Wednesday, February 26, 2014

Mul on puhkus!

ZA/UM esitleb uhkusega koomiksit Liisi Grünbergi sulest! Vaata ka ta kodulehte.





Loe edasi!

Monday, February 24, 2014

Maa ei liigu ümber Päikese

Näe! Uuring kategooriast ameeriklased on ikka nii lollid! ütleb, et veerand küsitletud ameeriklastest ei tea, et Maa liigub ümber Päikese. Lollimad kui Holmes! Häda on selles, et sellel veerandil on kahtlemata täiesti õigus. Päike liigub ümber Maa, see on teaduslik fakt. Samuti on vaieldamatu, et kogu universum tiirleb ümber minu.

Nagu teab iga põhikoolilõpetaja, on tõepoolest korrektne väide "Maa orbiit on ellips, mille ühes fookuses on Päike".* Tundub ilmselt, nagu ma näriksin tähti. Need väited on aga täiesti erineva sisuga - teine on kirjeldava iseloomuga, mis on teaduslikule tähelepanekule igati omane. Väide "Maa liigub ümber Päikese" ei kanna endas aga mingit tegelikku sisu peale astronoomilise mõtteloo arengut kirjeldava tähenduse.

Kopernik on kahtlemata ajalooliselt oluline figuur. Tema heliotsentrilises teoorias oli palju olulisi tähelepanekuid (Kepleri esimene seadus, silmuse-efekti seletamine, mõistmine, et Päike on lähedal ja tähed on kaugel) ja ka palju asju, mis ei ole tänapäeva teaduses sugugi vastuvõetavad (peamiselt väide, et Päike on universumi keskpunkt ja massikese). Tema teooria on nagu Rutherfordi mudel aatomifüüsikas - see, mis ütleb, et on tuum ja tuuma ümber orbiitidel tiirlevad elektronid. Oluline ajaloolisel kujutlemisel, täiesti vale ja millegipärast asi, millele koolides liialt palju tähelepanu pööratakse.

Niisiis, mis probljema selle Päikese ümber liikumisega lõppude lõpuks on? Väga lihtne: liikumine on suhteline ja oleneb taustsüsteemi valikust. Hetkel kirjutades istun ma toolil ja mu kiirus maapinna suhtes on null, aga Päikese suhtes on mu kiirus ligikaudu 30 kilomeetrit sekundis. Sama kiirus on Päikesel minu suhtes. Ilma mingi vaevata võiksime siseneda taustsüsteemi, kus Maa on kogu universumis toimuva liikumise alguspunkt, see tähendab, kõik objektid, mis liiguvad, teevad seda Maa suhtes - see oleks lihtsalt tüütu, nii et me ütleme, et Päikesesüsteemi objektid on peamiselt seotud Päikesega. Nagu sa juba aru said, tähendab Päikesesüsteem just nimelt Päikese baasil loodud taustsüsteemi.

Kõige lihtsamat tüüpi taustsüsteemid, mida mõista, on inertsiaalsüsteemid. Me teame, eks ole, et on olemas selline asi nagu Newtoni esimene seadus (keha liigub ühtlase kiirusega ja sirgjooneliselt või on paigal, kui sellele mõjuv resultantjõud on null). Seda lauset nimetatakse ka inertsiseaduseks. Iga taustsüsteemi, milles inertsiseadus kehtib, võime nimetada inertsiaalsüsteemiks - nende puhul ei ole mingil kehal kiirendust, kui seda keha ei mõjuta mõni teine keha. See on kasulik ja hea viis kirjeldada enamikke inimtegevuse protsesse. Muidugi on see abstraktsioon, mis ei vasta reaalsusele - aga aitab mõista ühte väga olulist asja: inertsiaalseid taustsüsteeme on lõpmatult palju ja kõikides nendes kulgevad mehaanilised protsessid täpselt ühesuguselt.

Suitsumonster. Spoiler alert.
Miks? Väga lihtne. Võtame mingi punktmassi (mis kujutab mingit noolt, mida Katniss Everdeen laseb või kehastunud kommunismi või Losti suitsumonstrit or whatever the kids like these days), mis liigub. Et seda liikumist kuidagi jälgida, peame looma mingi koordinaadisüsteemi, mille järgi liikumist hinnata. Nüüd vaatame seda keha natuke teisest kohast - liigub ikka samamoodi. Muudame jälle asukohta - samamoodi. Liikumine on vektor ja vektori suund ja moodul on ikka sama, yo. Igatahes võime seda katset korrata lõpmatul arvul kordadel ja saame ikka samasuguse liikumise. Seda inertsiaalsüsteemide kohta käivat tähelepanekut nimetatakse Galilei printsiibiks, see on kasulik ja tore ja ütleb meile, et mehaanikaseadused on üldkehtivad.

Inertsiaalsüsteemidega tegeleme enamasti siis, kui me vaatame probleemi kitsalt. Kui meid huvitab auto liikumine maanteel, siis ilmselt pole eriti oluline Maa pöörlemine oma telje ümber (ja selle tangentsiaalkiirendus) ja võime vaadata enda probleemile vastavat inertsiaalsüsteemi. Pikka aega ei osatud sellega midagi peale hakata, kuni Einstein relatiivsusteooriad välja töötas. Selgub, et erirelatiivsusteooria ütleb meile, et kõikide inertsiaalsüsteemide invariant (muutumatu suurus) on valguse kiirus. See on hea, sest niimoodi saame me efektiivselt erinevaid süsteeme võrrelda. Aga veelgi enam, üldrelatiivsusteooria annab meile Einsteini relatiivsusprintsiibi, mis kehtib kõikide taustsüsteemide puhul - ümberöeldult: ükskõik millise taustsüsteemi puhul ei ole võimalik katseliselt määrata, missuguse kiirusega see taustsüsteem liigub. Ühesõnaga, taustsüsteemid on suhtelised ja absoluutset süsteemi ei saa olemas olla.

Relatiivsus ei tähenda muidugi seda, et "kõik on suhteline", nagu tihti öeldakse. Päikesesüsteemi massikese on Päikese lähedal ja Suurbritannia pealinn on hetkel London. Kõik need väited on ümberlükatavad (et näidata, et esialgne väide ei kehti, peame leidma sellise Suurbritannia, mille pealinn ei ole London) ja üheselt tõesed (sellist Suurbritanniat ei leidu, nii et esialgne väide kehtib ja Suurbritannia pealinn on London). Ühesõnaga, siin ei ole midagi suhtelist: öeldu kas kehtib või ei kehti. Liikumine on suhteline ja niisiis peame me liikumist kirjeldades alati märkima, mille suhtes me seda käsitleme - välja arvatud loomulikult juhtudel, kus see on mõttetu; kui me ütleme "auto kiirus on 45 kilomeetrit tunnis", siis ilmselgelt mõtleme kiirust maapinna, mitte näiteks Mira suhtes.

Koolihariduses esitatakse selliseid "fakte", nagu väide, millest artikli alguses juttu oli, üsna tihti. Selline tegevus võib olla ohtlik ja segada inimesel maailma mõistmist - olen üsna palju näinud inimesi, kes ei suuda liikumisi erinevates taustsüsteemides ette kujutada, peamiselt seetõttu, et planeedid liiguvad ju ümber Päikese ja Kuu tiirleb ümber Maa, muudmoodi ei saa! Ohtlik, ma ütlen. Lõppude lõpuks on teaduslikult mõtlemise alus siiski taju ja ettekujutusvõime, mitte faktide teadmine niikuinii - eriti raske on olukord siis, kui taju segab väär fakt.

(Vähemalt on eelpoolnimetatu faktiks nimetamisel mingisugune ajalooline tagapõhi, erinevalt sellest, et koolides õpetatakse inimestele, et lennukid lendavad, kuna tiiva peal ja all liigub õhk eri kiirusega, mistõttu esineb rõhuvahe, kus tiiva all on suurem rõhk kui tiiva peal, mis surub lennuki õhus üles. Lol.)

* Tehniliselt on see väide väär, korrektne on "Maa orbiit on ellips. mille ühes fookuses on kahekehalise süsteemi Päike-Maa massikese". **
** Tehniliselt on see väide samuti väär, sest liikumine on määratud gravitatsiooniväljas, missugustel on aga selline omadus, et nemad mitte otsa lõppeda ei taha. Nii täpseks minemine on üldiselt, eks ole, anaalne.

Saturday, February 22, 2014

Lepatriinude aasta

1977. aasta juulikuus oli palav nagu juulikuudes ikka, selline kuiv ja lõikav, särisev palavus, taevas oli sinine ja puud igavalt ühtvärvi rohelised, kõik peened varjundid kaovad suve südames, jäävad järgi kõige keskmisemad toonid, nagu oleks maailmal järsku käes ainult kuue värviga koolilapseguaššid.

Emma pidi valvama sirelipõõsa ees, et ega keegi ei tule, sest teisel pool sireleid tegi ta ema salaja suitsu. Oma ema eest salaja ja teiste eest ka, sest külas oli aeg aeglasemalt liikunud ja külanaised ei tõmmanud sigarette. Võib-olla nad tegid seda salaja oma sireliheki taga. Suits hoidis ema maailma paigal, kui see tahtis ära libisema hakata, sellest sai kinni hoida, natuke maailma sisse ja välja puhuda, pahast tujust sai harilik tuju, harilikust tujust parem tuju ja jälle jaksas teha kõiki neid asju, mis muidu tundusid ilmvõimatult vastikud. Enamasti oli vastik sellepärast, et kunagi ei olnud normaalne olla, alati pidi tegema nägu, et asjad on paremini kui nad tegelikult on, hääletoon reipam, silmad lahkemad. Ainult Emma nägi ema sellisena, nagu ta päriselt on. See teine ema, see, kes maailmale meeldida püüdis, see talle ei meeldinud sugugi, ta nägi valet, aga ei saanud aru, miks see seal on. Mida on karta? Kui sa oled nagunii täitsa üksi ja sul on ainult Emma, pakk suitsu, kohvitass, miks siis on üldse tähtis, mida maailm sinust arvab? Ta ei saanud aru, et ema lootis veel. Ta rääkis Emmale sageli, et kunagi ei tohi laita inimest ennast, vaid ainult tema tegusid. Siis oligi nii, et ema lootis heakskiitu mitte endale, vaid oma tegudele.

Sellepärast laitis ta Emmat, mitte seda päris Emmat, kes oli iseenda sees peidus, vaid seda, kuidas ta riides käis, näiteks ei tohtinud Emma panna kaela roosat rätikut ja seda lõua alla puhvi siduda, ega tohtinud ka kanda seelikut ilma kombineeta, sest vastu valgust võisid niimoodi jalad läbi kumada. Millegipärast emale ei meeldinud pikad juuksed ka, lahtised pikad juuksed, kuigi tal endal olid olnud pikad patsid ja kurvad silmad, vanade fotode pealt oli näha. Aga kuskilt oli sugenenud ema pähe veendumus, et pikad juuksed on litsi juuksed, sellepärast lõigati Emma omad lühikeseks. Ülepea oli väga palju asju täitsa kindlasti õiged niimoodi ja mitte teisiti. Kust neid veendumusi võeti, seda Emma ei teadnud. Ainult vahel harva, ennastunustades, kiitis ta Emmat, ütles et tal on ilusad jalad, veel ilusamad kui Jackie Kennedyl. Üldiselt oli kenadusega keeruline, see oli korraga nii hea kui halb, ilusal tüdrukul oli ohtlik, ilus tüdruk ei tohtinud üksi ringi uidata, rannas käia, lühikesi seelikuid kanda või õlapaeltega kleite, võib-olla kole tüdruk oleks tohtinud. Aga salaja oli emal hea meel, et tütar on kena, ja eriti veel, kui nad kahekesi kuskile läksid ja mõni ema tuttav neile vastu tuli ja kiitis „oh kui ilus tüdruk ja nii ema nägu!“, siis ema ütles alati, et tegelikult on isa nägu tütar.

See suvi oli viimane suvi enne seda sügist, kui vanaema ära suri. Ja sellel suvel oli lepatriinude uputus, neid oli igal pool, voodis, aknalaudade peal, toidu sees, tuul oli puhunud nende kitiinkesti kuhilikena teeäärtesse, lahel ulpis neid vees mitme meetri ulatuses rannast, õieti polnud võimalik merre minnagi, kui sa ei tahtnud nende kehadest läbi kahlata. Need, kes elus olid, ja neid oli teist sama palju, need mõristasid õhus ringi, kügelesid iga viimase kui kõrre ja lilleõie peal. Ja nad hammustasid.

Midagi, mida on liiga palju, on kuri ja vastik, otsustas Emma. Ta ei saanud arugi, et oli endale arvamust kujundamas. Võib-olla maal sellepärast ongi kõik nii lahked ja jutukad, et neid on vähe. Aga seal jällegi peab kartma, mis nad arvavad. Või räägivad. Linnas ei arva keegi midagi, kuigi ema kandis maakombed linna üle ja uskus, et seal ka pole inimestel muud teha kui arvata ja rääkida ja piiluda, mis teised teevad. Sest maal on nii vähe inimesi, et iga möödasõitev jalgrattur, auto või ilmaime! jalgsi kõndija on arutamisväärt sündmus – oot-oot, kelle auto see siis oli? Meil külas sellist autot ei ole, või kes see siis jala nüüd läheb? Mingi hull linnamees vist. Näe, Välja omad lähevad ujuma ja neil on lapsed ka külas. Ikka tulid siis viimati. Ja ema arvas, et linnas ka kedagi huvitab, miks tal meest ei ole või kuipalju ta teenib.

Nemad tulid ikka vants-vants jala, kotid käe otsas, neil ei olnud autot. Ja ujuma läksid ka jalgsi, sest jalgratast oli üks, tegelikult oli neid ikka mitu, aga mõni oli alati katki, kas sisekumm tahtis lappida või andis ventiili juurest läbi, üks terve päev läks ikka selle peale ära, et mõnda ratast üles putitada. Emma oli sellega harjunud, et ta alailma pidi seisma mingi parandustöö juures, hoidma karpi ventiilikummidega või käima ja otsima mööda sahvreid ja sahtleid küll pumpa, küll pumbalohvi, küll kummiliimi või kuuskantvõtit. Väga väsitav oli seista ja kuulata ema kirumist. Nõnda ei olnud see mitte ainult rattaparandusega, vaid kõigi asjadega. Vikatite käiamise juures ajas tema vänta ringi, käiakivi all oli poolikust autokummist veenõu, käiaraam oli poolmäda ja viltu ja jalad surid madalas istumisest ära. Vikatit ennast käiata tal ei lubatud, kuigi see tundus nii palju huvitavam, vahel lõi siniseid sädemeid välja ja tera muutus haljalt hõbedaseks. Igasugu jõu ja ehitustööde juures oli Emma abiks lükkama ja hoidma, ulatama ja sirutama. Ta oli sellega nii harjunud, et võis tundide viisi sõnalausumata ka kõige vihasema tööinimese kannupoiss olla. Tähtis oli lihtsalt püsida vait ja oodata kuni see mööda saab.

Ema tegi alati väga palju tööd. Päeva alguses ta arutas valjusti, mis oleks vaja täna ära teha ja päeva lõpus tähendas väsinult, et midagi ei saanud tehtud. Mis ma siis täna ära tegin? Nii kõlas see lause, millega päev kokku võeti. Ega talle vist töö väga ei meeldinud, aga see oli midagi, mida pidi tegema, justnagu selleks et õigustada oma olemasolu, näidata, et ma veel suudan, või saan hakkama, ja sinna oli alati vaikivalt sisse pandud eeldus, et tegelikult on see ülejõu, võimatu ja liiga raske. Et see tegelikult on see töö, mille oleks pidanud ära tegema see mees, keda emal ei olnud. Kõige rohkem meeldisid talle õuetööd, nagu puude mahavõtmine, või igasugused tööd sae, haamri ja kirvega, mis ei nõudnud liiga palju mõtlemist ega peent arvestust, ainult jõudu ja visadust. Ja võib-olla ka viha. Sest oli mingi ettemääratud siht, mingi piir ja määr, mis pidi olema saavutatud, muidu oli kogu aeg mure, et see on tegemata. Tema vaatas ikka ettepoole – mis saab siis kui võsa suureks kasvab, või kui katus läbi sajab, või kui kuusepuu tormiga katusele murdub, või mis saab siis, kui tema enam ei jaksa. Sellepärast kasvatas ta Emmat korralikuks ja töökaks, ja leidis laiskuse ja lodevuse märke igalt poolt. Sinust ei saa majapidajat, sina ei oska, sina ei jaksa, sina ei tule toime, rääkis ta Emmale. Sinu käes hakkab lagunema.

Nii nad siis kaarutasid heina palaval juulipäeval, hommikuse kastega olid ema ja vanaema vikatiga niitmas käinud, talu heinamaad olid siiludena igal pool laiali, üks oli päris kaugel roostiku vahel vana paadikuuri juures, teine jupp metsa sees endise talukoha ümber, talust polnud enam muud märki kui natuke vundamenti, palgid olid kõik laiali veetud, kolmas hoopiski selle tara kõrval, kus lambaid karjatati. Lõunaks keedeti kartulit soolasilguga ja joodi hapupiima kõrvale. „Selg sirgu! Ei istu röötsakil!“ kamandati Emmat, aga tal polnud sellest midagi, sest soolasilk oli hirmus hea. Peale lõunat läks vanaema leiba luusse laskma ja jalgu puhkama, sest põlvad na murduvad, nagu ta ütles, ja liiga kuum oli väljas, et mingit mõistlikku tööd teha, vanaema heitis oma krabisevate heintega täidetud voodikotile pikali ja tõmbas punasekirju baikateki jalgade peale. Emma ronis üles pööningule lõngadega mängima. Plekk-katuse all oli tulipalav, tolm tantsis õhus kui lõngakotte liigutasid, pööningupõrand oli peenikest liiva täis veetud, see oli soojustuse eest ja seal vedeles igasugu kotte ja kompse, sarikate külge oli naelte otsa pandud vanu hobuserakmeid ja võrgupullusid, ühes nurgas oli suur kuhi vanu raamatud, lehtede vahed peenikest liiva täis.

Emma isus vana kohvri peal ja põimis värvilistest lõngadest palmikuid. Igas kolme eri värvi lõngad. Kui tal oleks pikad juuksed olnud, siis oleks saanud nendega patse kinni siduda, aga et ei olnud, siis ta arvas, et need võivad olla järjehoidjad, ja tegelikult mängis ta, et need on inimesed, umbes 20 sentimeetrit pikad, värvilised, otstest tuttidega. Ta tegi neid hiigla hulga, et oli kohe palju rahvast, õhtul võttis need voodisse kaasa ja pani padja alla.

Maja peal oli hea üksinda olla. Sinna teised naljalt järgi ei roninud, seal oli ka laastukorv vanade mänguasjadega, punase palli otsas istus ruudulise soniga kloun, suu kõrvuni. See oli selline isevärki jonnipunn. Mõned vanad nukud olid seal ka, siuksed, kellel pealagi otsast ära, ninad kulunud, ühel oli seljas väga vanamoodsat sorti halli-roheliseruuduline kleit, teine sootuks riieteta, takku täis kerega. Ema oli Emmale rääkinud, et tal polnud üldse mingeid päris mänguasju, ta mässis ühte vana puulusikat nartsude sisse, selle nimi oli Kaalika-Too, ja see oli tema nukk. Ja veel oli ta rääkinud, kuidas üldse magusat ei olnud, mitte midagi, ja kuidas peedist keedeti peedisiirupit ja lõpuks tuli sellest suur kollane suhkrupea, mida hoiti riietekapis lina sees, ja kuidas ta salaja käis sealt endale kilde kraapimas. Ja et tema oli kõige noorem laps, ja kõik asjad, mis ema käskis vanematel lastel teha, need käsutati talle edasi, ja et ta oli väga arg ja tegigi kõik ära ega läinud kunagi kaebama, aga jäi eluks ajaks vimma kandma hoopiski.

Lõpuks oli Emma palavusest ja enda mõtetest päris oimetu ja ronis alla jahedasse esikusse tagasi, noris köögist kardina tagant riiulist omale ühe meesaia, vanaema oli vahepeal üles tõusnud ja küllap ta oli laudas või kusagil. Enamasti oli Emma ka ikka laudas kaasas, kui lehmi lüpsti ja aitas piimanõule marlit peale panna, kui lüpsikust sooja piima ümber kallati. Marli peale jäid pisikesed laudakärbsed ja mõni lepatriinu. Natuke piima valati alati ühe lohuga kivi sisse, siilide jaoks. Pärast istus ta õueköögis ja üritas kadakajupist puulusikat vesta. Ta oli seda teinud terve nädal aega ja lusikas nägi juba välja nagu väikene küna.

Päris õhtul hilja läksid nad emaga mere äärde, sest ema tahtis rahus suitsu teha. Kaasa võtsid väikese rauast pliidi, mis oli natuke suurem kui suitsupakk, selle sai lahti voltida ja sinna sisse käisid piiritustabletid, mis põlesid sinise leegiga. Lehmapildiga puljongikuubikutest sai keeta tulisoolast puljongit ja rohelise emailkruusi seest juua, istuda ja vaadata kuidas päike merre vajub. Oli hästi vaikne, mõnusalt rahulik olla, vees polnud ainumat virvendust, taamalt kostis rukkirääkude präägutamist ja sekka ööhirmutaja mörinat.

Emma ärkas hommikul selle peale, et ema käis teda juba mitmendat korda üles ajamas. “Kell on kümme! Mis nüüd siis, aja üles ennast voodist, toit on ammu jahtunud.Ma teen sulle kama kiiresti.” Uniselt ajas Emma ennast voodist istukile, toas oli juba väga palav ja päike taevas suures kõrges. Akna taga õitsesid lõmpsid ja ajasid oma imalat lõhna tuppa. Täna pidi ta õue pealt väikesed heinakuhjad varju alla kärutama. See töö polnud raske ega midagi, ainult et need kõrvahargid, neid oli igal pool, kõige rohkem oli neid käru metallpõhja peal, kui sealt heinad maha kallutasid. Ta judistas ennast selle mõtte juures, täpselt niisamuti, nagu kartulivõtmisel - ta võis küll neid konksuga üles kaapida, aga ikka võpatas, kui mõni eriti priske vihmauss pooleks läks.

Emma sõi oma kama vastumeelselt ära ja läks välja, kõigepealt käis tikripõõsa juures, ega ta ei söönud neid korralikult, ainult imes mahla välja ja sülitas kestad maha. Oleks tahtnud hoopis sirelipõõsasse mängima minna ja raha teha. Raha tegi ta niimoodi – valis suured ja ilusad sirelilehed, parajad larakad, murdis nad rootsu mööda pooleks ja näksis hammastega täksid sisse, igasugu mustreid, need olid siis rahamärgid. Kui ta kodus linnas oli, võis ta end vahel vetsu ära unustada, sest vetsupaber oli seline nagu krepp-paber, ainult et pehmem, ja Emma kujutas ette, et see säbru seal peal on kiri, ta muudkui keris rulli lahti ja luges seda. Maal oli õuekemps ja seal olid naela otsas ajalehepaberi tükid, aga sinna ta ei tahtnud kauaks lugema jääda, palju kärbseid oli ja haises. Ta kartis, et äkki on mõni nastik kuskil, sest lauda ees sõnnikuhunnikus oli nastiku pesa.

Kui teised lõunaks pikali viskasid, leiba luusse laskma ja puhkama, läks tema oma lasteõmblusmasinaga vuristama. Sellega ei saanud päriselt õmmelda, sest alla jäid suured aasad ja ülemine niit jooksis puhtalt välja, kui seda tõmbasid. Aga sellega sai teha piletikontse. Vuristad augurea sisse ja pärast sai sealt riba ära tõmmata nagu kinopiletil. Emma tegi tsirkusepileteid. Ta teadis, et ega keegi vaatama ei tule, ükskord ta oli juba teinud seda, sidus omale põlle keebiks nagu Katuse-Karlsson ja ronis õunapuu otsa ja püüdis sundida väikest koera ka oksa peale ronima, muid numbreid eriti varuks polnud. Ainult toolid taris õue ja siis pidi pileti ostma ja kontsu ära rebima. Niimoodi ei saa üldse õiget tsirkust teha, kui pead ise olema piletikontroll ja mustkunstnik ja akrobaat ja loomataltsutaja. Tal oli üks hästi vana, ilma kaanteta raamat, kus õpetati muskunstitrikke, ja umbes kolm trikki oli ta selgeks saanud ka aga kõik teadsid juba neid tükke.

Piletid tegi ta sellegipoolest valmis ja toppis need padja alla villaste patside juurde. Ta tahtis ühtelugu midagi teha, kuigi polnud täpselt selge, kuidas ja milleks, see oli sellepärast nii, et ta oli hästi palju mõelnud mingeid toredaid asju, ja siis katsus neid päriselt teha, aga selgus hoopiski, et ta ei oska hästi, või et ei tule välja, või et pole üldse kellelegi vaja. Emma kahtlustas, et emaga on samamoodi, kui ta suure haamriga mõne asja juures seisis, mis ei tahtnud kokku minna või lahti tulla.

Õhtul, kui kaste oli juba maas, läks ta ennast muru peale rullima. See oli kõige toredam asi üldse, sirutas käed üle pea, ajas keha sirgeks nagu pulk ja rullis niimoodi pikalt edasi-tagasi mööda muru, kuni maailm kõik ringi käis ja pea läks uimaseks. Siis tegi veel edaspidi ja tagurpidi kukerpalle otsa.

Kui emal puhkus läbi sai ja nad pidid hakkama linna tagasi sõitma, tahtis vanaema iga hinna eest neid saatma tulla. Iga väikse jupi järel puhkas jalgu ja ema ütles talle muudkui - „mine tagasi, ära vaeva ennast!“ aga vanaema tahtis tulla lõhega kivini ja tuligi. Ja jäi sinna seisma, kuni teised pöörasid metsa vahele ja teda enam ei näinud. Septembris viidi ta haiglasse.

See oli varane novembrikuu, Emma ei olnud kunagi varem sügisel maal käinud. Nad olid maal terve nädala, perekondlikel põhjustel lubati koolist ja töölt vabaks. Sadas peenikest vihma ja oli soe, aed oli raagus ja lage, Emma kiikus ja kreegipuudelt pudenes kreeke. Vanaema oli aidas. Öösiti põles tema juures küünal. Sügisõhtud lähevad vara pimedaks, Emma käis aita küünlaid juurde viimas ja ta ei kartnud üldse. Toas käis kibe askeldus, seinad oli vaja üle tapeetida, uuel tapeedil olid väikesed sinised meelespea moodi lilled. Küla pealt kanti kokku tasse ja vaagnaid, köögis keesid 10-liitrises potis salatikartulid.

Matusepäev oli päikeseline ja soe. Kui kirst hauda lasti, kaeti see rohelise-kollasekirju baikatekiga, teine täpselt samasugune punase-kollasekirju jäi alles, Emma magas selle all iga suvi. Pärast oli kodus peielaud ja vastu õhtut, kui mehed olid kõvasti napsu võtnud, puhkes päranduse pärast tüli. Misasja nad seal tülitsesid, Emma ei saanud aru. Vanaemal polnud ju muud kui paar laudakitlit ja sitsist pearätt, ja paar paari kalosse. Maja peal kirstus oli kolm rahvariideseelikut paeltega kokku seotud, et voldid välja ei läheks, ja natuke linast voodilinariiet ja üks roositud tekk.See oli pooleli jäänud ja selle pärast nad vist kisklesidki. Emmale anti tükk kärjemett ning kupatati ta jalust ära magama. Aga kärg oli liiga hilja tarust võetud ja kannud olid täis väikesi vastseid. Emma pidi selle suust välja sülitama. Hommikul oli ta pealegi hammustanud ussitanud kreeki, valge uss vonkles sees.

Üks tädi, kelle juures nad ka vahel külas käisid, oli Emmale näidanud oma suririiete kohvrit. Tal oli seal kollasest atlassiidist kleit ja õhuke gaasiriidest roosidega pearätik ja sukad ja mis kõik veel. Tal oli kõik ammu valmis mõeldud, misvärvi riidega kirst peab olema ja et tutid ääres. Emma juurdles tükk aega, millised riided tema oma suririiete kohvrisse paneks ja milline kirst, kas halli siidiriidega ja voltidesse säetud, või hoopis valge või must, kas punast kirstu üldse tehakse? ja kuidas asparaagus on pea ümber ja padja peal on laiali väikesed lilled.

Pärast matuseid oli ema justkui vanemaks jäänud. Mina ei saa kunagi selliseks, nagu ema, mõtles Emma. Ta ei teadnud, milliseks ta saab, ta teadis, milliseks ta ei saa. Emal olid kurvad silmad ja kuri suu ja ta oskas rääkida väga lahke ja väga kurja häälega, ta oskas oma häälega kõike teha. Emmale ta ütles ka ikka – “mis tooniga sa räägid! “ ja “minuga sellisel toonil ei räägita.” Mida suuremaks Emma kasvas, seda vähem ta emaga rääkis, sest igast rääkimisest võis kasvada tüli, see oli õieti päris arusaamatu asi, kuidas ükskõik millest, mis nad rääkima ei juhtunud, võis alati puhkeda selline pahandus, et mõlemad nutsid ja paugutasid uksi. Emma muutus väga kangekaelseks, ta ei palunud kunagi vabandust, ei öelnud, et on süüdi, ja lõpuks õppis ära ainult kuulama, aga mitte kunagi midagi vastu ütlema. Aga mida vanemaks jäi ema, seda leebemaks ta tasapisi muutus, lõpuks ei pannud ta enam üldse tähele, kas Emmal on pikad või lühikesed juuksed, või kas tal on ehk liiga lühike seelik. Aga seda märkas ikka, et too käib palja peaga. “ Peapõletiku saad,” porises ta. “Kes su lapsed siis üles kasvatab.”

Ja kuigi see Emmale üldse ei meeldinud, kasvasid talle pikapeale jämedad ja pinges turjalihased, sellised Atlase lihased, millega ta kandis kogu maailma raskust, ja suunurgad läksid tihtipeale katki nagu emalgi, ning üle kõige meeldis talle kohvitassi ja suitsu taga aega viita ja mõelda, mis tööd täna vaja teha oleks. Õhtul, kui uni ei tulnud ja igasugu mõtted käisid peas ringi, üks halvem kui teine, hakkas ta ajaviiteks lepatriinusid loendama. Niimoodi – üks lepatriinu, kaks lepatriinut, kolm ja nõnda edasi. Vahel ta ärkas öösel üles, või arvas, et on ärganud, ja tuba oli lepatriinusid täis saanud, muist istusid voodiveerel ja vaatasid teda tõsiste silmatäppidega.






Ei ole siukest asja nagu reaalsustervik

Abstrahheerimise tulemus
See on vastus Pärnitsa kenale postile "Plasmakera".

Mikk mõtles pilves peaga plasmapalli näppides, et inimene ei suuda näha reaalsust tervikuna ning lõi mudeli reaalsusest, kus see on tuhandetahuline teemant, millest meie näeme ainult ühte külge.

Aga tegelikult tuleb viga sisse juba seal, kus inimene ütleb "üks". See on abstrahheerimise tulemus. Kui mererannalt üks kivi üles võtta ja öelda "üks kivi", siis see on sarnane tehe, nagu siis kui valitsus tõmbab joone mööda maakaarti ja ütleb: "siit läheb riigipiir". Põhimõtteliselt arbitraarne. Toetub piirjoone kontseptsioonile. On hõime, kes ütlevad, et päike on iga päev uus, ja mingis väga mõistlikus mõttes on neil õigus, ma arvan, et põhimõtteliselt on ka inimesi, kes muutuvad elu jooksul nii palju, et mingite kriteeriumite alusel oleks võimalik öelda, et tegu ei ole enam sellesama inimesega. "Jääda iseendaks" on inimese otsus, mille nimel ta töötab, ning ühiskond teeb tööd, et igaüks oleks pigem üks inimene kui mitu erinevat inimest. On otsustatud järjepidevuse idee kasuks, isiksuse muutumine on muudetud pigem erandiks (mungaklooster, võõrleegion, salateenistus funksib uue identiteedi).

Samuti see jagamise ja ühendamise tehe, mis inimene kiviga teeb - kivi on hall, raske, kõva, töödeldav, ja need on kõik sellesama kivi omadused ja kuuluvad selles kokku - see on teadvuse töö. Niimoodi antavaid omadusi on lõputu hulk. Iseenesest ei ole kirjeldus "hall" oluliselt erinev sellest, kui kivile antakse nimi, öeldakse, et sellega saab nõiduda, manatakse esile keemilised ühendid, millest ta koosneb või antakse sellele omadus "persetopitav". Samuti on üsna ilmne, et seda omaduste paljusust ei oleks seal kui inimene seda sinna ei paneks. Ilma vaatlejata ei ole mereranda. Kujutlus maailmast ilma elaniketa, on siiski alati kellegi kujutlus. Erisust maailmas tajutakse meeleorganite abiga. Pole meeleorganeid, pole erisust. Ettekujutuste, illusioonide ja valede taga ei ole tõelist reaalsust. Üks seletus reaalsusest saab olla uuem ja parem kui teine ning rohkem võimaldada, ent ta ei ole kunagi täiuslik. Aga tähtis on mõista, et ta ei ole ka samaväärne, et kõik seletused ja vaatepunktid ei ole sama head ega võrdsed. Nad ei ole võrdsed, sest selleks oleks vaja mingit objektiivset neutraalpunkti, mille suhtes nad võrdsed oleksid. Inimene ei taha pealegi kuulda siuksi asju. Inimene tahab otsuseid langetada. Ka see, kui öelda, et tegelikult on ükskõik, mida ta teeb, on sügavalt ideoloogiline suunis, kui seda tõsiselt võtta, an-nihileerib see terve rea eeldusi, mis inimesel oma tegevusele varem olid.

Kuradi Immanuel Kant eristas "asja iseeneses" ja "asja meie jaoks". Asi meie jaoks oli harilik asi, aga "asi iseeneses" oli selline, mille kohta tema sõnul ei olnud võimalik midagi öelda. See oli tema viis öelda "me ei saa kunagi teada, kuidas päriselt on". Aga Hegel oli kavalam. Tema ütles, et "asi iseeneses" on kõigest üks "asja meie jaoks" omadus - see, et alati on midagi veel, et võimatu on täie kindlusega öelda, et nüüd me teame millestki kõike. See oligi Hegeli Absoluutne Teadmine - see, et absoluutne teadmine on võimatu. Kanti versioonil oleks inimese teadmistel justkui kindlad piirid, aga Hegeli omas on need piirid igavesti laienevad. Oleks mõeldav kujutada inimese arusaamist maailmast protsentides, kui maailm oleks lõplik. Lõputus maailmas ei tähendaks see midagi.

Samuti, eksju, kogu värk mis su pea sees toimub oled sina. Sellele sa oled suht hästi pihta saanud. Vahe sellele osale, mis on "inimene ise" ja sellele, mis on "midagi muud" tõmbab inimene praktilistel põhjustel. Oma kätt on kõvasti kergem liigutada kui kellegi teise kätt või mingit joonistatud asja või suurt põllukivi. Praktilistel põhjustel inimene teabki, et maailm ei ole kogu täiega ettekujutus. Aga inimese teadvus on veel rohkem oma kui käsi. Ilma selleta ta ei ole enam iseenda jaoks miski ja miski muu ei ole ka tema jaoks miski. Teadvus on ainuke asi, kus "asi iseeneses" ja "asi meie jaoks" on just seesama asi.  Žižek ütles, et me oleme mitte kuskil ja seletas seda kuidagi kvantmehhaanikaga. Ma ei saanud sellest liiga hästi aru, aga hullult tõepärane ja darkcore tundus. Ta on üldse sellise suhtumisega tüüp, et rääkida saab aint neist asjadest, mis on välja mõeldud ja see, mis paska me ajame, määrab selle maailma, kus me elame, nii et on elutähtis välja mõelda lahedamaid asju kui seni, et kuidagi olla oleks. Tema sõber Badiou ütleb jälle, et tõde on alati otsus ja töötab läbi selle, et inimesed panustavad selle tõe toimimisse, et tõe all ei seisa miski, aga kõik muud asjad seisavad tõe peal. Ta vaatab seda samamoodi, nagu matemaatikas on, et ükski süsteem ei seleta ise oma aluseid. Joon ja punkt on aksioomid, nad võib kukele saata küll, aga siis ei saa enam matemaatikamängu mängida.

Mul oli ka kunagi plasmakera, diskopall ka, laavalambigi mõtlesin soetada. Diskopalli kinkisin ära, plasmakera kukkus kapi otsast kildudeks ja laavalampi ei saanudki kunagi.

M. Luiga

Thursday, February 20, 2014

Bakuu-afäär ja ajakirjanduse isepuhastusvõime

111 232 reached, 7384 post clicks
Nende ridade kirjutamise ajaks on Kaur Kenderi eelmise nädala lugusid Bakuu-afääri teemadel avatud 22 190 erineva inimese poolt 40 456 korda. Vastavad postitused Facebookis on jõudnud 177 503 inimeseni, kolme lugu on Facebookis kokku jagatud 140 korda, neil on seni olnud 93 kommentaari ja 758 meeldimist.

Selline statistika on igati arvestatav ka suuremate meediaväljaannete kontekstis. Võrdluseks - metrix.station.ee andmetel külastab Äripäeva veebiväljaannet iga nädal suurusjärgus 75 000 inimest. Eesti kõige asjalikumas ettevõtjate kogukonnas LHV foorumis avati viimase nädala vältel Ekspress Grupi teemat 3015 korda.

Sisu on levinud vaatamata huvitatud osapoole pingutustest seda tõkestada. Äripäeva veebilehelt võeti lugu järgmiseks päevaks maha, Ekspress.ee keskkonnas ilmunud vastulause alt kadusid kiirelt mitmed huvitavad kommentaarid, lugusid on püütud eemaldada ka käesolevast blogist.

Igal muul juhtumil kui praegune oleks Bakuu-afääri esimese postituse avaldamine minu arvates olnud väär. Reeglina lõpevad lepingud punktiga, mille kohaselt lahendatakse erimeelsused läbirääkimiste luhtudes esimese astme kohtus, mitte meediakülgedel. Esiteks oli aga antud juhul üks pool menetlemisel oleva kohtuasja osas avalikkuse informeerimisega olnud kõike muud kui kitsi. Teiseks olid postitustele lisatud materjalid pehmelt öeldes küsimusitekitavad.

Kulme pani kergitama juba jaanuaris Äripäevas ilmunud uudislugu “Gild pani investoritel suu lukku”, mille kohaselt olevat Gild Financial Advisory Services eesotsas Šarunas Skyriusega survestanud investoreid “mitte avaldama ühtki artiklit GFASi, Šarunas Skyriuse ja teiste GFASi juhatuse ning nõukogu liikmete kohta, välja arvatud Tõnis Haavel, seoses SRBga, samuti mitte andma igasugust vastavat infot avalikkusele, välja arvatud eelnimetatud isikute süüdimõistmisel kohtu poolt”.

Jäi arusaamatuks, kumma poole nõudmisel tehti Tõnis Haaveli suhtes erand ja miks üldse peab enne jõustunud kohtuotsust poolelioleva kaasuse osas avalikkusele infot väljastama. 

ZA/UM Best of
Kui siia juurde lisada nüüd ilmsiks tulnud e-kiri, milles üks investor palub teisel (kes on juhtumisi meediamagnaat) mõelda, kuidas pankrotihalduri tegevust endale sobival viisil ajakirjanduses kajastada, hakkavad moodustuma juba märksa tõsisemad mustrid. Rääkimata sellest, et juhul kui maad on olemas, nagu väidab kahte, minu hinnangul igati relevantset tõendit tutvustades Kauri teine postitus, on selge, et meediat on kasutatud nii avalikkuse, väikeinvestorite kui õiguskaitsjate eksitamiseks.

Küsimusi ei tekkinud aga ajakirjanikel, neil, kelle ametikohustuste hulka see kuuluma peaks ning keda kogu kaasus otseselt ka puudutab. Äripäev küsis luba ZA/UM-is ilmunud artikli avaldamiseks, peagi kärpis seda lisades ka teise poole vastulause, siis aga eemaldas mõlemad ning tundub olevat teemakäsitluse vähemalt seniseks sinnapaika jätnud. Vaatamata sellele, et lisaks konkreetsele kaasusele tõstatub teravalt ka ajakirjanduseetika probleemistik laiemalt.

Veelgi kummalisem on aga olnud Postimehe käitumine. Kommentaar “Usumegi kaurijuttu” räägib meile küll Kenderi isikuomadustest ja autodest, ei puuduta aga sõnagagi probleemi ennast. Mis peamine - selle autoriks on ajakirjanik, kelle nimi seisab ajakirjanduses Bakuu-afääri kajastamise käivitanud loo “Vääritud tõprad” all ja kes on kaks kümnendit olnud ühe kohtuvaidluses osaleva poolega töösuhtes.

Ajakirjanduses on pikalt ja emotsionaalselt räägitud erakondade võimetusest ise moraalselt puhastuda. Poliitilisi institutsioone rünnatakse kirglikult ja kirjanduslikult, üksteist kujunditega üle trumbates. Loomulikult peabki võim käima käsikäes vastutusega ning avalik võim olema pidevalt kõrgendatud tähelepanu all. Samas tuleb tunnistada, et poliitikute avalik materdamine ei nõua just ülemäära suurt isiklikku vaprust. 

Nüüd aga, kui küsimuse alla on seatud neljanda võimu enda moraalsus, ei paista kahjuks ajakirjanike poolt endist pealehakkamist ja kodanikujulgust kuskilt. Nii võib juhtivatel meediaväljaannetel tekkida oht muutuda aja jooksul isepuhastuseks suutmatuteks võimuinstitutsioonideks.

Härra Hans H. Luik on Bakuu-afääri ZA/UMi kajastusele viidates öelnud, et “sulid leiavad nurgataguseid, kus kirjutada”. Kõnealuste lugude statistika näitab, et sisulistele teemadele on lugejaid ka siis, kui need püstitatakse nurgatagustes. Nurgataguseid ei maksa sugugi alahinnata. Nende roll on olnud suur nii Araabia kevades kui ka käimasolevates Ukraina sündmustes. Reklaamiettevõtjana tean hästi, et nurgatagustele kuulub ka pidevalt kasvav osa reklaamirahadest. Google'i ja Facebooki turuosa siinsel meediareklaamiturul on teema, millest kindlasti ei soovi avalikult rääkida need, kelle meediaärid tuginevad kümnendite tagustel mudelitel. 

Kindlasti on aga kodumaise pressi peamiseks võimaluseks konkurentsis rahvusvaheliste sotsiaalmeediagigantidega gaselli-lugude ja pressiteadete ümbertrükkimise kõrvalt sisulise ajakirjanduse juurde naasmine.

- Jüri-Franciscus Lotman

Mis mustreid sa, tähesepp, seal omast arust laod?

See mees vastutab nende sõnade eest.
Mingi selline protseduur võiks olla, mis kustutaks su ajust eesti ajakirjanike ja avaliku elu tegelaste nimesid. 

See leht on lolliks läinud.


Robert Kurvitz

Tihtilugu arvavad inimesed, et nende kannatuste põhjustajateks on poliitikud. Aga poliitik, see on tsiviiloludes põhimõtteliselt nagu ühiskonna torumees. Ehitab superstruktuuri, et normaalsetel asjadel parem toimuda oleks. Muidugi on võimalik, et inimesel on mingi vahva nägemus paremast superstruktuurist. Edu talle oma plaanide elluviimisel. Ühiskondliku superstruktuuri upgrade on suur asi, see võib hea kolmkend aastat võtta. Tehniline värk, teeksid targemini, kui oma obstsöönse lõbu mujalt ammutaksid. Parem pihta anda kui arutada. Poliitikast võib palju halba rääkida, ent see siiski pigem ei ole Kaose ja Saatana koostöö Suure Eimillegi suunal. Seal üritatakse saavutada midagi suuremat, kui poliitiku homne päev, ning selle eest tuleb au anda, isegi kui see on vale.

Päevameedia seevastu mürgitab ühe hariliku seaduskuuleka kodaniku elu igapäevaselt. Sellega rikub ta ennast siis, kui ta parajasti ei joo. Meedia determineerib selle, millele ta mõtleb ja selle mõtlemise viisi. Hoolimata sellest, kas ta võtab selle kriitikata omaks, lükkab pimedas raevus tagasi või üritab artiklist kavaluse abil "reaalset asjade seisu" välja meelitada, igal juhul on kahju juba tehtud. Inimene on saadud mingi jama peale mõtlema. 

Muidugi on moodne massiühiskond ilma teabekanaliteta mõeldamatu. See, et kellelgi on võimalik oma olulist mõtet paljudele korraga rääkida, vahendada kõigile oluliste sündmuste juhtumist, nii et inimestel on relatiivselt ühtne pilt reaalsustervikust – struktuur kui selline teenib ilmselgelt progressi. See meedia teenib progressi ja see ka arvab, et ta teenib progressi, aga see ei tunneta progressi suunda, mida ta teenib. Adam Curtis – üks väheseid meie aja tõeliselt suuri ajakirjanikke - on öelnud, et poliitika lendas pekki siis, kui parteid hakkasid ebakindlate keskklassi hääletajate käest uurima "millist poliitikat teie tahaksite, et me teeksime", selle asemel, et jääda oma visioonile kindlaks ning püüda inimesi sinna kaasata. Paralleeli ajakirjandusega on kerge tõmmata. Kui  eesmärgiks seada inimestele meele järgi olemise, siis jääb seegi saavutamata.

Meie tänane eesti meedia on nagu kõige halvemad kõlarid, kust on võimalik ainult tränunni kuulata, nii et see mingil määral iseendaks jääb. See on lämmatav foon. Suured asjad ei ole selles võimalikud (kui nad just Savisaare troonimiskõne ei ole). Võimalik on äripiiderlus, poliitpiiderlus, kultuuripiiderlus ja skandalistika. Sügavamas mõttes ei ole tegemist ajakirjandusega. Ajakirjandus tähendab, et ühe teemaga tegeletakse kolm kuud, nii et sünnib uus teadmine ja uus väärtus. Sellega on Eestis tegelenud peamiselt mõned kunstnikud, aga kuna see on kunstiks vormistatud, on selle jaotusvõrk paratamatult puudulik, nii et Eesmärk jääb teistviisi teenimata. Samas võib eeldada, et kunstnik kujutab oma peas ette mingit normaalset publikut, kes tahab teada ja mõista. Ajakirjanik kujutab ette mingeid täiesti kohutavaid inimesi ja panustab sellele, et kõigist ühiskonnakihtidest võimalikult ebasümpaatne mulje jääks. Ühiskond ei ole tegelikult hüsteeriline ja vihkav, ühiskond on veidi kartlik, uudishimulik ja samas võõristav, peamiselt uinuvas olekus.

Praegune meedia on aga radikaalselt eesmärgitu, pelgalt reageeriv, nii nagu isiklikus elus, nii ka tööl, sisult absurdne, kirjanduslikult küündimatu. Puudub plaan ühiskonna jaoks. Valitsev mentaliteet on "lihtsalt elada" ja "ärge võtke meilt seda piskut mis meil veel on". Omaenese pisikese homse päeva pärast muretsetakse, et see ikka sama virel oleks kui täna ja eile, SelMet tegeleda suure homsega, mis meil kõigil ühine on. Ja samal ajal peetakse endid tohutu tähtsaiks. See on vajalik, kuna töö on absurdne ning keegi ei viitsiks seda muudmoodi teha. Ainsad missioonid, mis mulle meelde tulevad, on ühe mehe represseeritud homoseksuaalsus ennast ühiskonda pritsimas ja igikestev Savisaare maashoidmine. Paluks uusi väljamõeldud vaenlasi. Oleme ju kõik kujutlusvõime inimesed. (Ühtse vitsaga kahtlemata lüüa ei või, ilmsesti on iga lehe juures väärikaid ajakirjanikke, justnagu igas koolis on mõni väärt õpetaja, aga nagu see õpetaja ei muuda kooli olemust, ei ole ka need ajakirjanikud tooniandvad.)

Meil toimub vähe. Samas toimub iga päev sõna otseses mõttes lõputult. Valimik, mis tehakse, on paratamatult üks killuke, aga tähtis killuke. See, mida inimestele näidatakse, see kümnetuhandekordistub. Ajakirjanik on maailmaehitaja, ta ehitab maailmast maailma, ülesanne on vastutusrikas. Tema kutsub esile Teise Maailmasõja pealetungi ja taandumist inimeste peades. Ta määrab ajastu. On see tehnoloogilise utopismi ajastu, eetika või organisatsiooniteooria oma. See on äraarvamismäng: ta võib eksida. Tema eksib, kaotavad kõik. Tuleb ettevaatlik olla. Sündmused sünnivad meediast sõltumata, ent nende mõjule saab see kas gaasi või pidurit panna. Tuletagem siinkohal meelde Herakleitose sõnu: "See, kes ei oota ootamatut, ei leia seda kätte."

Head ajakirjandust võiks garanteerida see, kui ajalehe peatoimetaja kirjutaks ise hästi ja oleks võimeline head teksti ära tundma. Samuti võiks aidata, kui tal oleks mingi hästi väljajoonistunud poliitiline probleem, mitte päevapoliitiline, vaid spetsiifiliselt ideoloogiline. Inimesed, kellel on mingi suur asi ajada, hoolitsevad tihtilugu ka selle eest, et väiksed asjad oleks hästi aetud.

Hea ajakirjanik, kui sulle pakub huvi oma tööd mitte kaotada, sest sulle mingi meeldib see, siis sa lähed ja ehitad oma ametiühingu paremaks ja lased protesti märgiks lehetäie pornopilte välja, mitte ei täida pimesi tööandja või, taga hullemaks, endise tööandja käsku. Ametiühingutega on teil ülepea halvasti, kuulukse, et kuuest ametiühinguteemalisest uudisest, mis Uudisteagentuurist tuleb, jõuab umbes pool uudist artiklikujju. Tundub, nagu keegi kuseks kuskil. Ajakirjanik, kes arvab, et vaba meedia on see, kui ta käsku täidab, see on seesama, kui kommunist arvab, et julmalt kommunistlik on NKVD-ga kaasa minna. Samuti on kunst ja tõde ajalooliselt asjad, mille nimel tuleb kannatada. Homse päeva pärast muretseda on fundamentaalselt ebakristlik. Teksti valdamine on üks võimsamaid relvi, mida inimene käsitseda saab. Kohatu, täiesti kohatu on väriseda.

See, mida peaks tegema – nagu meie proovime teha – on ettevalmistumine kultuurilise kõrgaja saabumiseks. Ajakirjanduse idee on olla ülejäänud ühiskonnast sammukese võrra ees. Artikli idee on teha oma lugejast parem inimene. Sul on ikka veel aega oma meelt muuta. Ajad ei ole enam need, mis nad olid, ning nad ei saa nendeks ka tagasi.



Martin Luiga
Egle T. foto

Wednesday, February 19, 2014

Loetelu lampidest mu Ateena kodus

Tervitusi antiikfilosoofide maalt!

1. PÜRAMIIDLAMP. Lüliti asub põrandal, astud jalaga tööle, seest tuleb kollast valgust.

2. PESUMASINATRUMMELIST NARKOLAMP (ALSO A TABLE). Nupule vajutades tuleb trummelist rohelist valgust (pöörlema ei hakka). Tuntud ka kui diivanilaud, spetsiaalne triibulaud, do-it-yourself IKEA kokilaud.

3. JACK DANIELSI LAMP. Nagu Jack Danielsi pudelikarp, aga seest tuleb sinist valgust.

4. SABIANI “STAGE CRASH” TRUMMITALDRIK (PULGA OTSAS). Taldriku pealt tuleb kollast valgust.

5. KLÕPSUGA LOKAALVALGUSTID. Seest tuleb värvilistest pirnidest rohelist, punast ja kollast (rastafari värvi) valgust. Vaata samasugust ja odavamat Jyskist.

6. NÕUKOGUDE BÜTSANTSLIK LAUALAMP (SAUAGA). Valguskeha eritab imelikku helerohelist valgust, pronksja valitsuskepi otsas on dekoratiivne roheline pirn. Leia endale oma www.osta.ee’st või Made Luiga erakogust.

7. GLOOBUSLAMP. Tuleb gloobusevalgust.

8. ROCKET-SHAPED LAAVALAMP. Nagu laavalamp, aga rocket-shaped!

9. LILLA LED-LAMP. Asub maki juures. Spets narkone.

10. ÖÖLAMP MAGAMISTOAS PEEGLI KOHAL. Läheb vajutades tööle ning osutub kasutuks.

11. PEEGLILAMP VANNITOAS. Läheb aeglaselt tööle, kahe pirniga.

12. NORMAALNE LAMP KÖÖGIS. Tuleb koos undamisega. Normaalne.

13. TANTSIVATE MEHIKESTEGA LAMP (LAES). Looks like a fucking sõel. Seest valgust eriti ei tule.

14. SALADUSLIKU ASUKOHAGA LAMP ESIKUS. Normaalne valgus, raske sisse lülitada.

15. MINGI TRIBAALNE LAMP. Jälle laes, tribaalse lühtri sees röögatult ebatribaalne säästupirn (spiraalne)

16. RÕDULAMP. Lights up your balcony. Location of switch unknown.

17. NÄÄRITULED. Espetsiaalselt valusa kujuga. Hea peale astuda.

18. HALVA DISAINIGA TORUVÄÄTIDEST LAMP VOODI KÕRVAL. Töötab hästi.

19. VEEL ÜKS KLÕPSUGA ROHELINE LAMP. Ei tööta hästi.

20. MITMESUGU HELENDAVAID TAEVAKEHI LAES. Kukuvad alla, lööd pea ära. Kahtlustad, et kuskil on lüliti. (Kahtlustad, et beany-bagil, lillal diivanil ja laest rippuval õunakujulisel gloobusel on ka kuskil lülitid.)

21. KÜÜNLA-ASSORTII. Eritavad sügavalt küünalkeha seest ebalevat valgust. Meeleoluväärtus.

22. IDA-EUROOPA KÜÜNAL. Tekitatud Ida-Euroopa külaliste poolt. Eritab võimsat valguslõõska, aga situb laua täis. (Pudeli jõid ise tühjaks enne)

23. MYSTERY SWITCH. There is no lamp, the mysteries of men are unholy mysteries.

Monday, February 17, 2014

Läinud dekaad



Ma etableerusin

Olen viimasel ajal etableerunud "noorsookirjanikuks" hakanud – ehkki suhtun kogu teemasse üsna üleolevalt – ja käsitlenud teemasid, mis on aktuaalsed noorte elus: kuritegevus, narkootikumid. Olen muuhulgas kokku puutunud ka noorte kuritegeliku subkultuuriga, kirjutan ka sellest. Olen pääsenud esoteerilistesse ringkondadesse, kus on delinkventsed noorukid. Sageli on need noorukid jõukate ärimeeste deviantsed pojad ja tegelevad hobi korras ka rallisõiduga, ja on üldse kuidagi destruktiivsed. Üks käis näiteks pidevalt looduskaitsealadel suurte maasturitega sõitmas, et väidetavalt sublimeerida lapsepõlves saamata jäänud hoolitsust.

Ka mul endal on kuritegelik minevik (enamasti majanduskuriteod, aga ka avaliku korra rasked rikkumised), ja seega tunnen vastavat subkultuuri. Sain isegi mingi stipendiumi ja tillukese sümboolse auhinna.

Osalesin ka mingitel "paneelidel" või seminaridel, mis olid väga huvitavad.

Olen ka "noorusliku arvamusliidrina" kutsutud mingitesse publitsistikasaadetesse valitsuse tegevusest rääkima. Jah, mul on kindlad, ehkki laialivalguvad arvamused. Sageli möönan seda või teist tegematajätmist, ehkki üldiselt jätan otsad lahtiseks ja pooldan siiski uusliberalismi. Oli mingi ümarlaud geopoliitikast, kus mainiti ka Läänemere põhja rajatavat gaasitoru. Arvan, et see võib Eestile potentsiaalselt kahjulik olla, ja ilmselt tuleks selle vastu mingisuguse kodanikualgatusega protesteerida. Mind huvitab just modernse rahvusriigi psühholoogia.


Ma astusin Reformierakonda III

Ma sõitsin bussiga Tallinna, et astuda Reformierakonda. Mulle meeldib see erakond teatud universaalsuse ja liberaalsuse tõttu. Ma ise elan maal.

Olen ka varem püüdnud Reformierakonda astuda, aga siis ma ei suutnud keskenduda selle taotluse täitmisele, sest olin võõras ümbruses. Seal oli nii palav, ja keegi Artur kogu aeg istus mu kõrval ja vaatas, nii et ma ei saanud keskenduda.

Ma astusin bussist maha ja kohe astusin kogemata ühele väikesele koerale peale. Ta oli kuidagi varjatult bussi ukse ees, ja ma astusin talle tugevasti peale. Ma vabandasin häälekalt. Muidugi ta jooksis kohe minema. See oli väga väike koer.

Õnneks oli Reformierakonna kontoris väga hubane ja sain oma ärevusest üle – seal oli keegi Kaur, kes oli väga lahke ja oskas hästi suhelda ka kinniste inimestega. Ta oli seal vist turvamees, sest tal oli must jope ja selle seljale kirjutatud - "Falck". Ta juhendas, kuidas taotlust täita. Vahepeal ta naljatas aegajalt sisenevate inimestega, aga tema naljatused olid alati ohutud (ehkki küllaltki pealiskaudsed), ta oskas alati õigel ajal robustsemat nalja vältida, mis mulle väga meeldis. Ta lohutas mind subtiilselt, pannes käe mu õlale.

Tal oli raseeritud pea, ja temagi kuulus vist Reformierakonda. Vestluse käigus ilmnes, et ta ema peab mingeid Lõuna-Ameerika rotte, mille nahk oli väga kallis. Leidsime palju ühiseid huvisid.

Kauril oli selline tõmblukuga "fliis" ja väikesed valged botased. Mobiiltelefon oli tal kaela riputatud ja vilkus vahel. Ta oli väga väikest kasvu ja lihavate näppudega, mis kaugelt silma paistsid.
Hiljem Kaur viis mind oma autoga bussijaama, võttes vahepeal lasteaiast oma lapsed peale. Kõigil neljal olid veidi lamedad ninad, suured, justkui punsunud huuled ja tillukesed helehallid silmad.


Väikeste linnade bussijaamad

Väikeste linnade bussijaamad on naljakad. Kahjuks nad on jäetud rahvuslikust diskursusest kõrvale, neid ei kirjeldata. Samas on neis palju tšehhovlikku. Võrdleksin väikelinnade bussijaamu tillukeste biosfääridega. Kui selles "alusmetsas" veidi peatuda ja oodata, võib näha huvitavaid liike, kõik oma spetsiifilise käitumisega. Vahel tungib vanainimestest koosnevale samblaväljale nooruk, kes kannab seljas spordikotti ja kellel on päikeseprillid niimoodi maitsekalt laubale seatud. Tal on justkui ükskõikne ilme ja mõttetult kallid kaubamärgiga riided, ta ei pane ümbrust tähele, ta lahkub esimese bussiga Tallinnasse. Varsti lõpetab ta ülikooli suhtekorralduse erialal ja saab oma auto. Siis me ei näe seda noorukit enam kunagi bussijaamas.

Vahel harva, eriti suvel, saabub sinna noortebänd, kes on millegipärast väikelinna sattunud. Nende eripära on, et nad julgevad tõsta jalad bussijaama ootepingi peale. Nad tunnevad end rõhutatult mugavalt, lamavad isegi kogu pikkuses pinkide peal, kitarrikott kõrval, et bussi oodates puhata välja eelmise õhtu kontserdist. Turvafirma "Falck" fašistliku välimusega kostüümis turvamees ei tule neid välja ajama, sest selline enese mugavalt tundmine pole ohtlik nagu joodikutel. Ei, need keelerõngastega noorukid käituvad skripti järgi, nad ei ohusta kedagi. Nad justkui peavadki olema kergelt deviantsed. Neid vaadatakse sõbraliku uudishimuga.

Seal on ka arhetüüpne vanainimene, kes hooldab bussijaama ümbrust ja tassib saabuvaid pakke. Tal on ka sotsiaalne väärtus, ta räägib tuttavatega. Sageli on tal väike koer. Sellel vanainimesel tundub kogu aeg damoklese mõõk pea kohal olevat - arhetüüpne, reformierakondlik linnavalitsus tahab kõik väga efektiivseks teha, anda teenused eraettevõtjate täita. Võibolla saab bussijuht ise oma pakke kanda? Võibolla saab ka piletimüüja töö vahepeal platsi koristada? Niisiis, see võib olla vanakese viimane aasta avalikus sektoris - ta pole produktiivne, sotsiaaldarvinistliku loogika järgi ta ei jää ellu. Hinnakem seda. Looduses on kõik kaduv, efemeerne.


Raiko Aasa, 2007-2008

Raiko Aasa distantseerib end oma varasemast loomingust ega soovi Reformierakonnaga seostatud olla. 
Postitust kureeris Martin Luiga.

Saturday, February 15, 2014

Luige Bakuu-afääri juhuslik ohver: Postimehe väärikus

2009. aastal algas Hans H. Luige Bakuu-afääri eesti etapp. On 16. septembri ennelõuna, ilm on septembri kohta soe, tibab kerget seenevihma.

Selle looga seotud ettevõtja (kelle nime ma tean, kuid kelle anonüümsust kaitsen, kuna Hans H. Luige meediatapamasin undab peatamatu hooga) telefon heliseb. Helistajaks on Sulev Vedler, kes hoiatab, et ta saadab kohe-kohe artikli, millele on vaja kommentaari. Asjaga on kiire, ütleb Vedler, materjal olevat kuum ja leht peab kohe-kohe trükki minema. See on tüüpiline Ekspressi trükkimineku trikk. Ajakirjanduseetiliselt on kõik korrektne. Vastulauseks anti ju võimalus. Oma asi, kui ei jõua vastata. Kõik Hans H. Luigega konfliktis olnud ettevõtjad teavad seda trikki. Ka sel korral ei räägi Sulev lähemalt, millega tegu. Ettevõtjal on sel päeval kontoris mitmeid koosolekuid, vahepeal põikab ta arvuti taha ja näeb 12:30 meilboksi potsatanud Vedleri kirja. Avades vaatab sealt vastu suurefondiline tekst, punase pealkirjaga "Vääritud tõprad". Silmadega tekstist diagonaalis üle käies on kohe näha, et tegemist on täieliku jamaga. Ettevõtja saadab meili maja sees kolleegidele edasi ja palub kiireid kommentaare. Pressiesindaja draftib vastuse, see saadetakse ka advokaatidele üle vaadata.

Ettevõtja helistab Vedlerile ja ütleb, mis ta sellest tekstist arvab. Ta ei arva hästi, sest see on valet ääreni täis. Eesti on väike. Vedler ja ettevõtja tunnevad ammu, mehed on pea sama vanad ja pikka aega ka töö tõttu kokku puutunud. Nagu enamus eesti tipptegijaid. Vedleril on kohtudes selgelt piinlik ja ta on kimbatuses.

"Tead," ütleb Vedler sellele ettevõtjale "sa saad ju ise ka aru, et ega ma päris ise seda artiklit pole kirjutanud."

Ma olen seda episoodi teadnud kõik need aastad. Kui ma millessegi üldse usun, siis inimeste võimesse parandada meelt. Talebki kirjutab, et need inimesed, kes on korra eksinud ja sellest õppinud on usaldusväärsemad kui need, kes pole kunagi eksinud. Ma ei oleks siin, kui väga paljud inimesed ei oleks mulle mu eksimusi andeks andnud. Korduvaid, nõmedaid, labaseid, alatuid. Alustades Luige Bakuu-afääri valgustamist teadsin, et mitte kellelegi kolmandale, kes selles asjas on ükskõik mis põhjusel valet kirjutand ma seda ette ei heida, midagi nina alla ei hõõru. Kõigil on võimalus parandada meelt. Vaadata otsa uutele faktidele ja otsustada, mida nad teevad.

Sulev Vedleril oli oma uues töökohas Postimehes lisaks võimalus vaadata, kes talle palka maksab. Luik. Jah. Aga kas Mart või Hans H? Sulev Vedler aga otsustas, et vaja on võtta selge positsioon, võrrelda mind Hitleriga ja mida kõike muud. Oli ka teine võimalus. Rääkida uutest faktidest. Või rääkida lausa Hans H. Luige modus operandist. Kuidas sellised lood täpselt sünnivad. Selliseid lugusid on ju veel. Kui Rein Kilk meets Janar Fillipov, mäletate.

Sulev Vedler, ma küsin Sinult, kuidas sündis lugu “Vääritud tõprad” ja ma küsin Sinult, kuidas sündis lugu “Usumegi kaurijuttu”. Kui omanik kontrollib oma lehe sisu on asi väga ebaliberaalne. Aga kui seesama mees kontrollib teiste omanike lehte, siis on see käetõst eraomanduse vastu. Ja põhiliselt kannatab sellest antud juhul Postimehe väärikus.

Täiesti teisel teemal: just praegu nägin oma koduukse ees seismas Hans H. Luike, Margus Järve (@graafik) ja veel kahte härrasmeest. Tervitasime. Luik näitas ühe auto poole: “Näed, just arutame, et see on vist selle Kenderi auto.” Ma ütlesin, et see ei ole minu auto ja lisasin: “Hans, tore näha, ma tean, et sa oled sedalaadi inimene, et sulle meeldib, kui probleemid on tõsised.” Hans naeratas: “Sa oled lihtsalt üks lollpea, sa ei tea, kuidas asjad käivad.” Proovisin vaielda. Hans ei kuulanud. Siis astus minu juurde üks härrasmeestest, keda ma ei tundnud. Hans: “Vaata, see on väga tõsine tegija.” Paistis tõesti väga asjalik härrasmees. Ta astus sammu lähemale, surus käe pihku ja ütles naeratades: “Tekst on püha.” Kuidas ma sain mitte nõustuda. See ei ole päris lootusetu, kui Hansu sõprade hulgas on mehi, kes nii hoolega mu tekste loevad. Asi jätkub.

Esimene peatükk. Luige ja Vichmanni Bakuu-afäär – meediamuskel letsgo
Teine peatükk. Hans, kallis

20. VALGUS PAISTAB KÕIGEST LÄBI

                              EPILOOG ROMAANILE "PÜHA JA ÕUDNE LÕHN"
                              ROBERT KURVITZ













-

Revachol, 75 aastat tagasi, kaks aastat enne sajandivahetuse revolutsioone.

Eemalt, sümfooniahalli peasaalist kostab lava taha aplausi. Ovatsioonid on esmaettekande kohta kesised, teist tagasikutsumist ei mängi välja. Esimese korraldasid klaköörid. Keelpillisektsioon vahetab hõbedastel tigudiivanitel juba õhtukleite tänavarõivaste vastu. Akna taga sinetab jaanualõpu taevas. Ja selle ees seisab comte Émile de Pérouse-Mittrecie – mustas redingotis, dodekaeeder käes ja vesilokiga juuksed vehkimisest sassis.

Émile on vastuoluline isiksus. Ta on aristokraat, Pérouse´i ja Mittrecie maakonna comte, kuid viha kõrgema klassi usurpeerinud kodanluse vastu teeb tast proletariaadi ja seega ka revolutsiooni pooldaja. Jõude elades on Émile ennast ka heliloojaks pidama hakanud. Ta on haiglaselt kuulsusjanuline, ent rahva südame on ta otsustanud võita dodekafoonilises helilaadis teostega. Comte´i helilaad rajaneb silmipimestavalt modernsel geomeetrilis-sümbolistlikul harmooniate süsteemil, millel pole ülejäänud tsiviliseeritud maailma muusikaga midagi pistmist. Inimkõrvale kostab see vastuvõetamatu kriginana. Tonaalset, traditsioonilist helilaadi peab Émile emakakujuliseks. Vaimusuigutavaks lällutamiseks. Amööbide muusikaks. Oma teoseid dirigeerib ta ise – keegi teine ei oska ega taha seda teha – kasutades tavapärase taktikepi asemel papist dodekaeedrit. Mehe põsed õhetavad elevusest, dodekaeeder väriseb käes. «Kas lähen tagasi või?» hüüab ta, «Lähengi!»

Ta tuiskab läbi toa nagu palavikust sunnitud. Uksel peatab sümfooniaorkestri direktor comte´i oma diskreetsel moel: «Ei tea, pole vist vaja minna...»

«Miks?» ei saa mees aru. Viril naeratus kerkib suule. «Nad ju kutsuvad! See oli tohutu!»

«Tohutu...» sügab direktor kukalt. «No midagi see oli, aga te käisite ka juba kord ja... ei ole hea toon publiku viisakust proovile panna.» Saalis on vaikseks jäänud. Tuul puhub akna taga.

«Minu arust pole viga midagi.» Paks kolleeg paneb käe comte´i õlale. «Idee oli hea. Teostus oleks veidi lihvi vajanud. Aga tead, lõpus loksus kõik kenasti kokku. Ja mis siis, kui see ei tulegi kordusesitusele? Lihvid järgmise ilusti läikima, küll see juba tuleb!» Nii räägib mees, kes kirjutab peamiselt flöödikontserte ja soolopalasid flöödile.

«Tjahh... järgmine,» sügab direktor ikka veel kukalt. «Ehk oleks parem, kui te ei kirjutaks sellest...» kuuleb comte teda kriitikuhärrale sosistamas. «Pérouse-Mittrecied on aastate jooksul meie asutusele helded olnud...»

Õhetus comte´i näol muutub halvaloomuliseks värinaks. Naeratus vireleb ikka veel. Ta naaseb märkamatult aknalaua äärde, naiste askeldamisest mööda. Direktori silumist kostab sinnamaani välja, ka kriitikuhärra räägib. Keeruline... sellise asjaga kuulsaks ei saavat, häiriv olevat kuulata. Klaasi taga, tumesinises õhtus õõtsub puude oksi.

«Häiriv kuulata...» sosistab comte. Aknalaual seisab metronoom. Ta laseb osuti tiksuma. Tempo on grave, aeglaseim võimalikest. «Kuulsaks ei saa...»

«No kuulge!» kärgatab kontsertmeister. «Minu arust inimesel on täiesti oma helikeel!» Lihav naisterahvas vaatab comte´i poole. «Ma südamest loodan, et tuleb ka järgmine kord. Ainult et siis juba – äkki tõesti mitte nii keeruliselt.»

Kostab naerukahinat. Kergendusohe läbib riietusruumi.

«Lõpus... loksus kõik kenasti kokku...» pomiseb mees. Ta pöörab aeglaselt ümber ja vaatab toatäit inimesi altkulmu, vesilokiga tuka alt. «Nii et mina olen siis ainus, kelle arvates see oli tohutu, jah?»

«Tiks,» vastab metronoom, puude oksad õõtsuvad mehe selja taga.

«Minu meelest oli omapärane,» ütleb kontsertmeister. «Ja tõesti – oli häid momente.»

«Häid momente...» ütleb comte.

«Tiks,» teeb metronoom.

Mees hüpitab dodekaeedrit käes. «Aga... millised momendid teile siis kõige rohkem meeldisid?»

«No teise osa algus oli ilus...» naine nokitseb oma viiulikasti. «Ja...»

«Tiks.»

«Tiks.»

«Tiks.»

«Aasimut!» lööb keegi vaikuses käsi kokku.

«Tiks.»

«Boreas! Sektor!» Silmad välguna hõõgumas tuleb pisike mees üle toa. Iga takti peal lööb ta käsi kokku ja igal sammul ütleb ühe sõna.

«Nadir!» lõpetab mehike ja kummardub comte´i ees. «Iga viimane kui osa oli absoluutne, matemaatiline täius. Ärge tehkegi järgmist, ärge rikkuge seda. Haihtuge, see ei vaja enam lisa.» Mees surub pisikesed käed rusikatesse, ta sametülikonna küünarnukkidel on lapikohad. «Ma lähen tagasi Graadi,» pöördub ta toatäie poole. «Kahe aasta pärast algab Mirovast revolutsioon, mis pühib üle maa nagu äikesetorm. Ja selle läbikukkumine juhatab sisse kogu järgmise sajandi. Inimmõistuse loojakusajandi, mille iga järgnev aasta on pimedam kui eelmine.»

Ta hiilib toas ringi nagu keravälk, ähvardades iga hetk kellegi näkku karata. «Sealt lõpust, läbi polaaröö kostab see muusika. Ta mängib tuleviku helikandjatel. Magnetitel! Ent ometigi – mitte sealt ei tule ta. Te saate kuulsaks, monsieur Mittrecie, teie muusika jõuab meieni tõelisest lõpust, edasi isegi sealt, kus kogu aine on mälestus. Nii kõlab valge valgus, mis igasse pimikusse särab, kõik ilmutused tühjaks pöörab.» Ta tõuseb kikivarvukile, kriitiku nina alla: «Kõik ilmutused – ma ütlesin – tühjaks pöörab!»

«Tiks.»

Mehike keerab pea selja taha nagu öökull. Ta pilk otsib piksevarrast ja leiab selle comte’i kujul. Tolle näol levib kõrvuni naeratus. Mees hingeldab: «Ma siis ikkagi saan kuulsaks? Kas te tõesti arvate, et see niimoodi juhtub?»

«Ma olen selles kindel. Sest valgusest edasi…»

«Ion!» segab lapse hääl vahele, «Ion, lähme juba…» Uksel seisab väike poiss, pidulikult riides.

«Te peate mind vabandama,» surub mees comte´i kätt, «oli au tutvuda inimesega, kelle pea on vastuvõtjaks nii eredatele helidele, et nende valguses saab nähtavaks maailma mälestuslik loomus.»

«Oodake!» kohmetub autor. Ta otsib redingoti põuest hariliku pliiatsi ja kirjutab sellega dodekaeedrile autogrammi. Ta on seda pikalt harjutanud. «Mis nimele ma teen?»

«Ion Rodionovile,» naeratab mehike. Ta on põnevil.

«Ega te juhtumisi kuhugi ei kirjuta?»

«Oo ei, ma pole kriitik,» võtab mees hulktahuka vastu, silmad imetlusest särisemas. «Ma olen matemaatikaõpetaja.»

«Muidugi!» nähvab pundunud kriitik ukse kõrval.

Aga õpetaja läheb tast mööda, ei tee kuulmagi. Ta võtab ukse ees väiksel õpilasel käest kinni. «Tule, Ambrosius!» ütleb ta. «Kas pole ilus tahukas?»






o
Kuu aega hiljem, kaheksasada kilomeetrit Revacholist, Suurel Sinisel, Insulinde serval.

Jahtlaeva puri võtab vihaselt tuult. Kangas laperdab, tuul ulub kõrvulukustavalt. On veebruarilõpu öö ja madrugaada – viimane, tumesinine tund enne päikesetõusu. Ookean hõbetab tumesinise laotuse all, üksik jahtlaev manööverdab läbi ta mõranend jääkooriku. Jääkamakas möödub reelingust, see aurab pimedas. Tekil seisab comte Émile de Pérouse-Mittrecie. Ta on ikka veel mustas redingotis, see on räbaldund ja pesemata. Mehe juuksed lehvivad tuules, käed punetavad külmast. Nad on rooli külge jäätunud.

«Pane ennast põlema, Revachol! Pane ennast põlema!» röögib ta tuulde. «Mina tean, et see on tohutu ja maailm teab, et see on tohutu! Kes sina üldse oled selline?»

Laev raksatab vastu jääserva. Kõrvulukustav kriipimine puitkere vastas. Hammastega tirib comte korgi piiritusepudelilt. «Keeruline?!» röögib ta ja võtab sõõmu. «Ma toon teile sfääride muusika ja see on liiga keeruline?! Ise oled keeruline, lehm!»

Ta ees, läbi tohutu rähmase maailma tõuseb päikene. See on nägemus. Helehall valgus kiirgab vihkude, külmade pärgadena. Päike tõuseb hallist. Comte ajab käed taevasse, aja võrratu müra haarab ta endasse. See on valjem veel kui tuul, valjem kui üksteise vastu hõõrduvad jäämassid. Mehe suust pritsib ila, ta üürgab oma lemmikkadentsi. See on tema enda kirjutatud. Ja halli hääl ta ees kõlab nagu aplaus, seisvad ovatsioonid, kümnete tuhandete jalgade trampimine ja viled, kõrvulukustavad viled nagu ilutulestiku raketid, aatom, mis kunagi Revacholis lõhatakse. Ainus asi siin maailmas, mis on ilusam kui tema enda muusika, on aplaus.

«Ma olen kuulus!» pröökab comte. «Ma olen kõikide aegade kõige kuulsam muusik! Kõik teised muusikud on minuga võrreldes eikeegi! Keegi – mitte keegi! – ei tea neid, aga mind teavad k õ i k !»

Ta kulistab piirituse piisatuks ja virutab pudeli tekile puruks. «Miljonid armastavad mind!» hüüab ja heidab deliirumis käsi õhku, halli poole. «Miljonid ja miljardid, sajad tuhanded miljardid noored ja armunud tüdrukud armastavad mind ja minu kaksteist-toonilist helilaadi! Armastus on kõik! Armastus on valgus! Valgus ja sealt edasi – ei midagi!»




- 30.01.'09

Thursday, February 13, 2014

Hans, kallis

Sa oled Bakuu asjaga seoses kogu aeg valetanud. Ja Sa jätkad valetamist viimases vastuses Äripäevale. Las ma võtan Su tükkideks lahti ja panen valesti kokku. Jah, ma naeran, kui ma kutsun Sind "suller", sest see on naljakas, kuidas Sa hädas oled!
Ma tean Su pingutustest, kuidas Sa tahtsid, et seda lugu ZA/UMis ei oleks. Sa oled teiste kanalitega tubli tööd teinud, tunnustan Sind. Sa kardad ainult ühte asja: et Sind ei kardeta. Vaata, kuidas sulle seda öelda... Aga Sind ei kardeta. Sa lugesid mu lugu hoolega, Sa nägid, et Tõnis Haavel on seal  kirjas kui mu sõber. Tema kallale Sa ei julgenud minna. Aga Sa ei lugenud piisavalt hoolikalt. Lauri Isotamm ja Rain Tamm on ka minu sõbrad. Nemadki on kaitstud. Hans. Sa poleks pidanud nendega jamama hakkama. Aga räägime millestki ilusast. Räägime sellest, et ma armastan seda, kuidas Sa valetad.

Esiteks sellest "kus on raha, Gild?" asjast. Vaene Gild, kes peab teadma sinu nõudmisel, mida Sina ja Su käsilased Bakuus toimetasid, aga näed, vaikselt on see kohtupidamise käigus välja imbunud. Vaatamata Sinu püüdlustele seda varjata.

1.     Raha eest on Piirsalu poolt ostetud Sinu poolt soovitud maade kasutusõigused (peame siis meeles, et Sina ja Vichmann aktsepteerisite nimelt nende maade ostu 2008 alguses). Teie väited kohtus, et olete vaid koopiaid näinud jms hämamine tuli paraku ilmsiks alles sel aastal, kui te enam varjata ei suutnud, et originaalid on kogu aeg teie käes olnud.

2.     Sa valetad oma selgituses, nagu oleks Liiv ja Piirsalu Gildi käsilased. Kõik dokumendid näitavad, et nad on ajanud kogu oma asja ammu enne Gildi. Gildi järjekordne sissetoomine Sinu poolt on selgitatav kahe asjaga: Sa kas tahad neid koorida või teisi investoreid petta. Ma usun, et Sulle meeldiksid mõlemad.

3.     Nende dokumentide väärtus on hinnatud kahe kinnisvarahindamisettevõtte poolt nii 2008. alguses ning uuendatud 2009. alguses - siis, kui te lõplikult projekti kaaperdasite. Kohaliku tähtsusega Bilender hindas selleks 33 MUSD ja rahvusvaheline kett Currie & Brown 29 MUSD. Mõlemad nägid ka olulist kasvupotentsiaali. 

Bilenderi hindamisakt


4.     Teie kohtus antud väide “need olid kahe-aastased lepingud ja tänaseks kehtetud” on eriti naeruväärne, sest te olite ise projekti täies ulatuses üle võtnud veel enne kui lepingute sõlmimisest üks aasta möödunud oli. Ja ka nüüd, 2014., kirjutasite ise investoritele, et hakkate lepinguid taastama. See projekt on kogu aeg teie kontrolli all olnud. Maa on kogu aeg olemas olnud (mõistagi mitte kinnisturaamatus, nagu asjad Eestis olemas on. Seal käivad asjad teisiti).

5.     Te väidate, täna, et nüüd, kus te olete selle projekti enda juhtimisel pankrotist läbi ajanud, on tegemist täiesti uue projektiga, ja kui nüüd peaks tekkima väärtus, on see teie tubli töö vili. Tõepoolest, aga see tubli töö on teie tehtud pettus. Kõigi ülejäänud investorite petmine. Ma olen nuputanud, miks te neid varasid ettevõttest lihtsalt välja ei kantinud. Poleks  mingit jälge jäänud, ei mingit jama Gildi ega pandiga. Ma spekuleerin küll, kuid arvan, et see ei õnnestunud selle pärast, et aserid on aumehed.

6.     Ja siin läheb lugu veel paremaks - ehkki olete kaaperdanud projekti läbi pankroti, selgub: teil on vaja teiste investorite kasuks seatud pant lahti saada, te annate lubadusi Gildi juhile Sarunas Skyriusele... aga juba paar kuud hiljem kohtusaalis ütlete te, et need lubadused olid teie poolt kavandatud ja te teate hästi kuidas neist mööda pääseda. Aga kuna Sinu peas toimib omakohus, ei pilgu Sul silmgi , kui tunnistad, et plaanisid lepingupoolt kohe alguses tüssata. Vaata, seepärast ma ei imestagi, et sa ka oma vastuses Äripäevale Rain Tamme ja Lauri Isotamme ründasid. Sa ei ole kunagi kavatsenud ühestki selle lepingu punktist kinni pidada. Gildi omad ilmselt mõtlesid, et kaitsevad investoreid, kaitsevad iseennast. Nad olid naiivsed. Sa pole mõtelnudki seda lepingut austada.

7.     Ja lõpetuseks, kui dokumente vaadates tundub, et Sinu kolmest miljonist on  pärast kaaperdamist ca 12 miljonit saanud (kui Vichmann, kel on Sinust suurem tükk, Sul muidugi nahka üle kõrvade ei tõmba, tema neljast on saanud siis 16... või siis koguni 28, kui ta sulle siiski külma otsustab teha). Ühtlasi võiks Gildi käest küsida, kuhu on kadunud nii mõnegi mehe vanatädide Ekspress Grupi aktsiasse pandud miljon krooni, millest on tänaseks järgi jäänud 10 tuhat eurot. Või peaks seda hoopis Suprema ja SEB käest küsima, kes Sulle jaeinvestoritelt raha kogusid. Raha maksid nad Sinu kontole, kas Sina võtsid selle sulas välja, või ostsid selle eest ülehinnatud Delfi, see on siiski küsimus Sulle, mitte Supremale. Nemad olid ainult tehnilised asjaajajad. Või anname Igasta kohtusse? Usu mind, nende 6000 inimese hulgast, kes on kaotanud üle 80%  leiab veel väärikamaidki nimesid, kui Sinu ritta laotuist.

Või läheme veelgi üksikasjalikumaks? Okei. Räägime sellest ka, miks Haavel Sinu arvates ühelegi kohtu küsimusele vastanud ei ole:

1.     Sa vana suller tead hästi, et Haavel on just nimelt kõigile uurimise küsimustele vastanud. Neid oli täpselt kolm. Kuna aga “prokuratuur sõi sinu käest nagu kutsikas” (Su oma sõnad, eravestluses), siis ei vaevunud ta Haavelilt isegi küsimusi küsima, sest Sina ju ütlesid, kuidas asjad on. Milleks uurida... Hans-poiss teab ja lubab meediatoetust (respekt, seda Sa oled prokuratuurile ka andnud. Suisa härdaks teeb Su viimase tunnistuse kuulamine, mille selgrooks oli prokuröri tubliduse kiitmine.)

Currie&Browni hindamisakt

2.     Kohtus loeti Haaveli eeluurimise küsimuste vastused ette. Vaatamata Sinu omakohtulikule maailmapildile, on meil siiski kohtusüsteem ning normaaloludes peaks prokurör enne mõtlema ja uurima, kui  aukudega süüdistuse kohtusse saadab. Oleks nad natuke rohkem uurima vaevunud, oleks avastatud, et sellal kui Sina oma sõnutsi Haaveliga rääkisid, oli tema Eestist ära ja ka telefonilevist väljas. Haaveli puhul tegid Sa veel ühe saatusliku vea, (lisaks sellele,  et Sa ei arvestanud, et ta on mu väga hea sõber) Sa lootsid, et ta hakkab oma reputatsiooni pärast rapsima. Tõnisega on aga selline lugu, et teda ei koti reputatsioon, reputatsioon ei loo väärtust. Ära sa, Hans, siis eriti nuta, et Sinu oma käriseb ja mõraneb, viimaks ka avalikult, kuigi Tallinna n-ö Citys pole Sul seda enam ammu.

3.     Aga loomulikult polnudki Su eesmärk tegelikult midagi kohtus võita, vaid projekt ära kaaperdada. Kui vähegi tuult hoiab ja mul veab, siis Sul see ei õnnestu ja Sa oled varsti sama rikas kui Su sõber Kilk. Ma usun, et ka Sul on ühiskonnale palju anda. See aga vast ei peaks ajakirjandus olema. Tagasi kooli. Õpi õpetajaks.


Selline on siis asjade seis, Hans. Ma kutsun Sind avalikult valetajaks. Ma ütlen, et maa on olemas, ma ütlen, et Sa oled teisi investoreid petta tahtnud, ma ütlen, et Sa tead kuhu raha läks, ma ütlen, et Sa oled meedia kaudu kogu protsessi manipuleerinud. Lisaks toon ma välja võrdluse Sinu ja Kilgiga, kelle allakäik algas ka proksi ja politsei lollitamisest meedia vahendusel. Sa tead millest ma räägin, eks ole (Janar Filippov muuhulgas tunnistas FB lõngas, et Sa olid selle Kilgi artikli sünni vastu eriti huvi tundnud).  Nii need asjad on. Ma ei ütle, et ma olen ilmeksimatu. Kui ma mõnes pisiasjas eksinud olen, vabandan. Aga Sa oled valetaja. Ma ütlen seda Sulle näkku. Mida Sa mulle teha saad?

Kaur 

Ahjaa täitsa teisel teemal: täna juhtus naljakas lugu, mind peatas kinni kripo ja otsis läbi auto ja taskud lootes leida aineid. Ei leitud midagi. Seekord. Mis aastal Sul ainetega mingi selline keiss oli? Kuidas Sul üldse viimasel ajal kokiga on? Mul on ikka paar korda lappama löönud küll nagu vanasti.

Esimese peatüki juurde

Wednesday, February 12, 2014

Järjestus- ja jäljenduskunst. Koomiksi adapteerimisest

Koomiks on hübriidmeedium, mis kujunes 20. sajandi alguskümnenditel ajalehtede naljaribadest 1940. aastateks iseseisvateks noorteajakirjadeks ning saavutas omaette alternatiivkultuuri staatuse 1960. aastate lõpus, mil eelkõige Ameerika Ühendriikides kasvasid üles ühelt poolt esimesed nö peavoolukoomiksite kogukonnad ning teisalt ilmusid nähtavale biitnikest, hipidest ja muud masti veidrikest kunstnikud, kes hakkasid meediumi võimalusi tõsisemalt järele proovima. Koomiksite määratlemine ja kunstina tunnistamine on võtnud üsna kaua aega. Üks esimesi tõsisemaid teoreetilisi koomiksikäsitlusi, Will Eisneri „Koomiksid ja järjestuskunst“ (Comics and Sequential Art) ilmus alles 1985. aastal. Eisneri teooriat laiendas oluliselt edasi Scott McCloud, kelle 1993. aastal ilmunud „Koomiksite mõistmine“ (Understanding Comics) määratleb koomiksit järgmiselt: Informatsiooni edastamiseks või vaatajas esteetilise reaktsiooni tekitamiseks mõeldud pildiliste ja muude kujundite taotluslik kõrvutus mingis järjestuses. Võtmelise tähtsusega selles määratluses on sõnad „pildiline“ ja „järjestus“ – kui määratlus väidaks, et tegemist on lihtsalt kujundite kõrvutusega mingis järjestuses, võiks öelda, et samavõrra kehtib selline definitsioon ka kirja puhul, esteetilise lisarõhuga ka kirjanduse puhul. Samas pole ka „pildilisest“ rõhust just palju kasu, sest seda määratlust võib samavõrra kasutada filmi määratlemiseks – kuid, nagu McCloud osutab, ehkki ka filmid on kaadrites asuvate kujundite järjestus, sõltub film ühest kindlast ruumilisest raamist, milles need kaadrid muudetakse „liikuvate piltide“ optiliseks illusiooniks, samal ajal kui koomiks sõltub ruumilisest staatikast, piltide teineteisest füüsiliselt lahknevas järjestuses asumisest ning pimetähnidest või katkestusest, mis selle lahknevusega kaasnevad. Kuid staatilise järjestusega läheneme taas koomiksite kirjanduslikkusele. Sellest nõiaringist aitab pääseda asjaolu, et koomiksite kunstiline vahepealsus pakub oma pildilis-graafilise dominandiga iseäralikku lugemis-/vaatamiskogemust – koomiksite üksikpaneelide lugemine on mittelineaarset laadi, kahe paneeli vahelise (kujuteldava või reaalse) tühimiku vahele jääb aga nähtamatu tegevus, mis oma kausaalsete, teleoloogiliste või temaatiliste seostega moodustab paneeliseeriatest terviklikud narratiivid. Lisaks sisaldavad üksikud paneelid mitmeid tekstuaalseid raame tegelaskõne, sisemonoloogi, raamjutustuse, tegevusliku onomatopöa ja teiste häälte markeerimiseks, mis võivad omakorda nii visuaalselt kui temaatiliselt olla äärmiselt mitmekesised ja komplekssed.

Koomiksite adapteerimine filmideks leidis Hollywoodis kindla pinnase 1990. aastatel, ehkki märkimisväärseks alguspunktiks osutus selles vallas 1978. aastal esilinastunud „Supermees“ ja kassaedu seisukohast 1989. aastal ilmavalgust näinud esimene täispikk Batmani-film. Koomiksifilmide hiilgeajaks võib aga pidada nullindaid, mil digitaaltehnoloogia ja filmides rakendatava arvutigraafika arenguga suudeti üha sujuvamalt ühitada animatsioonfilmi nn live-action-tehnikaga – oluliseks verstapostiks uue ajastu saabumisele osutus selles osas Peter Jacksoni „Sõrmusta isanda“ filmiversiooni viimane jagu, „Kuninga tagasitulek“, mis on küll kirjandusteose ekraniseering, kuid tähelepanuväärne seepärast, et see oli esimene live-action fantaasiafilm, mis pälvis aasta parima filmi Oscari. Nullindatel hoogustus DC Comicsi ja Marvel Comicsi superkangelaste ekraniseerimine – ilmus Ämblikmehe triloogia, uute Batmani-filmide režisööriks sai varasema loominguga kriitikute poolt uue aja filmimeistriks kiidetud Christopher Nolan, eraldi filmid said paljud klassikalised tegelased Marveli Universumi nn Tasujate (Avengers) metaseeriast (Hulk, Kapten Ameerika, Thor, Raudmees) jne. Enamasti pole nende ekraniseeringute puhul tegemist otseste adaptsioonide, vaid pigem iseseisvate narratiividega kindlate fiktsionaalsete maailmade piires. Peavoolukoomiksite ristsiirdelisus on võimaldanud superkangelastel kujuneda hiiglaslikeks meediafrantsiisideks, kus ülekanded toimuvad mitmete meediumide vahel – filmidest tehakse paralleelselt arvutimänge, kangelastest iseseisvaid, siirdelisi või rööpnevaid animatsioone, telesarju, romaane, fännikirjanduskogumikke, pildikatalooge, kleepsukogusid, mänguasju, tarbekaubasarju jne. Filmiversioonid mõjutavad samas oluliselt kogu frantsiisi esteetikat, seda eelkõige staaride kaudu, kes superkangelasi kehastavad.

Koomiksitest on filmitööstuses saanud kahtlemata omaette äri, kuid nullindatest alates on filmiks tehtud ka mitmeid niinimetatud tõsise koomiksikunsti tähtteoseid. „Graafiliste romaanide“ filmiadaptsioonidest linastusid nullindatel näiteks „Ghost World“ (2001, Daniel Clowes’i küünilise Eightball-sarja raames avaldatatud romaani põhjal), „Road to Perdition“ (2002, Max Allan Collinsi samanimelise romaani põhjal), „American Splendor“ (2003, Robert Crumbi joonistatud ja Harvey Pekari kirjutatud autobiograafilise koomiksisarja hübriidžanriline filmiversioon), „A History of Violence“ (2005, John Wagneri ja Vince Locke’i samanimelise romaani põhjal), „Sin City“ (2005, Frank Milleri samanimeliste „graafiliste juttude“ põhjal), „Persepolis“ (2007, Marjane Satrapi autobiograafilise romaani põhjal). Kui igasugune kultuurihinnang, mis rajaneb tõsise ja mittetõsise, kõrge ja madala kategooriatel, on meelevaldse elitismi tunnuseks, siis koomiksite hübriidne olemus toob selle arbitraarsuse muidugi veel rohkem esile, kuid samas võib selline eristus osutuda kasulikuks, kui vaadelda kõrvuti erinevaid kaanoneid või tüvistruktuure, kuhu algtekstid ja nende adaptsioonid paigutuvad. Nii võib saada üsna kontrastse pildi, kui vaadata 1980. aastatel Ameerika koomiksimaastikule ilmunud, koos Neil Gaimani, Peter Milligani, Jamie Delano ja Grant Morrisoniga nö „briti lainesse“ paigutatud koomiksikirjaniku Alan Moore’i loomingu nullindatel filmindatud versioone kõrvuti algtekstidega: „From Hell“ (F: 2001, K: 1989-1996), „The League of Extraordinary Gentlemen“ (F: 2003, K: 1999), „V for Vendetta“ (F: 2005, K: 1982-1989) ja „Watchmen“ (F: 2009, K: 1986-87). Problemaatiline pole see võrdlus mitte üksnes adaptsiooniraskuste, vaid peamiselt materjali meelevaldse moondamise poolest. Moore, kelle nimega puutub kokku igaüks, kes vähegi midagi koomiksite kohta uurima asub, on ise algusest peale ennast filmiversioonidest distantseerunud, esialgu muigamisi väites, et on suhtelise erakuna nii või teisiti kinokauge inimene ega lähe enda koomiksite põhjal tehtud filme vaatama, hiljem aga, mitmesuguste omandiõiguste rikkumiste, kõrvaliste skandaalide ja erakordsete materjalimoonduste tõttu üha sarkastilisemalt kogu filmitööstust maa põhja vandunud.

Kõige halvema kohtlemise osaliseks on saanud tema „The League of Extraordinary Gentlemen“, mille algsest viktoriaanliku aurupungi miljööst ja mitmetest erinevatest seiklusromaanidest pärinevate fiktsionaalsete tegelaste romaanitruust, nö ristsiirdelisest, ulmekirjanik Philip José Farmeri loodud kirjandusliku termini „Wold Newtoni perekond“ alla liigituvast vastastikusest põimumisest on filmiversioonis jäänud järele ainult rudimentaarne osa – pulpajaloo esiaegu tematiseerivast suurejoonelisest stiilihübriidist jäi kinolinadele alles ainult ebamäärane ja sihitu, staaridele toetuv superkangelaste rähklemine. „From Hell“ on selle mitteäratundmise poolest samaväärne näide, kuigi seda kompenseerib õige pisut kõhe ja udune õudusfilmiatmosfäär, mis tegijatel 19. sajandi lõpu aegset Londoni kujutades õnnestus, kui püüda unustada algteksti. „From Helli“ mustvalge kriipiv graafiline stiil on koomiksis erilisel kohal – juba avapaneelis kujutatud surnud kajakas sööbib kõhedalt mällu, sest selle abstraktset kujutist on esimese hooga raske ära tunda; äratundmisele järgneb aga imelik tunne, nagu „ründaks“ kujutis teadvust, ähvardaks seda kuidagi. Filmiversioonis on külma, terava ja hakkiva tooni asemel pigem udune, ovaalne ja plastiline stiilidominant. Et „peategelast“, ajaloolist isikut Frederick Abberline’i mängib musisuine Johnny Depp, võib ehk andestada, kuid kogu filmi narratiivne ümberasetsus tekitab tugevat vastumeelsust. Moore ei teinud koomiksis algusest peale saladust, kes tema arvates oli Rappija Jack, filmiversioon aga on muudetud halvaks etteaimatavaks õuduskrimiks – ehkki ka koomiksit võib näha krimižanrisse kuuluvana, on pigem tegemist rohkete autoripoolsete annotatsioonidega varustatud non-fictioni või vähemalt spekulatiivse ajaloo kui puhtalt ilukirjandusliku teosega. „From Hell“ on järjekordne näide filmitööstuse kalduvusest produtseerida reaalsetest ajaloolistest sündmustest eskapistlikke fantaasiaid. „V for Vendetta“ on kahe esimese Moore’i ekraniseeringuga võrreldes oluline edasiminek just materjalitruuduse, miljöö ja tonaalsuse säilitamise poolest, kuid kaduma läheb romaani rangelt peatükkideks ja tervikosadeks struktureeritud vorm. Eisner ei nimetanud koomikseid ühemõtteliselt „järjestuskunstiks“, piltide üksteisele järgnemiseks – järgnevus puudutab jaotatust ja seriaalsust, mis leiab aset kahe pildi, kahe lehekülje, kahe peatüki, kahe väljaande vahel. Seetõttu on koomiksitel tugev kalduvus tekstuaalsele puänteeritusele – pea iga koomiksilehekülg lõpeb mingit stseeni või teemat kokkuvõtva paneeliga. Koomiksid on pungil cliffhangeritest – filmiadaptsioonid, sealhulgas üsna tähelepanuväärselt „V for Vendetta“, taandavad selle iseäraliku struktureerituse sageli arütmilisteks lausungiteks või žestideks, mis võtavad paremal juhul stseene lõpetavate punch line’ide või lööklausete kuju. Lisaks on filmiversioonis peategelane V muudetud lootustäratavaks, kohati liigselt pateetilis-teatraalseks vabadusvõitlejaks, romaanis on V sootuks ambivalentsem, anarhistlikum ja hirmutavam kuju ning ka totalitaristliku düstoopia kujutamisel teravustub V terrorismitaktikale rajatud vastupanu meeleheitlikkus palju enam. Kui mitte midagi muud, siis filmiverdiooni kaudu on viimastel aastatel kuulsaks V mask, mille ikooniline roosapõskne ja trotslikult irvitav pale on saanud netiradikaalide rühma Anonymous tunnussümboliks.

 „Watchmeni“ filmiversioon on saanud kriitikutelt kõige rohkem kiita, seda eelkõige „graafilise romaani“ atmosfääri adekvaatse tõlke eest. Milles seisneb see adekvaatne tõlge? Esmalt on režissöör Zack Snyder püüdnud olla võimalikult originaalitruu, kattes samm-sammult kogu koomiksi narratiivse kulgemise ning püüdes säilitada algteksti visuaalset koloriiti. Samasuguse originaalitruudusega lähenes Snyder ka Frank Milleri koomiksi „300“ ekraniseerimisele – ja kui Miller oli nõus filmivõtetel assistendina osalema, siis Moore’i reaktsioon oli „Watchmenile“ muutumatult põlglik. „Watchmen“ on tõesti põhjalikult vormistatud film – DVD versioonil on lisadena juures koguni koomiksiepisoode lõpetanud paratekstid, ühtlasi on omaette animatsiooniks muudetud „koomiks koomiksis“ piraadiseiklus, mida „Watchmenis“ loeb ajalehekioski ees külitav mustanahaline noormees. Kuid enam kui kõikide teiste Moore’i teoste filmiversioonidega hakkab „Watchmeni“ puhul silma mitmekihilisuse ja –häälsuse kadu üksikutes stseenides. Filmiversioon on pinnaline, sujuv, jutustav, saladustpaljastav, lõpule liginev. Koomiksi iga kaader, eriti esimese peatüki avalehekülg, on sügavate perspektiividega, lausa tunneljas, mitmehäälne, rõhutatult metafiktsionaalne, justkui igas paneelis iseseisvaid maailmu rajav, järgmistes nende maailmade rauget iseolemist sotsiaalse kommentaari, isoleeritud hääle, kõrvutamatu perspektiivi või mõne muu joonega „ehmatav“. „Watchmeni“ narratiivsete ja visuaalsete tehnikate vaheline pingestatus ja dünaamika on uskumatult intensiivne – seda teksti jäädakse vaatama, „tagasi kerima“, jupphaaval läbi töötama, nõnda et iga uus element seab lugeja ette justkui uue, eelnevat korrapära segipaiskava mõistatuse. Filmiversioon keskendub suures osas doktor Manhattani kujule, tema erakordsusele, teissusele, hiiglasuurusele. Jääb mulje, et filmi-Manhattani kõikvõimsus lahkub Moore’i superkangelaste metakriitilisest raamist ja hakkab pigem efektselt ja kujundlikult tähistama vaadatava filmi suurust, selle eepilist haaret, digitaalset tulevärki. Snyder on säilitanud Moore’i narratiivi, aga ta loob stseen-stseenilt ühe maailma tervikut, samas kui Moore tekitab, kaotab, moondab ja kõrvutab tervet multiversumit. Sellist maailmade loomise, lõhkumise ja moondamise viisi, mida võimaldab koomiksikunst, on Moore konkreetsemalt tematiseerinud oma hilisemas pikemas seerias „Promethea“, mille mõned kaheleheküljesuurused topeltpaneelid (möbiuse lehe kujulised tsirkulaarsed ja justkui lõppematud stseenid jm) nõuavad tervikuna haaramiseks väga suurt süvenemist, „Promethea“ viimane, nö boonusosa aga on lahtivoltimiseks mõeldud seinasuurune poster, milles autor võtab kokku oma iseäraliku maagianägemuse.

Kui osutasin alustades koomiksite väga lähedasele sarnasusele filmidega, siis nende koomiksinäidete valgel, mis selle hübriidse kunsti tehnilisi võimalusi kogu oma intensiivsusega rakendavad, tunduvad koomiksid ja filmid asuvat täiesti omaette universumides. Kiusatus liigitada koomikseid kirjanduslikuks kunstiks on samuti hõlpsalt tõrjutav, sest sellisel juhul peaks tunnistama, et koomiks suudab „väljendada väljendamatut“ väga lihtsate vahenditega, sõnadega äärmiselt kokkuhoidlikult ümber käies.

 - Mariann Tihane