Tuesday, December 30, 2014

ZA/UMi uusaastatervitus




Mul ei ole teile midagi ühiskondlikku rääkida, ühiskondliku osa pani Martin Luiga üles Nihilisti. Ei midagi sama säravat kui „Suudlused ja šampus“ möödunud aastal. Aasta on olnud teistsugune. Ning me ei tea, milline saab olema järgmine. Aga me soovime ikka paremat, alati paremat aastat kui eelmised. Nii on lihtsalt kombeks.

Soovin kõigile ZA/UMi lugejatele head uut aastat jupikesega oma uuest pooleliolevast jutustusest. See saab võib-olla järgmisel aastal valmis! Selleks need aastad ongi head, lõpetamiseks ja alustamiseks, muudkui järjepannu ikka lõpetamiseks ja alustamiseks.

KATKEND JUTUSTUSEST “ILUS ELVIIRA”

Seal nad siis olid, samasugused talveöö põgenikud, istusid tünni ümber, sumisesid ja suitsetasid. Tünni peal seisis viskipudel, üks tüüp oli juba oma pöetud pea kahe käe vahele surunud ning asus hämaruses, kust ükski mure enam kätte ei saa. Oli hea päev, sest ega neil polnud seal kellelgi mingit raha, aga alati on seltskonnas üks selline inimene, kellel on majandamise oskust, too oli jurist vist, ta oli kõigiti helde ja suuremeelne, laenas neile, kes hädas ja ei oodanud iialgi tagasimaksmist, tegi välja tervele kõrtsile, viskas oma suitsupakid laua peale, et need ülejäänud ei peaks ükshaaval suitse nuruma ja oli üldse igati džentelmen. Tuhkblondide juuste, hallide silmade, pika näoga, ei tema ei olnud ilus, ta oli jurist. Aga need näitlejad, muusikud, muidusööjad, nendele oli ta taeva õnnistus. Elviira mäletab, kui ta võttis suitsu sellest laualevisatud pakist, siis üks pahatahtlik neiu küsis ta käest – „kas sul kunagi midagi enda oma ei ole?“ – ja see oli valus.

Kunagi aastaid hiljem, kui šampusepudel käis ringi, kõik istusid õues tänava äärekivide peal ühe sootuks teise kõrtsi ees, siis oli juhtunud nende sekka üks tüdruk vanadest aegadest, kes küsis samamoodi, kui Elviira küünitas oma ringil pudeli järgi – „Kas sul ikka ei ole veel oma raha?“ Ja millegipärast oli Elviiral vaja siis ägedalt seletada, et tal oli vahepeal raha, palju raha, rohkem kui neil kõigil kokku ja see oligi tõsi, aga raha oli otsa saanud ja ikka pidi lootma kellegi peale, kes ostab joogid ja teeb pelmeene välja. Nii on Elviiral nüüd kombeks, kui tal vähegi jõukust käes, just samamoodi seda kõigile jagada, ära anda, kinkida, laenata, jooke ja sööke osta tuttavatele ja poolvõõrastele. Või lihtsalt võõrastele, ükskord ühele ostis kruubiputru pekiga.

See oli igav vanamees, närviline ja nukker, seletas mingeid imelikke elektritootmise plaane ja kuidas kodus ise paberit teha. See jäi kuidagi likviidsuse taha pidama, need head plaanid tal. Habe oli hall, taskus isekeeratud suitsud kanepiga. Sellised ongi need õhtused sõbrad, sa ei tea nende nime, ei tea kes nad on, aga kui mõni selline kohal on, siis pole sa enam üksi.

Samal ajal seal minevikus oli enne aastavahetust kokku kogunenud kenake hulk rahvast. Küünlad põlesid tünnide peal, oli üleüldiselt väga lõbus ja oivaline olla. Inimesed istusid kaelakuti viskiklaaside ümber ja vennastusid absoluutselt. See tähendab, tingimusteta. Ka see vend, kes häält tõstis ja klaasi vastu tünni puruks lõi, nii et näpud verd tilkusid, ka see rahustati maha, seoti haavad kinni ja pandi kööki kastrulite vahele magama.

Muidugi oli vaja kuskile edasi minna, baaridaam on ka inimene, ta paneb lõpuks uksed kinni. Resoluutsust on vaja selles ametis, olgu küll kunded kõik su oma sõbrad, ei saa neile lõputult krediiti anda või nende pärast öö läbi puhvetit lahti pidada. Niisiis kobis üks suurem seltskond takso peale ja sõit läks kellegi eramajja edasi. See oleks kõik olnud väga tore, kui majake poleks tükimat aega kütmata seisnud. Seal oli ikka jõhkralt külm, hingeaur läks toas jäässe. Sellistes polaarsetes tingimustes pidid inimesed lähestikku hoidma, ja Stan puges Elviira teki alla. Tõepoolest, nii oligi palju soojem.

Järgmine päev oli siis vana-aasta viimane. Enne kui hommikust õhtu sai, söödi üheskoos kerge praemunasöök, klopiti ennast natuke värskemaks, kuigi külm oli nad niigi päris rõõsad hoidnud ja tüdrukud sehkendasid lokitangide ja huulepulkadega. Stan käis kiiruga kodust läbi ja ajas habeme ära ning ülikonna selga. Ta nägi välja nagu väike käblik oma tumesinises pintsakus, mustade juuste ja helesiniste silmadega, pisikesed kämblad rusikas, kuldkett kaela ümber, rind karvane. Pidu liikus edasi järgmisesse mändidealusesse majja, kus tubadel olid saluuniuksed, laperdasid niimoodi edasi-tagasi, rahvas istus ümber pika laua ja muudkui tõstis klaase. Hoolimata sinisest pintsakust ja lõhnaveest vajus Stan kõvasti enne südaööd ära, mehed lohistasid ta kõrvaltuppa diivani peale magama ja Elviira jäi üksi. Järsku hakkas kuidagi kummaline olla. Nagu kõik see melu ja värvid ja higipisarais viinapudelid ja sült ja rosolje ja tüdrukute heledad hääled ja poiste naer oleks kuskil hästi kaugel, või nagu mingi õhukese seina taga, nagu purgi sees. Fookust ei olnud sellel pildil üldsegi. Selle kumerakskiskuva uduse vaate ääre peal oli üks heledapäine rasboiniku näoga mees, üsna nukeline ja igasuguste lohukestega, lõua, põse ja nii edasi. Ei tea, miks ta teda järsku märkas. „Kes sa oled?“ küsis Elviira läbi kära ja sagimise. „Ma olen kandilisest maailmast,“ vastas mees, ning see tundus Elviirale nii imelik, naljakas ja poeetiline, et ta tükk aega endamisi muigas. Ta kujutas ette kandilist maailma, kus kõik asjad on kandilised nagu Malevitši maalidel ja see mõte vaimustas teda. Ega selles imelikus, segases, korrapäratus maailmas ei tahtnudki enam olla.

Vaikselt tõusis ta püsti ja libistas ennast esikusse, pani tasakesi riidesse ja hiilis märkamatult õue. Väljas oli vaikne ja külm, taevas tume ja tähine, veel ei paiskunud sinna värvilisi rakette, veel ei askeldanud inimesed šampusepudelitega tänavanurkade peal.

Korraga seisis kandiline mees tema kõrval. See tundus samuti loomulik ja loogiline. Koos ootasid nad peatuses bussi, sõitsid kõrvuti istudes, koos kõndisid Elviira kodu treppidest üles. Kodus võttis neid vastu uus aasta. Hommikul olid kadunud nii mees kui Elviira kasukas, mõned paremad asjad ja natuke raha.

Uue aasta taevas oli hall, väikese tuhmi päikeseringiga.

***

Illustratsiooniks on kasutatud
Natalia Plachta Fernandes. Where are you I.

Sunday, December 21, 2014

Aus ülestunnistus on pool võitu

Alvar Reisner

Ehk kuidas ma üle viie aasta jälle kunstnikuks hakkasin.




Paari nädala pärast on näitused, on suured ja väikesed näitused. Need omakorda jaotuvad näitusekesteks.

See kuidas keegi hakkab kunstnikuks ei ole eriti in, või nojah kui sa oled eluaeg raamatupidaja olnud ja näiteks rahapesuga tegelenud, siis on su kunstnikupõli roosiline, ainult sa ise ei tea seda.

Noja otsustasin kunstnikuks hakata jälle, mis teha, siis kui lõpetasin, keerles kogu kunst kaasaegse Purgi ümber, nüüd aga kui Telliskivi kvartal õitseb nagu roosinupp või õigemini… underlined kanepiõis mu väikseses jupisüdames, sest on ju aru saada, et Telliskivi kvartali ehitusega tegelejad ei tegele koosolekutel ainult skeemide ja tulpadega. Seega otsustasin ka kunstnikuks hakata.

No nagu mainisin on kunst ja siis on kunst, kõik teavad seda, see on nagu õpetamata tähestik, tähed on suvalises jadas, aga samas kõigile mõistetavad.

Istusin bussi ja sõitsin maale, päris maale, sinna kus kitsad teksad on poes veel müügis. Värvid ja muu selline tüütu aksessuaar, selle muretsesin ka, igaks juhuks, äkki hakkab meeldima. Maalimine ma mõtlen. Porgandile sitaauku teha ma oskan, see on see plaan B, siis kui midagi välja ei tule.


Maja, kuhu jõudsin, laguneb, nii nagu üldiselt vanemad asjad ikka, ka maalikunst, panin pliidi küdema ja hakkasin ringi vaatama. Olen siin olnud, mitte väga ammu, umbes nädal tagasi ja siis umbes üks elu tagasi. Rohkem ei mäleta, tegin raadio lahti, sealt tuli see saade, see saade noh hallo kosmos, räägiti hingedest ja rändamistest, selge see et räägiti, elu on nii hea, et kõigil on hirm seda kaotada. Nali, elu on nii sitt, et kõigil keegi lähedane põeb rasket haigust, on surnud või suremas.

Vaatasin oma maale, mis kõik on pooleli, no nad on alati pooleli, see ju see klišee, et maalid ja müüd muudkui ühte maali. Pildid olid viletsad, midagi pole teha, pean arenema, tipp ei ole veel saavutatud.





Saturday, December 13, 2014

Täpne ja ilus. Mõtted Mudlumist. Tõsist inimest lugedes.

Toivo Tammik


Fragmentaarium 

Inimeseks olemise vaev, see vajutab meid igal leheküljel. Raamatul on üks viga: ta on liiga tihe. Ta on nagu raskemetall. Ei saa nii olla, et ümbertöötluspaber ja dokumentaalnovell kõvade kaante vahel ja ongi täiuslik. Kõik on olemas. Kuidas.

Mudlumi lood on selline mittehiilgav kuld. Nagu ka raamatu väljanägemine ja illustratsioonid. Teda lugenuna aimasin enne ja nüüd tean: Kirjanik kirjutagu vaid seda, mis muidu ilmselgelt kogu maamuna peal kirja panemata jääb. Isegi, kui tal kirjapandu jaoks praegu ühtegi lugejat ei ole võtta, peab ta raisk lugu alles hoidma, kuni mõni tuleviku- arheoloog tuleb ja korjab selle tänuga kuskilt kirjapanduna üles.

Vahel mulle tundub, et hea kirjanik tegeleb ruumiga rohkem kui arhitekt suudabki. Arhitekt laseb ruumist jalga kohe, kui see on valmis ehitatud, kirjaniku ruumi-vaevad, kogemused ja elamused siis alles algavad.

Ühe hea õudusfilmi loogika on lihtne: pingekruvimine, mingist triviaalset või veidrast olukorrast välja punguv „pauguootus“. Selle ootuse, selle õõva, nagu vingugaasi kogunemine ruumi on huvitav. Mudlum valdab neid kogumise mehhanisme.

Järel-eestiaeg. Madis Kõiv räägib sellest neljakümnendate Tartus olles. Ei mingeid lolle ja groteskseid punaseid ja kaasajooksikuid. Inimesed istuvad eestiaegse mööbli sees, härratavad-prouatavad, mis sest et väljas tossu tõuseb. Mudlumil on ka mingi selline karm, isegi nukufilmilik järel-eestiaeg. Smuuli maja on ehtne järel-eestiaeg, veidrad labürintlikud kummitustemajad samuti. Paide tütarlastegümnaasiumist rääkimata.

See minu-elust-enesest-aga-aga-mitte-päris dokumentaalžanr on müstika. Mudlumi enda, Luiksi ja ma ei tea veel kelle rollid käänduvad vahepeal nagu metatasandile.

Midagi on puudu ka. Puudu on tihti eesti ilukirjanduses raamatust raamatusse, autorilt-autorile üle roniv odav, vastik, kibestunud maailmakodanik oma tatise maailmavaluga. Jumal tänatud. Mudlum lihtsalt vaatleb huviga igasuguseid sõgedusi ja toob nad meie ette oma näilise, erilise, sõgeda rahuga.

See kasside lugu on eriti sõge. Ma olen siiamaani arvanud, isegi Õnnepalu baasil, et kass on niisama mjau ja pai. Tuli välja, et ka kass on tegelikult hunnik fataalprobleeme. Kasside lugu lugedes ma lootsin, ise täis angste, et see juba ära lõpeks. Kassid kondavad läbi ka mõnest teisest loost, mõni elab läbi märtrisurma, mille tekitajate suhtes Mudlum korraks oma tavapärase kliinilise kirjeldajarahu kaotab. Kassist on ikka palju rohkem kahju kui majast. Aga see mõte ei suru, ei paina. Ta lihtsalt on.

Need kasvamise lood ja perekonnalood ja interjöörid. See on põlvkonnalugu. Täpne digitaalpildistus asjatundliku töötlusega. Parem, kui Peeter Laurits või see Toomas Kalve.

Vahepeal on jälle raske ka. Huvitav, aga raske. Kõik need naiste- ja lasteriided. Põhjatu! Mingit tripid ja lastehaigused ja Voimixi karbid. Paljud on näinud, aga keegi pole niimoodi osanud kirja panna.

ZA/UMi leheküljel vist olid juttudel fotod ka juures. Mina lugesin ilma fotodeta. On tõsine kahtlus, et Mudlum on väga ilus inime. See pole isegi kahtlus. See on tõdemus. Müütiline figuur.

Igasuguseid irdtegelasi liigub raamatus ringi. Ja Smuulist on ikka kõvasti kasu olnud. Sai lapsi ja loomi tema majas pidada.

Loomadel käivad ikka soolikad välja ja ei sure kohe ära ka. Mitte ainult Smuuli-Elleni majas, vaid mujal ka. Ei teadnudki, et loomad annavad inimesest kirjutatud loole sügavust juurde. Loomade Harala elulood.

Lugude taga saab nii mõnigi sundmõtetes vaevlev, rikutud maailmapildiga lugeja tihtipeale ära tunda omaenese rasket, tuima valu. Ikka ka seda, et mehed on läinud nagu viina või sõja nahka ja naistel on justkui sellest kuidagi sitt ja lastel-loomadel ka mitte kõige parem.



Palju on juttu vene ajast, aga õnneks mitte mingist erilisest importjamast. Smuuli raamatukogu välis-eesti osa välja arvata, aga see pole ka mingi klassikaline importjama.

Söögimaailm võtab ka jalust ära. Ja need kleidikirjeldused. Ja jutustaja pole meestele olnud kerge saak. No selle loeb välja.

Raamat on põhjalik. Entsüklopeediline teos. Kellestki. Võibolla autorist, võibolla Mudlumist. Mudlum leiab defineerimist. Kuid kindlasti mitte lõpuni määratlemist. Jääb ka kujutlusvõimele ja peitu.

On üldiselt teada, et surnud mehe maja on õudne. Mudlum jutustab surnud naise majast. Isegi mitmest sellisest. Ellen ilmub jälle siin ja seal jutus oma pisut õnnetul ja skisofreenilisel moel välja.

Aimub, et Mudlumi puhul on kirjanikuks saamise kõige olulisem tingimus – õnnetu lapsepõlv – ikka täidetud.

Ja samas see hämmastav meeletäpsus! See, kuidas „pika juhtme otsas hingitses kidur pirn, mis heitis vastikuid varje“ (lk 38). Sama täpne on ta mingite veidrate poola nimega tüüpide ja kellegi Luiksi kallal vihjetööd tehes.

Täpne ja ilus.

Wednesday, December 10, 2014

Automaadiga Barbie

Jim Ashilevi


The-Hills

Kunagi näitas MTV sarja nimega “The Hills”. See oli tõsielusarja stilistikat kasutav lugu Los Angelese noorte suhteprobleemidest. Nad olid kõik rikkad ja valged. Blondid 17-aastased naised lõõgastusid põhjavalgustusega terrassibasseinides, puistades sõbrannadele südant ja vaadates all orus sädelevaid tänavatulesid. Kutid saatsid neile segaseid SMSe. Tüdrukud veetsid päevi ilusalongides ja välikohvikutes. Kutid sõitsid kabriolettidega aeglaselt ja sihitult mööda linna ringi, lihased trennist mõnusalt tuimad, soe tuul värskelt lõigatud soengus. Seal sarjas oli nii palju tegelasi, et lõpuks polnud vahet, kes on kes. Kõik tüdrukud olid äravahetamiseni sarnased. Kõik kutid olid ühesugused poldid. Nad püüdsid kõik selles maailma serval asuvas rikkuste ja unelmate täitumise linnas läheduseni jõuda. Nad püüdsid seal Los Angelese mägedes üksteist üles leida. Neil olid iPhone’id, Porsched ja lendavad vaibad. Neil olid suured majad ja palju häid sõpru. Neil oli aega ja raha. Neil olid head kehad ja rauad tules. Nende noorus kestis igavesti. Nad olid Olympose jumalate pojad ja tütred, kelle südameis põles hele leek, mis majakatena Los Angelese neoonmustas öös kadunud kaaslasi randuma kutsus.

Vaatasin seda Pelgurannas vanavanemate korteri tagatoas ja tundsin, kuidas süda valutab ja meelte kohale koguneb pilvena infarktieelne tumedus. Miks nad mulle seda näitavad? See pole reaalne elu. Nende väärtushinnangud on õõnsad ja tühised. Need inimesed ei leia kunagi seda, mida nad otsivad. Mis veelgi hullem, mul hakkas sünge, kui mõtlesin, et see on see, mida tänapäeva noortele ihaldusväärse elustiili pähe sisse söödetakse. Kättesaamatud rikkused, absurdsed iluideaalid. Plastiknaised ja polüestermehed. Vaatasin seda sama murelikkusega, millega paljud sotsioloogid ja psühholoogid on vaadanud Barbiesid, neid naeratavaid Trooja hobuseid, kelle tissidest pritsib lastele mürki silma ja suhu. See paneb neid idealiseerima anatoomiliselt võimatuid kehasid ja õpetab neid himustama asju, mida neil päriselt vaja ei ole. Need sotsioloogid ja psühholoogid on ammu oodanud Barbiedele vastulööki. Nad ei poolda Matteli mänguasjatehaste õhku laskmist, sest see annaks lastele vale eeskuju. See justkui ütleks, et õigus on sellel, kes kõvemini lööb. Üks võimalus on hakata tootma anatoomiliselt korrektseid Barbiesid. Sellega tegi kunstnik Nickolay Lamm hiljuti algust. Tema kujundatud Lammily nimelised nukud on käesolevast aastast poodides saadaval. Neil on normaalse inimese kehaehitus ja nad seisavad mänguasjapoe riiulil uhkelt reas, hõigates: “Average is beautiful!” See on väga tervitatav ettevõtmine. Siin on ainult üks “aga” – ükski laps ei taha olla tavaline. Inimene tahab lapsest peale olla parim, mis ta olla saab. Aga kuidas sa neid vooruseid kultiveerid, kui sul on sünnist saadik Britney Spearsi tissid näos? Sa näed, et teda armastatakse tema lauluhääle ja paljaste reite eest. Sa näed, kuidas miljonid inimesed hoiavad jalgpallistaadionil kätest kinni ja teavad peast igat sõna, mis üle tema mahlaste huulte on mikrisse voolanud. Sa näed, et ta on ilus ja tal on palju raha. Barbied krutsifiksidena käes, upud Britney silmade põhjatusse ookeani, sest sa tahad ka seda. Sa tahad sedasama, mis temal on. Ei, stopp. Sa tahad seda, mida sulle näidatakse, et tal on. Tere tulemast näivuste maailma. Welcome to the Hills.

Mul ei ole mitte midagi Britney Spearsi vastu. Ma ei käi enam kuuendas klassis. Võin häbi tundmata Britney CD peale visata ja kiita head produtsenditööd. See ei mõju mu mainele halvasti. Aina vähem on vaja teeselda, et olen keegi, kes ma päriselt ei ole. Keegi, kelleks ma mitte kunagi ei saa. Mul pole ka midagi Barbiede vastu. Barbie on nukk. Nukk on nukk. Lastele meeldivad nukud. Mu õel oli mitu Barbiet ja temast on saanud väga sümpaatne inimene. Mul on probleem ihaldusobjektidega, mis panevad meid tahtma seda, mida pole vaja tahta. Ma ei võitle Britney Spearsi ega Barbie vastu, vaid ohtlike näivuste vastu. Ja kuna kunsti töövahendid on mulle juhtumisi kõige käepärasemad, käib mu võitlus loomingus. Siinkohal tahangi rääkida ühest loomingulisest taktikast, mis mulle hirmsasti meeldib – nimelt valede korrutamisest. Matteli tehase õhkulaskmise ja “Average Barbiede” tootmise kõrval on see kolmas võimalik töövahend, mis näeb välja nii: sa lased Barbiel olla täpselt selline, nagu ta olla tahab, aga paned talle ühte kätte pumppüssi ja teise kätte mootorsae. Liida valedele valesid otsa. Korruta neid omavahel. Paljunda neid, lao neid kiht-kihihaaval üksteisele peale. Ehita valedest maailm, mis variseb omaenda raskuse all kokku. Jaga välja utoopiline hulk kattetuid lubadusi. Ära moraliseeri. Esita väide, mis on nii vale, et juba selle väljaütlemine röövib sult väärikuse. Jää enesele kindlaks ja vea see vale lõpuni välja. Korruta valesid ja usalda, et mõni vaataja on lõpuni sinuga. Et kõik ei jäta sind maha, öeldes: “Psühhopaat! Pervert! Värdjas!” Valeta rohkem, kui seda taluda suudad. Juhtigu sind lootus, et kui näidata vaatajale piisavalt pikalt ohtlikku näivust, hakkab ta nägema seda, mis näivuse asemel olla võiks. Ta hakkab soovima paremat elu. Ta tahab olla parem inimene. Ta saab mängida Barbiega ja kuulata Britneyt, esitamata endale ega teistele võimatuid nõudmisi. Ei kehalisi ega hingelisi.

Nägin mõne kuu eest Harmony Korine’i filmi “Spring Breakers”. Seal pandi noore inimese kärsitud ihad ja empaatia kammitsaist prii saamahimu väga nauditavalt ja õõvastavalt kokku popkultuuris ülejumaldatud vägivaldsusega. Kokku tuli midagi fantastilist. Täiuslik vale, mis annab kokku tõe. Vaadakem kasvõi filmi kvintessentsiaalset stseeni, kus gängster Alien mängib basseini ääres valgel tiibklaveril relvastatud tiinekatest jüngernäitsikutele Britney Spearsi ballaadi “Everytime”.
http://www.youtube.com/watch?v=kD8hbg67u5c
No see läheb hinge. Midagi pole teha. Midagi sarnast on moodsas kirjanduses teinud Bret Easton Ellis, kelle tegelased jahivad tuhandete lehekülgede kaupa kiireid naudinguid, mida pakuvad ilu ja rikkus, ilma et neile mõttessegi tuleks üksteisele midagi vastu anda. Või näiteks Dennis Cooper, kelle iharad mehed lappavad noort liha, kaevudes ultrajõhkra penetratsiooniga nii sügavale inimkehasse, et keha lakkab olemast keha ja iha saab aru, et tema sihtmärk on võimatu. Et selle kirjeldamiseks puudub keel. Sõnad saavad otsa, kehad saavad otsa. Selgub, et seda ihaldusobjekti pole olemas. Vähemalt mitte siin ilmas.

Mulle tundub, et kunstis on autori kohustus rääkida tõde. Aga tõde ei saa otsesõnu välja öelda. Teos, mis ütleb oma vaatajale: “Käitu õigesti!” muutub kiiresti naeruväärseks. See solvab vaataja tundlikkust ja mõjub alandavalt tema keerulisele psühholoogiale. Tõhusam on näidata valet. Ehitada valede mägi, mis on nii kõrge, et varjab päikese. Selle mäega ütleb autor vaatajale: “Ma tean, et sa tahad selle otsa ronida ja teeselda, et päike kuulub sinule, aga vaata – kui sa seisad valede mäel, saab ka sinust järjekordne vale. Sa kasvad mäega kokku ja sinust endast saab maailma suurim vale.”

Harmony Korine’i “Spring Breakers” räägib loo noortest tüdrukutest, kes tahavad koolivaheajaks oma igavast kodulinnast minema sõita. Nad tahavad minna kuurortlinna, kus pidu käib 24/7, topless naised lasevad kuttidel oma rindasid õllega kasta, rannas räpib MC Alien ja majapidudel on kokki rohkem kui mere ääres liiva. Neid takistab ainult üks asi: neil pole piisavalt raha. Aga taibukad tüdrukud ei jää molutama. Asi pole ju selles, et raha on maailmast üldse otsa saanud. See on lihtsalt teiste inimeste käes. Ja mida muud siis teha, kui et minna ja võtta see teistelt inimestelt ära. Ja seejärel sõita peole. Mõeldud, tehtud. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Nad saavad, mis nad tahavad – ja enamgi veel. Saavad pidu, saavad kokki, saavad keppi. Ja nagu sellest veel ei piisaks – plaatinahammastega gängster Alien otsustab, et nad on lahedad tšikid, tänu millele nad saavad endale ka päris relvad ja palju raha. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Suvi kuulub neile. Võim kuulub neile. Igavik kuulub neile. See on see, mida iga Britney video neile lubanud on. See on see, mida DJ Josels mulle Spotify reklaamipausil lubab, kui ta Koit Raudsepa hype’i saatel mulle keelt näitab, silmad pahupidi peas ja pidu täies hoos. See on see, mida kõmumeedia ja klantskultuur meile kõigile lubab. Et koolivaheaeg kestab igavesti ja mitte keegi ei saa kobiseda. Sest maailm kuulub meile. Ja kui mölised, lasen maha. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Valede kihistamine on töömeetodina muidugi ohtlik. Nagu eelpool juba mainitud sai, saab selliste teoste autoritele enam kui sageli osaks vaatajate pahameel ja süüdistused stiilis: “Selle teosega sa toodad maailma halba juurde.” Võib juhtuda, et pead oma kodumaalt lahkuma, nagu Dennis Cooper või hakkad saama tapmisähvardusi nagu Bret Easton Ellis. Teine oht seisneb selles, et valede kihistamine võib muuta teose üksluiseks ja tüütuks. Inimene väsib lihtsalt ära. Ta vaatab “Spring Breakersi” esimest viite minutit, loeb Ellise “Glamorama” või Cooperi “Friski” esimest viite lehekülge ja ütleb: “Ma ei viitsi. Ma ei taha. Mulle pole seda vaja.”

On normaalne, kui ta ütleb, et ta ei viitsi. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Ja kui ei taha, siis ei taha. Inimestel on erinevad maitse- ja taluvuspiirid. Neid ei pea jõuga nihutama.

Üleüldse on väga hea, kui talle seda vaja pole. Minul on seda värki vaja. Mitte iga päev, iga kell ja igas asendis. Aga vahel mul on vaja näha, kuidas 14-aastased tüdrukud panevad bikiinid selga ja roosad ükssarvedega suusamaskid pähe, et lasta oma lemmikräppari järel sammudes kõik inimesed maha, kes teele ette jäävad. Mul on vaja seda liialdust, et inimese lihtsusest aru saada. Mul on vaja automaadi ja mootorsaega Barbiet, sest see peegeldab mu ihasid. Neid, mille kohta ma tean, et neile järgnedes kaotab kõik mõtte ja järele jääb midagi hullemat kui täielik eksistentsiaalne tühjus.

“Spring Breakers” tekitab vaatajale valede mürgituse. See mõjub nagu kaitsepookimine. Vaktsiin. Haigusetekitaja lastakse kehasse, mille tulemusel on keha sunnitud kasvatama immuunsust. Sellepärast ongi Lammily kõrvale vaja automaadi ja mootorsaega Barbiet. Ta vaktsineerib lapse ära.

Mustaga murtud valgel

Aleksander Rostov



Monday, December 8, 2014

Heas üksinduses halba ei ole

Mait Vaik



Mudlum „Tõsine inimene“, 199 lk, ZA/UM 2014

Esimest korda lugesin Mudlumit Vikerkaarest, see oli jutustus „Minu tädi Ellen“, ja arvasin miskipärast, et tegemist on ühekordse kirjutisega, väga hästi kirjutatud, mõtlesin et sellised inimesed peaksidki kirjutama, kujutades millegipärast autorit ette boheemlasest ametnikuna, filoloogina, kes töötab Kultuuriministeeriumis, Rahvusraamatukogus või Teaduste Akadeemias, on sinna natuke sobimatu aga kannatatakse ära, lai silmaring ja avatus plussideks, ütleme et kollektiivi üks markantsemaid kujusid. Ma ei tea miks selline pilt tekkis. Võib-olla distsipliini tõttu, mida jutustus hoidis, muutumata kordagi pläägutamiseks nagu mälestused enamasti, kus kirjutaja lihtsalt ei suuda…

Millest siis raamat kokkuvõtlikult räägib. Millest räägib enamus jutustusi? Ikka Mudlumist, tema elust, asjadest, loomadest, kodudest, vahel ka inimestest, enamasti ikka mineviku vormis, mis vahel olevikuga pikitud, mälestustest, mõni jutustus sekka ka “mujalt”, suurem osa on aga rohkem või vähem omavahel seotud, samade tegelaste ja kõrvalliinidega, see on autori maailm ja kuigi neid pilte võib vaadata ka eraldi, siis koos moodustavad nad terviku, põimuvad ja annavad välja täiesti korraliku romaani mõõdu, küll sellise moodsa, kus nagu midagi väga ei toimu ja mille keskmeks on kõike kõige tihedamalt siduv “Minu tädi Ellen”, jutt Mudlumi tädist, Juhan Smuuli naisest oma suures Merivälja majas, kes seal vaikselt hulluks, ikka päriselt hulluks läks… Jutustus ei olegi esmapilgul nii masendav kui tegelikkus küllap oli, lugejale antakse valida, kas elada sellesse sisse, ängistuda või lasta ennast “petta” mõnel kõrvalliinil, milleks on miski asi, ese, maja ise, see on nagu liivakast, kuhu oma jaanalinnupea aegajalt pista, külma ilma eest korraks sooja duši alla… Kui seda märgata, siis on see muidugi veelgi kurvem ja selles loos on vastupidi – need kõrvalpõiked, mis muidu on kohati kirjutatu tegelik värv ja sisu, on antud jutustuses osaliselt (mitte muidugi ainult) suitsupaus, pink, kus jalga puhata.

Raamatus on ka erandlik jutt, Ammoonium, ka stilistiliselt, võibolla vihje tulevikku, milline võib Mudlum soovi korral kirjanikuna olla, kui ta ei taha olla oma tavapärases selges ja rahulikus meeles ja keeles… Jutt erineb juba värvilt, kollaks-pruun soe seepia muutub neoonsiniseks ja mahedad materjalid, puit, vask, nahk, villane, kalgiks nikliks, saladusi täis olustik aga kapsa ja prügikastihaisuliseks köögiks ja ühe peategelase venna korter ilmub silme ette nii eredalt, et see oma reaalsuses ehmatab, jah, oli küll selliseid, tegelikult alles hiljuti, isegi sai elatud, mille oled aga paganama kähku unustanud, see ei ole isegi mitte vene filmidest (kus näidatakse nö “reaalsust”), vaid matab oma läppanud ja raskesti hingatava õhuga. Selles jutustuses ei ole seda õhtust päikesekiirt, mis juhtunust alati üle käib, silitab, see on segane, rabe ja jõhker…

Räägib see tüdrukust, kelle võrgutab hoolimatu kunstnik, esimene armub, lörtsitakse ära ja lõpetab hullumajas kõige sellega, millega patsienti (nendel aastatel?) Jämejalas või Seewaldis kostitati. Õnneks küll kõrvaltvaatajana on mul tulnud kordades sarnasele traagikale kaasa tunda, tüdrukutele, kes ei ole isegi naiivitarid, keda võetakse ja jäetakse, pealtnäha lohakalt, justkui möödaminnes; kuid muusikuna tahtsin sellisele nägemusele, mis on küll igati õige ja täiesti siiras, koheselt vastu vaielda, sest see puudutas, tahtsin vahele segada ja öelda, et ka teine pool on olemas, ka temal on oma õigus (kuigi jutustuses seda otsest hukkamõistu väga ei olegi, pigem minus kui lugejas), tihti oli vaid “möödarääkimine”, valesti mõistmine, mis võib jätta mitte ainult ohvrisse vaid ka süüdlasesse sügava jälje (kes ei ole tegelikult üldse mingi eriline siga), tugeva trauma, see, et ta kellelegi tõsiselt haiget tegi, et keegi tema pärast – mida iganes – hukka läks, murdus, ennast üles poos ja et ta võib oma käitumise või lihtsalt hoolimatusega midagi sellist korda saata, seda ei osanud ta läbikäimise algstaadiumis, mida ta ise isegi suhteks ei pidanud, isegi hoomata. Advokaadina ütleksin, et tegelikult saab inimest süüdistada ainult selliste “puutepunktide” paljususes, milliseid toovad ta ellu ka pealtnäha täiesti adekvaatsed partnerid ja kus alles hiljem selgub, et üldsegi mitte, kaugel sellest… Siin ei sõltu sugugi kõik mitte ohvri east, naiivsusest, kogenematusest, tihti on midagi veel, mida ei saagi tegelikult sõnadesse panna, midagi väga valusat, mingist ammusest maailmast ja ajast, mille me oleme üldse unustanud, eelkõige aga me ei usu, et see kellegi jaoks veel üldse olemas võiks olla… – tegelikult ka.

Kui rääkida ajastust, või ajastustest, milles enamuses tegevusest toimub, 70-80nendate ENSV-s ja vähem peale seda, siis peaksime olema umbes üheealised, ometigi on tunne, et autori lapse- ja noorusiga möödus varem, vaatamata sellele, et kõik on paigas, detailid ja olustik, kuid ikkagi… Liiga palju kolimisi, nii otsesõnu kui isikuna, sahmimist justkui pärast sõda, aga see on puht isiklik, ühe linnapoisi teistsugune mälestus, kes liikus vanaema maakodu ja pealinna vahet ja kelle kodu oli ikka kindel, suhteliselt muutumatu paik ja see Mudlumi kodutus, pidev triangel, asjade kokku ja lahtipakkimine, remondid, vihatud tapeet kõikides variantides meenutab tõesti mustlaselu mis päädib siis onniga (koopaga) linnaservas või tegelikult viimases jutustuses saarega, vist ainus kindel vai siin maailmas, päris ja seisab paigal. Maa ise seisab paigal, kuigi hoonete vundamendidki on juba lagunenud… Kõik ülejäänud kaob, eelkõige loomad, inimesed, ka asjad, kuigi viimastele võib siiski mingil määral toetuda, need alluvad vähemalt jagamisele või kogumisele, on ikkagi kreatuuris, erinevalt elust, mis seda ei ole, tädi Elleni hullus, tervis üldisemalt, lahkuvad mehed, surevad loomad ja kihutavad tapja-autod, keda on nii palju, et see tekitab juba kõhedust ja tundub kohati kirjanduslik väljamõeldis. Ainult headusel, vahest ka üksindusel oleks justkui oma „paik“ , ometi just sellel pole kindlat kohta, see laotub kõige üle, sellest isegi ei räägita, see on niigi selge, loomulik, ja selles peitubki kogu kirjutatu sügavam võlu, nagu Püha Vaim, mis iga rea, lõigu ja sündmuse üle kuldab ja mille kohalolust annavad aimu autori lühikesed kõrvalpõiked, nagu uitmõtted, aga ka „täpsustused“, kõikides tekstides läbiv joon (stilistika), pealtnäha juhuslik, aga tegelikult vist isegi sõnade arvult täpne ja kontrollitud. Nii on kirjeldataval alati mingi kõrgem perspektiiv, isegi kui seda ei saakski või ei peakski olema ja kui autor räägib vahel harva otsesõnu ka „tõsistest“, päris asjadest (näit oma loomingu, piltide põletamine) kuhu enam mingeid lisasid nagu ei vajakski. Kummalisel ja heal kombel ei kuulu nende päris asjade hulka lein, valu küll, aga kaotusvalu hoopis laiemas plaanis ja mitte taas liiga pressivalt, olles kohati isegi komejantlik. Üldse on mahe huumor selle headuse ja raamatu lahutamatu osa ning ka teravamaid toone võttes ei muutu isegi sarkastiliseks (seda kohati nagu kahetsedes, tahaks), autori soovist üle olles ja sellega mitte arvestades.

Mudlumi üksindus on leebe üksindus, see erineb paljudest teistest üksindustest, vastandiks näiteks Tsõpkini üksindus, mis on pöördumatu („Suvi Baden-Badenis“). Millestki muust see romaan ei räägigi, kui keegi pole veel aru saanud ja kindlasti pole – nagu alati. Mudlumi üksinduse kõrval aga tahaks isegi olla, üksinda, see on hea üksindus kõigi oma suitsiidimõtetega, millele küll ainult korra vihjatakse ja muuga (loomade, asjade, korduste, suutmatuse, murede, hirmude ja vaesusega), mis ometigi kaasas käib, mis on ometi olemas, järelikult ikkagi millegagi koos ja elus ja mitte kaugeltki „ikka veel elus“, kuigi ka seda, aga ainult halbadel päevadel ja tulevikku vältides, jah, tulevikku kohati nagu polekski, sinna ei maksakski eriti vaadata, igaljuhul Mudlum seda ei tee, otsesõnu, ainult kuskil, lugeja käes ja teadmises on see raamat ise, oma autoriga (ja tema tulevikuga), sellest ei räägita. Aga see-eest on ülivõimas minevik ja ka olevik, see on olevik, millest tuleb ennast läbi pressida, alati on tunne nagu autori tegelased või ta ise käiksid vastu tuult, vihma, tuuline on kindlasti, ilm on piisavalt vastik, et tundub lausa kummaline, et see on kunagi ka päikeselisem olnud, aga on küll, isegi Pirita rand ja bikiinid vilksatavad aastate tagant…

Keeleliselt ja rütmilt on paberkandjal raamat perfektne, netis ei suutnud ma mõnda asja korralikult lugeda, see tundus liiga „püüdlik“, ekraanil muutus mõnigi jutt kuskil venivaks, aga raamatus mitte, ainus kord diivanijutus, sest liiga palju oli asesõnu, pigem tundmatuid, mis segunesid autori endapoolsete metafooride ja sünonüümidega, aga kuidas sa ikka kirjutad diivan ja diivan, madrats ja madrats. Kirjanik kahtlustab otsesõnu ka ise, et võib tüütuks minna ja see annab taas uut jõudu vastu pidada. Ühegi teise jutuga seda tunnet ei tekkinud, pigem vastupidi, aga samas mingit lõpetamatust ei ole, eesriie langeb täpselt õigel ajal ja montaažis on kirjutatu taas ideaalilähedane, kindlasti parem kui enamik kaasaegset kirjandust.

Lõpetuseks niipalju, et tegelikult võiks teha Mudlumi mineviku ja olevikukäsitlusest päris tõsi-teadusliku uurimuse, kellegi tunnetus- ja reaalsusteooriat aluseks võttes (millestki tuleb ju lähtuda), aga see saaks liiga pikk ja vaevaline. Kuid olgu öeldud, et pea kõiki jutte läbib lisaks peidetud “headusele” ja leebele huumorile ka mingi muinasjutulisus, “muinasjutu hoiak”. (Edmund Husseri järgi: teatud asjadega saab inimene tegeleda vaid abstraktselt, nimetades neid “hoiakuteks”. Näiteks algebra, aga miks mitte ka minevik ja tulevik), kuigi mõiste “muinasjutt” omab siin laiemat mõistet, tuginedes ühtpidi “müüdil”, “soovil” ja “faktil”, mille eest kaks esimest nii kirjutajat kui lugejat kaitsevad. Kui ma silmad kinni panen ja raamatule mõtlen, näen hästi palju värvilisi niidirulle, korrapärases rivis ja seatuses, kõik üsna võrdses kasutamis-kulumisastmes, tähendab üheski ei ole niiti rohkem ega vähem, eristab värv…

Aga kui veel tulevikust rääkida, siis üks võimalus lisaks, võimalus, et tulevikku ei taheta ära sõnuda, selle pärast ka vaikus, kuid olevik on igal juhul trööstitu, mitte ainult ja pöördumatult, kuid üha väiksemate nihete ja ruumiga (isegi linnasõit on ettevõtmine ja vaev). Tulevase Kirjanike Liidu liikmena on autoril organisatsioon, mis loodetavasti kindlustab oma seltskonnale haigekassa ja vahest ka igakuise stipendiumi, varem või hiljem see peab juhtuma ja miks seda siiani ei ole, on üldse arusaamatu. Või ma eksin, äkki juba on? Ja harjuski elule saabub lõpp või vähemalt teine sammas kõrvale… Kuid mitte ainult praegune ja homne ei ole raamatu ilmmumisaastal “tulevikuta”, vaid seda kohtab ka autori juures varasemalt. Kui jutustaja räägib oma noorusest, siis ta justkui alati “on” mitte aga ei liigu, seisab nagu paigal, seda ka juhul, kui midagi nagu siiski toimuks, mingi suund oleks (lavakas mida ta lõpetada punnib) kui ka muudes tegemistes (kunst). Ka siis ei saa täit selgust kuhu maani… Liikumisest annab märku taas minevik, olnu, kooli lõpetamine, möödunud kolimine, riidehilp, mis sai õmmeldud ja kantud. Aga sealt edasi jälle tühi maa.

See tulevikulootusetus torkas silma seepärast, et enamasti kirjanikud sellist olekut ka rõhutavad, otsesõnu, toovad esile (võtkem milline lootusetu teos tahes) aga Mudlumi jutustustes on see nagu enesestmõistetav, ongi platsis et tulevikku polegi.

Raamat on illustreeritud Martin Luiga (kes ka raamatus tegelasena vilksatab) lõigetega, need on tõesti tõsised, kaalukad, eriti meeldib mulle aga kaas ja üldse kujundus, font ja reavahe sealhulgas.

Lisaks juba varemöeldule on raamat veel läbinisti teraapiline ja iga lugeja, kes tunneb ennast puntras olevat, peaks selle kohustuslikus korras ja arsti retseptiga kätte võtma, hullumajas jääks mõnigi palat ja voodikoht täitmata, tegelikult võikski seda lisaks raamatupoodidele müüa ka apteegis.


Tuesday, December 2, 2014

Kaido Ole “Värdjad” Kunstihoone galeriis

Alvar Reisner


10821972_991994427483684_1626771303_oVõtsin joonlaua kätte, kuidas sa siis nüüd kunsti teed, kui joonlaud on käes, kõveraid jooni näiteks. Täiesti lendas üle mõistuse. Aga Kaido Ole teeb, ja juba pikalt, kindlasti meeldivad talle sirged ümarad jooned ja pinnad ja lõiked ja hillitsetud ekspressiivsus. Seda viimast küll vist pildina rohkem.

Istun ateljees, kõik on puhas ja korras, disainkann keedab vett, tee ja kohvivalik on lai, vaade on hea, järsku tabab mind kõhedus, mul on hea olla, ei või olla. Aga tulevikus võiks ju veel parem olla. Värdjad, kuradi värdjad. Sürrid, maakad, lugejad ja pugejad. Kontseptsioon on paigas, eksimiseks ruumi ei jää, kõik on pildil, need kes pildil pole, on kontseptsioonis. Ajus on kõik talletatud failidena, saja tuleviku maalikunstnikuna, üheks neist on Kaido Ole, tulevik on parem ja helgem. Jäänud on vaid värdjad.

Mina ise 2 istun maal ja vaatan kuidas lumi krudiseb päikese käes, mõtlen – värdjad, linnas ruumi pole eriti, hipsterid, nohikud. Hea, et näitusel käisin, Kaido Ole näitusel, nüüd teen selle sisse, liitrisesse purki, kõik on paigas, taimed ja maitseained. Samas tean, et ehk ma seda purki ei avagi, sest üllatust pole, lased vee keema ja kallad purki ja asjad sisse ja kogu moos. Aga head asjad, sitta ma purki ei pane.

Maitse on kindlasti hea, kuid visuaal alati parem, igaks juhuks, kui keegi peaks maitsema ja ei maitse, siis hea purk kinni panna ja riiulile. Ilus vaadata.

Mina ise 3 käisin näitusel, Kaido Ole näitusel, pealkiri värdjad, pealkiri sisaldab emotsiooni, see on midagi erilist Ole puhul, mitte untitled 34, mis oleks selline riskivaba pealkiri nagu laupäevaõhtune musi naise põsel, enne pühapäevast golfi sõpradega.

Astusin uksest sisse ja kollaažid kohe kargasid näkku, tegelikult ei karanud, aga need haarasid mind kõrvust, kollaaž on tagasi, ratas käib ringi, umbes aastal 2050 jõuab ehk uuesti fotorealismini, loodetavasti mitte. Tagumise ruumi maalid on suured, neid juba koju seina ei pane, ehk siis vaid selle raamatuga, selle kingiks naisele, kui ta jälle mulle eneseabiraamatut ette lugema hakkab. Maalid on ka värvilised, loe dekoratiivsed, hea maalikunstnik on kursis, mis on moes, värv ja dekoratiivsus on moes. Mõnedel näitustel jagab valvuritädi ka instruktsioone, vaadake seda ja võtke see ka, siin näitusel nii ei ole.

Kui oleks, huvitav mida ta soovitaks. Hetkeks kujutan ette, kuidas ta mul nööbist haarab ja küsib, miks sina niimoodi ei tee, ei oska jah. Muusikat ka ei ole, liikuvaid objekte ja funi. Samas on see kõik siin olemas, pildi sees.

Houston Houston, we have a problem, mõtleb mina ise 2, istub maal, lumi endiselt krudiseb. Aga lõuendile midagi ei teki. Sest keegi ei saa midagi aru ja pealegi, milleks maalida, milleks üldse midagi teha. Kõhklusi on niipalju, et terve näituse saaks neist tehtud. Aga lõuendit ei puutu, sest sinna tekivad ainult värdjad.
Istun oma ateljees kunstihoones, üleval, vaade on hea, teed on, ja pildid on ilusasti pakitud ja riiulites. Sisse astub Akadeemia tudeng, kes soovib, et ma ta magistritööd juhendaksin. Räägib oma idee ära, see on segane, sogane.

Vaatan teda ja mõtlen, inimene küll, aga ikkagi värdjas.

Näitus on avatud Kunstihoone galeriis 27.11-21.12

Sunday, November 30, 2014

Inimeste Mait


Mait Vaik „Tööpäeva lõpp“, 2014, Puiestee 

Mait Vaigu „Tööpäeva lõpp“ ei ole kerge lugemine. Olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad jätsid pooleli, ei suutnud lõpuni minna. Samuti on olnud kuulda väga kiitvaid hinnanguid. Püüan nüüd natuke uurida, mis lood selle keerulise, raske raamatuga teoksil on.

Ka mulle oli selle raamatu lugemine ja vaimne vastuvõtt raske. Kõigepealt häirib süvenemist tugevasti, et raamat on üsna silmatorkavalt läbi toimetamata, nii stilistilisel kui keelelisel tasandil. Iga natukese aja tagant tahaks kaane plaksuga kinni lüüa ja vihaselt nuriseda: “No kas tõesti ei leitud toimetajat? Miks nii armetult vigu täis?“ Tahaks võtta hariliku pliiatsi ja tekstid enne korda teha, kui mõttega edasi lugeda. Ma tõesti ei liialda, isegi kui toimetaja on ka 70 protsendi ulatuses tööd teinud, siis tegemata jäetud 30 protsenti on ka liig mis liig. Pole aus välja lasta raamatut, mille kirjavigade loetelu täidaks ilmselt mitu lehekülge.

Olen ise mõningaid Maidu tekste toimetanud ja tean, et tegu on natuke jäärapäise ja tavaarusaamu eirava autoriga, kes võib ka üsna arukad parandusettepanekud vaidlustada, näituseks juhtisin kunagi tema tähelepanu asjaolule, et asesõnade ja ainult asesõnade kasutamine teeb tekstist arusaamise raskeks, eriti kui juttu on mitmest temast. Samasugune täielik segadus valdas mind jutustuse „Mees” puhul. Püüdsin neid meeles kuidagi tähistada, nimetades neid mees astmes kaks, mees astmes kolm ja nõnda edasi. Kuid. Säärane mittearusaamine tuleneb ka üsnagi suurel määral lugeja laiskusest. Kui ma raamatut teist korda lugesin, siis sain ma üsna paljudest asjadest märksa ladusamalt aru. Ja Maidu toonane vastuväide, et las olla nii, ei peagi kõigest aru saama, las olla segane, oli korraga juba täitsa okei. „Gruusia film“, mis esiti tundus no nii jabur, ebaloogiline, arutu, et ma selle sonimise kategooriasse paigutasin, osutus teistkordsel lugemisel täiesti respektaabliks olukirjelduseks. Küll pööraseks ja pentsikuks, aga mitte ilmvõimatuks.

Mis aga kohe ennast läbi puurib, esimestest sõnadest saadik, on selle jutukogu karm ja halastamatu psühholoogiline realism. Sest tegelikult toimub kogu tegevus tegelaste peas. See, mis raamatus näha on, on vaid ajuostsillograafi üleskirjutus välisest maailmast. Tundub üleinimlik ja hirmus, et keegi suudab neid peasiseseid ebamääraseid, vastandlikke, ekslevaid impulsse sellise täpsusega registreerida. Kirjanikul on tõesti iga hetk sekunditeks needitud, ja need sekundid on dokumenteeritud närviraku tasandil. Motiivide, ihade, kadeduse, enesehaletsuse, hirmu, arguse, kuraasi, armukadeduse, pettumuse, lootusetuse, hüljatuse, meeleheite, valu, uhkuse – kõigi inimloomuse pindmiste virvenduste ja alateadlike, sügavale peidetud soovide rägastik. Moodne Balzac kirjutamas oma 40-aastast naist, Šagräännahka, stseene maaelust, provintsielust, elust Tallinnas.

Veel kummastavam on see, et autor suudab elada ühtviisi hästi nii mehe kui naise peas. Nagu bodysnatcher, lihtsalt läheb ja võtab üle, nii ongi. Mõju on sedavõrd võimas ja vahetu, et esmalt ei kahtlegi, kas säändsed inimesed on ka päriselt realistlikud, kas tegelikult ka selline sisekõne-monoloog võiks kellegi peas aset leida, ilma et ta kohe hullumajja ei sõidaks. See on nii tõeline, nii reaalne, nii päris. Kui ennast sellest lummusest lahti rebida, siis jah, võib möönda, et tegelikult on karakterid karikeeritud, ehk isegi klišeelikud. Või kui soovite, arhetüüpsed. Et parasiteeritakse nii mõnigi kord kulunud mallidel, aegunud ettekujutustel. Selliseid tunde-ja kireolendeid, neid ehk ei ole pärismaailmas lugematul arvul. Õnneks me ei teadvusta endale igal sekunditeks needitud hetkel, mida ja kuidas me tunneme. Jumal tänatud.

Aga ikkagi ma nimetaksin seda raamatut psühholoogilise realismi tippteoseks. See on nagu mingi freudistlik raviseanss, mis küll ei vabasta sind mitte millestki, aga tekitab sellist valu, et lausa keerab sees. Mõni ime siis, et osa lugejaid ei ole valmis seda välja kannatama.

Võtame lühidalt jutustus jutustuse haaval. Esimene, „Armukadedus“, ongi see, mis ta on, patune tunne. Kolmel napil leheküljel lühike vinjett, mis kirjeldab samm-sammult võõraks-jäämist, kahtlustamist, hirmu, hoolimatust, vabanemisrõõmu. Ikka need samad mittenimetavad sõnad isiku kohta, tema, mees, naine, teise mehe kohta on leiutatud sõna klient, noo-jaa, olgu. Võib-olla see mittenimetamine, isiksuste vältimine igas plaanis teebki need jutud nii üldiseks, justkui kõigile kehtivaks. Võib-olla oleks selle väljatoimetamine tõepoolest viga.

Järgneb jutustus „Naine“, mis võtab kokku kõigi internetifoorumite petetud naiste lood, kõik mahajätmised, kõik üksindused, kõik haledad katsed taas naiseks muutuda, ahvatleda, uuesti alustada.

See jutt on puhas klišee, stampide stamp, absoluutne üldistus. Keskealine, kuid veel kena naine kahe lapsega saab maha jäetud pimestavkauni noore ingelliku ja elusa ilu pärast. Kurb muidugi. Tõesti kurb. Ma olen päris kindel, et selles jutus ei ole ei liialdusi ega valet, on mitmeid arukaid psühholoogilisi tehnikaid kaotusest ülesaamiseks. Õpikutekst hüljatutele. Õnneks, ma ütlen õnneks ei ole kõik nii emotsionaalsed, nii haavatavad, nii jalustlöödavad. Või siis nad ei tunnista seda endale.

„Gruusia film“ – see alguses täieliku mentaalse kaosena paistnud tükk moondus mu peas hiljem Marc Chagalli unenäoliseks maaliks. Mustlased, hobused, kerjusjoodikud, auravad pajad, vorstivarastav koer, mingi imik! Täiesti sürreaalne imik, ja muidugi grusiinid, vein ja sigaretisuits…ning maailmalõpueelne ilm libeda jää, musta lume ja lõikava tuulega. See on diletandi kirjutatud geniaalne jutt. Ning selles võtmes hakkasin nägema ka ülejäänud kogu. Diletandist geenius, sellest sünnib iseäralik pinge, balansseerimine kohutavalt halva ja kohutavalt hea vahel, ja tõesti, mida saab üks toimetaja siin teha? Toimetad ühe välja, kaob ka teine. Väga keeruline juhtum, nentisin taaskord.

Kogu pikim lugu „Mees“ jäi mulle samuti alguses hoomamatuks, mehed läksid sassi, kes on kelle isa, vend, poeg, kelle naistest parasjagu juttu ja nõnda edasi. Aga umbkaudu on asjalood sellised: mees1 on edukas , perethoidev, kuuekümne ligi vanakooli mees, ühe pikaajalise kindla armukesega. Tal on vend, mees2, kellel pole nii hästi läinud, endine pillimees, invaliid, joodik. Meenutuste läbi on kohal ka mees4, nende isa.Ning mees3, mees1 poeg. Sekka lööb ka mees5, kes oli mees2 tuttav joomasemu. Mees6 võib tinglikult nimetada mees3 poega. Too tähendas mees1 väga palju ja kui mees3 oma naisest lahku läks, oli mees1 väga, väga pettunud, et poeg ei osanud peret ja oma poega hoida. Ikkagi mehed, nimekandjad, vereliin. Täiesti suguluseväliselt on jutus ka mees7, vaimulik, kes mees2 siitilmast hea sõnaga ära saatma peab, on vist nii?

Nüüd naised. Mees1 naine on mõistagi naine1. Mees1 armuke on naine2. Mees1 venna, mees2 naistuttav on naine3, tal on oma monoloog, ta on tähtis. Mees2 korteri välja petnud naine on naine4. Mees3 mahajätnud naine on naine5, tema pettunud sõbratar on naine6. Kõigi nende tegelaste vahel on keerulised hingelised sidemed. Väga, väga keerulised. See on tegelikult üks päris põrutav jutt.

„Iga hetk on sekunditeks needitud me ajas“ – armastusest, ihast, hingetühjuse täitmisest teise inimesega, null-tüdrukuga, milline suurepärane kujund. Materjal, mis ei avalda vastupanu, mis vormub just sinu hingeaugu kujuliseks, narkootilise toimega, tabamatu ja samas kättesaadav. Vanatühi ise neid võtaks, neid nulltüdrukuid ja nende kundesid!

Tonaalsuselt veidi kogust väljas, „Kõtuke“, midagi, mis püüab olla humoorikam, nagu naljatlev, inimlikku armetust pilkav. No mis ta nii väga humoorikas ikka, läbiv mõtisklus on: „Ära oleks pidanud ennast tapma“.

„Tööpäeva lõpp“, nimilugu, ei avalda mulle erilist muljet, see on nending, kirjeldus, halli lörtsise argipäeva lõpul linnasüdames ringiliikuvatest inimestest. Väga erinevaid inimliike on silmatud, ja neile on kõigile veidi liiga tehtud. Kirjaniku ja ühiskonna poolt.

Kogu viimane jutt „Puhtus“ raksab kõige raskemalt. See raksab nii valusalt, et lihtsalt hing kinni. Lugege.

Lugege Mait Vaiku. Kui esimene kord vastu hakkab, proovige uuesti. Lugege aeglaselt. See on päris hull raamat, seda ma ütlen. Täis dostojevskilikku ängi inimeseksolemise pärast, üdini tõsine, lapsikult aus. See logiseb mitmest kohast, on ebaloogiline, vahel segane, omadega puntras, aga ta on võimas. Selle raamatu keel on ajuti hüpnootiliselt, tüütult aeglane, süüviv ja kirjeldav, vahel ehmatavalt täpne ja tabav, selge ja läbinägelik. Siin on igat.

Kõik mida see mees vajab, on geniaalne, sünergiline toimetaja, kes suudab hoida balanssi metsiku, taltsutamatu ande ja diletantismi vahel.



Lisatud link viib Martini arvustusele Jussist ja vendadest http://www.zaum.ee/2013/09/mait-kutsus-seda-oma-jussikeseks.html

Friday, November 28, 2014

Mis nimi see selline on – Snark?


Peeter Sauter “Snark” 72 lk, 2013, Kirjanik OÜ

Kui ma olin seda raamatut käes keerutanud ja kümme minutit üritanud tulutult kestast välja koukida, siis küpses minus otsus – kirjutan, muidugi kirjutan sellest. Kuidas sa jätad kirjutamata raamatust, mis osutab nii kõva vastupanu enda lugemisele. Korraks mõtlesin, kas pean selle kalli üllitise ümbrise katki kiskuma, et sisu kätte saada. Aga lõpuks pika nokerdamise ja nihutamise peale sikutasin ikka välja.

Siis ma jõllitasin teda, algas kuskilt suvalisest kohast. Ringköites, või on selle nimi rõngasköide või spiraalköide, igatahes saad sa lehti keerutada nagu karuselli. Võid panna laua peale püsti lahtiselt nagu lille. Numbrid olid juhuslikud, tundus et eriti palju on lehekülgi number 10 ja 3 ja 17. Keerasin lehti ja otsisin, kus algus on. Algust polnud, hakkasin lugema kohast – kas kastanipuult nõuab keegi, et ta kannaks igal aastal uusi ja enneolematuid mune? Mul oli arvuti katki, eks ma muidu oleks seda lugemist veelgi edasi lükanud. Lugesin siuh läbi, mõtlesin mõnda aega, aga kirjutama ei hakanud. Mulje oli päris vägev, teadsin küll, et pean teist korda veel ringi peale tegema, aga väga ei tahtnud. Kartsin, et esimene tunne kaob ära ja läheb meelest ja hakkan mingeid tehnilisi asju otsima, et kuidas tehtud ja miks tehtud.

Esimesest muljest mäletan, et oli kuidagi pime ja sünge. Nagu oleks keegi kappi kinni pandud ja krõbistaks seal. Või et kuskilt tuleb mingi hääl ja sa ei sa aru, mis seda häält teeb. Hirmsasti ajab närvi, kui on arusaamatud helid. Valguse ja varju piirimaadel hiilib Snark. Mis nimi see selline on, Snark? Kas see on kuidagi tähtis, peaksin ma seda teadma ehk googeldama, et mitte loll olla? Mis selle ninasarviku nimi oli Kiplingi jutus, kes tahtis pärslase kooki ära süüa? Ja pärslase mütsi peal peegeldusid päikesekiired suurema kui idamaise hiilgusega? Ei, selle nimi oli vist Stork või midagi sellist. Carollil oli midagi ka siukest aga miks peaks mm, surnud mees võtma muinasjutulooma nime omale? Minu meelest see pole tähtis, mis nimi see selline on – Snark. Kuigi miks sünge? Lausa keset päist päeva ja Võidu väljakut kõnnib ringi veidra varjuga mees. Midagi hirmsat ei juhtu. Peale selle, et võib-olla juhtub see kõik uuesti. Sest ei ole midagi hirmsamat, kui sa ärkad ikka jälle uude unenäkku, mis on täpselt sama.

See on kõik üks kunstiprojekt, otsustasin omas meeles. Raamatu ümber võiks öelda on sark, sark, mitte snark, mis hoiab surmalõhna koos, ei lase sel välja imbuda. Või nagu kole koletisteraamat. Sees on tuššijoonistused, ega sa väga ei vaatagi, mis seal peal täpselt kujutatud on, aga silmanurgast sulavad need kirikutornid ja luukereluud tekstiga kokku. Ega ma ju alguses ei vaadanud seda ka, et kaane peal on omaenda saba näriv madu-uss. Ja et kaane seespool küljes, selle puusärgi sees, kuhu peab niiviisi kiikama ja seda sõrmedega lahti painutama, seal sees on kõik vastused, juhul kui sul lugedes küsimusi tekkis. Mul tegelikult ei tekkinud, ja minu meelest olid vastused ülearused. Ma ei küsinud endalt, kas see ongi siis see ilus kirjandus, kui surnud mees kepib ennast surnuksnäljutavat naist, kes on pealegi kõhn nagu piitsavars. Või need paar teist kohta, mis seal olid.

Sest olgugi et võib-olla on Peetri naise nimi Laura, see võib olla juhuslik kokkusattumus. Ah ongi Peetri naise nimi Laura? Aga kui seda loeb keegi kahekümne või kaheksakümne aasta pärast, või keegi loeb seda Boliivias või Astrahanis, mis ta selle teadmisega peale hakkab? Kuidas kirjutada üldse iskilikest asjust? Nii kirjutadagi, ainult isiklik saab kõigile korda minna. Just läbi selle ülima isiklikuse saavutatakse täielik isiksusest lahtiütlemine. Mina usun, et on selline mees, Snark, kes enam väga midagi ei tahagi. Kellel pole eesmärke, kohustusi, soove. Kes tahtis vaba, tühja, mõttetut aega. Alati oli tahtnud. Ja kui ta kord sellise aja saab, elu ja surma vahemaadel, kisub teda ikka vanast harjumusest nende poole, kes olid talle lähedased, midagi tähendasid. Inimene pole ainult tema ise, ei elus ega surmas, ta on mitmete inimeste segu, sümbioos, sellepärast pidi osa Laurast surema koos temaga, see on ju päris loomulik. Ja osa temast jäi elama, koos Lauraga, selge see.

Kui ma seda teist korda lugesin (sest jah, ma lugesin teist korda ka, otsisin alguse üles, lappasin igatpidi, panin tikke järjehoidjateks), tekkis mul korraga irreaalne tunne, et see on teistsugune lugu. Et lugu muutub. Ma jäin korraks isegi tõsiselt juurdlema, kas nad on saanud teha kuidagi nii, et tekst muudab ennast. Mingi vägev illusionisti trikk. Uued tähed ja sõnad. Aga ei, see tuleb sellest, et kui sa alustad teisest kohast, siis saad sa natuke teistsuguse loo. Natuke teise unenäo. Ah Boojum ise? Siis ikkagi Carroll. Ja jube selge tunne tekkis, mis tunne on teha suitsu, kui enam eriti ei taha või võtta viina, kui enam eriti ei taha. Aga harjumus, see kaob kõvasti hiljem kui tahe või vajadus. Harjumus, see ongi kineetiline kunstiteos, liigutused ja rituaalid, täpsed ja turvalised, alati korduvad. Ei ole tõesti paha, kui inimese ainus soov on pudel viina. Selline inimene palju kurja ei tee, Märt ütles nii. Ja ma usun teda. Suur vabaksaamise soov on meis, aga millest vabaks, kui vabaks, seda piiri ei oska me määrata. Ons nõnda parem, kui enam midagi ei soovi? Isegi soovidest vabaks? Kas oleks siis Snarki käsikiri, kui ta veel Peeter oli, sellest paremaks läinud, kui ta oleks ausam ja vabam?

Vot mine võta kinni. Võta väga palju tavalisi asju, kirjuta nad täitsa tavaliselt üles, mõtle tavalisi asju, tee tavalisi tegusid – mina usun, et see kannab head vilja. Võid kirjutada täitsa ebatavalise raamatu nii, sellise nagu Snark.

Mis puudutab seda, et tegu olla ulmeraamatuga – lendav inimene, vaimude ränne, salapärased käsud – no kes ei oskaks lennata? Või oma peas rännata sinna ja tänna? Kas mitte ka siin, elus olles, ei ole meil voli liialt sekkuda? Sest kui nii vaadata, ärkan ma niigi igal hommikul samasse unenäkku, istun sama laua taha, joon samast tassist kohvi. Tõsijutt, mu öödes on võimalusi, mida mu päevades pole. No ja see tutvustus, millega nad raamatupoe leheküljel lagedale tulevad: luul kire kammitsaist, selle kohta ma ei oska sõna võtta. Olin päris põrutatud, kui seda lugesin. Kire kammits! Iha! Armukadedus! Vaat kus lops, mõtlesin. Miks ma seda ei näinud. Nägin suurt, vaevuhelendavat tühjust, kus sees ulpisid mälestuste ja tegudekillud, saabuva rahu vaevalist algust.
See arvustus oli algselt kirjutatud Vikerkaarde, saatsin maikuus ära. Siis see tolknes seal kuid ja kuid, sest pidin teda paremaks tegema, aga ei osanud. Kuidagi ei osanud sisse panna arvustamisekunsti kolme tähtsat komponenti – kirjeldamist, tõlgendamist ja hindamist. Kuidas sa ikka tõlgendad karaktereid, kes on peaaegu omadusteta, sellised vana-aja inimesed, kellele meeldib suits, viin ja suguelu. Ei osanud asetada laiemasse kultuurikonteksti, isegi Sauteri enda teoste konteksti ei osanud, sest pole neid teisi suurt lugenudki. Sestap ilmub see lugu nüüd siin.

P.S. Raamatut kesta sisse tagasi panna pole võimalik! Täielik ämber.
P.P.S. See maksab poes nüüd 8 eurot, mina ostsin 18ga. Jälle ämber.

Thursday, November 27, 2014

S NAGU SÕBRALIK NÕUANNE - Eesti kaasaegse tatri aabits by Taavi Eelmaa

S


Hea Sigismund,
Valmistume siin LG kultuurimajas jõuluetenduseks. Seekord võitsin castingul printsessi rolli mina. Põhjusel, et tegemist pole riigieelarvelise teatriga, peavad näitlejad kõik dekoratsoonid ja kostüümid ise omast taskust kinni maksma. Lühinägelik nagu ma olen, ostsin Rimist kogemata printsessi kostüümi asemel hoopis Monster High kostüümi. Nüüd vaevlengi rollilahendusega – kas kehastuda printsessiks aga olla väliselt Monster High; või kuidagi vastupidi, et mitte minna vastuollu lavastaja nõudmistega. Ning lisaks, kuidas antud juhul sisse tuua samadhi ja kõrvaltegelane – My Little Pony? Palun aidake konstruktiivsete lahendustega.

Nobody

Tere, Nobody!

Rõõm kuulda, et Linnutee Galaktikas asjad toimuvad. Ise ma jõule küll ei pea, pean oluliseks pigem talvise pööripäeva väärikat tähistamist. Usun pimedusse ja valgusesse ning austan nende vastasmõjusid. Aga see selleks.

Palju õnne Printsessi rolli saamise puhul! Ma tunnen vaistuliselt ära, et valik langes õigele inimesele. Märkimisväärne on juba see, et sa hakkasid kohe oma rolliga tegelema ja seda üles ehitama. Kutsumusest inspireeritud näitleja just nii teebki – hakkab mittemillestki looma elusolendit – tegelaskuju. Mina nimetan seda “elu sisse puhumiseks”. Just täpselt nii see käib. Astud õhtul Rimisse toidukorvi täitma, lased end inspiratsioonil juhtida ja pauh – Monster High! Kui vaist ütleb “Monster High!” siis Monster High! Ega inspiratsioonile vastu hakata pole mõtet ega põhjustki.

Sellises olukorras on see, et oma kostüümi eest ise tasuma pead, suur eelis. Sellisest isiklikust intuitiivsest tunnetusest lähtuv ja reaalsele eneseohverdusele ehitatud tegelaskuju on palju isikupärasem ja väljendusrikkam, kui see, mille koostisosad on etteantud või tulevad ilma pingutuseta kätte. Rahalisele ohvrile ja mõttepingutusele võib liita veel ka näiteks käsitöö ning “elu sisse puhumiseks” on peaagu kõik olemas. See on suurepärane platvorm õnnestunud rollisoorituseks. Tänu väikesele impulsiivsele valearvestusele oled sa hoopiski võitnud põneva hingeeluga karakteri.

Sellise võidu annabki näitlejale samadhi kasutamine. Sa sooritad rolliloome alguses intuitsioonist kantud ja juhusest juhitud teo. Kas füüsilise või psüühilise. Näiteks nagu sina – ostad Monster High kostüümi Printsessi osatäitjale. Usaldades inspiratsiooni ja kasutades samadhi‘t, ei ehmu sa näilisest vastuolust, vaid keskendud Printsessi ja Monster High võimalikele seostele. Kõik on lubatud, miski pole tõeline. Niiviisi mediteerides leiad õige pea, et Printsess võib kanda seljas ükskõik mida, sest ta on Printsess! Kui Printsessile meeldib jõulupeol kanda Monster High kostüümi, siis on sinu ülesanne seda talle võimaldada. Nii lihtne see ongi. Sinu tegelaskuju on Printsess, kellele meeldivad Monster High’d. Kui tekib küsimus, kuidas teised aru saavad, et sa Printsess oled, siis selleks on mitu lahendust. Näiteks võid teha endale ise paberist printsessikrooni, kuhu on peale kirjutatud “Printsess”. Teiseks võid sa paluda lavastajalt endale lisada repliigi: Olen Printsess, kellele meeldib Monster High. Mind tõi siia minu salajane teejuht My Little Pony. Tahan ta suureks kasvatada!”
Loomulikult on need lihtsalt tagasihoidlikud nõuanded, mitte reeglid. Tõin need lihtsalt kujundlikuks näiteks.
PS. Oled lahkesti palutud Von Krahli Teatrisse “Barbarella’t” vaatama, seal on just selliseid lahendusi päris palju, millest jõulupeoks eeskuju võtta.

Lugupidamisega,
Sigismund

Monday, November 24, 2014

USALDA LOODUST

Martin Luiga


IMG_3713
Viimasel ajal on hakanud levima selline jutt, et homod otsekui ei oleks looduslikud. No kus nad siis, kas on homod siis tehases tehtud. Kõigel on oma põhjus ja koht ja eesmärk looduses, nii ka sellel, kes lapsi ei saa. Need on ju see põhi demokraatia garant. Normaalne mees paneks oma lapse enda asemel troonile ja siis tuleb juba vereliini puhtus ja verepilastus ja kõik need asjad. Homodega seda muret ei ole üldse. Selgelt on näha, et loodus on homod teinud selleks et – valitseda. Mis sa arvad, kust nad muidu oleksid oma seaduse saanud, kui neist võimu juures juba ei kubiseks. Sama teema kui see, et kellel on päris lapsed ja kes teeb kunsti. Ja seda ei maksa ka karta, et äkki kõik homodeks hakkavad. See oleks ju sama hea, kui et kõik oleks riigikogu liikmed ja kraavihalle ei oleks ühtigi. Niimoodi ei oleks efektiivne. Loodust tuleb ikka usaldada, igal asjal on oma seatud eesmärk, isegi kui meie sellest miskit ei tea. Sellega on niimoodi, et need, kes muudkui käivad ringi ja kahtlustavad, neil on enestel südametunnistus must ja miski vandenõu käimas. Alateadlikult kasvõi. Vaata endale silma, sõber, ja tee õiget asja.

Need tšordid kes pedekute vastu olid, need olid niikuinii viimseni nännipunnid. Mõtle, kui prantsuse revolutsiooni kangelased oleksid ütelnud, et las kuningas olla pealegi kuningas, kui ta teeb seda oma kodu seinte vahel ja teistele ei käi närvide pääle, see on suisa võimatuseni nõdravereline suhtumine, igasugused jätised jätta oma võrkusid punuma “kui nad vaid silma alt ära on”. Kujutle salapervertide ringi, kes ühtib hoonetega ning kellest keegi mitte midagi ei tea! Just sellist maailma tahtsid meile need õnnetud kaotajad.


Saturday, November 22, 2014

Barbarella, hea vaadata, enne kui algab seltskondlik osa




Ega väga ei kiskunud kirjutama, aga kuidas sa jätad tegemata, kui oled kord aastas jälle teatrisse sattunud. Ja veel niiviisi hiilivalt, patuga pooleks, suurejoonelisele esietendusele, kus viina ja veini voolas kui jõena ja teatritükk oli ainult soojendusbänd.

Millest me räägime, kui me räägime Barbarellast? Silma jäänud paar kajastust on olnud üdini kiitvad. Kas hakkan jälle vinguma nagu tavaliselt, seda pealegi oludes, kus ilmuvad ainult minu ja Taavi postitused? Ometi on Taavi mulle ja sulle ja meile kõigile püüdnud juba aasta otsa puust ja punaseks teha, mis see kaasaegne teater on, et ära sa siit tule midagi otsima, ära ütle, et ma ei saanud targemaks või seda ma teadsin juba enne või lootma, et teatrimeeskond su räpased meeled korra puhtaks viipab oma katarsisega.

Von Krahl on armastuse lainel ja selle ma kiidan heaks, et ta oma erinevad etendused mõtteliseks tervikuks seob, andes erinevaid vaatenurki keskpõrandale kokku. Rõõmustage, oo vaatajad, selles tükis näete armu helgemat poolt, sellist naljakat ja tühist, lustlikku.

Ei tähenda midagi, ei pane valusalt ohkama. Vaatad ilusat tüdrukut ja tavalist tüdrukut ja pärast, näe, ilus ja tavaline ulatavad teineteisele käe! Kui ma üleüldse mingigi sõnumi suudan välja kaevata sellest suurejoonelisest vaatemängust, siis on see midagi sellist: Ära põe! Armasta seda, mis sulle on antud, armasta iseennast sellisena nagu sa oled, löö pisut üleaisa, see pole patt, rõõmusta, imesta ja uuri, vaata mis värki su eluteel juhtub, võta sellest niipalju kui saad, mida ei saa, seda ära kahetse, mis on, seda naudi. Armasta nagu laps, kartuseta ja uudishimuga.

Etendus algab korteripeoga, kus sisemiselt krampis inimesed ennast odava džinniga vabastavad. Noh, selline eluline, piinlikuvõitu. Ja siis, tolksti, nagu eitea kust hüppab sisse Barbarellast pisuhänd. Süütu vambitar, sametine pehme kass. Aga no ma muidugi vaatasin selle päris Barbarella ka ära, et saaks aimu, mida ja kuidas siin adapteeritud on. No ikka on. Mitte et Roger Vadimi film oleks kuidagi filosoofilisem, aga tundeskaalad on ikka üsnagi erinevad. Fonda kosmosetüdruk ei ole üldse nii rumaluke, tema ei väänuta käsi ega kenitle, et võrgutavam paista, ta pole justkui teadlikki oma sütitavast jõust. Ta on see naine, kelle nimi on kiusatus. Krahli Barbarella oli rohkem selline litritega ülepuistatud revüütüdruk, kui ta lokid sirgu vajuvad ja meik maha võetakse, siis ta on tavaline, pisut ähmi täis ja segaduses inimloom. Mõni ime siis, et ta selle lastud varesega nii kergesti sõbraks saab.

Mu lemmikmees originaalbarbarellas on Pygar. “An angel does not make love. An angel is love.” Ja pärast mõningaid vastikuid juhtumusi ning väärkohtlemist ikka sama malbe Pygar vastab Barbarella küsimusele, miks ta aitab seda, kes talle halba tegi: “An angel has no memory.” Fuck you, käitumismustrid! Siin on armastuse võti! Ega ilmaasjata ei öelda kohtlaste heategijate kohta: “Sa oled ingel!”

Lavashowd kiidan. Kujundus väga hea, kohe tõesti hea. Ega näitlejate kohta pole ka pahu sõnu öelda. Nad olid armsakesed, mõned tundelisemad kohad mängisid välja nii, vaata et pisar silma ei tule. Tunnevad oma tööd, oskavad pausi pidada, pinget kruvida. See puudutamise koht. Mis võis olla selle etenduse kõige liigutavam ja piinlikum koht. Ma pole päris kindel, kumb.

Laulu ja möllu saab ka kõvasti, välku ja müristamist, silmale on palju ilusat, peale midagi rasket ei ole, kokkuvõttes soovitan. Ikkagi vaheldus sellele üldisele masendavale armufoonile, kus domineerivad kannatused, piin, petmine ja meeleheide.

Väga tõenäoliselt lähen ma kunagi veel teatrisse, nagu mul ei oleks üldse mälu.

Sunday, November 16, 2014

R NAGU RRR - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

R



(Sigismundi pealkirjastamata märkmetest)

/—/ Istusin maal, lõkke ääres. Kass istus kännu peal ja vaatas tulle. Ta hakkas vaikselt rääkima: “Mis minusse puutub, siis heameelega tutvuksin teatriga, mis oleks nagu…peaaegu. Peaagu teater. See ei ole päris olematu teater. Olematu teater on teatri vundament. See on mees, soovitavalt luukerekostüümis, kes tuleb tühjale lavale ja ütleb: “Siin, siin ja siin näete te asju, mida siin ei ole”. Kassina tahaksin ma tegelikult näha, kuidas need asjad, esemed või inimesed tasakesi materialiseeruma hakkavad. Kerkivad poololekutesse, ei moodusta tervikuid ega simuleeri lugusid. Eelnevad kujutisele iseendast. Muidugi, ninatark olles võib öelda, et igasugune teater on peaaegu… aga mitte seda ma ei mõtle.

Ma mõtlen kuidagi nii, et selle teatri vorm kujuneb teadmisest, et valu ja vale on osa elust, mitte hirmus avastus, millest peaks kohe ühe “tüki” tegema. Draama kui selline on keeruline tee juba iseenesest. Draama taastoodab valu – tead ju isegi, alguses räägitakse tühjast-tähjast, et soodne pinnas tekitada ja siis järsku, ootamatult, tõmbab draama sul pinna jalge alt ja hakkab ribidel trampima – “Oled halb, oled siga, oled ebaõiglane.” Ega asjata Buddha ei soovita sinusugustel näidelda. Sa oled varsti paratamatult nagu timukas. Õigluse töörist, hambad ristis ja õudusest krampis. Seda tööd ei saa teha nagu asjatundja või ekspert, see oleks igasuguse inimlikkuse loojang. Sedasi elades ei saagi sul olla ei sõpru ega kolleege.

Ma usun, et peaaegu teater pole sellepärast päris teater, et ta ei mõista kohut ega jaga õigust, aga ei ignoreeri ka vastakaid tundeid elu vastu. Muidugi, et eesmärk oleks silme ees, peab sidemega mutri ette viskama. Mingit haava peab lahtisena hoidma. Kuhugi peab joone tõmbama, enda ja teiste vahele, sest ega sa mingi koer ei ole, kes igaühe jalga kargab. Mõtle hoopis väiksuse peale. Suur on nagunii kõvem timukas, kui sina iialgi suudad. Mõtle mitte vaese, vaid igas mõttes piiratud teatri peale. Sellise teatri peale, mis on nagu sinagi, oma kehas vangis, mitte vaatemäng suurel areenil.

Ja kui sa lihtsalt hipilaagriga ei lepi, keskendu ainult paarile küsimusele – vastuoludele ja ambivalentsile näiteks. Muutu päriselt haavatavaks, loo olukord, kus sind saab naiivsuse pärast välja naerda. Anna mulle põhjus sind vaatama tulla. Ma tahan jagada täpselt samapalju kui sina. Ma ei häbene, et tahan silitusi. Usu, mu hirm maailma ja elu ees on sama suur kui sul. Aita mul see alla neelata või välja sülitada, mitte ära süüdista mind, et mu suu haiseb. Ma olengi oma loomu poolest endassetõmbunud ja räägin väga harva. Jah, ma olen üksildane. Jah, mul on sõpru. Seda vastuolu on küllalt raske taluda ja seletada. Sama raske vaadata ja vaimustuda. See pole ka mõte, mille pärast barrikaadidele minna. Ainult siis ehk, kui elust täiesti villand on. Ma tunnen näiteks, et mul on kurb vaadata, kuidas hapraid kogemusi või õrna kohalolu lugudeks pakendatakse. Saan aru, et hirm mõistetamatuks jääda on sama suur kui surmahirm, aga mina olen sellega leppinud. Olen kass. Mina suudan vaadata, kuidas elu talumatu kergus oma mõlema palge urust välja torkab. Ma ei tahagi, et ta üleni välja volksab ja laval suureks kujundiks vormub. Suur kujund tuleb ükspäev niikuinii, aga parem hiljem kui varem.

Proovi teatriludiitlust, kui sa üldse ilma kolistamata või suurelisuseta hakkama ei saa. Võta Ted Kaczynski appi. Muidugi mitte päriselt, vaid teatraalselt. Siingi on juba talumatu vastuolu. Kaczynski soovis liikuda tagasi kõige lihtsama elu juurde loodusega harmoonias. Talle võis tunduda, et lõplik üksindus tähendab seda, et sinu eest unistavad masinad.Tal ei olnud mingit optimismi, et tema tegevus paneb inimesi teisiti tahtma. Kõik, mida ta soovis, oli protsessi pidurdada. Anda inimkonnale lihtsalt mõne päeva või nädala unistamiseks rohkem.

Aga  sina  ole optimist-kaczynski. Mõtle, et masinad tulebki unistama panna. Näita neile asju, mida nad näinud pole. Unista nende eest ja kasuta vahendeid, mida nemad kasutada ei saa. Jäta lavale uuesti ainult kaks juhet, kui sedagi. Ka Kaczynski kasutas ühiskaonna hüvesid, postiteenust. Ühest traadist tuleb elekter mis toidab lampi ja teine traat toidab helipulti. Mõtle, et oled kujundiludiit, laheda atmosfääri ludiit, kvaliteediludiit, vahtulöödud loo ludiit. See ongi sinu naljahomunkulus, teatri-unabomber, kes tuleb ülevalt alla, härradele kirjakest kätte tooma, komistab ja kukub.

See on väga raske ülesanne, aega kinni hoida, et vesi liiga ruttu üle pea ei tõuseks. Lahedus ja diplomaatia saavad igaühe varem või hiljem kätte. Enneta lahedaks muutumist, et jõuaksid tegeleda olulisega. Tee ruumi asjade sündimisele, mitte nende demonstreerimisele. Ole peaaegu. Ole illusioon. Ole olemas.
Sellest viimasest tegelikult piisab. Ülejäänuga vaata ise. Aga enne igasugust suurelist teatrijuttu kaasajast, mine otsi oma sõbrad üles.”

Friday, November 14, 2014

P NAGU POSTIPAUNAST - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

P




Tere Sigismund,
Mis on halba selles, kui etendus aitab vaatajat edasi samadhi seisundi saavutamise suunas? Mitte, et minu seisukohad sellest oluliselt muutuksid, kuid siiski oleks huvitav teada Teie kui paberitega näitleja arvamust.

Nobody,
amatöörnäitleja Linnutee Galaktika kultuurimajast


Aitäh kirja eest, Nobody.

Täpsustame siiski pöördumist – milliseid pabereid Te silmas peate? Siin võib kergesti kalduda vastuse väärikuse küsitavusse. Mul ei ole “pabereid” ei ühes ega teises mõttes. Olen elu jooksul korduvalt näitlejaks kehastunud. Nii ameti, kui kutsumuse mõttes. Pole löönud risti ette ka svammist loomapead pähe pannes, et näpuotsatäit raha saada. Samas olen müsteeriumide käigus ennast rituaalselt vigastanud nii füüsiliselt kui psüühiliselt, teades väga hästi, mida ma teen. Paber seda välja ei kannata. Mul on igasuguseid pabereid, Nobody. Ka neid, mis pimeduses helendavad ja mida loetakse kogu kehaga! Jäägem vestluses paberitetuks. Soovin vastata autodidaktina, sest tahan jääda üliväga subjektiivseks ja rangelt isikliku kogemuse piiridesse. Kuid asja juurde.

Samadhi, kui meditatiivse keskendumise aste, on populaarse seisukoha põhjal etendaja pärusmaa. Mina aga ütlen, et see kohustus kehtib ka vaatajale! Šamanistlik käsitlus näitlejast meeldib mulle, kuigi südamelähedane on pisut kergemeelsem, diferentseeritum näitlemistaid. Eriti selle viimane ülemine ots – “peaaegu näitlemine”. See näitlemistiil nõuab samadhi-tasemel keskendunud vaatajat.

Ütlen täiesti ausalt – selles pole midagi halba! Iseasi on see, et “tõuge” saab toimuda ainult siis, kui mõlemad osapooled on samadhi‘ks küpsed. Ehk siis samadhi nõuab võrdseid partnereid. Vajalikul määral keskendunud vaataja vajab edasi liikumiseks samaväärselt keskendunud ettenäitajat. On paratamatu, et selliseid kohtumisi sünnib harva, aga sünnib. See on fakt.

Vaataja ja esitaja keskendumismehhanismid on sarnasemad kui arvatakse. Kui rääkida sellest salapärasest, mida näitlemise kunstiks nimetatakse, siis on alati probleem sellega – kust see algab ja kuhu lõpeb. Pakun oma isikliku mõõdupuu avalikuks kasutamiseks. Oletame, et näitleja tuleb lavale, et olla leegitsev tuli. Ta elab sisse ja väljendab tuleleeki sisendusjõulise silmavaatega. See pole veel kunst. Ka mina suudan seda. Näitleja lisab sellele brechtiaanliku kehastumistaiu – ta liigutab käsi, mis imiteerivad leeki. See pole veel kunst, ka mina suudan seda. Kuid nüüd algab see, mida saab nimetada näitleja ainulaadseks panuseks – ta ei lõpeta oma tegevust, kuigi see on täiesti arutu. Ta vaatab sind üksisilmi ja liigutab käsi ja ei lõpeta oma tegevust. See, kui kaua ta suudab seda tegevust ilma häbist kokku vajumata jätkata, näitab samadhi astet.

Lugupidamisega,
Sigismund

Monday, November 3, 2014

Sunday, November 2, 2014

Mudlumi raamat “TÕSINE INIMENE” on poodides müügil



Kõik teie, kes te olete aastate jooksul mu jutte lugenud, nad on nüüd kaante vahel, toimetatud, läbi kirjutatud, juurde kirjutatud ja neid on päris parajalt paksu raamatu jagu. Isegi illustratsioonidega on viitsitud vaeva näha, need on paberlõike tehnikas Martin Luiga poolt välja nikerdatud, hiigla peenike töö.

Mul on hea meel, et see blogi on olemas, ilma selleta ei oleks ma ilmselt kunagi kirjutama hakanud, või täpsemalt öeldes, uuesti hakanud. Muidugi kirjutas väike Mudlum ka jutte, aga vahepeal kulus aeg elamise peale ära. Mul on praegu uus asi  pooleli tegemisega, selline, mis tahab olla natuke suurem kui jutt. Võib-olla saab tollest järgmine raamat.
Kui ma just väga leigest vastuvõtust ja publikumenust täiesti ei heitu. Aga vaevalt! Raamat pole kehv, pigem täitsa kobe, ise ei saagi kõigega rahule jääda. Martin arvas, et ta lõiked näevad ikka kahtlased välja.

“Ega ma lugesin ise algusest kaks juttu ära ka. Need olid ka kahtlased. Ma ei tea mis edaspidi seal veel saama hakkab.” ütlesin mina. Vot siis.


Nii, pood viskas lingi, kõigepealt oli see väliskirjanduses, nüüd on jõudnud eesti kirjanduse alla, kus tegutseb keegi salapärane LUDLUM.

Aga teie küsige poest ikka Mudlumit. Küll nad ära parandavad.
http://www.rahvaraamat.ee/p/t%C3%B5sine-inimene/610031/et?isbn=9789949339792
Panen suurelt ühe Luiksi pildi vaadata, raamatus on nad natuke liiga pisikesed uurimiseks.




Thursday, October 30, 2014

Resigneerumine

IMG_6245Keset seda üleüldist tuututamist ja möllu on ZA/UM vait. Lubage ma selgitan teile, kuidas mulle need asjad tunduvad. Kultuuriga on meil hästi – kultuur on tõusev trend – lisaks juba olemasolevatele stabiilsetele tegijatele nagu Sirp, Looming, Vikerkaar, kõik need TMK-d ja Keeled-Kirjandused, ERRi kultuuriportaalid, neile aiva lisandub uusi. Postimees tegi oma “kultuuri”, väidetavalt parema kui kõik ülejäänud, kuuldavasti hakkab varsti tööle ka uus telekanal, mis teeb asju ainult Eestist ja eestlastele ja eesti meestele on seal sari “Karu kannatused” ! Selline kultuurne kanal. “Nihilistis” käib kõva töö, artiklid muudkui vuhisevad üles. Aga meil – vaikus.

Järjest enam kuulen ühe või teise käest, et “mulle tundub, et ei tahagi enam midagi teha”. Võib-olla istume kõik elu teises pooles aluspükste väel nagu Marlon Brando selles Robi jutus. Vahepeal, kui asjad olid veidi lootustandvamad, kui oli väike hingetõmbepaus enne homoseksi, Jürgen Ligit ja viimast kurba sündmust, siis ma mõtlesin sellest, kuidas inimesed pooli valivad. Mulle tundus siis, et inimesed ei vali pooli mitte veendumuste, vaid armastuse järgi. Näiteks meie oma jobud, nad võivad ju veits nikastanud olla kõik, aga ma armastan neid sellegipoolest. Ma ei jaga enamikuga neist mingeid veendumusi, oh olid ajad! kus saag läks käima nii mõnegi postituse all. Küsitakse vahel minu käest ka, miks ma Sirbis nende poolel olin. Muidugi mitte enam nüüd, nüüd ei ole see enam huviväärne. Mis küsimus üldse – armastuse pärast! Oleks ma ise istunud seal toimetuses, kohvi keetnud ja palka saanud, ma oleks olnud mõne muu joone taga. Sellepärast ära kunagi mõista kohut, sa ei tea, millise poole sa oleksid valinud, kui sa oleksid armastanud teisiti.

Aga praegu on asi nõnda, et ma ei tea enam isegi, keda või mida armastada. Täpselt ühtviisi tüütud ja väsitavad on seisukohad, mis on üpris mõistlikud ja täitsa humaansed ja pealegi lennukalt sõnastatud, nendega, mis on välja valgunud kuskilt inimloomuse tülkamast poolest. Mõlemad tapavad massiga. Valitseb üleüldine hullumeelsuse õhkkond, adrenaliin on kogu aeg laes ja olgu võit või kaotus, sellel pole mingit tähtsust, kohe on vaja uut laksu, et pinge ei langeks.

Üks viimaseid pelgupaiku oli mulle selline aiahuviliste grupp, kus keset kõige suuremat homokisa nemad rääkisid ikka oma sitikatest ja satikatest, kes nende kaalikaid järavad, kuidas mutte ja mügrisid püüda, millal külvata, millal lõigata. Muidugi olid ka seal omad leerid. Pruugib vaid ühel lisada pilt küsimusega “Ei tea, mis sitikas see võiks olla?”, kui on kohe platsis kahte sorti tüübid:

“Mina laseksin kohe kõik Fastacuga üle,” ütleb üks.

“Mina oma aias midagi ei mürgita, kas te tahate oma lastele mürki sisse sööta? Mürk püsib mullas aastakümneid!” tulistab teine vastu.

Sedaviisi võivad nad seal materdada kaua. Nii iga samasuguse posti all. Kuni suurest grupist eraldub väike grupp, kellel sai villand, teevad oma kinnise kohakese, et omakeskis omamoodi aeda pidada ja oma nippe vahetada.

Aga muidu on nad kaunis tsiviliseeritud inimesed muu maailmaga võrreldes.

Eile aga hakkas mulle silma selline kuulutus: “Müüa vutikakat. Kilo hind nii ja niipalju, kojuvedu tasuta.”

Selle lihtsa, informatiivse kuulutuse all aga harunes järgmine mõttevahetus – “Kaka kuidagi kummaline sõna. Mulle tundub see olevat, see ollus, mis on lapsel mähku sees. Vutil, kanal ja vanainimesel tuleb mumeelest sitta ja suurtel lojustel sõnnikut.”

Järgmine pareerib: “Vuti kaka kõlab minu arvates väga normaalselt. Oleneb küll inimese elukutsest ja roppuseastmest on neid sõnu olemas igasuguseid, mida kasutada. Vaevalt, et oleks kena, kui arst ütleks, et järgmine kord võtke oma vanaema sitt ka kaasa, siis uurime seda. Väljaheited ka kena neutraalne sõna.”

“Aga sõnnikut nüüd küll lojustel tagumikust ei tule. Sõnnik on ikka väljaheide koos allapanuga”, lisab kolmas.

“Lindudel polegi sõnnikut, sõnnik ikka rohusööjate loomade oma ja muidugi allapanuga koos. Kanasitt ikka tavaline termin.”


Kujutlesin sellist vaoshoitud ja arukat mõttevahetust ka Pärnitsa tekstide alla… Isegi selline süütu terminoloogiline vaidlus ajas mul harja punaseks. Kohe mitte millegagi ei taha dialoogis olla. Vastanduda ei taha üldse, ega arutada või õpetada… ja eriti ei taha tähelepanu. Tähelepanu, mis kunagi tundus nii ihaldusväärne, tundub nüüd olevat kõige viletsamat sorti valuuta. Seda ausate asjade eest nagunii ei saa. Jube kahju iseenesest, mul peaks varsti raamat välja tulema, oi kuidas olen oodanud seda mõnusat hetke, kus kõik üks päev Mudlumist räägivad, aga praegu, näe, kuidagi lahjaks jääb. Justkui ei pakugi enam rõõmu.

Mina ei tea, mis selle vastu teha. Ma võiks lõpetada õpetlike sõnadega, et tõmmake üheks päevaks nett välja, telekat ärge vaadake ja lehti ärge lugege. Leidke endale kaaslane, soovitavalt selline, kelle saaks kaissu ka võtta, tehke koos süüa, rääkige niisama juttu või minge jalutama. Ärge mõelge sekunditki tõsistest asjadest, ärge mõelge üldse midagi.

Minu pärast pole vaja muretseda, mul on kassid.

Mõnel klapib kassiga väga hästi kokku

Armastuses pole ju iial miskit roppu


Mälu järgi Matti Moguchi sõnadega.



Monday, October 20, 2014

Pärnits otsib Alephit

Mikk Pärnits, “Symboolne Eesti pimedus”. Peatamatu OÜ, Tallinn, 2014. 102 lk. 16.90 €.
Pärnitsa uus raamat koosneb suurest hulgast miniatuuridest ja laastudest. Esimesed neist on muinas- või mõistujutud, mida mõista ei saa. Need jutud on sündinud unenägude seletamatust maailmast ja maailma seletamatusest. Neis sehkendavad ringi loomapeadega inimesed, kõndiv käsi, seestunud lapsed, Linnutee linnud, draakonid, Egiptimaa vanad jumalad, vanatühi ise ning igat masti muud veidrikku rahvast. Esimesel lugemisel tundub see kõik segane ja segamini ja ilma suurema sisemise mõtteta. Aga kui lugeda niimoodi teadlikult, tähele pannes ja hoolikalt uurides, siis lisandub esmasele kummalisele ja kõhedale tundele üksjagu selgeid märke.
Väga paljudes juttudes on lisaks äraspidisele loogikale, sürrealistlikele seostele ja irratsionaalsetele mõttekäikudele mõningaid ühendavaid jooni. Nimelt miskit-sorti sudu, udu või hämu, mis igal pool vaatevälja segab. Loos “Peale elektrit” on udu paks ja aeglane nagu piibust ja sõõrmeist kerkiv toss. Jutus “Elumärgid sügavikust” peab batüskaaf läbi hägu ja ülespaisatud settemuda teed leidma. Mustkunstnik Maksim Mahri loos katab paks keerlev suitsupilv tervet juttu. “Katkendis detektiiviromaanist” on lause: “Kuid too probleem tundus ebatähtis ja ähmane nagu suitsetav inimene paksus udus”, “Unetuses” – “tundsin, kuidas hämarik mu mõistuse peal lamab nagu siidist rätik”. Jne jne, neid kirjakohti võiks välja noppima jäädagi.

Võti hämaruse, udu ja segatud nähtavuse juurde asub pildis “Hämarik/pimedus”, mis kirjeldab hämarikku kui olemuslikku kohta, mis võib asuda kus tahes, ükskõik milliste kulisside najal, kuid on alati ükssama – hämaruse koht. “Maastik oli mannekeen ja hämarik too kangas, mida maastik pidi esile tõstma,” kirjeldab autor. Seega võiks üldistatult öelda, et Pärnitsa lühipalades pole oluline mitte see, millest räägitakse, vaid see hämar tunne, mis neid lugedes tekib. Loomapeaga inimesed, purkidesse maetud naine, nahkaõgivad skeletid, need ei tähenda suurt midagi. Loeb ainult see vaistlik aimdus, mida need su hämaras mõistuses äratavad.
Teine omapära, mis esile kerkib, on kirjaniku nägev meel. Nagu oleks tegu kirjutava maalikunstnikuga. Kõigist lugudest saaks head sürrealistlikud maalid või filmistsenaariumid. Kuna tegu on tõepoolest sümboolsete tekstidega, siis oleks need sümbolid visuaalina nähtult kindlasti tugevamad meelemõjutajad. Võtame näiteks pildikese “Uue päeva sünd” – see on valmis sürrealistlik maal, mille värvid on sinine, kollane ja must, esineb kõrbeliiva ja liivakella allusioon, voolavate kujundite visioon, praguneva munakoore muster, Chirico tühjade tänavate ja üksildaste majade kurblik ja lõpmatusse ulatuv vaikus.
Kohe järgmine pala “Viimane pasunahüüd veritsevale autole” on loomult filmistsenaarium. Lihtsalt võta kaamera ja filmi see üles. Isegi suur ja väike plaan on selgesti näha. “Jõehobudest” saaks kindlasti päris toreda filmi, kuid ka loona on see raamatu üks säravamaid hetki.
Ja kolmas, olulisim nähtus on igikestev püüe näha kogu maailma korraga ühes punktis. Nimetame selle Borgese järgi Alephiks. Pärnitsa juttudes on kohe päris mitu Alephit, see on ta kirjutamise meetod, püüd ühe, kontsentreeritud pildi abil hõlmata kõiki asju, mis mingis hetkes korraga on. Mõneti sellest tuleneb ka lineaarse aja puudumine tema juttudes. Aeg võib olla küll paralleelne või ristuv või ringikujuline, mingid ajad on kõrvuti või üksteise peal ühessamas kohas, korraga, enamasti aga nähakse ühes (aja)hetkes mingi ühe maailma lõpmatut mitmepalgelisust. Püüdke korra lugemine katkestada ja istuda lihtsalt tajudes. Te kuulete korraga erinevaid hääli, aga täpselt ei saa aru, kas õuest või toast, näete nii parema kui vasaku silmaga silmanurgast maailma asju, võite muidugi vaadata ka ainult ühte asja, näiteks arvuti klaviatuuri või selle tähte H, samal ajal te tunnete oma kehas mingeid aistinguid, selg on kange, pea valutab, pissihäda, ja kõige selle juures rändab teie mõte sinna ja tänna. Umbes niimoodi töötab Pärnitsa juttude tegelikkus – kõik ja korraga:
“Kui ma ärkasin, lamasin põrandal. Kõik oli nagu ikka, ainult et kõik oli muutunud… Astusin välja, nägin maailma. Inimesed, loomad, Kuu ja Päike. Korraga olid kõik aastad. Mu ümber muutus maastik, ajastud, tuult polnud üldse ja korraga oli valge ja hämar. Mul hakkas paha. Ei, hea”; “Mis see oli, ei osanud keegi veel täpselt öelda, aga see oli justkui üks märk, triipkood, sümbol, mis tähistas kõike erinevat. Selles peitus kõik, aga see oli üks.”
Ning “Eneseõigustuses” räägib üks tegelane lugudest kui maailma kildudest, kui terviku osadest, kuid ärgu küsitagu temalt, mis see tervik on. Ja eks ole see tõepoolest nii, iga lugu on kild maailmast, ka väljamõeldud lugu, sest mis kord välja mõeldud, saab seeläbi olevaks. Mingitpidi meenutab Pärnitsa raamat mulle ka kaleidoskoopi, värvilised killud, mis raputades moodustavad alati kordumatuid mustreid, väikesi suletud harmoonilisi maailmu, aga ometi on kuidagi tunne, et peeglite taga on veel teine maailm. See ajabki jubeda lõhkumise himu peale. Tahaks kas üles ärgata või magama jääda, ja seda teispool papist toru.
Raamatu tagumine pool – abstraktsioonid, fragmendid ja momendid – on kirjanduslikult veidi teiselaadne, kuna viibib rohkem n-ö päris reaalsuses, meie oma Eesti pimeduses, ja seda kummastavam on sellest tegelikkusest väljaastumine. Lugedes saab peaaegu iga laastu juures väikese vaimse kirgastumise osaliseks. Nad on täpsed, halastamatud ja samas nukrad ning ausad. Mingi teistsuguse vormistuse kaudu muutuksid nad puhtaks poeesiaks:
“Ei julge kellelegi ütelda, et mulle meeldib bussis sõita. Filosoofia ning töötamine ja ihuvajadused taanduvad bussisõidu ootuse hägusesse hämarusse. Sõidad tlnast pärnusse ja mõtled, et täitsa metsik lääs. Võsa ja mobiilimastid, bussis oled rahvusvahelistes vetes. Ka kaasreisijad tekitavad sõbraliku tunde, tahaks nendega veini juua. Isegi lastega!”
Pärnitsal on kunstnikusilm ühenduses hea, täpse, lühikese lausega. Sellele lisandub suur töötahe ja tekste tuleb nagu Vändrast saelaudu. Tugeval toimetajal oleks ruumi ja materjali ehitada tema asjadest väga stiilne kogu. “Symboolsel eesti pimedusel” on ainult mõned hädad küljes ja need ma loen siin ka ausalt üles. Küljendus on kohutav. Nelja või viie erineva tähesuuruse kasutamine raamatus pole kohe millegagi õigustatud ja näeb kole välja, samuti joonduseta tekstiservad. Ega ma nendest vinjettidest ülaservas ka hästi ei arva ja silmadest tekstijagajatena. Nii mõnedki jutud oleks tugevama terviku huvides võinud kogust välja jätta, seda eeskätt raamatu esimeses pooles. Siin-seal oleks vaja olnud veidi silumist, sõnastuse täpsustamist ja muud vähemat toimetajapoolset abikätt. Lühijuttudest kogu komponeerimine on niikuinii üks väga raske töö ja oodata autorilt, et ta ise oma tekstidesse erapooletult ja eemaltpilguga suhtuda suudaks, on ülekohtune. Ühelt või teiselt loolt oleks oodanud konkreetsemat, selgemat lõppu, praegu jääb nii mõnigi lihtsalt nagu lohisema ja kaotab sellega osa oma särast. Võiks proovida edaspidi võib-olla oma maailma natuke pikemalt lahti kirjutada, tundus, et tihtilugu oleks jutt selgem ja vägevam võinud saada, kui oleks püütud täpsemaks minna, rohkem lahti kirjutada, see ei oleks tekste veel lobasuisteks või ilutsevateks teinud.
Arvata võib, et Pärnitsa omapärane maailmatajumisviis alles otsib vormi, milles kõige kujukamalt avalduda. Aga juba see raamat nihutab lugejat ka päris korralikult.
“Iga kord, kui näed möödumas pilve – viska seda kivi või tühja pudeliga. Praegu arvad, et see on tobe või loll tegu, aga kui ühel päeval pilvele pihta saad, arvad teisiti.”

Ilmus Vikerkaares