Monday, March 31, 2014

Rajad

Joanna Ellmann

Maa põhjatutes sügavikes on rajad. Astud neil ega tea, kuhu lähed ja mis need täpselt on. Aga ometigi nad on. Täpselt samamoodi, nagu sa isegi oled. Ja taamal kaugel-kaugel lõõmavad tulised korstnad. Keegi ehitas need sinna. Jääd paigale, mõttesse, mõtled ehitajale, kes kunagi need lõi. Aru andmata, et oled ise seesama ehitaja.

Sa lähed edasi ja näed pohlavarsi turritamas samblikust. Aga sa ei tea, kuidas nad siia on saanud. Oled ometi maa sügavikus! Sa mõistad, et siin võivad olla korstnad, võivad olla ehitised. Sinagi võid siin olla. Aga kuidas said siia need pohlavarred, see teadmine jääb sulle kättesaamatuks, sest nemad on puhtamad kui sina, rääkimata ehitistest ja radadest ja tervest sellest süsteemist, mis siia loodud. Taevas on siin roheline. Sa jääd seda vaatama ja kujutad ette, et maa sees olles on seal kuskil kõrgel lagi, millesse on kinnitatud väikesed rohelised lambid – tehistulukesed, mis loovad endast kujutelma, nagu kõnniksid maa peal. Oleksid elus ja kuskil kaugel oleks sinugi jaoks veel ruum, mis on avar ja soe, mis on avatud selleks, et minna ja tulla endale sobivatel aegadel. Aga ajad on samamoodi kinnised nagu ruumid, milles oled nagu seesamane maapõhi, kus tatsad.

Igavik on viirastunud sulle vaid korra siin viibides – nendes pohlavartes, mis veel kiirgavad teadmatut lootust, mille enne nende nägemist juba ammu unustanud olid.

Kuskilt kostub võõraid hääli–

…mis vaikivad, kaovad. Jääd neile mõtlema ja vaatad enda ette lootes veel elu peale, mida kunagi olnud ei ole ja mis kunagi olema ei saa.

Sa hakkad vajuma. Vajud ja vajud, kuni oled ühte sulandunud samblaga. Oled osa sellest, kuid ometigi säilitanud teadvuse, mis ümbritseb nüüd sind nagu tuul, mis kunagi puhus üle lagedate väljade veel ajal, mil maapinnal ringi kondasid.

Ja ehkki siis tundus see nõnda kõle, praegu tunned selles vabastavalt värelust, ainsat, mis sul kunagi olemas on olnud. Ainus, mis sulle siiani vahel viirastub. See on kergelt ärritav tuul, valuline ja vahest isegi natukene lõikav. Kuid ometigi on see oma olemist väärt.

See on ainus, mis toob meelde kujutluse, et oled veel olemas. Saad nii taas justkui ühenduse maailmaga, millest ammu võõrandunud olid. Sinu juures ei olnud enam midagi, ei ühtegi hingelist, aga nüüd tuleb sulle meelde, et kunagi oled ka sina olnud maa peal, oled sinagi armastanud õhku ja päikest. Sa oled kunagi olemas olnud.

Valuliselt muiates kõmbid edasi, kuni jõuad ojani. Kust see siia sai? Mõtled, aga ei oska vastust aimatagi. Hüppad samblana sinna sisse – ja kaod. Oja kohale ilmub udu, aga kohe kui lambid maa südamiku langedes kustuvad, kaob seegi.

Sinust ei ole järel enam midagi. Kuni hetkeni, mil viirastud kusagil mujal. Oled uues sulgunud aegruumis. Nii jätkad oma rändamist mööda kolletund radu ja samblaid igavikust aja lõpetuseni ja edasi veel.


Saturday, March 29, 2014

Kiri Vladislav Surkovile by Kaur Kender

Veli Vladislav,

loodan, et see kiri leiab Sind hea tervise juures, rõõmsameelse ja rahulikuna. Kirjutan, et öelda: ma mõistan Sind, austan seda, mida Sa teed ja olen valmis Sulle pakkuma oma toetust.

Las ma räägin Sulle, kuidas meil siin Eestis elu läheb. Vaata, 1991. aastal Tartus kutsus Väike Rustam mind enda juurde. Ta oli selgelt õhevil. Tal olid külas hõimuvanemad, nad istusid elutoas. Mind pandi kööki, seal istus veel üks kutt, minust veidi vanem. Samuti dressides. Samuti peenikese kuldketiga. Samuti algaja.

Rustam ütles meile, et toodi kulda ja keegi peab selle maha müüma. Ja et me oodaku, ta kohe kutsub meid. Elutoast kostus jutukõminat, kui nad seal oma asja ajasid. Siis ilmus Rustam ja viipas meid edasi. See teine kutt läks ees, mina tema järel, astusime tuppa, seal jäime kõrvuti seisma. Vaatasin. Laua ümber istus hulk väärikaid mehi. Osa traditsioonilistes riietes, osa ülikondades.

Vaatasin hõimuvanematele järgemööda otsa. Kui jõudsin pilguga laua otsa, kus istus kõige vanem mees, siis nägin ta näol kerget naeratust.
“Tema läheb,” noogutas ta.
“Miks tema?” küsis ärritunult minuga koos tuppa astunud kutt. Ta oli minust hierarhias mitu astet ülevalpool.
“Sest teda huvitavad inimesed, ta tuli sisse ja vaatas meile kõigile otsa,” ütles Vanem, “sina aga tulid sisse ja jäid ainult kulda vahtima.” Vanem viipas laua poole. Seal oli hunnikus mitu kilo kulda. Rustam naeratas mulle ja tundus, et ta on uhke.

Need olid hullud ajad. Alles äsja oli Tartust lahkunud Tartu garnisoni ülem Dzohhar Dudaev. Tema soosiv suhtumine meie laulvasse revolutsiooni oli legend juba tol ajal. Ja soe suhtumine tšetšeeni rahvasse on Eestis seniajani olemas.

Aga jah, mingeid seadusi nagu ei olnud. Rustami lood sellest, kuidas käivad asjad mägilaste reeglite järgi, olidki üks vähestest kindlatest asjadest. Ja siis Tupac Shakuri räpid. M.O.B. Thug Life. Kui ma räägin oma sõpradega, olid nad siis 90ndate alguses politseinikud, ettevõtjad, pankurid, prostituudid või ükskõik kes – omavahel olles ütlevad nad kõik, et ellujäämiseks tuli teha asju, mille üle ei saa uhkust tunda ja mida unustada ei ole võimalik. Selletaolist metsikut vabadust pole siinmail enam kunagi olnud. Ja mida aasta edasi, seda tänulikum olen ma sellele kogemusele. Just sellistel aegadel tuleb käituda inimesena. Sest kedagi sind karistamas ei ole. Peale teiste inimeste.

Just need üheksakümnendate algusajad tulid mulle meelde, kui ma oma laste emapoolsete vanavanemate koju Krimmi sõitsin. Esimest korda vist kaheksa aastat tagasi, aastal 2006.

See on väike küla. Mõnikümmend maja. Pisike pood. Suure lehmalauda vundament. Kõik muu on laiali tassitud, kõik, mis ei ole just kivi maas, ära varastatud. Külapoe valik on just samasugune nagu meil Eestis 90ndate alguses. Midagi nagu on, eks, aga… Ka lähimas suures linnas pole moodsa aja supermarketit. On selline kruusaväljakul peesitav turg. Seal on müügil kõik, mis ümbruskonnas kasvab ja mida Hiinas toodetakse.

Ahjaa, kui ma Simferoopolis lennukilt maha tulin ja sugulaste VAZ 2106-te (20163, kui täpne olla!) istusin ja me poodi sõitsime, siis ma imestasin, kuidas poe ukse juurde parkida saab.
“Kas siia tohib parkida,” pärisin, “siin ei pargi ju keegi, kedagi pole, ehk on keelatud, kui siin üldse autosid pole?”
“Kaur,” naeris Sanja, “siin lihtsalt ei ole eriti autosid.” Ma kordan veel: aasta oli 2006.

Tagasi külas, Sadovajas. Vanavanematel on selline armas pisike valge maja, paarismaja. Kõrgete puudega alleel. Kohe maja taga on aed, mullad on seal nii viljakad, et kui sööd arbuusi ja seemned välja sülitad, siis järgmisel aastal on seal arbuusipeenar. Nastja kadunud vanaisa oli seal sovhoosi direktor. Vanemad inimesed mäletavad veel teda. Paarismaja teises osas elas tore abielupaar – Valja ja Toljasik. Elasid. Kohe räägin ka sellest.



Toljasik, Šarik, Dominic

Sovhoos ei olnud vist oma kümme aastat rahas palka maksnud. Ühel päeval tuksus värava taga traktor ja Toljasik hõikas mind: “Kaur Ivanovitš! Lähme võtame mu palga maha!” Niimoodi tuligi palk, natuuras.

Kühveldasime pool koormat vilja maha. Pärast kühveldasime selle kottidesse ja tassisime Toljasiku kuuri alla. Toljasik oli pisike mees, vast meeter viiskümmend. Lõbus, seltsiv, lahke, ei teinud kärbselegi liiga. Viinaveaga, jah, aga noh, kes sellest patust prii on, sellel on väga vedanud. Ivanovitšiks kutsus ta mind peale seda, kui oli uurinud, kuidas Eestis isanimedega on, ja ma ütlesin, et mu isa nimi on Vello, aga meil sellist isanime pidi kutsumise kommet ei ole.

“Siin kasutatakse, Kaur Ivanovits” ütles ta naeruga. Mitmel suvel istusin Toljasikuga koos mõnusas suveköögis, tegin suitsu, libistasin samakat, tapsin kärbseid ja jutustasin ilma-asjadest. Teda huvitasid väga sellised lood, et meil makstakse pensionid välja õigel ajal, ja et meil palgad muudkui kasvavad.

“Teil ei ole ju isegi naftat!” vangutas Toljasik pead, “Te olete ikka tublid! Te olete seal Eestis kogu aeg avangard olnud!”

Ja tõesti, ammu ei ole ma Eesti üle nii uhke olnud, kui seal väikeses Krimmi külas. Sest vaata kustpoolt sa tahad: need asjad, mis tavalisele inimesele kõige tähtsamad on – palk, pension, arstiabi, ja muidugi turvalisus –, need oleme me omal maal korda saanud.

See, kui Toljasik mõni aasta tagasi surnuks peksti ja siis kuivenduskraavi vistati, murdis mu südame. See, et ta tapjaid ei ole senini tabatud, teeb mind kurvaks, aga ei üllata. Seal ei ole 90ndate aastate alguse kaos mitte kunagi lõppenud.

Kõik, keda seal kohtasin, õhkasid Venemaa poole. Ja ma pean Sulle, Vladislav, tunnistama, et sain hästi aru, miks. Ma käisin ka Novorossiiskis ja Krasnodaris, kuna Nastja tädi Valja elas seal koos oma mehe Vasjaga.

Vahepõikena: kindlasti tead Sa Grazdanin Poet’i ja seda luuletust Steve Jobsi surma puhul. Just see rida: “а айфоны твои и айподы всешним видом пугали врага, каждый весил бы около тонны, и солярки бы жрал дофига»[1]. Seda esimest korda Youtube’st kuulates tuli mulle meelde just onu Vasja, kes omal ajal töötas kuskil seal Krasnodari KGB-s. Ta vaatas Krimmi sädeleva tähistaeva all mu esimest iPhone ja ohkas: “Kaheksa gigabaiti! Kaheksa! Meil oli 80-ndatel kaheksa gigabaiti kogu KGB arvutuskeskusel, ja see oli terve kvartal hoonet!”

Aga vanaema Valja ja vanaisa Vasja juures Novorossiskis oli elu sootuks teistmoodi kui Krimmis. Sõitsime ringi ka Krasnodaris, Anapas, Gelendzhikis ja mujal. Inimesed olid kuidagi lootusrikkamad. Palgad tulid õigel ajal, pensionid kasvasid, igaüks teadis kedagi, kes teadis kedagi, kes oli FSB-s. Ja FSB oli suuresti kontrolli alla võtnud artistid, keda varem tunti organiseeritud kurjategijate nime all. Ma ei ole kohtumõistja ja pole minu asi targutada. Aga ma tundsin selgelt, et see oli inimestele parem, kui igavesed üheksakümnendad Krimmis. Ja pension, mis tuli alati nagu kellavärk, oli ka üle kahe korda suurem kui Krimmis. Ma sain väga hästi aru, miks Krimmi inimesed Venemaa poole õhkavad.

Veel tuleb mulle meelde, et kui Väike Rustam ükskord rongiga Moskvasse sugulastele külla läks, siis ta jättis oma valge Ford Probe mulle sõita. Kujutad ette, valge Ford Probe! Üheksakümnendate algus. Tänavad veel autodest tühjad nagu Krimmis praegu. Saatsin Rustami rongile, jätsime vaguni uksel hüvasti. Vagunisaatja tuli ust sulgema.
“Aga võtmed, Rustam, võtmed!”
“Võtmetega oskab igaüks sõita,” naeris Rustam. Jäin perroonile pika näoga vahtima. Rustam naeris ja lehvitas rongist. Ma vist ei olnud kõige targema ilmega. Lonkisin Ford juurde. Vaatasin. Miskipärast katsusin ust, see oli lahti. Siis ma taipasin.
“Raha eest oskab igaüks osta,” ütles ka Toljasik rõõmsalt. Rohkem kui üks kord. Aga ikkagi. Inimesed ei taha sõda. Nad ei taha kogu aeg võideleda. Kogu aeg teineteise kõri kallal olla. Nad tahavad rahu. Nad tahavad lootust.

Ma kirjutan nendest kõrvalistest seikadest, et Sa mõistaksid, et lihtsal inimlikul tasandil ma saan asjadest aru. Ei ole minu asi torkida suurt poliitikat, seda, mis on olnud. Seda enam ei muuda. Pärastpoole räägin Sulle küll veidi poliitikast. Aga sellest, mis tuleb. Minevikku muuta ei saa. Tulevikuga on teised lood.

Suurim erinevus, mis on üheksakümnedate alguse Eesti ja selle Krimmi vahel, mida mina tean, ongi lootus. Vaata, Vladislav. 1994 lahkusid Eestist vene väed. Olid väga keerulised ajad. 1995. aastal võttis endalt elu Eesti sõjajärgse aja suurim poeet Juhan Viiding. Palju spekuleeritakse selle põhjuste üle, ja ega minagi tea. Aga minuni jõudis kuuldus, et talle oli muuhulgas talumatu loosung “Eesti eestlastele.”

Kui 1996. aastal tapeti Tupac Shakur, siis mäletan, et kõndisin Tallinna vanalinnas mööda Viru tänavat, klapid olid peas, CD pleier mängis, kuulasin ning mõtlesin, et kas see on siis kõik? Kas see gängsta-rapi asi lõppebki nüüd ära? Tundsin ennast nagu tulnukas. Ma olin Tallinnas üks esimesi, kel kottis püksid ja suur USA lipuga NHL-i särk. Kõndisin mööda tänavaid, Makaveli hüüdis kõrvus “Do you wanna ride or die!” ning soovisin, et kogu tänav, kogu linn, kogu maailm kuuleks seda na-nana-na-nana-nana-nana-naaaaad! Ole ettevaatlik oma soovidega…

Lahkusin Tartu-Groznõi koolkonnast ja astusin Tartu-Moskva grupeeringusse, õigemini küll selle Tallinna harusse, mis tegutses Tallinna Humanitaarinstituudis. Õppisin semioootikat ja kirjandusteooriat. Ma ei teadnud varem luulest suurt midagi. Kuid professor Mihhail Lotman, keda ma tüütasin palvetega analüüsida ka Tupaci värsse, pani mind korraga nägema, et Puškin on väga suur must poeet. Temast sai minu jaoks Tupaci eelkäija. Ja mitte ainult minu jaoks. 1997 käsin esimeset korda NYCis. Harlemis on afro-ameerika kultuuri muuseumis suur saal Puškini auks.

Üheksakümnendate keskel ei olnud mitte miski, mis vähegi Venemaaga ja vene kultuuriga seostus, Eestis liiga popp. Rahvuslik ärkamine ja kabuhirm iseseisvuse kaotamise ees ning mälestused ajast, mil kogu kultuuri ähvardas venestamine, kutsusid esile immuunreaktsiooni, mida poliitikud olid käbedad ära kasutama. Ma ei süüdista kedagi. Vaata, ma ei süüdista üldse kedagi. Ja neid, kes ei süüdista kedagi, neid on meil üha rohkem.

Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, võime me siin Eestis rahus öelda: oleme oma ajalooga leppinud. On nagu on. Ja see mis on, see väga mage ei ole. Võta kasvõi seesama Tartu-Moskva koolkond. Seda ei oleks olemas, kui Nõukogude võim ei oleks Juri Lotmani elu Peterburis keeruliseks teinud. Ma ei ütle, et me oleme Nõukogude võimule tänu võlgu, ei. Ma lihtsalt ütlen, et niimoodi läks.

Ahjaa, Vladislav, ma ei tea, kas Sa tead seda, aga ka Puškin plaanis põgeneda Mihhailovskojest just Tartu kaudu. Ta väitis endal olevat mingi haiguse ja üritas saada luba, et ennast Tartus ravida, edasi plaanis ta põgeneda Pariisi või kuhugi. Alas! Luba ta ei saanud. Aga kui oleks saanud, oleks kõik võinud teisiti minna.

Kas Sa mõtled ka vahel sellele, milliseks oleks läinud Tupac Shakuri looming, kui ta oleks edasi elanud? Ma tean, et Sa mõtled. Sellele ei saa mitte mõelda. Tema viimane plaat, Makaveli nime all tehtud, see on nii radikaalselt erinev kõigest eelnevast. Blasphemy, Hail Mary, Against all odds… Mis oleks tulnud edasi?

Aga just Tupac Shakur ja Aleksander Puškin olid mulle teenäitajateks, et seda valu ja hirmu, nalja ja segadust, mis hinges ning peas on, ei pea lihtsalt viina ja ainetega tuhmiks keerama, vaid seda võib proovida loomingus kuidagi väljendada, kuidagi kujutada. Teha, kirjutada asju, mis kas või ühele inimesele lootust annavad. Kas või üheks hetkeks.

Veli Vladislav, kui Sa vastuseks USA sanktsioonidele ütlesid, et USAs huvitavad Sind ainult Tupac Shakur, Allen Ginsberg ja Jackson Pollock, siis mul oli selline tunne, et mu kunagine soov, et kogu maailm kuulaks Tupacit, on tegelikult täide läinud. Muidugi, hip-hop ongi ammu meinstriim, aga just see, kuidas Sa Tupaci kilbile tõstisid… Ma ütlen, see on isegi coolim, kui Nick Cave’i kiri MTV’le, milles ta palus enda kandidatuuri parima meesartisti auhinna nimekirjast maha võtta. Sest talle ei meeldi võistlus kunstis. Sa tead seda kirja? Küllap tead, sest Sa keerasid sama elegantselt sanktsioonid showbiznesiks, öeldes et tegu on poliitilise Oscariga parima meeskõrvalosa eest. See oli cool. Ja cool on midagi sellist, mida me siin hinnata oskame.

Mis aga ei ole eriti cool, ja mille eest ma vabandust tahan paluda, on see, kuidas Vladimir Putinit järjepanu Hitleriga võrreldakse. Kui Sa tähele paned, siis nendeks võrdlejateks on põhiliselt nende erakondade liikmed, kelle nimes on konservatiivsus või rahvuslus. See ei ole cool. Veelgi enam. See on labane. Ma tahan Sulle öelda, kuidas mina Teist maailmasõda vaatan. Ma ei oska seda ise kuidagi paremini öelda, kui Jonathan Littell seda on teinud. Luba, et tsiteerin:

Katkend Jonathan Littell’i teosest “Heatahtlikud”

Nõukogude surnud
20 miljonit
Saksa surnud
3 miljonit
Vahesumma (idarindelt)
23 miljonit
Endlösung
5,1 miljonit
Kogusumma
26,6 miljonit,

arvestades et 1,5 mijonit juuti on ka nõukogude surnute hulka loetud („Saksa fašistlike röövvallutajate poolt mõrvatud nõukogude kodanikud,” nagu tähelepanuväärne monument Kiievis sellele nii diskreetselt viitab.)

Nüüd matemaatika juurde. Konflikt NSVL-iga kestis 22. juunist 1941 kella 03.00-st kuni, ametlikult, 8. maini 1945, kella 23.01-ni, mis teeb kokku 3 aastat, 10 kuud, 16 päeva, 20 tundi ja ühe minuti, või ümardades 46,5 kuud, 202,42 nädalat, 1417 päeva, 34 004 tundi või 2 040 241 minutit (lisaminutit arvesse võttes).

Programmi jaoks, mida me tunneme “Endlösung’i” nime all, kasutame samu kuupäevi; enne seda ei olnud midagi veel otsustatud ega süstematiseeritud, nii et suurem osa juudi soost hukkunuid olid juhuslikud. Nüüd võtame ühest arvurühmast teise abil keskmise: sakslaste jaoks annab see meile 64 516 surnut kuus või 14 821 surnut nädalas või 2117 surnut päevas või 88 surnut tunnis või 1,47 surnut minutis keskmiselt iga aasta iga kuu iga päeva iga tunni iga minuti kohta sellest kolmest aastast, kümnest kuust, kuueteistkümnest päevast, kahekümnest tunnist ja ühest minutist. Juutide jaoks, kaasa arvatud nõukogude omad, on meil umbes 109 677 surnut kuus, mis teeb 25 195 surnut nädalas, 3599 surnut päevas, 150 surnut tunnis või 2,5 surnut minutis, sama ajavahemiku vältel. Lõpuks, nõukogude poolel annab see meile tervelt 430 108 surnut kuus, 98 804 surnut nädalas, 14 114 surnut päevas, 588 surnut tunnis või 9,8 surnut minutis, sama ajavahemiku kohta. Niisiis, lõplikuks kogusummaks sama valemi järgi on keskmiselt 572 043 surnut kuus, 131 410 surnut nädalas, 18 772 surnut päevas, 782 surnut tunnis ja 13,04 surnut minutis, igas minutis, tunnis, päevas, nädalas, kuus ja aastas antud perioodi jooksul, milleks on, nagu sulle meenub, 3 aastat, 10 kuud, 16 päeva, 20 tundi ja 1 minut. Neil, kes põlglikult muigasid selle tõepoolest mõneti pedantliku minuti üle, paluks arvestada, et sellesse mahub lisaks veel keskmiselt 13,04 surnut, ning kujutleda, kui nad suudavad, kolmeteist inimest oma sõprade ringist minutiga tapetuna. Võib välja arvutada ka aja, mis kulub värske laiba tootmiseks: see annab meile keskmiselt ühe surnud sakslase iga 40,8 sekundi kohta, ühe surnud juudi iga 24 sekundi kohta, ja ühe surnud bolševiku (nõukogude juudid kaasa arvatud) iga 6,12 sekundi kohta, ehk siis kokkuvõttes ühe uue surnukeha keskmiselt iga 4,6 sekundi järel kogu antud ajaperioodi kohta.

Nüüd on sul võimalik antud numbrite põhjal konkreetseid kujutlusvõimeharjutusi teha. Näiteks, stopper käes, loendada: üks surm, kaks surma, kolm surma jne, iga 4,6 sekundi järel (või iga 6,12 sekundi, või iga 24 sekundi, või iga 40,8 sekundi järel, kui sul on kindel eelistus), samal ajal püüdes neid enda ees lamamas ette kujutada, neid ühte, kahte, kolme surnut. Sa leiad, et see on hea meditatsiooniharjutus. Või võta mõni hiljutisem katastroof, mis sind tugevalt mõjutas ja võrdle neid kahte. Näiteks, kui sa oled ameeriklane, mõtle oma väikese Vietnami seikluse peale, mis su kaaskodanikke nii traumeeris. Te kaotasite seal 10 aastaga 50 000 sõdurit, see on võrdne pisut vähemaga kui kolme päeva ja kahe tunni surnud idarindel, või 13 päeva, 21 tunni ja 25 minuti jagu surnud juutidega. Muidugi ei arva ma sinna sisse surnud vietnamlasi; te ei räägi neist kunagi oma raamatuis või telesaateis, nii et nad ilmselt ei lähe teile eriti korda. Ja ometi tapsite neid 40 tükki iga omaenda langenu kohta − hea saavutus isegi meie eneste standardite järgi, ning räägib kindlasti tehnoloogilise progressi kasuks. Ma peatun siinkohal, see võiks lõpmatuseni kesta; ma soovitan sul iseseisvalt jätkata – kuni maapind su jalge all avaneb. Minu jaoks pole seda vaja, juba ammu on mõtted surmast mulle lähemal olnud kui mu kägiveen, nagu ilus fraas Koraanist ütleb. Kui sul mu nutma ajamine kunagi õnnestuks, kõrvetaks mu pisarad su näo ära.

Vaikuseminut. Ja jälle 13,04 surnut. Igasugune võrdlus selle õudusega, mis toimus, on nende hukkunute mälestust pisendav. Putin ei ole mitte mingi nurga alt Hitler, veel vähem on ta Stalin. See kõik on odav propaganda, mida tehakse küüniliselt, ükskõikselt, labaselt. Sellel ei ole õigustust. Päris omavahel öeldes, sama kehtib ka veidi Teie kohta. Kuskil ei ole tegelikult sündimas uut fašismi, uut natsismi. Need banderalased, Sa ju tead, et see kõik on lihtsalt naljakas. Aga kuna Venemaa pool oli ohverdus suurem, kaotused mõõtmatult suuremad, ja kangelaslikkus, millega peatati kogu inimkonna hüvanguks see uskumatu tapamasin, nii palju suurem, siis ma palun: näidake eeskuju. Ärga minge selle siltide kleepimisega kaasa. Need langenud on väärt paremat.

Ja usu mind, need, kes kutsuvad Sinu presidenti Hitleriks või Staliniks, teevad ennast ise lolliks. Mis Hitler ta siis on, mida on teinud? Pani vangi ühe oligarhi? Ahjaa, ja lasi ta sealt ka välja. Saatis vangi ühe punkbändi? Ja lasi ka need välja. Kui see on Gulag või Auschwitz, siis oled Sina Solženitsõn, pole kahtlust. Ja mina Brodsky.

Tõmban korraks hinge. Ma tahan mõelda millestki lõbusast…

“Tere tere, vana kere.” Hah. See paneb muigama. Usu mind, me kõik panime seda tähele. Ma ei tea, mida Sulle on räägitud, aga Putinisse siin suhtumine väga halb ei ole. Vahel ma mõtlen, et tsivilisatsioonide piirid lähevad sealt, kust lähevad nalja piirid. Seepärast on vahel tunne, et “12 tooli” ja “Meister ja Margarita” näitavad, et venelased on meiega rohkem üks tsivilisatsioon, kui näiteks soomlased. Ma tean väga paljusid eestlasi, kelle lemmikraamat on “Meister ja Margarita”. Aga siiski on ka soomlased täiesti omad. Nad on nagu välismaal õppiv vanem vend. Alati olemas, alati oma, veidi alahoidlik, kuid seda tõsisem.

Aga Sinu Tupaci armastus nihutas minu jaoks ühe tsivilisatsiooni piiri rajult laiemaks. West Coast ridahs… Need me siin Balti mere kallastel oleme. East Coast on Mumyi Troll ja Vladivastok. Kas Sa näed seda samamoodi?

Ma pean tunnistama, et see Teise Maailmasõja koleduste üle arvutamine lööb mind iga kord rajalt välja. Katsun tagasi jõuda selle juurde, miks ma Sulle kirjutan.

Vaata, Vladislav, Sul on sõpru vaja. Ja Sul on siin sõpru.

Aasta on 2014. Me oleme siin juba veerand sajandit jälle iseseisvad. Ja ma tahan, et Sa saaksid aru, et me saame Sinust, me saame Venemaast aru. Ja ma tahan, et Sa saaksid ka meist aru. Me oleme siin rahvaga otsustanud, et ajame seda iseseisva riigi asja. Et see on meie tahe. Muidugi me kraakleme ja viriseme, targutame ja jaurame, vahel ka huligaanitseme, aga sellele vaatamata ei taha me mitte midagi muud, kui seda oma riiki, kus me saame seda kõike teha. Me oleme end sidunud liitlastega, kes veidi omadest huvidest, veidi inimlikkusest, veidi suurte väärtuste nimel seda meie asja toetavad. Me oleme neile tänulikud. Aga me tahame seda riiki teha ikkagi ise.

Hetkel oleme ajalooliselt täiesti uues olukorras, las ma selgitan. Taavi Rõivas, meie uus peaminister, ütles nädal tagasi oma kõnes Riigikogu ees, et meil toimus just midagi sellist, mida enne Teist Maailmasõda Eesti Vabariigis ei toimunud – rahumeelne põlvkondade vahetus. Taavi Rõivas on 34-aastane. Meie haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski on 28-aastane! Etniline venelane, aga eesti mees, ja ma pean Sulle ütlema, et ta räägib kaunimat eesti keelt kui mina. (Kord rääkis Tallinna Ülikooli rektor sellise anekdoodi: Mis on ühist Vladimir Putinil ja Kaur Kenderil? Mõlemad armastavad Venemaad, mõlemal on vene naised ja kumbki ei oska eesti keeles kirjutada.) Me oleme aru saamas, et meie tugevus on veel avatum riik, veel rohkem vabadust, veel enam demokraatiat.

Ja naljakas asi on selle Krimmi intsidendiga. Nagu Sa tead, püüti õhust kinni ja pandi Youtube’i meie välisministri (39-aastane!) telefonikõne, kus ta räägib edasi kuulujutte Maideni snaiprite kohta ning soovib nende kontrollimist. Seda nimetasid naiivsed inimesed rumaluseks ja saamatuseks meie poolt. Aga kui Sa teaksid, kuidas reageerisid sellele paljud mu eestivenelastest sõbrad!

“Smotrii,” ütlesid nad, “sa oled kogu aeg rääkinud, et Eesti ajab oma poliitikat, ja meile on kogu aeg räägitud, et Eesti ajab ainult Ameerika poliitikat ja vaata, mis välja tuli – Eesti minister ajabki oma poliitikat, mis siis, et see ameeriklastele ei pruugi meeldida!”

Kuigi meie kogukonnas on kardinaalselt erinevaid seisukohti, kas Krimmi asi oli õiglane, ebaseaduslik, ilus, kole või midagi muud – ühes oleme me kõik ühte meelt. Eesti tee on iseseisev riik. Siin on nii palju head, mida hoida ja mida kaitsta. Me seisame kõik Eesti riigi eest. Nii põlised eestlased kui ka esimest põlve Siberist siia sõitnud, ja juudid, ja soomlased, ja kõik, kes meil siin on. Meil on asjad päris hästi ka vene keelega muide. Minu lapsed, kolm poega, õpivad oma isamaal oma ema-keeles. Vene keeles. Muidugi on meil veel küllaga pusimist, kuidas seda kõike paremini teha.

Õigusriik ei ole sõnakõlks. E-riik samuti mitte. Schengen on võlusõna. Meil on palju puhast ja rikkumata loodust. Palju vabadust. Sa saad auto tehnoülevaatuse tehtud ilma altkäemaksu ja järjekorrata. Sa ei pea tundma ahistamist maksu- või mõne muu ameti poolt. Sa ei pea eriti kartma politsei omavoli. Kohtud püüavad päriselt mõista õigust (ma muidugi tahaks, et nad ei oleks kogu aeg Väikse Rustami kallal, ta on hea mees, ei peaks kogu aeg kinni olema. Aga c’est la vie). Kui sul midagi juhtub, siis sul on päriselt lootust. Pensionid on vaatamata sellele, et meil ei ole naftat, nagu Toljasik märkis, kogu aeg kõrgemad kui Venemaal. Kas Sa Vladislav tead, et Puškini vaarisa Peeter I Araab oli Tallinna garnisoni komandant? Meil Eestis on ägedad komandandid olnud. Ma ei tea, kas kuskil Euroopas veel 18. sajandil oli mustanahalisi tegelasi nii kõrgetel ametikohtadel? Tupac oleks uhke!

Aga jah, muidugi meeldib meile ka viriseda. Meie viimaste aastate lemmikvirisemine on see, et elu on nii raske, et peame sõitma Soome tööle! Kujutad ette sellist virinat 30 aastat tagasi? Naerma ajab, eks. Laevapilet maksab mõnikümmend eurot, laevu käib Helsinkisse pea iga tund, meil ei ole vaja ei viisat ega passi ega isegi tööluba, lihtsalt võta ID kaart kaasa ja mine ja tööta!

Krimmi sündmused on kuidagi galvaniseerinud selle äratundmise, mis meil Eestis tegelikult head on. Ma vaatan uhkusega meie poliitikuid, kes on on olnud niivõrd arukad (jaa, mõned erandid on, aga nad mõjuvad just kainestavalt, sest keegi ei taha olla nagu see loll, kes karjub muudkui – Putler, Putler!).

Me oleme palju vähem üksi, kui me kartsime, ja me oleme palju ühtsemad kui me loota julgesime. Me oleme tugevamad, kui me arvasime. Ja seepärast ma Sulle kirjutangi.

Me tahame olla sõbrad. Ja me tahame, et Venemaa tuleks meiega koos. Ma parafraseerin veelkord peaminister Taavi Rõivase kõnet Riigikogu ees. Ta ütles, et õnnestunud riigid on sellised, kus inimestel on lootus, et nende elu läheb tööd tehes paremaks. Ja ebaõnnesutnud riigid, järeldan ma siit, on aga sellised, kus sa võid teha ükskõik mida, aga su elu läheb aina viletsamaks, sinust ei sõltu suurt midagi. Õnnestunud riikides on inimestel lootus. Ebaõnnestunud riikides lootust ei ole. Ukraina oli selgelt ebaõnnestumas. Krimm, kus ma ise korduvalt käisin, oli selgelt ebaõnnestunud. Venemaa on nendega võrreldes selgelt õnnestunum.

Aga tead, mis mind üllatas. Keegi sealt Krimmist ei osanud, või ei tahtnud, või ei julgenud ennast võrrelda Eestiga. Kummaline. Samad inimesed ju, samast kohast startinud, miks ometi nii erinevad lootused? Nad uskusid, et Venemaaga koos saavad nad olla nagu Venemaa, aga iial ei uskunud nad, et saavad olla nagu Eesti. Ma vaatan praegu neid SKT arve per capita. Eesti 18 000. Venemaa 15 000. Ukraina… 3800 USD. Ja Krimm oli veel Ukraina kõige vaesem osa. See referendum seal, seda võiks võrrelda olukorraga, kus meist 3 korda suurema SKT-ga per capita Soome (47 600 USD), küsiks ühel päeval eesti inimestelt: kas te tahate Soome palku ja pensioneid homsest? Ma ei taha spekuleerida. Eriti kuna Eesti ja Krimmi suurim erinevus ei ole rikkuses. See on lootuses. Meil on lootus, et me läheme ühel päeval Soomest mööda.

Vladislav, Sina ju tead, et Venemaa saab tegelikult olla edukas ja vaba nagu Eesti. Olete te ju mitmeid väga toimivaid asju rahulikult Eesti pealt õppinud ja suure eduga rakendanud. Võta kas või ühetaoline madal tulumaks. See tegi ju maksulaekumistega imet. Ja teine suur näide: teadlik poliitika demograafilise olukorra parandamiseks. Meil nimetakatse seda “emapalk”. Teie nimetasite enda oma “emakapitaliks”. Need asjad ju toimivad. Ja teil on lisaks veel nafta! Ma usun teie patriotismi. Ma usun Venemaa rahvasse. Ma usun, et te tahate seda asja ajada nii hästi kui oskate. Äkki on midagi veel, mida saaks teha, et Venemaal läheks veel paremini?

Vladislav, seepärast ma kutsungi Sind külla. Tule Eestisse, nagu iga aastal tulevad tuhanded su kaasmaalased ja kaaslinlased, kes on muuseas parimad hea tahte saadikud, keda Venemaa võib välja mõelda. Need kenasti riides, viisakad ja rõõmsad inimesed hävitavad oma lahke ja toreda olemisega iga lollaka ajaloolise stereotüübi, mis meil Eestis veel alles on. Tule vaata, miks nad siia sõidavad. Ja siis ma räägin Sulle, kuidas Andrus Ansip oli üheksa aastat järjest täiesti demokraatlikult peaminister. Räägin, kui palju lootust on selles, et võim saab vahetuda ilma vägivallata, et noortel on võimalus.

“Räägime,” ütles mulle ükskord Väike Rustam; kadunud oli suur hulk raha, keegi oli meid üle lasknud, ja Rustam oli plahvatamas. “Räägime,” kordas ta, “sest kuni me räägime, ei tee ma midagi lolli ja äkilist, mida ma hiljem kahetsema peaks.”

Räägime, Vladislav. Ma ei karda Sulle öelda, et ajal, kus kõik tundub kõige segasem, on vaja kõige selgemat pilku, et mitte kaotada lootust. Mul on lootus, Vladislav, et ühel päeval on ka Venemaa Euroopa Liidus. Jah, ma usun, et te suudate tuua Venemaa Euroopa Liitu. Ja Peterburg on jällegi üks tähtsamaid linnu eesti kultuuri jaoks. Ma ei imestaks sugugi, kui Venemaa astuks Euroopa Liitu palju varem kui Ukraina. Ja Krimm ja Tšetšeenia saavad samasugusteks vägivallatuteks erilisteks olukordadeks, nagu on Veneetsia ja Šotimaa. Eesti, kes vaatamata väiksusele on olnud Venemaa valjuhäälne kriitik, võib saada väga kaalukaks toetajaks. Usu, Vladislav – inimestele on vaja lootust, et elu läheb paremaks, et sõda ei tule, et vabadust on rohkem, et õiglus on olemas. Andke neile lootust. Euroopa Liit on lootus. Ma pole kindel, et näiteks härra Kissingerile meeldib see idee Venemaast Euroopa Liidus. Aga paras Kissingerile. Mulle meeldib!

Veli Vladislav, ma austan Su rahvast, Su presidenti, Su riiki ja Sind. Ja ma tean, et see, kuidas ajalugu teid mäletab on kõik teie endi kätes. Oleks lahe, kui Sind ja Vladimir Putinit mäletatakse kui Venemaa Protagorast ja Periklest, neid kuldajastu toojaid. See praegune hetk on teil valikukoht. Kõik, mis siiani on toimunud, on räägitav, usu mind. Siit saab veel igale poole minna. Kuldajastu, see on väärt eesmärk, ja kui Sa selle saavutamisel ka ebaõnnestud, siis luban Sulle, et olen valmis Sind alati enda juures varjama, ükskõik, kes otsima tuleb.

Ma ei usu suuri vastandusi – head ja halvad, ilusad ja inetud. Ma usun inimeste tahet. Aga kõik külma sõja asjad… Las ma meenutan Sulle Pelevini romaani “Tšapajev ja Pustota”. Mäletavasti oli Anka maalinud oma kuulipidujaga kalessile yini ja yangi ketta koos teksiga – Sila notchi, sila dnja – odinakovo huinja[2]. Väga sügav praktiline filosoofia, mis sest, et Pustota oli seda lugedes esmalt terakese upset.

West side ’till we die, Vladislav! Tule külla!

Kaur

PS Vladislav, kuni ma selle kirja kirjutamise ja tõlkimisega pusisin jõudis lisaks USA-le ka Euroopa Liit Sulle viisakeelu kehtestada. Ma ei hakanud kirja muutma, ma tahtsin Sind päriselt külla kutsuda. Palun vabandust, mul on sellest kahju. Ma ei saa sellest viisakeeldude asjast aru, eriti kui see puudutab inimesi, kellega just vastupidi – tuleb rääkida, kui tahad, et tekiks mõistmine, tekiks arusaamine. Aga ma olen päris kindel, et see asjatu keeld ühel päeval kaob. Hiljemalt siis, kui Venemaa on Euroopa Liidus. Aga kas Sa seni diplomaatilise passiga ei saa sõita?

[1] Ja su iPhone’id ja iPod’id hirmutaksid oma välimusega vaenlast, igaüks kaaluks umbes tonni ja diislit neelaks sitaks
[2] Öö jõud, päeva jõud – samasugune pask



Friday, March 28, 2014

Eriti hea filmikunst

Peeter Piiri

Mängufilm “Robocop” (“Robocop“, USA 2014, min), Rež. Jose Padilha, Stsenarist Joshua Zetumer, operaator Lula Carvalho. Osades Joel, Kinnaman, Gary Oldman, Samuel J. Jackson, Michael Keaton jt. Linastub eesti suuremates kinokettides

Mängufilm “Ainus ellujäänu” (“Lone survivor”, USA 2013,min), Rež. Peter Berg, Stsenaristid Peter Berg, Marcus Luttrell, Patrick Robinson, operaator Tobias A. Schliessler. Osades Mark Wahlberg, Taylor Kitsch, Emile Hirsch jt. Linastub eesti suuremates kinokettides.

I

Mulle üldse ei meeldi mahategevaid arvustusi kirjutada. Filmide ja teatrietenduste tegemiseks kulutatakse enamasti väga palju energiat, aega ja raha, seda tööd aga ei oska tavavaataja tihtipeale üldse hinnata. Ekraanil või laval tundub kõik nii kergelt, kiirelt ja ladusalt minevat, tundub, et mis see kunstitegemine siis ära ei ole. Raamatukirjutamisest või pildiplätserdamisest ma ei hakka rääkimagi, seda oskab vaapše iga laps teha.

Kui ma olin 20-ndates eluaastates, siis ma tahtsin hullult mahategevaid arvustusi kirjutada. Küll oli minu meelest teostus kehv, küll ikka mõte tömbivõitu. Aja jooksul ma puutusin ka ise tegelikult teatri ja kinoga kokku, üritasin nendes valdkondades midagi korda saata. Ma nägin seda töö hulka, mis päriselt ühe kunstiteose lavale-linaletoomiseks kulub. Minus tekkis tõsine respekt selle teatri- ja filmirahva suhtes, keda me enamasti rambivalguses ei näe. Hakkasin hindama korralikku käsitööd ja lugu pidama neist, kes kinos-teatris seda teha oskavad.

Ma õppisin paremini tundma ka teatri- ja kino kui meediavormide spetsiifikat – mida tähendab märgi andmine laval või milliste vahenditega on üldse võimalik luua kinolinal atmosfääri. Ma ei tea, kas kõik kriitikud on kinolinal ja teatrilaval läbi kukkunud näitlejad/lavastajad, aga ma ei mõista ka seda, kuidas saab üldse kirjutada mingitki arvestatavat kunstikriitikat, kui inimene pole ise üritanud päevagi neid asju ise teha.

Nojah, saab ju kirjutada muidugi nö publiku vaatepunktist, publiku, kes ei pea tegelikult teadma, kuidas kunsti tehakse. Umbes et mis mulje antud kunstiteos minus tekitab ja milliste ideedega üldisemas kultuurilises diskursuses antud tekst seostub. Mõningate esteetikate kohaselt on hea kunstiteose mõõdupuuks just see, et vaeva, verd ja higi pole laval/linal näha. Et kaameramees, näitleja, lavastaja ning muud asjakohased neegrid on nö nähtamatud.

Esteetikaid on samas igasuguseid, ka selliseid, kus vastupidi, hinnatakse mitte ainult laval näha olevat “tulemust”, vaid ka seda, et “tellingud” on näha, et vaataja ei näe mitte ainult kunstiprotsessi, vaid samal ajal ka kunstiloome protsessi vahetult pealt. Vaatajat ei hoita õndsas teadmatuses nagu tavakodanikku poliitika- ja vorstitegemisest, vaid ta kutsutakse lahkelt kulisside taha. Loomine on ju sama haarav ja huvitav nähtus kui selle tulemus. Ta muutub ise kunstiliseks võtteks ning kunstiteose osaks.

Ega see pole ka vale, et kriitik peab tundma nii publikut kui üldist kultuurilist konteksti. Paljude kriitikute häda ongi tihtipeale see, et nad tegelikult ei mõista publikut. St arvavad, et mõistavad, aga tegelikult ei mõista, tegelikult on nad tavapublikust juba ammu võõrdunud ja toodavad teiste inimeste jaoks erakordselt hermeetilisi tekste. Osalt on see näiteks ka minu probleem – erinevalt enamusest pean ma Tarkovski ja Antonioni filmiesteetikat ülimaks ning suhtun Hollywoodi kui ohtlikusse arengupeetusesse. See aga pole just üldlevinud seisukoht publiku seas.

Samas olen ma alati üritanud hinnata kunstinähtust ta enda keskkonna kriteeriumite alusel. Ma ei hinda Hollywoodi filme samadel alustel, mis käivad Euroopa autorikino kohta. Tegemist on erinevate esteetiliste keeltega, millistel põhimõtteliselt puudub ühine mõõde. Oleks erakordselt ebaõiglane ning ka üsna rumal hinnata Sokurovit või Paradžanovit lähtuvalt Hollywoodis kunstiteosele püstitatud eesmärkidest – nemad pole selliseid eesmärke ju kunagi püstitanud, neil on omad, üsna erinevad eesmärgid. Ja vastupidi – on mõttetu nõuda, et üks Hollywoodi film vastaks samadele kaanonitele, mis kehtivad 60-70ndate vene autorikinos.

Muidugi, kuna enamus kinos jooksvast kraamist on pärit Hollywoodist, siis ma kirjutan sageli paraku neist. Ma üritan suhtuda respektiga seal tehtud töösse ning hinnata töö tulemust vastavalt Hollywoodi kaanonitele/kriteeriumitele. Ma jätan enamasti kirjutamata täielikest läbikukkumistest, seega, kui Hollywood tahab, et ma tema kallal möliseks, siis ta peab millegi eriliselt vastikuga hakkama saama.

II



Nüüd lõpuks õnnestus mul netist varastada uue “Robocopi” kaameraversioon. Nii hästi on nüüdsel ajal Hollywoodi menukid piraatluse vastu kaitstud. “Dallas Buyers Clubi” sain ma kätte juba enne linastusi Eestis ja siin, Portugalis, pealegi mitte kaameraversiooni, vaid juba dvdripi. Samas ma vaatasin häämeelega seda jube sita kvaliteediga (poola subtiitrid, jeeee!!!) versiooni. Kuna heli ja pilt olid suht olematud, siis läks suurem osa igasugu Hollywoodi kulinaid, eriefekte, särke-värke kaduma. Nii osutus võimalikuks kohe keskenduda sellele, mida film olemuslikult endast kujutab.

See film on tegelikult remake varasemast, 1987 aastal Verhoeveni poolt lavastatud linateosest. Verhoeven oskas, võibolla isegi paremini kui keegi teine, tuua oma teostesse sisse äärmiselt ühiskonnakriitilist diskursust. Mäletate, tema filmide firmamärk olid libauudised. Nii “Robocop‘is” kui “Starship troopers´is” valgustasid need lahti sünge tulevikumaailma, kus valitseb korporatiivne diktatuur, mida meedia üritab katta jaburate valede ja veel totramate reklaamidega. Nojah, Verhoevenist tuleks täiesti omaette lugu kirjutada.

Vana filmi tegevuskohaks oli tuleviku Detroit, Ühendriikide enim perses olev linn, mis järgmistes osades pankrotistub ja mille lõpuks ostab müütiline Omnicorp. Terve Detroiti linn muutub ühe suurkorporatsiooni eramaaks, kus kehtivad omad seadused ja kus linnakogukonnal eriti sõnaõigust pole. Robocopi lugu balansseerib Verhoevenil pidevalt anekdoodi piirimaal. Tema loodud Robocopi kuju on groteskne ja samas pateetiline – selline tikksirge tinasõdur, keha tahapoole kallutatud 20 kraadise nurga all. Tema tragöödia, tema kaotused ja kättemaks on koomikslikult klišeelikud, rõhutatult ebausutavad, sellal kui võigas maailm taustal tundub ehmatavalt reaalne.

Uus Robocop ütleb lahti kõigest sellest heast riukalikkusest, mis vanas oli. Keskendutakse just Robocopi loole, üritatakse anda sellele “süvainimlik” mõõde. Ei mingeid kõrval- ega alltekste. Tulemus pole paraku suurt parem kui “Raudmees 2″. Või noh, mõni samasugune “taies.” Mitte kuskilt ei saa me aru, et tegu on sellesama Detroiti linnaga, mis just äsja läkski pankrotti. Ei ole enam neid ägedaid telereklaame. On ainult plastikus Hollywoodi kangelane, kes pistol peos pahasid kõmmutab. Tegelaskujud on formuleeritud nii sitasti, et isegi sellise raskusastme näitlejatel nagu Gary Oldman, Samuel L Jackson ja Michael Keaton lihtsalt pole midagi mängida. Mõõtmed puuduvad.

Sündmustik on eelmise versiooni pealt püüdlikult maha viksitud. Kui klišee ümbert kontekst ära võtta, siis jääb järele ainult habemega lugu. Nolanil oli uue Batmaniga midagi uut näidata – ehkki minu arvamist mööda Burtoni Batmani vastu ta ei saa, ehk ei peagi. Mõned uued ideed, mõned uued sõnumid, uued rõhuasetused. Verhoeveni enda filmidest on tehtud “Total Recall‘ile” täiesti mõistlik uusversioon. “Robocopi” puhul pole seda juhtunud. Tegemist on tüüpilise Hollywoodi menukiga, palju efekte ja ilusaid kaadreid, mõned pisarakohad, happy end ja rahulolev vaataja.

Vahel ma mõtlen, keegi võiks teha sellise Hollywoodi filmi, mis koosnebki ainuüksi eriefektidest. Usun et Hollywoodi harjuskid on kinovaataja juba nii ära koolitanud, et keegi ei paneks sisu puudumist tähele. Aga pole halba ilma heata. Kui uskuda Baudrillard’i, siis Hollywood pole lihtsalt filmitegemise keskpunkt ja hiigelsuur rahamasin, Hollywood on ka võimuinstrument. Kõik mida Hollywoodis tehakse, peab kuidagi olema korporatiivse tarbimisideoloogia teenistuses. Kas otsese propagandana või siis kavalamalt, tühistusstrateegiana. See on tasalülitusmasin, mis imeb kõik kriitilised tekstid endasse ja keerab igasuguse vasturääkimise iseenese karikatuuriks ning muumiaks.

Ja kui nüüd Verhoeven tõi oma filmidesse sotsiaalkriitilisi motiive, siis oli see ühtlasi paras kübaratrikk, kusjuures lausa meisterlik trikk. Sotsiaalkriitika sai kodustatud, muutus osaks Hollywoodi retoorikast. Uus Robocop sellise tasemeni ei küüni. Ta pole ei otsene propaganda ega ka peen tasalülitusmehhanism, ei lind ega loom, siga ega kägu, leib ega kala. Ta pole ka pelgalt lame meelelahutus. Siin on justkui üritatud miskit sotsiaalkriitilist diskursust sisse tuua, aga siis on kas ära ehmatatud või väsitud ja asi pooleli jäetud. Nad võiks seal rohkem selliseid filme teha. Äkki nad käivad lõpuks nii alla, et ei oska enam kriitilisi diskursusi endasse imeda. Äkki muutub sotsiaalne kriitika taas selleks, mis ta tegelikult olema peab.

Iseendaks.



III

Ma olen ikka ja jälle nuputanud, miks inimesed, noh mõtlevad olendid või nii, teevad selliseid asju? Mispärast Peter Berg lavastab sellise filmi ja miks Mark Wahlberg nõustub selles mängima? On tõsiasi, et täiemahulise Hollywoodi filmi tegemine nõuab sadade inimeste hästikoordineeritud koostööd. Ei ole ju võimalik, et kõik nad on järsku peast segi läinud ja hakanud fanaatiliselt uskuma Washingtoni kolonialistlikku ideoloogiat. No mõni ehk, aga et kõik? Et terve kamp Hollywoodi filmimehi läheb korraga segi, hakkab täiega šovinistideks ning teeb hinge ja isuga sellise filmi. Üksikisikust võib ju aru saada. Uku Suviste võib minna hulluks, teha selle õudse laulu nimega “Võitmatu”, aga et kohe suurem hulk inimesi korraga? Ei ole ju enam 30-ndad, massihulluste ja särkide aeg on möödas. Või ei ole?

“Lone survivor” peaks žanrimääratluse järgi olema ellujäämisfilm, mille aluseks reaalselt tomunud sündmused. Aastanumber 2004, toimumispaik Afganistan, USA kindralstaap on välja töötanud operatsiooni ühe Al-Qaida pealiku tapmiseks. Operatsioon on salajane, läbi peavad selle viima eliitmerejalaväelased. Neli meest saadetakse ette luurele, õigel hetkel peavad nende märguande peale järgnema teised. Kõik läheb hästi, mehed on ette saadetud, kui järsku kaob side. Mägedes suht tavaline asi, aga loomulikult ei näe tarkurid staabis seda ette. Seejärel satuvad neljase luuresalga peale kohalikud karjused. Täiesti juhuslikult, möödaminnes. Ja ongi kõik perses. Karjuseid maha lüüa ei taha, aga lahti lasta ka ei või. Lõpuks lastakse karjused ikkagi minema, meeskond aga põgeneb, kuna operatsioon on sisuliselt läbi kukkunud.

Järgneb lõputu ja halastamatu jälitamine, pidev tulevahetus tohutus arvulises ülekaalus olevate Talibani võitlejatega. Neljast mehest jääb lõpuks ellu ainult üks, seegi tänu kohalikele külaelanikele, kes on oma traditsiooni kohaselt sunnitud külalist kaitsma. Ma isiklikult arvan, et see on filmimeeste liialdus – külalislahkusele tänu ta vaevalt ellu oleks jäänud. Pigem oli külaelanikel Talibaniga miski kana kitkuda ja nad lootsid jänkipoisid oma poole peale saada. Film lõpeb pateetilise muusika ja fotodega Afganistanis hukkunud Ameerika sõduritest.

Ilus, kena, st ma mõtlen, kellel oleks midagi selle vastu, et austada hukkunud sõdurite mälestust. Kui poleks paari asjaolu. Esiteks – Ühendriikides on palgaarmee. St, kes sellel maal ronib, see teeb seda ülimalt vabatahtlikult, no raha eest muidugi ja arvestab võimalusega surma saada. Filmi neli tegelast, kellele me nii hingestatult kaasa elame, on kõik kogenud palgasõdurid, korduvalt viibinud lahingsituatsioonis, täiel määral teadlikud riskidest. Teiseks – nad ei võitle oma kodumaa pinnal. Nad võitlevad oma kodust väga kaugel, sõjas, mille puhkemise ajendid on siiani mõistusega inimese jaoks täiesti arusaamatud. Või kas te inimesed tõesti usute, et KUI kaksiktorn lasti õhku, et siis tuli JÄRELIKULT Afganistanile kallale minna? Kuulutada sõda teisele riigile, milles hukkub kümneid tuhandeid tsiviilelanikke ja mille tulemusel ei saada Bin Ladenit isegi mitte kätte, meest, kes pole muide üldsegi taliban, vaid hoopis saud?

Ma saan aru sõduritest, veteranidest , nende tunnetest – niipalju kui sellest üldse on võimalik aru saada inimesel, kes sõjas olnud pole. See on ka nendele mõeldud film. Samas ajab see vihale. Nagu üritataks siin sõduritelt ikka kohe mitu nahka võtta – kõigepealt saavad nad välja nõutud sõja- ja koloniseerimismasina tarvidustelt, seejärel asub nende kallale meedia, et pressida neilt välja avalikku arvamust. Mäletate ju küll, kuidas USA valitsus üritas 70-ndail vietnami veteranidele, no sellistele jalututele ja kätetutele sellidele selgeks teha, et oi! jõle äge sõda oli, õige sõda, hea sõda, püha sõda. Küll olid poliitikud tollal imestunud, isegi solvunud, et miks sellist jama ikka ei usuta.

Muide, venelased on just Afganistani teemadel teinud samasuguse ebameeldiva filmi, nimi on “9. rood”. See on tasemelt praktiliselt sama hea film. Operaatoritöö, näitlejate mäng, stsenaarium ei jää Hollywoodi analoogidele kuidagi alla. Venelaste asi on küll mõnevõrra otsesem, lihtsakoelisem. Meenub kohe superstseen, kus polgulits kepib kogu rühmaga, seejärel joob rühm ennast viimse meheni ogaraks, meeleolukas õhtu lõpeb aga patriootilise vaimustusega, libu tassitakse kätel ja koos üüratakse midagi tohutust armastusest roodina vastu. Kuidagi mulle istus rohkem. Ja vene filmis lasti kõik poisid lõpuks ribadeks ka, nagu korralikele vene bojevikkidele ikka kohane. Oli ka kohustuslik stseen, kus üksik haavatud sõdur pisarad silmis, kuulipildujast vastaseid kõmmutab ja siis miinipildujaga lapikuks lastakse. Barbaa, mõistate, jaa-jaa!

Ma vaatan heameelega propagandafilmi suursaavutusi – “Tahte triumfi” näiteks. Ma vaatan kahtlaste ideoloogiliste sõnumitega, poliitiliselt erakordselt ebakorrektseid filme nagu “Rahvuse sünd”. SEST neil on mulle esteetilises plaanis midagi pakkuda. Need on sigahästi tehtud linateosed, mis on eeskujuks sadadele teistele filmidele ja mis inspireerivad sadu filmitegijaid. Nendes on revolutsioonilisi tehnilisi lahendusi. Ja mida on nüüd sellel filmil pakkuda peale ülimalt segaste sõnumite? On seal vähemalt mõni vapustav näitlejatöö või vormitehniline võte või esteetiline kujund? Ei, mitte midagi, null.

Miks ikkagi näidatakse meile selliseid filme? Aga miks Uku Suviste laulab eesti rahvale sellist imelikku laulu? Mis kuradi trikk see küll on, et meie poisid saavad Afganistanis viga, aga meie ikka ei vii sealt oma vägesid välja? Enamgi veel, Suviste-poiss lõõritab veidi ja kogu rahvas on täis innukat sõjavaimustust. Mingid osavad noorsandid Toompealt veenavad meid, et kui me ikka NATOga välismissioonidel ei käi, siis NATO meile appi ei tule, kui Suur Vend meile taas kallale peaks kargama. Ma küll ei mõista, kuidas peaks meie tolknemine Afganistanis või kuskil Kesk-Aafrikas olema sellega seotud, aga ju pole mulle antud nii tähtsaid geopoliitilisi kaalutlusi mõista. Või et mismoodi sopa koristamine USA ja Inglismaa järelt peaks meie julgeolekuriske vähendama. Või miks peaks NATO meile üldse appi tulema, kui Putin nüüd, peale Tartu rahu tühistamist oma suurriikliku ambitsiooni selle territooriumi peale realiseerima peaks? Kas NATO läheb Eesti nimel tuumasõtta? Ei no muidugi läheb, kus sa sellega…

See kõik on filmitrikk, nagu ütles mu homofoobist sõber, kui nägi elus esimest korda gey-pornot.

Uku Suviste meeleolukat muusikavideot võib vaadata siit:


P.S Üks tuttav tütarlaps seletas mulle selle Suviste asja lõpuks lahti. Ta ütles et “Mehel on lihtsalt suu paksult klotsi täis”

Wednesday, March 26, 2014

Etüüd – tüpaaž

Käisin eile arsti juures. Tundub, nagu see ei oleks päris legaalne, et ma seal käin. Mulle pistetakse alati pihku selline varesejalgadega lipik, kus peal on järgmise korra aeg. Topin selle rahakotti ja siis kui kohale lähen, siis registratuuris vaadatakse seda ja küsitakse vaiksel toonil: „ Kas teil on kokku lepitud? Kirjas teid ei ole.“ Niimoodi käin ma juba neljandat korda, iga korra vahel istub üks kuu.

Viimati avastasin, et enam ei olnud minu jaoks isegi aega märgitud, oli ainult kuupäev. Sattusin sabinasse. „Kas minna või mitte minna?“, arutasin mõttes. Üks osa minust tahtis juba ammugi käega lüüa, keha ja selle piinad, elame koos nendega. Teine, kohusetundlik ja ühiskondlikult aktiivsem osa aga käsutas – mis ette võetud, tuleb lõpule viia! Kammisin läbi kõik e-broneeringud, tühjagi, ei olnud seal kirjas, millal võtab vastu arst, ega muidugi ka mingit märget patsiendi M. kohta. Südametäiega helistasin registratuuri ja nagu oligi oodata, öeldi sealt, et vastuvõtt lõpeb tunni aja pärast. Mina aga asusin ruumis polikliinikust rongi ja trollisõidu kaugusel, ja mul polnud veel sukkigi jalas!

Kiirustamist ma ei salli sugugi. Toppisin kähku selga soliidsed mustad rõivad, nagu leinaval lesel, veidi tolmunud ja juuksekarvased; ning vaevatud patsiendi kaame näoga kaapisin kodust minema. Kohale jõudnud, sättisin end kannatlikult kabineti ukse taha, seal ootas veel kolm apaatset halvatujulist isikut. Peale mõningat passimist, sehkendamist registratuuri, kaaskannatajate ja ühe vastutuleliku õega, selgus, et arsti võib otsida haigla-poolelt. Mida tuli samuti otsida, sest tervishoiu-asutus on moodne labürint lõputute hargnevate koridoride, klaasuste, liftide, treppide ja osakondadega, kus saalivad ringi tegusad meditsiinitöötajad oma valgetes kitlites ja seina ääres konutavad nukralt passiivsed patsiendid. Juhul, kui nad ei ole ootamisest veel agressiivseks muutunud.

Viimaks õigesse kohta kohale jõudnud, paristasin vastuvõtuleti taga troonivale majesteetlikule õele ühe hingetõmbega: “Otsin doktor S.-i. Öeldi et ta on siin. Mul oli tänaseks aeg, aga arst unustas aja märkida, mis ma nüüd teen, kas ma saan uue aja?”

“Andke siia. Ja dokument.” vastas matroon rahulikult.Ta võttis mu paberid ja kadus koos nendega koridori sügavusse. Ootasin. Alguses seisin püsti ja näppisin kõiki ravimite infolehti, mis laua peal vedelesid. Üks oli „Kuidas pesta käsi kodus ja haiglas“ või midagi sellist. Vaatasin hirmunult oma käsi ja mulle tuli meelde, kuidas koolis kontrolliti täisid ja küünealuste puhtust. Nokkisin ettevaatlikult ühe brožüürinurgaga pöidlaküüne alust ning pistsin voldiku kotti, et pisikud ei leviks. Seisin veel natuke aega püsti, siis läksin istusin. Käed keerasin salli sisse peitu.

Pimedast koridorist ilmus aeglaselt purjetades järjest suurem ja valgem ja heledam õde, ta hoidis kätt enese ees ja selles olid paberid – minu paberid! Uus aeg (kuu aega hiljem), vereproov ja mu dokument. Tänasin.

Ja jälle läksin pöörates paremale ja vasakule, läbi klaasuste ja vahekoridoride, trepist üles ja alla, kabineti 316 ukse taha. Seal oli ka üksjagu järjekorda ning just seetõttu vaja käituda rahuliku närviga ning diplomaatiliselt. Sageli juhtub, et kaks isikut jõuavad ukse taha peaaegu üheaegselt. Kuna fotofinišit pole (aga võiks olla!), siis on viisakas taanduda ja tunnistada kohe, enne kui sõjaks läheb, et mina olen viimane. „Kes viimane on?“ küsivad uued saabujad ja sa võid rahuliku südamega öelda – „Mina. Mina olen viimane.“ Selles kõlab rahu ja alistumine. Samal ajal on sul võimalus uurida neid, kes on jõudnud enne sind.

Mu kõrval istus lühike ja üsna ümar mees, tal olid hallisegused lainjad üle pea kammitud juuksed, uhked vuntsid, mis kaarjalt läksid üle bakenbardideks, habe aetud. Kõrvas rippus väga pikk, suur ja särav ristikujuline kõrvarõngas. Teist kõrva ma ei näinud. Seljas oli tal kilejas vest, mille peale oli tikitud pirakas monomahhi müts. See vest oli üleni PROSSE täis riputatud! Just selliseid valgete säravate kristallidega vanaaegseid prosse, ripatsitega ja puha. Vesti all oli punane puuvillane pusa, mille käise peal oli kolme kuldse draakoniga vapi aplikatsioon. Jalas olid teksapüksid, kolkunud helesinist tooni, üleni kaunistatud paksu, keeruka, girlanditava valge masintikandiga. Kahevärvilised ussinahksed kauboisaapad. Silmad olid pruunid, õilsad ja rahulikud, veidi pungis. Nina pisut allapoole kaardus, kongninaks seda nimetada oleks ülekohus. Kogu isikust õhkus väärikust ja teatavat suursugusust.

Vastas istus pikk, kõhn mees heleda peaga, ruudulise flanellsärgiga. Tema kõrval hästi punase näoga vanem mees, suure kõhuga. Minust vasemal kaks naist, kõhnad, tumedapäised. Nemad ütlesid alati uutele tulijatele, kes viimane on. Valvasid, et keegi oma pissipurgiga uksest sisse ei lipsaks väljapool järjekorda. Kuigi see purk käib aluse peale ja ei kuluta kellegi isiklikku ega tööaega. Kerberosed.

Siis ma jõudsin veel mitu korda läbi lugeda vereproovi saatelehe, kõik need lipiidid ja misasjad seal on, midagi ei jäänud meelde. Laborisse olid nad kuskilt tassinud paksud hallid allalastavad dermatiinkattega toolvoodid, siuksi varem seal küll ei olnud, tool oli täitsa pikali pandud, nii et pidi päris röötsakil lamama, ju see on kõik heaoluks ja mugavuseks.

Automaatpiloodiga hüppasin trolli ja rongi peale, Nõmmel läksin maha, et poetiir teha, sest kohalik pood kuulub Rõõmu Kaubamaja ketti ja tekitab inimesel terviserikkeid ja masendust. Aga Nõmmel rongi oodates naeratas õnn mulle teistkordselt juba. Perroonil seisis lapilises jahimehejopes mees, lapilise seljakotiga, kindlasti profi matkatarvete poest soetatud kraam, siuksed uhked kummsaapad ka jalas ja tal hõljusid pea ümber umbes 20 sentimeetrit pikad krässus hallid lokid, nägu oli lõbus ja pruun, kupees võttis ta oma kaitsevärvi seljakotist välja valge Apple Macbooki vanema mudeli ning kukkus klõbistama. Selja tagant paistev päike tekitas ta pea ümber nimbuse, nagu eriti pühal ja pikakarvalisel lambatallel.

Ma olin lummatud.

Mitmekesine raamatukogu ühes väikeses karbi

Joanna Ellmann


Lugeja on tühjas koridoris, mille ääres on kastivirnad – igas seitseteist raamatut. Ta avab ühe ja näeb vihikuid, mille peal pole ühtegi sõna. Selline kujutlus tekib, kui hakata lugema “Olematute Raamatute Antoloogiat”. See kokku 180-leheküljeline teos koosneb võrdlemisi õhukestest vihikutest, igaüks neist nii eesti- kui ingliskeelne ja sisaldab olemasolevat olematut kirjandust. Tegemist on kontseptuaalse kunstiteosega, mille kuraator Kiwa on toonud väikesesse näitusesaali raamatukasseti vahel. Sest just nii see teos valdavalt mõjub: pigemini näitus kui raamat. Koostaja Kiwa sai teose eest ka tänavuse graafikatriennaali laureaadiks.

Kontseptuaalse toote “Olematute Raamatute Antoloogia” tekstid on taotluslikult mõneti väga erinevad. Siin leidub nii eksperimentaalkirjandust (Luuk, c:, Kurismaa), mõtisklusi (Aare Pilv), õnnestunud nalja kui ka rabeduse tõttu ebaõnnestunud pophuumorit.

Jaak Tomberg räägib inimese ja raamatu omavahelistest suhtlusvormidest, Sven Vabar Kuristik-Linnast. Vabar on kirjutanud küll palju linnateemalisi tekste, ent see on neist tugevaim ja ka teistest nii palju üle, et kui oleksin raamatupoes, varastaksin esmalt Vabari vihiku koju kaasa (kui eraldi osta ei saa, muidugi) ja siis hakkaksin mõtlema ülejäänud kasseti soetamise peale. Sven Vabari Kuristik-Linnas ei mäletata kuristikku kukkunuid, seal pole surnuaedu. Oma keelelt on Vabari jutustaja väga poeetiline:

“Kord lendasin unes ringi. Lendasin väga kaugele ja sattusin ühte kuristikku. Ma ei tea, kuidas ma just sinna välja jõudsin. Kas see kuristik asub meie maailmas või mõnes teises, seda ma ka ei tea. Või kas ta üldse üheski maailmas asub. Kuristikust oli näha vaid ühte seina, ja sedagi vaid läbi sudu. Kuristiku ülemine äär oli soe ja valgusküllane, aga mida allapoole, seda pimedamaks ja külmemaks kuristik muutus. Kuristikusein oli tihedalt ja kaootiliselt täis koopaid. Neid oli tuhandeid. Nende otsa ega äärt polnud näha ei vasakul, paremal ega pimedas sügavuses. Kogu sein nägi välja nagu absurdselt suurte termiitide või pääsukeste rajatud hiiglaslik pesakobar. Koobastiku ette oli ehitatud sõgedalt keerukas labürindistik käiguteid, mis igas mõeldavas suunas koopaid omavahel ühendasid. Mingit pikemat horisontaal- või vertikaalteed ega korrapärast võrgustikku need ühendused ei moodustanud, tegu oli määratu hulga mõnemeetriste risoomsete juppidega. Koobastehämaruses võis tuhandete kaupa näha kõiksuguseid tontlikke helendusi – päevavalgus- ja hõõglampe, tõrvikuid ja lõkkeid ning mingit veidrat rohelist kuma. Tulede ümber liikusid varjud. Koopad olid täidetud inimestega, kes kaugelt vaadates paistsid tillukeste, tumedate tompudena.” (14. raamat, lk 2)

Samuti on tähelepanuväärne koostaja Kiwa eessõna – põhjalik uurimistöö, kus kajastub aastatepikkune tööprotsess idee peale tulemisest raamatu ilmumiseni. See on süvenenud ülevaade olematute raamatute ajaloost ja ütleb kassetis sisalduvate tekstide kohta, et need on liiga hermeneutilised või müstilised ning paistavad vaid teadvuse ja taju tagaukse lahtiolekuaegadel (raamat 0 lk 11)

Aare Pilv jutustab oma Helsingis-käigust ja seoses sellega Wittgensteinist. See on omamoodi armas päevikutekst, mis on heas stiilis kirjutatud ja voolav.

Kaarel Kurismaa kirjutab Väikesest masinast:

“Väikene masin võttis kõvakübara peast ja nööpis kuuehõlmad lahti /../ Väikene masin tõusis uuesti raudteetammile ja tundis valuliselt, et päev tõotab rängemaid katsumusi, kui muidu. Ta oli kimbatuses ja ei teadnud isegi, miks?” (11. raamat lk 3 ja 4)

Kurismaa tekst on Sven Vabari Kuristik-Linna kõrval kõige meeldejäävam. See on poeetiline ja voolav. Puudub üleliigne pingutus. Jääb tunne, nagu autor jutustaks kogu aeg nii, nagu see oleks tema argijutt ja sõnad voolaksid autori seest iseenesest. Justkui võiks väikene masin, mis kusagil päriselt olemas on, iga hetk külla tulla, sisse astuda ja kõvakübarat peast võttes meiega koos teed juua.

Pigem kontseptuaalse kunsti kui tekstiga on esindatud Kaspar Jassa (Kasutamata kirjanduse nimekiri), kelle teoses on loetletud raamatuid, ja Triin Tamm tekstiga “Pühendused”, kus igale leheküljele on pandud inglisekeelne olematu pühendus (“to MY MOTHER” jne), nende taga vesipiltidena tekst. “Pühenduste”puhul jääb mulje, et ehkki kontseptsioon on hea, ei kanna see välja ega tee ka kassetti tervikuna kuidagi paremaks.

Ehkki kassett on üldjoontes kakskeelne, on seal ka vihikuid, mis on tõlkimata. Äsja mainitud Triin Tamme “Pühendused” on ainult ingliskeelsed, Paavo Matsini “Professor Moriarty lõputu kukkumise” tõlge on otse eestikeelse teksti all. Kui Matsini puhul tõlke selline paigutus toimib, teeb seda kõvasti naljakamaks ja annab tekstile juurde, siis Pühendused oleks võinud – hoolimata teksti lihtsusest ja sellest, et ingliskeelsetest pühendustest tõenäoliselt kõik aru saavad – üldkontseptsiooni huvides ära tõlkida.

Keeleliselt raskesti tõlgitav Barthol Lo Mejor taotluslikult slängirikas kirjatükk mõjub aga inglisekeelsena paremini kui eestikeelsena, kuna autor on slängiga üle pingutanud; see ei mõju enam naljakana, nagu ta tõenäoliselt ise ootas. Sama tekst mõjub inglise keeles kõvasti paremini:

“The sun was hitting my visors with heavy rays. I did a switcher for a halfie but then it was time to grow and bloom. I couldn’t hug a bed for much longer. I threw on some hangover threads and put the brew kettle on. Today will beat the hell out of yesterday.”

Sama tekst eesti keeles:

“Päike tagus kiirtega mu luukidele. Lasin teist külge umbes pool polla, aga siis tuli roots sirgu ajada, enam kauem sliipi peksta ei jõudnud. Viskasin endale pohmakariided selga ja panin kohvi büuima. Tänane tuleb raudselt parem kui jesta.” (4. raamat lk 2)

Inglise keeles kaob küll ära tõenäoliselt autori põhitaotlus luua segakeelt, kuid lugeja koha pealt muutub tekst nauditavamaks. Hajub mõnetine ebamugav, mille taotlemine on iseenesest mõistetav, ent teostuses ei mõju. Tekib tunne, et seda keelt, mida autor loob, ta ise ei valda. Vast siis, kui Barthol Lo Mejor veel mitu sama keelelise taotlusega teksti kirjutab, tuleb see ehk lõpuks ka välja. Kontseptsioon luua Olematute Raamatute Antoloogias pidžinit on iseenesest ju täitsa hea.

Salapärane Gennadi S Klein, kelle pseudonüümi omanikku tuvastada ei oska, on raamatu näide olematust kirjanikust. Ka tema keel on pigem kõnekeelne, ent lause voolav ja sisu meeldejääv. “Farsi kroonikad, kakshäälne etendus…” on näide poeetilise ja argise vaheldumisest, kohati metafüüsiline, kohati robustne, tuues esile isiku vaimu lõhestumise. Autor räägib oma reaalsetest unenägudest ja olemis(t)est.

Raamatu idee on õnnestunud suurepäraselt. See on väga läbimõeldud, ent mõned tekstid mõjuvad kohati rabedatena ja ei kanna välja. Kuid lugeda tasub seda kindlasti. Ja “Olematute Raamatute Antoloogia” reaalsuseks saamine on oluline, sest sel viisil on koostaja Kiwa koos tublide kaasautoritega loonud olematusest omamoodi olemise, mateeria, mille võimalikkust oligi tarvis tõestada.

Raamatu sissepühitsemiseks valmis seatud laud graafikatriennaalil toimunud esitlusel. Pühitsuse viis läbi Paavo Matsin



Tuesday, March 25, 2014

C- Eesti kaasagse teatri aabits by Taavi Eelmaa

C


Vaatasin laupäeva õhtul ETV2st üht eesti teatri lavastust, mille lavastajat ei tea ja näitlejaid ei tunne. Ei nägu- ega nimepidi, seega olen täiesti erapoolik. See oli W. Shakespeare’i “Kuningas Richard Teine”.

Ühte võin öelda, see oli pärit ajast, kus polnud keegi kuulnud “postdramaatilistest revüüdest”, “remodernismist e. uussiirusest” ning “vaatemängudesse” suhtuti skeptiliselt. Teater oli sel ajal läbitunnetatud mõtte väljendus sõnade abil, millele lisas elulisust näitlejatehniliste vahendite mahukas pagas (emotsioonid, naer, köhatused, sosinal rääkimine nii, et 400 inimest või rohkem kuulevad, käteplaksu peale pisarate väljutamine ja huulte väristamine, näiliselt rahuliku häälega rääkimine sellest, kuidas oma ema soolikaid ümber heinaküüni ukse käepideme keriti ja muu usutav psühholoogia.)

Katsun kirjeldada kirjeldamatut, üritan mitte üldistada ja jään konkreetseks. Tegevus toimus kuningriigis, mida oli markeeritud minimalistlike pappmüüridega, millele oli lihtsas vabakäestiilis maalitud telliseruudustik. Näitlejale ulatus see kuningriik kubemeni. Kuningriigil oli ka kahepoolne värav, kust kuningas ja tema alamad said sisse ning välja liikuda. Need inimesed kandsid mitmesuguseid polükroomseid linu ümber pea ja keha. Kõigil olid need isevärvi. Kanti ka vineerist välja lõigatud mõõku ning kilpe. Viimastele oli samas vabakäestiilis visandatud lihtsamat muinasheraldikat. Ühel vuntsidega vanemal mehel, kes mahub hästi teatritermini “vana kuningas” alla, oli peas imikumüts, mis käis paeltega lõua alla lipsu. Too mees lamas lihtsal puidust lavatsil, mille välimus andis aimu ajutisest iseloomust. Too mees kõneles värsimõõdus neli neljandikku takti, igal neljandal löögil imelikult sisistades või kõõksatades. Tema kõnel oli nutune ja etteheitev toon, mis jäi tõsiduse raamidesse. Tegu oli siiski sõnalavastuse ja draamaga. Kuid siis, peale seda pikka kõnet juhtus midagi, mis mulle sügavat mõju avaldas. Väravast ratsutas sisse kujutletavatel hobustel rühm mehi. Ma kordan, tegu oli sõnalavastusega ja draamaga.

Lavastusgrupp oli lahendanud hobuseküsimuse, ilmselgelt peale ajurünnakut, järgmise geniaalse lihtsusega: keksige ja hoidke käsi enda ees. Sõrmed haardeasendis, et markeerida kujuteldavaid ohje või teisi hobuseriistu.

Kas te mõistate ambivalentsi hulka, mis seda nähes mu ajusse pritsus? Lavastaja ja lavastusgrupp tabas naelapea pihta – tuua olude sunnil tõsisesse teemasse koomilist kergendust. Hea mõte! Aga enese teadmata avasid nad portaali visuaalse süntaksi paralleelmaailma ning lasid valla deemoni.

Rääkides tragöödiavärssi, tunneb iga näitleja vajadust ka pisut “läbi elada”, kui meelde tuleb või pohmell sunnib. See tähendab teatrihääle ja teatrinaeru ebasüstemaatilist, kakofoonilist kasutust, kui rääkijaid on rohkem kui kaks. Sõltuvalt näitleja eneseusust ja maailmatunnetusest, on tal tavaliselt raske korraga väljendada kaht täiesti vastandlikku emotsiooni. Ja korraga oli laval kimp väga põnevaid energiaid. Need mehed olid tõsiste, murelike nägudega, kasutasid teatrihäält ja hüplesid. Hüplemise aktiivsus jagunes kolmeks. Osad mehed, kes sellist lavastajalahendust hukka mõistsid, ei hüpelnud demonstratiivselt. “Me oleme tõsised, meie oleme süvitsiminejad ja ei vaja väliseid nippe, et oma karakterit lapsikult huvitavamaks teha. Meie ajame oma mehist rida ja me juba teame, et lavastajatel on vahest igasugu lollusi peas, millest tuleb lihtsalt mööda vaadata.”. Nad seisid oma traditsionalistiuhkuses ja andsid teksitõsidust teistest hüsteerilisemalt edasi. Nad said mõlemad jalad jõuga pulka ajada ja seista. Kätega tegid nad ringikujulisi liigutusi, mis väljendas kujundlikult mõttevoo pidevat jätkumist.

Teine grupp olid liberaalid, poolhüplejad. Nende hulka kuulusid ka mõned hootihüplejad. Ehk siis need, kelle kujuteldav hobune kord ilmus ja kord kadus. Nemad olid selles humoorika interluudiumi ja tragöödia kestva sügavuse vahelises lahingus kord ühel, kord teisel poolel. Väga eestlaslik on olla kahe isanda teener.

Tulen reedeses Sirbis ilmunud Rait Avestiku vaimuka pealkirjaga kriitilise sünopsise juurde, mis keskendus muu kõrval ka Von Krahli etenduse “Life is very hard” mõnele komponendile. Suure kõrvalseisjana oskab Avestik märgata seda, mis laval toimub, on toimunud ja võib veel toimuda. Ta oskab sünteesida möödaniku õppetunde tänapäeva otsingulisusega. On leidlik terminite ühtlustamisel ja viitab julgelt sellele, mis oma kesise vundamendiga võib teatri sümboolsele hoonele vammiks saada. Ta hindab selgust, mõtet ja tähendust ning suhtub ausa skeptikaga “pildilisusesse”. Ta on varmas leidma ja nautima kujundit (“kartul”). Kuid siin võib olla mõni pisike takistus, mis ei lase mu kriitilisel kamraadil täiel rinnal hingata. Ilma vaenuta, proovin lihtsalt pisut selgitada, sest aus ülestunnistus, et “ma tõepoolest ei saa kõigest aru” on kiitust väärt.

Äkki on asi liigses tolknemises terminoloogia bussipeatustes ja kultuuriliselt tuttavate kujundite süljeringi liiga pikas jõllitamises. Ka mina olen selle tegevusega aega surnuks löönud, mea culpa…

Nimetamine lõhub mängu ilu, viib liiga kiiresti lahendusele, mis lõppkokkuvõttes pole ju midagi erilist, enneolematut. See kannustab kujundit otsima igas pildilise keele kompositsioonis. Kujund aga, a propos, on verbaalse mõtlemise hingetu vili. Sõna orjalik illustratsioon, mis tekitab peale märkamist hingelise frustatsiooni.

Ärgem tehkem endile seda, ärgem otsigem teatrilavalt ainult sõna jõudu ja verbaalia laokoone! Nautigem intuitiivse vaatlemise ootamatuid lainepööriseid! See tõstab meid kõrgemale kui sõnaredel seda eales suudaks. Kui ma ei saa aru, siis see pole süü. Mind ei ole hanitatud, mind ei ole vägisi tõmmatud “kes mõistab, kes mitte” mängu. Las mõtted lehvivad teatrisaalis koos kaunite arusaamatute nägemustega, mis on ühekorraga olemas ja täiesti väljamõeldud. Ärme taanda ennast “targa vanamehe” rolli, kes peab arhiveerima, nimetama, otsad kokku tõmbama. Nii saab maailm liiga ruttu valmis ja me avastame endid tühermaal, kus sünges taevas ratsutavad Tormiratsanikud…

Tormiratsanikud! Need innukad hüplejad on barbarid sõnateatri paleedes. Leiame koos, Rait, endas rohkem seda julget hüplejat, vaprat ratsameest, kes hoolimata avalikkuse skeptilisest läbinägelikkusest lihtsalt hüples, sest hüplemine meeldis talle. Rohkem teatrihobuseid, rohkem veidrate loomade järeleaimamist sõnateatri diskursusesse.

Avestik mainib rahulolematult, et “postdramaatilised revüüd pole näitlejale ideaalseim tööots (sic!),
kus oma näitlejaspetsiifilist pagasit edukalt rakendada ja eksponeerida kui see üldse on enam eesmärk.”

Selle väites peegeldub korraga ülalkirjeldatud kolme grupi ratsurhüplejate mõtteviis. Nende psüühiline läbielamisvõime koos oletustega, mis toetuvad kogemuse jalgadele. Avestik kahtleb, kuid kannab endas teatud eitusega ohjatud soosingut pildikeele tunnetuslikule hingestatusele.

“Hei, ratsamehed,
ka mul on oma hobu!
Kuid pöiad tal on sõnadest.
Ei kabjaplagin ole nõnda vali mul, nii raju,
kui pilti rikastaval täkul siin.
Mu sõnasuksul omad tugevused,
ta teile julgelt hüüab “Ihhahhaa!”

See pole pilkav vemmalvärss, vaid seletus “Life is very hardi” vaatamisõpetuse juurde. Vaata ja kiida teiste hobust ja pea kalliks oma hobu, kes pealegi hüüab “Ihhahhaa!” Ära proovi hobust “mõista”, pole vaja, hobune on ratsutamiseks. Ka teatrihobune!

Kui tekib etenduse käigus tunne, et ma ei saa aru, mida nad seal teevad ja mida ma siin teen, nagu Avestik märgib, tuleb kohe vaadata Erki Lauri nägu. See nägu on võti. See nägu ei väljenda kogu lavastuse jooksul mitte midagi muud kui suurt tühjust, mis tuleb peale Aleph-isse vaatamist. See nägu, oma täiesti kirjeldamatu ja inimesele võõra emotsiooni innukal ja ilmselt autentsel väljendamisel, on väga originaalne verfremdung. Reality-check, reaalsuse olemasolu meenutamine lavalt. Mitte reality-check saalist, kus see tavaliselt võtab hääle peale unustatud Nokia Tune‘i kõla.

Erki Laur on puhastverd pantermodernist ( vt. William Gibson “Neuromancer”) kes korraldab lolluse abil terrorirünnaku otse vaataja psüühikasse, laiendab võitlusvälja ja purustab viienda seina – isikliku psühholoogilise ruumi kaitsekilbi. Ta ei tegele lapsemänguga, ega teeskle kokkulepet, et “lõhume nüüd metafoori tasandil piiri publiku ja näitleja vahel”.

Getta real – mingit piiri ei ole ju! Astu ja vaata ja katsu, kui aga huvi on. Ja see lihtsus lubab sul peale seda uhkusega kanda uut nägu, naeratavat Erki Lauri nägu. Erki nägu on uus emotikon – idiotismini innukas ja enesekindel positivist, kes ei karda surma. Selle emotikoni nimi on Nietzschemask. See on tõeline näitleja kättemaks. Ja mis löögijõud on Nietzschemaski kasutamisel koos Teatrirööke ja Langenud Ingli Poosiga, mida Erki näidendi lõpul demonstreerib, võib vaid hirmuga ette kujutada. (Langenud Ingli e. Luciferipoos – parem jalg ees põlvest kõverdatud, vasak taga sirge. Keha pisut ettepoole kaldus, ning parem käsi sirgelt taevasse suunatud, sihtides Jumalale nimetissõrmega otse ainsasse silma).

Ma tunnen, et ma olen inimesest väsinud nii seksuaalsel, psühholoogilisel, vaimsel, emotsionaalsel ja kodanikutasandil. See pole mitte vimm, vaid paljuski minu näitlejaameti nukker tagajärg. Õigemini, ma pole väsinud inimesest vaid inimese maskist, egost, personast. Sellest, millele on ehitatud psühholoogilise sõnateatri sambad. Ma olen väsinud mõtlemast, analüüsimast, kombineerimast, vaatamast ja mõistmast sita sepitsusi ikka ja jälle väikeste tüütute iseäralikkustega. Ma ei suuda sellest enam rõõmu ammutada.

Loomulikult, see on minu asi ja mitte teiste mure. Aga ikkagi, ma ei näe inimese iseloomule, pahandustele ja rumalusele kultuse mõõtme andmisel muud põhjust kui halb harjumus. Fakt on see, kui ma näen emotsionaalselt või vaimselt küündimatut inimest oletamas ja täie kindlusega välja käimas väljamõeldud hingeelu üksikasju, mis ta on lihtsalt pähe õppinud, on mul piinlik. Milleks siis rippuda selle sõnadega tõe väljendamise, kui ainsa pädeva lahenduse küljes? Milleks ikka ja jälle need paralleelid, võrdlemised, iroonia? Nagu mina olen end teatripsühholoogial nurka lasknud värvida ja võitlen deemonitega, on ka vaataja ja kriitik sellel end nurka värvida lubanud. Tulgem välja! Inetute, kuid päästvate jälgede hinnanga värskeltvärvitud põrandal.

Ega Buddha asjata ei pidanud näitlejaametit karmat kahjustavaks tööks ja seda kellelegi ei soovitanud. See on tõsi, sita sepitsustega liigne tegelemine rikub hinge, kui seda hoida ei oska.

Seepärast ütlen: Ärgu näitleja seltsigu ainult teiste näitlejatega. Näitlemine on karmatoksiline! Leidku näitleja kaaslasi teistelt elualadelt. Ainult teatriinimestega läbi käies kujuneb vildakas maailmapilt ja võib tekkida arvamus, et sitt hinges on hea ja kiiduväärt asi. Teater on midagi palju ohtlikkumat ja suuremat, kui ego krambid erinevas kastmes.

Arhiveerin ja sirvin just Peeter Jalaka vanu kirju, mis ta Sigismund von Krahliga üle kahekümne aasta tagasi vahetas. Käsitsi kirjutatud, saksa ja inglise segakeeles. Just sattus kätte lõik, millega on ilus lõpetada:
“…thanks for betraying last of the human dream…shitchatters! Wankers! Fickekopfs!”
PÄEVA KAMRAAD: Rait Avestik! Mina varastasin Erkilt tema näo ja iga kord, kui ma teatris millestki aru ei saa, teen seda nägu. See pole lihtsalt nägu, vaid Nietszchemask, mis ütleb kõigele tingimusteta “JAA!”. Selle maskiga näen ma ainult seda, mis laval on ja mitte ühtegi sõnadest moodustatud kujundit. See on kõva relv! Kanna seda julgelt!

Vaata ka:
A
B

Monday, March 24, 2014

Mastercard

Alvar Reisner

Käisin hiljuti üle pika aja näitustel.

Ei teagi miks, ehk tundsin, et äkki kunst suudab mind jälle nn poliitletargiast äratada.
Äkki on seal need vastused, seal all galeriis, või üleval kupli all.
Agur Kruusingu “võrrand kahe muutujaga” astusin galeriisse, tiksub, aeg tiksub… ehk ei olegi see aeg, vaid digitaliseerumise sprint võrreldes käsitööga, no pits oli tehniline, oleks veel olnud käsitöölisele pits kangemat kusagil pitsilisel laual, samas oli nukker, oleks jalutanud nagu visuaalse kunsti haual, aga no mida, ühe visuaali lõpp on teise algus.

Raskel sammul, pea täis pulki läksin edasi Hobusepeasse, Talit ma ei tunne, sõber ta pole, kunagi olid tal nilbed kauboisaapad, ma ei salli neid silmaotsaski, mõtlesin alati kuidas prorektor nii sita jalanõuga käib. Kuid nähtu haakis… ohvritall ja praeguse aja ületöötanud umbes 35-55 härra Emo sildiga vaikselt tiksumas, tilguti on juba aja märk, mitte ajastu vaid aja, aeg hakkab läbi saama, kui korrektuure ei tee. Mingeid visuaalseid hämasid ei olnud, lammas oli anonüümne, sina mina meie.


Lõpuks mõtlesin, et nii keeruliste näituste pealt, nimelt tööinimene nagu ma olen, lootsin ju kergendust leida, peaks tegema tanklapeatuse, Kevadnäitus jäi teele, astusin läbi, nagu umbes 10 aastat tagasi, kui esimest korda sealt uksest sisse astusin. Kõik oli endine, mõned pead olid hallimaks läinud, kaasaarvatud minu oma, aga tööd olid endised. Ma pole enam nii tihedalt seotud kunstiga, et näpuga näidata, aga suur saal oli ikka väga nõrk, ma ei saa aru kaua veel… ka radikaalsemate Nagel pluss Rebane lisamine ei suuda päästa seda pruuni lakkpõranda domineerimist väikseformaadilise maali üle, midagi pole teha. Nägin sõber Laurentsiust, pokaaliga, kurtis, et vein ei kõlba kusagile ja pani pokaali aknalauale, see oligi viimane piisk.

Ma täpselt ei saanud aru, mis ja kuidas, aga kunst on seal, kus ta olema peab, keegi ei maksa üle, ega alla, aeg näitusel on hindamatu – Mastercard.


Laadi see lehekülg uuesti

Mariliin Vassenin
 
 

Liina Tammiste “Refreshi” puhul on võimalik vaadelda sisu ja vormi peaaegu et täiesti lahus. Tekstide sisu poolest jäi debüütkogu minu maitse jaoks alla keskmise, aga vorm ja “Refreshi” idee on väga huvitavad. Hoolimata sellest, et suur osa tekste balansseerib harrastusluule piiril, on “Refreshi” näol tegu põhimõtteliselt avangardse projektiga: LT üritab siin ühildada netikeelt luulekeelega ja kanda virtuaalkeskkonnas sündinud tekste üle paberile.

Kogu sisaldab tekste, mis on kui mitte otse Facebookis kirjutatud luule, siis selles keskkonnas avaldamiseks loodud luule, ning seal hakkab see ka kõige paremini tööle. Raamatuga on kahjuks teistmoodi. Trükikujul kaotavad tekstid mõndagi oma algsest mõjust ja jäävad kohati mõttelt hämaraks.

Kuna suuremat osa Facebookis toimuvast võiks nimetada argiseks või suvaliseks, mõjuvad LT tekstid selle keskel kunstipärastena, argiülestena, ja võivad olla tõukunud millestki päevakajalisest, mis on siis (luule)tekstis vaatluse alla võetud ja läbi töötatud. Facebookis torkavad LT tekstid kindlasti rohkem silma kui trükitud kujul ja inimese jaoks, kes avab raamatu teatud ootustega. Niisiis, ajalikus kontekstis (Facebookis) võib neil olla ajatu efekt, ajatus kontekstis (raamatu kujul) kipuvad nad jääma ajalikuks, päevakajaliseks.

Ajalisus on Facebooki ülitugevalt sisse kodeeritud, kindlasti tugevamini kui muudesse sotsiaalvõrgustikesse, ja seda tänu ajajoone-kontseptsioonile. Selle eesmärk on luua mõtteline telg kõigele, mis kasutaja elus toimub, kujutada seda kronoloogilises järjekorras, olla igaühe elu läbiv punane jutt. Paradoksaalsel kombel aga ajajoon hoopis kaotab aja, manades kõik korraga silme ette, et see oleks inimmõistusega haaratav. Ajalikkus suubub ajatusse. Facebookis kestab igavesti praegune hetk – kõik, mis on, on praegu ja korraga.

Ruumiga toimub teistpidine areng. Seni on saanud netilehekülgede ruumis enamasti liikuda üles-alla (skrollides), kuigi puutetundlike ekraanide puhul võib nüüd üha sagedamini kohata liikumist vasakult paremale (vrd raamatu lugemine), mil on rohkem seost inimese liikumisega ruumis. Ruum on Facebookis (või üldse netiteksti puhul) põhimõtteliselt piiramatu ja igavene – mõeldagu nt nende lehekülgede peale, kus on lubatud endless scrolling, mis ruumi- ja ajataju üsna ruttu kokku jooksutab. Samas on Facebookis kasutusel olev vertikaalne ajadimensioon teatud mõttes loogiline, haakudes hästi selliste metafooridega nagu unustuse hõlma vajuma ja teiste sarnastega, mis viitavad elatud ajale kui millelegi, mis kaob kuhugi alla, sügavikku, ajaloo tolmu või mälukihtide alla.

Kui LT tekste onlain lugeda, on neil samuti ajatuks tegev efekt – hetk pikeneb, venib välja, tekst kaob kuhugi, silma alt ära, ometi püsib meie pilk rida-realt lugedes enam-vähem paigal. “Refreshi” trükitekst seevastu lõhub seda efekti, murdes sekkumatult allapoole sööstva sõnajada tükkideks, et see lehele ära mahuks. Kogu luuletus on korraga meie ees, saba ja sarvedega, ning igavikulise hetke efekt kaob.

Sarnaselt, läbi ajatuse-prisma võiks mõtestada ka pealkirja. Refresh tähendab värskendama või brauseri puhul uuesti laadima. Ka selles tegevuses võib näha püüdu hetke pikendada või kestma jätta: brauseris refresh-nuppu vajutades anname käsu uueks alguseks, ja nii üha edasi, lõpmatuseni. “Praegu” jääb igavesti kestma: ma nägin sind täna / üle kümne aasta // kümne aasta tagune mälupilt / värskendus hetkes / hetkega // refresh (lk 6).

Refresh’i ja illusoorse igaviku temaatikaga on seotud need tekstid kogus, mis tegelevad lapseks jäämise ja täiskasvamise pingetega ning tabavad hästi üleüldist mentaliteeti: ühelt poolt on neis tugevalt esil (naiselik) vananemishirm ja mingit sorti peeterpaanilik trots täiskasvamise vastu, teisalt iha küpsuse järele, mis jääb ikka kuidagi kättesaamatuks nagu luuletuses lk 19:
mind paelub naiseilu
just selline
natuke
vaevatud ja nihkes
ajahambast
emotsioonidest
ja
elust
puretud
ehe
ilu
ma võiks öelda:
see paneb mind
suisa
õhku ahmima.
lollaka näoga passima
täna nägin ühte sellist
minu maailma madonnat
ja tahtsin talle öelda
et ta on imeilus
kuniks sõnu ritta seadsin
läks õige hetk mööda
ja
Tema
minust
ühes sellega
natuke
jäi painama


Kui nüüd vaadata, missugune on üks tüüpiline LT luuletus, tõmbab tähelepanu jällegi mitte niivõrd sisu, vaid pigem päritolu ja ülesehitus. LT luuletused ei suhestu kuigivõrd teiste vabavärsiliste luuletuste või eelneva luuletraditsiooniga, vaid hoopis teist tüüpi tekstidega, mille keskel me kõik eksleme. Ja rangelt võttes ei ole üldse tegu luuletuste, vaid staatuseuuendustega, mis on tipitud või peistitud Facebooki lahtrisse küsimuse “Millest mõtled?” asemele või vastuseks. LT enda sõnadega:

sinine
lagi
on
meie
toal

must
ekshibitsionism
valgel
lõuendil.
/hästi tehtud,
mr. Zuckerberg./

See on minu meelest üks parimaid LT lühiluuletusi “Refreshis”. Lisaks võib nende ridade näitel rääkida ka mitmest LT stiilivõttest ja teemast. Tekstil on kindel “skelett” (sini-must-valge) ja luuletus kujutabki endast selle lahtikirjutamist. Sääraseid tekste leiab “Refreshist” veel – neis on aluseks võetud mõni väljend või sõnamäng; kohati meenutavad need tekstid ajurünnaku käigus tehtavaid märkmeid. Nt lk 13:

mõni mõistab
mõni mitte
mõni mõistab hukka
no
mõni
mõis.


Järgmiseks torkab muidugi silma lühivormi, eriti lühikeste ridade eelistamine. Sellest on LT puhul vist kõige enam räägitud ning just tema loominguga seoses läks käibele mõiste “enteriluule”. Selle all mõeldakse enter-nupu üleekspluateerimist, sest enamasti laob LT sõnu üksteise alla, iga sõna uuele reale (kuigi mitte alati). Minul tekkis selliseid tekste lugedes assotsiatsioon nimekirjade või loeteludega, kuid on teisigi tekstiliike, mis LT luulet vaadates meelde tulevad: kaherealised lühikesed tekstijupid meenutavad subtiitreid, üksteise alla laotud loosungilaadsed laused reklaamtekste. Nt lk 29:

pea
ees
hüpates
on
peaasi
alati
jalgadele
maanduda
/elu paradoks vol. x/




Kohati on “Refreshi” ridades jälle midagi, mis meenutab jututoasuhtlust. Kõik need tekstiliigid kumavad LT luuletustest läbi, mõnes luuletuses on esindatud mitu, mõnes vaid üks – tulemuseks on palimpsesti-laadne tekst.

Veel üks võte, mida võiks praegusel ajal käsitada avangardsena, on inglise keele süümekateta kasutamine. Avangardsena selles mõttes, et “Refreshis” on tõsimeeli üritatud ühildada inglise ja eesti keelt luulevormis. Ja see on ju tabumaiguline ettevõtmine. Kuna tekstid pärinevad netikeskkonnast ja neil on nii tugev seos päevakajalise ajalise kontekstiga, on inglise keele kasutamine kuidagi arusaadavam või mitte nii silmatorkav kui n-ö paberi jaoks kirjutatud luule puhul. LT kasutab inglise keelt isegi nii palju, et aeg-ajalt hakkab tekkima mingi eesti-inglise segakeel, nt kohtades, kus ta läheb poole lause pealt inglise keele peale üle, või kui ta mängib sõnadega, mille kirjapilt on eesti ja inglise keeles sama, kuid tähendus on erinev (nt teen).

Alguses näis mulle, et tegu on suisa antropofaagilise* projektiga – näiteks siis, kui LT riimib eesti ja ingliskeelseid sõnu (umbes nagu kitse-hüpe / aastal ’92 ~ and / oh boy / that truly sucks) – ja et selle eesmärk on inglise keelt n-ö taltsutada, integreerida ja allutada. Siiski näib toimivat vastupidine liikumine ja viimane sõna jääb inglise keelele. Seda ka sõna otseses mõttes – näiteks kasutab LT tekstide all mõnikord ingliskeelseid “pealkirju” või võtab luuletuse ingliskeelse mõttega kokku, või lõpetab teksti inglise keeles. Lõpetuseks veel paar sõna raamatust endast. Trükikujul ilmunud luuletuste seost Facebookiga pole päriselt ära kaotatud. Seda rõhutab näiteks Facebooki kirjatüübi paroodia, mille kujundaja Asko Künnap valis “Refreshi” pealkirja vormistamiseks.

Või Liina Tammiste näopildid, mis ehivad läikiva “raamatu” kaasi ja meenutavad album-raamatu ruudukujulise formaadi tõttu Facebooki profiilipilte.

Raamatu füüsiline kuju ise tõstatab küsimusi netiteksti ja “päris”, paberile trükitud teksti hierarhiast. Olen alati arvanud, et mitte reaalne maailm ei koli virtuaalmaailma, vaid virtuaalmaailm hakkab aina enam kehastuma reaalses maailmas. Midagi sarnast on toimunud ka Tammiste luulekoguga. Siiani kehtib hierarhia, et raamat füüsilisel kujul on ülimuslikum kui virtuaalne tekst või e-raamat. Tekstid on küll paberile trükitud, kujundatud, kokkugi köidetud ja ISBN võetud, et neist saaks rääkida kui raamatust/luulekogust; et neid saaks kõrvutada teiste omasugustega, osta ja arvustada – ometi on “Refreshi” formaat ka mäss selle hierarhia vastu, sest rangelt võttes ei ole tegu raamatuga, vaid kahe laiaformaadilise kokkuköidetud vihikuga, kuhu on ära trükitud luuletused LT Facebooki-seinalt, nagu need oleksid LP-ga kaasas olevad laulusõnad. Näib nagu teeks “Refresh” kõik, et mitte olla raamat. Avant-garde par excellence.

  1. Antropofaagia on kolonialismikriitiline mõttevool, mis pärineb 20. sajandi algupoole Brasiilia modernistidelt, kes rakendasid kannibalismi rituaalse vormi antropofaagia mõiste rahvusliku kultuuriprojekti teenistusse. See kujutas endast läänemaailma kultuuriliste saavutuste “alla neelamist” ja “läbiseedimist”, et vastase vägi kätte saada – need tuli täielikult omastada ning oma elementidega täiendada. Näide antropofaagilisest mõtlemisest on rida “Antropofaagilisest manifestist”: “Tupi, or not tupi, that is the question”. Tupi-guaranii hõim elas Brasiilias enne valgete tulekut.Vt nt Mele Pesti “Tupi või mitte tupi, selles on küsimus!”

Friday, March 21, 2014

De ecclesia. Hussiitidest


Ajalugu on paratamatult täis kroonilist dateerimist, struktureerimist ja üpris meelevaldsete piirjoonte tõmbamist. Reeglina täidetakse sellise aja „korrastamise“ läbi tekkinud üksused mingite stampnormidega. Seeläbi tunneme me Vana-Egiptuse kõikehõlmavuseni viidud valitsejakultust ja belle époque’i ohjeldamatut alkoholismimootoril töötavat progressiiha. Stereotüübid on pealegi ju head: need aitavad meid rohkem, kui me oleme nõus endale tunnistama. Kui aga mõnda sünteetiliselt loodud minevikuperioodi kirjeldatakse väga konkreetsete terminite abil, tekitab see olukorra, kus ajastu ei paista meile enam sündmuste ja protsesside kronoloogilise kontekstina, vaid monoliitse plokina, mis on staatiline ja rangelt piiritletud.

Selline dünaamika eitamine on pahatihti omane just meie arusaamale keskajast, defineerigem me seda ajastut siis nii, kuidas keegi ise soovib. Kostub siiski näiteks hääli, et 15. sajandi suur renessanss ei sündinud ex nihilo, tihti tuletatakse meile meelde, et nn Karolingide ja 12. sajandi renessansid vähendavad tunduvalt Itaalias õide puhkenud humanistliku revolutsiooni erakordsust. See jutt on aga üpris igav, kätkedes endas peamiselt loetelusid antiikautoritest ja nende keskaegsetest kirjasõpradest. Pealegi ei anna see meile kõige paremat arusaama, mis mingil keskaja perioodil aset leidis või millest mida arvati. Vahel tasub asjadele läheneda pigem seestpoolt väljapoole kulgedes ja sellest vaatepunktist johtudes käsitlebki antud kirjutis hussiitide liikumist, mis oli omamoodi 15. sajandi Euroopa mikrokosmos: üks ajastu pähklikoores.

Bohemia


Sissejuhatavalt paar sõna hussiitide hubasest kodumaast keset Euroopat. Tegu oli slaavikeelse regiooniga keskaegse Püha Rooma impeeriumi koosseisus, mida võis küll valitseda tšehhist kuningas, kuid mis oli allutatud saksakeelsest kultuuriruumist pärit keisri võimule. Olud olid sealkandis pingelised kogu keskaja vältel ning verd valati samuti ohtrasti, kuid eriti põnevaks läksid asjad 14. sajandi keskel, mil Böömimaa kuningas Jan, kes oli juba aastakümne jagu pime olnud, otsustas, et oleks hea mõte Crécy lahingus Prantsuse kuninga kõrval võidelda. Nii sai temast üks langenu tuhandete seas, kes inglaste poolt maha notiti, ja Böömi trooni päris tema poeg Karl, kes sai hiljem ka Rooma keisriks. Prahast sai seeläbi Reichi keskus ja sinna rajati ka Kesk-Euroopa esimene ülikool, kuhu saabus haritlasi mitmelt poolt Saksamaalt.



14. sajandi teine pool oli aga periood, mil mitmete kristlaskonna juhtivate vaimulike seas olid populaarsed erinevad ketserlikud teooriad. Näiteks leidis osa haritud kleerusest, et paavsti smaugilik varandus ei sobitu armastatud ideaalidega Kristuse vagaduse jäljendamisest ning apostellikust vaesusest. Just ülikoolid on aga tuntud mässukeskustena ja selgus, et Praha oma oli selles üks osavamaid. Kogu Euroopa intellektuaalsed dispuudid kohtusid seal ning tiivustasid lektor Jan Husi, kui too jutlustas ketserlikke ideid, mis ta 1415. aastal tuleriidale viisid. Kui mehe õpetust üritati seejärel Böömimaal välja juurida, otsustasid Husi toetajad Praha katoliiklikud raeliikmed raekoja aknast välja visata, suuresti samal kombel nagu juhtus 200 aastat hiljemgi. Defenstratsioonist oli saamas poliitiline Tšehhi rahvussport. Aga miks?

Pietas


Ketserlus polnud muidugi midagi uut: Rooma kirik oli süstemaatiliselt võidelnud sellega vähemalt 12. sajandist saati. Ühtlasi oli alati hereetikute filosoofias keskne küsimus sama: kuidas olla kõige parem kristlane – parem kui preestrid, parem kui piiskopid, parem kui paavst ise. Hingelunastusest kõrgemat eesmärki polnud, kuid Rooma, mis monopoliseeris paljude arvates kasuahnelt ja silmakirjalikult kontrolli taevaväravate üle (Peetrus otsustas paradiisi pääsemise üle ju nii siin- kui teispoolsuses), ei paistnud ketseritele alati juhina, kes kristlaskonda selle suunas juhiks. Küsimus polnud uskmatuses – seda ketserid kindlasti polnud – vaid ülevoolavas religioossuses. Ka talupoeglikud uskumused polnud muidugi alati Rooma kaanonitega kooskõlas, aga kui esile kerkisid haritud jõud, kes paavstile vastandusid, tuli Roomal tegutseda. Küsimus oli võimus, maines ning Jumalast määratud tõe võidus.

Tihti on rõhutatud kuulsa inglise teoloogi John Wycliffe’i ideede mõju Husile, aga tegelikult oli tal Prahas kohapealgi mitmed vagadust jutlustavaid eelkäijad, kellest üks suutis näiteks võtta üle 29 maja bordellide linnaosas ja muuta need kloosterlikuks kogukonnaks, milles endised hoorad elasid nunnalaadset elu. Sarnaste meeste mantlipärijana polnud Husil keeruline uue moega kaasa tulla ja pidada loenguid, mille sisu illustreerisid kõige sobilikumalt tema Betlemma kabeli seinamaalid. Ühel ratsustas kullaga ehitud paavst uhkel hobusel, tema järel lohistas varatu Jeesus oma risti; teisel kujutati Rooma keisrit Constantinus I annetamas paavstile võimu impeeriumi lääneosa üle, samal ajal kui okaskrooniga lunastaja seisis Pontius Pilatuse mõnitava pilgu ees. Rooma paistis vaat et musternäitena Antikristuse riigist.



15. sajandi alguse paavst polnud aga enam kogu kristlaskonna vaidlustamatu valitseja, kelle ees kõik ilmalikud ja vaimulikud isandad veel paar sajandit tagasi lömitanud olid. Prelaatide võimutaotlused ilmikute üle kuulutasid kleeruse totaalset hegemooniat, kuid nõudmised olid kaugel tegelikkusest. Husi sõnumit võimendas seegi, et paavste polnud sel ajal mitte üks, vaid ladinakatoliku skisma tõttu kaks, kellele hiljem lisandus kolmaski. Miski oli mäda Rooma kirikus ja ketserus pidi seda muutama – usk tuli päästa, naasta Jeesuse algõpetuse juurde, et päriselt jõuda lunastuseni. Ei soovitud ju kirikust lahku lüüa või seda hävitada, vaid sellest taheti teha miski, millega Jeesus olnuks rahul. Kui seda poleks tehtud, jäänuks taevaväravad kõigile suletuks ja seda seetõttu, et tema, kellele kuulus maa peal Peetruse võti, oli need ise lukku keeranud. Kui Rooma ei suutnud kristlaskonna hingi päästa, pidi seda tegema Praha.

Imperium

Religioon on keskaja poliitikast (nagu ka absoluutselt igast muust eluvaldkonnast) muidugi täiesti lahutamatu, aga hussiitide mõju Pühale Rooma keisririigile on niivõrd erakordne, et väärib eraldi võimupositsioone käsitlevat vaatenurka. Lisaks tasub heita pilk rahvuslikkusele, mis traditsioonilise vaate kohaselt keskaja ühiskonna juurde ei kuulu, aga hussiitide puhul rolli mängib. Nagu mainitud, sai 14. sajandil Prahast keisririigi keskus – valdavalt saksakeelse impeeriumi pealinn. See viis loomulikult piirkonna teatava germaniseerumiseni, aga arvestades böömi aadli kaugeleulatuvat kommet rääkida, käituda ja luua endast kuvandit nagu sakslastest, polnuks see pidanud olema väga rabava mõjuga protsess – etniline ja kultuuriline lõimumine oli alati olnud kerge. Äkitselt seisid aga tšehhi aadlike ja linnakodanike seas menu saavutanud ketserlikud ideed vastamisi peamiselt sakslastest katoliiklike vaimulikega.

Poliitika ja religiooni põimumine muutub siinkohal erakordselt oluliseks. Böömimaad valitses nimelt 15. sajandi alguses ülalmainitud keiser Karli poeg, alkohoolik Wenzel, kes oli 1400. aastal tõugatud Rooma (resp. Saksa) troonilt. Selle tagasi võitmiseks avanes talle võimalus sel ajal suuresti ketserlike ideede najal võimu kogunud konsiliaarliikumise näol. Konsiliarism väitis, et kõrgeim autoriteet kristlaskonnas pole mitte paavst, vaid kiriku üldkogu. Seega andis liikumise poolele asumine Wenzelile legitimatsiooni, millele toetudes taas Rooma keisriks saada. Kui kohalik peapiiskop aga paavsti ülemuslikkusele truuks jäi, pidi Böömi kuningas pöörduma tšehhi ketserite poole ja ammutama jõudu Praha ülikooli autoriteetidelt. Kuna sel ajal keisrina valitsev sakslane toetus aga paavstile ja Roomale, samastus niiviisi Böömimaa ketserlusega ja Saksamaa katoliiklusega. Vaen oli religioosne, kuid see sai ka rahvuslikuks.

Wenzel ei suutnud aga enda õigust maksma panna ja mõned aastad pärast Jan Husi hukkamist suri ta ka ise sootuks ära. Selleks ajaks oli katoliku kirik oma skisma ületanud ning Roomas valitses enda vääramatut ülemvõimu deklareeriv paavst. Keisriks oli aga saanud Wenzeli vend Sigismund, kelle poliitilise positsiooniga käis kaasas ka katoliku usu esmase eestvõitleja staatus. Jumala armust ja paavsti kinnitusel kristlaskonna ilmalikuks peaks kroonituna oli tema esmane kohustus võidelda ketseritega, eriti kui need olid haaranud võimu tema enda impeeriumi piirides. Paavst kuulutas välja ristisõja Böömimaa vastu, Sigismund juhtis seda. Lahvatas mitte ainult religioosne võitlus, vaid ka rahvuskonflikt. Hussiitide reaktsioon rünnakule oli omapoolse propaganda levitamine: ketserid teatasid, et sakslased on alati olnud tšehhide vaenlased ning sõdida tuli oma usu ja keele kaitseks.

Hussiitide armee hävitas järjepanu mitmed ristisõdijate väed täielikult. Võitlus võõrkeelse ja valeusulise vaenlasega peegeldus aga Saksamaale tagasi veidral kombel. 12. sajandist alates peatamatult lagunenud keisririik, kus kohalikud vürstid haarasid endale üha rohkem õiguseid, mis enne olid kuulunud monarhile, otsustas äkitselt konsolideeruda. Ja seda mitte Sigismundi, vaid kohalike isandate mahitusel. Saksa maahärrad, silmitsi hereetilise võõrkeelse vaenlasega, leidsid üksmeele. Kui Sigismund tahtis hussiitidega kompromissile jõuda, keelasid ta alamad selle kardinaalselt, sest katoliiklik keiser ei võinud pidada läbirääkimisi ketseritega. Otsustati hoopis kehtestada kõigile Reichi maahärradele kohustuslik maks – enneolematu keskvõimu jõustamise väljendus – et sõda rahastada. Nagu tšehhid, leidsid sakslasedki ühtsuse, mis ulatus lausa Liivimaani, kus esmakordselt mitte ei nõutud keisrilt abi, vaid nõustuti seda ise andma. Ühtsust kroonis nimi, mis 15. sajandil kasutusele tuli: Saksa Rahva Püha Rooma keisririik.

Quo vadis, Christianitas?

Mida tähendas hussiitide liikumine kristluse, Euroopa või maailma jaoks, jääb igaühe enda otsustada. Antud tekst ei taha lugu tšehhide ketserlusest koormata järjepidevusjoontega, mis algavad kõrgkeskaja religioossest ärkamisest, ega kujutada böömi hereesiat ühe lainena mitmetest, mis uhusid sada aastat hiljem Wittenbergi. Siiski joonistub välja näiteks hussiitide panus keisririigi poliit- ja usureformi läbiviimiseks, mis täitis 15.-16. sajandi Saksamaa eliidi elu. Konsiliaarliikumises, katoliku kiriku varauusaegses transformatsioonis ja Kesk-Euroopa rahvaste identiteeditunnetuses on samuti sellel lool oma osa. Ainuüksi tõsiasi, et hussiidid andsid võimsa tõuke keisririigi konsolideerumiseks, mille jõudsa protsessi hävitas lõpuks luterlik reformatsioon, mis jõuab omakorda otsapidi taas tagasi Prahasse, kust sai aga julgustust ka kontsiliarism, mis oma agressiivsusega sundis paavstid kindlameelsusele, võimaldades neil kokkuvõttes edukalt võidelda protestantismiga ja muuta Roomat viisil, milles võib kaudselt näha ka Jan Husi mõju, annab vast veidi mõtlemisainet.