Friday, August 29, 2014

Bruno Schulz “Kaneelipoed” LR nr.24-25 2014



Ikka hakkad pisukese eelhäälestusega lugema raamatut, mille järelsõnas sulle teada antakse, et tegu on liig vähe auhiilgust pälvinud loojaga. Et teised tema kaasaegsed suurmehed on suurema tüki maailma tänust krahmanud. Siis mõtiskled ülepea veidi kirjaniku kohast siin päikese all, istub teine kodus, kirjutab imelikest asjadest veidrate sõnadega, enamik ei saa arugi, mis ta mõtles ja siis kunagi tullakse ütlema, et oli avangard, ja unistaja, ja mõne inimese jaoks olla tema maailm rohkem päris kui päris maailm ongi. Lihtsalt lähevadki ära sinna elama, sellesse imelikku linna, mis on lopsakas ja tiine, riivatu ja liiderlik.

Mulle tundub Schulzi maailm olevat pigem lokkav ja metsik loodus kui linn, vaimusilma ei jää kummitama mitte niivõrd majad, tänavad või toad, vaid mingi troopiline haige õhkkond, täis kuldrohelist valgust, putukate suma ja metsikut vohamist. Kõik kasvab siin pinnasel kiiresti ja jõhkralt, sõnad moodustavad pakse läbimatuid tihnikuid, mõtted hiilivad neis sõnametsades ringi nagu mustad pantrid, igal pool lendab ringi värvikirevaid linnukesi. Õhukese kultuursuse kihi all peidab ennast salaiha, meelehaigus, iga aia mõnes sopis on umbrohuparadiis, kuhu peituvad hullud, joodikud ja lapsed, et seal oma kahtlaseid ja patuseid mänge mängida.

Mõnus ja magus dekadents, jõudeelu, käkras linad, poole päevani voodis aelemine, pasjanss, sinna juurde ainult nautimiseks nägus teenijatüdruk Adele, kes vasest potte läikima küürib, koristab ja korraldab, kraamib ja tuuseldab suure luuaga, kelle maailma korraldaval ja kontrollival jõul on üleinimlik võime allutada ja endast sõltuma panna, tema toob kohvi, tema teeb süüa, tema annab ja võtab, keelab ja lubab. Unistustes ja ihades viibivatele on ta valge, noor, toimekas ihu maailma lunastuseks.

Sõnapornograafia äratab sus poollooma, pooljumala, kõigel on animaalne hing, linad liibuvad, kardinad peidavad ja paitavad, mähivad poolhämarusse siivutud mõtted, põrandapragudest võrsuvad noored rohelised taimed, toas lendavad ringi paabulindkirevad linnud, ja suur tung sunnib igaüht otsima oma loomalikku poolt, vast isegi mitte loomalikku, vaid loomset, isa proovib prussakana pugeda pimedatesse kohtadesse ja elu salapragudesse, peidab oma hinge vana kondoritopise sisse, katsetab võimalikku ja võimatut, et leida olemise sügavaimat tuuma, üle kõige meeldib talle aga pea tahmaluugist sisse pista selle täielikku, sooja pimedusse ja nõnda mõnusalt mõtiskleda.

Inimesed voolavad nagu jõed, kasvavad nagu taimed, kombivad oma olemise piire, ajavad juuri müütide pinnasesse. Nad on maailmaga ühes vereringes, tuksuvad samas rütmis üdini sensuaalse loodusega. Muinasjutud ja imelood mullistuvad nende oma elu viljakast pinnasest, lodevatest päevadest ja tüünetest öödest.

Kohati võib kärsitul ja vähenautleval lugejal raske olla ennast sellest tumedast, nätskest ja kleepuvast sõnamassist läbi närida, mõte läheb hajali, laused virvendavad silme ees. Võib-olla on sellise asja tõlkimine juba eos kadudele määratud, kontimurdev ülesanne. Tõlkija Hendrik Lindepuu on kindlasti seisnud silmitsi väga raske ülesandega ja pole minu võimuses hinnata selle täit õnnestumist. Mingi sisetunne ütleb mulle, et siin oleks ruumi olnud veel enamale.

Raamatule on lisatud Bruno Sculzi essee “Tegelikkuse mütologiseerimine”. Ainuüksi selle pärast tasub lugeda kõiki eelnevaid jutte.

“Hinge kõige ürgsem funktsioon on lugude jutustamine, “lugude” loomine. Inimmõistuse mootoriks on veendumus, et lõpuks leiab ta maailma tegeliku mõtte…Tavaliselt peame sõna tegelikkuse varjuks, selle peegelduseks. Õige oleks väita vastupidist:tegelikkus on sõna vari. Filosoofia on tegelikult filoloogia, sõna süüviv ja loov uurimine.”



Illustratsiooniks on kasutatud Morris Hirshfieldi (1872-1946) teost


Thursday, August 28, 2014

Jon Irenicus

Mikk Pärnits



Jon Irenicus. Mees, kes vajab tutvustamist. Õieti polegi ta mees, ta on väljamõeldud tegelane arvuti-rollimängus Baldurs Gate 2: Shadows of Amn. Tegu on kirjanduses ja kunstis tihtiesineva arhetüüpse tüübiga; talle on sarnased Darth Vader, Voldemort ja paljud teised putsikukkunud vennad. Sellised tumedama poole esindajad hilisema popkultuuri külje pealt. Mingi äärmiselt erilise ja originaalse tegelaskujuga tegu ei ole, tema lugu on läbivaks motiiviks paljudes tragöödiates  (hiljem räägin). Mulle seostub Irenicus ühe kadunud romantikavaba suvega, kus ei olnud mingeid tüdrukuid, alkoholi ega muud haledust. Oli vaid BG2, Irenicus ning pidu minus eneses: minu party
 
CUE INTRO THEME

Proovisin paar aastat uuesti mängida. Mul on see koos lisapeatükiga (samuti kõva) isegi plaadil olemas. Sain vast veerand mängust suure vaevaga läbitud aga edasi ei suutnud. Mul pole sellist pühendumust, ma olen muutunud ja avastan nüüd kiirema loomuga mänge. Fallout Tactics on väga hea ning viimati mängisin uut X-Comi.

Mängude peapahadel puuduvad tihti  sügavamad dimensioonid. Hea villain on inimlik ja traagiline kuju, kes on a) inetu b) ülbe c) peaaegu võitmatu jõuga. Kuna BG2 on nii tohutupika ja keeruka looga, siis rulluvad ta elulugu ja motiivid lahti aeglaselt. Alul on ta vaid salapärane võlur kuskil keldris, kelle juurest sa põgened. Terve mängu vältel hakkab ta sind kummitama ja kiusama, ilmudes sulle unenägudes ja punudes intriige.
“You know nothing of me! You know nothing of what I must do! You will suffer! You will all suffer!”

Pooleldi võlur, pooleldi teadlane, täiesti hull, üritab ta sinu kui peategelase verest kätte saada jumalikke algeid. Noh, ärgem laskugem BG2 ploti keerukatesse nüanssidesse ja piirdume vaid vajalikuga… Tal on sult midagi vaja ning selle saab ilmselgelt kätte läbi piinarikaste katsete ja kiusamise. He is a bad dude. Kõige kurjemad kutid on emotsionaalselt vaoshoitud. Vader ei jonninud ega hüsteeritsenud, sama Irenicuse kohta. Tundes ennast eliidi osana ja Kõige Osavama Poisina, pillub ta pidevalt üleolevaid lauseid ja mõtteterasid. Eks see ole võimust joobunud ja veel lisa tahtva tõusiku teema.

“You are but a gnat, compared to my power.”

Kahju ainult, et ta nii nõme välja näeb. Mingi totakas Humpty Dumpty nägu, vastik viinerifeiss. Kas tõesti ei saanuks paremini? Miks ta selline välja näeb, pole kunagi minu teada seletatud. Tegelikult võib ju ise kusagil mängufailides ta asemele kasvõi Ted Nugenti näo panna. Rääkides veel Irenicuse väljenduslikust poolest, peab ära mainima häälenäitlemise?). BG2 sisaldab tohutu koguse pealeloetud teksti, ja veelgi rohkem tekstidialoogi.

Yeah, the most hilarious example I can think of is when we [BioWare] signed Neverwinter with the Atari guys. So they sent us their localization form and it had three boxes on the form, and it said: “Number of words of dialog: Less than 100; 100 to 1,000; 1,000-plus.”

I made a fourth box on there, checked it off, and wrote “1.2 million words.” I sent the e-mail back to them, and got a call the next morning from the translator saying, “You’re kidding, right?” And I’m like, “No, I’m dead serious. There’s 1.2 million words of dialog in Neverwinter Nights.” And they’re like, “Oh my God, oh my God.” *

Kuigi kirjanduslik maht on ju põhimõtteliselt romaanimõõtu, pole mängust siiani suudetud ühtegi head raamatut teha. Mingid novelisatsioonid on väljas, kuid nende revüüd väidavad et tegu on pasaga. Nii on loodud detailne ja mitmekesine maailm, millest on kasvanud välja detailne ja mitmekeskine paha. Meil on olemas backstory, mis kannab mängu edasi. Ega BG2 ei räägi ainult Irenicusest. Igas heas RPG’s on terve persetäis kõrvalliine. Seal on ka palju bosse, aga sa tead et nad on kõik Irenicusest nõrgemad ja eksisteerivad ainult sinu ettevalmistuse tarvis. Gotta level that shit up!

“No, you’ll warrant no villain’s exposition from me.”

Irenicuse häält loeb David Warner, whom you might know from such excellent movies as “Omen”, “Time Bandits”, “Tron” and “Scream 2”, mis on mu isiklikuks lemmikuks. Tähtsamate tegelaste signatuurvokaalid lisavad mängule ja seal olevatele tegelastele palju. Pöördudes tagasi peapahade juurde, on need külmad ja raevu täis MEHED kõik kunagi kaotanud oma armastatu, kas siis saatuse või iseenda tegude tõttu. Suutmata vastutada või leppida kaotusega, muunduvad nad koletisteks. Voldemort, Darth Vader ja Irenicus on kõik sinna väravasse mängivad võlujõudu kasutavad humanoidid, kelle mineviku tundmaõppimine peaks aitama meil nende tegusid paremini mõista. Selliseid tegelasi on muidugi veel, hetkel aga peale nende ei meenu.

Nagu mainitud, on säärane tegelaskuju uues kuues arhetüüp. Paigutatuna uudsesse meediavormi, väljuvad kunagi regivärssides ja romaanides tõmmelnud tegelased minevikust ja astuvad interaktiivsesse suhtlusvormi. BG2 on eepiline mäng, kuna see on nõnda mahukas nii vormilt kui sisult. Omamoodi on eepilised ka Harry Potteri saaga (mis on küll mõeldud nooremale vanusegrupile) ja Star Wars (mis on iseenesest kauboifilm, olles omakorda veel vanemast looliinist stereotüüpne seiklusjutu template).

“You walk as a mortal, taking no advantage from your heritage, from your talents within. So many things of flesh are greater than you. Walk among them, these beasts that are less than you are. See their strength; see how easily you fall to their muscle and skill. Why do you stand for this? Why do you submit to the flesh when death is bred in your bones? Do you realise the power you might hold? When the world of flesh is beneath you, even creatures mysterious and magical will fall!”

Oo Irenicus, sa olid nii kõrk ja ülbe! Kas sa ei õppinud oma vigadest? Pride comes before the fall, y’know… Kõik mis ta suust välja tuleb, on omane megalomaania käes vaevlevale sotsiopaadile. Muidugi peitub tema palavikulises võimuotsingus hirm surma ees. Voldemort ja Irenicus võtavad surma isikliku solvanguna, sest see tühistab nende maise võimu. Kraabi kokku palju kulda või saavutusi tahes, lõpus on see ikkagi mõttetus. Pluss võtab surm enne sind kindlasti mõne sulle kalli inimese. Topeltnõme. Seega rakendavad sellised pahad oma oskusi surma alistamiseks, surematuse saavutamiseks.

See on aga teadupärast Väga Paha. On vaikiv arusaamine, et inimene peab surema. Inimene on mõeldud surema. Hukkuma, mädanema, kaduma. Loomulik tsükkel, kus meie keha areneb ja kaob, muundub ja haihtub. Püüelda surematust pole loomulik, seda Kõikide Asjade Kaduvuse seisukohalt. Surematuse otsing vägivalla abil viib vaid suureneva vägivallani ja iroonilisel kombel ka elude hävimise poole. Et Irenicus võidaks, peavad teised kaotama. Tegu on lapsiku tungiga, välja arenemata isiksusega. Vaatamata oma teaduslikule ja võlukunstilisele teadmistepagasile ei ole temataolised pahad kunagi emotsionaalselt targad. Nad ei taha aktsepteerida, et kõik pole nende võimu all. Isegi nende kehad pole oma kontrolli all, sest lõpuks kaob ka see. Elades “kas-võit-või-kaotus” võltsduaalsuses, teevad nad kõike et saavutada Kontroll kõigi ja enese üle. Muidugi on kontrollfriigile kõige raskemaks nähtuseks Armastus. Armastus on teoorias vabadus, vabatahtlik ja lõputu – ohtlik. Võimust hull ja jumalastaatuse poole pürgiv Irenicus ei suuda armastust hoida, sest armastada, tähendab leppida üsna kindla haigetsaamise ja kaotusega. Sestap on ta külm ja kauge, üritades teha ennast haavamatuks nii hingelisel kui füüsilisel tasemel.

“I… I do not remember your love, Ellesime. I have tried. I have tried to recreate it, to spark it anew in my memory, but it is gone… a hollow, dead thing. For years, I clung to the memory of it. Then the memory of the memory. And then nothing. The Seldarine took that from me, too. I look upon you and feel nothing. I remember nothing but you turning your back on me, along with all the others. Once my thirst for power was everything. And now I hunger only for revenge. And I… WILL… HAVE IT!”

Mees oli ju kunagi haldjas, kes soovis liituda haldjamaailma panteoniga. Sellise ülbuse eest võeti temalt ära osa võimetest ja tüüp pagendati haldjamaailmast välja, mis peale hakkaski ta end Irenicuseks (“The Shattered One”) kutsuma. Alles seejärel hakkab ta iseseisvalt kättemaksuplaane hauduma ning surematust taga ajama – läbi sinu tegelase. Ja ta ei mõista, miks sa ise oma jumalikku (Bhaalspawn oled (Antikristus põhimõtteliselt – toim.)) pärandust taga ei aja. Olles hukkunud jumala troonipärija, muutud mängu käigus aina võimsamaks. Ma ise olin Chaotic Neutral ja proovisin mitte eriti hull munn olla.

Võtad ära haldjad, Dungeons & Dragonsi stoori ja igasuguse fantastika ning saad olemuslikult kristlikust maailmavaatest pärit moraalijutustuse. Kogu see uhkuse lugu meenutab hoiatuslikku muinasjuttu Luciferist, kes upsakuse tõttu igavast Paradiisist välja visati. Neid sümboolseid lugusid on terve kristlik ilmaruum täis.
Lõpukas oli ikka väga hull, võttes mu mäletamist mööda mitu tundi. Mu party koosnes võluritest ja ühest möllumehest: võlurid panid kaitseloitse peale ja vastasel võtsid jälle maha. Seejärel läks musklimees pahasid tümitama. Võitlus oli vääriline iidsete Norra ja Islandi saagadega, tõeline malemäng ja “plaani-viis-käiku-ette” lahing. Sain sellest kirjeldamatu esteetilise naudingu, mis saabub vaid pühendumise, süvenemise ja keskendumise tagajärjel. Ma lihtsalt soovin vahel, et Irenicus poleks olnud nii paha. Ta oleks olnud palju kõvem vend, kui ta oleks suutnud väljuda oma kitsast, hirmupõhisest maailmavaatest ja muutuda hallimaks, hägusemaks. Ühe Batmani koomiksi lõpus oli täiuslik villain. Mitte Jokker ega need vennad, vaid mingi poisike oma kodus. Tavaline poiss, kes meediaküllastunud maailmas Batmanist loeb ja fantaseerib tema põhjuseta tapmisest. Hea poiss, ilma probleemideta, ilma motiivita. Ilma võimuta. Kõige ennustamatum ja hirmsam.

“I bid you farewell, Child of Bhaal. We shall not meet again.”

CUE CREDIT SEQUENCE

Tuesday, August 26, 2014

Natuke nagu kvasar ja natuke nagu sfäär

Martin Luiga

Mõnevõrra teises sõnastuses ilmus sama tükk ka ajalehes “Postimees“.

EKKM-is aset leidev näitus “FEELING QUEEZY?!/ KÕHE TUNNE?!” (avatud 7. septembrini) on tähelepanuväärne mitmel moel. Seal seatakse eesmärk: tekitada inimeses mingi teatav emotsioon või enesetunne – spetsiifilisem ning harvemini esinev kui jubedus, ilu või armsus – ning tehakse tõepoolest teoks. “Feeling Queezy?! loob terve sortimendi erinevate vahenditega säändset kerge pöörituse või tasakaalutuse õhkkonda, mis tekitab niihästi ebakindlust kui ka kõditab, pakub lõbu. Ülespanekul on seikluslik meeleolu. See hoiab pinget. Vaataja ei suuda ette arvata, mis teda järgmise nurga taga oodata võib.

Säärane fiilis vääriks äramärkimist koguni siis, kui ta oleks loodud ta enese pärast, ent nõnda see pole. Pööritustunne on lõpuniviidud mõttekonstruktsiooni toes. Homoseksuaalist/muuliigilisest seksuaalveidrikust (näituse tutvustustekst eestindab ingliskeelse queer’i “kvääriks”, väga õnnestunud kuivalt vaimukas ent samas meeldivalt ametlik ja tehniline neologism) on suudetud luua reaalselt positiivne ning empaatiliselt mõistetav kuvand. Harilik meediakuvand seksuaalvähemusest, see on üleseksualiseeritud vingukott, keegi, kes kasutab oma traumeeritud staatust suvalise domineerimise atribuudina. “Queezy” aga jätab tast mulje kui kangelasest, kellestki, kes elab elu äärel, ning seda seepärast, et midagi muud ei jää üle, seda mitte teha oleks veelgi halvem mõte, seda mitte teha oleks võimatu. Ja kuna näitusel on küllalt ka objekte, mida sugugi esmajoones soodiskursusega  ei seostaks, muutub näitlikult mõistetavaks, mil moel keegi, kes on seksuaalvähemus, ei koosne teps mitte pelgalt oma seksuaalsusest. “Queezy” afišil öeldakse: näitus on peamiselt vaprusest. Ning nimelt läbi selle vapruse muutub kväär üldinimlikult mõistetavaks, partikulaarsed kiiksud haihtuvad tagaplaanile, ühtäkki on seksuaalsus “lihtsalt mingisugune seksuaalsus.” Läbi sa-ei-mõista-kunagi-mu-valu diskursuse poleks selline asi võimalik. Kas soovitav isegi?

Peale selle, mis on tervik, on näitusel ka osad. Iga eraldi osa on midagi tervikust erinevat, mingi muu koosluse raames millekski muuks võimeline. Mõneti võiks öelda, et tervik tõmbab tähelepanu osadelt kõrvale – see ei ole probleem minu jaoks, aga mõne jaoks see võiks olla. Alati saaks muidugi ka uuesti minna ja proovida teistmoodi vaadata. Igal juhul, pulli saab kõvasti. Alumisel korrusel on Kadi Estland väga lustliku asja ehitanud! (“Alasti ja hirmul”, 2014, installatsioon) See on nagu tudengitöö, selline konstrui-kompositsioon erinevatest asjadest, ainult et kõvasti kvaliteetsem, kui sellised asjad tavaliselt on, “läbikomponeeritum”. Kavaleht ütleb, et töö käsitleb keskealise naise vaesust. Tuleb tunnistada, et ma reageerisin sellele, nagu ma päris eluski antud probleemile eageerin. Ma ei saanud aru, et ta on keskealine… ja ma ei saanud aru, et ta on vaene. Kõik näis üliheas korras olevat ning põhjust võis leida vaid rõõmustamiseks.

Teinsel korrusel jälle võib näha ülivahvat põrgumasinat (Berliinist pärit Ariel Schlesingeri “Mullitaja”, 2006). “Mullitaja” on eriline selle poolest, et ta on reaalselt tule- ja eluohtlik! Sisaldab kõrgepinget ja tekitab gaasiplahvatusi. Käima lüüakse täistundidel viieteistkümneks minutiks, alternatiivina võib valvurile närvidele käia. Oma absoluutse vabaduse masinaehituses rakendamine on ülepea auväärt traditsiooniline kunstivorm, pikka iga sellele. Teiselt korruselt tooksin ära ka Adam Christenseni homoerootilised jutukesed seina pealt – need annavad vaatajale selle kogemuse, et ta on avalikus kohas homoerootilisi jutukesi lugenud, ning on näituse ainuke eksipliitselt homoerootiline osa. Kolmandalt korruselt tooks esile Neeme Külma “Maja”. See on seal juba eelmisest näitusest saati paiknenud majakujuline raudpuur, mis võimaldab vaatajal samaaegu sees kui väljas olla. Inimestele meeldib see efekt. Muud inimesed ütlevad, et Anu Vahtra installatsioon, millest kõik see alguse sai, et too on maani kõva, a toda ma polegi jõudnud liiga korralikult vaadata, too on viimane töö kah ja kõik muu väsitab ennem juba päris ära. A see on hea mõte, et seal estakadil kogu aeg kinotuba ei ole.

Pöialt tuleb pidada sellele EKKM-ile. Kaks viimast näitust on nii kõvad olnud, et kui järgmine on vähemalt “normaalne”, siis on väga kõva aasta olnud. Vähe on tegelikult asju, mis omal jõul tõusvas joones paremaks läheks. Viimasel ajal on hakkab vaikselt tunduma, et käesolev aastasada kuulutab kaasaegsele kunstile võitu.

Friday, August 22, 2014

Maurice Blanchot‘ elavate surnute öö

Helen Haav


Maurice Blanchot, „Kirjandus ja õigus surmale“
Esmalt ilmunud ajakirjas “Vikerkaar”.

Lugemise kerge, süütu Jaa – nende sõnadega iseloomustab Maurice Blanchot, vahest üks mõjukamaid 20. sajandi Prantsuse mõtteloo esindajaid, lugemise kogemust, vastandades seda algupärase loomise vaevarikkusele. Kirjanikule jäävad ärevus, kannatused ja magamata ööd, lugeja jaoks aga “saab ärevusest hõlp ja rõõm, kannatused vigade pärast muunduvad süütuseks ning iga tekstiräbal pakub talle küllusevaimustust, veendumust täiusest, ilmutust ainukordsest, paratamatust ja ennustamatust loomingust (lk 62)”.

Blanchot’ lugemine ei ole kindlasti ainult hõlp ja rõõm, vaid nõuab rohkem kannatlikku viibimist, kui lugeja ehk anda täibki. Paralleelid ja mõjutused on ilmsed: ühisjooni leidub mõistagi Blanchot’ lähedaste sõprade Levinasi ja Bataille’ loominguga, proosast võib ajada Kafka, de Sade’i ja Poe jälgi ning vahest enim torkab silma sarnasus Heideggeri meelisteemadega: surm, olemine, eimiski, keel, tõde jne. Järelduskäikude meelevaldsus ja hüpete ulatus ning kalduvus järelejätmatuks müstifitseerimiseks ületab aga isegi Heideggeri oma. Blanchot kirjutab kainet mõistust frustreerivas paradokside keeles, mis tekitab kahtluse, kas kõik need kaunikõnalised sügavmõttelisused külmas päevavalguses mitte üsna õõnsalt ei kõmise.

Ent vahest ei maksagi Blanchot’d lugeda kaines päevavalges. Selleks, et suuta tema mõtte- ja tundekäike jälgida ning neist midagi olulist ja tõepoolest originaalset tabada, läheb vaja teatavat mõistuse hämarolu, mis võimaldab joobuda mõtlemise ekstsesside mõnusast kõhedusest. Et kirjandusest saaks midagi tähtsat ja põhimist, “midagi tähtsamat kui filosoofia, religioon ning elu maailmas, mida ta hõlmab”, tuleb mõistus sundida taanduma, nagu arvab Blanchot ise (lk 96–97). Eik Hermann oma järelsõnas teeb eristuse allutava (“peopealsustava”, kriitilise, objektiveeriva) ja alluva teadmise vahel Viimane alistub tundmatu lummale, annab end selle meelevalda[1]. Ülemäära analüütiliste mõõdupuudega pole Blanchot’ puhul tõepoolest kuigi palju pihta hakata. Lugejal jääb üle raamat kas ärritunult kõrvale heita või alluda autori reeglitele ja vastata haua kutsele.

Sest just hauda Blanchot oma lugejaid meelitabki. Surm, öö, haigus, olematus – need on Blanchot’ loomingut või vähemalt siinset, Anti Saare koostatud ja tõlgitud tekstikogumikku punase juhtlõngana läbivad motiivid, mis moodustavad tihke mõistekobara, ühe pooluse tema dualistlikust maailmapildist, mille vastaspoolel asuvad päev, tervis, argisus, selgus. Need kaks poolust ei ole “erinevad, aga võrdsed” – autori sümpaatia kuulub kindlalt pimedusele. Päev on midagi argist ja igavat, öö samas – see on iha, kunst, kirjandus. Öö- ja surmaihaluses, samuti mitte öö ja kunstiloomingu seostamises, ei ole iseenesest midagi uut, küll aga on huvitav see, kuidas Blanchot paigutab olematuse ja loomingu (eelkõige kirjanduse) ühele poole rindejoont: “Kirjandusel on lähedane suhe pimedusega, eesmärgitu kirega, õigusetu vägivallaga; kõige sellega maailmas, mis näib jätkuvat keelduvat ilmavalgele tulemisest. Sedakaudu on kirjandus liidus ka keele tegelikkusega, ta teeb sellest piirjoonteta aine, vormitu sisu, tujuka ja umbisikulise jõu, mis ei ütle midagi, ei ilmuta midagi ning piirdub ütlemisest keeldumise läbi kuulutamisega, et ta tuleb ööst ja naaseb öhe” (lk 134–135).
Blanchot ehitab Hegeli tõlgendusele toetudes üles arusaama nimetamisest kui asjade olematuks muutmisest, nende surmamisest: “Kui ma kõnelen, kõneleb minus surm” (lk 125). Kirjaniku ülesanne on genereerida vaikust, olematust – see on sõjarelvaks olemise lakkamatu vadina vastu. Blanchot’d ei peluta mitte olematus ja surm, vaid surma võimatus. Tema järgi ei ole surma juures õudne mitte surm ise, vaid sellega kaasnev surelikkuse ja seega inimlikkuse kadu. Ta küsib: mida tähendaks ärgata ja elada teispool surma, ühtaegu surelikuna ja võimetuna surema? Ebasurnute ja elavate koolnute motiivi kohtame Blanchot’ tekstides üha uuesti.

Asju nimetades külvab kirjanik oma sulega surma, kirjapandu ise aga omandab seeläbi mingi veidralt laibalaadse karakteri: “Koolnukummalisus võib olla omane ka kujutisele” (lk 32). Sõnad ei ole õieti ei siin- ega sealpool: nad muidugi on, kirjandus eksisteerib füüsilise raamatu kujul, aga keele tuumaks on Blanchot’ järgi eitus, olematus. Looming on ebasurnu, elav laip, mis on oma autori jaoks tervikuna haaramatu: sellest ka selle uustestamentlik noli me legere (lk 12), lugemise keeld ja võimatus. Essees “Orpheuse pilk” võrdleb Blanchot loometegevust Orpheuse laskumisega allilma Eurydike järele, kes esindab kunsti ülimat piiri, loometegevuse orientiiri ja sihtpunkti. Ka seekord jääb laip päevavalguse kätte toomata; Orpheus astub koolnu vaatamise keelust üle ja reedab sellega loomingu, ent ka keelust kinnipidamine oleks olnud reeturlik, sest kunstnik ometi “ei taha Eurydiket ta päevases tões ega argises veetluses, … tahab teda ta öötumeduses, ta eemalolekus, suletud keha ja pitseeritud näoga; … ei taha teda elama panna, vaid elustada tema sees ta surma täius” (lk 46).

Lugeja oma süütuses ja süüdimatuses läheneb aga Laatsarusele ja äratab ta üha uuesti. Kirjandus on elav laip, miski, mis pole võimeline surema niikaua, kui leidub lugejaid, kes sellest loomingu teevad, ning säärasena midagi ängistavalt ebainimlikku: “[S]elleks, et tühjust teostada, luuakse teos, ning see surmatruudusest sündinud looming pole viimaks enam võimeline surema, tuues sellele, kes soovis enesele ette valmistada surma ilma sekeldusteta, üksnes surematuse naeruväärsust” (lk 148). Ehk võib selles valguses tõlgendada ka Blanchot’ ühe meeliskirjaniku Kafka soovi, et kõik tema kirjutised pärast ta surma hävitataks. Kafka olevat end võrrelnud kirurgiõpilasega, kes oma oskusi laipade lahkamisega lihvib, ning ei olevat tahtnud, et need moonutatud ja lahtilõigatutud surnukehad pärast tema enda lahkumist siiailma kummitama jääksid.
Ebakoolnute ning suremise raskuse temaatika – pole midagi hirmsamat kui surmas ebaõnnestuda! – kordub ka Blanchot’ ilukirjandusloomingus. Tema esimene jutustus, “Tume Thomas”, on ülimalt abstraktne teos, millel faabula niisama hästi kui puudub: lihtsam kui sündmustikule on osutada teemadele ja motiividele, mida see tekst käsitleb. Need on Blanchot’le iseloomulikud: lugemine, surm, kaotus, öö. Õigupoolest on tegemist sedavõrd unenäolise proosaga, et üles kerkib unenägudele tüüpiline probleem: huvitavad on need ainult unenäo nägijale endale. Küllap sõltub lugeja vaimujõust ja vastutulelikkusest, kas ta suudab lasta Blanchot’l end hüpnotiseerida ning asetada end magaja positsiooni või tunneb end pigem inimesena, kellele teise unenägu sajal leheküljel piinarikka üksikasjalikkusega ümber jutustatakse.

Kogumiku teise jutustuse “Surmaotsus” puhul tuleb selgemalt välja see Eik Hermanni kirjeldatud piiri otsimine, “milles jutustamine ja sellega kaasnev pinge muutub lahutamatuks jutu puudumisest[2]”. See peaaegu-jutustus esitleb end esmalt suisa poe’liku õudusloona – põnevus kasvab, õhus on mingi kohutava saladuse eelaimdus –, ent vajub siis painajalikku katkendlikkusse ja ebamäärasusse, saladused jäävad õhku rippuma, kulminatsiooni justkui ei saabugi. Lugu ise koosneb kahest eraldiseisvast episoodist, mille jooksul noored naisterahvad hinge heidavad ja siis “koolnukummalisena” sellesse ilma naasevad. Paralleel kirjandusloomingu haaramatusega on ilmne: “[M]a võtsin õrnalt ta käe, (magava) J-i randme, ning olin vaevalt seda puudutanud, kui tema end uuesti istukile ajas, mulle pärani silmi tulivihaselt otsa vaatas ning tõukas mu eemale, öeldes: „Ärge mind kunagi enam puudutage.“ (lk 272)” Sedakorda on Kristuse hoiatus antud edasi peaaegu sõna-sõnalt, parafraseerimata: Noli me tangere, ära puuduta mind, sest ma ei ole siitilmast veel lahkunud, ei ole siin ega seal.

Arvestades Blanchot’ varjamatut sümpaatiat kõige hämara ja morbiidse vastu ning viisi, kuidas ta asetab iha, kunsti ja inspiratsiooni lähedasse suhtesse surma ja haigusega, muutub kõnekaks see, kuidas jutustuse minategelane, raskelt haige kirjamees – muide, ka Blanchot oli eluaeg põdura tervisega –, kirjeldab teise naise, Nathalie haigust: “Ma ei suutnud haigust tema nimega seostada. Nüüd saan ma aru, miks. Kuid juba siis sain ma küllalt hästi aru, mispärast ärkas minu sees mingi kiivus, mingi tume pööris, mingi salaviha, kui mõtlesin tollest haiglavoodist ja vabast kehast, mille haiguse tõsidus muudab ühtaegu tähtsaks ja olematuseni tühiseks (lk 308).” Nathalie ei ole oma haigust välja teeninud, ta ei ole salapärane kunsti- ja ööinimene, vaid liiga argine millegi sedavõrd tõsise ja suure jaoks kui heitlus surmaga. Tema peamine süü? Ta töötab (muide tõlkijana!). “Asjaolu, et ta töötas büroos, tegeles trükitud paberilehtedega ja täitis oma ülesandeid, asetasid ta minu silmis igapäevaelusse, millelt ma ei oodanud muud, kui et see oleks meeldiv, tagamõtteta ja tulevikuta, justkui ei olekski ma ise samal ajal saatnud öid mööda lahtises hauas” (lk 304).

Blanchot on vaimuaristokraat, tema suhtumine argielusse ja tavainimesse on heatahtlikult üleolev või lausa kõrk: tegemist on millegi meeldiva ja tähtsusetuga, samas kui looming, see nõuab erilist, mõistatuslikku inimest, nõuab kannatusi ja elu haua veerel, mida lihtkodanikud ettegi ei oska kujutada. Essees “Orpheuse pilk” väljendab Blanchot sedasama üleolekutunnet allegoorilisemas võtmes: “Päeva jaoks on allilma, tarbetu sügavuse poole laskumine juba ülemäärasus” (lk 46) (minu rõhutus).

Oma silmanähtavas põlguses argisuse ja kõige sellega kaasaskäiva suhtes väljendab Blanchot kahtlemata üht võrdlemisi kitsast arusaama loometegevusest: ta ehitab müüre, hoiab asjassepühendamatud – need, kes tema spetsiifilist elutunnetust ei jaga – kunstisfäärist väljaspool. (Näiteks ei varja ta oma üleolekut teatud kaasaegsete kirjanike suhtes, kes tema hinnangul “algset müra” ja “seltsimatut sosinat” vaigistada ei suuda või ei taha (lk 81).) Siinkohal jääb üle vaid meenutada Meelis Oidsalu kriitikat Valdur Mikita “Lingvistilise metsa” pihta: “Loovmõtlemise müstifitseerimine vähendab … „lihtinimese“ võimalusi (poliitilisele) subjektsusele, taandades ta publiku staatusesse. … Loometegevuse argipäeva salapärasusse mähkimine ja loometehnikate romantiseerimine on kultuurisfääres tavapärane mainekujundustrikk, millega publik meeleldi kaasa läheb ja millelt kunstnik ohtralt sotsiaalset kapitali kasseerib.[3]”

[1]E. Hermann, 2014, “Maurice Blanchot’ hääletu mitmehäälsus”, lk 340.
[2]E. Hermann, 2014, lk 363.
[3] http://nihilist.fm/mikiga-voi-mikita/

Thursday, August 21, 2014

HORROR VACUI

Aleksander Rostov


image
 

Monday, August 18, 2014

One Night stand

René Raotma



Ma polnud teda veel kunagi sellisena näinud… Alati, kui teda näen, siis JUST sellisena nagu ta end Minu unenägudes ilmutab. Ta on sinna enesele pesa ehitanud. TA ON HÕIVANUD MU UNENÄGUDES PEATEGELASE OSATÄITJA KOHA. Vabamatel hetkedel vedeleb lihtsalt mugavas režissööritoolis, jalad kuis iganes parasjagu jumal juhatab ja füsioloogia lubab, närib nätsu, puhub mulli, kuulab SONY pleierist välismaa bände ja tõmbab filtriga sigarette, millele jäävad huulepulga jäljed, mille vaatamist ta naudib oma spetsilt värvitud äraolevate silmadega ja puhub suitsu välja – “klass”. Vangis ta seal kindlasti pole, nii vaba kui ta oma loomult on, ei saa ta seda endale isegi unes lubada. Olgugi, et Mu pea on nagu mõtete vangla, kui midagi sinna satub, siis ka jääb mõneks ajaks, võib öelda, et eeluurimisperioodiks ning lahkub taas mõne aja möödudes kümne tuule poole merelainetes, ulub sääl täiskuu suunas ja kaob tuulekohinaga kaldal asuvasse metsatukka libanõia osmikusse katla alla aoks. Mõni aga tunneb end süüdi ja jääb pikemalt vangistusse. Vangistuse pikkus sõltub süüdimõistvast kohtuotsusest, mille langetab end süüdimõistnud mõte endale ise. Ka surmanuhtlusest ei pääse. Kui mõte on end surma mõistnud jääb keha ellu ning vaagub mõttelagedalt hinge. Tõmbleb veits, viskub igasse võimalikku asendisse ning sureb ka ise, võib öelda, et lämbub. Aga tema silmad säravad nagu mäekristallid lauspäikese käes, suu naerust kõrvuni, üle huulte viliseb tatisegune viisijupp “Patti Smith – Because the Night”.

Ta on eluga absoluutselt rahul. Kuigi mõte on juba end surma mõistnud ning lähedased on oodanud pikka aega tema maapealse elu katkemist, et saada jaole pärandusele, mida ta peidab kiivalt oma põuetaskus. Kuulujuttude kohaselt olevat ta käinud nõia osmikus järel liigmõtetel, kes end sinna tulle heitma on läinud. Need olevat seal kuivade halgude vahel oodanud, et nõid katla all tule süütaks ja nad seeläbi otsa saaks. Tema aga noppis nad sealt välja ja sõi ära ning leidis seeläbi taas elumõtte, veidi pureda saand kuid siiski. “Hei õhupallimees, hei!” hüüdis ta, “vaata mind, burlesque!” Ta demostreeris oma sinikaid ja verevalumeid täis jalgu, mille otsa olid tõmmatud sukad…”How do you like?” surusin käe rusikasse ja tõstsin pöidla: “Just wonderful” hüüdsin üle hoovi. Ta naeratas ning alustas enese aksessuaaridesse matmist. Ta proovis ümber kaela silmusega köit ja punkrockarliku nahktagi mis oli ta vanamehe salaviina urkasse panti jäetud, päikseprille “new yorker” ja ebanormaalselt kõrgete kontsadega roosasid kingi. “Fuck me!” hüüdis ta ja vahtis päikest… Tegelikult nägi ta kogu selles kostüümis väga hea välja. Vaatasin teada ja mõtlesin ta peale, vaatasin veel ja mõtlesin veel…ja siis veel natuke…Mida intensiivsemaks muutusid Mu mõtted, seda pilvisemaks muutus taevas, tõusis tuul, vares kraaksus maja katuselt hoovi. Taevaisal hakkas Mu mõtete pärast õudne. Ma mõtlesin ühisest elust hullu Bethiga, Meie ühistest järeltulijatest ja kodust, mis asub merekaldal kohe nõia osmiku kõrval. “Seda ei tohi juhuda!” pomisesin sosinal üle huulte. Beth oli tegelt lahe ja tal oli lahe nimi “Beth” – “Beth, läki joome ennast täis ja tapame kellegi purjus peaga ära!” hüüdsin talle üle hoovi. Beth vaatas Mind, jäi sügavasse kaalutlevasse mõttesse, seejärel puhkes naerna ja noogutas. “Davai!” rõõmustas ta. Beth lõi sikli käima ja me tõmbasime täpiks. – Kiirteele ja sealt vasakule, teeviit näitas “TULEVIKU MUINASKÜLA 2 km.” Lisasime gaasi, järsult kui sujuvalt tõusis esimene ratas maast lahti ning langes taas maha. Beth tiris põuest välja suure arvutusmasina “felix”, millel olid juhtmed küljes. Juhtmed olid omakorda ühendatud tema rinnakorviga. Ta sisestas numbrikombinatsiooni 23.09.2014 ja vajutas klahvile “võrdub” ning karjus “VON KRAHL !!!”

Edasi läks kõik nagu filmis…

-1982 Kaagvere –

Wednesday, August 13, 2014

Eesti Kaasaegse Teatri Aabits. M. Neljas mees by Taavi Eelmaa

Klassikaraadios rääkis Taavi Eelmaa agiteeritud maneeriga kaasaegsest teatrist. Tal oli kime, kõrge, isegi kiunuv tämber:
“Harjutamiseks ettenähtud aeg on teatris liiga lühike. 2-kuulisse harjutusse ei mahu ettevalmistamiseks vajalikud perioodid ära. Asi pole mitte ka lisanädalas, vaid ettenähtud aja radikaalses ümberhindamises. Etenduse valmimiseks vajaminev reaalne aeg on 8-13 kuud…”
 
Kohutavalt igav. Panin pea kätele ja uni hakkas tagasi tulema. Isegi hommikune kange kohv ei ärata enam, vanus või mis…ei tea. Teater ikka üldse enam ei huvita. Mitte et kunagi eriliselt huvitanud oleks aga sai ikka mõeldud midagi, kui raadios mõni näitleja oma muredest või “uuest tükist” rääkis. Kui nad oma muredest või tükist räägivad, siis muutub nende hääl alati üleskutsuvaks, millegi hädavajalikkust alla kriipsutavaks. Või siis egotsentriliselt lipitsevaks ja ettevaatlikuks, nagu oleks nende vaimujõud nii suur, et isegi läbi raadioeetri tuleb mõni tugev, “töötav” mõte ja teeb lihtsale raadiokuulajale liiga. See on tõsi, teatraalid on väga tugevad, läbinägelikud ja kompetentsed ning neil on teinekord raske oma jõudu hinnata. Aga see Taavi Eelmaa on lausa eriline kiunuja. Vinguv ninahääl, teeseldud sõnade otsimine ja pauside kasutamine seal, kus oleks võinud olla mõni asjalik mõte. Saan aru küll, see on dialoogi kontrapunkt – selge mõte asendatakse zen-vaikusega. Selle kõik ma kannatan ära, on ju ikkagi suvi, niinimetatud “hapukurgihooaeg” ajakirjanduses ja kedagi nii lolli, kui näitleja, ei ole võimalik puhkuselt pimedasse raadiostuudiosse meelitada. Ja veel nii lihtsalt meelitatakse, et ei usugi kui kuuled – täiesti reaalselt öeldakse kutsumise juurde, et “no see oleks sulle endale natuke reklaam ka”. Täiesti tõsiselt, näitlejate puhul see töötab, ma ole ise juures olnud.
Uinusin täpselt kell 12 päeval, laup vastu klaviatuuri. Päikese seniit tülpimust suurendamas. Unes nägin ideed linoollõikele, millel tantsisid kolm erinevat kassi. Järsku kassid jooksid hirmuga minema ja puulõikesse astusid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Semperil oli käes mingi pikk paberirull, millesse ta pidevalt kõndides takerdus.
Tiit hakkas rääkima Margus Lepa häälega:
“Ah, tegelt on see kõik spekulatsioon ja konstruktiivsuse teesklemine. Kogu asi on kokkuleppes Etendusasutuste Liidu ja Teatriliidu vahel – endine Teatrijuhtide Liit, nüüdne Etendusasutuste Liit kehtestas kuupalga ülemmäära, mida võib näitlejale maksta, et ta konkurendi käitisesse õnne otsima ei läheks ja Teatriliit aktsepteerib seda. See ongi kogu point, miks eesti teater elab ikka kauboikapitalismis ja sööb kartulikoori. Nii reaalseid kui vaimseid. Teatrijuhid nimetavad seda kartulikooresöömist vahel avangardiks, vahel algupärase teksti juurde tagasipöördumiseks või suure narratiivi tagasitulekuks, ükskõik.”
Ene- Liis pilgutas mulle silma ja näitas vargsi seda paberirulli. Jälle ta takerdus ja komistas. See natuke häiris mind, ei saanud Tiidu jutule keskenduda, kes jätkas:
“Näitleja, kes sellise kuupalga, ehk laksu “valget hiinlast” vastu võtab, viib põhimõtteliselt süstlatäie mürki koju kaasa ja torkab sellega ka oma naist ja last. Ta ei pruugigi halvasti elada ja ma respekteerin vastutust pere ees. Aga sel juhul on iga jutt sellest, et etenduse tegemiseks pole eriti raha juba eos täiesti ohtlik ja õigupoolest peaks sellel hetkel kõik planeeritavad harjutused seiskama.”
Ene-Liis komistas juba nii, et hirm hakkas.
“Võta see paber oma jalgade ümbert ära, sa kukud pikali!” ütlesin.
Ene-Liis pööritas silmi ja ütles läbi hammaste:
“Tasa tasa, ma ei saa…”
“Tahad ma lõikan selle paberi lühemaks?” võtsin ma taskust käärid.
“Hull oled, see on ju nimekiri!”
“Mis nimekiri?”
“Vabamüürlaste täielik nimekiri!”
Margus Lepa hääl vaikis korraks, Tiit nuusutas ninaga õhku ja vaatas ringi.
“Mis siis, et nimekiri. Teeme siis lühemaks! Ega daam ei tohi vabamüürlaste nimekirja pärast kontsadel kukkuda!” võtsin käärid välja ja lõksutasin.
Tiit oli sisemise enesekindluse tagasi saanud ja jätkas tuntud raadiohäälega: “Sisuliselt tähendab see seda, et väike rühm reptiile on leppinud kokku järgmise mängu reeglid: vaatame kui kaua saab oma elustandardit säilitada sellise püramiidskeemi abil, kus noored mehed ja naised lähevad mõne kõlava sloganiga ja ilma rahata garaazhi ning tulevad sealt välja laheda asjaga, mida nad meile näitama tulevad ja mille me neilt ära võtame, et seda paar aastat müüa. Ja kui asi ära kulub, saadame uued kutid ilma rahata ja mõne mässava loosungiga garaazhi. Selavii, see pole mingi uus skeem, nii tehaksegi. Võtame näiteks Von Krahli – ühest küljest vaadatuna olite sina ja Eelmaa poeg, Ulfsaki poeg, Sallo tütar, purjetaja ja see leedukas baari sisseviskajad, naljakad riided seljas. Teisest küljest saite baarist privileege odava toidu näol ja publikul oli koht, kus oma muljeid teiega jagada. Loov sümbioos. Aga asi on selles, et looduses ei kesta midagi igavesti. Kõik muutub sinusoidi mööda. Alguses armastuse nimel ja siis raha pärast. Millest me üldse räägime!”
Tiit läks näost siniseks, Ene-Liis mustaks ja nad haihtusid valge plaksuga õhku. Ärkasin. Saade lõppes. Viskasin vabamüürlaste nimekirja hallitanud leiva kõrvale prügikotti.
Vaatasin kiisusi, kolm tükki. Kaks seisid tagajalgadel, üks istus niisama. Mida Tiit õigupoolest rääkis? Avangardist? Tõi esile paradoksi kompromissitusest ja diplomaatiast kunstniku ja tema vaatajate vahel? Lõpuni minemisest ja piirist, mida sellegipoolest pole võimalik ületada ilma midagi olulist kaotamata. Mille lõpuni minemisest? Nimekirja? Huvitav iseenesest…
Tegelikult üsna julge ja ülbe tegu sellise hoiakuga avameelselt mu unes stand-upiga esinemine. Samas oleksid võinud ka Vivienne Westwoodi 20 000 euroses punk-stiilis taljes hipsteriülikonnas Psyhhoterrori Freddy saata. Selline vist näeks välja riikliku tellimuse järgi kujundatud “noorte mässajate” punkbänd… Ainult, et päris Freddy oleks selle hallutsinatsiooni enne minu unenäkku jõudmist ribadeks kiskunud. Kas Tiit ise kuulaks John Lennonit, kes saab iga kuu Kulkalt plaaditegemiseks rahasüsti? Mida oleks sellisel mehel avangardist rääkida? Ja samas, mida on Jalakal avangardist rääkida või Krahli näitlejatel? Ja üldse, äkki peaks vahelduseks räpi ajalukku süvenema ja rohkem laulude sõnu kuulama.
Üks mu hea sõbranna käib Anonüümsete Narkomaanide naiste grupis, mille nimi on Avangard, Ta andis mulle päris head nõu – kui sulle meeldib midagi mida teha, tee seda. Aga jäta see meelde, et seda mida meeldib, saab alati teha kaht moodi – tasuta ja raha eest. Alati. Vahel on hea midagi teha tasuta. Aga vahel on millegi tasuta tegemine kuritegu enese ja oma pere vastu. Isegi siis kui sa seda teatrit väga armastad. Õpi julgelt raha küsima. Kui ei anta, siis mine mujale ja küsi sealt. Kui raha on, siis tee tasuta, kui raha pole – küsi! Küsi nii palju, et ei peaks kuupalganarkomaaniks hakkama. Sõltuvusest ei saa lahti! Õigemini saab küll, aga see on tagantjärgi väga raske. Enneta, nii palju kui võimalik. Sõltuvuse põhiomadus on see, et ta hõlmab lõpuks kogu su aja ja sul jäävad tegemata need asjad, mida sa teha tahtsid.
See on väga toetav mõte. Tõesti, tuleb meelde, et aastaid tagasi mõnitati ajalehes neid näitlejaid, kes olid end FIE’deks või OÜ’deks vormistanud. Peeti halvaks tooniks, et tolal raha on. Raudselt teatrijuhtide poolt tellitud lood! Äkki hakkavad teised ka järgi tegema ja mõni mees jääb boonusest ning preemiast ilma.
Mina selline ei ole, mina olen hea. Ma tahan meeldida. Mina pole kunagi julgenud raha küsida. Ma pole kunagi julgenud keppi küsida. Mul pole ei raha ega peret. Psühhoanalüütik ütles, et mul on raha, seks ja sügav häbitunne üks ja seesama emotsioon. Et ma peaks katsuma neid eraldada, ja proovima komponente üksteisest lausa zhiletiga lahti lõigata.
Jäin uuesti magama. Kassid tulid tagasi ja tantsisisid. Väikeste liigutustega, tagajalgadel ja lehvitasid käppi. Siis istusid maha ja hakkasid ennast pesema. Olin Von Krahli Teatri Baari sisehoovis. Ülal saalis käis lasteteatri harjutus. Peeter Jalakas rääkis rahuliku, mõõdetud tempoga. Tuul kandis minuni lausekatke:
“See Eesti Kaasaegse Teatri Aabits on Taavil küll hea, aga mitte eriti isiklik.” Kostis laste lõbusat naeru.
“Tuleb olla paha, mitte kuri!” sekundeeris Jüristo hääl. Lapsed kilkasid veelgi valjemini.

Keset hoovi istus rändrahnudest tugitoolis Sigismund von Krahl, seljaga minu poole. Tooli seljatoele oli kirjutatud “I Dovregubbens Hall”. See kiri oli spreiga üle lastud ja kirjutatud konarlike tähtedega asendatud lakoonilise seisukohaga: OÜ Jimmy. Sigismund suitsetas sigarit. Paremas käes keerutas ta kuuest zhiletist kokku pandud shurikeni.
“Siit on üks puudu” ütlesin mina.
“Ei ole” vastas ta. “Mida sa loed?”
Peitsin käe raamatuga selja taha. Teises käes, mida selja taga hoidsin, oli 10 liitrine klaaspurk kange palderjaniga, mille olin hommikul Erki käest saanud. Mul oli seljas nahkmantel ja ma nägin välja nagu Morfeus Kolmanda Maailmasõja Epopöast “Huijatrix”.
“Ah, oma kirjutatud…”Karud rukkis”, novellid…rohkem tegelikult laastud…ma võin ette lugeda…”
“Ära parem loe. Maja on lukus. Uksele on väljastpoolt suur teritatud servadega raudtahvel ette kukkunud. Sa oled keset sisehoovi ja hapnik hakkab lõppema. Sul on kasutada fuckit ja letitgo. Kumba sa kasutad?”
“Ee…mõlemat võib kasutada?”
Sigismund ohkas ja tõstis lauale penoplastist inimese pealuu.
“Olivia tahtis ka mõlemat kasutada, vaata mis tast alles jäi. Kas sa vähemalt seda suudad otsustada kumba enne?”
“Fuckitit ma tean, aga mida letitgo teeb?”
“See kaitseb sind ennast fuckiti tehtud paugu eest.”
“Siis muidugi enne fuckit ja siis letitgo!”
Shuriken peatus. Zhilettiterad läikisid. Ta pööras ennast minu poole.
“Show me your fuckit, Chapman!”
Tegin meelega viletsa pettemanöövri:
“Magistraal…”
“Autonoomne.”
“Aknad?”
“Panen eelarvesse!”
“Sitt ja kalts”
“Tüütu!”
“Kannatan ära!”
“Hakkad rääkima, eksid ära ja ei jõua minema.”
“Vent?”
“Joogivee paroodia. Pole sinu stiil. Ärme vaidle. Näita lihtsalt oma fuckitit. Sa hoiad seda selja taga.”
Näitasin “Karud rukkis” kalingurköidet. Seal oli karu pilt peal.
“Mis sul viga on?”
Ohkasin, panin raamatu taskusse ja tõstsin palderjanipudeli pea kohale.
Sigismund istus, vaatas, näkitses sigariotsa.
“Pole paha! Mitu varianti on?”
“Ega tegelikult polegi. On ainult fuckit. Fuckitit letitgoga pole teglikult olemas, see on müüt. On ainult fuckit. Muidu ta poleks ju fuckit…”
“Hm…” Sigismund nokkis huulelt tubakat “…oletame. Kuhu?”
“No ma paneks siiasamasse vastu väravat kogu kärtsu…munakivid, liiv…see võtab aastaid.”
“Haisu saab integreerida…”
“Haisu küll. Asi on kassides. Sa pead ära tapma paartuhat kassi. Avalikult. Kassipojad, kassiemad, isakassid…hulkuvad, kodudest põgenenud…kõik. Isegi delegeerimine ei pese seda puhtaks.”
“Pean vastu.”
“Muidugi pead. Aga siis tulevad rotid! Hiired ja nii…Kasse ju pole. Keset lõunat hakkavad pruunid, radioaktiivsed, halastamatud kiskjad kultuurituristide taldrikult sojakotlette varastama…”
“Hea küll sain aru. Mis siis ikka, võtan oma kandle ja Tiugu ühes ja elan jälle.”
“Kogu alfabeet…”
Sigismund vajus aeglaselt mugavasse asendisse tagasi. Naeratus ta näol tähendas seda, et asjad on mul üsna halvad.
“Kogu tähestik, ma mõtlen, et numbrid ka, ja nii…” jätsin kokutamise järgi. Polnud enam mõtet, ma olin nii alt läinud, kui üldse olla saab. Ega ma väga ehmunud ei olnudki, nukker kuidagi lihtsalt.
“Letitgo!” ütles Sigismund.
“Fuckit!” ütlesin mina ja viskasin palderjanipudeli munakividele.
“Esimese osa lõpp.” ütles Sigismund otse kaamerasse ja ma ärkasin üles.

Läksin ostsin endale linoollõike tegemiseks minevad vahendid ja mingi seletamatu impulsi ajel ka Eno Raua “Naksitrallid”. Tulin koju.Vaatasin kasse paberil. Kassid vaatasid mind. Üks lehvitas. Teine tantsis. Üks istus niisama. Kirjutasin pildi alla, “Minu rahupaik. Tantsivad kassid. Max Silberman 1941”.

“Let it go!” ütlesin endale ja hakkasin kasse välja lõikama.