Sunday, February 22, 2015

Minu esimene kivisildnik

Martin Luiga

(:)KIVISILDNIK. 100% (:)KIVISILDNIK. Jumalikud Ilmutused, Saarde; Pärnu, 2014. (Ji; 54). 250 lk. 14.99 €.


Juba siis, kui raamat mööda postisüsteeme kriitiku poole eksles, mõtles kriitik korruptsioonivõimaluste peale. Kuidas oleks kasulik kivisildniku kohta öelda, kuidas ajaloolises plaanis äge oleks, mida muud oleks võita või kaotada. Oma kallutatuse läbitunnetamine. Lisaks ütlemisele, kuidas tundus, ning iseoma eripärade ja positsioonide väljendamisele on arvustusega ka rõõmu võimalik valmistada. Autorile või tema vaenlastele. See on vaata et kaalukaim osa arvustuse treimise juures, kui ajalugu kõrvale jätta. Saab ka sellist pulli teha, et määrid end üleni roojaga ja siis lähed ausatele inimestele patsi lööma.

Mõningane vaagimine paljastas, et halvasti öelda oleks mage ja hästi ütelda mõttetu. Ei tee kumbki poliitikat paremaks ega omal südame alt. Näe, juba ta jõuabki kohale. Oh sa helde, luulekogu, kes oleks võinud arvata! Viimasel ajal on ju juhtund, et ta teeb muudki kui luulekogusid. Ma arvan, et ma olen oma elu jooksul hea kümme luulekogu ära lugenud. Või vahest kakskend. Lasteluuletusi kindlasti peamiselt, nagu Erika Esop ja Heljo Mänd ja Runneli “Taadi tütar” ja “Mõtelda on mõnus”. Poleks arvandki, et mulle sihuke asi söandatakse pihku tsurgata. Hüva on, pole viga, teeb tööd, peab meeldima, vaatab, kuidas tuleb.

Ja siis ilmneb, et paremini on, kui ma loota oskasin. Ja luulestki jääb mulje, nagu oleks see sisemise korrastatusega distsipliin, millele on omane areng ajas ja kvaliteedierisus. Saab aru, kuidas võib tunduda, et sellist on mõtet kirjutada. Veel ei tea, miks keegi lugema peaks. Põhimõtteliselt võiks muidugi öelda, et luule on see katsepolügoon, kust keelt juurde tuleb, aga keegi ei käitu, nagu see nõnda oleks. Sedagi keegi ei ütle, et luulet lugeda on veidi nagu muusikat kuulata, ainult et kuidagi kaasavam ja subtiilsem. Pealegi, kas on vaja erineda ja olla ainuke idioot, kes luuletusi loeb, et teistest parem paista.

On selge ja silmaga näha ning kuulda inimeste juttudest, et kivisildnik on enesele kätte võidelnud sellesamusegi, mis ta nüüd on, koha eesti kirjanduse ajaloos. Mis on aus, sest et ta on seda nii väga tahtnud, ja mis on kurb, sest sealt nähtub, et inimene peab kolmkümmend aastat pihta andma, et kuidagi oleks. Endale truuks jääma või midagi. Masendavavõitu. Ometi talle otsekui püüti viia seda tunnustust, aga ikka jäi see jõudmine kuidagi venima. Teagi, milline see maailm oleks, kus inimesed õiguse järgi saavad. Praegu vaatab maailm inimesele silma, kõverdab suud ja ütleb, et tänase seisuga ei maksa keegi isegi memme vaeva.

Nukrapoolne on ka see, et punk on hegemooniaks saanud (isegi ülbed “ütleme, nagu asi on” poliitikud puutuvad pungise fuck you elutunnetusega, tänavapildis võib täheldada kõikide subkultuuride sulandumist üheks suureks subkultuuriks). Mitte et sellele mingit väga ilmset alternatiivi oleks, ent siiski. Filosoof Alain Badiou spekuleerib, et 20. sajandi modernismiplahvatus oli üks suuremaid kultuurilisi läbimurdeid inimkonna ajaloos, sarnaselt Antiik-Kreekaga nii 500 aastat enne Kristust, ja renessansiga. Ning et vallandunud ressursid hakkavad otsa saama, mis omakorda tähendab, et ka kahesaja aasta pärast on kõige vägevamad asjad nahktagi ning ütelda suguosade nimetusi. Ajalool ei ole garantiisid, selle seaduspärad on logedad. Kurblik, et kivisildnikku siis ei loetud, kui tal seda vaja oli, ning kurblik, et seda tehakse, ütleme kolmekümne, viiekümne, saja aasta pärast, kui hästi läheb. Kui see on sama, mis kivisildniku maailm, siis on sellest kahju, ja kui see on miski muu maailm, mis tolle vana järele nostalgiat tunneb, ikka on kahju. See, et ta lugemata jäetakse, on õieti ebatõenäoline. Ma ütleks, et kultuur tõmbab praegu järele.

Aga selleks et kivisildnikust õigesti aru saada, tuleb vaadata ka eesti kultuuri kohutava katastroofi peale, mis on nii jube asi, et seda nagu polegi õieti artikuleeritud, ripub ainult inimeste peade kohal nagu fantoom. Põhimõtteliselt juba see, kui õudselt kultuurimehed Eesti iseseisvumise kaasnähuna lutti said. Aineliselt, mõjuvõimu ja staatuse poolest, rääkimata sellest, kui palju kahanesid näiteks loetavus ja trükiarvud. Ülejäänuga on ka halvasti, või, noh, vaatenurgad, mille alt halvasti on, on täiesti võimalikud. Ja kivisildnik võtab enese vaevaks selle kõige pihta sajatada. See on natuke selline rahvalauliku teema ka. Harmoneerub ajapikku järjest enam alamate klasside meeleoludega. Samuti väärib vist äramärkimist, et siinsele kriitikule ei tundunud antud kogumiku tekstid tigedate või vihkavatena, nagu autorit kohati nähtud on. Rohkem tundub, nagu oleks toon kuidagi tähendamissõnalaadne. Melanhoolne, askeetlik, ent mitte tige, pigem selline meeleolu, et “nagu sureks, aga ära siiski ei sure”, muudkui ikka hakkab uuesti. Säändne tunnetus võib muidugi fooni küsimus ka olla, ei tea öelda, kui lähedal inimene ennevanasti oli vihkavatele sõnadele ja milline oli nende viis.

Kogumik ei tundu ka oluliselt parem-äärmuslikuna, mille eelduseks oleks, et keegi on teistest enam vastik, ja visandataks mingi neopseudokonservatiivne tulevik, kus otsekui oleks hea elada. Kivisildnik, tema on ise hea meelega monstrum.

Küll aga ei saa kivisildnikku meie spetsiifiliste olude abil lõpuni seletada. Eetiline imperatiiv, mille alusel ta toimib, oleks sarnane ja võimalik ka Belgias või Senegalis, erineks ainult paigaspetsiifika. Kivisildnik on põhimõtteliselt kristlane – ta ise ei ütleks seda, ilmselt ta ütleks, et vihkab kristlasi, aga eks ainult oma inimesi viitsibki vihata, Nietzsche kirjutas ka lõpuaegadel oma kirjadele alla “Kristus”, ja see Kierkegaard, tema ei sallinud ka neid joppareid, ja enamik sellest, mille kohta tänapäeval “kristlus” öeldakse, on tegelikult perekonnakultus, kui mitte võtta arvesse, et igasuguse teotamise aluseks on pühaduse positiivne olemasolu. See ei peaks mitte eksitama, et ta ka muude usunditega flirdib. Kristlus on objektiivselt kõige tugevam religioon, sinna mahub kõik sisse. Täpsemalt on kivisildniku maailmavaade selline gnostiline või katarlik. Maailm on põhiolemuselt saast, lunastamatu, Saatana domeen. Kohati nagu siraks vaim läbi. Üks koht, kus eriti palju vaimu leidub, on kvaliteetne trükisõna. Trükisõna on usaldusväärne, igavene pealegi. Niimoodi seletab kivisildnik kõrge ja madala vahet: “ma olen siis / kui sind / ja mind / enam ei ole / oma lugejates / ja sind / on nii / palju kui / sind minus on”. See on muuhulgas ka õige kena illustratsioon sellele, kuidas Hegeli maailmavaim ei ole igal pool ühtlaselt, vaid siin vähem, seal rohkem. Ja ülepea kivisildniku kultuurifašistliku maailmavaate kreedo. Kultuurifašism on siinkohal öeldud neutraalses mõttes.

Vaimu ja mateeria vastuolu ei suuda kivisildnik mateeriale kunagi andestada, seda, et on tehtud selline kena asi nagu seadusetäht ja siis hiilitakse sellest mööda, ja muud sellist sõgedust. Samuti on kivisildniku juures märgata sotsialistidele-utopistidele omast usku inimese loomupärasesse headusesse, mida mingi vandenõu või ebaloomulik perversioon eksi keerab. Ega sellel maailmavaatel suurt muud häda ei olegi, kui et sellega pole suuremat peale hakata. Soodsam statistika ei tee midagi paremaks, me võime küll edasi minna, ent jääme ikka sinnasamasse paika, isegi isiklikus plaanis on hästi teada, et ka siis, kui tulevad kuulsus ja rahad, on ikka nõme ja vastik ja inimesed tunduvad värdjalikud. Põhimõtteliselt on see, et on pask ja perses, kogu Lääne kultuuri alusimpulsiks (samalaadse laia üldistusega saaks vastukaaluks öelda, et Ida kultuuri alusimpulsiks on “tore on nikerdada”).

Kristlik mõõde eristab kivisildnikku ka “ühiskonnakriitilisusest”, millega näib et siinses luules on samuti õige palju tegeletud. Siit kaugelt vaadates paistab, nagu kusagil kesk õndsaid üheksakümnendaid oleks kivisildnik kokku funktsinud suure karjatäie jotasid ja ütelnud, et see on nüüd luulerühmitus, ja siis juhtus nõnda, et luule peavooluks sai selline kitsa veeru ajakirjandus, natuke nagu poliitilised blogipostid enne õiget blogiaega. Iseenesest oleks muidugi päris stiilne selline nädalaleht, kus kõik päevakajalisemad sündmused on värsivormis üles tähendatud, isegi kui need puha lorilaulud oleks, aga sellist pole meile antud, see tähendaks palju organiseerimist ja teist nii palju tööd. Kivisildnik, tema teeb midagi muud kui lorilaulusid. Ühiskonnakriitika on selles suhtes õnnetu asi, et säherdustes demokraatiaks hüütud ühiskondades on sisse arvestatud, et väetid inimesed pilluvad seda iga päev kividega. Nad on nagu süsteemi kojamehed. See annab süsteemile õiguse ennast kõige õiglasemaks ühiskonnaks kutsuda, mis kunagi olnud. (Kui ühiskonnakriitika on hästi õnnestunud, siis ütleb siinne kriitik selle kohta “poliitiline”, võimalik, et tegu on demagoogilise võttega.)

Märkimist väärib ka kivisildniku suhe võimukontseptsiooniga. Tal on sellesse säärane meeldiv “anna siia, raisk” suhtumine, risti ette löömata. See muidugi on mastaapselt ebapopulaarne suhtumine, eriti kirjarahva hulgas, kirjarahvas annab võimu selle kätte, kes mõistab võimu üle irvitada ja selle pihta sülitada. Ei sallita meil tohutuid kõvamehi ega seda, et keegi oleks parim, kahetuhandendate alul hakkas koguni levima ideoloogia, mille päämõtteks oli, et ärgu saagugi keegi kuulsaks, nii saab vaikselt omaette lõbutseda ja teha kõike, mis pähe tuleb, ju tähtsamad tekstid imbuvad ikka välja, kui kunagi vaja on, kolme inimpõlve pärast. Oleks minu anda, siis ma annaksin võimu ikka nende kätte, kes kõige rohkem tahavad. Kirjanikkude Liidu kivisildniku kätte, Kunstnikkude Liidu Härmsi kätte ja vabariigi Savisaare kätte. Võib-olla tulekski veidi ebanormaalne maailm, aga hea kerge oleks vastanduda ühe peaga lohedele ja ega ta ole niikuinii suurem asi.

Äkki oleks viisakas veerandijagu arvustusest mitte panna poliitika ja ühiskonna alla? Loed luuletust, eksju, haikut täpsemalt, 5-7-5, see on takoine: “suitsupääsuke / eestlaste rahvuslind on / lendav kopsuvähk”. Ja hetkeks on lendav kopsuvähk täiesti olemas. Halvaendeline, hirmuäratav ja muistne (nagu miski lendva) ja moodne samaaegu (nagu teadmine sellest, et suitsetamine tapab). See ütleb ka midagi nagu “me armastame siinkandis sellist piinarikast surma surra”. Otsest ühiskonnakriitikat ma siin ei näe, vana hea raske maa ja raske linna laks, nii nagu käib. Et niimoodi juhtub ägedamates kohtades, selle kohta öeldakse näiteks “kujund”. Ja teine asi, mille pärast on mõtet lugeda, on rütm jällegi, või meeleolu, selline aus eesti meeleolu on, pärast paned raamatu maha ja mõtled “vaat siis” ja võib-olla on kuidagi kergem talve üle elada.

Ja siis on ohtralt viiteid, eksju, teistele tekstidele. Hasso Krulli kogumikus “Millimallikas” (2000) on üks kivisildniku-teemaline essee, kust sai teada, et see on kivisildnikul selline leivanumber, võtta ja remiksida teisi tekste nõnda, et need ometigi tema häälega rääkima hakkavad. Ülepea soovitan lugeda kriitikakogumikke. Nii saab kiirelt targaks ja lugemise ajal on tunne, nagu elataks päris maailmas. Veel jäi mulje, nagu kivisildnik teeks jõhkralt palju tööd hästi korralikult. On pigem ebatõenäoline, et kõik viited mulle isegi pooltuttavad olid, seega tuleb kinnitada, et tekst on ligipääsetav ka erilise ettevalmistuseta. Minule meeldisid enim seeria “Mina pean Liivi preemia saama” ja Tartu sildade seeria. Võrrelda ei oska millegagi. Nende asjade suhtes, mida tean, on ta muutüübiline objekt.

Vahest võtan teine kordki mõne luulekogu lugeda.

Lugu ilmus heas ajakirjas “Vikerkaar”

Friday, February 20, 2015

Minu “Budapest” ja sisemine kohvik

Laura Liventaal




Sõltlasena tahan ma head asja muudkui rohkem ja veel, niisiis käisin Von Krahli Teatri lavastust “Budapest” vaatamas kaks korda. Kirjutan praegu etendusest, kõrvaklappides mängimas Pink Floyd’i “The Great Gig In The Sky” albumilt “Dark Side Of The Moon”. Selle looga andsid Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur ja Tiina Tauraite lavastusele lõpuakordi, murdes peegli abil kaunilt valguskiire, mis jagunes erinevateks värvideks, just nagu kujutab pilt Pink Floyd’i albumi kaanel.

Aga alustame siiski algusest. Enne esietendust levisid Internetis lavastuse kohta narritavad videod, millest jäi mulje, nagu oleks tegemist klassikalise ajaloohõngulise tükiga, mida ma Von Krahli Teatrit varem külastanuna hästi ei tahtnud uskuda. Lisaks nägin enne etendusele minemikut unes, et Eelmaa, Ulfsak, Laur ja Tauraite olid tandemi seljas ning pidid omavahel ühte paari aluspükse vahetama ning samal ajal ratast väntama. Võib öelda, et ajaloohõng ja tandemil teatritrupp moodustasid kummalise sissejuhatuse lavastusse “Budapest”.

Kogesin etendust esimesel ja teisel vaatamisel täiesti erinevalt, esmamulje “Budapestist” oli väga humoorikas ja armas (jah, just armas), teine kogemus oli aga hoopis traagiline, kurb ja salalik. Kokku niisiis tragikoomiline. Mis oli naljakas? “SEE on meist eraldunud. Peaaegu. Ta on siin. Ta ei lahku. Ja loomulikult ka meie ei lahku. Vaid… läheme nüüd kohe varsti, ilma liigse tähenduslikkuseta, teatud kohtadesse peitu!“ Ja nad läksid peitu, saavutades Valge Ingli kohvikuga peaaegu täiusliku mimikri. Ulfsak oli punase taustal punases kombinesoonis, Eelmaa oli telliskiviseina taustal tellistega riietuses. Publik hakkas neid märgates muhelema, eriti tegi nalja Eelmaa liikumine, kes püüdis märkamatult maale seinal õiget pidi keerata. Kõige armsam tegelane oli minu arvates Tetris (Tauraite), kes, peitudes samal ajal diivaniriidest kostüümi, ennast sobivasse kohta paigutas, klõps! Lauri märkasin alles hiljem, tema oli maskeerunud mustaks aksiks.

Ent mis oli see SEE, mis näitlejatest eraldus? Minu meelest oli see olukord, õhustik, milles vaataja viibis. Hetkeks oli tunda SELLE külma hingust. Istudes ümmarguste laudade taga viini toolidel olid vaatajad põgenikud Valge Ingli kohvikus Pesti poolel Doonau idakaldal. Peitu läinud näitlejad olid samuti põgenikud ning kuna kostüümid olid sellised, kust paistsid vaid silmad, siis nägin meeletus hirmus ja ärevuses pilke, samal ajal kui misanstseen oli koomiline. Etenduse teistkordsel vaatamisel elasin sellesse hirmu eriti sisse, samas tundsin end reaalsusest põgenenuna, kaitstuna seal kohvikus, näitlejatega koos. Koosolemisest mõtiskles etenduses Eelmaa, tuues välja, et ühise kogemuse jagamisest tekib hingede ühisosa, müstiline osadus. Võtsin paar pikemat hetke, et seda tunnetada, veidral kombel on minu meelest võõrastega seda lihtsam tajuda kui tuttavate inimestega, võimalik, et seetõttu, et müstiline osadus on ebaisikuline, üldinimlik.

Kuna saal oli tehtud kohvikuks, siis oli hea võimalus vaadata, kuidas publik millelegi reageerib. Alguses tundsid kõik end veidi kohmetult ning püüdsid võimalikult märkamatuks jääda, kuna toolide ja laudade ning lava paigutus ennustas publiku osalusega tükki. Seekord kohtles trupp meid aga eriti leebelt, jää murdis Ulfsak, kes pakkus paprikaga võileibu ning hiljem jagati ka ehtsat Tokai veini. Vaatajad lõdvestusid, tekkis õdus koosolemise tunne. Minu meelest tahtsid näitlejad jagada meiega oma koosolemist, lasta meid oma mulli sisse, mis õnnestus suurepäraselt. “Ma vihkan formaalset suhtlemist. Ma ei taha tunda kohvikus seda, kuidas minust distantseerutakse. Ma tunnen end siis üksi, mahajäetuna. Väga ärevana,” ütles Tetris. Mina vihkan ka formaalset suhtlemist, formaalset teatrit ja kriitikat, see on lihtsalt tühi. Tähtis on kohalolu, avatus ja ausus, muidu ei ole mõtet. Pealtnäha võis jääda mulje, et tegu on suhteliselt sisutühja lavastusega, kuid minu meelest uuris see kommunikatsiooni ning viitas müstilisele sisule, mille tingib päris suhtlemine.

Mulle läks hinge, mida ütles Laur värvalina pärast oma sisemise naise kirjeldamist. “Ma tunnen teie kõigi vastu armastust. Aga mind ei huvita mitte kübetki see, kuidas teil elus läheb.” Arvan, et inimesed kogevad sellist tunnet sageli. See on soojus kaaseksistentsi, teise suhtes, kuid see, kuidas neil läheb ja mida nad parasjagu teevad, on juba täiesti teine asi. Kas lavastus rääkis armastusest? Minu meelest võib nii öelda küll, kuigi tegelaste vahel ei olnud mingeid armusuhteid. Pigem oli see armastus laias mõttes, tekkis teatud armastuse õhkkond, kus publikuliikmeid ja näitlejaid võis näha päris inimestena, indiviididena. Eelmaa teksti ja näitlejate koostööl sündinud lavastus kannab minu jaoks armastuse ja vabaduse ideed. Viimasest pole küll otseselt juttu, kuid kogu põgenike ja sõja temaatika räägib vabaduseihast.

Tulistades taanduvad näitlejad klaasukse taha, kus eretab silt “Realism”. Nad põgenevad korraks Valge Ingli kohvikust realismi, päris maailma, ning suruvad näod vastu klaasi ja vaatavad, mida publik seal SELLE sees teeb. Enne põgenemist kõlas ühest suust vabadusedeklaratsioon:
[…] “Hommik tabas eide ja taadi,
keset elamut, keset hoovi, keset aita.
Kikka hääl äratas küla,
sest ikka kui on kirenud kukk,
toodi välja niku pukk,
niku pukk, niku pukk,
niku pukk, itaalia lava,
laulu lava, laulu väljak,
paugu väljak, õnne pukk,
niku pukk, niku lava, kireb kukk,
armu altar, loomispukk,
sünnipukk,laulupukk,
nikupukk, õitse pukk,
ühispukk, rahvuspukk,
meie pukk, niku pukk,
niku pukk,kodu pukk.
perepukk, nikupukk,
isa pukk ja ema pukk,
pisi pesamuna pukk.
Meie voolame üles!
Maailma kohale!
Füüsika kohale!
Surma kohale!
Tõe kaissu tudule!”

Võimalik, et kaasaegset teatrit ei saa teha ropendamata. Igal juhul ajas mind naerma, kuidas publik nikupukiluuletuse peale nihelema hakkas, see tuli nii ootamatult. Raske on seda veel kuidagi kommenteerida või selles mingit suurt mõtet leida.

Kokkuvõttes oli tegu suurepärase avangardiga. Tundsin, et olen teatris koos inimestega ning ausalt öeldes pole ma seda SELLISEL kujul varem tundnud. Muhe huumor, sümpaatsed tegelased ning pärast seda, kui mustkunstnik neli inimest vaatajate silme all “ära kaotas”, ka ilus ja vaimukas lõpuakord Pink Floydiga. Eraldi tooksin välja Taavi Eelmaa kirjutatud teksti, mis näitab minu meelest kirjutaja küpsust, kuna tekst jättis nii loomuliku ja humoorika mulje, et arvasin alguses, et see on sündinud näitlejate improvisatsiooni käigus. Ma olen saadud kogemuste eest väga tänulik.

(Kaastööle oli lisatud Tammsaare foto. Täpsemalt foto Tammsaare kujust. Foto on üles võtnud loo autor. Alguses sügasin natuke kukalt aga siis plahvatas – muidugi Tammsaare! Tammsaare on ju universaal. Tammsaare pilt sobib IGA postituse juurde. Toim.)

Thursday, February 19, 2015

Mida zportlane hingab

Alvar Reisner

“Miitmeni teeme”, küsis J minu käest. Pall oli tema käes ja ta juhtis, eks sellepärast küsiski.

“Teeme niikaua kuni mina võidan, eks.” Ma ei keskendunud eriti pallile, vaid hoopis sellele, et saan sinuga kokku umbes poole tunni pärast Kärdlas selle korvpalliplatsi läheduses, millel on mingi imelik asfaldi ja söesegune kate, iga kord kui seal mängisid, olid hiljem nagu söekaevur, ainult peopesad jäid valgeks, seda ka sellepärast, et neid puhastasime vastu palli.

Sa arvatavasti olid juba üles tõusnud ja jõid hommikukohvi või teed ja sõid midagi. Ega sa pikalt ei mõelnudki mida selga panna, käiku läks see sama õhuline suvekleit, millega ma sind pool tundi hiljem nägin, ise sa veel ei teadnud seda. Juuksed olid sul sassis ja sa seisid pikalt peegli ees ja silusid neid, et pusasid lahti harutada, neid mis sul ikka magades tekkisid. Päike paistis aknast ja valgustas poolenisti su nägu, jättes pool nägu varju. Ideaalne.

Ma ei mäleta, kes võitis mängu, arvatavasti mina, sest ma olin heas vormis, päikesepruun ja kuusteist. Loomulikult pidin kohe ujuma minema, see oli igapäevane rutiin, hommikul vara üles, siis ujuma, siis platsile ja siis uuesti ujuma ja siis sööma.

“Kle, ma lähen käin vanaema juurest läbi, hiljem saame kokku, tal oli midagi vaja poest.” Ma ei teagi, miks vanaemal just see hommik poest midagi vaja oli. Hiljem sain aru küll.

“Jah teeme nii.” Mõtlesin, et mina pean kohe ujuma minema, mööda Pikka tänavat on mingi seitse minutit Rannapaargu randa.

Sinuni oli umbes viiskümmend sammu, ma ei teadnud seda, aga tundsin, tegelikult oli samme vähem, aga need viimased sammud pidurdusid, sest südame kiirem rütm mõjus tookord kõndimisele häirivalt.

Astusin mööda Pikka tänavat, rätik üle õla ja kerge söetolm poorides. Siis ma märkasin sind, tulid mõõdetud sammudega, rahulikult nagu timukas, teades nüüd, et minu pea oli pakul. Ma ei tea, ma ei näinud su sisse, aga ma ise olin õhuline, natuke nagu see millimallikas, mis loksub kergelt rannalähedal vees, lained on ta randa toonud, tal on hea ja soe olla ja ta teab, et pääsu pole.

Jõudsime kohakuti, õhk, mis kehade liikumisel tekib, möödus meist. Liikusime edasi, mitte midagi ei toimunud. Tundsin kuidas higinire mööda selga alla voolas. Veel kümme sammu ja ma tahtsin tagasi vaadata, sulle järele. Pöördusin ja sa ka pöördusid, loomulikult me pilgud kohtusid. Umbes sekund ja me keerasime oma pead tagasi loomulikku ettenähtud asendisse. Kõik muu oli ebaloomulikult ilus.

Kiirendasin sammu, kuigi teadsin, et kahetsen, see kõik oli nii kuradi õige, et õigem ei saanudki olla.

Sunday, February 8, 2015

Toimetusse saabus kodaniku kiri

Jaan Koomik





Austatud riik, kohtutäiturid, heaolu

Olen elanud siin riigis umbkaudu sajandi, reaalselt küll vähem, aga kui loetud kooliajalugu ja muu kokku arvestada, siis ikka päris pikalt. Olen oma riigi patrioot, tahan et tal läheks hästi. Olen andnud oma panuse riigi arengusse nii mentaalselt kui materiaalselt. Aga mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et asjad on sitad. Mina usun inimest ja siis ma usun riiki. Inimesed moodustavad minu jaoks riigi: nii lihtne ja labane nagu labakinnas, kõigepealt on käsi koos sõrmedega ja siis on vajalik kinnas, mis seda kätt hoiaks ja mille varjus, kui vaja, saaks ka vastavaid sõrmi näidata.

Olen hoidnud oma silmad ja kõrvad lahti siin oldud aja jooksul. Enamasti kuulanud ja vaadanud, mis inimesed teevad, mis tööd ja mis raha eest. Ma ei hakka numbritesse laskuma, need on masendavad, enamus töölistest teenib miinimumpalka, ülejäänud makstakse mustalt, kõik teavad seda ja see on kokkulepe, nii on. Rääkides inimestega on tunda meeleheidet, neil pole midagi muud kui see töö ja mure, kas nad jõuavad oma maksud makstud, ülejäänud on boonus. Kindlasti on neid, kes elavad hästi, üha paremini, korjavad maju, asju, maitseelamusi. Kõike seda, mis teeb paljude jaoks elamise elamisväärseks. Aga mõnede jaoks on supikauss päevas elamisväärne, jah nad on ise süüdi selles osaliselt, mina ei tea, kas keegi teab. Aga kui kellelgi, kel läheb hästi on igav ja näiteks puhkuselend Tenerifele venib mingil põhjusel või lihtsalt on selleni aega, mine vaata ringi. Kas kõik on hästi.

Kui ei ole, äkki annab midagi teha.

Kui inimene naerab ja on avatud, siis ta on õnnelik, vähemalt parasjagu. Ma naeran, aga omaette, südamest, sest mul on hea olla. Ma loobusin pangateenustest. See oli keeruline, aga ma tegin seda.

Ma ei ole enam rahast sõltuvuses, ma lasin lahti, see on hea tunne. Kunagi määriti mulle pähe kolmas sammas, teller, kes sellega hakkama sai oli hakkaja, arvatavasti kuu töötaja swedis, lõpetuseks mainis “kohtume Balis pensionipõlves”, võib-olla oli mingi muu maa, igatahes soojem kui meil. Aga mulle lumi meeldib. Aastat kolm hiljem nägin teda jälle pangas, vaatas mu seisusid ja nentis et asjad pole kõige paremad, et olla olnud paremaid ja halvemaid aegu. Endal tal päevitust näos polnud, mul oli kolmas sammas kinni pandud. Aastad pole vennad, kuud ei ole õed, käed ja jalad töös, mis sa ikka põed. Loobusin siis pangast, sest ta ei olnud Balis käinud, kuidas ma saan sellist nõustajat usaldada. Ta oli väsinud, aga ma ei taha olla väsinud. Ainuüksi pangast sisse astumine väsitab, näed seal istub tädi Leida, ta täpselt ei tea, miks ta siin on, aga teller räägib talle ja ta usub, sest tema on teadja, ta teab, mis on Leida rahaga valesti. Tegelikult on mul kama, kui Leida on õnnelik, pank on õnnelik, olen ka mina õnnelik, abstraktselt õnnelik nagu roosa – kollasekirju kassipilt.

Ükskord toodi hullumajja üks vanem härra, Mustamäe hüppetornist, ei imetlenud vaadet, oli tahtnud alla hüpata. Ma olin ka seal puhkusel, saadeti, et mine puhka, ma läksingi. Tütar tõi selle härrasmehe sinna. Jah just härrasmees, temas oli vanakooli väärikust. Hiljem mingis paranemisgrupis rääkis oma eluloo, selline Eesti Sean Connery. Üheksakümnendatel oli edukas ärimees, kinnisvara, pere, sportautod, kogu pakett, siis läks nipsakaks, hakkas armukestega jamama ja nagu ikka. No võttis noore naise ja käis sellega Euroopas tuuril, Firenzes kunsti ja naist nautimas. Tuli tagasi Eestisse ja tige omanaine oli asjad kohtu kaudu ära lahendanud, võttis majad ja auto ja isegi söögi külmkapist. Mees mõtles, et ok, mul on ju noor naine, aga eksis, järgmisel hetkel juba ei olnud. Kuna ta oli elanud tööle ja rahale, siis polnud tal ka sõpru. Jäi kõigest ilma, kahest jalast ei jäänud, nende abil ronis Mustamäe hüppetorni. Tütar sebis ta alla, ei tea kuidas ta sinna sattus, ehk jalutas koera, seal head jalutusmetsad.

Poeg tõi talle pardli, pügas vana habeme stiilselt ja oli ise ka stiilne. Ja ta ei virisenud seal mingite deprekas tädide ja minu vahel. Ta oli elanud, ta oli elus ja ta sai oma habeme pügatud.

Teda ei kottinud see, et mingi suvaline kohtutäitur oli kogu ta elu hävitanud, või jah, algse tõuke andis ta ise aga eksnaise vituviha oli põhiline. Mina neid nende asju täpselt ei tea, aga kohtutäitur teadis kindlalt. Ega ta muidu totaalset otsust naise kasuks teinud. Jah, kallis kohtutäitur, sa oled sõdur, sa oled seadusi ja muud sellist õppinud järgima, ehk armastad oma naist, võib olla mitte, võib olla pead armukest, sest raha sul on. Sa oled sõdur, käskude täitja. Tankist.

Vaatan kuidas viha kasvab inimeste vahel nagu umbrohi, võimalus sotsiaalmeedias arvamust avaldada on tekitanud inimestes kreatiivsete vihapursete laviini. Kui eestlasel on võimalus sitasti öelda, siis ta seda ka teeb. Midagi positiivset tuleb harva, või kui üldse. Tädid ja onud, kel on igav, jagavad oma “elukogemust”, lausa kisavad ,et asjad on nii. See pole stiilne, see on tülgastav. Ega minagi ei suuda mõnikord piiri pidada, hiljem selgub et järjekordne punane pabul on klaviatuurilt lendu tõusnud, sõpradele, sõpradesõpradele ja sealt edasi kosmosesse.

Vanglas on teisiti, seal peab oma sõnade taga seisma. Näost näkku kuue ruutmeetri peal kuuekesi. Kui ei seisa ja situd püksi, siis oled suusa peal, suusatad kambrist kambrisse ja kõik teavad et oled kusik. Väike mustus, keda keegi ei võta tõsiselt. Seal on oma sirgjooneline kultuur, pärandina nõukogudeaja kinnimajadest. Kuid ka seal on probleem, et selliseid normaalseid vanakooli kurjategijaid napib, enamus on mingi mõttetu kontingent, selline limukate kiht, mis vabaduseski sulle igapäevaselt näkku irvab või igavusest viha külvab.

Jah, kallis riik, mind ei huvita, et sa pidevalt üritad oma regulatsioonide ja seadustega mu käsi väänata, sa ei tea minust mitte midagi. Ma pole ainuke, veel on neid, kes peavad seda viha ja sinupoolseid tegematajätmisi kinni maksma. Mind ei huvita, mulle meeldib, millega ma tegelen, mulle meeldib, kes ma olen, ma saan hakkama ja ma ei virise, vaid olen kriitiline.Sedagi vaid siis, kui minu erialal või selle ümber toimuvad kaootilised egoatakid.
Aga ühte ma luban, kui sa hakkad mu vanemate käsi väänama, sest ma olen nende poeg ja sa ei suuda minuga midagi peale hakata. Siis jutt on lühike, hakkan su seljast vaikselt riideräbalaid kiskuma paljastades ehk su tõelise pale.

Sunday, February 1, 2015

Pan poolakas ja pan venelane


Boriss Jevsejev „Kitsas elulint“ LR 26-27 2014



Valimik sisaldab kaheksat novelli vene-ukraina päritoluga kirjaniku loomingust. Seda raamatut aasta tagasi lugenuna ei oleks ma kirjaniku taustale säärast tähelepanu pööranud, nüüd aga jäävad silmad nagu kleebitult järelsõna faktide külge kinni: sündinud Lõuna-Ukrainas venelasest isa ja ukrainlannast ema lapsena, praegu elab ja töötab Moskva naabruses asuva Troitse-Sergi kloostri lähistel.

Aasta tagasi ma seda lugeda muidugi ei oleks saanud, mitte eesti keeles, tegu on verivärske üllitisega. Ja käesoleva ajahetke tõttu ei saa ma neile tekstidele läheneda enam tavalise erapooletusega, vaid siia lisandub mingi kõhklev, nõrgalt poliitiline varjund.

Järelsõnas on napilt ära toodud, et juba oma esimest juttu ainult ajakirja pakkudes sai Jevsejev viieteistkümneks aastaks avaldamiskeelu. Aasta oli siis 1974. Kui otsad lõpuks lahti läksid, hakkasid tulema tunnustused, auhinnad, laureaaditiitlid. Ometi on need tekstid väga seotud selle aja ja paigaga, kuhu nad sündinud on, kui ma kiirelt ja mõtlemata oma lugemismulje ühe lausega kokku võtaksin, siis ma ütleksin: nad on sellised täitsa nõukogude ja midagi moodsat ja midagi väga kurba. Sügavalt venelikud. Kummaliselt põimuvad jutustustes müstiline kaemus, Camuslik võõrandumine ja realistlikud olupildid karmist minevikust, desertööride püüdmine, vangilaagrid, emigrantide saatus…

Kogumiku nimijutustus “Kitsas elulint” räägib kahest mehest, viiulipoognaid valmistavast meistrist pan poolakast ja tema abilisest, sõjakeerises poolamaale sattunud pan venelasest. Nende kahe vahele sugeneb sedasorti hingeline side ja vendlus, millist maailmas kohtab harva, midagi, mis tõestab hinge jumalikkust ja armu võimalikkust. Vaid siis, kui astud ainuüksi sulle määratud kitsast teed mööda, ja sellel teel saab sul olla vaid üks naine, üks sõber, üks amet ja üks jumal.

““Kitsas on tee” ütles pan poolakas ja pan venelane kinnitas seda noogutusega.

“See on hea”, lisas pan poolakas ja pan venelane kinnitas, et jah, on hea, ja ta ei kinnitanud seda lihtsalt nagu puunukk, vaid kinnitas, mõistes mõtet lõpuni ja nõustudes sellega tarbetuid sõnu loopmata.

“Aga ka halb,”lõpetas pan poolakas. Pan venelane nõustus ka nüüd ja lisas, et halvaks teeb asja see, et kui pääsedki kitsusest välja, siis satud sellisesse avarusse, et oi-oi-oi. Siis mõistsid pan poolakas ja pan venelane mõlemad, et üks juba jookseb mööda seda kitsast teed ja kätte ei saa teda enam keegi. Teine aga seisab avaruse nagu kuristiku kohal, on jala üles tõstnud, aga ei suuda kuidagi sammu astuda.”

Mitmes loos kerkib esile säärane elu kontrapunkt, millest paiskuvad välja võimalikkuse säravad kiired, kohtuvad minevik ja tulevik, mööduvad üksteisest tuhinal, ja seal nende keskel inimene, tunneb et nüüd, just nüüd saatus pööras, kuskile, kas kitsale või laiale teele, mine võta nüüd kinni…

Lugeja proovikiviks on jutt “Kolmsada marka”. See on küll vaoshoitud ja stilistiliselt kena, kuid räägib asjadest, millest me nüüd ja enam ja võib-olla juba ammu ja võib-olla enam mitte kunagi teada ei taha. Koonduslaagritest, laibahunnikutest, erinevatest võigastest piinamistest. Ja kuigi seda on püütud kujutada neutraalselt, vihata, justkui eemalt, lihtsalt kui asja mis oli, oli, ja on nüüd möödas, tundub ometi, et neist asjust kirjutada ei saa. Saab, aga neid asju lugeda ei saa. Saab, aga neid asju ei saa tõsiselt võtta. Saab, aga ei oska. Kuskilt läheb piir, kus jutustaja muutub võimetuks ja kuulaja pöörab selja. On mingid teemad, mis on tabud, mida ei saa edasi anda kunstiliste vahenditega. Lugeda on ebamugav. Ja häbi. Selle häbi üle endas pidin ma väga pikalt mõtlema.

On igal juhul hea, et on olemas paatos, usk ja ideaalid. Maailm on püha ja õudne koht. Lugege neid veidi õõnsaid ja tuttavaid ridu: “…Ja võib-olla sellepärast ongi meie elu jumalata. Õigemini on temas iiveldamaajavalt sügavad mustad augud, kuhu Jumal ei ulatu. Augud, millesse me naudingu ja värinaga kukume, ühekaupa ja tervete peredena, ühingutena, aegadena, mandritena.”
Algselt Postimehele arvustuseks genereeritud 4000 tm tekst