Sunday, November 30, 2014

Inimeste Mait


Mait Vaik „Tööpäeva lõpp“, 2014, Puiestee 

Mait Vaigu „Tööpäeva lõpp“ ei ole kerge lugemine. Olen mitmelt inimeselt kuulnud, et nad jätsid pooleli, ei suutnud lõpuni minna. Samuti on olnud kuulda väga kiitvaid hinnanguid. Püüan nüüd natuke uurida, mis lood selle keerulise, raske raamatuga teoksil on.

Ka mulle oli selle raamatu lugemine ja vaimne vastuvõtt raske. Kõigepealt häirib süvenemist tugevasti, et raamat on üsna silmatorkavalt läbi toimetamata, nii stilistilisel kui keelelisel tasandil. Iga natukese aja tagant tahaks kaane plaksuga kinni lüüa ja vihaselt nuriseda: “No kas tõesti ei leitud toimetajat? Miks nii armetult vigu täis?“ Tahaks võtta hariliku pliiatsi ja tekstid enne korda teha, kui mõttega edasi lugeda. Ma tõesti ei liialda, isegi kui toimetaja on ka 70 protsendi ulatuses tööd teinud, siis tegemata jäetud 30 protsenti on ka liig mis liig. Pole aus välja lasta raamatut, mille kirjavigade loetelu täidaks ilmselt mitu lehekülge.

Olen ise mõningaid Maidu tekste toimetanud ja tean, et tegu on natuke jäärapäise ja tavaarusaamu eirava autoriga, kes võib ka üsna arukad parandusettepanekud vaidlustada, näituseks juhtisin kunagi tema tähelepanu asjaolule, et asesõnade ja ainult asesõnade kasutamine teeb tekstist arusaamise raskeks, eriti kui juttu on mitmest temast. Samasugune täielik segadus valdas mind jutustuse „Mees” puhul. Püüdsin neid meeles kuidagi tähistada, nimetades neid mees astmes kaks, mees astmes kolm ja nõnda edasi. Kuid. Säärane mittearusaamine tuleneb ka üsnagi suurel määral lugeja laiskusest. Kui ma raamatut teist korda lugesin, siis sain ma üsna paljudest asjadest märksa ladusamalt aru. Ja Maidu toonane vastuväide, et las olla nii, ei peagi kõigest aru saama, las olla segane, oli korraga juba täitsa okei. „Gruusia film“, mis esiti tundus no nii jabur, ebaloogiline, arutu, et ma selle sonimise kategooriasse paigutasin, osutus teistkordsel lugemisel täiesti respektaabliks olukirjelduseks. Küll pööraseks ja pentsikuks, aga mitte ilmvõimatuks.

Mis aga kohe ennast läbi puurib, esimestest sõnadest saadik, on selle jutukogu karm ja halastamatu psühholoogiline realism. Sest tegelikult toimub kogu tegevus tegelaste peas. See, mis raamatus näha on, on vaid ajuostsillograafi üleskirjutus välisest maailmast. Tundub üleinimlik ja hirmus, et keegi suudab neid peasiseseid ebamääraseid, vastandlikke, ekslevaid impulsse sellise täpsusega registreerida. Kirjanikul on tõesti iga hetk sekunditeks needitud, ja need sekundid on dokumenteeritud närviraku tasandil. Motiivide, ihade, kadeduse, enesehaletsuse, hirmu, arguse, kuraasi, armukadeduse, pettumuse, lootusetuse, hüljatuse, meeleheite, valu, uhkuse – kõigi inimloomuse pindmiste virvenduste ja alateadlike, sügavale peidetud soovide rägastik. Moodne Balzac kirjutamas oma 40-aastast naist, Šagräännahka, stseene maaelust, provintsielust, elust Tallinnas.

Veel kummastavam on see, et autor suudab elada ühtviisi hästi nii mehe kui naise peas. Nagu bodysnatcher, lihtsalt läheb ja võtab üle, nii ongi. Mõju on sedavõrd võimas ja vahetu, et esmalt ei kahtlegi, kas säändsed inimesed on ka päriselt realistlikud, kas tegelikult ka selline sisekõne-monoloog võiks kellegi peas aset leida, ilma et ta kohe hullumajja ei sõidaks. See on nii tõeline, nii reaalne, nii päris. Kui ennast sellest lummusest lahti rebida, siis jah, võib möönda, et tegelikult on karakterid karikeeritud, ehk isegi klišeelikud. Või kui soovite, arhetüüpsed. Et parasiteeritakse nii mõnigi kord kulunud mallidel, aegunud ettekujutustel. Selliseid tunde-ja kireolendeid, neid ehk ei ole pärismaailmas lugematul arvul. Õnneks me ei teadvusta endale igal sekunditeks needitud hetkel, mida ja kuidas me tunneme. Jumal tänatud.

Aga ikkagi ma nimetaksin seda raamatut psühholoogilise realismi tippteoseks. See on nagu mingi freudistlik raviseanss, mis küll ei vabasta sind mitte millestki, aga tekitab sellist valu, et lausa keerab sees. Mõni ime siis, et osa lugejaid ei ole valmis seda välja kannatama.

Võtame lühidalt jutustus jutustuse haaval. Esimene, „Armukadedus“, ongi see, mis ta on, patune tunne. Kolmel napil leheküljel lühike vinjett, mis kirjeldab samm-sammult võõraks-jäämist, kahtlustamist, hirmu, hoolimatust, vabanemisrõõmu. Ikka need samad mittenimetavad sõnad isiku kohta, tema, mees, naine, teise mehe kohta on leiutatud sõna klient, noo-jaa, olgu. Võib-olla see mittenimetamine, isiksuste vältimine igas plaanis teebki need jutud nii üldiseks, justkui kõigile kehtivaks. Võib-olla oleks selle väljatoimetamine tõepoolest viga.

Järgneb jutustus „Naine“, mis võtab kokku kõigi internetifoorumite petetud naiste lood, kõik mahajätmised, kõik üksindused, kõik haledad katsed taas naiseks muutuda, ahvatleda, uuesti alustada.

See jutt on puhas klišee, stampide stamp, absoluutne üldistus. Keskealine, kuid veel kena naine kahe lapsega saab maha jäetud pimestavkauni noore ingelliku ja elusa ilu pärast. Kurb muidugi. Tõesti kurb. Ma olen päris kindel, et selles jutus ei ole ei liialdusi ega valet, on mitmeid arukaid psühholoogilisi tehnikaid kaotusest ülesaamiseks. Õpikutekst hüljatutele. Õnneks, ma ütlen õnneks ei ole kõik nii emotsionaalsed, nii haavatavad, nii jalustlöödavad. Või siis nad ei tunnista seda endale.

„Gruusia film“ – see alguses täieliku mentaalse kaosena paistnud tükk moondus mu peas hiljem Marc Chagalli unenäoliseks maaliks. Mustlased, hobused, kerjusjoodikud, auravad pajad, vorstivarastav koer, mingi imik! Täiesti sürreaalne imik, ja muidugi grusiinid, vein ja sigaretisuits…ning maailmalõpueelne ilm libeda jää, musta lume ja lõikava tuulega. See on diletandi kirjutatud geniaalne jutt. Ning selles võtmes hakkasin nägema ka ülejäänud kogu. Diletandist geenius, sellest sünnib iseäralik pinge, balansseerimine kohutavalt halva ja kohutavalt hea vahel, ja tõesti, mida saab üks toimetaja siin teha? Toimetad ühe välja, kaob ka teine. Väga keeruline juhtum, nentisin taaskord.

Kogu pikim lugu „Mees“ jäi mulle samuti alguses hoomamatuks, mehed läksid sassi, kes on kelle isa, vend, poeg, kelle naistest parasjagu juttu ja nõnda edasi. Aga umbkaudu on asjalood sellised: mees1 on edukas , perethoidev, kuuekümne ligi vanakooli mees, ühe pikaajalise kindla armukesega. Tal on vend, mees2, kellel pole nii hästi läinud, endine pillimees, invaliid, joodik. Meenutuste läbi on kohal ka mees4, nende isa.Ning mees3, mees1 poeg. Sekka lööb ka mees5, kes oli mees2 tuttav joomasemu. Mees6 võib tinglikult nimetada mees3 poega. Too tähendas mees1 väga palju ja kui mees3 oma naisest lahku läks, oli mees1 väga, väga pettunud, et poeg ei osanud peret ja oma poega hoida. Ikkagi mehed, nimekandjad, vereliin. Täiesti suguluseväliselt on jutus ka mees7, vaimulik, kes mees2 siitilmast hea sõnaga ära saatma peab, on vist nii?

Nüüd naised. Mees1 naine on mõistagi naine1. Mees1 armuke on naine2. Mees1 venna, mees2 naistuttav on naine3, tal on oma monoloog, ta on tähtis. Mees2 korteri välja petnud naine on naine4. Mees3 mahajätnud naine on naine5, tema pettunud sõbratar on naine6. Kõigi nende tegelaste vahel on keerulised hingelised sidemed. Väga, väga keerulised. See on tegelikult üks päris põrutav jutt.

„Iga hetk on sekunditeks needitud me ajas“ – armastusest, ihast, hingetühjuse täitmisest teise inimesega, null-tüdrukuga, milline suurepärane kujund. Materjal, mis ei avalda vastupanu, mis vormub just sinu hingeaugu kujuliseks, narkootilise toimega, tabamatu ja samas kättesaadav. Vanatühi ise neid võtaks, neid nulltüdrukuid ja nende kundesid!

Tonaalsuselt veidi kogust väljas, „Kõtuke“, midagi, mis püüab olla humoorikam, nagu naljatlev, inimlikku armetust pilkav. No mis ta nii väga humoorikas ikka, läbiv mõtisklus on: „Ära oleks pidanud ennast tapma“.

„Tööpäeva lõpp“, nimilugu, ei avalda mulle erilist muljet, see on nending, kirjeldus, halli lörtsise argipäeva lõpul linnasüdames ringiliikuvatest inimestest. Väga erinevaid inimliike on silmatud, ja neile on kõigile veidi liiga tehtud. Kirjaniku ja ühiskonna poolt.

Kogu viimane jutt „Puhtus“ raksab kõige raskemalt. See raksab nii valusalt, et lihtsalt hing kinni. Lugege.

Lugege Mait Vaiku. Kui esimene kord vastu hakkab, proovige uuesti. Lugege aeglaselt. See on päris hull raamat, seda ma ütlen. Täis dostojevskilikku ängi inimeseksolemise pärast, üdini tõsine, lapsikult aus. See logiseb mitmest kohast, on ebaloogiline, vahel segane, omadega puntras, aga ta on võimas. Selle raamatu keel on ajuti hüpnootiliselt, tüütult aeglane, süüviv ja kirjeldav, vahel ehmatavalt täpne ja tabav, selge ja läbinägelik. Siin on igat.

Kõik mida see mees vajab, on geniaalne, sünergiline toimetaja, kes suudab hoida balanssi metsiku, taltsutamatu ande ja diletantismi vahel.



Lisatud link viib Martini arvustusele Jussist ja vendadest http://www.zaum.ee/2013/09/mait-kutsus-seda-oma-jussikeseks.html

Friday, November 28, 2014

Mis nimi see selline on – Snark?


Peeter Sauter “Snark” 72 lk, 2013, Kirjanik OÜ

Kui ma olin seda raamatut käes keerutanud ja kümme minutit üritanud tulutult kestast välja koukida, siis küpses minus otsus – kirjutan, muidugi kirjutan sellest. Kuidas sa jätad kirjutamata raamatust, mis osutab nii kõva vastupanu enda lugemisele. Korraks mõtlesin, kas pean selle kalli üllitise ümbrise katki kiskuma, et sisu kätte saada. Aga lõpuks pika nokerdamise ja nihutamise peale sikutasin ikka välja.

Siis ma jõllitasin teda, algas kuskilt suvalisest kohast. Ringköites, või on selle nimi rõngasköide või spiraalköide, igatahes saad sa lehti keerutada nagu karuselli. Võid panna laua peale püsti lahtiselt nagu lille. Numbrid olid juhuslikud, tundus et eriti palju on lehekülgi number 10 ja 3 ja 17. Keerasin lehti ja otsisin, kus algus on. Algust polnud, hakkasin lugema kohast – kas kastanipuult nõuab keegi, et ta kannaks igal aastal uusi ja enneolematuid mune? Mul oli arvuti katki, eks ma muidu oleks seda lugemist veelgi edasi lükanud. Lugesin siuh läbi, mõtlesin mõnda aega, aga kirjutama ei hakanud. Mulje oli päris vägev, teadsin küll, et pean teist korda veel ringi peale tegema, aga väga ei tahtnud. Kartsin, et esimene tunne kaob ära ja läheb meelest ja hakkan mingeid tehnilisi asju otsima, et kuidas tehtud ja miks tehtud.

Esimesest muljest mäletan, et oli kuidagi pime ja sünge. Nagu oleks keegi kappi kinni pandud ja krõbistaks seal. Või et kuskilt tuleb mingi hääl ja sa ei sa aru, mis seda häält teeb. Hirmsasti ajab närvi, kui on arusaamatud helid. Valguse ja varju piirimaadel hiilib Snark. Mis nimi see selline on, Snark? Kas see on kuidagi tähtis, peaksin ma seda teadma ehk googeldama, et mitte loll olla? Mis selle ninasarviku nimi oli Kiplingi jutus, kes tahtis pärslase kooki ära süüa? Ja pärslase mütsi peal peegeldusid päikesekiired suurema kui idamaise hiilgusega? Ei, selle nimi oli vist Stork või midagi sellist. Carollil oli midagi ka siukest aga miks peaks mm, surnud mees võtma muinasjutulooma nime omale? Minu meelest see pole tähtis, mis nimi see selline on – Snark. Kuigi miks sünge? Lausa keset päist päeva ja Võidu väljakut kõnnib ringi veidra varjuga mees. Midagi hirmsat ei juhtu. Peale selle, et võib-olla juhtub see kõik uuesti. Sest ei ole midagi hirmsamat, kui sa ärkad ikka jälle uude unenäkku, mis on täpselt sama.

See on kõik üks kunstiprojekt, otsustasin omas meeles. Raamatu ümber võiks öelda on sark, sark, mitte snark, mis hoiab surmalõhna koos, ei lase sel välja imbuda. Või nagu kole koletisteraamat. Sees on tuššijoonistused, ega sa väga ei vaatagi, mis seal peal täpselt kujutatud on, aga silmanurgast sulavad need kirikutornid ja luukereluud tekstiga kokku. Ega ma ju alguses ei vaadanud seda ka, et kaane peal on omaenda saba näriv madu-uss. Ja et kaane seespool küljes, selle puusärgi sees, kuhu peab niiviisi kiikama ja seda sõrmedega lahti painutama, seal sees on kõik vastused, juhul kui sul lugedes küsimusi tekkis. Mul tegelikult ei tekkinud, ja minu meelest olid vastused ülearused. Ma ei küsinud endalt, kas see ongi siis see ilus kirjandus, kui surnud mees kepib ennast surnuksnäljutavat naist, kes on pealegi kõhn nagu piitsavars. Või need paar teist kohta, mis seal olid.

Sest olgugi et võib-olla on Peetri naise nimi Laura, see võib olla juhuslik kokkusattumus. Ah ongi Peetri naise nimi Laura? Aga kui seda loeb keegi kahekümne või kaheksakümne aasta pärast, või keegi loeb seda Boliivias või Astrahanis, mis ta selle teadmisega peale hakkab? Kuidas kirjutada üldse iskilikest asjust? Nii kirjutadagi, ainult isiklik saab kõigile korda minna. Just läbi selle ülima isiklikuse saavutatakse täielik isiksusest lahtiütlemine. Mina usun, et on selline mees, Snark, kes enam väga midagi ei tahagi. Kellel pole eesmärke, kohustusi, soove. Kes tahtis vaba, tühja, mõttetut aega. Alati oli tahtnud. Ja kui ta kord sellise aja saab, elu ja surma vahemaadel, kisub teda ikka vanast harjumusest nende poole, kes olid talle lähedased, midagi tähendasid. Inimene pole ainult tema ise, ei elus ega surmas, ta on mitmete inimeste segu, sümbioos, sellepärast pidi osa Laurast surema koos temaga, see on ju päris loomulik. Ja osa temast jäi elama, koos Lauraga, selge see.

Kui ma seda teist korda lugesin (sest jah, ma lugesin teist korda ka, otsisin alguse üles, lappasin igatpidi, panin tikke järjehoidjateks), tekkis mul korraga irreaalne tunne, et see on teistsugune lugu. Et lugu muutub. Ma jäin korraks isegi tõsiselt juurdlema, kas nad on saanud teha kuidagi nii, et tekst muudab ennast. Mingi vägev illusionisti trikk. Uued tähed ja sõnad. Aga ei, see tuleb sellest, et kui sa alustad teisest kohast, siis saad sa natuke teistsuguse loo. Natuke teise unenäo. Ah Boojum ise? Siis ikkagi Carroll. Ja jube selge tunne tekkis, mis tunne on teha suitsu, kui enam eriti ei taha või võtta viina, kui enam eriti ei taha. Aga harjumus, see kaob kõvasti hiljem kui tahe või vajadus. Harjumus, see ongi kineetiline kunstiteos, liigutused ja rituaalid, täpsed ja turvalised, alati korduvad. Ei ole tõesti paha, kui inimese ainus soov on pudel viina. Selline inimene palju kurja ei tee, Märt ütles nii. Ja ma usun teda. Suur vabaksaamise soov on meis, aga millest vabaks, kui vabaks, seda piiri ei oska me määrata. Ons nõnda parem, kui enam midagi ei soovi? Isegi soovidest vabaks? Kas oleks siis Snarki käsikiri, kui ta veel Peeter oli, sellest paremaks läinud, kui ta oleks ausam ja vabam?

Vot mine võta kinni. Võta väga palju tavalisi asju, kirjuta nad täitsa tavaliselt üles, mõtle tavalisi asju, tee tavalisi tegusid – mina usun, et see kannab head vilja. Võid kirjutada täitsa ebatavalise raamatu nii, sellise nagu Snark.

Mis puudutab seda, et tegu olla ulmeraamatuga – lendav inimene, vaimude ränne, salapärased käsud – no kes ei oskaks lennata? Või oma peas rännata sinna ja tänna? Kas mitte ka siin, elus olles, ei ole meil voli liialt sekkuda? Sest kui nii vaadata, ärkan ma niigi igal hommikul samasse unenäkku, istun sama laua taha, joon samast tassist kohvi. Tõsijutt, mu öödes on võimalusi, mida mu päevades pole. No ja see tutvustus, millega nad raamatupoe leheküljel lagedale tulevad: luul kire kammitsaist, selle kohta ma ei oska sõna võtta. Olin päris põrutatud, kui seda lugesin. Kire kammits! Iha! Armukadedus! Vaat kus lops, mõtlesin. Miks ma seda ei näinud. Nägin suurt, vaevuhelendavat tühjust, kus sees ulpisid mälestuste ja tegudekillud, saabuva rahu vaevalist algust.
See arvustus oli algselt kirjutatud Vikerkaarde, saatsin maikuus ära. Siis see tolknes seal kuid ja kuid, sest pidin teda paremaks tegema, aga ei osanud. Kuidagi ei osanud sisse panna arvustamisekunsti kolme tähtsat komponenti – kirjeldamist, tõlgendamist ja hindamist. Kuidas sa ikka tõlgendad karaktereid, kes on peaaegu omadusteta, sellised vana-aja inimesed, kellele meeldib suits, viin ja suguelu. Ei osanud asetada laiemasse kultuurikonteksti, isegi Sauteri enda teoste konteksti ei osanud, sest pole neid teisi suurt lugenudki. Sestap ilmub see lugu nüüd siin.

P.S. Raamatut kesta sisse tagasi panna pole võimalik! Täielik ämber.
P.P.S. See maksab poes nüüd 8 eurot, mina ostsin 18ga. Jälle ämber.

Thursday, November 27, 2014

S NAGU SÕBRALIK NÕUANNE - Eesti kaasaegse tatri aabits by Taavi Eelmaa

S


Hea Sigismund,
Valmistume siin LG kultuurimajas jõuluetenduseks. Seekord võitsin castingul printsessi rolli mina. Põhjusel, et tegemist pole riigieelarvelise teatriga, peavad näitlejad kõik dekoratsoonid ja kostüümid ise omast taskust kinni maksma. Lühinägelik nagu ma olen, ostsin Rimist kogemata printsessi kostüümi asemel hoopis Monster High kostüümi. Nüüd vaevlengi rollilahendusega – kas kehastuda printsessiks aga olla väliselt Monster High; või kuidagi vastupidi, et mitte minna vastuollu lavastaja nõudmistega. Ning lisaks, kuidas antud juhul sisse tuua samadhi ja kõrvaltegelane – My Little Pony? Palun aidake konstruktiivsete lahendustega.

Nobody

Tere, Nobody!

Rõõm kuulda, et Linnutee Galaktikas asjad toimuvad. Ise ma jõule küll ei pea, pean oluliseks pigem talvise pööripäeva väärikat tähistamist. Usun pimedusse ja valgusesse ning austan nende vastasmõjusid. Aga see selleks.

Palju õnne Printsessi rolli saamise puhul! Ma tunnen vaistuliselt ära, et valik langes õigele inimesele. Märkimisväärne on juba see, et sa hakkasid kohe oma rolliga tegelema ja seda üles ehitama. Kutsumusest inspireeritud näitleja just nii teebki – hakkab mittemillestki looma elusolendit – tegelaskuju. Mina nimetan seda “elu sisse puhumiseks”. Just täpselt nii see käib. Astud õhtul Rimisse toidukorvi täitma, lased end inspiratsioonil juhtida ja pauh – Monster High! Kui vaist ütleb “Monster High!” siis Monster High! Ega inspiratsioonile vastu hakata pole mõtet ega põhjustki.

Sellises olukorras on see, et oma kostüümi eest ise tasuma pead, suur eelis. Sellisest isiklikust intuitiivsest tunnetusest lähtuv ja reaalsele eneseohverdusele ehitatud tegelaskuju on palju isikupärasem ja väljendusrikkam, kui see, mille koostisosad on etteantud või tulevad ilma pingutuseta kätte. Rahalisele ohvrile ja mõttepingutusele võib liita veel ka näiteks käsitöö ning “elu sisse puhumiseks” on peaagu kõik olemas. See on suurepärane platvorm õnnestunud rollisoorituseks. Tänu väikesele impulsiivsele valearvestusele oled sa hoopiski võitnud põneva hingeeluga karakteri.

Sellise võidu annabki näitlejale samadhi kasutamine. Sa sooritad rolliloome alguses intuitsioonist kantud ja juhusest juhitud teo. Kas füüsilise või psüühilise. Näiteks nagu sina – ostad Monster High kostüümi Printsessi osatäitjale. Usaldades inspiratsiooni ja kasutades samadhi‘t, ei ehmu sa näilisest vastuolust, vaid keskendud Printsessi ja Monster High võimalikele seostele. Kõik on lubatud, miski pole tõeline. Niiviisi mediteerides leiad õige pea, et Printsess võib kanda seljas ükskõik mida, sest ta on Printsess! Kui Printsessile meeldib jõulupeol kanda Monster High kostüümi, siis on sinu ülesanne seda talle võimaldada. Nii lihtne see ongi. Sinu tegelaskuju on Printsess, kellele meeldivad Monster High’d. Kui tekib küsimus, kuidas teised aru saavad, et sa Printsess oled, siis selleks on mitu lahendust. Näiteks võid teha endale ise paberist printsessikrooni, kuhu on peale kirjutatud “Printsess”. Teiseks võid sa paluda lavastajalt endale lisada repliigi: Olen Printsess, kellele meeldib Monster High. Mind tõi siia minu salajane teejuht My Little Pony. Tahan ta suureks kasvatada!”
Loomulikult on need lihtsalt tagasihoidlikud nõuanded, mitte reeglid. Tõin need lihtsalt kujundlikuks näiteks.
PS. Oled lahkesti palutud Von Krahli Teatrisse “Barbarella’t” vaatama, seal on just selliseid lahendusi päris palju, millest jõulupeoks eeskuju võtta.

Lugupidamisega,
Sigismund

Monday, November 24, 2014

USALDA LOODUST

Martin Luiga


IMG_3713
Viimasel ajal on hakanud levima selline jutt, et homod otsekui ei oleks looduslikud. No kus nad siis, kas on homod siis tehases tehtud. Kõigel on oma põhjus ja koht ja eesmärk looduses, nii ka sellel, kes lapsi ei saa. Need on ju see põhi demokraatia garant. Normaalne mees paneks oma lapse enda asemel troonile ja siis tuleb juba vereliini puhtus ja verepilastus ja kõik need asjad. Homodega seda muret ei ole üldse. Selgelt on näha, et loodus on homod teinud selleks et – valitseda. Mis sa arvad, kust nad muidu oleksid oma seaduse saanud, kui neist võimu juures juba ei kubiseks. Sama teema kui see, et kellel on päris lapsed ja kes teeb kunsti. Ja seda ei maksa ka karta, et äkki kõik homodeks hakkavad. See oleks ju sama hea, kui et kõik oleks riigikogu liikmed ja kraavihalle ei oleks ühtigi. Niimoodi ei oleks efektiivne. Loodust tuleb ikka usaldada, igal asjal on oma seatud eesmärk, isegi kui meie sellest miskit ei tea. Sellega on niimoodi, et need, kes muudkui käivad ringi ja kahtlustavad, neil on enestel südametunnistus must ja miski vandenõu käimas. Alateadlikult kasvõi. Vaata endale silma, sõber, ja tee õiget asja.

Need tšordid kes pedekute vastu olid, need olid niikuinii viimseni nännipunnid. Mõtle, kui prantsuse revolutsiooni kangelased oleksid ütelnud, et las kuningas olla pealegi kuningas, kui ta teeb seda oma kodu seinte vahel ja teistele ei käi närvide pääle, see on suisa võimatuseni nõdravereline suhtumine, igasugused jätised jätta oma võrkusid punuma “kui nad vaid silma alt ära on”. Kujutle salapervertide ringi, kes ühtib hoonetega ning kellest keegi mitte midagi ei tea! Just sellist maailma tahtsid meile need õnnetud kaotajad.


Saturday, November 22, 2014

Barbarella, hea vaadata, enne kui algab seltskondlik osa




Ega väga ei kiskunud kirjutama, aga kuidas sa jätad tegemata, kui oled kord aastas jälle teatrisse sattunud. Ja veel niiviisi hiilivalt, patuga pooleks, suurejoonelisele esietendusele, kus viina ja veini voolas kui jõena ja teatritükk oli ainult soojendusbänd.

Millest me räägime, kui me räägime Barbarellast? Silma jäänud paar kajastust on olnud üdini kiitvad. Kas hakkan jälle vinguma nagu tavaliselt, seda pealegi oludes, kus ilmuvad ainult minu ja Taavi postitused? Ometi on Taavi mulle ja sulle ja meile kõigile püüdnud juba aasta otsa puust ja punaseks teha, mis see kaasaegne teater on, et ära sa siit tule midagi otsima, ära ütle, et ma ei saanud targemaks või seda ma teadsin juba enne või lootma, et teatrimeeskond su räpased meeled korra puhtaks viipab oma katarsisega.

Von Krahl on armastuse lainel ja selle ma kiidan heaks, et ta oma erinevad etendused mõtteliseks tervikuks seob, andes erinevaid vaatenurki keskpõrandale kokku. Rõõmustage, oo vaatajad, selles tükis näete armu helgemat poolt, sellist naljakat ja tühist, lustlikku.

Ei tähenda midagi, ei pane valusalt ohkama. Vaatad ilusat tüdrukut ja tavalist tüdrukut ja pärast, näe, ilus ja tavaline ulatavad teineteisele käe! Kui ma üleüldse mingigi sõnumi suudan välja kaevata sellest suurejoonelisest vaatemängust, siis on see midagi sellist: Ära põe! Armasta seda, mis sulle on antud, armasta iseennast sellisena nagu sa oled, löö pisut üleaisa, see pole patt, rõõmusta, imesta ja uuri, vaata mis värki su eluteel juhtub, võta sellest niipalju kui saad, mida ei saa, seda ära kahetse, mis on, seda naudi. Armasta nagu laps, kartuseta ja uudishimuga.

Etendus algab korteripeoga, kus sisemiselt krampis inimesed ennast odava džinniga vabastavad. Noh, selline eluline, piinlikuvõitu. Ja siis, tolksti, nagu eitea kust hüppab sisse Barbarellast pisuhänd. Süütu vambitar, sametine pehme kass. Aga no ma muidugi vaatasin selle päris Barbarella ka ära, et saaks aimu, mida ja kuidas siin adapteeritud on. No ikka on. Mitte et Roger Vadimi film oleks kuidagi filosoofilisem, aga tundeskaalad on ikka üsnagi erinevad. Fonda kosmosetüdruk ei ole üldse nii rumaluke, tema ei väänuta käsi ega kenitle, et võrgutavam paista, ta pole justkui teadlikki oma sütitavast jõust. Ta on see naine, kelle nimi on kiusatus. Krahli Barbarella oli rohkem selline litritega ülepuistatud revüütüdruk, kui ta lokid sirgu vajuvad ja meik maha võetakse, siis ta on tavaline, pisut ähmi täis ja segaduses inimloom. Mõni ime siis, et ta selle lastud varesega nii kergesti sõbraks saab.

Mu lemmikmees originaalbarbarellas on Pygar. “An angel does not make love. An angel is love.” Ja pärast mõningaid vastikuid juhtumusi ning väärkohtlemist ikka sama malbe Pygar vastab Barbarella küsimusele, miks ta aitab seda, kes talle halba tegi: “An angel has no memory.” Fuck you, käitumismustrid! Siin on armastuse võti! Ega ilmaasjata ei öelda kohtlaste heategijate kohta: “Sa oled ingel!”

Lavashowd kiidan. Kujundus väga hea, kohe tõesti hea. Ega näitlejate kohta pole ka pahu sõnu öelda. Nad olid armsakesed, mõned tundelisemad kohad mängisid välja nii, vaata et pisar silma ei tule. Tunnevad oma tööd, oskavad pausi pidada, pinget kruvida. See puudutamise koht. Mis võis olla selle etenduse kõige liigutavam ja piinlikum koht. Ma pole päris kindel, kumb.

Laulu ja möllu saab ka kõvasti, välku ja müristamist, silmale on palju ilusat, peale midagi rasket ei ole, kokkuvõttes soovitan. Ikkagi vaheldus sellele üldisele masendavale armufoonile, kus domineerivad kannatused, piin, petmine ja meeleheide.

Väga tõenäoliselt lähen ma kunagi veel teatrisse, nagu mul ei oleks üldse mälu.

Sunday, November 16, 2014

R NAGU RRR - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

R



(Sigismundi pealkirjastamata märkmetest)

/—/ Istusin maal, lõkke ääres. Kass istus kännu peal ja vaatas tulle. Ta hakkas vaikselt rääkima: “Mis minusse puutub, siis heameelega tutvuksin teatriga, mis oleks nagu…peaaegu. Peaagu teater. See ei ole päris olematu teater. Olematu teater on teatri vundament. See on mees, soovitavalt luukerekostüümis, kes tuleb tühjale lavale ja ütleb: “Siin, siin ja siin näete te asju, mida siin ei ole”. Kassina tahaksin ma tegelikult näha, kuidas need asjad, esemed või inimesed tasakesi materialiseeruma hakkavad. Kerkivad poololekutesse, ei moodusta tervikuid ega simuleeri lugusid. Eelnevad kujutisele iseendast. Muidugi, ninatark olles võib öelda, et igasugune teater on peaaegu… aga mitte seda ma ei mõtle.

Ma mõtlen kuidagi nii, et selle teatri vorm kujuneb teadmisest, et valu ja vale on osa elust, mitte hirmus avastus, millest peaks kohe ühe “tüki” tegema. Draama kui selline on keeruline tee juba iseenesest. Draama taastoodab valu – tead ju isegi, alguses räägitakse tühjast-tähjast, et soodne pinnas tekitada ja siis järsku, ootamatult, tõmbab draama sul pinna jalge alt ja hakkab ribidel trampima – “Oled halb, oled siga, oled ebaõiglane.” Ega asjata Buddha ei soovita sinusugustel näidelda. Sa oled varsti paratamatult nagu timukas. Õigluse töörist, hambad ristis ja õudusest krampis. Seda tööd ei saa teha nagu asjatundja või ekspert, see oleks igasuguse inimlikkuse loojang. Sedasi elades ei saagi sul olla ei sõpru ega kolleege.

Ma usun, et peaaegu teater pole sellepärast päris teater, et ta ei mõista kohut ega jaga õigust, aga ei ignoreeri ka vastakaid tundeid elu vastu. Muidugi, et eesmärk oleks silme ees, peab sidemega mutri ette viskama. Mingit haava peab lahtisena hoidma. Kuhugi peab joone tõmbama, enda ja teiste vahele, sest ega sa mingi koer ei ole, kes igaühe jalga kargab. Mõtle hoopis väiksuse peale. Suur on nagunii kõvem timukas, kui sina iialgi suudad. Mõtle mitte vaese, vaid igas mõttes piiratud teatri peale. Sellise teatri peale, mis on nagu sinagi, oma kehas vangis, mitte vaatemäng suurel areenil.

Ja kui sa lihtsalt hipilaagriga ei lepi, keskendu ainult paarile küsimusele – vastuoludele ja ambivalentsile näiteks. Muutu päriselt haavatavaks, loo olukord, kus sind saab naiivsuse pärast välja naerda. Anna mulle põhjus sind vaatama tulla. Ma tahan jagada täpselt samapalju kui sina. Ma ei häbene, et tahan silitusi. Usu, mu hirm maailma ja elu ees on sama suur kui sul. Aita mul see alla neelata või välja sülitada, mitte ära süüdista mind, et mu suu haiseb. Ma olengi oma loomu poolest endassetõmbunud ja räägin väga harva. Jah, ma olen üksildane. Jah, mul on sõpru. Seda vastuolu on küllalt raske taluda ja seletada. Sama raske vaadata ja vaimustuda. See pole ka mõte, mille pärast barrikaadidele minna. Ainult siis ehk, kui elust täiesti villand on. Ma tunnen näiteks, et mul on kurb vaadata, kuidas hapraid kogemusi või õrna kohalolu lugudeks pakendatakse. Saan aru, et hirm mõistetamatuks jääda on sama suur kui surmahirm, aga mina olen sellega leppinud. Olen kass. Mina suudan vaadata, kuidas elu talumatu kergus oma mõlema palge urust välja torkab. Ma ei tahagi, et ta üleni välja volksab ja laval suureks kujundiks vormub. Suur kujund tuleb ükspäev niikuinii, aga parem hiljem kui varem.

Proovi teatriludiitlust, kui sa üldse ilma kolistamata või suurelisuseta hakkama ei saa. Võta Ted Kaczynski appi. Muidugi mitte päriselt, vaid teatraalselt. Siingi on juba talumatu vastuolu. Kaczynski soovis liikuda tagasi kõige lihtsama elu juurde loodusega harmoonias. Talle võis tunduda, et lõplik üksindus tähendab seda, et sinu eest unistavad masinad.Tal ei olnud mingit optimismi, et tema tegevus paneb inimesi teisiti tahtma. Kõik, mida ta soovis, oli protsessi pidurdada. Anda inimkonnale lihtsalt mõne päeva või nädala unistamiseks rohkem.

Aga  sina  ole optimist-kaczynski. Mõtle, et masinad tulebki unistama panna. Näita neile asju, mida nad näinud pole. Unista nende eest ja kasuta vahendeid, mida nemad kasutada ei saa. Jäta lavale uuesti ainult kaks juhet, kui sedagi. Ka Kaczynski kasutas ühiskaonna hüvesid, postiteenust. Ühest traadist tuleb elekter mis toidab lampi ja teine traat toidab helipulti. Mõtle, et oled kujundiludiit, laheda atmosfääri ludiit, kvaliteediludiit, vahtulöödud loo ludiit. See ongi sinu naljahomunkulus, teatri-unabomber, kes tuleb ülevalt alla, härradele kirjakest kätte tooma, komistab ja kukub.

See on väga raske ülesanne, aega kinni hoida, et vesi liiga ruttu üle pea ei tõuseks. Lahedus ja diplomaatia saavad igaühe varem või hiljem kätte. Enneta lahedaks muutumist, et jõuaksid tegeleda olulisega. Tee ruumi asjade sündimisele, mitte nende demonstreerimisele. Ole peaaegu. Ole illusioon. Ole olemas.
Sellest viimasest tegelikult piisab. Ülejäänuga vaata ise. Aga enne igasugust suurelist teatrijuttu kaasajast, mine otsi oma sõbrad üles.”

Friday, November 14, 2014

P NAGU POSTIPAUNAST - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

P




Tere Sigismund,
Mis on halba selles, kui etendus aitab vaatajat edasi samadhi seisundi saavutamise suunas? Mitte, et minu seisukohad sellest oluliselt muutuksid, kuid siiski oleks huvitav teada Teie kui paberitega näitleja arvamust.

Nobody,
amatöörnäitleja Linnutee Galaktika kultuurimajast


Aitäh kirja eest, Nobody.

Täpsustame siiski pöördumist – milliseid pabereid Te silmas peate? Siin võib kergesti kalduda vastuse väärikuse küsitavusse. Mul ei ole “pabereid” ei ühes ega teises mõttes. Olen elu jooksul korduvalt näitlejaks kehastunud. Nii ameti, kui kutsumuse mõttes. Pole löönud risti ette ka svammist loomapead pähe pannes, et näpuotsatäit raha saada. Samas olen müsteeriumide käigus ennast rituaalselt vigastanud nii füüsiliselt kui psüühiliselt, teades väga hästi, mida ma teen. Paber seda välja ei kannata. Mul on igasuguseid pabereid, Nobody. Ka neid, mis pimeduses helendavad ja mida loetakse kogu kehaga! Jäägem vestluses paberitetuks. Soovin vastata autodidaktina, sest tahan jääda üliväga subjektiivseks ja rangelt isikliku kogemuse piiridesse. Kuid asja juurde.

Samadhi, kui meditatiivse keskendumise aste, on populaarse seisukoha põhjal etendaja pärusmaa. Mina aga ütlen, et see kohustus kehtib ka vaatajale! Šamanistlik käsitlus näitlejast meeldib mulle, kuigi südamelähedane on pisut kergemeelsem, diferentseeritum näitlemistaid. Eriti selle viimane ülemine ots – “peaaegu näitlemine”. See näitlemistiil nõuab samadhi-tasemel keskendunud vaatajat.

Ütlen täiesti ausalt – selles pole midagi halba! Iseasi on see, et “tõuge” saab toimuda ainult siis, kui mõlemad osapooled on samadhi‘ks küpsed. Ehk siis samadhi nõuab võrdseid partnereid. Vajalikul määral keskendunud vaataja vajab edasi liikumiseks samaväärselt keskendunud ettenäitajat. On paratamatu, et selliseid kohtumisi sünnib harva, aga sünnib. See on fakt.

Vaataja ja esitaja keskendumismehhanismid on sarnasemad kui arvatakse. Kui rääkida sellest salapärasest, mida näitlemise kunstiks nimetatakse, siis on alati probleem sellega – kust see algab ja kuhu lõpeb. Pakun oma isikliku mõõdupuu avalikuks kasutamiseks. Oletame, et näitleja tuleb lavale, et olla leegitsev tuli. Ta elab sisse ja väljendab tuleleeki sisendusjõulise silmavaatega. See pole veel kunst. Ka mina suudan seda. Näitleja lisab sellele brechtiaanliku kehastumistaiu – ta liigutab käsi, mis imiteerivad leeki. See pole veel kunst, ka mina suudan seda. Kuid nüüd algab see, mida saab nimetada näitleja ainulaadseks panuseks – ta ei lõpeta oma tegevust, kuigi see on täiesti arutu. Ta vaatab sind üksisilmi ja liigutab käsi ja ei lõpeta oma tegevust. See, kui kaua ta suudab seda tegevust ilma häbist kokku vajumata jätkata, näitab samadhi astet.

Lugupidamisega,
Sigismund

Monday, November 3, 2014

Sunday, November 2, 2014

Mudlumi raamat “TÕSINE INIMENE” on poodides müügil



Kõik teie, kes te olete aastate jooksul mu jutte lugenud, nad on nüüd kaante vahel, toimetatud, läbi kirjutatud, juurde kirjutatud ja neid on päris parajalt paksu raamatu jagu. Isegi illustratsioonidega on viitsitud vaeva näha, need on paberlõike tehnikas Martin Luiga poolt välja nikerdatud, hiigla peenike töö.

Mul on hea meel, et see blogi on olemas, ilma selleta ei oleks ma ilmselt kunagi kirjutama hakanud, või täpsemalt öeldes, uuesti hakanud. Muidugi kirjutas väike Mudlum ka jutte, aga vahepeal kulus aeg elamise peale ära. Mul on praegu uus asi  pooleli tegemisega, selline, mis tahab olla natuke suurem kui jutt. Võib-olla saab tollest järgmine raamat.
Kui ma just väga leigest vastuvõtust ja publikumenust täiesti ei heitu. Aga vaevalt! Raamat pole kehv, pigem täitsa kobe, ise ei saagi kõigega rahule jääda. Martin arvas, et ta lõiked näevad ikka kahtlased välja.

“Ega ma lugesin ise algusest kaks juttu ära ka. Need olid ka kahtlased. Ma ei tea mis edaspidi seal veel saama hakkab.” ütlesin mina. Vot siis.


Nii, pood viskas lingi, kõigepealt oli see väliskirjanduses, nüüd on jõudnud eesti kirjanduse alla, kus tegutseb keegi salapärane LUDLUM.

Aga teie küsige poest ikka Mudlumit. Küll nad ära parandavad.
http://www.rahvaraamat.ee/p/t%C3%B5sine-inimene/610031/et?isbn=9789949339792
Panen suurelt ühe Luiksi pildi vaadata, raamatus on nad natuke liiga pisikesed uurimiseks.