Thursday, February 26, 2009

Die versunkene Welt – Baltisakslased

Eesti Päevalehe Eesti raamatute sarjas ilmus jaanuaris tähelepanuväärne tükk, Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“. Siegfried oli baltisakslane (elu lõpupoole eksiilis) ning peale selle et ta nimi on Siegfried von Vegesack, on ta ka muuseas das neuntes Kind des Ordnungsrichters Otto Gotthard von Vegesack und seiner Frau Janet Constance Clementine von Campenhausen. Peen värk, ühesõnaga. Raamat ise on esmatõlge, sisust pikemalt allpool. Enne aga baltisaksa loost üldiselt.
Baltisaksa värk on mul juba mõnda aega mõttes olnud hea näitena „unustatud ajaloopeatükist“. Ei olnud nii, et ajalugu moonutati ainult Stalini ajal, ta moondub kogu aeg. Antud juhul mitte otsese keelamise läbi, aga minu meelest on selge, et Eesti ühiskonna korraldajatele (läbi hariduskava, meedia, kultuuriprogrammide) pole baltisaksa taaka tarvis.

Kuidas muidu seletada seda, et 600-700 aasta jooksul siin elanud rahva pärandit, kes moodustas kogurahvastikust ca. 5-10% ja haritumast poolest ca. 99%, on nii vähe kajastatud. Koolist on mul meeles umbes selline kommunismi-eelse Eesti ajalookäsitlus:

1. Ümera lahing ja siis need ülejäänud lahingud muistses vabadusvõitluses
2. Jüriöö ülestõus
3. Pikad pimeduse-aastad, kus ei tehtud mitte midagi, peale sõdade
4. Ärkamisaeg 19. sajandi keskel ja iseseisvumine

Sinna vahele rosinaks topitud mingid väiksemad tähtsündmused maa ajaloos - stiilis esimene eestikeelne lauluvihik, lendleht, algkool (seminari nime all, viimane saadeti küll vist kohe varsti laiali, kuna ainuke õpetaja uppus ära vms). Tõesti raske on uskuda, et need olid kuidagi pöörasem kraam, kui see, mida maa eliit 700 aasta jooksul korda saatis.

Viimatinimetatud seltskonna kordasaadetu hulka kuulub siis minu arusaamise järgi alljärgnev:
- Kogu kultuurne ja teaduslik tegevus siinmail (v.a. regilaulu veeretamine ja muistendid)
- Kogu allesjäänud arhitektuurne pärand, sh linnad, kindlustused, ja mõisad
- Kogu interaktsioon välismaailmaga, osalemine Euroopa ajaloos

Ma saan aru, et meie kui eestlaste jaoks on oma rahva ajalugu olulisem kui Eestimaa oma, aga minu meelest on kajastus siis jah pisut proportsioonis väljas. Selles mõttes on härra parunipoeg von Vegesacki raamatu esmatõlge igati meeldiv sündmus.

/-----/

Ülalolev oli siis suuremalt jaolt mõeldud valmis enne raamatu lugemist. Pärast lugemist tundub see mulle veel relevantsem. Niisiis: „Balti tragöödiast“ endast. Sisukokkuvõttena sobib ma usun koopia raamatu eessõnast:


Häving, tragöödia, lõpp, unustatud - dekadentsist puudu ei paista tulevat, ja nagu me kõik siin teame, maailmate hävimisega on alati ilusasti olnud.

Raamat jutustab mõnusas rahulikus taktis, ohtrate tasemel olustiku-kirjeldustega, ja kolmes osas, peategelase eluloo. Kolm osa on:

- UPPUNUD MAAILM, üleskasvamise lugu Eesti/Läti mõisades. Peamiseks sisuks kirjeldused, kohalik loodus ja eluviis, maailma nägemine baltisakslase mätta pealt. Pidagem silmas, et see mätas on geograafiliselt identne meie omaga.
- VÄETA ISANDAD, sammaldunud baltisaksa eluviisi viimased aastad Riias ja oma maamõisades. Kontrastid: saksa-läti, saksa-vene, ja raamatu finaalis ka baltisaksa-riigisaksa. Baltisakslaste niigi hääbuva maailma möödapääsmatu ja lõplik kokkuvarisemine algab Vene 1905/1906 revolutsiooniga.
- SURMATANTS LIIVIMAAL, esimene maailmasõda, ja peale selle lõppu sõda Liivimaa saatuse pärast. Kõige ebahuvitavam osa selles mõttes, et sõjast on küll ja veel kirjutatud sel sajandil ja vahel ka paremini. Aga sobib ülejäänuga hästi. Raamatu lõpuks on baltisaksa aadel sisuliselt hävinud.

Neljas osa, JÄÄNUSED AETAKSE AHJU, on kirjutamata ja puudu (1939.-1941. sündmused).

Asjad, mida see raamat ei ole, on: rabav story, seniolematu stiil, pinge haripunktis.

Asjad, mida ta on, on:

- Liiga pikk. Mida aasta edasi, seda sügavamale ajalukku baltisakslased vajuvad, ja seda vähem on vaja sest kadunud rahvast rääkivat eepilist triloogiat. Pole midagi otseselt üleliigselt, hästi komponeeritud teos paljude heade tegelaste (surnud kindrali pilt, Miška, jne), tegevusliinide ja suurelt maalitud maailmaga. Aga 600 lk Liivimaa aadliromaani võib kaasaegsele inimesele ikka siibrisse visata enne kui lõpuni jõutakse.
- Kõrgel tasemel kirjutatud-kirjeldatud, hästi “komponeeritud” - paljud õhkuvisatud liinid ja tegelased seotakse lõpupoole jälle loos kokku, väga terviklik.
- Ja, (see pidi nii olema!) kõiki neid asju sisaldav, mida Eestil üld-teatud ajalooversiooni järgi olemas/olulised ei ole.

Need asjad, mis tänasele Eestile olulised ei ole, mida on tavaks üldistada pimeduse-sajandite alla, on põhimõtteliselt see elu, mida sa eeldaks et haritud ja kõrgema ühiskondliku positsiooniga inimesed paar sajandit tagasi elasid. Seal ongi need inimesed, kes käisid aeg-ajalt Pihkva kandis krahv Lev Tolstoil külas ja arutasid temaga maailma asju, kes nooruses võtsid ette rajusid maailmareise ja kaardistasid Kamtšatkat ja Antarktikat, kelle vanaisad juhtisid Vene keisri vägesid Napoleoni vastu ning käisid Pariisis võidu-konverentsil pralletamas, kelle sugulased ehitasid Zeppeline, kes noorena õppisid Lääne pealinnades ning tõid sealt koju naiseks itaalia ooperilauljaid – nad on kõik olemas ja siin raamatus kirjutatakse nendest. Muuhulgas kirjutatakse siin ka eestlastest ja ajast, kui see maa oli oluliselt multikultuursem ja see palju paremini toimis, kui praegu “kas sa Ivani tead” välikampaaniate taustal.

S.t., mingeid pimeduse-aastaid polnud selle maa jaoks suuremalt jaolt olemas, interaktsioon maailmaga oli pidev, ükskõik mis kooliprogramm räägib.

Stiili poolt tooks omapärana välja STERILISEERITUD TAUSTALE kirjutamise. Pean silmas, et aastaarve ja inimeste vanuseid ei ole üldse, suuremaid kohanimesid (maakonnad, kaugused) on minimaalselt. Statistiline ühiskonna-info puudub. Taustamüra on valikuliselt nulli keeratud, et fookuses olevad aspektid paremini välja paistaks. Just ambitsioonilt selgelt ajaloolise roomani puhul on väga haruldane, aga toimiv.

Kokkuvõtteks: Raamatu peamiseks magnetiks jääb ajalooline kontekst. Minu meelest seisavad Eesti mõisad täna rabade vahel unustatuna mõneti nagu Angkori templid – kõik, mis neid ümbritses on kadunud (nendeaegsed talud, metsad, infra), ja kultuur mis nad rajas samuti. Üksi seisvad seal, monumendina möödunud ajale. See raamat puhub siis nendesse natuke elu, pilguheit minevikku, uppunud maailma.

Silmapaistev meistriteos Maailma Raamatukogus ei ole, aga rohkem kui ajalooline kostüümidraama on. Ja väga hästi siiski kirjutatud ka. Priima 8/10 venitab ajaloolise huvitavuse turjal välja.

Wednesday, February 25, 2009

Lõhkiste arvutite muusika

The dumber people
think you are, the more
surprised they will be
when you kill them.

Joanna ja Robert on luule- ja laulutekstide suhtes siin juba häälekad olnud. Neist kahekõnedest kannustatuna lükkan letti hiljuti (paar aastat tagasi) silma hakanud laulutekstitüübi (meeldiv oleks öelda luuletüübi - see veab nii napilt luuleks välja, et tegelikult ei veagi või kui, siis ainult läbi minu naeratuse), mida esindab This Song Is A Mess But So Am I / Former Ghosts.
Tõmbasin kunagi TSIAMBSAI lõpetamata jäänud albumi "Satan Be Here" ainult bändinime pärast. Muusika oli nii kiire ja lõhkine, et ei kannatanud kuulata, aga jätsin failid alles kui stiilinäite, sest jõudu ja tahet seal oli. Nüüd jõudsin Freddy Ruppertini ringiga tagasi läbi Former Ghostsi. This Song Is A Mess But So Am I ja Former Ghosts ongi Freddy Ruppert.

i let my bones fall and when they hit the ground
they made such a beautiful sound.
let my bones fall and when they hit the ground
they made such a fucking sad sound.

[This Song Is A Mess But So Am I "Bones Bones Bones" albumilt "Church Point, LA" (2004)]


This Song Is A Mess But So Am I algas sellest, et Ruppert kaotas oma ema vähile ning hakkas selle nime all tegema muusikat, et kuidagi läbielatuga toime tulla. Sestap ka esinejanimi - ei mingit poeetilist liialdust, kaunistust ega pretensiooni. Just nagu Rupperti sõnadeski.

i remember faking it through that christmas
i want those days back
before we compared our parents' deaths.
before bridget dropped medical school.
before dad tried pot again.
before grayson acted like a selfish fuck.
before i searched for god and gave up again.

[This Song Is A Mess But So Am I "Faces" lühialbumilt "Marble Mouth EP" (2006)]

"Marble Mouth EP" oli Rupperti viimane töö This Song Is A Mess But So Am I nime alt, edasi töötab ta koos Xiu Xiu Jamie Stewartiga nime all Former Ghosts (kusjuures XX / TSIAMBSAI / FG helid on tugevas suguluses). Uue bändi heli tundub olevat pehmem, mahlakam, kuulajasõbralikum. Nagu nende MySpace lubab: "A yet to be titled album of reverb drenched love songs is due out in 2009."

Mulle meeldib Rupperti lugude ümberlükkamatu ausus. Olgugi, et pooli lugudest pole nagu võimalik kuulata, on tema muusika katkisus ja mürasodi alla maetud sõnad nii viimistlemata ja ebakaunil moel tõelised, et need jõuavad pärale ning panevad nii suure hulga pseudolüürikast häbisse.

sean ford i would like to smash your fucking brainless head
you spineless fuck
you worthless fuck
you can't even spell my last name right
it's two p's
but if you would have done any homework at all
you could have figured that out
you could have figured a lot of things out
you sure do make a lot assumptions
what's the matter can't make music?
can't make anything worthwhile to anyone?
so you have to spend your days poorly writing about it
how's that for a fucking assumption?
you worthless fuck
you spineless fuck
not a fitting tribute to my mom?
that's a heavy line to cross
that's a heavy fucking line to cross
you have no fucking right telling me how to grieve
no fucking right
well here's my tribute to you sean ford
you worthless fuck
you spineless fuck
is this childish enough for you?
is this fucking childish enough for you?

[This Song Is A Mess But So Am I "Is This Childish Enough Sean Ford" lühialbumilt "Marble Mouth EP" (2006)]


Ülaltoodu on Freddy Rupperti vastus kriitikule, kes (sõnade pealt oletades) nimetas Rupperti sõnu ja muusikat lapsikuks, leina kohta ebasobivaks. Ausõna, need sõnad töötavad koos muusikaga. See on nii vihane ja agressiivne kunstniku reaktsioon kriitikule, et teeb mulle ainult ja ainult rõõmu ja nalja.

Mulle tundub, et virtuooslikkus ei loe, kui olla tõeliselt aus. On see, mida öelda tahtsin.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
This Song Is A Mess But So Am I - kontsertvideo (mille alguskaadrist kõige ülemine tõde on võetud)
Former Ghosts - kontsertvideo
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

(Youtube Events Archive No 1)


(ZA/UM
hereby archives it's 1st patch of Youtube Events to make room for some new audio-visual sparkle on the old sidebar. So take a trip down memory lane, rock out and relive the glitter! Also - this makes for an opportunity to throw in an opinion or few on the matter! How good was "Heartbeats"? Was it very, very, very good or just really, really good? Did you enjoy the naked ladies of "My Love"? What about Jacque Brel? Did he rock your world or what? And lastly - was "Allein Allein" an exquisite guilty pleasure or just a cringe-worthy episode, best forgotten?)


POLARKREIS 18 - ALLEIN ALLEIN

In what is sure to be a controversial move, ZA/UM now endorses a piece of contemporary disco-pop. You've no doubt heard this, pumping on the old FM, on your way to work, or in the aisles of the friendly neighborhood supermarket. So why'd you have to hear it on ZA/UM as well?
Polarkreis were a bunch of nobodies, from Dresden, Germany, doomed to make an appearance or few on VIVA and that would've been it. Until they came up with this piece of epic power-pop on their second LP and some commercially savvy people at Universal music took note.
Not only, they piled out what looks like well over a million euros for the video (quite exceptional nowadays). It's an otherwise ordinary landscape/performance video, except for the fact, that it's shot in the Alps and oh boy, do the Alps look epic in this! It's a sort of remake of Rammstein's "Ohne Dich", as well, but with gayish disco-poppers instead of Nazi alpinists. Where it trumps "Ohne Dich" is in the sheer quality of it's camerawork.
The song itself moves along the same lines - adding a bit of euro to a worn out formula and thus reinvigorating it. The chorus goes "Allein Allein / Wir Sind Allein", which is, of course, "alone, alone /we are alone". The rest of the lyrics, in a clever twist, are in English (and not utterly pointless either). But it's the idea of inserting a German line into an epic chorus that got our attention. And yes, "Allein" is a pretty word indeed.
Music-wise this is a cross between ATB and The Killers, all very teutonic, but with a twist of international gloss. The rather cheesy, but affectionate epics also bring to mind Sonique, that forgotten episode in British FM disco. Oh! And the production is supernatural in it's quality. The massive chorus is pretty much self-explanatory, so are the shameless synth-strings. And although the singer looks like he'll soon come down with that persistent cough and those itchy, orange things on the neck (it's because of the open-collar sweater - that always gives off an HIV vibe) in "Allein Allein's" case, this comes off as a strength. Doomed teutonic homosexuals walking the Alps while a one-hit wonder, power-disco number propels them into epic lonelyness - it's quite ´09 indeed.




JACQUES BREL - AMSTERDAM

Today is as good a day as any to pose the following question: "France - what happened to you?" Was it the failure of the revolution of ´68 that broke your spirit, or was it Euro Disneyland? It was Euro Disneyland, wasn't it? The real proverbial nail in the coffin... Whatever the case, it has resulted in French students marching the streets, with slogans like: "slightly worried about my future employment perspectives", rather than the famous Situationist wit.
An even better illustration comes in the form of one, Jacques Brel. There is nothing quite like the following, furious live delivery of "Amsterdam" to point out some obvious differences between you guys back then - and you guys now.
The chanson starts off with this creeping accordion accompanying Jacque, as he completely fails to pretend this will not become a musical approximation of a firestorm; no doubt starting at the ports, at night, so the flames can reflect on the pitch black water, and then - moving on to devour the entire city. Whirls of piano set in as monsieur Brel laments the whores, the sailors, the whiskey and the rotten fish heads; all the while he's doing this fucking insane thing with his body, a fragmented, sped up swing in the song's rhythm. Consider this is a performance of the highest caliber, put the video on full screen, crank it up, and then - in the end - notice the crowd joining in on what becomes perhaps the ultimate gesture - stopping the song in full swing as if it would otherwise threaten to explode and kill everyone in the room.



">

THE KNIFE - HEARTBEATS (LIVE)


Here at ZA/UM we plan to keep our Youtube content to the bare minimal. After diving to the very depths of Youtube, for days on end, we retrieve only the shiniest of pearls, and then we deliberate. For a long, long time. Picture a round table, not much unlike the Pentagon war-room from Dr. Strangelove. Now imagine the minds of ZA/UM feverously debating the pros and cons of the following video: "The Knife - Heartbeats (live)" Does it live up to our standards of audio engineering? Does it represent a fantastic group in it's prime? We do not wish to post something that might not absolutely blow you away. So we only post the things we feel we must share - like ecstasy tablets, at a party, when you know you probably shouldn't, but you still hand them around the room because they're just that good. You should know - you just did four!
So here is "Heartbeats", a song by Swedish group The Knife, off their 2004 album "Deep Cuts". It's a live recording, of high audio quality, from Göteborg, 2006. And it's gorgeous. Crank this beast of a number up real hard before you press that button there. And then notice, how this meisterwerk of temporary love gains momentum. It's a slow burner, sure, but it's one of terrible resolve, set out to strain you across it's colorful, fluorescent landscape from the beginning on. An effect, that becomes fully apparant as Karin Dreijer's joyous hysterics reach breaking point on the song's penultimate chorus. Notice the background of synths swell up, all dry and swirling. And the lyrics mirror this perfectly - "to count on hands from above / to lean on / would not be good enogh / for me, no" This is surely one of those "songs about drugs" as well, with lines like "under the influence / we had divine sense / mind is a razorblade", but when done this well, it just illustrates the similarities between those two - music and medicine. LET THERE BE LOVE, A FUCKING PILLAR OF IT, A FLASHING PILLAR OF LOVE THAT REACHES UP TO THE SKY.





JUSTIN TIMBERLAKE - MY HEART (PAUL OAKENFOLD REMIX)


Just to show how much you meen to me, and also, to make it painfully clear that here, at ZA/UM, we are not indie nerds, voila! Justin Timberlake's "My Love", remixed by that disgusting big-beat, trance DJ, Paul Oakenfold. Let it be known that this particular remix of this particular song has taken on anthemic qualities at ZA/UM, or as Martin Luiga puts it: "It's not our anthem, man! There is no such thing as the ZA/UM anthem, that would be embarrassing... it sure does lighten up the mood, though!"
This massive, dumb, biohazard-class infectious remix of Justin Timberlake's otherwise lesser '07 single release boasts what one, extremely reliable Youtube commentary believes to be "the most phattest beat". In addition to this "most phattest beat" "My Love" also has incredible lyrics! (A discovery some reviewers might not agree with.) They are in fact so insencere,
so cliched (I can see us holding hands / walking on the beach / our toes in the sand) so exaggerated, (if I wrote you a symphony!!!) and delivered with such a nasal falsetto, that something reaches breaking point and these lyrics, they turn inside out, becoming a sincerely credible sentiment on everlasting love and devotion. Especially in this, remixed version. Because everlasting love and devotion is just as dumb, massive and disgustingly big-beat as "My Love".
It is also by no accident, that the following video features half-naked chicas, in bikinis, spreading their legs as the color scheme flashes from pink to acid green. That goes to show, that we at ZA/UM are firmly footed in the soul of the proletariat.


Tuesday, February 24, 2009

Yo! Tšeki luuletust! - R. Ringvee

Ringo Ringvee
Ringo Ringvee debüteeris raamatuga "Linnud mustmühisevast majast" aasta 1989 kassettkogumikus, kus lisaks tema debüüdile olid ka Tõnu Trubetsky "Pogo", Karl-Martin Sinijärve "Kolmring" ja Märt Väljataga "Teine keel". Ringvee kuulub müstikute hulka, keda eesti kirjanduses küll kahjuks vähe esineb. Aastal 1991 andis ta välja oma teise kogu "Aken ümber mere", mida trükiti vaid 150 tükki ja see ilmus Helsingis, ajal, mil ta sealse ülikooli juures omandas usuteaduse magistrikraadi. Arvatavasti selle tõttu, et peavool tema isiksusega kokku ei sobinud, ta rohkem luulekogusid ei avaldanud. Kuigi lähematele sõpradele trükkis veel kümmekond raamatut, nimega "Lenni". Ta on avaldanud luuletusi ka ajakirjas Vikerkaar. Siinne luuletus on pärit kogust "Aken ümber mere" ja kannab nime "Päikese ellips".

Päikese ellips sõidab trammina mööda taevarööpaid
kinnitades oma juhtmeid mööduvate nähtuste külge
saades nõnda aegamisi ja pidi kõigi keskohaks ja ühenduspunktiks
aga
enne
veel
kui
saabub
õhtu ja päikese ellips sulab käegakatsutava kiirusega
nähtamatuks öö turjaka selja taha
võbelema hõõglambina ning meenutades leeklambina olemist trammiteedel
kesk taevast
enne veel
püüab ellips silmnähtava kiirusega toppida oma taskusse
valgust taevatraatidelt
mida iial omaks saamata ihaldab enesele enam kui enne
või pärast
rõngutavat noomimist öö üleõla

Thursday, February 19, 2009

Miks Euroopa tsivilisatsioon hävitas iseenda.

Fotol kahuripaat Panther.
See töö pole teaduslik uurimus ega asjalik referaat, see on piiratud teadmistega inimese mõtisklus asjust, millest ta on seni väga vähe ja puudulikult mõelnud.

Võtsin oma mõlgutuste lähtepunktiks I maailmasõja. Keskkoolist on aega üksjagu möödas ja aastaarvud jäävad mulle meelde ainult üheks tööks õppides, et olla paari nädala pärast ununud. Võimalik et ma oleksin eksinud ka sõdivate riikide liitude määramisega. Sõnaga, ma ei teadnud teemast mitte midagi. Mitte rohkem, kui annab mõningane ilukirjanduslik taustalugemine, kõige enam seostus mul esimese ilmasõjaga „Perekond Thibault”, vaatasin praegu riiulist, seal seda pole aga vast oli autoriks Martin du Gard? Raamatud satuvad kolimiste aegu sinna ja tänna.

Õnneks tunnen mina ühte inimest, kes on ajaloos vägagi kodus, kelle peas valitseb süsteem, aastaarvud hüppavad mälust ise kätte, sündmused seostuvad omavahel, põhjus ja tagajärg on alati olemas. Pean tunnistama et seesugune mälu ja mõtlemisetüüp on mulle väga võõras, ise liigun ikka mingis kitsas piiratud ringis ja ajalugu huvitab mind üksikisikute kannatuste ja rõõmude sündimise paigana, mitte protsesside ja hoovustena, mis mõjutavad maailma.

Kunagi üsna tükk aega tagasi kirjutasin sisseastumisesseed ühe teise kõrgkooli tarbeks ja kirjutasin selle Marcus Aureliusest. Ja minu üheks ereidamaks, peaaegu müstiliseks kogemuseks oli tajumus, et Marcus Aurelius on tõepoolest kunagi elanud, milline ilmutus sai mulle osaks lugedes tema päevaraamatust sõnu, kui raske on tal hommikuti tõusta ja oma kohustusi täis päevaga alata. Usun, et sellest hetkest alates sai mulle tegelikult selgeks ka minu enda surelikkus. Taibates, et inimesed on tegelikult elanud enne mind , taipasin lõppude lõpuks et mina ka tegelikult kunagi suren. Siis ma veel ei omanud niipalju filosoofilist tarkust, et surm tuleb homme aga homme on alati homme, seega eikunagi.

Minu teemaga tutvumine sündis põhijoontes niiviisi – vestluste, küsimuste ja internetiartiklite abiga. Miks ma nii kangekaelselt valisin teema, milles mul puuduvad laialdased teadmised – eelkõige just selle tõttu, et neid omandada. Läbi selle diskursuse sai mulle natukenegi selgemaks üks lähiajaloo etapp ja olulisem sellest, ma taipasin vast esmakordselt, milline kasu on süsteemsest maailmanägemisest. Praeguste teadmiste peale saaks loetud raamatute info asetuda juba mingisse süsteemi või konteksti, mida ta ilma selleta poleks teinud, jäädes lihtsalt arusaamatuks faktidereaks. Raamistiku puudumisel ei oska inimene oma teadmisi tervikuks ühendada.

Sõnaga, selle mingisuguse ajalootajumise või adumise, mis pole ei teaduslik ega faktipõhine vaid pigem emotsionaalne, katsusin vormistada esseelaadseks tööks. Enesekeskne lähenemine on võib-olla taunitav kuid hetkel ainus viis kuidas ma seda teemat käsitleda suudan - see on siis viis kuidas ma sobitan uue info oma juba olemasolevasse maailmapilti. Mitte et ma nüüd üldse ei kunagi varem poleks kuulnud Esimesest Maailmasõjast, lihtsalt olen ignorandile omase põlgusega suhtunud sõdadesse, globaalpoliitikasse ja muudesse nn.meeste maailma tegemistesse.

Selleks et mõista Esimese Maailmasõja tekkimise põhjusi, tuleb ajas mõnevõrra enam tagasi minna, vähemalt Napoleoni sõdadeni ja Euroopa kontserdini .Valgustusliikumine, mis andis idee, et keisril või kuningal võib pea maha lüüa, pani Euroopa monarhiad kartma ja kokku hoidma, Napoleoni sõdades olid konservatiivsed väärtused mida need monarhiad esindasid, sattunud ohtu ja reaktsioonilisi kokkuleppeid mis aitasid neid traditsioonilisi väärtusi säilitada hakati kokkuvõtvalt nimetama Euroopa Kontserdiks.1848-49 oli kogu Euroopas revolutsiooniline situatsioon, milledest tähtsamad Ungari ülestõus ja revolutsioonid Saksamaal ja Prantsusmaal. Esimese maailmasõja võimalikkuse vältimatuks eeltingimuseks oli Saksamaa ühendamine. Selle esmane katse Saksa Maapäeval kukkus läbi, kuna Preisi kuningas keeldus ühendatud saksamaa kroonist, mida talle pakkus Saksa Maapäev. Ta ei tahtnud seda rahvaesinduse käest vastu võtta vaid saavutada kuidagi teisiti, näiteks et kõik saksa väikeriigid oleksid telle selle andund. Rahavesinduselt saadud võim oleks teda ikka kuidgai piiranud, nt kasvõi moraalselt.

Saksamaa oli vaja ühendada, ja ta ühendati vere ja rauaga, nagu Bismarck ütles. Bismarck oli mees kes hoidis kogu Euroopat kahtkümmendkaheksat niiti pidi enda peos. Saksamaal oli kaks jõukeskust, oli Preisimaa ehk Berliin ja teine oli Austria ehk Viin. Saksa Rahva Püha Rooma riik oli nn katusorganisatsioon mille Napoleon kaotas. Selle keskus asus Viinis ja Viin oli Saksamaale olulisemaks keskuseks. Bismarcki mõte Saksamaa ühendamiseks oli provotseerida Presi-Austria sõda, mis tal ka õnnestus, millises sõjas Austria purustati Napoleon Kolmanda abiga. Kui Saksamaa oli saanud Austriast jagu ja tugevaks, siis tungis ta Pratsumaale kallale ja pärast selle sõja lõppu sai Saksamaa tegelik ühendamine teoks. Napoleon kolmas loobus troonist, prantsalstelt võeti ära Elsass ja Lotring. Saksamaa ühendamise tõttu said üldse võimalikuks kaks järgnevat suurt sõda. Enne Bismarcki ja maa ühendamist oli Saksamaa ainult sõdade tallermaaks ega olnud piisavalt tugev et ohustada oma naabreid.

Sõja eelõhtu

Bismarcki ajastu, koloniaalvõidujooks, 1870ndad aastad, Saksamaa alustas hiljem ja jäi maailma jagamisele veidi hiljaks. Inglismaa tõusis tänu oma koloniaalimpeeriumile absoluutseks suurvõimuks ja merede valitsejaks. Saksamaa püüdis tegelikult Inglismaaga sõbralikult läbi saada, Saksa keiser Wilhelm II oli suur anglofiil. Sakslased ei saanud aga reaalselt kunagi aru, et Inglismaa oleks neile kontinendil märksa vabamad käed jätnud. Saksamaa ehitas endale hoopis nagu kiuste suure ja uhke merelaevastiku, mis Inglismaale meeldida ei saanud. Ingismaal oli juba ammust aega põhimõte et mandririikidega ei sõlmita kokkuleppeid, nii nagu ta ka sõja alguses jäi neutraalseks enne Belgia okupeerimist.Seega taotles Saksamaa ebareaalseid eesmärke, lootes liitu Inglismaaga.

Saksamaa tegevus enne sõja puhkemist -Weltpolitik – , sellel oli palju markantseid väljendusi, nagu näiteks ´Krügeri telegramm´ 1896 aasta jaanuaris Transvaali presidendile Paul Krügerile ´õnnitlustega Briti agressiooni tagasitõrjumise puhul´; Maroko kriis, nn ´Pantrihüpe´, kus Saksamaa saatis kahuripaadi Panther Maroko linna Agadiri juurde, lootes saavutada rahvusvahelise kriisi puhkemist. Saksa keisri tegevus, korduvad ähvardused ja sellele alati järgnev tagasitõmbumine tekitasid segadust ja kindlasti ei aidanud kaasa Wilhemi unistuse - liidulepingu saavutamise Inglismaaga - täitumisele. Sisepoliitilisel areenil kiideti nii ´Pantrihüpe´ kui ´Krügeri telegramm´ palavalt heaks.

Keegi ei tahtnud purustada Euroopa kultuuri ja ülemvõimu, keegi ei tahtnud rasket ja pikalevenivat sõda, arvati et võimalik sõda kestaks maksimaalselt paar kuud, kui sedagi . (umbes nagu Saksa-Prantsuse sõda). Sõja puhkemise üks olulisemaid põhjusi oli see et paljude suurriikide valitsuste tegevusruum oli niipalju väiksemaks jäänud massimeedia tugevnemise tõttu, avalik arvamus oli jõud,mida ei saanud ignoreerida: vere vastu nõuti verd jne.Sellepärast olid poliitikud väga piiratud oma manööverdamisruumis. Massihüsteeriat ja rahvuslust õhutati igati.Näiteks Saksa-juudi luuletaja Ernst Lissaueri poeemist Hassgesang gegen England pärineb kuulus loosung Gott strafe England (leidis äramärkimist Švejkis).

Tegelike sündmuste alguse juurde minnes oleks see lihtsustatult järgmine :Austria-Ungari ja Serbia ihusid mõlemad hammast Bosniale. Serbia rahvuslane Gavrilo Principja tema sõbrad püüdsid tappa Austria-Ungari troonipärijat Sarajevos, esimene katse läks neil luhta, visatud granaat tabas juhuslikke inimesi. Hea Frantz-Ferdinand läks hospitali vaatama enda asemel õnnetult pihtasaand isikut ja sattus oma troskaga kuskile tupiktänavasse kus juhtumisi jõi kohvi ja sõi oma saiakest alatoidetud ja aateline Gavrilo Princip. Pooleteise meetri kauguselt laskis musta käe käsilane maha troonipärija ja tema naise, kes suri kohapeal, mina olen kuulnud sellist juttu et pärast hüpps noormees jõkke ja külmetus koledasti ning jäi väga haigeks ja suri. Aga teatmeteosed ütlevad mulle, et ta võttis lahtunud tsüaaankaaliumi, tulistas ennast ebaõnnestunult ja pääsest mahalaskmisest oma nooruse tõttu, suri aga peatselt tuberkuloosi, sest keegi tema tervise eest vist väga ei hoolitsenud

Austria sisepoliitiliste probleemide, suviste puhkusaegade ja muu säärase tõttu kulus ligemale kuu sõja väljakuulutamiseni. Esimene palavik oli nii-öelda lahtunud. Siis algas selline pidurdamatu sündmuste rida - Austria mobiliseerus Serbia vastu,järgnevalt kuna Austria oli oma väed kutsunud tegevteenistusse, oli täiesti paratamatu et Venemaa pidi juba puhtalt enesekaitseks samuti välja kuulutama mobilisatsiooni; kui Venemaal oli mobilisastsioon välja kuulutatud, siis oli täiesti möödapääsmatu, et mobilisatsiooni pidi välja kuulutama Saksamaa, sest Schlieffeni plaan nägi ette, et Saksamaa peab kõigepealt kallale tungima Prantsusmaale ja purustama selle ning kuna Venemaa juba mobiliseerus, siis oli Saksamaale iga päev oluline.Kui Saksamaa oli mobiliseerunud, siis pidi mobiliseeruma ka Prantsusmaa, mida nõudsid esiteks liitlasstaatus Venemaaga ja ka common sense. Inglismaa staatus jäi alguses ebamääraseks, välisminister Edward Gray püüdis vahendada, Inglismaa astus sõtta hiljem, kui Belgia neutraalsust oli rikutud (Sest juba Napoleon ütles et Antverpen on püstol mis on suunatud Inglismaa rinnale). Ütleme siis nii, et sõda oli vältimatu, kuna võimulolijad ei andnud endale aru, kuvõrd mobilisatsiooniplaan seadis nad sundseisu. Kui sõda oli puhkenud, siis arvati et see jääb lühiajaliseks, et saavutatakse mingi kokkulepe,sest tegelikult euroopa riigid ei olnud omavahel vaenujalal, paljude riikide juhid olid enam-vähem omavahel kõik sugulased, puudus omavaheline vaen ja vihkamine. Massimeedia poolt õhutatud natsionalismi puhang oli eelkõige põhjuseks, miks sõda ei saanud kiirelt lõppeda. Kui Schlieffeni plaan nurjus,Pariisi kiirelt ei vallutatud, siis sakslased asusid kaitsepositsioonidele ja polnud nõus sõda lõpetama., mida lootes, pole ka selge, selles faasis loodeti veel võidule, tõsiseid sõjalõpetusinitsiatiive ei tulnud. Peale seda kui algasid suured inglaste ja prantslaste esimesed vasturünnakud sakslaste kindlustatud positsioonidele, siis olid ohvrid niivõrd tohutult suured, et nõudsidki juba vere hinda, siis ei saanud enam rahulikult kokku leppida.Somme lahingus hukkus 1 päeva jooksu ligemale 600 000 inimest.

Schlieffeni plaan. Saksa kindralstaabi ülema tükk aega enne sõja puhkemist koostatud . 1870 Saksa-Prantsuse sõja järgselt oli selge, et ega see asi niisama ei jää, kunagi tuleb jällegi sõdida prantslastega. Prantsusmaa oli Venemaaga vahepeal liitlaseks hakanud, mis tähendas Saksamaa jaoks sõda kahel rindel. Selliseks puhuks töötaski siis see kindralstaabi ülem välja Schlieffeni plaanina tuntud strateegia, mis nägi ette enamuse jõudude koondamise läänerindele, tungida läbi neutraalse Belgia ja Hollandi Prantsusmaale, vallutada Pariis ja sundida Prantsusmaa kiiresti sõjast välja astuma. Saksa-prantsuse piir, niipalju kui seda oli olemas, oli väga tugevasti kindlustatud, mis oligi põhjuseks Belgia ja Hollandi kaudu minekuks.Venemaa mõõtmeid ja aeglast mobilistatsiooni arvestades ja arvestades ka kui raske on Venemaale sõjakäiku sooritada (mida Napoleni näitel oli näha), oli plaanis ette nähtud mitte tungida Venemaale, vaid purustada need väed mis siis tolleks hetkeks on kokku kogutud ja suunatud Saksa piiri lähistele ja sundida ta alistuma. Konkreetselt see plaan ei rakendunud, selles tehti muudatusi, von Moltke muutis plaani, jättis välja Hollandi, väidetavalt oli plaanis ka arvutusvigu . Moltke võeti üsna ruttu kohalt maha, seda plaani ei viidud ka taktikalises mõttes õigesti ellu – astuti pratslastega lahingutesse, selleasemel et haarata Pariisi ümbert. Venelased aga mobiliseerusid tegelikult märksa kiiremini kui oli arvatud ja ostustaval hetkel pidi Moltke saatma läänerindelt jõude ära idarindele.

Eurooplased omavahel ei suutnud sõja saatust otsustada. Esimesena varises kokku Venemaa ja lahkus sõjast. Hetkeks tundus et Saksamaa on viimaks oma eesmärgi saavutanud, kohutavate kaotuste hinnaga suutnud saavutada võidu idas ja peagi järgneb võit ka Läänerindel. Ohverdada veel paarsada tuhat meest selles rindesektoris, veel paarsada tuhat tolles sektoris, murda läbi Pariisini… Sakslaste viimane suur pealetung 1918 takerdus. Lahendus saabus Ameerika sõttaastumisega. Ameeriklastel võttis aega et oma suured väed Euroopase toimetada. Woodrow Wilson, tema oli kooliõpetaja, lahkusuline, idealist, kellest sai Ameerika Ühendriikide president, tema viis Ameerika sõtta. Kui küsida, miks Ameerika sõtta astus – siis vastuseks võiks olla et ehk ei soovinud nad siiski Euroopa täielikku langemist Saksamaa domineerimise alla. Ka olid ameeriklased laenanud liitlastele niipalju raha, et liitlaste kaotuse korral oleks nad oma raha pidanud korstnasse kirjutama. Samas, neid sõjalaene ei makstud nagunii iialgi tagasi.

Sõja lõppedes kaotanud riikidele peale pandud reparatsioonid olid tegelikult Teise Maailmasõja puhkemise otsesteks põhjusteks.

Mis siis tegelikult juhtus – kohutav materiaalsete ja inimrssurrside kaotus,üle 20 miljoni hukkunu, sisuliselt terve põlvkond noori mehi hävis lahinguväljal, sõda näitas seda, millist ülivõimsat mõju omab massimeedia suurte rahvahulkade mobiliseerimisel ja nende ideede kujundamisel.Varisesid kokku kolm Euroopa suurvõimu – Vene Tsaaririik paiskus kodusõtta, Austria-Ungari keisririik lagunes paljudeks väikesteks osadeks, sisuliselt neli riiki, osa läks veel Rumeenia külge, Saksamaal kukutati keisrivõim ja Saksamaa sattus osaliselt liitlaste okupatsiooni alla, sõjanõuded hävitasid tema majandust.Samuti kaotas ta oma koloniaalimpeeriumi, Tšehhoslovakkia, Eesti, Soome Läti, Leedu, Poola, Jugoslaavia iseseisvusid. Inglismaa ja Prantsusmaa majandused olid samuti täiesti väljakurnatud. Hävis ka Türgi Osmanite Impeerium.
Sõjamõjudel oli väga mitmesuguseid efekte ühiskonnale aga eelkõige väljendus see suure lootusetuse või kaotuse tundena. Endine optimism inimkonna hüvasse käekäiku ei taastunud. Kadunud põlvkonda kirjeldab silmapaistvalt hästi Hemingway oma romaanis “Ja päike tõuseb”.


Kõige olulisem kokkuvõttes on see, et hävis Euroopa ülimuslikkus maailmas.Nii kultuuris, majanduses, kõiges.Prostalt väljendudes - neegrid ei austanud enam valgeid pärast seda kuna nad üksteist niiviisi kloppinud olid.Inimesed kes sõjakogemusega edasi pidid elama, reageerisid äärmusest äärmusesse -ühest küljest püüti ületada natsionalismi ja asendada seda internatsionaalsusega, loodi Rahvaste Liit. Traditsiooniline suhtumine Rahvaste Liitu on üldiselt negatiivne, sest ta ei suutnud ära hoida ühtegi sõda. Teisalt kalduti äärmuslikku militarismi, leides et ainult sõjaline ülemvõim võib päästa maailma langemast kaosesse ja hävingusse. Kunstis dadaismi teke, künismi ja nihilismi levimine jne.


Mingit pidi peab rääkima ka sellest kui palju sõjas arenesid sellised asjad nagu lennuvägi, raadioside, autotrantsport. Sõda nõudis nende arendamist ja suunas mingis mõttes kogu ühiskonna arengu teistele rööbastele. Kui sõda poleks olnud, võib-olla siis oleks lennukid jäänud aastakümneteks piskesteks põrisevateks vineerist masinateks.Õhusõja romantika oli sõjas omaette kategooria, õhuässad Manfred von Richthofen, Edward "Mick" Mannock, sealhulgas ka Hermann Gõring. , neil oli oma džentelmenlik aukoodeks, meedia kasutas neid muidugi suurelt ära.Neid kasutati peaasjalikult selleks et hoida rahva meeleolu üleval, õhuvõidud olid romantilised võidud ja seal ei olnud kuhjade viisi ärarebitud jäsemeid. Rindel hukkusid sajad tuhanded ja miljonid, lennukid aga tulistasid peasjalikult üksteist alla, suhe seega üks lennuk-üks inimene.Tegelikku sõjalist kahju nad suurt ei põhjustanud.

Selle üle on väga palju arutletud, et võib-olla Euroopa tsivilsatsioon oligi sisemiselt vigane, ta küll peatus enne täielikku hävingut aga palju puudu ei jäänud. Siin võib esitada üldfilosoofilised küsimused kas kõik oli (on) juhuslik või kõik oli (on) põhjuslik ja leida kinnitusi mõlema teooria tarbeks. Siit võib edasi esitada küsimuse kas mingil hetkel kõik tsivilisatsioonid ei kipu kollapseeruma. Kuidas ühiskonnas, mis pidas ennast nii tsiviliseerituks ja progresiivseks,oli selline hullumeelne vervalamine võimalikuks saanud? Võib apelleerida sellele et oli klassiühiskond ja sõdisid mingid proled, samas hukkusid aga ka kindralite pojad. Ohvitserid kes juhtisid mehi rünnakule olid vähemalt sõja alguses samuti kõrgemast klassist, ja rünnakule juhtisid nad oma isikliku eeskujuga, joostes kõige ees, nii et ohvitserkonna hulgas ei olnud kaotused protsentuaalselt sugugi väiksemad.

Praegu tasakaalustab maailma teadmine enesehävituse võimalikkusest. Tol ajal seda teadmist veel ei olnud, küll olid aga juba sellised hävitusrelvad, mis seda peaaegu võimaldasid. Puudus väljakujunendud kontrollsüsteem nende kasutamise ja käsutamise üle. Sidesüsteemid olid puudulikud, rindele saadeti aina uued mehed aga tagalas ei teatud, mis nende eelmistega juhtus.

Kui 20ndatel oli maailm hästi vabameelene pärast sõda , nii eetikas kui kultuuris, siis 30ndatel toimus tagasilöök. Järgnes surutis ja lootusetuse õhkkond mis oli kombineeritud majanduskriisiga. Venemaal sai võimule Stalin, kogu võimu koondumine tema kätte sai reaalselt teoks 30ndail. Saksamaal Hitler, Itaalias Mussolini. Tegelikult võib ka Roosevelti nimetada autoritaarseks juhiks, Eestis Päts, Lätis Ulmanis, jne, jne. See aeg ja need ühiskonnad tekitasid kalduvuse autoritaarsussesse. Ajastu tekitas demokraatia kriisi ja mingis mõttes ka demokraatia ümbermõtestamise, mõned riigid ei olnud demokraatiaks valmis, nende hulgas ka Eesti näiteks.( kui esimese maailmasõja tulemus ei oleks olnud see mis ta oli, siis Eesti riik ei oleks ilmselt tekkinud, sest tekkis selline huvitav situatsioon, et lüüa said nii kaotaja kui võitja, nii Venemaa kui ka Saksamaa, iseseisvuse tekkele ülisoodsad tingimused.)

Lõpetuseks. Mingitpidi on väga kahju et kaasaegsed inimesed elavad ainult omaenese hetkes ega suuda ega soovi vaadata natukenegi tahapoole. Ega ka mitte ettepoole. Teadusliku fantastika kõrgaeg on samuti möödas. Arvan et piiratuse süvenemine on üldine tendents ja seda peatada ei ole võimalik enam ei mingitegi vahenditega. Üks põhjusi selles on vana maailma, vana Euroopa hukk. Kultuuri, järjepidevuse, aristokraatia väärtustamine on kadunud. Tekkinud uuskultuursus on liialt sageli pigem eitus kui jaatus ja liialt sageli pigem flirt ideedega kui tõsised ideed või aated.

Lugesin hiljuti Bernard Shaw filosoofilist ideenäidendit ” Tagasi Metuusala juurde”
Shaw suudab sealt rääkida lisaks kogu inimkonna kui liigi ja idee mõttest ka Inglismaa päevapoliitikast, sidudes ajatud ideed ajalikega. Tunnuslik on, et see teos on kirjutatud pärast esimest Maailmasõda. Küsimus sellest, kes on inimene, milleks ja kuhu ta läheb oli valusalt oluline siis ja peaks seda olema ka praegu.

Tuesday, February 17, 2009

Review: Oscars ´09 (Part Two)

Frost/Nixon (Ron Howard)

Ron Howard is the quintessential Oscar director. And thus, if you wish to bring to mind a true Hollywood film maker, don’t go with someone as famous as Spielberg, go with the lowly coil behind such so-and-so endeavors as “The Beautiful Mind“, (before getting drunk and beating lots and lots of people up, Russel Crow was an exaggerated mathematical genius) “Ed TV“, (Woody Harrelson’s lesser take on the “life as reality show” theme, unnoticed in the coattails of “The Truman Show”),“Apollo 13” (check this shit out: Tom Hanks, Kevin Bacon, Gary Sinise, Bill Paxton, Ed Harris – whoah, dude, mind blowing 90s Hollywood lineup!)… I could go on and on with this. Ron’s also the cog behind “The Da Vinci Code”, and as such, is hell bent on exposing another sinister Illuminati scheme with upcoming shitfest “Angels and Demons”. So how is it possible, then, that between this varying quality of toiling around, he’s made one of 2008´s best pictures, “Frost/Nixon”, an elegant, somber real-life duel between Richard Nixon and a British talk show host?

Well, it starts off with the screenplay. Adapted from a Broadway play, which in turn was written by one Peter Morgan. Aside from “Last King of Scotland”, Pete also wrote, drum roll... “The Queen” – one of this decade’s greatest movies. I don’t know what’s up with this writer, (does he secretly lust for power?) but he sure can write a believable politician. Be it a mad African god-king or a diminishing British royal, Morgan’s figures of power remain documentary, while still reaching that grand Hollywood spectacle. All this of course goes for “Frost/Nixon” as well. Richard Nixon is a masterfully written character.

Enter thespian Frank Langella. You won’t remember him from anywhere, unless you’re a Broadway buff. Like many a great American actor, before this, his visible projects were supporting roles. He also did Nixon in the stage version so he brings that Richard III quality to the film. It’s all “now is the winter of our discontent…” and while Nixon has been compared to his namesake, Richard III before, never is it more obvious than in Langella’s lumbering, massively baritone delivery. It’s the kind of voice that makes you close your eyes and somehow try to soak it in, even deeper. A thunderous rumble, he’s basically singing.

Nixon’s “worthy adversary”, the interviewer David Frost is surprisingly enough – even better. Making himself known in “The Queen” as Tony Blair, Michael Sheen takes center stage here. While 400 million people watch, the resigned former president meets the British talk show host in an epic battle of a dialogue. The interviewing side wants to give Tricky Dick the trial he never had, while Dick wants to make a political comeback. Only one can win. The whole interview is 100% as it happened, while everything off the camera is dramatic license. Frost, the interviewer, was not exactly the favourite in this match of wits. Many thought he was way over his head and Sheen does an amazing job portraying this kind of cocky but secretly self-doubting international playboy. The trick here is how he reveals himself intellectually inferior to both his well-played team of researchers and Nixon himself, while becoming ever more sympathetic for it. Rarely has something that’s basically shallow been as identifiable with.

While the script’s attempts at compressing an historical event into the confines of dramatic rules fail in the epilogue, the beginning and middle parts are very, very exciting indeed. Don’t think of it as a political movie at all, the interview plays out like a massive sporting event, with an underdog you will most definitely root for. Or an action sequence even! It will have you nervously holding on to the edge your seat.

So what does Ron Howard have to do with all this? Well, not much really. Goes to show that a director is not always the most important thing about a movie. In Frost/Nixon’s case Langella, for example, needs no direction at all, just copying his theater roll. The screenplay is what really makes it, while Ron just does a good job at not fucking it up. Out of all the five Oscar movies this year, this is the only one that comes recommended. 8 / 10

Milk (Gus Van Sant)

Milk – a manipulative gay rights saga from Gus Van Sant. Gus Van Sant – an indie/commercial director who doesn’t always tread those waters very well.

Rooted in indie film he then branched into one of those dreaded “good directors”, making his fair share of “ing” movies on the way. You know, the ones that purvey a ridiculous Oscar atmosphere and have an “ing” the title. His rather enjoyable “Good Will Hunting”, I would consider a positive example, “Finding Forrester” is a wholly different ordeal. Van Sant's no stranger to “Best Director” Academy nominations, “Good Will Hunting” did the trick, all the actors got the awards, but not the director himself. Which is understandable, as his indie roots make him an actor’s director. Gus has a knack for getting a glamorous, easy-on-the-ears-and-eyes performance from his actors. His commercial leanings are not that well implemented, resulting in performances devoid of interpretational depth and memorable, dare I say, mystical moments.

Oh, and he’s also a music video director, never one to shy away from a film or few about the last days of Kurt Cobain and such. Which all goes to say Gus is a marginally interesting liberal douche. Sorry, guys I know he’s quite admired in certain circles, I just can’t seem to be all that impressed. I must, of course, confess that I haven’t seen “Paranoid Park”, which might tilt the scales from what I’ve heard.

“Milk” doesn’t. Tilt the scales, I mean. It deploys every manipulative trick there is to get you aboard the cause of this gay rights advocate and polititian, called Harvey Milk. It’s “a true story” and thus has all the trappings of a Hollywood rendering of a “true, political story”. It’s fast paced and easy-going, with a “stellar performance” at it’s core. This time it’s Sean Penn as Harvey Milk. And although he’s pleasant to watch on screen, there’s really nothing more to it. He does a soft, emotive, slightly “fabulous” thing, mixes it up with some politicking and then stares, dissassosiatively, at an opera billboard or something, as he dies from numerous bullet wounds. You know, that glazed over, “dying is elegant and beautiful” thing. You gather correctly – Milk was assassinated.

Before he was assassinated, he tried, five consecutive times, to get appointed in some political position that goes as unexplained here as it goes in education in general. He finally won, but as to what power he got, I am amiss, and so are the rest of the uneducated masses. It’s here that “Milk” misses it’s oportunity to rise above an easy-going, pop biopic. Since the backdrop – a gay LA getto – and it’s central themes and characters are lightweight and camp, “Milk’s” glamorous content could have benefitted from some more serious politology. For once, I could have used an in depth look into how exactly a minority gets it’s representative elected, how change is possible in a strict, legislative sense. “Milk” was at it’s best when it stopped centering on the performances and started getting into the strategies employed by Harvey’s campaign.

Some great stuff gets said. For example: frustrated by his forth failed campaign Milk rips to pieces a former campaign slogan with the words “Harvey Milk vs. The Machine” on it, saying he doesn’t want to see anything that says “the assembly” around his headquarters any more. He’s tired of being “the faggot loser”. This is great, humorous insight into the way minorites shouldn’t set themselves out as losers from the beginning on, by being too openly antagonist. It’s an image thing.

But stuff like that just flies by as usual in “Milk”. It’s filler, detail, the camera stays fixed on some high quality, but eventually meaningless performances instead. Oh, and the way Milk’s conservative opponents are portrayed is comic-book ridiculous and again – unpleasantly manipulative. Which is symptomatic of a liberal Hollywood biopic. You might - for some reason - still want to see it, but heed this warning: it ends with a river of candles as Milk’s mourners march the streets. If a river of candles is not your thing, don’t go there. 5 / 10

The Reader (Stephen Daldry)

Daldry is a somewhat boring, but critically bulletproof director, with a celebrated background in theater. He isn’t terribly prolific, it’s been six years since his last, “The Hours” which is indeed, worthy of note here. This 2002 menstrual depression epic gave Nicole Kidman one of her most memorable roles, plastered up in incredible prosthetics to look like Virginia Woolf - Queen of Uteral Gloom. Unlike Van Sant, the work Daldry does with actors is unexceptionally impressive, his movies have a sort of precision mechanical feel to them, emotions, undercurrents get pinpointed, actors, especially actresses become furious machines. Unlike Van Sant he isn’t bogged down by any kind of lackluster music video aspirations either. It’s quite pleasant indeed, to watch Daldry present the story as the centerpiece, calmly framing it with realistic, well lit scenes.

“The Reader” moves along these lines as well, though, as a whole it’s not quite as strong as “The Hours” was. And lets get this out the way before the kritiks kick in again – whereas Kidman got her career high in Daldy’s last, Kate Winslet is far more impressive here. And she should be the sole subject of conversation, in a role that’s especially difficult to sympathise with – making her performance that much grander. None of the reviews I’ve read of “The Reader” have quite succeeded in making it look like the “oh, I’ve got to see this” thing it actually is, perhaps because it’s situated in a movie, about which, if you spill the beans, you have to spoil it to some extent. So, excuse me if I ruin some of the plot twists for you, it’s not like “The Reader” is a twist movie anyway.

Winslet is an illiterate German woman, who’s responsible for the deaths of more than 300 people during ye old Holocaust. After the war she’s been hiding out in Neustadt, Germany, where she passes her time seducing a 16 year old boy. She has both her prisoners in the camps and “The Kid”, as she calls him, read out books for her. She loves books, you see. In the beginning, where we don’t know of her murderous past, Winslet plays the character as a gruff, angry woman, with a strict German accent (not embarrassing, mind you). She’s not set out to be sympathetic at all. Which is a great trick, as she leaves some serious weepy eyed magic for when she’s later put on trial for the bad stuff she’s done. The performance is godly, never begging for sympathy, instead carefully revealing herself as an admirably complex and tender, well… woman.

In fact, she’s so good, many prestigious film critics have made cases in US media against the “The Reader’s” nomination. I can see where they come from as well. She makes the droopy death camp survivors and their “books about the horrors” look seriously annoying in court, while there’s something otherworldly going on the her red, moist eyes, a strict, mechanical regret. When the crowd yells “Nazi” at her, you start getting these weird emotions, you see. I won’t go further here, let’s just say: the script itself isn’t revisionist, the performance comes dangerously close. Oh, and by the way: Winslet is surprisingly sexy in the role as well. Although she “lets it all hang out” and her physical self is far removed from the likes of, say, Jessica Alba.

I wish I could just keep on going about how good she was, but unfortunately, there’s the rest of the film to consider. Which is a so and so Holocaust pic, set in Germany, after the war. But nothing very special. Raph Fiennes does his usual “reeking of history” thing here, seriously underwhelming. His younger self, “The Kid” is a talented young German actor and Bruno Ganz (“Der Untergang”) cannot resist the lure of the Holocaust (again), turning in a majorly impressive moral supporting role. The problem here is footed in Ralph Fiennes´ boring future framing device and the subsequent de ja vu that surrounds these proceedings. Ralph Fiennes, Holocaust, light brown tones, bla-bla-bla… In the end, I wish they´d have left out the future part, centering their sights on the dangerous moral implications of the court drama in the middle. This had potential to be the first major Hollywood movie to take a controversial, and thus intriguing look at the Holocaust. It didn’t, though. 7 /10

Monday, February 16, 2009

Review: Oscars ´09 (Part One)

Okay folks, ZA/UM has discovered, that this year's candidates for best pic mirror the candidates for best director exactly. For example: Stephen Daldry is nominated for best director while his "The Reader " is up for best film; the same goes for the pairings "Gus Van Sant/Milk", "Ron Howard/Frost-Nixon" etc. This, and the fact that I have, by chance and boredom, seen all these movies, presents us with the fantastic opportunity to review all five in one big, director-centered bundle.

So, as The Eve approaches, we give you part one of ZA/UM's Oscars ´09 review. Enjoy, but be warned! I have not stamped this as an official "PLAYER HATER" review, only because I really liked one of them (and some were OK). But as far as Oscar movies go (you know, the ones that hit the screen between October and December, right before the nominations, being mostly about the Holocaust and gay rights) it hasn't been a good year. 2008 we were spoiled by the double offering of "No Country for Old Men" and "There Will Be Blood", leaving an impression that Oscar movies need not be about the travails of the human spirit during the course of the XX century. This year, it's business as usual.

And one more thing: why "The Wrestler", Mickey Rourke's almost glorious vindication, was not nominated beats me. It was great stuff, brilliantly performed and Oscar material. And the absence of "The Dark Knight"? Well, we can all guess. I'm not going to professionally embarrass myself here by defending it as an Oscar movie. Bombastic Nolan pics do not need golden statue silhouettes on their DVD covers to sell and that's fine by me.

Slumdog Millionaire (Danny Boyle)

There are two mildly disappointing films from two outstanding directors included in this year’s Oscars swindle. The first is Danny Boyle, a fantastically versatile filmmaker. During the last twelve or so years, after breaking through with “Trainspotting”, Boyle has defied the odds with everything he’s done. Only the 2004 children’s fantasy “Millions” has, this far, proved to be a complete misstep. Be it the brilliant first half of “Sunshine”, his fling with science fiction, or a complete re-imagining of the zombie-horror genre with “28 Days Later”, there’s only a sense of care and a lively color palette, that indicates these movies come from one and the same place - za/um Danny Boyle. And nothing much more. Which makes him a great trademark: want a film about anything, that’s 80 % guaranteed to be well-paced and entertaining? Go to Danny!

So, naturally, I was intrigued to hear he’s made a plot device - (one I myself imagined in 2004, in case you were interested (and you were not)) the “Who Wants to be a Millionaire” game show - into a movie. My version, I tell you, while you're still not interested, was supposed to be even more about class war, and definitely more about television game show criticism. And it didn’t take place in India. Where I must admit Simon Beaufoy’s script - adapted from the book “Q&A” - is superior to the one I never even started, is that they use the questions as a framing device, showing how, by serendipity, this underclass slumdog has come to know all the answers. He´s in the studio, he gets the question, cue: game show dramatic music, them blam! a colorful flashback to life in Bombay’s slums. It’s all pure luck you see, and this – although flimsicle – promises to be a delightful twist to the romantic genre. Which "Slumdog Millionaire" is, at it's core - a classical romance story. But then, why do I say it’s a disappointment?

Because it adheres to a very fixed, clever formula, you´d expect them to have fun with it. And during the first 30 minutes or so, they do. You could see the screenwriter giggle and dance around the room, coming up with one great scene about modern Indian life after another: how he knows the name of a famous movie star is by far the best. But then they suddenly find themselves, still in the confines of this simple trick, but now with the task of fleshing out a full movie, with like, you know, character development and stuff. It becomes traditionally saccharine and the whole Bollywood thing just wares out.

Yeah you guessed it, the film taking place in India means it’s one of those trendy Holly-Bolly mixes. It doesn’t help either, that our slumdog’s love interest ages into an underwhelming female lead (Freida Pinto). The rest of the cast fares better. The slumdog himself (Dev Patel) is especially lovable. The soundtrack, too, is the kind of hipster thing you’d expect from Danny Boyle, who’s, honestly, one step away from marrying Madonna by now. There’s M.I.A’s “Paper Aeroplanes” (sure to be a croudpleaser) and some original Indian movie flare, with great percussions and the like. But it just falls short. The last hour could have used a lot more ambition and personality and a lot less “classical movie magic”.

I guess it’s the “movie magic” that finally got the Academy aboard for a Danny Boyle movie. Luck (or destiny) being an integral part of the plot is always just another way to say The Plot is an integral part of the plot. And Hollywood is fond of the life-affirming possibilities of this device. Here it’s, of course, presented as Divine predestination – as a key character dies from a gunshot wound in a bath full of money, he whispers “God is Great”. It’s a good moment. But they’re kidding no one: “The Plot is Great”, he’s saying. And he’s wrong. The plot is durable, but it’s far from great. Oh yeah, and it’s crazy colorful too, the cinematography, all deep oranges, dark blues, with that appetising grainy quality to it. You won’t be pleased but won’t be able to stay away either, once you’ve seen the trailer. 5.5 / 10

The Curious Case of Benjamin Button (David Fincher)

In case you were wondering who’s that second great director with a disappointing pic last year, that has – at last / naturally – gotten him noticed by the Academy, wonder no more! It’s Fincher. Whereas Danny Boyle is just entertaining, Fincher is grand. Okay, “Fight Club” is undergoing a dark curve in it’s trendiness, where it has now become sort of embarrassing to like it, while debut “Alien 3” is still criminally underrated. But consider “Zodiac”, his last, an obsessively detailed and authentic retelling of the San Francisco Bay Area killings in the ´70s. “Zodiac” accomplished everything a great crime thriller has got to accomplish. If you haven’t seen it yet, see it. If you’ve already seen it and weren’t that impressed, look again and look harder. It was petrifying, that’s how good it was. So Fincher has made himself a name as this dark, paranoid filmmaker, with an eye for effects and style and now his ready to go into his first fantasy picture. In “Benjamin Button” there are absolutely no serial killers. Yup. Fincher, with no serial killers. Scary isn’t it?

To be truthful, it doesn’t even feel like a Fincher pic. Imagine this quirky, dark fairy-tale type orchestral music playing, while some dude ages backwards through the XX century. It’s Tim Burton plus Robert Zemeckis, that’s what it is. It’s “Forrest Gump” goes “Charlie and the Chocolate Factory”. And it’s also not a very good movie. So, for future reference, I suggest you cut this out of Fincher’s filmography and retain a better panorama of his work. That’s a “skip it” tip there, a “don’t even download it” jury decision.

The visuals are top notch, of course, the much hyped ageing effects are good, but they don’t save Kate Blanchett (who’s like 40 now) from making a complete tit out of herself, prancing around, en point. Aging effects or not, it’s still embarrassing to see a forty year old woman play a teenage ballerina. My opinion of her has lessened as of late. And while my opinion of that disgusting smirk Brad Pitt has decided to wear for the last decade or so, could not possibly get any lower, he proves to be as unsympathetic of a male lead as ever in this. There’s zero personality to his Benjamin Button, aside from the backwards aging, he’s a blank page, both performance-wise and the way the character is written. And if you expect to see a grand spectacle, World Wars and stuff, you will be disappointed. “Forrest Gump” does this trip through history thing much, much better. The WW2 part is pointless and before that, Tilda Swinton finds herself preparing bread from shit-crumbs as some lady in Russia for some unknown reason.

Which brings us to the heart of the matter. The whole backwards aging curiosity. Okay, so Pitt does a fairy-tale voice-over with a southern accent, accompanied by that ever-present fantasy score, which goes to force a kind of “something is amiss here, oddness is afoot” atmosphere on the viewer, but aside from being a little wrinkled as a child and dashingly handsome as a senior, there’s really nothing more to it. In F.Scott Fitzgerald’s obscure novel, from which the screenplay is adapted, Ben Button was born with all his memories and wits as well. Here he’s just a child. And while there’s Tim Burton fantastic babble about watchmakers and clocks that move backwards, it’s just not convincing at all. There’s nothing curious about this case.

Pic's attention to detail and lush, historic interiors, are of course a feast for the eyes. For an hour or so. Then the round, edgeless digitalism of it’s cinematography starts getting in the way. This is digital film making in it’s most regrettable. It would have at least been a set decoration eyepiece, with traditional camera-work and some slightly more revealing, natural lighting.

So, yeah, skip it. And if you´ve already seen it (which is more than likely) at least don’t suggest it to anyone else, okay. In the meanwhile, I’ll be expecting Fincher’s next, a movie called “Torso” – about, you guessed it – a serial killer who only leaves behind the victim’s torso. Alright! Serial killer! Torso! That’s more like it. 4.5 / 10

That's it for now, tune in later this week and witness ZA/UM go head to head with "The Reader", "Milk" and "Frost/Nixon", one of which was actually very good. And some of which was pleasant enough.

Friday, February 13, 2009

Yo! Tšeki luuletust! - Hando Runnel "Kaotaja"

(Pildil on kogumiku kaas, millest tekst pärineb)

Mõtlesin tuua sisse postituste traditsiooni "Wazzap? Tšeki luuletust!" mille eestvedamine võib jääda täiesti vabalt ka ainult minu kanda, kui keegi ei ole nõus seda jätkama. Täna tutvustan enda meelest Hando Runneli kõige paremat luuletust "Kaotaja", mis suhteliselt tundmatu tekstina ning häbiväärselt on jäänud ülejäänud ta loodu kõrvale varjuna seisma. Mind hämmastab selle teksti juures tavaliselt võrdlemisi lihtsa sõnakasutusega Runneli keelevilumus. Tekst on pärit 1978. aastal ilmunud kogumikust "Kodu-käija". (toim: postituse pealkiri ja kõnelaad on kunstlikult noorsoopärasemaks punnitatud. postituse pealkirja autor on Robert Kurvitz)


Kaotaja (Hando Runnel)

Kohvikus istudes, närvlikult näksides
sõelutud jahudest vaalitud, ao ajal ahjudes küdsatud,
autodel aeldud, loetud ja loobitud, närbunud, näotunud,
jahtunud, jäikunud, kümnetest kätest su lauani liikunud
kukleid,
rüübates mõrasest, miljonist mugivast huulest ja himurast
hambast vermele kratsitud tassist tökat-tumedat lürri,
rüübet, mis kuumalt küll enam kui külmalt toob teadvusse
Kohvimaa kauguse kujus, rõhuva ruumsuse tunde ja enese tühise
tähtsuse taju siin juhuste tuulte ja saatuse üksluises
üsas,
nõnda siis istudes kohvikus lonkava laua ja
tardunud toolide ringis, teadmata, millevõrd tänane päev
oli täiem või tühjem kui homne või eilne või üldsegi elu,
millega harjutad end, aga millest ka surmaöö eel
suuremat selgust ei saa, kui oleksid imik, kes päeva
prääksunud on ema ja isa ja mõlema äri-ja kõrtsi-
kaaslaste rõõmuks, kes mehisel meelel on timminud täis,
et tänada taevast ja toojat ja titte ja isa, kes ärev ja uhke
ja ogar, et loodud on lüli, mis maailma lõpu ja alguse
vahel jääb jätkama mingit
missiooni,
nõnda siis kohvikus istudes, kulunult kössis ja
varjatult väsinud poosis, läikvel ja vidukil silmega
sihtides naisi, kes naerdes on treppidest tõusnud ja
keha ja kaela ja kulmude rütmiga koduselt öelnud,
vabana usust või tabust või kombeist või kahjast, mis
seovad kadedaid keeli, rõõmust, mis on, kui raatsida rännata
tunnete tulvas ja olla ning ühtida, üksnes et sõlmida
inimsoo ühtsust,
nõnda siis istudes, pakkudes istet ja süljates suitsu,
piinatud pilguga naaldudes rüütatud rindade vastu,
kord-korralt paljaks neid võttes ja pannes neid tagasi
torpa, sättides soengusse sõrmi ja hingates higiseid
hääli, kuulates kuklaga külma ja kehaga kurnavat kuuma,
süüvides mõnesse neist, kelle silmade rüüstatud rikkus
rudjub sind rohkem kui eluhoo teeseldud
ürgsus,
nõnda siis armudes hetkeks, et põlata järgmisel pilgul
kõike, mis kõneles veel ühe usu ja lootuse keeles,
küsides arvet ja astudes hajuvalt treppidest alla,
oled kui see, kes küll on, kuid kes kaotanud
enda.

Joanna Ellmann: Mitmekeelne juudi kogukond

Lehekülg jidišikeelsest Piiblist
Juutide keele ja kultuuri vastu on palju huvi tuntud. Enamasti arvatakse, et juutide emakeeleks on heebrea või kohalik keel. Tegelikult aga on juutidel on palju erinevaid keeli sõltuvalt, mis paikkonnast nad pärit on. Juudi kogukonnas on mitmekeelsus igapäevane nähtus, mille keskel sirguvad lapsedki täiskasvanuks, rääkides sünnist saadik mitut keelt vabalt. Siiski on juutide mitmekeelsus teema, mida pole piisavalt käsitletud. Antud töö eesmärk on tutvustada juudi kogukondades enim räägitavat jidišit ning tutvustada selle eesti murret.

Juudi keeltest on kõige tuntumad jidiš ja ladino. Siiski peale nende on veel mitu keelt: laaz, targuni keel, javani keel, mugrebi ehk ismaeli keel, buhhaara, jahuudi ehk juudi-araabia keel, aramea keel ja karamiini keel..

Juudi keeled koosnevad mitmetest komponentidest. Kõik nad on sulamkeeled ning kõikide nende üheks koostisosaks on heebrea element, mis on kõige tähtsam ja vanem. Teisteks komponentideks on eelmise ning praeguse asukohamaa keel.

Jidiš kujunes omaette keeleks juba IX–X sajandil. Jidiši sõnavarast on 70% germaani, 20% heebrea ning 10% slaavi sõnavara. Juudid pidid oskama lisaks jidiši ja heebrea keelele ka kohalikku keelt. Nii tekkis kolmkeelsus. Sajandivahetusel teravnenud võitluse tulmusena nõudsid sionistid heebrea keele kõnekeelena taastamist. Nad seostasid jidišit pagulusega. Esimesena mõistsid juutlust keele ja kultuuri kaudu jidišistid.

Eesti andis esimese riigina juutidele kultuuriautonoomia (1926). Eestis olid juudid vähemalt kolmkeelsed. Vanad juudid on Eestis praegugi kolmkeelsed. Neid on eestis elavast 3000 juudist u 1000.

Iisraeli ühiskonna ühekeelsus on vaid näiline. Praeguse noore põlvkonna jaoks on tähtis inglise keele oskus, mis tasapisi muutub lingua franca’ks. Ameerikas on jidiši mõju New Yorgi kõnekeelele märkimisväärne. Inglise-jidiši segakeel tekkis, kui jidiši kõnelejad hakkasid järk-järgult minema üle inglise keelele. Suur interferents ja tõlkelaenude hulk eristas jidiši kõnelejate inglise keelt tavapärasest keelest. Selleks, et saaks seesugune segakeel tekkida peab olema kõnelejaid palju. Sarnane protsess oli ka Venemaal. Põhjuseks oli seal ortodoksete juutide elulaadi ning juutide elunemise eriloa lakkamine. Nii kolisid juudid linnadesse ning nende keel segunes vene keelega. Nõukogude venestamispoliiika tõttu piirdub praeguste vene juutide omakeelne sõnavara sageli vaid 5–10 sõnaga. Võib järeldada, et juutide ühekeelsus on vaid näilikkus ning juudid on alati vähemalt kakskeelsed, millest üks kuulub kindlasti juudi keelte hulka

Eestis hakkas juudi asundus välja kujunema alles XIX sajandil. Kogudus tekkis aastal 1829. Eestis on jidiš uus nähtus ning sarnaneb enim Kuramaa jidiši murdega. Ajaloos on Eesti juutlus ainukordne nähtus ning sarnane areng on toimunud vaid Kuramaa juutide hulgas. Seda ainulaadsust iseloomustab see, et Eesti juudid ei kuulunud emantsipeeritud juutide hulka, nad elasid Vene Impeeriumi seaduste järgi ning seega oli nende elunemine piiratud, eesti jidišil puudus slaavi mõju, kuid baltisaksa mõju oli suur, Eesti juute peetakse üheks urbaniseeunumaks juudi kogukonnaks üldse, Eesti oli esimene riik, kus juudid said täieliku kultuuriautonoomia, neil oli omakeelse hariduse saamise võimalus ning haruldane keelesituatsioon (jidiši, eesti, saksa ja vene kontaktid).

Kuramaa jidiši murret, mille põhjal hakkas arenema eesti jidiš, peetakse haruldaseks ja arhailiseks. Kuramaa jidiši põhijooned on tänini eesti jidiši murdes esindatud – vokaalide kvantiteet säilub, kasutatakse s ja si, moodustatakse konjunktiivi.

Eesti jidiši ainulaadsed omadused on ü ja ö säilimine, osade keelejuhtide kõnes p ja t gemineerumine kahe vokaali vahel, samuti hääldatakse eesti keele mõju tõttu ühesilbilisi sõnu kolmandas vältes ning kasutatakse spetsiifilisi eesti laene, mida üheski teises jidiši murdes ei leidu (lage ‘lagi’).

Jidiši kirjakeeles esineb vaid üks eesti laen ja seegi on tulnud vene keele kaudu (kilke ‘kilu’). Osaliselt on aga eesti keelest laenatud loodust ja taimeriiki puudutavaid sõnu (jõhvike, jähvike – jõhvikas), igapäevast sõnavara (sepik) ja juriidilist sõnavara (riigikogu). Eesti jidišis on eesti keele mõjuline pehme interferents, mis toimib ladina ja kreeka päritoluga nn rahvusvahelistes sõnades ning mitmesuguste laenude puhul. Eesti kirjakeeles on jidiši laene vähe, küll aga esineb neid küllaltki palju Eesti juutide kõnekeeles, kui nad räägivad eesti keelt. Mitmekeelse ja ükskeelse isiku kõne erineb kahe mitmekeelse isiku kõnest, samuti tahetakse eristada juuti ja mittejuuti. Jidišist laenatakse deskriptiiv-emotsinalset ning juutide traditsiooni ning elulaadi puudutavat sõnvara, samuti tõlgitakse fraseologisme eesti keelede ning ka vastupidi. Jidiši laenude integreerimine on eesti keeles esinevate rohkete käänamis-ja pööramistüüpide tõttu raske . Samuti ei ole seda küsimust piisavalt uuritud. Siiski eesti laenude jidišisse toomine ei ole raske, kui esti õna lõpeb a-ga või e-ga. samuti on kerge laenata kuningas-tüüpi sõnu (jõhvikas, jõhvika, Ej jõhvike).

Eesti keel on palju mõjutanud eestis olevat jidiši murret. Näiteks puudub eesti jidišis kesksugu, samuti on probleaatiliseks kujunenud soomääramine sõnadel. Tavaliselt jäävad siiski konsonantlõpulised sõnad meessoosse ning vokaalilõpulised naissoosse. Kuna eesti keeles puuduvad artiklid ja sood sõnadel, on tähele pandud, et tihti räägivad Eesti juudid jidišit kasutades ühe ja sama nimisõna puhul kord meessugu, kord naissugu ning vahel ka ilma artiklita.

Võib öelda, et keel, mida juudid räägivad, on põimunud läbi erinevatest muudest keeltes ja, et nende keele arengut mõjutab palju keskkond, kus nad elavad. Samuti on vähenenud heebrea keele mõju ning kasvanud asukohamaade keelte mõju. Nii nagu kõik keeled, on ka jidiš pidevas arengus ning muutumises. Eesti jidiš muutub aga arvatavasti suuresti mõjutatuna eesti keele arengust.

Wednesday, February 11, 2009

Essee Elyysiumist no 1

"See peab olema nagu unenägu ja sellisena tohivad teda valgustada vaid välgusähvatused"
- Witold Gombrowicz, "Dzienniki"


Tuesday, February 10, 2009

Videomängu obskuuria - La la Land

Tõmba see endale siit alla ja mängi tarkade poistega kaasa!

Tänapäevase kiire maailma intelligentsia-credi hulka kuuluvad ka teadmised videomängude obskuuriast. Kas sina näiteks oskad vilistada Megaman 2 Wily teemalugu? (seda pala VGM'i -"Video Game Music for you not in the know - paremikust saad kuulata siit). Su ema ei tea sellest ehk midagi aga ma usun, et sul on äkki isegi paar sõpra kes tunnevad selle ähmaselt ära. Siin on midagi, mida isegi nemad ei tea: Kohutavalt kunsti täis, imelik, 5 minutit kestev videomäng. Terve seeria isegi! Viis tükki, loe üle kui tahad!

La La Landi autor on TheAnemic. TheAnemic (mõnikord ka nime all Biggt, seeria peategelase järgi) on müstiline figuur kõrgel taevas, imeline ja suurepärane ja kõik plebeid annavad talle teed. Ta on kunstnik. Ta on kunsntik niivõrd kuivõrd kunstiteose loomine defineerib kunstnikku. On üks teooria mis ütleb, et nii tunned kunstniku ära. On muidugi ka teisi. Aga see selleks.

Maailma kuulsaim filmikriitik Roger Ebert muide arvab, et videomängud ei ole kunst, ta põhjendab oma tagurlikku seisukohta sellega, et kunsti puhul on kogeja teosest distantseeritud. Mängu puhul kogeja aga osaleb otseselt teoses eneses ja see... noh. Siis pole kunst enam. Igatahes on Ebert ekslik vana paks jobu ja sul on oluline teada, et videomängud pole mitte ainult korbipoiste õlleõhtutele ja vanematekodu keldris elavatele nohikutele vaid ka Sulle, mu kallis intelligentne kunstiteadlik, teatris käiv, zenitiga hobikorras pilte tegev kultuuriharrastaja!


La La Land 1.

Featuring the 'kunstipärane tunne'. Tead see nilbe mulje mida tekitavad vanalinna kunstigaleriid. See justkui selline paks lõhn, nagu siis kui vanainimest külastad. Pesemata inimene, surevad valgud, kollane paks nahk. Dekadentlik, tüütu, läbimõtlemata kunst. "Eka tudengid tegid midagi, keegi ei saanud aru aga veini oli." Vot selline on La La Land 1. Ma kahtlen, et see ongi sellise mulje peal väljas rohkem. Kunstimulje. Mõnikord käid kinos ja ei jää midagi külge peale filmitunde. Käisid just filmi vaatamas tunne. Umbes nii.



La La Land 2

Biggt, meie kangelane on sarja teises osas chillimas oma vasakpoolse sõbraga, Vaese Kalapeaga. Vaene Kalapea on vaene ja palub oma sõbralt abi, näppaks õige neilt rikastelt väheke, neil on küllalt ju! Vapper Biggt lähebki rikaste majja ja võtab peotäie kulda nende hunnikust. Sinna jääb veel palju järgi, ega nad seda natukest igatsema hakka! Ta ei tee märkamagi nutvat kassi(?) ega närveerivaid bojaare, pokaalidest (vist)kassi pisaraid joomas. Vaene Kalapea tahab aga VEEL. Et teada saada kuhu Marksistlik seiklusjutt välja jõuab mängige ise! Taustaks käib muide väga mõnus muusika maailma võrdsusest ja sellest kuidas gaia aed suudab meid kõiki toita. Classy!


La La Land 3.

Kui sa leiaksid selle mängu poelettidelt oleks karbi seljale kirjutatud "Biggt on väsinud. Maailma igapäeva eksistents on üle visanud (ta ei taha enam apelsine süüa). Eepiline lugu noore mehe rahulolematusest viib teda ühe puu juurde, siis teise puu juurde ja siis nördimuses tagasi koju. Avasta koos Biggtiga eluküsimuste igikestvaid vastuseid selles vähekene moraliseerivas ja võib-olla iroonilises mängus! Featuring:
* Impressive 2d graphics!
* Controls Left, Right and Up!
* Art Up The Ass!"


La La Land 4.

Ettevaatust! Heavyhanded sümbolism ahead. La La Land 4 käsitleb aega elus mil illusioonid lagunevad, sinust ei saa kunagi rokkstaari ega kosmonauti ja sellist töökohta nagu "autojuht" pole tegelikult eriti hästi olemaski olnud. Taksojuht sa ju ei taha olla. Ei teinud kogu seda lasteaia- ja koolipaska, et taksojuhiks saada. Kõige narratiivsem mängudest ja siin ehk eriti loob helipilt kujutluse maailmast kus asjad on kildudest valesti kokku liimitud. Kõik on väga eksistentsiaalne. Näita sõpradele, nad ütlevad, et sa mängid väga intelligentseid mänge.


La La Land 5.

Vaata kuidas suud maigutav kalarahvas uinub sügavas rahus iga müüdud Piibli peale, vaata! Näed, nad on õndsaid! Lastekoor laulab "It seems so much more believable, / And surely, surely it’s true, / That God made Man in His image, / No monkey story will do!"
Mõni ütleks ehk, et labaselt otsekohene.

Friday, February 6, 2009

Double-barrelled shot-gun blast of poetry!

kõigil on alati õigus, keegi ei taha ju halba
keegi ei salli meist valet - keegi ei anna meist alla
kõigil on alati õigus - ka neil kes ei usu see on nii
kõik ei pea olema valge ja kõigest ei sünni meil kasu

ja need, kes avasid silmad
nad õigemaks sellest ei saanud
nägid vaid ennast siin ilmas
ja rohkemaks polnud neil jõudu
ja kuskilt ei tulnud ka abi
kuid keegi ei jäänud ka ilma

kui ettur kes antakse ära - või teine kes viiakse lippu
ei mänginud eneste pärast, siis pole me õigustel lõppu
kõigil on alati õigus, sest male ei mängi ju malet
ja kui ainult Jumal on hea, siis pole ka halba või valet

kõigil on alati õigus, me eksida enam ei saa
ja kartust ja värinat pole ja Jumal on üksinda hea
kõigil on alati õigus - ka neil kes ihkasid lippu
ja ootasid kellegi võitu, ei liigutand ainsatki nuppu

(Ülalseisvad, muuseas, on iidsed kivist malendid. Ja see, mis küljel on, no see ei ole lihtne tekst, ütleme nii. Õigus on nendel, kes arvasid, et see, et kõigil õigus on, ei pruugi miski hirmus hea uudis olla. Uues Testamendis, eksju, on selline koht, kus Kristus parandab kellegi naise ja see tänab teda (täpne sõnastus on ülioluline, nii et pane hästi tähele) järgmiste sõnadega: "Aitäh, hea inimene". Ja Kristus vastab: "Miks sa nimetad mind heaks? Ainult Jumal on hea!" Kõik. Rohkem pole. Terasema mõtlemisega lugeja aimab juba, mis erinevad tõlgendused siit võivad tekkida. Üks positiivsemaid oleks, et Kristus ei pidanud midagi erilist silmas, suvaline fraas. Kuid ometigi oli ta evangeeliumisse panemise vääriline - seega päris suvaline ei pruugi olla. Üks pehmemaid oleks veel see, et Kristus on lihtsalt solvunud - miks sa mind inimeseks kutsud, olen ju Jumal! Või tunnistab ta sellega just nimelt oma jumalikkust - terane naine, tähele panid, ainult Jumal on hea ja nüüd kui mina hea olen, siis olen seega ka mina Jumal, kas pole? Eelviimane, ning pehmelt öeldes kahtlane (kuid ka huvitav variant) on see, et Kristus siin põhimõtteliselt teatab, et ta ei olegi Jumal. Aga kõige tõenäolisem on see, et tänaja eksib - ainult jumal on hea, miks sa tänad inimese nime kui kõik headus tuleb jumalast, oled ju ettur. Ja siit ka painav tähelepanek - kui ainult Jumal on hea, siis on kõigil alati õigus. Eetika muutub tähtsusetuks.
Vot selline, kindlasti üpris ootamatu rännak piiblitsitaatide tõlgendamise maailma siis. Tekst, peaks ütlema, avaneb alles mitmekordsel lugemisel. Teravaid loogikaülesandeid on seal veel hulganisti. Peale selle töötab Mait Vaik niisama, tuju tõstmiseks veel ühe teise teksti kallal. Selle poindi ta võtab kokku järgmiselt: "Luuletus räägib hullust, kes käib mööda linna sildiga, mis võtab inimestelt viimase lootuse. Mis sinna kirjutatud on, jääbki saladuseks." See saladus on muuseas kirjutatud ka "Kõigil on alati õiguse" sisse. Teretulemast "leia religioonihorror" tähelepanumängu.

Allseisev on Robert Kurvitza panus "Double shotgun blast of poetry´sse", (mis paljude andekate tekstimeistrite abiga võiks saada ka korduvnähtuseks ZA/UM'is. Kuid eks näis.) Tekst kannab pealkirja "Viiepenniodeoon" (inglise keeles tuntud ka multifilmikanali "Nickleodeon" nime järgi) Et siis - viiepenniodeoonid olid kino algusaastatel, XX sajandi alguses levinud, üliodavad kinod, kus proletariaat sätendavat rumalust ahmimas käis. Suud ammuli. Odeoon viie penni eest, noh. "Odeoon" nagu me teame, on üks kuulsamaid Pariisi teatreid. Aitab mölast, prepare to get your head blown off by a double-barreled shot-gun blast of poetry straight to the face, yo!)

kui õhtu läheneb,
mööda iidseid siiditeid
on kartus põhjendatud
et meid ei oodanudki
hiilgav kuulsus kuid
hiilgav kuulsus ta ju ei
oodanud me loendamatuid sõprugi
seal suure delta peal
kuhu me mahume kõik

üheskoos suubuma

et siis tulgu öö
õrn-unustuse kollased
jõed tulemad lausk-
maal
kadumise pillerkaar
ja võtku kaasa meid kes
me olime
ja enam meid ei ole, ei ole
et siis tulgu öö
ja moonide õisi
ta pinnal ja hašši-
iišši - tumedail kallastel
viiepenniodeoon

mängib kui mööduvad lootsid

Valitud noppeid kaasaja Eesti luulest

(Allolev tekst räägib näidete abil eesti luulest hoidudes suurest hulgast kommentaaridest, sest usun, et luuletus räägib enda eest ise. Samuti ei ole ma tõmmanud luuletajate vahele paralleele, kuna leian, et see ei ole alati hea kirjandusest rääkimise viis. Iga näide on seetõttu ka toodud eraldi välja.)
 

(toim: vasakul kujutatu on ülespanek kõne all olevatest kogumikest. Mehis Heinsaare kogu ootel on kasutatud tuntud raamatukaant samalt autorilt, Tauno Rahnu teksti illustratiooniks on kõne all oleva kogumiku "88" kaanepildi puudumisel võrgutavalt lillakas pilt Aadlik Hundist.)

Eesti nüüdisluule on pealevaatamisel igav ja ülespuhutud. Hoolikal otsimisel aga leiab, et head autorid on jäänud aktiivsemate ning keskpäraste (sageli lausa halbade) autorite varju. Piiratud võimaluste ja artikli avaldamise kiiruse tõttu ei jõudnud ma kahjuks raamatukokku ning leppima peab kas siis Internetist või isiklikust raamaturiiulist leiduvate näidetega. Iseenesest on sellistest asjadest kirjutamine ääretult subjetiivne ning seetõttu on käesolev valimik heast ja halvast minu isiklik nägemus ja ei pruugi vastata üldisematele arusaamadele Eesti kirjanduskriitika maastikul. Samuti, kuna ma ei saa kasutada väga suurt ruumi, on rõhk näidetel, mitte minu isiklikul tekstianalüüsil (mida on võrdlemisi vähe).

Aasta 2008 detsembrikuu Vikerkaares üllatas luuletustega seni rohkem prosaistina tuntust kogunud Mehis Heinsaar, kelle tekstid mõjusid värskendavana praegu muidu (liiga) populaarse ajaluule kõrval. Siinkohal toon ära lõigu ta luuletsükli „Kesköine karneval“ esimesest tekstist:
„...Suurte ja valvsatena,
Seljad küürus, et mitte lüüa
Oma koletuid päid vastu lage
Ja häirida mu rahu,
Nad seisavad ümber mu laua
Tummalt ja liikumatult
Tiivad mässitud ümber keha,
Küünised tõmmatud sisse,
Pea-aegu nurrudes,
Pea-aegu mind armastades. ...“
Heinsaar on seni ainus kirjanik, kes on saanud kõik võimalikud auhinnad, mida proosa eest Eestis on võimalik saada.Ta kirjastiil on maagilis-realistlik, sisu aga valulik ja mõtlemapanev. Ta luule kohta ei saa veel laiemat analüüsi teha, sest kuigi Heinsaar debüteeris kirjanduses justnimelt luuleveeruga, pole ta enda tekste eriti selles vallas avaldanud. Nagu näha on maagilisus kandunud ka poeesiasse, arvatavasti autori unenäolise hoiaku tõttu. Jääme ootama ta esikraamatut ka luulevallas, mis on arvatavasti üks oodatumaid teoseid praegusel ajal. Selle luuletuse kohta pean aga ütlema, et see on olnud viimase aasta jooksul üks väga vähestest tekstidest, mida olen jooksnud teistele näitama, et nad selle läbi loeksid. Tekitas elevust ja vaimustust.

Hetkel trendika ajaluule valdkonnas on kindlasti kõige efektsem näide FS (kodanikunimega Indrek Mesikepp), kes avaldas eelmisel aastal oma kolmanda luulekogu „Alasti ja elus“ Siinkohal toon ära katkendi luuletusest, mis on ilmunud Vikerkaares (6/2007)

„kui kylm alumiiniumist joon
kahe kalda vahel
on jõgi keset linna
plangu taga tootmishooned
akendel peegeldub tuhm valgus
mu isa ei näe jõge
ja mina
sain selgeks aastate eest
et ta ei tule tagasi
tulen koolist
yle silla
poest mööda
risti yle parkimisplatsi
mäest yles
nurgani jõudes on selg higine
paks jope ja raske kott
suusamyts silmini
kodus sektsioonkapil ootamas
vastik kollane õhtuläige...“
Praegu on FS kindlasti oma stiili kõige markantsem näide. Eelmise kogu „2004“ eest sai Indrek Mesikepp Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemia ning tema teravalt kriitilise ja valuliku linnalüürika kohta pole vist eriti muud öeldagi, kui et FS on hetkel üks väheseid ajaluule kirjutajaid, kes minu jaoks on end kehtestanud luuletajana.

Aga nüüd. Ärge arvakegi, et kõik luuletajad, keda ma välja toon, on head. Kuna FS viis juba taolisele veidi sotsiaalkriitilisele lainele, siis ma toon näiteid ka teiseltpoolt. Sellelt poolelt nimelt, kus Eesti kirjandus on sõnnikuhunnik keset paleed. Tegemist on ka sotsiaalkriitilise poeediga, kes küll vist rikub sõna poeet tähenduse. Sa loe, kuid Sa ära kirjuta nii
Vahur Afanasjev, kirjutab pederomaane (jah, täpselt. Pederomaane) ja halbu luuletusi ning kuulub Tartu NAK’i. Toon ära luuletuse aastast 2001

Agulikevad

tagahoovis viltune päike
nööril kuivavad pesud
aga õunapuu tüve juures
pooliti lume all pooliti väljas
tühi tussilibesti tuub
Keskpärane ja ainus luulekujund antud „luuletuses“ on viltune päike. Ei tea, kas nüüdisluules nii populaarne stampväljendite kasutamine tuleb andetusest või mingist imelikust huilgavast nahaalsest enesekehtestavast vaimust, mis proovib öelda „Igaüks meist võib olla luuletaja!“ aga see tekst mõjub täpselt sellisena, et ei saagi lõpuni aru, kuidas sellist autorit avaldada saab. Muidugi on hea näha, et antud luuletaja ei oska õigekirja. „tussilibestituub“ nimelt kirjutatakse kokku. Aga iseenesest on tore, et tal hoovis need niisama vedelevad, eksju?

Jätkame samal lainel ehk halvad sotsiaalkriitilised poeedid ja poetessid. Järgmisena võtan ette Andra Teede, kelle esimene luulekogu „Takso Tallinna taevas“ andis lootust, et temast kasvab hea poeet, mis siis, et ohumärke oli sealgi, kuid kes siis astus NAK’i ning teine kogu „Saage üle“, mis küll kriitikute meelest oli „hoolikamalt valitud sõnakasutusega“ kuid minu meelest lahmiv hilispuberteetlik röökimine. Kahju, kui anne niiviisi raisku lastakse. Siinkohal toon ära ka katkendi tema luuletusest. Täisversiooni saab lugeda Vikerkaarest (3/2008)

„...Elu läheb edasi
Teate küll

Kuulan rahvamajas
Riho Sibula kontserti
Riho enam ei mäleta
Et me kunagi kohtusime
Päikese käes tallinnas
Puu all
Siis tuleb järve ääres
Kaugel süvalõunaeestis
Kunagine kooliõpetaja vastu

Ta kottis ja mõnitas mind
Kui ma laps olin
Õismäel...“
Kallis Andra, ma mõtlen, et heast muusikut ja väga toredat inimeset ei tasu lahmivalt teksti sisse kirjutada. Also, ma mõtlesin, et peaks mainima - nägin Rihot Wiiralti ees ükskord ja ta ütles mulle tere. Peaks ka luuletusse panema?
Siiski usun, et Andra luulel on oma publik, kes vajab seda luulet. Arvatavasti arusaadava ja minu jaoks liiga räigelt väljendatud sotsiaalkriitilise tooni pärast. Kuid mina jään siiski arvamuse juurde, et Teede hilisemas luules on maitsevääratusi liiga palju selleks, et seda heaks pidada. Kui lugeda, siis kindlasti esimest kogu.

Aastal 2004 avaldas Lauri Sommer ühe väga huvitava luulekogu „Nõidade õrnus“, mis sai küll Gustav Suitsu preemia, ent laiema avalikkuse ees on Sommer siiski küllaltki vähetuntud. 2008 ilmus tal neljas luuleraamat, kuid hetkel toon näite justnimelt „Nõidade õrnusest“, sest müstilist ning kusagil „mujal maailmas hõljuvat“ luulet kohtab eesti kirjanduses harva. Sommeri luulekeel on tundlik ning väga hoolikalt valitud, jättes välja igasugused kahtlused autori sõnavilumuse kohta. Kindlasti on ta üks omanäolisemaid autoreid praegusel eesti kirjandusmaastikul.

Valuse hingetoruga ööl
Saab kahest saledast
Valgustriibust seinal
Paar pikkade peadega
Olendeid Teisest Maailmast
Kes noogutavad mulle saladusi
Kardinate liikumise taktis.
Väljas vihmapiisad laulavad samast.
Olendeist paremal valmistab öö
Mulle uusi mõtteid
Hämaras tiirutavatest
Molekulipiltidest.
Vahel on tunne,
Nagu enese teadmata
Aitaks ma kedagi,
Seistes teise valgustriibuna
Jumala kõrval
Kellegi jalutsis
Sarawaki videvas
Või Aldebaranil,
Elvas või
Tuukani tähtkujus
Ja kõikudes pilte
Ta aja alla paindunud unne
Peaaegu kõigi
Oma lootuste jagu...
Minu jaoks annab see luuletus edasi väga täpselt autori isiksuse eripärasid ning iseloomu. See luuletus on joonistanud Sommeri näo minu meelepilti. Ühelt poolt andes edasi väga täpselt müstitsistlikku nägemust ning teisalt peegeldades sõnavilumust. Samuti on tekst veenev ning ei mõju ületöödelduna nagu sageli Sommeri klassi luuletajatega juhtuda võib. Lauri Sommer on minu jaoks just see luuletaja, kes üllatas, kui ta raamatuid lugesin ning kelle luuletused mind isiklikult panid uuesti uskuma eesti luule tulevikku.

Viienda luuletuse järel mõtlen, et kaks päeva on möödunud, kui seda asja siin kirjutama hakkasin ning vahepeal pole sellega aega olnud tegeleda. On aeg minna järgmise viie näite juurde ning mõelda, mida kokkuvõtteks kirjutada. Vahele ehk tsiteerin üht oma head sõpra Rolandit, kes ütles kunagi, et Eesti luule on nii halb viimasel ajal, et ta pooks end ülesse, kui nii halvasti ise kirjutaks. Mina päris nii ei arva. Eks iga halva asja juures ole nii, et ega keegi seda ei avaldaks, kui poleks lugejat. Mõnes mõttes negatiivse kriitika kirjutamine on nagu iseenesele augukaevamine. Samas ei ole praegune olukord kirjandusmaastikul just selline, mida kiita saaks. „Peavool on täis kiibitsejaid, kriitikuid ja lahmjaid, kes ise ei oska tegelikult midagi“ nagu ütles üks luuletaja mulle isiklikus kirjavahetuses. Ja tal on õigus, sest enamik häid autoreid jäävad ennast upitavate keskpäraste varju.

Halbadest näidetest andis aastal 1999 Olavi Ruitlane välja luulekogu „kaera jaan ja mr proper“ Luuletus sellest kogust:

„LIPUTAJAD

oleme me liputajad -
meie kustaga
liputame sinise
ja valge mustaga

kõnnime me varred pihus
huulil rõõmus - hei
olgu väljas argipäev või
intenpendetday...“
Seda imelist üllitist on kaks salmi veel. Internetiavarustest arvatavasti leiab üles. Ruitlane kuulus mõni aeg tagasi sarnaselt Afanasjevi ja Teedega Tartu NAK’i ridadesse („imeline“ rühmitus minu meelest, peaks ka astuma sinna). Aastal 2004 sai Bernard Kangro kirjanduspreemia. Muljetavaldav on Ruitlase juures see, et ta on lausproletariaat. Töötab lihttöölisena omamata haridust ning on kriminaalselt karistatud olnud. Ainus, mis mulle ta juures meeldib.

Noor punkluuletaja Maario Essa andis aastal 2004 oma debüütkogu „Kellegi teise muru“ välja. Lugesin selle kogu läbi ja pean ütlema, et ma ei leidnud selles raamatus peale Raoul Kurvitza kujunduse midagi head. Siinkohal toon ära näite ka sellest raamatust, sest nii tugevalt anarhistliku ideoloogiaga ning punkliikumisega uutest luuletajatest pole vist keegi end sidunud. Õigemini on autor jätnud välja üldse enamiku muust temaatikast. Läbivad on rokk, tsiklid, see, et autor kuulab Vennaskonda (Tõnu Trubetsky kirjutatud eessõnagi näitab seda) ning noorele, puberteediealisele kombeks olev vedelemine ning mittemidagitegemine. Ja näide on järgmine:

„Olen päevavaras, ma päevi julmalt röövin,
Endale ma palju õnne, teistel halba soovin.
Tugitoolis istudes on mõnus pekki järada
Ja harvaid hambaid kokku lüües roppe sõnu plärada.“
Riimid mõjuvad liiga otsitult ning kunstlikult. Ometi võib tema loomingusse suhtuda veidi heatahtlikumalt kui nii mõnessegi teise, sest kogu väljaandes oli Essa alles kuueteistkümneaastane ning loominguline küpsus on selles vanuses enamikel saavutamata. Siiski ei saa lõpuni minna ütlemata ära sõna diletantlik. Mulle mõjuvad ta tekstid täpselt sellisena. Näite aga leidsin kuskilt Internetiavarustest jälle, sest raamat on endal ära kadunud.

Aastal 2006 üllatas maailma „Eesti räpptekstide kogumik“, milles on esindatud hip-hop-lüürikute looming. Kahjuks küll on sealgi kogumikus vähe neid tekste, mis päriselt kirjandusmaastikul äramärkimist leiaksid, kuid minu meelest oli seesugune ettevõtmine uus samm nii eesti muusikas kui kirjanduses. Siinkohal toon ära jupi ühest tekstist Põhjamaade hirm’ult, kelle lüürika on omas klassis Eestis teistest peajagu üle.
Katkend tekstist „Öö(1001 aastat)Pätsi kõrvadest läbi.“

„...Vaatan läbi pilve piirituse – taeva tedretähti,
Mis miljoni aasta kaugusel on me atmosfäärist.
Vaatan ja unisklen, sest olen galaktikate transis,
Kui universumi energia mulle beebipuhtalt tantsib.
Seda triljoni aasta vanust järjekindlat rütmi.
Läbi meteoriidi – magnettormide tsükli.
Pajatab ta haudvaikuses meile me varandusest,
Mida me endi ees kõik hoiame saladuses.
Ja ei tahagi me mõista – vaid magame kõik mürsiunes.
Mõtleme tühja ja ei veendu oma tühisuses. ...“
Teksti ainus kummaline ja veidi imelik detail on selle nimi. Aga muidu on ta poeedina üks minu viimase aja parimaid leide. Nägemuslikud, taevalaotuse all kõikuvad tekstid on mulle alati meeldinud. Ta loomingu juures on huvitav see, et teemade valik on lai ja varieeruv. Kandudes ülal olevast tekstist sotsiaalkriitilise ajaluuleni. Kahjuks aga pole päris oma luulekogu ta veel avaldanud. Jääme ootama – ehk kunagi tuleb ka see päev.

Ma ei saanud üle ega ümber ja lihtsalt pidin otsima ülesse Tauno Rahnu luuletusi. Jah, see on see tüüp, kelle kogu näidati ka Margus Lepast tehtud filmis ja mis kannab nime „88“ (Heil Hitler teatud ringkondades siis). See on antud välja aastal 2007 ja paraku kuulub ka nüüdisluule alla. Olgu siinkohal toodud näide Tauno Rahnu luulest:

„HÄÄL

Ma ei usu igavesse ellu
ega mingeid jumalaid,
Coca-Cola diktatuuri
ega Eesti Nokiaid.
Ma usun, et tarkust on rahval
ja jätkub meil mehi vahvaid;
me oleme teisest puust.
Teadku nad mujal sääl,
tugevam kõigest muust
on me rahva verehääl.“
Ma ei oska selle peale mitte midagi muud kosta, kui et kuidas on võimalik, et taoline „luule“ avaldatakse??!! See on nii mõttelt kui ka sõnakasutuselt primitiivne ning leige.
Loodan, et ma saan pärast seda luuletust öösel magada ega näe unes, kuidas natsid mind tapma tulevad.

Selleks, et Andra Teede poleks ainus äramärkimist leidev poetess, otsisin ma päris kaua. Tundub, et naisluuletajate maastikul on Eesti kirjanduses kõrb. Kõik on kuidagi nii keskpärased, et nende kohta ei saa öelda ei head ega halba. Või on juba vanema generatsiooni esindajad ja neid ei taha siia eriti tuua. Ometigi ühe ma leidsin. Piret Bristolil on ilmunud neli luulekogu. Käesolev katkend ühest tekstist on pärit kogust „Tulemata riik“ (2001).

„VÕIB-OLLA POLEGI ENAM MIDAGI ÖELDA

Teadvus eksib liiga sageli
Nüüd juba ilmaasjata
Pöördumatult – ükski hääl
Pole kuuldav
Päev heidab valge jälje
Kuu on punane

Täna on ainult sõda
Iga muu kogemus ebatõeline
Kassatšekid asjad pakendites
Kukuvad koguvad riiulitel tolmu
Päev lõpeb uut õhtut mis samasugune
On homme on ülehomme on täna...“
Valisin ta välja, kuna on praegustest poetessidest kõige omapärasema käekirjaga ning pole ka liiga naiselik, mis tavaliselt naisluuletajate puhul kipub n-ö roosaks minema. Kahjuks on ta vaatamata neljale luulekogule vähetuntud ning tema kui luuletaja olemasolust sain ma teada Tartus Genialistide klubis, kui ta seal parasjagu istus. Terava ning kriitilise keelega Bristol on minu jaoks naisluuletajatest tugevaim.

Loomulikult ei ole kümme luuletajat piisav tutvustamaks Eesti praegust luulet. Proovisin headest autoritest välja tuua eelkõige vähese tuntusega autoreid ja neid, kes mulle endale enim meeldivad. Halbadest aga minu jaoks kõige piinlikumaid või närviajavamaid näiteid (enamikus küll jah tõesti piinlikumaid). Samuti oli eesmärk, et luuletused räägiksid pigem enda eest ning minu poolseid kommentaare poleks liiga palju, sest siinne kirjutis läheks sellest liiga pikaks ja lugeja peaks eelkõige ise otsustama teksti üle.

Praegu on kirjanduses tendents kahjuks selline, et head luuletajad on vähem teada ning seetõttu ei tule alguses selle pealegi, et kuskilt riiulitetolmus võib vahel ka midagi head olla. Loodan, et siit siiski oli midagi leida.