Sunday, July 29, 2012

Cabinet God

Used to have a legion of fiery minions, I did, great and terrible, they'd sing praises to me day and night. Made by my own design, fiercely loyal, quite proud of them, I was. I seem to have misplaced them, though. Did they not want to sing to me anymore, or did I maybe get tired of them? Did they get boring, repetitive, maybe? Did I deleted them on send them away? Could it be, that they went to live with the People? I can't recall.

There was a time, once, when I could hold in my mind all there is and all there was and all there will be, and also what could be and would be. Now I don't remember half the history.

Could I force this world to an end? I do not dare to try. If it was, that I couldn't, then I'd feel completely powerless. If I'd succeed in it, then maybe I couldn't turn it back on. I'd be completely alone again. Just like in the beginning.

Did I make them ants bury that pistol or would they do it to any old thing? Which one of them is male or female, anyway? I don't remember the first thing about ants. I remember plate tectonics, though. It was like grinding the Earth slowly, with great force. Good times.

This world, I like parts of it, it's not all bad. Yet there is something horribly wrong with being it's God. Something that I don't remember. Mayhaps one of them People would know more about me than I do now, but I'm too afraid to ask. They might not like me, might not like me at all. I'd better stay hidden. They must not find me. Could I die? There's no way for me to find that out, really. Best to keep myself safe.

I remember Moses. Moses was a tall guy. I could speak to Moses, he understood me. Had respect. I miss him. There was also a Devil-character who was interesting to be around. We played all sorts of games. I remember him as friend. Or have I just imagined them? Have I made myself the way I am now at will, or could it not be helped? A great host of beings of light and earth alike would sing me praises once, but did they really know the truth of it? "Trust", I remember, was one of the words, and the other one was "faith". Have trust, have faith, have patience.

Friday, July 27, 2012

Birkenruh' episood

Friedebert Viiding

..veel juulikuus,
mil Juhan kostaks:
näha, et kõik saab otsa,
kuni kõik saab otsa,
eksole,
on tänasest 
kolm viimast päeva 
( 27, 28, 29 ) 
Teie ees 
Birkenruh' episood
suvi ja teater, 
algus ja lõpp, 
paradiis ja põrgu, 
minevik, olevik, tulevik, 
sõna ja paus. Aplaus. 
Võte.

Lisa.

Tuesday, July 24, 2012

Märkmeid Berliini teatrist

Kristo ja Andres
28. mai kuni 2. juuni 2012

Käisime saksa teatriga oma vaimu värskendamas. Jah, tõepoolest – värskendamas, sest kevadeks olid kõiksugu tervisesse puutuvad läbielamised mu vaimu niivõrd raputanud, et tundsin end enne järgmisesse rolli sukeldumist lootusteta tühjana.

Berliin ootas meid juba sooja kliima ja metropoliitse kirevusega, samas ei olnud ka midagi liiga palju või liiga lärmakat. Sõitsime kohale autoga ning asusime elama eelnevalt broneeritud hotellis, keset linna. Hotell oli vägagi meeldiva õhkkonnaga – kõrged laed, naksuvad põrandad, igas toas maitsekas maal seinal ja kogu hotelliruumi täitev salapärane vaikne koorimuusika. Lennutasime asjad tuppa ning endid esimest õhtut veetma. Kuna sel päeval teatrites suurt midagi ei toimunud, otsustasime minna kuulama Codeine’i kontserti. Minu jaoks tundmatu bänd võitis kiiresti südame.

Codeine
End slow-core muusikastiili alla rühmitav ansambel on pärit New Yorgist ning nende hiilgeaeg 1990ndatest. Pärast mitmekümne-aastast pausi otsustati oma albumid digitaliseerida ning selle võttega suuremates linnades kontserdid anda. Berliini kontsert oli üks esimesi selles sarjas. Mehed laval häbelikud, kuid kindlad. Kogu nende nohiklik olemus jättis ülimalt sümpaatse mulje nii bändist kui nende muusikast. Ei saa mainimata jätta, et neid soojendav ülesastuja oli vähemalt sama andekas ühe-mehe-bänd, kes võlus kitarrist pedaalide abil imepeeneid kiunuv-kaeblikke meloodiad. Õhtu oli mahedatest viisidest ning õõtsuvaist inimesist tiine. Rampväsinuina vajusime unne.

Lars Eidinger
Kuna meie hotell asus samal tänaval Schaubühne’ga, siis oligi järgmisel päeval üsna ilmselge käik sinna Shakespeare’i vaatama minna. Mõõt mõõdu vastu tutvustas mind esmakordselt ühe Berliini esinäitleja Lars Eidingeri ja tema andega. Lavastaja Thomas Ostermeier’i käsitlus klassikast oli niivõrd meelepärane, et ostsime kohe piletid ka meie viimasel reisipäeval etenduvale Hamletile, millest kirjutan natukene hiljem. Lavakujunduseks oli hiiglaslik kuldne ruum, üks veepritsiga varustatud voolik ning külluslik klaaslühter. Selle kõige eest vastutas Jan Pappelbaum. Kuigi ma saksa keelt nii hästi ei valda, et igast sõnast, mis lavalt maha öeldi, aru oleksin saanud, oli etendus siiski kohutavalt paeluv. Laval olid muusikud, trupp laulis keskaegseid viise, veega näitlejate ja lava pritsimisel tehti kõikvõimalikke nalju, lugu jutustati minimalistlikult, peenelt, näitlejad suhestusid täna saalis istunud publiku eripäraga ning ei tehtud allahindlust ka siis, kui kellelgi saalisistujaist äratuskell helisema hakkas. Saksa teatri näitleja ei karda publikut, ei karda neljandast seinast läbi vaadata, ei karda eksida ega olla hetkes nii täielikult kohal, et olude sunnil teravalt ümber lülituda. Kuigi meistritest diletantideni kunstnikke on igal pool ja igal ajal. Ja selles ongi teatri võlu - kui ta suudab mind paeluda hoolimata keelest või loost. Kui kõigest hoolimata näitlejad on teravad kui värskelt teritatud pliiatsid. Teatrikeel. Ühesõnaga. Nagu filmikeelgi, mis on samavõrd sõnastamatu.

Järgmine õhtu otsustasime moodsa saksa dramaturgia kasuks Deutsches Theater’is. Kavas oli Roland Schimmelpfennig’i Idomeneus, mida trupp ülima kire ja kaasahaaravusega jutustas. Lavastaja Jürgen Gosch’i surmast on möödunud 3 aastat, ainuüksi selletõttu oli huvitav näha, kuidas sellist lavastust mängitakse. Saal oli pooltäis, erinevalt eilsest. Jutustati Trooja lugu, koorina; lavaruum oli kinni ehitatud ühtse kõrge seinaga, millest voolus välja pikk valge pingisarnane serv, millel terve trupp algusest lõpuni istus ja loo ette mängis. Vahel kõik koos, siis neljakesi, korraks keegi kahekesi, harva üksinda. Ja lugu puudutas saalis istujaid ning teenis pika aplausi ning naerusuud näitlejate huulile. Veel samal õhtul mängisime metroos piletita sõidu puhul, esimest ja viimast korda kohatud kontrolöridele abituid välismaalasi. See oli ka ainus kord kui otsustasime jänest sõita. Nõnda siis mõjus see päev meile.

Andres ja Maarja Tempelhof'il
Reedel käisime Tempelhofi lennuväljal, kuhu oli rajatud valdavalt performance kunstnike poolt kena hübriid Maailmakunstinäitusest, teadlaste ettepanekutest maailma parandamiseks ning ühis- ja keskkonna aktivistide suurejoonelised nägemused paremast tulevikust. Kogu lennuvälja ala oli kaetud erinevate telkide, lavade, koobaste vms, kus artistid omi ülesandeid vaatajale püstitanud olid. Mõni võttis seda kindlasti ka kui võimalust endisel lennuväljal vaimu puhata ja vanade hipidega koos napsu võtta ja suitsetada. Teatud kellaaegadel etendusid erinevad show’d ning põhitelgis esinesid muusikud, toimusid diskussioonid, arutelud ja kohtumised kunstnikega.

Die Grosse Welt Ausstellung
Laupäev. Hamlet oli kahtlemata teatrireisi tippsündmus. Ja milles seisnes ta võlu? Triviaalne vastus – viis, kuidas klassikalisest teosest oli tehtud niivõrd tänapäevane ja siin-praegu kehtiv lavastus. Juba see, kuidas etendus algas pani paika terve ülejäänud 3 tundi kestnud vaatemängu. (Saksa teater on pretensioonitu – kui näitlejaile on kergem mängida ühe katkematu joana, siis nii ka tehakse. Ei anta vaheaega publiku kohvi-ja-konjakitamiseks). Ja see igal juhul õigustab ennast. Niisiis – juba algus. Sisenedes saali oli lavapind kaetud mullaga, mille keskel mustas Hamleti isa kirst. Surma kohalolu moodustas koheselt dikteeriva õhustiku. Kõik ju teavad, et Hamlet algab poja leinaga äsjatapetud isa üle, kuid nii realistlikult polnud mina veel seda leina varem näinud kujutatavat. Laval kasutati kaamerat, kuid taas oli selles midagi niivõrd uudset ja värsket. Pilti projitseeriti kuldsetest kettidest vahekardinale, mis sõitis relssidel ette-taha vastavalt stseenide vahetusele. Kaamerat hoidis valdavalt Lars Eidinger Hamletina ja see mõjus kohati tema point-of-view’na ning maalis hästi seda võlts-viisakat  keskkonda, milles Taani prints on sunnitud viibima. Projitseeritud pildil oli teatud hõbehallikas-roheline Matrix’i tonaalsus, mis segunes kunstiliste aegluup-kaadritega verelibledest vees. Lavastus algas kurikuulsa To be or not to be’ga, kuigi selle monoloogi tegelik koht on kusagil tüki keskpaigas. Ja koheselt järgnes üle-koomiline võllanaljadest tiine matusestseen, kus kirst tegi kõike muud kui allus hauakaevaja soovidele. Muusikaks Godspeed You Black Emperor!, Institut für Feinmotorik, Moha!, Battles ja Beirut. Kunstnikutöö eest vastutas taas Jan Pappelbaum. Lavapinnaks muld, üks pikk valge linaga laud, mõned mikrofonid, kaamera, veevoolik pritsiga ning relssidel vahekardin. Kuid esmase tähtsusega siiski näitlejad. Nende mäng oli vaimustav. Eriti just Eidingeri, kes näis hetkiti lausa joovastuses olevat. Millest? Mängust eneses. Mängust teistega. Mängust saaliga. Mängust tänasel hetkel.

Hamlet
Sellest mängust võlutuna alustasime tagasiteed Eestisse, taevas täiskuu ning ees rohetav Eesti suvi.

Kui Tšehhov kirjutas komöödiaid, mida kiputakse tragöödiatena mängima, siis sel korral oli Shakespeare’i Hamlet’i näol tegu tragöödiaga, mida mängiti komöödiana. Komöödiana, millest valgus aina enam ja enam surma hõngu. Just selles peituski lavastaja sõnum – surm on õudne, hirmus, eemalepeletavalt verine ning paratamatu. Selles pole midagi suurt ega heroilist. Inimese rahutu surm on õudusunenägu.

Tuesday, July 17, 2012

::

Deforestation by Rick Crane
Tunne: kui ranna teise otsa ilmub inimkuju
Tunne: kui keegi pole su postitusele veel reageerinud
Tunne: kui sult küsitakse, kuidas inimesed muutuvad
Tunne: kui sa täidad enda kohta ankeeti
Tunne: kui taustamuusika katkeb
Tunne: kui sa tuletad talle kedagi meelde
Tunne: kui sa näed ainult seda, kuidas su pilk liigub

::

Ühiskond oli jõudnud faasi, kus ainuke viis kuulsuse survest pääseda, oli ise kuulsaks saades. Täpsemini oli sellest raske hoiduda. Kuulsus oli muutunud millekski peaaegu argiseks, tekstuurseks. Omadused, mis sellele varem ette heideti – tühjus, mööduvus, illusoorsus – võeti nüüd omaks kui vahetuid ja ausaid. Kuulsust ei kujutletud enam kõrgustes paikneva eraldi kohana, pigem laotus ta peene kihi, hajusa lainena üle kõikide interaktsioonide.

Kuulsust kui sõna enam ei kohanudki, tavakasutuses oli ta sulandunud kokku 'kuvandi' mõistega. 'Kuvandi' tähendusvälja oli aga üle võtnud kuvandi vabaduse idee, mille eesmärk oli lahutada kuvand järjepidevuse, vastavuse ja veenvuse nõuetest, eeldusest, et kuvand peab kandma sisemist koherentsust ja väljendama mingisugust algisiksust – ega oma eneseküllast väärtust puhtalt kui signaal. Või nagu illustreeris antud vaadet üks liikumise juhtivatest teoreetikutest: "See, et sa kannad seda riideeset, ei ütle midagi sinu omaduste kohta, see riideese ongi sina. Ja sealjuures: tema on see, kes levib."  Kuvandi vabadus käsitas kuvandit sõltumatu ja ennast kehtestava eluna, ühildudes niiviisi sujuvalt 'otsese' kuulsusega, mille irduvuses, põhjendamatuses ja hetkelisuses nähtigi selle ilu ja kirkust. Tulemuseks ei olnud niivõrd uus suhtumine kuivõrd uus seisund, tunnetus. Tähelepanust oli saanud keskkond.

Sinna libises ka isiksuse baas. Inimkogunemised jaotusid vaatlejateks ja vaadeldavateks, laused hinnanguteks, õhk väikesteks, laetud piksliteks, praginaks kuskil võrkkesta taga. Inimesed hakkasid üha rohkem mõtlema endast kui informatsioonist; peamine oli vältida vigu. Teadvuse kui voolu kujundit asendas pidevalt uuenev kood, mis sai alguse ja kinnituse teiste pilkudest. Ning seda tajuti ülekaalukalt ühesuunalise, järjestikulise protsessina. Maailma tervikuna kirjeldati, kui üldse, filtrite ja sageduste läbi, 'praeguna' või, subjektiivsemalt, lihtsalt kui 'seina'. Ainus sügavam valik, mida enamus teadvustas, oli sisse- ja väljalülitumine, aga sisselülitumine oli automaatne ja välja lülitamiseks puudus ajend, seega jäädi ootama, et midagi juhtuks, midagi kvalitatiivselt uut, kuhu igatseti tagasi ja mida hoiti endas, kuigi seal polnud kunagi oldud.

Thursday, July 12, 2012

Valge pidal

Mudlumi töö 
Õieti on see üks üsna ebaõnnestunud nimetus, ropp nimi ilusale asjale, nagu oligi oodata. Nad arvavad, et meie oleme pidalitõbised, kui tegelikult on pidalitõbine maailm. Ja see ei hävi mitte meie pärast, vaid muudpidi: meie ei suuda seda hävimast päästa. Ja lõpuks ei ole sellises vaateviisis, kus mikroobuseid ja genoomusi taga aetakse, suurt midagi õiget ega kena, üks ülbitsemine puha, muudkui püütakse alal hoida seda, mis Issand ära koristaks või siis jälle sootuks vastuoksa. Ja juba John Tolkien ütles Gandalfi suu läbi, et millegi juppideks võtmises, et vaadata, kuidas see töötab, pole miskit tarkust. Arvepidajalik teadus. Ei hoia laia joont. Sellist ei saa tõsiselt võtta, seda Jumal ei armasta. See käib talle närvidele.

Palju käiakse heale Issandale närvide peale. Nukraks teeb suisa. Vahel tundub, et mida aeg edasi, seda enam. Tööstuslikes kogustes situtakse Looja hinge. Anti teistele vaba tahe kätte maailma õitsvaks aiaks luua, aga nemad ehitavad enestele surmalaagri, mille seinad on keraamiliste kukepiltidega kaetud. Ja heast Issandast enesest rääkisid nii rumalat juttu, et too pidi omad prohvetid saatma, et üsna igasugune Issandast rääkimine kinni panna, aga sellest sündis ainult mahuühikute kaupa rohkem tüütust ja rumalusi. Mõttetu on mõelda, et Issandal igaviku lõpuni peaks kannatust jaguma või et ta viitsiks enam palju oma armsaid prohveteid siia kannatama saata, inimsööjate keskele misjonäritööd tegema. Seesinane inimsugu suurel määral ebaõnnestunuks lugeda, maakera maha kanda ning oma pilk sellelt pöörata, see on tõesti palju mõistlikum. Ent ennem seda veel, ennem seda võtta enda juurde need, kelle pärast ta kogu selle vaeva ette võttis.

Maailma Loojale, näe, talle meeldivad kenad jooned ja sirged ja kumerad ja faktuurid ja värv ja vorm, ja basstrumm meeldib talle, ja kindlameelsus, ja põnev süžee meeldib, talle meeldib pinge ja talle meeldivad kosmoselennud. Just sellepärast pudeneb me nahk ja liha vaikselt valgeks tolmuks saalinurkadesse ja läbi pragude välja. Va Looja lootis endasuguseid luua, mitte kahejalgseid molkusi, orje ja kupjaid, vangivalvureid ja lapiga ringitõmbajaid ja numbrikummardajaid. Meie läheme lihana taevasse, nemad aga jäävad maha oma ilguse kätte virelema. Ei ole kindel, mis neist saab, kas nad ülepea saavad meieta elatud, kas korraldab Ta neile glamuuritu kustumise või jäetakse maailm üksi ning iseeneda hooleks, nii et üks või muu jänesemokkadega finantseliit saab mahajääjatele vahva Maxima-plekist maailmalõpukombinaadi ehitada. Vähetähtis.

Juba nad näevad meid minemas, mõnigi on kurb, kes meie lahkumise pärast, kes seetõttu, et kaasa ei saanud. Selline vahetegemine, sina-ei-saa-tulla-nimekiri, see lööb neid raskelt ja otseselt. Sa kuuled mahajääjaid teineteist lohutamas, püüdmas üksteises väärtusi esile manada, ka kiivust võib näha, mis sündmust tühiseks katsub lausuda, on selge: nad jäävad maha oma paljaste igemete, lühikeste jalgade, kiilaste päänuppude, õllekõhtude, itsitamise, töntside sõrmede, halva tuju, jõuetuse, kadeduse, jäärapäisuse, kokkuhoidlikkuse ja kadedate või argade südamete pärast, ja sellepärast, et nende pidudel ei tantsitud. Ja ometi olid võimalused kõik needsamad, mis meilgi. Maailm ise on kaunis, imetegusid on sinna sisse läinud kui rosinaid, jõledaks sai ta põlvkondi kestvate raskete ning igavate ühispingutuste jõul. Me ei pea neid tegelikult parastama. Aga me võime.

Tõesti, rõõmutseda on põhjust, on põhjust teha pidu ja tantsu lüüa. Õiged ja õelad lahutatakse ära, absurdiga tegelemisel ja nonsensil on lõpp. Ja elav Jumal ise ootab meid oma peole!

Tuesday, July 10, 2012

Sotsiaalsest ebapädevusest

Üks neist kõige halvema tunde valuutavahetuspäevadest. Kuna elu emotsionaalne graafik on ootamatult seosetu, siis leian end aeg-ajalt ikka kõige selgema mitte-midagi evivuse kütkeist. Ajad muutuvad, elu läheb edasi - totaalne ükskõiksus jääb täpselt samasuguseks.

Valuutavahetuspäevadel muutub see lihtsalt minust endastki suuremaks. Käin ringi valdavalt siseruumides, pea vatti täis ja kõik paistab nagu udu sees. Tahan pidevalt pikali heita, fookust päris täpseks ei saagi ja hoolimata mu tavapärasest kärsitusest ei jõua neil päevil millegi valmis saamisega isegi poole peale. Inimene nagu ülessulav sült.

See on viimastel aastatel olnud harvaesinev nähtus. Olen seda lausa unustama hakanud. Ja muidugi on need kõigest mingid hormoonid, eks, mingid keemilised reaktsioonid mu tarvitajalembelises kehas. Kuigi puberteet on möödas kordub see ikka sama õudusega. Seda võivad varjutada töövahetus viis korda aastas, kolimine keskmiselt kolm korda aastas ja muud üritused lootuses leida omale normaalse inimese funktsioneeriv elu, aga alaliselt istub mu sees see neetud tunne ja ootab oma võimalust ja ettekäänet, et õuele räuskama tulla: "Sinu koht ei ole siin, vaata kui pasasti sa end jälle tunned! Mis sa arvad, et inimesed peavadki nii nüri asja saagima terve elu? Võib vist olla, et peavadki.  Sa ei mäleta siis üldse, mida isa sulle rääkis või? Ega elu lõpuni ei saa proovida!"

Ma mõtlen igal aastal, et see saab kunagi läbi. Et see nüüd harvemini esineb, siis vahepeal - korraks - mõneks kuuks, see justkui olekski läbi. Kuni ma saan mingile süsteemile jälle pihta ja mul kaob igasugune motivatsioon. Vähemalt sellega võiks juba leppida, et jumalast absoluutselt kõikidel süsteemidel on midagi viga, miski ei saa mitte kunagi töötada nii nagu on arvatud, et töötama peaks. Peaks olema ju piisavalt läbikäimist olnud ülemuste, tööbürokraatia eiramiste ning seadusteväänamistega. Miks ma sellega ometi leppida ei suuda? Inimeseriik on ikka sama džungel, kust ta pärit on - tugevam kiusab ikka  väiksemat, sest ainult parim on määratud ellu jääma. See on evolutsiooniliselt  p a r a t a m a t u. Ei tea isegi, kas see on ideaalide ajupesu või elementaarne mõistus või midagi muud, aga olen ikka alati arvanud, et õiglus pääseb võidule. Nagu muinasjuttudes, kus alguses on hea poolel olija vääritimõistetud, ja hiljem klaarib asjad saatuslik, lausa taoistlikult ettemääratud Õiglus. Aga siin ma olen, vaatan seda elu ja mulle ei mahu pähe, kui vastikud me kõik oleme, et me mitte kuidagi õiglaselt elada ei saa, sest see on loodusseaduste vastane. Just see teebki mind väga väga kurvaks.

Ma pole selle pasa sees tegelikult üksi, sest igal inimesel on mingi arusaam õiglusest. Me võime seda rohkemal või vähemal määral kritiseerida, vastavalt meie endi õigluse arusaamadele, aga kindel on tõsiasi, et erinevad omadused ei saa olla võrdselt mõõdetavad. (Samamoodi ei saa ka minu meelest mees ja naine kui erinevast soost isendid olla võrdsete omadustega, sest nad on niivõrd erinevad ja sada aastat ei muuda seda, mida kümme tuhat on süvendanud.) Võrdsus on sama subjektiivne kui objektiivsus - tegelikult pole kumbagi päriselt olemas. On ainult karjad, kellel on sarnased eesmärgid ning needki moodustuvad heal juhul kokkusattumuse ja/või kire ajendil. Ainuke seaduspärasus, mida ma veel usaldada julgeksin on vist saatus - sel puudub vähemalt mõistusega seletatav definitsioon, millega poleks niikuinii muud teha kui järjekordselt pettuda. Inimene arvab, et ta on nii kuradi kunn, nii kõigest muust elusolevast parem, et ta suudab mõistusega maailma paika panna. Mul on inimkonnale sellel alal väike meeldetuletus: te raiped suretate end ise viimse isendini välja.

Hirmutav on vaadata tehnika arengut (peale selle, et hirmutav on lugeda lehti, teada ajalugu, vaadata telekat jms), sest isiklik antropoloogiline teadvus seedib raskesti tõsiasja, et inimese loodu areneb kiiremini kui inimene ise. Isegi geneetiliselt. Alla kaheaastased lapsed õpivad numbreid ja tähti, samas kui ma ise tegin seda alles umbes neljaselt. Siit on aimata veel nüansirikkamat generation gap'i kui me harjunud oleme. Kuigi võib-olla ei pruugi. Jätan endale selle lootuse. Aga tehnika kiirus eriti lootust ei anna. Isegi selles ühiskonnas, mis ei ole just maailma esirinnas (kui on, siis peab see olema vabamüürlaste morbiidne huumor), on pea võimatu leida inimest, kes suudaks elada ilma meediata. Ja mida rohkem meediat inimesed vajavad, seda rohkem gadgeteid talle pakutakse - info liikumine on megakiire, teadasaamine on ülim, laviin on tasemel. Ja see on ainult pealispind, kõigest kübeke - ma ei taha üldse mõeldagi selle peale, mida nad seal sõjanduses juba on leiutanud.

Kõik eelnev on taustsüsteem indiviidile. Või siis minu taust, sellisena nagu ma seda näen. Ja see on alles suur pilt. Väike maailm mu enda sees on kordades võimendatud personaalsete paradokside põletavates leekides, mille tõttu ma muuseas eriti maailmasse süveneda ei jõuagi. Ja kui ma ka olengi proovinud, siis - tuleb veel korrata - valdab mind hirm ja veendumus, et olen mängu alustades juba kaotanud. Või et mis mäng see üldse ongi? Kuidas seda mängitakse? Mis keeles?

Lugesin vist 13aastaselt Coelhot ja mind on siiani kummitanud tema mõte hullumeelsusest. Selles oli midagi taolist: hull olla on nagu olla tumm võõral maal, mille keelest sa aru ei saa. Sellises olukorras on väga lihtne isegi unustada seda keelt, mida sa kunagi oskasid - iseenda keelt. Praegu ja selles maailmas näib olevat vähe variante, mis oleksid Coelho hullumeelsuse tingimustes inimlikud. Kust puuduks Suur Painaja. See on minus tekitanud vajaduse  maailmast eralduda nii palju kui võimalik ja võtta tempo kümme korda aeglasemaks, lasta oma mõtetel settida, lootuses kujundada oma elu minimalistlikult puhtaks. See akt iseenesest on kõrvalseisjatele üsna raskesti mõistetav, mis on selle omakorda minu jaoks keeruliseks teinud. Mind on tegelikult juba aastaid hämmastanud, kuidas mu isklik elementaarsus on väga harva seotud teatavatlaadi konventsionaalse elementaarsusega, mis on mind pannud tundma end väga hälbelise olendina. Kõik need "niimoodi ei tehta" ja "niimoodi tehakse" jutud on mul juhtme päris kokku ajanud. Ent ajapikku, et mitte olla veel veidram kui paistan, olen ma neid asju matkima õppinud.  Sest teadagi ju, mis öeldakse - kui sa liigud huntidega, siis ulu nagu hunt. Piisab sellest, et teismeliseiga oli kategooriline "minge putsi oma huntidega, ma olen hoopis rebane". Kuna ma seegi kord oma jonni ei jätnud, tehes ikka seda, mida õigeks pean, siis lõikasin end ikkagi oma näilisest turvatsoonist välja. Sest tõsimeeli hakkas tunduma, et midagi väga halba, võib-olla lõplikku, juhtub, kui ma end käsile ei võta.

Kui saabusid esimesed suveööd ilma ühegi segatajata sain vähehaaval aimu sellest täielikust kaosest, mis minu ja maailma vahel tekkinud oli. Mulle on nende ööde jooksul jõudnud kohale hämmastavad  omadused iseenda kohta, millega olin teadvustamata elanud terve elu. Kõik tundus nende rabelemist täis aastate kõrval lõpuks ometi korrakski loogiline. See oli täielikult kapitaalne rahu, milles oli välja lülitatud kogu maailma inimesed nende emotsioonide ja narratiivide ja rumaluse ja tarkuse ja kõige selle tohutu lärmiga, mida inimeseks olemine tegelikult tekitab. Mõistsin ja olin sunnitud endale tunnistama, et tihe inimasustatus tapab mu vaimu pikal ja väga piinarikkal moel. Suur osa sellel on võimetusel mängida sotsiaalseid mänge (lähme kultuuriüritusele, seal on kakskümmend inimest ja ma kaotan kõnevõime), mille hulka käib ilmselt ka võimetus kaine peaga isegi privaatsemates seltskondades viibimine (inimesi rohkem kui kolm), rääkimata introvertide massirepressioonist nimega klienditeenindus. Aga see kõik ei ole tegelikult häbi, millega ringi käia. See on lihtsalt eripära. On tõenäoline, et kui, hoolimata kõigest sellest jõhkrast pasast, mis ümberringi toimub ja nendest õudselt tarkadest pedekatest, kes kõik sul elamist õpetavad, inimene ise suudab oma erinevust aktsepteerida, siis peaks elu, kui mitte parem, siis kergem küll olema. Mässamine iseenda isiksuse terviklikkuse pärast on üks kuradi kurnav töö ja sellistes mastaapides, nagu mina seda läbi olen teinud, ei soovitaks mitte kellelegi. Aga jumal teab, kui palju ja kui vastuoluliste iseloomudega ristsugutisi siia ilma juba loodud on..

Sunday, July 8, 2012

Lennusadama muuseum

Juba enne remonti oli lagi nii šeff
Kõva Anton Vill, kõvad machinariumised seinamaalid, ainult, et kõvemad veelgi. Kõvad sõjamasinakoletised, pead mutreid ja tehnikat täis. Kõva angaar, luitund-voolava hallvalge laega, kõva pahaendelisus, hõõguvad sinilambid. Kõva põrand, Linnusitasaar ja Lombimaa. Kõva tuleviku IT, kõva kaardisüsteem, saada see fucking no-one-ever-reads info endale meilile. Kõvad mängud: kõva lennusimulaator raputava propellerlennukiga, kõva skisofreeniline tulistamismäng, lase päris kuulipildujaga lennukeid maha. Kõva Kilmi-ja-veel-kellegi film - what the fuck, nad tahtsid allveelaeva nina taeva poole keerata ja sellest majakatorni teha? Kõvad kaugjuhtimisega mudellaevad. Kõva torpeedomäng, on kõva olla torpedist.. Kõva laste jääpurjekas OPTIMIST! Kõva gamification.

Kõvad isekesi hängivad poidegrupid. Kõva pahaendeline pooltund, tuled pimenevad ja üle lae liuglevad lennukivarjud, saksa sõjamürin taga. Kõva salatundmatu kamber, kuhu ei saanudki minna, sest rohkem kui viieteist inimesega lämbub seal ära. Okeid paberlennukid, mõnus klassika. Kõvad navigatsiooniseadmed, okei rannakaitse. Kõva tank! Kõva, kõike saab katsuda, igale poole ronida. Kõva allveelaevandus. Kõva kujundus, kõva impactine font ja kõva radarilogo. Nõme, aga omas klassis päris okei söögikoht, koos imeliku kivitaldriku ja fancy kristallsoolaga. Muuseumipoes müüakse viisnurga, sirbi ja vasaraga mereteemalisi rinnamärke - holy shit, kas tõesti hakatakse üle saama?

Antoni maalid ritta rivistatult
Kõva väliala. Kõva laste mänguplatsika muudetud kalalaev Räim 3, kõva ja päris. Kõva pisimajakas. Kõvad angaariküljed - huvitav, kas need käivad täienisti, maast laeni lahti? Kõva pätitunne, varasta lambipostide küljest pileteid! (aga päriselt on see väärt maksmist küll, nii et kui sul vähegi raha on, siis do it) Kõvad laevad. Kõva juugendsisustusega salong, piilu kambüüsi (kui hull sõna see on?!) ja klaustrofoobilistesse pisikajutitesse. Kõva mitmekorruseline masinaruum! Kõva steampunk, kõvad erivärvi masinad, kollased, sinised, punased. Kõva, et ikka veel kõike katsuda saab. Kõvad massiivsed õlipõletid firmalt "White". Kõva torurägastik, peidetud sopid, kõvad hiigelsuured mutrivõtmed. Kõva, et salaja saab ronida redelteedele, mis sind masinaruumi laehämarusse viivad ja sealsest mootorirägastikust läbi keerutavad. Kõva, et seeliku alla piiluda saab.

Kõva, et kolm laeva on rippsilla abil muuseumieksponaadiks ühendatud. Kõva, et ühel väiksemal laeval, mille küljel on šokolaaditähtedes "Tallinn", istuvad kolm tunkedes meremeest ja kopsivad-värvivad-parandavad, kuiv vanamehenahk tuule ja vee käes pruuniks parkunud. Kõva, et siin-seal on tunda veel värvilõhna, et näpud saavad tahmaseks ja nurka on peidetud tööriistakott. Kõva, et päriselt on ka kõige kõvem meremuuseum lähiümbruses, kõva-kõva-kõva-kõva kõvem, kui see fucking kõige kõvem metall, volfram.

Thursday, July 5, 2012

Projektinomenklatuur AR

Alljärgnevaid projekte sa tuleval aastal Draakoni galeriis ei näe.

Näituseprojekt 1
"Lits, kas sa ei tea, et ma olen kunstnik?" (Album)

Proof of concept
Gung-ho artistfellow they say, kõvem kui elu ise! Sügavam kui Koola Puurkaev! Suurem kui Chariman Mao, suurem kui Chairman Yang. Megapixels you say? Gigapixels I say! Põlev fregatt poolel teel uude maailma, kadunud last: portvein - kuusteist kraadi. Viimane pilk, korsaar õõtsub tõusva päikese valgel su soolaveest haua kohal, armastus või hispaania armaada, kumb siis võidab? Samal ajal kaugel, kaugemal, kui miski muu kihutab Voyager 1 oma vanemast vennast mööda. Sinu maailmas on iidne kosmoseüüratus alles ees, tulevik aga on selle tillukese koduplaneedi juba ammu punanihke taha ära kaotanud.

Metafüüsiline võit.

Cause I'm a fucking artist!

Näitseprojekt "Lits, kas sa ei tea, et ma olen kunstnik?" on valik maale. Suvaline dekontseptualiseeritud kogumik suvalisi maale, mis kunstnik ühe või teise või mitte ühegi projekti raames teinud. Niisama, noh. Lihtsalt ägeda pildi mõttes välja pandud. Õlimaale, digimaale, akrüülmaale, igasuguseid. Aga kõik kõvad muidugi, ära sa kõvaduses kahtle.


Igavesti siiras, alati ehtne!
Aleksander Rostov

Näituseprojekt 2
"Positiivne Programm" (Kontseptalbum)

Okei, see on kõik väga huvitav, aga räägi mulle, mis sinu peas tegelikult katki on? Meil on kõigil ju mingid hädad, kuuekümnendad ja psühholoogide lobitöö on andnud oma parima, et iga viimane kui üks meist teadvustaks endale oma vaimseid muresid ja tegeleks nendega - kuidas siis sinuga on? Räägi mulle.

Poolikud ja piinlikud

Ega ometi - lapsepõlvemälestused? Mingi vaidlus, mida kuuled justkui emaüsast, kauge ja kohisev heli, mis ootamatult üüratuks kõminaks paisub? Juhtus see üldse kunagi või oli kõigest unenägu? Ah suva, hüppame pigem kohe varajasse teismeliseikka, see aeg jätab kindlasti erineva mõõduga arme hinge. Kuri tüdruk su telefonisse kogeletud kiindumusavalduse üle kihistamas, valjuhääldiga sõbrannasid lõbustamas? Oli ju, eks? Ai-ai, ma kujutan ette küll, kuidas see torkab, kuid kujutan ka, et tegelikult hoopiski mitte nii sügavale.

Vabandust nüüd, ma ei soovi küll kuidagi alahinnata selle üldinimliku sündmuse traagilisust, aga ega ometi lemmiklooma surm? Valge kaubik, murtud selgroog ja see tõmblemine, tühi silmakoobas, niutsumine? Proovid vaest looma asfaltilt murule saada, näib, nagu oleks tal sealpool pehmem ja parem; korjad lõdva liha autoteelt üles ja siis pillad maha - kui kohmetu, õudne, vereloik üle kahe teerea, armetu loom. Kas ka täna veel võtab seest õõnsaks, kui sellele mõtled? No ma ei tea, ole nüüd, süžeevahendina töötaks see võib-olla mõnes südantlõhestavas spielbergses loomafilmis, aga päris elus vaevalt. Selline asi on perekonnaõpikus, tutvusta murdeeas lapsele lemmikloomasurmaga elutõdesid ja siis too kähku uus loom valu leevenduseks, see ei tee rohkemat midagi.


Aga mis siis tegi? Autoõnnetus tagaistmevaatega, kolmsada kuuskümmend kraadi aegluubis üle katuse lendamist, see rekka silmanurgast paistmas, hall taevas, vihmapladin, bensulehase Zaporožetsi salongi soojus ja nahkistmed. Võltsnahkistmed? Krahh, klirr, klaasid ümberringi purunevad miljoniks tükiks ja vajuvad asfaltile pärlivaibaks, rekka kihutab tuuuuuuuuuuuuuuu mööda, zaz on märkimisväärse täpsusega maandunud tee äärde kui juhi pargitud, katus 10cm madalam.

Ei, imetabaselt eluterve tüüp, miski ei teinud midagi, well-adjusted, kõik kaadrid kestavad loogiliselt kaua ja ükski dialoogita stseen pole iial taustamuusika soojendava toetuseta. Cioran on kõigest kirjasõber, Bacon kinkis ammu ühe joonistuse, aga siis jäi sinnapaika, Baudelaire vaid noogutab tänaval, Rimbaud'ga rääkinud aint korra sellel suvalisel peol, Lynch saatis kunagi ühe meili, aga väga vastata ei viitsinud. How do I do it you ask? Kuidas nii chill tšello? I shall tell you, I shall tell it to you via the song of my people:

Positiivne programm

1. Nihilla I  /  2. Jumalatapja  /  3. Diskursus  /  4. Virtuoos
5. Koolkond  /  6. (nimetu)  /  7. ZA/UM  /  8. Nihilla II

Näitus sellest ja selleks, et olla normaalne.
Normaalne tüüp,
Aleksander Rostov
Näituseprojekt 3
"Kaiserling" (B-pool)

Suguvõsa trepi kohal
"Kunagi lõime Bellingshausenitega pokaale kokku" mõtleb Marius Kaiserling, “nüüd olen trossipoiss kemmerguid puhastamas.”

Mõisad on jäänud tühjaks, sõbrad lahkunud – juba ammu kadunud, valitsusedki vahetunud – aga Kaiserlingid, nemad on jäänud, nagu nende ununenud kuld-must-vapil kirjas. Tuli ärkamisaeg ja – von Kaiserling keeldus nime muutmast, nii nagu nüüd, mitu põlve hiljem, pereisa Marius sotsiaalabist loobub. Ei ole neil vaja seda natsipaska, teavad ju küll, et iga koit on olnud neile hukk, järjekordne antikvariaati hääbunud perereliikvia. Antreede asemel haisvad trepikojad, siidlinade asemel Anttila pesukomplekt. Ja õhtujutud lastele? Ei, kaminatki enam ei ole, rääkimata lugudest möödunud aegade hiilgusest – lapsed, järeltulijad, paneelmaja korteri pärijad, kus nad on, kui neid suguvõsa kokkutulekul pole?

Veiko
Veiko von Kaiserling on õues. Kuurikatusel, ronimispuudel, piirkonnapoe parklas. Taskud kive täis, tossud jalas, on ta lähikvartalite oma põlve kõige kõvem poiss. Kes suudaks Veiko Kaiserlingile peksa anda? Ei, sina ei suudaks – ehk vaid paar aastat vanemad nolgid saavad sellega veel hakkama, aga ka neil on juba raskusi. Baltisaksa õilis veri pole selles noores veel jäädavalt lahtunud, aga biidermeierliku amatöörkunsti asemel lõbustab Veiko end rajooni kasse piinates. Ta on Kaiserlingide taastulemine, nende oma liha ja luu, uussünd. Tema on see, kes perekonnavapi kriitide ja graffitiga tänavatele sodib.

“Kaiserling” on näituseprojekt ühe suguvõsa allakäigust ja taastulekust. Imiteerides enda kompositsioonilt perekonnapilte trepi kohal, koosneb see erimõõdulistest portreedest, mis Kaiserlingide lähemaid ja kaugemaid sugulasi kujutavad. Keskel elusuurune Veiko paraadportree – “Rajoonipoiss Mõõgaga”. Kontseptsioon on veel töös, aga on ka uitmõtteid vapigraffiti teostamisest ja Kaiserlingide suguvõsamõõga sepistamisest.

Totally a poet,
Aleksander Rostov
Näituseprojekt 4
"Milleks?" (tinglik pealkiri) (Avaldamata demo)

Avalik kiri Elin Kardile

Halloo? Oled sa seal? Kas sina, Elin Kard, galerii töökäigu eest vastutav inimene? Jah, see on küsimus sulle, ta on kaheosaline. Esiteks: Miks türa on igal fucking näitusel see saatetekst? Teiseks: Miks nad nii halvasti kirjutatud on?

Miks kurat on need täis seda aneemilist kunstikõne kantseliiti? Oled sa sellest kunagi kellegagi rääkinud, mõne päris ehtsa inimesega? Tunned sa mõnda südame ja/või mõistusega tüüpi, kes peaks neist tekstidest lugu, kes usuks, et nad on valdavalt hästi kirjutatud või rikastaks külastaja kunstikogemust? See saateteksti nali pole ammu enam naljakas, fucking traagiline on see, vot mis ta on.

“Put your nether rod in the squish mitten.”
- Jimmy Pop

Pohhui, Sven, pohhui, pole üldse mõtet niiviisi ägestuda selle peale. Kümme aastat oled ringi käinud ja vihanud, kaua sa ikka enam jaksad, tee hoopis nii nagu kunstnikud peavad tegema, lahenda see probleem enda jaoks kunstiga! Näe, tee nii, tee ise näitus. Tee see näitus ilma omapoolse saatva tekstita, väljapanekuks pole aga ei maali ega skulptuuri ega (jumal hoidku) videot, vaid galerii arhiivist pärit konse-/saate-/pressitekstid, need kõige jubedamad. Koosta neist valik, aga lase neid hästi palju olla, piisavalt, et terve galerii seinad ära katta. Aknad ka, ühtepidi ja teistpidi, et aknapealt saaks lugeda nii väljast kui seest. Täielik üüratu tekstimass, valge kuubik täis trükikribu - kõik täielik solk. Pane näitusele maitsekalt tasakaalukas semihalvustav pealkiri. "Milleks?" või midagi sellist. "Oi kui piinlik" oleks piinlik. Ilmselt on see kõige raskem osa näituse juures, vajades pikemat läbi mõtlemist - tegemist on väga peene poeesia ja sõnamaagiaga, mida too pealkiri tegema peab, pealkiri ongi saatetekst. Mõnes mõttes on see mõeldud ka näitena sellest, kuidas asjad peaksid käima. Näitusekonse, mis avaldub hästi läbi mõeldud pealkirja ja taiese vahekorras, mitte suremiseni igavas ja jälestusväärse keelepruugiga kribureas printeripaberil. Või seinale liimitud kilekleebisena, sest nad teevad seda ka, tavaliselt pidulikeima ürituste puhul.

Aga selline ta ongi.

Alati sinu, vihkamist täis
Aleksander Rostov
Näituseprojekt 5
"Kurjuse Õpikud" (Kontseptalbum)

Midagi selle sarnast
“Kurjuse Õpikud” on isiklik eksperiment artikuleerida hetkel lugemisel olevate filosoofiateoste ideesid abstraheeritud visuaalses keeles. Ehk rahvakeeli - illustratsioone filosoofiale. Oma vaimusilmas näen selles tinglikult midagi El Lissitzky geomeetria sarnast. Ta oleks lõuendil, selline keskmine-suurem formaat, arvatavasti monokroomselt, arvatavasti akrüüliga. Võimalik, et kompositsioonid hõlmaks endas peale geomeetria ka figuure ja võib-olla tüpograafiat, seda kõike maalikunstniku enesega rahuloleval lohakusel. Taolist “lohaka Lissitzky” visuaalideed võib mõista metafüüsilise argumendi range ja selge loogika ümberkirjutusest tuleneva infokaduna, et inimkeel, ebatäiuslik ajumasin ja platooniliselt korrumpeerunud maailm ei kanna endas võimet nii puhtaks ideeks. Omaette filosoofiline nikerdamine on veel see, et tegemist on kolmanda järgu transkriptsiooniga, kus toimub tõlgenduse (autor → tekst) tõlgenduse (tekst → kunstnik) tõlgendamine (kunstnik → teos). That's a whole lot of tõlgendamine, I heard you artist fellas like that kind of shit?

Formaalselt võib mõelda neist kui alternatiivsetest raamatukaantest või näha neis veel eesti keeles avaldamata teostele varem valmis loodud kujundusi - või isegi illustratsioone, vaimurile peatükkide vahele lugemistoeks pistetud esteetilisi puhkepause. Hei, Vaimur! Heida korraks peast tekstiloogika mõttemootor ja lülitu ümber pildianalüüsile, see on mõnu värk! On tõenäoline, et näitusemass tuleks kokku sellest kõigest, kaantest ja illustratsioonidest, tõlgitud ja tõlkimata teostest. Raske ette hinnata, aga.. ehk kümme taiest? Põhjalikum mõtteprotsess ja spetsiifiliste teoste kavandamistöö seisavad alles ees.
Mõnikord ka loeb,
Aleksander Rostov

Monday, July 2, 2012

Miili ja Meelik

Paas Otto 1943, pallaslik dekadents
Elasid kord ammusel, hallil ajal, meest ja naist, Miili ja Meelik. Ma võiksin küll öelda, et ma mõtlesin nad ise välja, aga elu lööb alati meie veidramadki kujutlused. Nad olid päriselt olemas ja kandsid päriselt selliseid kauneid nimesid. Nende perenimeks oli Roosileht. Miili oli saanud 42 aastat vanaks, elas koos oma pimeda õe Liidega, mõlemad töötasid nad harjavabrikus, Miili kui nägija oskas imekenasti riideharjade selja peale värvipliiatsitega pilte joonistada - seal oli kuusemets päikeseloojangus või talvine tihane pihlakaoksal, harjad ise olid sama nägusad, värviliste mustrisse sätitud harjastega. Ka tegi ta siidriidest käsitsi tepitud vatitekke.  Need olid kenad muistsed asjad, milliseid tänapäev enam ei kohta, meil oli neid kaks, salatiroheline ühelt poolt ja mereroheline teiselt poolt, vähe õhema vatiga ja siis veel üks telliskivikarva suur, paks ja raske, tekkide tekk.

Kui neljakümnekolmas eluaasta oli käimas, sai ta kokku Meelikuga, kes oli osav ehitustööline. Eks ta tollel ajal oli ennekuulmata ja isegi natuke häbemata asi, et nii vana inimene abieluranda sõudis. Lapsi nad ei saanud, küll aga said nad individuaalelamukrundi. See oli aasta 1957. Saepurust ja roigastest, muudelt ehitustelt järgijäänud sodist ehitasid nad omale kena, mõnusa kodu. Eks Meelik oli puutöömees, mõistis kõike teha. Aegapidi, aastakümneid, ikka ehitasid. All oli sedamoodi planeering, no ju need olid tüüpmajad - paraadna ja väike esik, koridor, köögi-õueuks, ringipidi toad, köök, köögist pisikesse toakesse, kus oli ümarklaasidega puhvet, siis elamise tuba, diivan rüijupatjadega, mis pügatud neljanurgelistesse mustritesse, kitsepilt seinal, siis magamisetuba, riietekapi, voodi ja jällegi esik. Koridorist läks vetsuuks ja trepp ülakorrusele, see sai valmis kunagi palju, palju aastaid hiljem, seal oli kaks ärklikambrit.

Karl Pärsimägi 1940 "Prantsuse köök"
Aga et neil lapsi polnud, oli Miilil mureks, kellele maja jätta. Eks ikka sellele, kes tuleb suud kastma, kui viimane tund ligi. Minu ema elas kuuekümnendate  lõpus samas linnas, kus paiknes individuaal. Noh, sugulane omast käest ja lapski oli tal. On, kellele pärandada, aga ta peab aitama ja olema ligi, kui häda käes.  Emal oli aga viinavõtja mees, kes ei pidanud töökohti ja ametkorterid kadusid seepärast käest ja ema mõtles, et kui mees topsisõpradest eemale saada, siis läheb asi jälle heaks. Käis ja otsis mööda Eestimaad, kus saada mõlemale töö ja elupaika. Kolisid Türile. Mees leidis uued sõbrad, tolku eimiskit. Ja lahku nad läksidki. Seal oli juba kaks viga, mida laita  - kuis siis nii, üksik naine lapsega, ei mõista meest hoida ja elupaik ka kaugel.

Nad saatsid meile ikka oma aiast pirne, puust pakk-kastides, kirjalakiga pitser peal. Vahel ma käisin suvel seal, mulle osteti kirju atsetaatsiidist kleit, keldrist toodi moosi. Kunagi, kui ma päris väike olin, oli Meelik mulle jõuluvana teinud ja mina olin teda ninast hammustanud. Eks seda mulle räägiti iga kord.
Ja iga kord kuulsin ma, kuidas Miili oli noore tüdrukuna Audru mõisas töötanud ja seal pidanud angerjaid puhastama, aga angerjas ju elab pannil ka veel. Kole raske oli see Miili mõisatöö.

Meelik tegi Muhu majas ka remonti. Uued aknad telliti ja toad ehitati ümber ja väike juurdeehitus tehti, kuivkempsu ja sahvriga. Kui Miili õde Muhus suri ja maja mu emale jättis, siis Miili kaevas roosipõõsa ka välja ja viis minema, mis tema oli istutanud. Nad kohe kuidagi ei sallinud teineteist. Kuis siis nii, papa maja jäeti lapsega tüdrukule, kes meest ei osanud hoida ja suud kastma ta ka ei tule.

Aastad läksid, ema elas Paides, mina läksin ära pealinna, Miili ja Meelik ikka kutsusid ema enda juurde. Aga ema ei läinud. Tuli hoopis kah Tallinasse, oma raiskuläind tütart ohjama, aga sääl polnud päästa enam midagi, tütrelgi laps juba hakkamas. Eks me käisime ka neid vaatamas, aga väimees laideti maha, see polla ehitusmees, see küll maja ei pea. Ja õigus neil oligi. Mõni aasta peale seitsetkümmet suri Meelik ära. Samasel matusepäeval võttis Miili omale hooldajad - mehe nimi oli Härmann ja naisel oli kah miski nimi, neil olid lapsed ka. Üksteist aastat hooldasid nad Miilit, elasid mõnda aega samas majas, ärklitubades, aga Miilile ei meeldinud, et lapsed põmistasid ja toas palli mängisid, ennekuulmata asi, lärm ja kisa. Härmann hakkas omale enda maja ehitama, Miili jäi veidi unarusse, muudkui ta helistas meile, et pole tal puid, pole tal süüa, aga kuipalju ta Härmannile raha annab. Mingil ajal kolis tema juurde üks usklik vanamutt, väägade usklik ja üsnagi rahaahne. Sõi Härmanni-pere välja ja Miili tegi kinkelepingu temale. Käisime ükskord ka seal, nõudsime lepingut näha, aga öeldi, et see olevat kuskil mujal, tütre käes vist, ei saa näidata.

Hugo Lepik 30ndad, Natüürmort kollaste lilledega
Miili oli siis juba päris vana ja haige, tal oli koer olnud, aga usklik vanamoor oli lasknud selle magama panna ja ta oli väga kurb. Selle käimise abiseadedisega hiivas ta ennas magamise tuppa riietekapi juurde, võttis Meeliku karvamütsi seest 4000 krooni ja andis meile. Ütles, et kümme tuhat jääb veel, selle me peame saama, kui tema läheb.

Aga aastad läksid ja Miili ei läinud. Ikka ta helistas meile, et hooldaja on halb, et ta ei saa süüa, küll on pahasti, miks me ei tule. Mu ema püüdis talle seletada, et ta on ise pea seitsekümend vana ja enam ei ole ta tervis see ja et Madel on töö ja lapsed linnas ja keegi ei saa oma elukorraldust päeva pealt muuta.

Ega Miili ei saanud aru, et aeg on läinud ja läinud, ainult tema on jäänud. Muidu oli küll mõistus selge kuni lõpuni, mõistis Audru mõisast rääkida, ja angerjast.

Ühel külmal talvisel päeval helistas usklik tädi, kes ise oli siis juba 75 ja üle (aga tal oli lapsi ja lapselapsi), et Miili on läinud ja matused juba ülejärgmine päev. Ema tervis oli kehva ja autot polnud mis üle mere viiks mandrile ja mina ei tahtnud ammugi minna. Ju mul oli siis midagi tähtsamat ees.

Maja ja Meeliku karvamüts, need jäid suukastjale. Ehk ta ikka kastis seda.