Friday, January 29, 2010

kosmo_elae_kosm_sela_vkosm_selaev

Luiks käskis.

Tinten pen on crappy paper, 2003

A year in ZA/UM


Entropy raised it from the planar battlefields, pain brought forth it's expression from weapons of war - siege towers and heads of flails - interlopers sought for it in cities made of dust where people made of dust speak and ash falls from their mouths and on the third day, the magi came to see it. It is ZA/UM, ZA/UM! and I came up with it a year ago, with some friends of mine and on this most glorious of days, erect obelisks in outer space for it, commit atrocities over it, tell Corneliu Codreanu not to rest until he has made it in the likeness of the holy sun in the sky! From the Zed to
the A, from the forward slash to the U, to the M - ZA/UM, when the history of it's glory is written, your species shall be but a footnote to it's magnificence, are you afraid

insect?

Palju õnne sünnipäevaks, ZA/UM. Siin on üks sulle üks suveniir sellest päevast, kui me su välja mõtlesime. Lex Rostov on selle joonistanud, mina ja Martin aitasime välja mõelda. See on pilguheit tänapäeva neonatslikku liikumisse ja möödaminnes on see ka esimene ZA/UMi koostööprojektidest. Et neid aastatega tuhandeid koguneks!



Monday, January 25, 2010

FULGENS, SEQUAR (Sädelev, ma järgnen sulle)

Fantaasia paigutab tulevase maailma kas kõrgusse või sügavusse või metempsühhoosi meie suhtes. Me unistame reisidest läbi maailmaruumi: kas pole maailmaruum meis endis? Oma vaimusügavusi me ei tunne. - Sissepoole viib salapärane tee. Meis endis või ei kusagil on igavik oma maailmadega, möödunu ja tulevik. Välismaailm on varjude maailm, ta heidab oma varju valguseriiki. Praegu paistab meile seesmus küll nii sünge, üksildane, kujutu, aga kuivõrd teistsugune tundub ta meile siis, kui see varjutus on möödas ja varjukeha kadunud. Siis naudime rohkem, kui kunagi varem, sest meie vaim on puudust tundnud.

TABULA RASA

EESSÕNA

Võimalike arusaamatuste vältimiseks (kuigi ma just seda kirjutada ei mõelnud). Pean kiirustama, sest kindlalt on mulle jäänud vaid tänane päev. Ma ei vastuta kõige eest, mida siin ütlen, sest tegelikult olen alles loo keskel. Et see hoopis lõpetamata võib jääda, pean kiirustama. Ja pean kiiresti vastutama, niipalju kui suudan ja niipalju eest kui suudan. Kirjutan asjalikku juttu, niivõrd kui suudan.

Ma petan teid kõiki. Ma panen pealkirjaks "Ühe päeva mõtted". Miks ma seda teen, võite edasi lugedes märgata. Ühes lõigus olen ma seda selgitanud, sest siis ma veel ei teadnud, et kirjutan eessõna. Kuigi ma ennast pidevalt kordan, siis vähemalt uutes vormides, vale vabanduseks ei oska ma isegi uusi sõnu leida. Sellepärast ei anna ma siin topelt valevabandusi. Lugege edasi.
Ma ütlen, et see kõik on assortii ja ma ei peta kedagi. See on assortii. See on õige hägune ja sassis ja segamini ja mingigi loogilisuseta kokku pandud, asi, mida ma pean üle rääkima, sest see tundub arvatavasti võõrastav. Nagu ka kõik muugi. Niisiis, maitske. Võib - olla ei maitse see teile. Õigust öelda, ka minule mitte, kui aruka inimese kirja- ja mõtteviisi tarvitada. ratsionaalset sõnade paigutamise korda. Vähemalt siingi, sest mujal ei leia ta mingit korda, vaid ainult juhuslikkust. Kui kuskil peaks midagi korra sarnast leiduma, siis täiesti juhuslikult. Korra kohta oleks veel mõndagi ebaratsionaalset öelda, aga see pole sobiv koht. See peletaks korraarmastajad eemale. Veel pole sugugi mitte midagi ammendatud ja kõik on üsna umbmäärane. Sellepärast palun eessõna mitte mõõdupuuna ja sisunäitajana arvestada. ta näitab ainult mu head tahet korraarmastajatele vastu tulla.

Ma ütlen, et see on egoistlik romaan. Sõna "egoistlik" vastu ei peaks kellelgi midagi olema, kahtlust äratab sõna "romaan". Ka mulle tundub ta rohkem kui kahtlane, aga puhtast laiskusest ei viitsi ma teda teisega asendada ja egoistlik romaan kõlab nii hästi kokku. Sõnade kõla on väga tähtis! Võib-olla saate kunagi aru, kui eessõnast kaugemale jõuate. (Mitte mingit meeldivalt arukat stiili, nagu ma nüüd avastan.) Ühesõnaga jne. ma ei hakka pingutama. Ega ka üle pingutama, sest rohkem üle ei anna, midagi katkeks.

Ma ütlen, et siin on juttu ainult minust. Mida sellest arvata, saate ka omal ajal teada. Ma ei hakka ütlema millal, veel vähem kus.

Üleüldse ei hakka ma ennast õigustama, sest ei tunne ennast enese ees sugugi süüdlasena. Teiste ees - see ei puutu enam selle raamatu raamidesse, sest teised siia teed ei leia. Või kui, siis ainult läbi minu.

Vastumeelsust võib sisendada kõik, kui endale kõige vastu vastumeelsust sisendatakse. Sellepärast sooviksin meeleldi, et te oleksite võimaluste piirides eelarvamustevabad, kuigi ma teie piire ja võimalusi ei tunne. Jätan selle teie eneste äratundmisasjaks. Üldse võin kõik teie eneste äratundmisasjaks jätta, ilma et see mind takistaks tundmast või mittetundmast. Me kõik seisame piisavalt ja ülemäära eraldi, nõnda et meie tundmised -mittetundmised nagunii kunagi ei kattu. Sellepärast ei püüagi ma midagi sisendada, ega looda ka, et keegi mind tõsiselt võtab. Kõik on selleks ülemäära tõsised. Ja kõik on selleks ülemäära tõsine. Arvake mis tahes. Mina olen endast vähemalt midagi ära anda saanud. Ja sugugi mitte sellepärast, et teed näidata, valgustada ning õilsaid aateid rahva hulka heita, vaid et lihtsalt endast vabaneda, vähemalt seks korraks. Vähemalt loota. Ja mitte midagi mitte millegagi õigustada. Mitte midagi mitte millegagi seletada. Lihtsalt oodata.

ÜKS ÄRA SAADETUD KIRI
TERE, LII!


Ma olen hullus tujus, tahad teada, kes ma tegelikult olen? Niipalju, kui ma ise arvan teadvat, mis muidugi tõele ei vasta. Teostan täieliku enesepaljastuse nii suures osas, kui see võimalik on. Ülejäänu on piisavalt halb, paha ja valelik, et seda eluotsani hoolega peab varjama või vähemalt seni, kui minu süütus on kindlaks tehtud ja süü veeretatud nendele, kelle pärast ma pattu tegin. Et ma põhilist varjama pean, saad ainult osaliselt mu tegudest ja nende ajenditest aru, kui üldse saad. (Kasutan alati kaksipidi võimalust: mõistmine või mittemõistmine.) Mul on vaja kuulsaks saada. Kiiremas korras. Mitte kuulsuse enda pärast, vaid selleks, et pääseda piinajast, et lasta oma südamel ükskord rahus seista. Sellepärast kirjutan nüüd raamatut, pealkirjaks "Ühe päeva mõtted", ja loodan temaga näärideks valmis olla, kuigi mul siiani on kirjutatud ainult kuus lehekülge. Ausalt öeldes on see haltuura, kõige harilikumad mõttejupid ja vanade tööde ümbertegemine, et kõik täie ette läheks. Esialgu on see kohutavalt kaootiline; korrigeerima ja kokku seadma hakkan päris lõpus. Ega see väga mahukas ei tule: 60 - 100 lehekülge, kui niigi palju. Peaasi on, et see peab tasemel olema, ja ma ei ole endas enam üldse nii kindel, kui eduks vajalik oleks. Teen, mis suudan. Jutt jookseb ju päris ladusalt, aga hakates tõeliste raamatute ja meistritega võrdlema, ei ole see muud kui koolitüdruku kirjandistiil. Seepärast ma hoidun võrdlustest. Katsun ainult niipalju esialgse idee järgi käia, kui võimalik on. See oleks: panna kirja kõik, mis impulsiivselt pähe turgatab või mis on saadud põhjaliku analüüsi ja läbimõtlemise tulemusena; mitte hoolida mingist korrast või stiilist ja katsuda anda mingigi ülevaade sellest segaduste ja vasturääkivuste puntrast, mis on inimese hinges. Vaevalt, et ma selle raamatuga üldse midagi saavutan, kui ma ta üldse lõpetan. Ent tema eeliseks on see, et tal puudub süžee ja üldse mingi ühendav liin, kui välja arvata see, et kõik on minuga seoses ja minust tulnud. Alapealkirjaks kavatsengi panna "Egoistlik romaan".

Päriselt nii, nagu alguses plaanisin, asi muidugi välja ei tule, tegelikult ei tule sinnapoolegi. Raamatu mõte tekkis igatsusest mingi universaalse masina järgi, mis paneks sünkroonselt kirja kõik kujutluspildid, kõik mõtted, kõik helid, mis ajust läbi vilksatavad. Kui oleks võimalik mõtteidki vahetult kirja panna, siis oleks see arvatavasti midagi sürrealistliku romaani taolist, kuigi ma neid lugenud pole. Tegelikkuses ei saa mõtteid nõnda üles kirjutada, nagu nad ilmuvad. Tööle hakates on nad pideva kontrolli all ja kuidagi kitsastesse piiridesse surutud, tegeldes ainult sellega, kuidas ja mida nüüd kirja panna. Isegi siis, kui mõte lõpuks jooksma hakkab, on ta ikkagi kindlalt seostatud ja allutatud ühele mõttele, millel lastakse vabalt areneda. Kaootiliselt kirevat mõtete vaheldumist pole võimalik tabada, selle loomisvariandi olen kõrvale jätnud. Kõike tuleb paraku ikka teadlikult arendada, et midagi välja kasvaks, paljalt kaasasündinud mõtlemisvõimele ja külgeõpitud kirjutamisoskusele ei saa lootma jääda.
Ma ei tea veel, kuhu see lugu välja jõuab ja kuhu ma ise välja jõuan. Tean, et pean töötama, kui tahan midagi saavutada, aga olen lõpmata laisk. Ent olgu sellega kuidas on. Nagunii olen Sind juba lootusetult segadusse ajanud. Sa tead, mind ei maksa tähele panna. Mu hulle tujusid tunned Sa ju samuti, võta siis seda kui üht kõige armastusväärsemat lõusta, mida ma teha oskan. Saadan selle kirja ära alles siis, kui mul raamat valmis on, tegelikult ongi see kirjutatud ainult strateegilistel eesmärkidel, mitte selleks, et südant puistada. Panen selle tervikuna oma raamatusse sisse alapealkirja all "Üks ära saadetud kiri".

Niisiis räägin Sinuga minevikust läbi oleviku tulevikku ja olgu Sul teada, et seegi lause on kirja pandud raamatu, mitte Sinu tarvis. Ma loodan, et Sa ei solvu. Üldse kõik, millest sa aru ei saa, võid rahulikult mõistatamata jätta, sest see kiri pole ainuüksi Sulle määratud. Keegi saab sellest ikkagi aru. Tegelikult on see kõige tavalisem poos; natuke ekstsentrilisust on igas raamatus ja minu omas peab seda veel rohkem olema, sest mul ON VAJA läbi lüüa. Sinu vastuse pistan ka veel kuskile sisse, juhul, kui Sa muidugi vastu ei ole.

Paistan vist enam kui hull, näib nagu usuksin kindlalt selle utoopilise jama avaldamisse. Ei, loomulikult ma ei usu, kuid loodan, sest see lootus on ainuke, mille najal võin elada ja edasi valetada. Minus on nii palju vihkamist, see peab millegagi leevendatud saama. Olgu pealegi, kui see raamat läbi ei lähe, mul on teisigi plaane tagavaraks. Kiiremas korras saan ära lõpetada oma luuletuste ühe aasta saagi, millest ma ausalt öeldes midagi ei looda. "Must auk" saab tema nimeks, aga seda nime saan ainult mina imetlema, sest mu luuletused on tühjad ja kõmisevad. Nagu näed, suudan ka kriitiline olla, tegelikult olen seda isegi rohkem kui tarvis, valuliselt lõikab sisse mu küündimatus, sest enam ei usu ma midagi või elavad need usud minus varjatult. Ainult lootused ja teadmine, et ma olen hull, aga seda ma ju olen ja ei häbene tunnistada. Või kes teab. Ei häbene tunnistada paljusid teisigi asju - oma kuulsuseiha näiteks, sest ma tean, et kuulsus on mulle vajalik hoopis teiseks otstarbeks, mitte joobumuseks. Aga olgu see nüüd pealegi. Ma ei tohi siiski täiesti unustada, et kirjutan Sinule, aga seda ma ju teen siiski rohkem kui teistele ja oma targutused võin mõnes muus lõigus lagedale kraamida. (Mind kummitab pidevalt see, et ma pole küllalt sügav, küllalt tähendusrikas, küllalt tabamatu oma mõtetes, see tuleb sellest, et ma midagi ei tea. Ja loomulikult minu ehmatavast noorusest, mida ma endale andestada ei suuda. Sellest tulenevadki kõik õnnetused, õigemini on noorus eaks, mil vanadus tahab teda omadesse vormidesse suruda, aga noorusel pole veel mingeid õigusi selle vastu võitlemiseks ega kogemusi, sest ta on noor. Kui ta need õigused ja kogemused lõpuks saavutab, siis ta on juba vana ning tsükkel hakkab otsast peale. Võib-olla teisiti polekski vanadust.)

Mul on kõrged ja kauged eesmärgid, teen nendeni jõudmiseks viib ainult läbi raamatute, muud väljapääsu ma praegu ei näe, sest kirjutamises tunnen end kõige kindlamalt ning seda saan segamatult teostada. (Teatrit ei maksa mainidagi, enne on vaja mul kõrgete kaugusteni jõuda.) Oh jaa, mul on palju andeid, aga ma ei oska neid ratsionaalselt ksutada ja häbematu olen ainult kirjasõnas, nõnda pole neist mingit kasu. Mis loeb anne, kui keegi ei tea, et see sul on?

Järgmine, millega võiksin õnne proovida, oleks "My face". Need oleksid juba konstruktsiooniga lood, ent ikka veel tegevuseta. Novellid inimestest süüvides vähimaissegi tundevarjundeisse ja seda ma juba oskan, kõike kaksipidi käänata ja lahti lõhkuda, nõnda et aru ega otsa ei jää, näidata mõttetust ja mõtet ja ülimat keerulisust. Puhtalt psühholoogiline, nagu kogu minu olemus, (tähendab siis ka jutud teistest inimestest lähtuvad minust. Loen seda loomulikuks, sest mina olen ju mina ja kuidas saan ma objektiivselt arutleda väljaspool mind olevast?) Koosneb umbkaudu kümnest inimesest, Sa tunned neid kõiki. Annan seega ära, et mul on täpsed prototüübid ja muutused nendes tulevad minu vääritivaatamisest. Nii et päris-päris kindlasti ei ole need enam need inimesed, keda me tunneme. See saab olema arvatavasti kõige fantaasiavaesem ja lihtsalt kuiv, kui süvenemata lugeda, aru saada püüdes on see jällegi võib-olla väga raske, sest mina kirjutades olen veel kõige vähem aru saanud. (Väike vahemärkus: nagu Sa tead, on kirjutamine mulle ainult abivahend päriseesmärgini jõudmisel või sellest kaugenemisel. Seepärast siis ei tohi mulle keegi süüks panna, et ma kuulsust kuulsuse pärast ihalen, see teeb mulle kõige rohkem muret. Olen nii avameelne, ausõna, nii avameelne, et mõtelge mis tahes ja kõige targem on, kui te selle jutu ikkagi fantaasiaviljaks arvate.) Nagu näed, pöördun vaheldumisi Sinu ja teiste poole, unustan ära adressaadi ja kui tõsiselt tunnistada, siis kirjutan endale. Ainult endast ja endale, nii et "Egoistlik romaan" on täiesti põhjapanev pealkiri.

Järgmine katsetus: "Mis on päev"; motoks Jaques Prevert'i luuletus "Nous nous aimons". Võin selle Sulle ette lugeda ja tõlke juurde lisada. On võimalik, et see jääb kogu mu elu motoks, kuigi ma tulevikku ennustada ei oska. Leian igatahes, et see on täiuslik ja loen oma elu kordaläinuks, kui suudan midagi samaväärse täiuslikkusega luua. Imelik minu juures, kes ma ignoreerin eeskujusid, aga sellest peab niimoodi aru saama, et ideaaliks on täius, mitte Prevert. Kas said aru? Ära imesta mu hullu tuju, pane see kiri lihtsalt mõneks ajaks kõrvale ja loe teda uuesti siis, kui minu kord käes on. Siis näed, et ma polnudki võib-olla nii hull, ei saa olla, et kunagi midagi ei muutu. Öeldakse ju: "kui mägi ei lähe muhamedi juurde, siis läheb muhamed mäe juurde." Eks mina olengi nüüd usinasti teel, sest mäeks ma ennast ei pea. Ükskõik kui kaugel see mägi on, sinna ma ometi jõuan. (Kooruski lõpuks üks usk välja, üks võimas ja õige usk, millele kohe muidugi iseteadlikkus nimeks antakse (õige sõna ei tulnud meelde, kahtlemata on eneseusalduse tähistamiseks veel mõni vängem väljend.))

"Mis on päev?" See on saladus. Seda te saate alles siis näha, kui päike tõuseb. (Olgu märgitud, et päikese all ei mõtle ma ennast, nii kaugele ma siiski ei lähe, kuigi tegelikult lähen kaugemalegi. Päike mind ei võlu, ta on liiga lähedal.)

Veel järgmine "Hajusparved", mis võib olla muutuv pealkiri. See on esialgu ka minu jaoks veel nii keeruline, et ma sellest midagi öelda ei tihka. Igatahes on see otsast lõpuni äärmuslikku filosoofiat täis topitud, koosnedes üksikutest sententsidest ja tervetest traktaatidest, tiraadidest ja müriaadidest arutlustest, milles igaüks ära eksib. Teisiti ei saagi olla, sest kõnelen algusest ja lõpust, ja sellest, mis oli, on ja tuleb vahepeal ja olematuse üleminekust olematusse. Eks ole mul kõrged missioonid täita, ma pean küsima, "Mis on lõpmatus?" ja vastuse andma. Igaüks peab seda eneselt küsima, mina olen üks paljudest, nii et selleski suhtes ei saa ma millelegi erilisele pretendeerida. Ma ei taha üldse mitte millelegi pretendeerida, toonitan veel kord, et teen kõike seda omaenese valedest pääsemiseks, mille põhjust ma avaldada ei saa, see oleks liiga suur enesepaljastus, milleks mu nõrk vaim veel valmis pole.

Ning viimane, mida olen ette planeerinud, seni veel pealkirjata, aga sisu suhtes juba täielikult konkretiseerunud. Ometi miski, mis omab selget süžeed. Mida ma enneaegu välja ei lobise.

Mu kiri Sinule hakkab lõppema. Kirjutan selle ümber ja saadan Sulle näärideks, võin panna Su allkirjaga kinnitama, et Sa said selle kätte koos näärikaardiga. Pea siis meeles, mida ma ütlesin, võta seda kui minu veetlevat naeratust (see on tõega asi, millest ainult Sina aru saad ja mis teistele selgusetuks jääb. Kui nad ainult näeksid nalja, mis on selle taga! Mul on neist natuke hale. On siiski asju, mida ma maailmaga jagama ei hakka.) Stiil on muidugi veidi erinev sellest, mida tavaliselt kasutan, sest siin on mängus suurem pidulikkus.

P.S. Palun veel kord mitte erutuda mu vaimse seisukorra pärast. Kui jälle kokku saame, siis räägime kõigest põhjalikumalt, tuleta mulle ainult meelde mu lubadusi.


TERVITADES MADE

Lenin Lonely Hearts Club

9822

M. Luiga 2006, pastakas+fototöötlus A. Rostovi tehnilise abiga




torso (1 of 1)-2

200?, igavates õhtukooli tundides, tinten pen valgel paberil.


lõige (1 of 1)

Paberilõige. Materjaliharjutus. 2009?


brill (1 of 1)

Briljantroheline kriitpaberil. Materjaliharjutus. 2009. Briljantroheline on raskesti hallatav materjal ning hajub kiiresti.

Selleks korraks kõik, en-joy.

Friday, January 22, 2010

Hüvasti, Berliin

za-um I
2009

Spider-Man'i Venom!

venom

Oma kakskümmend aastat on möödas. Spider-Man'i Venom on jätkuvalt rõõmus, et ta on pääsenud verekarva põrgust. Usinatel on võimalik ettevõtteid luua. See, kui hästi Venomil läheb, sõltub otseselt sellest, kui usin ja kaval ta on. Mitte keegi ei võta Venomi käest seda, mis ta oma töö ja vaevaga teeninud on. See kuulub õigusega talle. Venom ise on oma elu peremees. Venom kannab moekaid spidosid ja tema kukrus on siledad plastikkaardid ja krõbisevad paberkroonised, mille Venom võib igal hetkel vahetada meeldivate kaupade vastu, mis tõstavad tema elukvaliteeti. Venom võib omada kinnisvara ning teha sellega tehinguid ning kohtud ja politsei kaitsevad Venomi õigusi. Venomil on kolm kuldse peaga last ja kaunis kodu äärelinnas. Venomil on palju tutvusi mitmesugustes ringkondades ja ta kannab hoolt, et tema head tuttavad tuluallikaist eemale ei jääks.
Spider-Man'i Venom vaatab kindlameelse pilguga tulevikku. Tal on õnn maailma õigesti mõista.

Foto: Ruudu Ulas, installatsioon: Martin Luiga, kontseptsiooni aitas mõelda Robert Kurvitz.

Kogutud keppimise videod (vol 3)


Siin on siis teie poolt valitud keppimise videod ajavahemikus oktoober 09 kuni detsember 09. Toimetus tänab ja palub häid videosid ka tulevikus teistele vaatamiseks üles riputada.
Lugejal oleks ehk huvitav teada, et Robertil oli plaanis siia postitusse ka üks päris keppimise video lisada, peaosas Rocco Siffredi'ga. Aga ma ei tahtnud meie blogile "adult content" kleepsu lisada. Muidu hiljem läheb kultuurirahvas ära ja mina üksi avastan ennast oma porno-blogi tegemas. Pornoblogi, mille nimi viitab millegipärast vene futuristidele.
Siin on teile siis neli keppimise videot, sans Rocco Siffredi :(


Muse - The Uprising

Muse. Kogu ettevõtmine algas võib-olla tõesti Radioheadismide ja generic (aga mõnusa) alt-rock minekuga kuid nagu Pink Floyd hülgas oma tüütud psühhedeeliapretensioonid on nüüdseks ka Muse'i tõeline pale paljastunud. Juba eelmisel albumil "Black Holes and Revelations" olid lood nagu "Assassin" (Esimese maailmasõja meeleolud ja atentaadi ideed? Could it be? RUSSIAN NIHILISM!?) ning "Exo-Politics" kus Zetad lendavad taevas ja ei sihi ju õigupoolest ei midagi muud kui su mõistust. Nüüd aga on väljas heliplaat "The Resistance", millelt lugu "Uprising" ka siin videona esineb. See uus album.. no kui enne olid suured poliitilised teemad vahepaladeks nende isiklikemate motiivide vahel siis nüüd lõpuks ongi käes üks suur albumitäis POLIITFANTASTIKAT. Say that with me. POLIITFANTASTIKA. Vastupanu, Ülestõus, Revolutsioon. Albumitäis
lahedat. Mitte eriti mageda tiitliga lugu: "United States of Eurasia (+Collateral Damage)" ning 13 minutit pikk eepiline, pea, et sümfooniline "Exogenesis" (mis jaotub kolmeks mitte vähem ägedalt nimetatud osaks: Overture, Cross-Pollination, Redemption).
Sellega ei ole mitte midagi katki ja kui sa arvad, et on, siis tea, et sa oled kõigest inimlik ning eksid.

Niisiis. Korrakem siinkohal: Poliitfantastika, Exogenesis, Cross-Pollination.





Maailm pärast inimesi

Tuleb välja, et vastupidiselt sellele, mis Triibulised Märsilohistajad meile räägivad, ("rumalad massid rüvetavad meie kaunist planeeti pöördumatult"), pole lugu nii hull midagi. V.a. juhul kui teatud liigid päris välja suretada, teeb loodus inimese pärandiga üsna kiiresti üks-null, peale seda kui raseeritud kahejalgne ahv horisondilt kadunud on. Nii vähemalt väidab Alan Weismani uus raamat "The World Without Us". Allpool teile vaatamiseks tutvustav video raamatu kodulehelt - mis saab sinu majast, kui sind enam ei ole.

Samal teemal loe ka Ray Bradburi GE-NI-AAL-SET novelli "Kord tulevad soojad vihmad", ja uuri välja, kui šeff näeb välja Ta Phromi nimeline koht, üks rabavamaid lokatsioone täna planeedil Maa.

P.S. Kahju et siin serval kommentaaride kohta pole, sest see Massive Attack siin all, see on kõva!




Massive Attack - Pray For Rain

Word is, Massive Attack will release their 5th LP in 2010. Though the guys have missed many such deadlines during the 6 year wait after "100th Window", this one seams solid. Why? Because they've just released a sample EP, a little taste of what's to come, called "Splitting the Atom". This 5-track compilation features 2 tracks from the upcoming, as-of-yet untitled album, along with 3 remixes. This one here is one of the two originals, and it's got TV on the Radio's Tunde Adebimpe. And yes, it's promising indeed. Scrapping their plans for a "dark, gothic album", "Pray For Rain" pioneers a new, sparse sound for Massive, a kind of return to the africanisms of "Blue Lines", only shinier. Watch out for that sublime little twinkle that appears around 03:40, and that key change! A bold move, this middle eight makes "Pray for Rain" perhaps the most musically daring thing the Bristol beatsmasterz have ever released.
See also: This article about Alpha Centauri and the G20, to which, I find, this song provides a zeitgeist-appropriate soundtrack moment, the sound of the world, as of now.




Artificial Paradise, Inc

3d arvutianimatsiooni näm-näm kõigile, kellele meeldisid Björki "All is Full of Love" robotid, kelle valgete kilpide all ja mustade voolikute vahel voolas piim, kõigile, kellele meeldivad vibalike tugevate kombitsatega tehisintellektid, kujutlus täielikust üleminekust analoogist digitaali, loodusest puhtasse läikivate pindadega tehasesse, kus inimesest pole enam lõhnagi järel.
Fullscreen it, homey.


Tuesday, January 19, 2010

Neljas aastaaeg


Chill, kollektiivist krill, valis talve puhul muusikat. See on kuradi hea muusika.

Neljas aastaaeg (Fourth season) by krill

Sunday, January 17, 2010

Revu: Josef Frais: "Mehed maa-aluselt mandrilt".

                                                                                                                                               
J. Fraisi “Mehed maa-aluselt mandrilt” andis mulle ema Mudlum. See on Loomingu Raamatukogu
raamat. Kirjaniku esimene. Esmatrükk tšehhi keeles aastal 77, eesti keeles 1982. Raamatukoi link ütleb, et autor on tänapäeval Tšehhis massiivse populaarsuse osaline, aga kirjaniku lehekülg tšehhikeelses Vikipeedias on kuus rida pikk. Tänapäev on möödas.

Raamat on hästi kirjutatud. Tegevus toimub läbi autobiograafiliste sugemetega peategelase silmade, kes paistab silma oma ebatavalise sümpaatsuse ning kõvaduse poolest. Raamatu põhiline võlu on selles, kui ÕUJEE! see tüüp on. Ta liigub ringi pideva eneseülistuse lainetes. See võiks paljudel puhkudel ebasümpaatselt mõjuda, aga mitte tema puhul. Tal on sellele õigus. Ta on kõva. Ta on oma elu Kangelane. Ta on kõva sellepärast, et ta on olemas. Ja tema enesehinnang tugevdab tema kõvadust. Ta oleks vähem kõva, kui ta käiks ringi ja mõtleks “olen ma nüüd siis kõva, või ei ole? ma kardan, et ma ei ole piisavalt kõva, kes küll ütleks mulle, kui KÕVA ma olen?” Kui ma kirjutaksin sellest raamatust esseed või kirjandit, kus ma pean välja tooma “peamõtte” ja tegema “lõpetuse”, siis ma arvan, et seda aspekti võiks moraalina kasutada. Vaevalt, et selle eest mingeid kõrgeid punkte kukuks, though.
Karakteri kõvadus on tehtud põhiliselt sellest, et ta suudab olla ilmeksimatult väga ürg-arhetüüpiliselt mehelik, mõjumata sealjuures värdjalikult või naeruväärselt, ning et ta suudab olla pidevalt rajupoeetiline, olemata seepärast kentsakas või mehu. Mis asi suudab neid kahte asja korraga? Ta saab tüdrukutega hästi, ta ei anna nende tujudele järele, nad jätavad ta, ta ei heitu sellest.Ta alustab raamatut sellega, et ta pühendab selle oma kaevandusšahtile ja ütleb, et ta unistab tüdrukust, kellel on tormilinnu laup, ja et temal endal on samasugune laup.
See on muidugi minu interpretatsioon. Kui sa hindad raamatute tegelasi põhiliselt ja ainult selle järgi, kuidas nad tüdrukutega käituvad, ja paned ennast selle tüdruku rolli seal, ja oled tüdruk, siis sa võid leida, et tegemist on ühe armetu värdja türbliga, kes teeb kõik, et enda ja teiste inimeste elusid untsu keerata. See on muidugi vale, aga selle tõlgenduse võimalikkus teeb karakteri ainult täielikumaks ja magusamaks, just täpselt nagu revolutsiooni Kangelast võib ka kolemõrtsukana vaadata.
Taust: Peategelane on söekaevur. Mitte Zola õnnetu alatoidetud söekaevur, vaid Tšehhoslovakkia RV õnnelik söekaevur, kes valis oma elukutseks kõikidest võimalikest valikutest just söe kaevamise. Talle meeldib piikvasaraga töötada. Kui tema ja ta sõbrad varingu alla jäävad, siis see ei ole mitte “another example of man’s injustice to man” ega “varjatud kriitika viletsate töötingimuste vastu”, vaid “A Heroic Accident for Heroic Men”. Söekaevurlus, muide, ei ole üldiselt heroiseeritud ala – tüdrukud ja tehasedirektorist isa leiaksid, et paslikum, normaalsem ning õnnestunum oleks olla luuletaja, kantseleiametnik või muu sotsiaalset prestiiži eviv ala. Ta ei valuta südant, koolid ei ole tema jaoks, ta mõtleb, et ta kirjutab kunagi raamatu, selle pärast ka ta liialt ei muretse.
Raamatus ei olnud märgata ilminguid kommunistlikust propagandast ega ridadevahelisest antikommunismist. Mitte, et see ei oleks sinu enese teha, sa võid mõelda, et rõõmus tööline vahvas vabariigis on äärmiselt kommunistlik kujund, sa võid leida, et peategelane on söe-kaevur sellepärast, et totaalne ühiskond ei lase tal ükski muu asi puhta südametunnistusega olla ja tema murdmatu rõõmsameelsus on tema viimane pääsepaik, sa võid lugeda iga lause esimest tähte ja vaadata, äkki kuskil tuleb sellest Adolf Hitler kokku. Ega mina ei tea.
Raamat ei ole sotsrealism ega tegele sotsiaalsetele probleemidele viitamisega, nagu tolle aja raamatud seda tihtipeale teevad. Raamat on väga Ida-Euroopalik. Jätab kogu piirkonnast hea mulje.

Lõpetuseks eepiline pisidetail: Kaevurite silmalaud on mustad. Mujalt saab selle maha pesta, aga seep on silmas teadupärast nõme, nii et seda koguneb aja jooksul üha rohkem, tahmaosakesed on väikesed ja lähevad pooridest sisse, kinnitudes sinna nagu tätoveering. Noorkaevurite silmalaud aga on ainult õrnalt hallid, nii et nad teevad oma silmad tähtsamate pidude puhuks põletatud korgiga mustaks, et rohkem kaevurid olla.
Ma annan sellele raamatule kümnest punktist kümme. Mine leia, laena, osta ja varasta see endale. Ma ei ole kunagi millestki nii detailset revüüd kirjutanud. Ega nii pikka.


Sunday, January 10, 2010

Kiri Tristan da Cunhalt

(Vasakul näeme me üht Tristan da Cunha saartest, nimega Gough. Tristan da Cunha kohta öeldakse "maailma kõige eraldatud saarestik". Asukoht: Lõuna-Atland. Vahest isegi Antarktika Ookean, olenevalt veekogude definitsioonist? Kes täpselt on järgneva krüptilise postituse autor, pole toimetusele tänini teada. Ehk ongi nii ilusam.)

Hei, kallis kursus.

Olen nüüd tagasi kodus, Edinburgh of the Seven Seas, mida meie nimetame lihtsalt Asulaks. Jahe kurblik rohelus, hulpiv ja hargnev pilvevatt ranniku kohal, pärast rannikut ookean, ookean, ookean.

Lugesin laevareisi jooksul kaks raamatut läbi ja magasin palju.

Koju on nii lihtne minna ja nii lihtne on seal olla. Õigupoolest pole sinna otseselt lihtne minna: lennukid meil ei käi, laevadki randuvad harva. Ja ega sinna nii lihtne nüüd jääda ka pole, tean, et kui olen seal, tahan juba mujale.

Eks me ela „maailma eraldatuimal saarel “. Aga see pole ju väärtus iseeneses. Kui veel väike olin (ja isegi veel umbes nelja aasta eest) võis kellegagi tõsine õnnetus juhtuda ning et kohalike arstide „raviarsenal“ oli piiratum kui, ütleme, Mustamäe haiglal, tuli raadio teel paluda abi mööduvatelt kalalaevadelt, kes viinuks siis vigastatu Lõuna-Aafrikasse Cape Towni. Sealtkaudu, muuseas, tulin ka mina koju tagasi. Ja samuti kalalaevaga. Naljakas vist?

Meil elab siin saarel 80 perekonda (263 inimest). Kõigil on briti kodakondsus. Siia on raske tulla ja raske jääda, kui sa pole siin sündinud või ei kavatse kellegagi (nt minuga) abielluda. Meil on siin ainult kaheksa erinevat perekonnanime kasutusel: Glass, Green (Hollandi päritolu), Hagan (Ameerika), Lavarello (Itaalia), Repetto (Itaalia), Rogers (Ameerika), Swain (Inglise) ning Patterson (mina). Olen alati tahtnud olla Glass, sest mulle meeldivad tohutult Salingeri raamatud ja tema Glassi perekond. Aga noh.

Ma ei teagi, kuidas kirjeldada „elu siin vulkaanilisel saarel“. Viimati purskas laavat 1961. aastal, see tegi palju tüli. Hm. Karjatame loomi, püüame kala, kasvatame kartuleid. Seda elu te ju teate. Minu vanemad teevad postmarke. Filatelistidele.

Siin on väga vaikne. Kohisev vaikus või kuidas seda kirjeldada. Kaikuv vaikus. Avar vaikus, mitte selline sügav vaikus, nagu teil Kesk- või Lõuna-Eesti metsades. Kui raske on ikka kirjeldada elu. Läbi paberi niimoodi, õigupoolest läbi kuvariklaasi.

Õigus küll. Üks tähelepanek. Kasuperes, kus Tallinnas elasin, ja ka paljudes teistes kodudes, mida sealviibitud ajal külastada jõudsin, oli üks asi küll hirmus. Nimelt see, kuidas teie (mitte teie kõigi, aga „teie“) kodud on nagu koopad, milles teleri- ja arvutiekraanid helendavad nagu lõkked. Meile tuli televisioon aastal 2001 (üks kanal, see selleks). Ma ei ütle, et mul pole arvutit (ehkki telekat tõepoolest minu kodus pole). „Eraldatuses“, nagu ma elan (ja seda eraldatuse silti tunnete ju tegelikult teiegi, ehkki olete osa palju-palju suuremast maalapist), küsiksin siiski, parafraseerides teie filmikriitika grand old mani Jaan Ruusi: Milleks „see hõõguvate armastuskirjade ahmimine läbi külma kuvariklaasi“?

Võtad, mida antakse, seda küll. Aga kuidas saab teada, mida antakse, kui püsida koopas, seljaga koopasuu poole?

Saturday, January 9, 2010

Loits Eesti rahvaluule žanridiskursuses

(Antud tekst on kirjutatud TÜ Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolile. Kuna paar zaumnikut avaldasid soovi, et võiksin selle siia üles toppida, lisasin ta siia. Pildiks on foto juhuslikust loitsu-raamatust ja leidsin selle netiavarustest.)

Loits eristub teistest folkloorižanritest, on tehislikum ning rohkem ühe inimese keskne. Loitsu võis edasi anda vaid surivoodil ning seetõttu on Eestis näiteks paljud ussisõnad kaduma läinud. Sageli prooviti anda perekonnapärimuslikku loitsu edasi telepaatiliselt. Tihti ei tohtinud sellest teada isegi mitte kõik perekonnaliikmed. Seda võis kasutada vaid loitsija ise, kuni surmani ja siis pärandas edasi.

Eesti rahvalauluantoloogias, mille on koostanud Ülo Tedre, eristatakse Eestis nelja tüüpi loitse: sõnad loodusnähtuste mõjutamiseks, inimeste mõjutamiseks, töö edendamiseks ja sõnad haiguste ning õnnetuste vastu. Inimeste mõjutamise sõnade all on ka näiteks eraldi liik “sajatused”, mida võiks nimetada ka needmiseks. Loits, erinevalt muudest vanadest laulutüüpidest, ei pea kandma ranget regivärsimõõtu ning eristub ka selle poolest, et loitsitakse lausumise, mitte laulmise teel. See tähendab, et loitsija ütleb sõnad sosinal enda ette, nõnda, et keegi teine neid ei kuuleks. Sageli mõne rituaali käigus.

Eestis on tuntuimaks loitsuvormiks ussisõnad, mis käisid haiguste vastu. Arvatavasti on nimetuse “ussisõnad” taga rästik ja selle mürk. Uss on ohtlik, kuid ka aitav roomaja, keda tuli austada, et ta inimesele viga ei teeks. Usuti, et uss võib oma mürgiga ka haigusi minema viia.

Loitsu lausutakse sageli käskivas kõneviisis, kus käsitakse nähtusel, mida tahetakse ära ajada, kaduda. Uuemates loitsudes on Eestis sageli kasutusel Meie Isa Palve motiiv. Nendes seguneb rahvausk ja ristiusk. Palve ja käsk on lingvistilisel tasandil lauseehituses aga sarnased, kohati suisa samased. Meie Isa Palves pole öeldud kordagi sõna “palun” ega “palvetama”, nõnda võib sedagi käsitleda käskiva loitsuna, kust taevast Väge kästakse enda eest hoolitseda. Piibli Uues Testamendis olevas Mäejutluses palutakse Jeesust, et ta õpetaks rahvast palvetama nii nagu seda tegi Johannes. Ja Jeesus lausub esimest korda Meie Isa Palve. Siit on kerge jõuda järelduseni, et struktuurilt loitsu meenutav palve võis olla algselt loits, mille Jeesus sai Johanneselt.

Nii võib palve samastada loitsuga. Samasus tuleb ka sellest, et sarnaselt loodususundite loitsimisele, on kõikide suurusundite rahvaste juures algselt olnud palve juures ka n-ö mitteametlik nõue vaimujõule. Tugevale usule. Ja sarnaselt loodusrahvaste šamaanidele ning nõidadele uskusid varakristlased, et jõud, millega nad palvetavad, tuleb nende eneste seest läbi ühenduse kosmose Kõiksusega.

Nii palves kui loitsus on omajagu maagilisust, ehkki tõsi küll, nüüdiasja inimesele tundub palve pigem pinnapealne. Samas pole välistatud, et palve mõjub vaid koos jõuga, mis on palvetaja sees. Nii nagu on uskunud kõik suurusundite rajajad sajandeid tagasi.Loits aitab vaid jõudu aktiviseerida.

Eestis on üks loitsimiseviise olnud ka Meie Isa Palve tagurpidi lugemine, mis kutsub Kuradit välja.

Palju kristluse ning rahvausuga omavahel põimunud loitse on Moosese VI ja VII raamatus, mille võrdlemisi alguses on maagilise ringi sees ladina keelne Luciferi väljakutsumisloits ning sujuvalt läheb raamat ka tervendamisõpetuste ja maalähedaste ravimtaimede kasutamise õpetuste juurde. Juba selle raamatu suur amplituud näitab loitsu mitmekesisust. Loits võib uskumuse järgi anda palju ja võtta sama palju. Loits, võiks isegi öelda, on tugev soovimine, kus soovija sisemine jõud viib soovi täide. Halb on, kui ei osata soovida, sest alati ei ole soovimine (praegu ka loitsu tähenduses) hea. Nii on Eestis levinud muinasjutud mehest, kes soovib oma naise tõttu liiga palju ja lõpuks jääb veel viletsamasse olukorda. Tugev soovimine on tihti samastatud alltekstina loitsimisega. Nii soovib vaeslaps paremat elu ning leiab unes varanduse, mille pärast maa pealtki leiab. Võib öelda, et vaeslapse sisemine tugevus ja tahe olid nii suured, et viisid ta soovi täide. Muinasjutt tahabki näidata, et noor neiu oli sisemuselt piisavalt puhas, et ta soov täituks. Uskumuse järgi peab ka loitsija olema sisemuselt puhas. Ta ei pruugi küll alati hea loitsija olla, kuid tema vaim peab olema uskumustes valmis olema puhas, et suuta piisavalt keskenduda sisenemaks muutunud teadvuse seisundisse. Muinasjuttudes usutakse, et seda suudavad vähesed, suurusundid õpetavad, et see on kõigis olemas. Pole oluline, kuidas on lood loitsu nähtuse toimivusega ja sellega, kui tugevalt see mõjub või kas üldse mõjub, rikka vaimse pärandi tekstide ja juttude näol loob ta siiski. Samuti on proovinud tabada loitsu mõjusat rütmi ka luuletajad, kuna loits oma rütmis on selline, mis jääb teadvuse sisse alles. Luuletajadki tahavad, et tekst jääks kuskile teadvusse alles elama.

Loits populaarse žanrina on ajanud oma juured päris paljudesse erinevatesse folkloori žanritesse. Tema sugemeid, tema kartmist, on levinud nii muistendisse kui imemuinasjuttu. Tavaliselt, tõsi küll, negatiivselt kujutatuna. Nii on paljudes imemuinasjuttudes kuri nõid, kes loitsib lapsed või noore neiu ära.

Aga muinasjuttudes esineb muidugi ka hea ja kurja nõiduse – loitsu vastandumist.

Põhjarahvaste muinasjuttudes on ka palju kujutatud seda, kuidas noor inimene, sageli ka naisterahvas, jõuab ikka, kus talle ütleb mingi sageli seletamatu vägi viisi ja tehnika, kuidas loitsida. Initsiatsiooniprotsessi teel loitsijaks, on kujutatud vaevarikkana.

Inimesed on oma juttudes seda ikka müstilise ning veidi hirmutavana kujutanud. Arvatavasti just selle salapära tõttu, et sõnu võis edasi anda vaid kindlatele inimestele ja suguvõsast välja neid ei viidud. Kartus oli väest ilma jääda ning see, et vale inimene võib loitsuga halvasti ümber käia. Oluline on loitsu juures rütm. See peaks ideaalis olema selline, mis viiks loitsija teisenenud teadvuse tasandile, kus uskumuste järgi saab loitsija võtta kontakti kõrgemate jõududega.

Sageli loitsitakse tantsides ja rütmipilli saatel, et muutunud teadvuse seisundi saavutamine hõlpsam oleks. Tähtis element on olnud ka tuli, näiteks lõkke süütamine enne loitsimisrituaali, sest tuli ühena peamistest elementidest, annab uskumuste järgi jõudu juurde.
Loitsu maagilist fenomeni on raske seletada, kuid see ehk ongi hea – uurimisel ja mõtestamisel pole lõppu. Lahtiseks jääb küsimus, kas ja kuidas loits mõjub. Arvan, et sellele ei saa ühtset vastust anda ning selle peaks igaüks ise endale lahti mõtestama.

Friday, January 8, 2010

Uusaastatervitustega Lilian Merilalt

d

Head uut aastat, ZA/UM!

A-raamatukogu kutsub!

(Luuletaja Kaur Riismaa palus selle mul siia üles lükata, et äkki on huvilisi. Pildiks lisasin A-raamatukogu logo).

A-raamatukogu kutsub esinejaid luuleõhtule, mille teemaks on ökoterrorism – kirjuta oma tekst ja tule loe see ette! (Mis pole kohustuslik, võib ka oma sõbra-tuttava pehmeks rääkida). Teksti vormistuslikud piirid on lahtised: luule on see, mida me luuleks nimetame, kuid siiski, pikkuse poolest peaks arvestama kuulajate vastuvõtuvõimega (max 10 min).

Ökoterrorism tähendab nii vägivallatut- (näiteks nn. treesitting) kui ka vägivaldset vastupanu (süütamine jms) ahnusest või lollusest ning sagedasti mõlemast korraga tulenevale keskkonnahävitusele. Esineja võiks avada võimalikke tekkivaid probleeme, vastuolusid, ette pole nähtud pro või contra seisukoht. Seltsimehed autorid, inspireerugem!

Luuleõhtu leiab aset 18. veebruaril kell 19.00 Tartu Kultuuritehases (Pärmivabrik, Pikk 58, sissepääs hoovivärava kaudu). Esinejad võiksid kohal olla vähemalt tund enne ürituse algust.

Kontakt:

Kaur Riismaa

kaur@riismaa.ee

567-111-21