Friday, September 12, 2014

Kirjapandud surmad



Soetasin endale hiljaaegu tagantjärgi mitu aastakäiku Loomingu Raamatukogusid, ise aplalt mõeldes, kui palju uusi ja ägedaid autoreid ja pealkirju mulle koju sigineb. Olen neid nüüd otsast lugema hakanud ja tahaks loota, et ma mitte igast raamatust rääkima ei tule. Näiteks Hasso Krulli tõlgitud Winnebago lood on siuksed, et minu küündimatu mõistus ei oska sellest müütide maailmast midagi arvata. Võin öelda ainult seda, et seal on siuke vahva vend nagu Vembuvana, kes kannab oma munni karbiga kaasas ja tal on pesukarunahast tekk.

Aga ühe pikema bussisõidu peale haarasin kaasa Javier Marais “Kirjapandud elud”. Sellest raamatust hakkas hargnema mu peas pikk ja segane mõteterida, mida ma suusõnaliselt ei suutnud kellelegi ümber jutustada, muudkui vehkisin kätega, nämmutasin, viipasin ebamääraselt – “Noh, tead, ma täpselt ei oska öelda, mis ma mõtlen, aga mul on tunne, et… Olgu, ma kirjutan. Siis võib-olla harutab selle puntra paremini lahti.”

Samas, kas te teate, kui vastik on tegelikult kirjutada? Pea on tühi nagu kell, esmaspäeval mõtled, et teisipäeval hakkan pihta, teisipäeval aga tuleb mingi asi vahele, kolmapäeval nagu kiuste ronib keegi külla ja neljapäev kaob niisama käest. Samal ajal süveneb süü. Reede hommikul teed wordi lahti, kirjutad sinna pealkirja, teed veel ühe tassi kohvi, umbes kolmanda, vahid valget lehte ja ärevus muudkui kasvab, siis hakkad meelekindlalt lihsalt klahve peksma ja moodustad midagi, mille kohta Robert Kurvitz ütleb, et see tuleb hiljem jutu algusest ära koristada.

Ühesõnaga, seal raamatus on lühikesed jutukesed teiste kirjanike eludest. Küll ta vabandab eessõnas ette ja taha, et midagi paha ta ei mõelnud, ärge neid tõe pähe võtke, lihtsalt vahvad humoreskid. Vältimaks ekstsesse oma enda elus, valis kirjanik kangelasteks ainult surnud autoreid. Pani nende lustakad ja vähemlustakad juhtumised paari-kolme lehekülje peale kirja. Lugesin umbes pool raamatut läbi ja mõtlesin, et näe kui vahva raamat, kohe soovitan veel kellelegi seda, vaata, sa pead seda lugema, nii huvitav. Mida kõike teada ei saa! Et Oscar Wilde tellis omale surivoodile pudeli šampanjat ja ütles: “Ma suren üle oma jõu!”, Henry James jällegi kuulutas surmahetkel “Nii et see on siis nüüd käes! See suur asi!” ja Laurence Stern tõstis tõrjuvalt käe lausudes “Ongi kohal” ning kukkus surnult maha.

Samal ajal fikseerib aju surijate vanuseid, 44, 69, 59, 64, 66, 77, 60,72, 71, 80, 78, 51, 47, 70, 36, 90, 45, 54. Kas vajab üldse mainimist, et kaks pikaealist sellest reast on naised ja ainus 80-aastane mees nende hulgas Thomas Mann, kes on eluaeg kannatanud kõhukorratuse käes. Muidugi tekitab see pikapeale rusutust, esiteks, mis nad siis surevad muudkui niiviisi, ja ise vaikselt arvutad, mis on su enda elupäevade tõenäosus. Lisaks surmapõhjusele ja viisile on huviväärseks arvatud veel kirjanike suhted naiste ning meestega ja nende joomakombed, üldiselt tunduvad nad ka suuremalt jaolt pahurad ja misantroopsed. Panevad oma konidega asju põlema, on kurvad ja väsinud, peksavad või kardavad naisi, ja ühes eriti jultunud hinnangus öeldakse, et “kirjanik jääb inimesena üsna tabamatuks, justkui ei oleks tema isiksus jõudnud lõpuni välja kujuneda”!

Mis õigusega, mõtlesin tusaselt, mis õigusega räägitakse mulle, et Emily Brontë peksis oma koera? Ja nüüd ma räägin teile seda edasi! Nii see läheb, klatš ja kuulujutud, sada aastat on möödas ja nemad ikka lõksutavad! Õige mul vaja teada, et Thomas Mann oli ebaterve seksuaalse uudishimuga ja pealegi veel viril kõhuhaige? Ennasttäis? No olgu siis, päevikut pidas ta ise, kus nimetatud faktid ilmsiks tulid ja ise ta need ka avalikkusele lekitas, pitseerides oma üleskirjutused ja lisades juurde, avada peale minu surma nii ja nii mitme aasta pärast. Muidugi oleks pidanud ahju ajama need pihtimused. Ometi, kas on järeltulevatel põlvedel nii palju kannatlikku meelt, et mõista – kõhuhaigus, see on tõepoolest inimese elu valitsev tõbi ja katsu sa oma pideva pasahäda, valude, korinate ja krooksude vahel veel suur kirjanik olla.

Sattusin üha suuremasse masendusse. Sest äkitselt koitis mulle, et samahästi võiks küsida nende niinimetatud kirjanike käest, mis õigusega nad kirjutavad mõne oma tegelase mõrtsukaks või vanapoisiks või elule allajääjaks või suurushulluks. Mis õigusega? Mul tekkis esimest korda elus kahtlus, kas kirjandus on “päris”. Ta on ju erapoolik, mõnda armastab, mõnda vihkab, mõne tüübi vastu on ükskõikne ja kunagi, mitte kunagi ei ole seal täit tõde. Mina ei tea, mis õigust ja tõde ma järsku taga ajama hakkasin. Miks mulle ei meeldinud naljajutud ammu surnud inimeste veidrustest. Kas see oli seal siis see stiil, mis mulle pinda käis? Olen ju küll ja küll lugenud pakse biograafiad, tõsiseid uurimusi ja poeetilisi väljamõeldisi kunagi elanutest. Aga juba ammu olen ma mõelnud, et kole asi ikka, sured ära, nad tulevad ja tuhnivad su armastuskirjades, küsivad sõprade ja vaenlaste käest, mis tüüp sa olid selline? ja panevad kõik usinasti kirja ja muudkui järeldavad midagi.

Tegelikult ma tahtsin rääkida veel millestki hoopis palju tõsisemast. Aga ei oska ikkagi. Või ei julge. Jääb jälle ainult üks kätega vehkimine ja nämmutamine, luhtaminek. Hiljuti ütles mulle üks vanem inimene, ikka hulga vanem kui nende va kirjanike keskmine iga, päris haige ja üsna üksik, ta ütles mulle – “Ma ei taha surra, sest elu on nii armas!” Näedsa, ma panin ta jutu sisse, kes teab, mis ta tegelikult mõtles. Kas mul oli see õigus?

Vot siis sulle surematust. Oled laulu sisse pandud ja enam sealt välja ei saa.

Thursday, September 11, 2014

Emotsioonid ja realiteet, korrespondents Pärnitsaga

Martin Luiga


luiks draakonisSEE SIIN ON VASTUKAJA MEISTER PÄRNITSA NIHILIST.FM’IS ILMUNUD ARTIKLILE “Ära lase oma elul olla Tanel Padari laul“. Alul kirjutasin selle talle feserikasti, a siis seda sai nii palju, et miks ka mitte ilmarahvale visata.

Aga kui ma ei seosta enda ümber toimuvat enda emotsioonidega, kuidas emotsioonid siis mul navigeerida aitavad? Sessuhtes, et on selge, et ümberringi juhtuvate asjade mõtestamine on suht mu enese teha. Aga kuidagi tuleb neid ikkagi mõtestada, eksju. Juba sõnad kui sellised on emotsionaalselt laetud, sellisena, nagu nad peas on.

Hea artikkel, või see, kui mingil sõbral hästi läheb, mingi õnnestunud üritus kuskil, head naljad, need teevad rõõmsaks, ja niimoodi ma organiseerin sinnapoole, et selliseid asju minuga rohkem juhtuks. Sellised asjad jällegi, kus mingi tšikk leiab, et ma peaksin “tööle minema” ja rakendab mu peal manipulatiivset kontrolli, et minu ainuõiguslik kuberner olla, teeb tigedaks ja siis ma organiseerin sinnapoole, et siukest sitta enam pigem enam kunagi ei juhtuks.

Kui inimesed suhtuvad oma emotsioonidesse, nagu need ei oleks päris, siis see võõrandab neid nende eludest. Tegelt on see baasik esoteeriline knihv, millega koduperenaised oma elusid talutavamaks teevad. See värk, mis neile ajju käib, ei ole päris, päris on kristallide võlumaailm ja feng shui.

Ehkki tegelikult oleks võib-olla otstarbekam ja rahuldustpakkuvam lihtsalt mingid inimesed vittu saata ja teiste asjade peale sülitada ja hakata mingit muud elu elama. Ma arvan, et peaasjalikult mulle ei meeldi selliste tehnikate juures see, et nad on hirmu tasalülitamiseks mõeldud. Hirm on ühiskonnas nii üldvaldav ja nii ülearenenud tunne, ja siis kui mõni inimene tunneb vahel natuke vähem hirmu mõndades asjades, siis ta on kohe mingi ohtlik ja tema suhtes tuleb “meetmeid” rakendada. Müstiliste asjadega on niimoodi, et need töötavad puhtalt ettekujutuse pealt, seega ei saa ebaõnnestuda – ma ei kujuta väga ette, et keegi oleks feng shuis fenomenaalselt halb. Või jumal teab, äkki mingid inimesed teevad võidu ka. Kindlasti teevad. Igal juhul, ma olen ise ka niisamasugune konservatiivne joppar nagu nemadki, sellepärast ma neid ei salligi. Pluss esteetiline argument.

Samas muidugi võib halvatujulisus samuti olla lihtsalt sellekssamaks talumise atribuudiks. Ja samas ka – nimelt selleks, et öelda, et mingid asjad ei ole “päris”. Struktuurid ja mõisted küll, mitte emotsioonid.

Õpetaja ütleb, et õpilased ei ole päris, õpilased ütlevad, et kool ei ole päris, rahvas ütleb, et valitsus ei ole päris ja valitsus ütleb, et rahvas ei ole päris, kõik teevad lihtsalt zaijoobi ära, ilma sellesse tegelikult uskumata, aga samas see mitte-uskumine aitab sellega hakkama saada, et nii sitt on. Ses-suhtes ma sunniks küll inimestele pigem optimismi peale. Mul on hästi palju austust inimeste vastu, kellele meeldib nende töö ja kes võtavad seda tõsiselt. Mitte oma positsiooni, vaid tööd ennast. Aga samas tuleb hinnata ka sellist ühiskonda, mis püsib koos ja liigub kuidagi edasi ka siis, kui kedagi eriti ei huvita. Seegi võiks üsna õudne olla, kui kõik ehitaksid säravate silmadega mingit totalitaarset ägedust, reaalset kodanikuühiskonda näiteks, ja siis oleksid kole solvunud, et sa osaleda ei viitsi, isegi kui see avalduks pelgalt sotsiaalsetes repressioonides.

Samas, eksju, on vihkamine hästi võikalt mõnus ja ilukirjanduslik ja sisseharjunud tegevus, kordumatuid naudinguid pakkuv tegevus. Ilmselt on olnud ajajärke, kus see on võrdsem olnud, nagu, maitea, 18 sajandi lõpu Prantsusmaa, meie inimeste kiitused ei ole enamasti üldse nii stilistiliselt viimistletud ja leidlikud, kui laitused. Ilmselt mingi üldisem lääne tsivilisatsiooni värk. Iseenesest okei asi, aga vastupidist traditsiooni peaks ka ehitama.

Jah, see su tekst tekitab küsimuse, et kui emotsioonid ei ole päris, mis siis õieti on? Mateeriale ja ideedele annab mõtte ainult see, kui nende kohta lugusid rääkida. Lood aga on emotsionaalselt laetud. Ma arvan, et hinnang igav/huvitav on samuti hinnang, mis tuleneb sellest, et inimene kirjeldab oma emotsiooni, mis vastav objekt temas tekitas. “Mitte miski ei ole päris” oleks šeff, kuid ilma olulise praktilise kasutegurita hinnang. “Ükskõik mis, mis ma otsustan, on päris” on niikaua äge, kuni sa päriselt midagi teha ei ürita, kui ilma tiibadeta lennata proovida, siis on pärast jalaluud purud, kui Sepaküla Jaak otsustab järgmisel aastal presidendiks saada, siis võib eeldada, et see läheb tal vett vedama.

Ma arvan, et okei formuleering oleks “emotsioonid ei ole paratamatud.” Ja nende mõju ei ole samuti paratamatu. Vähemasti on inimesel valikuvabadus, selle kohta, mis lugu ta oma emotsiooni kohta räägib. Ka “see ei ole päris” on lugu.

Kui ma enese peale mõtlen, siis ma olen tihtilugu kombe pärast vihane. Mitte nii, et ma ise usuksin sellesse, vaid lihtsalt sellepärast, et see tundub nagu normaalne maailmaga interfeissimise viis. Kombe pärast lõbus olla tundub jälle nagu mingi amerikaniseerunud piiderlus. On võimalik, et “kombe pärast vihane” on tegelikult selle ühiskonna “kombe pärast rõõmus”. What do you know.

Mingi variant oleks tõlgendada ka nõnda, et öelda Padari-laulu-mehele, et ole keerukam inimene”, mis tuleks aga kohemaid maha kriipsutada, sest keerukad inimesed on värdjukkarid ja inimeste sisemine keerukus on fundamentaalselt ebahuvitav. “Mõtle keerukamaid mõtteid” (nii et huvitav oleks) tundub iseenesest cool, kuigi seegi on selline üsna baasik valgustuse teema. Siiski tuleb tunnistada, et see on ilmselt üks asi, mida me mõlemad tahaksime, üldise vestluse keskmise leveli märgatavat tõusu, vahest seda, et rohkem teemasid oleks. Et igapäevane feicbooc oleks rohkem nagu erinevate erialaste teemade pastišš, nii et kuidagi harivam oleks viibida. Ma nõustuks. Kuigi tegelikult sa tahtsid muidugi, et inimesed “haaraks oma saatuse rohkem enda kätesse”. Võibolla isegi “oleksid rahulolematud ka oma rahulolematusega (või rahuloluga)”, mis on iseenesest ka juba veits keerukam mõte.

Nii et jah, raisk, ega ma ei teagi.

Monday, September 8, 2014

Stiilielementide tõlkimine Marguerite Durasi romaanis “Armuke”

Madli Lippur

Väljavõte Madli Lippuri bakalaureusetööst.

Lühike eessõna
Tegemist on tõlkeanalüüsiga, milles keskendutakse eeskätt kirjaniku stiili tõlkimise võimalustele ja võimalikkusele. Kuna tegu on mahuka uurimusega, siis avaldab toimetus sellest esmalt mõned peatükid, mis on vähem spetsiifilised ja rohkelt harivad. ZA/UM on väga tõsine blogi. Süvenege ja parandage meelt. Mõistagi kordab toimetus üle, et antud teksti autor on Madli Lippur, mitte Jüri, Mari ega Mudlum.

4. Durasi stiil

4.1. Loomingule omased üldised tunnused
Marie-Hélène Boucher, Eftihia Mihelakis ja Martine Delvaux ütlevad Marguerite Durasi loomingut käsitlevate artiklite kogumiku Puudumise poeetikad Marguerite Durasi loomingus (Poetiques de l’absence chez Marguerite Duras, 2012) eessõnas, et Durasi loomelaad lõhub nii erinevaid kirjanduslikke kui kinematograafilisi väljakujunenud vorme, ta ründab korrapära ja norme, oma teostes loob ta korrapäratust nii ajas kui ruumis, depersonaliseerib subjekti ning ei võimalda mingisugust klassifitseerimist. (Boucher, Mihelakis & Delvaux 2012: 8)

Jiří Šrámek, kes on 1979. aastal kirjutanud lähemalt Durasi stiilist ja selle elementidest, toob välja teatud teemad, mis ilmuvad üha uuesti, korduvad teosest teosesse. Õigupoolest ongi Durasile väga omane kirjutada uuesti juba kirjutatut, oma loomingut üha ümber töötleda. Teemad, mille ümber tema looming keerleb, on armastus, kuritegu, hullumeelsus ja lootus. Need põhiteemad omakorda kulgevad teoses samuti peaaegu stereotüüpse kolmikmudeli alusel: ootus – kohtumine (püüe) – frustratsioon (läbikukkumine). Näiteks on ootus üheks peamiseks teemaks romaanis Tamm Vaikse ookeani vastu, kohtumine aga jälle Moderato Cantabiles. Kohtumine on alati otsustava tähendusega, selle kaudu paljastub tegelaskuju sisemine kriis. (Šrámek 1979:) Ootus teoses Tamm Vaikse ookeani vastu väljendub näiteks teose ühe peategelases, 17-aastases Suzanne’is, kes koos ema ja vennaga elab kehval järjel ja üsna eraldatult linnast eemal maantee ääres, ning loodab päevast-päeva, et ehk peatub kord nende maja ees potentsiaalse kosilase auto, mis viiks ta sellest ahistavast keskkonnast ära. Romaanis Moderato Cantabile käivitab tegevuse kuritegu, mille tõttu kohtuvad kaks peategelast, kelle suhte kulgu romaan jälgibki. Kahtlemata on kohtumine peateemaks, otsustavaks alguspunktiks ka romaanis Armuke.

Šrámek (1979) märgib ka, et alates 1954. aastast hülgas Duras tavapärase, „traditsionaalse“ jutustamislaadi ning orienteerus rohkem abstraktsema loomingu suunas.

Boucher, Mihelakis ja Delvaux leiavad, et kirjutamine tähendab Durasi puhul järjepidevat kustutamist, maha hõõrumist või varju jätmist. Kirjutamine on temale kui mänglev kõikumine kõige ja eimillegi vahel, naiseliku ja meheliku, enda ja teise, siinse ja mujal oleva, sõnulkirjeldatava ja -kirjeldamatu vahel. Ning kui taandada Durasi looming veelgi kitsamalt ühele korduvale teemale, ühele konkreetsele nimetajale, siis oleks selleks puudumine. Puudumine, kadu ja möödumine korduvad ja ilmnevad nii Durasi tekstiloomismaneeris, tegelaskujudes, narratiivis, ka tema pildi-ja filmikunstikäsitluses. Neid võib nimetada Durasi loomingus fundamentaalseteks küsimusteks, erinevad puudumise poeetikad kerkivad esile nii tema tekstides kui kujutavas loomingus. Puudumine on midagi, mis on Durasi loomingus nii sügaval sees, mis seda painab ja kummitab, nii et tema looming ilma selleta oleks õigupoolest kujuteldamatu. (Boucher jt. 2012: 8) Mariah Devereux Herbeck on näiteks juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Durasi romaanis Lol V. Steini vaimustus puudub midagi väga olulist, mis võimaldaks lugejal peategelast päriselt tundma õppida ja tema lugu täielikult mõista. Mingisugune info, mis lubaks narratiivil kulgeda järjepidevalt ja sidusamalt, on tekstis tuntavalt puudu, see jääb lugejale teadmata. (Devereux Herbeck 2013: 126) Läbiva puudumise ideed sobiks illustreerima ka lõiguke romaanist Armuke: „Mu elu lugu pole olemas. Ei ole olemas. Ei ole iial keskpunkti. Ei rada, ei joont. On hiigelpaigad, kus tõestatakse, et seal keegi oli, ent vale puha, polnud kedagi.“ (Duras 1984: 14, tõlge M. Talvet)

Puudumisega seostub ka läbikukkumine – üldiseloomustus, millest lähtuvalt on Durasi loomingut vaadelnud Isabelle Thisdale. Ta räägib nimelt läbikukkumise esteetikast, märkides, et iga Durasi tekst justkui hävitab end ise, langeb rusudesse, ning nendest rusudest sünnib jällegi uus, järgmine teos. Samuti on see hävingu esteetika – hävingust, varemetest saab uue teose, loomingu alus, vundament.) (Sellega seostub ka näiteks romaani Armuke esimestel lehekülgedel leiduv kirjeldus kirjaniku enda hävinud või hävitatud näojoontest.) Iga Durasi tekst kajastab ühel või teisel moel hävingut, laastamist või läbikukkumist, mis omakorda lubab järgneval teosel eelneva tuhast fööniksina uuesti sündida. Looming ise on kui hävinud struktuur, mis sigineb tuhast ning mille lähteallikaks on üks algne kujund, pilt. (Thisdale 2012: 13 – 14 ) Läbikukkumist näeme näiteks romaanis Tamm Vaikse ookeani vastu, milles kujutatakse nurjunud kontsessiooniostu ning lootusetut võitlust ookeaniga, mis maatükki, pere ainsat sissetulekuallikat, pidevalt üle ujutab. Läbikukkumisena võib samuti näha võimatu armastuse motiivi, mis Durasi loomingut läbib. Armastus osutub võimatuks näiteks rassierinevuste tõttu (Armuke), armastajate perekonnaseisu tõttu (Moderato Cantabile), sõja tõttu (Hiroshima, mu arm) või ka näiteks lähedase veresuguluse tõttu (Suvevihm, La Pluie d’été,1990).
Mireille Naturelle on nimetanud Durasi stiilile üldiselt kõige omasemate tunnustena poeetilisust ja musikaalsust, ning toob välja, et tema teoseid on nimetatud ka proosapoeemideks ning kindlasti kehtib see eriti siin vaatluse all oleva teose, Armuke puhul (Naturelle 1995: 155), mille stiilielemente vaatlen hiljem eraldi ja lähemalt. Asako Muraishi, kes on vaadelnud religioossetele tekstidele omaseid struktuure Durasi loomingus, võrdleb tema teoseid isegi piibelliku poeesiaga, profaanse litaaniaga, liturgilise kõnega, ning iseloomulike stiilielementidena on ta nimetanud kordust, semantilist parallelismi, samuti sünonüümilist ja antonüümilist parallelismi. (Muraishi 2009)

Šrámek, kes on Durasi stiili veelgi detailsemalt vaadelnud, defineerib seda kui diskreetset stiili, mis rakendab vihjelisi ja kaudseid vahendeid, vältimaks eksplitsiitsust. Sellisest stiilist tuleneb teksti hämarus, ebaselgus, teoste hermeetilisus. Vaikus ja pausid tekstis annavad märku pingetest, tukslemisest teksti aluskihtides, need paljastavad tegelaskuju kriisi, kes kõigub kindluse ja kahtluse vahel, lootuse ja lootusetuse vahel, seistes silmitsi vaikiva maailmaga. Tüüpiline durasilik lause on lühike ja lihtne, samuti on ka tema leksika lihtne, redutseeritud, autor jätab kõrvale liialt konkreetsed sõnad ja tarvitab nende asemel neutraalsemaid, värvitumaid. Šrámek nimetab neid „hallideks“ sõnadeks, need on abstraktsed, kuid tihtipeale laetud afektiivse värvinguga. Suurem osa Durasi sõnavarast on seega olemuselt psühholoogiline ning vastavuses tugevatest tunnetest tulvil maailmaga. (Šrámek 1979)

Šrámek toob välja, et Durasil on kombeks väljenduda üpris elliptilisel viisil, see iseloomustab tema tekste ka süntaktilises plaanis, nimelt kasutab ta üpris palju elliptilist lauset või nominaallauset, milles peitub tihti palju vihjeid. Sidendid, koopulad, prepositsioonid, konjunktsioonid on vähimalgi võimaluses ära jäetud ning laused on lühikesed, rinnastusseoses või tükeldatud. Selline maneer toob esile iga üksiku detaili, samas hävitamata terviklikkust. Sidendideta rinnastuseos, mida Duras päris palju rakendab, kahandab muuhulgas teksti emotsionaalsust. „Tulemuseks on kaine, telegraafililine stiil,“ nagu sõnastab Šrámek (1979: 76). Ta märgib ära ka kujundlike väljendite ja troopide kasutamise, ning nii nagu Muraishigi, toob välja igal sammul moodustuvad parallelismid, mis esinevad loetelude, korduste ja antiteetiliste konstruktsioonidena. Šrámek leiab, et korduses väljendub kestvuse pikkus ning mingisuguse omaduse intensiivsus. Duras kordab tihtipeale substantiivi ja seda ilma mingisuguse epiteedita, korduvaid elemente tekstis võib näha ka kui võtmesõnu. Tegu pole ainuüksi retoorilise võttega, vaid kordus võimaldab kirjanikul ideid omavahel siduda ning jutustusel edasi kulgeda. See on kompositsiooniskeem, mis eelistab tsükilisi ning elliptilisi konstruktsioone. Kordus nagu ka loetelu, ühildub kõhkleva, lünkliku stiiliga, iseennast otsiva väljendusviisiga. (Šrámek 1979) Lisaks, meenutades Boase-Beieri märkust, võib korduste kasutamine viidata ka traumaatilisele seisundile, mis Durasi puhul oleks täiesti mõeldav, kui võtta arvesse eelnevalt mainitud loomingut läbivaid teemasid nagu häving ja läbikukkumine.

Ka loetelul on Durasi tekstis teatud funktsioon. Šrámek (1979: 77) toob näite, kuidas teoses Shaga (Le Shaga, 1968) peegeldab loetelu tegelaskuju mõttevoos hullumeelsuse seisundit :
J’avais déjà bien des avantages (…) une maison, un mari, des enfants, une personnalité, une automobile, une situation, un âge, un nom, deux automobiles,une réputation, un chien, une instruction, un pays, une patrie, un chef,un ciel, une vie, yeux marrons, cheveux idem, un vison, une religion, trente ans… trente et un an un vison… trente-deux ans, trente-trois ans, trente quatre ans deux visons, trente-sept ans… à trente-sept ans je me suis dit: Un lion. C’est ce qu’il me faut… Un lion vivant. Normal. Vous pouvez me regarder. Un lion. Je l’ai eu. (…) Il est devenu une loque. On nous a séparés.

Mul oli juba küllalt privileege (…) maja, abikaasa, lapsed, isiksus, auto, seisund, vanus, nimi, kaks autot, reputatsioon, koer, haridus, riik, kodumaa, kokk, taevas, elu, pruunid silmad, samasugused juuksed, naarits, religioon, kolmkümmend aastat…kolmkümmend üks aastat naarits…kolmkümmend kaks aastat, kolmkümmend kolm aastat, kolmkümmend neli aastat kaks naaritsat, kolmkümmend seitse aastat…kolmekümne seitsme aastaselt ütlesin endale: lõvi. See on see, mis mul vaja…Elus lõvi. Normaalne. Te võite mind vaadata. Lõvi. Mul oli see. (…) Temast on saanud räbal. Meid on lahutatud. (minu tõlge)

Šrámek ütleb, et loetelu puhul on tegemist on ökonoomilise võttega, mis esmapilgul näib staatiline, kuid sisaldab palju dünaamilisi elemente. Loetelu võib tõlgendada kui piiratud ja subjektiivset nägemust reaalsusest, mille kujutis on fragmenteeritud. (Šrámek 1979) Lisaks on Šrámek täheldanud, et Durasi tekstidele on omane ka pronoomenite paljusus, mis süvendab lugeja teadmatust tegelaskujude idenditeedist. Retoorilised küsimused aga, mida tema teostes samuti korduvalt leidub, loovad emotsionaalset pinget. (Šrámek 1979)

Šrámek leiab, et Durasi põhilised stiilivõtted võiks koondada ühelt poolt eufeismi, teisalt hüperboliseerimise alla. Eufeism seisab tekstis selle eest, et näidatav oleks vaid kaudselt nähtav, hüperbool aga väljendab tüüpilist konflikti kriisis oleva tegelaskuju puhul. Kuna hüperbooli all mõistame liialdavalt suurendavalt, intensiivistavat kõnekujundit (Neithal 1999:58), siis koonduvad selle alla ka näiteks kordused, mis nagu nägime, omakorda seostuvad traumaatilise seisundi ehk tegelaskuju sisemise kriisiga. Näide Armukesest:
L’alcool a rempli la fonction que Dieu n’as pas eue, il a eue aussi celle de me tuer, de tuer. (Duras 1984: 15)

Alkohol täitis funktsiooni, mida Jumalal polnud, tema funktsioon oli tappa, tappa. (M. Talveti tõlge 1989: lk 7)

Retoorikat ning lüürilisust nimetab Sramek siis veel, viis aastat enne Armukese ilmumist, Durasi tekstis uudsemateks nähtusteks,ometigi on lüürilisus alati, ka varjatumail kujul tema teostes olemas, kuigi kulunud sentimentaalsusest hoiab kirjanik kõrvale. (Šrámek 1979)

Maud Fourton on vaadelnud veidi ka Durasi teoste visuaalsemat külge ehk teksti asetust. Lisaks tühjadele valgetele ridadele lõikude vahel, tühimikele, millest oli juttu ka eelpool, juhib Fourton tähelepanu asjaolule, et paljudes tema teostes võime näha, kuidas tekstilõigu esimene või esimesed read on nendele järgnevate suhtes nihkes. Esimesed read võivad olla ka väga lühikesed, jaotatud, grupeeritud viisil, mis meenutab pigem luuletust. Ka sellistel nähtustel on proosatekstis oma roll, tekst ei peitu ainuüksi sõnades, vaid kaasa räägib ka kirjutatu „kontuur“. (Fourton 2008: 32 – 33)

Kokkuvõtteks võib seega öelda, et Durasi stiili peamisteks joonteks on poeetilisus, musikaalsus, mis väljendub rütmides, pausides, kordustes, samuti fragmenteeritus ja elliptilisus, vihjeline väljendusviis, „üleliigse“ välja jätmine nii leksikaalsel kui grammatilisel tasemel, mis väljendub näiteks redutseeritud sõnavaras või puuduvates konjunktsioonides.

4.2. Stiil romaanis „Armuke“

Romaani sisu tutvustamisel ma piirduksin meeleldi üheainsa lausega François Nourissier’ kirjutatud järelsõnast kirjastuse Les Éditions de Minuit väljaande (1984) tagakaanel: Duras pöördub romaanis tagasi oma algallika, „alustrajava stseeni“ juurde ehk hetke, mil 30ndate aastatel üht Mekongi harjujõge ületaval parvel tutvub jõukas hiinlane viieteistkümneaastase valge tüdrukuga, keda ta hakkab armastama.

Duras ise on öelnud: „ Armuke kujutab endast lihtsalt fotode kommentaare.“ (Adler 1998: 514) Adler lisab veel et, armuke, hiinlane pole tegelikult raamatu keskmeks, pole seda ka Durasi jaoks, kuigi miljonid lugejad seda arvavad. Raamatu teemaks on kirjutamine ise. Kirjutamine, kirjutamise laad, mida ta on alati otsinud ja mida ta kunagi pole suutnud tabada. Armuke pakub palju võimalusi lugemiseks ning provotseerib lugeja kujutlusvõimet. Lugeja ise ongi teose peategelane, lugedes kirjutab lugeja loo ise uuesti. Olenemata ohtratest autobiograafilistest elementidest ei ole Armuke siiski autobiograafia. (Adler 1998: 518)

1984. aastal oli Duras Prantsuse riigitelekanali Antenna 2 (alates 1992 France 2) kirjandusliku saatesarja Apostrophes külaline, terve saade oli erandkorras pühendatud vaid temale ning äsjailmunud romaanile Armuke. (Apostrophes 28.09.1984. Telesaade.) Vahepeale oli jäänud kümme aastat, mil temalt midagi ei ilmunud ning mil ta võitles muuhulgas alkoholismiprobleemiga. Armuke oli seega suurepärane tagasitulek kirjandusliku avalikkuse ette. Saates küsitleb Durasi saatejuht Bernard Pivot ning me saame üht-teist teada ka kirjaniku loomemeetodist. Selgub, et kriitikud on uue teose üsna üksmeelselt suurepäraseks tunnistanud, sellegipoolest on mõningad neist šokeeritud teose stiilist ning heitnud kirjanikule ette kirjavigu, mõistmata, et tegu võib olla stiilivõtetega. Mireille Naturelle (1995: 115), kes Armukest analüüsides viitab ohtralt ka tollele samale telesaatele, märgib, et aja möödudes ehk nüüdseks ollakse sellise stiiliga muidugi juba harjunud. Pivot küsib Durasilt, kas kirjanik näeb oma stiiliga vaeva, kas ta viimistleb oma tööd, ning viimane vastab, et üldjuhul ta ei korrigeeri tagantjärele midagi, täpsustades, et nii oli see eelkõige nende lõikude puhul, mis räägivad otseselt armukesest, hiinlasest. „Need on teised asjad, mida ma viimistlen,„ ütleb ta. Vastuseks küsimusele, millest tuleb siiski see teksti võlu ja magnetism, arvab Duras, et põhjuseks on see, et ta ei tegele sellega üldse. Ta ütleb asju, nii nagu need temani tulevad, jõuavad, teda tabavad, teda pimestavad. Ta tunnistab, et väga tihti ta seab esmalt paika sõnad ning millegi muuga ta vaeva ei näe. Laused moodustuvad sõnad ümber ise. Pivot märgib samas, et tihtipeale paigutab kirjanik ka neid sõnu lausesse iseäralikul moel, mis puristlike kalduvustega keeleprofessoreid marru võiks ajad, kuid mille tõttu õnnestub tal just öelda asju väga täpselt ja kiirelt. Duras seletab, et ta „võtab sõnade pealiskihi,“ iseloomustab oma toimimisviisi kui voolavat kirjutamist, mis püüab asjadele järele jõuda, kinni püüda, mitte neid „öelda.“ Kirjutada tuleb kiirustades, sest kirjutades ollakse keset draamat ja kõik ununeb kohe. „Kirjutamine on põrgu. Kirjutamine on raske,“ tsiteerib ka Pivot varasemalt Durasi väidet. Siinkohal tasub ära märkida, et Armuke valmis kõigest kolme kuuga. Duras tunnistab ka, et ei tea, mis on tegelikult kirjutamine, kuigi ta on sellest palju rääkinud, nii nagu teaks.

Naturelle (1995: 116) lisab eelnevale veel, et Duras laseb kõige probleemsemate, kõige intiimsemate, kõige tugevamini läbi elatud hetkede kirjeldamisel sulel libiseda takistamatult, kontrollimatult, kuid läbimõeldult paneb kirja lõigud, mis käsitlevad midagi, millest ta on üle saanud, millest on distantseerunud.

Analüüsides Armukest leiab Naturelle, et teos on kompositsioonilt pigem musikaalne kui loogiline, oma fragmentaarse käekirja ja puuduvate stseenide tõttu pole see kuigi kergesti loetav või mõistetav. Kirjanik paiskab segi lugeja harjumusliku lugemis- ja analüüsimeetodi, provotseerib, sunnib lugejat rekonstrueerima seda lugu, mis ise ennast dekonstrueerib, sedavõrd kui ta näib vormi omandavat. Tekst on kui mosaiik, lühikeste või pisut pikemate lõikude järgnevus. Lõigud, mille vahel puudub loogiline seos, mida eraldavad üksteisest valged tühimikud, peegeldavad mõttekäiku, mis paljastab ennast meie silme all, see on vabalt kulgev, struktureerimata, see on kui südame puistamine osavõtlikule lugejale. (Naturelle 1995: 149 – 150) Naturelle (1995: 153) peab täiesti võimalikuks, et Durasile omase stiili väljakujunemisel on oma roll olnud vietnami keelel, mida Duras oskas, ning millest võib tuleneda just rindlausete konjunktsioonide puudumine, kõneviiside eiramine ja inversioonide kasutamine. Naturelle toob ära ka väljavõtte 1990. aastal Nouvel Observateur’ile antud intervjuust kus Duras seda ka kinnitab sõnadega: „Vietnami keel on lihtne, monosüllaabiline keel, milles puuduvad rinnastusseoses konjunktsioonid. Pole ka ajavorme .“ Üpris sellisena näeb ka kirjanik oma stiili: selle keskmeks on kandev sõna, sõna mis loeb. Kõik muu haakub selle külge. (Naturelle 1995: 136)

Durasi meetodit iseloomustab Naturelle’i sõnutsi samuti poetiseerimine kujundiloome abil, ka lauserütmi abil, taandades lauseid kord ainsale verbivormile, kord elemente kuhjates või neid võimendades alliteratsiooniga, nagu näiteks lauses: Dans la platitude a perte de vue ces fleuves, ils vont vite, ils versent comme si la terre penchait. Viisist, kuidas fraasis tout est emporté par la tempête domineerib t-häälik, fraasis à la surface de la force du fleuve tõuseb esile f-häälik ning fraasis la lumière limonaise du fleuve heliseb l-häälik, näeme, kuidas teksti rütmi rõhutab alliteratsioon, lähendades seda tõepoolest proosapoeemile. (Naturelle 1995: 155)

Jätkates siit konkreetsemalt Armukese stiiliga, olen üritanud tekstist ise tõenduseks leida eelnevalt mainitud elementide näiteid. Kuna Naturelle juba viitas kõlakujunditele, siis alliteratsiooni näidetena tooksin välja veel järgnevad laused ja fraasid:
La toiture pourrie par les pluies continue à disparaitre. (DO, lk 35)
…[]dans cette lumière de brume et de chaleur (DO, lk 35)
Les deux étaient morts aux dates et aux heures des oiseaux, des images. (DO, lk 41)
C’est une ville du plaisir qui bat son plein la nuit. (DO, lk 51)

Lausekujundid on stiilivõte, mida iseloomustab taotluslikult eripärane lauseehitus või lausetähendus, ja Durasi stiilielementidest liigituvad selle alla näiteks kordused, parallelismid, retooriline küsimus, elliptilised laused, konjunktsioonide puudumine ja inversioonid (Neithal 1999: 82). Substantiivide aga ka muude elementide kordust võib näha lausetes:
…[] mais sa matière est détruite. J’ai un visage détruite. (DO, lk 10)
Ça durait trois jours, jamais quatre, jamais. Jamais. (DO, lk 12)
L’histoire de ma vie n’existe pas. Ça n’existe pas. (DO, lk 14)
Je n’avais jamais vu de film avec ces Indiennes qui portent ces mêmes chapeaux a bords plats et des tresses par devant de leur corps. Ce jour-la j’ai aussi des tresses, je ne les ai pas révélées comme je le fais d’habitude, mais ce ne sont pas les mêmes. J’ai deux longues tresses par le devant mon corps comme ces femmes du cinéma que je n’ai jamais vues mais ce sont des tresses d’enfant. (DO, lk 23)
Autour d’elle c’est les déserts, les fils c’est les déserts []… (DO, lk 32)
Chaque jour nous essayons de nous tuer, de tuer. (DO, lk 67)
Elle. Hélène L. Hélène Lagonelle. (DO, lk 87)
Je suis extenuée du désir d’Helene Lagonelle. Je suis extenuée de désir. (DO, lk 88)
Les départs. C’était toujours les mêmes départs. C’était toujours les premiers départs sur les mers. (DO, lk 127)

Teatud sõnade, fraaside, ideede kordused ilmuvad aeg-ajalt ka pikema vahemaa tagant, mitte vaid ühes lauses, järjestikustes lausetes või ühe lõigu ulatuses. Näiteks fraas j’ai quinze ans et demi, mis kordub kaks korda üsna teoses alguses ühes ja samas lõigus (lk 10-11) ning ilmub siis uuesti paari lehekülje pärast elliptilisemal kujul: Quinze et demi (lk 15). ning taaskord lõigu algul samal kujul, leheküljel 28. Lisaks kohtame seda uuesti üsna teose viimases osas.

Järgnevalt näiteid semantilisest parallelismist, mille puhul on samuti tegu elementide kordumisega, täpsemalt on see ühe ja sama mõtte kordamine sõnaliselt veidi teisel kujul, kuid nii, et struktuuriline joonis jääb põhimõtteliselt samaks (Neithal 1999: 111).
Je voulais tuer, mon frère aîné, je voulais le tuer, arriver à avoir raison de lui une fois, une seule fois et le voir mourir. (DO, lk 13)
Soudain je me vois comme une autre, comme une autre serait vue, au-dehors, mise à la disposition de tous, mise a la disposition de tous les regards, mise dans la circulation des villes, des routes, du désir. (DO, lk 20)
Je vois la guerre comme lui était, partout se répandre, partout pénétrer, voler, emprisonner, partout être là, à tout mélangée, mêlée, présente dans le corps, dans la pensée, dans la veille, dans le sommeil, tout le temps, en proie à la passion saoulante d’occuper le territoire adorable du corps de l’enfant, du corps des moins forts, des peuples vaincus, cela parce que le mal est àa, aux portes, contre la peau. (DO, lk 76)

Viimane näide sobib muidugi ühtlasi ka loetelu või konjunktsioonideta rinnastusseose näiteks.
Sünonüümiline parallelism aga väljendub näiteks siin:
…[] et après elle rentrera à la pension, et personne pour la punir, la battre, la défigurer, l’insulter. (DO, lk 108)

Ka retooriline küsimus esineb Armukeses korduvalt :
Il lui dit que le chapeau lui va bien, très bien même, que c’est…original…un chapeau d’homme, pourquoi pas ?elle est si jolie, elle peut tout se permettre. (DO, lk 42)
Mais, l’eût-elle prévu, comment aurait-elle pu taire ce qui était son histoire même ? faire mentir son visage, son regard, sa voix ? son amour ? (DO, lk 67-68)

Lisaks mõned inversioonid ehk näiteid ebatavalisest sõnade järjestuses lauses, mis rõhutab, tõstab esile teatud sõna või muudab väljendusviisi poeetilisemaks (Neithal 1999: 60). Need on ka elemendid, mida võiks pidada proosatekstis normist kõrvalekaldumiseks.
Jalouse elle est. (DO, lk 30)
Dévergondés on était. (DO, lk 56)

Nagu mainitud, ka loetelud esinevad Durasi teostes tihti, ning nendes näeme ka konjunktsioonide puudumist. Mõned näited Armukesest:
Il emmène tout ce qui vient, des paillotes, des forets, des incendies éteints, des oiseaux morts, des chiens morts, des tigres, des buffles, noyés, des homme noyés, des leurres, des iles de jacinthes d’eau agglutinées, tout va vers le Pacifique, []…(DO, lk 30)
Des odeurs de caramel arrivent dans la chambre, celle des cacahuètes grillées, des soupes chinoises, des viandes rôties, des herbes, du jasmin, de la poussière, de l’encens, du feu de charbon de bois, le feu se transport ici dans des paniers, il se vend dans le rues, []…(DO, lk 51)

Konkreetse sündmuse kulgu annab Duras tihti edasi tõepoolest ülilihtsate ja lühikeste järjestikuste lausetega:
Je descends du car. Je vais au bastingage. Je regarde le fleuve. (DO, lk 17)
Elles attendent. Elles s’habillent pour rien. Elles se regardent. (DO, lk 26)
Elle habitait avec Dô. Elle avait encore peur la nuit. Elle avait acheté un fusil. (DO, lk 38)
Il paye. Il compte l’argent. Il le pose dans la soucoupe. Tout le monde regarde. (DO, lk 62)
Il vole. Il joue. (DO, lk 91)

Ja muidugi leidub ka neist veelgi lühemaid, nominaallauseid:
Quinze et demi. (DO, lk 15)
Chinois. (DO, lk 43)
Souveraine. (DO, lk 80)
Bleu. (DO, lk 97)
Famille de voyous blancs. (DO, lk 105)
La séparation. (DO, lk 132)

Järgnevalt mõningaid elliptilise lause näited teosest. Neithali sõnutsi on elliptilisest lausest on välja jäetud üks või mitu sõna, mis on kergesti juurdemõeldavad, ning tähendus või arusaadavus sellest ei muutu. Tavaliselt on välja jäetud kas alus või öeldis ning taolise stiilivõtte tulemuseks on väljenduse kokkusurutus ning emotsionaalne pingestatus. (Neithal 1999: 49) See on üks võte, millest tuleneb vihjeline väljendusviis, lisaks võiks tõmmata paralleeli elliptilise lauseehituse ning Durasi loomingule omas üldise puudumisega, kuna elliptilisest lausest on grammatilisest vaatenurgast midagi puudu. Samuti võiks ka sidendite puudumist näha kui märki sellest samas üldisemast, kõikehaaravast, kõikjal peituvast puuduolekust.
Pour la mort, une seule complice, ma mère. (DO, lk 26)
Attardée dans l’enfance. (DO, lk 27)
De temps en temps, par rafales légères, des bruits de voix. (DO, lk 29)
Elle l’était. De naissance. Dans le sang (DO, lk 39)
La mer, sans forme, simplement incomparable. (DO, lk 48)
Se supprimer. Disperser la communauté invivable (DO, lk 68)
Derrière les murs de la chambre, le frère. (DO, lk 71)
Souffrait d’orgueil visiblement, parlait peu pour ne pas conscendre, d’une voix doublée, dans une langue comme traduite, malaisée. (DO, lk 81)
Mon frère, les yeux baissés, merci. (DO, lk 92)
Rester là un an. (DO, lk 93)
Devait le croire intelligible… (DO, lk 94)

Durasi lause võib seega olla nii ülilühike ja lihtne kui ka väga pikk, sisaldades loetelu või parallelisme või neid mõlemit üheaegselt, ka segunenult; üks lause võib olla kui terve lahtirulluv mõttekäik, mõte, mis voolab täiesti loomulikult, väga väheste sidesõnadega või täiesti nendeta. Neithal (1999 : 139–140) märgib, et sidesõnatus muudab väljenduse intensiivsemaks, loob mulje hoogsast liikumisest ja on ka lähedane igapäevasele kiirkõnele emotsionaalse elevuse seisundis ja mõistuse kontrollile allumatule väljendusele, samas grammatilisest vaatepunktist on siiski tegemist puuduliku lausega.

Kõnekujunditest tuleks Armukese puhul ära märkida metafoorid ja sümbolid.
Metafoor on varjatud võrdlus, kõnekujund, milles ühele nähtusele või objektile kuuluvad omadused kantakse sarnasuse alusel üle teisele objektile (Neithal 1999: 94). Mõned metafoori näited Armukesest, millele lisan ka tõlke ja mõned kommentaarid:
Être dévorée de ces seins de fleur de farine que sont les siens. (DO, lk 88)
Neelduda nende hõrkude härmjate rindade läbi. (DT, lk 39)
Siin on tegemist tõlkimatu kujundiga, kuid väljend fleur de farine viitabki millelegi eriti kaunile, peenele, hõrgule.
Autour d’elle c’est les desérts, les fils c’est les déserts, ils ne feront rien,[] ….( DO, lk 32)
Ema ümber on kõrbed, pojad on kõrbed, neist ei saa asja,[]… (DT, lk 15)
Oui, c’est la grande auto funèbre de mes livres. (DO, lk 24)
Jaa, see on mu raamatute suur matuseauto. (DT, lk 11)
Siin ei ole tegelikult tegu matuseautoga, autor annab sellise ülekantud tähenduse armukese luksuslikule mustale limusiinile.
Veel jäi teosest omapärase kujundina silma ja avaldas muljet kaks korda esinev väljend la nuit du chasseur/ jahimeheöö, mis mõlemal juhul seondub konkreetse tegelaskujuga, vanema vennaga.
Terrible aventure, mais pour nous les enfants qui restaient, moins terrible que n’aurait été la présence de l’assasin des enfants de la nuit, de la nuit du chasseur. (DO, lk 12)
Hirmus risk, kuid meile, koju jäänud lastele, vähem hirmus, kui oleks olnud lastetapja ligiolek öösel, jahimeheööl. (DT, lk 6)
Autour du souvenir la clarité livide de la nuit du chasseur. (DO, lk 65)
Mälestust ümbritseb jahimeheöö kaame kuma. (DT, lk 29)
Ütleks, et tegu on hermeetilise kujundiga, sest väga raske on seda üheselt lahti mõtestada. Siin võibki olla tegu pealtnäha lihtsa sõna, väljendiga, milles on tuntav aga mingisugune sisemine pinge, kujundisse on paljugi peidetud, näiteks hirmuga seonduvad emotsioonid. Kirjanik ei ütle meile otse, vaid annab selle pildi ning see sõltub lugejast, palju ta selles näeb ja tajub.

Sümboli all mõistetakse metafoorilist kõnekujundit, pilti, märki või võrdkuju, mis tähistab tinglikult abstrakset ideed või mõtet, mida ei ole võimalik lõpuni ära seletada (Neithal 1999: 146). Läbivaimaks sümboolseks kujundiks on teoses kindlasti jõgi, samuti meri, veelgi üldistatumalt vee element. Romaani tegevuspaikadeks on jõe kaldad, kõige olulisem sündmus, sündmuste lähtemoment leiab aset parvel, jõe ületamisel. Õigupoolest võiks isegi kogu romaani sisu võtta kokku üheainsa fraasiga: jõe ületamine. Ka fraas ise, la traversée du fleuve, kordub teoses päris palju. Jõgi on romaanis ka füüsiliselt kogu aeg kohal ja samas kannab jõgi, vee element endas ohtralt sümboolseid tähendusi niisamuti kui jõe ületamise kujund. Romaani peategelane ületab jõe ka kujundlikus mõttes, liigub ühest eluetapist teise, tagasipöördumisvõimaluse ja ka –soovita. Lisaks võib romaani ka kirjaniku enda suhtes, tema eelnenud loomingu taustal mõtestada kui millegi ületamist, kuna nagu ta ise ka teoses mõista annab, on ta nüüd lõpuks olnud võimeline vahetult kirjutama asjadest, mida enne käsitles ümber nurga, seega mingisugune piir või barjäär on ületatud.

Ka teost analüüsinud Mireille Naturelle peab romaani põhiliseks kujundiks jõge ning märgib, et vee-elementi seostatakse tavapäraselt naiselikkusega. Teose lõpus asendub jõgi teise vee-elemendiga, ookeaniga, mis sedakorda sümboliseerib lahkumist, lahusolekut. (Naturelle 1995: 153) Mere-kujundi puhul on Pagès-Pindon tõmmanud paralleeli ka emafiguuriga. Neil mõlemal on Durasi loomingus väga oluline koht ning tihti esinevad sõnad la mer/ la mère tekstides lähestikku, tuues niimoodi esile ka homofoonia. Meri ja ema kujutavad mõlemad Durasi teostes mingisugust kõike enda alla haaravat, endale vallutavat jõudu.( Pagès-Pindon 2012: 76)


Thursday, September 4, 2014

Iga tekst on mõtiskluse tulemus, kui niimoodi vaatama hakata

Egle Tannenberg

Nipukas
Jõudsin kohale kell 12.45. Mida kauem näitus avatud on olnud, seda kergem on teda päeva hakul tööle panna. Vahetult pärast uue näituse avamist ei ole kõik veel nii käpas, peab varem kohale tulema, et muuseumiuksed kell üks kindlasti avatud saaksid.

Kõige parem on siis, kui mingi tekst on enam-vähem valmis kirjutatud, et seda saaks hiljem üle vaadata ning otsustada, kas see on midagi väärt või mitte. Olgu kasvõi halvasti kirjutatud, peaasi, et oleks olemas. Mulle meeldib mitmete asjade puhul mitu korda üle vaadata, hinnata, kas on midagi väärt või mitte. Millegi pärast on hinnangud ajas üsna palju muutuvad: mõni esmane hinnang on osutunud liigkriitiliseks, mõni teine on tundunud õiglane ka taasvaatlemisel. Ilmselt saab ennast ehitada paremaks tekstimasinaks. Olla hästi kalibreeritud: kogu eelpool nimetatud settimisprotsess toimuks kiiremini, ent pädeva kvaliteedikontrolliga.*

Neeme Külma installatsioonini viiv uks tuleb kaablisidemega võrestiku külge fikseerida, et see lahti püsiks. Korduvkasutan ühte kaablisidet mitu korda, tõmmates ta ainult veidi otsapidi kinni ja lõigates pärast, kui on käes õhtune sulgemine, vaid selle otsa ära. Tean küll, et ega need niblakad eriti midagi maksa, aga ikkagi. Kolmekümnesentimeetrist niblakat on kuidagi kahju ainult üks kord kasutada, vaata kui pikk ta on. Nad maksavad vähe, kuid mida pikem niblakas, seda kallim pakk. Veendusin selles, kui ratta parandamiseks sajase paki niblakaid ostsin. Pakk maksis midagi ühe ja kahe euro vahel. Nad olid vististi kõige tillukesemad, mis parasjagu ehituspoes müügil olid. Seegi on mõnus, et saad mitmest lühikesest niblast ehitada nii pika kui parasjagu tarvis.

Võiks ehitada mingisuguse jubina, mis koosneks niblakatest. “Fun crafting project for the kids.” See teos võiks ühtlasi kuuluda ka kõikidesse R. Kurvitza ja A. Rostovi kunstinaudingute kategooriatesse üheaegselt (ja osutuda mõnel järgneval aastal Köler Prize’il rahva ja žürii lemmikuks):

1. Oi kui ilus! (Imetletakse tehnika meisterlikkust, nt realistlik maal.)
2. Küll alles viitsis! (Imetletakse töö hulka, mida tegemine nõudis, nt suur tikkudest traktor.)
3. Sellist asja harilikult ei näe/kavalalt välja mõeldud! (Imetletakse uudset ideed, nagu näitusesaal, mille seinad ja laed on puha udusulgedega kaetud.)
4. Kõvasti paneb! (Teos ühtib vaataja ideoloogiliste tõekspidamistega.)

(Tsiteeritud kategooriad on Martin Luiga sõnastuses ning pärinevad artiklist “Kunnuse lugemine“)
Esmapilgul kahtlastena tunduvad tekstid jätta kustutuskihust sõltumata alles ja varjata neid kiivalt nii enda kui teiste kriitilise pilgu eest, et hiljem teistsuguse häälestusega tagasi tulla ja hinnang anda, vaadata, kas midagi annab muuta ja siis otsustada, kas kellelegi näidata või mitte. Siis on loodu nigu settekivim! Algul vaatad, et mingi väike pudi, pärast istud dolokivi otsas. Seepärast mõjuvad eriti rusuvalt olukorrad, kus tundub, et midagi ei ole öelda. Eriti kahju on muidugi siis, kui teised tahavad ja ise ka tahad, et oleks midagi öelda. Samas kui kõnelda kahtlaste tekstide säilitamisest, peaks ära mainima, et on ka inimesi, kes on võimelised juba varem loodud teksti hõlpsalt ja ligilähedaselt reprodutseerima – neile pole säilitamine vast kõige olulisem.

Mõnel näitusel on eksponaate, mis nõuavad rohkem tähelepanu kui teised. Neid peab mõne aja tagant tööle panema, kontrollima, kas aku, seebivesi, muu vedelik pole otsa lõppenud, õhtul laadima panema, hommikul lahti ühendama. Mõnel teisel näitusel pole nii-öelda “high maintenance” eksponaate pea ühtegi, tuleb vaid projektorid ja prožetorid tööle panna ja asi ants. Valvurile pakub salarõõmu, kui mõni ülakorruse masin on rivist väljas ning seda ei peagi iga tund tööle panema. Siis saab pea kuus tundi laua taga soojapuhuri õhuvoo sees istuda ja järgepanu kaasavõetud toitu mugida.

Umbes kaks tundi enne sulgemisaega tuleb suuremat sorti tüdimus peale. Kui seda annab millegagi võrrelda, siis ehk viimaste tundidega koolipäevast. Tähelepanuvõime on vähenenud, kannatamatus ja uimasus suurenenud. Samas on ka päevi, kus kuus tundi mööduvad nagu niuhti.

Mida värskem on enese kirjutatud tekst, seda sagedamini pean seda pigem kehvaks. Pärast vaatan, et pole väga vigagi, võib küll selline tekst maailmas juures olla. Näen teda alul üheplaanilisemana, kui mõni teine, sest enamasti on mul midagi kindlamat ja konkreetsemat mõttes, isegi kui ma mõned napisõnalised, kuid tegelikult mitmeti mõistetavad mõtted kirja panin, aga ma ise olen algul pigem pime nendele teistele tõlgendustele.

Kell on saanud 18.00; teadmine, et ainult tund aega veel loob minus uut värskust ja seepärast möödub viimane tund pigem kiiresti.

Kui kell on 18.55, panen asjad kotti. 18.58 tõusen laua tagant, lasen klaasuksel lukku minna ja jätkan juba nii selgeks saanud sulgemisrituaalidega: kuu ajaga on kõige paigutus muuseumiruumides nii tuttavaks saanud, et kui jõuabki kätte uue näituse aeg, mõjub muudatus tugevalt, asjade uus paigutus tuletab meelde variatsioonide võimalikkust, üldiselt.

* Lõikudes, mis käsitlevad kirjutamist, olen võtnud eelduseks, et kirjutamine kui selline on miski, mida peaks tegema.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (Põhja puiestee 35, Tallinn) on avatud teisipäevast pühapäevani kella ühest seitsmeni.
EKKM T-P 13-19
Selle hooaja viimane näitus:
Raul Keller “What You Hear is What You Get (Mostly)”
18 september – 26 oktoober

Wednesday, September 3, 2014

Brutaalne, räpane idealistlik materialism

Martin Luiga

luiks draakonis
Sven Parkeri isiknäituse “I knew it was about asphalt, but how do I say it?” lühianalüüs koos väikeste lisadega.

Anti mulle vihje, et Draakoni galeriis on mingi vägevus toimumas. See oli tõesti nii. Galeriisaali olid tellingud üles säätud ja juba ukse pealt lõi hull bituumeni lebra sõõrmeisse. Kuulukse, et too padakonna moodi vanamutt, kes tagaruumis Elkeni spermikarda maali ja veikesi nunnusid graafikaid müütab, on vandunud verist kättemaksu, ning et autor enam kunagi midagi sellelaadilist korraldada ei saaks, vähemalt seal. Ainult kiita saab väljapanekuid, mis nende valvuri argipäeva rikastavad, see on nende kutseau jaoks oluline, ma olen ise ka endine valvur ja elan valvuriga kokku, nii et küllap ma tean. Samuti on konservatiivile sellises mastaabis närvidele käimine pigem pluss, kuigi seda pole väga raske teha (või siiski? on võimalik, et antud indiviid on lahinguis karastunud). Samas ei tule tema tööliinis kindlasti liialt tihti ette, et koju jõudeski on teetööde lõhn veel küljes. Võitlus vana ja uue vahel, möödapääsmatu on see, ja lootusrikas me aeg.

Lae all tellingutel toetab vastu seina või üksteisele hulk eri suuruses asfaltiga kaetud säravmusti ja läikivaid lõuendeid. Kavaleht – või konsetekst või misasi ta on – annab kenas vikipeedilis-materialistlikus kõnepruugis teada, et asfalti puhul on tegu peaasjalikult riigivõimu sümboliga, sellega, mis ehitas impeeriumid tugevaks, ning ei ole seda teinud vaid tänapäeval, aga ka juba enne meie ajaarvamist. Sellest rääkimata, et ta on põhiosas kõngenud iidolenditest kokku sulanud. Hea progressist joovastunud ja ajaloo peale elevil diamatt-teema. Võtab elu ja maailma tõsiselt. Säärane võimujaatus teeb meeled na rõõmsaks me ajal, kus võim, kavalpea, on oma vundamendi iseoma eituse najale ehitanud. Näitus deklareerib kunstnikupositsiooni tugevalt (ei tegele “uurimise” ega muude ettevaatlike, sotsiaalteadustest laenatud terminitega, vaid kehtestab, on kindel oma õigsuses). Asfaldi panemine on proletaarne tegevus, ehitustöö. Kui sinna juurde panna ka riigivõimu jaatamine, see on, riigivõimuga samastumine, siis saab “ehitan, mida tahan”, selline hea moodne Marxi ja Nietzsche kokkuplökerdamine. Galerii on muudetud millekski muuks, laoks, vahejaamaks, teos on lõpetamata, võimalikkus, isegi ta nimi on lõpetamata, see ütleb: „I knew it was about asphalt, but how do I say it?” Galerii kasutamine mittegaleriina on tegelikult muidugi galerii eitamine. Fookus on mujal. Ja on igati paslik, et just siis, kui inimesed hakkavad lõpuks galeriidesse jõudma, tahavad kunstnikud sealt juba välja saada. Ka sellist viitamist kohtab tegelikult vähe, seda et “see ei ole veel päris, see annab ainult aimu sellest, kuidas tõepoolest olema peaks” – kuid sellest hoolimata oleks võimaluste piires viimane välja pandud.
Samuti toimub näitusel häbitu materjali ülistamine. Asfalt on nii äge ja tähtis küll, et ta aukohale tõsta. Asfalt on tõstetud aukohale, samas kui aukohast on tema aukohasus pagendatud (vaata ka: siia kirikusse teeme viljahoidla).

Kindlasti saaks tuua ka mingeid Malevitši musta ruudu analoogiaid. Need sobiks ideoloogiliselt, need sobiks visuaalselt, ja need sobiks ka selle Žižeki jutuga sellest, mismoodi moodsa kunstiteose kõige olulisemaks aspektiks on vahe kahe raami vahel (see oli küll maalispetsiifiline jutt, aga vähemalt täna ei ilmne mulle, miks see ei peaks olema vähemalt antud teosele aplitseeritav), ja selle teise jutuga, kus ta ütles, et Malevitši must ruut on ühe mõtte lõpp, ühe ülesande lahendus, ja et see, kui miski on lõpp, siis ta on alati ka algus.
Au tööle, Sven Parker, ja et paljud ressursid sind leiaks.

Näitus on avatud kuni kuuenda septembrini.

P. S. Väikese lisaboonusena näeb lae alla roninu, millised kenad kraadimärgid on laevalgustite peal, et oleks võimalik kindlalt paika panna, mis nurga alt valgus langeb.

Võrdlusmomendina, käisin läbi Hobusepea galeriist ja seal oli mingi segane läbu pask, mille teemaks oli “homonkulus.” See uuris indiviidi internetiajastul ega jõudnud sellega kuhugi. Vabaduse galeriis jällegi – ilmselt kõige konservatiivsem galerii Tallinnas – oli mingisugune õige kurb näitus, mille vahest kõige kurvem osa oli selle püüdlus kontseptuaalne olla. Näituse teemaks oli näiteks “Melanhoolia”, see oli pühendatud osati Düreri “Melanhoolia” viiesajandale aastapäevale, ja seinalehtede peal kõlksutasid Reet Varblane ja Maarja Undusk sõnu selle kohta, kuidas kunstnik peab kurb olema, siis tuleb õigesti, elupäevad on ikka niimoodi olnud et hambad ristis veame seda elujärge, ja OI kui kaunisti siis tuleb. Ühe teose nimi oli “Lingvistiline mets”. Selle peale oli pliiatsiga joonistatud raamaturiiul ja sellega paralleelselt erinevaid väikesi käkras taimi kasvamas. See oli kõik sügavalt isiklik. Inimese isiklikud asjad on põnevad siis, kui need on hästi universaliseeritavad, virtuoosselt edasi antud, või siis, kui tegu on meile lähedaste inimestega. Edasi vist ei peagi seletama.

Fotomuuseumis olid üleval fotod tüdrukult, kellele meeldib unenäolisus, ja poisilt, kellele meeldib sport. Sportfotod olid iseenesest päris toredad, eriti mereteemalised. Sportfoto on pärit samast esteetilisest ruumist nagu spordiriiete disain. Seal elab neoon ka siis, kui kusagil mujal ei ela. Ühtlasi on üsna selge, et fotomuuseum tegelikult ei näe ennast kunstimuuseumina ja nende jaoks on kunstfoto vaid üks võimalikest fotoliikidest. Nurgas mängis väga vaikselt üheksakümnendate college rock.

Monday, September 1, 2014

Sigudikud

Aleksander Rostov



Ahoi, sina seal! Nagu kord juba traditsiooniks saanud on, luba ma tervitan Sind esimese septembri puhul! Esimene september on kõige ilusam päev maailmas!

ja nagu alati: TAGASI TÖÖLE, LUDRUD, RAISK, KONTENT KONTENT KONTENT BLJÄD.



Eesti Koomiksiselts esitas üleskutse osaleda näitusel “Kõhedad Muinaslood”, mis toimub “Animated Dreamsi” raames sügisel. Kontseptsiooniks oli võtta mõni kodumaine kõhedusttekitav muinaslugu, muistend või rahvapärimus ning kohendada see paari leheküljena koomiksivormi. Praegu juba on Helsingi Eesti Majas väljas pisemas koosseisus eelnäitus 10 koomiksiga. All on minupoolne panus sellesse ettevõtmisse.

Boonusmaterjale:

kokku klopsitud illustratsioon eeltöö visanditest
montaažiruumi põrandale jäänud joonis