Wednesday, April 30, 2014

Tõsine inimene




Tõsine inimene tahab kõik õigesti teha. Isegi kui ta kõike õigesti ei tee, siis on ta süda täis muret ja süüd, sest ta teab kuidas õige on. Kui ta ei tea kuidas õige on, siis on tõsisel inimesel veel tõsisemad mured ja võib juhtuda, et ta hakkab tegema asju, mis on täiesti valed. Näiteks tõsiselt jooma. Sest natuke joomine ei aita. Selleks et tõsidus maha murda, peab ikka ämbrite viisi kaanima.Tõsine inimene tunneb, et ta elab oma enda tõe müüri sees, kui ta tõsiselt järele mõtleb. See müür on tavaliselt ehitatud ümber peldikusuuruse ruumi, sinna sisse mahub pott, millel tõsine inimene mõtlikult istub.

Kui tõsine inimene on tõsiselt joomise maha jätnud, sest nii on õige, siis ta enam ei joo.

Tõsine inimene ei vaata teistele otsa, kui siis harva ja väga tõsiselt. Teine inimene, see on tõsine oht, paljud tõsised inimesed kardavad isegi terekätt anda ja võtta. Nad räägivad vähe ja vähestega ja ainult tõsiseid jutte.

Kõige tõsisemad mõtted tulevad öösiti ja katavad tõsise inimese keha vaevahigiga. Ometi tõsine inimene teab, et magamata ööd ei ole õiged, need kurnavad keha ning vaimu. Ahastusega mõtleb ta järgnevale päevale ja teab, et see saab ainult valesti minna. Ühtäkki taipab tõsine inimene, et tõsiselt valesti on läinud juba tükimat aega.

Kuidas siis ometi valesti? Ta tegi ju kõik õigesti. Ta tahtis kõike õigesti teha. Kas võis siis olla et õige on vale tööriist? Aga kuidas teada, kuidas ülepea teada, et nii on õige? Miks on õige-olemine talle nii tähtis? Miks peseb ta oma nõud peale sööki ära ja paneb kappi? Isegi kui nad veidi räpaseks jäävad ja tagantpoolt kleebivad. Miks loobub suhkrust, piimast, lihast, teest ja kohvist, nisujahutoodetest? Miks paneb välja minnes selga puhtad riided aga kodus võib rinnaesine toiduplekke täis olla? Kammib alati pea, isegi üksi olles? Miks läheb talle korda, milline ta paistab? Tõsisel inimesel pole nagunii ülepea ühtegi sõpra, võõrastest võiks ju ükskõik olla? Ei, tõsine inimene tahab välja paista ontlik ja tubli, ta pühib oma trepiesise puhtaks ja pügab muru ära, sest „teised“ näevad, aga toas voodi all on tal silma alt ära topitud asjade hunnikud ja seal vahel mustus ja tolm. Tõsisel inimesel külalisi ei käi, nii et see pole tähtis, kuidas toad välja näevad. Ja tõsine inimene paneb ukse kinni, ütleb, mina ei taha kedagi näha, ma ei saa ju siia kedagi kutsudagi, mul ei kõlba kutsuda, vaata millise mustuse ja sodi sees ma elan.

Tõsine inimene muretseb kogu aeg. Mitte enda pärast. Maailmas pole ju kõik õigesti. Ta muretseb teiste pärast, muretseb nii kõvasti, et jääb sellest tõsiselt haigeks. Ta öökapi peal on tõsiselt palju rohtusid, neid ta võtab, kui meelde tuleb aga üldiselt püüab ta end tõesti ravida. Haigus on tõsine asi.

Miks tõsine inimene oma tõsisest elust, mis on niivõrd valesti läinud, tõsiselt hoolib, sellele ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat vastust.

Tuesday, April 29, 2014

H - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

H

 

Täpselt nii totter ja naljakas on ühe järjejutu pealkiri, mille Sigismund Von Krahl oma austraalia perioodil mingis kalameeste ajakirjas avaldas, et söögiraha teenida. Jutt on kaugel häädusest või žanripuhtusest ja põnevus puudub täiesti. Ilmselgelt on ta seda kunstlikult venitanud, et osasid rohkem tekitada. See ilmus selles kalastajate ajakirjas mitu aastat. Keegi seda ei lugenud, oldi lihtsalt harjunud, et ta leheruumi täidab. Tähelepanuväärne on see, et iga natukese aja tagant liigub autori sulg mingisse vanatestamentlikku sonimisse. Tundub, nagu tulevane vanameister loeks peale joomist peaparanduseks piiblit. Lugu ise on mingi eetiliste dilemmade pulp korsaarisplatteri loori all. Näiteks üks osa, mille spetsiaalselt ZA/UM’ile tõlkisin. Loomulikult selleks, et iseenda ideedepõuda varjata.

/—/
“Mida sa näed, mees mastis?”
“Näen maad! Ma näen kuut templit päikesekiirtes. Ma näen inimesi ühest uksest sisse ja teisest välja voolamas ja raha eest käsi kokku löömas. Ma näen kaks korda kuut meest neid valvamas ja naeratamas ja hästi elamas. Ma näen pimedaid ja sante tantsimas ja laulmas, mõnel valevuntsid ja mõnel kuningakroon peas. Keegi ei kisenda, sest nende suud on kinni teibitud ja vaatajate naer summutab väiksemagi oige. Kõik on rõõmsad, sest haigusi ei ole enam ja valu ei ole enam.”

“Mees mastis, tõsta oma silmaklapp üles ja vaata selle silmaga, mis näeb pimedas!”

“Näen aheldatud lapsi norguspäi Mooloki lõugade vahele sammumas. Näen laste ohverdamist. Iga kahe aasta tagant kakskümmend noort meest ja neiut, sageli süütut. Neile õpetatakse kõiki kehaavausi lõdvestama, et nende isandad end igakülgselt rahuldada saaks. Treenerid on isandate käsu all, nende silmad on välja torgatud ja keeled ära lõigatud. Nad ei tohi õpetada neid lugema ja rääkima muud, kui seda, mis tööseaduses kirjas. Lapsed õpivad jalgu tugevasti põrandasse suruma ja puusadega magusalt nõkutama, nad peavad isandate käsul spetsiaalsete pulkadega laste suu ja söögitoru laiemaks venitama, et hooramise ajal õhk läbi käiks ja ori suudaks isanda orgasmihetkel täiest jõust “Maali, tule koju!” kisendada, et ka taharitta kolmesajale inimesele oleks kuulda, et isand sai paugu lahti. Neid kolmesadat inimest, kes seal tagareas istuvad, neid pole olemas, sest sellel maal ei elagi niipalju inimesi. See on isandate küüniline vale oma lihast nukkude desorienteerimiseks. Neile manatakse ette valepilte kuulsusest, neid isoleeritakse teistest ja sisendatakse neile, et see, mida nad teevad, on püha töö. Nende isandad on kaks korda kuus meest, kes seisavad omakorda vägevate sammaste otsas ja sambad on nende isandad ja sammaste arv on kuus. Need sambad ja kaks korda kuus meest vägistavad peale “diplomeerimise” riitust oma orje terve esimese aasta, et kaks-kolm kõige magusamat ja tugevamat välja selgitada. Need mehed annavad üksteisele aunimetusi – Peanäitejuht, Pealavastaja või Teatrijuht, sest isekeskis kutsuvad nad seda tiirast hakklihamasinat Suureks Müsteeriumiks ja kiimakambreid Teatriteks. Seda kehauurete vastupidavuse jõhkrat läbikatsumist nimatevad nad “enesetõestamiseks suurel laval”. Kes selle läbi teeb, jääb isanda juurde teenima kuni temast tüdinetakse või uus liha isanda pruuskama paneb. Ülejäänud vaimselt ja kehaliselt sandistatud lapsed kogutakse, kui nad enam sisse ei jaksa võtta, spetsiaalsesse laagrisse, mida kutsutakse kutseliiduks või aateliiduks või ka pilkamisi hobiliiduks. See liha mis suhu ei mahu, visatakse maha ja sellel trambitakse. Lastele kes jäävad üle, antakse jaopärast ja järjekorra alusel pisut raha, et nad saaksid suhuvõtmisest purunenud hambaid tohterdada. Et nad pehmet toitu saaksid kõrge vanaduseni süüa ja päevitada ja omavahel eesti keelde tõlgitud angloameerika keeleruumi kergemat näitekirjandust lavastada. Seda selleks, et väljast vaadates poleks aru saada, et kaks korda kuus meest kuue samba otsas ja nende vaikivad käsilased toidavad nende hingeliselt lömastatud inimeste lihaga oma koeri. Igal aastal tulevad kaks korda kuus meest sammaste otsast alla ja sambad on neil kaasas. Siis korraldavad nad kogu rahva ees verise orgia, kus nad mõnitavad ja irvitavad iseendi üle, üksteisele silma pilgutades. Nad annavad pisikesi kingitusi ja aunimetusi kõige magusamatele ja neile, kes varsti surevad. Nad toidavad inimesi teiste inimeste lihaga, kuhu on murtud zhiletiteri…”

Mees mastis vakatas. Ta libistas end laevatekile. Seisis ja võbises.

“Mida sa veel nägid, mees mastis?”

“Ma nägin oma isa puuripanduna, käsi väljas, et toitu paluda. Mees kelle peas oli penoplastist päikeseratas, naeris ja torkas tema pihku oma suguelundi… Mu isa nuttis. Edasi ma enam ei vaadanud. Nüüd andke mulle piiramatu ligipääs kogu rummile ja ärge tulge kuu aega minu koiku lähedale”.

“Võta rummivaadivõti. Kõik see ülejäänud mees! Täispööre avamerele. Paisutagu torm meie purjesid, sest siin me ei randu!”
“Aye, kapten!” hüüdsid mehed.
/—/

Siuke jutt. Kohati päris vastik aga raha pärast võib. Ilmselgelt on see moodsa ajaviiteromaani stiilist üsna kaugel ja temaatika on ka kuidagi tobe ja vananenud. Ma rohkem sellise “kuidas vanasti oli” – tüüpi näitena tahtsin kasutada. Üldse oma igasuguste alatute tungide kunsti sublimeerimimise ja ilusate sõnade taha peitmise kohta aga lugesin just ühest populaarsest hobipsühhiaatrite raamatust nõnda:

“Psühhopaati tuntakse eelkõige halastamatuse, šarmi ja eesmärgile pühendumise järgi. Võti peitub erilises omaduses inimlikud tunded välja lülitada näiteks kriisihetkel, eesmärgi saavutamiseks või enda premeerimiseks naudinguga. Psühhopaatiat funktsioneerimiseks kasutav rühmajuht loob rühma liikmetele moonutatud, illusoorselt turvalise keskkonna. Seal hakkab toimima ebaadekvaatne enesekindlus ja üksteisekiitmine, vastutuse hajumine liikmete vahel ja karistamatuse tunne. Selline seltskond ei pruugi märgatagi, et on muutunud parimat soovivatest idealistidest iseenda naudingut või elustandardit säilitada püüdvateks nihilistideks.Tallates võimu hoidmise nimel jalge alla aated ja inimesed. Nad ei kohku tagasi isegi mõrva eest, kui see neile mõnu pakub.”

Viha päev Soodomas jätkub järgmisel nädalal.

Wednesday, April 23, 2014

Linnusita saar

Ruudu Ulas


Vaade-vasakulVaade-paremaleKõrgel-paremal



Majakas-1

Linnusita saare elanikud põletasid sooja saamiseks kribalaid mida linnud olid pesa ehitamise tarbeks kivile kokku kandnud. Söögiks püüdsid mehed kalu ja neidsamu linde. Tänapäeval ei ela seal enam kedagi ja linnudki on kaitse alla võetud.

Tuesday, April 22, 2014

G - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

G

Karakteri ehitamine teatris kuulub eeltöö esimesse poolde. See algab kohe searchi alguses, kus võimalikult ruttu avatakse antud karakteri emotsionaalne amplituud ja tema ülesanne tervikpildis. Karakteri emotsionaalne e. abstraktsiooniamplituud selgub tekstiga lavastuse puhul karakteri esimese ja viimase repliigi lugemisel. Ülesanne tervikus e. gravitatsioonipunkt selgub tekstiga lavastuse puhul sellest, kas karakter on nähtaval algusest peale või “ilmub” näiteks välisuksest – tegevuse käigus. Seda nimetatakse “tõmbeks”. “Tõuge” ehk teine pool gravitatsioonipunktist selgub tekstiga lavastuse puhul siis, kui lehitseda tekstiraamatut sinna, kus tegelaskuju enam mitte munnigi ei kõnele ja on vait. Vait saab ta olla kahel põhjusel – ta on kas ära läinud või vaikib mingi sisemise sunni tõttu. Niisiis – “tõukuv” karakter on see, kes läheb lõpus minema. “Tõmbuv” karakter on see, kes jääb lavale.

Kui lavastus lähtub mõnest muust süsteemist kui kirjutatud sõna, siis kehtib ülaltoodud skeem samamoodi. Ka tummadel on teatreid! On isegi kirjutatud rolle tummadele! Abstraktsiooniamplituudi saab siis määrata selle järgi, mida tegelane teeb show alguses ja lõpus. Sõnad annavad karakterile väga palju juurde, nad on väga heaks abivahendiks. Aga tuleb mõelda ka olukorras, kus sõnakasutus on võimatu, piiratud või liiga labane või isegi kahjulik. Tuletame ajaloost meelde, et massid armastavad sõna väga. Lihtrahvas on alati rääkimisest lummatud olnud. See on ohtlik, aga mitte ülearu. Ei maksa sõnast kultust teha! Üldiselt on tark teha oma suu lahti alles siis, kui on äärmine vajadus, või kui midagi otsesõnu küsitakse. Nõnda soovitab toimida juba Szandor La Vay “Saatana piibel”. Tõukumine või tõmbumine kehtib igas olukorras.

Hoolimata sõna kaasamisest lavastusse või mitte on näitlejate kaasamise puhul meil peaaegu alati pistmist karakteri ehitamisega. Selle apogee on researchi tormavas faasis ning peatub enne kliimaksit. Karakteri ehitamine on lõppenud. Kui võrdleme seda majaga, siis maja on nüüd valmis.

Enamus oma hoonet käitavatest kõrgelt doteeritud teatritest müüvad sulle karakteri pähe seda valmissaanud maja. Aga kas maja eesmärk on valmis saada? Ei. Maja eesmärk on pakkuda peavarju elanikele. Niisiis: meil on küll lõppenud ehitus, aga mitte töö elanike majutamisel. Nimetame seda parema väljendi puudumisel ehitise modelleerimiseks – arhitektuurilise ilme andmiseks taladele ja seintele.

Niisiis, nagu näeme, koosneb karakteri ehitamine mitmest raskestidefineeritavast faasist. Võtame abiks elulise väljendi “laksu ehitamine”.

methamphetamine-amphetamine-cristalius-mephedrone-crystal-and-powder-methedrone-flephedrone_2
Oletame, et amfetamiini jaemüüja X on sattunud oma tugeva sõltuvuse ja kõrge tolerantsi tõttu rahaprobleemidesse. Ta võtab vastu mehisust nõudva otsuse – hakata “laksu ehitama”. See tähendab seda, et ta otsustab oma ööpäevaringse vajaduse kontsentreerida näiteks ühte doosi, millega ühtlasi premeerida end tööpäeva lõppemise puhul. Oletame, et jaemüüja X’i funktsioneerimiseks vajalik barjäär on 0,5 grammi teadmata puhtusastmega illegaalselt valmistatud amfetamiini, mis on juba temale üleandmisel segatud jahvatatud kirsimaitselise glükoosidražeega. Barjäär, mida lüüa, selleks et peale funktsioneerimise ka pisut eufoorilist meeleolu ja hea õnne korral ka seksuaalset stimulatsiooni nautida, on jaemüüja X’il 1,0 grammi ülalkirjeldatud mikstuuri. Kuna selles ühiskonnasegmendis on autunne ellujäämiseks vajalikum kui peen inglise huumor, ei saa jaemüüja X kasutada oma harjunud metoodikat – võtta kogu käest läbikäivast liiklusest iga natukese aja tagant veerand grammi ja tujutult tiksuda, kartes lisaks pidevalt, et keegi märkab alakaalu. Ta võtab vastu usuvägitöö, mis on kasulik igas mõttes. Ta otsustab päeva vastu pidada väga halva enesetundega, kehaliste võõrutusnähtude ja deprimeeritud meeleoluga. Võtta igast liigutatavast kaaluühikust imeväike kogus, mis kedagi ei morjenda. Stiimuliks saab armsas omatehtud 0,5 g märgistusega soonkinnisega kotis vaadata iga tunni tagant vastu valgust, kuidas müür kerkib. See ongi laksu ehitamine. Samamoodi ehitan karakterit mina ja nii ehitas ka Sigismund von Krahl, kui ta tulises teismeeas Lähis-Idas rändmungana zoroastristlikke müsteeriume esitas ja tasuta templihoora ülesandeid täitis.

Asjata ei peatunud ma 0,5 g märgistuse juures. Tuletan meelde, selle tähiseni ehitatud laks tagab lihtsalt normaalsuse, igapäevase funktsioneerimise. See moment karakteri ehitusel tähistab ehitise katuse alla saamist. Maja valmissaamist ilma elaniketa. Teatrid, kes ei kasuta deep researchi üldse, lõpetavad karakteriloome siin ja otsustavad funktsioneerimise kasuks, ilma liigse rõõmuta.

Kuid meie jaemüüja X tahab siiski ka lõõgastuda. Ta tahab narkootilist ainet sihipäraselt kasutada – lõbutseda, nautida eufooriat ja erektsiooni. Ta surub hambad kokku, surub kiskjaliku impulsi alla see 0,5 grammi endale sisse visata ja keskendub tunnelnägemisele – 1 g! Uskuge, paadunud sõltlase puhul on selline käitumine medalit väärt.

Karakteri ehitamine liigub pärast 0,5 grammi vahekokkuvõtet modelleerimisfaasi. Igal juhul on see komponent lavastuses valmis researchi lõpuks.

Jaemüüja X võidab igal juhul, kui ta õhtuni vastu peab. Kannatus kingib talle tuima normaalsuse asemel lisaks mitmeid hüvesid ja rahulduse, mida stimulandisõbrad kõrgelt hinnata mõistavad. Ja lõppkokkuvõttes on ta ka vähem kahjulikke aineid tarvitanud!

Näitleja, kes võtab aeglaselt ja kannatlikult arvesse igat repliiki, vihjet ja fantaasiat oma tegelaskuju kohta aga ei tee ennatlike järeldusi vaid jääb algselt paika pandud emotsionaalse amplituudi ja gravitatsioonipunkti juurde kindlaks, võib hiljem sarnaselt jaemüüja X’ile nautida kõrgendatud meeleolu ja naisekspertide poolt jagatavat seksuaalset kiitust.
PS. Näiteks valmiva etenduse “Solarise needus” puhul, kus ma kehastan astrofüüsik Sartoriust, on mul karakteriehitus 0,5 grammini tehtud enne eeltööruumidesse sisenemist. Arvuti tagant tõusmata.
Sartorius:
Abstraktsiooniamplituud: “Ma kuulan?” – “See on… hea!”
Gravitatsioonipunkt: Kohal, ülbitseb – kohal, ülbitseb, surnud. Tõukuv karakter.
Modelleerimiseks vajalik: tellida Bong-Ra kodukalt “The Hard Way” T-särk tekstiga “Total Fucking Nihilism”. Küsida Robertilt või Kaurilt “Püha ja õudse lõhna” eksemplar, mis prepareerida selliselt, et näeks välja “kapsaks loetud”.
See on 0,5 grammini ehitatud karakter.
Modelleerimiseks ehk majale elaniku sisse laskmiseks vajalik: kokku 5 stseeni, kus antud tegelane figureerib.
Kuna tegemist on tõukumist, eemaldumist, endassetõmbumist, misantroopiat, monomaaniat ja äärmuslikku romantilisust aktsenteeriva komponendiga lavastuses, toimin järgmiselt.
Ilmun füüsiliselt ainult esimeses ja viimases stseenis Sartoriuse skaala järgi.
Kannan esimeses ja eelviimases stseenis käes Robert Kurvitza “Püha ja õudset lõhna”.
Et rõhutada vabatahtlikku isolatsiooni, vahendab tegelaskuju ekraan va. esimene ja viimane stseen.
Kannan viimases stseenis T-särki kirjaga “Total Fucking Nihilism”.
Loomulikult ei räägi ma ära kõike nüansse.
See on ikkagi minu äri.

Järgmisel nädalal: Mees mastis näeb teatrimaastikku merest kerkimas! Psühhopaatilised jooned eesti teatristruktuuris. Arusaamatu nihilism ja irvitamine oma kutsumuse üle.
Vaata ka:
A
B
C
D
E
F

Monday, April 21, 2014

Tiit Madisson ja tema võitlus

Mait Vaik




Tiit Madisson „Minu võitlus“
Väljaandja Nõmme Raadio Toimetised, Tallinn 2014

Iga inimese elu on võitlus – raamatu kujundaja Mait Kroonmanni sõnad, ja kuigi pealkiri on irriteeriv, siis ei maksaks otsida liigseid seoseid teatud vuntsekandva mehe kirjutisega, raamatuga, mille too avaldas veel siis, kui ei olnud ühe Euroopa suurriigi diktaator. Madisson on ka ise sellele tähelepanu juhtinud. Arvan, et see on autori omalaadne pilge, pisuke huumor, mida me muidu raamatust just palju ei leia.

Raamat on ühe võitleja autobiograafia, aus, nagu autor väidab, kuigi, kuivõrd ausad me inimesed üldse enda vastu olla saame? Ja ka mälu, see selektiivne mälu kipub tahes tahtmata teinekord petma või vähemalt nägema teatud sündmusi kallutatult. Ometigi tuleb tunnistada, et Madissoni mälu on sündmuste ja nimede osas erakordne, lausa fotograafiline.

Raamat algab lapsepõlvest ja lõpeb autori viimaste aastate eluga Hispaanias. Näib, et seal on ta pärast rasket eluteed leidnud viimaks rahu, kuigi teoses on paljut, mis jääb lugejat painama ja tundub et ka autorit ennast. Sellest ka viimane peatükk.

Läbi elu „radikaal“, meelsusvang mõlemal pool piiri, justkui igavene rändur, kes vist päris lõpuni kunagi alla ei anna. Rumalusele, orjalikusele ja konformismile. Inimene, kes on märgistatud oma kodumaal ja rahva jaoks kui hullumeelne, keegi, keda on läbi elu tümitatud, alandatud ja naeruvääristatud – viimane neist on küllap parim viis kedagi olematuks muuta, hävitada. Ometigi võlgneme me paljuski nimelt sellele Jeremiale tänase iseseisvuse, mille autor küll praegusel kujul hukka mõistab, ja mis on endise ja pealekasvava konjunktuuri poolt maha müüdud, rahaks ja käteplaginaks vahetatud. Iseseisvuse, kus autori arvates eestlust lausa teadlikult hävitatakse.

Madissonist tee vabadusvõitlejaks ei olnud tavaline, selleks muutis teda inimvihkajalik süsteem ise, lisaks mehe „raske“ iseloom. Ta oma isa oli parteifunktsionär. Esimene, vanglaga lõppenud kohtuasi oli sedavõrd kööbakas, et mitmed tuttavad pääsesid taoliste ja suuremate „kuritegude“ eest lihtsalt vestluse ja allkirjaga. Madissoni ei süüdistatud isegi mitte nõukogudevastase propaganda paljundamises,vaid ainult levitamises, KGB uurijaid ajas aga närvi mehe meelekindlus. Viimaks pakuti talle vabadust vaid „patukahetsuse“ eest, loobuti koguni allakirjanõudest koostöövalmidusele, millega Pagari tänavalt enamasti pääseti. Vabariigi ajal süüdimõistmisest ei tahaks üldse kirjutada. Sõna sõna vastu laim, mida ei saa pidada isegi kohtupidamise halvimaks haltuuraks. Kahe inimese omavahel aetud jutu peale pannakse üks lihtsalt vangi. Me peaksime vist kõik kinni istuma.

Tunnen inimesi, kelles juba autori nimi külmavärinaid tekitab. Ja mis kõige kummalisem, enamus neist ei tea „hullumeelsest“ radikaalist tegelikult suurt midagi, uskudes vaid seda, mida kajastab peavoolumeedia ja üldine karjainstinkt. Erinevalt autorist ei saa ma karjainstinkti alati nii teravalt hukka mõista, teadmatus on enesekaitse ja karjaloomadena, kes me inimestena oleme, hoitakse ikka kokku ning mida rohkem ringi keskel, seda väiksem võimalus, et me kiskjate poolt murtud saame.

Aga nüüd kriitikat. Autor on oma biograafias kuidagi alati liiga õigel positsioonil ja ka seal, kus endale justkui tuhka pähe raputatakse, kujuneb see pigem varjatud enesekiituseks. Korduvalt esineb selline tõdemus: „Ma olin liiga usaldav…“. On siis usaldus, olgu või liigne, surmapatt? Pigem ikka vastupidi, inimene peabki usaldama. Madisson ei halasta suurt kellelegi, jäägitu poolehoiu osaliseks saavad vaid vähesed, ja ometigi on meil kõigil omad inimlikud nõrkused ja vead. Kuigi kirjutajat võib ilma irooniata üliinimeseks pidada, näiteks kuiv näljastreik, siis enda vigadest, mida võib välja lugeda ridade vahelt, libisetakse üle kergelt ja möödaminnes. Siiski ei eita oma sügaval südames vist keegi, isegi mitte ta vaenlased, et Madissoni elu on olnud tõesti tõeline võitlus, kangelaslik, paindumatu, kompromissitu ja vahest liialt tormakas. Enamasti tugev puu murtakse, võsa jääb tormist puutumatuks ja enamasti erandlikele inimestele saavad osaks põlgus, hirm ja mõistmatus.

Madissonil on õiglane meel: oma raamatus kedagi mõne patu eest põhjates võib ta sama isikut mõned leheküljed hiljem õige teo eest kiita ja isegi tänada. Mis aga ei tähenda, et peatükk hiljem sama pahadik jälle külma dušši ei saa ja nii lehekülg lehekülje järel. See teeb raamatu usutavaks ja inimlikuks. Ei maksaks seda kohe eelarvamuslikult tuleriidal põletada. Päris lõplikuid tõpraid on raamatus tegelikult üsna vähe, kuigi ka neid jagub, aga eks siin tuleb kirjanikuga nõustuda. Nendeks on reeturid ja teadlik ja tahtlik rumalus. Kirjutaja ise suhtub neisse koguni leebe muige ja üleolekuga. Kuivõrd kallutatud üks või teine seisukoht on, see jäägu asjaosaliste ja lugeja otsustada. Mina ei leia, et endised vabadusvõitlejad, meie riigi taasloojad oma hilisemate tegudega oleks Eestimaa teadlikult maha müünud või kõigist oma põhimõtetest taganenud. Kuigi vigu on tehtud küllap kuhjaga, kas siis rumalusest või mugavusest või tõepoolest käegalöömisest.

Tavalugeja või „massi-inimene“ seda raamatut tõenäoliselt lugema ei hakka, kardan, et see oleks paljudele liiga „valus“ ja eelarvamused autori isiku suhtes liialt tugevad. Sest Madissoni puhul on alalhoidlikus, argus ja kompromiss kõik kokku võetavad sõnaga pugemine. Tema jaoks selliseid kaksipidi olukordi ei ole. On kas Tõde või Vale, kompromiss ka õige asja nimel on ikkagi osaline allaandmine, enesemüümine ja kuigi autor tunnistab, et on elu jooksul pidanud seda teatud olukordades siiski tegema – ikka sitamaitse suus.

Madissoni energias ja organisaatorivõimetes pole küll vähimatki kahtlust, kuid raamatust jääb mulje, et mees, kes on leidnud keset veeuputust palgi, sellega kindlasti ei lepi. Vaja on parve, sealt edasi juba laevukest ja lõpuks – kuskil peab olema ka lennukikandja. Enamus eestlastest lepiksid küllap ka palgiga, lootes ja oodates kuniks tulvaveed alanevad.

Rahvuskaaslased on autori jaoks mandunud rahademokraatia lambad ja raamatusse sisse elades on sellega raske mitte nõustuda. Tunnistan, et oleksin oodanud märksa kibestunumat teost. On seisukohad ja mõtted, aga mitte viha ja vihkamine (erinevalt Solženitsõnist, kelle juures kohtab seda tugevalt). Ainus, mis mind raamatu juures tõsiselt häiris, on teiste, veel elavate inimeste liigne ja detailne paljastamine. Küllap on selleks omad põhjused, aga leian siiski, et inimene, kelle enda eraellu on sedavõrd tugevalt sekkutud võiks seda enam teised rahule jätta. Nii ei jätnud mind raamatut lugedes küsimus, kas ausus ainult aususe pärast on alati mõistlik, viisakas ja vajalik. Kellegi hinge või tervisehäda paljastades ei saa ennast õigustada „ma olin ju aus“, eriti juhul, kui see kedagi meist ei sega ja see kellelgi kahju ei too. See oli näide ja ma ei pidanud siin nimme silmas ühtegi autori konkreetset väidet, lauset või lõiku.

Ma ei arva, et Madissoni autobiograafia oleks püha tõde, on tunda kallutatust ja ka liigset enese esiletõstmist. Mõni „kangelane“ saab kindlasti teenimatu laimu osaliseks. Kuid väide, et mees on läbinisti paranoiline, ei kannata küll kriitikat. Sellisest tulest ja veest läbi tulles on tal paranoiakalduvust uskumatult vähe, kui üldse. Mäletan, kuidas Estonia katastroofi hukkunute eest seisnud esimene advokaat Witte väitis, et tema tööd segatakse teadlikult, teda kuulatakse pealt, temani ei jõua post, teda ähvardatakse jne. Ka siis tehti kõik selleks, et mees hulluks tunnistada, laimati Rootsi ajakirjanduse esilehekülgedel, toodi peauudisena välja lausa olematuid „kuritegusid“ (mis ei väärinuks isegi leheruumi viienda lehekülje nuppu), teama suvilasse pandi pomm, mis ka plahvatas ja lõpuks kõrvaldati ametist nn “hukkunute omaste” soovil kui varas, petis ja saamatu. Sellegipoolest pole lahenduseni jõutud tänaseni, küll on aga vahepeal selgunud, et laeval veeti tõepoolest sõjatehnikat ja kogu raport kubiseb vigadest ja salastatusest.

Madissoni eelarvamusega lugeja – ometigi on asi seda väärt, et võtta vähemalt julgus endale küsimusi esitada, olgu või selleks, et need väited ja süüdistused ümber lükata ja veenduda oma silmaga ja mitte lasta end peedistada kuskilt kuuldud turumeediajutul, et tegemist on poolearulise hulluga. Kunstis on erinevus voorus, me kannatame selle ära, katsume mõista, lõpuks kiidame koguni takka ja tõstame pjedestaalile. Aga kui ühiskonnas on keegi teistimõtleja, siis tapame ta lihtsalt ära.

Viimane ja kõige sügavam küsimus, mis mind isiklikult kirjutama sundis – ja ma ei häbene seda tunnistada, et minus seda pole – kust võtab üks inimene sellise julguse ja kindlameelsuse?

Thursday, April 17, 2014

Check-out

Olavi Ruitlane



Lapsepõlves ma mängisin oma peas selliseid mänge. Öösel, kui tuled kustu pandi, muutus mu voodi paadiks, kihutasin mägijõgedest alla, kallutasin end järskudes kurvides, kõhus õõnes, kaaluta olek, rinnus hirm vette kukkuda ning vastu seal turritavaid teravaid kive end surnuks lüüa. Siis muutsin voodi kosmoselaevaks, hoidsin kätega kinni, vaatasin möödavilkuvaid tähti, otsalõppematut pimedust ees ja külgedel, südames hirm teadmise ees, et ma ei pääse enam tagasi, mu kodu asub kaugel selja taga, ühel neist miljarditest vilkuvatest taevakehadest ja kui ma ka tagasi pööraks, üritamaks enda minevikku taasleida, oleks see samahästi kui võimatu. Ma ei leidnudki…

Uned. Ma nägin kolmel korral unes, kuidas mu vanaema uppus. Ühes ja samas kohas. Ta kukkus Roosisaare sillalt Tamula järve, vehkis kätega abitult veepinnal… Sel hetkel kui ta vee alla vajus, olin ma temaga, kõigil kolmel korral. Ma nägin pea kohal helesiniseid veerõngaid, siis avasin oma voodis silmad. Vanaema askeldas toas… Ma ei küsinud temalt midagi, ma olin kurb, sest ta oli minu jaoks uppunud. Esimene kord ma nutsin. Hiljem enam mitte. Ma ei saanud talle seda rääkida, sest ta oli uppunud, see vanaema, kes toas askeldas, poleks mõistnud… nii nagu ärkvel inimesed ei mõistagi… Vanaema uppus kolm korda… et ma saaksin aru, et see ei olnud uni. Teised uppusid korra ja ma sain aru… Kõik uppusid.

Kauri Check-outis, järjekordse voodilaevaga ette võetud unenäoreisi peale, sain sisuliselt kaikaga vastu pead ning alustasin lugemist otsast peale ja uue pilguga….

“Ma olin kolmteist. Ma olin kolmteist, kui ma jäin siia laeva üksi. Kõik laibad vedasin ma ihuüksi ühte suurde ruumi. Ma vedasin neile linad peale. Siis sulgesin ukse. Vaatasin läbi pisikese ümmarguse ukseakna oma vanaisa ja vanaema ja oma ema ja isa. Ja vajutasin nuppu “Eject.” Suur sein avanes ja kehad libisesid vaikselt laevast välja. Sellest päevast jätkan ma üksi seda teekonda, kaaslaseks vaid see tobe saksa keeles rääkiv pardakompuuter. Mina ja Laev. Ja tähed. Uni. Tähed on alati uni.”

Sellest lõigust alates tekkis mul tunne, et tegemist on minu lapsepõlveraamatuga. Kuigi seda polnud siis veel kirjutatud. Ma võin pea anda, et Check-out ei ole sisemiselt ja vaimselt täiskasvanuks saanud, ärkvel inimesele enam jõukohane. Sest elu on raske, heitlused toimetulemise nimel tapavad tundlikkuse ja unistusvõime. Runnelgi on öelnud, et tundlikkus läheb varem või hiljem. Ja lähebki ja järele jääb tomp. Tomp ongi täiskasvanu. Ja täiskasvanu on surnud laps. See juhtub enamusega, võib-olla ka minuga ja kui juhtub, siis sellest hetkest on Check out minu jaoks lihtsalt hardcore. Aga praegu on ta hardcore taha varjutatud hirm kaotada endas kõige olulisem – unenäolendur.

Raamatu peategelane Tom on algusest lõpuni unenäolendur. Hoopis teist tüüpi lendur kui Saint-Exupéry. Enesehävituslendur. Kamikadze. Ja Check Out ei olegi midagi muud kui uni. Läbi terve raamatu. Mida täiskasvanud, need, kes on lapsel enda sees surra lasknud, enam ei näe, kuna nad on ärkvel. 24/h ööpäevas, 365 päeva aastas, läbi terve elu…

Peategelase kõige suurem hirm on kaotada oma raha. Mis tähendaks ülekantud tähenduses unenäo lõppu. Ärkvelolekut. Ja see oleks hullem kui surm. Jälle paralleel – ma ei kartnud lapsena midagi rohkem kui ärkamist. Päeva, kus ma ei kuulunud iseendale. Ma ei adunud siis, et mul on elu, päeva-aeg tundus väljakannatamatult pikk. Tom on suur mees, tema teab rohkem, tema kardab ärgata ellu, kus ta ei kuulu endale. Lapsik, aga samas üle mõistuse inimlik.

Need poisid teevad seal inetusi. Jah, aga nad teevad seda unes. Inimeste peal, kes on üleval. 24/H ööpäevas, 365 päeva aastas, läbi terve elu… Unenägude eest pole kedagi kohtu alla antud. Ei antagi. Unes sooritatud mõrva eest ei panda isegi hullumajja. Kedagi peale Pistoriuse. Teises ja kolmandas reaalsuses tee mida tahad, maga, näe und, ja kui tahad rohkem unenägusid, võta abiks abivahendid. Inimesed kasutavad unenägudest eemalpüsimiseks kohvi, red-bulli ja äratuskella, loogiliselt on siis vastukaaluks kasutusel töötavad abivahendid ka vastupidiseks.

Ma tunnistan, et praegu, 44-selt lendan ma aeg-ajalt enne magamajäämist ikka veel. Vanast harjumusest. Päeva ma enam ei karda. Raha mul üleliia pole, see pole ka oluline, kuna see on Check-outi, mitte minu võte, ja ma olen ka inimene, mitte raamat, seega on “ärkamise” ärahoidmiseks ka hulgaliselt teisi vahendeid. Väldin alkoholi, sest see muudab inimesed ühesuguseks ja sedasorti “ärkvelolek” tekitab juba pikemat aega õudu. Aitab, kui põgeneda kirjutamisse, võimalikult harva kohtuda “ärkvelolevate” inimestega, väga hästi aitab, kui sõita üksinda paadiga merele, kilomeetritepikkune vahemaa “ärkvel” inimestest on parim uni mida ma eales näinud…

Avalikult ei armasta Kenderit ükski endast lugupidav kirjanik. Avalikult on parem teda isegi mitte kirjanikuks nimetada. Ainult salaja! Kenderi püüdlikud maineparandused – Ferrari roostes BMW vastu väljavahetamine – ei ole samuti oodatud tulemusi kandnud, ta saab siiamaani rohkem keppi kui Siuru, Noor-Eesti ja vaene Jaan Kross oma 4 abielu peale kokku… Üksikisikutest, nagu artikli autor, rääkimata.

Nali naljaks, päriselt ka, Check out on minu jaoks Kauri kõige kõvem romaan. Selliste asjade eest ma armastan avalikult. Mis teha, kokkupuutepunktid. Minu jaoks üks eesti kirjanduse viimase paari kümnendi olulisemaid asju. Ja ei väsi soovitamast.

Ja Check-out lõpeb ilusasti Romeo ja Julia kombel. Kurvalt, unes, üles ärkamatagi…

Vaata raamatut: http://www.digira.ee/tootekataloog/all/check-out-100381/

980191_468336596592919_2033936252_o

Wednesday, April 16, 2014

Vaikne propagandanädal

Linnar Priimägi


Paasapühadeks voolas rahvas Jeruusalemma, nagu usk ette kirjutas. Saabus igasuguseid – Juudamaalt, Galileast, Idumeast… Üksnes väärusuline Samaaria hoidis eemale.

Juudamaa talus tollal roomlaste eestkostet. Heroodes oli kuningaks saanud Marcus Antoniuse toel Roomas ning Jeruusalemma vallutanult lasknud tappa viimased Makabeid, kes võinuks pretendeerida valitsejaks või ülempreestriks. Nüüd kinnitasid ülempreestreidki ametisse roomlased. Nonde poole hoidsid herodiaanid (Keskerakond), kuna aga rahvuslased-variserid (IRL) järgisid rangelt Moosese seadust ja pärimust, samas kui templi vara-asju korraldasid saduserid (Reformierakond). Ent juudid, oma Püha Maa vallutajad, olid sõjakas rahvas. Säärane pooles vinnas Rooma-sõltlus tuli lõpetada. Okupatsioonivägesid polnud tänaval eriti näha – paljukest neid kasarmuteski leidus. Oli tarvis vaid ülestõusu juhti. Jeruusalemma kogunenud rahvasumm hõõgus piisaval temperatuuril, nüüd läinuks vaja ühtainust sütitavat sädet. Läinuks tarvis ülestõusu juhti, vaieldamatut autoriteeti, prohvetit ning imetegijat. Heebrea keeli “messiat”, kreeka keeli “kristust”.

Sealt ta lähenes, Õlimäe poolt, istudes emaeesli seljas, saadetuna rahvahulgast, kes koos temaga paasapühade ajaks Jeruusalemma suundus. Tulla polnud sel protsessioonil kilomeetritki maad, aga Jeesuse jüngrid, tema tagatuba, olid korraldanud etenduse. Rahvahulk laotas eesli jalge ette rõivaid, lehvitas palmioksi ja hüüdis Petlemmas sündinud Jeesusele värsse Taaveti laulust: “Oh Jehoova aita nüüd! Oh Jehoova, lase hästi korda minna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Jehoova nimel!” – “Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” Nad ei hüüdnud: “Elagu!” või “Hõissa!”, nad hüüdsid: “Hoosianna!”, “Aita!” Nad ootasid temast, kes kuuldavasti suutnud surnuist äratada Laatsaruse, imelist ülestõusu kogu rahvale. Ka jüngrid, või vähemalt Juudas, ainus juut teiste, galilealaste seas, lootsid, et nüüd tuleb pööre – kiiresti ja veretult.

Jeruusalemmas käitus Jeesus nagu isakoju saabunud pärija. Läbi raske egiptuse kullaga kaetud värava sisenes ta templisse ja tõukas ümber kaupmeeste ja rahavahetajate letid… Aga tegusale, revolutsioonilisele algusele järgnes lõputu tähendamissõnade jada rahvale (kahest pojast, viinamäest, kuninglikust pulmast), väitlus variseride ja herodiaanidega (maksuküsimuses), saduseridega (surnute ülestõusmisest), jälle variseridega (suurim käsk, messia päritolu). Jeesus hurjutab (kirjatundjaid ja varisere), kurdab (Jeruusalemma saatuse pärast), kuulutab ette (templi hävingut ja maailmalõppu) ja puistab jälle tähendamissõnu – seekord kitsamas ringis – valvsusest, heast ja halvast sulasest, neitsitest, talentidest… Kuhu jäävad teod? Konspiratiivselt lahkub ta õhtuhämaruses Jeruusalemmast – ööbima kusagil mujal, igaks juhuks.

Ja mida teeb Jeruusalemma kogunenud rahvasumm? Needsamad “rahvahulgad”, kes pühapäeval Jeesusele laulsid hoosiannat, nõudsid juba reedel: “Löödagu ta risti!” Ja kui maavalitseja küsis, mis kurja ta siis on teinud, “karjusid nad veel enam ja ütlesid: “Löödagu ta risti!”” Mis juhtus selle rahvaga palmipuude pühapäevast suure reedeni? Esmaspäevast neljapäevani – nelja päevaga!

Evangeeliumid esitavad kannatuslugu Jeesuse ja preesterkonna vahelise konfliktina. Ülempreestrid ja rahva vanemad arutasid vaiksel nädalal isekeskis, et Jeesus kui potentsiaalne mässupäästik tuleks tappa. Ent “mitte pühade ajal, et mässu ei tõuseks rahva seas”. Järelikult ei olnud rahvas veel nende pool. Ja järelikult oli kiire. Reedesest kohtustseenist loeme, et “ülempreestrid ja vanemad meelitasid (!) rahvahulki hukka mõistma Jeesust”. “Meelitasid” – milline sõna! Tolle rahva meelepöörde taga oli ometi maailma-ajaloo saatuslikem – ja võib öelda: ka tulemuslikem – propagandistlik aktsioon.

Isegi kui tunnistada kuninglik Jeruusalemma sissesõit revolutsiooniliseks avantürismiks – pimedaks usuks vahetu aktsiooni või üleskutse mobiliseerivasse jõusse, ilma et oldaks pööret organisatsiooniliselt ette valmistanud; isegi kui näha Jeesuse õpetussõnades esmaklassilisi, köitvaid juhtlauseid, millel puudub sotsiaalne külvipind – siiski jääb õhku küsimus: kes ja kuidas kallutas rahvast?

Evangeeliumid sellest ei räägi. Pöördelise vaikse nädala propagandistlik telgitagune tuleks rekonstrueerida – teoloogide ja propagandateoreetikute ühisjõul.

Tuesday, April 15, 2014

Võõra põgenemine tsoonist

Boris Veizenen




Tänapäeva vene kirjandust vahendatakse eesti keelde päris hästi: meil on olemas tõlkeid Viktor Pelevini, Ljudmila Ulitskaja, Boris Akunini menukatest teostest ja loota on, et lähitulevikus jõuavad eesti lugejani ka veel seni siin tundmatud olulised nimed ja teosed. Ühest neist – Aleksei Ivanovist –, õigemini ühest tema romaanist tahaks kirjutada siin põhjalikumalt: teha väike tutvustus selle autori loomingusse, keda oleks mõttekas eesti keelde tõlkida ja mitte sellepärast, et tegemist on uue põlvkonna maineka kirjanikuga, kelle romaani „Geograaf jõi gloobuse maha“ ainetel vändati täispikk mängufilm kuulsa vene näitleja Konstantin Hanbeskiga peaosas, vaid siiski sellepärast, et tegemist on väga omapärase kirjanikuga, kes ühendab enda tekstides kujutatava maailma kaks eri poolt: kiire ja tempoka tänavapäeva tsivilisatsiooni oma kommertsliku brändide paraadiga ning rahvuskultuuri süvamaailma, täis arhailisi uskumusi, müütilisi konnotatsioone, müstilisi seoseid ja eelarvamusterohkeid hoiakuid. Suundumus vaadelda kahes suunas korraga on omane Ivanovi loomingule üleüldiselt, tal on nii ajaloolisi kui ka tänapäeva kajastavaid romaane, samuti leidub dokumentaalseid raamatuid ja filme eri piirkondade ajaloost ja eluolust, näiteks Uurali mägedest või Jekaterinburgi linnast. Ka minu arvustuse aluseks olev romaan „Künokefaalid“ (ilmunud 2011. aastal, Aleksei Mavrini nime all) on sellise janusetaolise haardega.

Loomulikult on Ivanovi kasutatud süžee üsnagi lihtsalt äratuntav ning seda võiks isegi nimetada õudus- või gootikirjanduse klišeeks, mis ulatub mitte ainult Kingi ja Lovecrafti, vaid ka juba 19. sajandi kirjanduseni: tänapäeva maailma noored esindajad saabuvad salapärasesse kaugel olevasse paika, mis on nende jaoks võõras ja kus peagi hakkavad toimuma imelikud, isegi salapärased juhtumid. Sellist süžee-ehitust võime praegu kohata pea igas üheülbalises Hollywoodi õudusfilmis, aga Ivanovi suureks plussiks on see, et ta on meisterlikult oma klišeest teadlik ja oskab sellega mängida, nagu ka lugejate ootustega. Jah, tema romaanis on palju iroonilisi kummardusi moodsatele õuduslugudele, seal on edukalt lahendatud, kuid siiski võrdlemisi nõrk tegevusliin nn. dangerologide ehk hädaotsijate tegevusest (salapärane rühmitus, mis otsib inimkonna jaoks ohtlikke ajaloolisi artefakte).

Kuid õnneks ei ammendu „Künokefaalid“ sellega: romaani gootilik telg on rajatud väga realistlikule tänapäeva Venemaa küla kirjeldusele, mis omakorda ei välista ka teatud mütoloogilist paatost, mis väljendub rohketes ja paeluvates detailides. Romaani peategelased, kolm linnanoort, saabuvad kõikide poolt unustatud külakesse, et eemaldada külakiriku seinast üks omapärane seinamaal, millel on kujutatud püha Kristoforus, kellel on koera pea. Ja muidugi hakkab romaani peategelane nägema öösiti väljas imelikke koeri, tundma maja koridorides penikuse lõhna ning varsti toodab ta elav kujutusvõime viirastusi koerapeaga inimestest. Kuid see on ainult üks liin. Teine liin on seotud ajalooliste materjalide kogumisega, mille raames autor pakub lugejale ohtralt teavet pühast Kristoforusest nii Läänes kui ka õigeusklikul Venemaal, kirjeldab vanausuliste traditsioone, vaatleb põhjalikult külaajalugu jne jne, see on ainult üks paljudest välisest liinidest, mis aitab luua sobivat atmosfääri ja taasaktualiseerida mütoloogilist tausta.

Romaani peamine väärtus on võluv realismi ja sümboolsuse ühtsus. Tavapärane moodsa linna ja minevikku jäänud küla vastandus on ilmekalt mängitav postnõukogude elujooniste läbi ja tulemuseks ei ole järjekordne klišeelik õudusruum, vaid hoolikalt viimistletud küla portree, kus elasid enne tagakiusatud vanausulised ja kus nõukogude ajal oli laagritsoon. Künokefaal, püha Kristoforus, kaotab sellises kontekstis oma religioosse mõõtme, ta on pigem mõtlematu koerjumalus, taevalik piirivalvur, tsooniasukate poolt kardetud vangivalvurist jumalus, kes ise ei mõtle, vaid lihtsalt karistab neid väheseid, kes tahavad ära. Ivanov ei idealiseeri oma kirjeldustes küla: siin elavad inimesed lepivad õige vähesega ja on lausa minetanud oma inimlikkuse. Isegi kena noor tütarlaps tundub romaani alguses kohmaka varavana mutikesena, kes traagiliste sündmuste tõttu on kaotanud oma kõnevõime. Küla on äranõiutud neetud ring, kust pole pääsu ja kus inimesed kaotavad oma tõelise „mina“, kuid ka lihtsalt paik, kus õitsevad alkoholism, vägivald, korruptsioon ja kohalik rikas uusvenelane ehitab endale oma maitsetuse tipuks neogootiliku lossi kunstipäraste piinamiskambrite ja frivoolsete seinamaalidega. Kõik tegelased, kes kuidagi teistest erinevad või soovivad sellest mahajäänud maailmast parema elu nimel ära põgeneda, saavad kokku salapärase koerapäise jumalusega. Kuid Ivanovi romaani suur tugevus ei ole mitte ainult selles, et ta kirjutab reaalsust ja müüte miksides veel ühte lugu põgenemisest, vaid ta näitab oma romaaniga, et püha Kristoforus ei ole pelgalt libahunditaoline olevus muinasjutust, vaid mentaalne arhetüüp, viirus, millesse võivad teatud oludes nakatuda isegi helged ja tsiviliseeritud pead. Refleks muutuda koeraks ja rünnata seda, keda sa pead võõraks, on universaalne. Tänapäeva poliitiliste sündmuste kontekstis avab romaan end palju provokatiivsemas ja mõtlemapanevas valguses.

Oma ja võõra ja ka oma poole valimise küsimus on „Künokefaalide“ puhul keskseks küsimuseks. Mis määrab selle, et pean ühte inimest omaks ja teist võõraks? Ühine elutaust nagu kolmel linnast tulnud tegelasel? Sama missioon? Erudeeritus ja oskus tõlgendada maailma kultuuriobjekte? Äkki hoopis armastus? Ivanov tõestab veel kord, et oma ja võõra kategooriad on liikuvad, dünaamilised moodustised ja tema ladusalt jutustatud loo kõige meeldejäävamad leheküljed ongi seotud nende positsioonide ülevaatamise ja ümberhindamisega ning retkest koerapühaku juurde saab üks individualismi kaitsekõne. Loomulikult võiks küsida, kuivõrd üldse saab põgeneda tsoonist (neetud võluruumist) ja kui näiline on tegelikult väga habras ja väline opositsioon linna ja küla vahel, kuid põnev seiklus on lugejale siiski garanteeritud.

„Künokefaalid“ on õnnestunud näide romaanist, kus saavad kokku müüt, õudus ja tänapäev. Eesti keelde teda veel tõlgitud ei ole, aga kindlasti võiks seda teha.




Monday, April 14, 2014

F - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

F

Kliimaks ehk lõppkooslus (ka püsikooslus) on ökoloogias ökosüsteemi(de) koosluste arengurea enam-vähem püsiv lõppjärk, kus koosluste vahetumist (suktsessiooni) ei pruugi enam toimuda. Samas on koosluste fluktuatsioonid iseloomulikud ka kliimakskooslustele.

Kliimaks on lavastuse moodustamise käigus kõige pöördelisem moment. See on hetk, kus teadvustatakse olukord, kus kõik käepärased antused on edukalt rakendatud. Draamakaar kaardub kenasti hakatusest läbi keskpaiga finaali välja. Näitlejad esitavad lauseid mõtestatult ja usutavalt. Stanislavski läbipõlemismeetod vaheldub vaimukalt Brechti brutaalse kohalolukontrolliga. Prozhektorid süttivad vajalikul momendil. Maitsekas jazz, mis ei kipu liigselt illustreerima, vaid toetab dramaatilist pinget, sumiseb mahedalt kvaliteetses helisüsteemis. Kõik on hästi. Mõte jookseb. Moraal väljendub allegooriana, mitte labaselt, otse. Koomilised stseenid vahelduvad ladusalt traagilistega. Otsad viiakse kokku ja vaataja fantaasiale jääb piisavalt ruumi tõdemuseks: “Asjal on mõte sees!”. Paljudele teatritele, lavastajatele, näitlejatele ja vaatajatele jääb see hetk teatraalse sünteesi triumfiks.

Minu jaoks tähendab aga see eeltöö üht olulisimat punkti, millesse ei tohiks liigselt takerduda. Loomulikult võib seda publikule näidata ja selle eest ka piletiraha küsida. Tihti on see kõigest hoolimata muhe vaimusuutäis enne uinumist. Suurem osa teatritest, mida riiklikult doteeritakse ja mis käitavad hiigelsuurt arhitektuurilist mälestusmärki, ei saa olude sunnil eeltöö kliimaksist kaugemale jõudagi, see on mõistetav. Ja nagu öeldakse, igaühe õlgadele pannakse täpselt niipalju raskust, kui ta kanda jõuab.

Sigismund von Krahl nimetab seda “welt gebaut ist”- sündroomiks. Tülpimuseks liiga vara valmissaanud maailmast. See võib olla kui täiuslik tahes, kuid lõpetatud. Seega lõppenud, suletud, riiulisse lükatud, alla joonitud, unustatud, surnud, maha maetud. Ei ole nii, et ehk näitleja igaõhtune maagiline kohalolu päästab etenduse lavastaja küündimatusest või puudulikust eeltööst. See on alati näha. Näitleja võib kliimaksi triumfiga segiajamise korral jätkuvalt igal õhtul nii Stanislavski kui Brechti meetodi järgi usutavalt läbi põleda. Vaatajad võivad rutiinses järjekorras püstigi tõusta ja kompulsiivselt plaksutada. Aga inimene, kes on pettunud jumalas ning igatseb oma isiklikku Prometheust, et südames kustunud tuli taas lõkkele lööks, peab lahkuma ilma täitunud unistuseta. See ei ole nali.

Täiuslikkus ei hinga sekunditki, kui temasse ei teki ebatäiuslikkuse viirus. Yin’i ei eksisteeri ilma yangi plekita. Pühadus sisaldab endas pühaduserüvetust, vastasel korral on ta puust kuju või lakkmaaliga vineertahvel. Lavastus peab sisaldama endas täieliku luhtumise altarit.

Avastades end eeltööruumides silmitsi seismas hea lavastusega, tuleb sisse vajutada häirekell ning kõik mehed tekile kutsuda.
“Aye, kapten!”, vastavad mehed.
“Te ühejalgsed tõprad! Kirevase päralt! Milleks te ennast mereröövlilaevale munserdasite? Miks te oma santsukastid täispeeretatud koikude alla lükkasite?” kärgib kapten.
“Et kambüüsis rokka keeta!” hüüab kokk.
“Et tekk läigiks kui klaas päikese käes!” hüüab junga.
“Et kurss oleks west!” hüüab tüürimees.
“Et puri paisuks!” hüüavad madrused
“Kurat ja põrgu!” hüüab papagoi.
“Et näha maad!” hüüab ühe silmaga mees mastis.
“Vale!” röögatab kapten.
“ME OLEME SIIN ET RÖÖVIDA MERD!”

See kujundlik laast kirjeldab väga täpselt ideaalset või siis teoreetilist lahendust “welt gebaut ist”– sündroomile. Tegelikkuses on see aga vahel ületamatu ja ka võimatu. Teoreetiline olles ja olukorda idealiseerides, peaks sellel hetkel nihutama valmiva lavastuse raskuspunkti ühisest poeetilisest ruumist iga meeskonnaliikme individuaalsesse poeetilisse ruumi. Jah, see tähendab mõnes mõttes kogu aeglaselt ja raskelt tulnud ühisele keelele täielikku vasturääkimist. Mõnel puhul ka vastutegutsemist. On selge, et iga kooslus ei kannata sellist metoodikat välja. See ei ole halvustav hinnang, vaid eesmärgi erinevus. Mereröövlilaev peab seilama merel ja olema alati valmis. Kuid see pole mereröövlilaeva eesmärk. Tema eesmärk on röövida merd. Nii on ka olemas kruiisilaevad, mille eesmärk on publikut lainetel loksutada. Aga meie laeva nimi on “Prometheus”, mille eesmärk on röövida jumalatelt tarkuse leek ja süüdata lõke lootuse kaotanu südames.

Lavaline toorik, mis on jõudnud “welt gebaut ist”– sündroomi ehk kliimaksisse ning on soov siseneda deep researchi faasi, tuleb asetada peegli ette. Ehk siis vastuväiteskänneriga tagant ettepoole läbi skaneerida. Kõik, mis selle protsessi juures laguneb, tuleb halastuseta karantiini panna. Alles võib jääda halvemal juhul mitte midagi. Samas on selline seis jällegi eesmärki meenutades vahel kõige parem. Valdavalt jääb siiski üht-teist alles. Riismeid silmitsedes toimub kogu lavastusgrupi aus enesevaatlus. See võib mõjuda traumaatiliselt, aga see käib asja juurde. Kui julgus või jaks kaduma kipub, peab meenutama baasteksti: James Cameroni muinasjuttfilmi “Terminaator”. Seal on tähendamissõna jumala kaotamisest, et jumal tegelikult leitud saaks. Kangelase pea surutakse hüdraulilise pressi all lömaks ning ta silmades kustub lootuskiir. Sellest hoolimata, kui ta ühe silma avab, tekib sellesse alternatiivse jõuallika toitel selge pilk tulevikku. On arusaadav, et see alternatiivne jõuallikas ei asu tema sees. Võimalik, et see ei asu üleüldse selles maailmas. Me ei tea seda. Aga kui me usume, et see alternatiivne energiaallikas on olemas, siis ta meid ka energiaga varustab. See on teaduslikult tõestatud fakt.

Sisuliselt tähendab see kollektiivse alateadvuse ülekannet suunatud, või siis piiritletud protsessi. Olemasoleva mustri väljajoonistumiseks vajaliku sidusmaterjali tekitamist. See ei saa olla ainult ühe inimese töö. Deep researchi kohalejõudmine tekitab teadvustamatute impulsside kärje ja seob individuaalse ühisega. Siin tulevad mängu nii isiklikud madalad kui ka kõrged kvaliteedid. Õigel kasutamisel läheb aktiva alla absoluutselt kogu bioloogiline ja spirituaalne ressurss, mis lavastusrühmal kasutada on. Alates iseloomu väiklusest, kleptomaaniast kuni lapseliku idealismi ja teadvuse eriseisunditeni. Lihast saab relv, kehamälust tapper ja puudulikust haridusteest plasmakahur. Igaüks on lahinguväljal sõdur. Piletöri erootiline unenägu muutub lavastuse võimsaimaks stseeniks. Kui deep research on läbi korraliku kliimaksi ühisesse poeetilisse ruumi kohale jõudnud, muutub kogu käeulatuses olev inventar laskemoonaks. Ole ainult mees, lae ja lase. Piirid on joonistatud, kaart on nina all, ballistika selge, amplituudid korrigeeritud. Eksole, lapsemäng!

Reaalselt on kliimaksi üleminek deep researchi nii tõsine protsess, et selles pannakse paika saatusi. Ja mitte “tegelaskujude”, vaid enda. Kliimaks pole mitte küsimus “kellena ma töötan?”, vaid “kes ma olen?”. Sellele küsimusele ei pea vastama. Aga see mittevastamine tingib selle, millisel laeval ja mis eesmärgiga sa merd seilad. Ausus on karm distsipliin ja sellel lahinguväljal võistlevad gladiaatorid selles, kes julgeb olla ausam. Tõde, kallid sõbrad, teame me kõik. Piisab ainult silmad korraks kinni panna. Ausus on aga sellest järgmine samm ja me teame, et see astutakse pimedas. Miks siis nii rasket ja enesehävituslikku tegu tehakse? Olgem siiski tasakaalukad ja allugem käepärasele optimismile. Mis sitast torkida, eksole! Teeselgem parem juba rohujuure ja ideepojakese tasandil sedasamust siirust ja avatust armastusele – on tervisele ning rahakotile parem. Avangardist, katsu lihtsalt näidelda ja kõik on õnnelikud! Nahhui sa diibitsed ja vingerdad ja purki situd.

Tõde on siin – kirg kliimaks ületada ja deep researchi jõuda on platvorm, millelt võib alustada mässu gravitatsiooni vastu. Selleks, et maa külgetõmbejõud ületada, on nii mõnedki mehed ja naised valmis loobuma heast mainest ja rahast. Öelge mulle, mida tähendab ühe rahva kollektiivne põlgus mehele või naisele kes suudab õhus hõljuda? Mitte kõige vähematki.

Kuid mitte moraalivasaraga ei tahtnud koputada, vaid kliimaksikepikesega. See on igal teatraalil paunas, vahe on eesmärgis. Kui on jultumust riskida ja enda suunas teha üks samm kottpimedas, siis on aeg see paunast välja võtta.

“Life is very hard”’i näitel on kliimaks toonud esile kaks suurt lavalist jõusammast – Erki Laur välismaise jumalaga võitlemas. Valge raev otse südamest, et puhastada muistset metafoori. Yang.
Jim Ashilevi – välismaine viriilsus. Must vastupanu kosmosest, et meenutada käsulaudu.Yin.

Et lõpetada ülevalt, siis kliimaksit on William Shakespeare defineerinud “Richard Kolmandas” nõnda:
“I’ll join with black despair against my soul,
And to myself become an enemy.


Kliimaksi üleminekut deep researchi faasi võib vajaduse korral jõuga forsseerida. Selleks piisab Kultuurkapitali töö peatamisest eksperimendi korras üheks aastaks.

Vaata ka:
A
B
C
D
E

Saturday, April 12, 2014

stay high for me babe

Triin Tasuja

 


















stay high for me babe
lootusetu romantik on alati olnud
armastuse narkar
ja mitte kunagi ei tule lõppu vajadusel
saada end pilve
tõmmata end segi
hõljuda teineteisest tekkinud mürgituses
hävitada end nii kiiresti
et aeg jääb seisma
seierid pöörlevad ja
sulavad üles, plahvatavad
aegruum on kehtetu ja sõnumite mitmekesisus voolab su ümber
nagu katkine liivakell põrandale tühjaks
ning kui tuuleiil selle minema viib
alles siis oled korraks tõeliselt vaba
põrgust
mis on olme ilma usuta
töö ilma tulemuseta
hing ilma mõistmiseta
***
Täislaks
jah, ma olen nii õilis
ohverdan oma elu armastuse
Eesti kirjanduse nimel
Palun väga Kirjanike Liit
palun väga Tallinna Ülikool
palun väga sajad mõttetud humanitaarid
Kolin Tallinnasse ja tean, kus sa elad
seal samas majas, kus sa ütlesid
et sa armastad mind nagu ei kedagi teist
Viskan sulle kirjaga telliskivi aknast sisse
kuradi Puškin selline
tead küll semiootikat ju
Privileegid, millega sa sündisid
ei kõiguta mind sugugi
sest ma olen sõdalane
mitte mingi kirjanik
Sa tuleta meelde mu sõnu
meie esimesel kohtumisel:
ole väga ettevaatlik, millega sa mängid –
ma olen väljakannatamatu
Ma olen ka vastik tüüp
ütlesid sa vastu ja mul on tunne
et meil mõlemal on õigus
(täislaks, teeme pulmad)
***
märts nagu 10 aastat tagasi
mu kodulinnas tapetakse inimesi
ja ma pole saanud suureks
kuigi olen vaba
mis tupik see on
mis teid kinni hoiab
need juured teid
hoiavad elus
aga lahti ei lase?
igatsen külla
mille poed ja baarid
ära on lõhutud
ja pilte oma mälust
mis aja sisse maetud
nii surnud kui
kängu jäänud elavad
ootavad kuskil
ja minust lahti ei lase
***
10 aastat püüdsin isaarmastust
nagu laps võrguga liblikaid põllul
kuristiku lähedal
see kinnitab mu soodumust
kliinilisele hullumeelsusele
ning seetõttu otsustasin
jätta mehed maha nagu klaverimängu
10 aastat tagasi
viimane meloodia oli
liiga ilus – minoorne ja lähedane
klahvid sulasid minuga üheks
me müüsime klaveri maha
süda tilgub siiani verd
et see kõik nii läks
aga ma õpin leppima
mehed ehk armastavadki mind
kuid mina olen puutumatu nunn
nagu vanasti üksik laps
heinapõllul kuristiku lähedal
Mõtlen sinust kui kevadkiimast
mis õhku paiskub esimestel kuumadel maikuus
mõtlen sinust kui vanast targast
kes lippab ringi poisikesekehas
endal 30 kortsu ümber silmade
naerukurdudes
Mõtlen sinust kui lapsest
haprast loomapojast keset metsa
keda hoida tahan ja kasvatada
Mõtlen sinust kui temast
kellega tahan olla, et jääda

Friday, April 11, 2014

“Praktiliselt läbipaistev”, 1 peatükk

Kaur Kender


Käesolevaga avaldame esimese peatüki Kaur Kenderi lõpetamata romaanist “Praktiliselt Läbipaistev”, mille autor on seni teemavaliku suhtes vastuvõtlikumat aega oodates avaldamata jätnud. (Tänudega hr Berk Vaherile, kes teksti digitaalsel kujul säilitas)

Praktiliselt Läbipaistev

EHK

Trotislaw Russelbaum noorema poeg

Geniaalne mitmetasandiline lõpetamata neljaosaline ajalooline suurromaan
Seth Shela (1971 – 1999)
1. OSA

1. peatükk. Lenin Soomes. Kohtumine



„Vahel harva võivad silma sattunud gonokokid tekitada täielikku pimedust.“
Tervise ABC


Nikolai Lenin sammus rõõmsalt mööda kruusast teed, vahel teeäärsest kraavist mõne kõrre kiskudes, vahel vaikselt vilistades. Päike oli kõrgel ja Lenin oli pintsaku seljast võtnud ning üle õla heitnud. Kaugelt vaadates paistis Lenin olevat lüheldast kasvu – 160 kuni 155 sentimeetrit, mitte rohkem, nii oli arvanud üks soome talumees, kelle majast Lenin oli möödunud tunnikese eest –, kuid Leninile lähemale minnes sai igaüks aru, et tegu on hiiglasega. Kõik oli suur: süda, mõistus, soni – kõik.

“Paris [1], Paris [2]!” laulis Lenin ja tegi kruusasel maanteel paar tantsusammu. Lenin naeratas, sest talle meenusid ööd Pariisis [3], jah, ja hommikud, varajased hommikud, kui ta koos seltsimeestega ühest lokaalist teise, ühest kabareest teise jalutas. Lenin armastas revolutsiooni ideed, kuid veel rohkem armastas ta revolutsionääri elu: salakoosolekud, õhukesele paberile trükitud põrandaalused väljaanded, noored, revolutsioonilise liikumise müstikast lummatud kõrgerinnalised pariisitarid, rikkad, elus pettunud ja uut lootust otsivad vabrikandid ja pankurid ja sõbrad, ustavad kindlad sõbrad – õige nimega seltsimehed.

Leninil oli seljas Pariisist ostetud hallikaspruunist kalasabamustriga riidest ülikond ja Lenin teadis, et ta hea välja näeb. Kui üks seltsimeestest Pariisis (Kalennikov, Leninile tuli ta nimi meelde ja ta tegi mõttelise märkme: parteist välja heita) küsis, miks on vaja nii kalleid rätsepariideid, pidas Lenin kohalolijatele kümne minuti pikkuse sütitava kõne konspiratsiooni tähtsusest. Tema põhitees oli: kui sa näed välja nii, nagu näevad välja need, kelle hulka sa tahad kaduda, oled sa praktiliselt nähtamatu.

Niimoodi revolutsioonilisi mõtteid mõlgutades astus see suurmees mööda Soome Karjalat, pintsak üle õla, pruun portfell käes, kingad kruusast tolmused ja soni uljalt kuklas.

Tee tõusis üles väikesest künkast, kus Lenin korraks seisma jäi ja ümbrust uuris: teisel pool orgu metsa ääres paistis olevat pisike talu. Lenin pani portfelli maha ja tõstis käe silmade kohale, et varjata silmi päikese eest. Sädelus tema silmis taandus ja asemele tuli uuriv, kuid mitte üldse külm, kaalutlev pilk. Maja paistis olevat tõesti väga väike, üks tuba ilmselt, maja kõrval oli natuke räsitud katusega pisikene kõrvalhoone, kuid aed oli korras, värav püsti. „Ilmselt väga vaesed, aga väga korralikud inimesed,“otsustas Lenin. Tal oli muidugi nagu muuseas alati õigus. Lenin võttis pintsaku taskust pataka passe. „Kelle nime all täna esineda?“ mõtles Lenin. Pariisis oli ta kasutanud paari-kolme nime, Soome oli ta saabunud Nikolaina, eile oli ta olnud Vladimir Iljitš… Lenin tõstis pilgu, silmitses veel kord maja ja otsustas: aitab, ma olen väsinud võõrastele nimedele reageerimisest, ka täna olen ma Vladimir Iljitš – ta kaalutles hetke – Lenin. Ka täna ei pidanud seda valikut kahetsema.

Lenin asus portfelli käe otsas kõlgutades lõbusalt astuma. „Nimed,“ mõtles Lenin. „Nimed on revolutsionääri suurim relv ja suurim varandus. Nimed võimaldavad elada elu, tõeliselt mitmeplaanilist täisväärtuslikku, vaba ja huvitavat elu. Muidugi, tavaline inimene seda ei taipa, kuid nagu Lenin oli kunagi saksa kommunistide koosolekul väga läbinägelikult märkinud: tavaline inimene ei ole ka revolutsionäär. Erilise inimese eriline elu. Kui tavaline inimene teaks ühe revolutsionääri elust kõike, kui tavaline inimene saaks korraga ülevaate, kui tavaline inimene lõpuks ometi taipaks, miks ja mida revolutsionäär teeb, siis poleks kahtlust, et tavaline inimene sureks ajurabanduse kätte.“

„Revolutsionäär elab korraga vähemalt kümmet elu. Igal pool, igal hetkel on vaja olla keegi teine, keegi esimene, keegi kolmas jne. Olla keegi, kes antud olukorras suudab teha kõige efektiivsemaid samme, olla keegi, kes saab asjad liikuma. Samal ajal olla ka legend. Olla tabamatu. Tavalise inimese identiteedi keskpunkt on tema nimi, revolutsionääri identiteedi keskpunktiks on lood, mida temast räägitakse.“
„Olla revolutsionäär on isegi parem kui olla suur kirjanik,“ mõtles Lenin künkast alla astudes. Lenin ei eksinud. „Kui suur kirjanik kasutab varjunime (või nagu mõni väga suur kirjanik mitut varjunime), siis on need varjunimede taga olevad olematud isikud siiski vaid raamatute loojad. Revolutsionäär seevastu loob uue maailma. Maailma, mille osa ka tema oma varjunimedega on.“ „Suurim kõigist revolutsionääridest on ilmselt ka suurim konspiraatoritest,“ mõtles Lenin, „ja suurim konspiraatoritest on see, kes loob maailma, kus teda ei mäletata mitte tema endana (mida iganes see peaks ka tähendama [4]), vaid kus mäletatakse üksnes ühte tema varjunimedest koos valitud lugudega.“

„Ja ikkagi on revolutsionäär olemine ainult vahend,“ otsustas Lenin aiaväravat lahti tõmmates. „Nagu kirjanik olemine on vahend endale vabaduse ostmiseks, on revolutsionäär olemine pilet elu kõige huvitavamale etendusele. Näitlejad on rahvas, lavastaja on saatus, etenduse kirjutas keegi Suur Tundmatu ja publik koosneb väga vähestest valitutest.“ Sellised olid Lenini kõige salajasemad mõtted. Absoluutselt tõesed nagu muuseas kõik mõtted, mis liikusid selle suurmehe peas, kuid siiani avaldamata ja teatud perioodil isegi keelatud.

“Kõtt,” hüüdis majast välja astuv umbes 70-aastane vanamutt Murkale, kes isegi ei olnud mõelnud haukumisele, nähes väravast sisse astumas inimest, kellesugust ta varem kunagi näinud polnud, kelle silmades sädeles lõbus helk ja kelle liigutuse kindlust võis võrrelda vaid kihelkonna tugevaima koera, naaberküla suure Siberi lambakoera Tsivili omaga.

Lenin astus Murka juurde, silitas teda ja – kui Murka selle peale momentaalselt neli käppa taeva poole viskas – sügas ta kõhtu. Murka ei lõpetanud, vaatamata ebamugavale asendile, sabalehvitamist. Nii tugev oli koera soov anda sellele suurele inimesele, sellele ürgsele karjajuhile teada oma truudusest ja kiindumusest. Loomad tajuvad selliseid asju.

“Tervist,” ütles Lenin ennast sirgu ajades, “mina olen Vladimir Iljitš Lenin, kena pühapäeva jätku teile.”
Lenin ulatus vanale naisele peaaegu lõuani ja tema veatu soome keel avaldas muljet. Naine takseeris teda pilguga: päikesvalgus kuldas kallist kangast, porfell paistis olevat punnis, pilk sõbralik („Oot, mis sädelus see oli!“ märkas vana naine meile juba ammu tuntud fenomeni).

“Toivonenn, Selma Toivonenn,” ütles vana naine oma suurt kätt põlle sisse puhtaks pühkides ja ette sirutades.

Lenin vaatas korraks kämmalt, muidugi mitte hetkegi kauem kui viisakas, haaras sellest kinni ja teatas: “Väga-väga meeldiv.”

“Oh, mis siin, tulge siis aga sissepoole, kui te juba siin olete,” ütles vana naine oma kätt vabastades ja toa poole viibates.

“Ei, ei mingit tüli teile, ei mingit tüli, lihtsalt jalutan, naudin Soomemaa imeilusat suve…”

“Mes sa jorised, marss tuppa!”

“Just! Tuppa.” Lenin teadis, et vanemate daamidega ei sobi vaielda.
Lenin teadis nelja võimalust, kuidas ennast igal pool võimalikult koduselt tunda. Esiteks, lääne “ringkondades” tuli esineda revolutsionäärina. See võimaldas reisida, avas teatud uksed ja tagas teatud heaolu. Teiseks, lihtinimeste juures tuli esineda külalisena. Igal maal, igal rahval on oma traditsioon külaliste jaoks. Ainus asi, mis külalise staatuse saavutamiseks vaja – külalisena välja näha. Kolmandaks: olla oma. Svaja. See ei vaja kommentaare. Ja neljandaks: olla juht. See tagab kogu juhitaval alal ja kõigi juhitavate hulgas kõik mõeldavad privileegid. Sinna oligi Lenin teel. Praegu kasutas ta teist varianti.

Magus mälestus möödunud ööst liigutas ennast Lenini peas, meenutades viiendat võimalust. Lenin naeratas sisemiselt ja astudes Selma järel toa poole, heitis ta pilgu Murka märgadesse silmadesse, mõeldes: viies võimalus – olla armastatud.

Toivoste tuba oli rohkem nagu kööktuba. Ukse kõrval olev pliit läks sujuvalt üle ahjuks, mis läks sujuvalt üle soemüüriks, mis läks sujuvalt üle lesoks, mis läks sujuvalt üle seinaks, milles oligi toa ainus aken, mis oli kohe ukse kõrval. Akna all oli laud, laua ääres kolm taburetti. Pliidi kõrval oli imepisikene uks (kamorka, nagu Lenin õigesti arvas) ja pliidil podises pajaroog. Lenin istus taburetile, pani portfelli laua alla ja mõtles juttu alustada.

“Kus ses tulek?” küsis Selma.

Lenin mõtles hetke, kas rääkida Pariisist või alustada hoopis Saksamaast ja siis rääkida Helsinkist, kuid Selma rääkis juba edasi: “No eks ikka sealt Onniste juurest ega mujalt, ikka Onniste juurest, ega keegi tule siit läbi ilma sealt Onniste juurest läbi astumata, teiselt poolt, näed, sealt mõtsa tagant ei tule keegi siiapoole ja ega sinna mõtsa poole läheb ka inimsi arva, aga kui vahel ka keegi läheb, siis on ta ikka enne Onniste poolt läbi käinud, on nii jah.”

Lenin noogutas.

“No jah, ma arvasin kohe, arvasin ju! No eks sul vaesekesel on siis kõht tühi, ega need ei täi ju õieti süüa anda, ikka tsilgake ja mis, ega neil ole endalgi, aga kui oleks, ega siis teaks, kas nad annaks, aga mis sul sest, kas neil on või ei ole, sul kõht tühi, onju, sa pole kindlaste tükk aega midagi amba alla saand, vahtisid niisama seal laua taga, närisid leivakannikat jah, no oota, mul siin kamorkas ikka midagi on, ega siis kõik ka siinmail nii viletsad ole, jumal tänatud, mul on ikka alati midagi endale lauale panna ja saab ka külalisele, ega see ei kõlba, et ise nosid, mokad rasvatse, ja jätad külalise kannikut närima, näh, siin on seapekki, siin on leib, ma lähen lasen rehe alt tsortsu mõdu sulle, aka juba nosima, ma tulen kohe…”

Uks kukkus kolksuga kinni ja Lenin vaatas leiba ja pekki. Lihtne talupojasöök, raske tööga tulnud. Lenin võttis taskust punase Šveitsi armee noa, mille olid talle kinkinud šveitsi seltsimehed ja lõikas leivast tubli kääru. Siis lõikas ta tüki seapekki. Lenin jäi hetkeks mõttesse ja lõikas siis veel ühe pisikese tüki pekki. Väiksema tüki pani Lenin oma leiva peale. Siis võttis ta taskust tüki paberit. See oli bolševike ajalehe Iskra teine number. Leinin pakkis suurema pekitüki paberisse ja pani selle oma portfelli. „Hommikul,“ mõtles see suur inimene, „ ootab Murkat väikene üllatus.“ Niimoodi hoolitses Lenin kõigi ja kõige eest, unustamata ka kõige väiksemat külakoera.

“Ma tegin sulle kohe saanitekkidest sinna rehe alla aseme ka ära, sa oled kindlasti väsinud,” teatas Selma kannuga vehkides uksest sisse astudes, “ega neil ei olnud sind kuhugi ju magamagi panna, seal ju üks tuba, plika magab selle…sellega seal ju koos, meil näed on see rehi, ei mina tia, mille jauks ta on, aga hea suur ta on, sinna panin saanitekid maha, sa oled kindlaste kogu öö üleval vahtinud, ei tea, kas nad sind üldse oma heinakuhja juurdegi juhatasid, ah ikka juhatasid jah, no aga mis magamine see heinakuhjas on, eksju, siin ikka katus pia kohal ja ikka teine asi, natuke veel oota, kohe saab mul söök valmis, ega sa võid siis kohe magama minna, vaeseke, sa olid kogu öö üleval või, ei tea, kas see Manda akkas sulle oma plikat mehkeldama ka või, ah ei akanud, või natuke ikka akkas, aga sa es taha rääkida, ma tean küll, ta mehkeldab seda kõigile, ja sul paistab ju midagi olevat, ega luftikusti siukest riiet selga saa, no aga mina ei usu, et see Senja mehe enne saab, kui see Manda ära kaob, ega Manda seda öelnud, et ta pole tegelikult Onninen. Ei öelnud jah, ja ega plika ka ei öelnud, kus sellega, tema ei tohi ju suudki lahti teha, aga ega Manda ise öelnud jah?”

Lenin raputas pead.

“Nojah, ega sellest räägigi keegi inab, ega keegi mäletagi, ainult mina veel olengi ja kui mina ära kaon, siis ei mäleta keegi, aga ma arvan, et see Manda kaub enne ku mina, aga ega seda tea, kui kauaks elupäivi antud on, aga ega see Manda öelnud, et ta tegelik nimi on Amanda Onninen-Liir [5]? Ei öelnud jah, see Liir pidavat olema Senja isa nimi, aga mina seda ei usu, mina arvan, et Manda isegist ei tea, kes tüdruku isa on, vaene laps, isegi oma isa ei tea, aga see pole veel isegi kõige hullem…”

Selma tõstis kahte savikaussi suure portsu juurviljahautist ja istus Lenini vastu. Luristades ja matustades jätkas ta rääkimist pilku Leninilt pööramata: “Manda Onninen elas ennem teisel pool kihelkonna servas, ega mina teda tunnudki, aga kuulnud olin küll ja siis sõitis ta kuskile sinna Jorose kanti, mina ei tea, mida otsima, see on ju siit pia sada versta, aga eks ta ole, Manda vanemad olid mõlemad ära koolnud ja ei olnud kedagi, kes talle aru pähe paneks, onju, ja ta oli ju ilus tüdruk, noh, mitmed poisid olid talle silma heitnud ja ega me temast enne midagi kuulnudki, kui seal majas, kus sa nüüd olid ja kus sul kuskil magada ei olnd, kui seal suri ära see Manda vanatädi, kes enne surma saatis Mandale kirja, kus ta Mandat tagasi kutsus, noh aga Manda jõudis siis, kui mutt juba ära oli kadunud ja meie olime juba kõik matusedki ära teinud ja maja oli tühi ja Manda jäi sinna elama. Vot ses ma nägin Mandat esimest korda, mudugi, kakskümmend kaks aastat oli ta ära olnud, aga mina vaatasin kohe, et kahtlane on see asi, ta oli minust palju lühem ja kudagi kole kohe. Plika oli tal kaasas, vana see plikake oli, vast kümme, üksteist, mitte rohkem, ja plika oli ilus ja tiad, mina ei ole sellest enne rääkinud, aga mina olen seda kogu aeg mõelnud, et see Manda, kes siin elab, ei olegi tegelikult see Manda, vaid see on oopis see Liiri vanamees, kes Mandale selle tite tegi, ja ma arvan, et Manda suri ära, ja ma arvan, et see Liiri vanamees ei tahtnud tsaari kroonusse minna ja akkas ise Mandana elama! Voh!”
Lenini silmad pilkusid. Selma oli endaga rahul.

“Ja ma ütlen, et ma loodan, et ta ikke korralik ristiinimene on, see Liiri vanamees, sest mõtle, kuda ta plikaga kõik need aastad koos on ahju peal maganud, mõtle!”

Lenin mõtles. Lenin mõtles kahele manifestile, kolmele petitsioonile ja kuuele üleskutsele, mille valmis kirjutamiseks oli tal vaevalt kolm ööpäeva jäänud. Lisaks mõtles Lenin Selma kõne kõlale. Lenin ei väsinud kunagi imetlemast võõraste keelte kõlalist rikkust, isegi kui ta ühestki sõnast aru ei saanud. Selma jutust oli ta küll aru saanud, jutt oli käinud Senjast, imeilusast Senjast, kelle tee oli eile öösel ristunud suure revolutsionääri omaga.

“See Senja on aga kena tüdruk,” jätkas Selma, “aus, aus nigu jeesuke, ükskord jätsin kohe meelega, olgu issand armuline, et ligimese kiusatuse sisse lükkasin, meepoti kogemata nende väravasse ja ise koperdasin nigu poolemeelne kodu poole, nigu oleks unustand, lõin aga endale käega vastu otsaesist ja hüüdsin, et küll on palav, küll on palav, Senja algul ei märganud, aga siis ma nägin, et ta märkas meepotti, vaatas seda, nägi kaugel mind ja jooksis toa poole, mina mõtlesin, näed, siukesed nad kõik on, jäta korraks meepott väretile ja läind, aga issand on ikka teinud igasuguseid inimeseloomi ja Senja on küll, püha neitsi mariia nime juures võin öelda, et Senja on kohe küll aus tüdruk, ta jooksis tuppa, kraapis oma tühjast meepotist veel minu plaskusse mett juurdegi ja jooksis mulle järele, endal veel kapp veega teises käes, noh ta sai mind enne seda küngast kätte, jootsi ja andis meepoti tagasi ja endal põsed lõkendasid nagu päike!”

Lenin mäletas seda lõkendust väga selgelt. Ja Lenin teadis, et Senja on aus. Ausam kõigist tüdrukutest, kellega ta oli kohtunud. Lenin ei eksinud sellistes asjades kunagi. Lenini silmisse tõusis jällegi sädelus.
“Mis sa siin nüüd sädemid pildma akkad, mul on siin pliita ees niipalju prahti ja õlgkatus, vaat et põlema ei lähe, tea, kas saadki rehe all magada, või magad iks silmad kinni?” hüüdis Selma.

Lenin naeratas ja esimest korda juhtus see, et Selma pani külalise juuresolekul suu kinni.

“Ma jalutan natuke ja aitäh, emake, kehakinnituse eest, midagi nii maitsvat pole ma juba ammu saanud,” ütles Lenin tõustes.

Selma vaatas Leninit ja nägi tulevikku.

“Issand, kas te olete seesama Vladimir Iljitš!”

Lenin naeratas.

“Iissand!! Mis rehe alla, te lähete ikka ahju peale, issand, ärge te vanainimese peale pahandage, mul selline loba viga külges, ega ma mõelnud, ärge te Jummala eest pahasti arvake, ega me oleme ka siin külas revoluutsja poole peal, mis siis et kaugel, aga eks meil ikka ka räägitaks ja issand, mis…”

“Kallis seltsimees Toivonen,” ütles Lenin seistes ja kätt välja sirutades, “siin ma olen ja ma tahan teie kätt suruda, tänada teid, teil on suurepärane suur soome talupoja hing, ma tahan teid tänada külalislahkuse eest, kuid mitte mingit ahju peal magamist: mina olen teil külas ja magan rehe all. Seltsimees Selma, ma olen küll revolutsiooni juht, kuid kõigepealt olen ma ikkagi lihtne inimene nagu teiegi, nagu Senja. Tänan seltsimees. Kord peale revolutsioonivõitu avaneb mul võimalus tänada teid väärikamalt.”

Selma jäi ammuli sui istuma. Lenin võttis oma portfelli, lehvitas Selmale ja astus uksest välja. Õues oli hakanud juba pimedamaks minema. Lenin vinnas kaevust pangetäie külma vett. Siis tegi ta kümme korda kakskümmend kätekõverdust ja pesi end puhtaks. „Terves kehas terve vaim,“ mõtles Lenin. Murka vaatas teda, pea viltu, silmad armastust täis.

“Murka,” ütles Lenin, “anna käppa…anna käppa…”

Murka vaatas Leninit, niutsus püüdlikkusest, kuid ei saanud aru, mida talt täpselt tahetakse. Siis viskas ta selili ja pakkus oma nelja käppa korraga.

“Murka, anna käppa, ühte käppa…”

Murka taipas, sööstis püsti, istus ja sirutas korralikult oma parema käpa Lenini poole. Niimoodi oskas Lenin loomadega neile arusaadavalt suhelda.

“Tubli Murka,” naeratas Lenin, “ja pea meeles, Murka: ka vana koer õpib uusi trikke…ja oluline on õppida, õppida, õppida!”
Lenin läks rehe alla ja Murka jäi ukse ette valvama suure juhi und, valmis üksinda viimase verepiisani võitlema kasvõi kogu maailma töölisklassi rõhujatega. Ja ükski kapitalistide salasepitsus (nagu just praegu mööda hiiliv naabrikõuts Murjam) ei saa teda kõigutada.

Lenin ronis tekkide vahele ja võttis portfellist pisikese äratuskella, mille oli talle kinkinud suure hingega Šveitsi tööstur härra Tagheuer või härra Tag Heuer – Lenin ei olnud sellest kunagi päris täpselt aru saanud. [6] Lenin keeras kella üles ja seadis äratuse kella nelja peale. Varane tõusmine pidi saama osaks legendist [7]. Lenin uinus. [8]



[1] V. I. Lenin Kogutud teosed 7. kd lk 288, kolmas lõik, teine rida, kaheksas sõna.
[2] Samas
[3] Vene keelses originaalis: “Notshi v Parizhe”.
[4] V.I. Lenin Kogutud teosed 6. Kd lk 341
[5] Viide kellelegi Amanda Liirile esineb Lenini kirjas Pariisi Kommunistidele. 1916.
[6] Autor valetab või on talle valetatud või segadusse aetud. Lenin sai alati kõigest täpselt aru.
[7] Vt: I. M. Zuraljov, “Mälestusi Leninist” Moskva 1962.
[8] Lugeja eksib.

Wednesday, April 9, 2014

E – Kaaperdamine, Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

E

Mul on käeulatuses harilik äratuskell ning seadistan selle hetkele 00.00.00

Olgu kohe alguses ära öeldud, et ma ei ole elukutselt mereröövel.
Minu CV-s ei ole uljaid või ohtlikke seiklusi nagu piraatidel tavaliselt.
Olen pigem mõtleja kui tegutsejatüüpi.
Sellest hoolimata ma usun, et ka sellise karakteritüübiga inimene võib olla piraat, kui ta käitub nagu piraat. Tavalise inimese ja piraadi vahe seisneb tegutsemises, piraatliku akti toimepanemises, kaaperdamises või muus taolises. Piraat peab jõudu kasutades omastama midagi olulist, mis kuulub kellelegi teisele ning seda mittesihipäraselt kasutama. Vastasel juhul oleks see lihtsalt alandav vargus.

Usun, et ka minul on potensiaali olla vajaduse korral piraat.
Piraatluse elemendid pole mulle tundmatud. Ma võin selle metoodika omandada matkimise teel.
Võin simuleerida ühe jala amputatsiooni ning kõndida proteesil nagu piraat.
Võin kasutada vastavat žargooni ja hääletooni ( “Aye, kapten!”, “Kirevase päralt!” “Rummi meestele!”, “Kus on kuld ja kalliskivid?”, “Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!”)
Võin arendada isiklikku piraadisümboolikat kuni vastast halvava tähenduse tekkimiseni. Kamraadid laevalt “Showcase Beat Le Mot” on kasutanud lähivõitluse korral vastase mõistust halvava relvana väljavalitud piraati, kelle õlal istub papagoi, kelle õlal istub omakorda papagoi.

Aga nüüd selle juurde, mida ma öelda tahtsin. Vaadakem äratuskella, mille ma tiksuma seadistasin. See näitab 00.01.00. Täpselt üks minut on möödunud sellest hetkest, kui te seda peatükki lugema hakkasite. Ma olen toime pannud piraatliku akti. Kasutades oma käesolevat positsiooni ja soodsat olukorda, kaaperdasin just praegu teilt 60 sekundit aega.

60 sekundit – see tundub üsna tühisena.
Aga kujutlege korraks, et ühel päeval te surete. Loomulikult vanadusse, peale pikka ja õnnelikku elu.
Ja teie kõrval on teid teispoolsusesse saatmas see väga eriline inimene, kes on teid südamest armastanud ja keda ka teie südamest armastate. Te tahate talle öelda, kui õnnelik te olete koos temaga olnud. Aga te ei jõua, sest sellel minutil lakkab teie hingamine ja saabub surm.

Teie viimaseks pildiks sellest maailmast jään mina ja see kirjalik õppetund siin. Sest teile tuleb meelde, kuhu kadus see üks minut, mida te enne surma niiväga vajasite.

Mina röövisin sinult nii viimased 60 sekundit, kui ka sinu viimased sõnad armastatule.

Tänan lugemast.
Naeratage.
Ma pildistan kõiki oma ohvreid.

Sissekanne logiraamatusse: 17. juuni 1789. Helikopter suundub lõunasse.

(Tõlgitud Sigismund von Krahli raamatust “Merelahingud. Kaardistamine”)

Vaata ka:
A
B
C
D

Tuesday, April 8, 2014

Monday, April 7, 2014

Keel on viirus avakosmosest

Mikk Pärnits


Inimkonna areng sõltub suuresti koostööst ja kommunikatsioonist. Proovisin kõiki meie hädasid ja viletsusi taandada valesti minemise punkti. Seda süüdlast või põhjust on raske otsida, midagi sarnast sadade sõlmede lahtiharutamisele. Miks me ei ole suutnud tõusta üle vägivallast, isekusest ja muudest negatiivsetest nähtustest? Pole ju loogilist põhjust käituda, nagu inimkond käitub. Nagu sina poes müüjaga, sina tänaval sõbraga või sina koridoris võõraga. Kust punktist alates inimkonnal ja sul ja mul siis valesti on läinud?

Jube huvitaval kombel juhtub, et kõik inimesed tunduvad maailma erineval viisil vaatavat. Igaüks arvab miskipärast, et temal on õigus ja tema on mingil määral normaalsuse mõõdupuuks. Kes talle sarnasemad, need on esimeses ringis ja nii moodustuvad sõpruskonnad. Teises ringis on maailmavaate üldised toetajad ja see moodustab poliitilise partei või sõpruskonna (oleneb, kui intensiivselt seda nalja võtta). Kolmandasse ringi jäävad inimesed, kellega sul on ühised jooned vaid väliselt: kaks jalga ja kaks kätt, nahavärv, keel jne. Neljandas ringis on juba väärakad ja võõrad, kes pole sinu moodigi ja keda on seega raske mõista ning austada. Iga inimene tõmbub mõnda gruppi ja hakkab selle domineerimise poolt võitlema – nii moodustuvad kultuurid ja ühiskonnad. Lihtne.

Mingid aastad tagasi hüppas ahvi aju teistest ette. Linnud, kaheksajalad, delfiinid ja muud arenemisvõimelised elukad jäid maha ning me võitsime evolutsioonilise kiirendusvõistluse, minnes kolme sekundiga nullist sajani. Mis iganes selle põhjuseks oli, omandas inimene eneseteadvuse ja eraldus selle najal loodusest, kuna ta nägi ennast eraldiseisvana, eraldi mõtlevana. Põhimõtteliselt mõtles inimene end maailmast lahku. Tekkis ego, mis on ilmselt kompromiss-sillaks eneseteadvuseta looma kui looduse eraldamatu osa ning Ülima Olendi vahel, mis on utoopiline jumalalaadne täiuslik olend. ÜO on selline jumalik ideaal, mille poole inimene justkui läbi sajandite püüelnud on ning loom instinktide najal toimiv “puhas” organism, mis elab, et sigida.

Inimene elab, et areneda. Me arendame oma oskusi pidevalt, seevastu loomad arendavad vaid primaarseid skille, mis on vajalikud ellujäämiseks. Inimene on seega selle kirjutise tarvis loomadest eraldatud. Teadvuse tekkega kogu jama hakkaski. Koos hüppelise arenguga tekkis meile keel. Ma pole keeleteadlane, ma olen niisama keele kasutaja. Mindki huvitab, kuidas keel loob reaalsust ning üldsegi: kust keel meile niimoodi kaela sadas? Põhimõtteliselt toimib teadvus nii, et kusagil meile tavaliselt kättesaamatul tasandil on olemas Kõik. Loomad on kahtlemata osa Kõigest, kivid ka, vesi ja muld ka. Inimene tundub olevat ainus ebard, kes on sellest välja astunud, eraldunud. Paradiisist väljaheitmine on selle motiivi üsna levinud arhetüüpne jutustus.

Kuna inimeste karjaloomusel põhinev ühiskond ja koostöö vajavad mõtestatud organiseerimist (vastupidiselt automatiseeritud sipelglikule orgunnile vms), on selle liimiks keel. Keel kujundab otseses mõttes reaalsust, punktini, milles inimesed sõna reaalsuseks peavad. Kaart aetakse territooriumiga segamini. Sõnad teevad rohu roheliseks ja taeva siniseks. Alguses oli sõna. Said aru? Sõnad on materiaalse maailma ilming. Sõnu ja teadvust võid sa ise ka uurida, vaikselt ja omaette omaenda peas. Kõik võivad. Kui mediteerida või niisama mõtiskleda, võib ilmselt tajuda tasandit, kust sõnad tekivad.

Meie teadvuse juured on ebaselges ilmas. Seal pole sõnu ega kujusid, loogikat ega ratsionaalsust. See on kaootiline maailm, mida meie tajud ja teadvus organiseerida ei taha/jõua/jaksa. Inimese loomuses on näha mustreid ja neid organiseerimiseks ning ette ennustamiseks ära kasutada. Me teeme seda läbi keele. Sõnastades. Enne sõnu on mis? Ürgkaos. Justkui ääretu ookean, vormitu ja nimetu. Sellest kerkivale ebamäärasusele anname kindla vormi keele abil. Midagi sõnadesse panna tähendab seda tajutavaks tõlkida. See tähendab, et me anname sellele haaratava vormi, et osata sellega kuidagi toime tulla. Nii ehitame võltsreaalsust.

Armastus, empaatia, vaprus ja muud fenomenid ei vaja sõnu. Need on impulsid meie seest, mis pole ratsionaalsed, ilusad asjad, mida ei saa sõnadesse panna. Kuigi me üritame tajumatut sõnadesse vangistada, on see alati sama mõttetu kui üritada süüa silti kirjaga “liha” ja sellest kõht täis saada. Sõnad tulevad kusagilt me närvisüsteemist ja moodustavad kaosest haaratava mustri. Seda mustrit kutsume reaalsuseks või maailmaks. Elame sõnadest maailmas ja kes sõnu kasutada oskab, kujundab enda ja teiste reaalsust.

Rääkida oskab igaüks, aga kirjakunst oli kunagi jumalate ja kuningate pärusmaa. Keelekasutusel põhinevad kaks inimkonna sisutumat konstrukti: Religioon ja Poliitika. Need on kontrollsüsteemid, millega inimesi läbi sõnakasutuse mõjutatakse. Seadused ja eeskirjad toimivad palju pehmemalt, kui tankid või ketid. Sõna on seadus. Sõna defineerib reaalsust ja selles väljalõigatud killus ühiskond eksisteeribki. Nii on inimesest saanud vähkkasvaja, kes tunneb end seisvat loodusest eraldi ning hävitab hoolimatult oma keskkonda. Nii hävitame muidugi vaid iseennast, aga ega vähk sellest hooli. Tegu pole mingisuguse sümbioosiga.

Nii et kust see Sõna meile tuli? Burroughsil oli teooria, et keel on viirus avakosmosest. See tähendaks, et meile seni tundmatul kujul esinev intelligentne eksisteerimisvorm sisenes Maa atmosfääri ja lõimus miskipärast just inimeste eellastega, põhjustades aju ülikiire arengu ning inimühiskonna tekke. See tähendaks omakorda seda, et me oleme viirusekandjad, kes liiguvad selles suunas, mis on sõnaviirusele vajalik. Oleme tööriistad, kõndivad kolooniad: kui teeme suu rääkimiseks lahti või kirjutame, sõnad sünnivad ja paljunevad.

Selline teooria eeldab nii või naa teistsugust pilku eksistentsile. Tuleb eeldada, et eksisteerib meie jaoks kättesaamatu ja kirjeldamatu maailm, mida me loomulikus olekus ei taju, ja, et meie kui ühiskond või indiviid oleme selle jäämäe pisike veepealne osa. Peab tõdema, et see tegelik maailm on ajatu ja ruumitu. Sõnad ja keel määravad aja ning ruumi tunnetamise ja meie suhted sellega. Eksisteerime Kõiksuse füüsilises manifestatsioonis, kus aja ja ruumi sees olemise tõttu me sureme ja sünnime. Füüsilise baasi hävinemisel kaome jällegi minema, sinna Kuskile.

Kui sõna on viiruse moodi, ei saa see olla loomulikult arenenud nagu HIV või muu paha kräpp. Samuti peab sellisel eluvormil olema mingisugune eneseteadvus. Kui keele teke ja inimese areng oleksid juhuslikud, oleks ka keeleviirus olnud suvaline glitch, mille tulemuseks olnuks Paabeli torni fenomen. Suvaline lalisemine, signaalirike, liigi hävimine. Juhul, kui keel on inimese närvisüsteemiga sümbioosis elav kollektiivne eluvorm, tekib küsimus, milleks see nii on? Ja veelgi enam: kuidas keel hävitada?

Nagu mainisin, tekitavad sõnad segadust tänu nende põhjustatud hüpnoosile. Sõnad mitte ei kirjelda reaalsust, need hägustavad. Oskajad kasutavad sõnu masside hüpnotiseerimiseks. Ilmselgelt ei saa me tagasi loomariigi eneseteadvusetuse rüppe regresseeruda. Ainus tee viib ikka edasi, Ülima Olendi realiseerimise poole. Selline olend suudaks lahendada kõik probleemid, mis meie ühiskonnas aastasadu eksisteerinud on. Õigemini meil probleeme väga polegi, aga tänu seadustele ja keele kasutamisele just nagu oleks. Tegelikult pole probleem “seal väljas”, vaid meie peades.

Ükskord tegin umbkaudselt kindlaks, kus sõnaviirus asub, struktuurilises mõttes siis. Sõnaviiruse neksus asub kummalisel kombel tühikutes. Seda siis ladinatähestikulises tüves. Viirusele meeldib just tühikutes asetseda ja sõnad ise on paras meedium, mis neid tuulena edasi kannab. Väga kummaline. On veel sügavamaid ja tumedamaid teooriaid peidetud tähestikkudest ja sõnadest, mille lausumisel saab tekitada ruumi- ning ajahäireid. Kogu keelekasutust ümbritseb okultismi loor. Hetkel räägime siiski vulgaarsest, inimprimaatide keelekasutusest.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et inimkonna edasiseks arenemiseks oleks kasulik keel telepaatia või muu otsekommunikatsiooniga asendada. Abiks oleks reaalsuse leidmine, mida saab kiirendada fiktsioonide lammutamisega. Kaotada tuleks raha, aeg, sõnad ja religioon. Seda saab teha, või seda on ammu teha üritatud. Tulemuseks oleks inimese evolutsiooniline edenemine ahvist inimeseks ja siis üliinimeseks. Keel kui avakosmosest pärit eneseteadlik metaneuroviirus on hea teooria, mida saab igaüks iseseisvalt oma peas edasi uurida.

Saturday, April 5, 2014

Jagamatu Kaštšei

Oma üleüldises asjadetuhinas tulin ükskord sellisele lapsikule mõttekäigule, mis hakkas mu peas harunema nagu noor, kasvav puu. Jagada asju – põmises, törises ja törtsutas mu meeltes järgijätmatult. Asju jagada.

Kui kaks noort või ka vanemat armunud inimest kokku saavad ning ka kokku jäävad, jagavad nad omavahel asju. Ma võtan su hambapastat, sokke, pikkade käistega särki. Sa võtad mu kohvi, jood mu tassist, magad mu linade vahel. Me jagame tekki ja patja, kui sina oled külm, siis ma jagan sulle oma soojust ja mul ei ole enam palav. Me jagame mälestusi ja tähelepanekuid, jagame sõnu ja sõnatust, jagame asju, ma teen oma võileiva pooleks ja annan teise poole sulle. Mis mul on, see on ka sinu. Ma jagan sinuga. Ja sina jagad minuga. Meile meeldib asju jagada, see teeb meid üheks tükiks, annab asjadele, mis enne suurt midagi ei tähendanud, uued väärtused. Sinu kittel on sinu lõhnaga, sinu hari on sinu juustega, sinu päevad on sinu näoga. Need on minu päevad ka.

Kui me ükskord enam ei taha jagada oma mõtteid ja tundeid, kui me nad kõik omale hoiame, kui meid vihastab see, et sa oled mu pastaka, raha või usaldusega minema kõndinud ja sind vihastab seesama või mingi muu asi, siis me jagame jälle asju. Me jagame nad kahte hunnikusse või mitme kasti sisse ja peale kirjutame – „sinu sodi – vii minema“. Me jagame asjad kahte täiesti fundamentaalselt erinevat tüüpi nähtusteks, sinu ja minu omadeks, jagame maailma kaheks ja oma poole peale me sind ja su asju ei taha. Me oleme väga häiritud, kui leiame voodi tagant sinu suka või soki ja püüame sellest kiiresti ja võimalikult valutult lahti saada. Palju võlgu jäi maha, need võlad, mis sina mulle võlgu oled ja need, mis mina sulle võlgu olen, ja me ei saa kuidagi tasaarvestatud.

Kuidas küll juhtus, et sina, kes sa varem nii hästi asju jagasid, poolelt sõnalt kõike taipasid, mina muudkui seletan, vehin kätega, otsin sõnu – jagad? – küsin lootusrikkalt. Mhm, noogutad sa, muidugi jagan, kohe sain aru. Ja me naerame mõlemad rõõmsalt, sest jagades liitsid sa kokku selle, mida sa juba tead ja veel natuke juurde ja saidki aru. Kuidas sai jagamisest, mis ühendas, jagamine, mis lahutab? Kas aru saamine tähendab siis, et sa pead kõik väikesteks osadeks lahti harutama, lahti monteerima, lahti lõhkuma, järgi vaatama, kuidas see tehtud on, ja siis alles jagad asja ära? See aru saamise tähenduses jagamine on ju imelik. Võiks arvata et taipamist tähistab mingi sõna, mis on vastus – tervik, mitte tehe. Mida sa arvutad seal oma peas, ütle kohe.

Sa ei öelnud. Ja mina ka enam mitte. Vaikides põrnitsesime teineteist. Vaikus oli paks ja raske, tinane, rääsunud, kurjusest tiine. Kui sa vaatasid mu poole, püüdsin mööda vaadata. Kui ma tahtsin midagi öelda, veeretasin nädalaid, kuid, aastaid sõnu oma peas, lihvisin ja keerutasin neid ja jätsin ütlemata. Seestpoolt mürgitasid nad mind, muutsid vanaks ja kurjaks. Mul hakkas hirm. Olen kurjusest koledaks läinud. Ma pean su ära ajama, igalt poolt. Mida rohkem ma ajasin, seda kõvemini hoidsid sa kinni. Küll ma sikutasin ja rabelesin!

Lõpuks hakkasin nägema. Võib-olla olid need nägemused. Nägin, kuidas keegi, mina ise või minusarnane, noor ja värske, seisab kõrge mäe veerul ja vaatab piki silmapiiri. Juuksed lehvisid kerges tuules, nägu rahulik, seal polnud hirmu ega ootust. Selles nägemuses olid kõik maailma võimalused, seal, kujuteldavas kohas, kus ma ega minusarnane pole iialgi olnud. See minutaoline seal, ta ei tahtnudki armastada ega jagada ega ülepea mitte midagi, ta oli vaba, ilus ja kartmatu. Kas ma, kuradi päralt, olen sellise enda täiesti kaotanud? Lõpuks ei taha ma olla muud, kui mälestus, mis kunagi päriselt meelde ei tule. Viiv, silmapilk, võimalus. Näed teda, ta seisab eemal, vaatab korra sinu poole, naeratab ja pöördub tagasi. Kunagi enam ei näe sa tema nägu.

Istub mornilt Jagamatu Kaštšei, käed kortsulised ja krõnksus, ja püüab meelde tuletada, kuskohas on see neetud muna, mille sees on tema südame võti.