Thursday, October 30, 2014

Resigneerumine

IMG_6245Keset seda üleüldist tuututamist ja möllu on ZA/UM vait. Lubage ma selgitan teile, kuidas mulle need asjad tunduvad. Kultuuriga on meil hästi – kultuur on tõusev trend – lisaks juba olemasolevatele stabiilsetele tegijatele nagu Sirp, Looming, Vikerkaar, kõik need TMK-d ja Keeled-Kirjandused, ERRi kultuuriportaalid, neile aiva lisandub uusi. Postimees tegi oma “kultuuri”, väidetavalt parema kui kõik ülejäänud, kuuldavasti hakkab varsti tööle ka uus telekanal, mis teeb asju ainult Eestist ja eestlastele ja eesti meestele on seal sari “Karu kannatused” ! Selline kultuurne kanal. “Nihilistis” käib kõva töö, artiklid muudkui vuhisevad üles. Aga meil – vaikus.

Järjest enam kuulen ühe või teise käest, et “mulle tundub, et ei tahagi enam midagi teha”. Võib-olla istume kõik elu teises pooles aluspükste väel nagu Marlon Brando selles Robi jutus. Vahepeal, kui asjad olid veidi lootustandvamad, kui oli väike hingetõmbepaus enne homoseksi, Jürgen Ligit ja viimast kurba sündmust, siis ma mõtlesin sellest, kuidas inimesed pooli valivad. Mulle tundus siis, et inimesed ei vali pooli mitte veendumuste, vaid armastuse järgi. Näiteks meie oma jobud, nad võivad ju veits nikastanud olla kõik, aga ma armastan neid sellegipoolest. Ma ei jaga enamikuga neist mingeid veendumusi, oh olid ajad! kus saag läks käima nii mõnegi postituse all. Küsitakse vahel minu käest ka, miks ma Sirbis nende poolel olin. Muidugi mitte enam nüüd, nüüd ei ole see enam huviväärne. Mis küsimus üldse – armastuse pärast! Oleks ma ise istunud seal toimetuses, kohvi keetnud ja palka saanud, ma oleks olnud mõne muu joone taga. Sellepärast ära kunagi mõista kohut, sa ei tea, millise poole sa oleksid valinud, kui sa oleksid armastanud teisiti.

Aga praegu on asi nõnda, et ma ei tea enam isegi, keda või mida armastada. Täpselt ühtviisi tüütud ja väsitavad on seisukohad, mis on üpris mõistlikud ja täitsa humaansed ja pealegi lennukalt sõnastatud, nendega, mis on välja valgunud kuskilt inimloomuse tülkamast poolest. Mõlemad tapavad massiga. Valitseb üleüldine hullumeelsuse õhkkond, adrenaliin on kogu aeg laes ja olgu võit või kaotus, sellel pole mingit tähtsust, kohe on vaja uut laksu, et pinge ei langeks.

Üks viimaseid pelgupaiku oli mulle selline aiahuviliste grupp, kus keset kõige suuremat homokisa nemad rääkisid ikka oma sitikatest ja satikatest, kes nende kaalikaid järavad, kuidas mutte ja mügrisid püüda, millal külvata, millal lõigata. Muidugi olid ka seal omad leerid. Pruugib vaid ühel lisada pilt küsimusega “Ei tea, mis sitikas see võiks olla?”, kui on kohe platsis kahte sorti tüübid:

“Mina laseksin kohe kõik Fastacuga üle,” ütleb üks.

“Mina oma aias midagi ei mürgita, kas te tahate oma lastele mürki sisse sööta? Mürk püsib mullas aastakümneid!” tulistab teine vastu.

Sedaviisi võivad nad seal materdada kaua. Nii iga samasuguse posti all. Kuni suurest grupist eraldub väike grupp, kellel sai villand, teevad oma kinnise kohakese, et omakeskis omamoodi aeda pidada ja oma nippe vahetada.

Aga muidu on nad kaunis tsiviliseeritud inimesed muu maailmaga võrreldes.

Eile aga hakkas mulle silma selline kuulutus: “Müüa vutikakat. Kilo hind nii ja niipalju, kojuvedu tasuta.”

Selle lihtsa, informatiivse kuulutuse all aga harunes järgmine mõttevahetus – “Kaka kuidagi kummaline sõna. Mulle tundub see olevat, see ollus, mis on lapsel mähku sees. Vutil, kanal ja vanainimesel tuleb mumeelest sitta ja suurtel lojustel sõnnikut.”

Järgmine pareerib: “Vuti kaka kõlab minu arvates väga normaalselt. Oleneb küll inimese elukutsest ja roppuseastmest on neid sõnu olemas igasuguseid, mida kasutada. Vaevalt, et oleks kena, kui arst ütleks, et järgmine kord võtke oma vanaema sitt ka kaasa, siis uurime seda. Väljaheited ka kena neutraalne sõna.”

“Aga sõnnikut nüüd küll lojustel tagumikust ei tule. Sõnnik on ikka väljaheide koos allapanuga”, lisab kolmas.

“Lindudel polegi sõnnikut, sõnnik ikka rohusööjate loomade oma ja muidugi allapanuga koos. Kanasitt ikka tavaline termin.”


Kujutlesin sellist vaoshoitud ja arukat mõttevahetust ka Pärnitsa tekstide alla… Isegi selline süütu terminoloogiline vaidlus ajas mul harja punaseks. Kohe mitte millegagi ei taha dialoogis olla. Vastanduda ei taha üldse, ega arutada või õpetada… ja eriti ei taha tähelepanu. Tähelepanu, mis kunagi tundus nii ihaldusväärne, tundub nüüd olevat kõige viletsamat sorti valuuta. Seda ausate asjade eest nagunii ei saa. Jube kahju iseenesest, mul peaks varsti raamat välja tulema, oi kuidas olen oodanud seda mõnusat hetke, kus kõik üks päev Mudlumist räägivad, aga praegu, näe, kuidagi lahjaks jääb. Justkui ei pakugi enam rõõmu.

Mina ei tea, mis selle vastu teha. Ma võiks lõpetada õpetlike sõnadega, et tõmmake üheks päevaks nett välja, telekat ärge vaadake ja lehti ärge lugege. Leidke endale kaaslane, soovitavalt selline, kelle saaks kaissu ka võtta, tehke koos süüa, rääkige niisama juttu või minge jalutama. Ärge mõelge sekunditki tõsistest asjadest, ärge mõelge üldse midagi.

Minu pärast pole vaja muretseda, mul on kassid.

Mõnel klapib kassiga väga hästi kokku

Armastuses pole ju iial miskit roppu


Mälu järgi Matti Moguchi sõnadega.



Monday, October 20, 2014

Pärnits otsib Alephit

Mikk Pärnits, “Symboolne Eesti pimedus”. Peatamatu OÜ, Tallinn, 2014. 102 lk. 16.90 €.
Pärnitsa uus raamat koosneb suurest hulgast miniatuuridest ja laastudest. Esimesed neist on muinas- või mõistujutud, mida mõista ei saa. Need jutud on sündinud unenägude seletamatust maailmast ja maailma seletamatusest. Neis sehkendavad ringi loomapeadega inimesed, kõndiv käsi, seestunud lapsed, Linnutee linnud, draakonid, Egiptimaa vanad jumalad, vanatühi ise ning igat masti muud veidrikku rahvast. Esimesel lugemisel tundub see kõik segane ja segamini ja ilma suurema sisemise mõtteta. Aga kui lugeda niimoodi teadlikult, tähele pannes ja hoolikalt uurides, siis lisandub esmasele kummalisele ja kõhedale tundele üksjagu selgeid märke.
Väga paljudes juttudes on lisaks äraspidisele loogikale, sürrealistlikele seostele ja irratsionaalsetele mõttekäikudele mõningaid ühendavaid jooni. Nimelt miskit-sorti sudu, udu või hämu, mis igal pool vaatevälja segab. Loos “Peale elektrit” on udu paks ja aeglane nagu piibust ja sõõrmeist kerkiv toss. Jutus “Elumärgid sügavikust” peab batüskaaf läbi hägu ja ülespaisatud settemuda teed leidma. Mustkunstnik Maksim Mahri loos katab paks keerlev suitsupilv tervet juttu. “Katkendis detektiiviromaanist” on lause: “Kuid too probleem tundus ebatähtis ja ähmane nagu suitsetav inimene paksus udus”, “Unetuses” – “tundsin, kuidas hämarik mu mõistuse peal lamab nagu siidist rätik”. Jne jne, neid kirjakohti võiks välja noppima jäädagi.

Võti hämaruse, udu ja segatud nähtavuse juurde asub pildis “Hämarik/pimedus”, mis kirjeldab hämarikku kui olemuslikku kohta, mis võib asuda kus tahes, ükskõik milliste kulisside najal, kuid on alati ükssama – hämaruse koht. “Maastik oli mannekeen ja hämarik too kangas, mida maastik pidi esile tõstma,” kirjeldab autor. Seega võiks üldistatult öelda, et Pärnitsa lühipalades pole oluline mitte see, millest räägitakse, vaid see hämar tunne, mis neid lugedes tekib. Loomapeaga inimesed, purkidesse maetud naine, nahkaõgivad skeletid, need ei tähenda suurt midagi. Loeb ainult see vaistlik aimdus, mida need su hämaras mõistuses äratavad.
Teine omapära, mis esile kerkib, on kirjaniku nägev meel. Nagu oleks tegu kirjutava maalikunstnikuga. Kõigist lugudest saaks head sürrealistlikud maalid või filmistsenaariumid. Kuna tegu on tõepoolest sümboolsete tekstidega, siis oleks need sümbolid visuaalina nähtult kindlasti tugevamad meelemõjutajad. Võtame näiteks pildikese “Uue päeva sünd” – see on valmis sürrealistlik maal, mille värvid on sinine, kollane ja must, esineb kõrbeliiva ja liivakella allusioon, voolavate kujundite visioon, praguneva munakoore muster, Chirico tühjade tänavate ja üksildaste majade kurblik ja lõpmatusse ulatuv vaikus.
Kohe järgmine pala “Viimane pasunahüüd veritsevale autole” on loomult filmistsenaarium. Lihtsalt võta kaamera ja filmi see üles. Isegi suur ja väike plaan on selgesti näha. “Jõehobudest” saaks kindlasti päris toreda filmi, kuid ka loona on see raamatu üks säravamaid hetki.
Ja kolmas, olulisim nähtus on igikestev püüe näha kogu maailma korraga ühes punktis. Nimetame selle Borgese järgi Alephiks. Pärnitsa juttudes on kohe päris mitu Alephit, see on ta kirjutamise meetod, püüd ühe, kontsentreeritud pildi abil hõlmata kõiki asju, mis mingis hetkes korraga on. Mõneti sellest tuleneb ka lineaarse aja puudumine tema juttudes. Aeg võib olla küll paralleelne või ristuv või ringikujuline, mingid ajad on kõrvuti või üksteise peal ühessamas kohas, korraga, enamasti aga nähakse ühes (aja)hetkes mingi ühe maailma lõpmatut mitmepalgelisust. Püüdke korra lugemine katkestada ja istuda lihtsalt tajudes. Te kuulete korraga erinevaid hääli, aga täpselt ei saa aru, kas õuest või toast, näete nii parema kui vasaku silmaga silmanurgast maailma asju, võite muidugi vaadata ka ainult ühte asja, näiteks arvuti klaviatuuri või selle tähte H, samal ajal te tunnete oma kehas mingeid aistinguid, selg on kange, pea valutab, pissihäda, ja kõige selle juures rändab teie mõte sinna ja tänna. Umbes niimoodi töötab Pärnitsa juttude tegelikkus – kõik ja korraga:
“Kui ma ärkasin, lamasin põrandal. Kõik oli nagu ikka, ainult et kõik oli muutunud… Astusin välja, nägin maailma. Inimesed, loomad, Kuu ja Päike. Korraga olid kõik aastad. Mu ümber muutus maastik, ajastud, tuult polnud üldse ja korraga oli valge ja hämar. Mul hakkas paha. Ei, hea”; “Mis see oli, ei osanud keegi veel täpselt öelda, aga see oli justkui üks märk, triipkood, sümbol, mis tähistas kõike erinevat. Selles peitus kõik, aga see oli üks.”
Ning “Eneseõigustuses” räägib üks tegelane lugudest kui maailma kildudest, kui terviku osadest, kuid ärgu küsitagu temalt, mis see tervik on. Ja eks ole see tõepoolest nii, iga lugu on kild maailmast, ka väljamõeldud lugu, sest mis kord välja mõeldud, saab seeläbi olevaks. Mingitpidi meenutab Pärnitsa raamat mulle ka kaleidoskoopi, värvilised killud, mis raputades moodustavad alati kordumatuid mustreid, väikesi suletud harmoonilisi maailmu, aga ometi on kuidagi tunne, et peeglite taga on veel teine maailm. See ajabki jubeda lõhkumise himu peale. Tahaks kas üles ärgata või magama jääda, ja seda teispool papist toru.
Raamatu tagumine pool – abstraktsioonid, fragmendid ja momendid – on kirjanduslikult veidi teiselaadne, kuna viibib rohkem n-ö päris reaalsuses, meie oma Eesti pimeduses, ja seda kummastavam on sellest tegelikkusest väljaastumine. Lugedes saab peaaegu iga laastu juures väikese vaimse kirgastumise osaliseks. Nad on täpsed, halastamatud ja samas nukrad ning ausad. Mingi teistsuguse vormistuse kaudu muutuksid nad puhtaks poeesiaks:
“Ei julge kellelegi ütelda, et mulle meeldib bussis sõita. Filosoofia ning töötamine ja ihuvajadused taanduvad bussisõidu ootuse hägusesse hämarusse. Sõidad tlnast pärnusse ja mõtled, et täitsa metsik lääs. Võsa ja mobiilimastid, bussis oled rahvusvahelistes vetes. Ka kaasreisijad tekitavad sõbraliku tunde, tahaks nendega veini juua. Isegi lastega!”
Pärnitsal on kunstnikusilm ühenduses hea, täpse, lühikese lausega. Sellele lisandub suur töötahe ja tekste tuleb nagu Vändrast saelaudu. Tugeval toimetajal oleks ruumi ja materjali ehitada tema asjadest väga stiilne kogu. “Symboolsel eesti pimedusel” on ainult mõned hädad küljes ja need ma loen siin ka ausalt üles. Küljendus on kohutav. Nelja või viie erineva tähesuuruse kasutamine raamatus pole kohe millegagi õigustatud ja näeb kole välja, samuti joonduseta tekstiservad. Ega ma nendest vinjettidest ülaservas ka hästi ei arva ja silmadest tekstijagajatena. Nii mõnedki jutud oleks tugevama terviku huvides võinud kogust välja jätta, seda eeskätt raamatu esimeses pooles. Siin-seal oleks vaja olnud veidi silumist, sõnastuse täpsustamist ja muud vähemat toimetajapoolset abikätt. Lühijuttudest kogu komponeerimine on niikuinii üks väga raske töö ja oodata autorilt, et ta ise oma tekstidesse erapooletult ja eemaltpilguga suhtuda suudaks, on ülekohtune. Ühelt või teiselt loolt oleks oodanud konkreetsemat, selgemat lõppu, praegu jääb nii mõnigi lihtsalt nagu lohisema ja kaotab sellega osa oma särast. Võiks proovida edaspidi võib-olla oma maailma natuke pikemalt lahti kirjutada, tundus, et tihtilugu oleks jutt selgem ja vägevam võinud saada, kui oleks püütud täpsemaks minna, rohkem lahti kirjutada, see ei oleks tekste veel lobasuisteks või ilutsevateks teinud.
Arvata võib, et Pärnitsa omapärane maailmatajumisviis alles otsib vormi, milles kõige kujukamalt avalduda. Aga juba see raamat nihutab lugejat ka päris korralikult.
“Iga kord, kui näed möödumas pilve – viska seda kivi või tühja pudeliga. Praegu arvad, et see on tobe või loll tegu, aga kui ühel päeval pilvele pihta saad, arvad teisiti.”

Ilmus Vikerkaares

Saturday, October 18, 2014

O NAGU OBADUS Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi eelmaa

O



(Juhuslik salvestus vestlusest Sigismund von Krahliga, teatri tualettruumide ees.)

“Sa räägid viimasel ajal palju obadusest, mis sa selle all täpsemalt mõtled?”

“Valusalt ja lõplikult teada saamist oma individuaalsest eksistentsist. Looma puhul ilmneb individuaalne eksistents füüsilise valu kujul, inimühiskondades jõuab see täielikult teadvusse vale kaudu. Praktikas aetakse neid sageli segamini. Pendeldatakse paanikas vale juurest individuaalse eksistentsi juurde ja sealt hirmuga jälle tagasi. Vaata, üks sisenes just tualettruumi. Ta vaatas meid üsna ülbelt. Hetke pärast kohtub ta füüsilise paratamatusega. Ta astub suletud ukse taha tulles illusioonist – sõprade ringis hästiveedetud ajast, mis paneb surelikkust unustama. See pole küll päriselt nii pateetiline, aga me võime jutuveeretamise mõttes seda nimetada valgeks, lohutavaks valeks.

“Sa suhtud suhtlemise olulisusesse ja kollektiivsusesse põlglikult…”

“Kaugel sellest. Mõtle lihtsalt – kumb tegevus on paratamatum? Tualettruumi külastamine või sõpradega targutamine? See on lihtsalt näide vabadusest. Suletud ukse taga, kuhu me kõik oleme sunnitud sisenema, leiab aset muundumine. Ma ei pea siin silmas aine muundumist, kuigi ka see. Ma pean silmas midagi, mida sa näed tema silmades, kui ta tualetist väljub. See on leppimine. Vaata, ta on väljudes sama uhke kui enne, kuid temas pole üleolekut nagu sisenedes. Pole soovi õpetada, kuidas on õige elada. Pole vajadust vastutulijat veenda selles, et tal on samuti hing. See ongi obadus, meenutamine… või ka satori.

“Ise sa hakkasid valega pihta…”

“Mitte valega, vaid teekonnaga tõe juurest vale juurde ja tagasi ja siis kohe otsast peale. Õige obadus pole mitte valest teada saamine, vaid teada saamine sellest, et sa jäädki nende kahe vahele reisima, kui sa obadusest ei õpi. Obadus paneb asja lihtsalt nii paika, et sa ei üllatu enam südame põhjast iga kord kui oma sitta vaatad. Sitt on peale obadust su sõber. Ja tagasi minnes on sind samuti sõbrad ees ootamas. Sa oled vaba tulema ja minema. Sa oled oma individuaalsest eksistentsist teadlik. Ja teadlik sellest, et sa ei ole ei õige ega vale. Vot niimoodi töötab obadus.”

“Kuidas see kõik teatriga seotud on?”

“Unustamise abil. Õigemini unustamise pärast ja huvi tõttu. Obadus paneb maksiime unustama ja tekitab elu vastu huvi. Vanasti kutsuti obadust teatri kontekstis ka katarsiseks. Võtame näiteks tuntud loo kaevupõhja seotud mehest ja temale lähenevast pendlist. Pendli võnkumisamplituudi ühte otsa asetame “tundelise kõrtsilauavestluse” ja teise otsa inimkeha ja minasuse piiratuse terava tunnetamise tualettruumis. Pendel sümboliseerib inimest, kes pole veel obadust kogenud. Obaduse saanud inimene aga on see mees, kes lamab ja vaatab pealt, kuidas see teine tüüp edasi-tagasi käib. Üllatub ja liigub huvitununa võnke teise otsa, oma üllatuse vastandist huvituma.”

“Aa, sa vihjad siin psühholoogilise realismi klassikalisele vormile, vastandades seda mitteverbaalse, kogemusliku või isegi ekstaatilise teatrikeelega?”

“Suu kinni, süda jahtub ära! Mina ei vihja midagi.”

“Seda on terve teatriajaloo jooksul üritatud ju, see on nii vana asi, ammu läbi käidud – elementide sulandumine, fusioon, igast asjast natukene… Ühegi asjaga lõpuni ei tegeleta.”

“Käi vetsus ära! ”



“Millest me rääkisime?”

“Suhtlemise asendumisest sümbolsuhtlemisega. Psüühilise kinnisuse kujunemisest üksinduseks.”

“See on ju Argo Moori mõne aasta tagune loeng Von Krahli Akadeemias?”

“Just. Saad seda ylikool.ee järelkuulata. Ta oskab palju paremini sõnastada…ära praegu kuulama hakka, pärast… Kuula mind praegu. Ma ei ole nii… kuiv! Ma saan aru, et mu huumor on küsitav ja see kuivusehirm on natuke maania, aga selline ma olen! Ma panen mahlakamalt kui Moor!”

“Miks?”

“Mis mõttes miks?”

“Miks mahlakamalt? Miks sa kohe pointi ei või ära rääkida?”

“Ei taha. See oleks inimelu tähenduslikkuse vähendamine.”

“Supervastus!”

“Onju? ”

“Kas sa ei karda, et ma ära lähen ja ei viitsi viidete ja kujunditega täiskuhjatud juttu kuulata? Selles pole sind ennast enam seeski…”

“Ei karda. See viiks liiga kähku üksinduseni.”

“Kurat, jälle supervastus! ”

“Täkkes, eks ole?”

“Bullseye!”

“Sajaga tõe tuuma!”

“Saja kahega!”

“Kahesaja kahega ja stiilipunktid peale!”

“Aa, sain pihta – see on praegu sümbolsuhtlemine?”

“Ei, see on möla.”

(Sigismundi kaaslasel heliseb mobiil, ta ei leia seda ilmselt taskust üles, see heliseb kaua)

“Halloo, okei, helistame!”

“Vot see on sümbolsuhtlemine. Ja just täpselt selline rõõmus ja mitte millegi peale erutunud nägu, nagu sul praegu on, on kinnisusel, kui ta on kujunemas üksinduseks.”

“Mida perset…?”

“Nali. Kannata ära.”

“Mis selle vaste laval oleks?”

“Vanasti vastas sellele sissepoole pööratud hingelaadiga vanem meesnäitleja, kes täidab vastu tahtmist remarki, mis käsib laginal naerda ja kilgata kuni minestuseni. Kas panen edasi, obaduseni välja?”

“Davai, davai, pane!”

“Tead, kujuta ette, et sa oled teatris ja lavalt kaasab sind näitleja etendusse!”

“Ha haa, jube… jube piinlik, täitsa persses… kõnetab lavalt…viimati kaasati publikut vene ajal!”

“Just, sa oled taiplik – siis oli sellel nii karm tähenduslikkus, et selle eest võis kinni minna!”

“Jah, ma tahan seda ohutunnet tagasi teatrisse!”

“Tahad sa teatrisse või kinni minna?”

“Ai raisk, haa, see juba läheb, täisvärk – ohu peale mängimine!”

“Just! Kujuta ette, näitleja pillub laval mänglevalt repliike oma kolleegidega, järsku vakatab… ja hakkab aeglaselt, nagu kapten Kurz Tänapäeva Apukalüpsises…”

“Apokalüpsises…”

“Jah, apokalüpsises, tänapäeval… publiku poole pöörduma. Näitleja hoiab silmi maas, valmistab pilkkontakti ette, hingab pahaendeliselt. Ta pea pöördub ühtlase kiirusega pimedusest täpselt punktvalgusesse. Ta suu on sünge kriips, nagu allajoonitud kohtuotsusel. Ta teab, et sa tead, et ta teab.”

“Mida?”

“Seda!”

“Minust vä? Ma olen toolis kinni, aga tema juba teab ette! Oi raisk!”

“Jah, ta teab, mida ta küsib, aga sina veel ei tea! Tuhat mõtet käib sul peast läbi, ilgemast ilgemat…”

“Süü niblib minus, jah?”

“Kui sa nii ütled…”

“Mis ta küsib?”

“Seda mida sa kõige rohkem kardad.”

“Ma ei tea mida ma kardan, vist surra üksinda ja võõras kohas…”

“Ah nii…”

“Mis ta siis ikkagi küsib?”

“Seda küsibki. Õigemini ei küsi, vaid ütleb sulle – sa sured üksinda ja võõras kohas. Ta vaatab sulle otse silma ja ei pilguta. Näitleja on peaaegu üleinimlik sel hetkel. Seda teeb treening.”

“Joppenbuhh! Kas see ongi obadus?”

“Oo ei. See pole veel obaduse alguski. Näitleja seisab laval, põrnitseb sind altkulmu, läbitungivalt. Sa tajud tema üleolekut füüsilise vastikuseni. Ja ühel hetkel tead oma saatust. Surra üksi, võõras kohas. Ja kõik teised pealtvaatajad on selle surma tunnistajaks. Sa oled võõras kohas ja hetkeks hingeliselt surnud. Sa oled läbi nähtud vastu su enese tahtmist!”

“See on obadus, otse silmaauku!”

“Ei ole, oota, see pole mingi obadus. Aga obadus juba paistab. Oletame, et laval tegu on dramatiseeringuga Houellebecq’i romaanist “Elementaarosakesed”. Tegemist on stseeniga swingerite klubis, kus vananevad peaosalised esimest korda elus tunnevad “mina” kammitsatest vabanemist ja lähedust. Nii üksteisega, kui ka ümbritseva maailmaga. Võib öelda, et sellises mittetraditsioonilises, isegi “madalas” keskkonnas leiavad nad õnne ja suudavad seda ka mõnda aega tänulikult nautida. Aga kuna tegu on dramatiseeringuga, siis on tegu ka draamaga – just õnneliku orgia kulminatsioonis tabab naist südameatakk, ta jääb halvatuks.”

“See ei ole obadus, see on kitš!”

“Suu kinni, süda jahtub ära. Inimene ongi kitš. Teda taastoodetakse ja paljundatakse.

“Ja siis?”

“Sa ei saa aru? Naiskangelane esindas sinu kõige suuremat hirmu – surra võõras kohas, võõraste keskel. Ajapendli mõlemad ulatused võnkusid korraga su silme ees!

“Kas ta sai terveks?”

“Ei, kurat, kuidas sa aru ei saa. Ta suri korraks sinu eest nii, nagu sa kardad ja jäi ellu nagu sinagi. Ja peale seda ei kartnud ei tema ega sina enam surma.”

“Ma ei saa aru mis sellel minuga pistmist on? Ma tahtsin ohtlikku mängu. See pole mingi obadus. See on kõik liiga sümboolne. Keegi peaks ikka kinni minema… rohkem eluline võiks olla…”

“Kurat võtaks, näitleja tõstis sind kõrvupidi surmast üles! Kiskus suu küüntega naerule, saad aru! Ütles sulle, et su kannatused on suures osas sinu enda poolt välja mõeldud. Kas sa kardad veel peale seda surra üksinda ja võõras kohas?”

“Võibolla. Vanamoodne on sul see teooria…Kus on obadus?”

“Palun” – “Õrnus on vanem kui võrgutamine.”

“Kas see on Houellebecq’i obadus või sinu obadus?”

“Olgu vaata seda…”

(Kostab elektrisärinat ja paljude liblikatiibade sahinat, Sigismundi hääl on muutunud interdimensionaalseks. Ta nagu nosiks midagi süüa.)

“Ma hakkan nüüd sulle rääkima psühholoogilisest kinnisusest. Ja sellest, kuidas ma kujundan selle üsna ruttu üksinduseks, kui sa sellest punktist väljapääsu ei leia.”

“Kus on väljapääs?”

“Huvis.”

(järgneb)

Thursday, October 9, 2014

Volta Noir

Aleksander Rostov


Need maalid toestavad ühe lühifilmi valmimist.
image
image
image
image

Monday, October 6, 2014

MUST RELV

Mait Vaik



Mees istus arvutiekraani ees, higine ja ärganud, viimane alkoholiraas päeval välja magatud, olesklenud tunnikese voodis, silmad kinni, seda juba saabuva rahu ja jäänukitest võpatuste teki all. Oli siis viimaks jalad maha pannud, tõusnud hetkeks ja toolile istunud.

Viimane aeg oli Rootsi panuseid teha, kuid nii rabavas olekus ei olnud muidugi lootustki korraliku ja süstemaatilist analüüsi proovida, sõitjaid ja juba tuttavaid džokisid uurides mõtles ta neljandale jooksule. Lootuses tabada, kellel siis täna „veab“. Kuigi, ega hobust ei tohi ju päris tagasi hoida, ta oli ju võitma treenitud, sa ei tohi teda ka silmnähtavalt ohjest sikutada, seda nii tuleviku kui pealtvaatajate, mängurite pärast. Kuid valida vale taktika, seda võib, seda ikka juhtus. Hobune on ju loll loom, üks lollimaid vist, võibolla isegi rumalam kui küülik. Aga tundlik.

Neljas ja viies sõit läksid korraldajatel aia taha, nii nagu ka kolm esimest, kuhu ei sekkutud. Kuid kõigile oli selge, nii sõitjatele, Rootsi riigikassale, panustajatele ja võibolla isegi hobustele, et miljonimängu jackpot ei tohiks siiski jääda alla tuhande krooni.

Rootslased vedasid jälle alt, neli esimest jooksu said üllatavalt kenasti mängitud, kuigi enamasti rikuti suuremad võidulootused juba alguses. Vahest ka selleks, et mängurid järgnevatele jooksudele pettumuskibedusega usinasti pileteid täidaksid. Mehel ekraani ees oli rootsi totalisaatori kohta veel hulganisti skeptilisi mõtteteri ja nii mõnigi poolpurjus reedene öö oli kulunud õllelonksude vahele statistikas ja traavistrateegias püherdades.

Aleksander Karpin … turgatas tulevase jutustuse kangelane. Jutustuse, mida ta soovis kirjutada ilma vähimagi mõtteta, lihtsalt looks. Peategelase nimi oli muidugi vale, teravakõlaline, liiga selge ja isegi puhas. Aga võibolla ka vastupidi, äkki peegeldus sealt ka lugejale nii nagu talle, et võidunud viigipükste ja triiksärgi taga, triiksärgi, mille kaenlaalused olid higistamisest ja pesemisest hõredaks kulunud, et selle kõige taga peab olema olnud siiski ka midagi muud. Midagi sellist, mida tulevane peategelane isegi ei osanud endas näha. Või kui oskas, siis julges sinna vaadata vaid häbelikult ja üksinda. Ja kui juba peategelane seda häbenes, siis ei saanud ju ka tema kui jutustuse autor hakata neid varjatuid saladusi alasti kiskuma, või tegelikult – sai küll, isegi soovis, aga ei pidanud… Jah, nüüd ta teadis, miks ta selle mõtte eemale heitis, küsides endalt koguni üllatunult, et kas ta kavatseb tõepoolest siinkohal delikaatne olla. Rahunes siis, kahtlus tuli siiski pohmellist ja tegelik põhjus seisnes selles, et kangelase hingeelu lahkamise puhul hakanuks tulevane kirjatöö omandama jutustuse tundemärke. Selles oli asi.

Aleksander Karpin, mitte keegi, mitte kunagi, mitte millestki, naabermaa kriminaaljälituse higistav uurija kuskil keskmises ja vähe-kuritegelikus kuritegeliku riigi taustalinnas. Täpsema kohanime otsib kirjutaja muidugi hiljem. Aga seal on suviti palav, pisut lõunamaine. Lõuna-Venemaa siis ühesõnaga.

Karpin käib kalal. Ei, ei, ta ei ole see-ega-see detektiiv, kes tegeleb oma harrastuse või hobiga peale järjekordse juhtumi lahendamist, süütab tugitoolis piibu või uurib vabal ajal luubiga liblikaid. Ta ei ole ka see Karpin, kes käib kalal selleks, et sõpradega viina visata… Kala ei huvita Karpinit üldse. Ka siis kui näkkab, ka siis ei löö pulss palju kiiremini. See Karpin on see Karpin, kes käib kalal nagu idioot. Idioot suurte tähtedega. Täiesti mõttetult, igavalt ja sugugi mitte looduskaunites kohtades. Tegelikult ei olegi linnakese lähiümbruses ainsatki idüllilist paika, kõik on risu ja räsu täis, võssa kasvanud või põlluks küntud.

Kalal käib detektiiv vaid põhjusel, et nooruses jäid talle toakaaslase ridvad, mida ta endaga pärast tehnikumi lõpetamist ühiselamust kaasa haaras. Ei midagi väärtuslikku. Kui nad aga juba olemas olid ja niigi väikest esikukappi koormasid, siis tuli Karpinile ühel hommikul mõte neid ka otstarbekalt kasutada. Mõte mõtteks, kuid seisundit plaan ka teoks teha võiks küllap vaadelda meditsiiniliselt.

Karpini teguviis meenutas inimest, kes laob nädalaid kunstipärast puuriita, kõige muu hoovisvedeleva sodi ja vanaraua kõrvale. Või meenutas ta neid pillimehi, kes mängivad oma pilli, tundmata sellest vähimatki esteetilist rõõmu. Kes pole elu jooksul üritanudki ise mitte ainsatki lugu luua. Ja kaugemale minnes, neil puudus isegi nooruses oma lemmikmuusika või ribadeks kuulatud kassett. Need inimesed ei uuenda oma pilli parema vastu, ei vaheta vajaduseta keeli, ei osta uut huulikut, nad lihtsalt kääksutavad või tinistavad seda nagu idioot, mängivad lugusid, mille nad kurat teab miks kuskil noortelaagris selgeks õppisid.

Mehed käivad mõnikord metsas, püss õlal, fotoaparaat kaelas. Öeldakse, et nad tahavad puhata, omaette olla. Jah, mõtles ka Rootsi totalisaatorilt pettasaanu ekraani jõllitades. Tegelikult see ongi parim väljend – omaette olla. Ja mõtles veel, et lause – puhata perest (mõeldakse naist, lapsi ja teisi kodukummitusi) ja tööst (mõeldakse tegevust, millel pahatihti puudub igasugune mõtestatus) – on suisa paheline. See on paheline ja seab omaette olla soovija ja ka selle soovi enda valgusesse, mis oleks nagu lähedastele kuidagi solvav. Kaugemale vaadates on aga ühiskonda terviklikult tõrjuv, asotsiaalne, seega ka ohtlik. Mitte küll lausa kuritegelik, kuid nõutus ja tõrjuv hoiak inimese vastu, kes tahab lihtsalt eralduda, võib olla koguni suurem kui paljud taunimisväärsemad veidrused (näiteks joomine). Ning omaette olla soovijale tehakse selgeks, et ta ei taha mitte omaette olla, vaid ta tahab PUHATA. Aga see on teine jutt, mõtles mees toolil, tõusis pettunult, liikus kööki, lootuses, et külmikus on midagi peale äädika veel, midagi, mille saaks suhu kallata. Ei, mitte alkoholi, kinnitas ta endale ilma erilise eituseta.

Karpini puhul see puhkamise või omaette olemise jutt ei kehtinud. Kalal käima hakkas ta siis, kui üksi elas. Probleemivabalt ja veel ametita, mida üldiselt peetakse raskeks ja närvesöövaks. Karpinit aga tema töö ei rusunud. Ei saanud temast nihilisti, sadisti ega ka kangelast, kes püüab infarkti hinnaga maailma päästa. Kurjusega ta muidugi võitles ja pahandanuks, kui keegi viitsinuks uurida, kas ta seda ka tõsiselt mõtleb. Karpin elabki oma elu tõsiselt. Või peaks küsima, et kas ta ise usub sellesse, et kurjategijaid püüdes muudab ta elu helgemaks. Siin on oluline rõhuasetus “kas tema usub”, mitte küsimus üldisemas plaanis, mis oleks ju rumal…

Külmik oli tühi mis tühi, ainult poolik tikrimoos häbenes juba aasta või kauemgi riiulinurgas. Mida keegi polnud söandanud seda ka ära visata. Ja ei tahtnud kuidagi hallitama minna… Pilt masendas ja endale sellest morssi segada tundus liiga hale. Üldse mõjus külmikust tulev valgus väga suruvalt. Võibolla tuli see sisu lootusetusest…

Ja siis, nagu needus, libises pilk köögilaua alla, kus varjas ennast kurat teab millal ostetud kaheliitrine plastikpudel. Kork peal.

Kolleegid ei pidanud Karpinit mingisuguseks veidrikuks nagu arvata võiks. Ei, enamuse jaoks oli ta järjekindel ja hea detektiiv ning koloriitne Venemaa ja selle veelgi kirjum kuritegelik maailm ei andnud töökaaslastele aega tundma õppida kedagi suhteliselt tagasihoidliku ja märkamatut töörügajat…Kui üldse oli midagi, mis selle inimese juures tähelepanu väärinuks. Ülemused olid Karpiniga rahul ja juhtumid, mis detektiivi lauale ning sealt edasi kohtusse jõudsid, olid just need, mille lahendamiseks ei vajatud sügavamat diplomaatiat erinevate jõudude vahel. Kõige tavalisemad vargused ja röövid, haruharva sekka ka midagi suuremat.

Selles korteris ei haisenud kummalisel kombel raha järele. Asjadel näis olevat ka teine, mingi saladuslik väärtus, hing, mida Karpin oma elus nähtud ruumide juures nii harva tajus. Ikka paneel ja vineer, sekka ka mõni villa, kus kõik nagu disainiajakirjas. Aga kas polnud seal maitsekuse ja esteetika kõrval muud ollagi või oli see sisemine põlgus temas ajast, kus ilu ilu pärast oli midagi ohtliku. Ilu ongi ohtlik ja kaasaegne ilu püüabki seda olla. Või veel hullem, nagu kohalikele rikastele omane, ilu, mis on kodustatud karjuvate vasturääkivustega. Karpin ise ei teadnud kust, aga ta teadis, et seinasuurust antiikset meremaali ei riputata teismelise keldrikorruse diskosaali. Selline lohakus või maitsetus tekitas Karpinis teadvustamata pahameelt. Nii nagu mõni tõeliselt kaunis asi ei jätnud Karpinit iialgi päris külmaks. Mõni neljarattaline haruldus kellegi uusrikka garaažis, millega tänaval ei sõidetagi. Vähemalt mitte selles kolkalinnas. Kuid siis meenusid Karpinile nimelt inimesed tänavalt. Kas see mõte tuli tõesti temast enesest. Paljudel kindlasti. Karpini puhul aga ei tea. Karpin on üks neist vähestest, kelles peaaegu puudus kadedus.

Vargad olid viinud ainult mõned maalid, kuid nende hind ulatus miljonitesse. See jäigi lahendamata looks, tellimustöö…

Mees tõmbas pudeli lauale, keeras korgi pealt, tõi klaasi ja valas vahule tähelepanu pööramata pooltäis. Ta teadis, et esimesed sõõmud ajavad öökima, mitte ei tahtnud magu enam leppida gaseeritud odralinnastega.

Karpinit ei olnud kunagi poliitika kuigivõrd huvitanud. Tegelikult oli ta täiesti rahul nende teadmistega, mis omal ajal koolis õpetati ning muudutused Venemaal ja väljaspool jätsid teda suhteliselt külmaks. Ta arvas nagu enamus, et ameeriklased on imperialistid, sõjakad ja vaenulikud. Kuid lugenud kord ühte tõestisündinud lugu kriminalistika ajaloos, lugu, kus New Yorgi politsei lahendas mõrva (millele oli eelnenud veel tapmisi sama mõrtsuka poolt ja samal viisil) ning lahendus ei tuginenud mitte ameeriklaste kõrgtehnoloogiale, täppisteadusele ja laboratooriumitööle, vaid puhtalt detektiivi inimlikele tähelepanekutele ja geniaalsusele, jäi Karpin mõtlikuks. Ning pidi endale tunnistama, et ei tema ega vist ka tema kolleegid ei oleks asjale jaole saanud. Sellest ajast, kuid ainult siis kui ta purjus oli, kippus uurija ikka kordama, et ameeriklased ei ole lollid. Millegipärast mõjus muidu nii väheemotsionaalsele inimesele nagu Karpin see juhtum kuidagi eriliselt. Veelgi enam, ta tundis, et detektiiv, kes kuritöö teisel pool ookeani läbi hammustas, on kuidagi nähtamatult temaga sarnane, neid seob mingi metafüüsiline side ja ta pidas toda võõrast millegipärast sõbraks.

Võibolla tuleks see lugu kirja panna, mõtles mees köögilaua ees uut klaasi valades, sest Karpini sisemine tunnetus, et milline see päris ja mitte filmi, NATO või dollariameeriklane siis ikkagi on, põhines peamiselt sellel juhtumil ja oli teda oluliselt läänega lepitanud. Mitte kaasaegne tehnika, sport või kosmo- ja astronautide naeratavad ühisfotod. Isegi nendel piltidel jäi ameeriklastest kuidagi üleolev mulje. Ja ka mitte see, et koos sõditi fašistliku Saksamaa vastu. Väga vastuoluliste tunnetega võttis ta alles keskealisena teadmiseks, et ka liitlaste sõdureid hukkus suures sõjas rohkem kui sadakond.

Ja nii juhtuski, et Karpin – küll ainult purjus olles – tundis vaistlikult, kui jälle hakati ameeriklasi kiruma ja mõnikord isegi siis, kui neid ei kirutud, et tal tuleb oma tundmatut kolleegi kaitsta. Ning poetas tõredalt vahele ikka selle ühe ja sama lause: “Ärge arvake, et ameeriklased lollid on”. Põhjalikumaks selgitusteks tal enamasti jaksu ei jagunud. Ja kuna purjus oli ta harva, siis ei pannud seda märkust ka keegi tähele ning järgmiseks korraks oli see unustatud.

Võib tunduda naeruväärne, kuid paaril korral oli ta püüdnud sellest juhtumist rääkida ka naisele, inimesele, kellega oli elanud koos juba paarkümmend aastat ja ilma oluliste vahejuhtumiteta. Kuid teise ükskõiksus, mida ta arvas tundvat, jättis loo alati poolikuks, puändita. Ometigi siin detektiiv eksis. Naine kuulas teda tegelikult huviga ja kuigi mitte väga taibukas, kuulis mehe hääles ometigi midagi, mis pani teda… pisut muretsema.

Mees köögilaua taga tundis, kuidas keha rahuneb ja kolmas klaasitäis läks alla juba luksatuste ja purseteta. Ainult suitsu ei julgenud teha, alkoholisisaldus veres oli veel liialt madal, et mitte öökima hakata. Ta vaatas kella ja arvestas umbkaudse aja, millal võiks ahjusuu avada, proovida paar mahvi tõmmata ja lisas veerandtunnile veel minutit kümmekond. “Nüüd siis oleme sealmaal kus joome ja suitsetame juba stopperi järgi”, mõtles ta mõrult.

Naine oli Karpinil iludus. Ja seda ikka veel, juba keskikka jõudnuna. Kui keegi üldse Karpinit kunagi millegi pärast tõeliselt kadestanud oli, siis oli selleks tema abikaasa. Seda pidid kolleegid ja vähesed sõbrad tunnistama, et Karpinil oli vedanud ja arvestades kui ilmetu mees ise näis, siis nii mõnelgi tuli mõte, et detektiivi on õnnistatud lausa lotovõiduga.

Naine oli sale, aristokraatlike näojoonte ja kehahoiakuga, kuigi mingit aadliverd ei teadnud keegi temas olevat. Karpin, kes oli päris suhte alguses kahtlustanud, et Leena polegi ehk oma autojuhist isa tütar, pidi aastate jooksul alla vanduma. Nende iseloomud olid silmnähtavalt sarnased. Äias ega ämmas polnud midagi erilist, täiesti tavalised inimesed, tüsedusele kalduvad. Ja ega naiseski vist peale välimuse mingeid suuremaid andeid ei säranud.

Tõele au andes oli Leena muus osas päris tavaline, koguni igav, kuid hoiak ja liigutused andsid naise argisetele tegevusele justkui tähenduse. Kuidas ta sügisel vanemate suvilas õunu korjas, kuidas teed serveeris… Tahtmise korral oleks võinud näha midagi tšehhovlikku, kuid Karpin polnud huviline… Tema lemmikuteks jäid seiklusjutud ja osaliselt erialane kirjandus, nii see, mis puudutas kriminalistikat, kui ka lihtsalt populaarteaduslik. Dekkarid talle aga ei meeldinud, justkui labastasid midagi. Mida? Kuigi ta ei naernud neid ka välja nagu mõned kolleegid. Lihtsalt ei vaimustanud.

Nad olid tutvunud ajajärgul, kus naine ei säranud veel oma välimusega sedavõrd, võibolla tuli see moest, riietumisstiilist, aga ka Leena toonasest enesehinnangust – ehk siis kõigest kokku. Sest mõni aasta hiljem pidi Karpin endale tunnistama, et see iludus, kes tema kõrval elas, polnud kindlasti mitte too neiu, kelle ta tantsima palus, koju saatis ja kohtamisele kutsus. Ta oli seda naisele ka öelnud. Et kui sa oleksid sellel õhtul sama kaunis välja näinud kui praegu, siis poleks ma iialgi sulle läheneda julgenud. Võibolla olid need detektiivi kõige romantilisemad sõnad, kuid öeldult kõlasid pigem konstateerivalt.

Ei, mõtles mees laua taga, seda ameeriklasest uurija lugu ma kirja ei pane. Esiteks veniks see pikale ja oleks liialt spetsiifiline, et sellest kahe lausega üle saada. Tuleks pühendada terve lõik ja ka siis ilmetu stenogrammina, ilma värvideta. Nii saaks kõrvalepõikest omaette peatükk ja pikemaks kui lehekülg ta seda jutustust ei kavandanud.

Alkohol, mõtles ta seejärel nurka surutult. Ta suutis juba mõelda, telefoni vastu võtta, ei võpatanud iga krõpsatuse peale, ei hüpanud luid murdes ja eluga riskides mingi tühise lusika või pastaka järele, mis tahtis kogemata põrandale kukkuda… Mees köögis oli jõudnud seisundini, kus kõrvalseisja oleks pidanud teda lõhnadega kuid teovõimeliseks inimeseks, keda ei maksaks küll autorooli lasta (sõltuvalt muidugi kõrvalseisjast), kuid kes on võimeline tegutsema ja vastutama ja keda võib seega väiksemates asjades muretult usaldada. Keegi, kellel lihtsalt on seljataga pikaleveninud õhtupoolik. Mitte päevad ja ööpäevad nagu see tegelikkuses oli. Kuid enne neid kolme klaasi, mille ta oli endale sisuliselt sisse vägistanud, oleksid paljud pidanud teda kas tõsiselt haigeks või lausa inimvareks.

Ameeriklane jääb mängust välja, ohkas ta isegi teatud reipusega.

Karpini sõpradega oli kirjanikul raskusi. Kindlasti pidid tal neid olema, mitte küll väga lähedasi, kuid siiski. Kolleegide hulgast ta neid ei leidnud, ei, stambid ahistasid ja autorile ei meenunud küll ühtegi vene militsionääri või polkovnikut, kes sellise halli kujuga suhelda viitsiks. Jah, kollektiivsed sünnipäevad, sinna oli ta muidugi oodatud, tõepoolest, võib küll kasutada väljendit “oodatud”, kuna Karpini tasakaalukas ja rahulik olek päästis, või pigem säästis mõnigi kord kaoseks kiskuvas olengu. Kui märki hakati laskma, siis oli Karpin see, kes jälgis, et keegi tulejoonele ei koperdaks või neljakäpukil, näpp päästikul, relvaga laua alla ei roniks.

Leena vend, see sobiks. Lõbus paksuke, esmapilgul pealiskaudne ja parajalt libe, keskmine suli, kuid mitte ka päris kriminaal. See võiks neil küll külas käia. Elab paari kvartali kaugusel. Omamoodi eetiline mees (mida varjab roppude naljade, õlise naeratuse ja õlalepatsutuste taha), kes pigem mängib, annab justkui mõista, et Karpinist võib talle kunagi abi olla, tüüp, kelle sulitembudki pole seadusega tegelikult nii vastuolus ja pigem üritab oma pahelisust võimendada, mängida Karpiniga nagu püüaks ta viimast ära kasutada, omamehestuda, ikka tagamõttega ja näpud endapoole… Selleks, et uurijast õemees viimaks ometi mõistaks, see hall mittekeegi, kelle ilmetusse ta tegelikult ei usu, et mees ise märkaks, et kõik see on vaid tsirkus, et ta ju armastab oma õde, perekonda ja isegi teda – Karpinit. Omakasupüüdmatult.

Keeruline lugu, mõtiskles autor, mida ma selle pisikeste ja tömpide näppudega kujuga peale hakkan. Kuhu ma ta paigutan? Mis roll tal selles loos võiks olla? Noh, juhtub seal mingi õnnetus… Ja mees avaneb.

Kuid edasi arutlenud ja endale poolikust pudelist juba neljanda klaasitäie valanud, tundis kirjanik kuskil sisemuses, et sellisel juhul kisub asi taas traagiliseks. Ühesõnaga jutustuseks…

Ma poleks pidanud seda kolmandatki jooma, ohkas köögisistuja masendunult. Kuradi Karpin.

Leena vend, Vladimir, elas mõned majad Karpinitest eemal ja omas vähemalt juttude järgi lagunevat bensiinijaama. Vaevalt, et talle sealt üldse enam midagi kuulus, igaljuhul oli ta alatasa võlgu, mängis hasartmänge ja tülitses omasuguste väikeste sulidega, õigem oleks öelda, et sahkerdas niisama. Piiritletult ka ruumis, oma kitsas maailmas, kui seda haledat elamurajooni üldse “maailmaks” nimetada sai.

Õemehelt ta ei laenanud, vähemalt mitte rohkem, kui tagasi suutis maksta ja seegi oli nagu mingi “õilsus”, koodeks. Karpinile ei tulnud kunagi pähe, et nii mõnigi tuhandene polnud mitte küsitud vajadusest, vaid taas mäng, kontrollkäik, pigem lunitud põhjusel, et kas laenaja siis tõesti ei mõista…

Ja kirjanik taipas, võibolla tingis seda joodud alkohol, et tal pole oma peategelasega midagi peale hakata. Ta oli loonud kuju… Kes ei teinud midagi ebatavalist, ei olnud kangelane, üllas, huvitav, ebanormaalne, vaid inimene, kes lihtsalt oli. Ta ei joonud, ei korjanud marke, ka kalal käis nagu viimane idioot, tundmata tegelikult millestki naudingut. Kelle elu suuremaks saavutuseks oli sähvatus, et higistavad kolijad korrusmaja trepikojas ongi vargad ise, samal ajal kui nemad kolleegidega ringi jooksid, naabreid ja neid samu klaveritassijaid küsitlesid. Kaks meest, riietatud firmamärkidega tunkedesse… Professionaalid ei tiri nii väheste jõududega poolt tonni kaaluvat pilli neljandalt esimesele, polnud loogiline.

Ja vaatamata kõigele tundis mees köögis Karpini vastu kadedust. Teadmata täpselt isegi miks. Võibolla sellepärast, et Karpin elas oma elu nagu ta oli loodud. Ta ei püüelnud kuhugi, ei tahtnud lennata, tõusta, langeda, särada, põleda, ei kadestanud kedagi… Tema üle ei saanud isegi irvitada. Olgu, see ameeriklane. Aga mis sellestki, Karpin ei osanud isegi inglise keelt ja kui ka osanuks, poleks ta ikkagi ühendust võtnud.
Must relv

Ühel puhkepäeval läks Lõuna-Venemaa väikelinna keskklassi kriminaaljälituse töötaja, Aleksander Karpin, taas üksinda kalale. See kalalkäimine oli kestnud aastakümneid ja kui lugeja arvab, et lisaks püügivarustusele oli mehe seljakotis ka pudel kangemat, et ta soovis selle päeva veeta üksinda tinistades, tuleb tal pettuda. Meie kangelane ei armastanud alkoholi, kuigi kõik, kogu tema üksluine elu oleks seda eeldanud. Karpin elas oma kaunitarist naise Leenaga korrusmaja kahetoalises korteris, elas vaikselt ja märkamatult, ei võtnud altkäemaksu, ei mänginud malet (kuigi oskas), ei kogunud marke ja ei tõmmanud piipu. Suitsetas ka pigem harjumusest kui vajadusest ja õhtul sigarettide lõppedes ei tammunud mööda korterit rahutult ringiratast ega vantsinud siis lähimasse baari või keldripoodi uut pakki ostma.

Karpin käis kalal ilma igasuguse entusiasmita. Kui näkkas, tõusis mehe vererõhk ehk paar pügalat, süda tegi kaks kiiremat lööki ja sedagi sellepärast, et lant (need kõik pärinesid ülikooliajast) koos saagiga minema ei lipsaks. Karpin nimelt oli oma kalavarustuse “pärinud” toakaaslaselt, kes ridvad kooli lõpus lihtsalt ühiselamusse unustas ega olnud aastate jooksul investeerinud oma “hobisse” kopikatki.

Tollel päeval, valinud õngitsemiseks ja spinninguloopimiseks oma meelispaiga, raudteetammi aluse, märkas uurija korraga võsas puust karpi, nii keskmise arvutiklaviatuuri mõõtu. Karp näis vaieldamatult – ka võhikule nagu Karpin – antiikne. Ei, mitte nikerdused ja kaunistused, vaid puit ja sellest õhkuv fraktuur, lakk, see kõik rääkis enese eest. Me ju teeme vahet, kas asi on saanud tunda sajandite hingust või väljunud äsja vineeritehasest.

Kalastaja, vahest seoses oma elukutsega, takseeris leidu paremalt ja vasakult ning veendunud, et läheduses ei ole kedagi, võttis kasti kätte, see kaalus umbes paar kilo. Juba kaks hõbedast sulgurit ütlesid leidjale, et ta pole eksinud. See peab sisaldama midagi erilist, midagi sellist, millega ta pole varem kohtunud, vähemalt mitte niimoodi – ainult tema ja asi ja ei mingeid pabereid, manukaid, kolleege, juhtumit.

See oli must relv. Rohelises, pisut kulunud sametist vormis, täpselt revolvri järgi valatud, nagu ka viis padrunit, igaüks eraldi vutlaris. Kuues padrunikoht oli tühi. Relva pidet ilustasid luust nikerdatud kaunistused, trumli all, kus see lõppeb ja rauaks üle läheb, olid graveeritud ladinakeelsete tähtedega initsiaalid. Toru pikkus rääkis kriminalistile, et tapariistaga võis sihtida ka pikemalt distantsilt kui taskurelvadega harilikult.

“See võib maksta terve varanduse”, arutles uurija, “kindlasti muuseumi eksponaat”

Ausa inimesena nagu Karpin oli, pidanuks ta leiu üles andma. Ta oligi aus, vähemalt niipalju, kui seda poliitiline olukord võimaldas. Kuid seekord Karpin vääratas. Kõige selle kõrval mis tema elu ümbritses, vineer, plastik, Hiinas toodetud jaapani televiisor ja magnetofon, mingid jäljendid toaseinal kelleltki tuntud maalikunstnikult, paar hõbelusikat, Ungarist ostetud ristatud papist mõõgad, pulmadeks kingitud kristallvaas, portselanist elevant riiulis, see oli keskkond, milles ta oli elanud ja milles elasid tema kolleegid ja inimesed naaberkorterites. Ja nüüd korraga selline leid. Midagi päris tõelist. Kellegi ajalugu, minevik, hoolitsus, hing…

Karpinil oli kodus kirjutuslaua sahtel, mida ta lukus hoidis. Harjumusest. Mõnikord sattusid sinna ametirelva kõrvale toimikud, mida lihtsalt ei jaksanud tööl läbi närida, eriti kui ülejäänud kolleegid olid võtnud nõuks algavat nädalavahetust varakult tähistada või polnud see esmaspäevaks veel lõppenud.

Ta usaldas oma abikaasat, neil polnud tegelikult teineteise ees üldse mingeid saladusi. Kuid seekord… Karpin tundis ennast relva sinna peites kuidagi… hästi. Jah, ta oli õnnelik, mõeldes, et nüüd on tal midagi päris oma, Tõelist.

Kiusatus üks padrunitest kuskil varjatult välja lasta möödus ajapikku juba seetõttu, et uurinud revolvrit üksipulgi sai selgeks, et see on proovimatagi töökorras. Ja kui Leenat kodus ei olnud, siis võttis ta karbi välja, silitas relva rauda, pidet ja keerutas naksuvat trumlit, katsudes mõistatada, kuidas see haruldus temani jõudis. Mis saladusi ta endas peita võis?

Möödusid aastad ja ühel päeval koju tulles… Korteri lukk oli katki muugitud, robustselt ja oskamatult. Algajad. Karpinit ei huvitanud ei telekas ega need idiootsed hõbelusikad. Sahtel! Groteskne. Tema, kes ta on ise kriminaaljälituse uurija.

“Miks siis nii”, mõtles ta ahastades, “kas siis tõesti mitte midagi ilusat. Kas siis tõesti see, et ma…” Ja ta mõtles Leenale. Kas see oli siis nii suur patt, et ta seda relva rohkem armastas. Või mis armastas… Et ta julges neid üldse võrrelda. Võtta naise kõrvale armukese. Kas siis Leena ei olnudki päris. Oli see karistus selle vähese, rumala lapsuse eest. Või see ameeriklane, toosama uurija kellega ta hingesugulust tundis. Mees oli kindlasti juba ammu surnud, tema ei läinud arvesse. Ja nüüd peab ta koostama akti. Üles tunnistama. Sest see oli ikkagi relv, must relv.

Pikalt jõllitas kirjanik põrandat, vaipa, läbi selle põrandalaudu, sealt veel alla, otse keldrisse.



STANDARDINTERVJUU IVAR PIKKERIGA


ZA/UM jätkab oma standardintervjuude sarja. Eks kõigile puutu vahel kõrva inimesed “kes ei vaja tutvustamist”. Ivar Pikker on üks nendest. Tegu on siis ühega geopoliitilise üksuse järjekindlamatest transhumanistidest ja relevantsematest poliitilistest online-meedia kriitikutest. Huvitunud lugeja võib Pikkeri mõtte noppeid leida näiteks siit, seal aga on võimalik lugeda kirjatükki, mille järgselt mõtleja enam tutvustust ei vaja. Vahest võib ehk lisada, et vahepeal on selgunud: Ivar Pikker korraldab ka laive. Käib töövestlustel. Ta on maininud, et selline grupiteraapia sobib talle väga hästi.

1. Milline on sinu esimene poliitiline mälestus?
Koolis oli üks tüüp kes rääkis prantsuse parlamendist pidevalt. Ta ütles et ükskõik mis riigikord on, nagunii oled sa selle vastu. See on muidugi kurb kui see vastabki tõele.

2. Kes on praeguse aja kõige kahjulikum filosoof?
Ei oska öelda, pole huvi tundnud. Kahtlen kas üldse neid on, et mainida tasuks. Adam Smith oli ka üpris ohtlik.

3. Kes on kõige kahjulikum filosoof üldse?
Ma ei usu et filosoofia saab kahjulik olla iseenesest, või siis filosoof. Ta on ikka samasugune inimene nagu paljud.

4. Millist kirjanduslikku kangelast sa oma meeskonda tahaksid?
Sadako Yamamura, hilisem Samara Morgan. Hotaru Tomoe. Lucifer kõlbab ka.

5. Milline ajalooline figuur oleks kõige õudsem vaenlane?
Ei usu et vaenlane õudne on.

6. Milles seisneb Jeesuse tähtsus?
Jeesusel pole tähtsust.

7. Kuidas võita surmahirmu?
Vaimse kontsentratsiooniga, autosugestiooniga, transiseisundiga.

8. Mis on sul elu suurim võit?
Mul pole elus mingeid võite.

9. Aga suurim pettumus?
Ka pettumusi pole olnud.

10.  Mis on inimese kohus?
Inimesel pole kohuseid.

11. Kus oled sa kõige õnnelikum?
Tantsupeol, maskiballil.

12. Mis on kõige lootusrikkam asi, mida sa tead?
Ma ei tea selliseid asju.

13. Mida sa enda juures sugugi ei salli?
Välimust.

14. Mis sind tegutsema paneb?
Naised.

15. Miks Saatan valitseb maailma?
Ta ju ei valitsegi.

16. Mis on kogu aeg jalus ja ees?
Autod.

17. Mis seksi juures head on?
Illusioon sellest et robotid võivad ka elus olla.

18. Kas võib aidata inimesel surra?
Ei.

19. Mis on kõige tähtsam asi, mida elu on sulle õpetanud?
Mina.

20. Räägi üks saladus.
Ma sõitsin pidevalt jänest. Aga mulle meeldivadki karvased loomad.

Sunday, October 5, 2014

UUEM KUNSTILUGU GALERIIS ISFAG

Martin Luiga


kriksadull
See lugu ilmus ka ajalehes “Postimees“. Või noh, ega ma pead ei saa anda, pole järele vaadanud. Aga pidi ilmuma. Näitus on nüüd viimast päeva peal. Mine vaata järgi. Koha pealt saab ka väga põhjalikke brošüüre ühes Riigikogu istungi protokollide ja kõigega. Ma omale ei võtnud, niisama sirvisin, aga tundus bad ass. Kiwa pani ka feseris laigi peale, laik on ju tõsine asi. Also, ISFAG on aus galerii nimi, ilmselt üks õnnestunumaid uuema kooli asjade nimesid. 

11. septembril 2014 avati ISFAG galeriis Siim Preimani ja Marika Agu kureeritud näitus “Ebamugavad narratiivid”. ISFAG on ehitatud läinud impeeriumi aegsesse söekeldrisse või garaaži, väljapanek mõjub katakombina, mille lõpus asetsevad mälestussambad (nagu mingis arvutimängus, noh). Need on mälestusmärgid viiele krooniaegsele ühiskonnakriitilisele aktsioonile. Alul tundub kontseptsioon veidi lihtne või algeline. Järele mõeldes on ikka nii, ent põhjusega. See on alghariduse teema, meie uuem kunstilugu. Kas seda ametlikus korras antaksegi või kui paljudele, ei tea. Tuleb tunnistada, et aktsioonidest ei olnud ükski täielikuna mu teadvusesse jõudnud, ehkki suurel Meedial on igaühega neist tegemist olnud (ennevanasti polnud suur meediagi nii totaalne, arvustaja elus või siis üldse). Aktsioonid ise tunduvad täna enesestmõistetavatena, ent ei oleks seda teinud toona, kui neid tehti. Samuti oleks nürim elada, kui mingid enesestmõistetavad asjad tänini tegemata oleks. Tekitaks tunnet, nagu “meil ei viitsi keegi kunagi midagi teha”. Et siis, tegu on rahvaharidusliku projektiga lähema ajaloo alalt. Haruldane asi, iseenesest. Enamik kunstiteadlasi elab ja töötab arhiivis ja arhiivile.

Enam kõnetas arvustajat Margus Tamme disainitud Arvo Pärdi kontserdi plakat (aastast 2005), kus Arvo Pärt oli kirjutatud Coca-Cola sildi stilistikaga. Reklaamid said täitsa mõne aja väljas rippuda, kuni jaole saadi ja ära lõpetama hakati. Lõpuks arutati juhtumit suisa Riigikogus. See oleks saanud kõigile väga õpetlik olla. Esitada küsimuse “mis vahe on Coca-Colal ja Arvo Pärdil?” ja “mispärast kõik selle pärast nii närvis on?”ja muidugi ka “äkki me võiksime sellesse fenomeni kuidagi kriitilisemalt suhtuda, tegelikult teavad meist väga vähesed klassikalise muusika kohta midagi?” Inimesel, kes on ise üritanud midagi teha maailma jaoks on Pärdiga seoses see lisanüanss ka veel, et Pärt on ilmselt ainuke eesti soost inimene, kes on “saanud oma asjad”(üldühiskondlik äramärkimine selle eest, kui tegeletakse millegi olulisega, Pärt näiteks sai oma eluajal riigi käest neljamillise maja, milles uuritakse tema loomingut). Isegi ilma eluterve kadeduse ja üldise vastalisuseta võib tekkida küsimus – kuidas see täpselt juhtus, et üks inimene sai oma asjad, ja teised ei saanud. Tunnustus ei peaks olema nii püha asi, et selle tekkimise struktuure kahtluse alla seadma ei peaks. (Tunnustuse kinnistumise mehhanismid on primitiivsed ja näevad välja sellised, et Arvo Pärt ei ole kindlasti dopingut teinud ja et kogu aktsioon on üks häbitu püha ja profaanse kokkusoperdamine. )

Siin võib tuua huvitava mõttelise paralleeli Rainer Jancisega, kes aastal 1990 Metro Luminali esimese albumi nimeks Coca-Cola tahtis panna ja panigi, kui mitte kirjatähes, siis tahtejõuga, sest igaüks teadis, mis selle nimetu ümbrise nimi on. Oma asju ta muidugi saanud pole.

Kiwa projekt – luba küsimine Euroopa Komisjoni maja peale graffiti tegemiseks oli ka naljakas. Toona oli rahvuse poliitiline teadvus alles tekkimas ja inimene võis poliitiliste asjadega tegeleda ja parteisse kuuluda ja keegi ei arvanud, et see oleks palju patusem kui muud asjad.

Graffiti djeela südalinnas jättis suhteliselt külmaks, nagu ka variatsioonid teemal “kunstnik on vaene”. Kunstniku vaesust ei peaks käsitlema muutüübilisena ülejäänud vaesusest. Ja kapitalile ja riigisüsteemidele selgitamises, et kunst tuleb neile kasuks… nõnda saab vähemalt üks pool sellest tehingust tünga ja kõik teavad seda. Universaalse vabaduse fragmendid tuleb sisse nõuda või välja petta. Samas, kunstnike eneste jaoks võib seal ollagi midagi. Taas on registreeritud olukord: oleme vaesed. Raha hävitav Ene-Liis Semper tundub ka mage, juba Oru Pearu pani kümnerublasega piibu peale tuld. Sama raha eest vara hävitada, oleks palju tugevam sõnum. Niisama, avalikult või salaja iseoma loomingut hävitada, tugevam sõnum, iseoma karakterile sotsiaalselt jalg taha panna, tugevam sõnum. Ega Semperil käibki mäng põhiliselt visuaali peale.

Näitust võib vaadelda ka kui harjutusi ühiskonnaks olemises. Täna me oleme ühiskonnaks olemises juba vilunumad. Aeg on küps ühiskondlikkuse kategooria kriitika jaoks. Näitus on avatud 5. oktoobrini, esmaspäev-teisipäev näitus avatud ei ole.

P. S. Mauistlik kultuurikriitik Ivar Pikker on öelnud “Pärdist halvemat ei ole”. Robert Kurvitz on jällegi märkinud, et “Absoluutselt mitte ükski ennast tõsiselt võttev akadeemiline muusik ei kuula Cage’i, Reichi ega Pärti. Minimalism on filmimuusika”. Samuti tuleb üles öelda, et Pärt on oma kuradi asjad isegi minu vaatenurgast saanud. Kui ma oleks see Pärt ja siis Blixa Bargeld tuleks ja laulaks mu asja peale, nii et sellest saab normaalne popplugu, siis ma leiaks et mu sitt on asja ette läind.

Saturday, October 4, 2014

N NAGU NOKAUT - Eesti kaasagse teatri aabits by Taavi eelmaa

N


‘Continuously creating his own image’: J.G. Ballard self-portrait, double exposure, 1950

Jäin vaatama seda pealkirja, mille ma ise pannud olen – eesti kaasaegse teatri aabits. Neli sõna, millest mitte ükski ei ärata minus entusiasmi ega huvi. Ei eesti, ei teater, ei kaasaeg. Ainukesena tunnen poolehoidu sõna “aabits” vastu. Ilmselt infantiilsusest.
Vabandan kolme ülejäänud sõna ja nimepidi nimetatute ees ja tunnistan oma ebakompetentsi antud teemal kaasa rääkimises.
Seni, kuni endal mingeid mõtteid pole, arhiveerin siia vanu Sigismund von Krahli taskuraamatuid, juhumärkmeid ja juhuslikke helisalvestisi, millest suur osa on üle kahekümne aasta vanad.
Lugupidamisega, Taavi Eelmaa

Raskus kaasaegse teatri hindamisel laieneb hinnangu andmisega sellele, mida me käsitleme kaasajana. Üks kahest, kas ajavaimuna – populaarsete ideede summana, milles pole veel näha nende läbikukkumist või tulevikku suunatud inimpsüühe arenguvektorina. Ajavaim kirjeldab hetke tulevikuvalmidust. Teine aga tulevikupunkti, millesse teel oleme.

Loomulikult on see tulevikupunkt hüpoteetiline. Kuid selle punkti valguses muutub kõik, mille kohta võib kasutada terminit “kaasaegne”, hüpoteetiliseks.

Ajavaim on eesmärgita vaidlus hea maitse üle. Oma võimete või võimaluste õigustamine või paanikas praktiku, nagu mina, klammerdumine mõne kinnismõtte külge. Inimpsüühe arenguvektor aga on see paik, kus me oleme mõne aja pärast, saime siis maitseküsimused korrigeeritud või mitte. Siis näeme, et meie kohalejõudmist ei määra mitte hinnangud teatrietenduste ülesandele ühiskonnas, vaid inimesele, kes tõenäoliselt teatrit teeb või vaatama läheb. Hetkel aga näen ma lavakujunduste või nende puudumise keskel lonkimas juhuslikke autoportreesid. Mõned teesklevad, et nad on targemad kui teised ja on sellise tõsise, morni näoga. Teised naeravad hambad kõrvuni, nagu idioodid. Kas see ongi aja vaim? Endast tehtud pildialbum? Mõnel on isegi riigilipp taustal. See on nii kusine… Saan aru, et olen juua täis ja räägin ideaalide ja paratamatuse lootusetust vastandamisest. Ma ei viitsi enam…Võib-olla ongi nii, et liidetavate summa on tõde ja punkt. Palun: “Ajavaimule pilku heites saame üldjoontes optimistliku ja vahvalt kirju potensiaalide kimbu”. Inimpsüühe arenguvektorile aga sellisel viisil pilku heita ei saa. Pole midagi vaadata.

Inimpsüühe arenguvektor kõlab otsitult, targutavalt, mis siis. Jään selle juurde, sest see on hetkel kõige täpsem, sest viitab lisaks oletamisele ka eesoleva teekonna põhjustekkelisusele. Selleks terminiks inspireeris mind J. G. Ballard – visionäär, futurist, kes vaatab psüühe arengut samamoodi, nagu tehnika arengut. Või siis psüühet kui elusolendit, kes peab pidevalt evakueeruma kinnipüüdmise eest uude asupaika, et oma suveräänsusi kaitsta. Teater, kui psüühe reaalne mudel või kompass, mitte kommentaar. Teatri abil tulevikku tee leidmine. Teater kui kaart, mis juhib uuele psüühilisele territooriumile, mitte ei peegelda oma lõpututes variatsioonides ainult olemasolevat. Ei tõsta lihtsalt kastis klotse ümber. Arvamus, et inimpsüühe on mingi muutumatu suurus, mida on ikka ja jälle hea näha ja lahata, on nii jaburalt enesestmõistetav, et lausa jahmatab.

Slawomir Mrozhek ütleb “Tangos”: “Mulle meeldib kino rohkem”. Tal on õigus, mulle ka meeldib. Aga kino on kiire leevendus, kiire fix üksindusest ülesaamiseks. Teater on eskapismiks praktiliselt võimatu – igav hakkab. Pohmelli teatriga ei leevenda, halvem hakkab. Teatri ülesanne on ravida haigust, mitte sümptomit. Kino tegeleb sümptomitega. Leevendab valu ja iiveldust. Teater ajab oksele – paneb mürki välja sülitama.
Inimpsüühe arenguvektori tipuke on inimese neetud osa, mis iga katse ennast ignoreerida või ära nimetada paroodiaks muudab. Neetud osa all pean ma silmas seda ebatäiuslikkust, mis ideoloogilistest või diskursiivsetest mobiliseerumistest hoolimata näiteks teatrikunstina ajateljel edasi nihkub. Jõudes ikka välja mingisse aega, kus “ajavaim” teda halva ja hea maitse skaalal hindab. Õppimata eelnenust, et pole midagi sellest vähemolulisemat.

(järgneb)

Friday, October 3, 2014

MA VIHKAN STALKERIT – “METRO: LAST LIGHT” ARVUSTUS

Robert Kurvitz



Metro: Last Light on sitt ukraina arvutimäng. See on tehtud sita ukraina ulmekirjaniku raamatu järgi, millest mitte keegi midagi kuulda ei taha. Aasta on 2033, nõme sõda on maailma hävitanud, kõik elavad maa all tunnelis ja kogu aeg on “takovo kak Stalker.” Jäledale mutandile pumppüssist näkku tulistada – see ongi ainus asi, millest Ida-Euroopa kaelahabemed unistada suudavad. Et tuleb sitane sõda Venemaaga ja natsid ja kommunistid on maa all tunnelites, kõik on hullult Stalker. Mitte midagi ilusamat ei ole Ida-Euroopal maailmale anda, 23-ndat aastat järjest. Kaks rohelist põõsast sitase Pirita jõe ääres ja nõmedad industriaalvaremed, mingi etniline jama. CTALKEP.
Täielik dissappoint.

Pidime kõva äri ja kultuuri tegema, ´92 Berliinis kokki ninna pannes oli ju jutt, et äri ja kultuuri teeme! Oli ju! Mis sai – mitte keegi midagi ekspordiks toota ei suuda. Elboonia kõige kõvem ärikas on alati see, kes teisele elboonlastele kõige kõvemini taha annab, mingi hädavajaliku, praktiliselt inimõiguste hulka kuuluva basic necessity eest. Või teeb transiiti. Wow! Pane veel, Steve Jobs! Kui toodab, siis ka läbi ussimunni ja ainult rapsi. Rapsi! Normaalne lääne inimene kasutab oliiviõli.

Metro: Last Light on digitaalne rapsiõli ja ma ei viitsi sellest rohkem rääkida. Nagu Ida-Euroopa Call of Duty – inetu, maskuliinne mutant. Pumppüssiga näkku ja kirsaga kanalisatsiooni lükata. Dynamic lighting ja räige tesselation käib kogu aeg, paneb graafikakaardi undama, aga mitte sellepärast, et see oleks ilus mäng, vaid sellepärast, et Metro: Last Light raiskab su süsteemi ressursse. Nagu Yukos raiskab naftat või see ilge Poola bensujaam Orsen raiskab kotka kuju.

Mine munni Ida-Euroopa. Nüüd need ilged ulmejobud on kindlasti kuskil Kalbassi vabariigis teisi omasuguseid tulistamas, pumppüssist näkku, kindlasti! Kuradi Darth Vaderi mütsiga naljavenna kõrval seal retardide väljakul, tegid CIA raha eest “revolutsiooni”. Samal ajal pribaltiski mikrofašistid loovad oma joovannõu uroodide NATO kiirreageerimisüksust.

You people make me sick.