Sunday, December 30, 2012

Blogipostitus

See pole kunstiväärtusega foto, vähe pohhui on kes pildi tegi.

PART I

Hetkeks on igav, aga teistmoodi kui tavaliselt. Ebatavalisel kombel liigutab lihasmälu hiire hoopis PS ikoonile ja vajutab sellele. SD ketta otsimisaeg on nii lühike, et siniselt avatiitlilt ei jõua "Seetharaman Narayanan" kokku veerida, kui seal see juba ongi: praegu veel valged menüüd kardinatena helehalli tühjuse ümber, aga ma olen näinud - tulevik toob mustad menüüd ja tumehalli tühjuse ning õigupoolest on sedasi ka parem. Aga täna on veel nii. Muuseumites on ka parem kui ümber on tume ja võimalikult värvitu, Stockholmi Nationalmuseumis on-oli üksvahe väike kõrvalruum kus kuraatorid katsetasid uusi valgusteid ja seinavärve, eri sorti tuhme pruune ja tumedaid halle, et aru saada, kuidas kõige silmasõbralikum olla võiks. Kumu põrandad on värviplekised ja määrdunud valgeid tip-täp tilke täis. Just sayin'.

See va lihasmälu on üpris huvitav - natuke tundub, nagu talletuks kõik, mis arvutist loed või vaatad, hoopis motoorikasse ja mitte pea sisse. Sealjuures veel üpris nigelalt. Vaim jääb nõdraks ja mälu hajub, teabe asemel jäävad alles vaid viited. Ma ei oska suga silmast silma midagi rääkida, aga wikipedias olemasolevast tean ma palju. See tähendab: ma eelistan suga suhelda kirja teel. "Ebatavalisel kombel" muide selle tõttu, et mul ei ole enam harjumust joonistada. Kui ma koolis käisin, ja mitte ülikoolis maaliosakonnas logelemas, vaid päris koolis, gümnaasiumikoolis, pinkide ja kohustusliku kohalolukontrolliga, siis oli. See oli veel põnev, riistvara oli huvitav, plastik plastiku vastas, imelik ja libe, aga kõditab mingit tehnoloogialembust. Nüüd enam ei ole, nagu ei ole nüüd enam huvitav ka miljardet korda torukübara ja kaitseprillidega nägu joonistada.

Nationalmuseumi seina peal on muide maal, kus sõdurid toovad koju kuningas Karl kaheteistkümnenda. See on suur suur maal, lapsevaist ütleb, et kaks korda nii kõrge kui täispikk inimene, see võib olla vale, aga ei pruugi, ta on päriselt ka suur. Lai ka, laiem kui kõrge. Seal on lumi ja sinises rootsi sõdurid, neil on pikad ja ilusad saapad jalas, sellised, mida tänapäeval kannavad millegi pärast ainult hoorad ja hoora-simulaakrumid. Kuningas on muide surnud, unustasin vist esimese hooga seda mainida? Peale sõdurite ja surnud kunni on ka jahimees, ta on morn ja kurb ja mütsi peast võtnud. Igatahes, see selleks, mind paneb imestama seal üks asi, nimelt on kuningas kanderaamil ja see on veel küllalt arusaadav, sõdurid kipuvad surema ja haiget saama, kanderaam kulub marjaks ära, aga valitseja lebab kanderaamil ning aseme ja laiba vahel on hiigelsuur valge padi. Küllaltki tagasihoidlik teine, ei ole läikiv satään ega tuhm samet ega midagi, lihtne valge linasest kangast padi, või äkki puuvillasest? Ma ei ole materjalidega väga tuttav, mind üllatab, kui mu isa teab öelda, et miski toru on tsink-nikliga või jumal teab millega kaetud ja mina ei oska isegi käega katsudes ega silmaga vaadates öelda, kas kangas on puuvillane või linane. Või ongi nii, et nad ongi üpris sarnased ja päris inimesed ka ei oska? See selleks, oluline on, et see padi on hiigelsuur ja see kolonn on kuskil lumistes mägedes - kust nad sellise padja välja võlusid? Ei tundu tõenäoline, et praktiliselt meelestatud sõjaretk endaga sellist asja kaasa veaks, või kui, siis sõjaväehaigla väikeseid õhukesi kangeid patju, aga mitte selliseid suuri ja puhevil. Või oli kuninga telk varustatud sellistega? Võeti sametpüür ümbert ära? Kui selle peale nüüd niimoodi mõelda, siis tundub isegi tõenäoline. No hästi! Siis sai probleem lahendatud. Väga hea. Kunstikriitika ja analüüs oma parimas.

Aga siis ma panin Photoshopi kinni, sest laual on liiga palju pahna ja küünarnukil pole manööverdamisruumi, et tablet klaviatuuri alt välja libistada ja selline väike ebamugavus on vaat, et  kõige räigem joonistustahte hävitaja.

PART II

Torukübar ja kaitseprillid, torukübar või kaitseprillid, torukübar silmadel ja kaitseprillid peas? Puuoksad sarvedeks. Altpoolt valgustatud nägu, liiga kortsuline nägu, magamata kottis silmade all see joon, mis jookseb liiga kaugele üle põse. Harkisjalgadel seisev tüüp jaburas skifiturvises ja mingitsorti türgi pükste variatsioonis. Alasti väänlev keha. Alasti väänlev keha, aga otsjäsemeteta. Noh, et nagu käelabasid pole näiteks. Siis on makaabr ja tõsine, ärimeestele meeldib, viitab hingesügavusele ja varjatud süngusele, Wobi ütles. Kaitseprille ei õppinudki kunagi joonistama muide. Aga see on lihasmälust jälle, need on kõik asjad, mis tulevad lihasmälust. Kui me laostunud pärandimiljonäriga eurotripil Poolas ringi tõmbasime lugesin ma.. kas ta kirjutamisel olevast kirjast? Või äkki hoopis kuulsin teda telefonisse ütlemas; ma parafraseerin: "Rostovil on inspiratsiooniga hästi, joonistab kogu aeg." ja see jäi meelde, sest see kummastas mind, tol hetkel ei öelnud ma midagi, sest mul (nagu ka Bernhard Schmidtil, kuulsal naissaare tüübil, kes leiutas koomavaba läätse, mis on siiamaani hot stuff observatooriumites ja kosmosesondidel, vana Kross kirjutas tast normaalse raamatu ("Vastutuulelaev"), soovitan, mõnus tekst, seal on amputeeporri ja Hindpere täiega varastas oma raamatu peategelase nime sealt ja temalt, nii.. ja nagu Schmidtil, on ka minul) komme mitte rääkida. Igatahes selle Luiksi ütlemisega - ma ei tea üldse kas seda võiks inspiratsiooniks nimetada kui sa lihasmälust kraabid Jälle Neid Asju, pigem oli tee peal piisavalt igav ja ilm piisavalt soe, et midagi muud polnud teha ja näpud polnud kanged.

Alex Kanevsky, lemmar värk!

Näe vaata, Kanevsky maalib koguaeg mingit keha värki. See vist pole väga inspireeritud, kui ta otsustab tüdrukut maalida kord sinepikarva kleidis, põlved koos, ja kord punases kleidis, põlved harali. St mind väga ei huvita, et punane kleit on justkui kuidagi kire või sebija-daami kujutisega seotud, et sinepikarva mitte-avatud tüdrukul on meelas muie, aga punases avatud tüdrukul kurblik-tõsine, ma ei usu, et kunstnik selle tegelikult sedasi läbi on mõelnud, et ta midagi justkui öelda prooviks sellega. See pole vaimne kunst selles mõttes. Aga see kuidas värv lõuendil ringi on liikunud on igikütkestav. Lihasmälust tulevad meelde aistingud, värvi vedamine mööda lõuendit, paksu värvi paletinoaga laiaks surumine, kuiva värvi sisse hõõrumine, märja värviga märja värvi peale jne, hõõrdejõu taju põhimõtteliselt. Ma naudin seda värki, sest ma tean seda varem. See on nagu midi muusika, mis kunagi enne mp3 revvi dial-up ajastu internetis levis. Midi muusika töötas sedasi, et midi fail ise on väike, ta on vaid noodikiri, mis ütleb arvutile, mis järjekorras mis kõrgustel reaalajas mängida sämpleid, mis istuvad su helikaardil (muuseas tähendab näiteks, et kui loos on keelpillieepose pikad pikad noodid ja sa kerid muusikat edasi, siis sa neid pikki noote enne järgmist kõrgusevahetust ei kuule, sest sa jätsid noodi alguse vahele ja arvuti ei tea, et see heli peaks parajasti mängima). Ja siis on .mod ja .xm ja whatnot failid, mida ehtsamapoolsed 8bit tüübid kasutavad, need on esitamisviisilt üpris sarnased, aga erinevalt midifailist ei sõltu nad su helikaardi helipagasist, vaid kannavad noid pisikesi helisämpleid iseeneses kaasas, mis tähendab, et sa võid muusikat teha ükskõik mis kokku varastatud ja välja võlutud helidest ning ei sõltu nii palju helikaardi kvaliteedist ja tegumoest, ega ole piiratud kasutama vaid klassikalise muusika instrumentide plekkversioone. Selles suhtes on mp3 nende kõrval naiivne, barbaarne ja brutaalne, toores ja massiivne, lihtsalt igav salvestatud heli.

St mu peas Kanevsky töötab nagu midi fail siis jah, maal viitab lihasmälule mu kehas. Aga vana värk ja klassitsism ja realism, see läbi joonistatud ja nikerdatud ja "nagu päris noh" värk ja väikekodanlik kitšimaitse, sellele värgile vastab mõnus mahe pehmeks produtseeritud mp3 fail? Ja kaasaegne igav kunst on nagu .xm fail, mis proovib oma kultuuripagasit iseendasse sisse pakkida, olla eneseküllane ja kasutada omaenda sämpleid omaenda loos, aga ei saa sellega kunagi hakkama? Hüva, selline võrdlus siis.

Aga kuidas neile, kes ei maali, Kanevsky tundub? Ma olen kuulnud, et öeldakse, et kõva värk ja et meeldib küll, aga ma ei ole kuulnud kedagi seda kuidagi kirjeldamas.

Igatahes, kui pildilt pildile korduv suvaline variatsioonidega figuur on nauditav eelkõige oma maalitehnika poolest, siis võiks ju eeldada, et ka torukübar ja kaitseprillid ja okstest sarved ja liiga kortsus altvalgustatud näod võiks samuti olla päriselt nauditavad? Niiöelda galeriimaterjal lausa Komissaarovile ette näidata. Ei tea, mis Komissaarov torukübarast ja kaitseprillidest arvaks? "Eha Komissaarov Torukübara ja Kaitseprillidega"on päris hea maali idee, peaks selle oma märkmikusse üles kirjutama. Eha Komissaarov jaburas skifiturvises ja mingitsorti türgi pükste variatsioonis.

Näenäe, kohe kõlab kuidagi päriselt, kuidagi galeriiruumiselt, enesele viitav kunstimaailm jne. Väljamõeldud tüüp skifiturvises-etc on igav illustratsioonine joonistamisfiilia, mis meeldib ca.org tüüpidele ja leviks tumbrli pildiblogides, seevastu tuntud kunstitüüp segatud lowbrow fäntäsi-illustratsioonielementidega kõlab nagu mingi "jõuline noorkunstniku eneseteadlik lavaleastumine eesti kunstnikumaastikule". Eha Komissaarov okstest sarvedega?

-

Teine põhjus miks Photoshop kinni läks oli: näpud on külmast kanged.

PART III

Mustvalge foto on veits kunstiväärtusem? Autor: Meriliis Kasemets
Näpud on külmast kanged, aga ma ei ela enam oma lammutamisele kuuluvas ateljees. Nüüd elab seal Luiks, aga ma pole teda seal tükk aega näinud. Ta kas ei vasta mu sisse astumise tervitusele "Hoi!" või magab, igatahes olen ma liiga viisakas, et võimalikku magajat häirima hakata toaukse avamisega. Külma laseks ju ka sisse. Mitte, et seal oleks sooja mida välja lasta, sest köetud pole vist ka tükk aega. Maalida on sedasi keeruline, enne tuleb pool tundi sooja tassi ja puhuri ees istuda. See on hea, saab vaikselt käsilolevad taiesed üle silmitseda ja plaane pidada. Mul on hea meel teatada, et üle ... kolme(?) aasta, mis ma olen oma kuut suuremapoolset maali teinud, on esimene neist lõplikult valmis ja paar teist üpris lähedal sellele. See võtab nii kaua aega, sest 1) ma olen laisk 2) mu jaoks on olulisem lugeda uudistekste ja esseesid videomängudest 3) sest tükk aega polnud mul korraliku valgust ateljees (ma kusjuures ei tea miks, sest ma olen rumal?) 4) ja selle pärast, et külm on ja näpud on kanged ja kangete näppudega ei saa. See viimane on üpris ajalooline ja sobib boheemlasekuvandiga ja teeb elu ilukirjanduslikuks, nii et ma liiga palju selle üle ei kurda.

Aga nüüd, kui ma enam ateljees ei ela, elan ma hoopis ökoboho unenäokodus kassisaba glamuurses elamurajoonis otse vanalinna külje all. Vaat kus edukas kunstnik! Peab kesklinnas nii ateljeed kui korterit, elab ära oma kästitööst ja ise pole ühtegi näitustki teinud. Ökoboho unenäokodus on muide vanalinnane laudpuit põrand ja värvitud krohvseinad, sellised pehmed, mitte nahka marraskile tõmbav räige kivi nagu võiks tunduda, vaid hullult mõnus "loomulik ja looduslik". Ja pesemisvõimalus!

Eha Komissaarov on ise nii kortsus, et kui teda altvalgustatuna maalida, siis ei pea isegi mingit illustraatori lihasmälu värki sinna juurde panema. Või oota. Äkki Komissaarovile üldse ei meeldigi Kanevsky laadi maaliteknomõnu? Maitia pohh. Ökoboho kodu väga ehe ei ole. Rohkem nagu reklaamiagentuurijupi kahte korrust läbiva renoveeritud kalamaja korteri fiilet evib see värk. Väga ehe ei ole... ei väga EHE ei ole. Vähemalt on mõnikord veel külm.

Head aastavahetust!

Wednesday, December 19, 2012

Laulev Eesti Tüdruk / Laulev Soome Tüdruk



Vittu see lumehang siin teeb? TÜRRRAAA! Mida see Ansip seal Jeruusalemmas teeb? Miks tal JANUKA peas on?! Ja nii edasi, ühesõnaga, ma saan aru küll - ei peaks igal võimalusel vinguma kõige kallal, mis kodumaal valesti on. Kodumaal on päris palju valesti ka ja harva on parandusettepanekuid varnast võtta. Selliseid töökindlaid. Eks see Eda-Inese lugu ole ju tegelikult täiesti normaalne Coldplay ripoff ka... palju parem kui see igatahes. (Mõtlesin alguses selle näiteks tuua, video-otsing andis ta ühena esimesest vastustest, aus mäng. Aga siis hakkas kuidagi liiga grotesksena tunduma, et kohe alguses karjutakse, et su pea on sitast tehtud. Enne, kui muusika on isegi alanud.)

Igatahes, see "Iseendale" on eksju Eda-Ines Etti ausõna kõige parem lugu ja me kõik võiksime rahuliku südamega magama minna, kui ei oleks järgmevat klippi. Enne on tähtis, et sa oleksid laulva Eesti tüdruku videost vähemalt poolteist minutit ära vaadanud. Ja siis, kuna sellel järgneval on ka HD resolutsioon, äkki vajutad sellele nupule. Et siis:



NO VOT SIIS. Meil on see, mis meil on ja Tasavallal on konkreetselt Arwen. Rassiteadusele tuginedes peaks ju olema mõeldav, et meie suudame sama hästi teha. See ei ole võimatu, peab lihtsalt natuke viitsima. Kui mina oleks Eda-Ines Etti või Birgit Õigemeel või Laura või Mari-Leen ja ma näeksin seda, siis ma ikka tõsiselt mõtleksin elu üle järele. Ja siis otsustaksin teha samamoodi. Vähemalt sama hästi. Päriselt prooviksin ka ja kui ei õnnestu - oma käte niimoodi heljutamiseks, nagu Jenni siin teise kertosäe ajal teeb, on ikka vaja, et midagi hinges liigutaks ka, muidu kukub väga piidrilt välja -, kui sõbrad ütlevad, et kallis Eda, näed ju ise ka, et ei küündi, no siis ma lõpetaksin selle asja tegemise.

Lubage ma teen nüüd midagi, mida ma tavaliselt ei tee - räägin ka ühe loo oma elust. Umbes poolteist aastat tagasi, kun mun sydammeni oli särkynyt, tegin ma seda, mida sel puhul ikka tehakse. Ma võtsin üheotsa pileti Mahajätust - otse Soome tööle. Oli see vast lustlik nädalake. Pori tehnopargis pastapliiatsite peale firmanimesid trükkida. Fliiside peale firmanimesid trükkida. Neid fliise kanda ja frisbide peale firmanimesid trükkida. Siis öösel teki all, fliis seljas eksju, Soome pere elumaja töönurga ülakorrusel oma neiule kaugekõnesid teha... kuni mind vallandati, kuna vaimuhaige hüääni nutt ei lasnud lastel magada.

Aga enne veel on lumine hommik, ma olen ise ka magamata, trükin jälle neid va firmanimesid perselauale. Ja kogu see aeg mängib taustaks Soome raadio. Ja saate aru, see on naeruväärselt SUPERIOR Eesti omale. Iga jumala kui loo sõnad on läbimõeldud, idee on tekstis kohustuslik. Sa langed selleta konkurentsist välja. Ja muidugi räägib iga viimane kui lugu armastusest - mitte ainult mu hetkelise subjektiivsuse tõttu, muuseas - ning iga teine räägib sellest ka hästi. Kuna see on Soome ja Soome on maa, kus inimesed üritavad teineteist armastada ja siis see ei tule neil välja, on need ühed parajasti kurvad lood. Trükid "Helsinkin taidemuseo" silti ja raadios laulab tüdruk: "Teiste pulmades / Me vaikime / Ei vasta vihjetele - meie korrast / Räägime häälekalt / Juba juhtund lahutustest / Kuni viimaks meid / Ei kutsuta / Enam".

Või, no palun väga: "Jos sä tahdot niin, tuon sulle Tiibetin vuoteeseen tai siirrän pohjoisen luoteeseen" Ma ei hakka seda tõlkima ka.

Selline maa, selline muusika.

Ka Eesti on maa, kus inimesed üritavad teineteist armastada ja ka Eestis ei tule see neil välja. Soomes on lood muidugi veel halvemad. Seal on veel pimedam kui siin. Veel külmem ka, tasub meeles pidada. Võib-olla meil ei ole veel piisavalt külm ja pime ja meie armastused on liiga õnnestunud?

Või võib-olla fuck you, ma räägin sulle veel ühe loo?! Nagu iga hea lugu algab see Rainer Jancisega Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdil. Täpsemalt back-stage'is siis. (Kontsert toimub mõistagi Von Krahlis.) Bänd on ümbritsetud omameestest, seljalepatsutusi laksib ja pilsner voolab plasttopsidest välja. Tead küll seda stseeni. No niin. Siis tuleb Rainer Jancis Epliku juurde ja Eplik küsib, kuidas oli? Ilmselt tegelikult ei küsinud, Rainer lihtsalt tuli ja ütles, aga legendi järgi küsis, nii et las ta siis küsib meil ka: "Rainer, noh, kuidas oli siis? Mis sa arvasid sellest muusikast?" Ja Herzog küsib vastu: "Kuule, oled sa küsinud endalt: see asi, mida ma teen - kas ma ikka PEAN seda tegema?"

Ma arvan, et paljud Eesti muusikud, eesotsas Laulva Eesti Tüdrukuga, häbiplekiga Isamaa palgel, võiksid endale selle küsimuse esitada. Ja kui vastus on ei, siis jäta see sinnapaika. Selles ei ole midagi häbiväärset, vastupidi, allaandmine võib olla ka suuremeelne ja ülendada sind inimesena. Ma olen kuulnud ühest andekast eesti pianistist, oma klassi parimast, kes jättis esimesel aastal õpingud konservatooriumis pooleli ja läks baarmaniks, sest ta leidis, et Glenn Gould on juba klaverit mänginud. Pole tal vaja oma keskpärasusega maailma tüüdata.

Ei tea, mida Hanna-Liina Uusmaa järgnevast loost arvab? (ACHTUNG: Kui mina oleksin sina, Hanna-Liina, siis ma volüümi ja resoga seekord ei koonerdaks!)

Tuesday, December 18, 2012

Saturday, December 15, 2012

Sa kasvatasid sõbra

Foto võttis üles Madli Lippur. See on klassika
Lähme siis kohe julmalt selle naiseks-olemise südame juurde. Lapsed, mis sa selle eest saad, millest sa ilma jääd, kõik need hirmud, müüdid, tabud, sundmõtted, kogu see pundar, mis sinna ümber on ehitatud. Esmane mõte sellesisulist avaldust teha tekkis mul enam kui aasta tagasi, kui juhtusin lugema mingit soomlase uurimistööd, mille linki ma muidugi ilmaski üles ei leia, kus oli pikalt-laialt kirjutatud lapseea pikkadest kombitsatest, mis mässivad kogu inimese elu enda sisse ja millest lahtimurdmiseks läheb vaja müriaadi psühholooge, terapeute ja muudsugust hingehoidu. Mäletan, et mul kihvatas - kõik mis inimesel elus viltu läheb, nuheldakse tema vanemate kaela, see on nagu äraspidi versioon sellest, et vanemate patud nuheldakse laste kaela. Ei saa üldse eitada, et vanemad ja lapsed on hirmus kõvasti seotud. Aga öelda, et kõik, mis sinuga juhtuma saab, on ära määratud mingite kogemustega mis sa said umbes kuni kahe-aastaseks saamiseni, on sedasorti fatalism millega mina leppida ei suuda. Nagu sa ei oleks enda elus osaline, muudkui mine vabastava hingamise kursustele või hüpnoosiseansile. Mu vanaemal oli kolm tütart, neist kõigist kasvasid täitsa isemoodi inimesed, kuigi nende kasvamise koht ja inimesed nende ümber olid needsamad. Samuti tean ma päris detailselt ühte perekonnalugu, kus lapsi oli neli, pluss veel kaks poolõde, ja seal peres oli nii langetõbiseid joodikuid kui sirgeselgseid intelligente.

Kunagi oli tore raamat "Minu laps", Benjamin Spockilt, see oli selline uue aja piibel, mis ütles lapsevanemale - ära karda, sa ei saa midagi liiga valesti teha, armastus on sulle antud ja selle abil liigud sa õigesti. Seda kiputakse tänapäeval jälle ära unustama. Küll ja küll olen ma kohanud noori inimesi, kes näivad arvavat, et lapse saamiseks peaksid nad kuidagi iseäranis küpseks saama, ületama oma sisemised inimeseksolemise probleemid, tõusma mingile kõrgemale vaimsele tasandile, mis lubab neil jumalatena teha õigeid ja ainuõigeid otsuseid. Unustage ära. Inimene ei saa kunagi valmis ja lapse saamine on ja peaks olema ja peaks jäämagi juhuslikuks etteplaanimata juhtumiseks. Mida rohkem seda reeglistatakse, ohjatakse, suunatakse, seda enam eugeenikasse asi sumbub. Ja mitte heasse eugeenikasse. See, et lapsi saadakse poolkogemata, mitte nendega, kes oleks selleks kõige ideaalsemad, (kes on?), see ja ainult see tagab maailma piiramatu mitmekülgsuse. Õnneks ei ole selles osas midagi kardinaalselt muutumas. Sest ärgem unustagem, kirg on meie loomuse mõistusega kõige vähem kontrollitav ala, õigupoolest üsna üldse mitte juhitav. Küll ei ole hea, kui saab lapse liiga noor, liiga vana, liiga haige, liiga vaene, liiga üksik, noh, kes siis järgi jäävad? Kaunid, rikkad ja edukad, neid meil palju ei ole ja sageli ei taha just see inimrühm üldse lapsi, sest nende väärtused asuvad mujal, iseenda ümber kootud saavutusvajadustes.

Muidugi, kas meie maailmas on enam loomulikkust alles jäänud? Katsu vaid öelda, et sind juhib instikt või kirg, midagi bioloogilist, kohe hakkavad õiguslased jalgu trampima*. Ei ole instinkte, ütlevad nad, on vaid keskkond ja selle sees olevad normid. Õigus ka neil, alati on ühiskonnas need kaks poolt, loomaühiskonnas on samuti omad reeglid ja normid, mis reguleerivad nende muidu paisumatult kasvavat paljunemisiha. Ja paigast ära ehk nihkes on midagi ka kogu aeg, praegu ehk rohkem kui muidu. Aga muuta seda tagasi enam kuidagi ei saa, seega peaks ikkagi oma jõupingutused suunama sellele, mismoodi uutes oludes kohaneda. Jah, enamasti ei saada siin maailmajaos enam hirmpalju lapsi. Mul olla olnud esivanem, kelle järgi minagi oma nime sain, tal oli kaksteist tütart, kõik nägusad, sellepärast kutsuti teda Lillekorviks. Ta olevat tõmmanud savipiipu ja selle tegevuse käigus kolm korda talu maha põletanud ja eluiga anti talle 103 aastat. Mis näitab kujukalt, et võib-olla oli ta küll erand, aga lahedaid tüdrukuid on alati olnud ja emadus ei tee neid vähem lahedamaks.

Nii, kuhu ma oma jutuga nüüd jõuda tahtsin. Ahjaa, mehed. Neid kipub mitte jaguma ja kui neid ongi, siis niisugustel ja naasugustel põhjustel ei pruugi neid jätkuda kauaks. Mitte nii kauaks, et lapsed koos üles kasvatada. Ma arvan ka nägevat ühte põhjust. Laps kui selline on igas tükis ema ihust, ta on tema ainest tehtud. Mees on andnud selle lapse idee, midagi nähtamatut, midagi tajutamatut aga vääramatult vajalikku. Oma idee panustamise eest sai ta ennevanasti vastu vähemalt oma nime edasikestmise, ehk siis mingit sorti surematuse. See mütoloogia enam väga ei tööta, sest inimesed peaaegu ei vaatagi tulevikku. Haruharva, kui keegi vaevub mõtlema oma vananemise peale, veel vähem surelikkuse peale, veel vähem mingite kestvate tõdede peale. Tuletage meelde siit lähedalt, moodsast muinasloost Game of Thronesi suurt klannijuhti, kes ütles oma pojale umbes nii – mina suren varsti, sinuga juhtub see paarkümmend aastat hiljem, aga meie nimi, meie suguvõsa, selle saatus on meie kätes, meist sõltub, kas me vajume aegade hämarusse või mäletatakse meid igavesti.

Au ja vastutus, kuidas neid maailma tagasi tuua?

Ma ei taha meeste üle  kohut mõista, vaid naistele meelekindlust anda. Ärge kuulake rumalaid jutte sellest, et paras sulle, miks andusid valele mehele, ise oled süüdi ja muud sellist anakronistlikku tobedust. Ma ei mõista kustkohast selline suhtumine tuleb. Kui on juba läinud nii, et parem on elada üksi kui koos kehva kaaslasega, siis pole midagi parata, kedagi süüdistada ega ka kuskilt abi otsida. Ja see on paraku juba kurvem lugu. Sest tõepoolest,  ilma rahata elada millegipärast ei saa ja raha teenida väikeste laste kõrvalt on siin riigis ja paljudes teisteski hirmraske lugu. Need käärid, mis ühe haruga ütlevad, et saagu meid palju ja teise haruga ei võta noori emasid tööle, need on jälestusväärsed. Toetan tingimusteta mistahes algatusi, et selles osas midagi muutuks. Jah, lapsed on haiged, ka üksikute vanemate omad, ma ise oman kogemust, kus mu lapse haiglasoleku ajal võeti minu asemel tööle teine inimene. Kus tööleminekul oli ankeedis küsimus, kas ootate last või planeerite last saada., millisel juhul oli kohustuslik sellest teada anda, et sind saaks kandidaatide hulgast välja prakeerida. See laps sündis ka neil aastatel, kus oli rekordiliselt madal sündivus, aastal 1998, korterisse, kus polnud vett ega poole ajast ka elektrit, ilma emapalgata ja ometi on ta elus ja terve ja minagi olen mõistuse juures. Andke inimestele mingisugunegi majanduslik kindlus, olgu see kodanikupalk, emapalk või misnimeline asi tahes, aga andke endale aru, et see peaks kindlustama kõikide laste esmavajadused ja mitte sõltuma sünnitanu eelnevatest sissetulekutest. Olgu, rohkem poliitikat ma ei aja, lähen sellega täitsa rappa muidu. Ja hirmus vihaseks. Justnimelt selle silmakirjalikkuse pärast, kus pea pooled lapsed kasvavad üksikvanemaga või muul viisil ebakindlustatud peredes ja muud juttu ei ole kuulda, kui et see on teie enda SÜÜ. Väga, väga inetu.

Nende konservatiivsete mõtteavalduste krooniks soovin ma öelda – naised ja mehed, tühja sellest teie eneseteostusest. Sellest, mida kõik nii hirmsasti kilbile seavad. On palju maid, kus naine läheb tööle kuu peale sünnitust, mitte raha pärast, ei, sellepärast, et mitte kaotada oma ametit, kvalifikatsiooni, edu, mingit kujuteldavat kohta päikese all. Ja lastele võetakse mõni murjamirahvusest tante hoidjaks. Ega siin maailmas midagi ei muutu, kui mõni kunstnik, kirjanik või teadlane olemata jääb ja mõni karjäär liiva jookseb. Iseenese vaimuannete tähtsust maailmale ei maksa ülehinnata, see ei ole tähtsam kui ühe inimese elu. Pealegi, ei saa kogu oma eluprogrammi toppida kümne aasta sisse, mis jääb kahekümne ja kolmekümne vahele. Siin peaks nüüd natuke hoogu pidama ja aru saama, et elu ja areng ei lõppe niisama järsku naksti ära, et kõik peab olema tehtud ja saavutatud mingiks sümboolseks hetkeks. Kakskümmendkaks, viimane taks, või kui sa kolmekümneselt ei ole pildil, siis ei jõua sa sinna kunagi. Perekond, elu jätkamine on justkui lükatud väljapoole süsteemi, see on midagi, mida sa oma isiklikust jõust ja tahtest pead meeleheitlikult ühiskonna nõuetega kokku klattima, siin pole mingit harmooniat. Ometi peaks see olema iga ühiskonna põhieesmärk – ühendada oma liikmete isiklik ja ühiskondlik elu nii, et mõlemad sellest võidaksid.

Üsna ühesugused
Aga teile, kes te siiski olete lapse saanud, julgete, ei karda, siis teadke, et tegelikult on lapsega hakkamasaamine lihtsamast lihtsam. See tuleb täitsa iseenesest. Sa lihtsalt tead, mis selle pambuga teha. Ma pole eriline võõraste laste fänn, ma ei kiika igasse vankrisse, ei heldi iga lokilise peanupu peale ja parem ongi. Miks peaksid mulle ülearu meeldima võõrad kutsikad? Ega ma mingi imelik ei ole. Aga kui see on su oma, siis sa tead, mida talle on vaja ja sa armastad teda täitsa iseenesestmõistetavalt. Ta kasvab loomulikult koos sinuga, see ei ole raske, ohvreidnõudev pingutus, vaid lihtne ja meeldiv argipäev. Mõneti on väikesed lapsed sulle lähemal kui vähe suuremad, kuid nii see peabki olema. Kooliminek on küll üks paras katsumus teile mõlemale, ema jääb järsku suurest osast lapse maailmast äralõigatuks ja laps peab ise hakkama saama. Ma pigem tõstaks kooliminemise vanust, alguses ei tee nad paar aastat seal midagi mõistlikku, need oskused saaksid tulla kodust. Koolikohustust ei peaks ka olema, vähemalt seni, kuni nad koolid inimese näo järgi vormivad, selliseks, mis ei jäta elukestvaid halbu unenägusid. Aga see kõik on üleelatav. Kitsad olud tunduvad reeglina ainult sulle väga kitsad, laps ei jää sind selle pärast vihkama, et sa ei saanud talle seda või toda. Nad saavad aru, ei nõua sult võimatut, nad on su sõbrad. Mul on riiulis raamat “Sa kasvatasid sõbra”, selle peal on hall taksikoera pilt. Ma kujutan vaimusilmas samasuguse pealkirjaga raamatut, kus peal on väikese inimese pilt.Ma pole ka kunagi aru saanud sellest mõttekäigust, et vanemad ja lapsed ei tohi olla sõbrad, et nende vahel peab valitsema mingi distants, et sa pead olema hirmsasti eeskujuks, ei tohi olla nõrk ega väeti. Kui neil on mingigi kindlus, et sa oled vajadusel olemas, kogu oma nõu ja jõuga, mis sul on, siis nad teavad ja arvestavad sellega, ja pole vaja neile pidevalt oma vanemlikkust nina alla hõõruda, eriti kui sa isegi pole kindel, et sul on alati ja kõiges õigus. Usaldamine on alati mõistlikum kui keelamine, eriti veel keelamine siis, kui midagi halba pole elales tehtud, isegi plaanitud. Eks see pendel käib niimoodi edasi-tagasi, liiga karmilt kasvatatud lapsed on oma laste vastu liiga leebed ja võib-olla vastupidi, seda kolmandat tagasilööki pole mina veel näinud. Jah, nendega juhtub halbu asju, mille eest sa ei saa neid kaitsta, isegi kui näed seda ette, see on vastik aga paratamatu. Nad hakkavad elama oma elu, oma vigadega, mida nad peavad ise tegema.

Veel üks huvitav asi on vanemate ja laste puhul see, et kuigi neil on üks ajalugu, ei ole see kattuv. See, mida tema mäletab oma lapsepõlvena, oli sinu noorus ja need on kaks täitsa erinevat asja. Neid ei ole võimalik mingi ühe nimetaja alla kokku viia. Aga kui su laps hakkab sulle mingis vanuses ette heitma, et talle ta laps-olemises midagi ei meeldinud, siis ütle talle, hei, see oli minu noorus, ära seda unusta. Ka mina olen samasugune inimene, kui sina, laps. Olin siis, ja olen praegu. Laste alati tingimusteta iseendast tähtsamaks pidamine ei ole pikas plaanis kuigi mõistlik. Sa teed nende heaks nagunii kõik, mida sa oskad. Võib-olla ei olnud seda piisavalt, aga me kõik elame oma elu üks kord ja me ei saa seda veatult osata. See pole näidend, mida sa mängid sajandat korda, tekst peas ja eksimisi ei ole. Kui sul on mitu last, siis täitsa kindlasti on nad täiesti isesugused inimesed. See mis ühe puhul kõlbas ei kõlba teise puhul sugugi. Viga ei ole sinus. Üks on näiteks lihtsalt kole kinnine, või ratsionaalne või midagi kolmandat, teine lohakas, südamlik, melanhoolne. Mina arvasin oma esimese lapse puhul, et ma olen kole hea ema, hiljem olen hakanud mõtlema, et mulle sattus lihtsalt üks väga hea laps, kuigi ta kingapaelu pidi siduma veel kaua ja ta ei koristanud iialgi enda järelt, teine seevastu ei ole mind kunagi oma mõtetele ligi lasknud, aga toob koju ainult viisi, ei unusta ega kaota midagi ja kannab üldist hakkamasaamise ja tervemõistuslikkuse pitserit. Nad on mõlemad minu lapsed.

Ja kui nad on ükskord suureks kasvanud, siis võib sulle vahel tunduda, et nad on täitsa võõrad inimesed. Ikka oled sina see, kes neile helistab. Ikka oled sina see, kes unustab, et nad pole enam viisteist vaid juba kakskümmned viis või siis varsti juba nelikümmend viis. Sa näed neid harva ja ei tea sugugi, mida nad mõtlevad, kas nad on õnnelikud või õnnetud, aga aimad ometigi. Aegajalt valdab sind mure ja jõuetus, et sa ei saa neid enam palju aidata, et neid nagu polekski enam. Aga ometi, lapsed ja vanemad, need on nagu tädi Elleni nööbikarbi nööbid, kus ühesugused olid paelaga kokku aetud. Pael võib minna katki ja nööbid veereda mööda põrandat laiali, aga nad on ikka üsna ühesugused. See side on peaaegu ainus tugev side, mis meile siin ilmalikus maailmas veel jäänud on.

* Kunnuse mõjud.


Friday, December 7, 2012

Inimesed ja inglid

Uku Uusberg "Head ööd, venna" proovis. Foto Kelhim
Uku Uusbergi etendusele minek on minek äärmusesse. Seni on see nii minu jaoks olnud. Olles taaskord tagasi Uusbergi ääremaalt (käisin äsja Draamateatris tema ja Kivirähki “Kevadist Lutsu” vaatamas), teen siia mõned ülestähendused hajumõtetest ja mälestustest, mis mind tegelikult juba aastaid on saatnud, alates hetkest, mil Uku loominguga esmakordselt kohtusin.
Uku ehitab paljaste kätega sildasid inimestest inimesteni. Tema töödes kerkivad esile teemad nagu ligimesearmastus, vahetu inimliku kontakti võimalikkus ja võimatus, (vale)häbi erinevad vormid, inimese teekond, abitus, inimese loomulik positsioon siin maailmas ning allumine paratamatusele. Jutt kisub juba segaseks, kuhjan siia märksõnu avamata nende tausta ja seoseid. Katsun siis juba koondada märksõnad üheainsa ühisnimetaja alla. Olgu selleks Inimene. Tahaks kirjutada õilistamata lihtsalt “inimene” väikese “i-ga”, kui Uku looming just nimelt inimest õilistav poleks.

Uku tegeleb Inimesega. Selles pole iseenesest midagi revolutsioonilist ega üllatavat, kuivõrd inimesega (olgu need “i-d” suured või väiksed) tegelevad tahes tahtmata kõik … inimesed. Aga kuidas kirjeldada seda iseäralikku ja omapärast Uusbergi Inimest, keda me näidendist näidendisse ja lavastusest lavastusse oma rõõmuks või nördimuseks kohata võime?

Üks eredamaid ja laetumaid mälupilte, mis mind Uku lavastustest kummitama on jäänud, pärineb niiöelda “algusest”, tema Lavakunstikooli diplomitööst “Head ööd, vend” (2008), kus ta miksis erinevatest Shakespeare’i tegelastest ja nende elusaatustest kokku mingi imeliku loo. See lugu polegi siinkohal tähtis, tähtis on see pildike. Me näeme siin ühte inimest oma magamistoas, mis meenutab rohkem kambrit kui tuba ja kus polegi õieti muud midagi peale kitsukese voodi. See inimene, kentsakalt selga istuvas pidžaamas* noormees, istub rahutult voodil ja teda valdab õudne teadmine, et öö on tulekul. Saali kõlarites valjeneb see lugu. Erinevad inimesed tulevad üksteise järel magamistuppa, et soovida talle head ööd. Mõni embab teda, mõni teeb põsemusi ja sasib pead, mõni kükitab voodi kõrvale, et talle leebete head ööd soovivate silmadega otsa vaadata ja siis lahkuda. Tuleb järgmine inimene, noormees raputab pead, ei, palun ärge tulge lähemale. Lugu kulmineerub, noormees vähkreb, otsekui põletaksid puudutused ta nahka või ajaksid naeratavad pilgud teda hulluks. Selles pildis võib näha imelikku kooslust, ränka vastuolu, kus inimlik soojus on korraga põletavalt külm, õrnus vägivaldne ja kus armsa inimese lähedus, mis on viimse piirini täidetud igatsusest ja vajadusest sellesama inimese järele, muutub väljakannatamatuks.

Gröönimaal pidavat vahel nii palju lund sadama, et inimesed kaevavad tööle, kooli või poodi saamiseks tunneleid. Kõik Uku tegelaskujud elaksid justkui lumme mattunud Gröönimaal. Gröönimaa võib välja vahetada mis tahes tegevuspaigaga ja lumi võib olla metafoor.

Üks määrava tähtsusega tegelaskuju kordub Ukul näidendist näidendisse. Ta on kooslus eesti keele sõnast ja kõlast: Sõnakõla või Kõlasõna. Kui Uku näidendid algavad inimsideme probleemist, siis sündmuste käik kulgeb ja edeneb rõhutatult mööda keelelisi radu, vahel lausa otseselt keeleloogikast või selle painutamisest sõltudes. Keeles peitub ühtviisi võimalus ja võimatus kusagile välja jõuda - enamasti ikka võimalus. Ja seal, kus keel enam ei aita, seal, kus Inimene jääb piiritule külmale lagendikule jõuetult seisma, seal, kus jalad enam ei kanna ja Maa on valmis nõrkenud ekslejat nagu elavat põrmu enda rüppe võtma, sekkuvad inglid.

Foto Riiin
See kõlab muidugi õudselt, kui seda niiviisi öelda. Uku Uusberg ongi õudne kunstnik. Tema probleemiasetus ja teemakäsitlus võivad väga lihtsalt minna piinlikuks, vastuvõetamatuks, väljakannatamatuks. Kord peetakse teda naiivseks ja lihtsameelseks, sest tema Inimene on liiga süütuke, liiga hea - see tähendab, ta on veel liiga noor, tal pole veel aega olnud kurja teha (see tähendab, Uku on autorina veel liiga noor, tal pole veel aega olnud kurja teha). Tema headus on liiga üheplaaniline, selles puudub sügavus, mis saab tulla ainult kogemusega, “tõeliste” moraalsete dilemmade ja vältimatute eksimustega, millest noor inimene ei saa ometi midagi päriselt teada ega rääkida. Kord jääb ta liiga pikalt jutustama, halvemal juhul kukub koguni jutlustama, olles keelde üleliia armunud, sellest liiga huvitunud, et suuta vastu panna kiusatusele ka lihtsamates aruteludes kõiki keele keerdkäike publikut kaasa tirides läbi käia, vaigistamatult nagu laps, kes alles eile õppis rääkima ja täna juba kuulutab evangeeliumit. Uku pihta on juba üskjagu loobitud neid lollakaid stiilinimetusi “uussiirus” ja “uuslihtsus”, iga kord aina lõdvema randmega. Uku probleemiasetus ja teemakäsitlus, kõik need tema Inimesed, kes end laval keelemängudesse ära kaotavad, kaotamata ometi usku suurde sügavasse tõesse, mis tunneli lõpus nui neljaks paistma peab hakkama, võivad vaatajas allergilist reaktsiooni esile kutsuda.

Ka siinse arutelu kirjutamine kulgeb mul lööbepuhangu ja hingamisteede üles paistetamisega võidu ning seda juba pelgalt sõnade tõttu, mis end paberil ilmutada tahavad. Need oleks justnagu suured sõnad, mida pole suureks kasvatatud, vaid suureks upitatud; nagu noorde mulda ümber istutatud iidsed puud. Kriitiline hääleke mu peas ütleb: ”Räägi pungast, mitte puust.” Pärast läheb veel keel sõlme ja suur tükk ajab suu lõhki.

Midagi pole teha, keelest rääkimine on Uku tööde puhul möödapääsmatu, sest tema tegelaskujude kude on tekstiline. Nad on lõngakerad, kes tuleb laval ilmtingimata lahti harutada, kelle mõttelõng nõuab lahti harutamist. See võib olla tüütu ja liiga pikk protsess, aga see võib olla ka vaimukas, leidlik ja paeluv mõtterännak või keeleline pingpong mitme erineva tegelase vahel. See paneb parematel hetkedel keele energia ringlema. Uku keelemäng on küsimus: miks on meil nii raske omavahel suhelda? Ja tegelikult on see ikka ja alati ühe inimese liikumine teise või iseenda tuuma poole.

Uku usub, et eesti keelel on olemas selline asi nagu vägi - tarvitseb see vaid üles leida ja see annab väge ka sinule. Keeles peitub Uku nõrgukeste tegelaste jaoks jõud. Jõud uskuda, jõud leppida, jõud edasi minna. Ja kohalejõud. Keel on neile nagu raskesti loetav, aga ainsana kaasa antud kaart tundmatul territooriumil orienteerumiseks, millesse süvenemine võib viia suurte avastusteni, otse elu alustalade juurde.

Kui Gröönimaa lumi oli metafoor, siis lõnga võib siinkohal lumega sünonüümseks pidada. Me näeme Uku näitemängudes, kuidas lõngast Inimene sumpab peakõrguses lumes. Ja kui ta enam ei suuda, oska ega jaksa, ulatavad inglid kuskilt ülalt abikäe.

Jah, lõpetuseks tuleb ikka need inglid ka lahti seletada, või kui mitte lahti seletada, siis vähemalt tõlgendada.

Uku inglid on musikaalsed. Nende laulul on imetabane vägi, see sulatab külmunud inimese lume alt välja ja aitab ta uuesti püsti. Tõstab teda korraks kõrgemalegi, et ta saaks heita pilgu sellele määratule polaarväljale, kus ta oma tillukest rada püüab lahti lükata, sellele hoomamatule lumeväljale, kuhu ta on määratud. Aga siis aitab ka, enam kõrgemale teda (veel?) ei lasta. Ta pannakse lumme tagasi, pisike inimene, kellele tuleks või vähemasti võiks tema väiksusele vaatamata läheneda lugupidavalt kui Inimesele isegi kui see tuleb ülepingutamise hinnaga. Sest mis see sulle maksab? Ja mis võib maksma minna see kui sa enam inimesest lugu ei pea? See hinnakiri on õige pikk ja vaheldusrikas, pakkudes võimalusi apokalüptilisteks väljaminekuteks.

Muusika on Uku näitemängudes Inimese ja Sõnakõla/Kõlasõna kõrval kolmas läbiv peategelane. See, millise austusega Uku muusikasse suhtub, kuidas ta muusikat usaldab ja seda doseerida oskab, on Eesti teatris harukordne.

Mulle meenub kadunud Jüri Sillarti loeng filmikoolis. Lubatagu mulle viimane kõrvalekalle enne kui teema otsad kokku tõmban. Käis ettevalmistav töö lühifilmi tegemiseks ja me pidime professor Jüri Sillartile oma filmide kavandeid esitlema. Parasjagu oli järg kursavenna käes, kes professorile paberile visandatud kaadrite järjestust selgitas ning pahaaimamatult ühte kaadrit “katteplaaniks” nimetas. “Mis asja?” küsis Sillart talle otsa vaadates. “See on kattelplaan,” kordas kursavend kärsitult. Professor tegi veel ühe dramaatilise pausi nõnda, et kõiki klassis viibijaid jõuaks haarata arusaamatus: kas professor tõepoolest ei tea, mis asi on katteplaan ja mispärast ta sellest praegu nii suure numbri teeb? Sillart küsiski: “Mis asi on katteplaan?” Kursavend hakkas seepeale üllatunult seletama, kuidas katteplaan on telepraktikas niiöelda vahepealne kaader, mille abil montaažis järske üleminekuid sujuvaks lapitakse, teisisõnu asenduspildike, mida näidatakse vajaduse korral selleks, et varjata näiteks inimese jutu sisse tehtud lõiget või halba üleminekut ühelt plaanilt teisele. (Selle tüüpilisim näide on plaan noogutavast saatejuhist, mida intervjueeritava inimese jutu vahele näidatakse.) Sillart krimpsutas nägu ja ütles, et selline asi nagu “katteplaan” tuleb ära unustada, filmis pole sellist asja olemas. Kõik kaadrid filmi pildireas peavad olema põhjendatult omal kohal ning seisma kaadrite partituuris ainuvõimalikena omal tähenduslikul kohal. Mitte midagi ei lapita, mitte midagi ei näidata häda pärast.

Uku lavastuste juurde tagasi tulles tahan tunnustada teda selle eest, et ta ei kasuta muusikat kunagi katteplaanina. Muusika on tema jaoks iseseisev ja pühalik komponent, eraldi tegelane. Jätkates seda suurte ja väikeste tähtede mängu: Muusika suure “M-iga”. Olen lugematuid kordi vaadanud lavastusi, kus muusika on ainult käepärane vahend märguannete tegemiseks, et “etendus algas” või et “stseen vahetus”. Kui Uku Muusika lavale laseb, mõjubki see piirsituatsioonides nagu soe, klaar ja kindel valgussammas, mis külmunud inimese lume alt välja sulatab.

Ja loomulikult on lõpuks ka igasugune muusika sellesama inimese kirjutatud. Muusikat mängib ja laulab ikkagi inimene, mitte inglid. Aga mina olen paaril korral olnud tunnistajaks, kuidas Uku etendusel on saalis hakanud jää sulama, ja lahti on sulanud ka valud, tükkis millega oleksin eelistanud lume alla jääda, valud, mida ei annagi vaidlustada, kuid mille suhtes on mulle neil haruldasil hetkil näidatud teed; paratamatuse morbe koorma alt tõstab pead meelde tuletamist vajav valikuvõimalus minna edasi lahti harutamatu sõlm küll südames, aga siiski südames, mis on soojas ja kindlas valguses üles sulatatud. See on üsna imelik ja ime-lik kui selline asi juhtub. Samavõrd imede valda kuuluv kui inglidki.

*Tegelikult ma ei mäleta, kas tal oli pidžaama seljas.

Tuesday, December 4, 2012

Ammoonium

 













Esimene suurem mure, mis mul selle kirjatükiga on, on asesõna. Mina või tema? Sest mina see kindlasti ei ole, aga samas, kes on see tema, kelle mõtteid ja tundeid on minul õigus edasi rääkida? Kelle "tema" mälus ma käisin nagu võõra sahtli kallal sorimas? Ja nõndaviisi juhtub ka, et on tema ja tema, ja mõnikord ka nemad, aga ei ole sugugi sina, mina ja meie. Mu meelest on sedaviisi raske sotti saada. Võib aga siiski olla, et ma enda vanast sahtlist musta niiti otsides leidsin ammu kaduma läinud otstarbeta asju. Ehk on see ülepea selline värk, mis tuleks mingi kolimise käigus ära visata? Sest ega siis kõike ei saa ka alles hoida, muist on täitsa kasuta praht. 

Noh, siin ma istun, ei tea, millest alustada. Ma arvan, ma alustan sellega, kuidas ta ("tema") istus külmas raudpliidiga köögis luku taga ja sõi purgist lusikaga kondentskohvi. See on selline kondentspiima ja kohvi ristsugutis, hirmus magus, hirmus kange, paras infarktirohi. Tooaeg oli ta mõistagi terve kui purikas, aga tal oli  külm, imelik, üksildane ja mõistmatu olla. Köögiomanik  oli läinud jälle kuskile kellegagi kokku saama, korraks, kohe tulen tagasi, aga kohest sai tund ja kaks ja kolm ja pool päeva ja uks oli kinni mis kinni. Puid ei olnud ja süüa ka suurt midagi.

Tegevuskoht ehk lava oli iseenesest rohkem kui kummaline. Vanalinna korterid on sageli täiesti arutud. Tuled sisse, keerad tupikkoridori, seesama köök, mingi 5-6 ruutu maksimum, väike pliidikökats nurgas. Külmaga veeti sinna ka voodi, sest ainult pliidi juures oli soe, siis see voodi täitis kogu vaba põrandapinna. Köögist läks paar trepiastet allapoole pimedasse vaheesikusse, seal oli uks, mis viis naabri elamisse, naabriks oli umbkeelne kaheksakümne-aastane baabuška, ta oli seal toas käinud, baabuška kutsus, see oli pikk ja kitsas, täis ikoone, memm pakkus  isekuivatatud suhhaarikuid ja kuuma  teed kurbuse vastu.  Kõik seal nägi välja nagu vaesus ja vanadus. Lagi oli päratu kõrgel ja uppus pimedusse, pika juhtme otsas hingitses kidur pirn, mis heitis vastikuid varje.

Soolika esiku teises otsas oli teine trepp, mis tõusis mõned astmed üles, kõik ruumid olid erineval tasapinnal. Ja eriti veider ja mõnes mõttes arusaamatu oli see, et ühelt poolt sisse tulles oli pime akendeta esimene korrus, aga tagumistes tubades, kui aknast välja vaatasid, olid teisel või kolmandal korrusel. Selline imelik asi juhtub, kui maja ehitatakse mäe külje peale, aga selles loos mu meelest, on see üks aegruumi kõverusvemp.

Ta tuli sinna talvisel ajal, läbi lume, mitme bussiga päratu kaugelt, tavaliselt mingi meeleheitliku otsustavusega, seisis puust räämas ukse taga, mille vahele oli topitud mõni eredavärvilise plakati küljest ärarebitud nurk. "Läksin malemaja baari või olen Tiidu juures, või, olen seal ja seal", oli tavaliselt  suurte konarlike trükitähtedega sinna kirjutatud. Ja kui siis läksidki malemaja baari, võisid kindel olla, et seal teda enam ei olnud. Ega Tiidu juures või mõnes kolmandas kohas. Siis pidi  vaikivas meeleheites koju tagasi sõitma, pimedas talveöös.

Nad said tuttavaks sellises vanalinna baaris, kus on suured puust toolid, mis tahavad omastarust keskaegsed välja näha, sellised mitte just õnnestunud kuju ja vormiga, aga maru tugevad. Ta isegi ei joonud tollal. Nooruse pärast, ei olnud veel õppinud seda elamise vältimatut abivahendit. Väljaskäimisi oli ka nii paar tükki aastas ja kõik neist ekstra pidulikud, kaua orgunnitud, läbi mõeldud, ette valmistatud. Sisse sai pinginaabri tädimehe eestkostel ja smugeldusel, kes oli bändis kidramees.

Istuvad siis kaks verivärsket noort piigat oma piletiraha sees olnud joogi ja söögiga ja vaatavad huvilisel pilgul ringi. Kas näkkab? Ikka näkkas, tema sai laiatriibulistes väljaveninud põlvedega beežides velvetites ja kirju kampsikuga vuntsi, Pinginaaber aga paksu ja lühikese lokkis juustega asjade leiutaja. Oi ma mäletan, ta ikka helistas sellele leiutajale pärast veel mitu aega,  käisid teisegi korra koos väljas, aga mehel oli naine ja maja ja tasuv ning huvitav töö, oli tegelikult viisakas  ja hea kasvatusega mees, ei plaaninud kurja.

Tema oma väitis, et on kunstnik. Ta joonistas selle kinnituseks tooli, mille perspektiiviga ei olnud kõik korras, ja ütles, et neid on tema käest terve pubitäis tellitud. Tegelikult ei teinud  ta vist mitte mingit tööd. Üllataval kombel on väga palju selliseid inimesi, kes ei tee mitte mingit tööd, peale olemise. Ma olen neist täitsa mitmed suutnud ülesse leida. Raha tal ka ei olnud, aga vahel ikka oli, niipalju ikka, et malemajas joomas käia. Või mis joomas, malet mängimas ikka.  Üsna päris tutvuse alguses näitas ta  hardunult oma eksnaise pilti, see oli pikkade šatäänide juustega kaunitar, küllap neil oli lapski. Aga see ei huvitanud tüdrukut absoluutselt. Isegi mitte nii palju, et armukadedust tunda. Armukadedust tundma õppis ta veidi hiljem oma elus ja siis ka mitte liiga pikalt ega intensiivselt. Rohkem oli see säärane mõistmatus, ta ei taibanud, kuidas saab midagi tema kõrval või temast paremaks pidada.

Eks ta vist andis oma telefoninumbri talle. Ikka, sest mehel ei olnud telefoni, oli küll igasuguseid numbreid kust teda kätte võib saada, aga enamasti ei saanud. Ükskord käis ta ka tüdruku  kodus  külas, see oli täielik fopaa. Tõi  kostiks grillkana, pundi rohelist sibulat ja pudeli konjakit. Välja teda  just ei visanud aga sugulased olid äärmiselt hapu näoga, nimetasid tagaselja matsiks, sest mitte kana ei tooda neiule, vaid lilli. Pealegi oli noorpreilile ette nähtud karjäär diplomaadi abikaasana. Mingid vanad  vuntsidega hobusenäod ei tulnud üldse kaalumisele. Huvitav, milline küll oleks üks vuntsidega hobune? 

Ilus ta ei olnud. Kõhn, pikkade logedate jäsemetega, inetu pika, aga küllap siis sarmika näoga. Juuksed hõredavõitu, justkui pisut punapea. Silmad ümmargused, pruunid ja  krillis vaatega. Nina pikk, suu veidi ähmase joonega, kuid vormikas, ülemine ja alumine huul pea ühepaksused. Ega Belmondo polnud ju ka mingi ilus mees. 

Ükskord kutsus suure žestiga restorani. Kogu aeg oli talv, paksud külmad hanged ja kollaste tänavalampide paha valgus. Bussipeatus oli mere ääres, selline paekivist soliidne ehitis, mõnel pool linnas on neid alles veel, nende peale ei hakka ei aeg ega huligaan. Mitte peatus, vaid kindlus. Sealt rannast ei läinud õhtusel ajal pea keegi bussi peale, ta seisis seal üksi ja külmetas, südames lootus. Restoranist ta ei mäletanud suurt midagi, kui siis ainult restorani WC-d, valgest kahlist koledat kohta. Nad läksid sealt švipsis peaga  otse rongi peale ja sõitsid kõige mahajäetumasse maailma väikelinna, mehel elasid seal vend ja vennanaine. Nüüd siis oli see juhtunud. Ta oli  koos 37-aastase mehega kodust sõnalausumata  jalga lasknud, vastu hirmsale talvele ja aastavahetusele. Tüdruk oli seitseteist. Niimoodi võluti südameid.

do you know my nervous calculation
dreams when I am waiting for the train
yes I stay at underground of station
where's the Queen of mine and golden rain

lumi sädeles ja sina samamoodi
öösse sõitsime kes teab küll mida saama
kuskil oodati ent kus ei märgand tunda
suuri sündmusi jäi maha postijaama
....

Neil oli seal tilluke kahetoaline korter ja karjuv titt.  See oli hingematvalt kole ja armetu uberik, liisund ja läppunud, täis mähkmehaisu ja lutikaid. Hobuvunts andis plika kaimule üle ja tõmbas ise mingi oma kohaliku pruudi juurde. Tegelikult oli see vend väga normaalne inimene. Järgmine päev nad söötsid ja lohutasid teda, ja vend rääkis  jumalakeeli, kuidas ta peaks nüüd kohe koju minema ja unustama igaveseks Michael White`i nimelise mehe. Igaveseks. See hull aga oli diivanil keras ja ulgus nutta. Vana-aasta õhtu. Sovetskoje paugub. Kremli kellad löövad. Keda ei tulnud, on Michael. Nad  käisid koos linnaplatsi  kuuse juures, et ehk leiab sealt selle rajaka, aga ei, too oli kaotsis kolm päeva, tüdruk redutas seal võõras korteris, keegi ei osand taga midagi peale hakata. Lutikad muudkui puresid. Talv mattis maa ja taeva. Aeg seisis.

Aga siis ilmus mees lõpuks välja. Nad sõitsid koos bussiga linna tagasi, ta lamas pea vastu mehe õlga ja ei tahtnud mitte kunagi, mitte kuhugi minna. Tahtis niimoodi jäädagi.

Sealt edasi ei tulnud enam palju muud, kui harvad telefonikõned, üksildased sõidud läbi õhtuse lumelinna, ootamised koridorides, trükitähtedega kirjakesed, mis lõppesid uljalt - sinu Miku, vahel harva oli mees kohal, aga enamasti mitte. Ta mõistus oli täielikult umbe jooksnud, ta ei saanud aru, miks teda kutsutakse ja siis minnakse ära, ta ei saanud aru, miks ta läheb, kui teab, et ees ootab rebitud plakatinurk, mitte inimene. 

Lõpuks ta hiilis selle asemel, et kooli minna, vaikselt väravalt tagasi, ronis trepi alla kunkusse mantlite alla ja kohvrite vahele, lamas seal kägaras ja läks vaikselt hulluks. Ta kuulis täiesti selgesti, kuidas raadio mängis saksakeelseid šlaagreid. Ta isegi imestas tõsiselt selle üle, andes endale aru, et raadiot ei ole ja see ei mängi, aga ta ei uskunud, et ta suudaks saksakeelset muusikat ise välja mõelda. Kuidagi kikerdas päevapeale ennast oma urust välja, tegi aiateele lume sisse jälgi ja ronis oma tuppa. Seal ta konutas öid üleval, mõeldes ja kujutledes. Peas plõksus, jalad tõmbasid imelikult, rääkida ei tahtnud sootuks.

Helistas suvalistel telefoniraamatu numbritel ja mingi vanamehega saigi jutule, too kutsus teda omale külla, oli selline üle seitsmekümnene lumivalgete juustega vanamees, lahke ja sõbralik, kuulas ta segased jutud ära, andis pitsi konjakit ja meega teed ja pani magama. Helistas  hiljemgi ja uuris, kuidas tal läheb, aga ega  ei läinud ikka kuidagi. Ta istus üleval nurga peal toas, päike paistis, lumi sätendas okste peal, jõi sinisest lüsterläikelisest pitsist konjakit ja sõi peotäite viisi  rohtusid peale. Ikka purgitäie. Aga emale oli teada antud, et ta on koolist sootu kadunud, juba pikka aega, ja see sõitis linna vaatama ja nii teda sealt leiti. Kiirabi, intensiiv ja hullumaja kinnine ehk puinaja pool oli see, mis täitsid ta viimase kooliaasta viimast veerandit. Nad hoidsid teda kolm kuud kinni ja tegid ennekuulmatuid koledusi, mingeid  ammooniumi süste, mis viisid ta iga kord nutukrampidesse, sest ta ei mäletanud, kes ta on, ei mäletanud oma eelmist elu, oli minevikuta. Nad tegid neid umbes viis korda, enne kui taipasid, et mõistlik oleks järele jätta. Rohuhunnik oli selline, et tal ei olnud võimalik oma tahte järgi kätt ega jalga liigutada. Ainus asi, mida ta teha tahtis, oli kellelegi ära rääkida aga keegi ei tahtnud kuulata, ei küsinud. Siis ta enam ei tahtnud ka..

Ta sai sealt tulema, tunnistusele pandi kenasti kõik kolmed, aktusele ja lõpupeole ta ei läinud, kuigi igavesti kena kleit oli selleks puhuks õmmeldud. Tulpidega. Jaa, Michael White helistas talle ikka veel, aga ta pani toru ära, ei vastanud midagi. Ta ei olnud sellest üle saanud, ta hoidis neid kuradi näruseid kirju kilekotis alles palju, palju aastaid, punased ja kollased ja rohelised käristatud paberitükid, ükskord ta nägi teda  aastaid hiljem ühe nurgataguse kõrtsi ukse ääres aga pööras pea ära. Pööras ära ja tegi näo, et ei näinud.

Ühel suvisel päeval kõndis ta mööda tänavat ja tundis, et on õnnelik. See on rohtudest, mõtles ta. Need on siis lõpuks ometi mõjuma hakanud.