![]() |
| CHICA/UM, smartphone summer memories |
Neil aga, kes suve senimöödunud osa jooksul ZA/UMist eemal olnud on (aga ka kõikidel teistel) palub ja soovitab toimetus tähelepanu pöörata viimase aja saavutustele kunstiosakonnas - ilmunud on kaks märkimisväärset postitust: Eesti parimaid tehnilisi joonistajaid Anton Vill ja tema visandid ning Aleksander Rostov ja kunstiprojektid.
Ja veel!
Juunist juulini oli eetris ilukirjanduslik projekt. Initsiaator JFL tutvustab lõigatud vilju:
1. Helen Hindpere "Kaadreid dokfilmile"
Korralik
Ida-Euroopa košmaar. Mänguväljakud roostetavad, paneelmajade
trepikodades pole elektrit ja 90ndad... 90ndad ei ole lõppemas.
Elatustaseme asemel tõuseb hoopis kummaline epideemia. Kohe läheb asi
väga halvaks. Sõjavägi tuleb tänavatele. Avalikus telepöördumises
komandanditunni kohta lõikab peastaabi major endale noaga näkku.
Naabrimamma lõikab endale noaga näkku...
Tallinn, milles
Heleni kavandatud sündmused aset leiavad, ei ole see umbne ja väike
halvastivalgustatud elutuba nagu ta on siis, kui sa reede õhtul välja
lähed. See on mõnus betoonine kriisiolukorra Vembu-Tembumaa, kus nurga
taga on ootamas hulkuvate koerte kari ja lageda platsi peal saab kuuli.
2. Siim Nurklik "::"
Lisaks
loole endale meeldib mulle väga, et selle all on tänase seisuga ainult
kolm kommentaari (sisuliselt üks). Tõsiselt underrated tekst - lendas
üldiselt vist radari alt läbi aga läks sellest seeriast mulle
puhtisiklikult kõige enam korda. Lühike kuid lihvitud ja terviklik
kirjeldus kaasaegsest sprezzaturast - õukonnaelu läbi Instagrami filtri,
kitsaste värviliste pükste ja vinüüliümbriste, mille taga on seesama
värin, mis Castiglione-aegses aadelkonnas. Heitlikud tunded, sõitvad
katused, vastavalt tagasisidele pidevalt muutuvad poosid.
Dokumentaalne
ent soe ja kuidagi heatahtliku tooniga tekst. Nüüd on vist ka õige hetk
avaldada kahetsust, et omal ajal essees Snurkale sisse sõitsin.
3. Minu enda "Hobulausuja"
Kuigi algselt seda eitasin, näen nüüd tõepoolest võimalust, kuidas siit võib-olla kunagi midagi veidi suuremat välja kasvatada.
4. Martin Luiga "Valge pidal"
Üks
meie aja relevantsemaid eestikeelseid mõtlejaid kirjutab: "Nii nagu
mina sellest aru saan, on tegemist pigem essee piire nihutava
essseistika kui ilukirjandusega. Mis pole mõistagi halb asi, esseevorm
käib ilukirjandusest alati läbi, tihtipeale on esseesse libisemise kohad
kõige mahlakamad osad ilukirjandusest. (Siia võib algusesse ja lõppu
raamatukaanteks kujutleda mingeid ilukirjanduslikke kohti - tegelt
sellised lausa VÕIKSIDKI olla siin, tuleks see pidali asi selgeini
välja.) Essee ilukirjanduses on sellepärast kõva asi, et see on
vabastatud "ajalehte kirjutatud essee" autistlikust eeldusest, et essee
peab peab esitama autori arvamust. See võib olla lihtsalt diadaktiline
kirjatükk, mingi mõttelaadi näidis." Mul jääb üle vaid nõustuda.
Ilusat suve, kohtumiseni esimesel septembril!
Ilusat suve, kohtumiseni esimesel septembril!
