Tuesday, December 31, 2013

Suudlused ja šampus; 2013 tagasivaates

Vaade teise korruse lapsepõlvekodust Mustamäel, vene lasteaiale. Autori foto.
Aasta 2013 oli järjekordne tõeliselt kriitiline aeg. Mitte päris nii „Fight The Power!“ kui talle eelnev aasta, aga kannatus oli endiselt katkemas ja ikka veel võis öelda, et kaua see niimoodi jätkuda ei saa. Selles mõttes on Vastupanuliikumist ootamas head ajad - kaua ei saa see niimoodi jätkuda kuni aastani 200 000. Katkemasolek on rahva kannatuse põhiseisund, katkemine ise orgastiline katastroof, mida meie kliimas ei esine.

Häid uudiseid tuli ka kommunismirindelt. Nüüdseks moodustavad kommunistid juba poole Eesti elanikkonnast. Sa ei tunne enam kedagi, kes tunneks kedagi, kes ei oleks ühel või teisel moel kommunist. Selle, nagu ka eelmise aasta numero uno kommunisti alajaotus oli kunagi nii uudne, nüüd juba raudvaraks kujunenud reformikommunist. Jõulise läbimurde Eesti ühiskonna ehk VI Internatsionaali teadvusse tegid tänini vähetuntud, kuid paljulubavad salongikommunistid. Lõviosa meie 650 000 kommunistist moodustas jätkuvalt kesk-, pede- ja punakommunistide troika.

Kaugel pole ka maailmarevolutsioon, arvan mina. Asjatundjad aga kurdavad, et niimoodi võib sõna “kommunist” oma tähenduse kaotada. Kui juba üheksandat aastat on riigi peaministriks kommunist, opositsioon koosneb peaasjalikult kommunistidest, Loomingusse mittekirjutava kultuurirahva seas on kommunism ikka ajalooliselt populaarne olnud (Habicht!!!) - sealgi pole muutust oodata. Isegi traditsiooniliselt parempoolsed ärimehed on asunud kommunismitondiga flirtima, vene keelt rääkiva elanikkonna süda aga peksab ka arstide arvates juba loomuldasa veidi vasakumal pool kui ülejäänud rasside südamed.

Eksootilisi antikommuniste leiab õieti veel vaid valimisliitudest ja traditsiooniliselt kommunismikindla ajalehe Postimees valvearvajate rividest.

ŽIŽ-TÜÜPI KÜLGKORVIGA MOOTORRATAS

Rassipuhtaid tähti eelistava keeleteadlase meelehärmiks oli aasta populaarseim täht võõrapärane “Ž”. Nii suurt kui väikest ž-tähte kuulis see aasta esimest korda ka riigikogu saalis. Olen ma aga УХКЕ ЭЭСТЙ ЮЛЕ? Ei. Naiivne oleks selles näha midagi muud, kui järjekordset stagneerumise märki. Suure ja väikse Ž-ta pole enamus eesti esseistikast juba viis aastat läbi saanud, ammu oli aeg.

Veel keeleuuendustest. Ohumärki võib näha sõna “revüü” tähendusvälja nihkes, kuna nii jääb tähiseta rahva seas igipopulaarne kergesisuline, seostatud numbritega varieteeprogramm, mida juhib laulev ja tantsiv staar ja millele on iseloomulikud efektsed kostüümid ja kaunid tantsijatarid. Üldse on kummastav kui prantsuse keelsed laensõnad tungivad Émile Zola tõlgetest elusse, või kui eesti keeles on ühe asja jaoks kaks eri sõna. Eestile on kombeks üks (või vähem) sõna korraga ja see sõna on: arvustus, kuna sellega saab rebida hiliskeskealiste ajakirjanike seas nii populaarset kildu: (k)arvustus.  Naergem.

Sellele helgemale noodile sobib kajaks fakt, et eranditult kõiki alla kolmekümneaastaseid inimesi saab nüüd tähistada sõnaga “hipster”. 

PÖÖRDELISED AJAD

Käimas on pöördelised ajad, nii palju on kõigile selge. Esimene märk murdeajastu saabumisest on see, et kõik asjad on märgilise tähtsusega. Täna otsustame absoluutselt kõik, mis tulevikus juhtub. Meie õlgadel lasub vastutus kõige - planeedi, rassi, keele, eetika ja eesti keele ees. Sest meie oleme tähtsad.

Sellistel tähtsatel aegadel kasvab ühiskonna vajadus avalike intellektuaalide järgi keemispunktini. Inimkommunikatsiooni olulisimaks vormiks tuleb taas pidada ARVAMUSARTIKLIT. Neli kommentaari arvamusartikli all võivad küll treenimata silmale vähem-kui-märgilised näida, aga need on kõigest jäämäe tipp - tõeline arutelu algab tuntud arvamusliidrite seintel, jagamisnupu all ning otsustavalt - eraviisilistes kommünikeedes, mis siuglevad kui angerjad pimedas, kapsapeenarde vahel. 

Sellesse muutust ei tule. Päeva kuumim property saab ka aastal 2014 olema HOTT arvamusartikkel. Aga milline see on? Vaadakem: iga lõppeva aasta tõeline seks-pomm artikkel keskendus “üldise putsis oleku” fenomenile. Üldist putsisolekut kumab taustavalgustusena läbi nii näitlejatari jahmatamapanevalt julgest pöördumisest Riigikogu ees kui hikikomori-metafoori läbi putsisolekule karmi, kuid vajalikku valgust heitvast esseest.

Õnnelik ja endaga rahulolev inimene ei kliki arvamusartiklil, vaid elab rahuga edasi ebamaailmas, kus mängib muusika ja näha on kasse. Isegi neil pöördelistel aegadel ei tundnud ta pimedust, mis kogunes inimkonna kohal, ega janunenud putsisolekule viitamise tervendava mõju järgi.

Õnneks pole õnnelikku ja endaga rahulolevat inimest olemas. Ühe meeleheitel ekraanikese kuma on pealtnäha tagajärjetu, aga ma usun siiralt, et tuhandeist, sadadest tuhandeist tuleb lõpuks kokku nii ere valgus, et see pimeduse purustab. Me näeme edasiteed. Julgen ennustada, mis nime see kannab, kuna kuulsin seda angerjailt. Nad ütlesid: “Õiglus”. Angerjate keeles.

Õiglus saab olema see sõna - raskesti defineeritav ja laialivalguv - mis eesti rahva tõeliselt ühendab, galvaniseerib, taas platsi puhtaks lööb. Ma olen selles 76% kindel, kuigi ma ei ole kindel, mida see sõna tähendab.

PROOSIT!

Lubage lõpetada ilukirjandusliku võttega. Selle, mu meeliskujutelma, sündmuspaigaks on emake Mustamäe. Paneme näiteks: “Vilde tee korter”, sest see on meeleolukas sõnadekombinatsioon. Käimas on aasta pimedaim aeg, unerežiim aina libiseb, ärkamine on moodsalt hilisõhtuseks vajunud. Ka tuju on, no ütleme viisakalt: perse ära kadunud, nagu sitt nõukogude dildo. Ei saa soolekeeru tagant näppude vahele teist, piisavalt kauaks, et välja urgitseda. Peaks Mustamäe tujuhaiglasse minema, tuju vajab arstilist sekkumist, aga “naudid üksindust ja rahu”, nii et jätad minemata. Kuni üks hommik või pärastlõuna uinud viimaks nagu kirjanik. Reaalsusvaenulik ja kättemaksuhimuline mees. Magad ka mehemoodi, no ikka nii, et kogu reetlik maailm haihtub. Ja siis ärkad - plahvatuste peale.

Raske on mõista, mis maailmas valesti on läinud. Tõused trussikute väel ja akna taga sähvib vaarikapunane valgus, rõduukse vahelt immitseb püssirohulõhna. Tundub, et all tänaval purunes just šampusepudel. Kostab JUUBELDAMIST. See on vana aasta õhtu.

Seda näevad kõik, aga sina ärkasid südaööl ja näed ka uue aasta hommikut, mida ükski teine hing ei kohta. Tänavad on inimtühjad, seal on paugutajatest maha jäänud paberiribad lumes, pudelikillud ja tühjaks kõmmutatud ilutulestikupatareid. On vaikne ja valge, soolane lõhn ripub ikka veel õhus. Enamus inimkonnast on korraga oma korteri perse keeranud, et tunda ajaloo lõhna. 

- Robert Kurvitz

Saturday, December 28, 2013

Trubetsky - terasest püünis

Ülo Josingu foto
Mäletate Trubetskyt? Meest, kes vaid omaenese mõistuse jõul hoidis terve meie geopoliitilise jaotuse üheksakümnendaid aastaid maa alla vajumast?

Aga kas te aru ka saite? Inimesed reeglina ei ole suure T. intellektist, esteetikast või poliitilisest mõttest suuremat pidanud. Isegi poliitilist valikut ei lastud tal teha. "Parteid on pahad", ütlesid inimesed. "Ole apoliitiline". Arvasid, et teavad paremini. Orgteooriast vaimustuvad munitsipaalanarhistid tunnevad tema üle piinlikkust. Rikkuvat nende ideoloogilist puhtust, loopivat niisama pungiseid asju kokku. Kuidas saab segada Bakuninit ja Stirnerit? Tõnu ei ole ka kunagi viitsinud eriline "teooria vend" olla ega "debatti" laskuda. Mõni vahe tal. Tihti teevad inimesed selle vea, et arvavad, et kui inimene juba mõnda asja oskab, siis oskab ta ka kõiki ülejäänusid, ning on kohustatud neid ka tegema - heale Slavoj Žižekile näiteks heidetakse tihtilugu ette, et ta ei kirjuta meile uut poliitökonoomia kriitikat ega organiseeri seda ära, et see revolutsioon lõpuks toimuks. Põrgu see müra! Mees laseb neljal järjestikuse aastal väga häid albumeid välja, tema kohus inimkonna ees on täidetud, see on talle võlgu nüüd. Kellegi teise kord midagi teha. Latt on seatud.

Ühtaegu Stirneri ja Bakunini värki fännata ei ole vastuoluline sellepärast, et individualism ja kollektivism ei ole vastandlikud nähtused. Tõnu poliitfilosoofia on igal hetkel koherentne olnud. Nüüd me vaatame seda täpsemalt, vaatame läbi muudatuste või paranduste, mis ta ühe või teise autori sõnadesse sisse on viinud. Tihtilugu on tegu enamaga, kui sõjalaulu jaoks sõnade muutmisega, kui asi on ideoloogiline, on muutus tähenduslik. Dialektika. Muutus on puhkeasend. Ka see, kui Horst-Wessel-Liedist paari strateegilise sõna vahetamisega Leon Szolgosz Song  sai (isegi "shot by the Red Front and reactionaries" jäi samaks), ei ole pelk provokatsioon, vaid viitab sellele, et fašismi esteetika oli iseenesest korrektne. Vale oli selle sisu. (SŽ.)

TASKUS RAAMAT

Laulus "...nad läksid öös" albumilt "Ma armastan Ameerikat" on Arvi Siia algvarianti kahes kohas muudetud.

Sa lähed mööda, siis kui juttu ausat
peab riigi pooldamiseks keegi taas,
kui abivalmilt, põlvitamas lausa
on moodne tõusik tänuks ta ees maas,
ja kordad lollilt: „Igandite saast…”

/…/

Me aeg on vaikne. Vaikselt leiba teenid.
Kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see?…

On taskus raamat. Selle peal Bakunin. –
Meid usaldati kaitsma ta ideed.


Siial oli "riigi pooldamise" asemel "riigivastasus" ja Bakunini asemel mõistagi Lenin. Muutmata kujul ei ütleks ta meile suuremat enam, kui: "Arvi Siig". Et oli ka aus kommunist, õige mees vales kohas, oleks kõik olnud nagu tema, siis oleks olnud, nagu N-Liit oleks päriseltärajäänud ajaloo nostalgia. Õhkamine tegeliku poliitilisuse asemel. Tegevust pole kantud ka tänapäeva - antud juhul oleks see vaid süüdistus, ütleks, et kõik lendab samamoodi untsu nagu sealgi, sest me oleme ikka veel samasugused jopparid. Luuletuse viimine hüpoteetilisse riigita korda, anarhiasse, ent probleemistiku samaks jätmine, see muudab laulu poliitilise sõnumi tõeliselt universaalseks. See hakkab ütlema, et inimese omavastutus on igavene, et ükski poliitiline kord või mittekord ei ole hea iseenesest, vaid nende inimeste tegevuse tõttu, kes selle ideele truuks jäävad. See koputab nende inimeste südametunnistusele, kes tahavad "lihtsalt elada". SA LÄHED MÖÖDA, SIIS KUI JUTTU AUSAT / PEAB RIIGI POOLDAMISEKS KEEGI TAAS viitab sellele, et alati ja igasugustes struktuurides tekib mingisugune stampideoloogia, et ka väga häid ideid hakatakse paratamatult ka valesti rakendama. Ajaloo ja inimmõtte edasi liigutamine ei saa kunagi liiga lihtne olema. "Raamat taskus, nimi kaanel" on teine äärmiselt tähtis mõttekoht antud laulus, millele muutmine vajalikku lisatähelepanu viib. Siig ilmselt printsiibildasa nõustuks, et "nimi kaanel" on vahetatav, sest:

Võib-olla meilgi sellele majale / laduda korrus või kaks tuleb kord /

Igasse Maailma nurka / ei paista veel / see / dialektika tuletorn!

"Roheline "Foto" ja Punane "Juuksur" jälgivad meid läbi
vihma" -"Seitsmeteistaastased", Arvi Siia tekst. See foto
on võetud Sõle ja Ketraja tänava nurgal, Koplis. On väga
ebatõenäoline, et tegemist on kokkusattumisega. Need on
seal siiamaani ja jälgivad meid läbi vihma. (Nad mõlemad
tuleks muinsuskaitse alla võtta)
Raamat, see on tähtis. Tõik, et see on taskus, tõik, et selle kaanel on nimi, ja tõik, et sellele tuleb truu olla (mõeldav on ka Søren Kierkegaardi remix: on taskus raamat, selle peal on: "Piibel".) Meie ajal ei ole kombeks, et taskus on raamat ja "selle peal mingi nimi". Igaüks peab end kangeks isemõtlejaks, näib häbiväärne kedagi järgida, vahel tundub ka autoriteet olla häbiväärne. Aga nimi ja nägu on idee ikoonid, need tuletavad sulle meelde, et idee tuli inimese peast ja sina oled niisamuti inimene. Meie aja kohta käib aga üsna hästi Herakleitose lause, et efeslased peaksid kõik end üles pooma ja oma linna habemeta nolkidele jätma, sest et nad Hermodorose – kes oli neist parim – eneste seast välja on ajanud, sõnadega: „Ärgu olgu keegi meist parim, aga kui mõni selline juhtub, olgu siis parem mujal ja teiste hulgas.”

Enamik inimesi elab veendumuses, et selle raamatu peale, mis neil taskus, on kirjutatud „demokraatia”. Raamatut ennast avavad nad harva (ega seal suurt midagi ei ole ka, demokraatia on haldussüsteem, orgteooria, liberalismi ripats, peamiselt hea otsese vägivalla minimeerimise jaoks, sealt mingit suuremat tõde otsida on valejälg). Slavoj Žižek väidab, et ülekaalukaim "inimese taskuraamat" ei ole tänapäeval teps mitte raamat poliitikast, vaid eetikast, ning "sinna peale" on kirjutatud „Emmanuel Levinas” (ja see ei ole hea asi, Levinas leiutas tolerantsuse, nagu meie seda tunneme, ja tema idee põhineb sellel, et esmane impulss, mis inimesel võõrast nägu nähes tekib, on see sisse peksta). Kui inimene ei tea, kust tema mõtted tulevad ja arvab, et need tekkisid ta peas võluväel ja iseenesest, on tegemist vähemasti taktikalise veaga. See jamps, mis inimese pea sees on, on kollektiivne looming ja ajaloo tulemus. Autoriteetide eitamine ei vii inimest iseendale lähemale, vaid kaugemale pigem. Ja see, et kedagi suudetakse tõeliselt järgida, mitte ainult kirjasõnas, vaid ka vaimus, see on sündmus omaette, haruldane juhtum.

MEISTER, HEEROS, LIIDER

Veelgi huvitavam pööre leiab aset Vennaskonna minu meelest seni viimases väga heas laulus „Steriilne särk, revolverkülmad prillid” (taas Arvi Siia tekst). Seda loeme tervikuna, nii nagu Trubetsky seda laulab. Selles laulus on ta üksnes parema vasaku vastu välja vahetanud.

Must superauto seiskus maanteepeenral,
rind iseteadlik uhket plekki täis.
Ta rooli tagant bossilikult veenvalt
pikk noormees väljus, kaugust kaema jäi.

Ta polnud poiss kui sajad Johnid, Billid –
ei narmaid üll, ei karva kasvand oim:
steriilne särk, revolverkülmad prillid –
pealt elektroonik, sisimas – kauboi! ...

Käed püksitaskus, vastu balustraadi
ta toetas end, teekingult seiras maad.
Täis voolujoonte kirevat paraadi
maal suurel, laial kaikus autostraad.

Seal, piirist piirini, kus lääs, kus ida,
ei paistnud metsa taga mets, vaid linn
ja linna taga terve linnarida,
veetornid, soojussõlmed, telemastid ning ...

Mis võimas maa! Ta homsel minna lasta
nii nagu tahab liberaal, vikaar
ja mökoloog ja heaolust rasvas
eakaaslane -- kah Kristus-superstaar?!

No ei! On vana vasakpoolsus hale,
kuid parempoolsus ... roosamannaloll!
Meil tuleb võtta veelgi vasakule
ja sellest siis ei taandu me üks toll!

Mis meist arvaks „Figarod” ja „Sternid”,
ei tunnista me eal, et meil on kriis:
martäänid töös ja naftat täis tsisternid --
saab propagandast põuda võitev briis!

Las lõksub kongress, susisegu senat –
käpp rusikasse! See on raudseim raud.
Jõust, käsust ilmas miski pole kenam,
üldinimlikkus – nõrgukeste laul.

Mis kord on käes, see kätte peab ka jääma.
Kes isiksus, sel kohus enda ees.
On üldsus auto – rooli siiski käänab
vaid üks, kui vaja – isehakand mees!

... Must superauto maanteepeenralt startis,
suund vilkus, välkus üle õla prill.
Teel demokraatlikul, kus miljon automarki,

ta kaugenes: karp ... täpike ... batsill ...

Hea uuendus. Žiž ütles ka, et "resistance is defeat".
See luuletus on algvariandiski, ütleme, keerukas. Siig kujutas selles paremäärmuslast, Wille zur Macht fašisti või "randian superherot", meistrit, heerost, liidrit. Sümpaatne noormees, tundub – ent see on aimatav; ta on propagandistlik sümbol, need on mõeldud meeldima. Robert Kurvitz peab „batsilli” seal lõpus halvustavaks, leides, et tõeline suurmees peaks kaugenedes ainult suuremaks muutuma, ent minu meelest on see vähemalt kaheti mõistetav – batsill on väga potentsiaalikas tegelane, lõppeks. Me näeme meest, kes tahab päästa oma kodumaa. Ta on selle nimel kõigeks valmis. Kas võib olla, et siin on Siig salamisi leidnud, et täiusliku ühiskonna poole viib ka hoopis teistsuguseid teid kui kodumaal praktiseeritu?

Igal juhul on laul tervikuna äärmiselt hegeliaanlik. Hegel väidab, et see, kui ühe inimese tahe valitseb teiste üle, on kõige ilusam asi – ja „üldinimlikkus – nõrgukeste laul” võib küll julmalt kõlada, ent on tegelikult puhas ideoloogiakriitika. Trubetsky lahendab selle probleemi, teeb vigade paranduse, ütleb totaalsusele jaa ning saab aru, et ajalugu ei tehta ilma kangelasteta. Alati astub keegi esimese sammu. Igasugune rohujuureteema vohab siis ka sootuks rõõmsamalt, kui hea juht on öelnud „rohujuureteema vohagu!”, nagu me Cháveze bolivarliku vabariigi pealt oleme näha võinud. (Kui juht on ülekäte läinud, siis tuleb ta koha pealt maha võtta, nagu Robespierre võeti, mitte öelda, et ajalugu annab, ajalugu võtab ja pärast sada aastat vinguda.) Sedavõrd šeffide asjade taipamine asetab Trubetsky kohemaid selliste kõige progressiivsemate hegeliaanlike mõtlejate kilda nagu Curtis ja Žižek, ning põhjendab ka ääretasa tema Keskerakonda astumist. Poliitika on poolte valimine ja demokraatlik süsteem ei muutu sellest kuidagi paremaks, et mingid inimesed otsustavad selles mitte osaleda. Suured mõtlejad alates Herakleitosest kuni Talebi ja Žižekini on läbi aegade osutanud, et kui mingi mõte või tegu või inimene endale tähelepanuväärselt palju vaenlasi leiab, siis on vähemalt mingi osa sellest äärmiselt õige.

Laulu juures tasub sedagi tähele panna, kuidas see on tänapäeval veelgi tänapäevasem kui selle valmimise ajal. Päris tõeline sõjalaul.

NORMAALSUS

Ka moraalilis-eetilistel põhjustel on Tõnu sõnu muutnud. Andres Aule tekstist „Loss Taivalkoskis” on anarhisti hoolas tsensorinäpp kogu verepilastuse välja toimetanud. Ilmsesti "elutervise" põhjustel. Keerukusi kepivärgiga on maailmas niigi küllalt, las olla inimestel mingeid rõõme ka. Mingi lugu oli ülepea Vennaskonna repertuaarist välja jäetud, et inimesed ennast ära ei tapaks. ("Sinine laul", "Elagu Proudhon" originaalversioon - toim.). Ning Andres Rodionovi kuulsal luuletusel "Mul oli üks plika" oli tegelikult lõpusalm ka. Selline, mis laulust "igaks juhuks" ära jäeti. Allan Vainola memuaaridest "Inventuur" ilmneb, et see oli:

Ja selles pehmes lumesajus
võtan pihku oma sooja munni
tuksub, süda lööb
ja panen püksi tagasi

Ilmselt inimesed tõepoolest ei oleks mõistnud. Mõnes mõttes on viimase salmi ära jätmine munni püksi tagasi panemise kordus.


- Martin Luiga

Wednesday, December 25, 2013

Osta endale jõuludeks Alienware x18


Alienware x18 on metallkastis, vilkuvate tuledega mölakas, 20 aastat vana ettekujutus user experience elektroonikast. Ta on kõik, mida ühe normaalse tänapäeva inimese arvuti ei ole. Ta lemmikfilm on "Boondock Saints". Maatriksi-triloogiast on ta lemmik "Matrix Reloaded". "Requiem for a dream" on tema arvates väga, väga hea film. Ta on "Mootorratturhiirte" Vinnie. Sa seda ilget, triipudega tagi tead, mida too Lasna kanalis geebeka all mendile kallale läinud jorss ei kandnud, sest palja ülakehaga auto kortsu tõmmata on mõnusam? X18 on see tagi, see geebekas ja see jorss.

KASIINO JA VIINAPOE VAHEL, MINGITE TŠIKKIDEGA.

X18 - planeedi kõige võimsam massitootmises sülearvuti - käivitub tulnuka pea kujulisest nupust, mis helendab. Tulnuka pea kujuline nupp helendab ükskõik mis värvi sa tahad. (Ja sa tahad, et ta helendaks punaselt.) Kõik nupud Alienware x18ne neljast eri metallist korpusel teevad niimoodi, sa juhid neid spetsiaalselt selle jaoks tehtud programmist. X18 kaalub seitse kilo. X18 on sülearvuti ainult siis, kui sa tahad endale Lambourghini kapotti sülle. Vulgaarne on ta kohta vähe öeldud. Ta on ebatöökindel, wetware. "X" ta nimes ei tähenda mitte midagi. Minu jaoks on ta see, mis Morpheuse jaoks oli Neo - HE IS THE ONE. Las ma näitan sulle, millises seljakotis ta käib.

Reval Cafes, kell kolm päeval, Tarmo Jüristoga kokku saades vinnad "Vindicatorist" (päriselt ka selle koti nimi) seitse kilo kaaluva tulnukapeaga Lambo lauale - lets just say it's a CONVERSATION PIECE. Tuled vilguvad, ventidest tuleb kuuma auru välja nagu lohe sõõrmeist, boot võtab 30 sekundit ja startup-chime'iks mängib Prodigy "Firestarter". Lets people know you're fucking Fred Durst.

I'm not a faggot, I'm Fred Durst and people need to know it.

Kui tšikiga on nuss majas, paned subwooferist Limp Bizkiti kaveri The Who "Behind Blue Eyes'ist" mängima. ("Bizkiti oma on parem, The Who oma on pask"). "No one knows what it's like to be the bad man." Kui cash on otsas, paned jälle Limp Bizkiti kaveri, seekord Verve'i "Bittersweet Symphony'st", põrkad Taisse poksima ja ütled intekas kodustele: "Mine vittu eesti meedia!" HOIATUS! Cash on otsas kohe, kui sa endale Alienware x18ne ostad, sest see maksab 4200 eurot. Vanarauas teeb see - las ma vaatan oma eurokalkulaatorilt järgi - SADA TUHAT KROONI.

NO ONE KNOWS WHAT IT'S LIKE TO BE THE SAD MAN

Nendel jõuludel võta dämm sisse, võta Bigist laenu ja osta endale vene oligarhi poja gamer laptop: kaheksateist-tollise monitoriga, kuus sentimeetrit paks lõrisev mölakas, mis kuumeneb kogu aeg üle, millel on toitega probleeme, ja mis on nii paks, et su randmed hakkavad valutama enne, kui plastiku sulamise lõhn ninna tungib - mis juhtub 20 minutit pärast Crysis 3e käivitamist, kuna sellist asja nagu "gamer laptop" ei ole tegelikult olemas. Ära ole naiivne, Kõurik. On ainult: liiga kallis alt valgustatud jurakas, mis seisab Airport Jami kiirendusvõistluse stardijoonel ja IKKA EI TÖÖTA! Nii kui aasta 2015 kukub on su X18 mitte ainult aegunud, vaid ka mulku üles sulanud. Nagu Gibsoni "Põlevas kroomis" sulas pärast Matrixisse sisse häkkimist see illegaalne riistvara, mida "vene jäälõhkujaks" kutsuti.

CONTRE LE MONDE, CONTRE LA VIE!

MacBook Pro on rikka mehe masin (iga endast lugupidav hipster kasutab juba ammu ise kokku pandud Linuxit), temast kiirgab rikka mehe komplitseeritud vaenulikkust inimkonna suhtes. Toshiba Quosimo on lihtsalt kusi. Aga Alienware X18 on lihtne - see on käepidemeta mõõk, üle jõu käiv jõudemonstratsioon. Koos te pole vaenulikud ei millegi muu, kui endi suhtes, kuigi pealtnäha teostate elu- ja maailmavaenulikku unistust. Lubja 2 üürikorteris. Teki all koos jääd lõhkumas, ainsaks soojapuhuriks X18 ise, ta vikerkaarevärviliselt helendavad nupud näppude all, ikka WASD-konfiguratsioonis. Sest sina - sa oled PC-Gamer, PC-Gamer For Life. Sa ei lähe siit kunagi ära, kümme üheotsapiletit Marrakechi lõriseb süles, kui päästikule vajutad ja framerate püsib sujuvalt kaheksakümnel. Because there is really only one way out of Estonia. I know it, you know it, Johannes Vares-Barbarus knows it.


  Crysis 3    
  Witcher 2   
  Metro: Last Light
  Bioshock: Infinite
  Pillars of Eternity                                                                                                          - Robert Kurvitz



Monday, December 23, 2013

"Kuule, kalkun, ma armastan sind."

N. N. Taleb
Sellal kui ülejäänud Eesti kultuuriajakirjandus tegeleb liimi söömisega, lendab ZA/UMi püstolreporter, inimese parim sõber Kaur Kender Pariisi Sorbonneʼi kõige olulisemat kaasaegset mõtlejat Nassim Nicholas Talebit kuulama. Ja, needless to say, teemat kangirebimisele viima.

Grand Amphithéâtre mage koht ei ole. Let me Google that for you. Eepiline saal oli peaaegu rahvast täis, lae all hõljusid lugematud kavalate sissejuhatustega leadʼid, märkmikke oli rohkem kui kuluks toimekal karjeristil, kui ta mingi Saadana ime läbi viieks minutiks unistatud erakonna tagatuppa pääseks.
Publik vist nautis uinutavat häält, mida tegid saksofon ja see teine pill, mis koosneb Ikaruse lõõtsast ja Nokia 3110 klahvidest (aga ei ole akordion). Teravamad neist ehk küsisid, milleks need suigutavad meloodiad? Miks meile neid lastakse? Mitte ZA/UMi püstolreporter. ZA/UMi reporter oli märkmiku asemel relvastatud võluva kaaslannaga ja talle oli kohe selge - uimane muss on mõeldud kontrastiks enne peategelase ilmumist. Vaja on näidata, kui tuim ja munane maailm ilma selliste meesteta oleks.

Siis aga aplaus ja laval istusid tugitoolidesse Nassim Nicholas Taleb (@nntaleb) ja BBC korrespondent Justin Rowlatt (@EthicalMan). Salvestus algas. Kogu sündmus, vaadake, oli BBC World Serviceʼi üritus tegemaks seda, milleks nimi neid kohustab. Sellepärast ei hakka ma nende saadet, mis jõuab eetrisse 11. jaanuaril väga palju spoileritega rikkuma. Mage saade ei tule. Paar põhipointi võtan aga kokku küll.

MUST LUIK

Härra Taleb teatas alustuseks, et vihkab Musta Luike, seda metafoori. Esiteks suudan ma momentaanselt samastuda igaühega, kellel on issue luigega, olgu siis metafoorse või partikulaarsega. Teiseks on selle metafooriga juhtumas see, mille vastu suur osa Talebi mõttetööst suunatud on - müstifitseerimine. Müstifitseerimine on üldinimlik kalduvus kujutada ette, et just sinu tegevusala on midagi erilist ja intuitiivset, millele suudavad pihta saada vaid valitud asjassepuutuvad hinged. Näiteks kalduvus kirjutada mingit soga mingitest ringidest või arvata, et sinu finantsmudel jookseb ilusti, sest see on väga keeruline, järelikult tähtis. Justin Rowlatt surus Talebit väga usinalt, et see muudkui mustast luigest räägiks. Taleb raputas pead, öeldes: sa oled nagu mees, kes tahab muudkui, et ma oma eksist räägiks, mul aga on ju uus!

Must luik, nagu defineerib seda Talebi samanimeline raamat, on sündmus, mille toimumist ei ennusta ükski mudel, ning mille tagajärjed on süsteemile sageli vapustavad. Selliste sündmuste peale mõtlemine on suur tabu. Eriti finantsmaailmas.

Inimesed ei saa selliste sündmuste ennustamisega hakkama. Kuidas mitte olla kalkun, küsib Taleb oma raamatus, ja küsis sellelgi õhtul. Kalkuniga on lugu nimelt nii: lihunik toidab teda sadu päevi. Hästi toidab, korralikult. Igal järgmisel päeval usub kalkun, et statistiline tõenäosus, et tema elu jätkub õnnelikult igavesti, on üha suurem. Üha rohkem kordi on lihunik tõestanud, et armastab teda. Kuni selle päevani, kui saabub tänupüha ja lihunik kalkuni kõri läbi lõikab. See näide on mõlematpidi valgustav. See, mis on ühe jaoks must luik, on teise jaoks konkreetne plaan.

Nii näiteks oli 9/11 tragöödia must luik neile inimestele, kes olid kaksiktornides. Kindasti polnud see aga must luik terroristidele, kes istusid lendurikabiinis.

Smart men talking











ANTIFRAGILE

Jutuga jõuti Talebi viimase, ebainimlikult huvitava raamatu "Antifragile" juurde. Taleb jagab süsteeme kolme kategooriasse. Esimene kategooria on habras (fragile). Need on asjad, mis ei talu muutust, kaost, survet, raputust. Nagu portselanist tass, millele mõeldes Talebil see idee tuli. Või kultuur tartlaste arust. Väike koputus vastu habrast asja ja ta puruneb igaveseks.

Teise kategooria moodustavad asjad, millele kaos või surve ei mõju. Need on tugevad ehk robustsed (robust). Nagu teemant. Või malmist laste mänguasjad (fuck yeah!). Või kivi. Ekslikult peetakse just robustset hapra vastandiks. Ometi pole see nii. Robustne on lihtsalt muutumatu.

Eksisteerib ka kolmas kategooria nähtusi. Neil pole seni nime olnud. Need on süsteemid, mis teatud piirini armastavad survet, vajavad raputust, naudivad kaost, sest muutuvad sellest tugevamaks ja paremaks. Selle kategooria nimi ongi anti-habras (antifragile). Antud süsteemiks on kultuur zaumiitide, hunveipingide, tsaa-ummi-poiste arust. Ja kasvõi inimene ise. Inimese keha. Sajakilose kangi vibutamine tekitab lihastes mikrorebendeid. Ja lihased ja luud kasvavad tugevamaks.

Talebi raamatu “Antifragile” haare on muljetavaldav. Finantsid, filosoofiad, meditsiin, toitumine – kõik mõnusalt terav, vaimukas, arukas. Igal võimalikul juhul on lähtutud Juri M. Lotmani (seekord mitte JFLi, kes, tõsi, ka ei ole just mage tüüp) maksiimist mitte käest lasta võimalust hankida juurde mõni surmavaenlane.

Et päev oleks suurepärane, tuleb Talebi sõnul teha järgmist: 1. Naerata võõrale. 2. Üllata kedagi, öeldes midagi ootamatult kena 3. Pööra ehedat tähelepanu vanematele inimestele 4. Kutsu kohvile keegi, kel pole palju sõpru 5. Alanda avalikult ökonomisti või tekita sügavat ärevust Harvardi professorile. [1]

Ka Sorbonneʼi suures amfiteatri saalis oli pankureid ja ökonomiste omajagu. Ja mitmed esitatud küsimustest olid varjamatult agressiivsed. Imetlusväärne on vaba inimese vaprus kogu süsteemile vastu seista.

"Kui sa näed petist, ja ei karju “petis!” siis sa oled ise petis!” deklareeris Taleb veelkord. Aplaus. Humanitaaria Bernie Madoffid, te teate, kellega ma räägin. Te oled petised. Totaalsed petised kirjanduse vallas, teie "kultuuri siseringide" asi on vaimne korruptsioon ja see, kuidas suurest osast kõrgharidusest Ponzi-skeem on tehtud, on suurim petturlus. Talebi "Antifragile" on teie poole teele pandud, te teate, mis on tulemas. Tunnistage üles, rääkige kõik ära, paluge kõige eest vabandust. Ja mis need laused kõik olidki. Ma ei pussita iial selga. Aga ma tulen ja võtan teid ette. Avalikult.

HUMANISM

Nagu kõik efektiivsed süsteemid, tekitab ka Talebi oma ühel hetkel hirmu. Sa saad aru, kuidas maailm toimib. Kõik mis neid tapab, teeb sind tugevamaks. Kõik, mis sind ei tapa, tapab teisi. Evolutsioon ja loodus üldse on ju ükskõiksed. Ka geenid on kõigepealt isekad. Väga lihtne oleks siit sotsiaaldarvinismi degenereeruda, öelda: hei, mina ei teinud maailma selliseks, ma lihtsalt cashin sisse. Aga seda ei tee ei mina ega Taleb.

"Antifragile'i" kõige liigutavamad lõigud on need, kus Taleb just nende küsimustega tegeleb. Ta tunnistab, et utopistina vahel vihkab, mida selgeks on saanud. Kuid ta usub, et on lootust. Just Talebile kui utopistile esitasin ma ka rühmituse ZA/UM nimel küsimuse. Küsimus lähtus Talebi murest, et kuidas hoolitseda kõige nõrgemate ja kaitsetumate eest. Just selles kontekstis küsisin, mida ta arvab praegu Euroopas (Šveits, UK) toimuvast debatist kehtestada universaalne kodanikupalk. [2] Taleb vastas, et pole selle peale mõelnud. Lubas mõelda ning tagasi tulla. Kui vastust kuulen, annan teada.

SEE EI OLE NALJA ASI!

Talebi raamatud on ehmatavalt praktilised. Sa saad kõike, mis seal kirjas rakendada omaenda elus ja tegevustes. Samamoodi, nagu ma kunagi peale iga Mihhail Lotmani loengut jooksin Salme keskusest välja ja tegin kohe raha, nii on ka Talebi ideedega – kui tahad raha teha, pole paremat. Taleb ise on öelnud, et kui mõni šarlatanist akadeemik või ignorandist pankur või idioodist ökonomist teda solvab, siis ta läheb välja ja teenib kättemaksuks 10-20 miljonit dollarit juurde. Mõni sellistest šarlatanidest näiteks arvab, et on targem kui finantsturud ja ajab soga biofüüsikalise majandusteaduse huina-muina ülimuslikkusest. Põlastusväärsed on sellised targutajad. Mitte ainult mõtlejatena, vaid ka inimestena. Austada saab neid, kes tegutsevad reaalsuses. Riskides kõigega. Eraisiku pankrotiga. Kes on toonud oma naha turule (Talebi "skin in the game") ja kõik kaotanud. See on antifragile. Mitte need klounid, kes kirjutavad arvamusartikleid "Ma ei ole poliitik, aga..." Mind ei huvita su arvamus. Ma näen su...

Rebib konteksti
EEESTIS HAKKAME KANGI REBIMA

Peale konverentsi lõppu läksime back stageʼi. Rahvas kogunes, kes võttis autogramme, kes tahtis koos pilti teha. Taleb oli selgelt veidi shellshocked. Kes ei oleks peale esinemist. Läksin surusin ka käe pihku, tänasin vapruse, nalja ja arukuse eest ja ütlesin, et olen samuti kirjanik, ja tõstja ka. Edasi läks kõik väga naljakaks.

Taleb: Palju sa teed jõutõmmet? Palju su rekord on?

Kender: 275 kg.


Taleb: Whoa, kolmandik rohkem kui mina!


Kender: Ma olen ju veidi noorem!

Taleb: See ei vähene lineaarselt vanusega, tead....


Teised: Härra Taleb, ma tahaks küsida teie raamatu... Härra Taleb, kas must luik praeguse finants...


Taleb: Kuulge, ma rääksin kaks tundi oma raamatust ja finatsidest! Ma tahan selle kutiga tõstmisest rääkida... tule, räägi, palju sa teed trenni, millal alustasid ja kas...


Ja samas vaimus edasi.

Mu kaunis kaaslanna naeris selle bromanceʼi peale kohe südamest. Aga kui meil eestlastel millegagi hästi on, siis just raskejõustikut tegevate kuttide ja rõõmsate arukate tüdrukutega.

Kutsusin Talebit Eestisse ka. Ütlesin nimelt, et ma olen südameasjaks võtnud, et Eestis kehtestataks riiklikult Rahvuslik Ettevõtja päev. Just nii, nagu ta sellest raamatus “Antifragile” unistab.

Härra peaminister Andrus Ansip. See on nüüd avalik palve ja pöördumine. See asi, see Nassim Talebi unistus tasub elluviimist. See on just see, mis teeb Eestis ettevõtmise mõnusamaks. Kaotushirmu väiksemaks. Et iga inimene, kellel tuleb mingi idee midagi uut proovida julgeks seda teha ja mõtleks nii, nagu Mihhail Lotman: parem kahetseda kui karta!

PS. Päris lõpus surus meile käpa pihku ka Justin Rowlatt, tänas publikusse elu toomise eest ja küsis, kust me oleme. Kuuldes, et Eestist, läks tal nägu naerule ja ta kiitles, et oli just mõned nädalad tagasi meie presidendiga rääkinud, kes olla maailma coolimaid presidente. Naeratasime. Bigup @ilvestoomas Aga me ei kiidelnud vastu, et meil ongi selline riik, kus kõik saavad kõigiga rääkida, kui ainult tahavad. Väike on ilus - kordab Nassim Taleb.

See Talebi asi Eestis alles algab.

Raamatust “Antifragile”:
[1] http://www.businessinsider.com/nassim-taleb-on-economists-2013-12

[2] Idee sain ZA/UMi sisedebatist. Universalistliku poliitka vajalikkuse üle arutleb Martin Luiga kirjas Rain Rosimannusele. Avaldamata.

[3] Talebil on raamatus "Antifragile" kirjas kolm unistust. Kirjutada kõike käsitsi, nii nagu tuleb. Süüa Fat-Tony stiilis punast steiki. Ja põhiline, suur unistus: anda neile, kelle kaotustest ja hävingust sõltub kogu inimkonna edu, vähemalt austust ja tänu.

Sunday, December 15, 2013

Hiired ja konnad Kuku klubis

Ilmunud originaalkujul ajakirjas Keel ja Kirjandus (ostke SA Kultuurilehe maitsvaid pabertooteid). 

Mihkel Mutt. Kooparahvas läheb ajalukku. Tallinn: Fabian, 2012. 462 lk.  

Mihkel Muti memuaaride mahukate köidete järel, mis põlvkonnaromaanile „Kooparahvas läheb ajalukku” pidid olema soojendusbändi eest,1 ei tulnud üllatusena romaani paksus, soov mingit perioodi kaante vahele saada, ning autori eelnevat loomingut arvestades ammugi mitte tegelaste valik või põhiline ajaveetmisviis. Küll oli üllatuseks tõik, et kõike seda lugeda oli võrdlemisi igav. Oma ajastut kirjeldavad Muti varasemad jutustused nagu „Hiired tuules” (mille järjeks peab „Kooparahvast” Andrus Kivirähk)2 või „Rahvusvaheline mees” hoopiski paremini. Hoolimata veelgi lopsakamast grotesksusest andsid need üksjagu täpsemalt edasi õhkkonda, mida samal ajal naeruvääristasid või ka ülistasid. 

Tagantjärele võiks väita, et mainitud jutustused täitsid ühtlasi paremini Muti soovi ütelda „midagi ka neile, kel pole nõuka- ning üleminekuajast isiklikke mälestusi”, väljendada „midagi, mis on inimsaatustele omane laiemalt, üleajaliselt”.3 „[M]a just selle pärast tajungi Muti loomingut paremini loominguna, et ma ei tea toonasest kunsti- ja kultuurielust suurt midagi,” kirjutas Mihkel Kunnus, arutledes Muti loomingu eluloolisuse üle.4 Kuivõrd olen Kunnusega samaealine, tähendab see, et minu võimalused tegelaste äraarvamismänguga kaasa minna on suhteliselt piiratud, isikliku kokkupuute puudumine Kuku klubis toimunuga ei lase aimata, millise isiku milliseid iseomaseid malle millise koondkarakteri juures kasutatud on. See on tõenäoliselt põhjus, miks raamat ei muutunud „millekski, mida raske käest panna”,5 nagu see ehk hõlpsamini läks Mart Juure ja Andrus Kivirähki põlvkonnal. „Loomingut loominguna tajudes” võin aga märkida, et raamatule täie hingega kaasa elamast takistab selle väsitav ebaühtlus, lõputu tegelaste jada ning Muti ükskõiksus oma karakterite vastu. 

„Algul tahtsin kirjutada täielise romaani nagu suurmeistritel,” ütleb jutustaja Juhan Raudtuvi tagasihoidlikult kohe raamatu alguses (lk 8), aga tunnistab, et jäi sellega jänni ja poolt sajandit on üldse raske kirjeldada vähema kui kümne köitega. Lühikesele formaadile, täpsele situatsioonikirjeldusele suunatud tabavat jutustamisviisi on keeruline venitada mitmesajaleheküljeliseks eeposeks. „Kooparahva” puhul jääb vägisi mulje, et nii-öelda jambiliselt trimeetrilt on hüpatud heksameetrile ja välja on tulnud koomiline eepos „Konnade ja hiirte sõda”, mille põhiteema on vastuolulisel kombel autorile tähtsamgi veel kui Ilioni alla seilanud ahhailaste saatus Homerosele. 

Põhimõtteliselt võiks siinkohal ka arvustuse lõpetada, aga seegi eksiks nõutud vormi vastu ning sobiks žanrilt pigem kõrtsivestlusse, mis kiirelt üritab visandada, miks miski ei meeldinud, aga mitte seda, millest jutt üldse käis ja miks. Kõrtsivestlus oleks iseenesest raamatu käsitlemiseks sobilik meedium, arvestades kõrtsi tähtsust raamatus nii tegevuskoha kui metafoorina, millele viitab raamatu kahetähenduslik pealkiri – kuidas k o o p a rahvas läks ajalooannaalidesse ning miks kadusid nad ajalooareenilt. Ühelt poolt kannavad Kuku klubi tertulia ja vaimuinimeste kodused olengud edasi Muti väljapakutud isemõtlemise järjepidevust: „Isegi laaberdamine oli osa vastupanuvõitlusest,” ütles autor intervjuus Juurele.6 Teisalt võrdsustub kirjeldatu dekadentsiga, mis autori arust inimeste allakäigu põhjuseks oli. 

Kui alustada annaalidesse pääsemisest, siis kujutatakse lugejale intellektuaalide klassi nõukogude ajal tõsiuskliku avangardina, kes lisaks vaimutoiduse pakkumisele kehastab oma igapäevaeluga püha ürituse jätkumist, korrates mantrat „Eesti vabaks” kuni selle teokssaamiseni. Nende tegevuse rahvavalgustajalikku külge hindab Mutt kõrgelt: Klaus ja teised Kullast Südamete laulikud panid isegi „ahta ajuga martidele ja jüridele” koitma, et kupleede ja lorilaulude esitajad on märgiks, et „eesti sugu ei ole veel välja surnud” ning „neil endil ja kogu rahval on lootust jälle vabas vaimus elada” (lk 86). Soov rõhutada kohaliku nii-öelda vastupanu järjepidevuse olemasolu ka väljaspool dissidentide ringi on kindlasti üks ajendeid romaani kirjutamiseks, mida „kirjutamata ma jätta ei saanud, südametunnistus ei lubanud,” nagu ütleb Raudtuvi romaani algul. 

Riigikorra vahetumise järel osutuvad aga kunstnikud ja kirjanikud laulva revolutsiooni lasteks, kes esimesena kõrvale heidetakse. „Revolutsiooni puhul vahel öeldakse, et see sööb oma lapsi. Meil ei olnud revolutsioon, vaid iseseisvuse taastamine, ja meil kedagi ära ei söödud,” väidab Mutt ise.7 Nii tuleb välja, et Muti intelligendid on pigem „kasulikud idioodid”, kes muutuse legitimeerisid, kuid uue korraga paika pandud muudatused andsid hoopis oportunistidele, sealhulgas paljukirutud „endistele”, võimaluse jäme ots uue vabariigi ressursside juures enda kätte haarata. Kui „Kooparahvas” jätabki mulje, nagu seisnuks intelligentidel tee peal ees "endised", kes ei oska džentelmenlikult kaotust tunnistada ja trügivad vägisi tagasi pumba juurde, siis „Rahvusvaheline mees” kirjeldas hoopis läbinägelikumalt seda, kuidas üleminekuajaks ennast küll mingis ringis kehtestanud inimestel võis osutuda keeruliseks näiteks riigiaparaadis koha leidmine. Seal olid väliseestlased need, kes seisid vastamisi noorte poliitikute umbusklikkusega, sest võõraste edenemine karjääriredelil oleks takistanud omade poiste liikumist. Kuigi (endisi) kirjanikke ja dissidente leiab tegevpoliitikas tänaseni, siis ei tasu kolmetäheliste organisatsioonide EÜE ja EÜS-i kambavaimu ja ringkaitset sellistel kohtadel alahinnata. 

Loomulikult ei olnud Muti tähelepanu all oleva sotsiaalse klassi ainsaks sooviks liikuda edasi riigiaparaati, pigem ikka endise ühiskondliku ja majandusliku olukorra säilitamine. Ühelt poolt takistas kultuurielu eduloo jätkumist uue korra hoopis kiirem elutempo, kahekordistunud töökoormus, mis inimestele lihtsalt mahti ei jätnud varasema intensiivsusega raamatuid lugeda ja teatris käia. Teisalt on väikse loomuliku publikuga kultuurielu subsideerimine vältimatu nähtus, aga seda takistas just natsionalistliku identiteedipoliitika viljelemine, mitte endised parteilased. 

„Natsionalismi ja neoliberalismi vahel oli ja on üksteist toetav suhe – ilma esimeseta poleks teine olnud võimalik,”8 refereerib Martin Mölder Dorothee Bohle ja Béla Greskovitsi raamatut „Kapitalismi mitmekesisus Euroopa perifeerias”. Iseseisvumisjärgne identiteedipoliitika „rõhus ettekujutusvabadusele, kuvandile rahvuslikust identiteedist, mis seoks atomiseeritud inimesed riigivalitsemise eesmärkide nimel ühte ning viiks nende tähelepanu eemale kannatustelt ja toetava riigi puudumiselt,” jätkab ta. Antuks romaani Kuku klubi rahvale 1981. aastal lugeda, siis oleksid nad Muti hinnangul selle liigse pessimismi pärast tagasi lükanud.9 Aga „eesti rahva erandliku lugemishuvi ja vaimurikkuse” kõrval oleksid nad ennekõike soovinud heaoluriigile omast poliitikat. 

Mutt ise on rohkem Vana Testamendi või „Tõe ja õiguse” masti mees, keda pureb kahtlus, et kõrvaleheidetud peavad olema selle kuidagi ära teeninud. Jälgides senise sihi kaotanud kõrtsikaaslasi alkoholismi ja narkomaania teel, ühest armuloost teise viskumas, saab Koopast lõpuks sellesama sotsiaalse klassi allakäigu ja dekadentsi võrdkuju, kokkuvõte sellest, miks Koopa rahvas ajalooareenilt kadus. Kuna autor kuulub ise sinnasamasse inimrühma, siis lõpuks jääb mulje, et mõõduvõtmine käib tegelikult skaalal, kus ühes otsas on uue korraga vähemkohanenud, utopistidest vaimuinimesed, kes ei taha tunnistada, kuidas riik päriselt toimib, ning teisel poolel Mihkel Mutt. Edukuse skaalal on ainult üks aste ja selleks on autor ise. Kui Jürgen Rooste leiab, et Mutt suhtub oma tegelastesse vahelduseks tohutu empaatiaga,10 siis ka põlgust leidub raamatus omajagu kõigile ja kõigele. Mis teebki Tõusumäe Matidele, Klausidele, Manglustele, Illimaridele ja Milleritele kaasaelamise võrdlemisi raskeks: neid ja nendega sündivat on lihtsalt liiga palju. 
 
Vahemärkusena olgu öeldud, et eriline vastumeelsus on Mutil varuks naiste suhtes. „Muti raamatus ei ole taaskord suurt naistegelast, heroiini [...] mulle pole tähtis inimese sugu, mulle on tähtis inimene,”11 ütleb Mutt ise. Sellest hoolimata on mõni sugu ilmselgelt vähem oluline, kajastatud ainult seksuaaliha ehk autori järgi „armujobinate” objektina ja markeeritud erilise halvakspanuga, eriti siis, kui vastava soo esindajad peaksid üritama omapoolset aktiivsust üles näidata. Alates daamist, keda kogu suguvõsa pilab, sest tema ainsaks seksuaalselt rahuldavaks kogemuseks oli juhusuhe Aafrikast pärit mehega, ja Alja meessuhetest, mida kõrvalseisjad nimetavad jobude meeste ihaks ja hirmuks ärakasutamise ees, samas kui Maša krokodilli hambaid puhastava linnu kombel nokib endale toredamad peigmehed. Ja lõpetades sellega, et Euroopa Liitu pääsemiseks ja kohtusüsteemiga sehkendamiseks on ainuke võimalus lasta armukesel oma häbedus paljaks võtta. „Kooparahvast” lugedes hüüataks Maša: „Sa oled nii üü-hee-nee!” 

Ausalt öeldes on väsitav, kuidas kõik Mihkel Muti lood lõpuks taanduvad tema lahkukasvamisele kunagistest tuttavatest. Autor armastab kõrtse ja nendega kaasnevat melu, kuid ei salli seal käivaid inimesi. Jääb arusaamatuks, miks üldse käia kohtades, kus inimesed napsu võtavad ja purju jäävad ning kust mõnikord uue kaaslasega lahkuvad, kui kõik see nii vastumeelne tundub. 

KRISTJAN PRUUL 

päris elus on siin purjutavad inimesed ja lauast-lauda-käiv-mees. - toim.

1 Mihkel Muti „Kooparahvas läheb ajalukku” räägib Kuku klubi rahvast. Kirjandusministeerium, ETV 27. XI 2012.
2 A. Kivirähk, Vana kuld. – Looming 2013, nr 2, lk 267–269. http://www.looming. ee/2013/04/vana-kuld/
3 Mihkel Muti kooparahvas jätkab rännakut. – Põhjarannik 26. III 2013. http:// pr.pohjarannik.ee/?p=7291
4 http://mihkelkunnus.blogspot.gr/2013/ 02/mihkel-muti-kooparahvas-ja-eesti-proosa.html
5 Kirjandusministeerium 27. XI 2012.
6 Kirjandusministeerium 27. XI 2012.
7 Mihkel Muti kooparahvas jätkab rännakut.

8 M. Mölder, Eesti koht Euroopa äärealade majandusarengus. – Sirp 5. IX 2013. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_ content&view=article&id=19216:2013-09- 05-14-04-13&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13
9 Mihkel Muti kooparahvas jätkab rännakut.
10 Uus raamat. ERR Klassikaraadio, 14. XII 2012.
11 Kirjandusministeerium 27. XI 2012.

P. S. Muusika eest maksis Rahandusministeerium.

Friday, December 13, 2013

Hardo Pajula: Vaasalaste purunenud käi

Häda ja valu on need, mis meid vahedaks käiavad, ja mulle paistis, et see vihatud käi on lõpuks purunenud.“ 
H. G. Wells, Ajamasin (1895) 

   Ühel teisipäevahommikul lähevad Charlottesjäli plaažil kaduma haridusminister Ann-Margaret Lundi ja tema paberitöösturist abikaasa Karli neli tütart. Paarkümmend aastat hiljem jätkavad tüdrukutirtsudega mälestusväärse rannarandevuu korraldanud kolm koolivenda oma sümpaatiate tagajärjetuid otsinguid. Nii võiks lühidalt kokku võtta Robert Kurvitza suvel trükivalgust näinud esikromaani Püha ja õudne lõhn sisu. Kui esimestel lehekülgedel võib jääda veel tunne, et tegemist on ehk Skandinaavia olustikku kantud kodumaise kriminaalromaani või – mis mõnevõrra tõenäolisem – põhjala krimi paroodiaga, siis see mulje hajub koos plikadega. Juba esimese peatüki lõpus tulevad mängu reaalvöönd ja iilmaraa immigrant ning kui teises räägitakse meile Samara Rahvavabariigist, magneesivaksalist ja läbi kaardistamata halli ninakommi vedavast piraatristlejast, saab selgeks, et see lugu on ikka kõvasti keerulisem. See ei tule loole tingimata kahjuks. Saame sõita magnetrongiga ja hullu suru ralliässaga, kuuleme samuti haihtunud õhulaevast Harnankur ja aatomrünnakus hukka saanud moepealinnast Revacholist ning tagatipuks veel ka entroponeetilisest katastroofist.
Minust oleks aus üles tunnistada, et mu kokkupuuted ulmekirjandusega – teisiti ma Kurvitza romaani ka kuidagi nimetada ei oska – jäävad Pipi, Karlssoni ja kapten Nemo aegadesse; hiljem pole mul selle žanri järele suurt isu olnud. Seetõttu pakkusid mulle futuristlikust vigurdamisest oluliselt suuremat huvi varjamatult tänapäevasesse reaalsusesse juurdunud tegevus- ja teemaniidid. Neid on siin omajagu. Püha ja õudne lõhn on paljude muude asjade kõrval ka mõistujutt meieaegsest geopoliitikast: reaalvööndis ei ole raske ära tunda eurotsooni, ka „apokalüptilise veristaja“ Mazovi prototüübi leidmisel ei ole vaja liigselt nuputada.
Julgeolekupoliitilises mõttes on tüdrukute otsimine sattunud tõesti kehvale ajale. Nagu eelpool juba mainitud, on Meskiriigi oikumeeniline agressor Revacholile just aatompommi heitnud, no ja see entroponeetilise katastroofi värk nüüd veel ka. Käib liitlaste otsimine. Koos teiste iisolatega kistakse globaalsesse möllu tüdrukute kodumaa Vaasariik. Aeg-ajalt sähvatavatel selgushetkedel jõudsid romaanist minuni siiski ka katkendlikud teated tegelikust Vaasast. See paikneb Tallinnast umbes nelisada kilomeetrit otse läänes ja talvehooajal väljub laev sinna D-terminaalist kell kuus õhtul. Olgu siinkohal toodud vaid üks säärane sõnum
Nii siseneb seegi maalahmakas hallis koos ülejäänud maailmaga geopoliitilise apokalüpsise staadiumisse, aga kokkuvarisemise asemel ta pigem triivib laiali. Ikka veel sotsiaaldemokraatiana. Ikka veel jagatakse seal niisama lullilööjatele lahkelt abirahasid. Ristlejad hukkuvad Põhjamere mürsutules, aga töötule kunstnikule pakutakse ikka veel riigi poolt tema enda valdkonnas ümberõppimisvõimalusi. (…) Niimoodi – ekstremistide vastuväiteist hoolimata – läheb Vaasariik ajaloo kardinate taha koos oma kolmeaastase tasutud isapuhkuse ja laitmatult töötava ühistranspordiga.
     See kõik kõlab nüüd juba nagu otse päevauudistest.
Ma lugesin siia kõrvale spetsiaalselt läbi ka ulmekirjanduse krestomaatiasse kuuluva H. G. Wellsi Ajamasina. Kindlasti on möödunud enam kui saja aasta jooksul ilmunud selles žanris asjaomaste arvates palju olulisemaid teoseid, aga võhiku jaoks on see ilmselt üks loogilisemaid alguspunkte. Esmalt sain kinnitust tõsiasjale, et ulmekirjandus mulle lihtsalt ei istu. Ei teagi miks, ja siin ei ole koht seda vastust otsima hakata. Teisest küljest jällegi adusin, et mõningate teemade käsitlemiseks on ulmeromaan vahest tõesti ainuvõimalik riist. Wellsi romaan on Kurvitza omast muidugi oluliselt lihtsam. Inglast huvitas eelkõige küsimus, mis saab looduse alistanud, täielikus turvalisuses elavast inimesest. Autori vastus polnud paraku eriti innustav. Olles maandunud viktoriaanlikkust Londonist aastasse 802701, avastab Wellsi Ajarändur enda eest pehmest leebusest ja süütust muretusest pakatavad kenad olendid, kelle mõistus ja füüsis näivad olevat viieaastase lapse tasemel. Kurvitza romaanis kohtame ökoloogiliselt lumivalge südametunnistusega vaasalasi, kes veel päevad enne oma ajaloo kardinate taha kadumist katavad oma tänavalaternad valguskindlate filtritega.
Päris viimastel kuudel, siis kui hall üle ookeani Vaasa poole hiilib, saab teoks valgussaaste vastaste lobigruppide suur unelm. Tööstus- ja ärihooned kustutavad tööpäeva lõpus tehisvalgustuse, tänavalaternad kiiverdatakse spetsiaalsete filtritega. Esimese ja viimase suurlinnana maailma ajaloos kaotab Vaasa täielikult valgussaaste. See ei ole ainult pommireidide vastane meede, see säästab ka linde, kes muidu võiksid linna valguslabürintidesse eksida, ja rannahülgeid, kelle paaritumisrütmid liiga pikast päevast sassi lähevad. Sa võib-olla naerad selle peale, aga õhtul, kui suur maailm taamal paisub veriseks keeriseks, tullakse Vaasas peredega tänavale ja ollakse koos vähetähtsad. Ainult kauged plahvatused rikuvad talveöö sügavat rahu, ta veatut tähistaevast. Kõik vaatavad, pead kuklas.
Otse loomulik, et ma tol kuldse loojanguga õhtul pidasin varmalt seda paradiislikuks ühiskonnaks,“ arutleb Wellsi Ajarändur ning lisab veidi hiljem, „pärast lahinguid saabub vaikus. Inimkond oli tugev, teguvõimas ja tark, ohtra elujõuga oli ta oma elutingimused muutnud sootuks teiseks. Siis aga hakkasid muutunud tingimused inimkonnale vastu töötama.“ Õige pea avastab Ajarändur paradiisliku pealispinna alt võika majandusliku reaalsuse. Nimelt selgub, et otse tulevikuvaasalaste jalge all töötavad maa-alustes šahtides Morlokid1 – „valkjad kasimatud ööloomad“. Järk-järgult avaneb Ajarändurile kogu tõde: inimene polnud enam üks terviklik liik, vaid jagunenud kaheks täiesti erinevaks haruks: rambeteks iludusteks Eloideks ja leemurilaadseteks Morlokiteks. „Eloid olid lihtsalt nuumkari, keda sipelgate eluviisiga Morlokid pidasid ja küttisid – ilmselt koguni kunstliku valiku teel aretasid. Ja siin see Weena [Ajaränduri Eloist sõbranna, H.P.] mu kõrval nüüd tantsis!“
Kuigi Kurvitza romaanis on inimkonna kaheks hargnemine veel algstaadiumis, limpsavad Morlokite eellased vaasalaste järele keelt sama isukalt kui nende kauged järglased.
Hästi paned,“ sosistab Ignus Nilsen varjudest. „Ma tegin ka niimoodi nooblilt sellele keskklassile ära. Koos Mazoviga me tapsime neid, saad aru, sadades tuhandetes. Peaaegu miljon kodanlast tapsime ära, oleks rohkem veel tapnud, aga aeg sai otsa.
    Nii motiveerib oma jüngrit Zigit apokalüptilise veristaja Kras Mazovi kooliõpetajast sõbra Ignus Nilseni tontlik hall tsütoplasma.
Zigi on nihilist ja kommunist ka. Kui vaja läheb. Tal käib „kodanlane“ üle huulte nagu libliknuga: „kodanlane“, „kodanlased“, „kodanlik“, „kodanlik kunst“, „väikekodanlik arvamus“, „sa oled kodanlane“, „su kodanlasevanemad“, „su vanemad on kodanlased“, „see on sellepärast, et su vanemad on kodanlased“, „see on sellepärast, Ann, et sa oled kodanlane“ (Zigi kutsub ka õpetajaid eesnime järgi), „kodanlaselibu“, „kodanlasekutsikas“, „pederastia on kodanlik haigus, pederastid on kodanlased“. Zigi on lugenud poiss ja kursis ka kodanluse kaunimate nimedega: „pursui“, „bourgeois,petit-bourgeois, „pürjel“, „bürger“, „kulak“, „keskklass“, „rantjee“, „suurmaaomanik. …“
Ta mõju on tohutu. Patsidega tüdruk neljandast klassist tuleb koju ja küsib: „Isa, miks sotsiaaldemokraatia nii nõrk on?“
Kust sa sellist asja kuulsid?“
Zigi ütles, et sotsiaaldemokraatia on nõrk ja kommunism on vägev. Miks meil kommunism ei ole, isa?“
Me ei tohi aga Vaasa kodanlaste suhtes olla üleliia karmid, mitte kõik neist ei ole naiivsed hülgekallistajad. Minu jaoks ühes romaani meeldejäävaimas kohas sõnab Zigi mentor:
Nad [haihtunud tüdrukud, H.P] olid kodanlased, iga viimane kui üks neist. Nad lugesid oma tüdrukute ajakirju. Revacholi pursuide mood ja parfüümid, süütuse kaotamise jutud. See kõik on kodanlus. Iga tüdruk on tegelikult kodanluse relv [minu esiletõst, H.P.].
Möödunud aasta alguses sai imestunud lehelugeja Postimehest2 teada, et Vaasa sotsiaaldemokraadid on asunud otsustavalt võidurelvastuma. „See on tore pilt, pildistage seda,“ osutab Stockholmi Nicolaigardeni sooneutraalse lasteaia juhataja plakatile, millel naeratab avalalt roosas kleidis poisirüblik. Mikk Salu külaskäigust kodanluse relvalaborisse kuuleb veel palju huvitavat. Eriti põnevaks läheb lugu siis, kui juttu tuleb sooneutraalsuse kaugematest ühiskondlikest vastukajadest. „Meie eesmärk on hävitada tuumikperekond kui norm,“ kuulutab 8000-liikmeline sotsiaaldemokraatide noorteühendus. Selle loosungiga ei tohiks ka Zigil mingit probleemi olla. Vana Mazov oleks Nicolaigardenis ja selle ümber toimuvat vaadanud ilmselt läbi vastandite ühtsuse ja võitluse prisma. See pikka aega Vaasa klantspildi varjus olnud võitluse aspekt ei lasegi Wellsi vihatud käial lähiajal rikki minna, nii et ju mingi valgusreostus siiski jääb.
Kui aga Wells andis mutrivõtme, siis Kurvitz pakub tervet tööriistakasti. Pühas ja õudses lõhnas tutvustatud maailm on autori sõnade järgi "geopoliitiline unenägu"Vaasalastega sõjalises liidus olev Graad meenutab globaalsete ambitsioonidega Ida-Euroopat, mis omakorda kohkub Meskiriigi ees, mille poliitiline eesmärk näib pealiskaudsel vaatlusel olevat inimkonna lõpp. Tiitelleht ähvardab "romaanitsükliga", millele siinne kõigest proloogiks on. Seda plaani teostades on Kurvitz käsitletavate teemade ringi tõesti enam-vähem kõigele laiendamas. Omaette küsimus on muidugi, kas autor ise nende käsitlustega nõustuma saab, kuid Eloide jaoks on see pigem "õudusunenägu".




1 Eesti keeles tõlgitud ka Läpatuustideks.
2 Mikk Salu, „Rootsi sugudeta lasteaias pole poisse ega tüdrukuid“
3 Kaarel Kressa, "Robert Kurvitz austab lootuse esteetikat"

Thursday, December 12, 2013

Hiphop ja voodoo

Balloonkustuti on juhuks kui Dante põlema läheb
Viimaste nädalate jooksul oleme me kõik selgeks saanud, et kultuurirahvale tõesti ei meeldi Kaur Kender. Kohe mitte ei meeldi.

Ainus asi, mis kultuurirahvale veel vähem meeldib, on Reformierakond. Kui need kaks antipaatiat - viha Reformierakonna vastu ja viha Kenderi vastu - kokku saavad, on sel mõju nagu Xanaxil ja alkoholil koos alla panduna.

Need võimendavad üksteist. Sa oled rohkem purjus ja rohkem Xanaxi laksu alla. Nii et pane ainult Reformierakond ja Kender ühte lausesse ja tšeki, kuidas katused sõidavad.

Niisiis. Eile oli üks kuradi kultuurisündmus, EKA teise kursuse hindamine. Ma käisin seal Marta Vaariku väljapanekut vaatamas. Vanalinnas, suht vaateplatvormide lähistel. Väljapanek oli kontseptuaalne ja kontseptuaalsuse huvides, also kultuurirahva närvide huvides, kuna neile tõesti ei meeldi Kender, kasutan muudetud nimesid.

Töö teemaks ehk ülesandepüstituseks oli “Kui ma oleksin kunstnik”. See on hea püstitus ja hea mäng, naasen selle juurde alatihti. Vergilius oli teemat omatahtsi kitsendanud – “Kui ma oleksin eesti kunstnik”. Normaalne partikulaarne värk, suhtleb publikuga.

Töö koosnes purgist, mis seisis teleka peal ja videomakist, mille sai nupust tööle panna. Paned video mängima – vahi kurja, Dante! Istub niimoodi tugitoolis, mingis artsy lobudikus. Tuleb noor kunstnik Vergilius, kummikindad peal, tõmbab talle žguti biitsepsi ümber, puhastab soone kohalt viinaga ära, torkab augu sisse ja hakkab verd laskma. Purki. Sellest ei pea rääkima, mida purk eesti kunsti jaoks tähendab. Sellest ei pea ka rääkima, mida Dante eesti kultuuri jaoks tähendab. Veri, see tähendab verd.

Vergilius annab neile seda, mida nad kõige rohkem tahavad.

(Kuigi seda võib käsitada ka selle primordial veremaagia teema arendusena, mis Dantel viimasel ajal peal on.)

Purgi sees, mis on teleka peal, on toosama veri. Tumepunane.

Kohati vilksab lustlik bullterjer kaamera eest läbi.

Päevakajaline, lööv, ent ebabanaalne teos. Ilmselt ainus sel teemal. Kõik olid päris rõõmsad selle üle. Oli kostunud soovitusi see purk alles hoida, kolmandaks pensionisambaks. Mõni küsis, miks verd vaja oli, ja Vergilius vastas, et kõik, mis ei tapa, teeb Dantet tugevamaks. Üks suur kunstiteadlane olla öelnud, et keegi polegi akadeemiat ammu nii kõvasti osanud või julgenud provotseerida, ent see on muidugi ebaprofessionaalne arvamus - ta pole seda tööd oma silmaga näinud.

Vastasseinas oli teine töö, “Elu õpetab”, mille teemaks oli "Päevik". See oli suur, kuidagi seinale
aplitseeritud lapsepõlvefoto, ja üle selle oli kirjutatud unenägu. Roosaga. Süngevõitu ja pedofiilne unenägu on, ent harjumuspärasest šokikunstist eristab teost see, millise rahulikuse ja distantsiga seda jutustatakse. Ning ka lõppmoraal. See ei ürita midagi öelda ega küsi midagi, see lihtsalt on.

Kurat, mulle ikka meeldivad noored ja vihased inimesed.

Tuesday, December 10, 2013

Khani ema (Püha ja õudne lõhn, kustutatud stseenid)


  
«Palun,» prisked pisarad voolavad Inayat Khani prilliklaaside alt. «Ütle, kes sa oled...»

«Sa tead, kes ma olen.» Vibratsioon eritab lapse häält, ütleb sellega kohutavaid asju. Khan hakkab vappuma, vajub esiku nurka, telefonitoru käes. 

«See ei ole sina, see ei ole sina,» karjub ta. Mehe päriskeha rapub mõistusega kaasa. Ta ärkab ja nutab oma voodis. Kõrv huugab, uni jätkub ärkvelolekus, ainult vitriinis on jälle õhulaevamudel, Nadja ei naerata enam ja Gon-Tzu hoiab kompassi.

Viis minutit hiljem ärkab Aliyah Khan nõude kolina peale köögis. Ta kobab oma voodi päitsis, narmastega öölamp süttib. Naine läheb öösärgi väel kööki. Seal pimedas, seljaga ukse poole, seisab ta kolmekümnendates poeg ja nuuksub. Mehemürakas peseb oma kohvitassi, selg rappumas.

«Paha unenägu?»

Khan ei vasta, pillab tassi kraanikaussi, kõrv tuleb küljest ära.

«Istu nüüd, las ma teen ise.» Ema juhatab mehe laua äärde. «Tahad ma teen sulle teed?»

«Kohvi,» pühib mees põski, «tee kohvi.»

Vana naine paneb köögis tuled põlema, vesi kahiseb kraanikausis, ta peseb poja lemmiktassi. Seal lookleb Ramout Karzai viimane teekond läbi düünide. Siis paneb naine vee tulele ja istub Khani kõrvale maha.

«Ma palusin...» hingeldab see, «et ta ütleks, kus nad on, aga ta ei ütelnud.»

«Ja ta oli...»

«Målin.» Khan neelatab. «Ta helistas ja teised olid ka seal. Nad ütlesid, et ma nad rahule jätaksin. Et ma piinan neid.»

On vaikne, kann hakkab tulel vilisema. Khani ema tõuseb laua tagant, otsib kapist kohvipulbrit. «Sa ju tead, mida see tähendab, eksju?»

Khan ei nuuksu enam. Ta vaatab tuima pilguga oma sõrmesid laual: «Kõik teised oleks enda omad saanud. Ainult mina ei oleks...»

«Ei, kallike.» Aliyah paneb kohvitassi poja ette ajalehele. «See oled sina ise, kes endale niimoodi nõu annab. Sa ise tead, mida sa tegema pead. Sa ei pea Zigi-meest taga ajama ja sa ei pea surnutega rääkija juurde minema, sa pead tööle minema.»

«Aga ma olen juba tööl!» Khan rüüpab sõõmu. «Ma olen oma ala juhtiv spetsialist, ma ju räägin sulle.»

«Võib-olla jah, aga see ei ole ju mingi normaalne ala. Ma mõtlen päris tööle. Kui sa ise enda eest hoolitsema hakkad, küll siis tulevad naised ka. Mul on üks mõte, kuula! Käid hommikul tööturu-ametist läbi...»

«Ema, kas ma just ei öelnud sulle?!»

«Kuula mind lõpuni! Kohe hommikul käid läbi ja palud neilt ümberkoolitust ja võtad vastu ka! Nad ju tasuta pakuvad neid. Sealt saad enesekindluse kätte, teed endale päevaplaani...»

«Muidugi,» naerab Khan õõnsalt, «päevaplaani.»

«... ja reedel lähed selle tüdrukuga välja. Ei puikle vastu, ta on väga tore. Agne on väga meeldiv naine, ma ei usu, et ta tütar sind ära sööb.»

«Mis tütar?»

«Miks sa kunagi ei kuula mind? Ma juba kuu aega räägin sulle, et mu töökaaslase tütar on sinuvanune ja ka üksi. Ta täitsa tahab suga kokku saada! Paned ilusti ülikonna ja särgi selga ja viid ta kuskile kenasse kohta sööma.»

Khan langetab pea käte vahele: «Mis kohta, ema... Abu-Babu kebabisse, börekit sööma või? Sinna, kus ma selle ümberkoolituse saan.»

«Tead, mis teeme? Ma annan sulle taskuraha. Avansi. Paned kohe pärast tööturu ametit laua kinni, Telefunkenisse!» Khani ema jääb kavala näoga vaatama.

Mees tõstab pea käte vahelt, pühib nina taskurätti. «Ei tea, kuidas?»

Ema lööb ajalehe laua peal lahti: «Tutvustega.» Kultuurilisa intervjuu kõrval poosetab t-särgis ja taljesse lõigatud ülikonnas noor mees. Särgil on tuntud tantsuartisti ikooniline albumikaas, renoveeritud panoraamkorruse siselahendus särab taustaks.


Saturday, December 7, 2013

Hea emand Ada Nosek ja tema kostiline Sulisław Zawisza

Hea emand Ada elas üksi. Lapsed olid suureks kasvanud ja mehestki oli ta ausal teel ilma jäänud, Ada oli lesk. Nii möödusid ta päevad rahulikes askeldustes, vahel saagis õues pisut puid või nokitses natuke aias, koristas tube ja vaatas õhtuti vanu fotosid. Söögi peale ta palju ei kulutanud, sest söömine ei valmistanud talle ammu enam mingit rõõmu; hommikuti tegi sageli mannaputru, õhtuks kahe muna omletti, sageli unustas üldse midagi teha. Kohvi hea emand Nosek armastas, ja hoolitses ikka selle eest, et kodus kohvivalget oleks, suhkrust aga suuremat ei hoolinud, seda kulus ainult mõnikord harva külaliste peale.

Ükskord tuli talle külla mehe vennapoeg, noor Zawisza. Ada mäletas teda ikka väikese rübliku poisina, kes alailma ringi tuiskas, käed-jalad vehkimas, väga rahutu ja rõõmus laps. Nüüd oli ta juba suur mees, kolmkümmend või natuke peale, vuntsidega, rohelise khakivärvi tolmumantliga. Emand Nosek keetis külalisele suure tassitäie kohvi, lisas hulga piima ja suhkrut ja nad rääkisid köögilaua taga juttu.

„Noh, Sulisław, mis sind minu juurde toob? Kuidas elu läheb? Naist ei ole võtnud?“

„Ei, Adake, ei ole, ja elu läheb ka ligadi-logadi, üürileping lõpeb ja eladagi pole varsti enam kuskil. Kuu aja pärast pidin saama ühe toa, aga vahepeal, näed, polegi kuskil olla.“

Ada mõtles. Ta ei olnud rumal vanainimene. Laseks Sulisławil kosti eest natuke remonti teha? Oleks vahel kellegagi paar sõna rääkida, võiks teha praekartuleid kahele, mis sa üksinda seda mõnda kartulit ikka koorid ja moorid.

„Mul on üks tuba tühi, aga seal mul kolu. Kui sa ise selle enesele korda säed, siis võid kuu aega minu juures olla küll,“ arvas hea emand Nosek lahkelt.

Kaubad koos, joodi rõõmsalt veel üks tassikene kohvi, ja juba järgmisel päeval tuli Sulisław Zawisza appi mööblit tarima, mõne päevaga värviti seinad värskelt valgeks ja pesti ka tolmused aknad puhtaks.

„Oi kui kena, saaks nüüd selle kolimise ka kiirelt ära, teeks seal vanas kohas lõpud maha. Siin on küll hea rahulik, nagu koju oleks tulnud.”

Hea emand Nosek andis kostilisele oma laua, ühe diivani ja ühe tooli, Sulisław tõi sõbra autoga kohale rääbaka jalgadeta madratsi ja vana suure klõbisevate klahvidega rauast kirjutusmasina, need mõned kotitäied asju, mis tal lisaks oli, need ta toppis kõik diivani alla ja hiljem neid ei puutunud. Adal oli ju kõik olemas, olid potid-pannid ja taldrikud ja noad-kahvlid ja vannilinad ja voodipesud ja tekid. Kõiki asju hulga rohkem, kui oma tarbeks vaja läks.

Kostiline oli igati väga viks ja viisakas mees. Ta ei teinud peaaegu mitte mingit tüli, oma toast tuli välja haruharva, sulistas duši all, vahel kuuldus välisukse kolksatust. Süüa oskas ta endale teha kahte toitu, kas praadis pelmeene pannil või soojendas külmutatud pitsat ahjus. Oma mustad taldrikud tõi iga mõne päeva tagant kraanikaussi ära, kus Ada need sõnalausumata ära pesi ja kappi tagasi ladus. Ka valvas Ada alati, et kohe pärast pesuruumi kasutamist põrand ära kuivatada, ta kartis hirmsasti, et kuskile võib mädanik sisse lüüa, sellepärast oli ta kohe lapiga valmis, kui Sulisław auravast ruumist välja lipsas, nühkis kõik kenasti kuivaks ja jättis ukse lahti, et aur välja pääseks. Aias toimetades käis ta igal hommikul vaatamas, kas noormehe akna alt vaja konid kokku korjata, noor Zawisza tõmbas kõvasti suitsu, aga viisaka inimesena hoidis ta tuhatoosi õues aknapleki peal ja kas oli tuul selle ümber lükanud või ikka kuidagi neid konisid oli muru sees väga palju. Aga kui oli üks asi, mida hea emand Nosek ei sallinud, siis need olid konid tema aias.

Teine asi, mis Adale natuke muret tegi, oli see, et ta ilmaski ei teadnud, millal Sulisław tuleb või läheb. Ta ei murdnud väga pead, kus ta käib ja mis ta üldse teeb, aga vahel võis olla nii, et esimese hommikukohvi tegi Sulisław kell seitse õhtul, teinekord jällegi oli ta juba hommikul kuuest üleval, või siis polnud veel magama läinudki. See ajas hea Ada natuke segadusse, sest seal polnud mingit korda või ettearvatavust, kunagi ei teadnud, kas välisuks kolksatab kell kolm öösel või kell viis hommikul ja kas teisest toast hakkab kostma vaikset summutatud jutukõminat ja tasast muusikat (sest noor Zawisza oli väga viisakas mees, lärmi ei teinud ta ilmaski) või saabub kohe vaikus ja rahu. Emand Nosekil oli linnu-uni ja väga erk kuulmine. Ta kuulis iga krapsu ära, kuulis vaiksed sammud kööki või tualettruumi ukse kääksu või trükimasina klahvide tasast klõbinat.

Läks kuu ja teine ja kolmaski ning oma majapidamise summasid vaadates sai hea emand aru, et kulud on kasvanud. „Muudkui et raiskab elektrit, peldikupaberit, kohvi ja hambapastat ja tuba,“ porises ta vaikselt endamisi. Aga ega ta seda kellelegi kurtma ei läinud. Aeg-ajalt võttis ta köögis küll üles venivalt nutuse jutu sellest, kuidas raha on kole vähe ja kõik on nii kallis, aga selle peale arvas noor Zawisza, et ehk ta peaks kuidagi paremini majandama ennast. Et peaks ju ikka välja tulema, tema küll tuleb omaga välja ja ega mis, pole ju ka mingit suurt raha käes, aga söönuks ikka saab.

„Jah, söönuks ikka saab,“ ohkas hea emand nõustuvalt. Ta ostis enamasti ikka neid karbikesi, mis poes allahinnatud asjade nurka olid tõstetud. Pärishinnaga ostis ainult piima ja kassitoitu, ja üldse mitte kõige odavamat kassitoitu, vaid ikka sellist, mis kassile maitseks.

Üldiselt said nad siiski hästi läbi, sest Sulisławil oli haruldane oskus olla väga meeldiv. Ta sai kõigi inimestega hästi läbi. Oli küll näha, et ta meeleolu pole kõige parem, aga iial ei elanud ta oma paha tuju Ada peal välja ega tusatsenud või tujutsenud kordagi. Ikka oli tal varuks mõni lahke sõna või lootusrikas lubadus. Vahel ütles ta isegi „oi, Ada, sa näed täna nii kena välja!“ ja tõmbas oma rohelise tolmumantli selga, lükkas käed taskusse ning astus reipal sammul uksest välja. Adal oli kohe mitmeks päevaks siis hea tuju, kui ta muidu suuremalt üldse enam peeglisse ei vaadanud, siis paaril hommikul peale kiitust käis ta peegli ees juukseid krunni seadmas.

Aga sügistalvine aeg hakkas kätte jõudma, Ada oli saaginud nii palju puid kui ta jaksas, ladunud need riita ja katnud musta kile ja telliskividega. Hommikuti tegi ta ahju tule, valvas kiivalt, et uksed-aknad kinni püsiksid, ja hakkas ilmutama tõsist pahameelt, kui Sułislawil ikka aken lahti oli. Esialgu rääkis ta kurje sõnu ainuüksi ahjusuule: „Pole ühtki puud saagind, ühtki tuppa toonud, pole ühtki korda kütnud, aga seda mõistab küll öelda, et täna on na külm. Eks sa küta siis, kui külm on, ja hoia aken kinni.“ Muidu ta kostilise tuppa ei läinud, isegi ei kiiganud, aga nüüd hakkas regulaarselt vaatama, kas aken kinni ja tuli kustus. „Raiskaja,“ pobises ta tigedalt tuld kustu ja akent krampi pannes.

Kuigi selleks polnud mingit põhjust, hakkas heale emandale tunduma, et ta on ainult tüliks ees, et ta on köögis siis, kui ta võiks olla kuskil mujal, ja ükskord küsis Sulisław, kas ta mitte kunagi mitte kusagil ei käi. Ada käis poes, ja korra kuus – aga võib-olla ka harvemini – käis ta linnas ka, kui oli vaja arstile minna. „Mis sa teed siin kodus päevad läbi?“ küsis Sulisław Sawisza Ada Noseki käest ja Ada tundis häbi; häbi, et ta on vana, et ta ei tee mitte midagi ja et tal ei ole mitte kuhugi minna.

Sułislaw piiras peegli ees vuntse, kraanikauss oli pisikesi karvu täis, küsis Ada käest fööni, raputas oma silmini tukka, tõmbas khakivärvi mantli selga, torkas hiigelsuured kamassid jalga ja käed taskusse ning läinud ta oligi.

Kella seitsme ajal hommikul kostus välisukse kolksatus. „Muudkui kolistavad, ööhulgused,“ torises Ada poolkuuldavalt ja vahetas külge. Aga uni enam ei tulnud. Siis ta tõusis üles ja läks kööki endale kohvi tegema.

Thursday, December 5, 2013

"Praktiliselt läbipaistev", 1 peatükk

Käesolevaga avaldame esimese peatüki Kaur Kenderi lõpetamata romaanist "Praktiliselt Läbipaistev", mille autor on seni teemavaliku suhtes vastuvõtlikumat aega oodates avaldamata jätnud. (Tänudega hr Berk Vaherile, kes teksti digitaalsel kujul säilitas)



Praktiliselt Läbipaistev


EHK

Trotislaw Russelbaum noorema poeg


Geniaalne mitmetasandiline lõpetamata neljaosaline ajalooline suurromaan


Seth Shela (1971 – 1999)

1. OSA

1. peatükk. Lenin Soomes. Kohtumine



„Vahel harva võivad silma sattunud gonokokid tekitada täielikku pimedust.“
Tervise ABC


Nikolai Lenin sammus rõõmsalt mööda kruusast teed, vahel teeäärsest kraavist mõne kõrre kiskudes, vahel vaikselt vilistades. Päike oli kõrgel ja Lenin oli pintsaku seljast võtnud ning üle õla heitnud. Kaugelt vaadates paistis Lenin olevat lüheldast kasvu – 160 kuni 155 sentimeetrit, mitte rohkem, nii oli arvanud üks soome talumees, kelle majast Lenin oli möödunud tunnikese eest –, kuid Leninile lähemale minnes sai igaüks aru, et tegu on hiiglasega. Kõik oli suur: süda, mõistus, soni – kõik.

“Paris [1], Paris [2]!” laulis Lenin ja tegi kruusasel maanteel paar tantsusammu. Lenin naeratas, sest talle meenusid ööd Pariisis [3], jah, ja hommikud, varajased hommikud, kui ta koos seltsimeestega ühest lokaalist teise, ühest kabareest teise jalutas. Lenin armastas revolutsiooni ideed, kuid veel rohkem armastas ta revolutsionääri elu: salakoosolekud, õhukesele paberile trükitud põrandaalused väljaanded, noored, revolutsioonilise liikumise müstikast lummatud kõrgerinnalised pariisitarid, rikkad, elus pettunud ja uut lootust otsivad vabrikandid ja pankurid ja sõbrad, ustavad kindlad sõbrad – õige nimega seltsimehed.

Leninil oli seljas Pariisist ostetud hallikaspruunist kalasabamustriga riidest ülikond ja Lenin teadis, et ta hea välja näeb. Kui üks seltsimeestest Pariisis (Kalennikov, Leninile tuli ta nimi meelde ja ta tegi mõttelise märkme: parteist välja heita) küsis, miks on vaja nii kalleid rätsepariideid, pidas Lenin kohalolijatele kümne minuti pikkuse sütitava kõne konspiratsiooni tähtsusest. Tema põhitees oli: kui sa näed välja nii, nagu näevad välja need, kelle hulka sa tahad kaduda, oled sa praktiliselt nähtamatu.

Niimoodi revolutsioonilisi mõtteid mõlgutades astus see suurmees mööda Soome Karjalat, pintsak üle õla, pruun portfell käes, kingad kruusast tolmused ja soni uljalt kuklas.

Tee tõusis üles väikesest künkast, kus Lenin korraks seisma jäi ja ümbrust uuris: teisel pool orgu metsa ääres paistis olevat pisike talu. Lenin pani portfelli maha ja tõstis käe silmade kohale, et varjata silmi päikese eest. Sädelus tema silmis taandus ja asemele tuli uuriv, kuid mitte üldse külm, kaalutlev pilk. Maja paistis olevat tõesti väga väike, üks tuba ilmselt, maja kõrval oli natuke räsitud katusega pisikene kõrvalhoone, kuid aed oli korras, värav püsti. „Ilmselt väga vaesed, aga väga korralikud inimesed,“otsustas Lenin. Tal oli muidugi nagu muuseas alati õigus. Lenin võttis pintsaku taskust pataka passe. „Kelle nime all täna esineda?“ mõtles Lenin. Pariisis oli ta kasutanud paari-kolme nime, Soome oli ta saabunud Nikolaina, eile oli ta olnud Vladimir Iljitš… Lenin tõstis pilgu, silmitses veel kord maja ja otsustas: aitab, ma olen väsinud võõrastele nimedele reageerimisest, ka täna olen ma Vladimir Iljitš – ta kaalutles hetke – Lenin. Ka täna ei pidanud seda valikut kahetsema.

Lenin asus portfelli käe otsas kõlgutades lõbusalt astuma. „Nimed,“ mõtles Lenin. „Nimed on revolutsionääri suurim relv ja suurim varandus. Nimed võimaldavad elada elu, tõeliselt mitmeplaanilist täisväärtuslikku, vaba ja huvitavat elu. Muidugi, tavaline inimene seda ei taipa, kuid nagu Lenin oli kunagi saksa kommunistide koosolekul väga läbinägelikult märkinud: tavaline inimene ei ole ka revolutsionäär. Erilise inimese eriline elu. Kui tavaline inimene teaks ühe revolutsionääri elust kõike, kui tavaline inimene saaks korraga ülevaate, kui tavaline inimene lõpuks ometi taipaks, miks ja mida revolutsionäär teeb, siis poleks kahtlust, et tavaline inimene sureks ajurabanduse kätte.“

„Revolutsionäär elab korraga vähemalt kümmet elu. Igal pool, igal hetkel on vaja olla keegi teine, keegi esimene, keegi kolmas jne. Olla keegi, kes antud olukorras suudab teha kõige efektiivsemaid samme, olla keegi, kes saab asjad liikuma. Samal ajal olla ka legend. Olla tabamatu. Tavalise inimese identiteedi keskpunkt on tema nimi, revolutsionääri identiteedi keskpunktiks on lood, mida temast räägitakse.“

„Olla revolutsionäär on isegi parem kui olla suur kirjanik,“ mõtles Lenin künkast alla astudes. Lenin ei eksinud. „Kui suur kirjanik kasutab varjunime (või nagu mõni väga suur kirjanik mitut varjunime), siis on need varjunimede taga olevad olematud isikud siiski vaid raamatute loojad. Revolutsionäär seevastu loob uue maailma. Maailma, mille osa ka tema oma varjunimedega on.“ „Suurim kõigist revolutsionääridest on ilmselt ka suurim konspiraatoritest,“ mõtles Lenin, „ja suurim konspiraatoritest on see, kes loob maailma, kus teda ei mäletata mitte tema endana (mida iganes see peaks ka tähendama [4]), vaid kus mäletatakse üksnes ühte tema varjunimedest koos valitud lugudega.“

„Ja ikkagi on revolutsionäär olemine ainult vahend,“ otsustas Lenin aiaväravat lahti tõmmates. „Nagu kirjanik olemine on vahend endale vabaduse ostmiseks, on revolutsionäär olemine pilet elu kõige huvitavamale etendusele. Näitlejad on rahvas, lavastaja on saatus, etenduse kirjutas keegi Suur Tundmatu ja publik koosneb väga vähestest valitutest.“ Sellised olid Lenini kõige salajasemad mõtted. Absoluutselt tõesed nagu muuseas kõik mõtted, mis liikusid selle suurmehe peas, kuid siiani avaldamata ja teatud perioodil isegi keelatud.

“Kõtt,” hüüdis majast välja astuv umbes 70-aastane vanamutt Murkale, kes isegi ei olnud mõelnud haukumisele, nähes väravast sisse astumas inimest, kellesugust ta varem kunagi näinud polnud, kelle silmades sädeles lõbus helk ja kelle liigutuse kindlust võis võrrelda vaid kihelkonna tugevaima koera, naaberküla suure Siberi lambakoera Tsivili omaga.

Lenin astus Murka juurde, silitas teda ja – kui Murka selle peale momentaalselt neli käppa taeva poole viskas – sügas ta kõhtu. Murka ei lõpetanud, vaatamata ebamugavale asendile, sabalehvitamist. Nii tugev oli koera soov anda sellele suurele inimesele, sellele ürgsele karjajuhile teada oma truudusest ja kiindumusest. Loomad tajuvad selliseid asju.

“Tervist,” ütles Lenin ennast sirgu ajades, “mina olen Vladimir Iljitš Lenin, kena pühapäeva jätku teile.”

Lenin ulatus vanale naisele peaaegu lõuani ja tema veatu soome keel avaldas muljet. Naine takseeris teda pilguga: päikesvalgus kuldas kallist kangast, porfell paistis olevat punnis, pilk sõbralik („Oot, mis sädelus see oli!“ märkas vana naine meile juba ammu tuntud fenomeni).

“Toivonenn, Selma Toivonenn,” ütles vana naine oma suurt kätt põlle sisse puhtaks pühkides ja ette sirutades.

Lenin vaatas korraks kämmalt, muidugi mitte hetkegi kauem kui viisakas, haaras sellest kinni ja teatas: “Väga-väga meeldiv.”

“Oh, mis siin, tulge siis aga sissepoole, kui te juba siin olete,” ütles vana naine oma kätt vabastades ja toa poole viibates.

“Ei, ei mingit tüli teile, ei mingit tüli, lihtsalt jalutan, naudin Soomemaa imeilusat suve…”

“Mes sa jorised, marss tuppa!”

“Just! Tuppa.” Lenin teadis, et vanemate daamidega ei sobi vaielda.

Lenin teadis nelja võimalust, kuidas ennast igal pool võimalikult koduselt tunda. Esiteks, lääne “ringkondades” tuli esineda revolutsionäärina. See võimaldas reisida, avas teatud uksed ja tagas teatud heaolu. Teiseks, lihtinimeste juures tuli esineda külalisena. Igal maal, igal rahval on oma traditsioon külaliste jaoks. Ainus asi, mis külalise staatuse saavutamiseks vaja – külalisena välja näha. Kolmandaks: olla oma. Svaja. See ei vaja kommentaare. Ja neljandaks: olla juht. See tagab kogu juhitaval alal ja kõigi juhitavate hulgas kõik mõeldavad privileegid. Sinna oligi Lenin teel. Praegu kasutas ta teist varianti.

Magus mälestus möödunud ööst liigutas ennast Lenini peas, meenutades viiendat võimalust. Lenin naeratas sisemiselt ja astudes Selma järel toa poole, heitis ta pilgu Murka märgadesse silmadesse, mõeldes: viies võimalus – olla armastatud.

Toivoste tuba oli rohkem nagu kööktuba. Ukse kõrval olev pliit läks sujuvalt üle ahjuks, mis läks sujuvalt üle soemüüriks, mis läks sujuvalt üle lesoks, mis läks sujuvalt üle seinaks, milles oligi toa ainus aken, mis oli kohe ukse kõrval. Akna all oli laud, laua ääres kolm taburetti. Pliidi kõrval oli imepisikene uks (kamorka, nagu Lenin õigesti arvas) ja pliidil podises pajaroog. Lenin istus taburetile, pani portfelli laua alla ja mõtles juttu alustada.

“Kus ses tulek?” küsis Selma.

Lenin mõtles hetke, kas rääkida Pariisist või alustada hoopis Saksamaast ja siis rääkida Helsinkist, kuid Selma rääkis juba edasi: “No eks ikka sealt Onniste juurest ega mujalt, ikka Onniste juurest, ega keegi tule siit läbi ilma sealt Onniste juurest läbi astumata, teiselt poolt, näed, sealt mõtsa tagant ei tule keegi siiapoole ja ega sinna mõtsa poole läheb ka inimsi arva, aga kui vahel ka keegi läheb, siis on ta ikka enne Onniste poolt läbi käinud, on nii jah.”

Lenin noogutas.

V. I. Lenin Venemaa Soome jaamas 11. augustil 1917
“No jah, ma arvasin kohe, arvasin ju! No eks sul vaesekesel on siis kõht tühi, ega need ei täi ju õieti süüa anda, ikka tsilgake ja mis, ega neil ole endalgi, aga kui oleks, ega siis teaks, kas nad annaks, aga mis sul sest, kas neil on või ei ole, sul kõht tühi, onju, sa pole kindlaste tükk aega midagi amba alla saand, vahtisid niisama seal laua taga, närisid leivakannikat jah, no oota, mul siin kamorkas ikka midagi on, ega siis kõik ka siinmail nii viletsad ole, jumal tänatud, mul on ikka alati midagi endale lauale panna ja saab ka külalisele, ega see ei kõlba, et ise nosid, mokad rasvatse, ja jätad külalise kannikut närima, näh, siin on seapekki, siin on leib, ma lähen lasen rehe alt tsortsu mõdu sulle, aka juba nosima, ma tulen kohe…”

Uks kukkus kolksuga kinni ja Lenin vaatas leiba ja pekki. Lihtne talupojasöök, raske tööga tulnud. Lenin võttis taskust punase Šveitsi armee noa, mille olid talle kinkinud šveitsi seltsimehed ja lõikas leivast tubli kääru. Siis lõikas ta tüki seapekki. Lenin jäi hetkeks mõttesse ja lõikas siis veel ühe pisikese tüki pekki. Väiksema tüki pani Lenin oma leiva peale. Siis võttis ta taskust tüki paberit. See oli bolševike ajalehe Iskra teine number. Leinin pakkis suurema pekitüki paberisse ja pani selle oma portfelli. „Hommikul,“ mõtles see suur inimene, „ ootab Murkat väikene üllatus.“ Niimoodi hoolitses Lenin kõigi ja kõige eest, unustamata ka kõige väiksemat külakoera.

“Ma tegin sulle kohe saanitekkidest sinna rehe alla aseme ka ära, sa oled kindlasti väsinud,” teatas Selma kannuga vehkides uksest sisse astudes, “ega neil ei olnud sind kuhugi ju magamagi panna, seal ju üks tuba, plika magab selle…sellega seal ju koos, meil näed on see rehi, ei mina tia, mille jauks ta on, aga hea suur ta on, sinna panin saanitekid maha, sa oled kindlaste kogu öö üleval vahtinud, ei tea, kas nad sind üldse oma heinakuhja juurdegi juhatasid, ah ikka juhatasid jah, no aga mis magamine see heinakuhjas on, eksju, siin ikka katus pia kohal ja ikka teine asi, natuke veel oota, kohe saab mul söök valmis, ega sa võid siis kohe magama minna, vaeseke, sa olid kogu öö üleval või, ei tea, kas see Manda akkas sulle oma plikat mehkeldama ka või, ah ei akanud, või natuke ikka akkas, aga sa es taha rääkida, ma tean küll, ta mehkeldab seda kõigile, ja sul paistab ju midagi olevat, ega luftikusti siukest riiet selga saa, no aga mina ei usu, et see Senja mehe enne saab, kui see Manda ära kaob, ega Manda seda öelnud, et ta pole tegelikult Onninen. Ei öelnud jah, ja ega plika ka ei öelnud, kus sellega, tema ei tohi ju suudki lahti teha, aga ega Manda ise öelnud jah?”

Lenin raputas pead.

“Nojah, ega sellest räägigi keegi inab, ega keegi mäletagi, ainult mina veel olengi ja kui mina ära kaon, siis ei mäleta keegi, aga ma arvan, et see Manda kaub enne ku mina, aga ega seda tea, kui kauaks elupäivi antud on, aga ega see Manda öelnud, et ta tegelik nimi on Amanda Onninen-Liir [5]? Ei öelnud jah, see Liir pidavat olema Senja isa nimi, aga mina seda ei usu, mina arvan, et Manda isegist ei tea, kes tüdruku isa on, vaene laps, isegi oma isa ei tea, aga see pole veel isegi kõige hullem…”

Selma tõstis kahte savikaussi suure portsu juurviljahautist ja istus Lenini vastu. Luristades ja matustades jätkas ta rääkimist pilku Leninilt pööramata: “Manda Onninen elas ennem teisel pool kihelkonna servas, ega mina teda tunnudki, aga kuulnud olin küll ja siis sõitis ta kuskile sinna Jorose kanti, mina ei tea, mida otsima, see on ju siit pia sada versta, aga eks ta ole, Manda vanemad olid mõlemad ära koolnud ja ei olnud kedagi, kes talle aru pähe paneks, onju, ja ta oli ju ilus tüdruk, noh, mitmed poisid olid talle silma heitnud ja ega me temast enne midagi kuulnudki, kui seal majas, kus sa nüüd olid ja kus sul kuskil magada ei olnd, kui seal suri ära see Manda vanatädi, kes enne surma saatis Mandale kirja, kus ta Mandat tagasi kutsus, noh aga Manda jõudis siis, kui mutt juba ära oli kadunud ja meie olime juba kõik matusedki ära teinud ja maja oli tühi ja Manda jäi sinna elama. Vot ses ma nägin Mandat esimest korda, mudugi, kakskümmend kaks aastat oli ta ära olnud, aga mina vaatasin kohe, et kahtlane on see asi, ta oli minust palju lühem ja kudagi kole kohe. Plika oli tal kaasas, vana see plikake oli, vast kümme, üksteist, mitte rohkem, ja plika oli ilus ja tiad, mina ei ole sellest enne rääkinud, aga mina olen seda kogu aeg mõelnud, et see Manda, kes siin elab, ei olegi tegelikult see Manda, vaid see on oopis see Liiri vanamees, kes Mandale selle tite tegi, ja ma arvan, et Manda suri ära, ja ma arvan, et see Liiri vanamees ei tahtnud tsaari kroonusse minna ja akkas ise Mandana elama! Voh!”

Lenini silmad pilkusid. Selma oli endaga rahul.

“Ja ma ütlen, et ma loodan, et ta ikke korralik ristiinimene on, see Liiri vanamees, sest mõtle, kuda ta plikaga kõik need aastad koos on ahju peal maganud, mõtle!”

Lenin mõtles. Lenin mõtles kahele manifestile, kolmele petitsioonile ja kuuele üleskutsele, mille valmis kirjutamiseks oli tal vaevalt kolm ööpäeva jäänud. Lisaks mõtles Lenin Selma kõne kõlale. Lenin ei väsinud kunagi imetlemast võõraste keelte kõlalist rikkust, isegi kui ta ühestki sõnast aru ei saanud. Selma jutust oli ta küll aru saanud, jutt oli käinud Senjast, imeilusast Senjast, kelle tee oli eile öösel ristunud suure revolutsionääri omaga.

“See Senja on aga kena tüdruk,” jätkas Selma, “aus, aus nigu jeesuke, ükskord jätsin kohe meelega, olgu issand armuline, et ligimese kiusatuse sisse lükkasin, meepoti kogemata nende väravasse ja ise koperdasin nigu poolemeelne kodu poole, nigu oleks unustand, lõin aga endale käega vastu otsaesist ja hüüdsin, et küll on palav, küll on palav, Senja algul ei märganud, aga siis ma nägin, et ta märkas meepotti, vaatas seda, nägi kaugel mind ja jooksis toa poole, mina mõtlesin, näed, siukesed nad kõik on, jäta korraks meepott väretile ja läind, aga issand on ikka teinud igasuguseid inimeseloomi ja Senja on küll, püha neitsi mariia nime juures võin öelda, et Senja on kohe küll aus tüdruk, ta jooksis tuppa, kraapis oma tühjast meepotist veel minu plaskusse mett juurdegi ja jooksis mulle järele, endal veel kapp veega teises käes, noh ta sai mind enne seda küngast kätte, jootsi ja andis meepoti tagasi ja endal põsed lõkendasid nagu päike!”

Lenin mäletas seda lõkendust väga selgelt. Ja Lenin teadis, et Senja on aus. Ausam kõigist tüdrukutest, kellega ta oli kohtunud. Lenin ei eksinud sellistes asjades kunagi. Lenini silmisse tõusis jällegi sädelus.

“Mis sa siin nüüd sädemid pildma akkad, mul on siin pliita ees niipalju prahti ja õlgkatus, vaat et põlema ei lähe, tea, kas saadki rehe all magada, või magad iks silmad kinni?” hüüdis Selma.

Lenin naeratas ja esimest korda juhtus see, et Selma pani külalise juuresolekul suu kinni.

“Ma jalutan natuke ja aitäh, emake, kehakinnituse eest, midagi nii maitsvat pole ma juba ammu saanud,” ütles Lenin tõustes.

Selma vaatas Leninit ja nägi tulevikku.

“Issand, kas te olete seesama Vladimir Iljitš!”

Lenin naeratas.

“Iissand!! Mis rehe alla, te lähete ikka ahju peale, issand, ärge te vanainimese peale pahandage, mul selline loba viga külges, ega ma mõelnud, ärge te Jummala eest pahasti arvake, ega me oleme ka siin külas revoluutsja poole peal, mis siis et kaugel, aga eks meil ikka ka räägitaks ja issand, mis…”

“Kallis seltsimees Toivonen,” ütles Lenin seistes ja kätt välja sirutades, “siin ma olen ja ma tahan teie kätt suruda, tänada teid, teil on suurepärane suur soome talupoja hing, ma tahan teid tänada külalislahkuse eest, kuid mitte mingit ahju peal magamist: mina olen teil külas ja magan rehe all. Seltsimees Selma, ma olen küll revolutsiooni juht, kuid kõigepealt olen ma ikkagi lihtne inimene nagu teiegi, nagu Senja. Tänan seltsimees. Kord peale revolutsioonivõitu avaneb mul võimalus tänada teid väärikamalt.”

Selma jäi ammuli sui istuma. Lenin võttis oma portfelli, lehvitas Selmale ja astus uksest välja. Õues oli hakanud juba pimedamaks minema. Lenin vinnas kaevust pangetäie külma vett. Siis tegi ta kümme korda kakskümmend kätekõverdust ja pesi end puhtaks. „Terves kehas terve vaim,“ mõtles Lenin. Murka vaatas teda, pea viltu, silmad armastust täis.

“Murka,” ütles Lenin, “anna käppa…anna käppa…”

Murka vaatas Leninit, niutsus püüdlikkusest, kuid ei saanud aru, mida talt täpselt tahetakse. Siis viskas ta selili ja pakkus oma nelja käppa korraga.

“Murka, anna käppa, ühte käppa…”

Murka taipas, sööstis püsti, istus ja sirutas korralikult oma parema käpa Lenini poole. Niimoodi oskas Lenin loomadega neile arusaadavalt suhelda.

“Tubli Murka,” naeratas Lenin, “ja pea meeles, Murka: ka vana koer õpib uusi trikke…ja oluline on õppida, õppida, õppida!”

Lenin läks rehe alla ja Murka jäi ukse ette valvama suure juhi und, valmis üksinda viimase verepiisani võitlema kasvõi kogu maailma töölisklassi rõhujatega. Ja ükski kapitalistide salasepitsus (nagu just praegu mööda hiiliv naabrikõuts Murjam) ei saa teda kõigutada.

Lenin ronis tekkide vahele ja võttis portfellist pisikese äratuskella, mille oli talle kinkinud suure hingega Šveitsi tööstur härra Tagheuer või härra Tag Heuer – Lenin ei olnud sellest kunagi päris täpselt aru saanud. [6] Lenin keeras kella üles ja seadis äratuse kella nelja peale. Varane tõusmine pidi saama osaks legendist [7]. Lenin uinus. [8]



[1] V. I. Lenin Kogutud teosed 7. kd lk 288, kolmas lõik, teine rida, kaheksas sõna.
[2] Samas
[3] Vene keelses originaalis: “Notshi v Parizhe”.
[4] V.I. Lenin Kogutud teosed 6. Kd lk 341
[5] Viide kellelegi Amanda Liirile esineb Lenini kirjas Pariisi Kommunistidele. 1916.
[6] Autor valetab või on talle valetatud või segadusse aetud. Lenin sai alati kõigest täpselt aru.
[7] Vt: I. M. Zuraljov, “Mälestusi Leninist” Moskva 1962.
[8] Lugeja eksib.