Monday, March 16, 2009

Why "Watchmen" is important

There is a remote possibility that you might not know what „Watchmen“ is. Which is hard to believe, since you obviously have an Internet connection. If you do have one, I refuse to believe you weren’t there last June, when the first trailer for „Watchmen"came out. Blogs went nuts, Rotten Tomatoes did a frame-by-frame analysis of it. A frame by frame analysis! It was hard to miss. But on the oft chance, that you did miss it, let me tell you what you might have thought. If there’s even an ounce of geek in you, you’d have been like: „Whoah! Epic!“ It was set the Smashing Pumpkins´ „The Beginning is the End is the Beginning“, there were costumed heroes in it, a lot of slow-mo. All and all, the impression I got, was the following.

Five guys are gathered around a table, „300“ director Zack Snyder included.

„After „300“,“ says one of the guys, „we could very well work on a HUNDRED MILLION DOLLAR budget for our next!“
„Yeah, I suggest we do „Watchmen“,“ says another, „It’s one of the greatest graphic novels of all time, because there’s, like, themes in it! It’s deep that way. Psychological. They say it’s un-filmable. I say: those guys, they’ve never heard of slo-mo!“
And then Zack Snyder says: „It’s funny you should say that. You see, sometimes I like to take an mp3 player and just walk around the city. And while I’m doing this, I imagine all kinds of cool stuff happening (in slow-mo) and it’s set this music. You could say it’s my modus operandi. Just yesterday I had this song by the Smashing Pumpkins on. There´s this one bit where Billy Corgan goes: „does it make you happy / you’re so strange“ and you know what? I saw „Watchmen“! I saw the Owlship rise from the water. It was awesome. We should absolutely do „Watchmen“ next.“
„I think we should also have „The Sound of Silence“ by Simon and Garfunkel. We should have it in the movie, when they bury The Comedian!“
„I love that song!“
„Yeah, but imagine how much cooler it would be, with like, costumed heroes and rain, and oh! Leonard Cohen’s „Hallelujah“. That’s another one!“
„Totally,“ says Zack Snyder „we should have a sex scene with Cohen’s „Hallelujah“...“
„In slow-mo?“
„God damn right! And then there’s that Philip Glass piece from „Koyanisquaatsi“, that should definitely be in the movie!“
„Yeah, that’d totally balance all the pop out, Philip Glass would give us credibility!“
„Plus“ says Zack Snyder „I just listened to Glass another day and I got this, like, vision. There was fucking Mars! And Doctor Manhatten was there, and then he starts his monologue and it goes on for ten minutes! Man, this Philip Glass piece would be awesome with it!“

Nine months later „Watchmen“ comes to a cinema near you. I will not debate the awesomeness of it’s source material. It’s a good book, with it’s fair share of problems. You should read it. Before or after the movie, I cannot say. But see the movie. It's important. Sometimes geeks grow up and discover a sizable amount of financial lift at their disposal. The moment is sheer wonder. It becomes apparent why us humans like to throw a little unpredictability into the mix. This is what culture is supposed to do: burn all those funds - all that same old, same old - into something completely unpractical. Into one, grandiose, geek-tastic dream sequence.

Of course, the rhythm of the novel’s complicated narrative suffers as they shuffle it around for scenes in a movie. Sometimes you get transitions from something as unfittingly mundane as „guy gets thrown into prison“ to naked figures, kissing on the planet Mars as a massive, nuclear explosion rips them to pieces. But that’s cool, three seconds into the explosion, you’ve already forgiven everything. In fact, these hiccups are part of the reason, why „Watchmen“ is so interesting. It’s massive, yes, but it’s also - different.

For example: the performances are uneven, all by relatively unknown actors. But where else in Hollywood have you seen seven new actors take center stage in a grand project like this? Without one star in there! Some fare better (Jackey Earle Haley is spectacular as Rorchack, as is Billy Crudup as Doc Manhatten) while others are less impressive. But they are all, simply put – interesting. I do not agree with the criticism Malin Ackerman has gotten for her smoking hot babe, by the way. I mean, she’s smoking hot, that’s as far as it goes. But that’s the way the roll was written and again, it’s great to see some new smoking hotness out there, inhabiting that yellow spandex suit. In fact, any flaw in „Watchman“ (except for the glued-on ultra-violence - my one big quarrel with it) can be negated by the strength from which it springs.

It’s fragile, of course. The narrative strains. But then again, it’s ambition would not have it any other way. Logic suggests: it simply could not have been better adapted to screen. Of course it comes off as more of a collection of brilliant moments, than one, coherent narrative. But those moments are brilliant indeed. In fact, this film has already won as it’s opening titles roll. You know those tricky, postmodern things directors like David Fincher like to use as technical demonstrations. Well, „Watchmen“ comes attached to the best one ever.

In the end those five guys, at that table, they were right. What they do is important. It is more important than the entirety of Latvian literature, for example. And it’s also more important than movies like „Doubt“ and „Frost/Nixon“, however well they’re done. Because it is new. It’s the cutting edge of human culture. 8/10

Sunday, March 15, 2009

Kristo Viiding: EEsti pardal

univorm sElga unikorni sElga minE

ja uni on silmis

EttE näha nähEs sEda mis EilsEs

Elada Elu nagu filmis Ei pElga







* * *

AKNA TAGA

v a b a l a n g e b

vabalt langeb lund.

Oletusest hetk on vaba.

Jäisest tundest akna taga hoolimata vaga
und ma magan ja seal murran leiba.

Sellel hetkel jagan veel, et
minu sisse mahub veel üks tund...

Korraks veel peitu poeme.

Tihedam on valge pärli
vabalangemine

valgeid pärleid vajub pilvist
luues aina pilti ümber

HETKEL öises vannitoas
peegelpildist loeme

me endi silmist lugeda võime
et aeg on saanud ümber.


Meile jääb see VÕIME.

Saturday, March 7, 2009

Kurvitz / Ashilevi intervjuu

Järjena ustlusele, mis Mait Vaik tegi Robert Kurvitzaga, ilmub nüüd Roberti enda meilitsi vestlus oma kunagise paralleelklassivenna ja nüüdse kirjaniku Jim Ashileviga. Nagu terane mustrituvastaja sellest juba järeldada võis, on seerias järgmine Jimi intervjuu kellegagi, kelle intervjuu kellegagi on lõpuks kellegi intervjuu Mait Vaiguga. Sellel uhkel päeval saab ring täis ja siis on selle nimi "The Grand Circular Interview". See saab kõik väga äge olema.

Alljärgnev, sarnaselt eelmisele episoodile, on intervjuu nii nagu see meie arust olema peab - käest kinni ei hoita, rõhk on pigem huvitaval detailil kui ümaraks toimetatud ajalehejamal. Sissejuhatuse lõpuks: see nahktagis filmituus seal vasakul, see ongi Jim.


1. Panen ma väga mööda kui ma su tegelikest peateostest sellise jada moodustan: nädend “Nagu poisid vihma käes” / eepiline näidend surmast ja teatrist, mis jäi ära / näidend “Portselansuits” / luhtund esikromaan? Mind intrigeerivad raskelt ärajäänud raamatud ja ärajäänud kontseptid üldiselt. Mina näiteks kirjutasin kunagi, üheteistaastaselt noorsooromaani, mille nimi pidi olema “Liblikate krematoorium” ja siis jätsin pooleli. Ma ei tea, mis värk nende nahhui liblikatega on, muuseas, selles vanuses … Räägi, mis (töö)nimedega olid sinu ärajäänud asjad? Millest nad umbes rääkima pidid? Miks nad ära jäid? Ja mis värk sinu arust nende nahhui liblikatega on, et neid kogu aeg igale poole panema peab, kui sa üheksateistaastane oled?

Umbes nii see järjekord on. Aga, Robert, ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et püüdsin 19-aastaselt kirjutada noorsooromaani pealkirjaga "Liblika matmine". See on päris naljakas. Me pidime neid siis enam-vähem ühel ajal kirjutama. Minu failid on pärit 2003. aasta detsembrist ja 2004. aasta jaanuarist. Ma ei tea, mis värk liblikatega on, kui sa 19-aastane oled, ma pole selle peale kunagi varem mõelnud. Ma ei teadnud, et see mingi teema on. Õrnakesed, elavad kuuldavasti ainult päeva... Ma ei tea. Mulle meeldib sinu pealkiri rohkem.

Pealkirjadest: eepiline laga, mida 8 kuud kirjutada püüdsin kandis pealkirja "Gloria Maxima ehk üksilduse lõpp". Seal oli, muide, peategelane, kelle nimi oli Einstürzende Neubauteni solisti järgi Blixa. Luhtunud romaan kannab pealkirja "Ma olen elus olemise tunne". Vahel tahaks, et pealkirjast piisaks. Minule mõneti nagu piisabki. Ma ei tea, ma olen kuidagi kiire reageerima pealkirjadele, ma võin neist nii tugevaid signaale tõmmata. Mu lemmik pealkirjapanija on ilmselt Stephen Graham Jones. Mõned näited: "Tar, Baby" (noir), "All the Beautiful Sinners". Tal oli üks ärajäänud pealkiri (asendas selle ühe teisega) "Z is for Xombie" - nagu ... kui hea saab üks pealkiri olla? "Z is for Xombie"??? Saad aru, mulle piisaks juba sellest, kui sellise pealkirjaga raamatukaas mulle laualt vahetevahel otsa vaataks. Aga Jones kirjutab kuradi kiirusega, tal on neid nimesid veel kuhjaga. Veel mõned ilusad ja head: "The Bird is Gone: A Manifesto" ja "The Dog Mother". Mis see viimane on? On ju tugev pealkiri. Kuidagi võigas ja võimas.

Aga okei, millest mu ärajäänud tööd rääkisid? "Gloria Maxima…" rääkis ühest teatriperekonnast, kelle sugu on sadu ja sadu ja sadu aastaid ühes teatris elanud ja töötanud ja see teater kasvab aina suuremaks, sest iga töötaja, kes sureb – ta skelett pannakse teatrimaja külge. Nii-et see ongi enamjaolt luukeredest ehitatud suur teater ja osalt nagu ka muuseum. Seal näidendis oli vist koht, kus Blixa või keegi räägib kellelegi, et näe, see on selle ja selle skelett, ta elas siis jne.

"Ma olen elus olemise tunne" oli ... ma ei teagi. Lagedus ilmselt. Igav ja keeruliste sõnastustega peegeldus sellest aastast pärast eelmist ülikooli, kui ma palju oma toas lebasin ja aknast lagevalget taevast vahtisin. Selle loo juured on tegelikult mu kõige esimeses romaanikatsetuses, aga tollal ma ei teadnud üldse, mida teen, lihtsalt kirjutasin mingeid tundeid ja stseene kaustikusse. Sellel vist polnudki pealkirja.

Veel üks pealkiri, mille all ma mingeid hajusaid ja seosetuid episoode olen kirjutanud, on "NEON", mis pidi rääkima mingi ennastvihkava homost pereisa, karmi neonatsi (kellel pidi olema surnud imiku nahast tehtud viiul) ja jumalaga otseühenduses oleva taevasõdalase kohtumisest. Need kontseptid teevad mulle palju rõõmu, need on päris pöörased, aga kui kirjutama asusin, tuli välja midagi sootuks muud.

2. Kohustuslik voor: mida sa Kaur Kender / Sass Henno kahepõlvkonnalisest krimi-impeeriumist arvad? Miks saadab neid silmipimestav edu? Kas sind on ka, reaalsete probleemide ausa käsitlejana, sellesse seltskonda arvatud?


No Kender oli üks väheseid (võib-olla ainus) eesti kirjanik, kes mind kunagi kirjanduse juurde tõi. Mitte küll otseselt ja otsustavalt, aga mul olid ta raamatud näpus ja ma tundsin nende vastu huvi, neist õhkus mingit ärevust ja midagi lubamatut. Sassi kohta ma ei tea. Ta tabab lihtsalt mingit "põlvkonna närvi", nii halb, kui ka pole rääkida sellest fucking põlvkonnast. Põlvkond, põlvkond. Naljakas, et sellest rääkides ma annan muidugi sellele põlvkonnajutule jälle hoogu juurde. Nagu mõned vastased arvutimängudes, kes ammutavad elujõudu sellest, kui sa neid ründad.

Kenderi seltskonda pole mind küll kunagi arvatud, see tunduks nii kohatu. Sassiga vist ainult vanuse, sünniaasta pinnalt. Me kirjutame ikka päris erinevalt. Ma põen alati, kui talle midagi uut näitan ja üllatun väga, kui ta ütleb, et talle meeldis. Ma arvan, et ta valetab. Aga Sassiga ühele kursusele sattumine 2003. aastal Tallinna Ülikoolis viiski mind vist otsustavalt üle läve, et hakkasin endale tunnistama, et ma kirjutan ja see on päris värk. Sa vist ei teadnud, et me kursavennad olime? Mulle tundub, et Kenderi ja Henno menu kriibib-kraabib sind kuidagi?

RK: Hea, et välja tõid, küsimuse provotseeriv toon vist jättis vale mulje. Et siis – ei kriibi. Ja üldse – kui hale see oleks, kui kriibiks? Kender ja Henno on Eesti kirjanikest nende väheste seas, kelle raamat mu käes sosistab: “ma olen niimoodi tehtud, et sul mind huvitav lugeda oleks”. Neis on mingit glamuuri, nad justkui eksisteeriks ja siis sa võid või võid mitte osa saada antud meelelahutuskogemusest. Hennost eriti (kellel vist ei ole mingit segavat, glamuursemat elu Hispaania narkoparuni või Itaali pornokunni või mida iganes see Kender kirjutamise asemel teeb…) Oeh, näe vaata kuidas lause jooksis ummikusse! Igatahes, Hennost ootaks pikka ja ladusalt loetavat karjääri.

3. Ning edasi jämedatel teemadel. Siis kui “Poisid” välja tuli – las ma raporteerin sulle – ümbritses sind selgelt adutav eduoreool. Mäletan tänavatel suuri reklaampostreid su nimega: “Jim Ashilevi” – “Nagu Poisid Vihma Käes”. Debüütkirjaniku näidendi kohta esitleti debütanti ennast päris tuusalt. Sul on suht tuus nimi ka, seda kõlbab suurelt kirjutada küll. Kummalisel kombel (päris ausalt kohe) ei tekitanud posterlus Robertis kadedust. Tavaliselt on ju ikka väljakannatamatu vaadata, kuidas kellegi teise edurakett kosmosesse sööstab. Ka paljud mu tuttavad rääkisid sellest tunnustava meeleoluga ja üldse jättis see kõik väga hea avapaugu mulje. Kuidas sul endal seda nime seal niimoodi uhkelt näha oli? Kui seotud sa üldse oma asjade reklaamis, posterdamisel oled?

Ma pole seni reklaami ja posterdamisega üldse seotud olnud. Aga ma olen postri- ja kaanekujundusfriik ja pabistan küll halbade kujunduste pärast. "Portselansuitsu" poster oli okei. See mustvalge-prooviruumifoto-postril värk oli "PSi" ajaks küll juba NO99 teatri poolt sama hästi, kui kodustatud (kuigi, olgu, "PSi" postri jaoks poseerisid Maarja ja Kristo siiski spetsiaalselt, see polnud väljavõte mõnest proovist, mida pole tegelikult alati ka NO99 postrifotod) ja see käekirja imiteeriv font oli peaaegu talutav, kuigi selline tehislik juhuslikkus, mis iga käekirja imiteeriv font paratamatult on, jäi pisut kripeldama. Ma ei mäleta enam, mis tunne "NPVK" postrite ajal oli. Justkui polnukski. Võib-olla polnudki. Mul oli sel ajal vaja kool ära lõpetada. Ma tõesti ei tea, mis tunne mul oli.

4. Sa ütlesid, et nüüd, hiljem, eriti hea meelega “Poisse” inimestele lugeda ei anna. Mulle endale näiteks (eriti) ei meeldi oma esimest albumit inimestele kuulata anda.

Kui sügavale ulatub sinu debüüdipohmell? Kui kaua see kestis? Kui kõvasti sa üldse ennast oma enda silmis eksimise eest nüpeldad? Ning veel: kus jookseb sinu jaoks piir terve enesekriitika ja räige flagellantismi vahel?


Ma arvan, et see kestab siiani. Kuni ma pole seda kuldset keskteed "NPVK" ja "PSi" vahel leidnud, kestab see edasi. Nüpeldan ennast ikka kõvasti, nagu see mees seal "Da Vinci koodi" filmis, kuigi ma pole seda näinud, aga treileris oli. Mõlema näidendi teatrilaval nägemine/kuulmine on aidanud mingites tekstitehnilistes üksikasjades selgusele jõuda. Aga ma põen "NPVK" pärast veidi küll, sest ma kardan, et see kaldub jutlustamisse ning moraalitsemisse, ehkki seal on ka paljut, mis mulle alati meeldib ja rõõmu teeb. Kas või viimane stseen, mis mõnede jaoks liiga lahti jäi, aga minule täiesti sobis. Aga see on okei, see näidend on, mis see on.

Läinud suvel juhtusin Tartus draamafestivalil "UNT!" kuulama Mati Undi esimese näitemängu

ettelugemist ja tundsin sealt väga sarnaseid armsaid vigu ja püüdlusi ära, mida omagi esimeses

näidendis näen. Aga see selleks. Siit aimub juba, justkui püüaksin end Mati Undiga võrrelda ja see teeb mind paranoiliseks. Ma arvan, et enesekriitika on terve siis, kui selle arvelt ei püüta teiste silmis omale punkte koguda ("vaata, kui tagasihoidlik ta on!"), kui see tuleb mingist võimalikult objektiivsest ja ausast minapildist.

5. Millised on sinu kontinendivallutamise plaanid? Kui kuulsaks sa saada tahad? Kui kuulus sa arvad, et sa juba oled? Oled sa enda jaoks piisavalt kuulus? Kohutavalt vulgaarne, ma tean, aga samas, olgem ausad – “võitlus rahva südame eest” on selline asi, mille sõjaväelist kampaaniat iga kultuuriinimene salaja oma peas juhib. Või sa ei nõustu?

Mingis mõttes ma olen alati olnud kuulus, sest olen välimuselt terve elu kõigist teistest nii erinev olnud. Tajusin millalgi nooremana, et mul tuleb see kuulsus kuidagi legitiimseks muuta, anda sellele mingi muu väärtus, kui lihtsalt "see must poiss, kes räägib eesti keelt". Aga ma tahaks olla sama selge ja vastuvõetav, kui Andrus Kivirähk ja sama südamlik, julge ja ekstreemne, kui Dennis Cooper. Ma ei tea, et mul oleks kontinendivallutamise plaane (võib-olla samamoodi nagu ma ei teadnud veel hiljuti, et olen patoloogiline valetaja). Nii palju või vähe, kui ma maailmas ringi olen käinud ja mööda tänavaid ja maju hulkunud, pole kirjandus just see hot stuff, mille järele metroodes vastutulevate inimeste näod karjuvad. Ma arvan, et proosaga on raskem bestselling #1 authoriks saada, see liigub nagu aeglasemalt. Draamakirjandus näib liikuvat kiiremini. Filmid liiguvad kiiresti. Samas on mu praegune peasuund proosa. Asi pole kuulsuses, vaid läheduse leidmises, kas siis paberil või õues.

6. Sinu töid lugedes jääb selline mulje nagu inimesed ja nende omavaheline läbisaamine (eriti see va sugupoolte vaheline) ei oleks just väga lootusrikas. Oskad sa seda kuidagi kommenteerida? On sul mingid põhjused, miks sa just inimsuhteid käsitled? Miks mitte näiteks poliitikat või ägedaid roboteid, tulevikus?

Mu sõber Nele küsis mult ükskord, et mis on minu teema (nt Mart Kase teema olevat areng). Areng oleks minul ka napilt esimene valik olnud, aga kõige esimene oli: poisid ja tüdrukud. Ja siis areng kohe sinna otsa. Ma armastan roboteid, aga mulle meeldib neid vist vaadata rohkem, kui ehitada. Asi on selgelt ka minu enda arengujärgus. Ma pole valmis kirjutama muust, kui tüdrukutest ja poistest.

7. Sa olid sellises õppeasutuses nagu seda on Tallinna Inglise Kolledž mu paralleelklassis. Mis mälestused sulle sellest koolist on jäänud? Atmosfäärist või nii… Küsimust on mõeldud, muuseas, pigem hariduspoliitilisest vaatevinklist kui niisama, koolinostalgiliselt. Tegemist on ju ometi “eliitkooliga”…

Ma pole lõpetamisest saadik (2003) sellest majast kerge südamega möödunud. See oli nii konfliktne koht, see oli minu jaoks väga keeruline aeg. Eriti tagantjärele vaadates olen muutunud andestavamaks ja mõistvamaks, rohkem enda kui kooli vastu. Sain enamiku kaasõpilastega läbi, meil oli sõbralik klass. Sinu klass tundus mulle nagu mingi mutantide klass, te olite kõik nii erinevat nägu ja kuidagi arusaamatu kooslus mu jaoks. Meie klassis oli ka palju erinevaid isiksusi, aga ma sain meie kooskõlast paremini aru. Mulle tundub, et mul jäi teismeiga vahele. Mul oli tollal päris palju pingeid ja hirme, mistõttu olin piiratud ja arg. Mul polnud seda vabaduse taju ja „hullumeelsust“, mis minu meelest sinul oli. Ja zaumnikul Jüril, näiteks. Te tundusite mulle hulljulgetena. Ja võiks arvata, et olin siis nohik või midagi, aga ei – mul olid enamvähem halvimad hinded klassis. Kahel poisil olid veel halvemad, aga nemad visati pärast põhikooli välja. Mina jäin täpselt punase joone alla – keskmine hinne pidi põhikooli lõpus poistel olema 4,0, minul oli mingi 3,9744... Aga kuidagi sain keskkooli jääda. (Sina olid siis juba läinud.) Tüdrukutel, muuseas, oli lubatav keskmise hinde miinimum kõrgem: 4,2 vist. Vaat nii.

Tundsin end üsna ebaõnnestunud inimesena. Unistasin mingi 12-aastaselt suremisest. Samas sai seal röögatult palju nalja, mõned mu parimad sõbrad on sealt koolist ja mul oli hea meel, et meil kelleltki kooli liftis traadiga neeru ära ei varastatud (nagu olevat kuskil Lilleküla koolis juhtunud). Nii et probleemid olid pigem psüühilised. Samas olid kõik mu klassijuhatajad nagu inglid, targad ja soojad emad, kõik kolm naist. Ma räägin, see oli vastuoluline koht. Tegi väga küüniliseks ka, kõige suhtes, ma polnud selles osas ainus. Olen alles hiljuti hakanud sellest lahti saama. Aga mulle tundub, et mujal Tallinna koolis oleks veel halvem olnud, kui ma poleks just kuskil Waldorf koolis käinud. Mõneti saab öelda, et mu elu (ja teismeiga) algasid pärast TIKi lõppu.

Kuidas sul oli? Mul pole aimugi, kuidas sul oli. Olen viimasel nädalal palju „Materjali“ kuulanud, „Tunnusmeloodia kooliaktusele“ võtab üllatavalt palju kokku sellest, mida kooliajal tundsin. Nii ilus lugu. Aitäh sulle selle eest. Olen praegu igaptidi „Materjalis“.

RK: Ma arvan, et nii mina kui graafikageenius Jüri Saks oleme väga tänulikud, et me kellegi silmis hulljulged oleme olnud. Jüri vist hellitab oma egot vähem aga ma ise juba näen, kuidas ma „Akira“ stiilis punane keep kaelas nagu kangelane esimese korruse aknast alla tänavale hüppan. (Või koolist välja lendan)

8. Kui suur sõda jälle tuleb, siis kumma poole Jim rusikatega vehkima läheb (kuldseid keskteid ei anta!) - Natsid? Oder kommunistid?

Natsid, loomulikult.

9. Truman Capote on öelnud (vähemalt ütles ta seda selles filmis, mis tast tehti) ühed minu jaoks kirjutamist täiuslikult kokkuvõtvad sõnad: “When I think about how good my next book is going to be, I can hardly breathe.” Kui hea saab sinu järgmine olema? Kumb see siis on, kas raamat või näidend? Mis sind praegu huvitab – töös endas. Mis oma enda mõtetest kõige räigemalt peale läheb?
Ma ei tea kindla peale öelda, mis see olema saab, aga ootan pikisilmi pikka proosat. Mis on keeruline viis öelda lihtsalt ühte sõna: romaan. Ja, noh, see saab olema kõik, mida sel hetkel suudan. Mind huvitab praegu tegevus tekstis (kuigi nüüd, kus olen seda öelnud, tundub, nagu ei huvitakski enam), sest viimasel ajal kipuvad mu tegelased seisma paigal ja mõtisklema. Mis pole iseenesest halb, aga võib olla väga igav. Ja minu hiljutisim huvi on tähendusliku ja tähtsusetu vahekorra vastu tekstis. Kuidas kirjutada nii, et tekst poleks tähendusest niivõrd rase, et see kaotab sideme eluga? Keerulisema sõnaga: dünaamika. Mis pole kuidagi üllatav vastus. Millist kirjanikku ei huvitaks dünaamika? Dünaamilised saavutused on ilusaimad.

Praegu tuleb meelde näiteks Will Christopher Baeri „Penny Dreadful“, mis ühest küljest seedib Joyce’i „Ulyssest“, teisalt mõtleb tegelane Jimmy Sky (milline ilus nimi – Baer armastab oma nimesid, ilmselgelt) vahepeal oma kiirtoidueelistustest ja sõnab endamisi midagi sellist, nagu: „Fuck those processed buns.“ Mitte, et see olekski kogu dünaamika, aga saad ju aru küll. Ma tahan lahti saada nendest näilistest piiridest kõrge ja madala vahel.

10. Ning lõpetuseks. Kui tihti tegeled sina oma peas intervjuude andmisega? Auhinnakõnedega? Mis on su lemmiktseremooniad? Nobel? Booker? Oskarid? Ma ise ikka kaldun rohkem sinna Nobeli poole, ma tean, klišeelik. Olen proovind ka näiteks Hugol või Nebulal oma jama ajada, aga see eriti ei inspa mind. Päras Urmas Otti, ma pean tunnistama, on suuremad intervjuu-fantaasiad lahtunud.

Urmas Oti lahkumine oli minu jaoks samuti kangelase surm. Ta oli vist ainus eestlane/ajakirjanik/intellektuaal, kellega tõeliselt kohtuda tahtsin. Olen temast korra Kristiine keskuses mööda kõndinud, see oli kogu lugu. Mul on hea meel, et Sass tema saatesse jõudis. Olin uhke ta üle. Ta näeb seal nii särav ja terane välja ka – Sass.

Aga lemmikvõistlustest. „America’s Next Top Model“ on alati lahe.

Monday, March 2, 2009

Keelevähk

Romaanivõistlusele laekunud 41 käsikirja olid enamjaolt olnud halvas eesti keeles kirjutatud. Isegi vist mitte enamjaolt, vaid peamiselt, sealhulgas ka võidutööd. Jüri Kuuskemaa kirjutas 17. veebruari Postimehes keelerisust, mis temas meelehärmi ja vastikustunnet tekitab. Küsimus on vist muuhulgas selles, kuidas keegi oma keeleruumi tajub. Kas see on tema isiklik ruum, mida ta enda äranägemise järgi mugavaks ja ilusaks kujundada võib või lasub tal keeleruumi kui ühisruumi kujundamisel ja kasutamisel vastutus. Kõik teavad ja nõustuvad, et keel võiks ja koguni peab arenema (see on ülepea keele olemasolu eeldus). Ent kui hakata sõnahaaval pisiasjade kallale, selgub, et kõigil on Ilusast Eesti Keelest oma arusaam ja vaidlus taandub jälle - maitsele. Mulle ei meeldi need punased kardinad. Mulle paistab valgus silma, kui lamp seal on - pane mujale! Hoiame ust suletuna. Mulle ei meeldi, kui uksed tubade vahel kinni on - ma olen siis nagu lõksus. Mulle ei meeldi okeitamine, mulle tundub (ja ma ei saa sinna midagi parata), et kui inimene ütleb "okei" või "tšau", häbeneb ta oma rahvust ja rahvuskeelt. Okei, see vaidlus ei vii meid vist kusagile. Tšau.

Ma saan aru Kuuskemaa nõudmisest ilusama, korrastatuma, läbimõelduma ja puhtama (keele)ruumi järele. Kui viitsin, lähen isegi ajalehte avades või linnas ringi vahtides närvi. Inetut on rohkelt, rohkelt. Inimeste riietuses, avalike ja isiklike ruumide sisekujunduses, meeleoludes...

Vahest oleks õige rääkida hügieenist. Ütleme, et ortograafia-grammatika-õigekirjareeglitest teadlik inimene talitab kõneldes seadusetruult ning on seega puhas. Kuid siin ei pruugi keelehügieeniga veel kõik korras olla, sest kuidas on tal lood parasiitsõnadega? Kas ta taipab, millised sõnamängud on maitsekad ja millised mitte?

«Maastik» on nii tore sõna, et seda tahetakse looduselt usurpeerida. Meil on nüüd «poliitikamaastik», «spordimaastik», «kirjandusmaastik» ja muud kunstpeisaažid. Kas maksab tarvitada looduse kallal vägivalda ja tirida teda sel moel poliitikasse või sporti?

(Kuuskemaa)

Kust läheb piir loova ja lõhkuva mängu vahel? Kas nimetades kirjandusruumi kirjandusmaastikuks võtame me tõesti midagi looduselt ja eesti keelelt ära? Kuidas seda tõestada ja kuidas tõestada vastupidist?

Kuuskemaale ei meeldi, kui meeskonda nimetatakse tiimiks. Ta ei ütle, miks. "Tiim" pole kõige halvem üle võetud sõna, kui otsustada sõna ülesehituse järgi. Nagu "liim" - täitsa eesti keele moodi. Mulle meeldib inglise keelest üle võetud sõnadest kõige enam "list". See on kiirem ja lihtsam sõna, kui "nimekiri" ning märksa ilusam ja puhtam sõna, kui näiteks "džäss", mille koledusest ma pole veel keelekaitsjate karjatustele vaatamata (kas karjatusi saab vaadata?) üle saanud. Ma ei taha kuulata "džässi" ega "jatsu". Aga kui näen sõna "jazz", meenub mulle mu sõber Tõnis ja ilusad ajad, kui noorus ja meie oma avastusretk alternatiivmuusikamaastikule alles algas. "Heli" asemel ei pea tõepoolest tingimata ütlema "sound". Aga "meeskond-tiim" ja "heli-sound" pole ju päris ühes pajas. Või on? "Tiim" läheb ju eestikeelse kõla- ja kirjapildiga kokku. Või on asi maitses?

Kui mõni ütleb hüvasti jättes «Pakaa!», siis selle põhjusest saan ma veel aru. Eesti oli ju Venemaa koloonia ning koloniseeritavad võtavad ikka kolonistide keelest sõnu üle. Meile on neist jäänud «tupik», «pohmell», «pagasnik», «penoplast», «ruleerimisrada», «sott» sajase asemel, roppsuudel ka «pohhuism» jne. Ent me ju pole olnud Itaalia koloonia, et kiruda «Porca madonna!» ja tervitada «Ciao!» ning «Arrive derci!».

(Kuuskemaa)

Segunemine ja mõju(ta)mine käib hoomamatult keerulisemalt ja juhuslikumalt, kui pelk paberil dokumenteeritud poliitika. Kui palju me oleme koloniseeritud lääne muusika-, filmi- jm meelelahutustööstuse poolt, miks mitte sealhulgas ka kirjanduskaanonite poolt? Suurem osa muusikast, mida kuulan, on ingliskeelne, samuti suurem osa filmidest ja sarjadest, mida vaatan ja ilukirjandusest, mida loen. Miks ma ei tea midagi ungari, alžeeria, isegi hiina bändidest? Kas peale minu on selles süüdi ka tänane kultuuripoliitika, trendid, mugavus-harjumused, see-kuidas-raha-liigub? Olen ma loom, et mulle kõik nina ette künasse tuleb kallata - läheks äkki ise ja uuriks seda ja teist maailma asjade kohta vä?

Minu abikaasa tuli kord koos teismelise pojaga Vanemuise etenduselt ära pärast esimest vaatust, kuna tükk kubises falloslikust ja vulvalisest sõnavarast. Mulle aga väideti hiljuti, et draamateatris lavastub etendus rüütlite elust, mis algavat sõnadega «Türa persse, kuradi raisk, mis nüüd edasi saab». Ma ei tahtnud uskuda oma silmi, kui lugesin «Puhkepäeva» teatrikommentaarist, et «ingliskeelseid roppusi saab tükist kogu piletiraha eest». Tänan väga, et taha ühtegi!

(Kuuskemaa)

Fallos ja vulva on teinekord rõvedamad, kui munn ja vitt. Sõltub kontekstist. Või ei? Siin läheb asi maitseküsimusest edasi kategooriliseks põhimõtteküsimuseks. Jätkub:

Andrei Hvostov soovis Ekspressis leiutada maksimalistlikku metafoori pugemise kohta ja kirjutas: «…kas või läbi ussi m…i.» Selle peale sobiks tsiteerida peaministrile omistatavat lemmiklauset: «Tule taevas appi!»

(Kuuskemaa)

Ma saan aru taotlusest, et ajakirjanduses võiks väljenduda võimalikult targalt ja maitsekalt - hea tava järgi -, aga kas ühe ropu repliigi pärast tasub kahtluse alla seada Hvostovi kirjutiste mõtestatust ja intelligentsust? Kas tasub artikli lugemine sinnapaika jätta, kas tasub jätta teatrisse minemata, kui kuuldub, et laval hakatakse ropendama? Kas asi pole tõesti põhimõttes? Ja kui on, siis kas säärane põhimõte ei hävita eeldust dialoogi ja võimaliku arengu tekkeks (küllastusseisundid küllastusseisunditeks - kellel pole olnud perioode, mil tal mõnest värvist või muust stiilielemendist kõrini on saanud). Stiil - veel üks kahtlane sõna. Mitte vähem kahtlane, kui tiim.

Maitse on see, kui kõik kujundused, mis sa teed oskad sa ära põhjendada. Sõnadeta. Kui sa paned maali seina või tood peole midagi eriskummalist. Igale asjale on oma õige koht ja aeg. Sa ei oksenda söögilauas ega tapa sünni juures.

(Mart Kase kirjutab "mis on maitse")

I rest my case. Ei, puhkan oma keissi. Ei. Sry. Tähendab, sorry. Vabandust. Palun vabandust.

Samuti tõttab appi "legendaarne keeletoimetaja" Helju Vals via Postimehes äsja ilmunud intervjuu. (Vaevalt, et eelmisest lausest kohe aru saaksin, kui poleks seda ise kirjutanud.) Rääkides Kuuskemaa artiklist, ütleb Vals:

Kui aga jõuab see mees roppsuude juurde, siis ütleksin mina: ei ole hea aeg praegu kirjutada roppsuudest ilma Mihkel Rauata. Kuhu ta jätab Mihkel Raua? Ta mõistab roppsuud hukka, aga seda ei saa nii lihtsalt seletada. [...] Kas roppus on sama mis labasus? [...] Praegu on Raud selle lehekülje lahti löönud – kas roppused on halvad, kelle suus ja kelle kirjas? Seda võiks käsitleda laiemalt, aga mitte panna niimoodi ühe pealkirja alla. [...] Kuidas peaks siis Raud kõik selle kirja panema, mida ta on oma aatekaaslaste hulgas läbi elanud?

(Vals)

Mu vanaisale meeldis Raua raamat. Ainus, mille kallal ta nurises, oli liigne teiste elude paljastamine (mis see Raua asi on oma nina teise ellu toppida ja seda paljastama hakata). Mu vanaisa nutab vist alati, kui ta Tammsaare "Tõe ja õiguse" jälle läbi loeb; Raud meeldis ka. Aga hiljuti, kui üks vanaisa rahvatantsuõpilastest sünnipäevalauas Raua raamatust seda kohta meenutama hakkas, "kus nad Kojamehega seda ühte litsi panema hakkasid", löödi mehele vastu näppe ja paluti: "Natuke viisakamalt."

See on nagu 90ndate keskel, kui mu teismeline sõber Elvast küsis emalt, kes keelas tal saksa taevakanalitelt pornofilmide vaatamise: "Teha võib, aga vaadata ei või?" Lugeda võid, aga ära sellest väga räägi.

Lõpetuseks toon välja kõige hirmutavama koha Kuuskemaa sõnavõtust.

Õppigem ja pruukigem keeli, kuid hoidkem nad lahus.

(Kuuskemaa)

...justkui keel saaks elada ja hingata vaakumis. Olgu, ta vast ei mõelnud seda sõna-otseses-mõttes nii. Või ... mõtles?

Kuidas uuendada ning arendada keelt, kui kellelegi miski ei meeldi? Mida hakata peale meeleheitlike üldistustega, nagu eelmine lause? Mitte midagi.

- -

- -

- -

See postitus läks ka Purpurmusta.