Saturday, June 29, 2013

Korter number 43

Korter number nelikümmend kolm asus vägevas tsaariaegses paekivist majas, mille ilmselgelt oli projekteerinud hull arhitekt. Majas ei olnud kaht sarnase plaaniga korterit, see oli täis poolkorruseid,vahekoridore, pimedaid umbteid. Sisse sai kahelt poolt, paraadna oli lagunenud ja uks alati irvakil, ruudulise kivimosaiigiga koridoris tolmus nurgas kuhi mulluseid vahtralehti segiläbi muu tänavarämpsuga.

Teine uks oli maja külje peal, pisike ja märkamatu, tegelikult oli ka kolmas uks, mis avanes maja taha ja kustkaudu sai keldritesse minna. Maja esikülg oli nii sõidutee ääres, et kitsukest jalakäigurada sai ainult suvel kasutada, talvel pidi jalad lääpas turnima autorataste vahel. Kunagi olevat treppidel vaibad maas olnud uhketest sepistatud trepikäsipuudest polnud aeg ja inimjõud rohkem jagu saanud, kui vaid mõnes kohas mõne varva ära painutanud. Iga trepimademe lõpus oli kaks kahepoolset kõrget ebamäärases kollakaspruunis toonis tahvelust. Korterite numbrisildid olid vanad, mõnel uksel oli säilinud ka vana nimesilt, sellest, kes seal kunagi elanud oli.

Selle uhke hoone lasi ehitada üks eesti soost mees, kes tuli maalt linna, oli ettevõtliku meelega ja kogus jõukust pandimajade pidamisega. Oma lapsed laskis ta kõrgelt harida, ühest sai professor ja tema oma perega asustaski korterit number nelikümmend kolm. Professoril oli poola-saksa päritolu suure ninaga naine ja neli kena last, kolm tütart ja üks poeg. Ka üks linna väheseid autosid oli neil ja prantsuse buldogist koer nimega Lonni.

Üks tütardest jäi pimedaks, tal oli õrnas neiueas raske läkaköha ja ta köhis oma silmanärvid katki. Teisest sai arhitekt ja vanatüdruk. Kolmandast sai raamatupidaja ja poja ema. Väikevennast Carolusest sai langetõbine ja joodik.

Eesuksest sisse pääseda polnud mingi kunst – tuli minna trepist üles kolmandale korrusele, kahe poolega
kõrgest tahveluksest sisse, läbi pika pimeda koridori, mis lõppes taas kahepoolse hiigeluksega. Teiselt poolt ehk tagant said sisse ainult pühendatud, ülejäänud eksisid labürindis täielikult. Oli trepp, käänak, trepp, osa treppi läks üles edasi, aga osa teest hargnes maja mööda laiali, tuli mina pimedasse vaheesikusse, leida käsikaudu veel üks trepp (ja ühtlasi läks sealt ka uks umbkoridori ussjätkesse, kus asusid korteri number nelikümmend kolm korgid, selles koridoris elas mingi kurt, kui korgid välja lõid ja kurt oli vaheukse kinni pannud, siis sa oma tuld tagasi ei saanud, enne kui kunagi palju-palju hiljem), siis oli käänak, trepp ja veel üks pime vaheesik, kus oli kolm ust ja kolm kamorkaust, ja käsikaudu tuli avada see õige.

Korter oli Eesti ajal olnud läbi maja, aga muidugi osa krabati käest ära ja anti kehvikutele. Sama koridori peal elas tollal, kui mina seal elasin, ja ilmselt ka aastakümneid enne seda ja veel pärast mindki, üks kiuslik saja-aastane vanamutt. Koridori ning vetsu elekter läks vist tema mõõtja pealt, sellepärast oli laes ainult kümnevatine pirn, umbes selline, nagu käib külmkapis. Iialgi, mitte iialgi ei olnud seal valgust. Kemmerg oli koridori alguses, pime, külm, muistse laealuse loputuskastiga, millel oli pikk kett valge käepidemega vee tõmbamiseks, aga tõmmata ei saanud, vett pidi köögist kopsikuga tooma. Koridor ise oli umbe täis topitud suuri vanaaegseid riidekappe, neid oli seal tükki kolm-neli. Veel oli seal suur riidenagi vanade palitute kuhjaga. Kui tolle nagi eest ära nihutasid, siis kõige all oli meremehekirst kalingurist vahede ja sahtlitega, täis brodeeritud antiikset naistepesu ja igasugu muud aegade algusest pärit riidekraami – koitanud frakke,vaalaluust korsettidega pärltikandis pulmakleite, pitsilisi ristimisriideid, sitse, satse ja linikuid.. Meremehekirstu peal seisis veel mitu punutud korvi ja hulga Lutheri vineerkohvreid, kübarakarpe ja muud kola. Kogu selle aardeaugu taga oli peidus veel üks kahe poolega uks, mis viis sinna korteripoolde, mis kehvikutele anti, ega seal muistegi ei elatud, ühes toas näiteks olevat hoitud jõulukingitusi. Koridoris oli ka vanu vihmavarjuhoidjaid, jalutuskeppe, vasest riidepuid, laudade pikendusplaate ja hulga kõikvõimalikke kottasid. Kapid olid samuti puupüsti asju täis.

Suurel toal, mis siis esimeseks vastu astus, oli mõõtu arvata ligi viiskümmend ruutu. Lagedel kõrgust oma meetrit neli. Suurest toast sai lagunenud punavalgete kiviplaatidega rõdule, mille metallpiirded olid roostest näritud ja kus sirgusid kenad kased – olid omale sinna seemned poetanud ja kasvama läinud. Toa ühte pikka seina kattis maast laeni raamaturiiul. Veel mahtus lahedalt ära tohutu tammine kirjutuslaud, siis suur ümmargune jämedate talasarnaste jalgadega laud, mida enamasti kaunistas talle liiga väike võidunud muistne naiskäsitöö, Beckeri tiibklaver, vana türgi diivan, ovaalne laud, kõrge kappkell, tugitoolid ja mingid väiksemad kapikesed. Toal oli erakordselt kole ja kulunud laudpõrand, selle järgi ei oleks küll kunagi arvanud, et vanad põrandalauad võivad kenad olla. Sealt sai pinnud jalga. Ühes nurgas oli valge kahhelahi. Suur.

Riiulis olid peaasjalikult vanad saksakeelsed filosoofia-, kriminaalõiguse-ja muiduteaduse raamatud. Riiulite servad olid täis Kopenhageni kuningliku portselanimanufaktuuri kajakate ja purjekatega vaase, kristallkarahvinide korke, pronksist küünlajalgu ja muid massiivseid ja vähem massiivseid iluasju. Kaetud aastate tolmuga. Kirjutuslaua sahtlites olid vanad tindikuivatuspressid, suurendusklaasid, vana mikroskoop, kastid mineraalide näidistega, mis olid hoolikalt pakitud eraldi lahtritesse pehme siidise kollaka vati sisse ja lõhnasid imelikult kivi järele, ja palju muud huvitavat. Alles oli hoitud iga viimanegi arvekonts või uriinianalüüsi vastus. Laua peal troonis vana raske bakeliittelefon, mille toru tundus käes toekas ja usaldusväärne.

Keskmine tuba oli pikk ja kitsas, sealt sai ahju kütta, eri aegadel oli seal sees erinevat kola. Põhiliselt inetuid suuri pruune puust kappe. Seinaääred olid täis kivistunud kassisitta. Küüri seda, palju sa küürid, lahti sellest ei saanud. Siis tuli väike vaheesik, kust sai tillukesse teenijatuppa ja teist kätt jubedasse vannituppa, mis oli üks hirmus koht marmorist pesulaua, malmvanni, betoonpõranda ja raudkülma veega. Kunagi olevat kraanist tulnud ka sooja vett. Mis oli voolu all, nii et vanniskäik võis olla surmalõks. Seinaorvas oli iidne pesukapp, mille irvakil uste vahelt pressis ennast välja vanadusest kollakate linaräbalate lasu.

Köök oli suur, umbes neljandiku sellest täitis vägev valgest kahlist pliit koos toidusoojenduskapiga, aga see pliit ei läinud iial nii soojaks, et seal oleks saanud midagi soojendada. Me kutsusime seda soojenduskappi kassi panduseks, kohaks, kus saab halbu kasse kinni hoida. Pliidirauale oli valge kriidiga kirjutatud: SURM TARAKANIDELE! Edelatuulega ei tõmmanud üldse, ajas ainult suitsu sisse, mingid korstnad oli pahasti ehitatud või üksteisel ees… Millegipärast olid talvel valdavalt edelatuuled. Minu ajal, kui teenijatüdrukut enam ei olnud, käis kütmine ainult briketiga, mingit puumaterjali ei olnud. Muidugi oli külluses vanu saksakeelseid raamatuid, need käisid parema puudumisel ka, aga raamat on kehva põlema. Tulehakatuseks oli oma meetod – briketid laoti kahte torni ja kaeti pealt põiki kolmandaga ja sinna vahele moodustunud auku topiti midagi süttivat. Tavaliselt tellisime talveks kaks tonni briketti ja see tuli seljas kolmandale korrusele tassida, sest keldritesse oli selleks ajaks valuutapood ehitatud.

Kord sai selle briketivedamisega üksjagu nalja, ma olin omale paar meestuttavat appi palunud, aga peale paari edasi-tagasi kolmandale korrusele ronimist oli neil võhm väljas ja nad palkasid pooliku eest kohaliku viinapoe ukselt mõned abikäed. Viinapoodidest ümbruskonnas puudust ei olnud, viiekümne meetri raadiusse jäi neid viis tükki. Ise istusime köögis, sõime talgusuppi ja mängisime kaarte, kui kuidagi leidis meid üles üks Emori küsitleja. Mul pole meeles, mille kohta ta küsimused olid, aga kindel on, et ta ei saanud tõeseid vastuseid. Kannatlikult istus ta laua ääres, keeldus pakutud viinaklaasist, punastas hirmsasti ja kribas oma küsimustikku täita. Oi see Emor oli üks kole asi. Mu emagi töötas seal kunagi, siis kui raske aeg oli tööga ja igal moel pidi lisa hankima. Mida kõike inimesed ei pea tegema, käima majast majja, korterist korterisse, vestlema igasugu maikades tüüpidega, selleks et pärast saada täidetud küsimustiku eest näiteks 50 senti tükist.

Köögi ukse taga oli veel teine koridor ja väljapääs, seal oli kamorka, mis oli täis vanu ajalehti alates tsaariajast ja lõpetades Sirpidega. Sinna siis ladustati küttematerjal. Vastas oli veel üks kapp, kus olid vanad nõud, tööriistad, naelad, kola ja rämps. Koridoris oli ka teine kemmerg, selline, kus pott õõtsus jala peal ja allavool ei olnud just kõige parem. Samuti läks sealt uks viletsasse kööktuppa, kus elas naaberkooli garderoobitädi, üsna hilises keskeas naisterahvas väikese tütrega, ja hirmus palju kirbatanud loomi. Koeri, kasse ja muid lojuseid. Mängisime köögilaua ümber koos ta tütrega kaarte ja saime muidu ka kenasti läbi.

Elu seal korteris põhines pärimusel ja traditsioonil, ei olnud nii, et vanad kombed oleks unustatud, ei, neist hoiti kõvasti kinni, hulga kõvemini kui asjadest. Jõulude ajal otsiti kuskilt saksakeelsete kokaraamatute vahelt välja käsitsi kirjutatud vanaaegsed piparkoogiretseptid, need käisid potase ja põdrasarvesoolaga ja nende tegemise ajaks tuli alati arhitektist tädi kohale, olgu edelatuul või mitte. Iidvanad plekist vormid kraamiti välja, seal oli känguru ja sabatäht ja püha lambatall, ja muudkui mässati ning küpsetati päevad otsa, neid piparkooke vedeles igal pool kuni järgmiste ja ülejärgmiste jõuludeni välja, kuigi neid kingiti kõigile, need olid kivikõvad ja väga ilusad, hästi tumepruunid, siirup keedeti muidugi ka ise, nagu tõeline nõiaköök. Jõulutoitki oli teistsugune kui harilik praad, seda tuli teha soolalihast ja keeta koos kaalikate, porgandite ja kartulitega. Liha pidi paar nädalat soolvees laagerdama enne. Suurest puhvetist, mis oli umbselt täis vanade serviiside osi, tirinaid, vaagnaid ja kohvibrennereid, otsiti Langebrauni tassid ja taldrikud välja, hõbenoad ja -kahvlid samuti. Hiljem nägin, kuidas aasta-aastalt kadusid asjad üksteise järel antikvaaride lõugade vahele: kord tuled koju, pole enam hõbelusikaid, kord tuled koju, läinud on Meisseni portselan, kristallist šampanjaklaasid, pritsumehe kiiver kolmnurkses puust kastis, lõpuks jäid järele praoga taldrikud või sangata tassid, mida rahaks teha ei õnnestunud.

Ka lihavõtted olid omade muutumatute kommetega: värvitud munad käisid fajansist kana alla korvi, ikka
nende vanade saksa retseptide järgi tehti muistses mustrilises ja puust pashavormis superroog, kus sees oli mandlilaaste ja sukaadi ja rosinaid ja võid ja koort, ja see nõrgus marli peal terve ööpäeva. Munade juurde pidi sööma sinki ja kala. Need peenemad toiduasjad, mandlid ja sukaad ja sellised, neid saatsid tädile tema saksa prouad välismaalt, need, kes olid osanud õigel ajal Eestist minema minna. Ja päris õiget Jacobs-kohvi ja munakleepse saatsid nad ka. Hiljem mängiti munapeitust, marmorist või malahhiidist kivimunadega – neid, mis kadunuks jäid, võis leida aastaid hiljem tiibklaveri keelte vahelt või mõnest muust äraarvamata pöörasest kohast.

Päris täpselt ma ei tea, kuidas nad ennast sinna korterisse ära mahutasid – siis, kui kaheksast-üheksast toast jäi alles kolm. Keskmine, kitsas tuba oli kappidega pooleks jagatud, ühe, pimedama ja akendeta poole peal elas siis lapsega tütar, tema vastas vist nende kõigi ema ehk mamma, nagu teda kutsuti. Ja mingil moel pidi sinna ära mahtuma ka pime tütar. Mamma rääkiski kuni lõpuni kodustega enamasti saksa keelt, tema väärikus ei murdunud, nii suvel kui talvel käis ta ringi iidvanas palitus, kaela ümber rebaseboa, lapsed olla seda alati natukene kartnud, sest see oli õudne ja tokerjas ja täitsa surnud. Boa kaelas, läks ta kohalikku viina- ja saiapoodi ning nõudis poodnikult homaari. Homaari poes muidugi ei olnud. “Aga mulle maitseb!” teatas proua pepsilt.

Suures toas oli arhitektist tädil välivoodi, mille ta päevaks alati kokku pani, ja nõnda elas ta kuni oma kuuekümnenda eluaastani, mil linn talle lõpuks Lasnamäele ühetoalise korteri eraldas. Sinna ühetoalisesse viis ta siis peenemad asjad vanast kodust, klaasidega raamatukapid ja sellise akendega pesukapi, kus seespool on väikeselillelised kardinad, ja uhkemad ehteasjad ning nõud. Täiesti seletamatul kombel kadusid kõik tema asjad koos ta korteriga.


Väikeses toas, endises teenijatoas, elas onu Carolus, kes oli üks imelik mees. Pikk ja kõhn, töökohti ei pidanud, käis kohal kuni esimese palgapäevani, siis jõi oma teenistuse maha, toibus natuke ja hakkas uut kohta otsima. Olla alati kandnud lumivalget siidsalli, mida ta ise pesi, olgu muud riided kui rääbakad tahes. Oma toa ust pidas ta lukus, sinna keegi teine sisse ei astunud. Ükskord pani ta seal oma elamise põlema, hiljem tuli aeg-ajalt siit-sealt välja kõrbenud äärega mängukaarte ja põlenud nurkadega raamatuid, siis oli põhjust jälle onu Caroluse tulekahjust rääkida. Joomahaigusest arenes välja langetõbi ja selle kätte ta surigi, mõni aasta peale kolmekümmet.Sealsamas, oma toas, kukkus maha ja suri ära.

Räägitakse, et ta käib seal aeg-ajalt ikka veel. Teda on nähtud päise päeva ajal seismas suure ja keskmise toa vahelisel uksel, täies päikesevalguses, valge sall kaelas. Midagi halba ta ei tee. Seisab natuke,vaatab ringi ja läheb siis jälle ära.

Sinna keskmisesse tuppa on surnud veel pime tädi, kes töötas harjavabrikus ja oli neist kõigist jõukam, tal oli kogu aeg kapis konjakit ja šokolaadikomme ja tööle käis ta taksoga. Tal oli ka imelik kiindumus ilusasse aluspesusse, räägitakse, et pärast surma oli ta kapist leitud palju kandmata pitspesu, mida tol ajal oli päris keeruline hankida. Kahjuks ei mahtunud see selga kellelegi teisele peale tema enda. Harjavabrikust vinnatud kange punase harjavarrevärviga olid nende suvekodus värvitud viini toolid ja mõned muudki asjad, need mööblitükid andsid valgetele pükstele värvi veel kolmkümmend aastat hiljem.

Siis surid sinna mamma ja raamatupidajast tütar, kes jäi vähki üsna noorelt, nii viiekümneselt.
Nende kõigi vanaisa, see, kes maja ehitada laskis, tema korter oli korrus madalamal, veel suurem, veel väärikam, veel rohkema tammise mööbliga. Tema oli surnud vihastamise pärast, sest sünnipäevalauas istus kolmteist külalist.

Kui lõpuks enamik elanikke oli rahvarohkest kodust lahkunud, jäi apartement lõbusate ja vähem lõbusate
pidude tarvis nooremale generatsioonile. Suure ümmarguse lauaga korter kesklinnas tähendas pidevat konstantset joomaseltskonda. Royal-piirituse ja Mehukatti aeg laastas joodikuid hirmsasti. Mõni ei toibunudki sellest. Mäletan nagu aegluubis või lausa aegstopis ühtesid ja samu inimesi ühtede ja samade klaaside taga rääkimas ühtesid ja neidsamu jutte… aastaid. Lõpuks hakkas neid vähem käima, korteriperemees hakkas varem ära vajuma, varem lõbusaid laulukesi laulma, kuni viimaks ei tundnud ta enam oma lähedasi ära, ei saanud suitsule tuld, toit ei hakanud kahvli otsa ja kukkus suust mööda. Naine läks ära, sõbrad avastasid, et nendegi kodust kaob vahel hõbelusikaid.

Ja kõige lõpetuseks tuleb rääkida omandireformist. Sellest, mis reformis omandit. Põhiliselt andis see reform legaalse võimaluse igat sorti kuritegevuseks kõiksugu sahkermahkeritele. Kolm maja kesklinnas tagastati perekonna viimasele võsule, õigusjärgsele omanikule, kes aga, nagu öeldud, armastas peamiselt viina juua ja raamatuid lugeda. Ta läks sellest natuke upsakaks, kahtlustas, et sõbrad himustavad tema raha, mida tal ei olnud ja ei saanudki kunagi olema. Majadel oli müstilisi rentnikke, kahtlasi soome soost Kari-nimelisi mehi, kuhtunud vesinikblonde keskealisi karme naisterahvaid, nii- ja naasuguseid tüüpe, kelle käe all kõik üha enam lagunes, aga küllap nad oma pisku kasu ikka said.

Lõpuks andis pärija kõik oma varanduslikud asjad korraldada ühele oma endisest klassiõest advokaadile. Too oli väga südamlik ja mitte rumal naine, ta tervitas inimesi ikka soojalt emmates ja kutsus neid kallikesteks ja kullakesteks. Osavõtliku ja tegusa inimesena korraldas ta korterid tühjaks, asustas põliselanikud ümber, remontis maja ära ja müüs korterid oma tuttavatele maha. Tädi Lasnamäe korteri ja veel vähemalt kolm uhkemat pinda oli sularaha eest ostnud advokaadi härra abikaasa, kes kandis alati musti nahkrõivaid. Aga viinarahaga nad ei koonerdanud, sellele pidi ainult korra kuus kontorisse järele minema. Ma arvan, et kõik osapooled olid tegelikult üpris rahul.

Sõitsin bussiga aastaid suurest majast mööda ja vaatasin oma koduust, seda küljepealset, mis eksitas inimesi nagu Sussanin, vaatasin ja mõtlesin, kas ma tõesti olen kolm tuhat päeva sealt sisse ja välja astunud, üle tolmunud ja maltsa täis tühermaa poodi lonkinud, viina järele, toidu järele, peaparanduse järele… Ei ole ühtegi kohta siin maailmas, mis oleks nii kadunud, nii kättesaamatu kui kohad, kus sa oled elanud.

See lugu ilmus heas ajakirjas "Vikerkaar".

Sunday, June 23, 2013

Kentucky Route Zero

SCREEN SHOT!
Siin maailmas on mitmeid asju, mis tõmbavad meeleheidet alla ning tekitavad lootust ning enamasti on need asjad, mis lubavad vaimustuda. Sa vaata: see on aasta indie-mäng ja enamgi. See on see koht, kus mäng võtab kunsti kategoorias auga koha sisse, just nii nagu Rostov ja temasugused alati tahtnud on. Ja seda nimelt niimoodi, et selle meelelahutuslik väärtus ei kannata, tegu on kutsuva, mitte eemaletõukava artefaktiga. See võib olla ka varem juhtunud, aga minu jaoks juhtus nimelt siin. Mõistlikum on öelda "see tundub kunstina, seetõttu on ta selle saavutanud", kui hakata tõmbama defineerivaid piire, kas siis ühelt poolt sinna, et Pac-Man ja Wolfenstein 3D, ja võibolla isegi blackjack, triktrakk ja jalgpall on kunst, sellepärast et "kõik asjad on kunstid, mis vajavad mingit oskust ja on mõnusad", samuti pole mul tahtmist hakata ütlema mitmesuguste asjade kohta, mille kohta üldiselt arvatakse, et need on kunst, et need ei ole seda. ("Nad ütlevad, et nad on juudid, aga nad ei ole seda!" - Johannese ilmutus.)

Kentucky Route Zero võtab ette, Kentucky Route Zero saab aru, Kentucky Route Zero saavutab:

1) Interaktiivse jutustuse, Neid on üritatud teha juba igiammusest ajast. Ma olen üritanud mängida umbes... ühte. Seal oli sihuke koridor ja sa said minna igas issanda ilmakaares ja siis sulle kirjeldati sulle neid suundi ja mis seal asub või toimub. Ekraan oli must ja tekst siuke valge ja pikselleeritud, traditsiooniliselt näeb tekstiseiklus välja nagu DOS '93 (möödunud kümnend pakkus ilmselt mõningaid näiteid polügonilõustade realismipõrgust). Arusaamatu, masendav ja vähekirjanduslik oli, ei jõudnud kaugele. Julgen arvata, et antud kogemust saab laiendada kogu žanrile. "Kentucky Route Zero" on antud valemile lisanud graafika ja muusika. Niiviisi on kogemus palju täielikum, niimoodi on see võimalik. Samuti saab vaid kiita seda, et tekstis  - ega kaardil - navigeerimine ei ole mõistatus traditsioonilises mõttes. Mäng ei jäta mängijat kinni, võib vaid mõnest kogemusest ilma jääda, kui avastamisrõõmust oma asja ei tee. See, et valikuid ei mõõdeta skooris ega progressioonis, teeb kummastaval kombel su valikud tähtsamaks, muudab nad väärtuseks iseeneses. Pragmaatilised kaalutlused ei jää ette oma karakteriga samastumisele. Samas, on muidugi ka neid, kes leiavad, et tänu maailmasiseste pragmaatiliste kaalutluste vähesusele ei ole ülepea tegu mänguga. Siiski hoiab mäng kõik su teod alal, need loevad ja muudavad midagi, ent sellel pole ilmset struktuuri.

2) KR0 saab aru maagilisest realismist. Maagilise realismi peamine tööriist on atmosfäär, läbi selle, mida pole, viitab ta sellele, mis on, tegu on reaalsuse moonutusega selle täpsemaks kujutamiseks. Ulmet defineerib probleem, fantasyt missioon, õudust defineerib õudsus, ehk siis, suund konkreetse psühholoogilise seisundi esilekutsumisele.  Kentucky Route Zero määratles ennast kummitusloona, aga see ei ole seda traditsioonilises mõttes, see on nagu lugu kummitusmaailmast, mis on meie oma maailm. Teekond, seal, on tähtsam kui eesmärk ja ehkki miski pole otseselt ähvardav ega liiaselt sünge, ent ometi parasjagu nii suur ja mõistmatu, inimesed näivad seal nii üksildased ja haprad, et kui rännakul kohatu ütleb peategelastele hüvastijätuks "Take care of each other", on sel fraasil sootuks enam mõju, kui harilikult. See muutub vaata et ainumõeldavaks, jääb meelde kajama.

VAATA! SA OLED VEOAUTO JUHT JA SUL ON KOER!
3. Minimalismi. Iga asi ja detail on tähtis, sest neid on vähe.

4. USA, täpsemalt lõunaosariikide hinge. Ja see pole veel kõik - TEISTMOODI, KUI TAVALISELT! Te mäletate Fallouti, kõige hardkorasemate arvuti-rollipelurite seas kaheteistkümnendat aastat kulda võitvat käigupõhist atmosfääriplahvatust. Kentucky Route Zero on põhimõtteliselt nagu Fallout NOW, sellises realistlikus võtmes. Postapokalüptika ei vaja, et tuumasõda oleks toimunud, kapitali müstilised hoovused ja kokkutõmbed  katavad võimsa maa just niisamamoodi varemete, ärajäänud tuleviku ja kadunud inimestega, kes mingil moel kuidagi olla üritavad (vt. ka kummitusmaailm). See maailm on ajaloost pilgeni, kõik hetked on tas tallel ja osutavad praegusele (vt. ka Walter Benjamin). Surutis viibib kõikjal ja on kõige põhjuseks, ent tegemist ei ole tavapärase impotentse sotsiaalkriitikaga, vaid rohkem nagu, ma ei tea, sellega, kuidas päriselt on. Muidugi oleks hetkel keerukas ning ka ebaaus midagi kokkuvõtvat öelda. Mängust on vaid kaks viiendikku ja veel jupike väljas. See tuleb niimoodi episoodhaaval.

5. Mäng saab aru kaasaegsest kunstist ning jätab sellest soodsa mulje, seda põhiliselt läbi analoogia ja viite - kuna Kentucky Route Zero on kaasaegne kunstiteos ja ma saan tast aru ja kiidan heaks, siis muudab see mõistetavaks ka kaasaegse kunsti olemuse suuremas plaanis, selle, mida see teha üritab. Seda enam, et autorid on heaks arvanud seda oma mängus sümpaatsel moel kujutada. Nad on ise ka mingid kunstnikud. Propagandapunktid.

6. Põhimõtteliselt kubiseb mäng ka viidetest - kirjandusele, kunstile, arvutimängude ajaloole - ent nagu ikka siis, kui seda on õigesti tehtud, on nende kohalolek vaid positiivne ega tähenda seda, et sul on meeleolust ja jutustusest kolmekordse spetsiifilise kõrghariduseta võimatu aru saada. Minu lemmik "sõnade koht" on seni see Robert Frosti luuletekstil põhinev jutlus. Ma kirjutasin ta kolmandal läbimängul paberi peale maha. Ja siis kirjutasin taas arvutisse. Peategelase nimi on Conway. See on vandenõu, mitte kokkusattumus.

7. Graafika puhul juhiks tähelepanu ruumiefektidele ja avaruse loomisele, mida see tekitab ning loovale kaamerakasutusele. Autorid on öelnud, et nad lähtusid visuaalide loomisel peamiselt teatriesteetikast. Sellele juhiks ka, et ilus on. Vaata ka pilte.

8. Helipilt. Kui J. Samma "Loož" lõi ruumi, kus oli parem klassikalist muusikat kuulata, siis Kentucky Route Zero loob ruumi, kus bluegrass hästi kõlab. See mängib vaid valitud hetkedel, ent ka mängu ambient laseb aimata, otsekui oleks selline bluegrass teema.

Deffa rec, siis. Siit saab tasuta demo leveli, ent see vaid täiendab kogemust, lugu ja atmosfääri, mitte ei asenda seda. Ei tasu selle põhjal otsust langetada.

Friday, June 14, 2013

Sunday, June 9, 2013

Üks raamat - üks loeb



Fernando Pessoa
Autopsühhograafia.

Selle raamatu väljavalimine on olnud pikk protsess. Juba aastaid on mind painanud kartlik soov kirjutada mõnest luuleraamatust. Kuid paraku! mu luulelugemise silm, kõrv ja süda on aegadega kängu jäänud. Suure kuhja luuleraamatuid andsin sootuks oma käest ära, neile, kes veel mõistavad seda kunsti. Ja kogu aeg oli mu alateadvuses sinine kaas ja napijooneline portree. Ma teadsin, et see oli mulle kunagi palju tähendanud, kunagi, siis kui ma veel luulet lugesin, kaustikusse ümber kirjutasin ja pähe õppisin.

Mingil ajal pärast kolimist tuli see raamat kastidest lagedale. Panin ta ühe kuhja otsa ja unustasin. Siis leidsin ta uuesti ja tõstsin teise kuhja otsa, et ei unustaks. Ja lõppude lõpuks, võtsin ta kätte ja tegin lahti. Ja lugesin.

Esmalt ei saanud ma millestki aru. Lugesin jutti üsna mitu luuletust ja mõtlesin, et ei, nad ikka ei ole see, mis mulle midagi ütlevad. Ma ei oska enam, või siis ei ole nad nii head. Kangekaelsusest lugesin edasi ja tasapisi  hakkas mu peas kumisemna midagi tuttavat. Murdsin lehenurga ära. Pöördusin algusesse tagasi ja alustasin uuesti. Ma hakkasin oma peas neid valjusti lugema ja pisitasa tekkis arusaamine ning sõnade muusika. Aeglaselt, uuesti ja uuesti, niisuguse ja naasuguse intonatsiooniga, lugesin  mõttes deklameerides. Mõned luuletused tundusid tuttavamad kui teised. Kas need on need, mida ma kunagi tähtsaks pidasin? Kas neid kirjutasin ma oma kladesse ümber? Või on need äkitselt mingid üldtuntud palad, mida kostab näitlejate suudelt ja ma ajan iseenese sassi kultuuriruumiga? Ei tea, mõtlesin, ebaselge, ja murdsin lehekülgede nurki edasi.

77 lehe juures vaatasin järelsõna. Esmalt mõtlesin, et see peab olema mõne ta kaasmaalase, kaasaegse kirjutis, selles oli imelikku vanaldast hõngu ja suurt teadmist. See oli meisterlik. Aga ei, see oli tõlkija Ain Kaalepi essee, täiuslik. Õigupoolest peaks selliseid asju taastrükkima, lugema sundima, tulikirjas majade katustel jooksta laskma. Kunagi, kui oli veel Viru väljak, ja seal olid marsataksode peatused, siis tollase teenindusmaja katusel plinkis kollases valguskirjas igasugu teksti, uudiseid, reklaami, ilmateadet. Ma tahaksin ühte suurt katust, kuhu ma saaksin saata tekstid, mida inimesed lugema peaksid. Nad ei pea olema peidetud 40 aasta taguste ajakirjade tagumiste kaante vahele.

Siis hakkas mul hirm, see mitteteadmise ja mitteoskamise hirm, mida saan mina öelda Pessoa kohta, Portugali kohta, luule kohta, ei mingeid teadmisi, järeldusi, võrdlusi. Ainult läbitunnetamata mulje.
Aga olgu siis nii.

See mulje on - päikesevalgus, rahu ja rahutus, teine maa, teine keel, teine aeg - inimene selle sees ja vastas ja juures on samasugune kui sina või mina. Ta joob ja loob ja kannatab. Tema kannatused meeldivad mulle. Tema rahutus meeldib mulle. Ja tema rahu meeldib mulle. Luuletaja igavesed sümbolid. Öö, meri, laevad, kaugus, jõgi ja voolamine, aja kulg, päevade rida,  vaikuse hääl, too viina veel, sest elu pole miski, seespoolsuse järgikatsumine, üksinduse pime sein.

António Costa Pinheiro
Pessoa kirjutas neljas isikus, lisaks iseendale lõi ta kolm erinevat väljamõeldud luuletajat koos sünni ja surmadaatumite ja elulooga.  Alberto Caeiro, tema õpilane Alvaro de Campos ja Ricardo Reis.

Alberto Caeiro

Alberto Caeiro elas terve elu talus, oli nõrga tervisega, suri tuberkuloosi ja tema luule on karjamaade vaikus, paigalolija tarkus - "nii palju kui maa pealt võib näha, näen mina oma külast Kõiksust... selleks on mu küla niisama suur kui mistahes maa."
Asjad on need mis nad on ja ei midagi muud.

"Hei, karjade kaitsja,
siin maantee ääres,
mida ütleb sulle mööduv tuul?"

"Et ta on tuul ja et ta möödub
ja et ta on möödunud juba varemgi
ja et ta ka edaspidi möödub.
Aga mida ta siis sinule ütleb?"

"Palju rohkem kui seda.
Ta räägib mulle hoopis muud.
Mälestusi ja südamevalusid
ja seda, mida pole iial olnud."

"Iial pole sa kuulnud mööduvat tuult.
Tuul räägib ainult tuulest.
See, mida sa kuulsid, oli vale,
ja vale on sinu sees."

See on alastuse luule ja selles alastuses pole häbi. Loodus ei häbene. Looja ei häbene.



Alvaro de Campos

Alvaro de Campos sündis Taviras 15.oktoobril 1890. Ta õppis Inglismaal laevainseneriks, külastas Idamaid, oli pikk, kõhn, veidi kühmus, tumedajuukseline, kandis monoklit. Futurist, masinate ja linna poeet.
Tema "Mereood" on raamatus kõige pikem, hoogsam, räsivam ja kaasakiskuvam poeem. Ma kahtlustan, et just see jättis mu murdeealissesse murduvasse hinge kõige suurema jälje, selles on nii palju jõulist, purustavat kirge, sellist, mida me laseme endast välja vaid viinauimas või elu pöördepunktidel. See, mis meis kõigis on olemas, aga mille jaoks meie aeg ja kombed ei leia mingit sängi ja mis lõhuks kõik sängid ja tulvaks üle kallaste, mis pihustaks kõik oma teel, murraks vabadusse. See on kõigeihalus ja kõige purustamise ihalus, piirituse ja piiride igavene vastasseis, mäss maailma vastu. Tants tormiga, joobumus, paganlik riitus, vägi ja võim.
 
Hei meremehed, pagilõuad! Hei, madrused, ohvitserid!
Vetelsõitjad, tõrvajakid, jänkimeded, seiklejad!
Hei, laevakaptenid! Mehed roolis ja mastide otsas!
Mehed, kes te magate kitsais kajuteis!
Mehed, kes te magate, Hädaoht illuminaatori taga!
Mehed, kes te magate, padjaks Surm!
Mehed, kel on dekid ja sillad, kust näha
määratu mere määratut määratust!
Hei kraanajuhid!
Hei, purjerehvijad, kütjad, pardarahvas!

......

Sõida, aeglane aurik, sõida ja ära peatu...
Sõida eemale minust, minu silma alt,
mine ära mu südame seest,
kao kaugusse, kaugusse, Jumala uttu...


Ja mere vastand, kõrb, inimeseks olemise kõrb. Igaveste lahkumiste ja saabumiste maailm, maailm pakitud kohvritega, sokid korralikult virnas, korrastatud maailm, arukuse maailm, absoluutne maailm.

Suured on kõrbed ja kõik on kõrb,
muidugi eksitus välja arvatud.
Vaene inimhing, kelle ainuke oaas on kõrvalkõrbes!



Ricardo Reis 

Ricardo Reis sündis Oportos 1887, oli brünett, elukutselt arst, poliitilistelt vaadetelt monarhist, väga hea klassikalise haridusega. Tema luuletused on klassitsistlikud, korrapärases värsis, antiikainesest kantud. Ta püüab kadunud minevikku, lahkunud ilu, kaotsis harmooniat, see on melanhoolia poeet, päikesepaistelise kurbuse sõnumitooja. Üksinda istub ta säravsinise taeva ees, tema jalge all maas lebavad aastatuhanded.

Sa oled üksi. Ja keegi ei tea seda. Vaiki ja peta.
   Kuid ära peta sa petise kombel.
Muud ära ootagi kui seda, mis sinu sees juba tallel,
   kõik iseendaga üksi on kurvad.
Päikest naudi, kui saad, ning varjugi, kui tahad varju,
   saatust, nii nagu saatus on antud.

Autopsühhograafia algas Fernando Pessoa loominguga. Selle kogu esimene luuletus võiks olla ka Ernst Enno või August Alle või Juhan Liivi  sulest. See on nii igiajatu, isamaatu, emakeeletu,  kerkokell ja koduküla, kõigile maailma inimestele.

Oh tornikell minu külas,
valulev õhtusel ajal,
iga su kõmina peale
vastab mu hing oma kajal.

Ja otsekui elunukrus
sa kõlad nii aegamööda,
et alguski on vaid kordus
ja muud sinu peal ei lööda.

-

Neis lauludes on muinasjuttude tarkust, midagi maa ja inimeste vanast hingest, ajatu teadmine, mis hingab läbi laulude. Need sõnad  on osa sinust, sügavus, mida sa tajud ilma teadmata, maailma vana vägi. Nad nagu oleks juba ammu sinu sees olnud, ainult sa ei osanud neid välja öelda.

Kunagi oli mul ühe sõbraga  mõttevahetus, kus kõlas selline lause, et ta kardab luulet lugeda, sest sealt on luuletaja hing näha. Soo, küsisin mina, kas sulle ei meeldi luuletaja hing? See võib olla nii ja naa, võib-olla me kardame luules omaenda hinge ja midagi sellest veel suuremat. Luulet lugeda on raskem kui raamatuid filosoofiast, sa peaksid unustama hea ja halva ja ainult kuulama, kas see kajab su sees, väga rahulikult, väga aeglaselt, ja siis üha kiiremini, kiiremini ja kiiremini, keeristormis, marutuules, ja siis jälle aeglasemalt ja tasemini, vaikses vihmas, lumesajus, tolmus ja tähevalguses.


https://soundcloud.com/made-luiga/alberto-caeiro-m-stiline-poeet
https://soundcloud.com/made-luiga/fernado-pessoa-on-haigusi-mis
https://soundcloud.com/made-luiga/pfernando-pessoa-n-eb-pilve
https://soundcloud.com/made-luiga/alberto-caeiro-muud-luuletused
Samas sarjas varem
http://www.zaum.ee/2011/04/neli-raamatut-uks-loeb.html
http://www.zaum.ee/2011/06/kolm-raamatut-uks-loeb.html
http://www.zaum.ee/2011/11/neli-raamatut-uks-loeb-uks-selline-juba.html

Saturday, June 1, 2013

Essay no. 82

Märt Belkin
Zigong asked: “Is there one word that can serve as a principle of conduct for life?”
Confucius replied, “It is the word shu, or reciprocity: Do not do to others what you do not want them to do to you.”

To what extent may this formulation of the Golden Rule, which can also be found in other cultures throughout history be considered as a universal moral principle?

INTRODUCTION

The Golden Rule of ethics is a principle that has indeed long been the cornerstone of ethical judgments. It has many different forms, for example the one stated by Confucius or the closely related Kantian categorical imperative. Indeed, on first glance, the statement made by Confucius is very similar to two formulations of the Kantian categorical imperative* ** and seems to imply a third one***. However, there is a small, but significant difference. Confucius says that the word we should adhere to is reciprocity, the act of exchange for mutual benefit. This notion seems to conflict with Kantian thought, according to which we should act in a moral fashion because doing so is right. However, Confucius seems to insist that we should do so because it is beneficial.

In this essay I will analyze the nature of an ethical judgment and the basis on which it should be made. I will provide a defense of deontological ethics and adherence to moral principles, and hopefully show that the Golden Rule should indeed be seen as a moral principle, but that it has characteristics of hypothetical statements and is not fully a categorical statement and therefore not a fully functioning absolute moral principle.

HOW SHOULD WE VIEW MORALITY? 

Consequentialists would say that when we want to make an ethic judgment, we should always consider the result of the action. Thinkers who support virtue ethics would say that we should hold the virtuosity of the agent in the highest regard. Deontologists would say that we should consider the intentions behind the action and the notion of duty.

Naturally, these opinions are in clear conflict. How should we approach this problem, then? How should we view ethics and what opinion should we agree with?

To approach this problem, we have to first note the fact that humans are rational agents. When we encounter a situation which requires an action, we should make an ethical judgment that is rooted in our rational capabilities. This is necessary if we want to create an universal system of ethics; while emotions certainly have great power, they are subjective and not fully comprehensible even for the person who feels them. Through the power of pure reason and rationality, however, we always arrive at the conclusion that is dictated by our faculty of reason.

This notion conflicts with the basic tenets of virtue ethics. If we would judge the morality of actions in such a
fashion, we would put most emphasis on the subject, the agent for the act that is judged, not the act itself. And while the act and the agent might indeed be virtuous by some standards, they might not be so by others - and we can see that virtue ethics is inherently subjective. Naturally, we can select a group of traits that we consider to be virtues, as many Hellenistic philosophers have done. However, they are still personality traits, not principles which could be analyzed based on rationality and thought, and therefore are not universal.

Étienne-Louis Boullée, reimagined Cenotaph for Newton, exterior (1784)

Étienne-Louis Boullée’s Cénotaphe a Newton (1795)

Étienne-Louis Boullée, reimagined Cenotaph for Newton, exterior (1784)

Étienne-Louis Boullée, reimagined Cenotaph for Newton, exterior (1784)

 Consequentialism, however, is certainly based on rationality. For example, let us consider a form of utilitarianism, originally started by Bentham, based on the principle of maximizing utility: the correct action is the action which brings with it the largest increase in utility. There are many objections to this specific principle, for example the utility monster argument; however, I will not discuss these arguments here. Instead, I aim to show a more fundamental problem with consequentialism. Indeed, we require our rationality to act according to this principle, since we have to weigh all possible actions and their outcomes. However, for this principle to be universal, we have to indeed consider all outcomes. However, the world can be quite stochastic. Let us bring a popular example about moral luck.

Let us consider two drivers, Bob and Alice. They live a few houses away from each other. Both have to arrive at their grandmother’s birthday. Bob starts earlier than Alice. He is in a hurry and when he encounters a red traffic light, he keeps on driving, after having verified that the street is empty. However, just as he is past the traffic light, a previously unseen man runs in front of the car. Bob hits him and the man dies. Alice takes the same route 10 minutes later, is also in a hurry and also encounters a red traffic light. She also verifies that the street is empty, keeps on driving and safely arrives at her grandmother’s birthday, just on time. Did Bob and/or Alice act morally? 

We can immediately see the problem with consequentialism. We could, indeed, use these principles to judge these actions after the situation has already occurred and we could argue about how they should be punished. We would probably reach the conclusion that Bob was acting less morally then Alice, since his breaking the law resulted in a death, whereas hers was just a formal violation. However, they both checked the street before, Bob just happened to be somewhat unlucky. Neither had a reason to assume that somebody would run to the street just in time to be hit. This illustrates the main weakness of consequentialism: we are unable to always consider all the consequences, since we might not have enough knowledge or information about the situation.

THE NEED FOR PRINCIPLES 

In a deontological view, we have a simple principle to follow: to do our duty and do what is right. For example, if we follow Kantian thought, then in this hypothetical situation both drivers should have stopped and waited until the light turns green, since running a red light is wrong and clearly conflicts with the first formulation of the categorical imperative - the maxim “I should run a red light” could not become an universal law, since it could not be universally followed. Therefore, both of them acted immorally.

We can arrive at the same conclusion if we utilize the Confucian formulation of the Golden Rule - if we see breaking the law as “doing to others” (society), then, if we have a just system of law (which we can probably assume to be the case), we would indeed not want anybody else to do the same thing (break the law) to me as a part of the society. Thus, the conclusion is the same: both of them acted immorally. It seems that a deontological view, based on a strict and unflinching moral principle, avoids the non-rationality of virtue ethics and the partial usefulness of consequentialism. However, on first glance it seems to have a very serious disadvantage - it seems to turn people from rational, thinking beings into mindless drones, who simply follow their “programming”.

It is because of this aspect that the use of rationality is essential in a deontological view. The principles that should be followed must necessarily be obtained through reason. They can in no case be arbitrary maxims, perhaps dictated by some force from above; instead, they should be the highest rational abstraction that can be obtained through the faculty of reason. For example, if we look at the first formulation of the categorical imperative (given below in footnote *), we can see that if we take the maxim under examination to be the categorical imperative - use the categorical imperative on the categorical imperative - we obtain a result which tells us that we should act according to the categorical imperative. Such a “test” cannot be precisely completed for the Confucian formulation of the Golden Rule, but a similar line of reasoning can be obtained by observing the fact that Confucius uses the term reciprocity, - if that is the guiding principle behind this maxim, which can be followed universally (if we assume the existence of “others”), then this, too, is a universal and certainly rational principle.

Jean-Jacques Lequeu’s Temple of equality (1791)
WHAT SHOULD MAKE US ACT MORALLY? 

We can probably assume that acting morally is something we want and not discuss whether we should act morally or not. However, in the context of this essay and to discuss the significant difference between the categorical imperative and the Golden Rule, we certainly have to ask a far more interesting question: what should be the driving force that makes us act morally (or want to act morally)?

In the previous section, we established that principles based on rationality are necessary to make moral judgments. It would seem that the answer to our question is “rationality”. However, this is not the case: the faculty of reason is indeed what we should use to make the judgment, but it has no control over our faculty of desire.

If we look at the given Confucian notion that the moral principles should be grounded in mutual benefit - not doing to others, so that they would, adhering to the same principle, not do to you - we see that is in essence a defensive mechanism, a device for perpetuating one’s self. It lacks a purpose other than to avoid possible harm. The categorical imperative, however, is grounded in the sense of the right - the principles should indeed be followed because they are the right principles, not merely because of self-benefit. If we were to take the other approach, however, we would certainly introduce our selves into the process of a moral judgment, perhaps influencing our faculty of reason through, for example, willfully misleading perception. If we make the moral judgment because we believe that acting morally is right, then we are true to the idea of acting morally - doing what is right - and also true to the idea of universality and pure reason. The Confucian Golden Rule therefore has some characteristics of a hypothetical, not categorical statements - in Kantian terms, it tries to answer the question “What should I do to be happy?” instead of “What should I do to deserve happiness?”

CONCLUSION 

For these reasons, the Confucian formulation of the Golden Rule can be said to be on the wrong grounds, although it is good as a principle to use and definitely a good moral principle. However, the categorical imperative, which is closely related to the Golden Rule, is perhaps a better principle to adhere by, since it removes the agent from the judgment by removing the idea of self-benefit from the process.

* Given here as such: Act according to such a maxim which by itself could become an universal law.
** Given here as such: Act according to such a maxim by which you always treat a person as the ends, never as just the means.
*** Given here as such: Act according to such a maxim by which you always act as a legislating member in the Kingdom of Ends.