Friday, January 30, 2015

ME EI ELA ENAM “ÜHTSE EESTI SUURKOGU” AEGSES UNIVERSUMIS

Martin Luiga


Screen Shot 2015-01-12 at 17.05.42
  
Oudekki feybooki seina peal Peeter Piiriga peetud keskustelu jätk.
P. Piiri on Tartu anarhist. Illustreerib fragment Julia Noni fotost.



Peeter Piiri ütleb: valus on vaadata, kuidas muidu haritud ja intelligentsed inimesed Savisaart ülistavad. Aga mina ütlen, ma tean intelligentseid inimesi iga suurema partei valijate hulgas, nagu ma tean ka põhimõttelisi mittevalijaid. Markus Järvi, ega temagi ole rumal ega harimatu inimene. Mihhail Lotman niisamuti mitte. Selle jaoks aga, et ütelda “Ansip ja Savisaar on munnid”, selle jaoks on minimaalset intelligentsust vaja. Põhimõtteliselt saaks ka Reformierakonna diktaadi kohta samuti nii mõndagi head ütelda. Lihtsalt nende teemal tundub minutagi küllalt hästi minevat. Ja tuleb öelda, et mulle poliitiliselt kõige lähemad inimesed, nemad on KE toetajad. Teps mitte ühte liini pidi selle mõtte juurde jõudnud. Ja tänasel päeval soovivad KE võitu ka minust üsna erinevate huvide ning eelistustega inimesed.

Mis puutub moraali ja eetikasse, mille Piiri ütleb nii Savisaarel kui Kenderil puuduvat, siis minu arvates on poliitiline agentsus moraalsem kui erapooletus. Jobune skinhead on moraalsem kui kõhklev intellektuaal, yuppie, kes sirge käega Kristen Michalit valib, on moraalsem kui see mugav inimene, kes koju jääb ja võitjal võita laseb, leides, et kõik valikud on ühtmoodi halvad ja targem on oma asjadega tegelda. Kodanikujulgust nimetatakse niimoodi sellepärast, et sa minetad osa oma turvalisusest, saades seeläbi rohkem kodanikuks. See on iseenesele keeramine mingi asja nimel, millest sinule ainuüksi kaudselt ning võimalikkusena kasu on, ja see teeb selle ka hinnaliseks. Valik on alati joone tõmbamine olulise ja ebaolulise vahele. Asjade nõmedatele omadustele võib osutama jäädagi, iga objekt on lõputu, kujutlusvõime väga leidlik. Ja kahtlemata saab eraldusjooni tõmmata loendamatu hulga. Ent nende joonima jäämine võib hukatuslikuks saada, ega vaenlane ei jooni, vaenlane annab juba aastaid pihta, temas ei ole kahtlust.

Piiri ütleb: poliitiline süsteem neelab kõik gead ja oudekkid. Kõiki ta ei neela. Ta neelab paljusid. Kuid vahel tuleb mõni Thatcher või Tsipras või Chavez, kes kogu maastiku ümber künnab. Muidugi ei saa nende koha pealt kunagi ette kindel olla, kas tuleb või jääb tulemata. Maailm ei ole ette ennustatav, need, kes palju teevad, teevad ka palju vigu, millest mõni võib olla määrav. Tõelises poliitikas on alati risk. Aga kindlasti ei tee poliitilist pööret inimene, kes poliitika üldse tegemata jätab. Seda oleks ka jabur arvata, et Oudekkil hullult palju PAREMINI kõik välja tuleks, kui ta oleks hakanud nullist iseoma parteid ehitama. Seegi võtab oma aja, aja, mida meil ei pruugi olla. Inimestele on Oudekkist kuidagi kentsakas mulje jäänud, nagu ta oleks mingi regulaarne establishmenti ebamoraalsuse vastu võitlev aktivist, kes on läinud Keskerakonda selleks, et seda Headuse jõuga millekski SDE sarnasemaks reformida. Mina näen midagi absoluutselt muud, ma näen konkreetse visiooniga halastamatut ning analüütilist mõistust. Põhimõteliselt ma näen relva. Midagi, mis on potentsiaalselt ohtlik asjadele, mis talle ei meeldi. Oudekki läks Keskerakonda, sest see sobis ta vaadetega kõige paremini ning ta tahab KE-d reformida eelkõige sel moel, et see oleks efektiivsem poliitiline organisatsioon, sobivam erinevate eesmärkide ellu viimiseks. Ta läks sinna pigem insereri kui prohvetina. Sellise inimese jaoks ei ole korruptsioon moraalne, vaid tehniline probleem. Halastamatu inimene halastamatu maailma jaoks. Kui sulle selline asi ei meeldi, siis sulle ilmselt ei meeldigi muutused.

KE kasuks räägiks muude argumentide puudumisetagi see, et KE laseks venelasel rohkem inimene olla. Hallipassimeeste klassi kaotamisega tekitaks KE juurde trobikonna uusi KE valijaid. See tähendab, et kõik muud parteid peaksid niisamuti tublimaks muutuma, et keegi nende poolt hääletada viitsiks. Meie poliitilise süsteemi häda on suuresti see, et parteid on mugavad, arad, puised ja kujutlusvõimetud.

Samuti ei näe ma ühtki teist suuremat parteid Eestis, mis võiks Tsiprase antikasinuse toetamist kaaluda — KE on ainsana, vähemalt retoorika tasandil, ilmutanud märke tahtest midagi suveräänse välispoliitika laadset teha, selle asemel et käituda nagu NATO koloonia. On tõsi, et kui järgmine valitsus ebaõnnestub, oleme me parempopulismiga kimpus. Ent see ebaõnnestumine on, loomata asjana, lahtine. Poliitiline aktiivsus kasvab, veel võib häid asju juhtuda. Samuti leian ma, et Kadri Simson on ambitsioonikas inimene ja hea tehnik ning ei jäta riigi rahanduspoliitikat teps selliseks, nagu see Ligi ajal oli. Poliitikud ei taha võimu otsas pelgalt persetada, nad tahavad seda ikka kasutada ka. Poliitikas on oskustöö element täiesti olemas. Öelda, et kõik on “üks sitt puha”, see on nimelt minnalaskmise meeleolu. Kohati võib ka väikestel muudatustel suur kaal olla.

Praegu ei ole enam Ühtse Eesti Suurkogu ajastu. Praegu on poliitilise entusiasmi ajastu, kooseluseaduse, SYRIZA ja nigilista.fm-i ajastu. Head on jalad viimaks perse alt välja ajanud. Veidi lootust on. Minu süda on puhas. Ma olen viieteistkümnendast eluaastast peale rohujuure tasandil organiseeritud. Minu raha on Oudekki peal.



(Kurat, kui kopp ees mul sellest poliitikast on. Sellepärast ma ei arvagi, et mingi totaalne ning otsedemokraatia väga head mõtted oleksid. Siis oleks kõigil kogu aeg niimoodi. Nagu praegu, ainult et hullem. Poliitiline vägivald sageneks samuti… kuigi tuleb öelda, et kui ma saaks, siis ma vahetaks küll kogu koduvägivalla poliitilise vägivalla vastu. Koduvägivald on muidugi ka mingis mõttes poliitiline, aga saate aru küll, mis ma mõtlen.

In b4 Pol Pot ei lubanud abikaasadel tülitseda.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis poliitilises vägivallas võiks kah rohkem sellist rebimise ja tõukamise teemat olla, mitte nõnda, et kohe on pisargaas ja laagrid. Noh, umbes nagu streigimurdjaid peksti. Alati tuleb tunda oma inimmaterjali, sellega arvestada. Seda tahaks ka veits, et Tarmo Jüristo valitsus tuleks, siis saaks kogu aeg ägedalt vinguda ja üksteist keppidega peksta.
Veel tuleb meelde, et havailased valisid oma juhi selle järgi, kes kõige paremini surfata oskas, ennem kui kolonistid selle teema kinni panid.)

Monday, January 19, 2015

Esindajad

Siim Nurklik

Mine välja ja naudi kuidas sind koheldakse, kuidas inimesed väikselt reageerivad kui sind märkavad, ehmuvad või end kohendavad. Isegi kui sa midagi ei tunne, mida teised tunnevad kui sind vaatavad. Mida ei ole, aga võib olla.

Keskendu, kuidas ulatud temasse, kandud edasi, kiirgad energiat läbi naha. Teadmine, et sa võid ta kehaga teha kõike mida tahad. Püsi selles vabaduses, ootuse serval. Mis sa võid saada, on alati sadu kordi suurem, kui sa saad, ja ilma tagajärgede ja ammendavuseta.

Loeb eelsuhtumine, ja kust te teod pärinevad. Et inimesed teid toetaksid, olge selline, keda nad toetaksid. Selle jaoks ei piisa lihtsalt head tegemisest, peate ka head tahtma. Saama enda ja teiste jaoks samaks inimeseks, tundma end ühtse ja tervikuna. Kõige kindlam viis mõjuda usaldusväärsena, on muutuda usaldusväärseks.

Seetõttu ärge rõhuge tulemustele, pigem vahetusele ja sümpaatiale. Et inimesed elaksid teile iseenesest kaasa. Räägiks head, austaks teid, rõõmustaksid kui teil läheb hästi. Mida kirglikumalt midagi usute, seda rohkem usutakse teid; kui te midagi vastu ei taha, siis teile antakse. Inimesed peaksid teid kogema laiendatud endana; et nad ei lubaks et teile tehakse haiget, sest siis on ka neil valus.

−−

Kui saad sõnumi ja ei tea mida vastu kirjutada, siis alati: ära vasta. Pead ise olema vähem, et ta saaks sinust luua rohkem. Kasuta tema kujutlusvõimet. Varja rohkem kui väljendad, tekita teie ruumide vahele väikese lünga, loo ähmasuse õhustik, mis tõlgendusi avardab, julgustab, esile kutsub. Jäta temasse lahkudes augu, mille ta täidab omaenda kahtluste, kiusatuste, lootustega.

Võimalda talle kõiki tundeid. Ta leiab endast ise mingi osa, mis talle ei meeldi, mida seletada ei oska, aga mis toimib ja läheb vastu võideldes ainult võimsamaks. Kogu tema fantaasiaid, paljasta talle ta nõrkused, tee endast tema vajadus. Ühildu inimese tõmbega võimatu poole. Ta laseb endast lahti, otsib, tajub su eemalolekut, pühendub selle kaugusele. Millestki ilmajäämine on kõige tugevam ja kestvam tunne.

Thursday, January 15, 2015

Friday, January 9, 2015

Aus ülestunnistus on pool võitu II

Alvar Reisner





Ükshetk leian end ühe endise hülgehalli staarnäitlejaga, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mereääres väike maja ootamas on mind… Igatahes leian end näitlejaga umbes viienda või kuuenda Veinipudeli äärest, pansionaadist, veinid siiski tuleks jagada oma kolme erineva seltskonna vahel ära, seega milliliitreid per nägu ei saagi väga palju. Näitus sai avatud, see tähendab siis, pildid said seina pandud, eksprompt intervjuu ERR-ile antud. See tuli täiesti ootamatult. Järsku üle seitsme aasta leiad end mikrofoni ees vastamas küsimustele, otsimas vastuseid piltidele, mida oled väga spontaanselt ja boheemlaslikult kokku pannud. Siis veel venekeelne intervjuu, pikkides sisse “Noh ja missee venekeeles on”, saan ikkagi räägitud. Parajalt nii, et tunne on hea, sest kartsin hullemat.

Näitleja on kogu õhtu käitunud suhteliselt bravuurselt ja väljakutsuvalt, tehes seksistlikke nalju ja vihjeid seltskonnas viibivate naisisikute kohta. Missealsikka ju on kriis, mõtlen, ebakindlad inimesed ikka ju leiavad mooduseid või mõtlevad enda jaoks olukorrad lahti, et näida coolid ja kiftid.

“Tead mida ma tahaks sinult”, alustab näitleja “kümmet sentimeetrit.”

Teen kiired arvutused, mulle jääks siis veel sadakaheksakümmend, eesti keskmine umbes. Tavai mõtlen, ega mul kahju pole.

“Millest selline soov siis” uurin ja valan valget veini plastiktopsi modernses pansionaadi köögis, punaste kappide ja mugavate sahtlitega.

“No siis ma oleks kõigeks võimeline.”

Huvitav kas tõesti on edukuse ja supervõimete ja õnne jms künnise ületamine vaid kümme sentimeetrit. Joriseme mõnda aega edasi. Elulistel teemadel.



Lõpuks ikkagi lähen ära magama, sest järgmisel päeval peaksime sõitma Katriniga juba maale, uued tööd peale võtma ja Tallinna uut näitust üles panema.

Hommik. Krapula. Vein on ju teada tuntud salakavalus ise. Mul polegi nii hull aga Katrinil on. Kell tiksub ja ületab vaikselt kokkulepitud kellaaja. Lisaks on autoukse lukk külmunud ja uksed ei tule lahti. Keegi vist ikka ei taha, et ma selle näituse teeksin.

Lõpuks saan teatri töömeestelt kuumapuhuri ja pikenduse, millega ukselukku sulatada. Kusjuures selline tegevus on nagu perfokas, umbes kuus inimest tulevad ja uurivad millega tegelen ja elavad kaasa. Vat see on elu, see on, eläma on laiffi.

Pimeduses stardime maa poole, järgmise näituseni on jäänud alla kahekümnenelja tunni ja galeristid arvatavasti juba pabistavad, midagi pole teha, küll ma jõuan, mõtlen. Olin ju kirjutanud neile, et autoukselukk külmus ja et saabun — jooksvalt.

Maal selgub, et on teisipäev, saunapäev. Tean, et peale sauna on alati tunne, et kõik on võimalik ja elu on puhas ja süütu nagu Bambi, kasvõi see kes akna taga põllu peal leiba käib söömas.

Peale sauna panen kella seitsmeks äratama. Peame veel keskusest läbi sõitma, sest mingi punane indikaator vilgub autol, targematelt uurides selgus, et tegemist on tosooliga, seda peab lisama, muidu on oht, et näitus jääb ära.

Asjad pakitud, maalid peal. Sõit algab, suurde linna. Tallinna. Sõidu ajal tšekin pidevalt peeglist, ega maalid järelkäru pealt lendu ei tõuse. Ei tõuse, koormarihmad on tugevad, tugevamad kui tuulest tekkinud füüsikalised jõud. Tee on parajalt libe ja kummid kulunud, nii ütlesid vähemalt need kes kummidest midagi jagavad.

Kell üks galeriis. On kõik juba natuke näost ära. Võtan esimese maali ja torman uksest sisse, ise näost punane. Ja kuramus löön maalinurgaga lakke väikse augu, tüüpiline, adrenaliini kogus veres teeb koordinatsioonis kergeid korrektuure. Aga aega on ja rahuneme, maalidki saavad riputatud tamiilikeste ja traadikestega seina. Avamisel rahvast praktiliselt pole. See-eest on seal kvaliteetne rahvas. Kõned. Küsimused. Vein. Tavaline.

Hiljem läheme Katrini ja Pauliga Hella Hunti nälga kustutama, räägime hipsteritest ja kunsti ostmisest. Paul räägib, kuidas kunstnik kelle pildid ka Hellas Hundis seinas on, sattus kord keerulisse olukorda. Keegi rahamees tahtis temalt maali osta, kuid tingimusega, et kunstnik oma initsiaalid maali alt nurgast kustutaks valge värviga, sest need ei meeldivat ostjale. Ja kunstnik võttiski ja maalis valge värviga need üle. Mõtlesin, et näed kunstnik on nõus raha nimel kaotama identiteedi, muutuma anonüümseks. Täielik pask. Mine parem pese nõusid anonüümselt, keegi ei käsi sul midagi kustutada, oled niigi kustutatud.

Juba järgmise päeva õhtul on Solarises ühe toreda raamatu esitlus, kuna mul ka seal paar pilti sees, siis otsustame minna. Lükkan peaaegu viikis püksid jalga ja parima, väga hea värviga kampsuni, ooker nimelt, selga. Solarises selgub, et ruumi nagu polegi, kuulame kuidas noored kunstnikud-illustraatorid-neiud räägivad millest nad inspiratsiooni saavad ja kus nad õppinud on. Vaikselt ja sihipäraselt ilma suuremate emotsioonideta, liigume riiulite vahel ja lehitseme fotoraamatuid. Kuskil nendes vilksab läbi üks Toomiku perfokas aastast umbes kaheksakümmendüheksa. Toomikul seal riideid seljas pole. Hetkeks kujutan ette kuidas Toomik seal neidude vahel palja kellaga seisab ja kunsti teeb, pigem mitte, parem mitte. See pole see, aastad on teised ja eesmärgid teised.

Kodus voodis olles mõtlen kogu teema veel kord läbi. Pilte ei analüüsi, sest tean, mida teha teisiti, kui juhuslikult peaksin jälle kunstnikuks hakkama.


Tallinna näitus Haus galeriis on avatud kuni 13 veebruarini. Rakvere näituse kohta täpset teadust ei anta (Toimetus)

Valimisplakateist, Eesti lipust ja skinny jeansidest

Martin Luiga








Praegu on valimiste aeg ja kõikidele noortele ning vanadele meeldivad valimisplakatid, või noh, pakuvad huvi vähemalt. Sattusin hiljaaegu linna. Kokkuvõtlikult:

Refi plakatid näevad välja nagu “tagasi kooli”,

irli plakatid näevad välja nagu “külmkappide allahindlus”,

keski plakatid näevad välja nagu “parema pesupulbri tagasitulek”

ja sotside plakatid näevad välja nagu kenad väljamaa poliitplakatid.

Ma ise ennustaks kõige suuremat edu pesupulbri värgile, sest see peseb teisiti! ja läheb kevade teemaga kokku (kevad on samuti K-tähega, nii et sobib päris hästi), aga mul on muidugi see häda, et ma olen poliitiliselt keskele poole tiideviltu. Kui keegi teist pole kunagi millegi poolt olnud, siis, noh, efekt on selline, et Savisaar kümne eesti lipuga näeb mõnus välja, täiesti normaalne, all is right in the world ja viva la democracia. Lapsepõlv tuleb meelde. Aga kui “kodanlike parteide” kärnanäod lippude all passivad, siis on sihandne tunne nagu nad situks sinna peale, nagu mingi väiklane ning juhm jõud oleks mu riigi ära kaaperdanud. Ma arvan, et Eesti lipp läks üldiselt kuskil 2000-ndate alguses nõmedaks, selliseks, et see mitte niisama rõõmsalt ei lehvi, vaid kellegi poolt ja kellegi vastu. Trubetsky ütles ka, et 2000-ndate algul hakati mingit värdjamat rassipoliitikat rakendama, ja see on üldiselt teada, et see oli aeg, kus algusaastate lustlik ning muretu naiivsus poliitikast haihtuma hakkas.

Muidu ütleb ka teiste Euroopa riikide kogemus, et kui riigilipp hakkab ühtesid kodanikke teistest enam esindama, või esindama mingit partikulaarset majanduslikku suunitlust, siis on persses sellega ja parem peidus hoida. Klassism ja rassism võivad Euroopas küll eksisteerida, ent nendega kelkimine ei ole kindlasti hea toon. Mahajäänud maa värk. Rahvusliku paremliberalismiga on see kaun ka veel, et see on veel seksitum kui fašism. No kujute ette pornokoomiksit, mis fetišeerib 2006. aasta Eestit.

Et ses suhtes, Savisaar ei kaaperda lippu oma ürituse jaoks, vaid rohkem nagu toob selle nendele tagasi, kellelt see oli ära võetud. Samuti ei saa öelda, et Savisaar tõrjuks kedagi välja, teda ennast tõrjutakse välja, ta ütleb alati, et oleks eluterve, kui kõik nõustuksid kõigiga koalitsiooni tegema ning iga kord, kui tema vastu sada tuhat allkirja kogutakse või rahvateater mingi vahva tüki teeb, siis ta ütleb et ta kiidab üldiselt heaks et inimesed on aktiivsed ja mõtlevad poliitika peale.

Hoolimata sellest, kui kenasti poliitilise valiku impulss ratsionaliseeritav on — alati ja iga valik on seda — on see siiski ebaratsionaalne impulss, “afektiivne”, ütlevad moodsad targad vististi. Üsna spordimeeskonna fännamise sarnane, ilmselt. Laevatäie idiootsusi võib andeks anda, selle “kõige olulisema” nimel, mida usutakse parteid esindavat. Sellel, kas ollakse liitunud Savisaare isikukultusega nagu allakirjutanu, või valitakse pika hambaga sotse, sest siuke mulje on jäänud, nagu nad varastaks kõige vähem, on sealjuures pelgalt stilistiline küsimus. Juba hea 10 aastat tagasi märkis Juku-Kalle Raid targalt, et tegelikult peaks Maimikud ja Tolgid Savisaarega leivad ühte kappi panema, poliitika näib ju päris hästi sobivat, mis on, kas Savisaar ei ole piisavalt skinny-jeans teie jaoks? Keskerakonna põlisvaenlasena tahtis ta niimoodi mõistagi Maimikuid alandada, aga seda saab võtta ka olukorra korrektse poliitilise lugemise ja vigade parandusena. Kui kultuurirahvas oleks oma raskuse Savisaare taha visanud, oleks meil tõenäolisemalt juba hea mitu aastat vasaktsentristlikku poliitikat, vähem rahvuslikke pingeid, rohkem inimesi riigis ja ilmselt oleks Savisaar osanud tänulik ka olla. Aga noh, mis seal ikka, ega üle oma varju ei hüppa ja parem hilja kui mitte kunagi.

Ka skinny jeans-i koha pealt üldsus eksis. Keskerakonna üks põhilisi hädasid on see, et ta on ajast paar sammu liiga ees, inimesed ei saa ta stilistikast aru. Selleks oli vaja aastatepikust andunud kultuurirütmide hipster-dekodeerimist, et selle nähtuse lahedust adekvaatselt hinnata. Ega väikesed vihjed ei aita. Linnar Priimägi, Eesti kõige flambojantsem homoseksuaal ja intellektuaalse üleoleku kehastus valis kuulu järgi Keskerakonnale selle peene ning rahustavalt munitsipaalse rohelise tooni välja, ning julges seda pärast ka tunnistada, nagu vähesed. Slavoj Žižek pidi tulema ja ütlema, et juht on okei ja isikukultus on mõnus ja et idee kandepind tuleb kõige paremini välja nimelt siis, kui sellel inimese nägu peas on. Esteetika osas on normcore teemaks. Tavalised tüübid, sellised nagu nad käivad, ei ole mingi snoobide ega geeniuste partei. Erinevalt teistest erakondadest on ta ka pigem ilma kindla plaanita kokku klopsitud. Mitte ideoloogilise niši täiteks. Kohati süüdistatakse neid ebaideoloogilisuses, aga seda võib ka kasulikuks asjaks lugeda, kui partei teeb pragmaatilisi asju. See, et vasaktsentristlik lähenemine oleks riigile parem, on muidugi usuküsimus, et kelle numbreid usud, või noh, enamasti inimesed ei lähegi numbriteni, vaid, ma ei tea, üritavad energiaid lugeda. Pensionäri teema suhtes on hipsterteadused samuti avastanud, et

palju parem

on olla vana

kui olla noor

ja et lihtne jäljendamine on kiireim otsetee nooruse ja vanaduse vahel. Mul on suht sarnane pruun mantlike nagu Savisaarel. Väga äss mantel igas suhtes, kes iganes Savisaare ülakeha disainis, teadis mis tegi.

Nii skinny jeans liikmeid ei ole ka kellelgi muul kui keskil. Yana Toom on nii skinny jeans et ta tõlgib Nihilisti Kenderi artikleid, see intervjuu meeldis mulle aga nii väga, et ta hakkas mulle korraks isegi veidi rohkem kui meeldima (Mudlumile meeldis ka). Kadri Simson on nii skinny jeans et ta suu ei seisa kinni, ta alandab otse-eetris mehi, teab neist paremini numbreid ja peab kõnet nagu amatsoon, also, tal on totalitaarne roheline kleit, lovin’it, tahaks sama värvi baretti omale pähe ja siis veel nii paljudele et õelate südamed hirmust hakkaks värisema. Oudekki on nii skinny jeans, et ta on traditsiooniline vasakpoolne, see on väga euroopalik nähtus, ta käib Itaaliast Eestisse südamega päikest kandmas ja välismissioonidel ning tal on kiskja silmad. Ja Savisaar on nii skinny jeans, et ta ei ole skinny jeans vaid hip-hop — vaata vaid, kuidas ta oma linnavolikogu infotunnis neid kusekaid alla paneb. Sith lord on ta ka. Ülejäänud parteides ei ole nii. Anvelt ei ole skinny jeans, vaid ment, Mikser ja Rõivas ei ole skinny jeans, vaid nohkarid — MITTE KEDAGI ei huvita Räniorus Edward Lucasega e-kodakondsuste tegemine. Irl ei ole ammugi skinny jeans, kompleksides inimesed, väga ebacool.

Et siis jah, raisk. Kui ei meeldi, mine ja kirjuta oma kärnanägude kohta ässamat propat. Mingi väljamõeldud parteide võistlus võiks ka olla tegelt, veits nagu kiwa olematute raamatute antoloogia. Äkki see laiendaks meie horisonte. Sessuhtes, et kohe, kui Keskerakond valimised võidab, seisame me probleemi ees, et kuradi Keskerakond on reaalselt üks lahedamaid asju, mis me oleme suutnud välja mõtelda. Ega maailm selle peale valmis ei ole, kuhugi peab edasi ka minema.

Loe veel keskerakondlikku propagandat sõprusportaalist Nihilist!

Trubetsky valimisprogrammi võib kah veel lugeda. Tegelikult see on isegi korrektsem viis poliitikat teha, aga mu poliitiline intuitsioon ütleb, et seda korda veel ei ole Eesti valmis olema kujutlusvõime inimesed. Et sedakorda on siiski ikka veel Marx ja majandusteadus.

P. S. Ah jaa. Ennem võis veel ehk tunduda, et paremjõudude jätkamine on kuidagi tolereeritav, aga siis nad hakkasid seda psühhokaitse paska tegema. Mitte et psühhokaitse iseenesest oleks mingi asi, millega ei peaks tegelema, aga see, et kuskil on mingi jobu, kes arvab, et ta on mu mõistuse turvamees, ja siis tuusab sellega lehes, raadios ja TV-s, see ei ole värk nagu. See ei ole elu ja see on idiootne ja ma arvan, et sellel on iseenesest vähem kriitilist distantsi kui Tallinna Televisioonil. TURVALISEM küll ei ole hakanud. Mingid vennad kusevad võimu kaotamise pärast üle. Good riddance to bad rubbish.

Ma loodan et eesti meedia karistatakse ka korralikult ära, kui Savisaar võimule pääseb. Mitte ilmtingimata totalitaarise mõttes, vaid lihtsalt mingid rahakraanid kinni äkki. Või äkki mingisugused kuradi paremad ametiühinguseadused teha või noh, kuidagi peaks saama vähem nõmedaks selle asja, kontrollimatu pask.

Thursday, January 8, 2015

Sõjard

Rene Raotma




Rene Raotma kommentaar Delfi artiklile “Ajateenija sai väljaõppel granaadiplahvatuses viga”, ning selle kommentaaridele. Tekst on kopeeritud ning toimetatud ning nimetatud autori ektsipliitse loa või keeluta. Kui mingi jama on, võtan maha. MLj.

Päris hea värk, hahhaa, kommentaarid on eriti lahedad. Kõik need sõjardlusehullud raporteerivad seal kuni peensusteni, kuis ikka üks mingi xl69 granaadi splint tuleb jube kergelt mingist avausest välja, seevastu xb8 granaadil käib splint raskelt… teine kohe kommenteerib, või pigem raporteerib, (selline tunne, et vedeleb parasjagu kusagil kaevikus, soolikad mööda küla laiali) “negatiivne, xb8 granaate ei kasutata enam”, nagu ta omaks mingit ülispetsiifilist ülevaadet kasutatavast granaadimargist… Fuck, see on alati nii jabur või kuidagi nii sõge, mingi sõnelus nende sõjahullude vahel. Kusjuures alati on neil mingi eriline poliitiline eelistus, mis on nagu eriline… á la, et “ma hääletan Margus Kaselaani poolt, et ta on normaalne mees, et ta ikka teab mis tunne on xz9-ga vastu pead saada… tal on kild siiani sees.” Ma ei saa sellest absull aru. Mulle tundub ühtlasi, et neil on selline oluliselt röhitsevam jutt ka… Kindlasti loetakse ilukirjandust, et kuidagi pääseda gravitatsiooni alluvusse oma sõgedaid (“kõik lendab õhku, pikali, rooma, püsti, 50 kätekõverdust, Vaenlane, püsti, jookse, varju, kügarjooks, tuld, varju”) mõtteid mõeldes. Mitte, et mul midagi otseselt nende vastu oleks, vaid naljakas, et ma suudan nagu alati üks-ühele luua tervikliku pildi kodanikust, kes seda juttu ajab… Mmm, mida ta võiks veel teha… tal on taskunuga, mida ta kaasas kannab, juhuks et kunagi ei tea, mis võib juhtuda… Siis ta kiitleb oma “magnumi” saabastega ja viksib neid ja kindlalt on olemas mingi pink, kuhu ta jala asetab, kui ta neid viksib, ja väga sünge nägu on ees ja saapahari teeb veidi pikemaid võõpeid kui oleks parasjagu vaja… Kui saapad on viksitud, paneb ta käed veidi alla puusa, surub rinna ette ja tõuseb korraks varvastele ja siis laskub tagasi kandadele… Seejärel märkab ta midagi inimlikku, et näiteks päike paistab ja pihlakad on akna taga valmis saanud… Kindlasti mängib rolli, et see pihlakapuu kasvab eestlaste maa peal ja kindlasti ei tohi unustada kui palju on selle vabaduse (mis ei tohi kindlasti olla vaid sõnakõlks) eest verd valatud ühtis maeitea mis poistega. Ja kindlasti oleks aeg minna ajalehe järele.. Sõjard kõnnib trepikojas trepist alla, ka trepil ei kaota ta rühti, mida seisus kohustab: “Ärge mulle kiirabi kutsuge, ma olen sõdur!” hüüab sõdur pea alaspidi trepiastmetelt alla kogu pulli jälgivale vene vanaeidele… See omakorda ei oska midagi öelda ja paneb oma korteriukse kinni…

Kindlasti oskab ta veel ilma kompassita ilmakaari määratleda, võttes horisondiliste koordinaatide süsteemis asimuudiks polaaröös särava põhjanaela, mille ta silmagi pilgutamata vana skaudi ja noorkotkana une pealt ära tunneb, ja kuidagi kasutab ta seal oma käekella, mis võimaldab kogu süsteemi näha 360 kraadi ulatuses väljaspool meie aega. Siis ütleb ta veel “Nii, käes,” vaatab kaugesse pimedusse, kust paistab ainult tuul. Seejärel paneb ta käe seljataha värbli vahele ja haarab sealt sapöörilabida ning kaevab endale augu ja istub seal kaua heaks arvab…

Kui augus on uni peale tulnud ja ta -20 kraadises pakases mitu tundi on maganud…. Siis, ärgates, ta ei ringuta ega haiguta vaid kargab püsti, määrab uue suuna ja paneb jooksu… Alates tema ärkamise hetkest on sündinud tõeline klimaatiline fluktuatsioon – anomaalia, mis tema jaoks on tegelikult täiesti tavaline, sest ta teab: GOTT IST MIT IHN… Väljas on suvi ja sõjard rapsib taskunoaga (millel on sees vere ärajooksu kanal) pajuvõsas — ta teeb endale pajupilli, vahepeal lööb taskunoaga vastu plahat ja noa pidemeosa pistab otsiti kõrva, siis jälle puhub pajupilli — HÄÄLESTAB — See protseduur tehtud, kõnnib ta uhkel sammul põldude vahel, mängib vilepillil salmijagu viisijuppi ette ja löriseb tatiseguselt järgi “Niitudelt päike kadunud nüüd, nukrana kaigub vaid sügislinnu hüüd. Vingudes tõttab vaid vihur üle mäe…. Ning ega neidki seal keegi enam näe…Kus on siis suvi ja kus on me arm jne…Niitude vahel siis kulges me teee…””

Osa 4.

Sõjard kohtab endasuguseid, kui on asunud jõe süngest veest pihuga vett jooma….Üle jõe vastaskaldalt hüüab keegi “Blitz!” sõdur hüüab sosinal vastu “Donner!”….”omad!” on sõjardi rõõm suur….


Wednesday, January 7, 2015

Instagrammimäng

Martin Luiga

 

Juba mõnda aega on esimese maailma rahvad instagrammimängu mänginud. Instagrammimäng jookseb esteetika pealt. Ette on antud ruudukujuline formaat. Nüüd sa teed sellega midagi. Otsid detaile, vaatenurki, katsetad filtreid. Erinevalt faecbookist on tegu pingevabama formaadiga. Seal ei mängita ühiskonda, seal on rohkem nagu eksperimentaal. Veidi jaapanlik kunstvorm tundub ka. Hea asi, mida “puhkehetkel” teha, suitsu ju niikuinii enam ei tee. Kindlasti mingi valgustusprojekti osa ja samm lähemale samasele Clarke’i “Linna ja tähtede” ühiskonnale, kus linn on täisautomaatne ja kõik kodanikud on hipsterid. Vähem stabiilne aint. Isegi lihtne maailm ei käi hästi stabiilseks, ammugi keerukas. Vaata ka kuidas Priimägi oma “Kommentaariumis” ütles, et 20. sajand oli suuresti sõna sajand, a et pildiline teema on jõudsalt tagasi tulemas. Toona kirjutati aastanumbriks 1994.

See Mudlum tahtis postitust, ma andsin ta. Siit võite juurde vaadata. Järgmiseks teen intervjuu iseendaga või midagi, kui muud ei viitsi. Soovitan ka Salemi-Jacki ja Salemi-Johni instagramme. Instagrammis on lihtne leida tundmatuid inimesi, kelle piltidel sa tahad silma peal hoida. Tekib vähe küsimusi.


braavo!


asfalt


eesti


ekkm


ihu


kölerpreiz


rostov


lubja tn klaverimängija


nad piuksuvad


riistad


töö


tuustid


oksi


m2nd


kultuur


piimaviiner


täpid 3 kommentaari lisa oma ko

Sunday, January 4, 2015

Õed

Triin Tasuja

Mind häirib nende puhul nende totaalne kaootilisus, mis ilmneb peaaegu kõiges, millega ma nende elus kokku puutun, alates köögist, majapidamisest kuni nende hingeeluni ja juturääkimiseni. Kuigi üldjuhul vihkan ma kõigi naiste puhul, et nad kaosemõrrad on ja kokku saades muud ei oska teha kui ajudeta kaagutama hakata. See on üks kõige ebaintelligentsemaid asju ja ma isegi ei pea iseend intelligendiks! Pole midagi õudsemat kui kari naisi, aga nende puhul piisab juba kahestki. Ükshaaval ei ole hullu, sest ükshaaval saan ma igaühega hakkama, aga kui on nemad kaks ja mina, siis läheb liiga hulluks. Vanem õde on mõnes mõttes rohkem maine, aga vaieldamatult psühho. Seda on nad mõlemad ja seda olen ma ise ka, vähemalt kunagi olen olnud, aga ma ei tea, kas see on ravitav. Nüüd olen vähemalt aru saanud, mida ma peaksin tegema, et oma hooge vältida. Aga sellest üksi ei aita, et ma tean, sest ühiskond üldiselt eelistab pigem psühhopaadist mind oma räpasesse masinavärki kui mind oma rahumaailmas aeglaselt asju liigutamas. Ma tean, kui mõnus on rahu, ja ma tean, kui mõnus on asjade üle järele mõelda ja iseenda seest uusi mõtteid avastada, aga jumala pärast ma ei saa seda teha, kui mu telefon kogu aeg heliseb või kui keegi mind jumaldab. Isegi siis lihtsam on midagi luua, kui tead, et keegi sind vihkab – see on huvitav ja võib isegi naljakas olla –, aga liigselt austatud olla on täielik tüütus. Noorem õde on pigem sinnapoole kaldu, et peab mind vist mingiks valgusetoojaks, kellele on ulatatud kullast tikupakk. Ma olen üritanud talle selgeks teha, et see ei ole normaalne olukord, kui kaks inimest teineteist võrdselt ei kohtle. Aga ma saan ka muidugi aru: et temale midagi kohale jõuaks, peab ta seda natuke kauem mäluma.

Vanem Daam Kolleegiumist ütles välja selle, mida ma ise ei julgenud oma peas tunnistada: nad ei ole eriti intelligentsed. Kuna ma ei tea täpselt isegi, milles intelligentsus kõige otsesemalt väljendub, ei tohiks see mind mõjutada, aga midagi nende lugudes polnud juba mõnda aega enne Vanema Daamiga tutvumist usutav. Kolleegiumijuht sai vanema õe puhul intuitiivselt kohe aru ja Kolleegiumijuht tundub mulle kellenagi, kes intelligentne inimene võiks olla. Sellise võrdluse korral – kui kõrvutada Kolleegiumi ja Õdede vahelist erinevust – näib intelligentsusena inimese rüütellikkus elu poolt ette lükatud pasast läbi tulemisel. Kui palju targemaks sa sellest said? Kui palju sa sellest üle suudad olla oma igapäevases elus? Kas oled suutnud enda valu tunnistada ja sellega leppida? Kui palju suuremalt ja sügavamalt sa nüüd üldpilti näed? Ja kui väga sa tahad enam oma lõugu iga asja peale laksutada?

Juhuse tahtel, nagu toimuvad kõik saatuslikud asjad siin ilmas, nägin ma ühe õhtu jooksul kahte paralleelset traagilist stseeni, mis mind sügavalt puudutasid. See oli samal päeval, kui Vanem Daam ilmus meie koduõuele. Olin temaga varem korra kohtunud, aga mäletan, et too esimene kohtumine oli kokkuleppeline, teadvustatud, ja ma pabistasin loodetavasti viimast korda selliste inimlike konventsioonide pärast, sest mulle oli ikka veel jäänud mingi kohutav piinlikkus iseenda pärast, mis polnud mul lasknud ei varem ega tolgi ööl enne planeeritud kohtumist rahulikult magada. Tol korral läks kõik muidugi väga hästi, ja kuigi ma teadsin juba ette, et see ei saa mingi katastroof olla, sest nad on inimesed ja mina olen inimene, ning selle sama kohtumise päeva lõpuks julgesin ma elus esimest korda nii kiiresti olla täielikult ilma valehäbita mina ise. See pidi olema see seltskond, kelle juures ma olin koos Vanema Daamiga, mis mind sellest valedesfäärist lõpuks välja tõi. Nende õudsete valede, mis oleks justkui kestnud kauem kui mu reaalsed elusolemise aastad, sest need näisid nii konstantselt normaalsed, need olid mulle külge kasvanud, sest ma olin liiga palju oma elust olnud pahaduse keskel. Ja kogu aastatepikkuste üksinda võitlemiste krooniks kadus see viimaks ometi tol saatuslikul päeval, kui ma tundsin, et mind võeti tingimusteta omaks. Ei mingeid eelnevaid hinnanguid mu tegudele, mu näole, mu sõnadele, mu taustale – mitte midagi. Ainult mõned asjad, mida ma olin kirjutanud, ja ma tean, et need polnud isegi kõige paremini kirjutatud, aga nad pidid sellest läbi nägema – mind, kes ma päriselt olen. Tundsin end väga eriliselt, kuna olin tavaliselt omaksvõetud. Muidugi ei väljendanud ma seda mitte mingit moodi, aga mind valmistas kergendust teadmine, et kõige selle õige tajumise juures võisingi ma sellest mitte rääkida. Sest ma ei tea, kuidas rääkida tunnetest, mis just äsja on tekkinud, sest see on kusagil sügaval minu sees ja selleks et aru saada, mis tunne see päriselt on, pean ma sel rahulikult oma mõistuseni laskma jõuda. Kui seda ruumiliselt kirjeldada, siis tunne on põhjatu sügavik, samas kui mõistus eneseväljendusvahendina on kõigest kuristik, mingi kalju äär, mille puutumiseks peab põhjatust sügavusest üles valguskiirusel sööstma rakett, et see nii kiiresti kohale jõuaks, et ma tunde tekkides suudaksin sellest rääkida. Ja mul on hea meel, kui ma seda tegema ei pea. Tol õhtul ma ei pidanud, seal olid teised inimesed, kes rääkisid, ja mul oli niisiis hoopis mugavam. Seega seostus Vanem Daam minu jaoks millegi väga hingeliselt pühaga ja seda mitte ainult mu enda läbielamiste tõttu meie esmasel kohtumisel, vaid ka ühe teise tunde pärast, mida ma enda sees ühe vähese asjana maailmas täielikult usaldan, ent mis on täiesti seletamatu. Daam tundus mulle üsna algusest peale üks neist Kõikide Emadest. Need on vist kõige haruldasem liik inimesi, kes üldse olemas on. Nende kannatused on raudse eesriide taga, aga on kindel, et selle maailma jaoks on nad liiga head ning seetõttu kohtleb elu neid kõige halvemini. Minu vanaema on ka üks neist inimestest ja et Vanem Daam mulle teda meenutas, tegi mind kohe palju rahulikumaks. Mõistsin, et enne näeb tema mind läbi kui mina teda, ega hakanud midagi üritama.

Olen viimasel ajal mõistnud, kui suur vaikija ma tegelikult olen, vaikimisega tegelen ma vähem tuttavate inimeste puhul lõviosa ajast. Sellel ei puudu kindlasti ka alateadlik katsetamisaspekt, sest vaikus on väljakutse, mis räägib inimatmosfäärist ilma sõnadeta. Mida enam tunnistan endale oma vaikusevajaduse suurust, seda haiglasem tundub elu müraga, mida toodetakse lihtsalt seetõttu, et “ei oleks nii imelikult vaikne”. Hoopis imelik on ju rääkida selle pärast, et oleks millestki rääkida. Nii ei kuule ju oma mõtteid, aga ilmselt on see jälle see koht, kus Õed ütleksid mulle, et “inimesed ei tahagi ju oma mõtteid kuulda”. Kui inimesed ei taha oma mõtteid ja tundeid kuulata, siis pole sinna midagi parata, et ma neid seetõttu lollideks pean, sest enda mittekuulamine on täielik arulagedus. Mida enam elu tahab minult rebida mu vaikust, seda rohkem olen õppinud vaikusest lugu pidama. Võiks isegi öelda, et vaikusest on saanud minu jaoks prioriteet, mis on samaväärne magamise või söömisega. Vaikus on hinge toit.

Me istusime Vanema Daamiga kell 12 kohvikus ja vaikisime. Tema sõi ja mina jõin kohvi, vahepeal oli vaikus natuke ärev, sest ma polnud veel kindel, kas mulle see vaikusevärk üldse nii väga meeldibki. Õhtul hakkasime veini jooma. Esimene pudel oli minu täpilise vakstuga köögis. Võttis hoo sisse küll ja ma muutusin sotsiaallingvistiliselt paindlikumaks. Juues on alati vähemalt see lootus, et ma ei jää piinlikult vait. Kainena pole see minu jaoks mingi probleem. Samas – kuna ma saan aru, et üldiselt on põrnitsev vaikus, mis on liiga otseselt kõikide ruumisviibijate jaoks tõlgendatav kui märk ‘me oleme liiga erinevad inimesed, et ühist jututeemat leida’, sotsiaalselt aktiivsetele inimestele kõige piinlikum, siis vahel joon ma end ka seetõttu täis, et teistele liigset ebamugavust mitte valmistada. Kuigi see võib pigem lõppeda sellega, et joomata jätmisel oleks palju vähem piinlik olnud, aga see ei ole argument, mida sotsiaalsele aktivistile öelda. Sa tahad, et ta rahule jääks. Sul on nõme. Ja siis sa jood, et poleks nii nõme. Vanema Daami puhul kulus see pudel marjaks ära, et ma üldse suudaks inimese moodi rääkima hakata.

See oli periood, kus ma tunnistasin endale, et nüüd võib mõnda aega inimesi vihata, sest neid oli viimasel ajal mu ümber liiga palju olnud. Ma olin hakanud endas liiga palju kahtlema ja ei kuulnud enam, mis tegelikult õige oleks. Keegi muu ei saanud mind aidata kui ainult mina ise, ja ma teadsin seda ning tahtsin seetõttu juba mitmendat päeva linnast ära põgeneda. Aga muidugi oli jälle nii, et mida kõige rohkem tahad, seda kõige vähem saad. Ma ei saanud Kolleegiumi pikalt saata mitte sellepärast, et mul on mingi kuradi kohusetunne olemas, vaid seetõttu, et teadsin, et pean end siduma inimestega, kes panevad mind uutmoodi mõtlema. Selle kohta võib vist öelda egoism küll, aga sel ei puudunud altruistlik ja ka moraalne aspekt. Igal juhul oli selle valiku raskus tunda kogu mu olemuses terve see aeg, kui ma purjus polnud. Mu vaikus oli eemaletõukav, eraklik ja läbitungimatu. Ma ei suutnud oma sisemisi heitlusi sotsiaalse pädevuse nimel eriti ohverdada. Alkohol oli tol õhtul selle kõige, mis mu sees toimus, lahjendus, ma moondusin korraks tagasi selleks, kellena mind üldiselt tunti – see lärmakas ja avameelne ülbe glamuuritseja, see jäämäetipp. Võtsin rolli omaks ja me läksime esimese pudeli lõppedes järgmistega edasi Õdede poole. Seal oli sisuliselt tavapärane toimetamine klaaside leidmise, meikimise ning kohutava vatramisega kõigest ja ei millestki, kuni me edasi baari läksime. Laupäevaõhtu kohta oli baar märkimisväärselt tühi, kuid polnud kuidagi üllatav, et noorem õde leidis kohe sealt mingi oma meestuttava, ja olles parasjagu veinised, istusime kõik samma laudkonda. Mul oli võõras seltskonnas purjuspäi järjekordselt absoluutselt ükskõik, kes nad on ja mida nad endast või minust mõtlevad, ning ma ei pidanud oma suvaliste mõtete väljaütlemist nende suhtes ebakohaseks. Samuti jõin pea momentaanselt ära nende šnapsi. Läksin õue suitsu tegema ja rohkem laudkonna võõrastega kokku ei puutunud. Mõni aeg pärast seda suvalist jauramist ja rohkem või vähem tuttavate nägude kohtamist hakkas meie olengusse pudenema ainult joomingule omast traagikat. Daam hakkas vähehaaval mälu kaotama ja vanem õde oli ilmselgelt armastuses pettunud. Niimoodi ta seda ise muidugi ei väljendanud, aga nii see oli. Tõeks osutusid paljud oletused, mida ma ainult õrnalt olin julenud mõlgutada.

Ta seisis mu ees pisarsilmi ja vandus enda rumalust, “kuidas ma võisin lasta sel juhtuda, mis mul ometi arus oli!”, ja ma ei mõistnud üldse, miks ta end ühe armumise pärast nii halvasti laseb tunda. Jumal teab, et ma olen ise sadu kordi idiootselt armunud olnud ja aastate viisi enda haletsemist armastanud, aga tema – ta on ju ometigi vanem õde, suhetes kogenud ja ratsionaalselt pädev, analüütiliselt mõelda oskav inimene. Kogu tema kurbuse juures võlus mind tohutult see kaitsetus, mida ta igapäevaselt enda meelest nii hästi varjata oskab. See akadeemiline tõestamine, distantsiga olustikukirjeldused, ajakirjanikustiil ja kohatine ülekalkuleeritud käitumine varisesid kokku ja lõpuks ometi ma nägin päris inimest selle kõige taga. Ütlesin talle, et pole teda mitte kunagi nii ilusana näinud. Ta jäi siiski oma paranoiade küüsi ja oli endas äärmiselt pettunud, et oli julenud loota rohkem, kui vaja oleks olnud. “Loota võib ja unistada võib ning haavatav võib olla, see ei tähenda, et sa oleksid ebatäiuslik, miks sa lihtsalt ei tunnista iseendale oma valu ja pettumust?” Ma ei suutnud uskuda, et see inimene päriselt elabki regulaarselt mingi sellise illusiooniga iseendast, sest tõenäoliselt ta ei suuda hakkama saada sellega, mis ta sees päriselt toimub. Kui ma meenutan kõiki meie eelnevaid jutuajamisi, mis on olnud üsna pikad ja põhjalikud, tulevad sealt meelde fragmendid, mis ainult kinnitavad seda, mida ma alles tol hetkel seal baari ees tõdema pidin ja mis mulle siiamaani uskumatuna tunduvad. Kas tema ongi siis üks neist võltsidest inimestest, kes pole päriselt need, kes nad enda sees on? Kas tema on üks neist, kes mängib enda vastu? See mõte tundub liiga hirmuäratavalt vastik ja haletsusväärne, et seda omaks võtta. Ometi pean oma julguse kokku võtma ja vähemalt tunnistama tõenäosust, et see saab nii olla. Et inimesed võivad nii keerulised olla, et neil endilgi seda raske hoomata on. Jõuetus pole viga, mis oleks alati tingitud laiskusest või lollusest, see võib tõesti ka olla lihtsalt talumatuse piiri küsimus. Ma lihtsalt soovin ja usun nii väga, et tema on võimeline rohkem iseendaga leppima, kui see antud juhul talle võimalik näib. Kallistasin teda ja lasin tal nutta ning jäin iseendale kindlaks. Ta läks koju, hullumeelse pilk silmis, ja ma lohutasin end võimalusega, et ehk see öö siiski pole talle liiga lõpliku mõjuga.

Vanem Daam oli samal ajal jõudnud oma koti ära kaotada ühele mu lolli nooruse aegsele tuttavale, kellega neil minu pisukese kadumise ajal pikem vestlus oli arenenud. See tüüp oli jääkaru – nii jääkaru moodi mees oma räppimise ja tüdrukute tagaajamise ja purjutamise ja sõnaosavusega. Südamlik inimene, aga üsna tundmatu. Ja eks ta oli vist imestunud, me polnud kaua näinud ning mu kvaliteet oli vahepealse aja jooksul märgatavalt paranenud. Keegi ei märka meeleheite puudumist paremini kui vana meessoost tuttav, eriti kui sa oled olnud tema viimast mäletamist mööda vastik pirtsperse – liiga ebaenesekindel, et isegi oma üüratus meeleheites loomulikult mõjuda. Daami kott oli kogu aeg tema käes olnud ning sel ajal, kui me baari ees suitsu tegime ja paanikat ära hoidsime, istus ta truult nagu koer leti taga, kott süles, ja jõi õlut. See oli kollektiivne kergendustunne, mis meid seda pilti nähes valdas.

Meiega oli vahepeal ühinenud ebatavaline seitsmeteistaastane, keda olin esmakordselt näinud samal ajal kui Vanemat Daami. Seal ringis on kõigil kellestki mingid taustteadmised, mida ei varjata ja mis soodustavad edasisel suhtlemisel ebamugavuste mittetekkimist. Mitu aastat hiljem selgus, et ta olla minusse esimesest kohtumisest ära armunud, aga sellised asjad panevad mind nüüd ainult õlgu kehitama. Mehed ja trammid… seal linnas polnud kumbagi. Ainult üks legendaarne baar, mis elas veel ainult oma legendist – sellest, kuidas noorus korraks säraküünlana süttib ja siis poolel põlemisel õlleklassi kukub. Need, kes klaasist välja ei ukerda, jäävadki sinna baari.
See baar ja need tudengid.

Vanem õde kutsus mind ärakolimise pühapäevaööl jälle kaasa. Et kuidas ma lähen niimoodi ära, kui ma viimasel ööl välja ei lähe. Teadsin, et mitte kuskil ei toimu mitte midagi, aga ei suutnud ikka veel talle ära öelda. Ja nii oligi – esimeses kohas olid uksed lukus, nii et me lõime õue peal veinil kaela maha ja pidime rääkima seksist ja poliitikast. Ja see kohutav, lõppematu psühhoanalüüs sinna juurde. Hoolimata sellest et olime vaid kahekesi, suutis ta mu vaikusest ikka täielikku äärmusesse viia, nii et ma ennast jälle karjudes selgitamas avastasin. Ma ei tea enam, kas see on inimeste või minu viga, et mul nii tihti tunne on, nagu oleksin ma võõramaalane.

Noorem on mulle algusest peale meeldinud bravuuri pärast. Naiste puhul on see mu nõrkus, milles alati pettuma pean, nagu ilusates kontsakingades, mis pärast esimest kandmist hõõruma hakkavad. Bravuuril on kaks poolt, mis on enamasti kõigest muust kontrastsemad: see on stiihia väljendada oma vahetuid emotsioone ja kalduvus olla järelemõtlematu. Jällegi tuleb tunnistada, et olen ise samasugune. On hämmastav, kuidas inimesele pakub lohutust leida endale iseloomulike omadustega inimesi. Teiseks on see ka peegelefekt – näed teise inimese kujul iseenda omadusi kõrvalt, mis võiks sõpruse mõne nurga alt isegi egospionaažiks kujundada. Aga kuna Õed on mu viimane panus, et end maailmaga kontaktis hoida, kuna nad on viimased, kellele ma olen vaevunud vastu tulema ja kes midagi hingele on pakkunud, ei saa ma neid ju ometigi hukka mõista. Ent miski hoiab mind tagasi olemast täielikult avameelne. Päris ilmselgelt ei saa teisi inimesi rohkem analüüsida, kui ma iseenda analüüsimisega olen tegelenud, kuna alati peab olema rohkem trumpe, kui välja näitad – vähemalt iseendast peaks põhjalikult teadlik olema, et mõista teist veidigi sügavamal vaimsel tasandil.

Faktid näitavad selgelt, et saatus on neid jõhkramini kohelnud kui mind. Ja üldse näib, et kõik on rohkem sitta näinud kui mina, aga kannatustel ei ole muud mõõdupuud kui ellujäämisinstiktide kõvadus. See on hingelise väärtuse küsimus, mis inimesest saab, kui ta on elanud vägivaldses ja vaeses peres, ja mul ei ole õigust arvata, et neist oleks pidanud saama paremat, kui nad praeguseks on. Ma lepin, aga olen paratamatult üksi ikkagi kusagil mujal kui nemad.



Ilmus Vikerkaares

Thursday, January 1, 2015

Kümne meetri pikkune inimene

Martin Luiga

RAINER JANCIS, “VALGUS TUNNELI LÕPUS”, alapealkirjaga UNENÄGU METRO LUMINALIST, 19.41 EUR, eBook 8.48 EUR MENU KIRJASTUS, 158 lk

Lugu on lühidalt selline, et kohati, harva, aga üldse mitte kohutavalt harva, sünnivad meie hulka kümne meetri pikkused inimesed ning siis elavad ja kasvavad seal. Seoses oma suure pikkusega on neil majades elamine ja bussiga sõitmine mõneti raskendatud. Ühiskond probleemile põhimõtteliselt ei reageeri, mingit sellist programmi ei ole, kus nad leiaks sobivat tööd, kultuuriliselt puudub normatiivne töökollektiiv kümnemeetrise mehe töö tõhustamiseks. Põhimõtteliselt ignoreeritakse nende olemasolekut täielikult. Pigem on selline suhtumine, et lihtsalt mingi frigo kes peab ennast liiga pikaks ja ei saa aru, et inimesed on üldiselt ühepikkused ja lihtsalt erineva kujuga. Siuke häda on ka tihtilugu, et igaüks tahaks ikka ise pikem olla. Adekvaatsed reaktsioonid jäävad ka enamasti täiesti pinnapealseks. “Woah, tšeki, päris pikk vend and let us drink to that, amen!” Mõnes mõttes on muidugi põhjust endale seljale patsutada küll, kui õnnestus näha, mida teised tähelegi ei pane, a palju sest kasu on. Üldiselt tekib selline tunne, et kui süda vähegi kannatab, ära siruta ennast isegi kolme meetri pikkuseks. Samuti, et on puudus inimestest, kes täis- või osakohaga süüviksid sellesse, mida teised teevad. Ja kõik, et see olekski eesmärk iseeneses.

Ajab naerma ja õpetlik on ka. Meeleolukas selline. Suudab ennast arusaadavaks teha. Mitmed vaimsed konditsioneerimised on ilmselgelt olnud väga tulusad, kui ka mitte igaühele sobivad, jagatakse ka lihtsalt head nõu. Terav. Õelad saavad karistada… põhimõtteliselt tähendab see, et karistada saavad enam-vähem kõik, kes on kunagi elanud. Tehnilist värki on ka, ilmselt on nendel veel toredam lugeda, kes päriselt muusikast aru saavad, mitte niisama religioossetel põhjustel ei kuula. Ja üheksakümnendate (ning eelset) kreisiländi saab ka. Lõpunoot ütleb, et veel on plaanis asju teha.
Et-siis-jah-ma-ei-teagi.



Jah, PILTE on ka päris palju. Kojn Jancis rokki pildid. Kvaliteettoode.