Wednesday, September 22, 2010

Šoti ulmekirjanik meie väikses Eestis!


Disclaimer: See artikkel saab olema nii kuradi pikk, et te ei viitsi seda ilmselt lugeda. Sisaldab extended versiooni 18. septembril Postimehes avaldatud artiklist "Hal Duncani kubistlik fantaasia".

Luiks ja töö



Käesoleva kuu kolmas september oli minu jaoks mitmeti mälestusväärne päev ja seadusliku töökarjääri algus. See on päev, kus ma võtsin üles oma esimese intervjuu. Ennem seda olin ma üsna lepinguvabalt paar päeva kuusepuid müünud, aegu tagasi. See oli üks relatiivselt tüütu tegevus ja ma arvan, et ma sain selle eest viis soida või midagi. Mitte, et sellel oleks mu tollase eluviisi juures mingit olemuslikku vahet olnud, kas see on soid, viis soida või kaks tonni. Kui sa oled nii zen, et sinu vajadused on miinimumis, siis mõõdab raha ainult seda, kui kaua või palju sa selle eest pidu saad teha. Ja ka see ei ole otseselt oluline, see on lihtsalt miski, mis juhtub.

Veel saab minu mõneti ebatraditsioonilist tööpõlgurlust seletada sellega, et kapitalistlikus ühiskonnas mingisugust tööd teha on üldiselt veidi mõttetu. Nii kommunistlikust kui kapitalistlikust vaatepunktist. Kapitalistlikust vaatepunktist on sul seal Bob Kiyosaki, kes ütleb otse välja, et alati tuleb eelistada mittetöist tulu ja kommunistlikust vaatepunktist aitad sa oma tööga ebaseksikat kapitalistlikku masinavärki paremini liikuma panna.

Samuti tuleb tunnistada, et oma noores eas arvasin ma, et ma saan tulevikus nii päratu rikas olema, et mul jätkub raha igaveseks. Selle asemel sain ma nii päratu rikkaks, et mul jätkus raha mõneks aastaks. See ei teinud mind liiga morniks.

Samuti peab tunnistama, et ühiskonnal ei olnud minu vastu eriti suurt huvi, tänini. Nad ei pakkunud välja, et ma võiks neile midagi teha, mis on minu ja nii mõnegi meelest ainuvõimalik asjade käik. Ma pidin jõudma kahekümne nelja aasta auväärsesse vanusesse, et nad minu teenete järgi huvi hakkaksid tundma. Ma olen rõõmuga nõus. Läkski juba tüütuks see muudkui niisama istumine.

Fotorealistlik tööülesanne!


Fotorealistlikuks tööülesandeks oli: minna ja teha intervjuu šoti ulmekirjaniku Hal Duncaniga, kes tuli seoses Plektrumi festivaliga meile robotitest rääkima. And here at ZA/UM we love robots.

Et tööülesandele korralikult ning suure hoolega läheneda, panin ma oma tööriided selga ja tööprillid ette ning asusin eeltööd tegema.

Sissejuhatus Hal Duncanisse

Hal Duncanil on olemas korralik internetiesindus, mis tutvustab mõneti tema ideid. Ta on äärmiselt paljusõnaline ning jääb tihtipeale lehekülgede kaupa seletama,miks tema meelest on parem öelda strange fiction kui science fiction ja miks peaks ütlema pigem queer kui gay. Aga tema põhjendused on enamjaolt huvitavad ja tüüp teab oma popkultuuri, kõrget kultuurija oskab kaasahaaravalt kirjutada. Alaks, kus ta põhiliselt särab, jääb siiski homoaktivism. HD on praktiseeriv homoseksuaal, aga ta leiab, et see retrodisko imago, mille Freddy Mercury ja muud head inimesed homokultuurile jätnud on, on kergelt hoormavning et see ei peaks esindama kogu gruppi. Ta leiab ka, et homode ja heterote võrdsusest on vähemalt kultuuriliselt asi veel väga kaugel, sest aset leiab kultuuriline segregatsioon - ei ole homost peategelastega kassahitte, noortekomöödiaid, action-märuleid ja super-hero filme. See käib talle närvidele.

Aga tema suurim võit ning avastus on suhtumises. Väga paljud inimesed, kes võitlevad rohelise planeedi või üldise võrdsuse nimel, neile loobib nende eneste heatahtlikkus, viisakus ja intellektuaalsus kaikaid kodaratesse. See tähendab, et nad ei kirjuta tugevaid, võimukaid tekste, mis haaraksid kaasa ja paneksid vaenlased vihast ja hirmust värisema. Vaenlastel selliseid piiranguid aga ei ole, nende seas on alati mõni täielik räuskav demagoog. Seega, HD pikkade usu- ja autoriteedivastaste traktaatide minu meelest tähtsaim koht on: "Teie hulgas on inimesi, kes peaksid minu meelest surnud olema! Ma kordan, teie hulgas on inimesi, kes minu meelest peaks surnud olema!" Samuti nimetab ta ennast Uue Soodoma vandenõu osaliseks, kasutades ära konservide hirmu, et homod tahavad kõigist homod teha.

Me kohtume Duncaniga Levikas, et ta saaks sees suitsu teha. Ta on pikk kiitsakas mees pikkade juuste, vuntside ja habemega, tal on seljas hästivalitud hallikas urban gear ja hambavahed on pikaajalisest suitsetamisest mõnusalt pruunid.

Intervjuu.


ML: Hea, et meil aega on. Ma arvan... Sa tahtsid midagi öelda?

HD: Ei-ei, lase edasi.

ML: Ma arvan, et me peaksime alustama sissejuhatusega. Ma olen kindel, et sinu raamatud on ülikõvad. Kas te kirjeldaksite eesti publikule, kui ülikõvad nad on?

HD: (naerab) Ee... Loodetavasti saavad mu raamatud eesti publikule meeldima. Ma ei tea, kui tuntud nad on... eee... neid on väga raske kirjeldada, need on mõnes mõttes nagu selline pulp-modernism, seal on sellist James Joyce'i modernismi segatud traditsioonilise žanrikirjandusega, ulme ja fantasy-ga, nii et see on nagu nende kahe meediumi ühildamine, üritades saavutada žanrikirjanduse kaasahaaravust koos modernistliku eksperimentaalkirjanduse intellektuaalse tuumakusega. Ma armastan seda kubistlikuks fantastikaks nimetada; nii nagu kubistlik maal on fragmenteeritud iseloomulikeks tükkideks, nii on ka lugu mittelineaarne, sa näed sama lugu juhtumas erinevates maailmades – tulevikus, minevikus, osa loost toimub meie reaalsuses, 20-ndatel, Glasgows, kus tollal tegutses sotsialistlik liikumine Red Clyde, osa aga toimub tuleviku skifimaailmas ja osa toimub haldjate ja inglitega fantaasiamaailmas, selle mõte on see, et loo eri maailmades jutustamine muudab selle universaalseks, nii et lugeja suudab loo omaenese reaalsusesse üle kanda, saavutada selline ajatuse tunne, kas see on kuidagi mõistetav?

ML: Ma arvan, et võib olla küll.
Mis on teie arvates skifi ja fantastiliste jutustuste roll tänapäeva maailmas?

HD: Mina nimetaksin seda strange fiction'iks ennemini kui science fiction'iks, kuna skifil ja fantasy'l on ühisosa õuduskirjandusega ja kõik need fantastilised žanrid väänavad põhimõtteliselt reaalsust, esitavad seda utreeritud, võõrandaval viisil, see võib olla futuristlik või fantastiline, kuid kõik need žanrid kõnetavad meie oma reaalsust erineva nurga alt. Ma arvan, et see on väga sobilik modernismi vaadates, 20. ja 21. sajandil on maailma mõjutanud eelkõige modernism. See on sageli väga veider või võõrik maailm, milles me elame, nii et selle maailma läbi veidruse filtri kujutamine, ma arvan, et see on tegelikult täpne esitus elust sellisena, nagu see meie jaoks on.

Me ju elame tulevikušokiga. Me elame praegusel hetkel skifimaailmas, meil on ipodid, internet ja iphone, kust sa saad järgi vaadata kus sa täpselt praegusel hetkel oled, sa oled internetti wifiga ühendatud, sul on kaardid ja GPS seade, kogu maailm on ühendatud, sa elad hetkel selle sees, mis skifi kunagi oli. (Eesti keeles on ulme, eks ole. See on ilus sõna, kui ta seda värki eesti keeles teeks, siis ta ilmselt üritaks öelda, et kõik, kus mingi veidrus toimumas on, on tegelikult ulme.)


ML: See on mõnes mõttes nagu, et maailma täpselt kirjeldada on võimatu, nii et kohati on kasulikum oma lugu väänatud maailmas jutustada, et peamõtet paremini esile tuua.

HD: Jah. See on tihtipeale metafoori küsimus, nagu Joseph Helleri “Catch 22”-s on ainsaks ebareaalseks elemendiks reegel Catch 22, mille ümber kogu romaani maailm on konstrueeritud, Teise Maailmasõja piloodile kehtiv reegel defineerib kogu reaalsust selle erinevates paikades. See on sama asi, mida skifi paljudel juhtudel teha üritab – see on metafooriline tööriist (inglise keeles 'conceit', vene keeles 'kontšetto', eesti keeles ei ole olemas, eriteadlased ka ei tea), nii et kui muud kirjanikud kasutaksid metafoori ainult lauses, siis skifi ja fantaasia võtavad selle metafoori ja ehitavad selle peale terve jutu üles. See on osa inimese mõtteviisist, me mõtleme asjadest analoogia või metafoori kaudu, see on loomulik inimeseksolemise töövõte, selles suhtes on ulme avatud säärasele lähenemisele, see on nagu kirjaniku lisatööriist või tööriistakomplekt.

ML: Mida sa loodad tulevikust, millist tulevikku sulle näha meeldiks? Kindlasti on asju, mida sellesse maailma juurde tahaks, ja asju, mis võiksid läinud olla.

HD: Ma ei tea... ma ei mõtle enamasti ennustuslikult.

ML: See on tegelikult rohkem nagu, et kuhu sa tahaksid, et see maailm läheks?

HD: Ma ei tea, ma elan enamasti hetkele, raske on nii kaugele ette mõelda, vahva oleks … skifi on palju ägedaid asju leiutanud, aga ma ei ole tegelikult tehnikainimene, mul oli aastaid selline vana antenniga telliskivi-Nokia, ja nüüdki on mu telefonil ainult põhifunktsioonid, (näitab telefoni, näitan talle oma sarnast põhifunktsioonidega ronti vastu) selle ma sain oma telliskivi asemele.
Ma arvan, et kuni maailmal on mulle õlut ja suitsu pakkuda, seni ma olen rahul. Õlu, tubakas ja hea muusika.

ML: Mina arvan tegelikult, et mõningad maailma probleemid, et see on mõneti nagu väga arenenud maailm, aga mõneti on see üsna muutumatu ning konservatiivne, nõnda et mõningad probleemid näivad anakronismidena, nagu kui sa vaatad Ameerikat, see, et mõned inimesed ei suuda oma religioosseid tõekspidamisi normaalselt võtta...

HD: Jaa, ma ise olen väga ebareligioosne inimene, ma olen sel teemal oma blogis kirjutanud, Ameerikal on selle asjaga tõesti halvasti, palju konservatiivsust ja kitsarinnalisust. Mina näen seda probleemi sellisena: on selline konventsionaalne mõtteviis millest psühholoog Leo Kuhlberg on rääkinud kui “seaduse ja korra mentaliteedist”, see on selline vaateviis, et kõige jaoks peavad olema reeglid, et asjadel on oma loomulik kord. Selline mõtteviis võib sageli julgustada religioosset mõtlemist, kus reeglid on jumalast antud, kuid seda ilmneb ka ideoloogilises ja poliitilises mõtteviisis, nii et sa saad põhimõtteliselt ateistliku versiooni religioossest reeglistikust.

Mul on olnud pikki vaidlusi ateistidega, kes suhtuvad oma vaadete õigsusesse religioosse veendumusega, nii et mingil hetkel ma ütlen neile “Sa oled selle koha pealt religioosne, sa vihkad ja kritiseerid religiooni, aga sa oled omaenese vaadetelt sama religioosne.” Ma arvan, et selle probleemi juured peituvad selles, et see on justkui selline meile sissekodeeritud mentaliteet. Nagu selline loomulik algolek.


ML: Nagu see, kuidas mõistus ennast üles ehitab? Et inimestele on omane olla pigem konservatiivse mõttelaadiga?

HD: Jah, Kuhlberg uuris tegelikult väikelaste arengut, reeglistik on see, kuidas nende arusaam moraalist tekib, selle ebakoht on seal, et see võib tagasisideluupi jääda, et inimesed tunnevad vajadust seadusi luua ja kehtestada, inimesed saavad sellest positiivset tagasisidet, sellepärast et seadused ja süsteemsus on head, mitte isegi ainult tähtsad reeglid, vaid ka üsna meelevaldsed reeglid. Nad saavutavad sellise iseteadlikkuse tunde, mis põlistab seda süsteemi, nagu tõestuse selle õigustatusest. See on see mehhanism, mille abil saab mingist meelevaldsest reeglist – nagu eri nahavärviga inimeste vahelised suhted on ebamoraalsed, kuna nad olid alguses lihtsalt ebatavalised. Sellest hetkest peale, kui see reegel luuakse, hakkavad seaduse-ja-korra mentaliteediga inimesed uskuma, et see on õiglane, ja et ei ole mitte ainult õiglane selle reegli järgi elada, vaid on ka õige seda reeglit levitada, kehtestada, teistele peale suruda, ja mida enam nad seda teevad, seda tugevamaks see reegel muutub, see on nagu selline nõiaring, iseennast levitav meelevaldse, põhjendamatu moraali süsteem, mis on meile toonud näiteks selle, et homode või naiste vihkamisest on saanud jumalakartlik teguviis, suvalisse eelarvamusse on üha rohkem inimesi kaasa tõmmatud.
Ainuke absoluutne moraalireegel saab olla kahtlemine kõigis moraalides. "Kas see on õige? Kas sellel reeglil on mõte?" See on see koht, kus sa hakkad eetiliselt mõtlema, kus sa lähed edasi “jumalast antud” seadustest, see on see koht, kus on võimalik avastada, et rassidevaheline segunemine ja homoseksuaalsus ei ole halvad asjad. On inimesi, kes on seaduslikust mõtteviisist põgenenud ja muudavad ühiskonda, luues inimestele uusi põhimõtteid ja algatades kodanikuõiguste liikumisi, liberaalsed ja progressiivsed mõtlejad. Nemad loovad teistsuguseid reegleid, mille inimesed võtavad küll omaks, kuid nad jäävad enamjaolt siiski konventsionaalselt mõtlema, niimoodi, et alati on tagasilanguse oht, nagu meil '70ndatel-80ndatel UK-s ei aktsepteeritud homoseksuaalsust suuremat, kuid nüüd on see muutunud, see on konventsionaalne, hoopis homovihkajaid peetakse kõrvalekaldeks. Aga senikaua, kui inimesed mõtlevad õigest ja valest kui reegleist, siis on alati võimalik, et keegi tuleb ja veenab neid, et see oli halb reegel ja kehtestab uue reegli, nagu saksamaal oli kolmekümnendatel liberaalne vabariik, aga kõik, mis see võttis, oli paar eelarvamuslikku reeglit sinna sisse poetada, ja see lõppes fašismiga.

ML: Kuigi neil olid fašismi jaoks täitsa head eeldused. Kogu see preisi natsionalism ja see, kuidas nad esimeses ilmasõjas tsiviliste tapsid ja... Selline test on, eksju, see on suht kuulus test, sa võtad inimese ja paned ta teisele elektrilööke andma...

HD: Stanfordi test. See on järjekordne mõtteseisund, inimeste reaktsioon autoriteedile. Pane kellelegi munder selga ja lase tal inimestele öelda, et vajutagu nood nuppu...

ML: Nad tegid Stanfordi testi mingi aeg uuesti ja said paremaid tulemusi, rohkem inimesi ei nõustunud nupule vajutama, nii et võiks eeldada, et ühiskond muutub selles suhtes aeglaselt paremuse poole.


HD: Jah, seda ma loodan, see on minu lootus tuleviku suhtes, järkjärguline vabanemine alluvusmentaliteedist, see, kuidas liberaal-progressiivne mõtteviis selle aeglaselt relvituks teeb ja ehitab selle asemel üles... Tegelikult, sellega on üks naljakas asi, olete te märganud, et näiteks Ameerikas, liberaalid, progressiivsed ja sotsialistid ei lähe kunagi lõpuni, nad jätavad moraalse võidu alati konservatiividele, nad ei saa ateismist rääkida, nad ei saa öelda, et eetika on ateistlik, sest seda nähtaks ebamoraalsena, nad peaksid jala maha panema ja...

ML: Peaksid küll. Tänapäeva poliitika häda enamjaolt ongi see – kui sa valid parema, siis on see vana hea parem, nagu karbi peal kirjas on, aga kui sa valid vasaku, siis see ei ole sugugi piisavalt vasak.

HD: On küll nii.


(Keeratakse plärusid.)
(Siin ma küsisin Duncanilt, mis ta Eestis teeb kah ja ta selgitab mulle oma ettekande põhipunkte. Seda on veits mõttetu siin kajastada. Hal Duncan on oma ettekande teksti internetti üles pannud nagu normaalne inimene.)

ML: Kes teie meelest on kõige tähtsamad moodsad kirjanikud või teosed?

HD: Kelly Link, ilmselt nüüdisaja parim ingliskeelsete lühilugude kirjutaja, mitte ainult skifis ja fantasy's, ta tegeleb väga sügava ja eksperimentaalse fantastikaga, sellise väga kafkalikuga, tema teine kogumik “Magic for beginners” (Võlukunst algajatele) valiti Time Magazine'is aasta raamatuks 2005, nii et meil on tegemist väga tõsise kirjanikuga. Palju huvitavat on toimumas, me oleme väljumas ajastust, kus angloameerika akadeemilised ringkonnad vaatasid põlastavalt kõigele, mis ei olnud kaasaegne realism. Žanrikirjanduse kommertsiks pidamine on muidugi mõneti õigustatud, sest ta on kommerts, palju sellest oli ja on tänaseni väga ühelaadne, väga stereotüüpne. Ma arvan, et see on mõningane modernismivastane tagasilöök, selliste kirjanike vastu nagu James Joyce ja Elliot ja Poe, neid nähti tavainimese vaatenurga jaoks elitaarsetena, see algas umbes 50-ndatel, nii et see on kestnud umbes viiskümmend aastat, see, et sa pead olema kaasaegne realist, et olla tõsine kirjanik. Ma arvan, et see on huvitav, positsioonide tagasivõitmine on toimunud aeglaselt, eksperimenteerimine on ainult postmodernismis lubatud olnud, selline ohutu, irooniline, mänglev eksperimenteerimine, kuna see ei tulnud südamest, siis ei tundunudvsee nii väljakutsuv.

Seevastu palju tõsist eksperimenteerimist leidis sel ajal aset nimelt kommertsžanrites – science fiction'is ja fantasy's, seda võib võrrelda new wave kinoga, ja ma arvan, et see suund on peavoolu naasemas, ilmuvad kirjanikud, kes suudavad žanrigetode piire lammutada, meil on kirjanikke nagu Michael Sheehan ja Jonathan Levin (vaevalt, et nende nimedega hästi on veel) kes on üsna tuntud, keda ei tembeldata žanrikirjanikeks, aga kes ei varja oma huvi ja armastust ulme ja fantastika vastu. Tundub, nagu see jaotus, mis postmodernismiga on tekkinud – jaotus kõrge ja madala kunsti vahel - on kadumas. See ei saa küll päriselt niimoodi olema, et hinnanguid ei ole enam, aga kaduma saavad klassifikatsioonipõhised hinnangud, sest tegelikult ei võta ebatavalisus loolt midagi vähemaks, aga tihtipeale annab juurde. Need kirjanikud suhtuvad sama tõsiselt temaatikasse ja tegelase arengusse, neile on lihtsalt veel midagi vaja, et oma lugu paremaks teha.


ML: Idas on skifil tegelikult palju parem reputatsioon.

HD: Ma olen seda teada saanud, mu raamatuid on Poolas ja Soomes väga hästi vastu võetud.
ML: (Siin ma küsin, kas tema raamatuid saab ka eesti keeles varsti näha ja me arutame veidi kirjastamise üle. Seda oleks mõttetu intekasse panna.)

ML: Kas oleks ka mõningaid kahekümnenda sajandi kirjanikke, kes teie meelest äramainimist vääriksid?

HD: Jaa, ma olen suur James Joyce'i austaja, ja mulle meeldib Wallace Stevensi luule, ta on ilmselt mu lemmikluuletaja, tema “Blue guitar”, võtab üsna hästi kokku selle, kuidas ma ise kirjutan ja kuidas ma üldse kirjutamist vaatan ja miks mind tõmbab rohkem kentsaka ja fantastilise kui realismi poole.


The man bent over his guitar,

A shearsman of sorts. The day was green.

They said, "You have a blue guitar,

You do not play things as they are."

The man replied, "Things as they are

Are changed upon the blue guitar.


Ma vaatan selle peale niimoodi, et sa ei saa kunsti süüdistada maailma ebatäpses kujutamises.
Kunst on transformatsioon, kunst on muutev. Taasesitamine, see on uuesti esitamine, uuesti esitamine on interpretatsioon, aines muutub sinu käte all. Sinine kitarr seal luuletuses, see on kunst ise, see on metafoor luule ja fantaasia võimsusele. Sa taasesitad teise nurga alt, teises valguses, sa muudad seda. Sa annad reaalsusele teise vaatenurga ja see muudab selle kogemist. See on reaalsuse ümberkujundamine, selle kallal nokitsemine. Nagu Stevens ja Joyce, ma armastan selliseid varajasi modernkirjanikke, ja ma olen ka Joseph Hellerit maininud, see “Catch 22” autor, ja Alfred Bester, ta on üks varajane klassikaline skifi-autor, ta kirjutas vist 50-ndate alguses ühe romaani “The Stars My Destination” (e. k. “Tiiger! Tiiger!), see on mehest nimega Gully Foyle ja selle alguseks on värss,


Gully Foyle is my name

And Terra is my nation

Deep space is my dwelling place

The stars my destination


ja see on otsene viide James Joyce'i “Kunstniku portreele noore mehena”, mille peategelane on Stephen Dedalus, kelle enesetutvustuseks oli identse ülesehitusega värss, ta kasutab konkreetset tekstiga eksperimenteerimist ja see teos avaldati viiekümnendatel pulp-ajakirjades, see on hea näide modernismivastasest tagasilöögist ja sellest, kuidas see oli akadeemiliste ringkondade poolt põrandaaluseks vooluks surutud, aga samal ajal tegi see selle voolu vabamaks, sest kuna keegi ei hoolinud, mis selles toimus, siis sa võisid seal teha, mis sa iganes soovisid.
Ja seitsmekümnendatel tuli new wave liikumine, mis on nagu eksperimentaalne kino, nagu arthouse, seal oli nt. selline väga hea kirjanik nagu Samuel Delany, need inimesed kuuluvad loogiliselt samasse gruppi eksperimentalistidega nagu Kathy Acker, seal tehti väga võimsat, intuitiivset ilukirjandust, kus kõik oli lubatud.

ML: Mida te arvate uutest, aeglaselt küpsevatest jutustusmeetodeist nagu telesarjad ja arvutimängud?
HD: Minu meelest on see tegelikult väga huvitav suund. Ma ei mängi tegelikult ise arvutimänge, aga ma olen vaadanud oma sõpra Halot mängimas. Seda on huvitav vaadata, narratiivitunnetus on ilmselgelt olemas, temaatilist sügavust on näha, tohutut maailma on hästi edasi antud ja lõpu lähedal hakkavad levima kuulujutud peategelase surmast. Minu meelest oleks see väga huvitav lüke, kui su tegelane peaks surema, et mängu võita. Sellel oleks temaatilist sügavust. Ma olen mänginud paari narratiivipõhist mängu, nagu kunagine Blade Runneri mäng...

ML: See on väga hea mäng.

HD: ja “Sam and Max”, kuradi lõbus mäng, sellel meediumil on palju võimalusi. Ja televisioon, see on samuti väga huvitav jutustusformaat, ma ise olin “Lost”'i-sõltlane (meil näidatud kui “Teadmata kadunud)

ML: Nad keerasid selle persse.

HD: Nad keerasid lõpu persse ja see heidab kogu ettevõtmisele varju.

ML: Enam justkui ei oleks normaalne ennast Losti-fänniks pidada.

HD: Ma annan neile mõneti andeks selle kirikuvärgi seal lõpus, ma ei oodanud tegelikult vastuseid kõigile küsimustele, ma sain aru, et sarja idee ei seisne tegelikult selles, aga ma ootasin, et nad tegelaste areng jõuaks mingisuguse lõpplahenduseni, aga... see kiriku lõpplahendus, ma arvan, et see tuleb sellest, et nad kavatsesid alguses saarest purgatooriumi teha, aga kui see pärast paari esimest episoodi paljudel fännidel juba välja nuputatud oli, siis neil oli nagu “Kurat, kuidas me sellest dramaatilise lõppvaatuse teeme, kui kõik juba teavad, mis toimub”. Ja siis nad vingerdasid ennast sellest kuidagi välja, jättes algse idee mõneti samaks, aga mõneti muutsid selle kohmakamaks. See ei pruugi muidugi tõsi olla, aga mul on lihtsalt selline tunne.
Aga sarja struktuur, hooajasisene teemaarendus ja üleminekud ja nendevahelised seosed, see mulle tõesti meeldis.
(Siin räägib ta veits aega üsna konfidentsiaalset asja mingist oma tulevikuprojektist.)

ML: Ma ise ei mängi ka eriti arvutimänge, ma piirdun üsna rangelt ainult arvuti-rollimängudega. Sa oled üsna kindlalt Planescape: Tormentist kuulnud. See töötab üsnagi nagu interaktiivne fantasy-romaan. Seal on umbes miljon sõna. Võitlusele ei ole eriti suurt rõhku asetatud. See on omalaadsete vallast parim ja see pöörab pea peale enamiku kõrg-fantasy klišeedest.

HD: Ma ei ole arvutimängurlusse kunagi õieti sisse saanud, aga ülikooli ajal sai rollimänguga tegeldud küll.

ML: See on fantastiline väljamõeldis ja selle põhiliselt klišeefantasy peale kasutamine on kaugelt lühinägelik. Põhimõtteliselt annab see jutustajale võimaluse päris inimesed oma loo tegelasteks muuta, olles justkui nende tegevuse dirigent ja vaadata, kuidas see välja mängib, samal ajal, kui nood tegelased samastuvad oma rolliga üsna täielikult. Tooksin siinkohal palju paralleele teatriga.

HD: Paljud meie kirjanikeühingu inimesed mängisid aastaid Warhammerit, ma ei saanud päris täpselt aru, milleks neid kampaaniaid välja mõeldakse. Võimalik, et mul oli tollal tarvis rohkem baaris õlut juua ja mul ei jätkunud sellise asja jaoks keskendumist. Aga selline looja ja lugeja vaheline suhtlus on huvitav, see on alles kahekümnenda sajandi leiutis, et loome on interaktiivseks muutunud, nagu rollimängudes ja arvutimängudes, inimesed on aktiivselt narratiivi kaasatud. Ja on olemas iPadid ja e-raamatud, selline meedia, millel saaks interaktiivseid teoseid luua. Ma ei tea, kas see oleks hea mõte. Kirjanikel meeldib tegelikult suhteliselt kontrolliv olla oma loomingu üle.

ML: Ma ei tea, kas see oleks tegelikult vajalik. See võiks midagi olla, kui see oleks õigesti tehtud, aga ma kujutan ette, et need võiksid olla sellised, nagu juba tehtud asjad... (koduvabariigis on ilmunud sellised vali-ise-oma-seiklused nagu "Kaose kants" ja "Hukatuse mets.")

HD: “Vali ise oma seiklus”. Jah, see on see, millest ma oma sõbraga rääkisin, rääkisime iPhone'i appidest ja mu sõber oli nagu: sa pead täiega interaktiivseks minema, aga mumeelest see on kõik justkui tehtud, selle “vali ise oma seiklusega”, sul on kirjanikuna teatud piirangud, see ei tundu mulle eriti huvitava asjana, mida kirjutada, tee sellega mis tahad, see on ikka nagu “vali ise oma seiklus,” kuna struktuur on seal nii oluline, siis läheb selle arvelt temaatilist sügavust kaotsi, see on ikka selline “tee seda või toda” ülesehitus läbi kogu loo.

ML: Romaani konstruimine on juba sellisena, nagu see on, päris raske.

HD: Täpselt, ja kui autor seda teeb, siis tal on mingisugune oma kuvand sellest, mida ta tahab, romaani idee on tal peas, mida ta selles näeb ja mida ta sellega teha tahab ja kus see lõpeb. See oleks täiesti teistsugune kunstivorm, selle jaoks on teistsugust kunstnikku vaja, ma ei usu, et see päris kirjanik olla saab. Nagu kirjanikul, maalikunstnikul ja muusikul on erinevad lähenemisviisid, nii on ka interaktiivse romaani jaoks omaette lähenemist vaja, kedagi, kes näeb seda kui omaette kunstivormi ja tahab just seda teha.

ML: Mulle meeldiks, kui keegi viitsiks moodsa eepose kirjutada. Ma teeksin seda ise, kui ma see tüüp oleksin. Sellise värssides eepose. Kas teil on mingeid selliseid ideid asjadest, mis võiks lahedad olla ja mille te ise käsile võtaksite, kui te selle ala mees oleks ja aega ning võimalusi leiaks?

HD: Ausalt öelda, ma proovin need asjad järgi ja teen nad ära Neist raamatutest osa (näitab endal kaasas olevat “Vellumit” ja “Inki”) on peaaegu täielikult värsis kirjutatud, mõned peatükid põhinevad väga otseselt iidsetel tekstidel – sumeri mütoloogial või kreeka tragöödiatel, ma kasutan Euripidese “Bacchae”-d ja need on luule, seal on riim ja alliteratsioon, ehk siis – ma proovin need asjad ära. Ma olen muusikali kirjutanud, ma olen kirjutanud stsenaariumi, sest lõppeks, sa ei tea, kas sul tuleb välja, kui sa ei proovi. Ma suhtun sellesse niimoodi, et persse kah, kui see ei tööta. Nii et selliseid asju, mida ma tahaks teha, oleks mul oskusi, ei olegi. Kui mulle mõte tuleb, siis ma üritan selle ellu viia ja need oskused omandada.

ML: Ma ei ole lugudega liiga hea, ma ei arva, et ma oleksin valmis kirjanik olema. Ma saan ajakirjanikuna päris hästi toime, kui mul raamatu jaoks mingisugune tõeliselt hea lugu tuleks, siis see ilmselt sunniks mind tööle. Ei ole mingit põhjust halva kirjanduse kirjutamiseks lihtsalt selleks, et “olla kirjanik”. Seda tehakse juba niigi suhteliselt palju.

HD: Seda on palju küll. Ma olen selle kirjandusringi liige, me töötame väga fokuseeritult ja kriitiliselt. Sealt saab palju toetust, me sotsialiseerume ja käime koos baarides. Selle üle on palju poleemikat, kas uut kirjanikku peaks julgustama, hoidma ja poputama. Minu meelest ei peaks. Kriitika peaks olema karm, halastamatu, metsik. Lõpuks, kui keegi tahab kirjanik olla, siis nad ei vaja julgustust. Nad ei vaja käehoidmist. Kui neile öeldakse “See ei tööta, see ka ei tööta, see ka ei tööta, proovi seda ja proovi seda”, siis õige kirjanik jalutab sealt minema ja mõtleb endamisi “Käige põrgusse, ma teile alles näitan, järgmine kord te veel näete!”

ML: Samas ei tasu unustada tõsist kiitust jagada, kui kusagil midagi päriselt head on.

HD: Absoluutselt, õiglane tuleb olla, kiitust tuleb jagada välja samaväärselt kriitikaga. Kohati tuleb inimesi veenda selles, et nad on nii head, kui nad tegelikult on.

ML: Kohati tuleb kirjanikku piitsa ja malakaga meelitada, et ta oma raamatut kirjutaks.

HD: Oo jaa, kirjanikud on oma laiskuse poolest kurikuulsad. Douglas Adamsist on üks lugu, sellest, kes “Pöidlaküüdi teejuhi Galaktikas” kirjutas. Kirjastaja pidi talle tuppa valvuri saatma, kes teda kirjutama sunniks, muidu ta passis niisama, lasi vilet ja otsis asendustegevusi, nii et teda pidi pidevalt kirjutama sundima.

ML: See ei ole ka päris õige, kui kirjanik kirjastaja ori on ja peab oma asja vägisi kiiruga ära kirjutama. Mõnikord tundub, et oleks parem, kui kirjanik oleks kolmekümne raamatu asemel viisteist kirjutanud ja igaühe juures topelt vaeva näinud.
HD: Jah. Ma ise olen ainult ühe raamatu lepingu peale teinud, see oli lühike raamat ja enamik oli juba ennem lepingu sõlmimist välja töötatud ja isegi kirjutatud, tundus, et see saab päris lihtne olema, aga siis ma tahtsin ta terviklikult ümber töötada ja läksin paanikasse ja mul läks terve aasta üle tähtaja, sellepärast, et ma olin surve all. Kui kirjutamisest saab töö, siis see muutub igavaks ja tüütuks ja tuleb teise projekti juurde edasi liikuda, siis sa saad võtta oma teist projekti kui lõbu ja mängu. Kui teine projekt muutub tüütuks ja töiseks, siis saab esimese juurde tagasi pöörduda. See on natuke nagu iseenda lollitamine.

ML: See on alati hea küsimus: mis teile meeldiks, et teilt intervjuudel küsitas, kas on midagi, mida tahaks maailmale öelda, aga kunagi ei leia õiget konteksti?

HD: Minult on seda mõned korrad küsitud, ma ei tea kunagi, mida sellele vastata.
ML: Hüva, sa oled üsna tugev kirjamees, ilmselt sa leiad võimaluse kõige ütlemiseks, mis sulle pähe tuleb, blogis või kusagil.
HD: Jah, nii ta läheb, ma kirjutan kolumni ka, mul on laialdased võimalused oma arvamuse latramiseks.

(Nüüd faasis intervjuu ennast välja millekski vestluselaadseks, kus ma kirjeldasin paari sõnaga projete, kus ma ise osalenud olen ja siis sai mu aeg läbi. Vot nii. Njoy.)

Also, here's about them robots.

Also, kui kellelgi peaks mõni ta raamat olema, andke laenuks, ma tahaks teada,kuidas on,revu teen ka.

Pildil ei viibi šoti ulmekirjanik väikses Eestis.

Saturday, September 18, 2010

FASHION'S BACK!

MITTE KEEGI TERVES MAAILMAS EI OLE VENELANE PEALE VENELASTE!

STEP ON THE SLAVIC POWER TRAIN WITH MIROSLAV!



Detailid:

Marat' müts
. Venemaa ja Prantusmaa side ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist, ja õnnis Lenin osutas sellele, mis Prantsusmaal kõige väärtuslikumat oli. Kes EI tahaks olla nagu mees, kes ennast kanalisatsioonis varjates nahahaiguse sai? Marat' müts näeb välja, nagu rätik või kerge turban, ning mälestab seda märga rätikut, mis Marat'l vannis peas oli, kui ta oma musta nimekirja revolutsioonivaenlaste nimesid üles kirjutas. Kuid seoses utilitaarsusega on see faksiimile, lihtsalt tehtud rätikuna paistma. Sõltuvalt ilmastikuoludest on võimalik valmistada erinevast materjalist või erineva paksusega.

Puhvaika tuleb tagasi. Puhvaika on kõik asjad, mis tänapäeva inimesele meeldivad. See on casual, orgaaniline ja retro. Tööline saab sellega väljendada oma klassikuuluvust. Teistsugune inimene saab sellega väljendada oma solidaarsust töölisklassiga või igatsust füüsilise töö ja ausama elu järele. Puhvaika on talvel soe ja suvel normaalne ning peab vastu aastaid.

Kasetohupüksid: Kasetohupüksid on faktuurse mustriga põhiliselt mustavalgekirjud püksid. Kasepuu on armastatud, lahutamatu osa Ida-Euroopa loodusest. Kasetohupüksid on edasiminek kamoflaaždräbist selgemate, äratuntavamate loodusmotiivide poole, minnes üldiselt üksikule. Seas on ka kollakaid laike. Kasetohupüksid on katse teha valgeid pükse, mis ei näe räpastena räpased välja. Neist on võimalik teha ka diskosem versioon, kus hulgas on hõbeniite.
Valge maika: Valge maika on klassikaline miinimumsärk.

Jalanõud: Algselt plaanisin ma siia juurde läikivmustad kummikud panna, kuid seejärel otsustasin, et antud komplekt on universaalne ja selle juurde saab kanda kõike, sporditossudest lakk-kingadeni.

Konseka idee on kollektsioon, mis tõstab esile rahvarühma identiteeti positiivsest küljest, jäämata traditsioonilise rõivastuse matkimise lõksu.

IDEOLOOGIA ON INIMESE PIDURÕIVAS!


Detailid:
Kiilaspea. Tüdruku kiilaspea on selline tänuväärne asi, mida ei ole veel nii palju tehtud, et see oleks mainstreami sisenenud, nagu seda on teinud inimesele mitteomast värvi juuksed. Which is a reason in itself for doing it. Samuti, ma ütlen teile, see ühiskond ei ole selles suhtes kõige aktsepteerivam. Seepärast on tüdruku kiilaspea meheliku võimusümboli anastamine. Ilusa kujuga pea puhul näeb see ka hea välja ja laseb kaelal särada, aga mitte see ei ole see, mis on kõige olulisem. Tuleb tõele au anda: kujuta õpetajaprouat, paksude, tihedate, ülejoonistatud Brežnevi kulmudega ja imposantse, raskepärase figuuriga. Tema idee ei ole olla naiselik, ega inimlik, tema idee on sisendada hirmu, austust ja vihkamist. Kiilaspea, mis märgistaks teda sootu olevusena, rõhutaks seda aspekti, kui ta ennast tahvli poole keeraks, me näeks tema kuklavolti.
Antud versioon kiilaspeast on kummardus V. I. Lenini kiilaspeale ning mõneti ka edasiarendus viktoriaanlikust lagipeani ulatuvast juuksepiirist. Kuid kiilaspäid on ajaloos mitmeid, sa võid otsustada ka Schopenhaueri kiilaspea kasuks, mu kollektsioonid on avatud interpretatsioonidele ja on modifitseeritavad. Meeste seas on harilik kiilaspea ammugi mainstream ega vaja edasist promo, soovitan tugevalt seda versiooni, mida kannab Jüri Saks oma tutvustava portree peal. Antud versioon on tänuväärne ka selle poolest, et viitab vanadusele, astudes välja prevaleeriva nooruskultuse vastu.

Torso: Alastus on puhas inimlikkus, see on ilus ning seda ei saa mitte armastada. Vaata ka: torso-post. Maailmas on mitmeid liikumisi, mis muu kõrvalt võitlevad ka selle poolt, et tüdrukud oma alasti torsot niisama vabalt saaks kanda, kui poisid.

Pidurõivas: Pidurõivas on rooma toogast inspireeritud niuetelt voltidesse langev riidetükk, mis peaks põhimõtteliselt sarnlema ümberkeeratud linale. Utilitaarsuse huvides on ta stateegilistest kohtadest kinnitatud, et ta seljast ära ei hargneks ega oma kuju ei muudaks. Antud kontseptsioonis on tema värvil tähendus, see kannab mingisugust mõtet, sellepärast, et minu arvates peab kõigel, mis on inimese lähedal, olema tähendus. Aksessuaaride abil saab antud tähendust rõhutada. Antud pildil on ta punane, see tähendab: kommunism. Kuid see ei pea ilmtingimata olema kommunism. Võib ka olla punase, valge ja sinise osaga pidurõivas, tähistamaks vabadust, vendlust ning võrdsust või puhas valge, hoidmaks au sees Jeesuse ideed. Võib ka teha musta, leinamaks seda maailma ja asju, mis on olemata või halli, ütlemaks: ma olen siin käinud, kuid mida uskuda, pole leidnud.

Aksessuaarid: punane parem käsi. Punane parem käsi on tähendustest tihe, algselt tähendas see judaistlikus mütoloogias jumala karistavat kätt, kuid mingi aeg kaaperdasid selle mingid vasakpoolsed, samuti tähistatakse selle nimetajaga märki, mille järgi vanakurja ära tunda saab - traditsiooni kohaselt peab ta inimese kuju võttes alati mingi koha võõrikuks jätma, nagu saba püksi või jalgade asemele kabjad. Samuti pane tähele, et tegu ei ole kindaga, vaid värvitud käega. Minu arvates on ajutised kehamaalingud ehetele hea alternatiiv ja annaksid inimestele midagi teha. Mul oli plaanis teha sellest lehest ka vastassoost versioon, kus mehel oleks selle asemel, et tähekesed oleksid rindadel, oleks üle selja lahmakas Nõukogude impeeriumi kaart (Ma ei viitsinud ja ei jõudnud). (Impeeriumi kaart on üldse üks hea tätoveering. Ei pea olema Nõukogude või Vene impeerium - võib olla Hiina impeerium, Briti impeerium, mongoli alad nende vallutuste hiilgeajal, Euroopa liit - kui sa tunned ennast internatsionalisti või kosmopoliidina, siis sa võid terve maailma proovida oma seljale ära mahutada!)

Tähekesed! Tähekestest sai tegelikult alguse kogu konsekas. See algas nii, et ma vaatasin netist Emilie Autumni pilte, ning ühe peal olid tal suhteliselt rumala olemisega roosad tähekesed rinnanibudele kinnitatud (Ma ei tea siiani, kuidas need külge käivad, keegi võib mind valgustada.) See viis mind mõttele, et ülikõva oleks, kui mõne tüdruku rindadele oleks samal moel kinnitatud ikoonilised punased tähekesed, mille pealt vaatavad vastu Lenini ja Stalini vahvad lõustad. Aga neid oli raske joonistada, ma oleksin pidanud detaili close-upi tegema ja see ei oleks üldise fiilinguga sobinud, minu meelest muutus kontseptsioon algideest tõsisemaks. Midagi sellist võib ikka veel teha, though. Needless to say, tähekesed ei pea olema punased, Lenin ja Stalin ka ei pea olema, võivad ka Camus ja Sartre, Marx ja Nietzsche või Milton Friedman ja John Nash olla. Antud pildil on nad aga lihtsalt tähekesed, tipuga alla osutamas, nagu algsel Nõukogude lipul, ja nagu on minu arvates paslik mingile režiimile, mis on nagu sikk, kes tõstab oma sarved taeva vastu.

Paljad jalad: Vaata ka: alastus. Paljajalu on käia on lihtne ja tervislik ja meil on ühiskonnas eluterve hulk jalafetišiste, let them have it every once in a while.

Ploti tvist on see, et ideoloogia, see, millesse inimene usub, see on see kõige kõrgem osa temast. Samuti meeldib mulle mõte pidulikest üritustest, kus inimesed poolalasti ringi käivad.

SUPREME DESIGN


Detailid:
Täisringkeep. Keep kui selline on eelajalooline riietusese, täisringkeepi seostame me kõige rohkem 19. sajandiga. Kuid see ei pea olema see, mille peale mõelda. Minu arvates, tuleks täisringkeepi vaadelda eelkõige kui suprematistlikku riideeset. Sest see on üks suur kuradi täisring, mis sul seljas on. Antud keep on neutraalhall, mis rõhutab selle lihtsust. Ma oman säärast riideeset, ning võin kinnitada: lisaks ilule sellel on palju praktilisi kasutusi. Selle sisse võib ennast keerata ja seal magada. Selle alla võib võtta teisi inimesi, et neid paremini soojendada. Selle alla on võimalik peita asju ja esemeid. See on soe, kuna sellel on palju materjali, ja see ei ole palav, kuna ta lehvib ja liigutab loomupäraselt õhku.
Samuti varjab see inimese keha ja ülejäänud riietuse peaaegu täielikult. Olen mõelnud ka diskose variandi peale, mis on sünteetilisest materjalist, hästi kerge ja üleni neoonroheline.
Ülejäänud elemendid on juba ülalpool kaetud ja nagu te märkasite, on täisringkeep iseenda konsekas.

SUUR KODANLIK REVOLUTSIOON


Detailid on põhimõtteliselt kaetud siin, kus frakk tagasi tuleb. Siin on palju Prantsuse revolutsiooni ja pehme puuvillane ruuduline särk. Minu meelest tasalülitab see üsna edukalt fraki elitaarsuse. Shitty soviets never really got around doing it, being too busy copying the West.

Kodanliku revolutsiooni aktuaalsus ei ole kadunud ka tänapäeval, kuna me oleme kõik üsna suures osas kodanlased ja paljuski rahulolematud sellega, kuidas meil olla on. Also, see on lahe periood ja moes tuleb kogu aeg midagi kuskilt tagasi.

COLD BLOWS THE WIND



Detailid:
Lendurimüts. Lendurimüts on üks õige kena müts ja hoiab hästi sooja. Antud pildil on ta sinine. Mulle meeldiks väga ilus sinisest seemisnahast lendurimüts.
Reg: Meet Reg! It's short for regular. Reg on nii tavaline riideese, et ta on peaaegu nähtamatu. Reg on mnml, reg on tähelepandamatu, mitmed tööjoped on reg. It is an honest and beautiful thing.
Valgest kunstkarusnahast püksid: Noo, kunstkarusnahk on soe, eks ole, ja näeb mõnusalt jabur välja. Ma leian, et kunstkarusnahal on tulevikku. Ja seda, et pükstega midagi päriselt huvitavat tehtaks, näeb ka harva. See also: kauboi.
Kollased kroomnahast säärikud, kollased käpikud. See on hea kontrast tähelepandamatule reg'ile. Ja see torkab hästi silma, nagu ohutusrõivastus.

Peab tunnistama, et sellel ei ole... wait. See on environmental suit, onju. Tubli kolmandiku aastast veedame me üliinimlikus võitluses loodusjõudude vastu, needless to say, see teeb meist Kangelased. See on argipäeva Kangelane. There you have it.

Ja see on see, kuidas ma Kunstiakadeemia moeosakonnas vestlusvoorust edasi ei jõudnud. N-Joy!

Kavandid valmisid selle aasta kevadsuvel ning on tehtud paberlõiketehnikas.

Tuesday, September 14, 2010

Going out

Väljendi going out all mõistan ma järgmist tegevust: enamasti noored kuni keskealised inimesed lähevad hilisõhtut ja ööd veetma baari, kõrtsi, klubisse, kontserdile või mõnda muusse meelelahutuspaika lihtsalt selleks, et mitte olla kodus. Peenutsejad hakkavad siinkohal vastu vaidlema: need on kõik täiesti eri asjad, kontserdil käiakse muusikat kuulamas, klubis tantsimas, baaris – noh, ma ei teagi – sigarit ja viskit mekutamas. I call bullshit. Kõigil mainitud juhtudel on reeglina asjasse segatud hiline aeg, rahvamassid, alkohol ja vali lärm; inimest ei motiveeri aga mitte muusika, tants või muu sarnane ettekääne, vaid pelk vajadus kinnistada oma sotsiaalset kuvandit, võita sõpru ja mõjutada inimesi. Vt ka ingl k ’outgoing’ – sõbralik, lahke olekuga.  

Going out on olemuselt väga kurnav, aeganõudev, ebameeldiv, masendust ja frustratsiooni tekitav tegevus. Üheksakümne üheksal juhul sajast ei saavuta inimene oma eesmärke, vastupidi, sisemuses haigutav tühjus näib varasemast üksnes veel mustem. Ta naaseb koju õnnetumana kui enne: nüüd on ta läbi kukkunud ka lõbutsemises. Missugune hädavares! Paraku on normaalsesse inimesse bioloogiliselt programmeeritud vastav vajadus. On teaduslik fakt, et juba meie savanniesivanematel hakkas reede pärastlõunati veidi kõhe tunne ning nad asusid paaniliselt otsima lähimat diskokuuli, et terve suguharuga sinna ümber koguneda. Tsiviliseeritud inimesel tuleks aga mõista, et tegu on atavismiga, ning vastavad metslaslikud tungid eneses teadlikult alla suruda – mitte minna välja. Seda aitab teha going out’i kui nähtuse hoolikas, objektiivne ning igakülgne analüüsimine.  

Juba esimesel pilgul paljastub going out’i kui fenomeni sisemine vastuolulisus: nagu öeldud, on eesmärgiks soov leida sõpru ja mõjutada inimesi. Samal ajal ei tule asjast midagi välja, kui sul puudub tugigrupp. Sa loomulikult võid minna üksi going out’i tegema, kui sa oled tõeliselt hulljulge ja olusid trotsiv isiksus. Ega keegi sind keelama ei tule, me elame ikkagi juba küpseid kolmekümnendaid käival sajandil. Aga ei ole lihtsalt kombeks. Võib tekkida ka komplikatsioone (koodnimetus "Neiu, miks nii morn?"). Tugigrupiga on muidugi ohtralt probleeme – nagu alati teiste inimestega. Neil on asjast mingi oma nägemus, nad on kas liiga vähe või liiga palju purjus, liiga masendunud või liiga joviaalses meeleolus, tahavad liiga vara koju minna või liiga kauaks peole jääda. Mõnikord jäävad nad enne sind mällu ja neid tuleb kantseldada, teinekord jätavad su ihuüksi kuhugi kõnniteeveerele tukastama ja lahkuvad parematele jahimaadele. Mõnikord kaovad nad kuhugi rahva sekka ära ja ajavad sind sellega õudselt närvi, teinekord panevad sulle pahaks, et sa ilma ette teatamata peldikusse läksid.  
Oletagem aga, et kõik need probleemid on seljatatatud. Sa oled viimaks baaris, kõrtsis, klubis, kontserdil või muus meelelahutuspaigas. Oma tugigrupiga ei ole sul enam erilist pistmist, sest kui sa siin nende pärast oleksid, võiksite te rahumeeli kusagil viisakamas paigas teed juua ja juttu vesta. Niisiis võid sa asuda võitma sõpru ja mõjutama inimesi. Kuidas kurat sa seda teed? Tuba on pime. Mängib kohutavalt vali muusika. Tõenäoliselt on see mingi tehnobiit. Miks, ei ole teadlased veel üksmeelele jõudnud, aga vähemalt going out’i viimastes etappides muutub muusika alati mingiks tehnobiidiks. Sinu ümber rüseleb ja tõukleb õudselt palju rahvast. Kellelgi neist ei tule pähe respekteerida sinu isikliku ruumi vajadust. Kellegagi neist juttu alustada ei ole võimalik, kuna mitte midagi ei kuule. Teatud koolkond väidab, et going out’il toimub sõprade võitmine ja inimeste mõjutamine hea välimuse kaudu. Minu meelest on see utoopiline. Tavaliselt suuremat ei näe kah. Niisiis jääb väga tõenäoliselt sinu lähimaks kontaktiks võõraste inimestega see, et keegi reibas ja oma hea hoo üle uhke kodanik virutab sulle küünarnukiga makku ning ajab selle käigus ümber sinu joogiklaasi. Jah, joogiklaasi. 

Mõnevõrra aitab kõigest kirjeldatust tekkivat frustratsiooni ületada alkohol. Ilma alkoholita ei ole going out praktiliselt mõeldav. Siingi on aga ohtralt võimalusi alt minna. Meelelahutuspaikades maksab alkohol palju raha ning selle kättesaamiseks tuleb sageli seista järjekorras. Jääd ka enamasti ei ole. Niisiis tuleb alati enne going out’i krunt alla võtta, see tähendab, varuda elukohajärgsest supermarketist teatav kogus alkoholi ning juua see ära kodus, bensiinijaama taga või pargipingil. Seda ei tohi olla liiga vähe, vastasel korral on õhtu määratud läbikukkumisele. Seda ei tohi olla liiga palju, vastasel korral ei pruugi sa üldse välja jõuda. (Ma olen näiteks Zavoodi hiljaks jäänud.) Lisaks tasub alkoholitüüpi hoolikalt korreleerida sellega, mida meelelahutuspaigast oletatavasti lihtne saada on. Teinekord vastab sellele kriteeriumile ainult Mendelejevi tabeli maitsega siider. Siinkohal on paslik tsiteerida Martin Luiga sõnu: kodus üksinda toonikuga džinni joomine on selle kõrval nagu jõulud ja sünnipäev korraga. Kodus joomine päästab veel ühest võimalikust väärotsustusest.

Enne going out’i võib sul teinekord tekkida tunne, et tuleks end ilusasti ja ebamugavalt riidesse panna – seda eriti siis, kui sa oled naine ja/või mitu päeva trussikute väel kodus ringi uimerdanud. Lühike kleit (vahest koguni litritega), kõrge kontsaga kingad, pealisrõivaid vähe või üldse mitte. See on täiesti vale valik. Nagunii on pime ja keegi ei näe, mis sul seljas on. Strobovalgus ei lase eriti keskenduda sellele, kas su sukad ja krae ikka lähevad värvi poolest kokku. Ega kedagi ei huvita ka. Kui tegu on sinu kõige paremate riietega, siis saavad need suitsuruumis jäleda lebra külge ning pooled neist kaotad sa tõenäoliselt ära. Tagasi koju minnes hakkab sul rõvedalt külm ja kui sul on ikka tõesti kõrge kontsaga kingad jalas, jääd sa invaliidiks.  
Muide, millal sa üldse going out’ilt koju lähed? Vara, nii kaheteist-ühe paiku? Ilgelt sitt on kõndida mööda pimedaid tänavaid, mis on täis jõuravaid going out’i harrastajaid. Koju jõudes on ebameeldiv tunne. Sa oleksid jõudnud selle õhtuga oma raamatu läbi lugeda. Või pidasid seekord kauem vastu? Lähed koju järgmisel hommikul viie-kuue paiku? Ilgelt sitt on kõndida mööda valgeid tänavaid, mis on täis hukkamõistva ilmega tööinimesi. Oma tuppa jõudes tead sa, et nüüd on terve järgmine päev ka perses. Midagi tehtud ei saa nagunii. On piinavalt valus ja häbi kasutult raisatud aastate pärast. Liiatigi tuleb arvesse võtta, et traditsiooniliselt harrastatakse going out’i reedeti. (Miks, ei ole sugugi selge, kuna normaalsel mittetöötaval inimesel peaks nädalapäevast olema täiesti ükskõik, normaalne töötav inimene on reede õhtuti aga surmväsinud ega soovi teha midagi muud kui võtta sokid ära, asetada väsinud jalad ajalehega kaetud taburetile ning jääda mõtlikul pilgul seina silmitsema.) 
Võimalikuks populaarseks alternatiiviks on laupäev. Niisiis läheb luhta vastavalt kas laupäev või pühapäev – absoluutselt parim aeg selleks, et süüa pannkooke, käia kirikus, tiigi ääres parte toitmas, kelgutamas, seenel, loomaaias, kunstimuuseumis või vanaemal külas. Ja kõik need võimalused oled sa siis maha mänginud. Lugeja, kui tuleb järgmine reede, ole tugev. Ära mine välja.

Saturday, September 11, 2010

Youtube Events Archive VI

Seekord oli meil suurejooneline idee seda Events Archive'i teisiti teha. Mingite sootuks uute videote ja uue tekstiga, eksperimentaalset, ägedat, wackyde lisalugudega Events Archive'i.
Me ei viitsinud seda teha. Me tegime ta täpselt niimoodi, nagu ta alati olnud on. Nagu enamikke asju siin maailmas tehakse. Ära sina ole niisugune, tee teistmoodi ning paremini.
Niimoodi, nüüd te saite selle arhiiviga vähemalt ühe õpetliku loo kaasa
.

Parimate soovidega, ZA/UMi toimetus
.


RADU GYR - Rumeenia fašismuse soundtrack




Nüüd on ajaloo-obskuuria sinu videorubriigis. Need on Rumeenia fašistid, kellest sa leiad lühikese kokkuvõtte siit. Neid saab süüdistada nii mõneski, aga mitte selles, et nad oma ettevõtmist vähese jõuga oleksid teinud.
Ja selle ettevõtmise taustamuusika on, well, ma ei oleks osanud oodata sellist asja. See on kreekakatoliku terrorismi hääl. Radu Gyr võitles ka pärast seda, kui kõik oli halvasti läinud veel õela kommunismuse vastu ja lõi heliteose, mis soovitas kõigil kolhoosidest eemale hoida.

Ma ei imesta eriti, et nad ikka veel ütlevad teineteisele kommentaariumis "God bless you, comrade." Kuigi võib-olla oleks "lol" elutervem ja tänapäevasem lähenemine.

Veel Rumeeniast: neil tundub jaburalt šeff keel olema. Selline argine asi, nagu kasutaja, meilboksi või foorumi kasutaja on rumeenia keeles "utilizator". Ja neil on nimed nagu Ion Ionescu ja vokaalide peal käib kohati lustlik kaareke. Ja nad valivad oma sajandi saja suurkuju esikümnesse rohkesti erinevaid mõrtsukaid.

Veel fašistidest: kas sina juba oled kuulnud, et Julius Evola olla seksuaalpervert olnud?! Kas sa oled juba kuulnud, et Julius Evola on olemas?

MEGA MAN 2 - Duane and BrandO



Lugu sellest, kuidas kuulus Weiningeriaan Mega Man kaitseb inimkonda Dr. Wily ja ta robotite eest on teada tuntud valm nii noortele kui vanadele. Nagu vana-kreeka müüdid või lood Jeesus Kristuse tegemistest kuulub ka Mega Mani seik kaasaegse taastootva kultuuriruumi igavesse ringahelasse ja leiab end mitmete maalide, kirjutiste, luuletuste, lavaesituste ja kontsertesituste motiivina.

Sel korral on esitatud lugu Wily sõdade teisest epohhist Rap Battle'ina.


LEGO FELT TIP 110




Insenerimõistuse ja mängu võidukäik! (See olevat "suhteliselt self-explanatory" ja "ta ei viitsinud sinna rohem kirjutada" antakse mulle postitajate poolt mõista. Las siis olla nii - toim.)


PROPAGANDA - ZNAESH



This particular pearl of Russian disco is what HD was invented for. Needless to say, you need to Fullscreen it, homey.
Cherish the first time you see those space-station doors open, cherish it, for the first time will never happen again.

Other than that, it is difficult for me to put in words the strange inhuman longing present in these kinds of disco antics. Once I thought that certain bittersweet feeling I get is because I - being who I am - will never be that person for whom such music is made. These songs are not about me, not for me, and neither is their longing. Now I know such a person does not exist, these songs are neither for, nor about any single person.
They're about a collective dream of a world that becomes so vapid, that by it's virtue, it becomes vapor entirely, and transcends.
"Znaehs, ja millionõi let / na vseh orbitah planet / iskala etot svet"


RAINER JANCIS - PUSSYJUICE



See on Rainer Jancis, kes esitab "Terevisioonis" "Pussyjuice'i". (Eesti keeles oleks see siis "Vitumahl".) Alul võib see tekitada mõistmatust ning segadust - miks ta niimoodi teeb? Kuid pingsalt videot jälgides jõudis minuni mõistmine. See on suhteliselt kõva, mida ta teeb seal. Suht kõva lugu. See ütleb midagi ägedat.
Pöörake tähelepanu ka trummarile. Ta teeb oma asja tuusalt.
Samuti on tähelepanuväärne, kui vähe kajastust see juhtumus leidis. Tihtipeale on maailmas niimoodi, et midagi suhteliselt ägedat juhtub, mida tavaliselt ei juhtu, aga mitte keegi ei pane seda tähele. Ei registreerita justkui ära, et võiks rääkida ja kajastada. Oleks ma kollane ajakirjanik, siis ma oleksin koheselt kehastunud meedia-valvekoeraks ja leidnud, et see on selge sõgedus, et mees hommikusel ajal riigitelevisioonis "i want to fuck" ütleb, samal ajal, kui noored lapsed vaatavad.
Tuleb meelde ka üks kirjeldus Metro Luminali kontserdist klubis "Dekoltee", millest ma vaid kuulu järgi tean. Seal olla kontserdi esimesel poolel asetatud lavale makk, kust mängib "Ainult rottidele". Muusikud imiteerivad mängimist. See annab märku sellest, et nad ei viitsi enam neid lugusid teha. Kui kassett lõpuni mängib, hakkavad nad megakõvasti "Sinuse" lugusid tegema. Kõige selle ajal on taustale projitseeritud pornofilm.
Kes mäletaks, kes teaks?

Friday, September 10, 2010

Kes me oleme & mida me tahame

Täna tuletati mulle meelde "esseed", mille kirjutasin täpselt 5 aastat tagasi sügisel. Värske Rõhk küsis kolmelt autorilt midagi oma põlvkonna manifesto sarnast. Lugesin enda oma täna üle aastate uuesti ning sisse tuli kuidagi soe tunne. 25-aastasena vaatan tagasi 20-aastasele endale ja juba tundub: "Aa, kui armas, nooruse helgus..." Aga samas - palju on muutunud? Mis on selles jutus sellist, millega ma enam ei nõustu? Igatahes tegi see päeva helgemaks, tekitas soovi kohe barrikaadidele asuda või miskit liigutada, ükskõik mida. Varem kontorist ära joosta, telefon välja lülitada ja midagi kirjutada. Või kokku saada nende inimestega, kellega pool kümnendit tagasi Eesti Kultuuri Revolutsiooni plaanitud sai, öö päeva järel ja päeva järel öö. Tollane tekst, as follows:


Paigal jooks & liikuv seisak

ehk

KES ME OLEME, MIS MEIL ON & MIDA ME TAHAME


Kunagi saab käesoleva aja kokku võtta ühe lausega: „Oli aegadest parim, oli aegadest halvim, oli tarkuse ajastu, oli rumaluse ajastu, oli usu epohh, oli umbusu epohh, oli Valguse hooaeg, oli Pimeduse hooaeg, oli lootuse kevad, oli meeleheite talv, meie ees oli kõik, meie ees ei olnud midagi, olime kõik teel otse taevasse, olime kõik teel otse vastassuunas.“ Laenatud sõnad pärinevad Dickensilt, kelle 1859ndal aastal möödaniku kohta kirjutatud lause jätkus mõttega, et üldse oli kõik väga sarnane praegusele. Kui ajad ei muutu, siis kuidas eristub meie oma? Ja kui ka inimesed ei muutu – sest me ikka veel naerame, vihastame, edvistame, kadestame, armastame, hülgame, allume ja orjastame – siis kas saab see põlvkond olla teistsugune? Me tahame süüa, juua ja magada nagu ka eelmine. Kogeda ja tunda õnne nagu ka üle-eelmine. Luua ja olla täidetud nagu ka sellest eelmine. Inimene ju ei muutu, sellepärast võimegi lugeda Senecat või Shakespeare’i või Stendahli ja ikka kirjutatuga haakuda, sest subjekt ja objekt oleme ikka veel meie. Iga põlvkond võitleb omad lahingud ja kaotab samad illusioonid, sest inimestena õpime ajaloost vaid seda, et me sellest midagi ei õpi.


On siis nii? Et hoolimata tervikust jääb üksik siiski samaks? Vaevalt küll. Inimene on põikpäine, sinna pole midagi parata, kuid kogutud teadmiste ja tarkuste hulk ju pidevalt kasvab. Seisame niiöelda eelmiste põlvkondade õlgadel, jõudes seeläbi niipalju kaugemale kui keegi on varem käinud; meie võimalused on suuremad kui kunagi arvati olevat võimalik. Juba koolis õpime asju, mida 20 aastat varem veel ei teatudki.


On kohutav mõelda viimasele sajale aastale – sealhulgas kaks maailmasõda, tehnikaimed, film, arvutid, tuumapommid, Woolf, Hemingway, Freud, Einstein, kosmoserännud, lennukid, rulad, MTV, Stalin, Hitler, Mussolini, Lenin, Bush. Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Kõike seda kaaludes näib, et meid seob saja aasta taguste inimestega vaid see, et ka meil on kaks silma, üks nina, suu ja veel mõned füüsilised sarnasused. Kuigi – ka välist ei saa liiga palju usaldada arvestades praegust madala kehakaalu hullust, plastilist kirurgiat ja kosmeetikatoodete imedemaailma. Kahekümnenda sajandiga lõppes kõik ning algas kõik muu. Algasime meie – 1980ndadel sündis Eestisse kolm põlvkonda, kui esimesed 5-10 aastat inimese elust kujundavad ta ja põlvkonna määrab tema aja sümbolitesüsteem. Kümnendi alguses sündinud elasidki nõuka ajal, ka teadlikku elu. Neil oli teine aabits kui meil, kümnendi keskel sündinutel, kes harjusid lasteaias ära sellega, et kõigil on ühesugused kummikud ja mööbel ning siis võeti meie vahtkummist mõmmid ja anti asemele barbid ja poistele läikivad mudelautod ja kuna täiskasvanud hakkasid Eesti Krooni kasutama, saime meie pärisrahaga poodi mängida. Ja selleks ajaks oli sündinud juba kolmas põlvkond, kelle aabits oli klantsivate lehtedega ja kes juba 11selt kasutasid internetti. Nii mõnedki palju vanemad vaatavad palju nooremaid ja ütlevad, et vaesekestel ei ole sugugi vedanud, sest kõik tuuakse neile hõbekandikul ette ning nad ei oska elu hinnata; mõned palju nooremad vaatavad palju vanemaid ja neil on kahju, et suured pidid seotuses elama. Meie, 80ndatel sündinud, ei pea ennast eelmistest targemaks ega tulevastest intelligentsemaks. Teame väga hästi, et vanematel on õigus, kui nad ütlevad, et meil pole õrna aimugi, kuidas meil veab. Et me ei kujuta ettegi, kuidas oli enne. Ja nüüd, kui on vabadus teha ja luua, kas peaksime sukelduma maksimalismi, kasutama võimalikult palju antud võimalusi? On terve planeeditäis inimesi, keda kohata ja paiku, milles tegutseda. Kõlab kohati liigsuurelt, et võime teha ükskõik mida ükskõik kus. Kusagil on võimalik tegeleda väljavalitud alaga, geograafia ei ole enam takistus ja ka keeled on suus. On fakt, et alati on inimesi, kes tahavad ära-ära-ära ja on neid, kes tahavad jääda paigale ja tõesti midagi korda saata; paljud üliandekad noored ütlevad, et neil tõesti ole huvi minna mujale kuni siin on kõik tehtud; nad tahavadki „ajada eesti asja“. Enam ei ole vabandusi enda mitterealiseerimiseks. Ei saa peituda rahapuuduse taha, sest abistavaid fonde on igale elualale. Ja ei ole ka ranget klassi-, kasti- või seisusesüsteemi, mis meid kinni hoiaks. Maailm on lahti; nagu naljakas auster. Väljakutse ongi just see, et enam ei vali me suunda kogu eluks – et teed otsuse ära ja siis on tehtud. Koguaeg tuleb valida; jään või lähen? Sest enam ei tähenda üks elu ühte eluala – me ei pea 30selt teadma kelleks me saada tahame. See eristab meid kindlasti eelmisest põlvkonnast. Koole võib pooleli jätta suurema vabadusega ja töökohtadelt lahkuda täie rahuga. Väga paljud tegijad on teinud väga palju. Aga me ei ole mitte multiandekad, vaid lihtsalt megasegaduses. Väike vabadusest tulenev vabadusetus või vabadusega seotud seotus. Praegu on aeg, kus ei saa lihtsalt küsida: mis on võimalik või mida ma võiksin saada. Sest küsimus on: mida ma tahan? (Pikapeale võib antud küsimusse lisanduda ka vandumine). Küsimuste aeg.


Tihti kuuleb, et Eesti on maailma raputavaid sündmusi arvestades üks ohutumaid ja turvalisemaid kohti kus elada, sest tsunamid, maavärinad, orkaanid, vulkaanipursked, üleujutused sellistes mastaapides nagu hiljuti on olnud mujal ei saa puht geograafilistel põhjustel siin olla. Ja terrorismi vaatepunktist ka, sest kellelgi pole huvi oma lõhkeaineid meile raisata. Ja sõdu pole ja ilmselt nii pea ei tule, sest me ei jää ju kellelegi ette. See ohutus ei kannusta elama, meil puuduvad pidevad meeldetuletused oma surelikkusest ja lükkame kõike pidevalt edasi. Lükkame elamist edasi, ei ela nii nagu oleksime suremas.


Me nooreneme ja vananeme. Viibisin hiljuti kellegi 20ndal sünnipäeval, kus toost kõlas umbes nii: „Ja siit tulevadki need parimad aastad! Sa võid teha ükskõik mida, võid ennast siniseks ja marraskile läbikukkuda, ning saad selle andeks, sest oled ju alles nii noor. Siiani ei saanud sa midagi teha ega kusagile üritada jõuda, sest olid kõige jaoks liiga noor ja keegi ei võtnud sind tõsiselt ning kümne aasta pärast oled sa peaaegu kõigeks liiga vana. Nii et nüüd tuleb kolm pluss seitse aastat sellist jooksmist, ehitamist, rabelemist, et nende möödudes saaksid insuldiga haiglas hinge tõmmata ja inimeseks hakata. Terviseks!“


Mõni aeg tagasi õhkas keegi ühe 35-aastase kirjutaja luuletuse peale: „Oh, te olete ikka niiii andekas!“ Kirjutaja vastas täie tõsidusega: „Andekas saab olla vaid alla 30-aastane inimene. Sealt edasi on see lihtsalt oskus või juhus.“ Nii et enese tõestamine ei toimu vaid redelikujulistel elualadel, aga ka loomingus. „Ühele inimesele antud enesekehtestusaeg ei ole lõputu – et kellekski saada, tuleb selleks saada kiiresti,“ kirjutas Priimägi. Kui eelkooliealised võtavad antidepressante nagu väidab meedia ning algkoolilaste päevad kestavad 8st 19ni, siis oleme meie viimane 27selt mitte rabandusse surev põlvkond. Aga et 20ndates kusagile jõuda tuleb teismelisena päris palju eeltööd teha. Et siis 20ndates koolid „igaks juhuks“ läbi käia (sest mõnekümne kardina taga on üks aken, milleni tuleb jõuda, et saaks selle avada ja hingata puhast õhku: põhikool on esimene kardin, ühine kardin; edaspidi on valikud. Kinnitame tagalat, et täiusliku olukorra tekkides ei pärsiks meie edasiliikumist mõni vahele jäetud samm?), et saavutada väljavalitud elualal oma maksimum, et ümbritseda end vajalike inimestega ja et mitte mingil juhul läbipõlemist välja näidata. Ja et ennast pidevalt unustama panna, et kõik, mis me saavutame, on lõpus ikkagi vaid hunnik mittemidagi, või heal juhul prahti. Elame kiiresti ja sureme kiiresti. Tegelikult on looduslikult meist maha jääv lapsed, aga praegu näib, et vanemateks saamine ei ole üldsuse silmis vapper areng, vaid haletsusväärne juhtum.


Meie ajud on läbi tõmmatud, vabandust. Ja mõttevägistamine on pidev. Praegune kollektiivne alateadvus on igati tõenäoline, sest igal pool söödetakse pidevalt sama asja sisse. Jah, meil on meediakära, ajupesu, brändisõda, massipsühhoos, millest tuleb kas eemalduda või sellesse sukelduda, pinnale tõusta ja ujuda. Kui kunagi töötas maailm uju-või-upu põhimõttel, siis nüüdisaegne hoovus on uju-või-roni-veest-välja-sest-sa-oled-ees e. „rada vabaks, mina tulen“ või „tropid eest“. Reklaamipausi ajal ilmneb meie tundetus vägivalla suhtes, kui kanaleid klõpsutades jätavad pesupehmendi ning jalutud sõdurid meid ühtmoodi emotsioonituks. Elame vägivaldsel ajal, kuid see aeg on kusagil mujal.


Mis meid eristab on internet; kättesaadav informatsioon ja pidev suhtlus üle igasuguste vahemaade. Filmid ja muusika on meeletult paranenud, nii paljudes on sõnumid, üleskutsed, motivatsioon ja inspiratsioon. Ja kui kuulata sõnumiga muusikat, ükskõik, millises žanris, siis kindlasti kinnistub see kusagil sisemuses ja mingid jõud hakkavad liikuma.


Iga uus põlvkond, uus aastasada, rääkimata aastatuhandest, pidavat tahtma ja vajama revolutsiooni, täielikult uuendatud mõistestiku, lugemisvara, väärtuste, sümbolite, sõnavara, inimeste, nimedega. Eelmist sajandit tehakse maha, unustatakse ja kustutatakse oma kultuurimälust. Eestis tundub see lihtsalt niivõrd vältimatu, et uuel sajandil uut asja tehakse, sest see tuleneb režiimivahetusest ja eelmisele ei saa midagi näkku visata, sest nende kitsad (loomis)tingimused ei tulenenud neist endist, nii et lahutame end eelkäijatest viisakalt. Kuigi on tunda vana ja uut kultuuri, on praegu veel vara öelda, kas suures plaanis toimub hetkel järsk ümberorientatsioon, sotsiaalpsühholoogiline murrang ja vaimurevolutsioon.


Mulle tundub, et meil lastakse olla. Et ei üritata maatasa teha kõike värsket ja teistsugust. Vanem põlvkond tervitab meid avali ja see on kohati natukene õõvastav, sest kõigi reeglite järgi tuleks meid alla suruda. Jah, õnnistatud on ühiskond, milles vanem põlvkond kuulab nooremat ning kahekordselt õnnistatud see, milles noorem kuulab vanemat. Nii või teisiti on paljud nõuandjad vanemad, aga me teame väga hästi, et seiskume, kui teeme seda, mis eelmised on meile ette kirjutanud. „Enne kui kritiseerid noort põlvkonda tuleta meelde, kes nad üles kasvatas.“ Me ei taha olla veel üks läbikumav koopia.


Rohkem kui 100 aastat tagasi ütles Ingersoll, et enne ei saa olla tõeliste suurmeeste põlvkonda kuni on olnud vabade naiste põlvkond. On see nüüd käes? Saja aasta pärast ei õigusta meie tegematajätmisi miski. Mõni aeg enne Ingersolli oli mõeldamatu, et naine on niiöelda vaba. Praegu tundub mõeldamatu, et ta ei ole. Lennukid naerdi ka alguses välja. Meil pole midagi kaotada. Nobeli kirjanduspreemia laureaat Pearl S. Buck märkis: „Noored ei tea piisavalt, et olla mõistlikud ja seega üritavad võimatut – ja saavutavad selle, põlvkond põlvkonna järel.“ Ka meie.


Kirjutamisest. „Ma ei taotle tingimata karmi teemakäsitlust või jõhkrat kirjandust lihtsalt sellepärast, et olla veel karmim ja jõhkram kui eelkäinud kirjanikud; et eestkätt sellega teiste seast välja paista ja eristuda. Või et tekitada oma põlvkonnast muljet, justkui oleks tegemist karmi põlvkonnaga. Nii palju kui ma oma põlvkonnakaaslasi tean, on nad pigem ülitundlikud ja neurootilised,“ sõnastas selgituse Jim Ashilevi. „Uus siiras põlvkond kõlab palju paremini kui uus karm põlvkond.“ Üks karmistajatest on ropendamine – ilma milleta on nii mõnigi tegelane ebausutav; me paneme emotsiooni nii elus kui kirjas ühte sõnasse ja liigume edasi. Oleme ausad ja loome ausaid tegelasi. Siirdume ja siirdame. Me ei vastanda end vihaselt eelnevate põlvkondadega. Me ei taha olla neo-midagi või post-midagi või eel-midagi põlvkond. Veritasistid, sidudes sõnu veritas ja veri. Sest enam ei saa olla leige, leige sülitatakse välja. Ja enam ei saa olla vesine, vesisele sülitatakse peale. Võime kirjutada kas kuumavereliselt või külmavereliselt, aga kindlasti veres. Ja peame kirjutama ausalt, varjumata, peitmata, ennast ohukoldest eemaldamata. Tões ja tõeks ning kui see nõuab enda haavatavaks tegemist, siis teeme nii, et veri väljas. Tegelased ja juhtumised ei pea olema fiktsioon, sest päris inimestega juhtub päris suuri päris asju. Praegune kirjanduslik looming on niivõrd mahukas, kuid selle ideeks ongi käesolev aeg – ei looda igavese kirjanduspärandi jaoks, vaid et kestvas hetkes aus ja vajalik olla. Muidugi ei ole kvantiteet olulisem kui kvaliteet, kuid kvaliteet ei tähenda ideaalset lõppviimistlust, mis ongi just see, mis vahel loomingust elu neelab, tehes ta suureks kunstiteoseks. You win some you lose some.


Eelmisel aastal kirjutas Cliff Märguanded: “Nii palju vett kui möödunud aastal/ pole Noa aegadest Maa peale voolanud./ On me vaimud nõnda kuivanud?// Nii laia lund kui möödunud aastal/ pole lapsepõlvetalvedelgi sadanud./ On mustad teod meid liiga määrinud?// Nii paljudest tulekahjudest kui möödunud aastal/ pole kedagi meist kunagi teavitatud./ Kas vajavad hinged soojendamist?// Nii palju laipu kui möödunud aastal/ pole loodus mu põlvkonnal varem näidanud./ Kas sigitame liiga usinalt?” Tõesti-tõesti – kas kiirtee otse lõunasuunas? Kas me ise kutsume seda enda peale? Palahniuki sõnul ei tee Jumal muud kui jälgib meid ning tapab meid ära, kui muutume igavaks. „Me ei tohi kunagi, iialgi olla igavad. Inimestena on meie esimene käsk: Midagi peab juhtuma.“ Me ei taha olla igavad. Ega nii kuivavaimulised, nii mustateolised, nii külmahingelised, et loodus peaks meid tõstma. Ei taha olla need, kelle peale on tulevik raisatud. Ei taha, et maailm peatuks meie apaatsusest. Ei taha jälgida, teha märkmeid ja õppida teiste vigadest; tahame võtta osa, olla selle sees ja keskel. Ei taha olla samad, ühtselt hall; tahame olla mustad ja valged ja terrakotapunased ja türkiissinised ja õunarohelised ja kuldkollased. Ei taha kaduda jäljetult. Ei taha elada aastate ja aastakümnete pärast ega ka läbi oma järglaste; tahame elada nüüd ja praegu ja igavesti, iseendina. Ei taha olla kõrvale kallutatud, lasta sellel abrakadabrasimsalabimil oma fookust nihutada särale ja sillerdustele; tahame näha läbi selle, selle taha, seda ja sinna, kus on tõde. Me ei taha vinguda vingumise pärast, ei taha halada, et oleks midagi teha; tahame ronida üle kõikidest oma muredest, draamadest, segajatest, segadustest, lugudest, eludest, edevustest ja kadedustest, et seista silmitsi hirmuäratava teadmatusega ja ka see ületada, et kuhugi jõuda. Ei taha olla täidetud võltsuse ja pinnapealsusega; tahame, et meie peades oleks ehe mõte. Ei taha, et meie kujutlusvõime oleks halvatud ümbritsevast; tahame olla ohuks seiskuvale maailmale, et ta jälle tiirlema panna. Ei taha surra armideta. Ei taha kõike üledramatiseerida või alatähtsustada. Ei taha lasta kõigel meile juhtuda ilma vastu võitlemata. Ei taha anda oma lastele elu, et siis neile ka meie oma elu anda, sest unustasime seda ise elada. Ja üleüldse! – ei taha elada nii, et pärast meid võib veeuputus tulla; tahame elada nii, et veeuputus võib tulla millaliganes ja me ei peaks hakkama kooris soolasilmselt lalisema: „Aga ma olen ju liiga noor, et surra...“ Sest me ei ole raisanud ja asjatult rabelenud. Sest me elamegi.


Ja kui siirus teeb mu naiivseks, siis olgu nii.