Saturday, March 31, 2012

Minu tädi Ellen 3

Väljas on kena kevade ja tundub et Elleni-jutu jaoks oleks vaja natuke süngemat ilma. Head lugejad, rõõmustage, see saab olema viimane. Fotosid siia juurde ei tule üldse, kunagi kui aeg on juurdepääsu piltidega pappkastidele taastanud, võib-olla teen eraldi retrospektiivi. On pilte, mille olemasolu on kõhedusttekitav. Mul on Elleni haiglas tehtud fotod, tal oli aparaat kaasas ja ta pildistas oma kõrvalvoodi vanameest ja palus teha endast pilti, kui ta oli intensiivis, voolikud ümber väänlemas. Ma ei tea mis nendega teha, ära visata või põletada ma vana ebauskliku kombe järgi pilte ei suuda, aga mingit hirmsat surmalõhna ajavad nad välja küll.

Seitsmekümneda sünnipäeva pidas Ellen oma kaminarõdul, samasel kenal kevadel nagu praegunegi. Augustikuus aga helistas mulle, et ma tuleksin teda vaatama, tal olevat halb olla. Käisime seal mitu päeva jutti, Martiniga nad ostsid Piritalt talle mobiiltelefoni, et saaks kiiresti ühendust võtta. Kiirabi ei tahtnud tulla, hirmus kuri mammi oli, kes käskis perearsti juurde minna ja küsis mis siis viga on. Ega ei olnudki muud suuremat viga kui kahe nädala pärast tuli surm.

Talle meeldis haiglas. Andis oma suitsupakid mulle ära, ütles et ta enam ei taha. Palatis oli soe ja valge, midagi ei pidanud enam tegema. Sanitarid viisid sooja duši alla. Ema oli mul siis juba Muhusse elama kolinud, mina olin ainuke linnas, käisin vaatamas teda haiglas üle paari päeva koos väikese tütrega ja neil päevil, kus haiglas ei käinud, käisin Meriväljal kassi söötmas. Kassi lubas ema endale võtta, aga üks praktilisema meelega sugulane sidus talle telliskivi kõhu alla ja viskas tiiki. Päris keeruline kombo töö ja lasteaia kõrvalt ja veel tühja visatud vaev, ma olin raevus selle kassi pärast!  Korra sõitsid õed maalt kohale, teate küll neid piinlikke hetki haigevoodi ümber, keegi ei oska õieti millestki rääkida ega midagi teha, kuni Ellen ütles, et hakake nüüd õige minema. Ja muidugi seda ka, et kas asi on siis nii halb, et pidi kohale tulema? Ega ta ei tahtnud surra. Seda mõtet tal ei olnud. Me lahkamist ei palunud, oli teada et ta on üle kere vähki täis ja kelle asi see on, kust see kõik täpselt algas.

Pärast surma seisis maja kaks aastat tühi, tuhaurn oli all raamaturiiulis, lõpuks see ikka maeti Muhu surnuaiale, kus meie plats on, kuigi Ellen tahtis Juhani juurde. Tuha oleks ju saanud sinna panna. Tal oli ka kamorkakapis  üks hõbepaberisse keeratud nutsak, kus sees oli natuke Metsakalmistu mulda ja mõned Juhani sõrmeküüned aga ma ei leidnud seda enam üles.

Mudlum: Ma olen kaks ööd järjest Ellenit unes näinud ja seda maja ja väga-väga mitmes korduvas unenäos ma olen näinud seda, et ta suri ära aga ärkas kirstus üles ja elas pärast seda rõõmsalt edasi ja keegi ei saand mingit pärandust.

Martin: ühte neist unenägudest ma mäletan õige detailselt

Mudlum: Siis ma olen hästi palju näinud seda, et ta müüs selle maja maha aga need, kes ostsid, ei ela seal ja seal saab ikka käia
Mäletad minu unenägu?
Ja täna ma nägin kuidas ta oli seal ees esikus ja läks lehti pühkima tee pealt, aga ta läks läbi seina.
Siis ma karjusin natuke ja ärkasin üles

Martin: Mäletan jah sinu unenägu, sa rääkisid seda hästi.

Mudlum: Hmm, igatahes ma nägin seda jälle. Huvitav kas oli samasugune. Vaevalt, seekord oli kirst seal samas maja ees õues, garaaži nurga juures. Ta tegi kenasti kirstus silmad lahti ja hakkas jälle oma Elleni asju tegema ja kõik vahtisid lolli näoga ja ootasid, et ta uuesti ära sureks. Aga ei surnud.

Olid vist mingid aastad, kus ma liiga palju sellele ei mõelnud, ei ilmsi, ei unedes. Aga siis nad hakkasid tulema. Kohad. Ellen ja koht olid üks. Koht on alati sama, aga Ellen natuke erinev, sellised ajakihid üksteise peal, vahel ma näen teda nii nagu ta oli mu lapsepõlves, vahel ma näen teda nii, nagu ta oli hilistel aastatel, vahel nii, nagu ta pole kunagi olnud. Aga alati sealsamas, ei kusagil mujal. Oma majas. Sellest majast on saanud aja sümbol, koht, kus kõik asjad saavad kokku, kõik mõtted ja mälestused, nad on korraga sealsamas justkui õhukesed suitsupaberi lehed üksteise peal, alumised ülemistest läbi kumamas. Võibolla mitte aja sümbol, see pole ka mingi õige sõna, võib-olla aeg ise või siis selline paik, kus asjad on nii nagu aega ei oleks. Ma ei tea, see on mulle liiga keeruline mõte. Ma tunnen seda aga rääkida ei oska.

Ma näen oma tuba, ülemist, seal tammepuu taga, seal oli alaliselt hämar ja jahe. Ma vaatan aknast välja. Ma mitte ei näe seda vaimusilmas, vaid ma  o l e n  seal. Mis siis on reaalsus kui mitte mälu, mis on talletanud iga valguse, varju, lõhna, heli, tunde, värvi, sammud ukse taga, kassi põmistamise plekk-katusel, teki kareduse, voodilinade värvi ja koe. Üks pisike punane padi oli, selle nimi oli põsepadi, tal oli 60ndate mustriga püür, kollased ja punased ümmarikud-viirulised laigud. Ja kui suur on maailm kui igas peas on kadunud asjade maailm, see maailm on täpselt nii suur, kui kaugele mälu ulatab. Ehk siis mitte rohkem kui sada aastat. Lühike maailm. Lühike aga hirmus paks. Sest kui sa paned kokku kõikide peade mälestused, siis saab sellest saja aastaga paksem raamat, kui maailma algusest on olnud päevi.

Ma näen ennast seal alumises toas, mis oli veel pimedam, veel pisem, esiku kõrval, väikese Martiniga, Ellenil olid siis halvad päevad ja mõned nädalad ta ei tulnud kordagi meid vaatama. See õde, keda saadeti imikute elamistingimusi vaatama, kirjutas oma paberitesse - ebarahuldav. Kõndisin öösel suures toas edasi-tagasi, laps süles, vaikne, valguseta maja, hirm, ei tohtinud kisada. Ei mina, ei laps.

Aga pärast tulid päevad täis päikest, ei olnud kedagi, kes oleks rohkem armastanud uut inimest, imestanud tema juttude üle, hoidnud alles tema joonistusi, iga kuskile kriipseldatud sõna. Ta heegeldas ja kudus talle imelisi kampsuneid ja susse, hoidis kodus šokolaadi varuks. Võib-olla ta mõtles, et Martin hakkab sulgpalli mängima.

Ellen - see on terve maailm. See on nii huvitav, mul on tuline kahju, et ma ei mäleta rohkem, paremini, täpsemalt ta jutte, ütlusi, nalju. Ma mäletan ju ikkagi vaid ennast nende asjade keskel, mille kese oli tema. Aga seda ma ütlen, ei olnud säravamat, vaimukamat, teravmeelsemat, heldemat kui Ellen oma headel päevadel. Aga tema halvad päevad andsid mu maailmale teise mõõdu.

Suurema, sügavama, kõrgema - hiiglase mõõdu.

Minu tädi Ellen
Minu tädi Ellen 2

Thursday, March 29, 2012

Dom som försvann

Nii aga nyyd kuttid las ma räägin teile natukene dom som försvannist…no vaata, sellega läheb eksole nii, et alguses on 12 seki vaikust, siis hakkavad kidrad mängima onju 43.-dal sekil hakkab Joaqim nagu oma ilgelt mõnusa häälega ilgelt syngeid sõnu laulma eksole ja siis 51 esimesel sekundil lendab sulle lastekoor peale…ega sa mingi urood ei ole, et sa lastekoore vihkad? 1.21 pealt langeb jube sujuvalt eepilisse megarefrääni…piiblilisse megarefrääni…1.52 pealt hakkab teine salm…see ei ole sitt salm ja 02.40 peal sujuv kukkumine juba eelpool mainitud MEGAREFRÄÄNI ja seekord läheb pärast seda segaseks ja rajuks ära…Joaqin ja lastekoor, lastekoor ja Joaqin kes on kes ja siiis lendab eepiline lõpulend sulle niimodi sisse, et sa ilmselt istuli kukud. Vot selline laul on Kent’i - Dom Som Försvann.

...ja lugu mehest, kes proovis hakata rääkima sellest milline laul 400 slag on, see ei ole õnneliku lõpuga lugu...”

Tuesday, March 27, 2012

Lood Helmutist

Mõned mälestuskillud Helmut K’st, kes meie seast veebruari viimastel päevadel lahkus. Helmutit mäletavad ehk paremini need, kes igapäevaselt läbi Balti jaama tööle-kooli käisid. Ja paljud isegi ei tea, et nad Helmutit teavad.

Inspiratsiooni puudusel ostsin „pommi“ ja paki punast Nexti ja tegin Balti jaamas tiiru.

*

Helmut ju läks põlema,

ta tegi oma kolmandal juubelil ahju tuld

ja kuidagi süttis.

Helmut kustutati õllega,

muud polnud nii kiiresti võtta.

Helmut ütles ikka,

et alkohol päästis ta elu.

Helmut polnud tänuga kitsi:

kümme aastat hiljem läks maksaga hauda.

Irooniline.

*

Helmut oli endisaja mees.

Kui istus, ei pannud kunagi kilekotti käest.

Kilekott oli püha.

[märkuseks noorele lugejale: kilekott oli Nõukogude Eestis kullahinnaline. Kilekotte parandati, neid tuuniti, vinge kilekott andis sulle palju juurde, kilekott näpus tähendas, et sa pole lihtsalt See-ja-See, vaid PhD See-ja-See või Minister-See-ja-See]

*

Helmut oli noorena kõva naistemees,

omal moel.

Konservatooriumi päevil vaatas õrnem sugu

ikka heldinult tema poole,

nii mõnigi süda võpatas tema möödudes.

Aga Helmutil oli pohhui,

tal oli oma tüdruk,

ta polnud nagu mõned on,

et mängivad oma välimusega

ja saavad kõik naised oma voodisse.

Ainus asi,

et see tüdruk oli ta juurest ära läinud.

Ja ega Helmut kedagi teist ka ei tahtnud.

Oligi selline.

Tänapäeval öeldakse, et homo.

Aga ega Helmut mingi säärane polnud.

Ta oli lihtsalt ühe armastuse mees.

Ja ega tegelikult andis see talle palju juurde.

Tema müüdile.

Kui ta hõlmade lehvides ja paksud lokid tuules

loengusse saabus,

ja siis sa teadsid, et ta on selline... kättesaamatu,

ega siis oli ikka põnev küll.

[Siin tahaksin pöörduda nende poole, kes Helmutit paremini tundsid – mul ei õnnestunud välja pressida, millisest konservatooriumist siin jutt on. Keegi saab ja tahab aidata?]

*

Helmutil oli kõnelev ahi.

Ükskord tema juures,

ta käskis mind küsida ahjusuhu,

et „Ahjuke-ahjuke, kes on kõige kaunim maailmas?“

Ja ahi vastas!

Tõepoolest,

ahi vastas:

„Sina oled kõige kaunim maailmas“.

Nali oli selles,

et Helmutil oli naabriga ühine korsten,

või miskit,

ja ta oli naabriga kokku leppinud.

Eks see naaber oligi,

kes siis vastas.

*

Ega ta loll ei olnud.

Helmut ikka tsiteeris ka,

mingeid inimesi,

mina ei teadnud neid,

ja eks ta mõtles välja ka.

Helmut õpetas,

et kui sa vastata ei oska,

ütle mingi Weissenstahl või Antverpen nimeks.

Kõik vaatavad, et näe,

mees jagab asja,

on probleemi kallal töötanud.

*

Helmut?

Mina ei ütle midagi.

[üks vana naine perrooni lõpust, grill-kana putka juures. Vaatas mulle selliselt silma, nagu filmides vaadatakse. Selliselt nagu...

„You know him!?“

„No.

Yes... no... it’s been a long time...“ (ja päike loojub)]

*

A mis sa teada tahad?

...

Ah et Helmut?

Kuule tead,

mis sul sellest vanast asjast?

Mine kirjuta midagi päris asja, ma mõtlen,

sa tahad tolle Triinu kohta teada?

Kuule, ja kui sa teada tahad,

siis seda ma ütlen küll,

ütle neile, et ma tahan oma raha tagasi ikkagi,

vittu küll, nii ei saa.

*

Helmut oli kõige targem inimene, keda ma tean.

Tal oli alati mingi nimi või lugu varrukast võtta.

Ma isegi tsiteerisin teda oma lõputöös.

Oponent kiitis taevani.

Ma ei julgend ütelda,

et enamus mu teadmistest on Balti jaamast.

[Olgu siin tehtud märkus ühe Eesti ülikooli kohta: kõik nimed, mida intervjueeritav mulle mainis, olid Helmuti väljamõeldud; kuigi, jah, tsitaadid ise vastavad reaalsetele ja tuntud autoritele]

*

Helmut?

Ei tea...

Ta ju üksi oli.

Kogu aeg,

teistega koos ka.

Tal oli mingi armastuselugu olnud,

ja siis ta väga nagu naistega tegemist ei teinud.

Tal oli üks armastus,

terveks eluks,

ja rohkem ei jaksanud.

*

Helmut?

Pane põlema ennast värdjas.

*

Ma nägin teda ükskord unes.

Ta tuli minu voodi juurde, ma olin ärkvel,

ja ütles: „Palun, palun, ma ei taha siin olla“.

Tal olid suured silmad,

sellised lapsesilmad, nagu tal olid,

sa ju ise ka mäletad,

ja siis ta võttis mult käest kinni,

ja siis ta pööras pea ära

ja ütles: „Olgu peale“,

ja: „Ära kellelegi ütle,

ma lähen nüüd ära“.

Ma küsin, et kuhu sa lähed.

Ja ta ütleb: „Ära“.

*

Helmutil oli mingi sokiasi.

Ta ei osanud panna ühte värvi sokke jalga.

Nojah, ja siis tuli alles mõni aasta enne surma välja,

et ta on värvipime,

et ta ei näe värve õigesti.

Mul ema ütles,

et ta ei suuda eristada valgust pimedusest.

Mina ka ei suuda.

Ja ma kardan.

Tead,

ma kardan.


26. märtsil Tallinnas

Wednesday, March 14, 2012

Minu tädi Ellen 2

Ellen kaminarõdul oma 70ndal sünnipäeval
Sel ajal, kui mina väike olin, olid Ellenil pikad juuksed. Lõika need narakad ometi maha, rääkis mu ema talle alatihti. Ta kandis neid krunnis, sellise huvitava abivahendiga nagu jämedast valge isoleeriga traadist meisterdatud krunnihoidja ja et krunn vägevam paistaks oli ta sinna peale ehitanud oma väljakammitud juustest padja mis oli suka sisse õmmeldud. See nägi välja selline:
Juuksed keerati ümber padja ja otsad pisteti kahe traadi vahele ja kinnitati juuksenõeladega.

Hiljem ta siiski lõikas oma pikad juuksed maha, need oli tumepruunid, veidi lokkis, karmid, paksud ja hallisegused. Ta lõikas neid alati ise. Linnas käis ta umbes paar korda aastas ja siis ta võttis selleks takso. Ükskõik kui vaene ta oli, ta ei närutanud kunagi. Kotlette osteti 10, jäätis osteti suur.
Ma sain selle suure poolekilose üksi nahka panna. Kui ta linna läks, pani ta selga kas roosa kripleenkostüümi, või lumivalge hõbeniitidega kostüümi, sellesama, mille ülejääkidest ma omale hiljem napid bikiinid õmbelsin.

Üldiselt ei käinud ta mujal kui mäe peal poes. Aga kui ta tervem oli , siis ta pidi ikkagi kord kuus linna oma palga järgi minema, seega kaks korda aastas tuli millalgi hiljem ja ma olen kindel et oli aastaid, kus ta ei käinud linnas kordagi.

Et  haigus on halvemaks läinud, saigi sellest aru, et ta ei läinud raha järgi. Üks Mihhailovi nimeline mees Perioodika kirjastusest helistas siis emale Paidesse ja ütles et Elleniga on vist lood jälle niimoodi, pole palga järgi tulnud. Siis me pidime Tallinnasse sõita ja uurima, kuis asjad on. Kui olid halvasti, tuli kutsuda brigaad, kes tädi haiglasse toimetaks. Ennast me pidime hoolega peitma kuskil kuurinurga taga sel ajal, sest muidu oleks suhted olnud krõška. Muidugi ta aimas, kes tema haiglasseviimisi organiseeris aga küllap ta tahtis selle peale mitte mõelda.
Haigaltrett kestis tavaliselt 2 kuud, mu meelest tema raviarst on siiani tegev, sestap jätan nime mainimata. Oli selline võimukas juudi soost naisterahvas. Pikapeale tegid rohud oma töö ja ta lasti koju. Aga Ellenil olid ju loomad! Ema pidi neid talitamas käima Paidest Tallinnasse.

Mõnda aega võttis ta kodus oma rohte edasi, siis aga jäi  see asi soiku ja kõik algas otsast peale. Haiglasse tuli teda sokutada 1-2 korda aastas. Seda muidugi seni, kui ei olnud veel õndsat Eesti Vabariiki. Siin on iga inimese tervis tema eraasi, kedagi sunniviisiliselt ei hospitaliseerita ja piirid selle vahel, kas inimene on endale või teistele ohtlik, olid ja on väga hämarad. Niisiis veetis ta oma elu viimased kümmekond aastat sünges raskemeelsuses, lävides inimestega järjest vähem,  suheldes ainult äärmiselt sarkastilise, vaikivatest pausidest kantud  ja vihjetest kubiseval viisil. Tegi käsitööd, pimedas, küünlavalgel, pärast seda kui majast oli võetud elekter ja vesi, sättis ta oma elamise alla köögi kõrvale pisukesse tuppa, mille aken avanes kaminarõdule, mis oli juba iseenesestki hämar koht aga mitte küllalt hämar Elleni jaoks, ta kleepis akna musta prügikotiga üle, nii et mitte üks valgusekiir tuppa ei pääsenud. Seal toas oli tal voodi, väike madal laud ja kapp, rohkem sinna asju sisse ei läinud ka, omal ajal oli see tuba sauna eesruumiks mõeldud.
Kesküttesüsteem oli juba ammugi otsad andnud, kogu maja oli aastaid külm ja kütmata, pliiti küttis ta katlast ülejäänud kivisöega ja kõrvetas sellega ka pliidi lõhki, see oli kuidagimoodi mingite plekkidega seest paigatud. Vett sulatas lumeveest, suvel võttis mingist eriti kahtlasest kaevust õues ja keetis läbi, küünlaid tegi ise vanadest juppidest aga eks ta pidi neid ikka ostma ka. Ei kurtnud kunagi.

See on minu rott, kes Meriväljal hoiukodus oli ja köögikapp iludega
Mõned aastad enne surma sai ta üüratu summa raha maademüügist, selle raha eest ta oma võlgu maha ei maksnud vaid ostis palju sulgpalle, nugade-kahvlite komplekte kohvrites ja muid imelikke asju mida Selecti kataloogis müüakse. Sulgpallid jäid mulle kõige eredamalt meelde. Tal oli tujusõrmus  ja Peeter Esimese munad ja  pinu lappidest  nahkjopesid, üks hiigelsuur läks hiljem Reedikule, ühte vähe väiksemat kannab mu ema siiamaani, lapivesti kandis Ellen ise truult ja  mitmesuguses suuruses kotte samast ooperist oli ka hulgem. Enamasti olid kõik asjad alles oma tsellofaanpakendites, käterätikud ja imelikud siidised ersatslinikud ja veidrad plastmassist baroksete kaunistusetga karbid. Siis ta oli kuskilt saanud suure purgi läbipaistvat säilitusainet ja valas seda oma moosidele peale, et need veel rohkem säiliks. Sulgpallid, millest ma üle ega ümber ei saa, olid sahvririiulil,  40-50 tükki.
Ta oli oma rahaga hoidlikult ümber käinud , niiet pärijad said enamuse kenasti omale.

Ellen oli taaskasutuse meister. Ta mitte ainult ei kogunud kõike, plekkpurkide splinte, niidiotsi, suitsupakkide hõbepabereid, piimapakke, imeliku kujuga juurikaid, karpe, topse, rannast merepuitu,  vaid ka kasutas neid igasuguste asjade meisterdamisel. Niidiotsad läksid padjasisudeks, kõik oma tikkimislõngad oli ta millestki harutanud ja värvinud, riidelappidest tegi ta aplikatsioonitehnikas vaipu, patju, riideid. Kampsunid olid  tehtud harutatud lõngadest, mida ta oli ise  värvinud ja vokiga kokku korrutanud, üks lõng koosnes mitmest eri toonis niidist ja ta kudumid olid tõelised meistriteosed kus värvidel olid peened üleminekud, alati olid kuskil ka mingid tikandid. Katkised asjad parandati pealetikitud lilledega , läbikulunud küünarnukkidele heegeldati paigad peale.
Riietuse suhtes ei andnud ta kunagi elule alla, kuigi ta elas üksi, kuskil ei käinud, olid ta ihukatted alati maitsekalt valitud, sageli vahetas ta mitu korda päevas neid, katlakütmiseks või muudeks mustadeks töödeks olid omad riided, aias töötamiseks omad, poodiminekuks omad. Hilisemal ajal kandis ta enamasti isetehtud retuuse, millel olid põõnad talla all, neid oli tal mitmeid ja mitmeid paare, helebeežidest ja valgetest kuni mustadeni. Riided olid alati pressitud. Liiga kuivaks kuivanud pesu keerati niiske voodilina sisse rulli ja pressiti siis hoolikalt ja pandi korralikult puu peale.

Kõik kes on viitsinud selle pika jutu läbi lugeda, mõtlevad, miks ma ei räägi Smuulist. Sellest kõige tähtsamast? Ma ei tea temast palju ja minu jaoks ei ole see ka eriliselt tähtis aga Elleni jaoks oli. Juhaniga seostub mulle kõige rohkem üks tass, mille peal oli lilla rott, roheline kass ja  ahv. Ahv Varvara tass oli selle nimi, sest Juhanil oli olnud Aafrika reisil laevas Varvara-nimeline ahv. Ma jõin selle tassi seest kakaod. Kui tass katki läks oli kahju hirmus suur ja tükid hoiti alles. Muidugi oli õhk Juhanist paks, teda oli igal pool, seintel piltide peal, raamaturiiulites, surimask  ja surikäsi olid kabinetis, ta oli inimeste juttudes ja vihjetes. Koolis rääkis üks klassiõde mulle, et ta ema oli kuulnud kuidas Juhan oli Ellenit palunud - kingi mulle laps! See olevat olnud, kui Ellen veel Endla tänava korteris elas ja Juhan tal külas käis. Kas oli suurem lament või kostsid seinad erakordselt hästi läbi - ma ei tea, kus on tõde, tean ainult väikesi katkeid ja jutujuppe ja mu peas on nad kõik segamini.

J.Smuul, Treumanni maal
Üldjoontes nägi lugu välja vist nii. Koolipõlves Smuulile luuletusi saatnuna jäid nad kirjavahetusse ja harvadesse kokkusaamistesse pikema perioodi vältel. Koos hakkasid elama umbes kui Ellen oli 34 aastat vana. Millised mehed, suhted ja asjad sinna vahepeale võivad mahtuda, sellest ei ole mul aimugi. Elleni jaoks oli ainult üks mees, keda ta tunnistas, ja see oli Juhan. Vaarandi oli  Smuulist tsirka 11 aastat vanem ja Ellen 11 aastat noorem, ma ei hakka isegi kontrollima seda. Igasugustes ringkondades pannakse Ellenile vist pahaks et ta ei ohjanud Juhani napsulembust vaid tinutas rõõmsalt koos temaga. Maja ostsid nad  Edgar Tõnuristi käest ja kirjutasid Elleni nimele, sest kahte maja ei tohtinud isegi Lenini preemia laureaat omada. Kuristiku tänava maja sai muidugi Debora ja Volga-auto kah. Ja autoritasusid ei saanud Ellen, talle jäi ainult see maja. Ja ta pidas selles vapralt vastu, küll keelitati teda müümisele aga tema väitis et sinna tuleb kunagi Smuuli muuseum ja käis oma kannatuste rada edasi. Maja ehitamise aegu olevat nad oma ehitusmehi konjakiga jootnud ja kõik asjad olevat tehtud ligadi-logadi, kord olevat isegi parektt maha põlenud ja ehitus jäi pooleli ka. Pärast Juhani surma oli Ellenil kõrgelt kukkumine. Ilmselt hakkas ta veel hullemini jooma, kuni ema ta viinaravile viis. Minu teada püsis ta pääle seda terve elu kaine. Aga alkoholism kanaliseerus skisofreeniasse.

Luulu tuum oli lühidalt järgmine: peale sõda olevat meie talus ennast varjanud kaks natsikurjategijat Laak ja Gerretz. Ellen olevat nad ära tundnud. Sestpeale oli ta lakkamatute jälituste, mõrvakatsete ja pealtkuulamiste objekt. Iga oma elujuhtumi paigutas ta kuidagi sellesse skeemi. Küll olevat taga külavahel juhtunud kahtlane jalgrattaõnnetus, need paar autoavariid mis tal olid, läksid sinna samma alla, ta näitas mulle veel mõlki oma president Kekkose kingitud kuldkäevõrul, mis avariis olla tekkinud. Kui ta tahtis mulle midagi tähtsat rääkida, läksime rõdule, sest maja olevat täis pealtkuulamis ja vaatamisseadmeid. Telefonitoru otsas käis puudrikarbi kaas, teleka ees oli linik.
Aegaajalt kahtlustas ta, et ta toit on mürgitatud ja ei söönud pikki aegu suurt midagi. Telesaadetes edastati talle ja isiklikult talle mõeldud šifreeritud sõnumeid, kui talle mõni ajaleht kätte sattus, luges ta sealtki välja igasuguseid vihjeid. Ta oli kommunist aga selline kommunist, kes teadis, et riik on kallutatud, et asjad ei liigu õiges suunas, et kõike liigutab ja kõiki niite sõlmib kokku kellegi nähtamatu salaplaan. Ta kirjutas selle kohta pikki ettekandeid ja saatis neid igale poole, keskkomiteeni välja.

Seda haigust on väga raske kirjeldada, see oli ühtepidi äärmiselt ühetaoline ja teisalt jälle tohutult variatiivne. Martin mäletab, et ta kogus seda nahka, mis ta käte pealt koorus ühte suurde hunnikusse, see oli kõik kiirtega kiiritamisest. Hääletoon oli see, mis andis märku, et asi hakkab kehvaks minema. Hääl  läks väga madalaks ja jutt järjest suurematest pausidest kantuks. Olid pikad vaikimised kus ta vaatas enese sisse ja ootamatult võis  esineda väga äkilise ja ägedalt esitatud mõttekäiguga. Kõndimine muutus hiilivaks. Peaaegu mitte midagi ei julgenud siis enam talle ütelda, sest kõigest, absoluutselt kõigest võis ta leida midagi pahaendelist. Ei olnud asju, mis ei oleks olnud kahtlased. Päeva tipphetk oli uudiste kuulamine, neid ta kuulas alati väga pingsalt oma tugitoolis sügavalt ettepoole kookus, suits suunurgas, siis ei tohtinud keegi midagi öelda, Ellen ütles kohe väga kurjalt: kuss!

Luiks sööb vorstivõileiba köögis
Juhani surm oli muidugi mõrv, missorti või kuidas, see minu lapsearuni ei jõudnud. Ei sallinud ta neid filme, mis Smuuli ainetel tehtud oli, ei sallinud üldiselt mitte midagi. Aga kui tal oli paranemise periood, siis ajuti ta isegi tunnistas, et osad tema mõtted on vildakad. Praegu ma mõtlen, et ega selline skisofreeniline maailmanägemine ei olegi otseselt viltusem või ebaõigem kui mõnda muud sorti elutunnetus aga kindlasti väga raske kanda. Piinavalt raske. Ega ta ju peale minu ja ema kellegagi tegelikult ei lävinud, naabritega kuigivõrd, kõik ju teadsid, kuidas asjad on ja Ellen ise oli täielik misantroop. Mida suuremaks ma kasvasin, seda vähem sallis ta mindki, eriti vähe sallis ta mu mehi ja tal oli selles suhtes tuline õigus. Aga Martinit ta armastas. Võib-olla sama palju kui mind väikesena, võib-olla rohkemgi. Lapsed ei olnud kurjuse tööriistad...Lõpuks oligi nii, et mina olin liiga kinni oma elu elamisega, Meriväljal käisin harva, istusin pool tunnikest köögilavatsi peal, Ellen näitas mulle, mis vaipu ta vahepeal on tikkinud, kui ta oli helgemas tujus, halvemas tujus olles pidi lihtsalt taluma umbset, kurja vaikust. Tassi kohvi ta ikka pakkus, kohv oli alati pliidil ja ma arvan, seda kannu ei pestud kunagi, seal sees oli seintel sentimeetri paksune karvane ja rasvane kohvisade. Aga Martin käis ta juures sagedamini ja pärast Elleni surma leidsin ma majast mitmeid kirjakesi, mis ta oli igaks juhuks jätnud - Martin, olen mäe peal poes või läksin Piritale või Miiduranda.

Elleni aed oli omaette vaatamisväärsus. Mul on meelest läinud, kui mitut eri sorti puid-põõsaid seal kasvas, vast midagi seitsmekümnega? Ukseni viiva tee ääres oli kuldvihm ja tumeroosa viirpuu ja ilus pehme nulg, minu toa akna all kasvas suur, vana tammepuu. Tuba oli selletõttu natuke pime aga ei ole midagi ilusamat kui tammeokste sahisemine akna taga, tuulega nad kopsisid vastu plekk-katust. Keldrikatuse peale oli ennast laiali laotanud vana kumer jalakas, selle alla me matsime mu koera, maja taga oli kuusehekk, siis oli garaažitee ääres suur vana kastan ja üks hästi suur, alati käbisid täis ebatsuuga. Kollaste ja lillade ploomidega ploomipuud olid ja siis see jube alõtšaploom ja arooniapõõsas ja punased sõstrad ja tikrid ja mõned vanad õunapuud mis eriti hästi ei kandnud aga maja ääres, niiet oksad ulatusid rõdule oli valge klaar, see oli hea magus. Mitut sorti elupuid, sabiina kadakaid, mägimände, erinevaid jugapuid, kaski, noh, see oli üks ilus aed. Ja igal pool aiaservades kasvas igihali oma siniste õitega. Piibelehed olid varjulistes kohtades ja muru sees margareetad.
ja niidab muru juba moodsa niidukiga
Suur bassein oli, vesiroosid panid pardid nahka aga hundinuiad jäid ja isegi mingid kalad elasid seal, ma ei tea küll kuidas see võimalik on.

Küll me kraapisime seal aias, varasematel aastatel Ellen ise ei viitsinud seal midagi teha, ema käis niitmas, kevadel riisusime lehti ja kandsime neid vana suure voodilinaga lõkkesse. Muru oli selline samblapõhjaline, ükskord taheti tema aias teha mingeid miss Marple filmi võtteid, ilus inglise muru olla aga Ellen muidugi ei lubanud. Hiljem talle hakkas meeldima aias nokitseda ja siis kui vaesus oli juba väga suur, siis ta tegi omale naadisuppi munaga, väga maitsev! Kasvatas natuke maasikaid, rohis natuke kiviktaimlat aga ega talle muru niita küll ei meeldinud. Vahetult enne surma ostis alles korraliku muruniitja, enne käis kõik vikatiga.

Kui maja maha müüdi, mis on nii hirmus lugu, et seda ma siin ei jutusta, siis ma ei käinud aastaid seda kohta vaatamas. Kuni ma ükskord google mapsist vaatasin Kesktee 13 ja nägin et seal oleks nagu mingi imelik suur hall nelinurk. Ja sõitsin vaatama. Kes iganes seda ei ostnud või kellele see vahepeal edasi pole müüdud, aed on hävitatud, maja maha lammutatud ja sinna on ehitatud terve krundi suurune betoonkuubik, tundus siis väga pooleli seisus kui mina seda nägin.

Ma ei lähe sinna rohkem mitte kunagi.

Fotod on teinud Ellen ise oma ausa kataloogist ostetud seebikarbiga, seal peal kus tema on, selle plõksu tegi äkki Luiks.

Monday, March 12, 2012

Ood jalgrattale

Back in the olden days they used to make 'em out of fail
Kui dresiini leiutamisega tuntuks saanud saksa parun Karl von Drais 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ühendas ja selle raamistiku sadulaga varustas, siis vaevalt ta aimas, et paneb parasjagu alust ühele kõige tähelepanuväärsemale transpordivahendile inimajaloos. Jah, alguses oli see suht tropp. Drais nimelt leidis, et sellise ratastel puitraami jalgadega edasi lükkamine on piisavalt fun, ega vaevunud projekti kaugemale arendama. Õnneks ilmus 1839. aastal kuskilt (ilmselt Šotimaalt) välja šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ja kinnitas selle kaadervärgi esiratta külge pedaalid, nii et sa ei pidanud enam täieliku piidri kombel jalgadega sibama, vaid said vändates edasi liikuda. Kui 1884. aastal võeti kasutusele kettülekanne, 1888. aastal täispuhutavad kummid ja 1897. aastal vabajooks, siis olid meil koos põhimõtteliselt kõik tavalise jalgratta jaoks vajalikud komponendid.

Siinkohal tahaksin korraks seletada, miks on jalgrattas nii tähelepanuväärne leiutis. Vaadake, ka siis kui inimese peamiseks ringiliikumise mooduseks oli pudulojuste turjal sõitmine, tuli alati arvestada paari olulise asjaga. Kas mu hobune, kaamel, muul, eesel või muu ratsu, on piisavalt söönud? Kas ma olen talle andnud piisavalt toitu, et ta homme hommikul ilusasti käima läheb? Kas olen teda ikka piisavalt puhastanud ja hooldanud, et talle mingid satikat turja ei karga ja, et ta lõpuks tatitõppe ei kärva? Sellega oli palju jamamist ja lõppude lõpuks oli ikka nii, et kui sa oma muula seljas mõnest järsakust alla sõitsid ja ta jala murdis, ei jäänud muud üle kui „loomade magama panija“ kutsuda. Sama lugu on autoga. Sa pead pidevalt mõtlema, kas sul on ikka bensuraha? Kas seal, kuhu sa lähed, on läheduses tankla? Millal sa õli vahetasid? 
Ja kui sa oled raske gaasijalaga aga vilets juht ning oma auto ümber mingi posti keerad, siis (eeldusel, et sul on piisavalt kõrge endurance, et see intsident üle elada) ei võta ükski remondimees seda paranda. Saad Emexis selle eest vanas rahas kolm tuhat krooni ja hakkad bussiga käima.

Jalgrattal ei ole neist puudustest mitte ühtegi. Sisuliselt on jalgrattasõit improved walking, kuna see toimib sinu enda kondiauru peal. Ma ei tea küll, milline on inimkeha toidu füüsiliseks energiaks muutmise kasutegur, aga ma arvan, et see on kuramuse kõrge. Kindlasti kõrgem kui sisepõlemismootori 30% aga ilmselt siiski madalam antimateeria reaktori 100%-st.
Tean omast kogemusest, et hommikul kahe suhkruga kohvi + juustuvorsti võileib x3, on selline tankimine, millega saab päev läbi füüsilist tööd teha. Rasket füüsilist tööd. 20 kilosed muruniitjaid euroaluste peale riita laduda. Mähe kodanlaste hoovi 2m sügavust basseini kaevata. Maakividest müüri ehitada. Terve kaheksatunnise tööpäeva. Kui see nüüd ümber konvertida, siis ma ütleksin, et kolme juustuvorsti võileiva ja tassi magusa kohvi peal võiks jalgrattaga vabalt kaks korda Keilasse ja tagasi sõita. Pane sinna juurde tahvel šokolaadi ja umbes kaks kuud sadulatrenni ning sa ei pea enam Haapsalus bussiga käima. Jalgaratas on energiakulu poolest tohutult efficent. Ja kuna sisuliselt on võimalik hinge sees hoidmiseks süüa peaaegu kõike orgaanilist, siis teoreetiliselt tähendab see seda, nii kaua kui sa jaksad veel marju, seeni, juurikaid või rasvaseid vihmausse endale suhu toppida, säilib sul ka jalgrattast tulenev mobiilsus.


Ma sain oma praeguse jalgratta 11-aastasena. And I ride it every day. Mu vanemad otsustasid, et aeg on hakata mingi füüsilise ühistegevusega tegelema ja ostsid mõlemad endale korralikud kasutatud 21-käigulised maastikurattad. Paraku otsustasid nad üsna varsi pärast seda ka lahku minna ja rattad jäid kuuri alla seisma, kuni päevani, mil isa mind ja õde suveks Haapsalu jahtklubi purjetamistrenni pani. Veidral kombel läks sellega nii, et mina sain trennis käimiseks ema ratta.
See on isegi praegu üsna massiivne, aga tol ajal tundus see lausa röögatu. Tohtu lilla mölakas, mille lenkstangi otstest käänduvad ülespoole pikad käekaitsed/juhtsarved. See nägi välja nagu suur lilla härg. Tegelikult oli ratta mark ilmselt „Jaguarundi“, „Lynx“ või midagi taolist, kuna velomeistritele meeldib oma firmasid kaslaste järgi nimetada.


Igatahes 15 aastat on see ratas mind truult teeninud. Selle 15 aasta jooksul on küll ja küll olnud kordi, kus ma olen sellega käitunud nagu täielik debiil, küll sõites soolases merevees, küll purjuspäi vastu saunaust. Ma olen sellega isegi marmorplaate transportinud. It never gave up on me.Loomulikult ei ole 15 aastat möödunud mingit jälge jätmata. Linnas pidevalt üle äärekivide sõites pead sa näiteks arvestama sellega, et su mõlemad rattad on ellipsisse (või „munaks“ nagu vanasti öeldi) sõidetud.
Kõige rohkem hämmastab mind oma ratta kõige suurema rikke vähene närvidelekäivus. Nimelt see kunagi 21-käiguline sõiduriist on muutunud praeguseks 4-käiguliseks. But that’s all you realy need. Sa pead ikka mingi täielik rattanohkar olema, et 21-käigulise ratta kõiki käike maksimaalselt realiseerida. 21 käiku on liiga palju. Sul pole nii palju vaja It’ll only confuse and anger you. Esimese käiguga sõidan ma üle lumise välja, liiva sees ja Nõmme mäest üles. Neljanda käiguga sõidan ma maanteel ja Nõmme mäest alla. Teine ja kolmas täidavad selle vahepeale osa väga kenasti ära.
Igaljuhul on ratas peaaegu hooldusvaba. Hea peremehena võid sa talle ju vahel õlikannu näidata (kui sa oled nii needy, et arvad, et sul on tõesti kõiki 21 käiku vaja) ja suurte temperatuurimuutuste korral rehvirõhku reguleerida, aga üldiselt it never want’s anything, it just gives and gives and gives.

Aa ja üks näide ratta damage treshold’i koha pealt, võrdluseks muulaga, kes jäärakus jala murdis ja autoga, mis pärast postiga kohtumist mahakandmisele läks. Kui ma olin 8ne, juhtusid mul korraga olema jalgratas „Skolnik“ ja naaber, kes armastas purjuspäi veoautoga sõita. Ühel pühapäeva pärastlõunal tagurdas jommis naabrimees oma 10-tonnise Kamaz’i tagarattaga üle mu rohelise „Skolniku“ esiosa. It was fucked up. Kas „Skolnik“ kanti siis maha? Ei, ei kantud. Mu isa lõikas vigasaanud osad gaasikeevitusega ettevaatlikult maha ja pani mingid torujupid asemele. Ta tegi naabrimehe aiakäru rattast ja veel mingitest torudest uue hargi ja keevitas kaks poolt kokku tagasi. Kui ma oleks tol ajal mõistnud kui Mad Max see ratas pärast seda oli, sõidaksin sellega ilmselt siiani. Sest täiskasvanud mees lasterattal oli üks asi, mis sealt filmist puudus.

Maainimestele pole mõtet jalgratta ägedusest rääkida. Nad reageeriksid sellele ilmselt kauni vanarahva ütelusega „õpeta jah isa nikkuma“. Isegi ajal kui enamikul 12-aastastest maapoistest on oma „bemm“ või vähemalt „siks“, pole ratas külavahepildis oma kohta kaotanud. Linnainimesed on need, kes ei mõista kui tõhus liiklusvahend see just nende elukeskkonnas tegelikult on.
Esimese asjana unustage ära see totter ja kramplik sõiduteel sõitmise komme, it’s dangerous and it’ll only slow you down. Ratta teeb linnakeskkonnas nii efektiivseks see, et sa sõidad just seal, kus parasjagu vaja on. Tuhised ige paljas sõiduteed mööda Nõmme mäest alla, TIPI ees läheb foorituli punaseks, sina tõmbad foori alt läbi, raks, paremale. Kütad kõnniteed mööda edasi, näed paremal metsavahel on shortcut, gear down to second ja kimad läbi liiva edasi järgmise asfalteeritud lõiguni. Linnas rattaga sõitmine on nagu parkour’imine. Mitte selles mõttes, et sa hüppad garaaži katuselt paraja vile all oma rangluu puruks, vaid selles mõttes, et sa sõidad kogu aeg mööda kõige otsesemad ja kiiremat teed. Kui asju endale meelega valesti ette kujutada võid öelda, et seaduse silmis sõidad sa ringi sellises vahvas autode ja jalakäijate vahelises vaakumis, kus sinu jaoks ei kehti ükski reegel.

No, no, no!
Nüüd jõuame stilistika juurde. Kui asi puudutab jalgrattaid, muusikat ja internetti, siis olen ma täielik dekadent. Jalgratas näeb välja nagu jalgratas. Kui sa oled tänapäeva kiirestimuutuvas maailmas ära unustanud, milline see oli ja kujutad ette mingit voolujoonelist ja kreemjate pindadega iPlönni, siis palu mõnel lapsel see endale joonistada. Nemad teavad, milline üks jalgratas tegelikult välja nägema peab. It’s funny, when people draw houses they’re always colonial, when they draw dicks, they’re allways circumcised. Mingi liigi mälu vist. 
Chopperid, cruiserid, lowrider’id – It’s all facist propaganda, tryin’ to take you from your roots. Kohe kui su ratas hülgab omale loomuomase universaalse funktsionaalsuse printsiibi (sõidad poris, sõidad lumes, sõidad asfaldid, sõidad Scotland Yardi ette - oma ratas, ise tead kus sõidad), muutub ta sellout’iks, kohandujaks, reaktsionääriks. Ära sa selle chopperiga rindele mine, vaenlase kuulipilduja pesa ees tuleb kett maha. Ta viskab splindi natside kaevikusse ja jätab sind granaati hoidma.

Häda on nimelt selles, et ilmselt maailma esimestest hetkedest peale on siin olnud kaks teravalt vastanduvat kontseptsiooni. Teadus ja maagia. Tegelikult ei ole teadus ja maagia. Tegelikult on cool ja praktilisus-mugavus. Mõlemat korraga pole võimalik saada. Nad cancel’ivad teineteist ära.
Mõned näited. Flanellsärk – õudselt mõnus, soe ja pehme. Istub seljas nagu taevane õnnistus, taskuid on ka lahedalt palju, but boy does it make you a dork. Seesama flanellsärk püksi topituna – jube normaalne, ees ei lipenda midagi, hea-mõnus pack’ed tunne on, neerud on ka soojas, aga stilistiliselt, oh god! Ainar Matt võta särk püksist välja, your’e bringing shame to your family! Kõhukott – tegelikult on äärmiselt mugav ja praktiline, kui su mobiiltelefon, võtmed, märkmeraamat, lõuna, hügieenisidemed ja tagavarasokid ripuvad otse kubeme kohal. Hea lihtne on sealt asju võtta, mahutab kolm korda rohkem kui taskud ja talvel annab veidi sooja kah, aga tule taevas appi!!! What is wrong with you??? See saadab välja signaali, et sa oled elule käega löönud. Life went on but you stoped trying, nüüd jääb üle vaid surma oodata.
Jalgaratastega on täpselt sama lugu, seal, kus mõni näeb ehk vastu sõitmas liibuvate pükstega trenditeadliku hipsterit cruiseril, näen mina flanellsärgis, kõhukoti raskuse all vankuvat suitsiidset eluheidikut. You got to keep it basic.
Muide sama lugu on autosõiduga, kui ma olin väike ja me sattusime isaga suvel Eestis pikemaid otsi sõitma, siis saavutades maanteekiiruse (kuna oli 90ndate algus, siis ma usun, et see või kusagil 130 kandis olla), keris isa küljeakna alla ja toetas vasaku jala külgpeeglile. Sellepärast, et tol ajal oli moes Ziguli’ga maanteel 130 rauas, jalg küljepeegli peal sõita. See oli cool, vastandudes siinkohal praktilisele.

Otse McLareni tuuletunnelist
Siis on veel üks asi, istumisasend. Ma olen ise olnud pikka aega selle koolkonna pooldaja, kes usuvad, et parima (tõhusaima) asendi saavutab just maastikuratta peal. Lenks madalal ees, sadul kõrgel üleval. Sa oled seal peal kummargil nagu hüppevalmis panter, kontrollid mängu. Kui ma selle üle Lilianiga vaidlesin, ütles ta, et jah, see kui sa küürutad perse urvakil mingi 7 cm laiuse pulga otsas on tõesti äärmiselt tõhus. In fact, ainus veel tõhusam asend on see, kui sa aluspükste väel ette kummardad ja oma pahkluudest kinni hoiad. Or something along those lines. Sellega on raske vaielda, but while navigating the urban jungle, I’d still rather look like an alpha predator preparing to get molested, than a suurmaaomanik enjoying whisky and cigars in the gentlemens lounge.
Et asju lihtsa ja aerodünaamilisena hoida, ei tohiks ka turvavarustusega liialdada.  Mina isiklikult kasutan turvavarustusena pikki pükse ja jalanõusid. Vaadake mustvalgeid pilte meie vanemate noorusest. Kindlasti olete näinud mõnda vana fotot, kus mindi ratastega ujuma või kellegi suvilasse. Kui paljudele ratturitel on seal peas kiiver? Kui paljud kannavad high visibility jacket’it? Küünarnukikaitsmeid? Tol ajal saadi aru sellest, et ainsad tõsisemad rattaõnnetused, kus sul oleks turvavarustust päriselt vaja, on need, mille jaoks ei ole turvavarustust olemas. Jep, see on see, kui auto sulle selga sõidab. Randmekaitsed sind sellisel juhul ei päästa. All that protective gear and you end up dying looking like the Michelin man. Kuna vanasti oli rattad viletsamad, siis oli ka õnnetusi tollal kindlasti rohkem. Aga siis suhtuti sellesse normaalselt. Vahel kukud, vahel tõmbad põlve lõhki, vahel saad haiget. Don’t be a pussy, see käib asja juurde. Nii peabki.

Ühesõnaga jalgratas on efficent, durable ja vähenõudlik. Kui homme peaks saabuma viral-, zombie- või nuclear apocalypse, siis peaks ka sinu valik olema jalgratas, mitte hobune, kes kiiritatud rohu tõttu helendama hakkab ja otsad annab, ega auto, millele juba enne maailmalõppu oli jube nüri pidevalt kütust hankida. Kui sa ka muidu pole suurem velomees (või velotüdruk), siis vähemalt keldris, tareenitablettide, hiniini, kompassi, tuleraua ja bowie-noa kõrval võiks sul igaks juhuks jalgaratas olla. Äkki läheb vaja.

Kui minu Lilla Härg kunagi päriselt otsad annab, kavatsen talle tõelise Valhalla bike funeral’i korraldada. (Tahangi, et lained kaks päeva hiljem tahmase metallraami Stroomi randa uhuksid!)

Delta One to Bravo two, we are going AWOL.

Arks out

Saturday, March 10, 2012

Minu tädi Ellen

Ma olen seda lugu tahtnud kirjutada juba pikka aega. Liiga pikka, nii et need öösiti läbimõeldud mälestused kipuvad päevadeks hajuma. Justkui oleks see, mida ma räägin, tähtsam sellest, kellest ma räägin. Ei ole. Tähtis on ainult see, kellest ma räägin, isegi kui see ei ole isegi poolest saadik tõde, isegi kui see on vaid vilets, pidetu meenutusterägastik. Sest paistab, et ei ole peale minu kedagi seda tegemas, ei ole kedagi, kes teaks Ellenit, kelle jaoks ta oleks olnud nii oluline.

Ellen on mu ema õde. Neid oli kokku kolm õde, nagu Tšehhovil. Nad tahtsid samamoodi ära, linna, kaugele. Ainult üks neist jäi kodusaarele ja läks mõni küla eemale mehele. Aga mitte temast ei ole see jutt.

Alguses on mu jutus kindlasti suuri-suuri ebatäpsusi. Juba sünniajast alates on asjad natuke kahtlased. Ellen sündis 24. või 25. mail, 1933 aastal.  Jutt räägib nii - kui laps sündis, oli isa nii vihane, et esmasündinu polnud poeg, et läks mitmeks päevaks kõrtsu jooma ja kui ta ükskord jõudis ametniku juurde inimest kirja panema, oli  ära unustanud, millal tütar sündis ja sündimise tunnistusele kirjutati vale päev.Kooliaastatest pole ka mul palju teada, muudkui et õpitulemused olid  head, piiga oli tähtsust täis, oskas hästi joonistada ja kirjutas luuletusi. Muhu pööning oli täis nende kõigi kolme kenasid kalligraafilise käekirjaga koolivihikuid, mille tagakaaned kutsusid leidma ja hävitama koloraado mardikaid. Oma luuletusi saatis ta lugemiseks naaberkülast pärit kuulsale mehele - Juhan Smuulile. Kokku olla nad saanud siis juba Elleni keskoolipäevil. Lugu, mis kestis terve Elleni elu ja kestab edasi ajaloos. Aga mina ei kirjuta Juhanist, ma kirjutan Ellenist.

Kui vaeselt ja viletsalt nad elasid, ei oska ma praegu ära arvata, sest vist kõik elasid enamvähem sama viletsalt, isa sai sõja esimestel päevadel surma, kohe sealsamas Saaremaal, ja toodi koju matta, Ellen rääkis mulle, et ta oli ise toppinud kinni kuuliaugud surnukehas. Meie Muhu katus on siiamaani kuuliaukude kohalt plekitükkidega lapitud. Kolme tütrega lesk, kellest üks oli sülelaps, pidi kogu oma ülejäänud elu siis neid toitma ja katma. Ikka suvel, kui ema seal käis heinateol abiks, s võttis vanaema rohelisest emailkannust raha ja pistis emale pihku - ma kutsusin seda kannu elevandiks, sest tal oli selline tuututava londi moodi tila. Jutud räägivad ka, et vanapapa, siis mu vanaisa isa (suri umbes 53. aastal) oli üsna kurjal moel lesknoorikule külge löönud. Mulle on igasuguseid kirju kätte jäänud pärast Elleni surma, küll mu ema kirju talle ja vastupidi ja vanaema kirju Ellenile ja emale ja vastupidi aga ma ei ole tahtnud neid lugeda. Justkui see poleks päris õige ja võib-olla ei tee ma seda kunagi. Aga neid kirju, mida mu käest nuiatakse, Juhani kirju Ellenile, neid mul ei ole. Need olevat olnud sinna Merivälja majja kuhugi salakohta peidetud ja vabalt võisid olla, Ellen ei hävitanud midagi aga siis nad sinna ka jäid.

Kui peale Elleni surma see majatäis asju meile kätte jäi, ei tundnud mitte keegi huvi ei Elleni kirjavara ega Smuuli paberite vastu. Sest Ellen ei andnud pärast Juhani surma midagi käest, olid tehtud küll mingid vara üleskirjutuse nimekirjad, need mul vististi on kuskil alles, aga midagi  ära võtta ei õnnestunud kellelgi. Kuulu järgi olla Koguva muuseumis Smuuli kirjatarvetena eksponeeritud minu värvipliiatseid.

Ma pidin ise võtma ühendust Tartu kirjandusmuuseumiga, et kas nad tunneksid huvi ja palun, olgu nii kenad, tulgu viigu ära see ajaloolise tähtsusega paberipahn - seda oli üüratult. Neil olid kaasas sellised televiisorite pakkimise kastid ja neid oli palju. Keegi midagi ei sorteerinud ei enne ega pärast, niipalju ma vaatasin, et päris meie pere asju sinna ei satuks, aga mitte eriti hoolikalt.

Sest maja taheti maha müüa. Nagu alati, kui kadunuke pole teinud testamenti, läheb hirmsaks kisklemiseks ja hammaste kiristamiseks ja see seab jalule igavese vihavaenu sugulaste vahele. Mina olin kenasti helistanud teisele pärijale ja küsinud, kas Smuuli materjalid võib anda kirjandusmuuseumile. Luba küsimata ma seda ei teinud - vastus oli jah. Läks aga veidi aega mööda kui pärija poeg hakkas mind süüdistama selja taga sahkerdamises,  pidin saatma igasuguseid kinnituskirju, et pole pennigi raha muuseumilt selle eest saanud. Ja aastaid hiljem oli kuluaaridest kuulda, et Koguva muuseum olla väga solvunud, et nemad neid asju ei saanud.

Pärast kekkooli lõppu töötas Ellen aastakese mingi külakooli õpetajana - mul on sellised toredad klassipildid, kus ta seisab koos lapsukestega -, siis aga püüdis sisse saada Kunstiinstituuti. Proovis ja sai, aga mitte stipiga kohale. Olevat pool aastat õppinud skulptuuri ja siis rahapuudusel koolist ära tulnud. Järgmiseks kooliks oli Tartu ülikool ning alaks eesti filoloogia, kus ta ühena esimestest lõpetas soome keele eriharu ja sai vist üsna koheselt tööle mingisse Eesti-Soome sõprussidemeid edendavasse asutisse, liiga täpselt ma selle kohta ei tea. Kindel on, et ta oli esimene eesti keele lektor Soomes Oulu ülikoolis 60. aastate alul.

Meriväljal olid alles kõik ülikooli konspektid, kursusetööd, väitekirjd, inimese koolitöö vaev ja vili, aga mida üks inimene jõuab oma elu jooksul alles hoida, selle jõuavad teised päevaga hävitada.
Sest see ei tähenda kellelegi enam mitte midagi.

Tartus käis Ellen ka mingis näitlemise ringis või harrastusteatris, kus mängis koos Jaan Sauliga, neid fotosid on hästi palju. Ülikooliajal oli tal hüüdnimi Monga, matustele kohale tulnud kursusekaaslased rääkisid temast ikka kui Mongast, elavast, säravast, intelligentsest tüdrukust.

Tundub et noorusaeg oli tal üsna glamuurne, headel tasuvatel tähtsatel ametipostidel - ta tegi ka Eesti Televisioonis saateid soomlastele, mingit sorti propagandasaated, mida siis kuidagi Soome riigis levitati, sellestki on uhkeid mustvalgeid pilte - lokisoengute ja säravate kostüümidega. Need pimestavad kostüümid olid minu lapsepõlve paleus, võimalik, et sealt on pärit minu armastus sätendavate, tikitud ja liigluksuslike asjade vastu. Ma toppisin neid järgemööda omale selga, 60ndate minikleidid olid mulle maani tualettideks. Üks oli selline valge brokaat, mille sisse olid kootud hõbedased kuusekarra moodi lipsukesed -  nagu kassi vurrud turritasid need kanga peal. Siis oli väga šikk must kleit, mida palistasid hõbedased paksud pitspaelad ja eriti kaunis must krepptaftist üleni pärlitega lilltikandis kleit - selle oli ta ise teinud, see oli kohutavalt, kohutavalt ilus.

Ma võiksin üksipulgi kirjeldada kõiki riideid mis ta kapis rippusid, kõiki nööbikarpide nööpe, sallikarpide salle ja kindakarpide kindaid. Kindakarbis olid pikad türkiissinised nailonsõrmikud, valged, pehmest nahast, vahelt võrguga autojuhikindad ja valged inimnaha struktuuriga pruudikindad, need olevat Juhani-Elleni pulmadeks ostetud aga neid pulmi ei tulnud kunagi.

Ajal, mida mina saan mäletama hakata, ei töötanud ta enam kuskil. See tähendab, töötas küll, aga kodus. Ta oli kirjastuse Perioodika masinakirjutaja. Kui keegi ei peaks enam mäletama, siis masinakirjutaja trükkis trükimasinal puhtalt ümber toimetaja käest tulnud punaseks soditud korrektuure. See Perioodika andis välja igasuguseid asju, kalendreid, kokaraamatuid, aeg-ajalt ta ka tõlkis midagi Soome keelest või keelde. Ta on Soome keelde tõlkinuid Rudolf Sirge Maa ja rahva, "Maa ja kansas", igavene paks telliskivi, seisis trepiotsa peal punases soomekeelsete raamatute riiulis, kaas oli helesinise ja salatirohelisega.

Ellenil oli kaks kirjutusmasinat, suurem Olympia ja väike armas heleroheliste klahvidega Baby Hermes. Selle peal trükkisin mina. Igasuguseid asju. Alguses ainult iiiiiiii ja ksölkldkjj aga pärast tegime juba luuletuste raamatu, piltidega ja puha, kuidagi suutis tädi mulle jätta mulje, et mina selle tegin, kuigi luuletused olid küll tema tehtud ja poolte piltide juures ta aitas. See on alles.

Me tegime koos igasuguseid asju, kõik oma käsitööoskused sain ma tema käest. Ta õpetas mind heegeldama ja kuduma ja õiget moodi kuduma näpu pealt lõnga visates nagu vanad naised teevad, mitte niimoodi koukima, nagu koolis õpetatakse. Ta õpetas mind õmblema ja  õmmeldes tükke traageldama ja alati pressima pärast õmblusi ja niidiotsi sõlmima. Ta õpetas mind tikkides lõnga kokku hoidma ja töötama nii nagu vanasti Muhus, et pahempoole jääb ainult väike täpirida, ja peitma kõiki lõngaotsi, et pahem pool oleks sama ilus kui parem, ja kasutama tikkimisraami. Ainult sõrmkümbara kasutamist ta ei suutnud mulle külge pookida. Ma oskan nõelaga kilesse auke torgates  mustreid teha ja neid hiljem  läbi aukude hambapastaga riidele hõõruda.

Me tegime mulle koos Saabastega Kassi, see oli pahempidisest dressipüksiriidest kehaga, leopardimustriliste nahksaabastega, mille ääres olid litrid. Vahtkummist  igati uljalt vormi hoidev sulega  kaabu, nahast keep ja kuldne vöö. Ma olin vaimustuses! Siis mõned aastad hiljem meisterdasime suure Mereröövli, kes oli voodilinariidest roosa kerega, riiet värvisime ise, meremehesärgiga, mille triipe ma tindipliiatsiga hoolikalt joonistasin, paksust lõngast juustega, tal olid põlvpüksid ja punane rätik ja kuldne kõrvarõngas ja lapp üle silma ja päris puust lõikasime välja puukingad, kus olid punased nahast pealsed  kuldsete knopkadega kinni naelutatud!!! Röövlil oli ka karvane vest lilla siidise äärega. See oli hulk päevi täis huvitavaid tegemisi. Ükskord heegeldasin omale suure koti - kõigepealt valisime erinevad värvilised villased riidetükid, igaleühele sai ümber heegeldatud mitmevärviline pits, siis heegeldasin tükid kokku ja keerutasin lõngadest nööri sangaks. Vooder oli sees, kõik oli nii uskumatult korralikult ja meisterlikult tehtud. Mäletan elu lõpuni tema ülemise magamistoa suitsust õhku läbisegamini villase riide pressimise auruga ja päikest milles suits keerleb - koni oli tal pea vahetpidamata hambus ja suitsu puhus ta niiviisi lõrinal ühest suunurgast välja.

Olin tema juures enamasti kõik koolivaheajad. Talvel oli seal neetult suures majas külm ja magamine oli seatud niimoodi, et peale pandi vähemalt 5-6 tekki ülestikku, siniselillelise villase teki peal ruuduline suurrätt, siis mõni baikatekk, siis veel paar suurrätikut - mäletan neid kõiki, üks oli Soomest toodud loodusvärvidega värvitud mohäär või angooratekk, sügavates tumesinistes, tumerohelistes ja tumepruunides toonides. Aga mulle meeldis kõige rohkem silt nurgas ja mitte sildi parem pool mis ütles 100% wool vaid selle pahem pool, kus siidiniidid moodustasid läikiva mitmevärvilise teravmägede harja.

Hommikuti oli külm ja tuli ronida alla sooja kööki pliidi ette. Pliidi kõrval oli selline seljatoega lavats tõstetava kaanega, seal sai isegi kõveras pikutada. Mulle meeldis tema juures nõusid pesta, sest tal oli uhke roostevabast terasest kahe auguga kraanikauss, ja terve kapirivi oli kaetud roostevaba plaadiga. See oli alati hullult must. Mulle meeldis see kõik puhtaks küürida ja kapiuksi pesta. Te oleks pidanud sahvrit nägema! Seal olid riiulitel 20 aastat vanad Globuse hernepurgid ja ta oma hirmsad hoidised, mis olid enamasti päris õudsed, sisaldades õunu, arooniaid ja alõtšaploome. Igasugused klaaspurgid vahetasid hiljem välja sajad tühjad voimixi-karbid, seal oli kuuseehted ja tühjad laastudest lillekorvid ja minu vana lastetelefon, millega sai kahe toa vahet rääkida. Hiljem, kui tal juba kõik väga untsus oli, kui ta elas ilma vee ja elektrita, siis oli seal mitmesuguseid erinevas lagunemisastmes toite.

Köök ja tema oma ülemine tuba, nendes elati ja need oli hulluseni segamini. Kõik muu maja eluruumid olid aga muutumatus seisundis aastakümneid - seal kus seisis vaas aastal 1970, seal seisis ta ka aastal 2000. Mööbel oli seal kus ta oli, raamatud seal kus nad olid ja ma tohtisin kõike lugeda ja ka Paidesse kaasa võtta  aga ma panin kõik alati samasse kohta tagasi. Riided rippusid kappides aastakümneid sama koha peal, aeg-ajalt õmbles ta mõnda ümber või tegi kahest asjast ühe kokku või ajas kuskile kiile vahele aga need asjad olid alati oma looga, sa teadsid, mis see oli enne olnud.

Raamatutest  ma vaatasin alguses pilte, seal oli paar riiulivahet piltidega kunstiraamatuid, Louvre ja Tretjakovi galerii ja Picasso ja Matisse ja igasuguseid muid, ma vaatasin neid kõiki, oli ilusaid soome ajakirju, kus olid sees Hellase šokolaadi reklaamid ja üks eriti kenade piltidega Austraalia loodusest. Loomaatlaste pildid ja Üldise ajaloo pilditahvlid ja kus iganes sees pilte ei olnud, neid ma vaatasin. Siis hakkasin lugema, esmalt seiklusjutte maalt ja merelt, siis kõiksugu muid, mida meil kodus ei olnud, Jaan Oksa ja väliseestlasi ja luuleraamatuid eestiaegseid, Smuul oli endale soetanud ilusa, hea raamatukogu. Loomingu raamatukogud olid teises välisesikus spetsiaalselt neile ehitatud riiulites. Oli see vast pidu!

Aastavahetuseks läksime alati sinna, siis oli ta maja maailmatumal kombel ära ehtinud. Igal pool rippusid pilliroost näärikroonid ja elutoas oli suur kuusepärg küünaldega laes ja kõik lauad ja pealsed oli täis mingeid väikesi okstest, karrast ja kuulikestest kompositsioone. Kahe alumise suure toa vahel ei olnud ust vaid selline lai ava, kus oli vist plaanitud siinidel kardinad aga nääriajal olid seal täies pikkuses säravad kuusekarrad, kuusevihm, nii vist oligi selle nimi. Kaminas oli tuli ja kõik oli nii ilus.

Aga selle ilusa juurde liitus alati hirm. Me ei teadnud kunagi, mis vaimses seisus tädi parasjagu on, kas asi on hea, keskmine, hull või päris hull. Sest ma sain juba väikese lapsena aru ja olin emaga kaasas, kui talle tuli kutsuda korraga nii kiirabi kui miilits. Vahel ei lasknud ta meid sisse,  pidime hiilima ümber maja ja kloppima akende peale ja pidama läbirääkimisi.

Seisad vana-aasta õhtul pimeda maja ees ja tunned hirmu.

*Fotod on sedakorda igavad majapildid, mida on arvatavasti peale Juhani surma mõni profifotograaf üles võtnud, sest seoses kolimisega ei saa ma oma pilte ilmselt lähemad pool aastat kätte. Usutavasti saavad need kunagi vaheldusrikkamate vastu ümber vahetatud.

Wednesday, March 7, 2012

Uus ja vana Sherlock ja meeste sõprus

Me kõik teame, et vana vene Sherlocki vastu ei saa miski, isegi inglased ise tunnistasid seda, andes Vassili Livanovile 2006 aastal mingisuguse Briti impeeriumi teenetemärgi. Nüüd on tulnud uus pretendent parima Sherlocki kohale, ja see on Briti telesari Sherlock, kus Holmesi kehastab Benedict Cumberbatch ( saate tema häält kuulda ka uues Kääbiku-filmis draakon Smaugina). Martin Freeman - doktor Watson, tuleb teie ette aga kääbik Bilbona. Mitu korda põhjust vaimustuda!

Sherlocki - raamatud on mul Muhus, loen neid iga mõne aasta tagant üle, kuigi nad on mul enam-vähem peas. Vene Holmesi-filmi olen ma vaadanud arvatavasti 10 korda. Mäletan, kui nad tulid, ma olin veel Paides, meil oli juba värviteleviisor, see oli pidu! Aeg-ajalt tuleb neid siiamaani vene kanalite pealt, ja siis ma vaatan jälle. Nad on kuratlikult head. Aga uus Sherlock - see on veel parem! Ma ei saanud oma vaimustust Zaumnikutega jagada, sest enamikul neist ei ole televiisorit ja nad pole seda ka endale sikutanud ja siis ma pidin lihtsalt undama - see on kõva, see on nii kõva! Ma olen 100 protsenti lootusetult armunud loomulikult peategelasesse!

Mulle meeldib seal ilma kriitikameeleta kõik - eriline hüplik, tuuseldav, vibelev kaameratöö, see pinge, mis ei rauge sekundikski, see isemoodi intensiivsus, mis on nii külgetõmbav, et mitu päeva peale filmi vaatamist, kui ainult mõtled selle peale, tunned kuidas su õlanukid ärevuses püsti tõusevad. Jaa, tegevus on viidud kaasaega, see on põhjus, miks ma alguses paari esimest osa ei vaadanud, põlglikult, mõeldes et misasja ja pole vaja uut hamletit leiutada. Aga tegelikult ei võta see kaasaeg mitte midagi magedamaks, vastupidi, see annab mingi uue leveli, samas kui storyline on enam-vähem autentne Conan Doylega.

Ja siis ma mõtlesin, et on kaks maailmakirjanduse tähteost, mida on hullult filmikunstis ekspluateeritud - need on Dumas Kolm musketäri ja Doyle Sherlock Holmes. Mõlemad on raamatud meeste sõprusest. Aga ma ei tea ühtegi musketäride filmi, mis mulle tegelikult meeldiks - muidugi, see vene oma ja Bojarski oma laulukestega, aga see nagu oleks siiski ajas alla andnud. Enamik neist filmidest on palaganid, kostüümidraamad, värvilised illustratsioonid.

Meeste sõprus ja üldse sõprus - kas see pole midagi noorusele omast? 10 aastat hiljem raamatutes on ju musketärid kes kus - d'Artagnan oma kaardiväelaste kapteni ametipostil sügavalt üksildane kohusemees, Athos - no temaga ei olnud kunagi liiga hästi ja lõpuks läks ta oma Raouli pärast veel haledaks kätte, Aramis - kas ta oligi kunagi kellegi sõber? ja vaata, mis temast sai! Noh ja vaene Porthos, see oli ilus koht, kui ta tahtis ennast oma lauda lakas oksa tõmmata, sest vanadus keelas talle ihurõõme.

Mõtlesin veel, kas Dumas kirjutas oma romaane hanesulega - no mis hanesulega, kindlasti olid siis juba terassuled või mis suled? Tindi ja sulega kirjutas, voh. Istus laua taha ja hakkas kirjutama. Ja mõtlesin, mis tunne oli elada 1840ndal aastal Prantsusmaal ja kirjutada raamatut, kui saaks kuidagi seda teada? Oi kuidas tahaks, et aeg voolaks  teistmoodi, et saaks tunda, et ei ole kiire, jõuan kirjutada 30 köidet nagu Balzac ja sinna kõrvale ka rajult elada! Aga miski on nagu pomm jalus, sedasamust Za/Um-i artiklinirugi lükkan edasi kuid ja kuid, igal õhtu mõtlen, et homme hommikul nüüd alustan ja siis tolgendan kogu päeva maha ja ei tee mitte midagi kasulikku peale süü tundmise.

See oli nüüd eksi läinud arutluskäik - pöörame sõpruse juurde tagasi. Jah, meeste sõprus, kas pole sealgi midagi kahtlast? Nagu Watson tabavalt ütles, ajakirjandus paneb sulle alati külge mingi epiteedi ja temal oli selleks p o i s s m e e s Watson. Mismõttes poissmees, millele nad vihjavad? Holmes, mismõttes poissmes?

Jaa, näib et hüva karakter on üks põhiasju ajahambale vastupidavate kirjatükkide sünnis. Tüüp, arhetüüp, ikoon. Ja sinna juurde ka nende väline imidž, muidugi, pika peaga Holmes ( ja noh, ma ei tea, sellest Cumberbatchist pikema peaga meest ikka annab otsida) ja ümar, heasüdamlik, veidi naiivne Watson oma ruudulise outfitiga - ma pean ütlema, et uues sarjas on Watson märksa enam mehe eest väljas, ta pole mingi jalustolknev ullike vaid tõepoolest sõber ja pealegi jumala osav, jah, ja ka nägus. Ning Holmes pole mitte ainult mõtlemismasin vaid ka õrn, tundlik, abitu naeratusega üksildane ja lähedust vajav inimene. Ma isegi ei suuda aru saada, kuidas nad selle näitleja nii karmi võtmesse pöörasid, sest kui vaadata tema muid netis olevaid fotosid, siis tundub ta vähemalt osadel purublond ja kõige poisilikumalt armsa naeratusega tüüp, kes võiks parimal juhul mängida elule allajäänud intelligente - mida muud see Sherlock tegelikult ongi.

Sõbrad, vaadake kindlasti - tüdrukud, et armuda, poisid, et järgi teha.

Tuesday, March 6, 2012

Riides käimisest

Foto: Ruudu Ulas
Maailmas, riigis ja inimese südames toimub suuri sündmusi. Pealtvaatajad hoiavad hinge kinni. Kas suudetakse jääda endale kindlaks? Kas suudetakse muutuda? Kas suudetakse teha õigeid valikuid? Ent sellest ma teile ei räägi, minu jutt on muust.
Ma räägin teile riides käimisest.

Siim Nurklik on öelnud, et „peaks proovima konstrueerida identiteeti, mis ei sõltu riietest.“ Säärast välisele stilistikale vastanduvat sentimenti on ka siin-seal mujal kuulda olnud. Säändsest ideoloogiast juhinduvad inimesed näevad enamjaolt välja nagu nondescript minevikuajastust pärit seitsmenda klassi poiss, all grown up. Veidi paremad, kui päris koolipoisid, for obvious reasons. Trendi ning retro elemendid on viidud mõistliku miinimumini, ilma et miinimumitaotlus kuidagi silma hakkaks. Üldiselt sugugi mitte kõige halvem mõeldav stiil. Although, oleks parem, kui seda võetaks sellena, mis see on, mitte vastandumisena. See on natuke nagu vastandumine poliitikale. Aga alati on poliitika, nagu alati on stiil, isegi, kui sa seda ei märka ja isegi siis, kui sa leiad, et see on ebatähtis või küündimatu.

Halvemal juhul näeb visuaalse kasinuse ideoloog välja nagu blob. Mis ei pruugi samuti tema kahjuks rääkida. On sedavõrd karismaatilisi isikuid, kes ujutavad kogu oma lähiümbruse enda sisemise mojoga üle, nii et kõik on cool, mitte väga erinevalt sellest, kuidas mina võin selga visata 90-ndate lõpus moes olnud musta ning sulgiva Beari sulejope või teibiga parandatud lambanahka puulõhkumise vesti, ja see näeks välja nagu mingisugune steitment. Ja see kahtlemata oleks steitment. Minu ja selle vahel, mis mul seljas on, mis mu toas vedeleb, kas mu habe on aetud ja mis muusika mängib on tihe seos, ja ma väljendan seda. See, mu kallid sõbrad, mida me elame, on lugu. Lugu on sellevõrra parem ning tõsiseltvõetavam, kui tema visuaalsete detailidega on vaeva nähtud.

 Konstrueerida identiteeti, mis ei sõltu riietest ei ole iseenesest raske teha, aga see, mõistagi, sõltub jällegi riiete mitte kandmisest. Nudity is just a special set of clothes. Ehk siis, nunnu vana kooli nudism ei ole lahendus nende inimeste probleemile. Kui nüüd hakata kultuuriruumi isiklike tähelepanekute pinnalt analüüsima, siis on viimase mõnekümne aasta jooksul rõivastuse üldine tähtsus pigem langenud kui tõusnud. Tuntud kaubamärgid on ennemini naeru- kui austusväärsed, subkultuurilised liikumised 20. sajandi tähenduses on mandunud ning hingusele läinud ja tänaval on selle eest, kuidas sa välja näed, kõvasti raskem kolakat saada. Mis on kõik tervitav ning normaalne, kuid ei tähenda iseenesest, et stilistika oleks muutunud ebatähtsaks. See on sarnane igapäevaste vahenditega tehtav ning lihtsasti kättesaadav kunstiline tegevus nagu kurjavaimu sisekujundus, eks ole. Kreatiivne sfäär. Võimas relv sinu igapäevases arsenalis esteetika funktsioonina. Teenib suures osas neidsamu eesmärke niisamuti, millest üheks tähtsamaks on inimese tuju paremaks tegemine. Nii tollesama inimese, kes endale neid riideid selga passib, kui ka nende teiste, kes teda vaatavad. Y'know, univormid on nii lahedad sellepärast, et univormid töötavad. Kui sa näed välja nagu sõdur, siis tunned sa ennast veidi rohkem sõdurina, ning nii ka teised näevad sind rohkem nagu sõdurit. Ja kui sa hiljem ei näe enam ennast nagu sõdurit ega ei näe välja nagu sõdur, siis nemad näevad sind ikka veel just samasugusena, ja see on see, kuidas nende usk sind püsti hoiab, kui sa ise seista ei jaksa.

 Although, see ei ole enam üldse tegelikult riides käimisest.