Saturday, March 30, 2013

Kiri - mis see on?

Mirjam Proos. R. Ulase foto
Taskus vedeleva näritud pliiatsijupi on nii mõnegi jaoks asendanud näiteks puuteekraani klaviatuur, aga jäädvustamise komme kui selline pigem süveneb kui taandub. Üles märkimise süsteem on neil puhkudel kiri, kuigi ilmselt saab ka muudmoodi. (Miskipärast ei ole pea et kunagi näha tänaval jalutavat inimest, kes oma märkmeid lindistamise otstarbel mõnele seadmele dikteeriks.)

Kõigepealt, kirju.

Mida on vaja, et oleks kiri? Esiteks on vaja pinda ja värvi. Mitte värvi kui värvainet, vaid pinna toonist eristuvat värvitooni pinna peal, analoogiliselt heraldika mõistepaariga kilp (shield) ja kujund (charge). Kui need kaks juba olemas on, saab kokku ühe vana mõiste ja ainsa koha, kus kiri põhimõtteliselt ei saa kanda keelelist tähendust. Metsalill võib olla kirju ehk kirjatud, kui tema õie kroonleht on mitmevärviline, aga juba siin on eesti keeles näha seesama sõnajuur. Inimesed aga on imelikud ja kui selline juhuslik kiri sarnaneb mingil põhjusel mõne tuntud märgiga, jätab see vaatajale ilmselt veidi kummalise tunde. Maailm on sulle just midagi sosistanud. See, kes on näinud, kuidas näevad välja jaapani hiragana ja katakana, ei peaks sugugi imestama, et jaapanlased igas looduse liigutuses salamärke otsivad. Kenas vanas jaapani filmis olid selle tarbeks isegi loodusesse suunatud vahekaadrid - tuules hõljuv kaera- või muu viljapea, üksik puu taeva taustal, ükskõik kas lehtedega või ilma ja mida iganes kõike veel. Kiri, mis üles märkides sisaldab vähem pikki seotud jooni tundub sellist teguviisi soodustavat. Räägitakse ka, et ida kultuuride inimestel on keerulisem jälgida, mida teine kõrval räägib, kui rohutirtsud kuuldavalt siristavad. Vt. ka Jeesuke hommikusel röstsaial.

Siis kirjatud.

Kui lisada järgmine element - nüüd on olemas pind, värv ja sihilikult loodud
mustristik, mis moodustub värvist pinnal - ilmneb, et kiri kõigis edasistes tähendustes on loodud ja tahtlik. Need kolm kategooriat kokku hõlmavad ühtviisi nii vanakõlalist sõna nagu vöökiri kui ka kõiki erinevaid tähenduse ülesmärkimise süsteeme. Võõras märgisüsteem mõjub enam või vähem kauni mustrina, kuid ka selle kohta saab öelda kiri. Vanaema kindakiri, mis ühes möödunud ajastus võis midagi tähistada, ei tee seda enam, kuid ta on jääb siiski kindakirjaks. Ida hieroglüüfisüsteemid on enamasti lääne vaatleja jaoks arusaamatud, aga vähemalt mustri tähenduses kiri on nad ka lääne vaataja jaoks ikkagi. Vanad ruunikivid oma pikkade looklevate ridadega on juba palju tajutavamalt kiri - neis on lihtsam tajuda mõtet, tähenduse olemasolu, mis siis, et sõnum on üles märgitud võõras keeles ja tundmatus tähestikus. Neid kõiki ühendab ainult see, et neid vaadates on näha tahtlust. Keegi on need teinud, kivi peale, paberile, puukepile,  kuhu iganes, need ei ole ise tekkinud.

Siis juba kirjutatud.

Järgmiseks tuleb arusaadavuse kategooria. Nüüd on asjad juba palju kodusemad - kiri on see, mille abil keelt üles märgitakse. Selle tasandi mõttes on kiri kokkuleppeline märgisüsteem, mida kõik selle kasutajad pruugivad enam-vähem ühtsete reeglite kohaselt ja millest kõrvalekalded torkavad silma nagu hüüumärk. Kõrvalekalded õigekirjutuses on reeglina kõrvalekalded süsteemi kasutamise reeglitest, mitte keele mõistmisest. Siia mõistepatta peaks veel lisama noodikirja, mida on hea kasutada näitena. Noodikirja tunneb ülesmärkimise süsteemina ära ka see, kes seda lugeda ei oska, kuid see, kes oskab, saab tähendusest kirjutaja jaoks piisava täpsusega aru. (Kadusid esineb muidugi paratamatult, muidu ei oleks põhjust "interpreedist" rääkida, samuti olid skandinaavia laulikud esimeste kirjapandud müütide suhtes kaunis kriitiliselt meelestatud olnud - ebatäpsed olevat. - ML)

Või joonistatud?

Just siin paigas selles kirja tähendustespektris peaks puutuma ka mõistet käekiri. Üks asi on käekiri kui ülejäänust veidi erinev viis, kuidas just konkreetne inimene oma märkmeid märgib, selgelt seotud kirjutamise akti kui sellisega. Öeldakse, et oma käekirja on raske muuta, sellel ideel põhineb mingil määral ka oma isiku kinnitamine allkirjaga lepingute puhul. Niisiis on käekiri midagi inimesele iseloomulikku, aga mingil kummalisel viisil on käekirja mõiste läinud palju laiemasse kasutusse. Kunstnikul on käekiri, tema viis asju teha. Teleseriaalis on sarimõrvaril käekiri, kõigil, kes oma asju omade kätega teevad, on käekirjad. Kas võiks otsida käekirja tähendust ka sellise mõttelookega, et käekiri on "kirjutus, mis ütleb, kes kirjutas", muutes siin tinglikuks kirjutamise mõiste? Seda pikemalt taga ajada takistab esialgne piirang - vajadus pinna ja värvi järele, sest kodukujundaja iseloomulik kunstiline käekiri ei kasuta selles mõttes kumbagi. (Mingis mõttes muidugi tõlgendub kõik, mis inimene näeb, kahemõõtmeliseks pinnaks ja kõik, mis teda aitab, käepikenduseks - ML.)

Enamasti siiski ette antud.

Viimase, kõige täpsema ja mõnes mõttes kõige lihtsama tähenduse saab kiri kui kirja kandev (esemeline) ühik. See on kiri, mis ootab sind postkastis. Isegi e-kiri on selline kiri, mis siis, et tal otsest käegakatsutavat esemelist kuju ei ole. Kiri on kiri just selle pärast, et kiri kui ese kannab endal kirja kui süsteemi, paberitükk on kirjatud ja mittemõistja arvates lihtsalt kirju. Kiri on ka lubatäht - tekstiga paber, mis annab selle valdajale kellegi võimukama toe, kinnituse tema tegude lubatavusest. Mõte saaks joosta veel edasi - isikutunnistus kui võimu kiri ütlemas, et see inimene on iseendaga identne, rahapaber kui panga kiri vahetusväärtuste kohta...

Üles märkida oli vaja ka see mõttelõng siin. Kui ma esimest korda neid tähendusi ette lugesin, alustasin viimasest ja lõpetasin esimesega. Jääb mulje,  nagu just selline omavaheline järgnevus oleks kõige loogilisem. Ühes mõistestiku otsas on midagi väga igapäevast, konkreetset ja samas väga kultuuriliselt konstrueeritut, teises aga on kirja tähendus raskestihaaratavalt üldine, kuid tundub peaaegu nagu maailma enda koest välja kasvanud. Kõik konkreetsed sisalduvad igas üldisemas. Üles kirjutamine annab korraga toimuvatele mõtetele lineaarse järjestuse ja tähemärgid takistavad liiga uitama minemast. Süsteem saab iseendaga kokku ja muutub elegantseks rõngakeseks maailmast endast. Metsülane oleks ka siis kirju, kui keegi teda kunagi ei näeks.

Saturday, March 23, 2013

Peotäis elavhõbedat / Armunud lapsed

(Kirjutatud kaheksateistaastaselt)





[šahh ja klõps] [proloog]

vihmapiisad trollibussi
plastikakendel
ridadesse jaotatud laternate tuled
mööduvate autode liikumise
peegeldus
läikima viksitud
kinganinadel
paneelrajooni siluetid
porilompides
rohe-puna-kollased vilkuvad foorid
vihmavari avaneb:
šahh ja klõps
must asfalt ja eredad toonid



[varblasekindral]

sillerdavad vihmatilgad
kastanisiilidel
varblaseparvede
rivistatud valveseisak
kõrgepingeliinidel
vihmamärjad pargipingid
kojutulek koolist
pulstunud sulgedega
varblasekindral
kõrgel traadil silma hoiab
tehasehoovil
ja kõnniteele pillatud
mustast nahast kindal

reamehed - seljad sirged
tiivad kylgedel
kindral - silmad
sysimustad
vihmapiisad sulgedel



[paneelmajade silmad]

magistrali valgusjõgi
halli taeva all
huulepulgapunased
vihmamantlid
kummist
yle õla heidetud
villane sall
majade ja korterite
soe-kollast värvi
tuhatkond inimest
naasevad koju
asfaltist teedel
mõtetes needes
ilma
säravad korrustel
yks kuni yheksa
pimedast läbi
(ja klaasidest läbi)
majade paarsada eredat silma



[betoon] [lyhike interlyyd]

sadades tonnides terasbetoon
põimub ja nõjatub
moodustab maja
majast saab kvartal
ja kvartalist kasvab
paneelidest laotud rajoon



[ripsmeotstes
vihmapiisad]


ja sina seal keskel
viisteist aastat vana
tuules lehviv sall ja kindad
kaotasid ära
päevinäinud ranits seljas
varblasearmee
kaitseb sind ja pea kohal
aupaisteks tiire teeb
ripsmeotstes vihmapiisad
pruntis väike suu
põsesarnad õhetavad
kätel hakkab kylm
vihmast läbi
vaatavad sind
lehti poetav pihlapuu ja
maja särav silm



[S]

kooli hämar keemialabor
jääb sust aina taamale
taamale ja linn tuleb
pimedusest vastu
tuul sasib juukseid ja
plastikkarbis klaasikeses
varastatud väävelhappe
surud põuetasku



[NH3] [veel yks lyhike interlyyd]

alati on sinust kaugel sulle teadmata
miski mis on osakene sinust
osakene sinust kuigi mitte sinu sees
osakene sinust aga mitte sinu oma
nimetagem seekord teda: ammoniaak
kuigi me teame ta nime
ja nii see ei kõla



[otsetee läbi laguneva linnaosa]

trolliliinilt kõrvale
paneelrajoonist välja
unnesuikund tänavatel
lagunevad majad
nyyd on nende peremeesteks
kylmavõitu ilmad
katust läbiv vihm ja kassid
keset tyhja saali
tolmumattund klaasidest
tumedatest laudadest
katusekividest
plankudest kajab
hääbumise hääli
hääbumise
hääli



[agulikassid]

kassiema priske kõht
lohisemas järel
möödub sinu jalge eest
kassiema kõhus ootab
oma järge elada
neli kurba
pimedat
ja sysimusta poega
ja sinu kõrvu kostab juba
nende nurrumist
plangult kõlab vali karje
tähendab see surma keset
puidust maja varje
või tähendab see armumist?



[Hg] [refrään]

stopptuled
suunatuled
millal sa tuled?
kui tuled siis leiad mind hoovist
mul on peotäis elavhõbedat
pudel ammoniaaki
ja sa võid liituda
kui soovid



[vaikus] [epiloog]

su tuleku sammud lõhuvad halla
esimese öökylma asfaltist teedel
pillatud kinnaste punaste põskede
hõlmade valla
ma surun need käed
vastu su kõhtu ja
kampsuni alla
muusika lakkab ja käivitub jälle
pihlakalehtede langemiskahinas
pimedus sulandub akvarelltehnikas
fooride tulle
ma surun need huuled
kanepilillede põlemissahinas
huulile sulle








Armunud lapsed



[kahvatu ja kõhn]

nii kahvatu et öösel justkui
helendanuks sa
nii kõhn et langeks kokku ymbert
kinni hoidmata
koiliblikaid võis olla kyll
su silmadele seatud
või olid lihtsalt ruugeks toonind
neile oma laud
puude sõrmed plankaial
liigutavad hämaras
tuttavmustad lehekujud
valvavad mu tänavas
kombinee väel tydruk ootab
paljajalu kavalere
vastasmaja varjukylje
valget värvi väravas

iga õhtu käis sul keegi
väravast või akendest
väike nagu olid nägin
siiski päris mitut meest
tikripõõsakobarate
vahelt iga nädal sinu
tänavale lahkumas su
hapra keha seest

kui sul tuli kustus hoidsin
klaasides koiliblikaid
sinu silma ruuget tooni
tiivamustritega koid
tõmblesid ja mulle meelde
tõid su suured sametpehmed
nahkjalt yles alla käivad
kummalised laud

aega möödus sinu silmis
mustaks muutus vikerkest
puude varje silme alla
jäi sul kylaskäijatest
suvi suve haaval lahkus
haagistega autodesse
lapsi nende tänavate
räämas majadest

tagasi ei tuldud enam
ega lubatudki vist
kõik nad lihtsalt läksid oma
haagistega minemist
ja ma ei tea kas märkasid
et siis kui läksin mina
jäi maha sinu aknale
liblikatest rist

on hetki mida tahaks aga
neid ei saagi tagasi
lõhnu mida tundsin siis kui
tuhat piiska sadasid
täpselt nagu tuhat korda
hiljem aga siis ma ise
olen keegi teine keset
aastasadasid



[galerii]

mul on seinal klaasist karbid
neis on sametpadjad sees
seal on minu putukad padjakeste peal
mul on miljard väikest hetke
mälestuse lõhnavate
helinatest hingavate pildikeste näol
ja neile galleriiks on minu
kustumatu mälu
need mälestused imedest mis kombineede väel
kallistavad mind on mulle
kallimad kui elu



[tänavapuhastusautod]

siis kui tänavapuhastusautod
ärkavad hommikuks ellu
pyhkima klaasi
ja armunud laste
pimedast maha jäänd kilde

on unustada kõike head
lihtsam veel kui pesta peost
su juuste lõhn
keset unist ärkvel linna
veidi kahvatu
ja lihsalt liiga kõhn

tuttav tunne
tuttav öö ja hommik aga
miski muutus just

koduuksel trepikoja
pimedus on pärit sust
ja sa ei ole yldse kõhn
ega kahvatu
vaid hoopis must

ja tänavapuhastusautod
ärkavad hommikuks ellu
pyhkima klaasi
ja armunud laste
pimedast maha jäänd kilde



[armunud lapsed]

miljard piiska langeb-põrkab asfaltteede pinnalt
milleks kõik need majad, märjad kastanid ja teed?
armund lapsed ostivad seal yksteise rinnalt
synnimärke
põsepadjalt nina yle tedretähnikeed

madal-halli taeva viirud peegelduvad mullalt
vihmast rasked maadligi kummarduvad puud
uudishimu õrnad käed riisuvad seal hellalt
alussärki
värisevad huuled väikse väreleval suul
ei siin
ega seal
ega sealgi mitte miski
julgeks kyll neid segada
- armunud lapsi

ei nyyd
ega eal
ei tohiks mitte keski
suureks lasta kasvada
armunud lapsi




Thursday, March 21, 2013

Martin Andersen Nexø - "Inimlaps Ditte"

Go, DJ
On ju olemas selline kirjandusžanr nagu taluvõll. Industrialiseerumisajastul kirjutati veel. Kirjanduse piirid laienesid eliidilt neile inimestele, keda keegi ei olnud kunagi osanud tähtsaks pidada. Ka üldine kirjaoskus ja trükiste levik kasvasid jõudsalt. Rahvus muutus tähtsaks mõisteks. Mingi maailm oli kadumas, selle talletamine osutus vajalikuks, et kultuuris ajaloolist järjepidevust hoida. Raamatud kirjutati inimestest, kes elavad maal, aga põhiliselt siiski neile, kes elavad juba linnas (vt. ka „Tõde ja õigus“ I osa: Hundipalu Tiit on ainuke mees külas, kes loeb ajalehte) ja ka nende jaoks, kes jäävad maale, on see siiski selline linnastunum maa. "Dittes" leiab aset transitsioon, liikumine maalt linna.

„Inimlaps Ditte“ on kõige parem taluvõlliraamat, mida ma lugenud olen. Lugu räägib tüdrukust, keda juba eos keegi siia maailma ei oodanud, ning ta sureb kahekümne viie aastaselt ületöötamise ja viletsate elutingimuste kätte. Premiss on sünge. Raamat ise ei ole sünge, vaid kuidagi elujaatav ja omamoodi värviline. Ebaõiglust kirjeldatakse, mööndakse, et tegemist on ebaõiglusega ning et see tuleb lõpetada, ent selle üle ei masenduta, sellel ei ole fookus. Fookus on inimestel. Raamatus on suure meisterlikkusega kirjeldatud vana inimest, Ditte vanaema, kes oli kalavõlli naine – kalavõll on tänini eksisteeriv taluvõlli alaliik, kes erinevalt harilikust taluvõllist ei saa oma varandust suurendatud, kala tuleb merest nii palju, kui teda tuleb ning ta on üsna odav, kuna võib näida lõppematu ressursina. Sa sööd teda ja sa müüd teda ja ainus viis kalast midagi enamat saada on struktuurne reform, nagu Islandil tehti. Niisiis, Ditte vanaema on kogu elu teeselnud, et ta on kergelt lihtsameelne, ehkki tegelikult on ta ehk paar tera terasemgi, kui muud ümbritsevad. Ma kahtlustan, et tänase päevani on elus tendents oma mõistusega kuidagi kohmetu olla või seda salarelvaks hoida, mis on ka mõneti mõistetav – hoiab inimest liigsest tähelepanust ning on ohutum näida ullikesena, kes on kohati õige terane, kui kõiketeadjana, kes teeb kohati suuri prohmakaid. Kaheksa last on ta saanud ja kõik on suurema tänumeeleta jalga lasknud ja ega tal sellest suuremat olegi, vähemalt saavad enestega ise toime. Kui vanamees sureb ja nad Dittega kahekesi jäävad, hakatakse teda nõiaks pidama, on justkui jutt, et tal olla seda varem suguvõsas olnud, ja ehkki ta sellest kuigi hästi ei arva, võtab ta rolli omaks, sest millestki elada oleks kuidagi mõistlik.

Raamat sisaldab ka meeleolukat kirjeldust virtuaalsest majandusest varaindustriaalses kalurikülas. Kuna Laxnessi Salka Valka (üsna sarnaste tunnustega raamat, aga mitte päris sama hea, ent siiski on mõistlik lugeda, kuna see aitab saada suuremat pilti Islandi ajaloost ja Island on tähtis) kujutas sarnast süsteemi, võib eeldada, et see oli laialt levinud. Virtuaalne majandus, eks ole, tähendab, et sina kui tööline ei näe raha. Tootmisvahendid on peremehe omad, külas on üks peremees. Pood on ka peremehe oma. Sulle antakse poest võlgu nii palju, kui peremees heaks arvab. Toimub mingisugune tasaarveldus, mida sa ei mõista. Kõik eluasemed on samuti peremehe omad, võlgade katteks ära võetud. Ning etapi lõpus tuleb peremees, kes ütleb, et nad on tuhmid tölplased ja neilt on kõik välja pigistatud, sest nad ei viitsinud oma peaga mõelda, ent nende tuimus ja laiskus on nii suured, et sellega on nad teda võitnud, sest nüüd ta on pankrotis. Ja siis läheb ta tuppa, võtab jahipüssi otsa hambusse ja vajutab suure varbaga päästikule. Peremees oli väga suur ja kole, teda kutsuti Inimesesööjaks ning ta hoolitses kalaäri ja kurnamise kõrvalt ka kohalike usu ja kõlbluse eest.

Niimoodi sa tunned ta ära.
Kasutatud asjade poes.
Kas see on see? Vahepeal ma mõtlesin, et see ei ole see, et need on lihtsalt kuradi ümberjutustused. Aga tegelikult on hunnikutäis meeleolukaid ja illustratiivseid lugusid kahtlemata üheks antud teose oluliseks tugevuseks. Ma pakuks, et neid on ümbes kümme. Lugu sünnitusmajast, mis toimib salaja abordikliinikuna ja kus tapetakse elavaid imikuid. Lugu varase aja whistleblowerist, endisest telegraafimagnaadist, kes mõtles õigluse nimel enda käest läbi käivat informatsiooni avalikkusele lekitada – nüüd on parmatj ja joob denaturat. Väga kena lugu igati mõistvast ja mõistlikust armukolmnurgast, kui Ditte satub pärast mitmete suvakodanlaste juures teenimist kenade progressiivsete kodanlaste juurde. Kõik on mõistetav, arusaadav ja kena ja kõigil on ainult positiivsed emotsioonid, kuni ühel hetkel ei kannata professori naine enam välja ja ütleb, et kahjuks nüüd peab minema. Ja veel „Vaesekesed, niimoodi pimedas...“ Ja muidugi ka tänavarahutused.

Tänavarahutuste juht on endine usuringi aktivist Karl, kelle joodikust ja liiderdajast ema juures Ditte talutüdrukuks oli (Nexø ei mõista sinast liiderdamist eriti teravalt hukka ja annab antud arengule igati arusaadava põhjenduse, mingil määral võib öelda, et Karli ema näol on tegu moraalinihilistiga, sest moraal on niikuinii omadega persses). Üks igavesti õnnetu ja vesine vennike oli ta, soimariga mampsi talla all. Mingi hetk, kui ta eriti õnnetu oli ja Ditte teda lohutada üritas, siis nad olid sellises mitte just mõlemapoolselt selgeks mõeldud vahekorras. Selle tulemusena sai Ditte lapsega ja koha pealt lahti. Poisile jäi aga Ditte elu otsani meeldima, vahest oleks neist ka õnnelik paar saand, a poiss leidis, et nüüd ta ei tee enam midagi vägisi ja laseb puha kõigil ise otsustada ja Ditte jälle leidis, et mees peab päris mees olema ja ise oma tahet peale suruma ja nii ei saand sest muud, kui et poiss ehitas Dittest endale sellise pühakulaadse karakteri, kogu aeg selge ja terava pilguga, jalad tihedalt vastu maad ja kõigi suhtes alati abivalmis. Lõpuks kasvatas Ditte mingi nelja last, kaks olid omad, kas olid kusagil ilma pealt niisama leitud. Niisiis, poiss leidis, et Ditte ei peagi osalema tööliste võitluses, vaid olema selline, nagu ta on, et siis poleks ilmal häda kedagi, kui kõik oleks, nagu Ditte on. Usuvendade juurest tuli poiss sellepärast ära, et ta avastas, et see on silmakirjalik värk. Teine tähelepanuvöörne tänavarahutu on hull Ancher, proletariaadi vabastaja KES ON OLNUD TUHAT AASTAT PROLETAARLANE ning kes teab, et kõigi kannatajate hinged võitlevad maailmaruumis nende ürituse eest.

„Astu aga sisse, Ancher,“ ütles Karl. „See on üks mu seltsimehi – ta usub, et ta peab proletariaadi vabastama. Need neetud olud on ta murdnud,“ jätkas ta Morteni poole pöördudes kurvalt.
  „Jah, ja sellepärast arvatakse, et ma hull olen,“ kostis Ancher tuppa astudes. „Aga las arvavad pealegi!“ Tema silmad käisid vahetpidamata ühe otsast teise otsa, ikka edasi ja tagasi, korrapäraselt nagu pendel.
  „Muidugi oled sa hull,“ ütles Morten, vaadates tema otsa pilguga, mis oli täis headust. „Kas see pole siis hullumeelsus, et mõned tillukesed sipelgad tahavad ühiskonnahoonet alt õõnsaks uuristada? Ja ometi olid sipelgad need, kes panid esimese osa hiina müürist ümber kukkuma. See on ju suurushullustus, et kõigist kõige viletsam ja armetum, köidetud kätega Peer-Näljarott virutab jalaga kõigi riigipiiride pihta ja tahab inimkonda ühendada. Me o l e m e hullud – ja seepärast kuulub tulevik meile! Anna käsi, seltsimees!“
  „On see tõesti tõsi?“ ütles hull säravi silmi ja raputas Morteni kätt. „Võin ma sulle siis midagi ütelda? Ma tahan siis õnne soovida, et sulle on antud niimoodi selle peale vaadata. Teised naeravad mu üle ja segavad mind. Aga nüüd oled sina minuga – ja seega on meid kolm. Ditte läheb maailmaruumi ja räägib meist hingedele, sina aga hakkad siin mu asja ajama. Sellepärast on sulle antudki võime kirjutada.“
  „Ära sellest hooli, mis teised sinust räägivad,“ soovitas Morten. „Küll on ilus mõte, et hinged seal ülal meie ürituse kasuks töötavad. Siin maa peal me räägime kahjuks kurtidele kõrvadele ja külmadele südametele.“
  „Enam mitte, sest nüüd läheb Ditte sinna, ja siis muutub kõik teiseks.“ Selginenud näoga vaatas Ancher Mortenile otsa, siis hakkas ta oma ilusa häälega laulma:


„Läbi surmariigi kajab
võimas hüüe: „Hephata!“
Surnuhaudadest siis kõlab
vastuseks halleluuja.“

Tlk Henrik Sepamaa

See on üsna tõetruu pilt sellest, kuidas rahutustega üldiselt on. Kikku võib tõmmata selle peale, et hullumeelsed on kohal. Superbisnis-laua ääres on samuti hullumeelsed kohal, miski veab neid, mis teisi inimesi ei vea ja risk ei kohuta neid. Need, kes sinna vahele jäävad ei tee midagi huvitavat, tõmblevad oma igapäevaseid tõmblusi ja virisevad vaikselt. Ja muidugi ütlevad kummagi leeri hullumeelsed, et kõik peaksid olema nagu nemad, sest niimoodi töötaks ja liiguks ja läheks kuhugi suunas. Tuleb tõdeda, et ma olen hullumeelsete poolt.

Taani kino 1946! Peaks kunagi kirjutama neist skandinaavidest ja sellest, miks nad ei ole nagu
ülejäänud pihkurid. N. ö. "uurima" seda. 
Samuti moodustab Ancheri idee hingedest, mis sarnaneb mõneti ühele W. Benjamini konsele ning ühes teises kohas leidunud jumalaehituslik kuulutus „Praegune jumal on isandate käpa all. Me peame endale uue jumala tegema, inimeste kätest ja südametest!“ moodustavad antud raamatu ideelise selgroo. Sellega on võimalik asju teha. Ja see on tunduvalt parem lahendus, kui öelda rahvale „mis jumal, unustage ära, tegelikult on ainult Marx ja majandusteadus.“ Liiduke tegi nii ja sai endale jumala asemel vaarao, siis suri vaarao ära ja Liit sai endale kosmoseraketi ja kui see susisedes hääbus, siis ei olnud enam õieti midagi järel. Pehastund Lääs säras kuldsena ja kui Liidul ka midagi oli sinna vastu panna, siis elas ta sellest õndsas teadmatuses. Ma arvan, et selle vea alge võis olla Marxiga kaasa tulnud. Filosoof ikkagi mingil määral. Need armastavad ju tõde. Kas oleks kommunistid nii koledal kombel valetama pidanud, kui tõde nende ilmavaates nii tähtsal kohal poleks olnud? Marx oli muidugi terav mees ja sai aru, et ateismivõitlus iseenesest on ähmane metafüüsiline küte ja võib põhivõitlusele pigem jalga jääda, aga või kõike niimoodi tähele jõuab panna. Samuti tuleb arvestada toonaseid olusid. Kujuta’nd ette, et kirik on umbes sama nõme, kui praegugi, aga sinna kõrvale veel ääreta jõhkralt võimas? Raske oleks olnud eeldada, et selle asja vedru enamuses paigus ise maha käib. Ajalugu ise tingib oma liialdused.

Me märkame äratoodud lõigus ka Mortenit. See on üks oskuslikumaid iseenese kaante vahele kirjutamisi, mida ma näinud olen (Lutsu oma oli okeika ja Vonneguti oma kohutav). Raamat, mille ta ainult endast kirjutas, on nendes ringkondades tuntuks saanud kui miski, mis seletab inimesele ära ja näitab kätte: miks üldse kommunist, kuidas see äge on. Ta räägib sinuga läbi lehtede, ja kui ta ise kohale ilmub, siis on see täiesti särav objekt, iseenda kontsentraat. Samuti, kuna seda on olnud võimalik kirjutada, on see ka väga harukordne näide tõeliselt häbitust ning sundimatust enesearmastusest, vähem palavikulisest, kui Marat’ oma, ent kuidagi küpsemast. Seal hinges ei ole kidinaid. Ükski emotsioon ei ületa maitsekuse piire. Täiuslik hing, tunneb tõde ja iseennast, kõik muu on ajalugu. See saab olla ainult väga tervislik. Ka tema isiklikud vanamoodsad eelistused  („naine peaks täiega julmalt palju lapsi saama, sest muidu on kodanlik“ ja „neljateistaastane tüdruk, seal pole midagi vaadata, luu ja nahk“) tunduvad täiesti armastusväärsed ja mõistetavad. Teab kui palju kasu ei ole tast liikumisele kunagi - ta näeb, kuidas see end maha müüb ja hääbub ning ebapiisavaks jääb - kuid tema kohalviibimisest lööb kõik särama. ja lõppeks, seda, mis ta teeb (kirjutab), teeb ta eeskujulikult.

Ma tahaks, et te ütleks peale minu surma: "Ta ei kannatanud hetkegi."

Monday, March 18, 2013

Membered (Timelapse)

Okei poisid ja tüdrukud! Keera volüümi juurde, pane video mängima ja tantsi õõnsa maalismiksteibi järgi rostovjankat. Mahe SALEM juhatab sisse, mahe Burial juhatab välja, higipärlite ja õõtsuvate juustesalkade vahelt vilksab aegajalt silmanurgast ööklubi seinale projitseeritud üleslindistus ühe õudsa maali valmimisest. Päriselus kestab töö poolteist tundi, tehnoloogia ime läbi paistab aga kunstnik omavat üleinimlikku hoogsust ja nii kestab video vaid 20 minutit. See on juutuubis sulle kodus vaatamiseks, sest maailmas ei ole ühtegi inimest, kes oleks elu sees üheski galeriis ühtegi videot viitsinud ära vaadata, ole nüüd.


"Membered" (nimeta jah pilte käbe seivimiseks välja mõeldud failinime järgi)

See it's like "Dismembered" but maybe also like "Remembered"? Think about it, man.

Friday, March 15, 2013

Mitte keegi ei või rahu saada

Ruudu Ulase foto
See siin on algne ning täiendustega versioon Eesti Ekspressis ilmunud artiklist

Kaasaegne kunst kui selline tervikuna on juba pikemat aega laiapõhjalise kriitikatule all. Kaebus võtab erinevaid vorme, ent üheks selle peamiseks korduvaks elemendiks on „see ei tee seda, mida see peaks tegema.“ Kunstimaailm vastab, et näituste külastatavus kasvab ja välismaa eksperdid kiidavad. See meenutab meie valitsuse juttu – numbrid on head, välismaal kiidetakse. Kahe maailma piiril seistes on selgesti aru saada, et mõlemal poolel on õigus – ma isegi ei tea, mispärast, aga tundub väga tõenäoline, et eesti kaasaegsel kunstil läheb täna paremini kui viis või kümme aastat tagasi, samas eemalseisjale võib kergesti tunduda, et suurt midagi pole muutunud. Kui inimesel ei ole vastutulelik tuju, ei ole „parem, kui varem“ tema jaoks mingi argument. Ja Veneetsia biennaali ja muid rahvusvahelisi kunstiüritusi ei oska „tavakodanik“ samamoodi hinnata, kui eurovisiooni või olümpiamängusid, sest sellest jauratakse vähem ja televiisorist on vähem näha. Tegelikult on tippsport muidugi umbes sama jackass asi kui kunst; trobikond noori mehi teeb narkootikume ja vaatab, kes kõige kiiremini jalgrattaga sõidab, kuni põlved purud.

Paralleele kunstimaailma kriitika ja poliitika kriitika vahel võib tuua veelgi. Inimesed viitsivad nendega tegeleda, sest nad tunnevad, et kunst ja kohalik demokraatia on osa nende identiteedist. Alaline kriitika ja kasvavad külastajanumbrid on omavahel seotud, see näitab huvi olemasolu ja see on hea asi. Isegi need hääled, mis kutsuvad üles kogu kunstivärki kinni panema, kinnitavad selle tähtsust: kunagi ei taheta hävitada midagi täiesti tähendusetut, hävitada tahetakse võimsaid asju nagu rahvad, riigid, ideoloogiad ja religioonid. Kultuuri hävitamine ja hävimine on tegelikult viirastused, kui kunstnik-olemine ära keelata, siis oldaks salaja ikkagi, sarnaselt sellele, kuidas inimesed on keelust hoolimata ärimehed või usklikud või prostituudid.

On ka räägitud, et selleks, et kaasaegset kunsti hinnata, peab seda tundma, et kui aasta aega kohusetruult näitusi külastada, süveneda, arvustusi lugeda, siis hakkab aru saama, siis hakkab meeldima. See tuletab mulle meelde ühe loo. See toimus kümme aastat tagasi. Sõber tahtis punkariks hakata, sest talle meeldis anarhia ja see, kuidas nad välja näevad, Vennaskond meeldis j.n.e., aga Sex Pistols ei meeldinud. Ilmselgelt oli tegu puudujäägiga. Pistolsit tuli kuulata ja sellest aru saada. Ma mäletan veel märkmelipakat, mis ütles konarliku käekirjaga tulbas: „Vii prügi välja, pese nõud, õpi ajalugu, kuula Sex Pistolsit.“ Ta õppis selle selgeks endale. Liialt armastama ei hakanud, aga aru sai. Ma olen üsna veendunud, et ma suudaksin pesapalli mõista ja hinnata (tundub lahe mäng ju tegelikult), kui mul selleks piisavalt hea algpõhjus oleks. Inimene on suutlik sell. A’ ilma selle algtõuketa ei ole inimene motiveeritud mõista püüdma. Ja arvata on, et suur osa rahulolematuist saab tegelikult aru, millega kaasaegne kunst tegeleb ning see jätab nad sellegipoolest puudutamata. Nad teavad, et nad tahavad midagi muud.
Sex Pistolsid

Muidugi oleks hukatuslik arvata, et rahvas teab, millist kunsti nimelt ta tahab. Selles vallas toimunud demokraatlikud rahvahääletused on andnud meile klaasristi ja Eesti euromündi taguse. Need ei meeldi kellelegi suuremat. Samuti on levinud valearvamus, et kunst oleks kuidagi parem, kui pöördutaks tagasi aega nii nelikümmend, seitsekümmend, sada aastat tagasi, siis, kui inimesed veel aru said, mis toimus. Tegelikult on vanemate traditsioonide jätkajaid võib-olla ehk rohkemgi, kui kaasaegseid kunstnikke. Neil ei lähe oluliselt palju paremini. Inimestele tuleb anda seda, mille kohta nad ei tea, et nad seda tahavad.

Samas ei tasu terve kultuurilise suundumuse kriitikat ka kergekäeliselt võtta, ei tasu selles näha ainult pimedust. On igati aus arutleda selle üle, kas 3D tehnoloogia ei ole filmikunsti jaoks pigem kahjulik, või et see aeg, mis arvutimängutööstus on kulutanud visuaali lihvimisele, on põhimõtteliselt maha visatud, et „virtuaalne reaalsus“ on küündimatu eesmärk. Neid võib näha kui etappe, mida on ilmselt vaja läbida, sest inimkond tahab ikka teha seda, mida ta ennem pole teinud, ent loota, et need mööduvad kiiresti. sarnaselt oli paarkümmend aastat tagasi vajalik kirjutada raamatuid piiratud ning väiklase mehe vaatenurgast, kellel mädaneb püksis korralikult, kuna see oli kirjanduse laiendamine nendesse reaalsuse aladesse, kus teda varem ei olnud. Ning seejärel sellest tüdineti, nagu internet tüdines viis aastat tagasi jaapani animatsioonist ja šokipiltidest. Tähtis on mõista, et kriitika ei ole niisama vingumine, tekstimassiivil on gravitatsioon, see paneb asjad enese järgi painduma. Tulemusi ette ennustada ei saa ja kindlasti ei toimi tekst kiiresti, aga see ei jää ka niisama. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas grupp internetientusiaste on püstitanud standardid mängužanrile, mille tõus ja langus jäid 90ndate lõpu kanti ning selle eest kümme aastat arutult ning lootusetult võidelnud – ja võitnud. Nüüd on mingi neli vana kooli RPG-d korraga töös ning tundub, et sihitakse endisaegseid standardeid ületama.

Kunstikriitika pärast ei tasu niisiis mures olla. See läheb õigesse kohta ja kõik õpivad, isegi, kui keegi midagi väga lolli ütleb, tuleb kasuks – sageli tähendab see, et mõõdukamad kriitikud on sunnitud ütlema „Ei, no päris nii ikka ka ei ole, pea nüüd hoogu, peremees.“ Aga kunsti kritiseerimine, tuleb tunnistada, nagu ka valitsuse oma, need on sissetallatud rajad. On ju veelgi asju, millega justkui võiks ennast identifitseerida ning seejärel leida, et need ei tee oma tööd, ei vasta ootustele, on küsitavad.

Religiooni mäletate? Ikka ütleb kohati keegi siin või seal, et Euroopa või Eesti ühiskond tugineb kristlikele väärtustele. Väide vastab ka tõele; meil on kristlusega palju pistmist ja pikk ajalugu. Võiks ju eeldada, et kirikud ja usklikud inimesed hoiavad antud väärtustekomplektil silma peal ja peavad oma kohuseks head sõna ühiskonnale meelde tuletada. Aga ei ole nii. Religioon on ühiskonnas vait nagu sukk. Võiks arvata, et meil on rohkem vasakuid radikaale kui kristlasi. Kui kirik noka lahti teeb, siis tuleb välja, et tegu on konservatiivse mõtte ripatsiga, või arvavad nad heaks kõneleda oma olmeraskustest. Tüüpidel puudub sõnum ja ühiskondlik kaalukus ja nad tegelevad pigem oma identiteediga kui eesmärkidega.

Või teine kena asi, millega ennast samastada, teadus. Tema, kes ta kunagi lubas lahendada kõik meie probleemid, ja kellele paljud meist endiselt automaatselt tõeväärtust omistavad. Vabalt võiks ka öelda, et teadus on meid alt vedanud, et teda ei ole piisavalt näha ega kuulda ning et ta ei pinguta piisavalt, või et fookused on vales kohas. Saaks ka küsida, miks ma ei tea, milline meie arvukatest ametnikest on minu ametnik, kelle eesmärk on mul aidata siin riigis paremini ja sujuvamalt elada, nii, nagu ma tean, milline arst on minu arst. Või kohalik popmuusika, mille peavoolu arengut juhib käputäis hakkajaid mehi ja mis järgib ustavalt nõukogude estraadi traditsiooni. Tegelikult ei pea sellega rahul olema. Saaks ka öelda – selle kõrvalt, et öeldakse, et äri on ülepea saatanast ja isegi kana riisi vastu ei tohiks vahetada, vaid et äri ideena on okei, aga et meid on õnnistatud kurjavaimu nigelate ärimeestega, kes ei suudaks oma elu hinna eest pakkuda mitte ainumat mõistlikku kaupa ega teenust, mida inimene võiks tahta. Eesti ühe juhtiva kapitalismikriitiku ja Second Life'i mauistliku partei esimehe Ivar Pikkeri parimad kriitikad keskenduvad sellele, et isegi raha eest ei ole midagi osta.

Niisama
Ühiskondliku solvamise ja hirmutamise ajajärgul, kus spetsialistidelt oodatakse hinge ja maailma päästmist, võiks seda va viharessurssi võrdsemalt jagada, huvitavamaid asju juhtuks ja maailmapilt laieneks võrdsemalt. Sõnavabadus – igaüks võib öelda, et sa oled kasutu ja et ta võtab su raha käest, isegi, kui tal ei ole mingit võimalust su raha käest võtta. Ja siis tõstab inimene automaatselt käed üles ja hakkab ennast kaitsma ja üritab oma töö tähtsust selgitada, eks ole, võib-olla isegi mõtleb järele. On olnud ka ettepanekuid olla üksteise vastu kuidagi kenamad. Aga see ei huvita inimesi, ja suu ees kena olemine ja selja taga sarjamine on ka üks üsna läbitud etapp, vaevalt, et selle tendentsi suurendamine midagi heaks teeb. Parem oleks kõik lõpuni ära tüüdata. Kõigile liiga paks nahk kasvatada. Võib-olla isegi tekitada umbusaldus sõna kui sellise vastu. Vahest ta ei taha midagi öelda, äkki ta tahab lihtsalt tähelepanu? Äkki see ei olegi tõde ega vale ega kellegi arvamus, vaid lihtsalt mingisugune mõte? On see tegelikult üldse mõte? Miks see on seal? Kas ajakirjandus on tegelikult normaalne nähtus? Miks ma usaldan ajakirjanikku? Miks ma usaldan kunstieksperti? Mitte ainult kunst ei ole tühja ila vedamine, milleta saaks läbi, meie kireva maamuna peal leiab säärast igal nurgal, kui avara pilguga vaadata.

P.S. Ärge öelge „nüüdiskunst“, nagu Ekspress ütleb, öelge ikka „kaasaegne kunst“ nagu Anders. Kaasaegne, see tähendab ju „kellegi kaasaegne“, see on siis, meie kaasaegne, meie ju räägime sellest, see on – tänapäevane. Anders on ülikoolis käinud. Ja tegelt nad tahavad lihtsalt sama palju pappi, kui klassikaline muusika, mis on suht aus, kui sellise nurga pealt vaadata. Või selle nurga pealt, et vana Kurvitza näitus oli hardcore ja ta ei oleks seda elu sees ilma riigistruktuuri ja Kumu ruumi ja kahekümne tööliseta püsti saand (või noh, see oleks palju rohkem aega võtt) ja mõnes mõttes oleks kõva, kui siukest kütet kogu aeg tuleks.

Yo.

Wednesday, March 13, 2013

Von Krahli "Ori"

Kõhulihased on näha!
Von Krahl on teile tüki teinud ja tahab, et te seda vaatama läheksite. See on pisike tükk, Külgkorvi seeriast, kahe inimese loometöö sünnitis (Ivo Reinok ja Jana Solom). Seda käiakse vaatamas Von Krahli pööningul. Kui selle peale niimoodi vaatama hakata, siis see on mingi hea viissada aastat vana pööning (väide põhineb oletusel). Igal juhul, see ei ole üldse selline koht, kuhu keegi liiga palju satuks, teatrirahvas isegi on seal alles viimasel ajal kondama hakanud. Nüüd on sinna kasin kuid armastusväärne toake püsti pandud, kantud mahlakast üheksakümnendate vaimust ja valgustatud ainult küünaldest ja teleriekraanist. Toas elab ori.

Ori on kiiduväärne olevus, kes ei ole minetanud oma ekspressiivsust ja kujutlusvõimet. Ori teeb oma toas neid asju, mida inimene ikka üksi oma toas teeb (või vähemalt peaks tegema), aga noh, sina näed neid ka. See on üks antud etenduse põhilisi kandekohti. Ei saa üheselt öelda, et orjal oleks hea olla, aga vähemalt ei ole nii, et tal kuidagi olla ei oleks. Tal on kuidagi olla ja tal on midagi teha. Ori on relatiivselt pika ketiga seina küljes kinni, kett läheb mitu tiiru ümber kaela ja on tabalukuga kinni. Algul ei tekita kett mingeid küsimusi ega näi ka orja liialt häirivat, tundub, et ta on kuidagi rohkem bad-ass oma ketiga ja loomulikult eeldan ma, et see kett on nagu ühiskond. Hiljem hakkab kett orjale tõsiselt närvidele käima.

Kuna tegemist on sõnadeta lavastusega - ainsad sõnalised osad on lindilt tulev anglofooni poiss Kurt Cobainist ja David Bowiest jauramas ja orja enda esitatud kitarrirokk, kus mina ainult emotsioonist aru sain - on lavastus interpretatsiooniks nii-öelda avatud. Ehk siis, mu-meelest räägib see lavastus ekspressiivsusest ja kujutlusvõimest ja kett tähistab seda, et orjal ei ole oma toast hullult palju kaugemale minna selle rokkstaariunelmaga. Maailm, va narr, annab inimesele kirjeldamatult laialdased võimalused ennast stiliseerida, ent on tumm enamuse peale, mis sul talle öelda on. Inertne selline. See võib olla ka põhjus, miks superstaaridega viimastel aegadel niimoodi nigelalt on olnud. Neid on nähtud küll, on nähtud, kuidas nad elavad, on nähtud, kuidas nad surevad, on nähtud, kuidas vanaks saavad, see on üsna sama lugu ka enamasti,  The Beatlesil oli ehk kõige rohkem poliitilist potentsiaali, aga lõpuks sai sellest ka pelk kultuuriline artefakt. Miski, milleta on  võimatu elada, aga mis ei tee midagi paremaks. Kunnus ütleb, et teaterlikkuse elementi ühiskonnas tuleks võimalikkuse piires vähendada. Minu arvates on tuusamine juba kuningate aja lõpust ning katoliku kiriku marginaliseerumisest saati langusjärgus olnud. Homogeniseerumine, skepsis ja mõistlikkus kõiges. Ratsionaalsel poolel on emotsionaalsest poolest sootuks vastupidine häda - temaga saab kõike ta enese reeglite järgi paremaks, aga elama ta ei pane.

Sõnaga, mine teatrisse, kõhulihased on näha ja värk on ilgelt excluzivo, üle kolmekümne inimese pööningule naljalt ei mahu. "Bloody Mary" on ka kvaliteet tükk, kogu aeg irvasin. Varem ma polnud seal teatris ülepea käind. Ei olnud pedene.

P.S. Pööningul on külm nagu väljas, seal taidlemine on paras heroism. Ja kui selle peale nüüd niimoodi vaatama hakata, siis olid kutil stigmad ka küljes.

Wednesday, March 6, 2013

Talvel on metskitse elu raske


Jalad läbi lumekooriku, jalad verised - nii rääkis ML.juuniori kooliraamat. Ja mitte ainult metskitse elu pole talvel raske. Ka neil, kel on urud ja koopad ja katus pea kohal. Inimese moodi olemisest ei tule talvel midagi välja.  Mina olen veetnud kolm hämarolekus kuud, tatsates ainult lund rookima, puid tooma ja hädapärast poodi söögi järele.Viitsimatus kasvatab kaost, asjad vedelevad segiläbi, tolm ja nukrus vahivad nurkades. Ja siis kui otsustad oma loomust ületada, sirutad jalad kõhu alt välja, triigid kleidi ära, otsid sahtlipõhjast terved sukad, siis muidugi on arktikiline jäämaastik kontsades jalgadele surmateekond. Higist ja hirmust läbiimbunud, ootad bussi, mis jääb vahelt ära, vile tuul käib su vatist läbi. Linna jõudes oled juba nii väsinud, et see koht, kuhu sa pidid minema, tundub kohana, kuhu sa ei tahagi minna. Selle asemel lähed lähimasse söögikohta, jood kohvi ja sööd maailma kõige mõttetuma, menüüs suurejooneliselt austraalia hommikusöögiks nimetatud eine, kus on 2 riba peekonit, üks vedel praemuna, 3 poolikut kõrbenud šampinjoni ja lihamaitseainega punaseks puistatud kivikõvad ja leigevõitu friikartulid. Siis, nagu sellest oleks veel vähe, lähed esimesse  kaubatemplisse ja ostad krediitkaardiga ( just olid endale vandunud, et see kuu seda ei puutu) kolm kõige kallimat šampooni, mida müüja sulle pähe määrib. Ja siis kõrvalpoest kätekreemi. Ja kolmandast küünekäärid ja pinsetid. Ja neljandast silmakreemi ja lauvärvid. Ja apteegist vitamiinid ja silmatilgad.  Seda kõike sellepärast, et su väljanägemine on samasugune kui ärasulanud ja uuesti jäätunud pruunil lumel. Lähed murelikult oma saagiga koju, enesetunne ei ole paremaks läinud, miks on nii paha? Külmavärinad ja kuumavärinad, tuli ahjus ei võta vedu ja vanad joonistused, mida sa hakatuseks topid, hakkavad otsa saama. Lõpuks tuleb välja, et sa kakerdasid linnas ringi, endal 39 kraadi palavikku kukil. See olgu manitsuseks neile, kes tahavad ennast ületada.

Kui enesetunne pole just kiita, siis lamab inimene voodis, et oma nappe jõuvarusid säästa, lamab ja vahib filme.  Paari kuu jagu oli mul Farscape nimelist kosmoseseepi, siis vaatasin terve hunniku vesterne ja praegu olen jõudnud Jeremy Brettiga Sherlock Holmesi seriaali juurde. Nendest tahangi teile pajatada.Mul pole varem seda luksust olnud, läpakas kõhu peal filme passida aga nüüd on mul punane HP umbe täis igasugust filmindust, enamuse kustutan kohe pärast vaatamist ära, sest need ei kõlba kassi saba allagi, saati veel teist korda  vaadata.

Farscape tundub mulle mitmeti üsna erilise sarjana. Seda näitas mõni aeg tagasi mingi Eesti telekanal ka. Juba siis ma ronisin igal õhtul teleka ette kerra, veel oma vanas needusega kaetatud keldrikorteris. Farscape on suhteliselt hiljuti austraallaste tehtud suurejooneline kosmoseseep, milles pole kokku hoitud grimmi, kostüümide ja butafooria pealt. Ma hindan ning tunnustan seda suuresti, kunstnikud, grimeerijad, kostümeerijad on saanud aastatepikkuse mõnusa tuluallika ja väärt töö - igas osas pea on mõni uus tulnukarassi esindaja või uue maailma moed ja kombed. Samuti olid sõbralikud, positiivsed universumiutoopiad selleks ajaks mu meelest  mujal maailmas juba välja surnud. Ainult sellised maadvallutavad limased putukalaadsed põrgulised kes alati tigedad ja rumalad. Aga austraallased on tore heatahtlik rahvas, nad on natuke teistmoodi inimesed seal oma eraldi maailmas. Nad on valmistanud humoorika, mängulise, kui soovite, ka filosoofilise ja igas mõttes üle vindi vägeva asja. Põhiplot on peategelase John Crichtoni peas asuva salapärase ussiauguteooria jahtimine erinevate kosmoserasside poolt, peamiselt aga Scorpiuse poolt, kellega Crichtoni isiksus põhimõtteliselt kokku sulab, too teine tüüp elab tal peas ja peab seal hamletlikke monolooge, lõpuks pole enam sugugi võimalik aru saada, kes on hea ja kes halb, kellel on õigus ja kellel mitte. Maad ja inimkonda näidatakse sellena, mis nad on, kadedate ja ahnete pedekatena, kes ei salli silmaotsaski mitte midagi endast erinevat. Filmis on suurepärased, viimistletud karakterid, sellised, et hakkad vägisi mõtlema, kes su oma kambast võiks olla Ka D'Argo  või  Chiana või Pa'u Zotoh Zhaan.  Nad rõhuvad seal pereväärtustele, sõprusele, üksteise abistamisele ja lõputule optimismile. Mu perekond on mu sõbrad, mu meeskond, üheskoos tuleme välja igast jamast. Mulle meeldis, nagu killuke lapsepõlve. Soovitan soojalt krooniliste haiguste põdejatele. Edaspidi on kõhuvalu seotud meeldivate mälestustega maavälistest maailmadest.

Siis vaatasin ära Dollari triloogia Clint Eastwoodiga. Mine tea, miks ma neid varem näinud polnud. Ma olin täiesti ilma jäänud asjadest, mida inimene peaks esimese nooruse kirega enda sisse ammutama. Seal on selline atmosfäär - kivid, liiv, valgus, valged kuubikujulised majad, ja palju kurje mehi. Vuntsidega mehi. Hullumeelseid mehi. Kes on kurjad kurjuse enese pärast ja head headuse enese pärast. Ning kurjusel ja headusel ei ole muud vahet kui et üks on üks ja teine teine, sest mõlemad tapavad ühtviisi kõike, mis nende püssikuuli raadiusesse jääb. Tapavad ükskõik mille pärast, lihtsalt niisama, sest raha on ainult ettekääne. Ma ei näe, et nad oleks selle raha eest iial midagi ostnud või tahtnud osta, sest kõike, mis neil vaja, võtsid nad niisama. Nad kakerdavad mööda kiviklibu ringi ja ajavd oma inimeseksolemise asja absoluutse minimalismi tingimustes, kus nagu öeldud, kui elu ei maksa midagi, võib surmal olla hind.

Ja milline muusika! Ja milline Clint Eastwood. Ma polnud varem kauboistiili võludest aru saanud, mul oli kunagi mees, kes kandis kauboisaapaid, ja  needsinatsed saapad tundusid mulle alati halva maitse sümbolitena. Millegipärast kipuvad neid kandma lühikest kasvu paksud mehed. Aga palun, kui sa oled pikk nagu Clint, sul on sarmi ja annet, kanna ainult lambanahka vesti ja kauboisaapaid, kasvõi terve elu. Huvitav mitu miljonit triljonit klindikostüümi nad aastate jooksul on maha müünud? Sest ma tšekkisin kohe järgi, neid müüakse ikka veel.

Praegu olen jõudnud oma vaatamistega Sherlock Holmesi neljanda hooaja juurde. Mäletate, ma kiitsin ühes nupukeses uut Sherlockit? Aga nüüd ma kiidan seda vana, Jeremy Bretti mängitut. Sest ei ole peenemat karakterit loodud, ta on minu nähtutest kõige intelligentsem, kõige meelehaigem, kõige paremate maneeridega, kõige mitmepalgelisem. Huvitav on vaadata osast osasse, kuidas mingite mõttetute lugude taustal on loodud inimene, päris inimene, mitte tüüp, mitte arhetüüp, mitte sümbol, vaid igas osas lisandub mingi uus nüanss, mingi peen varjund, mis teeb selle sarja vaatamise nii köitvaks. Veel meeldib mulle lugude üldine tonaalsus. Aastad olid siis 1890. Kõik on kuidagi raskepärane, hämar, kuigi iga maja on lossisuurune ja neil on pirakad aknad, tunduvad nad pimedad ja rusuvad, kõrged uksed on värvitud mustaks või tumepruuniks, seintel on haiglapalati värvi rohelised või pruunid varjundid, ka lilledega tapeedid on kuidagi sünged ja ähvardavad. Igal pool on asjad, kõik sellised asjad mida ma tean ja tunnen, iga viimane kui ehtelaegas, pianiinosall, kohviserviisi muster, ma tean nende nimesid ja firmasid, mis on seda portselani teinud. Baker Street 221b korteri mööbli ma võiks juba kinnisilmi üles joonistada, seal on ümmargune laud toolidega, korvseljatoega diivan ja tugitool, kaks kirjutuslauda, kartoteegikapp ja mustad kardinad india roosi mustriga. Kuna see Sherlock näeb kõike nii ilmselgelt läbi, siis on ta üle seisustest ja sugudest, ta kohtleb naisi võrdselt meestega ja printse võrdselt kerjustega. Ei paista eriti, et ta sherloklikud meetodid oleks jaburalt naeruväärsed, ei, kõik on täiesti mõistlik. Kõik mis tolles detektiivis on  aegade jooksul stamplikku ja kulunut on siin värske, tasakaalus, isegi kuidagi rahulik. Jack the Ripper ei kuulu siia maailma, olgugi et ta tegutses samal ajal. Ei mingeid seksuaalkuritegusid, ainult raha, armastus, kättemaks ja võim, lihtsad, arusaadavad asjad, hea vana ilm.

Ma loodan et varsti tuleb kevad, ma lähen välja riisuma ja mingeid asju istutama,  olen nüüd esimest aastat suur seemneidandaja, kõiksugu kõrred ja varred ja lehekesed on iga aknalaua peal ja need sildid mis ma sinna juurde kirjutasin, läksid esimese vihmutamisega laiali, niiet jumal teab mis seal kasvab. Koer sööb turbapotte ka kui kätte saab.Aga midagi kindlasti läheb kasvama ka ja kannab vilja.  Siis ma enam ei lama õhtuti arvutiga aega surnuks lüües vaid olen rõõmus, terve ja õnnelik. Seda soovin ka teile, armsad sõbrad.

Monday, March 4, 2013

Kuulsusest

Täna, mu õed ja vennad, ma räägin teile paar sõna mehest, kelle küünemustagi me väärt ei ole. Ma räägin teile Jean-Paul Marat'st. Jean-Paul Marat tegi ka lehte, aga tema kirjutas kõik sealsed artiklid ise. Ajalehe nimi oli "Rahva Sõber", ning rahva sõbraks teda hüütigi. Samal ajal, kui Marat seda tegi, vedas ta trükipressi hambus läbi kanalisatsiooni rooja. Selle eest tasusid rõõsapõsised tüdrukud talle suudlustega, niipea kui ta päevavalgele ilmus, ehkki ta nahk oli lööbest paistes ja silmale jälk. Pärast seda, kui mingi tšikk (kes tahtis kuulus olla, toona, kuulsus toona oli moes) Marat'le nuga andis, paigutati Marat' süda Panteoni. Ja pärast seda visati Marat' süda jälle Panteonist välja. Selle igavese au teenis ta ära sellega, et ta ei kahelnud endas kordagi* (isegi siis, kui oleks põhjust olnud, nagu siis, kui ta Britimaal arsti õppides vastandas oma valet teadust parajasti üldtõeks olnud valele teadusele, sealjuures siiski akadeemilise süsteemi kohta paikapidavat kriitikat tehes) ja sellepärast, et peale mitmeid eksirännakuid oli ta leidnud oma aja ja paiga tähtsa tõe, milleks oli: nad on kõik kuradi korruptandid ning juhivad riiki pigem isiklikust, kui ühishüvest lähtuvalt. Kas ta tahtis kuulus olla? Jaa. Kas sina, kõhklustes vaevlev ning laisavõitu ussike, kas sina arvad, et sa tahad kuulus olla? Kuulsus saabub ainult JÄÄGITU PÜHENDUMISE TULEMUSENA! Ja sellest hoolimata ma arvan, et ca kuuskümmend viis protsenti austet lugejatest ei tea, kes see tüüp on. Või vähemalt mitte eriti.

Või et sa ei tahagi siis kuulus olla? Las ma ütlen sulle, mis see kuulsus on. Kuulsus, see on: ajalugu, sõnaks saanud liha. Kõik muu on üksteise vastu hõõrumine, naer, söömaajad - tühi praht. Keegi ei mäleta.

Ja kui sa über-fucking-world-famous ei jaksa olla, ole siis vähemalt natuke, ole õige pisut, nii, et sa isegi teaks. Nõnda, et keegi ütleks vast kakskend aastat pealt su surma, et "kõva lööma vend oli, siinkandis on ikka kõvasid löömavendi olnud" või "tööd mõistis teha, käed olid ikka mitme koha pealt kuldsed" või "säherdust lakkekrantsi ei ole kolme kihelkonna peale nähtud". Mida iganes. Äkki mõni hull raiub raamatusse!

*Born with an impressionable nature, a fiery imagination, a hot, frank, and tenacious temperament, an upright mind, a heart open to every lofty passion, and above all to the love of fame, I have never done anything to pervert or destroy these gifts of nature, but have done everything to cultivate them.

By an exceptional good fortune I have had the advantage of receiving a careful education in my father’s house, of escaping all the vicious habits of childhood that enervate and degrade a man, of avoiding all the excesses of youth, and of arriving at manhood without having abandoned myself to the whirlwind of the passions. I was pure at the age of twenty-one, and had already for a long time past been given to the meditation of the study. 

The only passion that devoured my mind was the love of fame; but as yet it was only a fire smouldering under the ashes. 

The stamp of my mind has been impressed upon me by nature, but it is to my mother that I owe the development of my character. This good woman, whose loss I still deplore, trained my early years; she alone caused benevolence to expand in my heart. It was through my hands that she caused the succour that she gave to the indigent to pass, and the tone of interest she displayed in speaking with them inspired me with her own feelings.

Upon the love of humanity is based the love of justice, for the notion of what is just comes from sentiment as much as from reason. My moral sense was already developed at the age of eight. Even then, I could not bear to behold ill-treatment practised upon another; the sight of cruelty filled me with indignation, and an injustice always made my blood boil with a feeling as of a personal outrage.

During my early years, my constitution was very delicate; moreover, I never knew either petulance or obstinacy or the games of childhood. Docile and diligent, my masters obtained everything from me by gentleness. I was only chastised once, and the resentment at an unjust humiliation made such an impression upon me that it was found impossible to bring me again under my instructor’s authority. I remained two whole days without taking nourishment. I was then eleven years old, and the strength of my character may be estimated from this single trait. My parents not having been able to bend me, and the paternal authority believing itself compromised, I was locked up in a room; unable to resist the indignation that choked me, I opened the casement and flung myself into the street; happily the casement was not high, but I did not fail to hurt myself seriously in the fall, and I bear the mark on my forehead to this day. 

The shallow men who reproach me with being a tête (obstinate fellow) will see from this that I was such at an early age; but they will refuse perhaps to believe that at this time of life I was devoured by the love of fame; a passion that has often changed its object at different periods of my life, but which has never quitted me for a moment. At five years of age, I wanted to be a schoolmaster; at fifteen a professor; at eighteen an author; and at twenty a creative genius.

This is what nature and the lessons of my childhood have made me. Circumstances and reflection have done the rest. 

I was reflective at fifteen, an observer at eighteen, a thinker at twenty-one. At the age of ten I contracted the habit of a studious life; mental work has become a veritable necessity for me, even in illness, and my greatest pleasures I have found in meditation.

(http://www.marxists.org/archive/bax/1900/marat/ch01.htm)

Tänapäeva mõõdupuude järgi paigutub Marat poliitilisel skaalal tsentri vasakossa. Keskerakond põhimõtteliselt.

Sae pekki, kui sumeelest naljakas või tõsine ei ole.