Saturday, May 11, 2013

Valentina

The Omnipresence. Madli Lippuri foto.
Valentinast ei tea ma tegelikult mitte midagi, ma pole teda kunagi näinud. Aga ma olen näinud tema asju. Sest pärast suurejoonelist tsaarikorterit asustati meid ümber Valentina korterisse, mis oli üks pisikene tavaline kahetoaline viiekordse paneelmaja korter Pelgurannas. Seal oli miniköök, vannituba, tilluke esik, kus pidi enam-vähem külg ees liikuma ja läbi maja planeeringuga kaks tuba, üks suurem, rõduga ja peaaegu normaalsete proportsioonidega, teine pikk ja kitsas nagu kirst. Need toad olid maast laeni jubedat vanainimese pahna täis, mis kõik tuli välja rookida.

Tollel professorihärral, kellel oli neli last, auto ja koer ja palju saksikuid asju, oli olnud esmalt venelannast abikaasa Olga. Olga olevat olnud väga kaunis. Neil oli kaks tütart, Valentina ja Kiira, nad elasid mõlemad üle üheksakümne aasta vanaks. Üks elas vanaks siinsamas Eestimaal, teine aga läks mehele Leningradi, sai seal omakorda tütre ja tema tütar, kui aeg käes, sai samuti tütre.

Valentina mehele ei läinud ja lapsi tal ei olnud. Oli eluaeg vene keele õpetaja eesti koolis. Tema kodus ei olnud mitte ühtegi ilusat, vana asja, vaid kõik oma tavaari pidi ta õpetajapalga eest endale ise soetama, ja teinud oli ta seda nii umbes seitsmekümnendatel. Sest kõik, mis seal korteris oli, oli heledast polüestrist, vilets, kulunud, iluta. Erinevateks juubeliteks oli ta saanud ARSi nahkkarpe, kus kullaga sisekaanel pühendus „armsale õpetajale“ või „teenelisele õpetajale tema 75.juubeliks“. Vanadusest kollastes ja imelikult käkras kilekottides, mis enam õieti läbigi ei paistnud, oli palju õmblustööde jääke, paelu, niite, igasugu lahtiharutatud või pooleli tegemisega riideasju. Nimelt ei olnud temal õmblusmasinat, vaid kõik asjad oli ta õmmelnud käsitsi. Jaa-jaa, käsitsi. Voodilinad olid kahest kitsast riidesiilust keskelt imetiheda traagelpistega kokku aetud, kõiksugu tumesinised ja tumerohelised villased jakid ja kleidid, käsitsi kokku nidrutud, mitte kõige osavamalt aga ilmatu hoolsalt. Riietekapp oli täis tumesiniseid, tumepruune, tumerohelisi ja täitsa musti enamasti pakse villaseid vatte, mantleid, jakke, undrukuid. Valentina oli hästi pisikest kasvu, mitte kõhn, mitte liiga paks, aga jah, kes oskaks ainult riiete järgi öelda, milline oli nende kandja. Natuke küürus vist ja haigete jalgadega. Kui me esimest korda sinna korterisse läksime, siis vaatasime kurva lootusetusega seda naftaliini, üksinduse ja viletsuse järgi lõhnavat elamist. Aga millegipärast ma panin täitsa juhuslikult käe ühe kapis rippuva talvepalitu taskusse. Ja taskus oli viissada krooni!!!

See oli tollal nagu varandus leida, kuu aja elamise jagu.

Igasugu aukirju oli, hea töö eest, ma arvan ta õpetas koolis veel üle kaheksakümnesena. Aga mitte midagi muud ei olnud. Ei olnud raamatuid. Ei olnud raadiot. Ega televiisorit. Ei olnud midagi peale paari tassi-taldriku ja poti ja ühe üsna uue Hoover külmkapi, selle oli ta hiljuti ostnud, sest natuke andis tark advokaat igaühele, kellele raha õlle jaoks, kellele külmkapi jaoks. Ja kõik ülejäänud maine vara oligi kappide viisi kolletanud sitsikangaid voodipesumustriga ja villaseid kostüümiriideid. Ja sukakotte nõelutud sukkadega, veidi vanu kottasid, mõni käekott, kotike karusnaharibadega, peotäis postkaarte, prillid, vanad arstirohud. Kõik kohad olid täis kaktusi ja toanurgas konutas mehekõrgune kuivanud aaloe.

Kõik kanti prügikasti, ainult üks väikeste roheliste lilledega pemberg seisab praegu minu kohvris, üle elanud veel viis kolimist ja ootab, millal järgmised põlved tema saatuse üle otsustavad.

Nagu kõigis kohtades, kus iganes ma elama olen pidanud, hakkas sealgi pihta palavikuline kodukaunistamine. Laed said värvitud, seinad uued tapeedid, eestoas helekollane natuke Art Deco mustriga, tagumises toas kahte sorti beež ja keskel helesinise mustriga borde, olgu see mul esimest ja viimast korda bordega tapeeti panna! See on ju nagu ühte tuba k a k s korda tapetseerida, kohutavalt, kohutavalt tüütu, noh aga siis olid borded moes ja pealegi oli see oma aja kohta isegi küllalt maitsekas. Laenasin lihvimismasina tööriistalaenutusest ja lihvisin nagu hull esimeses toas puupõranda välja paksu pruuni värvikorra alt. Valged kõige tavalisemad ja vanemat sorti köögikapid kleepisin üle ajakirjadest rebitud väga  värviliste paberitükkidega, sihuke pabermosaiik, see oleks pidanud saama ka lakiga kaetud aga alati jääb midagi pooleli, ja nii nad siis uljalt õige varsti siit-sealt hakkasid ripendama ja lehvima kapi küljes. Mida veel saaks sellest kohast mäletada? Tundub tagantjärele kuidagi külm, tuuline ja päikseline korraga, nagu aprillipäev. Rõdul olid muidugi tuvid.

Aga ühel päeval tuli kuri, Jumalast neetud advokaat koos oma Georgi nimelise mehega, kes oli üleni riietatud musta nahka ja ütles, et me peame viie päeva jooksul välja kolima. Korter müüdavat maha. Valentina külmkapi kolisin Elleni garaaži ja siis helistas too advokaat mulle tööle, ütles et ma olen pätt ja varas ja et külmkapp polnud minu oma. See pagana kapp vedeleb mul praegu siin Pääskülas õue peal, roostes nagu kurivaim ja viie aasta tagust toitu täis, seda ust ei tohi avada, ma olen kindel et seal sees on arenenud uudne anaeroobne bakterioloogiline relv.

Hea kapp oli, inimesed kasutasid seda, kuigi ta sisemised riiulid unusid Elleni garaaži ja läksid koos tema majaga lammutamisele.


1 comment: