Friday, February 26, 2010

Tutvustus: Ween


Ansambel Weeni tuumik moodustus 1984. aastal, kui Ameerika Ühendriikides, Pennsylvanias põhikooliõpilased Aaron Freeman ja Mickey Melchiondo ühte klassi sattusid. Alguses leidsid nad kumbki, et teise tüübi näol on tegemist jobikaga, kuid olukorda pikemalt analüüsides leidsid nad, et see on hoopis see tüüp, kellega koos nad enamiku oma ülejäänud elust koos vedelevad ja muusikat teevad.

Weeni muusikat võib nimetada alternatiivseks rokiks. Seda võiks nimetada ka eksperimentaalseks musikaks, aga nad ei eksperimenteeri mitte sellise muusikaga, mida ei ole veel eriti tehtud, vaid rohkem sellisega, mida on juba tehtud küll. Mõned teised ütlevad "dekonstruktsioon", aga ma otsustasin, et ma ei ütle "dekonstruktsioon" siis, kui ma ise ei tea, misasi dekonstruktsioon on. Mõningane uurimistöö ütles mulle, et dekonstruktsiooni mõtles välja kuulus 20. sajandi filosoof Jacques Derrida ja tema enda sõnul on väga raske seletada, mis asi dekonstruktsioon on. Aga tänapäeval on üsna populaarne dekonstruktsioonist rääkida, nii et näidete varal, ma arvan, et võib öelda, et see film Lumivalgekesest, mis tehti vististi kaheksakümnendatel, kus Sigourney Weaver mängis kurja kuningannat, ja mis oli põhimõtteliselt õudusfilm, see oli dekonstruktsioon. See üritab meile näidata, et muinasjutt on õudusjutt, eks ole. Ja "Watchmeni" Rorschach on dekonstruktsioon, mis näitab meile, kuidas oleks Batman, kui ta oleks päris maailmas. See ei ole kõik, mis dekonstruktsioon on, aga see annab sulle kindlama tunde, kui keegi sellest räägib. Põhimõtteliselt nad võtavad stiile vanema popmuusika ajaloost, mis neile huvitavad tunduvad, ja teevad nendes asju, ja sealt tuleb midagi muud välja, kui originaalis oli, jättes originaali samas äratuntavaks.

Samuti võib nende kohta öelda, et nad on selles, mida nad teevad, head. Kitarris, pillides, vokaalis ja vanema levimuusika tundmises. Ja see, miks nad ei ole saavutanud mingit üleüldist suuremat tuntust, tuleneb sellest, et neil on stiilsest minekust ja üldisest edust üsna ükskõik ja nad topivad igale oma väljalaskele asju, mida võib kirjeldada lapsikute sisenaljadena. Mis võivad, sõltuvalt kuulajast, olla vähem või rohkem närvidelekäivad. Need, kellele Ween meeldib, armastavad seda suhteliselt suure kirega. Ja peab ütlema, et kuigi ma ei ole nende muusikat religioosse hoolega läbi kamminud, on nende umbes kümne albumi pealt tulnud umbes kakskümmend lugu, mis kõik mulle üsna hästi meeldivad. Buenos Tardes Amigo on Mehhiko-hõnguline õnnestunud instants sellest, kui laul üritab sulle mingit lugu rääkida (lisaboonusena näed sa selle juures Weeni suurte tissidega ja Weeni lolli logoga albumikaant, mis Jaapanis ootamatult hästi müüs). Cold Blows The Wind on vana inglise folklaulu taasesitus (mille juurde nad albumil teadmata põhjustel "chinese traditional" kirjutasid). It's Gonna Be (Alright) on ebatraditsioonilise perspektiiviga ning päriselt ilusate sõnadega armastuslaul, mille juures ei käi närvidele see, et see armastuslaul on. Ja I Can't Put My Finger On It on näide sellest, kuidas siis on, kui nad mõnevõrra rohkem seda oma asja teevad, seda asja, mille pärast nad on sellised, nagu nad on, aga mitte kuulsad ja respekteeritud muusikud. Minu meelest on ka see konkreetne suhteliselt kaasahaarav ja videot tasub vaadata, sest seal on vuntsidega kebabimüüja, invert coloris keerlev kebabiliha ja kitarrisoolode ajal on breigid mererannale, kus on üksik kitarrist ja amelev paarike.

Weeni vägitegude hulka kuulub ka kahe plaadi ulatuses Pink Floydi kavereid, mis on väga originaalilähedased, ja see, et nad palkasid oma albumi "12 Golden Country Greats" jaoks kaksteist Nashville'i professionaalset kantrimuusikut. Nad on ka teinud varastel aegadel albumi, mis koosneb punkist, ja kus peal on nelikümmend lühikest punkilugu, mis paistavad silma intensiivsuse ja karjumise poolest ja sa võiksid arvata, et sa kuulad päris ehtsat punkit. Ja nad on väga hea laivbänd, mis käib laivil hea meelega, tihti ning ennast vabalttundes, ja ka laivlindistusi on mõtet kuulata. Viimasel ajal tundub küll, et nende vedru hakkab vaikselt maha käima, kuna viimasel albumil esineti minu meelest alla tavalise keskmise, aga selliste asjade koha pealt ei või kindel olla. Ja Georgi Starostin, vene lingvist ja rokkimees, kes on üle kahe tuhande plaadiarvustuse kirjutanud (link) leidis, et Ween on üheksakümnendate parim rokkibänd. Ta leiab ka muidugi, et rokki on ainus muusika ja et rokki on surnud, aga ma arvan, et vanamuusika sõbrad võiksid ta saidilt läbi käia, tema arvamused on huvitavad. Samuti on tal mõnusalt keerukas hindamissüsteem ja mõnusalt inetu vanamoodne lehekülg.

Kaunis roheline vinülka on nende album "The Mollusk", mille kohta nii üldine kriitika kui nad ise leidsid, et see on vististi see kõige parem. See on mereteemaline, ja te võite seda kuulata, kui teil huvi tekkis. Aga pilt on siin põhiliselt selleks, et te näeks, kui ilus roheline vinüül on.

Enjoy!

Tuesday, February 23, 2010

"Montaillou, prantsuse küla 1294-1324"

Antud raamatu autoriks on Emmanuel Le Roy Ladurie, ja ta on suhteliselt kuulus ajaloolane, ja see raamatki on suhteliselt kuulus. Nii kuulus, et mõned teist on seda juba kindlasti lugenud. See kuulub ajaloolise kirjanduse valdkonda ja räägib keskajast. Ja mitte keskajast kui sellisest üleüldse ja laiemas plaanis, vaid ühe väga konkreetse piirkonna elust üsnagi detailselt. Antud alal oli autor mõneti novaator, enamjaolt kirjeldatakse ajaloos kuningaid ja tähtsaid inimesi täpselt, aga talupoega ja kerjust üldisemalt, aga mitte vastupidi, kuigi üks ei ole tegelikult olemuslikult huvitavam kui teine. Sinna juurde käis ka mingisugune ajaloofilosoofia, mille kohaselt võrsub ajalugu väikestest inimstruktuuridest ning me saavutame sellest parema mõistmise, kui me seda mikrotasandil uurime.

Ajaloolised materjalid, millel raamat põhineb, on samuti pisut erakordsed, sest juba tollal ei tundunud tavaline inimene enamasti kirjatundjate jaoks piisavalt huvitav, et tema kohta uurimust teha ja tema tegemisi üksipulgi dokumenteerida. Nendeks materjalideks on nimelt piiskop Jacques Fournieri inkvisitsioonikohtu protokollid. Piiskop Fournier ei pooldanud piinamist, olles seda ühe korra katsetanud, leidis ta, et piinamistel saadud materjalid erinevad mitmeti ilma piinamiseta saadud materjalidest, ning et ta ei saa neid kasutada. Ta tahtis päriselt teada saada, mis on kohtualuste süüteod, et neid korra kohaselt karistada, ning selleks kasutas ta lõputuid vestlusi, mida kõiki hoolikalt dokumenteeriti. Kaks aastat tegeles ta umbes kahesaja viiekümne inimese ülekuulamisega, kelle hulka kuulusid enam-vähem kõik küla elanikud alates kaheteistkümne aasta vanusest. Ja hiljem sai piiskop Jaqcues Fournierist paavst Benedictus XII, mis andis tollal ühe parematest garantidest antud dokustaatide säilimiseks.

Külaelanike süüteod olid põhiliselt seotud ketserlusega. Nõidu inkvisitsioon tollal veel taga ei ajanud. Ketserlust nimetati katarluseks ja Montaillou oli viimane koht, kus selle aktiivseid pooldajaid leidus. Üldiselt on kerge antud konfliktis katarite poolt võtta, kuna kataritest oli eelnevalt ristisõjaga üle pühitud, neil ei olnud enda poolel religioosset salapolitseid ja nad ei olnud tegelikult kellelegi kurja tegemas, peale katoliku kiriku, kelle võimu ja rahalist olukorda ta ohustas. Aga ka ideoloogiliselt oli tegemist mõneti suurejoonelisema ettevõtmisega, kui katoliiklus seda oli. Nende usk oli dualistlik - nad arvasid, et on kaks jumalat, hea ja kuri. Kurja jumalat nimelati Maailma Kuningaks, tema oli Vana Testamendi jumal, tema loodud oli maailm ja kõik materiaalne. Hea jumal oli loonud ainult inimeste hinged ja Jeesus oli tema saadik, kuid mitte lihaks saanud jumal, sellepärast, et liha, vaata, oli kurjast. Wikipedia annab meile hinge seisukorra kohta säärase ilusa lause: "Spirit, the vital essence of humanity, was thus trapped in a polluted world created by a usurper God and ruled by his corrupt minions." Kahe jumala vastuolu oli põhimõtteliselt võimu ja armastuse vastuolu. Järelilma kujutati kui paika, kus kõik hinged on koos ja armastavad teineteist nagu oma lähemat perekonda, päästmata hingede osaks jäi aga jääda lihalikku maailma, kus nende hinged mõninga aja pärast uutesse olenditesse siirduvad. Sellest järelduvalt ei pidanud katarid palju maisest rikkusest ja võimust. Katarid ei pidanud palju ka katoliiklikest sakramentidest, ladina keelest, kiriklikust abielust, ristikujust ja Neitsi Maarjast. Mõneti on võimalik aru saada, kuidas nad katoliku kiriku jaoks jõledad pühaduserüvetajad olid. Kuid ka seda on võimalik mõista, kuidas katarlus sealkandis soodsale pinnale langes, kuna seal oli moodustunud aadlike ning talupoegade ühisrinne vaimulike vastu, kelle makse hinnati ebamõistlikult kõrgeks.

Raamat on jaotatud peatükkideks, mis tegelevad tollase elu erinevate aspektidega - kuidas toimis perekond, kuidas suhtuti töösse ning varandusse, kuidas suhtuti surma, on ka peatükid seksi, vabasuhete ja homode kohta. Kirjeldused jätavad külast elava ning üsnagi kena mulje ja eredavad tegelaskujud on meeldejäävad, küla ei mõju ühtse massina ning kohata võib erinevaid käitumislaade ja arusaamu. Leiab silmakirjatsejaid, äraandjaid, perekondi, mis pendeldavad katoliikluse ja katarluse vahel, materialistliku vaatega inimesi, kes täidavad usutalitusi ainult kombe pärast, filosoofilise vaatega põhimõtteinimesi ja ebausklikke. Kohati minnakse kirjeldustes liialt detailseks, aga tuleb mõista, et tegemist on ajaloolise teosega, mitte ilukirjandusega. Tsitaadid tollaste elanike jutust annavad edasi tollast mentaliteeti ja ekspressiivsust, muutes kirjeldused terviklikuks. Mõnus, elav ja huvitav on. Ma lisan siia mõned tsitaadid, et te saaksite eelvaate selle maailma üldisest iseloomust.
(Katarite pattulangemismüüdist:) Saatan astus Isa riiki ja seletas selle riigi hingedele, et temal, Saatanal, on veel parem paradiis... Saatan ütles: 'Mina viin teid oma maailma ja annan teile härgi, lehmi ja palju rikkusi, ka naise kaaslaseks, ja saate endale oma majad ja saate lapsi ja kui teil on ükski laps, rõõmustate enam tema pärast, kui kogu selle rahu pärast, mis on teil siin paradiisis'.
(Guillaume Belibaste'i, katarite mõnevõrra ebatäiuslike kommetega "täiusliku" abielufilosoofiast:) On täiesti sama ja ühesuurune patt, kas tunda lihalikult oma naist või armukest. On siiski parem, kui mees püsib üheainsa kindla naise juures, kui et ta lendab ühe juurest teise juurde nagu suur kimalane lilli mööda, sest see toob kaasa bastardide sündimise. Kui mees on vaid ühe naisega, aitab see tal hoida oma majapidamise korras, aga kui ta käib paljude juures, siis igaüks neist püüab teda röövida ja võtta temalt, mis aga saab, ning nii teevad nad ta puupaljaks
On häbiasi magada sellise naisega, kes on mehe veresugulane või sugulane abielu kaudu, ning ma ei soovita seda sugugi usklikele.
Te kaks tahate siis omavahel abielluda? Tõotage teineteisele truudust ja mõlemapoolset hoolitsust nii tervise kui haiguse ajal. Suudelge teineteist, nüüd olete sõlminud abielu. Kirikusse ei ole vaja minna.
(Pamiers' katarlike sugemetega aadlimees Bertrand de Taix leiab, et parim aeg on möödas:) "Olen näinud aega, mil paljud selle kandi aadlikud uskusid hüvamehi ja mil võisin nendega vabalt kõnelda hüvameestest. Aga nüüd ei leidu enam kedagi, kellega võiks kõnelda sellest asjast. Küreed on nad hävitanud ning laiali pillutanud nende varanduse.

Ühe jutiga teda läbi lugeda oli raske, aga täiesti kõrvale jätta ei tahtnud teda sugugi. Ma arvan, et kui ma hindan teda kategoorias "raamatud", saab ta minu käest seitsme, aga ajaloolise kirjanduse alal peab ta kümne saama. Võimalik on kirjutada äärmiselt igavaid raamatuid isegi idee poolest huvitavatest sündmustest. Prantsuse revolutsioonist saab igava raamatu. Ma olen seda näinud. Kuna tegemist on kuulsa kirjutisega, on teda ilmselt võimalik leida, ja kui te tahate veel rohkem detaile, tuleb teil teda kardetavasti originaalis lugeda.

Wednesday, February 17, 2010

Tutvustus: Iannis Xenakis


Ma arvan, et ma alustan sellest, et Rootsimaa elektropopduo The Knife laskis välja oma kolmanda albumi. Ja nende kolmas album ei olnud teps mitte rootsi elektropop, nii nagu ta varemalt oli, vaid soundtrack performance-üritusele, mille teemaks oli Darwin ja tema evolutsiooniteooria, millest ühel oli vististi hiljuti juubel. Ja ma ei ole väga kindel, kas see nüüd hea mõte oli, talve lõpupoolel oleks mõnus olnud hüva äraproovitud rootsi elektropoppi juurde saada. Aga kaugele jäägu minust mõte öelda inimestele, millist muusikat nad peaksid tegema.

Tähtis on hoopiski see, et tegemist oli sellega, et nii-öelda mängiti muusika piiridega ja üritati inimestele anda midagi ebatraditsioonilist. Tehti sellist avangardi. Ja seda võeti üldiselt hästi vastu, ja mõningad kriitikud leidsid, et see on midagi, mida mitte keegi mitte kunagi varem teinud ei ole.

Mis on muidugi üks suhteliselt rumal asi, mida mõelda, kui sa juhtud muusikakriitik olema. Muusika piiridega hakati tänapäevases mõttes mängima vist juba ennem kahekümnenda sajandi tõusu. Ma arvan, et üsna turvaline on öelda, et The Knife ei peaks tegelikult innovatsiooni eest lisapunkte saama. Ega ka selle eest, et ta Rootsi muusikatööstustega koostööd ei tee. Ja Radiohead ei peaks samuti saama lisapunkte selle eest, et ta ainuisikuliselt muusikatööstuse hävitas. It's gone! No music industry for anyone any more and let all the musicians flourish freely!

Aga olgu sellega, kuidas on, ma tahtsin teile tegelikult tutvustada ühte meie aja kuulsaimat avangardheliloojat ("meie aeg" on kahekümnes sajand ja "kuulus avangardhelilooja" tähendab seda, et õues inimeste käest küsides kümnest inimesest kümme ei tea, kes ta on). Daamid ja härrad, ma annan teile Iannis Xenakis!

Iannis Xenakis oli kreeklane. Ta ka üritas elada, nagu kreeklane, ja leidis oma kreeklusest positiivseid aspekte. Nimelt leidis ta, et vana kreeka demokraatliku põhimõtte järgi on igaüks, kes poliitikast osa ei võta, idioot, ja seega võttis ta poliitikast osa ja võitles kommunistide poolel fašistide vastu, ja hiljem NATO vastu, kui NATO tuli kohale fašiste välja peksma ja kindlustama, et kreeklased vahemerekommunismi tegema ei hakkaks. See oli ka esimene kord, kui NATO kuskile riiki sisse lendas nende sisepoliitikat korda tegema ja tegi selle ära ja mul on tunne, et nad ei tähista seda piisavalt, sest sa ei kuule sellest väga palju. Igal juhul, need poliitilised sündmused on selle põhjuseks, et Xenakise vasak näopool varjus on. Sinna lendas briti mürsk sisse, mis keeras tal pool nägu untsu ja tegi ta ühest silmast pimedaks, ja ainult punatähe ja matemaatika kombineeritud jõud suutsid ta kindlast surmast päästa. Hiljem läks ta maapakku, olles omal maal tagaselja surma mõistetud. See on iseenesest hea saavutus, aga Xenakise tegi see morniks, sest talle tundus, et ta on kodumaa raskel ajal üksinda jätnud, ja ta läks Pariisi ja õppis muusikat ja tegi arhitektuuri ja sobitas neid kokku, sellepärast, et ta luges palju Platonit ja tahtis parem kreeklane olla. Ta kasutas muusikas matemaatilisi valemeid ja ehitas ise masina, mis oskas pilti heliks muuta. Ja ta ütles oma raamatus, mis rääkis mõttest ja matemaatikast heliloomingus, niimoodi:"Art, and, above all, music, has a fundamental function, which is to catalyze the sublimation that it can bring about through all means of expression. It must aim through fixations which are landmarks, to draw one towards a total exaltation in which the individual mingles, losing his consciousness in a truth immediate, rare, enormous, and perfect. If a work of art succeeds in this undertaking even for a single moment, it attains its goal."

See on Iannis Xenakise "Metastaseis" ehk "dialektiline transformatsioon".

Ja see siin on Philipsi paviljon '58 aasta Brüsseli maailmanäituselt. Ajast, kui kõverjooned arhitektuuris veel uudis oli. Xenakis oli ka selle tegemisega suures osas seotud. Ja läbi mingi tabamatu, kuid võluva maagia peaksid see heliteos ja see arhitektuuriline vorm põhimõtteliselt sama asi olema. Sama matemaatiline mudel kahes eri meediumis. Äge? Või ei ole?
Alpha Mycenae on soovitatav, kuna seal on pildi muutumist heliks paremini näha, kui Metastaseises.
Ja lõpetuseks ma tahaksin anda paar selgitust, miks peaks inimene kuulama avangardmuusikat. Otse loomulikult on alati mõnus kuulata muusikat, mille peale sinu ettekujutatav rumal kaaslane ajab alumise huule natuke tölli ja silmad ümaraks ning protesteerib, sest see ei ole muusika ja seda ei saa kuulata, aga see ei peaks olema ainus põhjendus. Mõttetu on mõelda, et kõik need andekad mehed ning naised on oma muusika selleks teinud, et õel hipster saaks rumalat töllmokka kiusata ja ennast temast paremana tunda. Tegelikult on niimoodi, et see muusika tundub alul kaootiline, aga tegelikkuses kasutab see lihtsalt harjumatut loogikat. Inimese mõistus on korrale orienteeritud, nii et see ei suuda kaost luua, ja teisipidi, ka ilma sisemise loogikate jadadest moodustab ta ikkagi gruppe ja annab nendele mõtet, nii et sa võid mõnes mõttes ette kujutada, et sa suhtled võõrolendiga või õpid võõrast keelt. Ja kui juba see protsess on huvitav, siis võib teistsugusega loogikaga muusikast saada ka teistsugusi esteetilisi elamusi.

Xenakis sai muide '75-l aastal Kreekasse tagasi, kui rahvas CIA poolt pukki aidatud "kolonelide režiimi" kukutas ja mingisugune normaalsem demokraatia ennast sisse seadis. Juhul, kui teid huvitas, mis sellest edasi sai. Ja mingi aeg otsustas ta ka, et matemaatiliste valemite kasutamine on igavaks läinud, et kõik huvitavamad on juba ära kasutatud ja et ta on seda värki juba nii kaua teinud, et ta tööd kõlavad niikuinii nagu matemaatilised valemid. Samuti ei tahtnud ta, et teda "keerukaks" nimetataks, sest ta leidis, et see on lihtsustav termin tema ja selle kohta, mida ta teeb. Mõttetu on mõelda, et see, et ta kasutab matemaatilisi valemeid ja masinaid, teeb tema muusikast ainult valemite ja masinate muusika.
Enjoy!

Sunday, February 14, 2010

FULGENS, SEQUAR (2)

fulgens (1 of 1)-2

TEDA PIINATI: TEMAST OTSITI TEMA ENDA MÕTTEID.

Kui mägi ei tule muhamedi juurde, läheb muhamed mäe juurde. Muhamed... Raske on keskenduda, üldse midagi mõelda, raske mõtteid pole ei viitsi kirjavahemärke panna unustan paberile vaadata, tundub, et see meetod ennast ei õigusta. See peab siis olema see maailmakuulus kirjanik, kes ühe aastaga kuus raamatut kirjutab, kõik šedöövrid, üks rohkem kui teine? See on jama, kui pead mõtteid stenografeerima, siis mõtled ainult sellele, et midagi mõelda ja kadunud kõik. Olen tige, ei taha töötada. Nä n nüüd, masin ka streigib, vähemalt läheb kiiremini kui käsitsi. Võib-olla peaksin just käsitsitööd rohkem harrastama, et minust inimene kasvaks? Või ümber kasvaks, sest midagi ma juba olen. Nimelt mina. milline - seda alles näeb, oleks mõnel ainult silmi vaadata, kõike materjali niikuinii ära ei kasuta, võin teha mida tahan, isegi seda mida ei taha. Võin teha tööd, kuigi ei taha. Töötegemine on kena küll, seni kui teda tegema ei pea hakkama. Juttu keerutada on kerge, see ka mõni töö! See ka. Keerutan ma asjalikku juttu, teen ma asjalikku tööd, teen ma üldse midagi - näpuharjutusi. Kiirkirja kahel sõrmel. Masinad on ohtlikud, nad tahavad, et nendega töötades mõte ainult ne dega tegeleks. N täht jäi puudu, peaks selle all tärnikesega ära märkima, aga tärnikest ei ole. Tegelikuly annab ikka mulistada küll, mittemillestki mittemillenigi välja ja kõik asjad sinna vahepeale veel: rääkimine see ja teine, vaikimine kolmas - neljas... kolmas - neljas, varsti näljas, küll on kena nämmutada, KÜLL on kena nämmutada. Aga kui suu tühjaks saab? Kui hambad suureks ka kasvavad ja puhtalt läbi lõikavad? Hmh, kus probleem, viska mõned kõvad kaljukänkrad ette, las nürib oma vastvalminud lõikehambaid. Ohutu moodus inimesest lahtisaamiseks, las arvab, et teeb tarka tööd, elutööd, mastaapset tööd - kui arvab jagu saama hakkavat, kukuvad hambad suust
ja terabaks ihutud servad lõikuvad igemetesse.

Mida's nüüd? Eile ma mõtlesin midagi, see on mulle hästi meelde jäänud.

Inimesed üksi jäävad
inimesed inimesed
üksi jäävad inimesed joo
(Leidsin Sirbist)

(Tärniga olgu märgitid "Sibist ja Vasarast")
ILMA TRÜKIVIGADETA!!!

Igavene tuleb tema
igavene igavene
seisab tema igavene joo

Kellel trükimasinat pole, see ei saa trükivigu teha, saab ainult kirjavigu, mina saan mõlemaid. Teatud mõttes olen rika s in inimene. Sest veel muidki vigu teha on mul avarad võimalused. Vigadest õpitakse. Mul on suurepärased õppimistingimused. Millest järeldub - lause algusesse panna. Eelmise lause algusesse. Ühe vea läbi niipalju lauseid juurde ja veel rohkemgi! Varsti on pool paberit täis. Ega ma tegel kult ei ole naljaarmastaja inimene, olen probleemitseja. Armastan keerulist ja veel keerulisemat. See näitab mu lihtsameelsust. Aga need kuuluvad kokku. Üleüldse polegi asju, mis mingit kanti pidi kokku ei puutuks või ei puudutaks. Kui ma ainult teaksin midagi, mida ma ei tea, oleks mul kohe selle mi
millegagi pistmist. Vähemalt minu mõtetel. Tegelikult on veider, et ma ühe tunni jooksul rohkem ei jõua mõtelda, kui kaks lehekülge. Mõtlemisviljakus on väike. Peab produktiivsemalt, efektiivsemalt ja kvaliteetsemalt mõtlema hakkama. Võib-olla annab ennast sellega vabandada, et pole harjunud nähtavalt lollusi tegema. Nii silmnähtavalt, ma mõtlen. Jälle mõtlen. Tähendab, ikkagi mõtlen? Probleem, minu lemmik. Mõtet ei ole kusagil. Ega kuskil. On ainult probleem. Milles seisneb probleem? Aga juba tema olemasolus. Mis tema tekkimise põhjustas, on teisejärguline või hoopis tähtsusetu. Peatähtis on see, et meil veel probleeme esineb. Probleem ise on probleem. Ja naerda ei ole siin midagi. Trükivead on ka probleem. Ainult et antud juhul ei oma nad tähtsust, sest asi on niigi tõsine. Antud juhul on teil vaja natuke mõtelda ja ise trükkida proovida, isegi huumor kaob. Juhul, kui teile seda üldse antud on. Huumorit, ma mõtlen. Või õigemini ei mõtle, vaid lihtsalt ütlen. See on - antud juhul. K u i sellist juhtu antud on. Aga mõnikord ma mõtlen tõesti. Kuigi seda ei pruugi teistel teada, kuidagi ebamugav, kui sind mõtlejaks pidama hakatakse.Nii et jäägu see omavahele. Seda polegi nii raske teha, sest see ei huvita kedagi. See - mõtlemine.

P.S. Arvatavasti on vajalikud mõned selgitused. Ka mulle endale. Kahtlesin kaua, kas trükivead sisse panna või ära parandada. Lõpuks ei ole see ju minu otsustada. Pealegi on need ainsad, mis seda väljaimetud pala veidikegi elustavad. Sest et siin ei ole midagi öeldud. Ma panin selle kärbeste peletamiseks siia algusesse ning osalt ka sellepärast, et ma ta kõige esimesena valmis trükkisin. Ilmselt on nüüd mõistetav, miks ma edaspidisest trükkimisest loobusin. Ja ilmselt on nüüd viimane aeg ajalehekeele kasutamine lõpetada ja ütelda midagi tähenduslikku.
Kui palju inimesi on surnud sellepärast, et nad on sündinud. Ja vastupidi.



SUREMATUD ON SURELIKUD, SURELIKUD SUREMATUD, NAD ELAVAD TEINETEISE SURMAST JA SUREVAD TEINETEISE ELUST.
HERAKLEITOS.

Kirjutan lihtsalt selleks, et kirjutada, tabada põgenevad mõtted, jäädvustada pelk tuju, luhtuv lootus, ähmaselt tärkav tajumine. Ja peaasjalikult luuletada kokku olematuid asju nagu see loss siin pildil. Ehkki tema on vaieldamatult olemas. Kusagil. Aga on ta kunagi selline, päriselt selline, nagu arvasin nägevat? Neid nõnda selgeid piirjooni ja jäämise kindlust? Ära ole nõnda kindel. Võib-olla sind polegi? Sa ei tea. Ära ole nõnda kindel. Sest ka mina ei tea sulle öelda, mida mõtleb hämara ööviiru taoline printsess endast ja oma lossi-maailmast, kuhu ta suletud on. Tema, rõskuselõhnaline, kes tähituil öil laskub varisevailt müürelt , et libistada maapinnale hallad ja sügishirm. Mõtleb ta uskudes pilvitule loojangule, mõtleb ta uskudes, et päike end talvedeks temasse peidab, kiirates punaseist silmist? Ma ei tea seda öelda. Ära ole nii kindel, kahkjas lill, kes sa närbud kuuvalguseta, võib-olla kuu kaob ja mida teed siis sina? Ära ole nii kindel. Usu muinasjuttu, selle lummusevalust saab üle, kui müürid on muutunud mullaks. Aga loota teed sinna leida on lapsik, ära usu liig palju tõelisust, selle surma on võimatu taluda. Võta kõike kui mängu, usu olemist teispool tavalist ja sa võid õnnelik olla ka jutust. Kui sa ei usu olemist teispool tavalist, ära hakka otsima kivitänavalt printsi. Ja ära ole endas liig kindel. Juhtuda võib paljugi etteaimamatut, ole valmis iga hetk astuma teispoole tavalist. Lähed sa poodi või kooli, pea silmad lahti ja oota taevasi märke. Puulehtede lend õhus võib olla ime ja valged liblikad sügisõhtutel akende taga... Ära keela neile tulevalgust, võib-olla näib see neile muinasmaana. Ära keela õnne kellelegi ka siis, kui see toob surma, ja ära ole endas liig kindel, sest sina ei tea, mis on ühe jaoks õnn. Kui käid mööda porist teed uskudes, et see viib sind lossi-maailma, siis pääsed. Ära ole liig kindel, pori võib olla nõiutud teemanttee. Ära ole liig kindel, kas pole see, mis sinus võõrastust tekitab, kokku puutunud ööhaldja imettegeva käega? Sest sina ei tea... Ja mida võidki sa oma saatuse teest teada? Ära vaeva end teadmatuses... Kui ma vaid suudaksin! Aga ei. Järjest painajalikum on mõte siit ära minna. Kuskile muinasjutumaale, ebamaisesse kohta ja ebamaised on mulle ühevõrra nii vanad lossid kui ka tuledes New York või Rio de Janeiro. Kõik tundmatu näib mulle ebamaine, kõige tundmatu järele ma igatsen, kas ei tule sellest järeldada, et igatsen teadmise järele? Või teadmisest vabanemise järele... Või hingerahu või armastuse või mõistmise järele? Tean ju kõike, mida ootan, tean seda võltshiilgust ja ometi usun? Aga hiilgus ei tule. Ja mida ütleb mu süda? Veel suudab ta tühjust tunnetada, tühjust kannata ja seda võõraste või hoopis olematute tunnetega täita. Kui kauaks? See pole armastus, mida ihkan. See on jõud. see tugevus, kindlus, jääva tunnetamine, püsiva otsimine, mida ei leia. Üht paindumatut selga, mille vastu toetuda, üht sooja kätt silitamas juukseid vale ja valskuseta, tões ja usus mind mõistvat? Kas pole olemas sellist siis? Või olen liiga vara sündinud ootama? See pole ju minu süü, et tahan varem saada või oskan varem tahta tõelist ja jäävat? Alp kelkimine ei heiduta mind, kellele pole kunagi meelitust lausutud. Mitte sellist meelitust, mitte tühist lõõpimist ei vaja ma, vaid mõistmist... Mul on õigus hellusele. Kas pean seda nõudma minema?

P.S- See on süütult kirjutatud, ilma mingi raamatusse toppimise mõtteta, ülimalt luuleline sellepärast, et ta kohe vahetult luuletuste otsa on kirjutatud. Võib-olla suurim paljastus selles loos, paljastades halastamatult mu hoolikalt varjatud sentimentaalsust.



SURM ON KÕIK, MIS ÄRKVEL OLLES NÄEME JA KÕIK, MIS MAGADES ON UNI

Kas ma ikka tahan kuskile minna? Ja kuhu siis, kui oleks võimalik? Kas ma läheksin ringi pööramata tegelikkusest ära, nii et mu olemasolust märkigi ei jääks? Ei. Ma tahan olemas olla. Ja ära minna vaid siis, kui saan tagasi tulla. Sest kõige hindamise aluseks on paratamatult see maailm, milles ma elan. Ma ei saa seda vahetada teise tähega, teise tulega. Kui mul oleks võimalus minna nendega kaasa nende maailma, olgu see parem, olgu see ükskõik mis, kui ma peaksin sinna jäämagi, olgu surematuse-tõotusega - ma ei läheks. Sest oskan hinnata ainult neid väärtusi, mida mulle pakub siinne ilm, oskan arvestada ainult nendega ainult nende tähelepanu püüan ma köita oma eluga. Ma läheksin ära. Jätaksin maha kõik. (Seda pole sugugi palju jätta.) Ja tuleksin tagasi sajandite, aastatuhandete, miljonite pärast, et näha, mis on siis jäänud, mis püsinud? Mõistus tõrgub mõtlemast aja peale.

Veenan ennast, et ei armasta inimesi. Ma ei ole neilt midagi saanud. Mingeid väärtusi ligimestelt, kellele siin veel anda? Aga ometi ma armastan neid. Neid, keda näinud ei ole. Sõnadest inimesi, värvidest, pintslilöökidest inimesi ja nende loojaid. Milleks nii palju ilu? Tundub narr näha niipalju headust, niipalju kaunidust, niipalju tarkust kättesaamatus kauguses! Kellele on see siis loodud? Headus kaotab väärtuse, kui teda ise tunda ei saa, kui ainult tead tema olemasolust. Kõik kaotab väärtuse, mis ainult näilikult olemas on, tähendab polegi. Kas mõnele on? Näen enda ümber kinnisi piiratud elusid, mis petavad iseennast. Mis usuvad lapsikult oma tõelisusse. Mis ei tahagi midagi enamat! Kas on mu katsumus siis selles, et ei oska petetud olla, et ei oska valet uskuda? Et tahan midagi enamat? Ja mida siis, kui küsida tohib? ...Niipalju üksindust, ainult mõni ei märka seda. Niipalju võõritivaatamist ja sellest möödavaatamist - iga inimene on lõputult üksi iseeneses, kui ta vaid julgeks seda tunnistada. Ent milleks siis teised inimesed? Kust on üldse pärit see lootus mõistmisele ja see mõistmisetarvidus? Üks tarbetu vajadus. Üks täiesti seletamatu... Ja mida rohkem sa püüad arutada, seda rohkem rappa sa jõuad... Milleks arutleda, kui resultaat teada? Vahepealsed lõpmatult teisenevad faasid võib vahele jätta. Oleme tarbetud. Tühised mõõtmatu ruumi ees, mida me mõista ei või. Kuidas ja milleks on tekkinud see veider loom, keda kellelgi vaja ei lähe? Ja milleks need tähed, supernoovad ja kerasparved? Milleks need tarbetud keemilised, füüsikalised jne. jne. jne. reaktsioonid? Milleks tühjus? Kust ta tuleb? Kuhu ta läheb? Millele üldse võib toetuda? Ja kui need veidrad loomad loodi, miks ei antud neile siis mõistmist alguse, lõpu, olematuse, nende enese otstarbe või tarbetuse üle? Miks lastakse neil üksinda rabelda, tunda tundeid, tühjust, mittemõistmist ja meeleheidet niisama suurt, kui lõpmatus? Ja siis otsast taas, ilma, et oleks millelegi toetuda, sest kõige alust ei ole tegelikult olemaski. Selle mõttetust mõistes, mis see siis on, et me ikka veel olemas oleme? Me mõistame, ometi me ei mõistaja ei hakka kunagi mõistma ning püüame mõistmatu lükata väljaspoole teadvuse piire, ta hoopiski välistada ja elada iseeneses. Et me teda kunagi enam ei tajuks je et ta ei sunniks meid ajuderaginas otsima MÕTET, mida me mõelda ei taha. Ma ei tea enam, seda kõike on liiga palju minu jaoks. Ja natuke liiga palju tahan vist mõista, natuke liiga kaugeid asju. Kas mõtlen ma üldse sellele, mis mind ümbritseb? Olen ma selle põhjani ammutanud? Mina võin mõista kuipalju tahes, kas mõistavad teised seda, et ma tõepoolest mõistan? Sest ainus asi, millest lähtuda, on maailm, milles ma elan. Ja samapalju, kui mina ei mõista teda, ei mõista tema ka mind. Nõnda heidangi endalt tahtmiste koorma ja alistun sellele, mida näen enda ümber.

Minu ümbrus? Sellest ma kirjutan ka. Aga see peab veel veidi laagerduma, enne kui kallale asun. Seni teen ainult sõnu, sõnu ja sõnu, midagi muutmata. Mille vastu mul mässatagi? Kõige ängistavam kord valitseb ümberringi. Ja minus kõige ängistavam oskamatus midagi olla. Midagi ütelda. Kellele? Nimesid vältides - ainus, keda ma tunnen ja kes suvatseb armulikult minuga lävida, on mõistmatu. Mõnikord tunnen, kui tuleks ilmutus pealenii selgeks ja läbipaistvaks muutub kõik. Kardan seda. Sest liiga palju näha ei ole hea selles maailmas, millest mina lähtun. Kas ihaldan kuulsust? Ei, tean nüüd, et mitte kuulsust, vaid mõistmist. Pean ennast maksma panema, et keegi mind märkaks. Ma usun, ma loodan, aga ma ei näe kuskil võimalust.

Pean ennast korralikult käsile võtma. Ja summutama igasuguse südametunnistuse. Aitab neist sisepiinadest, on AEG TÖÖLE HAKATA. Kui töö tehtud, kaovad piinad iseenesest. Ja annavad ruumi uutele. Kas minust kunagi ei saa süžeede tootjat? Suudan ainult abstraktset jama kokku ajada, ainsagi jutustava elemendita, ainult polemiseerida ajast ja arust probleemide üle, otsekui oleksin mina nende esmaavastaja. Nagu oleksin mina üldse midagi. Ja üldse, mis see siis on, et miski inimesele midagi teha saab? Eks ole inimene võimsam kõigist, kes olemas. Järelikult on ainult inimene see, mille ees inimene hirmu tunneb, või inimesest põhjustatud olukorrad. Sest loodusõnnetusi sünnib harva. Ent kõige sagedamini põhjustab hirmu inimene inimese sees. Aga miks, miks, miks? Jälle olen vanadesse rööbastesse libisenud, jälle silmitsi selle painajaga, ikka üks ja sama arusaamatus, millest kõik tuleneb. Kas olen asjade alguse juures? Kaugel sellest, olen asjade alguse edenemise juures, nende põimumise tulemuse juures ja see käib mul üle jõu, üle mõistuse, üle kõige. Kui mõistaksin algust, ei imestaks mind olevik ja ma võiksin teada tulevikku. Aga algust ei ole ju olemas ja lõppu ei ole ju tulemas... On ainult lõputu, piiritu ja püsimatult muutuv olevik, mis tuleb olematusest ja läheb olematusse. Igavesti nii.

Saturday, February 13, 2010

Kuidas ma filme vaatasin

Viimasel ajal on juhtunud, et ma olen vaadanud rohkem filme, kui seda tavaliselt juhtub. Filmide vaatamine on kuidagi ebamugav ning nõuab tähelepanu ja ekraani suunas näoga istumist mingis idiootlikus asendis, samas kui raamatut saab lugeda pea kuidas tahes. Samuti on see tundunud kuidagi vähem prestiižsena, kui raamatu lugemine. Ehk siis: ma ei ole kunagi palju filme vaadanud ega pööranud neile märkimisväärset tähelepanu. See on muidugi vale. Filmid on huvitavad ning kultuurialasest seisukohast tähtsad.
Ma jagan teiega, mis filme ma vaadanud olen.

1. Clint Eastwoodi "Gran Torino" 2008.

Clint Eastwood on nii kuulus, et sul on ka siis mingisugune ettekujutus sellest, milline Clint Eastwood on, kui sa kunagi filme vaadanud ei ole. See on umbes nagu sa tead, et on olemas Arnold Schwarzenegger ja kunagi oli olemas James Dean ja Marlon Brando ja Gina Lollobrigida. Jumal asetab need popkultuurilised aimdused sinule pähe, koolis seda ei õpetata. Kuigi nad kahtlemata hakkavad. Selle tunni nimi saab olema "Filmiajalugu" ja see koosneb sellest, et filmiõpetaja, kes on filmikoolis käinud, näitab sulle tunnis paar kolmeminutilist klippi vanadest filmidest (sa pead need pärast ära tundma ning õigete nimedega kokku viima) ja ülejäänud tunni jooksul kirjutatakse vihikutesse kui palju erinevatesse žanritesse kuuluvaid filme mingi režissöör on teinud, mis näitlejaid ta kasutas, milline film teenis kõige rohkem raha ja milline oli kõige kuulsam. (See ettekujutus baseerub nendel kunsti- ja muusikaajaloo tundidel, mida mina saanud olen. Põhimõtteliselt oleks võimalik teha ka paremat filmiajaloo tundi. Mis ei tähenda, et seal igavust ei oleks. Just imagine a class full of 11th class stoners watching the whole of Citizen Kane.)
Kuskil selle ettekujutuse juures, mille Jumal sulle Clint Eastwoodist pähe paneb, peaks olema ka Ennio Morricone soundtrack ja mingi kuvand sellest, et Eastwood on kõva. Isegi, kui see on mingisugune kergelt vana ja igav kõvadus, millega eriti ei viitsi tegemist teha, ei ole kellelgi ometigi selle kallal eriti mingit kobisemist.
Pildil on Eastwood noor ning ilma särgita. Ma panin selle pildi siia, et teile mu artikkel rohkem meeldiks. Gran Torinos sellist Eastwoodi ei ole. Seal on Eastwood seitsmekümne kaheksa aastane. Peale selle, et ta mängib seal peaosa, ta ka produtseeris ning juhatas selle filmi tegemist. Kõrvaltegelased on samuti hästi valitud, (see on põhiliselt positiivne revüü) aga peamiselt vaatad sa teda seal filmis. Kõva tõsiseltvõetav vana vanamees on.
Tuleb ka öelda, et see on kauboifilm, aga kauboi asemel on endine Fordi tehase tööline ja sõjaveteran ja Metsiku Lääne asemel on tänapäeva perses Ameerika suburb.
(Perses Ameerika! Seda on paljudes Ameerika filmides näha, ja see on enamjaolt armastusväärne. Harsh Times'is, kus mängib Christian Bale, ja mis sai teenimatult vähe kiitust, oli perses Ameerikat väga hästi kujutatud. Uutes Batmani-filmides ja Watchmenis oli fantastiline perses Ameerika, Fallouti mängudes on Ameerika, mis on nii perses, et sealt on tuumasõda üle käinud, telesarjas "Shield" on absurdselt perses perses Ameerika. Igal ajastul on Ameerika kuidagi omamoodi vaimukalt perses. Seal on nii palju perses asju! Seal on tänavatel vaesed perses ameeriklased, kes tegelevad kuritegevusega ja kuulavad autodes hip-hoppi, seal on basseiniga majades rikkad perses ameeriklased, kellel on köögis mehhiko naine, kes peseb neile nõusid ja teeb süüa, ja sellega on suhteliselt perses, sellepärast, et mõtle, KUI perses sellega oleks, kui sinu sõprade emadel oleks köögis lätlane või venelane, kes teeb neile nelja tonni eest kuus süüa ja käib poes. Seal on perses angloameerika kaheparteisüsteemiga demokraatiamudel ja seal võetakse vastu perses poliitilisi otsuseid ja lisaks sellele on neil perses salaluureorgan, kes kukutab ilma valitsuselt nõu küsimata teiste riikide valitsusi ja teeb sinu naaberriiki põllu peale jalaga kõhtu andmise punkri. Seal on perses obsessioon religiooniga, seal on välja mõeldud täiesti sõna otseses mõttes mõrvarlikke ideoloogiaid, nad alustavad igal kümnendil mingit sõda ja nad ei kavatse eriti midagi ette võtta, et vähem perses olla, sellepärast et neile see töötab, neile meeldibki nii, neil on nii võimas tööstus, et nad võivad ühe päevaga lennukikandja ehitada, kui nad tahavad ja neil on käimas vägev kultuuriimperialism, mis tähendab, et me oskame kõik nende keeles rääkida ja vaatame enamjaolt nende filme. Mitte, et ma Ameerika kohta midagi halvasti tahaks öelda. See, millised nad on, on nende põhiline võlu.)
Kui sa seda alguses vaatama hakkad, seda filmi, ja ei tea sellest midagi, siis tundub, nagu see oleks midagi kergelt perekomöödia sarnast. Pahura vanamehega, kes valmistab oma kodanlikule perekonnale palju peavalu.
Teistmoodi on. Paremini. Mulle ei tundu, et ma peaksin siin eriti rohkem jutustama sellest, "mis seal filmis veel toimus", või "how did it make me feel", või "complex characters, layered story, amazing special effects". Ma arvan, et ma annan sellele kümnest üheksa, või viiest viis, või kõrge punktiskoori. Perses Ameerikast seevastu võiks rohkem rääkida. Või Clint Eastwoodist. Clint Eastwood toetas viimastel Ameerika presidendivalimistel John McCaini, sest ta tundis John McCaini, aga talle meeldisid teised kandidaadid ka. Samuti sõidab ta kohati stuudiosse oma isikliku helikopteriga, et aega säästa, mille juures on kõva see, et ta juhib seda ise, sest ta oskab helikopterit juhtida.
9/10 või 5/5

Sherlock Holmes, 2009
Ma tahtsin seda filmi kinno vaatama minna. Mulle meeldis selle premiss, see, et Holmes annab lõuga ja on noor ja hepik boheemlane, et on justkui juurte juurde tagasi mindud.
Ei. See ei teinud sellest head filmi. Millest on kahju, näha on, et on tehtud palju head inimese tööd, et midagi huvitavat teha, ja detailides on sellegatõepoolest hästi saadud , aga lõpptulemus ei hoia kokku ega mõju usutavalt.
Põhiliselt sellepärast, et see film on tehtud liiga moodne. Niimoodi, et uue ja vana segamine ei mõju hästi. Värvilist nunnut detailset steampunk-kitši on tehtud paremini. "Vidocq", kust film palju inspiratsiooni sai, on palju parem film. Plot on nõme ning naeruväärne ning üldiselt jätab su huvituks (See on muide selline, et vabamüürlastest satanistid tahavad riiki kukutada, ja sellega tuleb filmi lõpus ploti tvist, mis on ebahuvitav, sest see on kõik üks täiesti ebahuvitav rehaššitud jamps, mida on enamjaolt tehtud halvemini, kui originaalallikates. Both main characters, that means Holmes and Watson, have love interests. It is made of suck and fail. Peategelased on hästi tabatud, aga neil ei ole sügavust, emotsiooni ei anta edasi ja filmis puudub tõsiduse element, ehk siis: nad räägivad kõik kogu aeg kole kiiresti ja koomikataotlusega asju juhtub üsnagi tihti, ehk siis: film üritab liiga palju asju korraga olla.
Kui ma oleksin seda päriselt kinno vaatama läinud, siis oleksid ilmselt linnapanoraamid ja võitlusstseenid (palju) ja värviline kola ilusamad olnud ja asi oleks paar punkti rohkem saanud. Võib-olla. Üldiselt ei lakka ma ikka veel imestamast, et see mulle nii vähe meeldis. Ma vaatasin poole peale ühte suhteliselt suvalise olemisega filmi, mida ma siin isegi ära ei märgi, sest ma ei mäleta, mis selle nimi on, mis oli parem. Ja ma vaatasin Harry Potteri kuuendat, mis oli hea Harry Potteri film ja saab minult kuus koma viis punkti, sest ta oli meelelahutuslik ja ei ajanud tigedaks, kuigi tema kohta ei ole midagi muud öelda, sest mida sa ikka ühe Harry Potteri filmi kohta ütled.
One more thing about Holmes: when he is in the process on solving a mystery, it's like CSI Miami shit going on in Holmes' 3D head! Also, when Holmes goes to a restaurant he has trouble concentrating, because he automatically perceives what everyone is eating and what county are they from.
4/10

Man Bites Dog (Belgia, 1992)

"Man Bites Dog". Seda filmi tutvustas mulle Lex Rostov. Selle kohta öeldakse: "kultusfilm". Mul on vähene arusaamine sellest, mis kultusfilm on. Ma arvan, et kultusfilm on midagi, millel on suhteliselt suur austajaskond, aga mis ei saavutanud pealiinis tohutut edu. Või mille tähtsust jätkub pikemaks ajaks, kui tavaliselt. Kurat teab. Well, nad väidavad Interneti peal, et see on meediakriitiline film. See tundub mulle kentsakas, aga mitte suisa võimatu. Tollal olid teised ajad ja teised tähelepanukeskmed. Mulle meeldib seda rohkem vaadata kui sellist kergelt sürreaalset filmi, mille peamõte on "okei, nüüd kujuta ette, et sul on selline sarimõrtsukas, kellest võttegrupp filmi teeb, samal ajal, kui sarimõrtsukas oma mõrtsukategusid teeb, ja siis nad vahepeal hängivad niisama ja räägivad olmest ja mõrtsukas teeb pulli ja nad käivad ta perekonnal ja tuttavatel külas ja joovad ennast täis ja mis siis edasi saab." Film on üldiselt toime saadetud hästi ja ma arvan, et ma ei pea sellest rohkem rääkima. Siis, kui ma tahan, et inimesed seda päriselt vaataksid, siis on see ikka pigem tutvustus, kui revüü. Sisukokkuvõte võib siis olla, kui ma filmi perse saadan.
Filmi büdžett oli väga õhuke, kuid sellest hoolimata on kõigi aspektidega saadud hästi, kaamera ei loksu ja näitlemine on hea; väärib kindlasti vaatamist. Oota palju ebatavalise olemisega vägivalda. 10/10.

The Big Lebowski (1998)

Selle kohta ka nad ütlevad, et see kultusfilm on. Ma saan sellest aru. See on 1998 aasta Ameerika komöödiafilm, aga sa ei tunne ennast seda vaadates nagu idioot, närvidele ei käi, piinlik ei ole, on päriselt teravmeelseid ideid ja meeldejäävaid karaktereid. Kõige rohkem läks mulle peale perverssete vuntsidega haige kauboi, kes on selle filmi narraator. Tal on väärarusaam, et tegu on vesterniga. See läheb kogu aeg ainult naljakamaks, kui selle peale tagasi mõelda. Samuti on see üks vähestest filmidest, mis kujutab nihiliste. Need nihilistid olid põhiline põhjus, miks ma seda vaatasin. Samuti on nimitegelase (kes teps mitte peategelane ei ole) social commentary väga hästi tehtud. Ja see, mis sellest pärast välja tuleb. Ja lillades dressides keeglimängija koos oma meeskonnakaaslasega. Mulle ei meeldinud see film nii palju, kui oleks võinud, because I'm not a fun guy to have around, aga ma soovitan igati, kui te veel näinud ei ole.
7,5/10

Mein Liebster Feind (Werner Herzog, 1999)

Seda ma soovitan neist kõigist vaat et kõige rohkem. See on dokumentaalfilm päris inimestega. Filmi peafookuses on Saksa näitleja Klaus Kinski. Ta on väga kuulus näitleja. Werner Herzog on väga kuulus režissöör. Kui sa neist kuulnud ei ole, siis see tuleb puhtalt sellest, et Euroopa kino elab kuskil intelligentide getos ja Karlowy Wary festivalil, sest kuigi valitsused oskavad Euroopas filmidele raha anda, ei osata eriti inimestele märku anda, et filmid on olemas ja vaadata võiks. Ma ei tea, kas on sellist üle-Euroopalist filmiajakirja, mis tuleks näiteks kord kuus välja ja räägiks, mis filme tehakse ja tooks edetabeleid ja revüüsid ja postreid ja intervjuusid filmitegijate ja näitlejatega. Kardetavasti ei ole sellist asja. Sellist telesaadetki vaevalt et on, nagu Ameerika filmide kohta tehakse, kus on preview ja natuke making of'i ja see igav intervjuu, kus näitleja ütleb, et tal oli tore seda filmi teha ja et wonderful oli nende kõigiga koos töötada, some of the best days of his life. Filmide distribution on kesine ja enamasti tehakse filmivaatamisi talgukorras ühes Euroopa otsas, viissada filmi nädala ajaga, mis ei sobi sellise asjaga, mida tavaline inimene teeb. Well. Tegemist on kahe kõva sakslasega - sa näed neid postrilt. See agressiivsema olemisega tšello on Klaus Kinski. Ta oli päris elus ka selline. Tihtilugu. Ja see on film inimeseks olemisest ja kõvade asjade tegemisest ja sellest, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. And it is complex, and it is beautiful, and it's unbelievable. Ja sa kuula seda Werner Herzogi häält ja pane tähele, mida ta maailma kohta arvab, sest see on suur ja mõneti õige viis neid asju vaadata, ja kui sa tahad seda veel kuulda, siis võta ja vaata veel tema dokumentaale.
Also, pange hästi tähele, filmis "Aguirre, the Wrath of God" (film sisaldab materjale varasematest linateostest) on Klaus Kinskil turvise all räbaldunud roosa särk. It is a major fashion statement. Ja preview ka teile. Et te ikka kindlasti vaataksite. Ja ma ei tea, miks selle videolingi peal Werner koos saksa upper middle class perekonnaga tšillimas on, kui alguses peaks seal hoopis mingi muu värk olema.


Enjoy.
10/10

Monday, February 8, 2010

Videomängu Obskuuria No 03 - Spelunky

Spelunky (SEE SITT ON TASUTA, TÕMBA JUBA!)


http://spelunkyworld.com/

Ma pean tunnistama, et tegelikult ei tohiks Spelunky ilmuda "Videomängu obskuuria" artiklite seerias. Nimelt sai Spelunky omal ajal küllaldaselt kajastust ka mainstream häälekandjates kui ta tuli betana välja 2008 aasta lõpus. Ta levis kulutulena üle terve interneti, chatiteenused kihasid punaninalise koopaavastaja seiklustest ning igas foorumis oli oma Spelunky teema kus vahetati õpetusi ja hoiatusi, avastusi ja tehnikaid. Oma suurele populaarsusele vaatamata väreles ta oma betastaatuse tõttu mängu edetabelite limbos imeliku schrödingeri katsena, kuigi kõik aina mängisid ja jumaldasid. Veidike ehk kurvalt tuli ta 1.0 versioonina välja alles 2009 aasta lõpus kui suurem kära mängu ümber oli juba hajumas. Nüüdseks on väljas ka 1.1 ning source code (muide: Game Makeri mäng! Oh fuck!).

Mängu autoriks on Derek Yu (koduleht) kelle varem välja antud mängudest on ehk tuntumad metroidvania "Eternal Daughter" (2002), Jack Thompsoni ärplemistele vastusena valminud "I'm OK - A Murder Simulator" (2005) ja Blit Bloti koosseisus valminud imeline veealune metroidvania "Aquaria" (2007). Derek Yu on üks indie skene suurtest ninadest ning juhib ka TIGSourcei portaali.

Spelunky kontseptsioon Derek Yu sõnul on "Nethack meets La Mulana". st ta ühendab endas Nethacki ainulaadsed, igavest korduvmängitavust tagavad protseduraalselt loodud tasemed La Mulana laadse koobaste avastamise platformeriga. Kombineerides mõlema mängu/žanri parimad omadused on tegemist igavesti värskena püsiva ja ainulaadse twitch action platformeriga. Ta on raske aga rahuldust pakkuv. Hoiatan mänguga tutvujat: ole valmis palju surema. Samuti, kui sa kord juba mängu käima lükkad võid järgmise tunnikese oma päevakavast maha kanda. Mängu leitmotiiviks on "Ainult üks kord veel" and it's crack-coke downed with heroin and other addictive drug references.

Võin niimoodi vahele mainides öelda, et nii mõnigi artikkel on jäänud kirjutamata sest keset inspiratsioonituhinat on tulnud veelgi suurem inspiratsioon Spelunkyt mängida.

Siinkohal jäi muide artikli kirjutamine korraks pooleli. Ma läksin screenshotte tegema.
Immeasurable amount of time later:

Järgnev on lühike disainianalüüs. Sa võid nüüd kerge südamega tagasi üles kerida ja mängu lõpuks tõmbama panna. Mängi teda natukene enne kui edasi loed. Ma siin niisama mõtestan teda enda jaoks lahti - kuidas ta töötab ja mis implikatsioonid on mõningatel disainiotsustel. Olgu öeldud, et ma proovin ka mitte eriti hullult spoilida.

Printsiipe
  • Su algeliseks relvaks on piits. Ta on aeglane, kohmakas ja kusise ulatusega. Sa saad leida ka teisi relvi aga neid pead sa spetsiifiliselt käes hoidma. Piits töötab ainult juhul mil midagi muud käes pole.
  • Sa saad üles korjata esemeid.
  • Sul on 4 elu, 4 köit, 4 pommi. Kõiki on võimalik juurde saada aga see ei pruugi kerge olla.
  • There are no continues or saves. Death is permanent, does not knock and has no mercy.
  • Sa alustad kaardi ülalt ja su eesmärk on jõuda kõige alumisele korrusele ning seal olevast uksest sisse minna, see lõpetab käesoleva taseme.
  • Kõrgelt (8 klotsi) kukkumine teeb haiget.
  • Sa peaksid tee peal raha koguma. Selle eest saad asju osta.
  • Mäng on raske, sa sured tihti.
  • Igas tasemes on 2 minutit ajalimiit (välja arvatud esimeses), seda ületades on veel 30 sekundit hoiatusaega (katkise kassett-maki õudust tekitava aeglase veniva muusikaga) ning siis tuleb kummitus. Sa ei taha, et kummitus tuleks.
    Mängu mõõtühikuks on üks klots (16x16 pikslit). Ta on universaalne, kõik siin mängus on selles mõõdus: Karakter, esemed, (tavalised) vaenlased, taseme ehitusklotsid (ja isegi numbrid ja tähed). Universaalne mõõt loob hea, turvalise ja kindla rütmi. Maailm on absoluutselt mõõdetav (tegelikult siis loendatav. Mõõtmine vs loendamine, analoogne vs digitaalne, ligilähedane vs absoluutne), kunagi ei ole keeruline hinnata kaugusi või kõrgusi. Kuigi tasandid vastavad kõik sellele kindlale ruudustikule liigub karakter sujuvalt ja ta ei ole kuidagi ise ruudustikku lukustatud. Sellest kooslusest tuleb ka mängule iseloomulik väga tihe kontrollitavus ja sul ei võta kaua aega et selgeks saada teatud seaduspärasused.


    Avatar (I bet we're gonna get a shitload of google hits for this!)


    Sa hüppad umbes täpselt 1,5 klotsi st sa saad 1 klotsi kõrgusele platformile peale hüpata ja 2 klotsi kõrgusele platformile turvaliselt serva küljest rippuma hüpata. Kui sa serva küljest rippudes hüppad siis sa hüppad täpselt nii kõrgele, et sa saad mugavalt sellele platformile. Kui sa serva küljes rippudes hoiad klaviatuuril alla noolt sees ja hüppad siis sa lased ennast servast lahti ilma kõrgust juurde saamata (juhuks kui sul on vaja näiteks laskuda truvaliselt ogade vahele või kusagile sügavasse auku).

    Sa tead ka, et shift'i hoides saad sa veatult joosta üle 1-klotsise augu, ja, et see on täiesti turvaline ning sa ei kuku ealeski sealt alla. Sa tead, et sa saad seda ka kaheklotsise auguga teha aga siis sa jääd kindlalt teise otsa serva külge rippuma. Kui sa viskad kiviga siis sa tead kindlalt ta trajektoori ja ta kaugust.

    Sedasorti kindel reeglistik loob turvalisuse ja kontrollitavuse tunde mis soodustab absoluutset identifitseerimist peategelasega ja annab mõista, et kõik apsud mis juhtuvad on sinu ja ainult sinu enda vead. Mitte kunagi ei ole mäng süüdi selles, et sa kaotasid. Oma rumalusest surid - nüüd aga targemana proovid uuesti. (Sest ega sa ju mingi emane allaandja pole.) Murdepunkt selles valemis kehtib inimeste puhul, kes ei identifitseeri end arvutiga ära ja ajavad nuppe segi. Üldiselt annab tunnistust mängu kontrollitavusele teatav platformer parkouri mulje mis tekib vilunud mängija liikumises.


    Kontekst

    Mängija avatar peab eksisteerima ka ruumis. Siin teine oluline idee mängus - protseduraalselt loodud kontekst. Mängu tasemed on nimelt kordumatud, ainulaadsed lumehelbekesed. Kunagi ei leia sa end taas täpselt samadest tingimustest, sama varustusega sama vaenlase vastu samas geomeetrilises kontekstis. Mäng esitab sulle igavese uue seikluse potentsiaali. Uue mängu puhul on muutunud kogu geomeetriline ruum st. mängija ei tea kunagi ühe võimaliku tee paremusest teise üle, ta peab kas järgi uurima või käigu pealt otsustama. Mäng hoiab sedasi eemale tuttavuse tundest ja ohu aimdus hingab pidevalt kuklasse. (Muide väga nunnult rõhutab mängu protseduraalset omadust sissejuhatus kus peategelase dramaatilised mõtted enne koopasse sisenemist on iga kord erinevad.)

    Seda ohu tunnet aitab säilitada ka ajalimiidi ähvardus. Pärast 2 minutit ühel tasemel passimist läheb muusika aeglaseks ja venivaks. See kuulutab kummituse saabumist 30 sekundi pärast. Teda ei ole võimalik tappa. Ta liigub aeglaselt aga kindlalt alati otse mängija suunas ja kummituse kätte sattumisel ootab karakterit surm. Tema mängumehaaniline ülesanne on utsitada mängijat kiiremini liikuma ning aidata säilitada rõhuvat atmosfääri. Ta loob tingimuse, et mängijal ei jääks kunagi liigselt aega näiteks kogu varandust kokku korjata või töötada välja liiga keerulisi plaane ohtude vältimiseks, nõnda aitab ta säilitada mängule olulist rapidfire sammu. Nišimehaanikana on talle lisatud veel nunnu omadus: vääriskividest mööda hõljudes muutuvad nad kõige kallimat tüüpi teemantiteks.


    Geomeetriale ja ajalimiidile lisaks laetakse peale veel üks kiht ootamatust: Tasemetel on aeg-ajalt Tingimused (kusjuures levinud võte Roguelike'idest). Aeg-ajalt uude tasemesse jõudes ilmub alla tekst mis kuulutab näiteks "I can hear snakes. I hate snakes!" või "I can hear rushing water!" Selline teadaanne tähendab, et tasemel on eriomadus. Rushing Water näiteks tähendab, et taseme all otsas ei ole mitte turvaline maapind vaid vesi ja piraajakalad. Üks räigemalt kaikaid ja kodaraid laulatav tingimus on Dark Level mis tähendab, et tasemes ei ole valgust ja sa pead kaasas kandma flare'i (mis muide kustuvad kui nad vette kukuvad). Oluline on ka märkida, et need tingimused ei välista üksteist. Ei ole piisavalt ebatavaline leida ennast oma Kõige Paremat Mängu eales tegemas, kus kohe alguses said Shotguni ja sul on 6 elu, kompass ja jetpack ja nihhuijaa kui palju raha ja siis on järsku Dark Level ja Rushing Water ja Restless Dead kõik ühe korraga. Need tasemetingimused (mis muide ei pruugi üldse esinedagi) söövitavad tugevalt tulevikuteadmatuse tingimust ja laiendavad potentsiaalset võimalustevälja milles mäng laseb sul opereerida.

    Muidugi ei puudu ka vaenlased. Neid on mitmesuguseid, erinevate ründemustrite ja omadustega, mõned tugevamad, mõned nõrgemad. Nende ründemustrid annavad neile isikupärase ohu kvaliteedi, ämblikud näiteks ei liiguta end enne kui sa nende alt läbi lähed. Kui nad kord juba ärritunud on siis liiguvad nad paraboolsete hüpetega ja nad on ohtlikud sest nende trajektoori on raske ennustada. Vaenlaste juures oluline punkt on see, et enamus neist ei suuda täie tervise juures kangelast ühe hoobiga tappa (suurem osa vaenlasi võtab sult maha ainult 1 elu) - nõnda luuakse tingimus kus elud tähendavad midagi.
    Peale tavaliste kollide viskab mäng aeg-ajalt mängijale jalgu ka harvemini esinevad tugevamad koletised. Nad on suuremad, raskemini tapetavad ja ohtlikud.

    Nende tingimuste kooslusest koorub välja süsteem kus mängija ei õpi kunagi selgeks katse-eksitus meetodil mingi kindla olukorra spetsiifilist lahendust vaid alati seisneb väljakutse ainult mängija vilumus karakteri baasoskuste rakendamises. Ei ole nii et õpid ära kuidas superlõpubossi kivi taha kinni meelitada. Sellest tuleb mängu haarav, põnev atmosfäär ja muidu nii nüri kaotamine ei ole mitte kurjuse võit ja F9 vaid hoopis uue, värske seikluse algus.


    Esemetest

    Sellises vaenulikus keskkonnas peab vapper seikleja ellu jääma ja edasi tungima. Teda aitavad sellel teekonnal esemed. Piits, muide, käitub rohkem nagu osa avatari kehast ja ei ole sedasi võttes eraldiseisev ese mängus. Esemeid on kolme tüüpi.

    1) Passiivsed esemed - nad istuvad sul varustuse seas ja sa ei saa neid kätte võtta. Nad on nii öelda "kotis", su inventory's. Näiteks keep mis lubab aeglaseid laskumisi ja võimaldab sul nõnda kõrgustest turvaliselt alla hüpata - keep käivitub kui mängija langedes hüppamise nuppu vajutab, teised aga, näiteks kompass, on täiesti passiivsed ja ei sõltu mängijast kuidagi. Kusjuures passiivsed esemed käituvad tihti kehapikendustena. Nendega kaasneb tavaliselt muudatus avatari võimetes ja nii on nad potentsiaalselt ohtlikud - hüppevõimet parandav ese võib võõrandada mängijat tuttavast kontrollitavusest ja osutuda hoopis negatiivseks võimeks. Passiivseid esemeid ei saa ka ära visata.

    2) Aktiivsed esemed - esemed mida sa hoiad käes. Nad on mängija käsul kasutatavad ning sa saad korraga hoida käes ainult ühte eset. See võib olla kivi (Muide - ikka veel viskan mõnikord kiviga vastu seina ja ropendan kui ta sealt mulle vastu vahtimist tagasi põrkab), hädas daam, püstol, flare või misiganes. Dark Level on seega ohtlik ja pingeline tingimus just seetõttu et sa pead pidevalt žongleerima esemete vahelt mida sa tassid. Püstol on asi millest sa ei taha loobuda aga sa vajad nägemiseks valgustit ja jumal hoidku kui tee peale peaks üks päästmist vajav daam sattuma. On teada juhtumeid ärritunud seiklejaist kes lasevad seepeale naisele kuuli pähe, viskavad flare'id kus kurat ja marsivad Marseljeesi lauldes uljalt taseme lõppu püstolitule valgel.

    3) Vahepealsed esemed - see müstiline kolmas kategooria hoiab endas alguses kaasas olevaid aga piiratud koguses varustust - köied ja pommid. Nad on ainsad esemed mis võivad istuda sul muidu kotis aga on vajadusel aktiivseks tehtavad st kätte võetavad.

    Need pommid ja nöörid on sul juba alguses kaasas ja nende jaoks on üleval servas eraldi loendur. Ma individuaalseid esemeid lahti hindama ei hakka aga need kaks kuuluvad tinglikult su põhivõimete hulka nii, et ma lühidalt mainin nende disainilisi iseärasusi.
    • Pomme saab käes hoida ja visata, viskamisel on eri omadused vastavalt all hoitud nupule. Üles vajutades lendab pomm suure kaarega, alla vajutades paigutad sa pommi enda jalge ette maha, nuppu all hoidmata viskab tüüp pommi väikese kaarega natuke maad endast eemale. Pommide lõhkeraadius on keskmiselt 2 klotsi horisontaalselt ja vertikaalselt ning 1 klots diagonaalis. Pomm hävitab enamuse maastikku mis on ta lõhkeraadiuses (erandiks näiteks klotsid, mis on uste all). Temaga on seega võimalik läbi maastiku raiuda uusi radu ja ta võib hädapärast käituda ka viskerelvana. Pomm on ühekordselt kasutatav ja sa leiad neid juurde kastidest või võid osta vastavast poest.
    • Sul on ka köis mida sa saad visata kõrgele oma pea kohale (ta kinnitub ükskõik kuhu, jääb n.ö. õhku rippuma), alla nuppu all hoides viskab spelunker nööri enda kõrvale nii, et nööri saba ulatub kaugele alla. Visatud köis käitub samuti viskerelvana ja nõnda on tal imelikul kombel üpris ainulaadne lisafunktsioon mängus: ta on üks väheseid relvi millega saab otse oma pea kohale rünnata. Köis on samuti ühekordselt kasutatav ja nagu pommgi, leitav kastidest või poodidest.
    Pommid ja köied annavad avatari tegevpotentsile juurde väga võimsa lisajõu ning avardavad suurejooneliselt mängu võimalusi. Liiga ülbeks minemast hoiab mängijat aga selle kasuliku ressursi koguseline piiratus ja kunagi ei taha sa oma viimast köit suvalise aarde peale raista. Mõnikord võib teda vaja minna lihtsalt, et edasi pääseda.

    Kui sul midagi muud käes ei ole siis kehtib sul alati aktiivse relvana Piits. Ta on ressurss mis ei saa kunagi otsa ning ta on kohmakas ja hädine, ta kasutamisel kulub hetk enne rünnakut 'vibutamiseks'. Ta teeb vaenlastele vähe viga ja tal on äärmiselt lühike raadius. See-eest aga teeb ta 'vibutamise hetkel' haiget ka vahetult karakteri selja taha. Piitsa olemasolu tagab mängijale alatise tagavararelva ja teeb võimatuks olukorra kus mängija oleks ebaolulise vaenlase vastu täiesti võimetu. Ta suhteline kasutus aga inspireerib alati paremate relvade otsingule, maast kivi üles korjamisest kuni kaheraudse nimel hullumeelsete mõrvaplaanide visandamiseni välja.
      Esemed lubavad mängul kordumatuse ja ootamatuse kihte veelgi tihedamini laduda. Kunagi ei tea mis esemed saadaval on, millal või kus järgmine pood on või mis tüüpi poega üldse tegemist saab olema. Poest leitavate kaupade valik on suur ja kõik nad on omamoodi kasulikud. Mõned rohkem, mõned vähem. Mõned on downright ohtlikud. Kõiki esemeid võib muide leida ka juhuslikest kastidest mis koobastesse ära eksinud on.

      Üks ese mille järele sa kunagi ei lakka igatsemast on Shotgun. Mõnikord on ta poes müügil ja sul on raha ja sa ostad ta sealt ja kõik on väga rõõmsad. Mõnikord seda enesekaitse püha graali aga poes pole või on nii, et uljal seiklejal pole piisavalt raha ta jaoks. Siis ei tohiks aga liialt heidutatud olla sest igal poodnikul on see maagiline artifact tagataskus olemas ja nad ei pelga ka selle kasutamisest ära kui sa peaksid proovima näiteks mõne kaubaartikliga maksmata vehkat teha. Poodnik oma isiklikku shotguni maha ei müü. Sa saad selle endale ainult tema külmade kõngenud sõrmede vahelt.

      Olles kord poodniku mõrvanud leiad sa kõikidest tulevatest poodidest oma näoga plakati mille peal seisab suurte tähtedega WANTED. Peale selle on iga taseme lõpus sind ootamas vihane relvastatud poodnik, võime arvata, et tegemist on ühe hiiglasliku iiri katoliku perega ja nad ei ole su ettevõtmistest just vaimustuses. Ta rahuneb küll maha kui sa oled lõpetanud neli taset ühtegi poodniku tapmat aga see on keeruline ettevõtmine. Shotgun teeb küll mängu väga palju kergemaks aga enne selle muretsemist mõtleb iga ettenägelik seikleja sellega kaasnevad riskid ja võimalikud tulevased ohud läbi.

      Viimane oluline põhimehaanika on seotud nende daamidega keda ma artikli jooksul vaikselt maininud olen. Derek Yu on nimelt veidike justkui kapimisogüün. Need abitud kasutud naised kes oskavad ainult appi karjuda ja nuttes ringi joosta, sa võid nad sülle võtta ja sa võid nad taseme lõppu viia ja sa saad neilt tänutäheks musi. See musi on ainus viis elusid saada siin mängus. See ongi nende näitsikute põhifunktsioon. Küll aga ei ole see nende ainuke funktsioon! Sa võid neid kasutada ka viskerelvana ja inimkilbina.

      Ja mõnikord on poodnikul poe asemel kissing parlour.

      ---

      Huvitava kontrasti ohu kvaliteedis esitavad endas maast välja turritavad ogad. Nad on täiesti ohutud seni kuni sa ei lange neisse, sa võid neist läbi joosta ja sinuga ei juhtu midagi. Nad on staatilised ja ei ole sinu suhtes aktiivselt pahatahtlikud. See-eest aga kui sa neisse kukud ei aita sind ka see kui sul on 8 elu kokku kraabitud. Surm on halastamatu ja kohene. See vastandub liikuvate, vähem elusid võtvate vaenlaste tegumoele ja võimaldab huvitavaid kombinatsioone pinge kruttimiseks.

      Omaette põnev näide sellest potentsist mis tekib lihtsate reeglite suurehulgalisest koostööst: Vastaste tapmiseks on mitmeid meetodeid, üks neist on neile peale hüppamine. See on hea traditsionaalne disainivõte ja sa tead seda juba Super Mariost, kui mitte varem. Siin kõrgemast madalamele langemise mängu kontekstis omandab ta aga lisafunktsiooni, mida ülbemad mängijad saavad rakendada oma mänguvõtetes - vaenlasele peale kukkudes resetib mäng su langemiskõrguse st sa võid alla hüpata ükskõik kui kõrgelt seni kuni sa langed vaenlasele pähe.

      Ihaldusväärsete esemete, päästetavate daamide ja ohtlike vaenlaste näol on mängul olemas tööriistad, et luua mitmekesiseid metanarratiive - Väheste eludega mängija võib otsustada hoiduda liialt ohtlikest vaenlasest, kasutada oma leitud vahendeid et leiutada endale turvalisem rada taseme lõppu. Kui seal ohtliku koletise taga peaks aga olema üks punases kleidis musimasin võib ohtu trotsiv seikleja rakendada neidsamu esemeid hoopis daami päästmiseks, luues endale pingelise do-or-die narratiivi. Kusjuures kaotuses ei oleks süüdi mitte mäng või disainer vaid liialt hulljulge mängija. Pinge mängleb vastavalt sellele kuidas need elemendid üksteisega suhestuvad suvaliselt moodustunud mängumaastikul. Disaineri puudumisel võivad need kombinatsioonid olla seinast seina, jaburalt heldekäelisest ("Kastis oli shotgun? Juba esimesel tasemel?") võimatult ohtlikuni ("Shelob!? Mul on 1 elu, ta on väljapääsu ukse ees ja alles pole enam ühtegi pommi!") . Just selles peitubki suur osa essentsist mis annab mängule ta igivärskuse.

      Rääkides igivärskusest - Mäng avaneb. Kõik artiklis toodud näited ja pildimaterjal on mängu algusest. Siin on palju mida avastada. Siiamaani olen sattunud Mustale Turule ainult ühe korra ja mul ausalt öeldes pole aimugi kuidas see käis. Ükskord lihtsalt olin. Olen foorumites märganud kuulujutte, et kusagil sügaval mängu soppides on peidus mingi hiigelsaladus, ainulaadsed esemed mis sa pead üles korjama ja õigetes kohtades kasutama, peidetud kohad kuhu pead minema, saladused mida tuleb avastada. Ei taha seda wikist järele ka vaadata, hea osa mängu võlust tuleb avastamisrõõmust. Mul on kurb, et ma niigi palju siia üles olen kirjutanud ja sult, kallis lugeja, nii palju seda avastamisrõõmu ära röövinud olen.

      Järelmärkusena mainin ära, et mängus on level editor - kui disainerita sündinud kimäärnarratiivid ära väsitavad võid proovida ka inimese käe järgi kokku pandud seiklusi. Neid saad tõmmata näiteks siit foorumitest ja üks näidis tuleb mänguga kaasagi.

      P.S. kui sa oled juba mõnda aega Spelunkyt mänginud tee lahti stats.txt fail ja tunne häbi oma võitude ja surmade vahekorra üle ning punasta kui sa jõuad reani mis ütleb kui mitu korda sa ogade otsa kukkunud oled!

      Niisiis.
      Mängu (see laiem kontseptsioon nüüd, mitte ainult Spelunky) aineosakeseks on reegel. Nende reegelsüsteemide keerukus ulatub vesinikulaadsest minimalismist (Nomic) absurdselt keerukate süsinikunihhuijaade maksimalismini (Dwarf Fortress) - Spelunky esineb uhkelt selle spektri täiuslikus keskpunktis, kombineerides maitsekalt baroksel hulgal iseeneses lihtsaid reegleid terviklikeks süsteemideks. Need väikesed reeglid suhestuvad ja reageerivad teineteisega mängu poolt loodud kontekstis ja neist reaktsioonidest avardab Spelunky oma seaduspärasuste ristumisest ilmneva täiuselähedase võimaluste välja. Rangelt rivistunud süsiniku aatomid moodustavad pühas valguses särava hõbevalge teemanti ja sealt, helkivatelt tahkudelt peegeldab vastu:

      Sunday, February 7, 2010

      B. Traven "General from the Jungle"

      See siin, mu sõbrad, on Kõvadus.
      Ma soovitan seda kõigile, kes kavatsevad revolutsiooni teha. Ma soovitan seda kõigile, kes plaanivad raamatut kirjutada. Ma soovitan seda ka kõigile, kes lihtsalt raamatut lugeda tahavad.
      Raamat on Traveni kuueosalise džungliseeria viimane raamat. Need kõik räägivad Mehhiko revolutsioonist. Seega räägib ka see raamat Mehhiko revolutsioonist. Indiaanlastest alamklassi relvastatud ülestõusust latiinodest ülemklassi vastu. Presidendi vastu, kes oma ametipostilt ära ei taha minna ja viib feodaalkapitalistlikus ühiskonnas rõhumise abil majandusimet läbi. Raamat algab sõnadega "Tierra y libertad!" ja lõpeb nendesamade sõnadega.
      Raamatu põhiliseks võluks on see, kui hästi ta kirjutatud on. Minimalistlike vahenditega antakse edasi kogu kohaliku maailma mitmekesisus ja asjade toimumise põhjused. Sõjaväelist strateegiat on lahingukirjeldustes kirjeldatud äärmiselt hästi , nii et lugeja mõistab, kui tugev on matšeete, revolver, vintpüss ja kuulipilduja (viimasest tugevamaks antud konfliktis sõjatehnika ei lähegi). Vinjetid tegelaste elust lähendavad sind neile ning soojendavad südant, ajaloofilosoofia lähtub inimesest ning ei loo liigseid illusioone, kuid kaugeltki ei võeta inimkonnalt lootust. Sa saad aru, miks revolutsiooni tehakse, miks revolutsionääridele ei tehta järeleandmisi, mis tingib revolutsiooni kohatise julmuse, milline meeleseisund sellega kaasneb. Ja kohati on asjad, mida see ütleb, hingematvalt ilusad.

      (Peone'd on kohaliku politseijõugu poolt viidud mässuliste hukkamist vaatama, mis sisaldab eneses kaelani matmist, neile mulla kõrist alla toppimist ja selle saabastega näost alla peksmist. Mässulised võtavad seda kui Kangelased ja mõned neist karjuvad, kui veel vähegi saavad, "Tierra y Libertad! Viva la revolución de los peones!")

      Not only the finqueros but also the peons had heard the cries of the four or five muchachos. And although they spoke Indian more easily than Spanish, they nevertheless understood immediately these rebel cries. And they understood rightly, for the first time of their lives, what these revolutionary words really meant.
      The finqueros had made the greatest mistake they possibly could have made: they had invited the peons to the exhibition in order to terrorize them. And for the first time the peons had the sensation of being a part of humanity, bound one to another and all together, not just because they were peons, but because they had a common enemy, because their enemies were the masters who had always posed to them as benevolent fathers. Now they began to understand, for the first time in their existence, that these professing fathers had suddenly been transformed into monsters as soon as their paternal domination and the authority that went with it were threatened.
      At this instant the peons, who had been invited as witnesses, realized that their oppressed and tormented class could bring forth heroes who in point of courage, of upright decency, of strength of character, of hate and pride were not a whit behind those who hitherto had regarded these human qualities as the inalianable inheritance of their class - the feodal master class - proclaiming to all the world at every opportunity that peons and proletarians were indeed peons and proletarians because they had no pride and no courage.
      But now the peons felt pride swelling up within themselvesas they heard the gurgling screams of victory from the muchachos. Their hitherto nebulous an undifferentiated individualities flowered to a comprehension of their own possibilities as human beings when they became aware that these rebels, who even under the most terrible pain could still fling their hatred into the faces of the dictator's lackeys, belonged in fact to their race, their class, and not to the class of their masters. Not one of them had ever seen a finquero die wiht such a great, glorious gesture as these rebels had achieved.
      The finqueros had hoped to flood the peons with fear and terror when they commanded them to be present at the executions. Now, without the finqueros even yet suspecting it, their plan had gone awry and acchieved the very opposite.
      Filled in their hearts with a deep religious adoration for the rebels, the peons now slunk back to their huts and there told their wives and childreb of what they had seen and experienced. And they told this with a reverence and awe, as if they has seen in the bush the Holy of Holies appearing to them in person and commanding them to build a chapel.
      Men and women knelt before the tiny, smoky, smeared pictures of the Holy Virgin, propped on the little chests that served as altars in their huts, and prayed for the souls of the dead rebels with as much fervor as if they had been their own fathers. When they had ended their prayers, and the men had once more left their miserable huts in order to follow the major-domo to their places of work, they were no longer the same peons that they had been.

      B. Traven on ikka veel see tüüp, kelle juurde minna, kui sa head kahekümnenda sajandi realismi tahad. Realismi, ajalugu ja rõhumist. Tundub, et see mees (või grupp mehi või masin taevas) kulutas terve oma teadliku elu ühel või teisel viisil kurjuse vastu võitlemiseks. Maailmavaatelt oli ta ilmselt mingisugune anarhist. Huvitav, kas ta Trubetsky bestselling anarhia-raamatus on sees?
      Antud raamatut eesti keeles ei ole, nii et sa loed teda muus keeles, aga ka eesti keeles on Travenilt mõningaid teoseid ilmunud. Raamat üllatab ka oma lõpuga. Üllatava lõpuga meedia on selline, kus sa oled arvestanud mingi hulga võimalustega, mitte nende peale isegi eriti mõeldes, aga siis võtab see kätte ja teeb selle asemel hoopis midagi muud. Üldiselt on see hea saavutus. Mina isiklikult tahaksin järgmiseks lugeda mõnda raamatut, kus Traven põhjalikumalt kodanlasi kujutab.
      Kümnest kümme punkti, ilma igasuguse kahtluseta. Oma jope. Samuti tasub ära märkida, et Mehhikos tehakse seda revolutsiooni ikka veel. Tundub väga kaasaelatav värk olema.
      Enjoy!

      Saturday, February 6, 2010

      Review: Massive Attack - "Heligoland"

      Somewhere during the seven year gestation period for their new LP Massive Attack premiered a song called „Harpiscord“ live. I want you to remember that title: „Harpiscord“. Because I’m listening to Massive Attack's new LP right now – after seven years – and I can tell you: there is no such song on it. Instead there’s „Paradise Circus“ which is fundamentally the same song, they just couldn’t call it „Harpiscord“ anymore because there’s no harpiscord in it. There’s no Twin Peaks atmospherics either, like there used to be. So what does it sound like then? It sounds like a song called „Piano and Handclaps“.

      This is just one example of Massive Attack’s new sound – piano and candclaps. If you want to re-create Massive Attack’s new sound in the comfort of your own home all you need to do is:
      1. walk over to your piano
      2. punch in a Readioheadish minor key
      3. clap your hands and mumble over the resulting sound in a world-weary fashion
      4. when you're done mumbling start shaking something that makes rattling sounds.

      There is an alternative interpretation to Massive Attack's new sound. Some critics are calling it a lighter MA, an airy composition with TV on the Radio’s guitars and a slight world-music bend. I admit, on a very good day that could be said about it. But today is not a very good day because today is the lazy-ass day I’m listening to Massive Attack’s „Heligoland“, seven years in the making, and it sounds lazy, lazy, lazy...
      What exactly where you guys doing with your Nineties Trip-Hop Demigod status and your billion dollar studio for the last seven years? Recording Damon Albarn over some strings and Making that guy from Elbow sound like a Thom Yorke clone, I hear you say. Are you sure, because to me it sounds like 3D and Daddy G got back together to smoke pot. That’s what you were really doing, right? Criticizing the government and smoking pot for seven years.
      Man, this is so underwhelming and lazy... I just became lazier just listening to it. I could have told you about how „Pray for Rain“ features Tunde Adebimpe and is thus a dubious album opener since it’s TV on the Radio opening for a Massive Attack album. (Which is a pity, since it’s one of the few great tracks on the album – it’s just not an opener.) And I was going to tell our readers about „Splitting the Atom's“ verse-exchanging dynamic and how it’s a real grower and makes you nostalgic for Blue Lines’„Five Man Army“.
      But sorry, I’m not going to, I'm way too lazy. I’m gonna go and smoke myself some pot the next seven years.

      5.5/10

      Which could have been as high as a seven. If I would have mustered the strength and conviction to listen to it more. Which I didn't because I'm feeling a bit woozy, you see.
      Hey, and look! Even the dude on the album cover looks likes the laziest dude on Earth, too lazy to even wipe off the blackface make-up his stoner friends gave him the night before. When he was stoned.

      PS Don't even bother commenting on this article. Commenting on ZA/UM is laborious and uninteresting, a time-consuming activity better left for others.

      Monday, February 1, 2010

      "La Règle du jeu" - Lustliku huiamise viimased päevad

      Järgnev tekst kannab endas võimalikke spoilereid neile kes ei ole veel näinud seda 71 aastat vana filmi. (Aga olgem ausad, te ei ole selle järgi kinno tõttamas.)

      "La Règle du jeu" (1939), lavastajaks Jean Renoir. Film käsitleb kõrgkodanluse ja aastate ning revolutsioonide tagajärjel väljasuremise äärel oleva aristokraatia viimaseid pillerkaaretamisi vahetult enne teist maailmasõda, võttes sedasi endale selga kommete komöödia mantli. Tegu on lustliku looga jõudeelus vedelevatest kentsakatest rikkuritest ja nende igavusest sündinud armuseikadest. Sa vaata kuidas nad üksteise selja taga afääre korraldavad, armastavad ühte ja siis juba teist, petavad abikaasat ja siis ka armukest. Suhted lõimuvad ja ristuvad, pinged kerkivad ja lahenevad. Kõik on väga vaimukas. Lõbusalt pillavas ja kergelt amoraalses atmosfääris aga andestatakse kõik need üleastumised, sest lõppude lõpuks oleme ju ikkagi kõigest inimesed kõigi oma nõrkustega ja ega see pole ju meie endi otsustada keda Cupidi nooled tabavad, sest eks see ole sama paratamatu kui päikesetõus.

      Nõnda oleks ehk võinud Renoiri filmi vaadata, kui naaberriigis ei oleks parajasti olnud keegi Üllas Hunt liialt bravuurikaid loosungeid pildumas ja üldmobilisatsiooni läbi viimas.

      Ülemklasse mõnitav film leiab ennast esilinastuselt välja vilistatuna. Närviline prantsuse elanikkond ei taha ühtsusttunnet mõrandavaid kultuuriprodukte, moraal on niigi madal, ilma et mingi filmimeister siia ilkuma tuleks. Nördimust tekitav. Kas filmimeister ise ei näe, et olukord on halvasti, on ta ehk ise sama pime ümber sündiva suhtes kui nood rahva liidrid keda ta nii julgesti kritiseerima kippunud on? Ei ole vaja seda klassivaenu, klassivaenu on küll juba olnud, kahe kuu pärast vallutavad natsid Poola ja siis tuleb sõtta minna. Patriotismi on vaja, mitte klassivaenu!
      Zeitgeist on kindlasti kirev.

      Iga inimene on oma ajastu peegel (ja ohver), nii on ka Renoir veritseva südame ning kultuuriinimese heatahtlikkusega üles seadnud natukene didaktilise ja ühiskonnakriitilise narratiivikonstrukti kus ignorantsete rikaste lustlikud armumängud on kõrvutatud proletaarsema teenijaskonna armumängudega. Lustlik vaatemäng on justkui eksperimendi korras mugavalt välja lõigatud kõikidest võimalikest muredest, rolli täitjad on paigutatud ilusasse ja avarasse La Colinière'i mõisa, ajaleht seal ei käi ja terve filmi jooksul ei lausu keegi sõnakestki sõjaohu kohta. Ignorance par excellence.

      Film annab siinjuures edasi ühe väga kõrgel tasemel kommetekömoodia näidendi, afäärid ja sekeldused ja kõik. Filmitehniliselt on rakendatud väga põnevaid sügava fookusega kaadreid, tegevusi esiplaanil ja tagaplaanil kus tähtsused on hajutatud; peategelast otseselt pole, pikad võtted lasevad näitlejatel rolli sisse elada ja esineda oma kõige paremaga. Film on tehniliselt täiuselähedane saavutus, omaette märkimisväärne juba puhtalt žanrifilmina. Aga Renoir on väheke kõrgemat klassi tegelane, ta ei tee sulle mingit žanrifilmi. Renoiris on paista seda va ajastu hingust.

      Keset filmi on üks stseen, mis on narratiivi kontekstis esitatud ja sedasi loogiline ning igati vastuvõetav. Lõbusad kädistavad kodanlased lähevad jahile. Tooni jõhkruse poolest on järgnev aga psühholoogiliselt filmi kergemeelsesse rütmi väga sisse raiuv. Keset lõbusat kombekomöödiat on snuff film kus rütmiliste püssipaukude saatel sureb halastamatult 16 looma. Jänesed ja linnud. Linnud proovivad tiibade laginal põgeneda veresauna eest aga kostab pauk ja juba ta langeb piruette tehes, nagu surnud kamikaze. Viimane jänes saab keset sammu kuuli kerre ja lendab külili maha, ta saba sipleb ja tõmbleb ning loom sirutab end värisedes viimases agoonias kuni ta enam ei liigu.
      Teenrid korjavad korjused üles, kädistajad jätkavad muretult klatšimist. Liialt naturalistliku tegumoega jahistseen rebib vaataja armutu, peaaegu tseremoniaalse rütmilisusega välja senisest turvalisest filmikogemusest. Stseen seisab keset filmi, üksi ja käed taskus, teeb suu lahti ja välja tuleb halastamatult trummi taguv surm. Kompositsiooniliselt on see kaader väga ilusasti paigutatud enamvähem täpselt filmi keskele.

      Rääkides kompositsioonist on film selle stseeni poolt põhimõtteliselt pooleks jaotatud. Kõik eelnev on rollide tutvustamine ja lava seadmine. Vaatajale selgitatakse karakterite vahekordi ja nad paigutatakse ühtsesse eraldiseisvasse ruumi. Kõik pärast snuff filmi on nende suhete välja mängimine, sekeldused hakkavad arenema oma loogilist teed pidi, juhtub vaimukaid kokkupõrkeid ja kombekomöödia mängib end välja. Paralleelselt lihtsameelsele kodanlaste c'est la vie rütmile mängib filmis kaasa väheke ohtlikuma maiguga teenijaskonna intriig mis kulmineerub täiuslikult orkestreeritud kaadrite turmtules millega antakse vaatajale paralleelselt ülevaade kogu majas toimuvast, kes tõmbuvad kardina taha sahistama, kes puistavad šampanjast südant, kes tantsivad viisakalt valssi ja kes ajab püstoliga rivaali taga.

      Pool tundi hiljem on surnud loomad juba unustatud, tegelaste naljakad sekeldused on su taas pehmeks silunud. Renoir võtab vudinal lahti rullunud vaiba ja veeretab ta tagasi kokku ühe lihtsa püandiga. Komöödiast saab tragöödia, ekslikul kombel saab tapetud kuulus rahvuskangelane. Markiis aga teatab sagivatele külalistele: "On olnud õnnetus, André Jurieu ei ole enam meiega. Homme lahkume siit leinates sõpra. Külm on, läheks õige tuppa magama ära?". Ei ole kohtumõistmist, ei ole tagajärgi, ka surm on kõigest järgmine frivoolsus pidutsemiste orgias. Jälestusväärne vuntsidega kindral võtab filmi viimase reaga kõik kokku: "Markiil on klassi ja see on haruldane asi tänapäeval, haruldane asi".

      Linateos kadreerib paanilise kõrgklassi meeletut elujanu enne suurt tormi, narride kodanlaste sunnitult muretu elu teise maailmasõja eelõhtul. Filmi lõppedes jäetakse karakterid maha salvavalt ebasümpaatsetena, rumalate ja kahepalgelistena. Miks kurjusel kõik juba valmis on ja head nokivad ikka veel nina? Süüdlasi ei pea kaugelt otsima. Lohutuseks kõlab kusagilt kaugelt kajav motiiv, et need jõudeelus sündinud reetlikud ja kahepalgelised moraali ja viisakusnormid on suremas, sest sõjast astub Euroopa välja muutunud näoga.

      Põhimõtteliselt on Renoir sellega võtnud tubase meelt lahutava kommetekomöödia žanri ja asetanud ta kultuuriliselt kõrgemale pügalale, snuff filmi ja inimese surma kohta käiva hooletuse raamimine pehmesse ja turvalisse seltskonnavodevilli. Peksa mõistus enne vahvate karakterite ja seiklustega pehmeks, siis õpeta sinikates ja vastuvõtlikule hingele moraali. Filmi on sisse kodeeritud ajastu vaim kogu seltskonnaelu ja läbijooksva vägivallavalmidusega. Õhus on sõja aimdus ja humaansuse nõrkus. Filmi algse ebapopulaarsuse järgi hinnates polnud ehk see vooderdus piisavalt paks? Moraaliloengu teravad nurgad torkisid nii mõnelegi silma.

      Kuivõrd on antud film oma ajastu peegel? Kuivõrd üldse kultuuriprodukt saab olla (ja paratamatult on) oma ajastu peegel? Ta on tekkinud ainult selles ja just selles kultuurikeskkonnas ja on tahes tahtmata mõjutatud oma kaasajast. Ükskõik mis teos või ettevõtmine on. Filmi alguses küll suured restaureerimist tutvustavad tiitrid kinnitavad, et teosel ei ole pretensioone 'uurimustöö' tiitlile samas esineb ta kibeda ühiskonnakriitilise satiirina (ja mis on satiir kui mitte narrivas vormis uurimustöö?). Renoir on komponeerinud filmi oma äranägemise järgi. Oma ajalooteadmistega saan ma ta lahti kodeerida ajastule vastavalt, eks ta siis natukene peegeldab mulle jah 74 aasta tagust valgust ja ruumi. Aga kui mul poleks ajalooteadmisi?

      Heideggeri järgi käituvad kunstiteosed kui aknad oma ajastusse millest saab läbi piiluda ja aimata kunagi eksisteerinud maailma, Barthesi järgi on aknaruudus aga peeglid ja vastu ei vaata keegi muu kui sina ise. Eks mõlemal ole veidike õigust.