Monday, January 27, 2014

Valu möödub, hiilgus jääb

Sõõrmeid ründav räme, hingemattev sokihais lööb Salme hetkeks Asko toa ukselt tagasi, kuid nähes pojapoega voodiserval istumas ja ainitise pilguga tühjusesse põrnitsemas, astub naine siiski tuppa sisse. Esimesest pilgust on selge, et voodis ei ole täna öösel magatud. Kõik on täpselt nii nagu see Salmest eelmisel õhtul maha jäi, kui ta pojapoja järel koristamas käis.

Asko otsekui ei kuulekski toaukse valju kääksatust. Poisi klaasistunud tühi pilk püsib kauguses. Kerge murega vaatab Salme lapselapse rebenenud ja määrdunud rõivaid ning paistes nina.

„Sa tulid vist eila peris hilja?“, püüab memm jutuotsa üles võtta. Köögiukse vahelt kostavad Vikerraadio argihommikused õnnitlused. „Endised kolleegid kombinaadi päevilt tervitavad juubeli puhul tuhande aastaseks saanud Endlit.“

„Tahad löön sulle panni pääle ühe herjasilma?“

Nüüd võpatab poiss kergelt ja vaatab vanamemmele sügavalt silma, nagu tahaks tolle hingepõhja tungida.

„See oli jahe novembrikuu õhtu, kui minna tuli...“

„Eila või? Peris jahe oli jeh.“

„Onari helistas ja ütles, et on aeg...“

„Ah tema siis nii hilja veel...“

„Vanaema! Kas lased mul rääkida?!“

„Eino reegi muidugist.“

„Onari helistas ja ütles, et on aeg... On aeg minna. Ja me läksime. Keegi ei küsinud midagi. Midagi ei olnud küsida. Tuli minna.“ Poisi hääl väriseb viimaste sõnade juures kergelt.

„...“

„Tuli minna...“

 „...“

 "Pidi minema..."

„...“

„Kas sa ei küsigi kuhu?“

 „Ma mõtsi’, et ju te sinna tiigi äärde läksite.“

 „Tiigi?! Jah, vanaema, me läksime sinna t i i g i äärde. Mu jumal, Õismäe tiik ei ole kunagi nii kaunis olnud. Tema süngete voogude tume tõmme ja otsekui looduslik amfiteater selle ümber... See oli imeilus.“ Nüüd pääseb Asko silmanurgast liikvele üksik pisar, mis määrdunud põske mööda alla kitsa marraskil lõua poole suundub.

„Me olime kõik seal. Kahekümnekesi seisime, kõik üleni Adis. Isegi Väike-Lauri oli seal, vanaema. Tal on ainult see vuhvel Adibassi müts ja ta oli ikka seal!!!“

„Ja nemad olid ka seal, vanaema. Vähemalt viis tuhat meest, pealaest jalatallani Nike’is. Nad kisendasid teisel pool tiiki nagu ulguvad saatanad, vanaema.“

„Siin on hirmus umbne, ekki teed akna natuke praokile?“

„Kas ma kartsin??? Jah, muidugi ma kartsin. Me kõik kartsime. Kes ei oleks kartnud???“

„Tuulutaks selle sokihaisu välja... “

„Edmund Burke on kunagi öelnud, et kurjuse võidutsemiseks tuleb vaid headel meestel käed rüpes istuda.“

„Tead, Milvi helistas eila õhta ja ütles, et neil oleks sinna lattu üht tugevat poissi vaja.“

„Hirm ei mänginud enam rolli, vanaema. Taganeda ei olnud kuhugi. Kõik pidi otsustatama seal samas. Nike või Adi, meie või nemad. See polnud vaprus. See oli paratamatus. See oli meie kohus!“

„Palka pidi ka peris kenasti saama ja sa peaksi’ ju tegelikult mingi tööotsa endale hankima millaski.“

„Kurat, vanaema!!! Kus sina olid, kui Šura kahetonnine Adi jope tükkideks kisti?! Kus sa olid, kui Riho limited edition botased tiiki visati?! Kus kurat olid sina, kui Lauri, Väikse-Lauri , Adibassi müts porri tallati?! Sa istusid siin ja tegid oma fucking pannkooke, kudusid villaseid sokke. Sind ei olnud seal!“

„Ega’s sa sinna kooli ka vast enam tagasi lähe. ’Tia, kas võetaksegi...“

„Ah, mine sa ka vittu, vanema!!! Ühegi korra eest pole sa sõdind... See mugavlev... Türa, me seisime seal... Meid löödi pihuks ja põrmuks. Pilbasteks, vanema! Meid löödi konkreetselt pilbasteks!!! S’saad aru?! Mine vaata seda tiigiäärset! Mine vaata, kuidas maa nutab adimeeste kannatuste...“

„Kuula nüüd mind, sa veike sitaratas!“ lõikab Salme hääl äkitselt kui piitsaplaks pojapoja pateetilise joru poolelt sõnalt, „päivast päiva, nädalast nädalasse vatrad sa muudkui vesist lora, mis plikatirtsugi piinlikkusest punastama paneks. Blaa-blaa-blaa-blaa!!! Sõnasid tuleb muudkui, aga tegu ep tuhkagi. Muudkui blaa-blaa-blaa!!! Kus mina olin? Kus Vana-Salme oli?!!! Salme oli 30 aastat Siberis. Jõi lund ja sõi kardulakoori. Sinu Papa istus 15 aastat tapmise eest kinni. Otse südamesse pussitas Mede-Valdekut ja nii kui välja sai kargas kohe tolle venna kõrisse. Miilits lasi talle, verine kirves käes, pistolist kuuli kolpa. Nõnda elab ja sureb mees. Mis asi sina oled? Laps, saa aru, sõnad on kõhutuul. See plära, mis sa soiud, see ep ole midagi. See ep tee midagi!“

Väikese vanamemme kõhetu kogu täidab kogu pisikese toa. Õhk on täis staatilist elektrit nagu enne piksetormi. 19-aastane Asko võdiseb hirmust toa põrandal nagu täistuuridel vibraator, kui vanaema ta kohale kummardub, soonilise vanainimesekäega ta kõrva pihku kahmab ja selle küljest rebib. „Sa ain’t reegid kogu aeg! Ain’t lorad! Tegusid on vaja! Võta midagi ette ja tee ära! Tee ära! JUST  DO IT!!!“ röögib maailma suuruseks muutunud memmeke kõuehäälel narmendavasse kõrva. Temast õhkub riidekapi, möödunud aegade maiustuste, koirohu ja vanaduse lõhna.

Sel hetkel halastab noormehe madalam närvitalitus kõrgemale ja lülitab selle lihtsalt välja. Kolme triibuga lõhkiste dressipükste alla vaipa imbub tasakesti märg ebasümmeetriline sõõr ja kõik, mis oli Asko, taandub pimedusse.

Ligikaudu kakskümmend neli tundi hiljem äratavad noore sõjaveterani köögist tuppa kanduv värske pannkoogi ning praeliha lõhn ja Vikerraadio hommikused õnnitlused. „Lapsed ja lapselapsed peredega õnnitlevad sünnipäeva puhul üheksatuhande aastaseks saanud Ruudolfit ja soovivad talle helgeid pensionipäevi.“

Segaduses Asko proovib pingsalt eelmise õhtu sündmusi meenutada. Sai justkui kakeldud. Seda näivad kinnitavat ka paistes nina ja teravalt tuikav vasem kõrv. Viimast ei kannata puutudagi, kohe lööb justkui tuline jutt läbi. Noormees sunnib oma lodeva poisikeha voodis istukile. Kõik näib harjumatult puhas ja värske. „Ju vist tähistasime pärast. Täielik mällar. Onari paneb normaalset kajakat, kui sellest kuuleb,“ arutleb poiss endamisi muiates.

Tuppa astub kollases kitlis, pruunide villaste sukkade ja korvpallibotastega vanaema Salme, käes taldrik auravate pannkookidega. Memmeke asetab need poisi kõrvale voodile. „Tiad, ma reekisin Milviga seda tööjuttu ja tema arvas, et sa võiksid kella kümneks juba lattu minna. Saaksid kohe terve päiva kirja.“

„Vanaema, ära hakka kohe hommikul selle tööjutuga ajusid komposteerima. Küll ma otsin mingi töö või hakkame hoopis Onariga firmat tegema. Eks näis. Mul on praegu tuhat asja ees,“ sõnab Asko rasvase pannkoogi järgi sirutades.

„Tõin sulle puhtad rõivad ka, et esimesel päival ikka hea mulje jätaksid,“ jätkab Salme häirimatult ja asetab pannkoogitaldriku kõrvale musta hoolikalt kokku volditud dressipluusi ja paari dressipükse. Dressipluusi rinnaesisel laiutab röögatu „Nike’i“ embleem. Lähemal uurimisel on sama sümboolikat näha ka pükstel.

„Kurat, vanaema...!“

 „Muide, sul oli öösi üks kõrv pia küljest ära kukkund,“ lõikab Salme vahele. „Õmblesin vigurvända ristpistega tagasi, ehk jääb pidama,“ sõnab memmeke pojapojale kavalalt silma pilgutades. Surnukaameks muutunud Asko pillab rasvast nõretava pannkoogi ei tea kust jalga ilmunud valgetele Nike’i trussikutele ja sunnib värisevad sõrmed peakülge mööda üles. Ning jah, tõesti, kohast, kus kõrv peaks üle läheb, leiab poiss tugeva villase lõngaga tiheda õmbluse.

„Vanaema... See on ju tagurpidi küljes“ suudab Asko viimaks plagisevate hammaste vahelt välja pressida.

„Jeh, kui laos tubli poiss oled ja inimese moodi riides käid, siis panen kunagi õigeks tagasi.“ rahustab vanaema kramplikult teadvuse külge klammerduvat Askot.

„Aga tee nüid ometi siva. Ei sobi esimesel päival kohe hilineda. Pese hambad ära ja tule kööki. Kohvi sai valmis ja Onari tuleb ka kohe ahjust. Kinnitad keha ja lähed tegudele. Teen sulle paar lihavõileiba kaasagi.“ „Atšurr“ ütleb Asko teadvus ja poisi lõtvunud lihased lasevad peal tagasi vereplekilisele „Nike’i“ padjapüürile vajuda.

Kõik saab nüüd teistmoodi olema.



- Argo Tuulik

Wednesday, January 22, 2014

Lars von Trier Nymph()maniac, I osa - peegeldused meeles

Minu meelest on Trieri seekordne film tabel, kalkale tehtud joonis, matemaatikatehe, kus kiretult (jah, kiretult!) reastatakse, võrreldakse või kõrvutatakse elu mitmepalgelisi objekte. Tõenäoliselt ei ole seal juhuslikke sümboleid, vaistudest ajendatud mõttekäike, vaid kaine, täpne kaalutlus. Seda toetab ka filmi tabeljas ülesehitus, liigendatus peatükkidesse, kaadrite lihtne jagamine, kooliõpikulikud viited ja selgitused suures kirjas ekraanil, lihtsad ja loogilised paralleelid - meestejaht versus lantimine, armastus kui polüfoonia ja nõnda edasi. Muidugi on vaatajal alati vabadus sinna sisse programmeerida oma allusioone. Ja seda ma siinkohal teengi, kuna eelkõige on see film ülesanne, kodutöö, mis tuleb ära teha, mõtted, mille mõtlemist tuleb vähemalt alustada.

Mulle meenusid vaadates kohe Tuhande ja ühe öö lood - kaunis Šeherezade peab igal ööl rääkima ühe muinasjutu naistevihkajast valitsejale, et lükata edasi oma hukkamist. Sibulavõrguga poes käinud Seligmani-nimeline mees leiab räämas tagahoovist läbipekstud naise. Vihma sajab. On pime. Vaikust rammib Rammsteini Führe mich. Too naine keeldub nii kiirabi kui politsei kutsumisest ja soovib vaid tassikest teed piimaga. "Siis pead küll minu juurde tulema," ütleb mees sibulavõrguga, "mul on piima ja isegi kooki." Tema kodu, mida näidati korraks ka enne poodiminekut, tundus siis väike ja hubane, mees ise aga ütlemata suur, nagu golem, peaga laes, õlgadega seintes, kitsukeses esikus. Enam ei ole seal mingit hubasust, on niiskuselaiguliste seintega kõledus. See on raam, milles hakkavad hargnema siinsed tuhande ja ühe öö lood. Seligmanil on laual pooleli lugemisega Edgar Allan Poe "Usheri maja hukk". Me ei tea veel, kas Seligmani majal kelder on. Küllap ikka.

Ja siis hakkab naine nimega Joe rääkima sündmustest, mis on viinud teda sellesse punkti, kust ta viimati üles korjati - läbipekstuna öösel porri. Ta räägib, kuidas juba väikese lapsena oli ta avastanud teatud kehaosade rohkema mõnurikkuse. Kuidas ta juba teadis, et see on keelatud, sest pani ema eest ukse lukku. Ema on tema jaoks külm bitch, kes alati seljaga (muidugi, on ta ju meeletu ja salalik tütar), isa aga mees, kes räägib talle puude hingest. Kuid siin on minu jaoks midagi tõlkes kaduma läinud, ja just selle tõttu eriti tähenduslik. Mitmel korral esitatakse meile isa mõistujuttu saarepuust (ashtree), puust, mille kohta ei saa midagi halba öelda, kes on kõige ilusam kõigist puudest, aga kelle üle teised puud naeravad, kuna tal on mustad pungad - "varbad tuhas". Tõlkimatu sõnademäng ja mitmetitõlgendatav mütoloogia - on olemas nümfid, kes elavad saarepuude otsas - meliai - nad sündisid veretilkadest kui Kronos kastreeris Uranuse. Kreeka mütoloogia või norra muistendid, need ei ole minu maailm. Mulle on hoopiski  maast-madalast räägitud, et saarepuud, need on kõige koledamad puud, ajavad võsa, kasvavad kiiresti pikaks, ei kasvata võra, on ainult pikad peened toikad mõne lehetuustiga, lähevad kevadel kõige hiljem lehte ja sügisel kõige varem raagu, ajavad seemneid üle ilma ning on jahukastet täis; ja et saarepuud, kõik saarepuud tuleb viimseni maha võtta. Kunagi tahtsin panna saareparketti, laideti maha, saart ära tuppa too.

Süütuse võtmise episoodis ilmub lagedale fibonacci arv. Ilmub, et seada kahtluse alla vaba tahe. Kui lehed puudel ja jäneselapsed metsas kasvavad matemaatilise määratuse järgi, miks siis mitte ka meie, inimesed? Omal kohal üldises ettemääratuses? Nii viskab Joe täringuid, et määrata juhuslikkuse läbi, kellele öelda - ma armastan sind, kellele aga - mäng on läbi. See on tema vaba tahe. Ka oma seksuaalsuhteid vaatab ta looduseuurija kaine pilguga, püüdes katsete rohkuse ja mitmekesisusega jõuda üldise tõeni. Keha on instrument, masin, meel on instrument; tahe ja tunne, mis on nemad, mis vahekorras on nad meele ja kehaga?

"Me mässame armastuse vastu" - ütlevad noorte menaadide kamba liikmed. Üksteise järel nad murduvad ning armuvad. Armastus on hea seksi salajane komponent, pihivad nad Joele. Lihtsalt selleks, et see parem oleks. Ühel ilusal päeval saab ta seda isegi tundma. Ja tõsijutt, siin ongi filmi nõrk koht, kindlasti mitte kogemata. Mingil seletamatul põhjusel armub ta oma kunagisse jobust süütusevõtjasse, õlitatud juustega ennasttäis tühisusse, kellele ta esmalt end arusaamatuil põhjusil kätte ei anna, ning keda ta hiljem kätte ei saa, misläbi armastus süveneb, et siis teostumise hetkel olla eriti magus ja määratu. Kuid. Masin on katki läinud. Ta ei tunne enam mitte midagi. Kas armastus lõhkus keha retseptorid? Minu meelest on see üsna tavaline asi, meestel impotentsus armastatud naise omamisel, miks siis mitte ka vastupidi? Milline lihtsameelne põhjus traagikaks.

Mulle tundub, et selles filmis on mingil kombel osutatud, et mida objektiivsem sa püüad olla, seda suuremale moonutusele see viib. Mida täpsem, seda suurem viga. See kajastub ka operaatoritöös, kus on kuidagi kogu aeg mingi moone sees, asjad lopergused, venitatud, nihkes. Võib-olla mulle ainult tundus nii. Kui sa lähed maailma kallale matemaatikaga, pead sa selle maailma katki tegema ja siis tema juppe korrutama ja jagama. Kui sa püüad olla külm ja kalk, siis miks jumalapärast tunned sa nii palju süüd? Või nagu ütles Seligman - miks sina, kes sa pole usklik, võtad usust välja tema kõige koledama asja - patu, ja kohandad seda endale? Keha ja hinge dihhotoomia, kus on need lõhed kõige tugevamad? armastuses ja surmas. Kummastki siin elus ei pääse. Kui sul on tiivad, miks mitte lennata? aga tegelikult, tegelikult ju inimesel tiibu ei ole. Ja kanale pole nii suuri mõtteid ülepea vaja.

Trieri "Nümfomaan" ei ole film seksist. See on lugu anti-armastusest, tumedast ja tugevast. Justnagu muu maailm otsib oma uut olekut, demokraatia ei kõlba ja kapitalism on paha, niisamuti otsib maailm uut olekut oma moraalsele sisule. See on nüüd veidi kummaline, aga ma toon sisse ühe lõnga Valdur Mikitalt, kes oma arheopoeetilises teoses esitleb mõttekäiku, et armastus on ülehinnatud tunne, ning soovitab selle asemele muistset väge või jõudu. Agaape on vanaks jäänud ja Eros paks ning pundunud, vaja on uusi kangelasi. Neid on üksjagu olemas ka, nende nimed on Töö ja Raha ja Edu. Kuskil metsas kükitavad Mõtlus ja Tasakaal. Tasakaal on üsna liimist lahti, sest ta ei tea enam õieti, mille vahel ta peab tasakaalu looma.

Tõenäoliselt ei anna ka filmi teine pool neile küsimustele valmis vastuseid. Millise kosmogoonia me valime? Millised uued müüdid ja muinasjutud? Tegelikult ma isegi ei taha seda teist osa näha. Wikis oli ju lõpp nagunii kirjas, tobe ja arutu. Küll aga paistis siit lootuskiir neile, kes mures oma olemata armastuse üle. Kelle keha on puudutamata, hing näljas. Kelle päevi täidab töö ja üksindus või mittemiski.Teil ei ole mitte midagi viga. Otsige midagi muud, mitte seda vanunud truudusevannet, mitte seda ise-enda-õnne või õnnetust koos teise kehaga. Või mine sa tea, ehk käib see kah, kuni midagi paremat välja mõeldakse.


Poleks seda kirjutama hakanudki, aga mingid niidid ühendasid mind varasemate mõttejuppidega .




Monday, January 20, 2014

Exquisite corpse

Exquisite corpse on mäng, mida oled ehk isegi lapsepõlves mänginud. Võtad sõpradega (või ühe sõbraga, kuigi ta võib vabalt ka lihtsalt tuttav olla) paberi ja kirjutad sinna omaduse. Voldid kirjutatu peitu ja järgmine kirjutab nime, siis voldib ära ja järgmine kirjutab tegusõna jne. Lõpuks saad midagi sürri, nagu “Piklik Peeter krabises soolases kuurortis”. “EC” on Irwingu raamatu pealkirjaks ja viitab korraga nii ainestikus kujutatud sürrealismiilmingutele kui ka peategelase fantaasiamaailmale, kus sürrealist Caspar ehitab oma peas enda ideaalnaise.

“I suppose I should note here that the Serapion Brotherhood took its name from a visionary monk in a story collection by the ninteenth-century German writer, Hoffman. Like our identically named brethren in Russia, with whom we corresponded, we were dedicated to the proposition that the imagination has the power to conquer time and space.” (lk. 26) 

Kahe maailmasõja vahel eksisteeriv sürrealistide koolkond Londonis koosneb tosinast tegevliikmest, kõvasti on aga juures niisama kõrvaltvaatajaid, groupie’sid ja muid kaasastolknejaid. Igal liikmel on omad projektid, nägemused ja muud kunstnikku massist eristavat. Nägemus maailmast on veetlevalt naiivne ja lapsik, seda nii värskendavas kui ka masendavas võtmes. Caspar kirjutab raamatut kui “anti-memuaare”, viiekümnendatel. Ise on mees maalija ning raamatu kirjutab ta häda sunnil: manamaks raamatu psüühilise energia abil välja kadunud armastust.

“That day, I remember, before coming round to Cuba Street, Oliver had gone to an early performance at the cinema to see Chaplin’s latest film, Modern Times – his first with sound. Chaplin is a saint in the hagiology of Surrealism, canonised both for his bizarre comedy and for his devotion to cunnilingus.” (lk. 37) 

Enamus sürrealistide uskumusi ja lähenemisi on maagilised, kujuteldavad ja üldse soovmõtlemisest sündinud. Nende jaoks saab maailma läbi tugeva ettekujutuse kuidagi ka päriselt muuta. Isegi poliitikat saab muuta. Kõike. Nende meetodid proovivad panna tähele alateadlikke vihjeid ja märke toimuvast, mõista sümboleid ning varjatud tähendusi. Ja nad püüavad end hoida avatuna Imelise jaoks. Marvellous on sõna, mida nad tihti kasutavad ja see on nii mage sõna. Nii nad oma kunsti teevad, proovivad tavapärastest stseenidest ja objektidest midagi Imelist välja imeda. Samas üritavad nad oma loominguga masse šokeerida ja neid nende pursuilisest/väikekodanlikust mõttemaailmast  välja rebida.

“’Oh, that is just Surrealist painting of you. There is nothing bad or frightening in it. It is a beautiful joke. Surrealism is full of jokes. Surrealism is like Shakespeare’s enchanted isle, “full of noises, sounds and sweet airs, that give delight and hurt not”.’ (Another of McKellar’s lies. At the dark heart of Surrealism is ugliness and terror. Surrealism was to destroy Ned. I wished to God it had taken me when it took him.)”(lk. 49)

Tõesti, paljud on memuaari lõpuks surnud, hullud või muidu laostunud. Teoses on muidugi ka
päriselt eksisteerinud persoone (Breton, Dali, Crowley jne) ning mõned sündmused on samuti “reaalselt” aset leidnud: Esimene Sürrealistide Näitus ja muu palagan. Ma ei hakanud uurima, kui täpselt autor fiktsiooni ja ajaloolisi fakte kokku segas ja keda see kotibki. Kõik tegelased ja sündmused on anti-memuaaris vaid lavakaunistuseks tema kinnisidee, Caroline jaoks. Caroline on sekretär, trükimasina operaator. Tavaline ja tuim mutrike Inglismaa nimelises perseaugus. Siis kohtuvad nad ühe sürrealistide eksperimendi käigus (Caspar teeskleb pimedat ning tema sõps talutab teda mööda linna ringi, kirjeldades ta ümber toimuvat kõva häälega ja pidevalt valetades) ja otsekohe on näha ebaterve kiindumuse ilminguid. Nimelt vaimustub Caspar naise labasest elust ja töökohast, mõttetutest vaadetest ja üleüldisest lihtsusest. Näiteks vaimustab muidu mõttetut kunstnikuelu pidavat meest mõte, et keegi tahab hommikul üles tõusta ja kontorisse tööle minna, täita seal blankette ja kirjutada aruandeid, ajada kolleegidega juttu ilmast ning riietest ja siis õhtul koju raadiot kuulama minna. Kui eksootiline ja väikekodanlik, mõtle vaid! Peategelane on mulle nii vastik. Mitte kunstnikuna, vaid inimesena. Kunstnikuna on ta lõpuks edukas ja analüütiline. Tema maalid hakkavad müüma, teda saadab kriitiline tunnustus (ehkki alguses muidugi sõimati neid kõiki) ja ta on iseharitud. Kus ta muutub haledaks pasaks, on tema suhe Carolinega.

"Kogu linn" Max Ernst, 1935
“’Either the Surrealist revolution is for everyone, or it is for no one. When the Serapion Brotherhood takes over the country, we will need Surrealist taxi drivers to take us to mysterious destinations, we will need Surrealist sewer workers to investigate the depths of the Unconscious and we will need Surrealist secretaries to take down the dictates of the Marvellous at 120 words per minute.’ Caroline said she thought that she could only manage a hundred words per minute, but Ned assured her that her speed would get better under Surrealism and at this point McKellar confirmed that his typing had improved no end since he became a Surrealist.” (lk. 52) 

Exquisite corpse on viis, kuidas Caspar naist vaatama hakkab. Kõigepealt veenab ta ennast faktis, et armastab naist ja tema eluviise. In fact, ta kaalub naise nimel korralikuks hakkamist ja oma kunsti kupeldama hakkamist. Stabiilne töökoht ja briti suburbia on nii ahvatlevad, järjekordne tripp. Oma peas ja sealt väljas toimuv on aga drastiliselt erinev. Caroline on kunstnikku kiindunud, kuid mitte kinnisideeliselt. Caspar ehitab eidest oma peas Frankensteini koletise, pannes juppidest kokku endale meelepärase kujutise. Küll ta näeb seda manni muusana, küll vampiirina. Igatemoodi, kui aga objektiivselt. Kuna tüüp on suure kujutlusvõime tõttu hea kunstnik, on ta sama elemendi tõttu ka saatuslikult saamatu armastaja. Üsna pea hakkab naisel ebamugav, varsti on ta totaalselt tülgastatud. Mees muutub selgrootuks, lubab ma ei tea mis asju kokku ja püüab lõpuks naist hüpnoosiga alistada. Caroline kaob ja satub uutesse suhetesse, Caspar elab asja dramaatiliselt üle ja põgeneb Natsi-Saksamaale. Vale samm. Münhenis külastab Caspar Arheoloogiainstituudi näitust teemal “Mandunud kunst” (Degenerate Art).

“Here and there, placards on the walls bearing Nazi commentaries, like the one above, abused the paintings and admonished those who gazed on them. ‘Artists who for fourteen years were duped by Jews and Marxists and accepted laurels from their hands are now being extolled as our revolutionaries by certain individuals lacking in instinct and by specific politically motivated backers. It is high time we stopped being too tolerant.’” (lk. 128) 

“’The Jewish longing for the wilderness reveals itself in Germany and the negro becomes the racial idea of a degenerate art.’ ‘If they really paint in this manner because they see things that way, then these unhappy persons should be dealt with in the department of the Ministry of the Interior where sterilisation of the insane is performed, to prevent them passing on their unfortunate inheritance, If they really do not see things like that and still persist in painting in this manner then these artists should be dealt with by the criminal courts. (Hitler)’” (lk. 129) 

Establishment ei jaga matsu. Miks peab kunst olema kole, ropp ja inetu? Kunst peab olema esteetiline, funktsionaalne. Kui vaatad, siis pead ka koheselt aru saama. Näitusel, kus osaleb ka Dali, üritab Caspar mingile daamile oma litograafiatöö kohta selgitusi jagada, kuid välja tuleb puder. Vahel on ka sürrealistidel keeruline loogilisi seletusi anda. Vend mõtleb pidevalt naisest, kellega mingit reaalset suhet polnudki, kuna ta ei tundnud naist muidu kui vaid oma soovmõtlemises.

“The thing was that these people had a very clear idea of what a degenerate artist should look like. He has dulled, drug-laden eyes. Unwashed, greasy hanks of hair fall over a low simian brow, his lower lip is slack and there is an unmistakable trace of Jewishness in the hook of his nose.” (lk. 131) 

Kolmekümnendate London
Sõja ajal heidab Caspar sürrealismi kus seda ja teist ning asub tööle sõjakunstnikuna (vahva ametinimi!) Ülesandeks on dokumentaliseerida sõjakahjustusi ja niisama stseene. Mees leiab ka sellest naudingut, kuigi ega rahvas sellesse hästi suhtu, kui rusudest omakseid kaevavad ja mingi mees seal lõdva randmega pintslit käsitseb. Koonduslaagrite avastamisega saadetakse ta seda üles maalima, kuid isegi sürrealismi koledus, inetus ja väidetav Imelisus igas asjas kahvatub seal nähtu ees. Nähes natside veel peale vabastamistki surevaid ohvreid, oksendab ta korduvalt ja ei maali seal nähtust midagi.

Iseenesest on huvitav, kuidas ta leiab selle seose natsismi ja sürrealismi vahel: sürrealistid üritasid inimesi oma vanast maailmapildist “välja” šokeerida ning britid suhtusid hoopis viisaka ükskõiksuse või totra naeratusega. Natsid olid aga tõsiselt šokeeritud ja panid sürrealistid vangi koos juutide, mustlaste ja muude mittesoovitavatega. Seega olid natsid justkui nende kauaigatsetud ja tõsiseltvõttev publikum. Ja ega see natside promotud kunst ise ka midagi erilist olnud, üks kujutlusvõimetu natsinormaalsuse propaganda.

Irwin on haritud persoon ja häid raamatuid on tal mitu head raamatut (“Arabian Nightmare” on ikka top notch). Tundub, et uni on üks ta põhiteemadest ja ka Caspar kasutab hüpnoosi, hüpnogoogilist seisundit ja unenägusid, et saada ainet loominguks ja juhiseid päriseluks. Ka kipub mees kõike üle analüüsima ja nii on peategelaseks neurootik, borderline skisofreenik ja geniaalne luuser. Sõja lõpuks on ta sürrealismist tüdinud, see tundub olevat end ammendanud. Ahjaa, vahepeal toimub orgia. Sürrealistide orgia (mitte ära segada väikekodanliku orgiaga) on kohutava lõpuga, mis päädib Caspari hullumajja sattumisega.

“Of course, I in my cell in the clinic had a somewhat different perspective on the history of Surrealism from the one which I think that Ned had ended up with. My vision was perhaps unduly solipsistic, but I saw Surrealism’s beginning and end as both being in the madhouse, for Surrealism’s precise origins were in the mental asylum in Saint-Dizier where Andre Breton had worked as a medical orderly during the First World War. It was there that he first became fascinated with the insanely beautiful utterances of the mad.” (lk. 171) 

Oma katsumuste lõpus kirjutab Caspar kadunud Caroline leidmiseks selle raamatu ja loodab kosmilisele juhusele/energiale/maagiale. Ning üsna pea saabki temalt kirja, eit luges teost ja tahab näha. Kokku saades peab mees muidugi pettuma. Oma peas on kõik ikka märksa vägevam, kui kuskil kohvikus pasase päevavalguse käes. Tegelt tahtsin kirjutada midagi pikemat “Arabian Nightmarest” kuid tuli hoopis selle raamatu ümberjutustus koos mahukate tsitaatidega. Heade kirjanikega ongi nii, et tahaks neid tsiteerida või destilleerida ja ise vahele hõigata “hea koht”. Et teised kah osa saaksid. Nagu kui filmis on naljakas koht ja vaatad teise poole kas ta ka ikka naerda mõistab. I hate people like that. 

- Mikk Pärnits

Goebbels DEGENART-festivalil


Sunday, January 19, 2014

Õudne, aga hea

Aleksander Rostov, "Havsänglar"

Olavi Ruitlase revüü Robert Kurvitza romaanile "Püha ja õudne lõhn", originaalkujul ilmunud Postimehes.


«See suvitusrajoon Vaasa külje all neelas neli Lundi tüdrukut,» algab romaan, alustuseks intriigi kui palju, istun põnevikuks ette valmistunult, kõrvad suure kiiruse ootuses peadligi, jalg gaasipedaalil põhjas, ja kurat... ei tõuse kastoorõlilõhna, ei söösta see «Püha ja õudne lõhn» juba esimesse kurvigi krimkaõgijale harjumuspärase kummivilinaga.

Ma ei ole selles maailmas varem olnud. Sõitnud. Sellel ringrajajal. Ma olen hämmastunud – milleks on vaja nii võimsaid, detailseid ja ülipõhjalikke olustikukirjeldusi? Need on võimsad, on hämmastavad, lummavad, aga miks nii palju? Selline põhjalikkus viib mind raamatu neelamisest eemale. Ma olen rämpslugeja, õgija, ma ei ole harjunud. Mu vormel roomab lendamise asemel, ma olen Niki Lauda, laske mul, kurat, gaasi anda, mu kõrv on juba pea küljest lahti ja lipendab, või lubage veel ägedamalt, ma tahan olla Ayrton Senna, kokpitti istudes tahan ma olla juba sama hästi kui surnud.

Autor kontrollib tempot. «Püha ja õudset» ei ole võimalik lugeda kiiremini, kui on selleks romaanisiseselt määratud aeg. See on määratud taustakirjelduste, mittelineaarsuse, ajahüpete ja muu sellisega. Kaks korda proovisin, kaks korda alustasin, ringrajast sai sirgrada ning ma panin põllule. Seda Monacot tuleb sõita nagu liinibussijuht, graafikus, siis läheb värviliseks, siis hakkab vaikselt kohale jõudma, millest kõigest tavatempol kulgedes ilma jääb.

Kurvitza keskkondades tuleb järk-järgult kohaneda, vaadata ringi, märgata olulisi pisiasju, mis tavalugemisel kahe silma vahele jääksid. Need on märkamise korral võimsad, hingematvad maailmad. Ma sain aru, et Kurvitza eesmärk ei ole mind kuhugi välja viia ega raamatut lõpetada. Ta hoiab mind hetkes ja ta kasvatab minus midagi. Ta hoiab hetkes niikaua, kuni ma sellest aru saan, ja alles siis avab järgmise leveli.

Lause on poeetiline, vajadusel lühike, terav, siis jälle pikk ja voogav. Minu suurimaid naudingud. Ükskõik mis raamatu puhul, lause on eraldi mõõde, selles on kirjutaja mõtlemise ja tajumise piirid. Lause reedab, kas tekst on konstrueeritud ja välja imetud või on see kütte pealt antud. Kurvitz on ilmselgelt oma tekstis sees. Ta ei kirjuta ridu, ta elab neid, nii kirjutab näiteks Õnnepalu, parimatel päevadel kirjutan nii mina.

«Püha ja õudse lõhna» detailid, metafoorid, kujundid, võrdlused, ka kõige peenemad, on omal kohal põhjusega ja neid on mõttekas märgata, Lundi neli blondi ja rohesilmset tütart ei ole ilmaasjata rohesilmsed, Anni-Elin Lundi tagumiku kohal algav peen sünnimärkidest tähtkuju ei ole seal mitte niisama.

Mitte miski selles raamatus ei ole niisama, kaalutlemata, ja see tekitab veidi kõhedust. Kui metafooridel ja kujunditel on oma seesmine süsteem, siis see sunnib küsima, missugused neist – nende tüdrukute haihtumise kohta – ei olegi tegelikult metafoorid, vaid täppiskirjeldused juhtunust.

Kurvitz ei kaota müütilisi olendeid, vaid kõige tavalisemaid, igapäevasemaid meie keskelt, selliseid, nagu neid igal ajal ülekäigurajal teed ületades auto alla jääb või peolt koju sõitvate joobes juhtide poolt maanteekraavides lömastatakse. Mis siis. Me ei peatu eales pikalt ajaleheveergudel, mis nendest jutustavad. Fakt on külm ja emotsioonitu. Nelja tüdruku jäljetu kadumine romaanis saab esimese maailmalõpu tähenduse kolme samaealise koolipoisi silmade ja tundmiste läbi. Mida nad ei saa endast välja enne, kui järgmine peale tuleb. See oli mulle lugedes raske koht, kahtlustan, et üks osa lugejaid ei saa sellest üldse üle. Aga peab! Nagu külmast faktist ajalehes. Kurvitz on selle teadlikult raskeks teinud ja lugejale kaotusega, jäljetu haihtumisega leppimise kohustuse pannud. Muidu lõpeb raamat enne, kui ta peaks. Lipuga pooles vardas. Nii et kui aeg käes, küll ära tunnete, visake Lundi tüdrukud peast, sest see väike maailmalõpp on ainult läbimõeldud ettevalmistus järgmiseks.

Minu meelest on huvitav, kuidas autor neid noori annab. Lundi tütarde ja kolme koolipoisi loost hoomab Vennaskonna ja Mait Vaigu tekstide puhtust, süütust, haprust, nostalgiat ja igatsust. Hardi Volmeri tekstide iseteadvust ja -päisust. See kõik on meisse sisse kodeeritud ja sellest, tahame või ei, saame me aru. Kui mitte ajuga, siis tunnetuslikult, küljejoone, tundlatega, aga see pääseb südamesse ja muutub isiklikuks. Me kõik oleme neid Lundi tüdrukuid näinud. Me oleme nendega rääkinud, me oleme neid koolist koju saatnud, me oleme nende pärast nutnud, armukadedad olnud... Vot sellise asja Kurvitz meile annab ja sellise võtab.

See on õudne. Sest kirjeldused ja detailid on kohutavalt realistlikud... Paistab, siinkohal ei andnud autor ka enesele armu, usun, et ta ei küünitsenud, vaid oli korraga kahel positsioonil, nii hävitaja kui märter. Ega tal ei olnud ka valikut. Surnutega alustades leeris ei lõpeta. Kuigi, mis salata, tahaks! Päris julm, mis?

Igasuguseid trikke veel. Näiteks jälemollusk Vidkun Hird, asetatuna Linoleomimüüja kõrvale. Hird tundub ju niiviisi võttes päris korraliku kodanikuna või mis? Hird täis hirdisme. Raamat täis uussõnu ja -väljendeid. Poeesia on läbi aegade keeleuuenduse seisukohalt oluline tööriist olnud ja «Püha ja õudne lõhn» on poeesia parimas mõttes. Sellele viitab raamatu lõpp, kus kompositsiooni dimensio­naalus ületab kompamismeele piirid.

Ma ei hakka pikemalt peatuma romaani ülesehitusel, vaevalt ma suudakski seda paremini kui Hõbemägi juba teinud on, aga romaani lõpp, mis on jällegi ühele osale tuttavatest lugejatest komistuskiviks saanud, oli küll midagi palju lihtsamat ja ootamatumat, kui ma ette kujutasin, see on ringrajal see koht, kus sa võid lõpuks silmad rahus kinni panna ja gaasi põhja vajutada. See on poeesia. Poeesia on kuramuse vaba langemine! Iga lugeja loeb ja mõistab (mõista: kirjutab) endale oma lõpu. Maailmalõpu. Ma olin selleks hetkeks ette valmistatud, olin raamatus täielikult sees, õudus oli kasvatatud kuramuse füüsiliseks, mul tuli ainult mõistuslik olend endas välja lülitada ja tunnetusliku, spirituaalse poolega aduda.

Kurvitz pakub võimaluse ise luua, kasutada teksti nagu valget keppi ja hoida rajalpüsimiseks kõik oma meeled ergud. Mul õnnestus, olen seda hullu tunnet saanud ise kirjutades... ma ei teadnud, et võib saada ka lugedes. Nii saab igaüks proovida. Lihtsalt. Mis tunne on luua. Ma ei ole piisavalt keegi ütlema, kas «Püha ja õudne lõhn» võib näidata suunda, kuhupoole tänapäeva romaan liigub. Ja kas sellisel meditatiivsusel on piisavalt kvaliteetset lugejat. Üks võimalikest teedest, mida pidi žanri areng kulgeda võiks, on see kindlasti.

Ma olen rahul. Väga. Raamatu puhul on minu eest hästi hoolitsetud. Mulle jäeti mulje, et ma sain aru. Mind ei alahinnatud. See on eneseväärikuse küsimus ja see jäeti mulle alles.


Saturday, January 18, 2014

Friday, January 17, 2014

Diivanite ränded

Robert&Shana ParkeHarrison
Ilmusid nad minu juurde eitea kust, enamasti olid juba vanad, elatanud loomad, üks kolme küüruga türgi diivan elutses aastakümneid Paldiski maantee saunamajas, suundus siis taaruval sammul Elleni maja kaminarõdule, edasisest käekäigust andmed puuduvad. Kahtlustan hukkamist. Tema sõbrad ja kaaslased elus, muistsed nahksed tugitoolid, suured nagu merilõvid, nahk parkunud ja pakatanud, mererohi roiete vahelt turritamas, neile sai osaks austav põletusmatus aasta lühimal ööl Elleni aias, sõstrapõõsaste ja kaevu vahel. Mind pool elu teeninud väsinud voodi oli kunagi kuulunud ühele priimabaleriinile, ta oli selle eritellimuse peale valmistada lasknud, väärikalt ja krigisemata kandis see hea voodi oma turjal mitmeid abielurahvaid, tal oli suur, pehme, vatine süda, mis ei põlanud ära ka juhuslikke paariheitjaid või üksikuks jäänud vähkrevaid kehi. Ta kolis muudkui ühest paigast teise, häbiga keerasin narmendavaid madratseid suuremate palakate sisse, et nende võidunud vanadus välja ei paistaks.

Tema asemele asus otse poest uus lux-vedrustusega isend, kes oli kahjuks täiesti halva iseloomuga. Ta oli külje all kõva ja armastus tema peal ei õnnestunud. Ärkasid üles üheksakümmend neli nädalat järjest, üle kere valutav ja kange, silmad halbadest unedest paistes, hirmuhigi seljal liimendamas. Kannatasin tema kõva ja kaledat loomust kaks aastat ja nädal, siis müüsin ta südametunnistuse piinadeta maha. Ja maha müüsin ka raske, puiduse, pruuni king-size voodiraami kõrge päitsi ja jalutsiga. Edaspidi magasin mugavalt põrandal, mingil iidamast-aadmast vanal rüsal, mille olin endale kalli raha eest hankinud, sest kuna olin otsustanud, et tahan just seda koledat, vana, pruuni-rohelisetriibulist sohvat, siis pidin pakkuma oksjonihinnas rohkem kui üks Dösäini nimeline tegelane, kes „Ostas“ kõik diivanid kokku ostis.

Luxil oli ka vähem õeke, lihtsalt bonnel, tavaline puuraamil kušetike, palju pehmem ja õrnem magaja vastu. Too rändas kaasa mu üürikorterisse, sinna jättis ta maha oma metallist raami. Kuuskantvõti oli kaotsi läinud ja lahtikeeramata ei mahtunud konstruktsioon enam uksest välja. Nüüd see valge rootsi odava kraami poest ostetud raam seisab nukralt külma ja tühja korteri seina ääres ja tema sees pole madratsit ega mitte ainumat unenägu. Madrats sõitis kolimisautoga kaheks aastaks ühe niiske kuuri alla, lebas seal külili muu kolu vahel kuni ta lõpuks tuppa sooja toodi. Ikka külili seina ääres, seal ta siis kuivas ja tahenes, vahel keerati lapiti põrandale, et mõnd väsinud külalist pikali panna. Praegu aga on õekesel hüvad päevad, ta rändas kollases kaubikus linna peatänavale, päris ehtsasse penthouse apartement'i hõbedaste tornidega majas, ööl kui päeval kuuleb ta autode vura ja vaatab säravais tuledes linna.

Ühe halli diivani sain ma mammalt. Nad ostsid omale valge ja nahast aga kus sa siis tolle teise paned, onju. Mul siis diivanit üldse ei olnud. Ta oli sellise halli sametnahkse riidega, natuke vana roti moodi. Punisin talle peale sitskangast uut katet aga väga ei viitsinud ja ei osanud ka, nii ta siis poolest saadik oli kaetud ja muist oli ilma - nagu laisk moor, kes pole viitsinud ennast korralikult riidesse panna. Tema sokutasin remondiprahi konteinerisse.

Uues maa-aluste kuninga residentsis pidi diivan olema märkimisväärselt esinduslikum. Kõigepealt laenas lahke ehitusmees mulle oma kuuri all seisvast varasalvest ühe imeliku kõva pingi moodi mööbli. Kaks pisikest painutatud käetugedega tugitooli tulid ka. See oli väärt vintage aga ega ma sellest siis midagi pidanud. Seal pidi istuma sirge seljaga ja täitsa otse, ei saanud lösutada ja kui kuidagi külili kikerdasidki, siis loomad ei mahtunud peale. Käisin läbi kõik mööblisalongid, sõitsin bussiga linna servadesse, uurisin ja puurisin mudelied, peaaegu olin juba tellimas mingit postapokalüptilist kaarekujulist diivanit Poolast, aga see jäi vist teenindaja ükskõiksuse taha pidama. Tugitoolid said moeteadlikuma sõbranna omandiks, ta lasi neid renoveerida, retrokäki viis ehitaja oma kuuri alla tagasi, mina aga jäin nutuselt ilma diivanita. Lõpuks elule allaheitnult läksin ja ostsin sellest kohast mis varsti maha põles, diivaniparadiis oli vist tolle nimi, komplekti 2+3. Ma ei mäleta enam sugugi, millised nad olid, sest nädal aega neid tubastes oludes pidades otsustasin, et nad ei meeldi mulle. Tegin kangelaslikke jõupingutusi, et kreslad samas kaupluses ümber vahetada. Veensingi ära nad ja suure vaevaga, peaaegu ilmvõimatu oli see - üks käetugi tuli küljest lahti kruvida - keerati korterisse sisse helehall moodsa lakoonilise joonega noobel loom. Et hind oleks sama mis eelmisel komplektil, olin sunnitud juurde haarama ka ruudukujulise tumba.

Samal ajal olin koju vedinud ühe hüljatud uusrokokoo, mille riie oli määndunud aga puuosad uhkelt kurvilised, nikerdatud roosidega. Oma aeg-ajalt paraneva majandusliku olukorra nullisin oskuslikult grandioossete sisekujundusprojektidega, diivani kordategemine sadulsepa juures võttis aega pool aastat ja maksis rohkem, kui iial selle eseme müügist võiks saada. Ilus vaadata, seda jaa, ta troonis köögis, enamasti magas tema peal must taksikoer, seni kui ta jaksas veel ise sinna hüpata. Kuldsed nöörid ja paelad on nüüd käppade ja hammaste poolt lahti katkutud aga muidu ikka veel uhke ja ilus, kahjuks täiesti sobimatu uute, kitsenenud olude jaoks ja tema peal magab nüüd pruun taksikoer.

Hall moodsus aga kaotas kiiresti oma kaubanduslikku välimust, sest ta oli hele ja odavast riidest. Müüsin ta maha. Asemele muretsesin Mähe kandi suvilast väiksema valaskala mõõtu reppanud tigudiivani – olin nimelt oma vaadetes kallutunud moodsalt vanamoodsale. Muidugi mõtlesin ta korda teha aga ei teinud. Vaala kõhu alt pudenes meriheina ja keskelt vajus aina sügavamale lohku, siis ma toppisin sinna lohku ühe priskema padja. Aga ta oli mugav, seda peab ütlema. Mul oli ja on kombeks öösiti rännata ühest voodist teise, nii ma siis tõusin keset ööd oma toapõrandalt üles ja koperdasin diivani juurde, tekk kaenlas. Natukese aja pärast tuli vana koer küüntekrõbinal järgi. Küllap ta pidas mind täitsa lolliks.

Ma suutsin isegi selle eluka maha müüa, kui kolimistund taas käes oli. Aga Dösäini käest ületrumbatud kehvikuvoodit, seda ei suutnud ma mitte. Ka tolknes mul vahepeal jalus veel täiesti tarbetu tigu-kušett, mille ostsin odavalt ja müüsin kallilt. Olgu taevas tänatud, et mul pole autot ega juhilube, ma oleksin päris kindlasti kuhjanud kokku veel palju rohkem kahtlases seisukorras lamavoisid.

Kisub tüütuks, eks? Aga keerukamad kombinatsioonid alles ootavad ees!

Oma uues hütisuuruses elupaigas olin sootuks ilma diivaniteta! Kuldsinine rokokoo oli küll väljaehitatud pööningupealsesse veetud, aga selle peal ei kõlvanud ju sugugi magada. Õnneks sattusin ühele eksperimentaalsele näitusele hüljataval üüripinnal, kus oli uskumatutes kogustes madratsilaadseid olendeid. Need taheti maha jätta koos möödunud eluga. Mangusin kaks tükki neist omale ja kohale nad mulle sõidutatigi. Üks oli raamil aga jalgadeta, teine selline vedel, vedrudega küll, kuid selgroota. Vigased loomad. Mõlemad kitsad ka. Laotasin nad teine teise seina äärde põrandale maha. See oli algus. Peatselt lisandus neile madrats, mis omas laiemat pinnalaotust. Seljast kangete ja jalast nõrkade külaliste tarvis oli mul hädasti vaja jalgadega voodit. Vanainimesed ei saa ju madalast püsti. Kõbusam neist muutus kuuejalgseks mardikaks, ehitusmees heast südamest ja raha eest ehitas talle koivad alla. Konstruktsiooni nõrkuse tõttu tuli neid ohtralt panna. Varsti aga varitses mind soodne juhus uue melamiini sisse istutatud madratsi näol. Kohaletoomine kümneka eest. Mardikat tahtis üks sõbranna omale ateljeesse, aga tema tingimus oli – ilma jalgadeta. Mul kulus neli päeva nende jalgade lahtikruvimiseks, sest igaüks kuuest oli kinnitatud 16 kruviga, see teeb kokku 96 kruvi ja tööriistaks oli mul nüri juba mahakeeratud nukkidega ristpea kruvikeeraja.

Vedelvorsti nõutas endale üks kõrgete vaimuannetega sõber, kes oli üürinud avara vaatega peldiktoa. Mõni aeg hiljem, kui tal peldikus üle viskas, resideerus ta minu üldkasutatavas onn-elamus, võludes eiteakust välja kušeti, mis oli muidugi traditsiooniliselt ilma jalgadeta ja üsnagi päevinäinud.

Korra jalutas hulkuva kassina siit läbi ka üks must pesusametist minimalistliku välimusega diivan, ta oli nii minimal, et lausa haledus tuli peale, võib-olla oli tegemist laste- või mängudiivaniga – sain ta tasuta kraest ära sokutatud, et teha ruumi inglise stiilis saksa kitšile kõverate jalgade ja lillelise plüüšiga. Peale võikaid pingutusi olin vabastanud ühest toast niipalju ruumi, et sain lõpuks ometi soetada hiigelsuure, lausa elevantliku tellisekarva mitut moodi kokkulapitava nurgadiivani.

„ Ma ostsin diivani“ teatasin häbelikult koolist koju tulnud lapsele. Mu oma liha ja veri põrnitses mind hukkamõistvalt: „Palju sa neid diivaneid kokku ostad?“

Aga üks hea, suur, pehme diivan – see vähendab suitsidaalseid mõtteid, annab elule hoopis teise, väärtusliku relax-mõõtme, telekast kostab inimese häält, tukud niiviisi uniselt, koer kaisus, tuli mühiseb ahjus, vaikus, talv ja üksindus, need jäävad akna taha, tõmbuvad eemale, kardavad tulla.


Selle haletsusväärse žanri nimi on veste -"Miksikese" andmetel ajakirjandusžanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. "Följeton" keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukas. 


Thursday, January 16, 2014

Ärajäämasündroom


Minust läks täna lahku
kuuskümmend erinevat halli
uduhalli ja tuhahalli
kummitushalli ajajoont
mida ei juhtunud.
Ma tunnen, kuidas nad oma
külmi ja kuumi õhke
mu paljasse kuklasse puhuvad,
nende eest ei kaitse
kõrgeimgi mantlikrae
kõige soojemgi sall.

Ma ei näe enam silmanurgastki,
nende teelahkmed on juba möödas
aga ma võin meenutada,
et ma teadsin neid -
ja kurvastada nende ärajäämist.
Ja rõõmustada, et värvid on
maailmas ikka veel alles:
selles maailmas mida ma parajasti elan,
on mälestus nende ärajäämisest nüüd
ühte masinasse
ühes märgisüsteemis
ülesse tähendatud.

11 kooljakuud 10226




Ma olen alati olnud
alati hiljaks jäämas,
kuni mu kohalejõudmised
ei tähenda enam midagi -
ja see pole ainult mina.

Elu on alati olnud
alati hiljaks jäämas:
õhtu jääb hiljaks
ja hommik nurga taha kinni,
lapsepõlv jõuab kätte
viieteistkümnendaks eluaastaks
ja teismeliseiga kahekümnendates.

Isegi aastaringid
jäävad tänapäeval moodsalt hiljaks,
talv ei jõua kohale
enne südakuu keskpaika
ja mahlakuus on lumi veel maas.

Kõik, mida ma öelda mõtlen
on alati just-liiga-hilja,
tramm sõitis peatusest välja
ja esimesed pidulised juba lahkusid.

Ma olen alati olnud
alati hiljaks jäänud.

14 südakuud 10227











Mirjam Proosi luuletused. 
Eugene Solovievi "Episode", 2010, fragmendid.

Wednesday, January 15, 2014

Loomadele ja loomadega

Kaks looma istub väikses hämarapoolses toas, tuba on hämar juba loomult, palju valgust sisse ei paista, ehkki väljas on kollane päev. Üks loom vaatab teist silmadega, teine vaatab silmadega niisama. Silmad on suured ja läigivad vastu, nende pind on kumer ja laup kaardub nendega koos. Ja ninasõõrmed, need vaatavad ka, need vaatavad isegi siis, kui silmad on kinni.

“Loom,” ütleb esimene loom, silmad avarduvad koos suuga.

“Missugune loom sa oled?” kõlab vastus. Vastaja pilk pöördub, ta silmad on heledad ja silmade ääres on ripsmed.

“See loom, kes “loom” ütleb”, ütleb esimene loom. “Loom” tuleb üle ta huulte teisiti, valjemalt ja selgemalt kui muud. Väiksema looma naha alt kumab sinistkirja soontevõrk läbi, kui hoolega vaadata, on see kõikjal. Sellel, kes muudkui “loom” peab ütlema, tema sooned vongerdavad kohati sootuks nahapinnast kõrgemal. Üks kössitab ja uurib, teine vedeleb ja passib. Naha peal on väikesed täpid, sealtkaudu nahk hingab.

“On see murdja loom?”

“Ei ole murdja loom,” vastatakse. Kollane valgus tungib tuppa ja värvib nahad kuldseks. Suurem loom seletab: “See peab olema murdja loom, vaata kui otse ta vaatab. Murtav loom, sellel on ju silmad külje peal, et paremini näha kui keegi tuleb. “ Nad puutuvad kokku, üks on soojem, teine jahedam, alati, erisus on meeldiv.

“Aga kui ei taha olla murdja loom?” küsib loom, tal on terav lõug ja etteulatuv koon.

“Sa ei pea.” Suuremal on raske ja nukeline, suurte kulmuluude ja lõugadega pea. Ta uurib teise looma varbaid. Nende otsad moodustavad kaare ning kaar on ka lask säärest suure varbani, nagu suusahüppemägi. Ülepea võib hulganisti erinevaid kaari igal pool silmata. Ja näojooned niisamuti, need jooned, mis näo kujust silma kahemõõtmelises projektsioonis jäävad, igavesti muutuvad ja liikuvad ja kasvavad ja erinevad, samasugused ja mitte samasugused.

“Miks sind kogu aeg niimoodi passima peab?” kergitab suurem kulme ja kõverdab valulikult suud. Ta uurib, justnagu ta üritaks aru saada, miks ta uurib, misasi see ülepea on.

“Sa oled kõigest loomake, sa ei saa sinna midagi parata,” vastatakse talle. Nina on tõeliselt keeruka ehitusega. “Miks me sellised loomakesed oleme?” küsib teine loom, muu loom seepeale.

“Inimene ei pea olema kogu aeg tahtevektor, lainemurdja, nägu pidevalt kiiluna eesmärgi poole suunatud nagu monumendil”, vastab loom, ning seda öeldes meenutavad nende näod hetkeks just seda. Siis võtavad nad teineteisel ümbert.

“Mul on hea meel,” ütleb nukeline loom.

Kui valgus lahkub, näeb selgelt, millest nad tehtud on. Pimedusest, sellest, mis ennist vaid silmapõhjast paistis. Vaid kehade soojus ja mõned rohekad helgid viitavad sellele, et mingid kontuurid on kuskil. Ja nad ei ütle midagi.



Sunday, January 12, 2014

Seitsmes ring

Péter Nádas
Põhimõtteliselt on arvustus asi, kus igaüks saab raamatu varjus omi mõtteid rääkida. Ega te ei oota ju, et ma 24 aastat tagasi eesti keelde tõlgitud raamatut arvustama hakkaksin? Autor on kuulus selletagi. Oh jaa, olid ajad. Õhukese, pehmekaanelise, võrdlemisi ilmetu kaanekujundusega raamatu trükiarv oli 20 000. Soetasin selle endale osta-portaalist, maksis 3 eurot ja postikulu. Miks mina, tuntud asjadevihkaja, endale raamatu ostsin? Sest ma olin raamatukogust laenutanud  Péter Nádasi ja Richard Swartzi „Kahekõne“, see meeldis mulle sedavõrd, et otsisin, kas on miskit veel maakeeles saada. (Siinkohal oleks paslik taas pöörduda mind alatasa painava asjade teema juurde. Raamat oma füüsilisel kujul, enne kui sa ta kaane lahti teed, on asi. Ta võib olla päris närune asi, poolik, kapsastunud, soditud, võib olla ka kõva ning kaunis, täis pilte saksamaa zoopargist või näituseks sepistatud raudväravatest. Või on seal sees hoopistükkis peenikeses tuhmis kirjas mingi poliitökonoomia. Või läti kirjaniku jutt. Raamatute sees on kõik maailma asjad ja muist selliseidki, mida olemas pole, sellepärast on raamat lausa erakordselt salakaval asi. Ei või teada, kuipalju asju tema vahelt veel välja pudeneb.)

Péter Nádasi „Ühe perekonnaromaani lõpp“ lebas mu voodi kõrval lauakesel üsna hea tüki aega. Lugesin seda väga aeglaselt. Ei teagi miks. Umbes poole peale jõudnud, vaatasin järelsõna. Hea järelsõna on ka. Kui muidu aru ei saanud, et tegu on sünge tükiga, siis seal öeldakse. Et pole kerge lugemisvara, et on eriline ja omamoodi, et kuigi õhuke, on sinna sisse pandud pool maailma ajalugu ja just see pimedam pool.

Mulle oli see raamat paras pähkel. Ta on kirjutatud nii-öelda teadvusvoo peegeldusena, nagu üks laps võiks maailma näha ja mäletada. Aga. Ma olen ise ka laps olnud ja noh, ma tean, et päris nii need asjad ei käi. See ju puha kirjandus. Ühesõnaga, ei ole lihtsat siin midagi, on väga tihe, hunnikussesurutud ruum, peenelt läbi komponeeritud tervik, mis ainult näib juhuslikuna, tegevus toimub peaasjalikult ühe õue peal, ühes majas, ühes naabermajas, korra käiakse poes. Tekstki on esitatud ilma liigendamata, ühes katkematus jorus, müürina. Siin on õhupuudus. Nagu oleksid kala kuival.

Mina pole mingi piibliteadlane aga seda ma ometi tean, et kala on tähtis. Raamatus on neil üks karpkala, vannis, ja see kala ei taha eriti surra, kala anatoomiast räägib poisi vanaisa nii põhjalikult, et ohhohoo, oleks mul selline vanaisa olnud. Vanaisa hoiab maailma järjepidevust, aga vanaisa ennast hoiab vanaema. Vanaisa räägib, istub maha, pööningule, asjade keskele ja hakkab rääkima sellest, mis on tähtis. Et see ei kaoks, vaid jätkaks oma olemasolemist maailmas. Ta räägib kalast ja kalamehest, räägib Siimeonist Jeruusalemmas, kes oli Galileas kalur. Ja ühest teises Siimeonist, tolle sugulasest, kes elas Küreenes. Sedasama juttu rääkis vanaisale tema vanaisa ja sellele omakorda tema oma ja nii muudkui ajas tagasi. Ega suguvõsad ei ole tingimata halvad asjad. Muidugi, Valter Meheperse ja tema Moosesest esiisa üle võib naerda. Aga ainult siis, kui sul on pidevus, vaatad sa ka ettepoole. Sul on eesmärk, sõnum, töö ja asi ajada siin maailmas. Ja praegu ma seda ei näe, ei näe, et keegi vaataks tulevikku, kaugemale kui ta enda kümme aastat, kui sedagi. Sest nad ei vaata minevikku ka. Midagi peab olema, mis on sinust   ajalikust inimesest  tähtsam. See võib olla lugu, mida rääkida lapselapsele. See võib olla usk, kasu, armastus, võim, jõud, õiglus, kannatus. Sinust suurem.

Ja nõnda räägib vanaisa lugematutest sugupõlvedest, Raahelitest ja Ruuhvustest, nende lastest, nende lastelastest, kellede hulgas oli nii vaeseid kui rikkaid,  nii ilusaid palgeilt kui kehalt ja vaimult vigaseid, nad rändasid maailma eri paigus, ja igas kohas ja igal ajal olid nad millegi osa, mis oli nendest enestest suurem.

Ja kuulake nüüd, nõnda vaidleb vanaisa onu Frigyesiga, oma vennaga. „ Ole vait! Ma räägin edasi!!“ „Ära näe vaeva, ma tean seda küll.“ „ Lõppu, lõppu sa ei tea!“ „Mille lõppu? See on ilma lõputa!“ karjus vanaisa. “Ja viiesaja aasta pärast, mis tuleb viiesaja aasta pärast, kas sa seda tead? Viissada aastat! Aega pole olemas! See ongi eksitus, aega pole! Ainult mina, mina, mina olen olemas! Ainult mina, aktuaalne kohalviibija! Mina!“

Selles loos on seitse ringi. Vanaisa rääkis kuuest ringist, sest seitsmes ring, see on ju meie ring. Esimene ring oli ilu ring, mis oli määratud nurjumisele, teine mõistuse oma, ja see esiisa, kes rääkis pojapojale oma lugu, ütles —  näe, värav on juba avatud! Sest ta ei teadnud seda, mida tean mina, et üksteise taga avanevate väravate taga on suletud müürid ja ring ei lähe kusagil lahti, vaid jõuab ikka samasse tagasi. Kavaluse ringile järgneb külluse ring, siis kannatuse oma, siis vaikuse. Aga seitsmes ring, see meie oma, sellest me ei tea, mis see on. Ehk on see õnne ring, poeg, ei või iial teada.

Jacopo Ligozzi 1547-1627
Vanaisa sureb ja tema suu on lahti ning sealt paistab pimedus, justkui oleks surnu seest tühi. Kõrvalmajast kaovad elanikud, koer saab otsa, postiljon ei käi, isa ei tule. Ema poleks nagu kunagi olnudki. Selle isaga on kahtlased lood, ta tuleb vahel öösel, salaja, ta haiseb imelikult ja tema riideid tuleb bensiiniga pesta. Suur tüli käib vannitoas: „ Alati tuleb selgeks teha, isa, kus leeris oled, ja alles siis võib vaielda ka moraali üle. Käterätti! Tõepoolest, isa! Ärge pange pahaks, ma ei suuda end tagasi hoida. Naer tikub peale. Mida te teate? Tõepoolest, kus te olete, isa? Ma arvan, te ei ole enam mitte kuskil!“ „Ma olen veel elus! Kui sa ehk ei ole tähele pannud, ma olen veel elus! Ja kuni inimene on elus, siis väljaöeldud sõnad, väljaöeldud mõte, kui ta ehk ei suudagi midagi teha, levib, mõjub, ja seda sa takistada ei saa! Kas sa siis ei näe? Mis sest, et sa pesed ennast! Verine! Mida mõtled sa teha jumala kohtu ees? Minu poeg!“

Seal raamatus oleks nagu šrapnell plahvatanud, ta hakkab kilde ajama ja need killud tungivad igale poole, pööravad tegelikkuse segamini, lõikavad tükkideks  see mis oli alguses, on tegelikult lõpus, või katkevad mõtted ja pildid poolelt sõnalt, sa pead lehti tagasi keerama ja eespoolt uuesti lugema, näpuga järge ajama, tükke kokku panema, kilde välja koukima, aga päris terveks ei saa enam kunagi. Just need kadunud osad räägivad suurema osa loost.

Ma näen seda väikest maailma, sagris aeda ja tühja, ennastkuulavat maja, tubades rohelise sametiga tugitoole, lukkukeeratud sahtleid, vannitoa musta-valgeruudulist põrandat, kuulen nagisevaid trepiastmeid, tunnen kala keetmise lõhna. Kui vanaisa suri, siis vanaema värvis oma pruuni, halli ja tumesinise kleidi mustaks ja enam süüa ei keetnud, tegi ainult rasva või sinepileibasid ja ise lutsis klaaskomme. Kui vanaema suri, siis poiss otsis välja pesukeedupoti, aga ei jaksanud seda pliidile tõsta ja musta pulbrit ta ka üles ei leidnud. Ta sidus vanema lõua rätikuga kinni ja ootas et tuleks prügivedaja või keegi. Ta võis nüüd ära süüa vanaema klaaskommid ja kappi ärapeidetud vorsti.

"Jumala otsimisel on kaks äärmust! Munk ja kunstnik, need igavesed otsijad, kelle ees langetame pea austuse märgiks, kuigi nad on petised ja šarlatanid. Kunstnik lukustab ennast oma tuppa, tõmbab kardinad ette ja uurib ennast ahnelt peeglist.Aga mida võib niisugune niru peegel näidata? Keha. Muidugi keha. Ja tema hüüatab õnnelikult: Jumal peitub kehas! Iga keha on omaette jumal! Inimene on jumal! Valejutt! Munk ehitab endale nii kitsa kongi, et sisse ei mahu ja peab ennast ukse ette pikali viskama ja välja jääma kogu oma ropu suuga. Ja selle mahajäetud, alandatud keha asemel kobab ilmaruumis ringi piiritu hing. Ükskord, pärast pikka hingepõuda küsis üks pühak jumala käest: kus olid sa seni, mu isand? Jumal vastas talle: Sinu sees! Jah, tõesti, aga kui sa otsid teda seest, on ta alati väljas, kui otsid teda väljast, on ta sees. Pea seda meeles!"

Päris raamatu lõpus, siis kui poiss on juba koloonias, saame me teada, et tema nimi on Peter Simon. Ta on Peetrus Siimeonist ja ta peab valima, valima oma leeri. Kui viibid nende hulgas ega ole nendega ühes mestis, siis nad naeravad. Aga miks me ei võiks naerualuseks saada? Ka klouni üle naerdakse. Ära kunagi karda, kui sind välja naerdakse.

Nii ütles vanaisa.


Saturday, January 11, 2014

Ööd enne ärkamist

Siin ei ole enam mitte kui midagi. Laes ei ole enam elugi, on vaid tühjus, isegi vett ei lase läbi. Aga mina istusin voodis või lamasin, kes teab, ja järsku tulid silmviburlased oma urgudest välja. Oot. Tegelikult nad ei olegi ju silmviburlased, nad on hoopis mingid muud isevärki tegelased.

Igal juhul nad tulid oma urgudest välja (nende urud on mu riidekapi taga või ahju all, täpselt ma ei tea) ja tõmbasid mind nii tugevasti selgroost, et mu hing tahtis kehast lahkuda. Korraga märkasin keset tuba hõredat valgusvoogu - see oli üks pikk kriips valgust toa keskel. Kust see küll siia sai, mõtlesin ja sirutasin käe. Sirutasin ja märkasin järsku, et ma ei näe enam oma sõrmeotsi. Astusin edasi,  valgusvoo sisse ja tajusin, et hääled, mis enne toas ringi liikusid, akna all kriiksuvad trammid, mõni mööduv auto - kõik need hääled olid võtnud kuidagi kumera vormi.

Hetk hiljem seisin keset maastikku, mis oli väga künklik, raba oli üleni sinine ja taga paistsid punased mäed ja sealsamas oli ühel pool meri ja teisel pool jõgi ning taevas oli täis erkkollaseid seeni. Nad kõik rääkisid mulle midagi, aga ma ei saanud aru, mida, sest nad ei teinud häält - nad ise olid helidest tehtud. Nendest helidest, mis minu tuppa tungisid läbi kardinate, otse läbi maja, need kriiksuvad trammid,  mööduvad autod...  mida tahaksid mulle öelda need kriiksuvad trammid, need mööduvad autod? Küllap maastik nüüd seda rääkiski. Aga ma ei saanud ikka veel mitte ühestki sõnast aru. Palusin siis abi taevas elavatelt seentelt, äkki nemad oskavad midagi öelda.

Nemad aga vangutasid vaid oma toredaid seenekübaraid, nurusid komplimente ja ütlesid, et ma läheks edasi.
Kuskil pidavat olema üks suur lage väli täis veidraid õisi. Need pidavat eriti ohtlikud olema. Nad ütlesid, et läheksin ja küsiksin õite käest ja hoiatasid, et ma surma ei saaks.

Ma siis imestunult küsisin, et  vist olengi ju surnud,  teispoolsuses, järsku nägin oma väikses toas valgusvoogu, astusin sinna sisse ja nüüd olen siin, vaikuses, helid on muundunud kumeraks maastikuks või hoopiski rabaks, ma ei saa mitte millestki aru, ei mõista, kus olen, kas see polegi siis paik, kus viibivad surnud?

Seened hakkasid selle peale laginal naerma ja leidsid, et ma olen ohmakas, see pidavat olema lihtsalt üks paik universumis, faasinihe paralleelmaailm, täpselt ma aru ei saandki.

Aga mõtlesin, et heakene küll. Astun siis edasi. Pole midagi teha.

Surnud pidid olema siit kolm nihet edasi. Kolm valgusvoogu edasi, nagu seened seletasid. See on alles
esimene staadium, ju põhjustas selle teadvusseisundi minus liigne üksiolemine. Ütlesid nad. Tõsi, ma ei olnud enam kuid väljas käinud, see võib peast veidi soojaks teha küll.

Ei, ma ikka pean edasi minema, korrutasin  endale, kui iga hingetõmme hakkas raskemaks muutuma ja oli tunne, et ma kohe nüüd vajun külmkapiundamisest tekkinud liiva. Jah, ega ma ise ka ei tea, kuidas ma teadsin, et see on just külmkapi urinast, aga teadsin. Kujutad sa pilti, intuitsioon nähtavasti hakkas tööle.

Ma pean edasi minema. Kui ma juba sattusin siia neetud kohta, kus kõik nii veider on, pean  jõudma vähemalt selle väljani, kus on need lilled, millest seened rääkisid. Nii saan ma vähemalt teada, mida see maastik  mulle öelda tahab, ja need helitud helid...kui ma juba siia sattusin, pean ma ka lõpuni tatsama, isegi kui ma kolm maailma edasi tatsan, sinna noh... tead ju küll... sinna. …

Hakkas viludaks minema, tuult tõstma, märkasin järsku taevas üht väga suurt ja kummalist lopergust ollust, see hakkas kaduma seente sisse. Sain aru, et see oligi mulle valgust andnud ja kõmpisin veelgi kurblikumalt edasi.

Ja järsku  kauguses olid sinised õied, oli lage väli. Ma hakkasin jooksma, jooksin ja jooksin mööda sitikate ebamääraseid helisid, mööda taimede kõveraid jalgu.

Jõudsin pärale, võtsin maast ühe õie ja pistsin suhu. Magus mahl tungis kurku, viskasin selili ja jäin ootama, millal küll  lilled annavad vastused mu küsimustele. Uinusin, ohkasin, lämbusin. Oh, oleks ma küll teadnud iseenda käest seda kõike küsida. Poleks ma siin tundmatul maal vaid ringi kooserdanud.

Ma oleksin siis palju rohkem elus, teaksin palju rohkem. Ma ei laguneks laiali.

Leidsin end järsku pimedast ruumist, mu keha tundus veider, veidi eeterlik.  Ei saanud üldse aru, kuhu ma sattunud olen, aga  teadsin, et ma olen nüüd läbipaistev.

Vaatasin oma käsi – ja näed, olidki läbipaistvad. Kumerad helimaastikud olid kadunud. Äkitselt  sain aru, et langen. Langen  üha allapoole ja allapoole. Ees ja taga on tühjus,  proovin karjuda, aga häält ei olnud. Ma ei tea, kaua ma langesin, kas möödas oli päevi, kuid või aastaid.  Mingil hetkel  tundsin  suus mõrudat maitset. Ja siis hakkas kohutavalt iiveldama, nii iiveldama, et enam ei suutnud. Oleks siin vähemalt wc, kuhu oksendada, mõtlesin ma. Ise langesin. Olin vist juba üpriski aru kaotanud, ei taibanud, et paik, kus viibisin, oli täiesti tühi. Tühi vabalangemises paik. Siin ei saanud olla ühtegi füüsilist objekti, ma isegi olin eeterkeha. Mõtisklesin, et kui ma olen praegu eeterkeha, miks mul siis sees nii iiveldab. Ma ju NÄEN, et ma olen eeterkeha.  Ma ei saanud selle küsimuse üle aga pikalt enam juurelda, järsku – kujutage ette! - ilmus mu ette roosa plastmassist kauss.  Kauss hakkas minuga samas tempos langema, ja me mõlemad aeglustusime. Aga nüüd kadus mu iiveldamine ära. Ja nagu see ära kadus, kadus ka kauss silme eest. Ma võiksin vanduda, siin oli ju see kauss, see kuradi kauss, kuhu kadus?

A noh, tutkitki. Ei mingit kaussi. Tahtsin just muidu sellesamuse roosa kausi endale pähe suruda, et noh, äkki langeb ülevalt pool veel kedagi,  ei taha ju ometigi, et mingi samasuguses olukorras olev inimene pähe potsataks. Pea läheb nõnda katki ja nii võikski ju siit kaks maailma edasi asuvasse surnute riiki sattuda. Nagu naksti. Ei, sinna ma küll ei taha. Aga mis ma üldse siingi teen. Miks ma sattusin aasalt ära... lilled, nad ju... nad ju pidid mulle ütlema.... oleks ma olnud targem, oleks endalt enne seentelt saadud nõuannet küsinud, kas see on ikka hea mõte....

Kurat küll, kas ma peangi nüüd jääma eluks ajaks vabalangemisele tühjuses, siin on ju igav! Eelmises paigas oli vähemalt ilus maastik!

Korraga hakkas silme ees virvendama. Pea käis ringi, aga siis nägin enda ees nõgesetaolist taime. Ei noohhh... kui kauss ära kadus, siis seda ei saa ma ju enam kuidagigi kasutada... ei pähe panemiseks, ei iivelduse puhul... taim nägi välja nagu tahaks minuga rääkida. Vaatasin veidi seda taime veel, hakkas hirm, ta tundus selline lihasööja taim olevat, selline ohtlik, kellele võiksid maitseda minusugused õnnetud olendid.. Hakkasin kartma, et kui ma nüüd KOHE teda ära ei söö, sööb tema minu ära. See mõte oli nii hirmus, et haarasin taimel kratist kinni ja pistsin ta suhu, neelasin ühe hingetõmbega alla, ise samal ajal õudusest krampi tõmbudes, peaaegu oleks hambaidki kiristama asunud.

Neelasin  taime alla ja hingasin sügavalt. Ja ehkki ma teadsin, et pean kogu aeg valvel olema,  unustasin end korraks ja sulgesin silmad.

Kui ma need lõpuks avasin, nägin enda ümber kruusa, ainult kruusa ja taevas oli nii valge, otsekui paberist. Ma ei tundnud end enam eeterlikuna, ei olnud läbipaistev. Ma olin täiesti füüsiliselt olemas. Mingi olend tuli minu juurde uudistama, suur süstal käes, jube hirmus nägi välja. Ja naeris väga õõvastavalt ja laginal. Ta ütles mulle hääletult, et siin kohas elasid kunagi inimesed, nüüd on nad ka siin, aga teadvusetult katakombides. Mõnest on järel ainult jäsemed. Rääkivad jäsemed.

Vaatasin vasakule ja nägin üht sellist veel. Kohutava limase näoga elukat, tundlad peas, süstal käes. Ei, nii ei saa see mitte edasi minna. Kogusin kogu oma jõu, süütasin nende ümber tuleringi ja jooksin tulistvalu edasi kuni jõudsin vana puurondi juurde. Ladvas oli näha veel tuulepesi. Ronisin kiiresti-kiiresti üles, kujutlesin end kassiks ja muudkui ronisin kribinal.

Tee puu otsa oli ääretult pikk.

Üleval kraaksusid mingid linnud, need ei olnud varesed ega hakid, kaarnad ka ei olnud,igatahes miskisugused linnud need olid ja kõlasid üpriski kurjakuulutavalt. Vaatasin alla ja nägin, kuidas maa avanes mu all. Ainult puuront oli oma väikese maalapi peal ja ei langenud ega läinud maa avanemisega kaasa. Nägin üüratult laia metallist sissekäiku, millest sibasid sisse-välja mingid tegelased, väga kaugelt kuulsin vee kohinat, nägin maa sees pilvede, päris ilusate valgete pilvede ülemisi kihte.

Olin  kõigest lummatud. Sellest, et ringi vaadates tundus esmapilgul kõik nii kõhe - see metallist sissekäik, üüratud raudsed trepid, üles-alla siblivad tüübid, kes olid samasugused nagu need, kelle eest ma puulatva põgenesin. Aga samas kaugel-kaugel all pilved ja veekohin. Seda kõike tajudes ei pannudki tähele, et veidrad linnud olid mu pähe pesa teinud ja juba pesakonna poegigi üles kasvatanud!

Hirmus lugu! Ma ei lase enda tuppa enam mitte kedagi, ma koristan oma kodu ära.  Viskan kõik asjad välja ja käin keemilise puhastuse brigaadiga toad üle, et mitte miski mind enam siia ei tooks... hetkeline paanikahoog läks taas üle. Jäin vaatama neid pilvi, kuulama vett... jube janu on... mõtlesin järsku... pole mäletadagi, millal viimati vett jõin...

Äkki lõin seletamatult kõikuma, linnud hakkasid mind oma nokkadega peksma, nad ei saanud ju aru, et ma saan haiget. Nemad tahtsid lihtsalt oma pesa remontida. Nad vaatasid nähtavasti, et mu juuksed on hea asendus männiokastele ja rohukõrtele, sest siin kandis neid ju ei olnud. Ainult kruusakivid olid siin! Ja linnud alla maa sisse paremaid pesitsuspaiku otsima ka ei kippunud, mis sest et vett oli kuulda. Olid nad ju aastasadu ilmselt sel puul istunud.

Igal juhul jäin ma nii juurdlema hetkeks kõige üle ja ei tabanudki, kui üks hetk mingi lind mind liiga tugevasti sahmis ja ma puurondilt alla lendasin.

Avasin uuesti silmad. Ilgelt külm ja halb oli olla, linad kleepusid üksteise vastu, vastik kriiksuv hääl tuli kuskilt, ei tea kust. Kõik oli nii kohutav. Täiesti-täiesti kohutav.

Nüüd ongi kõik, mõtlesin. See on surnute koht, siin on nii pakitsev olla, sulgunud, lämmatav. Ümberringi tuhiseb-kohiseb ja samal ajal on täiesti paigal.  Loodetavasti ei ole ma selles rõvedas kohas ihuüksi, mõtlesin endamisi närviliselt. Tõesti ma ei olnud sellest kohast halvemasse kohta veel sattunud. Tundsin - selg valutab. Hing tahab kurku kinni jääda. Suu kuivab. Õige-õige, ma ei ole ju iidamast-aadamast vett saanud juua. Kas surnute maal on vett? Huvitav, huvitav... aga kui ma olen surnud, siis ma ei peaks ju tahtma vett juua? On ju nii? Mõtlesin ja vaikisin endamisi.

Järsku kõlas mingi veider heli. Vaatasin otse ette. Kummaline värelev valgusvoog oli keset hämarat ruumi. Kuidagi abitult tuttav...

Midagi helises endiselt... vaatasin kõrvale ja nägin telefoni.

“Tervist, ma arvasin, et oled vahepeal ära surnud. Miks sa telefoni vastu ei võta?! Ma olen kuid sulle helistanud. Mõtlesin, et sinuga on midagi halba juhtunud.” karjus murelik hääl telefonis.

Keset tuba virvendas üksik hele joon, kuni järgmisel hetkel ta kadus.


Illustratsiooniks on kasutatud Cornelia Kotto fotoseeriat

Friday, January 10, 2014

Ei tea, kas tasub?



EI TEA, KAS TASUB

läbi raevust kokkusurutud hammaste

no ja keda? – iseennast salvata

et olen loobund kirjasõnast Põhja-Aafrika

elevandiluuäri kasuks

ja kavatsen end heita sama kirega

mis kirjandusse, varasemalt muusikasse

Sahelisse

nagu liivakasti, kuhu allesjäänud unistused mahuks

värdjas Rimbaud!

ma ei pea su paska luulet millekski

aga elada ta oskas

ma oskan elu ainult ette kujutada

ja kirjutada: ei tea, kas tasus?






Thursday, January 9, 2014

Wednesday, January 8, 2014

Raoul Kurvitz. Reloaded.




Sa polnud kunagi Tam Galeriis käinud. Sa tulid Lootsi tänava otsas autost välja ja pilk otsis ust. See veneaegne bensiinikalonka tänaval, kohe kõnniteel maja ees, see ütles küll: siin on midagi teisiti. Kõik käis väga kiiresti. Sa astusid uksest sisse, inimesed sagisid, küsisid: “Kas te tulete näitusele või restorani?” - Näitusele. - “Olge lahked, meil on päeval galerii, õhtul restoran,” ütlesid lahked inimesed. Nad ütlesid ühtteist veel, aga su pilk, su otsiv pilk oli juba leidnud esimese maali.

Draakonid! Või lohed! Keerlevad! Või mis? Lähemale. Hobused. Hobused?! Ja millised toonid. Pastelsed. Sa tead seda sõna. See on ainus sõna, mis need toonid seob. Aga need hobused. Amfiibhobused, on Raoul Kurvitz maalile kirjutanud. “Vooluolendid,” ütleb keegi. Sa raputad pead, sa nagu ei usu oma silmi. Pilgutad. Pöörad siis ringi, järgmine pilt. Hobused. “Ja teisel korrusel on veel! Ja kolmandal!” Ja trepikojas. Hobused.

Kui sa istud galeristidega üleval kontoris diivanil, siis su silmad on pärani. Sa oled midagi sarnast varem kogenud. Aga mitte kunagi näitusel. Kus siis? Matrix Reloadedis. See on ainult järg, ütlevad need, kes pole elus mitte kunagi mitte midagi ise alustanud. Ütlevad need, kes pole elus ise midagi armastanud. Jah, Kumus - Matrix, siin - Reloaded. Ja Raoul Kurvitzast ei saa iial küllalt. Nagu Keanu Reevesist. See on mingi animaalne magnetism, sa tead. Sa tunned seda.

“Me ei julgenud suurelt selle näituse avamist välja hüüda, sest kaks nädalat enne avamist olid Raoulil valmis 14 krunditud lõuendit, tal on see eriline kruntimine...” naeratab galerist ja ulatab kohvi. Sa võtad kohvi aga raputad ikkagi pead. “Seal ateljees, seal oli tal siis need neliteist lõuendit ringis, ja siis, siis ta maalis, me ei julgenud seal eriti midagi öelda, aga ta maalis nagu...”

Ja sa tead, kuidas ta maalis. Sa juba tead. Ta maalis nii, nagu on maailmaga ühel ta varasemal maalil. Ja sa tead, et siin ei ole enam mitte midagi juhuslikku. See maal, see varasem maal. See on nüüd ühes teises maailmas.

“See oli pronksiöö, me panime pidu, ma ei teadnud midagi,” rääkis Raoul kunagi ateljees katanat hellalt riiulilt võttes, “kui ma ärkasin, vaatasin alla Pärnu maanteele, seal oli igal pool häving ja minu laual oli see,” sahinal liigub tera, trrrrrr, lõikab paberit, “ja siis ma loopisin neid arbuuse...” ütleb Raoul veel ja mõõk liigub ta käes välguna, “aga siis, kui see hull samurai vaatama jääb, mis see oli... see oli maailm akna taga.”






Ja sulle kõige isiklikum töö sellel näitusel on jällegi vahejuhtum. Vahejuhtum kontoriruumides. See maal on sellest, kuidas Hobuvälk lööb ühte kontorisse sisse. Sina tead, mis asi on Hobuvälk. Maailm ei tea. Raoul ka ei teadnud, teadmisena. Aga ta tundis ära. Ja maalis nii. See ei ole mingi nalja asi. See on pimeduse välk. Sellel hobusel on silmad pahupidi. Selles kontoris on ERROR. See ei lähe enam üle.

Sa ei pea enam kartma. Sa ei pea enam kartma nii paljusid asju. See samurai, see hull samurai - katanaga, arbuuse peksmas - ta kaitseb. Ta kaitseb nii hullult tähtsaid asju. Nagu ilu, nagu jõud, graatsia, seksuaalsus (jah, seksuaalsus!), sa seisad maali ees, kus kaks hobust teineteist nuhutavad ja sa ei pea kartma, et see erutab (see erutab!), see lahkus, see hellus värvides, see kaitseb. Sind. See samurai on teinud selle kõik sinu jaoks. Kunsti tehaksegi sinu jaoks. Kui õnnelik on elada ajal, kui Sinu jaoks tehtud asjad jõuavad sinuni õigel ajal. Võimalikul ajal. Mitte ei lähe nii, nagu läks sellega, eksju.

Sa tead, et kunst on hinge viimane kaitseperimeeter. Aga kuidas, küsid sa? Vaata, ta teeb su muidu haavatava südame ümber vaimustuse tulemüüri. Ja miski, mitte miski ei saa sel hetkel sealt läbi, kui see niimoodi lõõmab, nagu seal, sellel näitusel.

Ma nägin seda su silmis. Ma tunnen sama. Ja lisaks aukartust. Selle meisterlikkuse, selle kire ja selle jõu ees. Raoul on kartmatu. Põhjusega.

Vaata, Raoul Kurvitz oli coolim palju varem, kui cool cool oli. Ta oli kõige coolim kogu selle aja, kus oli cool cool olla. Ja ta on cool edasi ka praegu, kus eesti kultuuri kõige tähtsam küsimuseks tahavad jõuetud suruda: olla või võib-olla. Aga sa näed ju isegi. Ja enne lahkumist seisad sa veel iga maali ees. Sa näed. Alles kodus sa loed, mida galeristid on sulle kaasa andnud. Seda, mida Raoul on nende hobuste kohta kirjutanud. Sa loed ja sa saad aru, et sa said kõigest aru. Ilma lugemata. See oli kõik seal, neil maalidel. Me oleme amfiibhobused.


Nad on amfiibhobused.
Kaua aega olid nad tavalised hobused.
Neid on rautatud ja ruunatud,
     neid on sadade tuhandete kaupa retsitud kahurilihaks,
     neid on äraaetuina maha lastud.
Mõnele neist on püstitatud ausambaid,
     kuid miks peaksid nad oskama seda hinnata.
Nüüd on nad sukeldunud.
Varem olid nad veo- ja künnimasinad,
     nüüd on nad on mikro-ja nanomasinad.
Nad sünnivad ja paljunevad inimaju hallolluse ookeanis,
     värvides selle oranžiks.
Nad on teadvusolendid,
     nad on vooluolendid.
Nad on otsekui kättemaksuinglid,
     ehkki nad ei tea, mis on kättemaks.
Nad vahel lihtsalt hullavad
     kaldal.
Nad on õrnad ja haavatavad,
     nad on võitmatud.
Nad on amfiibhobused.

Tuesday, January 7, 2014

The Oja Chronicles

Argo Tuulik
Targad teavad rääkida, et Oja on alati olemas olnud. Küllap oli juba Olümpose mäel tähtsamate peajumalate kõrval üks väike mannetu Oja, kes samal ajal kui Hephaistos jumalatele relvi sepistas ja Apollon lüürat tinistas oma eneseväärikust ja füüsilist heaolu millekski panemata teiste meeli lahutas. Vanarahvaski hoiatas, et kui poisslast ootava naisterahvaga peale kaheksandat lapsekandmiskuud ühte heita, võib lapsukesest Oja tulla.

Usun, et kõik on mingis eluetapis tundnud mõnd Oja. Destruktiivset selli, kelle elu eemärk näib olevat vähimagi publiku ees võimalikult pööraseid tükke teha. Vahel pole selleks isegi publikut tarvis. Oja helistab öösel telefoniputkast politseisse ja teatab, et keegi vandaal laamendab telefoniputkas. Seejärel peksab Oja putka pilbasteks ja jääb patrulli ootama. Sõbrad ütlevad hiljem naerdes, et see on nii Oja. Oja teeb oma tükke enamasti ebakaines olekus. Siinkohal räägib vanarahvas, et Oja soontes voolabki juba sünnist saati tulivesi. Enesealalhoiuinstinkt võib vahel igaühe maha jätta, aga enesehävituslikkus, millega Oja oma sõgedatesse avantüüridesse sööstab, on omane vaid Ojale. Oja määrib end koera ekskrementidega kokku, istub suure pruuni paberkoti sees naabrimehe ukse taha, annab kella ja paneb koti seestpoolt põlema.

Hämmastav on siinkohal aga see, et hoolimata oma vigurite pahatihti eluohtlikust loomust pääseb Oja neist peaaegu alati minimaalsete vigastustega. Oja sõidab öösel Tallinn-Tartu maantee 90-alas sõbra viiese bemmi slepis poekäruga 150 km/h. Viletsa traatkäru rattad purunevad ja see käib kummuli, Oja paiskub kärust välja, esmalt pidurdava BMW tagaklaasi ja siis teepiirdesse ning murrab käeluu ja kaks roiet. Hiljem heietatakse uudistes, kuidas maanteel huligaanitsenud idioot pidi küll õnnesärgis sündinud olema. Nad eksivad. Oja ei ole õnnesärgis sündinud. Oja oli purjus.

Sõna saab taas vanarahvas kes teab rääkida, et Oja on hävinematu. Oja saab tappa ainult teine Oja. Oja hüppab, teine Oja kukil, Tõrva vettehüppetornist alla ja saab surma. Ülemine Oja sööstab samal õhtul Tallinnas üheksakordse maja katuselt kahest taburetist ja saunalinast valmistatud tiibadega öhe ning murrab hüppeliigese, ninaluu ja kaks esimest hammast. Erakorralise meditsiini osakonnas tuvastatakse tal tugev joove.

Jaanipäeval ei hüppa Oja üle lõkke. Oja hüppab lõkkesse. Enne hüpet moondab ta end tualettpaberirulli abil muumiaks ja valab ketšupiga üle. Et ägedam oleks. Kiirabi saadab ta hommikul kerge vingumürgituse ja põlenud kulmudega koju kainenema.

Aastavahetusel sõidab Oja Nõmme suusahüppetornist roosas pruutneitsi kleidis rulluiskudega alla, kaks süüdatud raketti kaenla all, ja murrab kederluu.

Just ühe sellise Oja muldasängitamiselt me end praegu leiamegi. Pastor on pidanud just maha liigutava kõne sellest, milline paljulubav, andekas ja mitmekülgne noormees kadunud Oja oli, ja kui traagiline see on, et säärane tärkav õieke nõnda varases eas varrelt on kaksatud. Nüüd saavad kadunukese lähedased enne kinnise puusärgi hauda laskmist veel viimase võimaluse varalahkunuga hüvasti jätta. Oja männilaudadest kirstu kõrval seisab vanemate kõrval ka tema noorem vend Indrek. Puusärgist möödudes suruvad leinajad pereliikmete kätt ja pomisevad kaastundeavaldusi. Indreku ees peatub üks Oja lähedasemaid kamraade, punase näo, suurte kõrvade ja Saku Originaali T-särgiga turske kiilaspäine noormees hüüdnimega Melon. Kaastundeavalduse ajaks on ta eemaldanud austuse märgiks isegi oma võidunud nokamütsi.

„Türa, Oja, vot Oja oskas elada!“ sõnab ta tuliselt ja igast silbist on tunda tumma raevu, mis pulbitseb mehepoja rinnas selle ebaõiglase saatuse vastu, mis noore Oja väevõimuga siit ilmast minema viis.

„Sitta ta oskas,“ vastab Indrek ükskõikselt. „Oja läks põleva ujuvsaunaga järvele sõitma. Oja ei osanud midagi. Oja oli idioot.“

„Kurat! Oja elas iga päev nii, nagu see oleks ta viimane!“

 „Ei, Oja elas iga päev nii, nagu ta tahaks, et see oleks ta viimane.“

„Kuramus, mees...kurat ma annaks sulle praegu... Oja oli kõva mees!“

„Ei, Oja oli kui marutaudis tuulispask. Nii on kõigile parem.“

„Pask?!!! Kurat, kui Oja praegu siin oleks...“

Meloni selja tagant peale suruv leinajaterivi sunnib aga poissi edasi astuma ja me ei saagi teada, mida teeks Oja, kui ta veel siin oleks.

Peagi on hüvastijätud öeldud ja pastor annab märku. Kuid just siis, kui isa, onu ja veel paar meest kirstu hauda laskma hakkavad, lendab selle kaas valju raksatusega lahti ning välja kargab üleni tahmane, koerasita ja järvemudaga kaetud ning naeru kätte lämbuv Oja.

„Türa, classic Oja!!!“ röögib Melon vaimustunult. „O-ja!!! O-ja!!! O-ja!!!“ skandeerib hetke pärast juba kogu Oja tavapärane kaaskond.

Igavesest ajast igavesti – Oja on siin, et jääda.