaturist a la Hugo Hiibus, P. Pärn, J. "Halo" Saks, P. Ernits,

puzlemeister
harjusk e. hulkur
ärtu emand e. bordelli matroon

klassivõitleja e klassivaenaja a la Vladimir Iljitš Uljanov, better known by the pseudonym "Lenin", Ernesto "Che" Guevara of Cuban People's Republic, Nestor Mahno from (Rzetspospolita) the Polish Peasant Resistance (a fictional Resistance), Jarvis Cocker of the brithis popular music group "Pulp", members of the Italian streetpunk group "Los Fastidios", Benito Mussolini at his early days, Lev "the Lion" Trotski, Feliks Edmundovitš Džeržinski, Viktor Kingissepp, Pierre Joseph Proudhon, Jean-Paul Marat, Captain Nemo a.k.a prince Dakkar, the captain of Nautilus and one of the protagonists of J. Verne's "Twenty Thousand Lieus Under Water", Spartacus (Great Roman Empire)

sabotöör a la sapöör Vodicka from Jarošlav Hašek's "The ventures of brave soldier Svejk during the Great War",

sukelduja
merejalaväelane
väike tankist

musketär a la Athos, Porthos, Aramis, (ja lõpuks) D'Artagnan from A. Dumas epic "The 3 Musketeers" trilogy

SS-mees a la Hermann Göring

kulturist e. kehakuduja a la Arnold Schwarzenegger, Ott Kivikas, Vend V, Inna Uit,

vandeseltslane a la Brutus from the Great Roman Empire,

väljapressija a la "If I squeel to the cops I`ll never see my children again"
ilmateadustaja a la Liis Lass, Niki
kelner
treial

tisler a la Papa Carlo from Carlo Collodi's "Pinocchio"

surfar

kalur a la the Old Man in E. Hemingway's "The Old Man and the Sea", the old man in numerous folklore stories depicting a poor fisherman, generous and greatful goldfish and a greedy wife, who's unextinguishable desire for more power, wealth and etc, finaly relieves them from the goldfish`s gifts and puts them back to the same poverty from where the story started. The goldfish is sometimes replaced by a golden fish.

astroloog a la Linda Goodman and Edda and Eduard Paukson

portreteerija

provokaator a la Velirand in E. Raud's novel "A light in the darkened town"

agressor a la Roland Sahk in E. Raud's novel "Stainless Sword"

pohver

nekrut a la Leonard Lawrence a.k.a Gomer Pyle f.t.m.p. "Full Metal Jacket"

veteran
invaliid

tuuker a la Nemo and his motley crew + the prisoners.

sohver

kosmonaut/astronaut a la Valentina Tereškova, Juri Gagarin, Laika the dog, John Glenn, Neil Armstrong, Belka the dog, Strelka the dog, Totu, Pontsu, Taibu, Fuksia, Silguke, Dr. Ampull, Plint and  Prunt from Nikolai Nossov's "Totu on the Moon", Cpt. Kirk, Cpt. Picard, Dr. McCoy, mr.Spock (as played by Leonard Nimoy) and the variable members of diferent generations on the Enterprise Starship from the Tv-series "Star Trek" and all of it's sequels and spinoffs and BUZZ ALDRIN!!!

pärlipüüdja
hairatsanik
fakiir



tallimees a la Jüri Rumm (Tsarist Russia, Estonian government)


silmamoondaja
diiler

turvaylem a la Ed Dellini from the TV-series "Las Vegas"

kahuriväelane a la Josef Svejk from the Jarošlav Hašek's "The ventures of brave soldier Svejk during the Great War"

kassiir
inimskulptuur
balsameerija
günekoloog
uroloog

psühhiaater a la Juhan Luiga

õhtujuht

koomik a la Rowan Atkinson, Jerry Seinfeld, Pablo Francesco, Simon Pegg, Ben Stiller, Robin Williams, Chris Rock, Eddie Murphy, Dave Chappelle, Peeter Oja, Roman Baskin, Dan Põldroos, Jan E. Uuspõld, Dennis Leary, Charles Chaplin, Harold Lloyd, Buster Keaton, Cedric the Entertainer, Carrothead, Billy Christal, Bill Hicks, Madis Milling, Hendrik Norman, John Cleese,

marurahvuslane a la Jüri Liim from modern-day Estonia

kosmopoliit

metroseksuaal a la Patrick Bateman from Bret Easton Ellis's "American Psycho" (in the motion picture played by
Christian Bale).
koerakasvataja
koerakoonlane

libahunt a la Jack Nicholson f.t.m.p "Wolf"

habemega naine
mutant
tulnukas
merkantiil
kolbapuurija
ohvitser
noateritaja
lihunik
loomade magamapanija
puuritantsija
kulinaar
pulmakorraldaja
logopeed
kosjamoor
vangivalvur
juuksur
habemeajaja
kullakaevur
tuumafyysik
metafyysik
sotsioloog
filosoof
tudeng
kingsepp
spordikohtunik
kellamees

admiral a la admiral Õllekõht in H. Mäkela's "Mister Huu"

pootsman
junga
kotermann
loots
huvijuht

koolipoiss a la Indrek Paas in A.-H. Tammsaare's "Truth and Justice", part II

allakäinu e. asotsiaal e. declassé
võidusõitja
übermench
prohvet
untermench
viimsepäevakuulutaja
letitöötaja
halastajaõde
elektrik
kauboi a la Buffalo Bill from the Wild West, Cordell Walker from the tv series "Walker - Texas ranger" as played by Chuck Norris
kuulsus e. celebrity
ringkonna prokürör
riiklik syydistaja
selebutant

eradetektiiv a la A.C Doyle's Sherlock Holmes, Rex Stout's Nero Wolfe, Agatha Christie's Miss Marple and Hercule Poirot, Dick Tracy from the DC comics, Tom Selleck as Magnum form the TV-series "Magnum PI".David Hasselhoff as Mitch Buchannan from the TV-series "Baywatch Nights", Graham Greene's Philip Marlowe,

assistent - aitab tähtsal tüübil igavamad asjad korda ajada

enesetapja e suitsiidik a la Johannes Varres Barbarus, (ei jaksand sotsialistlikku revolutsiooni ära oodata) Kurt Cobain, (ei suutnud pealt vaadata, kuidas ta looming muusikatööstuse masinavärgis labastatakse) Ernst Hemingway, (vananendes kukkus kokku oma macho minapildi raskuse all) ja Otto Weininger (ei jäänu
ronin

samurai a la Jack from Kenny Tatarkowsky's "Samurai Jack"

sulane
karjapoiss
pärisori
ori a la Uncle Tom
represseeritu
pagulane e. poliitemigrant
assassineeritu e tellimuse peale tapetu
mõrvatu e. isetapetu
"the one that got away", e. see üks, kes minema sai
vabadik e. vabatmees
vallasant

patsient a la "Patrick Randal Murphy from Ken Kesey's "One Flew Over the Cuckoo's Nest", the male protagonist from the motion picture "English Patient". Many people have occasionally been in the status of a patient, including Fox Mulder and Dana Scully, the male protagonist from CRPG "Vampire the Masquerade", Leonid Brežnev of the Soviet Union and many, many others (list too long to complete).

vampiir lord e. kodanlane e. pursui
kulak
kasakas

tsaar a la Nikolai II, Ivan "Julm" IV, Aleksander I ja II, Peeter I, Peeter III. Tsaari naissoost vaste on "tsarinna" (a la Katariina II (fornicated to death by a huge black stud)).

õukonnanarr
püha hull

nõiakytt e.inkvisiitor a la Thomas de Torquemada

piinaja
puuraidur

menhiri tassija e. operator of very heavy things a la Obelix from J. Uderzo's (and his less known buddie's) "Asterix" Comics, "The Chief" from the novel  motion picture "One flew over the Cuckoo's Nest", Jean Valjean from V. Hugo's "Les Miserables",Young Conan of Chimmeria from the motin picture (and a novel-series) Conan the Barbarian, Simson from Jewish mythology,

druiid
terminali operaator a la Argo Tuulik from the Estonian logystics terminal Bizpak
püütia
raudteelane

hukatu a la Eddie Slovik, Saint-Just, Marie-Antoinette, Louis XIV a.k.a kod. Louis Capet, Danton, Sokrates, Ted Bundy, Hesmas, Dismas, John the Revelator, Goebbels, S. Hussein, Che Guevara, Jeanne'd'Arc, William Wallace, the huge black man from "The Green Mile" (motion picture, based on S. King's short story), King James I, Maria Stuart, Giordano Bruno, Jüri Vilms, Jeesus Kristus, Thomas de Torquemada

teoloog
akadeemik
provost

magister nagu Maximilian Gim noh

toitlustaja
koduõpetaja
pruut
peig
isamees
ämm

rehepapp a la the rehepapp in A. Kivirähk's "Rehepapp" and many of the rehepapp in estonian all-rehepapp folk-lore.

sibi
agronoom
juveliir

konkistadoor a la Francesco Pizarro and Hernan Cortez

jalgpallihuligaan
botaanik
meteoroloog
merebioloog
reeder
vasakäärmuslane
okeanoloog
dialektiline materialist
ärandaja

desertöör a la Eduard Slovik

korvipunuja
sensei a la sensei Kimura from the fictional martial art of "Shukokai Karate"
valemängija
jõuluvana imperssonator
simulant
saaliteenindaja sa võid ta upgrade'ida Kuu Töötajaks!
parun
bussijuht
krahv
lord
leedi
leediprotektor
prelaat
ahrimandriit
patriarh
lotomiljonär
autovaras
diakon
kerjusmunk
etleja
oraator
fotograaf
montöör
kinotehnik
kohanäitaja
patsient
hoolealune
öövalvur
akvalangist
krüptozooloog
madrus
maat
meistersportlane
rahavahetaja
teller

pederast a la Linnar Priimägi (no disrespect, Linnar, u're a bro)

seksuoloog
laipade prepareerija e. mumifitseerija
revolutsionäär
reaktsionäär
rahvavaenlane
ebateadlik element
palgasõdur
relvassepp
punkar
hipi
rastafarai
trooja skinhead
white power skinhead
psühhobilli
degenerant
pargivaht
looduskaitsja
kinnisvara maakler
projektijuht
juhtkoerte treener e koertekooli õppejõud
vaene e pauper
ülalpeetav
pearahakytt
sarimõrvar
röövmõrvar
ajaloolane
mänedžer
giid
ekskursant
geiša
beeta-testija
alfaisane e. "juhtkoer"
pealik e. šeff e. boss
abitööline
renditööline
aseesimees
mälumängur

maletaja la Karpov, Ehlvest and The-Still-wanted-by-the-goverment-Bobby-"it's when you oppose your government when THIS happens to you"-Fisher.

võitlev ateist
lavastaja
patriits
plebei
retiaarius
šogun

salaluure ülem a la Lavrenti Beria of GPU/KGB, Heinrich Himmler of the Gestapo

dofään
armuke
luuraja
hetäär
leegionär
tsoonikoll a la tsoonikoll from the post apocalyptic sci.fi thriller "the machine".

propagandaminister a la Joseph Goebbels fron the Deutches Reich

värbaja
leidlaps
rändur
saunik

merehädaline a la Robinson Crusoe, Alexander Selkirk

usurpaator a la Napoleon Bonaparte, Oliver Cromwell
trooninõudleja
päikesekuningas a la Louis the fourteenth from the kingdom of France
vaimude sisseajaja
vaimude väljaajaja
vaimudeajaja e. vaimukarjus
maoloputaja
lobotomist
dominaator v. dominus
eri-uurija

joodik a la Raul Velbaum, Athos (3 Musketeers), Richard Burton, Father Finn fm. Mark Twain's "Huckleberry Finn",

toyboy e. boytoy
tänaval-inimestele-reklaambrožüüre-jagav-tross
tänaval-inimestele-ilma-splindita-granaate-jagav-tross'
tänavakakleja a la Ken, Ryu and Col. Guile from the video game Streetfighter and all it's sequels.
puurivõitleja a la Randy Couture, Chuck Lidell and Tito Ortiz from the UFC series.

kolonist a la Cyrus Smith, Nebucadnezar a.k.a Nab the nigger, Herbert, Pencroft the semen, Gideon Spillett, Top the dog, Ayrton, the orang-utan called "Jupp" - all protagonists from J. Verne's "The Mysterious Island". Ayrton is also featured in "Captain Grant's Children" where he plays a role of the antagonist however.

skaut
takkakiitja e. yes-man
fan-boy e. fänn e. pühendunud austaja
liialt pühendunud austaja e. psühhostalker
jälitaja e. stalker
rotivilemees e rotipüüdja
jutuvestja
sotsiaalabist elatuja
arhivaar
spekulant
vallavanem
kitslibu
ussikuningas
loomade isand
laste sõber

polaaruurija a la Robert Peary, Captain Hatteras in J. Vernes novel by the same name, Captain Nemo a.k.a prince Dakkar, the captain of Nautilus and one of the protagonists of J. Verne's "Twenty Thousand Lieus Under Water".

karusnaha kaupmees
jünger

reetur a la Yoshimo (CRPG BGII: SoA), Juudas Iskariotist, Brutus, Cassius, Vollinger (CRPG "Sierra Arcanum"), Kreia a.k.a Darth Treya from the CRPG Knights of the Old Republic II: The Sith Lords", Ayrton (Captain Grant's Children, J. Verne), The Councilor from Dan Simmons's "Hyperion" series, senator Palpatine from the Star Wars universe

ratsakuller a la Bill Cody a.k.a Buffalo Bill,

motomees a la Captain America (Peter Fonda) and Billy (Dennis Hopper) f.t.m.p "Easy Rider", Ben the leader of the Wildcats biker gang in Lucas Arts point and click adventure game "Full Throttle" Lorenzo Lamaz as Vince Black in TV-Series "Renegade",

moemees
vetevana
järveemand
nukumeister
akrobaat
aeroobika kuninganna

eesti eurolaulik a la Dave Benton, Eda-Ines Etti, Tanel Padar, Vaiko Eplik, Ivo Linna, Jaanika Sillamaa, Maarja-Liis
Ilus,
meediamogul
tuus e. äss
šhõu baarmän
kuritegevuse organisaator e. mafiooso
õigluse-oma-kätesse-võtja e. vigilant
variaator (ei eksisteeri)

gladiaator a la Kirk Douglas as Spartacus in Stanley Kubrick's "Spartacus" (from the Great Roman Empire), Hendak (CRPG BG II - SoA),

kensai
inimlaud
inimkahurikuul
tagimeister

kuri meistermõistus Kingpin from the Marvel Universe,

inimene puuris sildiga "inimene"
inimene puuris sildiga "värdjas"
lintšija (vt. ka "vigilant")
biidimeister
künnimees
narkomaan
istanduse esimees
rikka issi tütar
vaeste vanemate laps
rikas memmepoeg
"mõistatuseks jäi, kust ta kogu selle raha sai" e. aardeleidja
kullakaevur
bandiiditar
ristsugutaja

mitmekülgne geenius e. Rainis Kurzemest

hüpermassiivne megaboheemlane
kaunitar
koletis
hirvekytt
trapper
misantroop
filantroop
itaalia seks-turist
poissmees
vanapoiss
meespoiss e. manboy
õnnemängur
gerilja
jääger
võõrvõimur
escape artist
suurtööstur
väikepoodnik
eksistentsialist
normaalne
loheratsanik
munniratsanik
immigrant
ekskrement
fekaalide teisaldaja
filatelist
kollektsionäär
joogi
svaami
padawan
sith-isand
jedi-meister
vikatimees e. surm
ambur
kellassepp
keigar e. ilueedi
imitaator
tulevikust-tagasi-saadetud-tapjarobot
orgaaniline täheristleja
ajapolitseinik
mõttepolitseinik
mõtteroimar
ajaroimar

ajaseksinu ("i just want to get back to my home time" a la Donald Pelissario as Samuel Beckett)

kameeleon a la Michael T. Weiss as Jarod in the TV-series "Pretender. It's a sort of genius.)

räpane ment a la Walton Goggins as Shane Vendrell is the TV-series "The Shield". It's a sort of a criminal. Harry Callahan played by Clint Eastwood in the "Dirty Harry" movies.

amneesik a la Michael T. Weiss as "The Nameless One" in CRPG "Planescape: Torment". It's a person, who has lost his memory.

surematu a la Adrian Paul in the TV-serise "Highlander" It is a person, who can not die under normal circumstances. Other good examples include the Immortal Kaštšei from Russian mythology, Kato the black knight from A. Lindgren's "Mio my Mio", The Nameless One from CRPG "Planescape: Torment", The Eternal Jew "Ahasveerus", who was condemned for eternal wandering for not accepting Christianity in some mythology, Prometheus and his fellow titans in Greeck mythology, Baldr the son of Odin in Norsk (and Skandinavish) mythology, The Gray Gargoyle from the animated series "Iron Man", All of the gargoyles from the animated series "The Gargoyles".God in all religions.Thanos the mad titan in the Marvel Universe.

antikangelane
antagonist
protagonist
keeleuuendaja
teleevangelist
palverändur

evangelist e. Jeesuse Kristuse rännakute kirjapanija a la Luukas, Matteus, Johannes  & Markus

hauaröövel (Haudu on erinevatel ajastutel mitmesugustel eesmärkidel röövitud. Levinuim on ilmselt hauapanuste omandamise ajend, uusajal lisandus sellele anatoomiliste uurimngute tegemise huvi, märksa harvemini röövitakse haudu inimjäänuste teisaldamiseks religioosseil või ideoloogilistel vm. põhjustel).

hingeryystaja a la Abadon the Despoiler from the fictional Warhammer 40000 universe.
veebidisainer
moderaator
administraator
identiteediröövel
ajju istutaud ning kandjale endale ligipääsematu info yhest kohast teise transportija e. Ajukuller

meedium a la madame Blavatsky - a person, who possesses the power to communicate with spirits of the fallen, or pretends to possess such power for gain in money and fame.

ravimite testija
vabamüürlaste ordumeister - little is known of those powerful entities or their mysterious organisation
väejooksik
sanitar
kaplan
transportöör
haigustelevitaja
2007, Rännaku pst, Arks ja Luiks ja natuke Robi ka.

Thursday, September 20, 2012

Üks kunstnik - Maria Sidljarevitš

Seda inimest-kunstnikku tutvustavat artiklit olen kandnud meeles juba tükimat aega. Martiniga olen sellest mitmel korral rääkinud, kõigepealt pidi hoopis tulema kunstniku näituserevüü, aga loomulikult ma näitusele ei jõudnud. Tüüpiline kunstile ja kunstnikule ja kunstiarmastajale. Ei jõudnud näitusele! Vaim oli küll valmis aga liha nõrk. Marial on olnud päris mitmeid näitusi ja ma küsisin tema käest, mida ta neilt/meilt vaatajatelt ootab. Tagasisidet. Ja konstruktiivset kriitikat. Kas oled seda saanud, küsisin mina? Ei ole saanud, vastas tema.

Seekord ma ületasin oma liha ja läksin inimese juurde koju, ilma diktofonita, lihtsalt juttu rääkima, lihtsalt pilte vaatama. Miks ma ütlen, et see lugu on ajale jalgu jäänud - jah, kunagi oli Maria mu kursusekaaslane, kes tuli kooli ja kui pliiatsi paberile pani, siis ära mahtus pea ja võibolla ka niuded, aga jalad jäid kohe kindlasti välja. Ei olnud tal aimu proportsioonidest, anatoomiast, ei mingist nõndanimetatud õigest joonistamisest. Ta püüdis,  võttis lisatunde eraõpetajatelt, ja ma mäletan, et juba esimesel kursusel olid sellised tööd, mida ma endale lunisin - need olid igava küttneri igava lapinipõhise kompatunni joonistused, mõistagi ei kõlvanud need kompasse, sest need julgesid midagi meenutada, sa said neid vaadates oma rikutuse astmest lähtuvalt ette kujutada kas mägiseid maastikke või kurvikat naisekeha. Oleks mul mu vana arvuti, ma leiaks nendest fotod üles.

Soulout, õli lõuendil 71x80
Tänaseks on Maria maalimagistris sees. Maalimagistrisse igaühte ei võeta. Õieti ei võeta sinna peaaegu mitte kedagi.

Nagu paar artiklit tagasi väljaöeldud tõdemus väitis:  kui sa oled andekas, siis sa oled andekas igal alal, ja Maria on selle elav tõend. Ta on 10 aastat tegelenud muusikaga ning sellest kümnest viis olnud laulja ansamblis NoNames, kus laulutekstid on enamuses tema kirjutatud, muusika looja on aga Aleksei Sidljarevitš, kellest on nüüdseks saanud tema abikaasa ja lapse isa. Need on meeldivad, kaunid ballaadid ja me pakume neid teile ka kuulata. Oli ju jutt, kunstnikud, tehke rohkem muusikat! Ka proovis ta sisse saada Vene Teatri näitestuudiosse, seal aga öeldi, et ta on rohkem siiski laulja kui näitleja, kuid Maria pole sugugi jätnud mõtet, et ta võiks ka teatrilaval või kinolinal olla. Olla na vidu, nagu ta ise ütleb, kuidas me seda eesti keelde tõlgiksime - püüne peal? Ta muretses veidi selle pärast, kas selline soov on isekas ja peaks kaduma. Ma arvan, et mitte sugugi. See on sügav sisemine vajadus oma maailma teistega jagada, olgu meedium milline tahes. Ei tohi arvata, et sa ei oska ja sa ei või, oma koolitunnis tehtud animeeritud video tegi ta sellise šedöövri, et seda nähes ütles minu pidurdamatu suu - "kohe Art Channelisse, seal ainult selliseid näidataksegi!" ja Maria läks samal õhtul koju, otsis Art Channeli kodulehe üles, laadis oma video üles ja saatis teele. Paari päeva pärast tuli vastus:

Dear Maria Sidljarevich,
Congratulations for your excellent video!
Your video "The way of complication" has been selected for broadcasting and presentation on Art TV.

Melampo light, õli papil 40x66
Niimoodi siis.

Maalijana on Maria mingilaadi omapärane segu naivismist ja ekspressionismist, kuid pidevas arengus. Ega ma ei taha sildistada. Ma usun, et siin on ka tugev taust vene 20ndate kontseptualismist ja üldse üsna hea kaasaegse kunsti tundmine. Ühtlasi on ta võimeline vaimustma teiste loojate töödest, mis on äärmiselt tänuväärne oskus. Kui ma palusin talt luba näidata siin tema töid, mis meenutavad minule natuke Chagalli, siis ta ütles - ei, ma olen neist nii tüdinud juba, praegu ma maalin teistmoodi ja teisi asju. Ta püüab oma maalides lahendada meie elu peaülesandeid, elu, surma, armastuse ja kannatuse lõpmatuid allüüre. Kes oled sina siin maailmas? Kus on su koht, mida sa pead tegema, kuhu minema, kelleks saama või jääma? Kus on jumal? Mis on üksindus? Ei mingit valehäbi suurte teemade ees, ei mingit sotsiaalset kunsti. Ta räägib maalides oma pildiga, puudutab seda, ja vahel on tunne, et mitte tema ei maali maali, vaid maal maalib teda ja iseennast, muutub, kasvab välja iseenese seest.

Valesti minna ei saa midagi, sest tähtis pole mitte tulemus, vaid teekond, millel pole lõppu. Ka rääkisime me, et iga looja üritab tabada midagi, mille me nimetasime ülimaks tõeks, midagi, mis seisab nähtamatuna kõige taga, ja me ei tea, mis see on, aga vahel, vahel ta näitab ennast õige tugevasti, paistes nagu selge valgus üle meie hämara elutee.

Self-portrait with blood, õli papil 50x60
Maria isa on juut, ema venelane ning ta ema töötas  sellises galeriis, kus müüdi vennasrahvaste kunstnike töid. Raamatupidajana. Seal ta oli lapsena temaga palju tööl kaasas kaasas  ja muudkui vaatas neid pilte. Kodus olid alailma külalisteks kunstnikud Gruusiast, Armeeniast, Moskvast ja mujalt laiast ilmast. Seega minu arvamine, et kunst kui silmaga vaadatav asi peab sul lapsena silma all olema, et sa suurest peast kasvõi natukenegi selle vastu huvi tunneksid, peab ilmselt paika. Ka ema maalis, aga polnud kunagi isegi unistanud kunstnikuks saamisest, ja kes mäletab, siis kunagi oli EKA peaaegu nagu Olümpose mägi, ega sinna ei saanudki lihtsurelikud. Ema akvarelle vaadates tundis Maria selgelt ja valusasti, et ta tahaks ka osata samamoodi ja palus, et ema õpetaks teda  samuti maalima. Aga emal ei jagunud selleks aega. Ning vanemad arvasid, et laps peaks õppima midagi praktilist ja peale keskkooli läks ta vanemate suunamisel Moskva Industriaalülikooli logistikat õppima. Industriaalülikool kõlab niipalju toredamalt kui tehnikaülikool! Pärast seda katsumust elas Maria kaheksa kuud Londonis, squattis, pani pidu ja kohtus erinevate marginaalsete tüüpidega, kellega suhtlemine andis talle uue jõu ja tõuke teha elus seda, mida ta ise tahab, kuhu hing kisub. Tuli Eestisse tagasi ja vaatas üle kõigi ülikoolide õppekavad ning ainuke mis tundus normaalne, oli Vabad Kunstid. Sest need on nii vabad!
Me ei hakka siin selles artiklis virisema AA vabaduse üle, sest tark leiab igaltpoolt tera. Aga seda ta ütles küll, et nüüd kus ta on "päris", on suhtumine hoopis teine, neid hoitakse hirmsasti ja neile pakutakse igasuguseid programme, projekte, võimalusi õppida välismaadel, kamalu, kapa ja sülega. Ainult oska valida!
(Ma tahaksin siin lihtsalt ära mainida, et Maria õde õpib Saksamaal, kust ta peale lõpetamist saab kolm kõrgharidust - kunstiteadlase, egüptoloogi ja veel millegi oma, mis Mariale hetkel meelde ei tulnud. Mu meelest see on nii huvitav, et meil on selliseid inimesi siin Eestimaal!  Ja kui ma oma majja hakkasin ahju ehitama, siis Maria isa nõustas mind pikalt ja põhjalikult kaminatüüpide, hindade ja igasugu tehniliste lahenduste osas, aitäh talle selle eest.)


Maria arengus toimus vabanemine, kui ta tutvus Georg Baselitzi loomingu ja visioonidega. Ta kaotas hirmu oma oskuste puudulikkuse pärast, sest maal ise on reaalsus, mitte koopia olemasolevast. Ja seda märkasid kõik, meie, õppejõud ja kunstipublik, sest ma arvan, ta on müünud päris märkimisväärse koguse teoseid. Ma soovitaksin neid soetada enne, kui need hinnalt kättesaamatuks muutuvad.  See on järjekindluse, tahte, usu ja arukuse triumf. Mulle meeldib, et ta ei ole lootusetu, ei publiku, ei kunsti, ei iseenda suhtes. See on ikka seesama asi, mis on minu motoks, kui sa teed midagi piisavalt hästi, siis varem või hiljem seda märgatakse ja tunnustatakse. Ja kunstnik peab olema tark. Iga kunstnik. Sageli on nende kibestumise põhjuseks isiklik rumalus.

Ühtlasi soovitan kõigil Zaumnikel ja muudel headel inimestel vahelduse mõttes ka natuke maalida.


Link kodulehele
http://mariasidljarevich.weebly.com/
ja muusika juurde
http://nonames.planet.ee/


muusikalingid, mis ta ise välja valis artiklis edastamiseks:
http://nonames.planet.ee/01_Shar.mp3
http://nonames.planet.ee/02_Pushinki.mp3
http://nonames.planet.ee/06_Pocelovalis.mp3

Laulusõnade näide
Карандашы

Легки на помине мысли наши
Как карандаши
Уту-уту нити плетут
На камзолы из золота
Из золотого волоса
Косы у Розы
И карандаши в кармане
Наши карандашы в кармане у Розы
А в волосах розы
2006

Комната завалена тюльпанами
И шарами золотыми и блестящими
Говорящими головами и руками холодными
Теплыми ногами, немного потными
Здесь была любовь, она сидела на этом стуле
Она сейчас где-то на кухне. Курит.
2005

Sunday, September 16, 2012

Klassihäbi

Röh-röh-röh!
Keskpäevane päike lõõmab juulikuu taevas. Ühe prominentse Eesti näitleja Viimsis asuva eramu aia taha on pargitud kollane järelhaagisega Ford Transiti buss. Haagisel on kaks ja pool tonni ausat Eestimaa mulda ja 200 noort kontpuu võsu. Ümber bussi sagivad kolm paljaste ülakehadega noort meest, vanem maikas naisterahvas ja 70. eluaastale lähenev vuntsidega vanamees. Nad istutavad kontpuuhekki, tekitavad ilu, kui nii öelda. Labidad välguvad, aiakärud sudivad edasi-tagasi ja sillerdav vesi täidab kastekanne. Käib töö ja vile koos. Nad on haljastajad.

Samal ajal, samas kohas, seisab maantee vastasküljel punastest tellistest loss. Sada aakrit punast tellist, lolle torne ja 90ndate alguse jõukust. Ja vaata, näib, et keskpäevane palavus on äratanud oma sulus suikunud sea. Jah, tõesti, tellisepalee röögatust eesuksest väljub miski, mida võiks pidada Teenage Mutant Ninja Turtles’ist tuttava Beebop’i ja hariliku Eesti nuumsea ristsugutiseks. Pealage katvad hõredad harjased, kullast kõrvarõngas ja Armani plätud. Ta on kodanlane.

Ma vaatan seda roosat, röhkivat orikat ja imestan, mis võluvägi suutis sellise rasvauppunud kere ilma varrukateta t-särgiga katta.

Siga pole end mitte niisama välja tuulutama tulnud. Raskel, tülpinud sammul vantsib loom oma värava küljes asuva postkasti juurde. Ilmselt on saabunud uus „Daily Siga“ või „Pork Times“. Töntsid sõrmed avavad massiivse messingist varbadega aiavärava ja Siga rahmab loiu liigutusega postkasti luugi järele. Ta ei saa pihta. Järgmine üritus on juba edukam, ent, oh häda! Siga on posti järele sirutudes aiavärava liialt lahti lükanud ning kaks hoovis vabalt ringi jooksnud puhtatõulist saksa lambakoera sööstavad tekkinud pilu kaudu tänavale. „Dollar! Dollar, koht! Dollar, tule siia! Edu, paigal! Edu, kus on koht?!“ , pahandab Siga. Vabadusest joovastunud Edu ja Dollar sööstavad mööda tänavat lustlikult maailma avastama ja Siga muutub punaseks. „Koht, Edu! Dollar, marss koju!“.

Sea abitud püüded sundimaks oma lemmikuid koju naasma on äratanud teisel pool teed higistavate prolede tähelepanu. Vanamees lükkab plotski hambusse, naisterahvas sülgab tänavale ja noormehed pühivad muiates laubalt higi. „Dollar, Edu, kohe koju!“. Esimesena hakkab naerma 17-aastane kidura kehaehitusega prill. Ta vanemad on müüjad. Hetk hiljem irvitab juba kogu haisev ja mullane haljastusbrigaad. Siga on punane nagu Nõukogude liidu lipp. Vana vuntsidega haljastaja laseb kuuldavale luust ja lihast läbi lõikava vile. See on Seale liig mis liig. Ta taandub oma telliskividest kindlusesse.

vrummm...vrummm...VRUMMMMMM!!!!!
Samal ajal kui Dollar ja Edu paari kilomeetri kaugusel mööduvalt liinibussilt löögi saavad, avaneb esimene punase telliskivilossi kolmest garaažiuksest. 483 hobust möirgavad nagu viimsepäeva ratsud, kui Sea juhitud kärtspunane Ferrari F430 Spider garaažiesisele sillutisele volksab. See on kodanlane.

Tunnipalga eest töötavad proled on naasnud labidate ja mullakoorma juurde. Punased hobused kisendavad, nagu aetaks neid tapale. 7000 pööret tühikäigul, fuck yeah i’m redlining! Tühikäik, 8000 pööret. Mees, sa jooksutad kohe mootori kokku! Pliis, palun jooksuta mootor kokku! Aga Siga pole loll. Sõrg tõuseb gaasipedaalilt ja pöörded vajuvad igati mõistliku 800 peale. Siga kaob taaskord oma sulgu. Kui ta mõne minuti pärast uuesti nähtavale ilmub, on tal käes äärmiselt värskendava väljanägemise ja vihmavarjukesega drinke. Suur shortsudes perse räntsatab Ferrari kapotile ja järgnevatest lurtsudest võib lugeda välja, et Siga on oma olemise mõnusaks teinud.

69-aastase Viktori kokkusurutud hammaste vahelt pääseb lendu vaikne pomin: „Pederast, ma vihkan sind nii väga, pederast...“. Viktor tuli kevadel haljastusse tööle, et aidata pojapojal SMS-laenu tagasi maksta.

Rasvase Sea tilluke haavunud hing ei anna talle asu. Idiootki mõistaks, et ta on parem, kui need haisevad pasakäkid, kes üle tee mullas songivad, aga näib, et nad on ise liiga lollid, et seda mõista. Pole viga, küll Siga juba teab, kuidas sellele rohtu leida. Jätnud Itaalia inseneride ime töötava mootoriga garaaži ette seisma, kaob Siga taas oma urgu.

mmmmm....
Mõne hetke pärast avaneb imedelossi garaaži teine uks ja Ferrari kõrval võtab koha sisse 5,3 liitrise V8 mootoriga Hummer H3. Ei, mitte mingi lame stock-versioon. Türa, ega Siga kerjus pole! Mees, see on tõsine tuuning. Kõrgklassi tuuning. Tuhandetollised veljed. Need jäävad keerlema, kui Siga kolmandat korda oma pessa kaob. Vaid vaegur vaevuks siinkohal mootori välja lülitama. Ilus ilm, las tiksub. Bens ei maksa sittagi.

Hekk on istutatud, suitsud on otsas ja vorstivõileiva jagasime viieks. Pillid kotti!

Kolmanda garaažiukse tagant ilmub nähtavale must mootorratas, Suzuki Hayabusa, mille gondleid katavad punased, summutiteni ulatuvad leegid. Siga näeb oma kuldse kiivriga selle seljas kuidagi ebaproportsionaalselt suur välja, otsekui kaoks tsikkel talle persse ära.

Proled tõmbavad otsad kokku, labidad, rehad, aiakärud ja kastekannud kaovad Transiti sisemusse. Samal ajal on Siga toonud üle tee asuva häärberi ette platsile laiekraan televiisori, kuulsa Saksa kunstniku replika  Munch’i „Karjest“ ja kullakangi.

Stardieelsest pikast konist viimast mahvi võttes heliseb mu päevinäinud Nokia 3310. See on pealik. Ta ütleb, et linnavalitsusest helistati, Mähe teel on kaks koerakorjust, visake need käru peale, hiljem viime prügisse.

Ja nii me läheme, kaks pikakarvalise saksa lambakoera  korjust koormarihmadega poole tonnise mullakoorma otsas, redlining at 4900 rpm.

Warning! Warning! Airlock breach detected...

Arks out

Ka-Ching!

Monday, September 10, 2012

20 000 tm kunsti pihta

Kunstnike Liidu hoone - ilus, soliidne.
See küte ilmus Müürilehe festivalieris. See oli kvaliteetne number.

Tere, kallid sõbrad.

Seisan kunstist mõõdukal kaugusel. Tunnen mõningaid antud alal tegevaid inimesi ja mul on mingitlaadi üldine ümmargune arusaam tehtava trendidest. Tunnen antud tegevuse ja seotud isikute vastu keskmist ületavat poolehoidu ning oman usku nende vajalikkusesse. Ometigi ei leia mind liialt tihti näitusesaalist. Ning samuti on jäänud tunne, et ise ei tahaks niimoodi kunsti teha, nagu seda üldiselt tehakse. Ehkki ma usun, et seda on tegelikult tarvis teha, ei ole sellist tunnet, nagu oleks tarvis. Kuidas on niimoodi sattunud?

Järgnev saab koosnema minu mõtisklustest ja fantaasiatest, mida ma teeksin, oleks mul viitsimine ja võim ja maailm kui plastiliin mu käte all. Katsu seda lugeda nagu piiblit, see on, hõiska enesele enim meeldinud kohtade juures ja ülejäänust libise niisama üle. Ega’s ma’i taha kellelegi õpetada, kuidas ta midagi tegema peaks.

ME TAHAME VÕIMU

Niimoodi pealkirjastaksin ma projekti, mille tulemusena hoiaks Ühiskond kohaliku kunstimaailma tegemistel tihedamalt silm peal. Nad mumeelest võiks, mumeelest seda kunsti nagu tehakse nende inimeste jaoks ja seetõttu on tähtis, et nad tuleksid kohale ja räägiksid üksteisele muljeid ja et kunstimaailm oleks oluline osa nende igapäevast. Tuleb aga arvestada, et inimeste aja ja huvi jaotuses konkureerib kunst paljude muude ilmingutega. Kunst konkureerib ajakirjanduse ja tarbimise ja interneti ja muusika ja poliitika ja äriga, näiteks. Et inimene sooviks mingile peole tulla, peab tal olema tunne, et tegu on kõige lahedama peoga, mis toimub. Et on laulu ja tantsu ning tehakse hullusi ja plikad on kenad ja batjad head.

Alustuseks oleks armas, kui eesti kunstnikud, vähemasti see va noorem põlvkond, läheks ja laseks endale relvaload teha. Ja muretseks endale relva ka. Ja ei hoiaks seda enda teada. Tõepoolest, ma tahaksin näha alajehes ja tänaval ja internetis plakatit, kus Anders Härm ähvardab mind revolvriga ja Kiwa hoiab pumppüssi nagu imikut. Ja muidu oleks ka hea teada, et kunstnikud käivad ringi, laetud relvad kaasas. Neil võiks mingid samade eraldusmärkidega pintsakud ka olla, mida ei pea kogu aeg kandma, aga kohati võib, ja kunstiasutuste ees võiks olla selline auvalve või patrull, millega noorliikmed tegelevad. Et oleks rohkem nagu paramilitaarne organisatsioon. Härmil võiks olla selline hõbevalge vorm nagu vanal Jossif Stalinil. See täidaks mu südame rõõmuga. Paljudel inimestel tekiks huvi, mõned hakkaksid närvitsema. Selle taustalugu võiks ka öelda, et see on selle tšello mälestuseks, kes ütles, et kõige sürrealistlikum akt on suvalt rahva hulka tulistada, aga ei pruugi, see võib ka olla lihtsalt selline sünge žest, et nüüd ei ole enam mitte ainult kaitseliitlastel relvad. Rahvale meeldib nii, rahvale meeldivad võimu sümbolid. Just seepärast oleks hea, kui kunstnikel oleks rohkem sellist raha, mida nad ei pea riigi käest küsima ja pool aastat ootama – raha, näe, on samuti võimu sümbol, võib-olla isegi, et võim ise, niimoodi meeldiks inimestele ja kunstnikule omale meeldiks niimoodi ka. Ja kokkuaetud kapital ning huvi teeniks lõppeesmärgina siiski seda, mida kunstnik tegelikult teha tahab.

Et saada raha, tuleb toota toodet. Mul on tunne, et keskklassile peaks pool sammu vastu tulema. Mingi võimas performance-kunstnik, kellest mulle on räägitud ning kelle nime ma ei mäleta, toimis printsiibi järgi: midagi lastele, midagi väikekodanlasele ja midagi kunstikriitikule. Seda, mida sa ise tahad teha, saad sa teha ainult omaks lõbuks. Niimoodi on ainult aus. Solidaarne ülejäänud ühiskonnaga. Ega's tehasetööline saa toota detaili, mis talle endale meeldib ega teadlane uurida seda, mis huvitab. Kui va Nõukogude ajal pidi välja paistma, et järgib parteiliini, aga tegelikult sa panid sekka ka seda, mis sa ise mõtled, siis tänapäeval tuleks maskeerida see, mida sa tegelikult teha tahad, kuramuse meelelahutuseks. Lisaks tundub unistus, et kunstnikud elavad plaanimajandussotsialismis ja saavad teha, nii nagu soovivad, samal ajal, kui ümberringi on kiratsev paremliberalism, moraalselt kahtlane. Ebasolidaarne ülejäänud ühiskonnakihtidega. Kunstil on nii ehk teisiti mingi elitaarsuse vibe küljes. See ei tule sealt lahti, kuidas ka proovida, seda eraldi rõhutada aga pole ilmselt tark. Käib ainult inimestele närvide pääle. Ma ei tea ka, kuivõrd hea mõte on rõhutada oma kunstnikustaatust. Inimene ei pea üritama olla see, kes ta on, sest seda ta on juba niikuinii.

Tooted, mida tuleks toota, oleksid siis säändsed reproduktsioonid ja särgid (miks see on nii, et ma saan ainult mingisuguste rõvedike piltidega särke osta, aga Raoul Kurvitza rongipildiga särki ei saa? Ma oleksin üli boss selle särgiga. Ma oleksin otsekui tänavate omanik.) ja tassid ja muud kulinad, miks mitte ka readymade'e ja installatsioone ja postkaarde ja fotosid kunstnikest ja muidu nende vana träni. Ka oleks õige armas, kui viitsitaks valmis teha mingi ülevaateraamat viimase kahekümne aasta tegemistest, et rahvast harida, ning jah, tegemist peaks olema poolkollase, suhteliselt ebaakadeemisise üllitisega, kuid siiski selline, et raamatu läbi lugenult saaks inimene paremini aru “mis värk on”. Mulle tundub armsana ka mõte sellest, kuidas kunstnikud toodavad seeria “lasteraamatuid, mis polegi tegelikult üldse mingisugused lasteraamatud”. Ettevõtetega ja asutustega võiks koostööd teha, viia kunsti inimeste tööpaikadesse ja koolidesse. Ja ka reklaami tootmise peale ei peaks sülitama. El Lissitski tegi Pelicanile reklaami ja keegi ei leia, et see oleks hullult häbiväärne olnud. Ja Žižek kirjutas kellelegi copyt ja ütles, et ta kirjutab palju parema meelega copyt kui lakub kuskil akadeemias juhtkonna perset ja passib tuhmide üliõpilaste lõustasid. Žižekit tasub usaldada, ta on meie päeva kuumim intellektuaalne sugutäkk. Taha olla nagu tema. Aga kui tellijad millegi kallal kobisema hakkavad, saada nad kenasti perse ka. See on suur nauding ja aus asi, mida teha. Minu kujutluses oleks autorireklaam julmalt prestiižne.

Samuti saaks seal müüa DVD-sid ja CD-sid kunstnike muusika ja perfokatega. (Kunstnikud peaksid ülepea rohkem muusikat tegema, nad saavad sellega sageli paremini hakkama, kui muusikud, ja head muusikat ei tehta ülepea eriti palju. Natuke on tunne, et ma tahan kunstnikele öelda, et nad teeksid vähem kunsti ja rohkem kõiki muid ühiskonna asju. Ma arvan, et see võiks ühiskondlike asjade taset mitmekesistada ning tõsta. Õpetaja Irene Jürna ütles mulle kunagi õige armsalt, et kui inimene on juba andekas, siis ta on andekas igal alal. Siin ei ole tegu absoluutse tõega, vaid niisama kena elujuhisega. On hea mõte laiendada oma tegevuse haaret, leida eneses uusi talente ning rakendada juba leituid inimeste rõõmuks. See avaldus mulle, kui inimesed, keda ma olin teadnud aastaid, avastasid juhuslikult, et ma olen tõhus massöör, ning hiljem, kui ma avastasin, et inimene, keda ma olin teadnud aasta, polnud ikka veel mu vilet kuulnud. Also, sa võid selle kohta öelda, et kunst on kunstniku tegevuse jälg, kui sa soovid.)

Internetti paneks ka esinduse üles. Eesti kunstnikel peaks olema palju rohkem internetti. Kui inimene saab netist ajalehte lugeda ja muusikat kuulata, aga kunsti vaadata ei saa, siis see tähendab, et kunst kaotab. Inimene istub lõppeks internetis ju nii neli kuni kuusteist tundi ööpäevast. Samuti oleks see suur vastutulek Jõgeva kunstisõbrale ja muidu kunstisõbrale, kellel on lihtsalt kohaletulemise probleem või kes magab siis, kui teised üleval on. Samuti tuleb hästi silmas pidada, et tootevaliku hulgas oleks ka odavaid tooteid, inimestele, kellel on vähe raha. Sarnaselt sellele, kuidas Maximas saab kuue sendi eest nisukukli. Selle tõdemuse vahel, et tarbimisühiskond on üldiselt kunstniku vastu ebasõbralik ja muidu ka sutsu nilbe, ja tõdemuse vahel, et odavalt oma asju müüa on kuidagi “madal”, on üsna ilmne ideoloogiline ebakõla. Originaalikultuse kõige räigemaks väljenduseks on ilmselt see, et kunstnike perfokate videotest tehakse mingi kolm kuni viis koopiat, millest igaüks maksab kuskil, hm, ma arvan, et alates tuhandest eurost. Selle tulem on see, et kunst ei ole normaalne kultuur nagu filmid ja raamatud, vaid kuradi spetsialistide valitsetud aktsiaturg, millel on rahvaga vähe tegemist, ja samuti seda, et kunsti levik ühiskonnas on oluliselt väiksem, kui ta võiks olla. See, et inimesed saavad endale kunstiga seotud objekte seostada on kasulik, kuna kunstiharidus algab üldreeglina kodust. Mind ennast on kindlasti pöördumatult mõjutanud see, mis vanema põlvkonna seintel on rippunud. Tarbimisühiskonna inimestele meeldib omada. Neile peaks andma selle võimaluse. Nad ostaks küll, kasvõi süütundest, see on väga tugev mõjutaja mõningate inimeste eludes, kes tahaks lugeda rohkem raamatut ja käia rohkem näitusel, aga kuidagi ei jõua või ei viitsi. Ma olen ise ka selline, ma olen nagu kõik teised.

Ka soovitaksin ma tegeleda tänavakunstiga, nimelt sellepärast, et see on kõigi seintel, ning eriti Tallinnas, kuna tundub, et Tartu on sel alal meist ette jõudnud. Tääg oli äge üheksakümnendate kesk-lõpus, kui DJ Critikal ühe Saarmanni saunamaja trepikotta tegi, koos juurdekuuluva uljajoonelise tigeda lõusta ja vististi värvipurgi kujutisega. Ja aastal 2000, kui ma ise neid teha üritasin, oli ka veel suht äge. Nüüd näevad need raisad täiesti nähtamatud välja ja stiilis toimub staseis. Midagi uut tuleks välja mõelda. Seda märgataks. Kui me soovime, me võime nimetada seda linnaruumi tagasivõtmiseks või solidaarsuseks noorte inimeste ja subkultuuriliste liikumistega, kuigi tegelikult me tahame lihtsalt tähelepanu, mida me arvame, et me väärime.

KUI MA OLEKSIN KURAATOR

Ma ei tea täpselt, mida kuraator tegelikult teeb, eks, ma kujutan ette, et ta mõtleb välja, milliseid näitusi olla võiks. Oma kuraatoriunelma olen mudeldanud kooli järele, kus õpetaja andis lastele “teema” ja siis kõik joonistasid. Teemad oleksid sellised küündimatud, eks ole. Aga neid oleks võimalik ületada. Ma teeksin näituse lillemaalist, sest inimestele meeldivad need, ja siis ma loodaksin, et kunstnikud teevad lillemaali paremini, kui seda harilikult tehakse, ja panevad sinna midagi enamat kui lillemaal. See oleks ühisnäitus, muidugi. Kogu aeg oleks kuradi ühisnäitus. Kunsti tootmine konveiermeetodil, tööstuslikult. Üks inimene teeks ühte näitust nii kaua aega. Also, ma laseksin kohale ronida ka kunstihariduseta inimestel, kes tunduvad muidu lahedad ja ideedega ja tahavad teha (Ma ei usu kunstiharidusse pea et põrmugi. Ma arvan, et kunstnikud peaksid otsima enestele ise õpilasi ja õpilased peaks ise otsima kunstnikke ja et vähemalt too kunstiülikool, mis Tallinnas asub, on selline mädasoo, ilma milleta oleks kõigil asjaosalistel parem, samuti tundub tänastes oludes neljasaja uue kunstniku aastas juurde tootmine meelehaige ideena. Destroy all infrastructure and start over, maybe.) Nagu vana '‘Llard ütles, kultuur ammutab uue jõu oma äärealadelt. Fototüüpe võiks rohkem olla, ja realistid võiks peole kutsuda, ja nood, kes arvutis värki disainivad, et vähem exclüsive oleks ja rohkem firepowerit. Ja siis võiks plakatinäituseid teha. Plakatinäitus, mis ühendab vahva homoteema eesti patriotismiga, ning ka homovastaste plakatite näitus, mis ilmsesti saaks päris elus olema pigem homovastaste stampide parodeerimise näitus, aga well, vähemasti on üritatud teha nägu, nagu kõnetataks dialoogi mõlemat poolust. Ja võiks võtta õppust marketingi-rahva kogemusest (ei, ilma fookusgruppideta, need on nilbed) ning pöörata senisest enam tähelepanu “sihtgruppidele”, mis tähendab, et mõeldaks välja näitusi, mis on suunatud vanainimestele või põhikooli õpilastele või venelastele. Spordile pühendatud näitus võiks olla. Ja, get this, sellekohane marketing oleks ka. Vajaduse korral võib publiku kohale meelitada mingi kõrvalise peibutisega, kuid mitte nii, et see näitust liialt varjutama hakkab.

Sellise näituse võiks ka teha, mille idee on mõnitada ühtaegu liialt ilutsevat maalimist ja ühiskonnas ning ajakirjanduses toimuvaid üldlevinumaid irisemise teemasid, nõnda-ütelda sotsiaalsfääri ja tähelepanu juhtimist. Seal saaks olla kena maal auklikust asfaldist päikeseloojangus ja kurblik tütarlaps, kes käib keset talve nabajopes ja miniseelikus. Ja igasugust säändset tavapärast virisemist. Kõik näeks välja õige nilbe, aga kuidagi pilkupüüdev. Ja näitusteseeria üldisem ülesanne oleks olla didaktiline. Kujundada harjumusi ja harida. Inimene tänavalt ei ole sugugi saanud sellist kunstiharidust, mis aitaks tal näitusel käia. Enamasti õpetati teda koolis viis aastat viltpliiatseid ja värvilist paberit vihkama. Gotta give it a fresh start. Mulle meeldiks ka teemanäitus “Kunstiajalugu”, kus, well, kunstnikud edastavad oma kujutluse kunstiajaloo tähtsamatest hetkedest ja sellest, kuidas nad toda ajaloolist narratiivi kujutavad. Samuti võiks teha reportaažnäitusi teemal “Üks meie hulgast”. Need edendaksid positiivseid isikukultusi armastusväärsetele või muidu tähelepanuväärsetele karakteritele, keda kodumaalt leida võib. Ma teeks kindlalt Raiko Aasast näituse. Ta on klassikaline marksist Vastseliinast. Sa võid tema käest mis tahes asja kohta marksistlikku arvamust küsida, sa saad. Samuti on Raiko viinud turistipildi kavandamise ning sellel poseerimise uuele tasemele. Võin teda kõigile soovitada. Pöörakem tähelepanu inimestele, kohati on nad ilusad ja hirmsad, koomilised, kuid selle varjus ka tõsised ja traagilised, just nimelt konkreetsetele inimestele, mitte abstraktsetele, üldistatud inimestele, mingem nendele lähemale.


Selle jaoks, et selliseid asju teha, on tarvis leida suuremat tahet kollektivismiks, juba see, et tüübid endale relvalubasid kokku ajavad, vajab seda. Ja see tähendab kohati oma individuaalsuse allasurumist, jah. Kompromisse. Aga ei tasu karta, et kollektivism kuidagi olemuslikult individualismi vstane oleks ja et inimese isiklik tähelend kultuuri tootmismassi sisse ära kaoks. Inimestele meeldivad teised inimesed ja inimeste näod ja nad tahavad teada “kes selle tegi”. Koostöö toimib konkurentsist paremini. Ma räägin iseoma kogemusest. Siin ei ole suuremat millegi pärast konkureerida. Kultuuritüüpidel omavahel, siis. Enamus rebimist toimub mingi prestiiži pärast, mis eksisteerib kümne inimese peas või mingi olematu raha pärast. Scrap that. Tuleb käia koos, pakkuda õlatunnet, mobiliseerida inimesi, kasutada loovalt ära olemasolevaid kontakte ja materjale.


Kunstnikute ja raha diskursus, mida ma kohe käsitlema hakkan, mõjub mulle üldiselt mõnevõrra ebameeldivalt, kuna see võib mõjuda ebasolidaarselt ülejäänud ühiskonnakihtidega, nimelt on kunstnikele antud midagi, mida töötule ja klienditeenindajale on vähem antud: see on kõnevõime, julgus astuda üles ja rääkida terve grupi nimel. Niimoodi me teame nende probleemidest rohkem, kui mõnede teiste omadest. Ja ma kujutan ette, et enamik inimesi, kes on vahest ehk veel vähem tunnustatud, saavad selle jutu korduva nägemise peale ainult vihaseks. Isegi siis, kui sinu koht ühiskonnas ehk ongi tähtsam, kui mõnel muul, siis tuleb selle teadmisega võimalikult ettevaatlikult ringi käia. Aga mina ei tegele kurtmisega, mul on tööplaan, ja ma olen juba ennem öelnud, et puuduv raha oleks hea mõte ise tekitada, sest muidu pole seda kuskilt tulemas.

Kollektivismist saaks isegi riikliku kraani keerajat teha, kuigi see nõuaks peale koostöövõime veel midagi haruldast, see on: illusioonidest loobumist. Aga muidu on tegemist nii kena plaaniga, et ma soovitan seda ka muudele ühiskonnagruppidele. See paistab samaaegselt parempoolne ja vasakpoolne, see on nii blunt, et on ebaideoloogiline.

ANNA LIHTSALT RAHA

Ehk siis: kultuuritüübid moodustavad alliansi (kuna antud juhul on tähtis lüüa massiga, siis tuleb ühendada oma jõud kirjanike, vahest ka näitlejate ja üldse kõigiga, kes tulla viitsivad). Allianss saab aru, et poliitika on huijoo ning ei huvitu pereväärtustest, astmelisest tulumaksust ega pereväärtustest. Allianss on mõistnud, et põhiliseks väärtuseks ning võimu kandjaks kapitalismi tingimustes on raha, ning ta teab, et vasakpoolsete jaoks on iga mõeldav valitsus liiga parempoolne ja parempoolsete jaoks iga mõeldav valitsus liiga vasakpoolne ja et keegi ei saa seda, mida ta tegelikult tahab. Ütleme, et kultuuritüübid saavad koos pereliikmete ja poolehoidjatega kokku 20 000 hinge. Siis läheb kultuurialliansi esindaja erinevate parteide juurde ja ütleb: “Yo, mul on kuradi 20 000 häält müüa. Me hääletame mingi sinu poolt ja sa annad kultuurile mõnusalt raha juurde. Mind ei huvita, kust ja mille arvelt see tuleb, sa mõtled selle ise välja. Also, ilgelt kena oleks, kui me saaksime mingi oma tüübi kultuuriministriks. Sellise, kes ei käi kogu kultuurirahvale korraga närvidele, vaid umbes ainult pooltele. Häälte eest saab pealekauba selle, et me lõpetame ennem valimisi sinu kallal kobisemise ja avaldame avalikult poolehoidu. Ütleme, et sa oled Mister Normalman ja Patron of the Arts.“ Kui tahta seda ideoloogiliseks tagasi keerata, siis võiks ka küsida sama palju raha, kui on sõjaväel, sellepärast, et kultuurirahvas on samuti selle rahva sõjavägi ning erinevalt tollest eelmisest töötab edasi ka okupeeritud territooriumil. (Kultuuril, ja veel lisaks kultuurirahva poolt produtseeritud kultuuril on üks oluline, poolläbipaistev lisaväärtus, mis toimib ka siis, kui kultuuri objektid jäävad suurema tähelepanuta või on mannetud, ning see on nimelt see, et see tihti tagajärjetuks jääv jutt, mida nad räägivad, hoiab elus ja kannab edasi mingeid võrdlemisi tähtsaid põhimõtteid. Selliseid, millele teised vahest igapäevaselt ei mõtle, mis toimivad automaatselt, kuid millele siiski toetub inimeste igapäevane elu ja areng. Kultuuriinimene mitte vaid ei mõtle ise, vaid kannab edasi ka teiste mõtteid, tsitaate, ning elujõulisemad neist lõpetavad kõigi suus, ning sellele ehitub meie elu. See on suhteliselt armetu katse seletada, miks on hea mõte omada inimgruppi, kes vestleb alatihti poolabstraksetel teemadel, aga well. Huvitavad karakterid on ülepea väärtus, kas siis eeskujude või hoiatavate näidetena.) Ning samuti, et üks põhilistest põhjustest, miks inimene peaks üldse tahtma siin riigis elada, on ilmselt selle kultuur, sest ega peale selle siin palju ei ole. Kena arhitektuur ja sulnid maastikud, neid leiaks ilmselt ka mujalt. Ehk siis, inimene, kui ta elab ikka veel siin, ta peaks endale tunnistama, et ta on mingit sorti patrioot, kasvõi selleks, et endale mitte tunnistada, et ta on liiga laisk, liiga hirmunud või liiga saamatu, et riigist lahkuda. Ja kui kultuur on ainus asi, mille pärast siin tegelikult mõtet olla on, äkki oleks mõtet sellele seniolematult, vürstlikult palju raha anda. Äkki nad teeks midagi suurt sellega, nii et välismaalt tuldaks vaatama.

Siinkohal võib tekkida sisseharjunud protestireaktsioon: see on võimatu! Ma üldiselt ei soovita seda reaktsiooni. Soovitan seda alla suruda. See mõte muudab tahtetuks. Selleks, et siin maailmas ülepea midagi teha, saati siis veel midagi suuremat kui harilikult, tuleb omaks võtta poolidioodi meeleseisund, kes peab kõike võimalikuks, ning samas suhtub kõigesse sellise eemaloleva ebatõsidusega, et end ebaõnnestumise löökide eest kaitsta. Isegi, kui sa midagi väga lolli teed, mäletab seda kolme aasta pärast ehk vaid ainult sina ja siis veel mõni inimene, ja needki ilmselt mitte eriti halva sõnaga. Sa oled siin ühiskonnas nagu üksi toas, sa võid teha, mida tahad, halvim, mis võib juhtuda, on see, et keegi ei pane tähele, mida sa teed, kuid kui keegi juba niigi ei pane tähele, mida sa teed, ei ole ka midagi kaotada. Suuri asju on tehtud nimelt niimoodi, et neid on võimalikuks peetud, ning sageli on neid katsetusi saatnud nööked ja pilge. (Antu puhul on muidugi tegemist pooliku tõega. Tõe teine pool on üle võlli hoolikas strateegiate planeerimine ja jõu koondamine, et plahvatus võimalikult vägev tuleks.)

Sai räägitud ja räägitud ja vast ülemääragi räägitud, aga mis teha, kui nii heldelt täheruumi lubatakse. Süüdistage kõiges toimetust. Ja kui miski liiga julmalt närvidele käis, siis võta seda kui ulmet või konseteksti alternatiivmaailmale. Kaugel olgu minust soov kedagi solvata.

Aitäh teile.

Wednesday, September 5, 2012

Sentenssia

Sahvka foto

Vihane gladiaator raputas oma pea kohal purustatud orja-ahelat.
Vihapisarad ja higi hägustasid ta nägemist.

Hirmuäratava möirgega saatis vallapääsnud hiiglane ketijupi vihatud konsuli poole teele.
Rahvahulga pilk oli sellele naelutatud.
Rõhutud juubeldasid, kui orjuse märk vereimejal läbi kolba lendas.

Nõukogude ajarevolutsionäär oli suuresti tuntud oma võime poolest kõiki teisi laua alla juua.
Sulla kukutamine läks kommunistlikule Venemaale maksma 13 miljardit rubla.

Praeguseks kuulub Nõukogude Liitu kolmteist ajaloolist sotsialistlikku vabariiki.
Verona Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
Lääne- ja Lõuna-Ameerika Sotsialistlike Vabariikide Liit

...

Austraalia Autonoomne Oblast
Kesk-Euroopa Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
Üle-Aasialine Kontinentaalne Kommuun

...
...

Iisraeli SV
Aafrika Diktatuur

...

1866. aasta DDR
Hispaania Kommunistlik Vabariik
Rooma SDV
Mineviku sotsialistlikud vabariigid abistavad meid toorainega, meie neid aga arenenud teaduse- ja tehnoloogiasaavutustega.
Igal aastal käib tänapäeva Moskvat uudistamas tuhandeid minevikuturiste.

Ka kapitalistlikus maailmas on moodsad meie oblasti artellis "Nõukogude Liit" valmistatud Nõukogude Liidu lipuga päikeseprillid "Nõukogude Liit".

86 protsenti Nõukogude Liidu elanikke vastas küsitlusele "Nõukogude Liidus on hea elada". Kaheksa protsenti küsitletutest vastas "ei tea", viletsaks pidas elu Liidus vaid järelejäänud kuus protsenti.

Nõukogude miilits - maailma esimene miilits!
54 protsenti vastanutest pidasid dialektilist materialismi lahedaks ning seksikaks terviklikuks maailmavaateks.

Nõukogude Roomas püstitati Karl Marxi nimelisse poliitiliste koosolekute ehitisse 12 meetri kõrgune kullast ning marmorist Karl Marxi kuju. Tema õlgadel istuvad kaheksa korda väiksemad Lenin ja Engels, ning tema põlvil ekstaatilises asendis Kommunismi sümboliseeriv tütarlaps. Ta seeliku alla on näha.

Järgmise viisaastaku plaanis on kesksel kohal keskmise jääaja tõrjumine vesinikrelvaga.

See on meie oma võim - mitte mõni võõras võim.

Leningradi Kirjandusinstituudi põnevusromaan "Stalin Jääplaneedil" kogub kuulsust meil ja mujal.
57 protsenti viimase viisaastaku TASSi teadetest olid tõesed.
Parteisekretär Mendelssohn ennustab sujuvat üleminekut kommunismile järgmise 45 aasta jooksul.

Nõukogude Liidus on üldkasutatav meetermõõdustik.
14-aastane Kolja Strelov pani 30 sekundiga Kalašnikovi automaadi kokku.
Tänapäeval pole väikekodanlasi muidugi meie maal leida - otsi või tikutulega. Tollal olid aga kõik kohad neid täis.

"Millal me näeme?" küsis tüdruk muretsevalt. "Nõukogude ajal," vastas Stepan kavalalt, süleles tüdrukut kõvasti, ja läinud ta oligi.

Noormehel oli käes kõver kangijupp, näol enesekindel naeratus ja tagi all kandis ta ta punast, tuttavate motiividega maikat. "Puista oma vaestelt riisutud varandus siia kotti, kodanlane", soovitas ta. Taustal tegid taevasinisest Žaporožetsist tuleva tümooni saatel noormees ja neiu robotit. Autopeegli küljes rippus "Anti-Dühringi" taskuväljaanne.

V. I. Lenini nimeline narkootikumide katseaed.
"Klassivõitlus on tugev ja kõva - sellepärast tahamegi klassi võidelda. Tahame olla nagu venelased - rets rass!" vastas Giovanni, üks protesteerimisel osalenud noortest.
Endisele sõjaväealale on rajatud teaduspark. Selle südames hoiab mustast ja valgest marmorist tütarlaps Kommunism oma kätes maailma võimsaimat tehispäikest.

Opressiivne võim on opressiivne, repressiivne võimuorgan on repressiivne.
Vatikani paavst õgib inimesi!
Ameerika president õgib inimesi!!!
Kes on Keskkomitee kolmteist anarhisti?

Hiina RV on lakanud olemast meie suurepärane sõber, hüljanud marksismi õpetuse ja viib läbi lubamatut natsionalistlikku poliitikat.

Pedro, meeleavaldusel osalenu: "Ennem dialektilist materialismi elasin ma pidevas hirmus, et saatan sööb mu oma persse-auguga ära."
Vselovod: "Kommunism on päris värk. Ma juhatan siin nende noorte tööd. Mul on TT-püstoleid. Tahad?"

Emilé Zola: "Ilma Marxi õpetuseta ei mõistnud ma kunagi õieti proletariaadi ajaloolist rolli."

Heinrich Himmler: "Mumeelest oli tegelikult jumala nõme, et Hitler proletariaadi ajaloolist rolli õigesti ei mõistnud, aga ma jäin ikkagi, sest niimoodi sai jumala hea elu peale.
Natsid on nõmedad.

Fašistlikud terrorirežiimid langevad, kommunistlikke tuleb juurde.
Sm. sekretär Mendelssohn: "Koka all on jumala lahe valitseda!"
Sm. sekretär Mendelssohn: "Kõige lahedamad kujud minust on juba tehtud, aga üles pannakse need alles peale minu surma. See on XX parteikongressi pärast."
Poliitkoosolekute saali tagaseinas paikneb hiiglaslik seinamaal tütarlaps Kommunismist, kelle käsikahur hävitab kodanluse mao. Tema selja taga on kujutatud kommuniste kõigist liiduvabariikidest.

Idi Amin õgib inimesi!
XLI parteikongress rehabiliteeris lumpenproletariaadi revolutsioonilise alamklassina.
Seine'i suudme lähedale merre paigutati monument, mis kujutab Jean-Paul Marat'd revolutsioonilise väejuht-diktaatorina. Tema jalge ümber on 500 aadlipead, millest meretõus enamiku katab.

Communism's subtle scent had seduced him.
"Parteile!" sõnas toosti lõbus juht.
"Nõukogude Liidus on niimoodi: mõtle mida tahad, aga mitte halvasti!"

ÜRO esimees kinnitab, et on nooruses inimesi õginud!
Become a communist. Get laid.
"Tse, tse, tse, pe", veeris üks väike poiss rongilt.

Kodanlik kunstnik parandas meelt.
Tagasivaade elule kopika ning rublaga.
As a communist, I know no defeat, feel no pain.

Kapitalistlik ühiskond on masin, mis moondab töölise higi ja verd kodanlase rasvaks.
Sotsialistlik revolutsioon seevastu muudab kodanluse vere punaks töölise palgel.
Kapitalism on vana pederast!
Viva la Union de Republicas Socialistas Sovieticas!

"Målin oli kõige armsam helepruunide juuste ja põselohukestega olevus, keda endale eales ette kujutada saab. Tema kõrval oli alati natuke kohmetu ja rohmakas tunne olla. Ent vahel oli ta mõtlik ja kurb. Me rääkisime vähe ja tühistest, lõbusatest asjadest. Hea oli olla temaga koos."

Tallinn, Rännaku puiestee, 2007, Arksi arvutis