Tuesday, December 30, 2014

ZA/UMi uusaastatervitus




Mul ei ole teile midagi ühiskondlikku rääkida, ühiskondliku osa pani Martin Luiga üles Nihilisti. Ei midagi sama säravat kui „Suudlused ja šampus“ möödunud aastal. Aasta on olnud teistsugune. Ning me ei tea, milline saab olema järgmine. Aga me soovime ikka paremat, alati paremat aastat kui eelmised. Nii on lihtsalt kombeks.

Soovin kõigile ZA/UMi lugejatele head uut aastat jupikesega oma uuest pooleliolevast jutustusest. See saab võib-olla järgmisel aastal valmis! Selleks need aastad ongi head, lõpetamiseks ja alustamiseks, muudkui järjepannu ikka lõpetamiseks ja alustamiseks.

KATKEND JUTUSTUSEST “ILUS ELVIIRA”

Seal nad siis olid, samasugused talveöö põgenikud, istusid tünni ümber, sumisesid ja suitsetasid. Tünni peal seisis viskipudel, üks tüüp oli juba oma pöetud pea kahe käe vahele surunud ning asus hämaruses, kust ükski mure enam kätte ei saa. Oli hea päev, sest ega neil polnud seal kellelgi mingit raha, aga alati on seltskonnas üks selline inimene, kellel on majandamise oskust, too oli jurist vist, ta oli kõigiti helde ja suuremeelne, laenas neile, kes hädas ja ei oodanud iialgi tagasimaksmist, tegi välja tervele kõrtsile, viskas oma suitsupakid laua peale, et need ülejäänud ei peaks ükshaaval suitse nuruma ja oli üldse igati džentelmen. Tuhkblondide juuste, hallide silmade, pika näoga, ei tema ei olnud ilus, ta oli jurist. Aga need näitlejad, muusikud, muidusööjad, nendele oli ta taeva õnnistus. Elviira mäletab, kui ta võttis suitsu sellest laualevisatud pakist, siis üks pahatahtlik neiu küsis ta käest – „kas sul kunagi midagi enda oma ei ole?“ – ja see oli valus.

Kunagi aastaid hiljem, kui šampusepudel käis ringi, kõik istusid õues tänava äärekivide peal ühe sootuks teise kõrtsi ees, siis oli juhtunud nende sekka üks tüdruk vanadest aegadest, kes küsis samamoodi, kui Elviira küünitas oma ringil pudeli järgi – „Kas sul ikka ei ole veel oma raha?“ Ja millegipärast oli Elviiral vaja siis ägedalt seletada, et tal oli vahepeal raha, palju raha, rohkem kui neil kõigil kokku ja see oligi tõsi, aga raha oli otsa saanud ja ikka pidi lootma kellegi peale, kes ostab joogid ja teeb pelmeene välja. Nii on Elviiral nüüd kombeks, kui tal vähegi jõukust käes, just samamoodi seda kõigile jagada, ära anda, kinkida, laenata, jooke ja sööke osta tuttavatele ja poolvõõrastele. Või lihtsalt võõrastele, ükskord ühele ostis kruubiputru pekiga.

See oli igav vanamees, närviline ja nukker, seletas mingeid imelikke elektritootmise plaane ja kuidas kodus ise paberit teha. See jäi kuidagi likviidsuse taha pidama, need head plaanid tal. Habe oli hall, taskus isekeeratud suitsud kanepiga. Sellised ongi need õhtused sõbrad, sa ei tea nende nime, ei tea kes nad on, aga kui mõni selline kohal on, siis pole sa enam üksi.

Samal ajal seal minevikus oli enne aastavahetust kokku kogunenud kenake hulk rahvast. Küünlad põlesid tünnide peal, oli üleüldiselt väga lõbus ja oivaline olla. Inimesed istusid kaelakuti viskiklaaside ümber ja vennastusid absoluutselt. See tähendab, tingimusteta. Ka see vend, kes häält tõstis ja klaasi vastu tünni puruks lõi, nii et näpud verd tilkusid, ka see rahustati maha, seoti haavad kinni ja pandi kööki kastrulite vahele magama.

Muidugi oli vaja kuskile edasi minna, baaridaam on ka inimene, ta paneb lõpuks uksed kinni. Resoluutsust on vaja selles ametis, olgu küll kunded kõik su oma sõbrad, ei saa neile lõputult krediiti anda või nende pärast öö läbi puhvetit lahti pidada. Niisiis kobis üks suurem seltskond takso peale ja sõit läks kellegi eramajja edasi. See oleks kõik olnud väga tore, kui majake poleks tükimat aega kütmata seisnud. Seal oli ikka jõhkralt külm, hingeaur läks toas jäässe. Sellistes polaarsetes tingimustes pidid inimesed lähestikku hoidma, ja Stan puges Elviira teki alla. Tõepoolest, nii oligi palju soojem.

Järgmine päev oli siis vana-aasta viimane. Enne kui hommikust õhtu sai, söödi üheskoos kerge praemunasöök, klopiti ennast natuke värskemaks, kuigi külm oli nad niigi päris rõõsad hoidnud ja tüdrukud sehkendasid lokitangide ja huulepulkadega. Stan käis kiiruga kodust läbi ja ajas habeme ära ning ülikonna selga. Ta nägi välja nagu väike käblik oma tumesinises pintsakus, mustade juuste ja helesiniste silmadega, pisikesed kämblad rusikas, kuldkett kaela ümber, rind karvane. Pidu liikus edasi järgmisesse mändidealusesse majja, kus tubadel olid saluuniuksed, laperdasid niimoodi edasi-tagasi, rahvas istus ümber pika laua ja muudkui tõstis klaase. Hoolimata sinisest pintsakust ja lõhnaveest vajus Stan kõvasti enne südaööd ära, mehed lohistasid ta kõrvaltuppa diivani peale magama ja Elviira jäi üksi. Järsku hakkas kuidagi kummaline olla. Nagu kõik see melu ja värvid ja higipisarais viinapudelid ja sült ja rosolje ja tüdrukute heledad hääled ja poiste naer oleks kuskil hästi kaugel, või nagu mingi õhukese seina taga, nagu purgi sees. Fookust ei olnud sellel pildil üldsegi. Selle kumerakskiskuva uduse vaate ääre peal oli üks heledapäine rasboiniku näoga mees, üsna nukeline ja igasuguste lohukestega, lõua, põse ja nii edasi. Ei tea, miks ta teda järsku märkas. „Kes sa oled?“ küsis Elviira läbi kära ja sagimise. „Ma olen kandilisest maailmast,“ vastas mees, ning see tundus Elviirale nii imelik, naljakas ja poeetiline, et ta tükk aega endamisi muigas. Ta kujutas ette kandilist maailma, kus kõik asjad on kandilised nagu Malevitši maalidel ja see mõte vaimustas teda. Ega selles imelikus, segases, korrapäratus maailmas ei tahtnudki enam olla.

Vaikselt tõusis ta püsti ja libistas ennast esikusse, pani tasakesi riidesse ja hiilis märkamatult õue. Väljas oli vaikne ja külm, taevas tume ja tähine, veel ei paiskunud sinna värvilisi rakette, veel ei askeldanud inimesed šampusepudelitega tänavanurkade peal.

Korraga seisis kandiline mees tema kõrval. See tundus samuti loomulik ja loogiline. Koos ootasid nad peatuses bussi, sõitsid kõrvuti istudes, koos kõndisid Elviira kodu treppidest üles. Kodus võttis neid vastu uus aasta. Hommikul olid kadunud nii mees kui Elviira kasukas, mõned paremad asjad ja natuke raha.

Uue aasta taevas oli hall, väikese tuhmi päikeseringiga.

***

Illustratsiooniks on kasutatud
Natalia Plachta Fernandes. Where are you I.

Sunday, December 21, 2014

Aus ülestunnistus on pool võitu

Alvar Reisner

Ehk kuidas ma üle viie aasta jälle kunstnikuks hakkasin.




Paari nädala pärast on näitused, on suured ja väikesed näitused. Need omakorda jaotuvad näitusekesteks.

See kuidas keegi hakkab kunstnikuks ei ole eriti in, või nojah kui sa oled eluaeg raamatupidaja olnud ja näiteks rahapesuga tegelenud, siis on su kunstnikupõli roosiline, ainult sa ise ei tea seda.

Noja otsustasin kunstnikuks hakata jälle, mis teha, siis kui lõpetasin, keerles kogu kunst kaasaegse Purgi ümber, nüüd aga kui Telliskivi kvartal õitseb nagu roosinupp või õigemini… underlined kanepiõis mu väikseses jupisüdames, sest on ju aru saada, et Telliskivi kvartali ehitusega tegelejad ei tegele koosolekutel ainult skeemide ja tulpadega. Seega otsustasin ka kunstnikuks hakata.

No nagu mainisin on kunst ja siis on kunst, kõik teavad seda, see on nagu õpetamata tähestik, tähed on suvalises jadas, aga samas kõigile mõistetavad.

Istusin bussi ja sõitsin maale, päris maale, sinna kus kitsad teksad on poes veel müügis. Värvid ja muu selline tüütu aksessuaar, selle muretsesin ka, igaks juhuks, äkki hakkab meeldima. Maalimine ma mõtlen. Porgandile sitaauku teha ma oskan, see on see plaan B, siis kui midagi välja ei tule.


Maja, kuhu jõudsin, laguneb, nii nagu üldiselt vanemad asjad ikka, ka maalikunst, panin pliidi küdema ja hakkasin ringi vaatama. Olen siin olnud, mitte väga ammu, umbes nädal tagasi ja siis umbes üks elu tagasi. Rohkem ei mäleta, tegin raadio lahti, sealt tuli see saade, see saade noh hallo kosmos, räägiti hingedest ja rändamistest, selge see et räägiti, elu on nii hea, et kõigil on hirm seda kaotada. Nali, elu on nii sitt, et kõigil keegi lähedane põeb rasket haigust, on surnud või suremas.

Vaatasin oma maale, mis kõik on pooleli, no nad on alati pooleli, see ju see klišee, et maalid ja müüd muudkui ühte maali. Pildid olid viletsad, midagi pole teha, pean arenema, tipp ei ole veel saavutatud.





Saturday, December 13, 2014

Täpne ja ilus. Mõtted Mudlumist. Tõsist inimest lugedes.

Toivo Tammik


Fragmentaarium 

Inimeseks olemise vaev, see vajutab meid igal leheküljel. Raamatul on üks viga: ta on liiga tihe. Ta on nagu raskemetall. Ei saa nii olla, et ümbertöötluspaber ja dokumentaalnovell kõvade kaante vahel ja ongi täiuslik. Kõik on olemas. Kuidas.

Mudlumi lood on selline mittehiilgav kuld. Nagu ka raamatu väljanägemine ja illustratsioonid. Teda lugenuna aimasin enne ja nüüd tean: Kirjanik kirjutagu vaid seda, mis muidu ilmselgelt kogu maamuna peal kirja panemata jääb. Isegi, kui tal kirjapandu jaoks praegu ühtegi lugejat ei ole võtta, peab ta raisk lugu alles hoidma, kuni mõni tuleviku- arheoloog tuleb ja korjab selle tänuga kuskilt kirjapanduna üles.

Vahel mulle tundub, et hea kirjanik tegeleb ruumiga rohkem kui arhitekt suudabki. Arhitekt laseb ruumist jalga kohe, kui see on valmis ehitatud, kirjaniku ruumi-vaevad, kogemused ja elamused siis alles algavad.

Ühe hea õudusfilmi loogika on lihtne: pingekruvimine, mingist triviaalset või veidrast olukorrast välja punguv „pauguootus“. Selle ootuse, selle õõva, nagu vingugaasi kogunemine ruumi on huvitav. Mudlum valdab neid kogumise mehhanisme.

Järel-eestiaeg. Madis Kõiv räägib sellest neljakümnendate Tartus olles. Ei mingeid lolle ja groteskseid punaseid ja kaasajooksikuid. Inimesed istuvad eestiaegse mööbli sees, härratavad-prouatavad, mis sest et väljas tossu tõuseb. Mudlumil on ka mingi selline karm, isegi nukufilmilik järel-eestiaeg. Smuuli maja on ehtne järel-eestiaeg, veidrad labürintlikud kummitustemajad samuti. Paide tütarlastegümnaasiumist rääkimata.

See minu-elust-enesest-aga-aga-mitte-päris dokumentaalžanr on müstika. Mudlumi enda, Luiksi ja ma ei tea veel kelle rollid käänduvad vahepeal nagu metatasandile.

Midagi on puudu ka. Puudu on tihti eesti ilukirjanduses raamatust raamatusse, autorilt-autorile üle roniv odav, vastik, kibestunud maailmakodanik oma tatise maailmavaluga. Jumal tänatud. Mudlum lihtsalt vaatleb huviga igasuguseid sõgedusi ja toob nad meie ette oma näilise, erilise, sõgeda rahuga.

See kasside lugu on eriti sõge. Ma olen siiamaani arvanud, isegi Õnnepalu baasil, et kass on niisama mjau ja pai. Tuli välja, et ka kass on tegelikult hunnik fataalprobleeme. Kasside lugu lugedes ma lootsin, ise täis angste, et see juba ära lõpeks. Kassid kondavad läbi ka mõnest teisest loost, mõni elab läbi märtrisurma, mille tekitajate suhtes Mudlum korraks oma tavapärase kliinilise kirjeldajarahu kaotab. Kassist on ikka palju rohkem kahju kui majast. Aga see mõte ei suru, ei paina. Ta lihtsalt on.

Need kasvamise lood ja perekonnalood ja interjöörid. See on põlvkonnalugu. Täpne digitaalpildistus asjatundliku töötlusega. Parem, kui Peeter Laurits või see Toomas Kalve.

Vahepeal on jälle raske ka. Huvitav, aga raske. Kõik need naiste- ja lasteriided. Põhjatu! Mingit tripid ja lastehaigused ja Voimixi karbid. Paljud on näinud, aga keegi pole niimoodi osanud kirja panna.

ZA/UMi leheküljel vist olid juttudel fotod ka juures. Mina lugesin ilma fotodeta. On tõsine kahtlus, et Mudlum on väga ilus inime. See pole isegi kahtlus. See on tõdemus. Müütiline figuur.

Igasuguseid irdtegelasi liigub raamatus ringi. Ja Smuulist on ikka kõvasti kasu olnud. Sai lapsi ja loomi tema majas pidada.

Loomadel käivad ikka soolikad välja ja ei sure kohe ära ka. Mitte ainult Smuuli-Elleni majas, vaid mujal ka. Ei teadnudki, et loomad annavad inimesest kirjutatud loole sügavust juurde. Loomade Harala elulood.

Lugude taga saab nii mõnigi sundmõtetes vaevlev, rikutud maailmapildiga lugeja tihtipeale ära tunda omaenese rasket, tuima valu. Ikka ka seda, et mehed on läinud nagu viina või sõja nahka ja naistel on justkui sellest kuidagi sitt ja lastel-loomadel ka mitte kõige parem.



Palju on juttu vene ajast, aga õnneks mitte mingist erilisest importjamast. Smuuli raamatukogu välis-eesti osa välja arvata, aga see pole ka mingi klassikaline importjama.

Söögimaailm võtab ka jalust ära. Ja need kleidikirjeldused. Ja jutustaja pole meestele olnud kerge saak. No selle loeb välja.

Raamat on põhjalik. Entsüklopeediline teos. Kellestki. Võibolla autorist, võibolla Mudlumist. Mudlum leiab defineerimist. Kuid kindlasti mitte lõpuni määratlemist. Jääb ka kujutlusvõimele ja peitu.

On üldiselt teada, et surnud mehe maja on õudne. Mudlum jutustab surnud naise majast. Isegi mitmest sellisest. Ellen ilmub jälle siin ja seal jutus oma pisut õnnetul ja skisofreenilisel moel välja.

Aimub, et Mudlumi puhul on kirjanikuks saamise kõige olulisem tingimus – õnnetu lapsepõlv – ikka täidetud.

Ja samas see hämmastav meeletäpsus! See, kuidas „pika juhtme otsas hingitses kidur pirn, mis heitis vastikuid varje“ (lk 38). Sama täpne on ta mingite veidrate poola nimega tüüpide ja kellegi Luiksi kallal vihjetööd tehes.

Täpne ja ilus.

Wednesday, December 10, 2014

Automaadiga Barbie

Jim Ashilevi


The-Hills

Kunagi näitas MTV sarja nimega “The Hills”. See oli tõsielusarja stilistikat kasutav lugu Los Angelese noorte suhteprobleemidest. Nad olid kõik rikkad ja valged. Blondid 17-aastased naised lõõgastusid põhjavalgustusega terrassibasseinides, puistades sõbrannadele südant ja vaadates all orus sädelevaid tänavatulesid. Kutid saatsid neile segaseid SMSe. Tüdrukud veetsid päevi ilusalongides ja välikohvikutes. Kutid sõitsid kabriolettidega aeglaselt ja sihitult mööda linna ringi, lihased trennist mõnusalt tuimad, soe tuul värskelt lõigatud soengus. Seal sarjas oli nii palju tegelasi, et lõpuks polnud vahet, kes on kes. Kõik tüdrukud olid äravahetamiseni sarnased. Kõik kutid olid ühesugused poldid. Nad püüdsid kõik selles maailma serval asuvas rikkuste ja unelmate täitumise linnas läheduseni jõuda. Nad püüdsid seal Los Angelese mägedes üksteist üles leida. Neil olid iPhone’id, Porsched ja lendavad vaibad. Neil olid suured majad ja palju häid sõpru. Neil oli aega ja raha. Neil olid head kehad ja rauad tules. Nende noorus kestis igavesti. Nad olid Olympose jumalate pojad ja tütred, kelle südameis põles hele leek, mis majakatena Los Angelese neoonmustas öös kadunud kaaslasi randuma kutsus.

Vaatasin seda Pelgurannas vanavanemate korteri tagatoas ja tundsin, kuidas süda valutab ja meelte kohale koguneb pilvena infarktieelne tumedus. Miks nad mulle seda näitavad? See pole reaalne elu. Nende väärtushinnangud on õõnsad ja tühised. Need inimesed ei leia kunagi seda, mida nad otsivad. Mis veelgi hullem, mul hakkas sünge, kui mõtlesin, et see on see, mida tänapäeva noortele ihaldusväärse elustiili pähe sisse söödetakse. Kättesaamatud rikkused, absurdsed iluideaalid. Plastiknaised ja polüestermehed. Vaatasin seda sama murelikkusega, millega paljud sotsioloogid ja psühholoogid on vaadanud Barbiesid, neid naeratavaid Trooja hobuseid, kelle tissidest pritsib lastele mürki silma ja suhu. See paneb neid idealiseerima anatoomiliselt võimatuid kehasid ja õpetab neid himustama asju, mida neil päriselt vaja ei ole. Need sotsioloogid ja psühholoogid on ammu oodanud Barbiedele vastulööki. Nad ei poolda Matteli mänguasjatehaste õhku laskmist, sest see annaks lastele vale eeskuju. See justkui ütleks, et õigus on sellel, kes kõvemini lööb. Üks võimalus on hakata tootma anatoomiliselt korrektseid Barbiesid. Sellega tegi kunstnik Nickolay Lamm hiljuti algust. Tema kujundatud Lammily nimelised nukud on käesolevast aastast poodides saadaval. Neil on normaalse inimese kehaehitus ja nad seisavad mänguasjapoe riiulil uhkelt reas, hõigates: “Average is beautiful!” See on väga tervitatav ettevõtmine. Siin on ainult üks “aga” – ükski laps ei taha olla tavaline. Inimene tahab lapsest peale olla parim, mis ta olla saab. Aga kuidas sa neid vooruseid kultiveerid, kui sul on sünnist saadik Britney Spearsi tissid näos? Sa näed, et teda armastatakse tema lauluhääle ja paljaste reite eest. Sa näed, kuidas miljonid inimesed hoiavad jalgpallistaadionil kätest kinni ja teavad peast igat sõna, mis üle tema mahlaste huulte on mikrisse voolanud. Sa näed, et ta on ilus ja tal on palju raha. Barbied krutsifiksidena käes, upud Britney silmade põhjatusse ookeani, sest sa tahad ka seda. Sa tahad sedasama, mis temal on. Ei, stopp. Sa tahad seda, mida sulle näidatakse, et tal on. Tere tulemast näivuste maailma. Welcome to the Hills.

Mul ei ole mitte midagi Britney Spearsi vastu. Ma ei käi enam kuuendas klassis. Võin häbi tundmata Britney CD peale visata ja kiita head produtsenditööd. See ei mõju mu mainele halvasti. Aina vähem on vaja teeselda, et olen keegi, kes ma päriselt ei ole. Keegi, kelleks ma mitte kunagi ei saa. Mul pole ka midagi Barbiede vastu. Barbie on nukk. Nukk on nukk. Lastele meeldivad nukud. Mu õel oli mitu Barbiet ja temast on saanud väga sümpaatne inimene. Mul on probleem ihaldusobjektidega, mis panevad meid tahtma seda, mida pole vaja tahta. Ma ei võitle Britney Spearsi ega Barbie vastu, vaid ohtlike näivuste vastu. Ja kuna kunsti töövahendid on mulle juhtumisi kõige käepärasemad, käib mu võitlus loomingus. Siinkohal tahangi rääkida ühest loomingulisest taktikast, mis mulle hirmsasti meeldib – nimelt valede korrutamisest. Matteli tehase õhkulaskmise ja “Average Barbiede” tootmise kõrval on see kolmas võimalik töövahend, mis näeb välja nii: sa lased Barbiel olla täpselt selline, nagu ta olla tahab, aga paned talle ühte kätte pumppüssi ja teise kätte mootorsae. Liida valedele valesid otsa. Korruta neid omavahel. Paljunda neid, lao neid kiht-kihihaaval üksteisele peale. Ehita valedest maailm, mis variseb omaenda raskuse all kokku. Jaga välja utoopiline hulk kattetuid lubadusi. Ära moraliseeri. Esita väide, mis on nii vale, et juba selle väljaütlemine röövib sult väärikuse. Jää enesele kindlaks ja vea see vale lõpuni välja. Korruta valesid ja usalda, et mõni vaataja on lõpuni sinuga. Et kõik ei jäta sind maha, öeldes: “Psühhopaat! Pervert! Värdjas!” Valeta rohkem, kui seda taluda suudad. Juhtigu sind lootus, et kui näidata vaatajale piisavalt pikalt ohtlikku näivust, hakkab ta nägema seda, mis näivuse asemel olla võiks. Ta hakkab soovima paremat elu. Ta tahab olla parem inimene. Ta saab mängida Barbiega ja kuulata Britneyt, esitamata endale ega teistele võimatuid nõudmisi. Ei kehalisi ega hingelisi.

Nägin mõne kuu eest Harmony Korine’i filmi “Spring Breakers”. Seal pandi noore inimese kärsitud ihad ja empaatia kammitsaist prii saamahimu väga nauditavalt ja õõvastavalt kokku popkultuuris ülejumaldatud vägivaldsusega. Kokku tuli midagi fantastilist. Täiuslik vale, mis annab kokku tõe. Vaadakem kasvõi filmi kvintessentsiaalset stseeni, kus gängster Alien mängib basseini ääres valgel tiibklaveril relvastatud tiinekatest jüngernäitsikutele Britney Spearsi ballaadi “Everytime”.
http://www.youtube.com/watch?v=kD8hbg67u5c
No see läheb hinge. Midagi pole teha. Midagi sarnast on moodsas kirjanduses teinud Bret Easton Ellis, kelle tegelased jahivad tuhandete lehekülgede kaupa kiireid naudinguid, mida pakuvad ilu ja rikkus, ilma et neile mõttessegi tuleks üksteisele midagi vastu anda. Või näiteks Dennis Cooper, kelle iharad mehed lappavad noort liha, kaevudes ultrajõhkra penetratsiooniga nii sügavale inimkehasse, et keha lakkab olemast keha ja iha saab aru, et tema sihtmärk on võimatu. Et selle kirjeldamiseks puudub keel. Sõnad saavad otsa, kehad saavad otsa. Selgub, et seda ihaldusobjekti pole olemas. Vähemalt mitte siin ilmas.

Mulle tundub, et kunstis on autori kohustus rääkida tõde. Aga tõde ei saa otsesõnu välja öelda. Teos, mis ütleb oma vaatajale: “Käitu õigesti!” muutub kiiresti naeruväärseks. See solvab vaataja tundlikkust ja mõjub alandavalt tema keerulisele psühholoogiale. Tõhusam on näidata valet. Ehitada valede mägi, mis on nii kõrge, et varjab päikese. Selle mäega ütleb autor vaatajale: “Ma tean, et sa tahad selle otsa ronida ja teeselda, et päike kuulub sinule, aga vaata – kui sa seisad valede mäel, saab ka sinust järjekordne vale. Sa kasvad mäega kokku ja sinust endast saab maailma suurim vale.”

Harmony Korine’i “Spring Breakers” räägib loo noortest tüdrukutest, kes tahavad koolivaheajaks oma igavast kodulinnast minema sõita. Nad tahavad minna kuurortlinna, kus pidu käib 24/7, topless naised lasevad kuttidel oma rindasid õllega kasta, rannas räpib MC Alien ja majapidudel on kokki rohkem kui mere ääres liiva. Neid takistab ainult üks asi: neil pole piisavalt raha. Aga taibukad tüdrukud ei jää molutama. Asi pole ju selles, et raha on maailmast üldse otsa saanud. See on lihtsalt teiste inimeste käes. Ja mida muud siis teha, kui et minna ja võtta see teistelt inimestelt ära. Ja seejärel sõita peole. Mõeldud, tehtud. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Nad saavad, mis nad tahavad – ja enamgi veel. Saavad pidu, saavad kokki, saavad keppi. Ja nagu sellest veel ei piisaks – plaatinahammastega gängster Alien otsustab, et nad on lahedad tšikid, tänu millele nad saavad endale ka päris relvad ja palju raha. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Suvi kuulub neile. Võim kuulub neile. Igavik kuulub neile. See on see, mida iga Britney video neile lubanud on. See on see, mida DJ Josels mulle Spotify reklaamipausil lubab, kui ta Koit Raudsepa hype’i saatel mulle keelt näitab, silmad pahupidi peas ja pidu täies hoos. See on see, mida kõmumeedia ja klantskultuur meile kõigile lubab. Et koolivaheaeg kestab igavesti ja mitte keegi ei saa kobiseda. Sest maailm kuulub meile. Ja kui mölised, lasen maha. Spring break 4-ever, bitches! Spring break 4-ever!

Valede kihistamine on töömeetodina muidugi ohtlik. Nagu eelpool juba mainitud sai, saab selliste teoste autoritele enam kui sageli osaks vaatajate pahameel ja süüdistused stiilis: “Selle teosega sa toodad maailma halba juurde.” Võib juhtuda, et pead oma kodumaalt lahkuma, nagu Dennis Cooper või hakkad saama tapmisähvardusi nagu Bret Easton Ellis. Teine oht seisneb selles, et valede kihistamine võib muuta teose üksluiseks ja tüütuks. Inimene väsib lihtsalt ära. Ta vaatab “Spring Breakersi” esimest viite minutit, loeb Ellise “Glamorama” või Cooperi “Friski” esimest viite lehekülge ja ütleb: “Ma ei viitsi. Ma ei taha. Mulle pole seda vaja.”

On normaalne, kui ta ütleb, et ta ei viitsi. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Ja kui ei taha, siis ei taha. Inimestel on erinevad maitse- ja taluvuspiirid. Neid ei pea jõuga nihutama.

Üleüldse on väga hea, kui talle seda vaja pole. Minul on seda värki vaja. Mitte iga päev, iga kell ja igas asendis. Aga vahel mul on vaja näha, kuidas 14-aastased tüdrukud panevad bikiinid selga ja roosad ükssarvedega suusamaskid pähe, et lasta oma lemmikräppari järel sammudes kõik inimesed maha, kes teele ette jäävad. Mul on vaja seda liialdust, et inimese lihtsusest aru saada. Mul on vaja automaadi ja mootorsaega Barbiet, sest see peegeldab mu ihasid. Neid, mille kohta ma tean, et neile järgnedes kaotab kõik mõtte ja järele jääb midagi hullemat kui täielik eksistentsiaalne tühjus.

“Spring Breakers” tekitab vaatajale valede mürgituse. See mõjub nagu kaitsepookimine. Vaktsiin. Haigusetekitaja lastakse kehasse, mille tulemusel on keha sunnitud kasvatama immuunsust. Sellepärast ongi Lammily kõrvale vaja automaadi ja mootorsaega Barbiet. Ta vaktsineerib lapse ära.

Mustaga murtud valgel

Aleksander Rostov



Monday, December 8, 2014

Heas üksinduses halba ei ole

Mait Vaik



Mudlum „Tõsine inimene“, 199 lk, ZA/UM 2014

Esimest korda lugesin Mudlumit Vikerkaarest, see oli jutustus „Minu tädi Ellen“, ja arvasin miskipärast, et tegemist on ühekordse kirjutisega, väga hästi kirjutatud, mõtlesin et sellised inimesed peaksidki kirjutama, kujutades millegipärast autorit ette boheemlasest ametnikuna, filoloogina, kes töötab Kultuuriministeeriumis, Rahvusraamatukogus või Teaduste Akadeemias, on sinna natuke sobimatu aga kannatatakse ära, lai silmaring ja avatus plussideks, ütleme et kollektiivi üks markantsemaid kujusid. Ma ei tea miks selline pilt tekkis. Võib-olla distsipliini tõttu, mida jutustus hoidis, muutumata kordagi pläägutamiseks nagu mälestused enamasti, kus kirjutaja lihtsalt ei suuda…

Millest siis raamat kokkuvõtlikult räägib. Millest räägib enamus jutustusi? Ikka Mudlumist, tema elust, asjadest, loomadest, kodudest, vahel ka inimestest, enamasti ikka mineviku vormis, mis vahel olevikuga pikitud, mälestustest, mõni jutustus sekka ka “mujalt”, suurem osa on aga rohkem või vähem omavahel seotud, samade tegelaste ja kõrvalliinidega, see on autori maailm ja kuigi neid pilte võib vaadata ka eraldi, siis koos moodustavad nad terviku, põimuvad ja annavad välja täiesti korraliku romaani mõõdu, küll sellise moodsa, kus nagu midagi väga ei toimu ja mille keskmeks on kõike kõige tihedamalt siduv “Minu tädi Ellen”, jutt Mudlumi tädist, Juhan Smuuli naisest oma suures Merivälja majas, kes seal vaikselt hulluks, ikka päriselt hulluks läks… Jutustus ei olegi esmapilgul nii masendav kui tegelikkus küllap oli, lugejale antakse valida, kas elada sellesse sisse, ängistuda või lasta ennast “petta” mõnel kõrvalliinil, milleks on miski asi, ese, maja ise, see on nagu liivakast, kuhu oma jaanalinnupea aegajalt pista, külma ilma eest korraks sooja duši alla… Kui seda märgata, siis on see muidugi veelgi kurvem ja selles loos on vastupidi – need kõrvalpõiked, mis muidu on kohati kirjutatu tegelik värv ja sisu, on antud jutustuses osaliselt (mitte muidugi ainult) suitsupaus, pink, kus jalga puhata.

Raamatus on ka erandlik jutt, Ammoonium, ka stilistiliselt, võibolla vihje tulevikku, milline võib Mudlum soovi korral kirjanikuna olla, kui ta ei taha olla oma tavapärases selges ja rahulikus meeles ja keeles… Jutt erineb juba värvilt, kollaks-pruun soe seepia muutub neoonsiniseks ja mahedad materjalid, puit, vask, nahk, villane, kalgiks nikliks, saladusi täis olustik aga kapsa ja prügikastihaisuliseks köögiks ja ühe peategelase venna korter ilmub silme ette nii eredalt, et see oma reaalsuses ehmatab, jah, oli küll selliseid, tegelikult alles hiljuti, isegi sai elatud, mille oled aga paganama kähku unustanud, see ei ole isegi mitte vene filmidest (kus näidatakse nö “reaalsust”), vaid matab oma läppanud ja raskesti hingatava õhuga. Selles jutustuses ei ole seda õhtust päikesekiirt, mis juhtunust alati üle käib, silitab, see on segane, rabe ja jõhker…

Räägib see tüdrukust, kelle võrgutab hoolimatu kunstnik, esimene armub, lörtsitakse ära ja lõpetab hullumajas kõige sellega, millega patsienti (nendel aastatel?) Jämejalas või Seewaldis kostitati. Õnneks küll kõrvaltvaatajana on mul tulnud kordades sarnasele traagikale kaasa tunda, tüdrukutele, kes ei ole isegi naiivitarid, keda võetakse ja jäetakse, pealtnäha lohakalt, justkui möödaminnes; kuid muusikuna tahtsin sellisele nägemusele, mis on küll igati õige ja täiesti siiras, koheselt vastu vaielda, sest see puudutas, tahtsin vahele segada ja öelda, et ka teine pool on olemas, ka temal on oma õigus (kuigi jutustuses seda otsest hukkamõistu väga ei olegi, pigem minus kui lugejas), tihti oli vaid “möödarääkimine”, valesti mõistmine, mis võib jätta mitte ainult ohvrisse vaid ka süüdlasesse sügava jälje (kes ei ole tegelikult üldse mingi eriline siga), tugeva trauma, see, et ta kellelegi tõsiselt haiget tegi, et keegi tema pärast – mida iganes – hukka läks, murdus, ennast üles poos ja et ta võib oma käitumise või lihtsalt hoolimatusega midagi sellist korda saata, seda ei osanud ta läbikäimise algstaadiumis, mida ta ise isegi suhteks ei pidanud, isegi hoomata. Advokaadina ütleksin, et tegelikult saab inimest süüdistada ainult selliste “puutepunktide” paljususes, milliseid toovad ta ellu ka pealtnäha täiesti adekvaatsed partnerid ja kus alles hiljem selgub, et üldsegi mitte, kaugel sellest… Siin ei sõltu sugugi kõik mitte ohvri east, naiivsusest, kogenematusest, tihti on midagi veel, mida ei saagi tegelikult sõnadesse panna, midagi väga valusat, mingist ammusest maailmast ja ajast, mille me oleme üldse unustanud, eelkõige aga me ei usu, et see kellegi jaoks veel üldse olemas võiks olla… – tegelikult ka.

Kui rääkida ajastust, või ajastustest, milles enamuses tegevusest toimub, 70-80nendate ENSV-s ja vähem peale seda, siis peaksime olema umbes üheealised, ometigi on tunne, et autori lapse- ja noorusiga möödus varem, vaatamata sellele, et kõik on paigas, detailid ja olustik, kuid ikkagi… Liiga palju kolimisi, nii otsesõnu kui isikuna, sahmimist justkui pärast sõda, aga see on puht isiklik, ühe linnapoisi teistsugune mälestus, kes liikus vanaema maakodu ja pealinna vahet ja kelle kodu oli ikka kindel, suhteliselt muutumatu paik ja see Mudlumi kodutus, pidev triangel, asjade kokku ja lahtipakkimine, remondid, vihatud tapeet kõikides variantides meenutab tõesti mustlaselu mis päädib siis onniga (koopaga) linnaservas või tegelikult viimases jutustuses saarega, vist ainus kindel vai siin maailmas, päris ja seisab paigal. Maa ise seisab paigal, kuigi hoonete vundamendidki on juba lagunenud… Kõik ülejäänud kaob, eelkõige loomad, inimesed, ka asjad, kuigi viimastele võib siiski mingil määral toetuda, need alluvad vähemalt jagamisele või kogumisele, on ikkagi kreatuuris, erinevalt elust, mis seda ei ole, tädi Elleni hullus, tervis üldisemalt, lahkuvad mehed, surevad loomad ja kihutavad tapja-autod, keda on nii palju, et see tekitab juba kõhedust ja tundub kohati kirjanduslik väljamõeldis. Ainult headusel, vahest ka üksindusel oleks justkui oma „paik“ , ometi just sellel pole kindlat kohta, see laotub kõige üle, sellest isegi ei räägita, see on niigi selge, loomulik, ja selles peitubki kogu kirjutatu sügavam võlu, nagu Püha Vaim, mis iga rea, lõigu ja sündmuse üle kuldab ja mille kohalolust annavad aimu autori lühikesed kõrvalpõiked, nagu uitmõtted, aga ka „täpsustused“, kõikides tekstides läbiv joon (stilistika), pealtnäha juhuslik, aga tegelikult vist isegi sõnade arvult täpne ja kontrollitud. Nii on kirjeldataval alati mingi kõrgem perspektiiv, isegi kui seda ei saakski või ei peakski olema ja kui autor räägib vahel harva otsesõnu ka „tõsistest“, päris asjadest (näit oma loomingu, piltide põletamine) kuhu enam mingeid lisasid nagu ei vajakski. Kummalisel ja heal kombel ei kuulu nende päris asjade hulka lein, valu küll, aga kaotusvalu hoopis laiemas plaanis ja mitte taas liiga pressivalt, olles kohati isegi komejantlik. Üldse on mahe huumor selle headuse ja raamatu lahutamatu osa ning ka teravamaid toone võttes ei muutu isegi sarkastiliseks (seda kohati nagu kahetsedes, tahaks), autori soovist üle olles ja sellega mitte arvestades.

Mudlumi üksindus on leebe üksindus, see erineb paljudest teistest üksindustest, vastandiks näiteks Tsõpkini üksindus, mis on pöördumatu („Suvi Baden-Badenis“). Millestki muust see romaan ei räägigi, kui keegi pole veel aru saanud ja kindlasti pole – nagu alati. Mudlumi üksinduse kõrval aga tahaks isegi olla, üksinda, see on hea üksindus kõigi oma suitsiidimõtetega, millele küll ainult korra vihjatakse ja muuga (loomade, asjade, korduste, suutmatuse, murede, hirmude ja vaesusega), mis ometigi kaasas käib, mis on ometi olemas, järelikult ikkagi millegagi koos ja elus ja mitte kaugeltki „ikka veel elus“, kuigi ka seda, aga ainult halbadel päevadel ja tulevikku vältides, jah, tulevikku kohati nagu polekski, sinna ei maksakski eriti vaadata, igaljuhul Mudlum seda ei tee, otsesõnu, ainult kuskil, lugeja käes ja teadmises on see raamat ise, oma autoriga (ja tema tulevikuga), sellest ei räägita. Aga see-eest on ülivõimas minevik ja ka olevik, see on olevik, millest tuleb ennast läbi pressida, alati on tunne nagu autori tegelased või ta ise käiksid vastu tuult, vihma, tuuline on kindlasti, ilm on piisavalt vastik, et tundub lausa kummaline, et see on kunagi ka päikeselisem olnud, aga on küll, isegi Pirita rand ja bikiinid vilksatavad aastate tagant…

Keeleliselt ja rütmilt on paberkandjal raamat perfektne, netis ei suutnud ma mõnda asja korralikult lugeda, see tundus liiga „püüdlik“, ekraanil muutus mõnigi jutt kuskil venivaks, aga raamatus mitte, ainus kord diivanijutus, sest liiga palju oli asesõnu, pigem tundmatuid, mis segunesid autori endapoolsete metafooride ja sünonüümidega, aga kuidas sa ikka kirjutad diivan ja diivan, madrats ja madrats. Kirjanik kahtlustab otsesõnu ka ise, et võib tüütuks minna ja see annab taas uut jõudu vastu pidada. Ühegi teise jutuga seda tunnet ei tekkinud, pigem vastupidi, aga samas mingit lõpetamatust ei ole, eesriie langeb täpselt õigel ajal ja montaažis on kirjutatu taas ideaalilähedane, kindlasti parem kui enamik kaasaegset kirjandust.

Lõpetuseks niipalju, et tegelikult võiks teha Mudlumi mineviku ja olevikukäsitlusest päris tõsi-teadusliku uurimuse, kellegi tunnetus- ja reaalsusteooriat aluseks võttes (millestki tuleb ju lähtuda), aga see saaks liiga pikk ja vaevaline. Kuid olgu öeldud, et pea kõiki jutte läbib lisaks peidetud “headusele” ja leebele huumorile ka mingi muinasjutulisus, “muinasjutu hoiak”. (Edmund Husseri järgi: teatud asjadega saab inimene tegeleda vaid abstraktselt, nimetades neid “hoiakuteks”. Näiteks algebra, aga miks mitte ka minevik ja tulevik), kuigi mõiste “muinasjutt” omab siin laiemat mõistet, tuginedes ühtpidi “müüdil”, “soovil” ja “faktil”, mille eest kaks esimest nii kirjutajat kui lugejat kaitsevad. Kui ma silmad kinni panen ja raamatule mõtlen, näen hästi palju värvilisi niidirulle, korrapärases rivis ja seatuses, kõik üsna võrdses kasutamis-kulumisastmes, tähendab üheski ei ole niiti rohkem ega vähem, eristab värv…

Aga kui veel tulevikust rääkida, siis üks võimalus lisaks, võimalus, et tulevikku ei taheta ära sõnuda, selle pärast ka vaikus, kuid olevik on igal juhul trööstitu, mitte ainult ja pöördumatult, kuid üha väiksemate nihete ja ruumiga (isegi linnasõit on ettevõtmine ja vaev). Tulevase Kirjanike Liidu liikmena on autoril organisatsioon, mis loodetavasti kindlustab oma seltskonnale haigekassa ja vahest ka igakuise stipendiumi, varem või hiljem see peab juhtuma ja miks seda siiani ei ole, on üldse arusaamatu. Või ma eksin, äkki juba on? Ja harjuski elule saabub lõpp või vähemalt teine sammas kõrvale… Kuid mitte ainult praegune ja homne ei ole raamatu ilmmumisaastal “tulevikuta”, vaid seda kohtab ka autori juures varasemalt. Kui jutustaja räägib oma noorusest, siis ta justkui alati “on” mitte aga ei liigu, seisab nagu paigal, seda ka juhul, kui midagi nagu siiski toimuks, mingi suund oleks (lavakas mida ta lõpetada punnib) kui ka muudes tegemistes (kunst). Ka siis ei saa täit selgust kuhu maani… Liikumisest annab märku taas minevik, olnu, kooli lõpetamine, möödunud kolimine, riidehilp, mis sai õmmeldud ja kantud. Aga sealt edasi jälle tühi maa.

See tulevikulootusetus torkas silma seepärast, et enamasti kirjanikud sellist olekut ka rõhutavad, otsesõnu, toovad esile (võtkem milline lootusetu teos tahes) aga Mudlumi jutustustes on see nagu enesestmõistetav, ongi platsis et tulevikku polegi.

Raamat on illustreeritud Martin Luiga (kes ka raamatus tegelasena vilksatab) lõigetega, need on tõesti tõsised, kaalukad, eriti meeldib mulle aga kaas ja üldse kujundus, font ja reavahe sealhulgas.

Lisaks juba varemöeldule on raamat veel läbinisti teraapiline ja iga lugeja, kes tunneb ennast puntras olevat, peaks selle kohustuslikus korras ja arsti retseptiga kätte võtma, hullumajas jääks mõnigi palat ja voodikoht täitmata, tegelikult võikski seda lisaks raamatupoodidele müüa ka apteegis.


Tuesday, December 2, 2014

Kaido Ole “Värdjad” Kunstihoone galeriis

Alvar Reisner


10821972_991994427483684_1626771303_oVõtsin joonlaua kätte, kuidas sa siis nüüd kunsti teed, kui joonlaud on käes, kõveraid jooni näiteks. Täiesti lendas üle mõistuse. Aga Kaido Ole teeb, ja juba pikalt, kindlasti meeldivad talle sirged ümarad jooned ja pinnad ja lõiked ja hillitsetud ekspressiivsus. Seda viimast küll vist pildina rohkem.

Istun ateljees, kõik on puhas ja korras, disainkann keedab vett, tee ja kohvivalik on lai, vaade on hea, järsku tabab mind kõhedus, mul on hea olla, ei või olla. Aga tulevikus võiks ju veel parem olla. Värdjad, kuradi värdjad. Sürrid, maakad, lugejad ja pugejad. Kontseptsioon on paigas, eksimiseks ruumi ei jää, kõik on pildil, need kes pildil pole, on kontseptsioonis. Ajus on kõik talletatud failidena, saja tuleviku maalikunstnikuna, üheks neist on Kaido Ole, tulevik on parem ja helgem. Jäänud on vaid värdjad.

Mina ise 2 istun maal ja vaatan kuidas lumi krudiseb päikese käes, mõtlen – värdjad, linnas ruumi pole eriti, hipsterid, nohikud. Hea, et näitusel käisin, Kaido Ole näitusel, nüüd teen selle sisse, liitrisesse purki, kõik on paigas, taimed ja maitseained. Samas tean, et ehk ma seda purki ei avagi, sest üllatust pole, lased vee keema ja kallad purki ja asjad sisse ja kogu moos. Aga head asjad, sitta ma purki ei pane.

Maitse on kindlasti hea, kuid visuaal alati parem, igaks juhuks, kui keegi peaks maitsema ja ei maitse, siis hea purk kinni panna ja riiulile. Ilus vaadata.

Mina ise 3 käisin näitusel, Kaido Ole näitusel, pealkiri värdjad, pealkiri sisaldab emotsiooni, see on midagi erilist Ole puhul, mitte untitled 34, mis oleks selline riskivaba pealkiri nagu laupäevaõhtune musi naise põsel, enne pühapäevast golfi sõpradega.

Astusin uksest sisse ja kollaažid kohe kargasid näkku, tegelikult ei karanud, aga need haarasid mind kõrvust, kollaaž on tagasi, ratas käib ringi, umbes aastal 2050 jõuab ehk uuesti fotorealismini, loodetavasti mitte. Tagumise ruumi maalid on suured, neid juba koju seina ei pane, ehk siis vaid selle raamatuga, selle kingiks naisele, kui ta jälle mulle eneseabiraamatut ette lugema hakkab. Maalid on ka värvilised, loe dekoratiivsed, hea maalikunstnik on kursis, mis on moes, värv ja dekoratiivsus on moes. Mõnedel näitustel jagab valvuritädi ka instruktsioone, vaadake seda ja võtke see ka, siin näitusel nii ei ole.

Kui oleks, huvitav mida ta soovitaks. Hetkeks kujutan ette, kuidas ta mul nööbist haarab ja küsib, miks sina niimoodi ei tee, ei oska jah. Muusikat ka ei ole, liikuvaid objekte ja funi. Samas on see kõik siin olemas, pildi sees.

Houston Houston, we have a problem, mõtleb mina ise 2, istub maal, lumi endiselt krudiseb. Aga lõuendile midagi ei teki. Sest keegi ei saa midagi aru ja pealegi, milleks maalida, milleks üldse midagi teha. Kõhklusi on niipalju, et terve näituse saaks neist tehtud. Aga lõuendit ei puutu, sest sinna tekivad ainult värdjad.
Istun oma ateljees kunstihoones, üleval, vaade on hea, teed on, ja pildid on ilusasti pakitud ja riiulites. Sisse astub Akadeemia tudeng, kes soovib, et ma ta magistritööd juhendaksin. Räägib oma idee ära, see on segane, sogane.

Vaatan teda ja mõtlen, inimene küll, aga ikkagi värdjas.

Näitus on avatud Kunstihoone galeriis 27.11-21.12