Saturday, November 30, 2013

Õhulaev Harnankur

Teretulemast Aleksander Rostovi jutupliiatsisse! Tänane teema: Harnankur. Õhulaev Harnankur on habras ja armas asi. Kunagi sõitis ta oma esmareisil, rõõmsad kodanlased avatud rõdudel laulmas ja tantsimas, otse halli ja jäi seal igaveseks kadunuks. Teooriaid on palju, aga ega keegi ei tea mis seal temast tegelikult sai.

Selleks, et Harnankur inimeste meeltest põrandalaudade vahele ei pudeneks, ajaloo voltide vahele ära ei kaoks, on vaja talletada ta sarnasus. Täna teavad vähesed enam öelda, milline laev välja nägi, kostub vaid pisikesi võtmesõnu ta kuju kohta - luigelaadne, avatud rõdudega, ballisaalid, ornamendid, korruseid umbes kümme. Ta on ümmargune ja massiivne.. aga ka õrn ja õhuline? Kuidas kirjeldada sellist võimatut objekti?

Näe vaata kui päris see on kui alla nurka kuupäev ja nimi on kirjutatud!

Nii valmisid kolm pilku Harnankurile. Esimene visand põhineb merelaevade traditsioonil. On ju loogiline, et kui inimesed tahavad ehitada suuri laevu, millega õhuruumi vallutada, siis lähtuvad nad eelnevast merelaevade ehitamise kogemusest. Teine on midagi laevakauget, amfiteatri avatud tekkide ja suurte saalidega ning akendega, kust oleks hea mööda libisevat maastikku imetleda. Ta oleks kummalise kujuga, pidulik ja suurejooneline, ähmaselt idamaine. Kolmas kavand võtab loogilise ümara aerodünaamilise kuju ja ehitab laeva ninale mõõga käekaitsmest inspireeritud ornamendi - on ta ju avangard ja torge, millega halli läbida.

Komisjon pidas ligilähedalt autentseks kavandit #1, aga ei hinnanud purjedest saba detaili ajalooliselt asjakohaseks. Laeva ahtri lahendus sai võetud kolmanda visandi kokku volditud tiivaotste motiivist.


Ja nii hakkab töö pihta. Kiire ja lohakas visand laeva maketist vitriinis, haihtumismemorabiiliakoguja ema maja keldris. Natuke ruumigeomeetriat, paari pintslitõmbega keldri trepp ära märkida, aknad lae all, nipet-näpet seintele rippuma ja mööblimassid. Aga see on kõik vaid mõtteabi, selle esimese sodi eesmärk on vaadata, kas vaimusilmas nähtud rõhutatud perspektiiv näeb hea välja. Paistab sobivat, nüüd on aeg maalima hakata.


Must uba hõljub keset tuba ja ootab oma korda, kuniks kunstnik tausta planeerib. Selguvad suured heletumedus-vahekorrad ning sirgetest ja diagonaalidest jooksevad kokku vana ja odava mööbli korrektselt perspektiivi järgivad piirjooned. Seina ääres seisab töölaud klassikalise rohelise lambiga, kohvikann istub priimusel - ohtlikult serval. Laua kohal seinal seisev tahvel on täis üles riputatud ajalehe väljalõikeid ja märkmeid, knopkadega kinnitatud lõng markeerib seoseid. Riiulid on täis raamatuid ja vidinaid, mida rohkem, seda parem. Kartoteek seisab töölaua kõrval. Äkki saab ruumi võitmiseks voodi trepi alla peita? See teeb uneaseme varjatud pesaks, lisab kolikambri hubasust (Bachelard räägiks igasuguseid äratundmisrõõmsaid atmosfäärinupukesi selle nurga kohta). Magnetlindimängija asetub voodi kõrvale - ta ärkab muusika saatel. Kompositsiooni-diagonaalide ristumiseks on lakke maalitud pikad päevavalguslampide torud, aga need ei sobi hästi ja saavad hiljem välja vahetatud katteta rippuva pirni vastu.


Eelnevalt tutvustatud must uba läheb puhkeruumi ootama. Teda pole praegu vaja, ta jääks siin ainult ette. Hajusa, vaevumärgatava värviga asetuvad esimesed temperatuurivahekorrad paika, soojad aknad, külmad detailid, Matrixi post-production roheline koloriit. See on ajutine, ma tean niikuinii, et lõpuks tuleb pisschrist kollane valgus ja ujutab kõik üle. Need värvid on praegu rohkem niisama, kunstniku mõnulemine oma pisikestes värvimängudes. Pane tähele seda tuhmi sinist, mis joonistab negatiivse ruumiga välja kohvikannu 60ndate kaasaegse silueti. Töö käib võimalikult suure pintsliga.


See on maalimisprotsessi üks heatujulisemaid kohti. Detaile ja objekte sünnib tasapisi juurde ning olemasolevate lohakate servade korrale kutsumine teeb kõike lihtsalt natuke järjest mõnusamaks. Pliiatsi toel tuleb hõlpsal tempol uusi ideid, mis ka kohe valmis joonistatud saavad. Maalikunstniku uljus annab teed illustraatori usinusele, vaid suur tühi seinapind kannab veel märke lahtisest pintslitõmbest. Siit edasi on iga järgmine joon pisem, hoolikam ja detailikesksem kui eelmine. Eriti kompvek on ekraanitõmmiseid talletada ja neid pooletunniste vahedega võrrelda. See on nagu majanduskasv - kogu aeg läheb aina paremaks!


Nüüd vajub päevapaiste akendest sisse ja hävitab kogu eelneva peenutseva värvi-temperatuuri tasakaalu. Valgus valmistab tausta ette, sätib ta heledaks ja soojaks, mille peal sinine laevanina detail saab tugeva kontrasti moodustada. Harnankuri tulek juhib tähelepanu olulisele asjaolule. Juhtus, et tuba sai liialt hubane maalitud; selleks, et laev oma kerega tähtsaid detaile ära ei varjaks, on tarvis perspektiivi venitada ning tuba suuremaks moondada. Nii sai ka näiteks laua kohal seinale kinnitatud riiulimoodul endale ühe korruse juurde. Kunstniku laiskuse õnnistuseks maalib tolmune õhk aknast tuleva valgusvihu tihkeks, see peidab uue riiuli enda taha nii, et piisab vaid mõnest vormist ja siluetist, jätmaks muljet täistopitud panipaigast. Ei ole tegelikult hea praktika sedasi tausta ning fookust eraldi käsitleda. Peale eelmainitud murede toob ta ka terve posu kompositsiooni pisiprobleeme tangensite näol, neist kõige häirivam kuidas laeva nina kaarjas detail vastu magnetlindimängija ketast hõõrub. Fuih!


Ees seisab käsitöö ja viimane lihv, laev on vaja taustaga samale tasemele saada ja siis veel veidi. Muuseas ka vitriin ja klaasiläiked, tollega kaasnes tobe probleem: et hoida silma pildiga liialt harjumast, tuleb kõike kogu aeg üle vertikaaltelje peegeldada. "Horizontal flip" öeldakse tööstuses. Sellest tulenevas segaduses sai vitriin esialgu valetpidi maalitud ja hiljem kurja vandudes õigeks tehtud. Vähemalt säästis see kunstnikku veel ühest tangensi probleemist vitriini serva ja voodi kohal asuva seina vahel. Meenub ka mitmeid kordi ümber maalitud laevasuu, mille festivalibutafooria laudade, telkide, lippude, rippuvate laternate ja muu taolise näol kuidagi kriitilist pilku rahuldada ei suutnud. Aga lõpuks ühel kaunil hetkel seisab kunstnik silmitsi avastusega, et maal on valmis. Teekond osutus valuliseks, küürus selg ja paistes ranne tuikavad, aga silmal on hea ja vaim on rahul.

Niisiis! Lubage mul esitleda (fullscreeni see!) : 

Õ H U L A E V   H A R N A N K U R

Friday, November 29, 2013

Jommaijoo! (Hitid - 2012-2013)

Jommaijoo! On aeg lugejahuvile vastu tulla ja moodustada vahekokkuvõte siinse turuliidri parimatest paladest, järjekorranumbriga II. Seekord pakume tõelist vaimset sekserit, iga nõudliku maitsega kultuurihuviline leiab siit, mida põske pista, tähelepanelik jälle õpib, kuidas kohalikul kultuurimaastikul sõpru ja vaenlasi koguda - esindatud on terve trobikond arvustusi, millele omakorda arvustajatest puudust pole tulnud. Ei tule puudust ka följetonist, kalambuurist ja süngetest novellidest. Ja vahele, nagu ikka, fotograafiat ja kauneid kunste...


ASSA TUSS!!! City24 HEA KORTER (üürile anda)
Robert Kurvitz

See kuulsasse "Eesti vaese" seeriasse kuuluv üürikuulutus jäi sotsiaalmeedias (teenimatult) tähelepanuta. Daamid küll kihistasid, ent linki ei jaganud - tähendanuks see ju, et tuleb kogu sõprusringkonna ees "Assa tuss!!!" karjuda. Nüüd võime seda nautida salaja ja vähimagi sotsiaalse pingeta.


SA EI SAA SEDA KUNAGI
Martin Luiga

Paljudele sõpradele on Martin Luiga mehkeldamine parempoolse mõttelaadi ja täiskasvanuks saamisega muret tekitanud. Selle lühida ja humoreskse pala näol võime tutvuda uudse kapitalismikäsitlusega, kus põnev noor mõtleja võtab luubi alla ratsa rikkaks saajad, kes peedistavad sult sada euri välja - ettekäändeks aegunud "võla" mõiste - samuti leiab eristust mõnukapitalism, kus sa maksad, sest tahad maksta; ja nõmekapitalism, kus sa maksad, sest pead.

KRIITILIST KRIITIKAT
PÄRGADEGA PÄRJATULE
Martin Luiga 

Nüüd läheb natuke tõsisemaks ära. See on mitte-nii-vaimustunud arvustus Rein Raua raamatule, aga pöörakem sellegipoolest mossitused tagurpidi - naeratusteks! On siin ju see suvi nii palju poliitharidust viljelenud mõttekäike ja piruette! Kuigi nüüd tagasivaates võib viimane neist osutuda... ebataktikaliseks.


OOD JALGRATTALE 
Argo Tuulik

Automehhaanikust följetonist A. Tuulik ülistab jalgratast, kasutades selleks... no ma julgen öelda, et moodsa eesti keele kullastandardit ("anglo-ugri pidžinit"). Tema aukartusest antud sõiduki vastu õhkub midagi viikinglikku - nagu oleks velopeed moodsa aja Sleipnir, Odini kaheksajalgne ratsu. Proovisime seda Ekspressile pähe määrida, aga eks ka nende progressiivsusel on kuskil piirid. "Sisuliselt on jalgrattasõit improved walking" ja "Sul pole nii palju vaja, it’ll only confuse and anger you." Jne.

ÜHEST ÜKSINDUSEST
Helen Hindpere

Olete te kunagi kirjutanud brauseri otsingusse: "How to reintegrate into society?" Mina olen. Ega väga sisukaid vastuseid ei tule - pigem on nagu: fuck reintegrating into society. Võiks tulla see. Tegemist on äärmiselt kaalutletud kirjatükiga. See on täis võitlusvaimu ja lugupidamist inimkonna vastu, ent samas on verinoor Helen Hindpere ka ärapöördumise võimalusest kütkestatud. Ühesõnaga, saadakse aru, kui magusalt ja hävitavalt kutsub aastakümme, mille sa veedad oma ema pööningul, Second Life'is, või kus iganes mujal kui elu peolauas.

SUN GOES DOWN, TEMPERATURE DROPS
Robert Kurvitz

Vot see on üks tõeliselt ilge hipsteri kirjatükk. Võib-olla kõige ilgem, mis meil kunagi ilmunud on. Verejanuline žižeko-hegeliaan, antisemiitlik rassist, videomänguhuviline - no mida veel! (Issand tule appi, kristlane vist ka!) Siin jagab eesti kultuuri Darth Maul, va Kurvitzapoiss, oma Cosmopolitani stiilis nõuandeid, kuidas ideoloogiliselt cutting edge olla. Khm... esimene kommentaar ütleb: "All hail lord Satan! Yours is the world for ever and ever."

TÄIELIK TRAGÖÖDIA 
Martin Luiga

Ja nüüd midagi mõnusamat. Lugege kindlasti läbi see kindlasti-mitte-polariseeriva mõtleja Martin Luiga järjekordne laineid löönud revu-laks, kus ta saadab No-teatri sinna, kuhu No-teater eesti poliitika saatis. Ja siis ütleb, et nad on... no loeme siit, mistand ütleski... tohoh-tonti! Ei kannata digitaalset trükimusta. (Mõni mees on ikka erapooletu mõtleja seisukohast viimast välja pigistamas :D)

TALLINN PIMEDUSES
Janno Lepind

DJ-instinkt käsib fotosid vahele näidata. Voila! sellised impressioonid meie pealinnast. Just siin - Lepindi meisterlikult kontrastse ilmutuse valgel - soovitan kaaluda muidu napakana kõlavaid sõnu "Tallinn - kus hea ja kuri peavad oma viimse võitluse". Turismislõugan talvekuudeks, ma arvan. Tallinn, sa meeldid mulle, aga tihtipeale tahaks välja kihutada, 200 km tunnis nagu Taty.



ARMASTUS JA SURM -
 "Puhastatud" ja "4.48 psühhoos"  
Mudlum

Ei meeldi nendele Luigadele see teater. Kuradi teatrivaenulikud inimesed, käivad ja vaatavad, aga välja ei kannata. Ei karmi ega leiget tõde, kuigi tõdede diapasoonis on Sarah Kane kindlasti see karmim. Naisterahvas kirjanikunimega Mudlum kiirreageerib Von Krahlis nähtule oma isikliku käsitlusega armastusest. Talle ei meeldi selline armastus - valus ja süüdistav, psühhootiline armastus. Kõik-või-mittemiski-armastus. Kellelegi ei meeldi, kõigil on mõnus lugeda.
s

KUIDAS MA EUROOPASSE TÖÖLE EI LÄINUD
HH

Ei taha mitte tööle minna need luuletajad ja filosoofid. Isegi kui Brüsselisse (!!!) kutsutakse. Ei kõlba, peab ennast õllelurrist täis jooma ja "irooniliselt" tööintervjuule minema. Ühesõnaga, see siin on üks igavesti vahva lugu sellest, kuidas üks noor ja kõrgelt haritud eesti naine saab UNELMATE PAKKUMISE ja loobub sellest kergekäeliselt. Võta õppust, ori.
(Ekspressist tuldi kah küsima, aga vot ei andnud! Kui "Ood jalgrattale" ei kõlba, siis ei kõlba see ka.)

FULL-CORE RIIGINIHILIST 
Martin Luiga

Inimsuse ajalugu ei tunne ropumat teksti kui "Full-core riiginihilist". Siin viitab ropendamine millelegi tõelisele, tõe tabamatule tundele. Ja oi ta on leidlik! Peaaegu üliinimlikus enesekindlushoos said need read RIIGIRAADIOS ette loetud, autori enda suust. Kahjuks polnud saade laivis ja pärast tsensuuri jäi "Full-core riiginihilistist" alles ainult morsekood. Muuseas, novelli sündmustik leiab aset sellessamas maailmas, mis "Püha ja õudne lõhn", va Kurvitzapoja debüütromaan.

ASTMELINE SUPREMATISM
Ruudu Ulas

Samal ajal, kui kõik teised käivad ringi ja hellitavad üksteise kotte - kui "tasemel" nende tekstid on ja millised "ilukirjanikud" nad on - läheb Ruudu Ulas ja kütab tselluloidile sellised asjad. Kuskil Poolas vist. Jommaijoo, mis pildid, JOM! MAI! JOO! Mingid fantoomid, raisk, laskuvad treppidest, vihmavarjud käes, betoonsõrestik murdub kubistlikult, kaldus
horisontaalne valgusvihk paistab läbi topeltheeliksi. Mõõdutundetu teema. Jommaijoo.

SIIM NURKLIKU "::"
Siim Nurklik

No ja siis lõpetuse alguseks üks tekst, mis valmis - pane hästi tähele - meie "novellivõistluse" käigus. Võistluse nimi oli "Ilusate inimeste haigus" ja see oli üks paras õnnestumine ja ime, vot mis ta oli. Lotmani "Hobulausuja" ja Hindpere "Kaadreid dokfilmile" olid sealt. Aga see elektrooniliselt minimaalne tükike jäi närvidelekäival kombel tähelepanuta. Siin räägib Nurklik moodsast kuulsusest, nagu see oleks renessansiaegse sprezzatore naasmine. Üks tõeliselt ilge ja kinnisideelik õukonnamäng. Või mingi veelgi värdjalikum konstruktsioon.

TÜDRUK JA ŠAAKAL
Jüri Franciscus Lotman

Türakotid krigisesid midagi keeletoimetusest, nagu nad alati teevad. Jätsid tähelepanuta, et Franciscus Lotmani "Tüdruk ja šaakal" sisaldab üht parimatest action-stseenidest, mis eesti keeles kirjutatud. Ja sellele paneb jah-sõna alla mees, kes on kirjutanud teiseks parima, jäägu ta nimi veel varjudesse. (Mait Vaigule raskelt meeldis, though) See lugu räägib ühe tüdruku ja temaga sõprust sobitanud šaakali teekonnast läbi sõjast räsitud Côte d'Ivoire'i. Ilged tillukesed metallitükid vilisevad läbi õhu, võõrad lilled õitsevad, elu on midagi väärt.

Bonus track for the local market:
VISIOONIDOKUMENT

Ise arvame, et belletristiliselt keskpäraseks jäi, aga rahva ajas pöördesse. Tuntud ajaloolase ja poliitiku poeg postitas vastuseks sada aastat vana ajalehe ja täägis sellel ära 12 inimest, kellest ta ühtegi ei tunne. Rasmus Kaljujärv kleepis endal suu kinni - appi, Rasmus Kaljujärv ei saa enam rääkida!!! get that thing off him!!! - suure peaga tilluke mees, kellele meeldib Deleuze, kleepis endal suu kinni. A real who's who list of suu kinni kleepijad, ma ütleks. Practically anyone who's anyone kleebib endal see sügis suu kinni! Kui nüüd McGyver veel ka endal suu kinni kleebiks võiks öelda, et MOVEMBER on võtnud pöörde süngema suunas.

Kleepige järgmine kord endal persekannid kinni.


Monday, November 25, 2013

Kaur Kenderi ja Robert Kurvitza teadaanne

Astume Sirbi peatoimetaja kohusetäitja ja toimetaja ametikohtadelt tagasi. Sooritasime Andres Aule avaldamata loomingu väljaandmisega ränga eksimuse ning ei näe võimalust tegevusega jätkata. Viimaste nädalate vältel oleme vaatamata rünnakutele poliitringkondadest, loomeseltskondadest, haridusasutustest ja ajakirjandusest õnnestunud suurepärase kontseptsiooniga kultuuriväljaande käivitamises. Kuid me ebaõnnestusime poeetilisel tasandil, see oli ainus viga, mille tegime ning see on kõik, mis meile loeb.

Täname Toomas Väljataga, kes on Eesti kultuuri ja südametunnistuse kangelane.
Täname Lea Larinit, kes on vaimselt kõige tugevam inimene, kellega meil on olnud au töötada.
Täname Jüri-Franciscus Lotmanit, kes astus meie nägemuse eest pingelisel hetkel välja.
Täname Rein Langi usalduse ja avatud meele eest. Palume peaministril mitte rahuldada tema tagasiastumisavaldust ning kutsume loomeliite üles taastama enda väärikus ning esinema avaldusega tema jätkamiseks Eesti Vabariigi kultuuriministrina.
Täname inimesi, kes meid toetasid. Teid oli palju.

Reedel Sirp ilmub.

Wednesday, November 20, 2013

Liikumise ZA/UM pöördumine


Robert Kurvitz ja Martin Luiga on kohtunud ainult Toomas Väljatagaga. 

Kaur on üks meist ning tema on tegelenud suhtlemisega. Ta on algusest peale olnud innustatud meie mõtetest, sest meil on väga palju vajalikku öelda. See on hästi dokumenteeritav kogu viimase aasta vältel. Kõik teised inimesed on tegelenud ainult sisulise tööga. Initsiatiiv ei ole tulnud võimukoridoridest alla, vaid Kauri vahendusel alt üles.  

Me ei ole poliitiline liikumine. Me oleme kultuuriline liikumine. Meil on väga sisulised sõnumid Eesti kultuurielule, mida ei oleks saanud väljendada artiklis "Kultuurimonopol" kirjeldatud paradigma sees. 

Meid on sildistatud marksistideks, trotskistideks, fašistideks, küünilisteks 90ndate ärimeesteks ja argpükslikeks süsteemi kaitsjateks. Need on vastassuunalised sildid ning just see näitabki, et meie sõnum ei ole poliitiline, veel vähem päevapoliitiline. Meie seas on nii noori finantsinimesi ja ettevõtjaid kui ka kodanikuaktiviste, püsiva töökohata kirjanikke ja kunstnikke. Ühendavaks on ainult usk Eesti kultuuri. Kõik meie tõekspidamised on kantud parimast põhiseaduse vaimust.  

Sirbis, mis ilmub 29. novembril, toome välja oma nägemuse teemadest, mis Eesti Vabariigi kultuurielus püstitamata on. 
Teemad on fundamentaalsed, mitte päevapoliitilised, ega kao kuhugi. Me ei ole naiivsed revolutsionäärid, kes loodavad suuri paradigmaatilisi muutusi kohe. 
Kuigi sündmustega alanud diskussioon on erakordselt vajalik, kannab see reaalset vilja pikkade aastate ja aastakümnete pärast. 
Me tõstatame need teemad. 

Loodame südamest, et sündmused ei ole mõjunud liigselt kellegi tervisele. 

Meil on kahju PÖFFist, mis on sündmuste käigus teenimatult varju jäänud. Need inimesed, kes diskussiooni aktiivselt jälgivad, on need, kellele too festival on suunatud. 
Palume külastada jälgimise kõrvalt ka festivali. Olge mõistlikud ja kultuursed inimesed, palume mitte boikoteerida Eesti kultuuri!


ZA/UM

Thursday, November 14, 2013

Sirbi visioonidokument


Eesti Vabariik on ära teeninud kaasaegsema kultuurilehe. See tähendab sammu edasi sellest, mis on praegu. Juba arvamusküljelt alustades. Ebakonstruktiivse kriitika väärtus langeb pöördvõrdes sellega, kui levinud ta on – oleks vabariigis ainult üks inimene, kes mõtleb, et asjad saaks ka paremini olla, oleks ta määramatult väärtuslik. Ent mida enam neid on, seda enam on tegemist fooniga, millel on jõudu vaid kehva tuju tekitada. 

Sirbi arvamusküljel saaks alustada reaalset poliitilist diskussiooni, sellist, kus osalevad ka tegevpoliitikud kõigist parteidest, ning seda teiste kodanikega võrdsetel alustel. Praeguses poliitikakriitilises diskursuses on märgata, et poliitikutesse suhtutakse dehumaniseerivalt ja kriitikud tegelevad põhiliselt oma imago ehitamisega, mis on paratamatult ka poliitikud üpris tõrksasse meeleollu viinud. See on vajalik metastaas, ent selline, mis võiks nüüd lõppeda. 

Poliitikuid ja teisi kirjaoskajaid peaks teineteisele lähendama, näitamaks, et mõlemal poolel on tegu inimestega, kes hoolimata mõningaist erimeelsustest jagavad siiski ühiseid eesmärke. Üldises meediaplaanis domineerib seisukoht, et siin riigis on võimatu elada ja poliitikutega on võimatu rääkida. Sellele vastandlik vaade oleks seega alternatiivne, uudne seisukoht. Teised lehed pakuvad vaid sensatsioone, Sirp pakuks rahu, see on: tsiviliseeritud aktiivsust, vastandina hüsteerilisele paigaltrampimisele.

Kultuuri osas toetuks uuenenud Sirp J. F Lotmani maksiimile: “Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.” 

Ei tasu karta pilgu pööramist väljapoole, see on väikerahvaste ajalooline eelis, et nad pole iseoma asjadega liialt hõivatud, et nad suudavad mujal toimuvaga kursis olla ning sellele kiirreageerida. Saab olema rohkem poliitilise, ühiskondliku ning teadussisuga tõlkeartikleid (eesmärgiks ka erinevate alade populariseerimine ning nende alade keele rikastamine), ning täidetama tõlkeraamatute arvustuste nišš, mis annaks ka eesti tõlkijatele enam teenitud tunnustust. 

Samuti ei peaks piirduma vaid päevakajalise kajastamisega, kuna tänapäevale ei kuulu mitte ainult tänapäev, vaid kogu olnud ajalugu. On eestlase vabadus otsustada, kas täna on relevantne järjekordne punt kooli lõpetanud teatritudengeid, mingi üheksateistkümnenda sajandi juhtum baltisakslastega või Egiptuse impeerium. Vabalt võib olla, et Egiptuse impeerium õpetaks neile midagi enamat, kui tavalised kahtlusalused. 

Uus „Sirp“ saab käsitema naljakust elu orgaanilise osana, mis on alaliselt taustal. BBC dokumentalist Adam Curtis on öelnud, et need, kelle poolel on huumori eesliin, nende päralt on võim. Samuti plaanime mõneti tagasi tuua üheksakümnendate mängulisust. Seda, et hea mõte on hea mõte ka siis, kui sellele ei ole leheplaanis kindlat kohta designeeritud. See on vabaduse idee. On mõeldav ja võimalik kirjutada analüüs Ilmutusraamatust, või ühest märgilise väärtusega luuletusest, laulust või pildist, või ka tervest ajaloolisest perioodist. On mõeldav ja võimalik, et mingi asi või sündmus on nii tähtis, et neli numbrit räägivad järjepanu ainult sellest. On võimalik ja vajalik kirjutada süsteemseid, objektiivseid kriitikaid tervetele konkureerivatele meediaväljaannetele. Ka ajakirjandusse on võimalik suhtuda, nagu tegu oleks loova ülesandega, mis pürgib mundaansetest eesmärkidest kõrgemale.

Eesti kultuurileht peab teenima eesti kultuuri huve laiemalt, kui vaid nende huve, kes juba Eestis kultuuri teevad. Ka peab ütlema, et Sirp on praegusel kujul äärmiselt tekstitihe leht. Sõnad ei saa hingata. Pigem vähem, kuid paremini. Teksti peamine eesmärk on olla loetav ning pakkuda huvi laiale lugejaskonnale. Kultuur ei tohi olla oma nurka getostunud ning tegeleda vaid iseenda problemaatikaga, vaid olema igaühe asi. Kultuur tuleb akademismilt tagasi võita kirele, romantikale ja huumorile, et ta oleks elav sõna surnud kirjatähe asemel.

Teadusrubriik saab kajastama enam tehnoloogiauudiseid. Tänapäeva inimene elab tehnoloogilises keskkonnas ja arvuti on järjest universaalsem kultuuritööriist. Uue Windowsi läbikukkumine on kultuurisündmus ja suur osa teksti jõuab inimesteni täna netikeskkondade vahendusel, nende keskkondade vooruste ja puudujääkide analüüsimine on kultuuriga tegelemine. 

Samuti saab integreeritama videomängude arvustusi. Tegemist on nähtusega, mis on just sellel hetkel kultuurivormiks tõusmas. Eesti kui e-riigi juhtival kultuuriväljaandel oleks mõistlik järgi jõuda. Kindlasti peaks senisest enam tähelepanu osutama fotole ning fototehnikale. See, et üks harrastus või kunstiliik on tänu tehnika arengule muutunud peaaegu universaalseks, ei tähenda, et ta oleks vähem tähtis kui varem. Pigem vastupidi. 

Jooksvalt peaks sisse viima ka seltskondliku elemendi. Kultuur on kollektiivne tegevus ja näitusi suuresti selleks korraldataksegi, et inimesed avamisel kokku saaksid. Kultuur, see on elu, ja elu peaks jõudma inimesteni. Et oleks märke sellest, et asjad toimuvad. Samuti saaks reporter külastada filmivõtteid, anda teada valmimisel projektidest. 

Ning viimaks, ka uuriva ajakirjandusega peaks tegelema. Saatma sõltumatuid vaatlejaid Kultuurkapitali nõukogusse ja Kultuuri Kotta, et teada saada, millega seal õigupoolest tegeletakse. Ajalehe hoiak oleks pigem kultuurikriitiline, sest ta armastab kultuuri ja ootab sellelt suuri asju. Ent õnnestumistele tasub heldelt. Sirbi eesmärk peaks olema ka aastaauhindade välja andmine. Kui mõnes kategoorias auhinnaväärilist ei leidu, jääb aastaauhind andmata. Ajalehe tagakaas aga reserveeritaks kultuuriürituse plakateile, mis valitaks sinna esteetilistel alustel, alaliselt toimuva plakatikonkursi käigus, tasuta.

Toimetusmeeskond saab koosnema võimekatest kirjutajatest ja tööstusstandardiks saab, et kui hea rahvas ei suuda nõuetekohaselt kvaliteetset teksti nõuetekohaselt palju luua, siis täidavad toimetajad ise ruumi ära. See, et leht on oma tegijate nägu, on üks hea asi praeguse Sirbi juures. 

Uue toimetuse käe all saaks Sirbist leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje. See tähendab ebaparanoilist koostööd ühiskonna kõikide osade vahel. Kultuuri järelvalve all.  Usume, et kultuur on parim raamistik ideoloogilise debati pidamiseks, olles loomult erapooletu ning ainult kvaliteeti nõudev. Sedasama, erapooletu kvaliteedi nõuet peaks peegeldama ka kultuuriajakirjanduse osa.

Nii kummaline, kui see ka ei tundu, on antud oludes tegu uue niši loomisega.

(Ja me oleks nõus mistahes hinda maksma, et venelasedki meile kirjutaksid. Nemad on ju ka siin või nii.)





KOOSTÖÖPOLITSEI
(KoMil)

Saturday, November 2, 2013

Föderaalne salgamine

Tšikk ja kutt sõidavad autoga kuskil Delaware'i või Denveri kõrvalisemaid maanteid mööda ringi. Lahendavad mingit müstilist mõrva või kahtlaseid kadumisi. Kiiret pole kuhugi - nende osakond ei lahenda põhimõtteliselt ühtegi juhtumit. Päev on hele ja sombune ja kuusemets selline sinkjalt halvaendeline, nagu kuusemets ikka.

Tõmbavad siis mingisse teeäärsesse motelli. Motell on õdus ja nukker, administraator vaatab neid kahtlustavalt. Numbritoas koorivad agendid enestel riided seljast ja teevad kebuškit. Samal ajal tuleb väljas päike välja. Aken on tolmutriibuline, päike värvib nahad kuldseks.

Hijem vedelevad nad veidi aega niisama üksteise kõrval ega ütle midagi. Siis aga tõstavad nad koos pilgud oma käekelladele - mehel on mustast plastikust digitaalkell, naisel vanamoodsam, peenikese heleda rihmaga analoogkell - ning vaatavad kohkunult teineteisele otsa.

"We lost time!" ütleb mees. Nad vaatavad hetke ähmi täis nägudega ringi. Siis läheb mees kööginurka röövlikohvi ehitama ja naine poeb teki alla, et soojem oleks. Nad teevad voodiveerel suitsu-kohvi ja räägivad veidi käesolevast juhtumist ja töökaaslasi taga. Ja siis otsustavad nad veel kebuškit teha.

Nüüd vedelevad nad voodil juba teistpidi, naise pea mehe õlal kaugusesse passimas. Ta tõstab käe, et kella vaadata: "Oh no, we lost time again!"

Nad irvitavad.