Saturday, October 27, 2012

HYPE/OFF

Olavi Ruitlane
Tõnu Õnnepalu. Mandala.

Ma peatun väga lühidalt romaani tehnilisel küljel. See on perfektne. Ma ei räägi romaani liinidest. Need on perfektsed, kuna tegemist on Õnnepaluga. Ma ei räägi puändist ega intriigist, neid ei ole, kuna Õnnepalul ei ole tarvis langeda konstrueerimise tasmele. Veel ma ei räägi kaasahaaravusest, sest Õnnepalul ei ole vaja mõelda müügiedule, tal on lugeja usaldus ja Mandalaga ei ole ta seda mitte kahandanud või kinnitanud, vaid tõstnud. Õnnepalu Mandala on Tunne ja Seisund.

Kuidas vabaneb erutus ja nauding? Adrenaliin ja endorfiinid. Kahel viisil, esimesel puhul tuleb end ekstreemsetes oludes nüpeldada, et hea hakkaks ja teine tee on meditatsioon ja süvenemine. See on see fenomen, kui minuteid pingsalt mõelnud maletaja selg külma higiga kattub. Kahe käigu pärast on häving! Või on lauale seatud lõks ja küsimus on selles, kas vastane sinna astub või mitte. Sellistel puhkudel saab vaikolekust põrgu ja ainult väga kogenud asjatundja võib aduda, et vaikselt laua taga istuv prillidega malegeenius on põhimõtteliselt samas seisus, kui kaljunuki peal kõikuv ja jalgade külge seotud kummiga benjihüppaja. Mandalaga võib samamoodi ära pöörata. Kui sinna täielikult sisse minna. Ära pöörata mitte jäädavalt, vaid seni kuni Tunne ja Seisund püsivad. Ma saan sellest raamatust kunagi üle. Kindlasti saan, nagu suitsetamisest, liiderdamisest ja prassimisestki.

Tunne ja Seisund on oma olemuselt väga rabedad. Et neid luua ja hoida on vaja kõrgemat pilotaaži. Üksainus eksimus ja need kaovad ja kui need edaspidi ka uuesti luua, jääb teksti sisse haigutav auk. Luua tunnet ja kaotada tähendab ebakõlasid ja konarusi. Iga selline toob lugeja meditatsioonist välja. Kui see juhtub mitu korda, kaotab lugeja võime loodud universumisse taassisenemiseks ja see jääb tema jaoks lukku. Õnnepalu ei eksi kordagi. Mandala on lihtsaim tee mida kaudu endale vesi peale tõmmata, tunnen selles nagu autori poolt enesele heidetud kinnast, nii lihtne oleks tekitada müra ja selle varjus vabamalt kamandada, aga ei, ta ei lähe kergema vastpanu teed ja hoiab oma vankumatut joont algusest lõpuni.

Detailid. Juba raamatu algus tekitas minus äratundmise, et ma olen seal olnud. Detailid on täpsed, ma olengi seal olnud, neid asju näinud, katsunud, nendega toimetanud. See lausa vihastas, ma olen kõik elus teinud, et sealt minema saada ja Õnnepalu toob mind nattipidi sinna tagasi. Lõpuks leidsin vahe, Õnnepalu "seal" ei ole minu "seal", lihtsalt, meistril õnnestus lugeja ja iseenda loodud reaalsused segamini lüüa. Sel hetkel sain aru, et Mandala on mind “kätte” saanud. Ja edasi ma juba allusin ja lugesin.

Ei arvusta raamatus loetud tegelasi, asukohti, maju, kasse. Need ei ole tähtsad, peale ühe, peategelase, Kirjaniku, kes seda suurt mõttetust ja tähtsusetute ajade virvarri mõtestab. Kirjanik romaani peategelasena on muidugi tihti kasutatud võte, ehk mitte nii sagedane kui luuletaja kasutamine romaanis, sellepärast, et kes markeeriks umbmäärast jobukakku paremini kui stiilipuhas stereotüüpne Salomon Vesipruul. Kirjanik on laiema ampluaaga tegelaskuju, siit võib võtta karaktereid Tuglasest Lutsuni välja, või miks mitte siis Lutsust Õnnepalu endani, sest Luts ja Õnnepalu, küll kaks täiesti erinevat natuuri, on kumbki oma kuut Tuglast väärt. Tuglas oli stiilipuhas kuivik. Legendid räägivad, et teda austati ainult sellepärast, et tal alati raha oli, kui Lutsusugustel pea haige oli. Seda peaks uurima, võibolla on ta esimene end kirjanduslukku ostnud kirjanik. Peenraha eest. See selleks!

Ma olen kirjanik ja Kirjaniku ma tunnen ära. Igas asendis. Kas ta on päris või wannabii. Kui teda sunnib ambitsioon, soov midagi öelda, eneseteostus või muu selline pindmine pakitsus, siis on ta raibe. Kirjanik, kes väidab, et ta oskab kirjutada ja tal on see kirjutamise värk selge, on raibe. Selge on see, et igat romaani alustad sa kirjanikuna otsast peale nagu puruloll algaja, kasvad kirjutatu käigus ja romaanile viimast punkti pannes oled valmis sellega lõpetama. See mõte on arvustusekirjutamise “battle” oponendi, Kenderi pealt varastatud. Või õigemini see, et kui sa lugejana romaani alustad, siis sa alustad samamoodi nullist, kasvad koos teemaga, mis sulle antud, ja hea romaani puhul lõpetad targema ja parema inimesena.

Päris kirjanik on põgeneja. Ta ei sobitu tegeliku reaalsusega ja et end oma nahas kuidagimoodigi tunda, on ta sunnitud enese jaoks välja mõtlema sobivamaid keskkondi ja kooslusi. Kirjutamiseks vajalikku stressi ja kontsentratsiooni annab elu toimivas reaalsuses, siin ja praegu, aga mingil hetkel, ütleme, eluolu paranedes ja kirjaniku edukuse tõustes, jääb sellest väheseks, elu muutub liiga talutavaks ning kirjanik asub alateadlikult endale teksti loomiseks vajalikku stressi juurde tekitama. Tihtipeale ei tule kirjanik oma tööks vajaliku stressiga siiski toime, joob end surnuks või vaimuhaiglasse. On kõikvõimalikke variante.

Õnnepalu Mandala peategelane, Kirjanik, isoleerib end tsivilisatsioonist, tunnistab, et ta ei ole enam orbiidil ja jätab iseenese olulisuse kohta selge kahtusenoodi. Need kaks asja olid minu jaoks määravad. Mandala Kirjanik on päriskirjanik ja ta erinevad põgenemised tsivilisatsioonist ja üksindusega leppimine on loomuomane vajadus stressi järele. Kes ei usu, et üksindus ja eraldatus on võimelised stressi tekitama, sulgege end kuhugi kinnisesse vaiksesse ruumi, jätke endid ilma meelelahutusest ja sundige enda ainsaks tegevusalaks olemine ja vaatame kaua te vastu peaksite? Mitte kaua. Ka kirjanik mitte, kui ta seda endast välja ei kirjutaks. Kui olla piisavalt kaua vaikuses, hakkab see häält ja valu tegema, vaikus võib hinges karjuma hakata ja mõne nõrgema indiviidi ka hävitada. Sellise kirjutava raipe, keda sunnib tagant ambitsioon, soov midagi öelda, eneseteostus, ego, selle tapaks kindlasti. Selline raibe ei püsiks ei Mandalas kirjeldatud Kollases majas, ei mingi saare peal, sellisele on vaja boheemlaslikku seltskonda, tähelepanu ja töötulemusi. Õnnepalu Mandalas olev Kirjanik on päriskirjanik. Ja Tõnu Õnnepalu on vaieldamatult päriskirjanik. Üks pärisem pärisetest. Hetkel tundub et õige pärisem.

Aga mandala on selline india segadus, miskile alusele valatakse erivärvilist liiva ja kui kogu kupatus valmis, pühitakse see laiali ja olematuks. Nii nagu Kirjanikki, kui ta ühe koha enda jaoks valmis saanud, ja hinge tekkiv rahu elamiseks vajalikku stressi hävitama hakkab, pühib ta senise elu peoga olematuks ja suundub südamerahuga uude üksindusse. Uus koht. Uus stress. Uus Mandala.





by Dmitri Gerassimov
Kaur Kender
Tõnu Õnnepalu Mandala

Disclaimer:

See pole aus battle, võtke teadmiseks. Battle on läbi. See on surnud mees, kes räägib. Olavi saatis oma arvustuse mulle, selge ja ühese eesmärgiga mind võita ja ma lugesin läbi ja ma andsin alla. Veel enne kui ma kirjutama hakkasin. Enamiku olulisest on Olavi kirja pannud. Mida mul lisada? Aga niimoodi praegu teie ees kõhuli kukkudes saan ma aru, et mul on ikkagi relv käes, näpp päästikul, Ruitlane sihikul, ja Tõnu „Mandala“ rauas. Siit ma tulen. Surnud mehe kuul.

Tõnu on igal pool. Isegi see lõik, mis Olavi arvab, et ta minult varastas, on Tõnu mõte. Seepärast ma ei teegi katset seda arvustust ise seisma ajada, vaid lepin, et olen Tõnu Mandala Olavi kirjutatud ääremärkuse ääremärkus, sest seda on ka enamik sellest, mida nimetakse eesti kirjanduseks. Ja see pole häbiasi. See on fakt. Fucked. See on huvitav koht. Ja seega ma eeldan, et igaüks, kes seda loeb, on lugenud Olavi arvustust.

Tõnu Õnnepalu Mandala on võimatuse ja võimalikkuse vaheline hägune joon. See on raamat, mis räägib rääkimatust, mis jätab rääkimata räägitavast, mis naeratab, kus pole nutta võimalik. Ja ei hala kunagi. See on leppimise, lepituse ja elamise raamat. Kaval, hooliv, kindel. Mitte iial kenitlev, parastav, küüniline või ülbe. Ei mingit sisemisest ebakindlusest tulenevat poosi, ei mingit püüdlikku pseudoprobleemi. On nagu on.

Ja hirmus kiustatus on praegu kirjutades jätta see raamat, see Mandala, kõrvale ja proovida rääkida Tõnust. Ja samas saan ma aru, et Tõnu ongi Mandala. Palju rohkem kui selle raamatu autor, mõõtmatult rohkem, kui selles raamatus elav tegelane Kirjanik. Kuigi jah, samas. Just täpselt see, just täpselt seal. Kunagi. Luulekogus „Mõõt“ kirjutas Emil Tode kunagi nii, et inimesed tulevad sinna trampima, kus loom hetk tagasi oli. Aga loom on sealt juba läinud... Kõik on puhtaks pühitud, jälle.

Kui lõpmatult hea peab olema see inimene, kes sellise asja kingib. Kui palju paremaks see muudab mind. Kui tänulik ma olen. Ja kui mannetu ja jõuetu, et seda arvustada. Või ümber jutustada. Või haipida. What do I care? Tegelikult, kes üldse millestki aru saab peale Tõnu? Kellele on üldse midagi rääkida, kelle arvamusi on üldse huvitav ja vajalik kuulda?

Kelle lähedus üldse annab kindlust, usku ja jõudu, et ükskõik, mida sa ka teed, kas mängid tähesüsteemidega petanki või ehitad liivalosse või jah, katsetad omaenese Mandalat - igapäevast, ilusat, lihtsat pilti, mida siis minema uhta – kelle hea sõna ja terane pilk üldse suudab anda tagasi mõtte, sihi ja usu. Ei kellegi teise oma. Vanemaid ei saa valida. Kiindumusi, ihasid, armastusi natuke rohkem, aga ka päris lõpuni mitte. Aga raamatuid saad valida. Vist. Või valib ka raamat sind? Mandala. Ja kõik algab uuesti.

Armastus ja mõistmine on miskipärast teineteist välistavad asjad. Nagu magneti eri poolused. Keegi ei mõista ja armasta korraga. Kunagi ei ole armastusega nii huvitav kui mõistmisega ja kunagi ei ole mõistmisega nii põletav kui armastusega. Kunagi ei saa armastada seda, millest rääkida saab, seda, kellega rääkida saad. Kunagi ei saa mõista seda, keda armastad, sest sa ei saa rääkida sellest, et armastad. Kuskil on alati ajas valikud. Muidugi, ükski valik ei ole lõplik. Enne surma. Samad malendid, sama laud, samad mängijad. Aga teine aeg. Ja kõik pöördub, kõik on uus. Rääkijatest saavad vaikijad. Mõistjatest armastajad. Kaotus on magus. Võit on kurb. Viiki ei mängita. Mängitakse mängu. Kassid.

Kassid. Vot sealt tunnete ja elu ja kindlasti mingisuguse tarkuse, mis pole küll tavaline inimeste oma, just sealt vaatab maailma Tõnu. Aga kuna tal on armastust, mõistust ja kõnelemist ja jõudu ja siirust ja tahet, siis ta räägibki. Pühib kõik puhtaks ja räägib uuesti. Sest ta armastab.

Ajad on muutnud. Ja inimesed on muutunud. “Kuni surm meid lahutab,” oli kunagi ammu mitte vanne, vaid fakti konstateering, et kohe tuleb surm, sest elati keskmiselt 23-aastaseks. Aga nüüd on kõik teisiti. Inimesed teevad pika elu jooksul kolm PhD. Vahetavad neli korda elukutset. Loovad viis peret. Kui nad ei sure. Kui nad ainult ei sure vahepeal. Noorus devalveerub. Vanadus marginaliseerub. Uudsusevajadus hüpertrofeerub.

Ja just kassidel on üheksa elu, öeldakse. Ja kui seda meeles pidada, ja vaadata selle teadmisega Mandalat, seda kirjanikku seal raamatus, Tõnut, kes on selle Mandala autor, siis saab korraga selgeks, kui suur see Mandala on. Raamatus on kolm elu, neli äkki? Kuus või vähemalt viis on peidus. Kas olnud või tulevad. Ei tea. Mandala. Liivasahinas kuuled, et räägitud ei ole sellest, millest rääkida ei saa - armastusest. Seda on mõistetud. Sind on mõistetud - vaikides. Sind on armastatud - kõneldes. Magnetil ei ole pooluseid. Kõik on võimalik. Korraks. Vähemalt. Siis on plats puhas. Ja algab uus elu.

Ring on sama. Möödalibisev viletsus sama. Aga miski on uus. Täitsa vapustavalt uus. Kas see teadmine, et miski on juba olnud? Kas see oskus ja julgus sõitu nautida? Ma ei tea. Aga ma olen lõpmatult tänulik. Ja väga-väga õnnelik. Las uhuvad minema. Ilus oli. Ja mitu mitu elu on veel ees. On nagu on. Raputan vaikselt pead. Loen veel korra Mandalat. Kui rikas ma ikkagi olen, et mul see on. Heal julmal vaikival viisil saadav halastus, ja õnn, et saad kõik, mida tahad. Et siis otsast alata. Kuniks on elu. Igal juhul mitte esimene. Kaugeltki mitte. Aga kuniks on elu, siis äkki ka mitte viimane. On nagu on.

Minu võit.


PS. Ja ma olen ikkagi mina. Täiesti mina. Veel palju rohkem mina kui kunagi varem, sest mina saan endaks ainult läbi teiste. Läbi nende, kes ma ei ole. Üksinda teisteta olen ma vaid undav masin. Robert, aitäh, et ütlesid, et sind huvitaks, kuidas ma räägin kaotaja positsioonis. See pani pea tööle. Nagu ükskord ammu Tartus, kui ma olin ühe tšetšeeni, Rustami jooksupoiss. Ja Rustamil oli valge Ford Probe. Ja Rustam sõitis Moskvasse. Ja ta lubas, et jätab Probe mulle. Ja ma kujutasin ette, kuidas sellega sõidan, sõidan, sõidan ja ta läks rongi peale, ja Probe oli pargitud tee äärde ja ma vaatasin Rustami, ta läks vagunisse ja Probet, mis seisis tee ääres ja Rustami ja siis Probet ja hõikasin:

“Aga võtmed, Rustam, võtmed!”

“Võtmetega oskab igaüks sõita,” ütles Rustam.

Ka see pani pea tööle.

Aitäh.

Thursday, October 25, 2012

Fallout

Ühe õige vasakule kalduva alternatiiv-blogi kohta on siin senini olnud justkui pisut puudu märsside lohistamisest ja rohelisest ökojutust. Saagu see viga parandatud!

Umbes lõuna ajal, kui taksojuht meid Portugali mägedes üksiku, keset suurt mitte midagi asuva maarestorani O Monte Velho kõrval maha pani, ei olnud taevas ühtegi pilve. Kontrast oli märgatav, paar tundi varem rannikul olid olnud inimesed, liikumine, lärm ja elu, aga kui takso koos tolmupilvega silmist kadus oli siin ainult kollane kruusatee, kuiv liikumatu loodus ja täielik vaikus.

Tripp pärapõrgusse sai teoks peamiselt tänu sellele, et maailmas on toimumas palju huvitavat, millest Tallinna tänavatel halligi märgata ei ole. Kogu aeg on soojem kui enne, enne-nägematud põuad, vihmad, tuuled, tormid, ujutused, Kõik Jää Sulab Korraga Ära – planeet on palavikus ja ta annab meile sellest teada.

Niipalju kui mina olen aru saanud, võib meil oma soisel Viro-poolsaarel sellest lähiajal suhteliselt savi olla, niikaua kuni Golfi hoovus ikka edasi voolab, aga paljudes kohtades see nii ei ole. Lõuna-Portugal on üks nendest kohtadest, siin oli enne juba kuiv ja palav ning viimasel ajal ainult hullemaks läheb.

Et sellises kohas ellu jääda, peab organism vastama mitmetele tingimustele. Peamised neist on, et ta suudaks vastu panna kuude kaupa non-stop päikesepaistele ja 30+ temperatuuridele, kuivale õhule, ja sellele, et juua saab väga-väga harva. Üldjuhul ainult paar nädalat järjest ja talvel. Ma ei ole küll bioloog, aga peamine meetod, kuidas seda tundub, et saavutatakse, on "ole paigal, hästi tasa ja tee ennast väikseks." Ja seda saavutavad võib-olla kokku paarkümmend liiki, kellel on sattunud staminaga hästi olema, ning kui planeedi keevitamine samas tempos jätkub, tiksub nende liikide arv kogu aeg väiksemaks.

Et sellises kandis midagi jätkusuutliku inimasustuse moodi aretada, läheb ilmselgelt vaja mingit vormi erilisemat lähenemist põllumajandusele. Meie käisime uudistamas, kuidas üks tädi seda permaculture'i põhimõtteid kasutades teha üritab, mitte väga edukalt muuseas. Massidele relevantsem on see, et ilmselt tuleb sarnasele ökosemale lähenemisele üle minna terves maailmas, kuna muld ja veevarud lõppevad praeguse lähenemise korral varsti otsa ja ega seda keemiat, mis praeguse lähenemise kese on, nagunii varsti enam millestki odavalt toota ei ole. See on muidugi kõik üks teine ja hoopis pikem jutt.

Aga tagasi Ibeeriasse.

Minu esimene emotsioon, kui ma seda farmindust seal vaatasin oli: "Shady Shands - see on päriselt olemas!" Kes ei tea, siis "Shady Shands" oli legendaarses 1998. aasta videomängus "Fallout" esimene deprene küla keset kõrbe, kus kasvatati paari õnnetut kapsast ja jahiti hiiglaslikke radioaktiivseid skorpione. Mulle tundus see alati kuidagi ebareaalne, et miks ainult paar kapsast ja niimoodi kilede all, ei tundunud väga efektiivne lahendus, aga nagu näha lisatud piltidelt tuli see ebareaalsuse tunne minu valest taustsüsteemist.

Et kohe lõppjäreldused ära rääkida, siis lahendus, kuidas sellises kohas toitu kasvatada, on üldjoontes:

- Ümbruskonnas tavalised puud, mis kannatavad palju kuuma ja ei taha üldse juua, ent pakuvad varju kõigile teistele taimedele ja on head mullale ja üldisele kliimale.

- Viljapuud, mis kannatavad palju kuuma ja ei taha palju juua. Ilmselt tahavad nad siiski mingil määral iga päev kastmist, kuna millestki peavad need viljad ju tulema. Aga nii 5 liitrit päevas oleks maksimum. Kavala paigutuse korral saavad need viljapuud varju üksteistest, looduslikest geograafilistest moodustistest, nendest suurtest tavalistest puudest ning varjavad keskpäevase päikese eest kõike muud.

- Valitud juurikad ja aedviljad, mis ilmselgelt tahavad suht palju juua ja mille probleem on see, et kui nad päev otsa puude või millegi muu varjus ei ole siis nad surevad ära, samapalju veepuudusest kui lihtsalt päikesepõletusest ehk kõrbemisest.

- Ühtlasi tuleb ilmselt palju vaeva näha insenertehniliste lahendusega nagu: kuidas organiseerida veevool, kuidas säilitada talvel sadavat vett, kuidas filtreerida ja kasutada jooksvalt kuluvat olmevett ja muid vedelikke, kuidas ja mille sisse taimed istutada nii, et nende kastmise korral läheks kõik vesi kultuurtaimele ja minimaalselt ümbritsevale suvaloodusele, kuidas ja millest toota komposti jne.

Mis on teoorias lihtne, aga nagu Shady Shandsis nii ka meie Quintas on juba esimene samm, ehk halja viljapuudesalu rajamine, mis teeks võimalikuks iseenda püsimajäämise ja seejärel kõik muu, raske ülesanne ja suhteliselt pikk, tüütu ja tolmune töö. Ja ei tundu päris elus võimalik olevat, kuna vett ei ole piisavalt, et puud ellu jääks. Vesi on nagu näete korduv teema... aeg sisse juhatada tänane esimene imevigur ehk Veepuri või, kui soovite, Õhukaev.

Tuleb välja, et ookeanilähedastes kuivades kohtades on vett tegelikult palju – aurustunud kujul. Ja seda polegi sealt kuigi keeruline kätte saada, kui olla hea füüsikas ja tööõpetuses ja omada mõningaid plastiktorusid ja natuke teipi (smailik). Teoorias, see tähendab, kõik sõltub meistrimehe kvaliteedist. Vett saab imeda nii tuulest kui kastest, elektri abil ja ilma ja suhteliselt suurejoonelistes kogustes.

Erinevaid kaadervärgid.

Kuna tädil paarikümmend tuhandet taala ei olnud, siis sai lihtsamalt ette võetud (vt pilt), kas tööle hakkab näeb järgmisel kevadel. Paarkümmend viljapuud võib arvutuste järgi võimalikuks teha küll.

Ühesõnaga, raske ja aeganõudev on sealkandis ökofarmer olla, küll saab see mitmeti premeeritud - kui temperatuur õhtul üks 5-10 kraadi langeb, on hämaruses vana maamaja terrassil õhtust süüa puhas nauding, saateks võib vaadata punast lõunamaa päikeseloojangut ja hiljem säravat tähekuplit, koos aeglaselt üle taeva liikuva majesteetliku linnuteega.

Wednesday, October 24, 2012

Tom

Ruudu Ulase foto
Hei kallis lugeja. Nüüd ma näitan sulle ühte Arksiga üheskoos kunagi välja mõeldud juttu ehk tegelast ehk kirjeldust. Tekstifaili raadiosüsinikuga uurimine andis valmimisaastaks 2006. Ei kinnita, ei lükka ümber, minu arvates võib ta vanem ka olla. Ma annan ta teile, sest mul ei ole enamat anda. 

Tom tuli tööhõiveametist tagasi, pahur nägu ees ja õll näpus kõlkumas, prantsatas köögitoolile maha ja lükkas suitsu hambusse. Ta ema, kes köögis ringi askeldas, küsis ta käest: “Noh, Tom-pojuke, kuidas sul siis läks seal tööbüroos?”

Tom pahvis mornilt oma sigaretti ja seletas: “Vaata, kurat, alguses oli kõik normaalne ja rääkisin natuke aega seal nendega juttu, et ma tahan tööle minna ja sedasi, aga siis nad hakkasid mingi mu ajusid nussima ja dokumente küsima ja...” Tom võttis suure klõmmu head lahjat odavat pilsnerit. “Siis ma tõusin lihtsalt püsti ja ütlesin neile: “Türa, ärge hakake mu ajusid nussima, ma lähen koju ära!” Ja vot niimoodi ütlesingi, siis tulingi koju, ennem käisin veel nurga pealt poest läbi.”

Siis võttis Tom veidi bravuurikama poosi sisse, justnagu millegagi hoobeldes: “Ema, sa tead küll, milline mees ma olen. Ma lihtsalt ei salli, kui mind ajudesse nussitakse.” Seejärel vajus Tom veidi mugavamasse istesse, olles ilmselt esimesest ärritusest üle saanud.

Tomi ema teab, milline mees Tom on. Ehk liigagi hästi. Ja ta on natuke juba kuulnud sellest, kuidas Tomile “mingisugune ajude nussimine räigelt põiele käib.” Aga Tomi emal on nii piiritult kannatust ja head tahet, et ta oleks pühak, kui see viimseni Tomi peale ära ei kuluks.

“Ei tea, kas sa, Toomas, lähed siis mingi päev tagasi ka sinna või?” küsib ema arglikult.

“Ah, ma ei tea, praegu on tegelikult üsna pohhui ka...” rehmab Tom käega, justnagu peletaks kärbseid.”

“Aga ikkagi, sa oled ju üsna suur mees ka, võiks ju mingi töö olla ikka...”

Tom tõusis tigedal ilmel püsti, lõi oma pudeli kõva kolksuga vastu lauda ja lausus piinatud lõvi häälel “Ära tule sina, ema, ka mind ajudesse keppima, sa ju tead, kuidas see mulle närvidele käib!” Tom astus oma toa poole, tegi ukse juba lahti, siis marssis tagasi suitsude järele, mis lauale olid ununenud ja oma tuppa jõudnuna lõi ukse prõmmuga kinni.

Tom on kahekümne seitsme aastane noormees. Tal on kaheksa klassi haridust ja ta on ikka veel oma ema katta ja kasida. Mitte, et Tomil kasimisega väga soojad suhted oleksid. Võiks isegi öelda, et Tom on suhteliselt kasimata härrasmees. Järgnev stseen on osa Tomi ja ta ema igapäevaelust.

“Kus mu tass on?” küsib Tom pahuralt. Tomi ema askeldab köögis ringi, nagu enamasti, ja Tom peab köögis hilislõuna ajal hommikutundi.

“Kapis, ma pesin ära.” vastab Tomi ema ringi käimist ja asjade kallal nokitsemist lõpetamata.

“Kui palju ma pean sulle rääkima, ema, et mulle käib ajudele, kui sa minu toas ringi sebid, sa ajad lihtsalt kõik segamini seal ja ma ei leia pärast midagi üles, ma olen täiskasvanud mees, aga sa ikka hoolitsed mu eest nagu tite eest, kas ma ei või vähemalt oma toas natukene privaatsust saada?”

Kõik ema vastulaused hävivad eos ja ta vaikib solvunult. See teema on lõpetatud ja Tomi ema ei soovi tülitseda. Tom keerab endale parajasti kohvi kokku. Tal on seljas räpane maika ja määrdunud alukad. Need on pruunid ka mujalt, kui strateegilistest kohtadest. Tom ei tea tegelikult ise ka, kui kaua ta neid juba kandnud on. Teda ei huvita ka eriti sellised asjad. Ema pöördub Tomi poole: “Sul... kõlgub,” ütleb ta peenetundeliselt. Tal on häbi. Tal on väga häbi. Ta tunneb seda, kuidas ta üleni punaseks värvub. Tegelikult niiväga ei värvugi, aga see on ju tunne, mis loeb. Tom vaatab arusaamatuses natuke aega ringi, leiab kõlkuja üles ja ütleb muhedalt: “Mis, pole kotti enne näinud või?” seda samal ajal püksi toppides. “Väiksed vist natuke,” nendib ta sealjuures. Ka tema räpasus läheb ta emale hinge, ning ta ei suuda ennast tagasi hoida: “Tom, kas sa vanni ei tahaks minna? Sa pole seal vist üsna ammu käinud, inimesed võivad vaatama hakata.”

“Äh, ma alles kolmapäeval käisin?”

“Aga...”

“Ei ole siin mingit aga, tegelikult on see pohhui ka, millal ma seal käisin, ära tule mulle jälle mingit puhtusejama ajama, keegi peale sinu ei ütle mulle kunagi, et mul midagi viga oleks...”

“Inimesed on viisakad lihtsalt...”

“Kurat, sinu puhtusejama pärast ma varsti ei käigi seal üldse enam, kui sa seda ei ajaks mulle kogu aeg, siis ma käiks võib-olla rohkem. Aja mulle veel seda natuke ja siis ma ei pesegi ennast enam kunagi ja paras ongi, tahaks näha, kes mulle peale sinu veel kraesse kargab.”

[Kusjuures oma tuttavatega pole Tom sugugi nii ülbe. Tal on territooriumi omaniku respekt veres. Kui vahel keegi Tomile ütleb, kui ta kuskil külas on, et “mees, mine käi duši all ära, sa haised,” siis läheb Tom ilma vastuväiteid tegemata tõepoolest duši alla, kuigi ta tuleb sealt tagasi ainult natuke teistmoodi haisevana. Kuna seepi ta eriti ei kasuta, ning oma riideid ta ju ometigi ei pese. Tal on tavalisest pikemad juuksed, mis on pesematusest ja voodis vähkremisest enamasti suures tuustis, mis ulatub igale poole laiali. Peale veeprotseduure hoiab see lihtsalt natuke allapoole. Ta kasutab, tõepoolest, küll šampooni, aga ta ei oska nimelt ennast üldse pesta, ta juuksed on alati liiga mustad ja tal puudub oskus šampooni vahutama panna. Oma juukseid ei kärbi ta sellepärast, et ei viitsi.]

Tom lürbib oma kohvi. Tema tass on mõnusalt suur, valge, sangaga ja seal peal on käbid. Ühest äärest on tükk ära ja sealt jookseb pragu alla. See paneb selle lekkima. Tassi sees on enamasti ka suur – vähemalt kahesentimeetrine - kohvirant, aga hetkel on Tomi ema selle ära küürinud. Kuigi väiksemates pragudes ja uuretes on ikkagi igasugust mustust – Tomil on see tass sellest ajast peale, kui ta oli alles päris pisike. Kui see katki läheks,siis nutaks Tom kindlasti. Olgugi, et ta on juba suur mees,aga mõni asi läheb lihtsalt hinge. Aga Tomi ema ei lõhu peaaegu kunagi midagi, ja Tom hoiab oma tassi väga.

Praegu loksub seal sees kohv. Tom joob kohvi mustalt, ohtra suhkruga, ja nii, et puru põhjas on. Mäetaguse Kannupõhja-kohv, Röövlikohv või Tudengikohv, või mis ilusaid nimetusi see kena meetod ka iganes poleks saanud. Tema jaoks on see Tema Kohv. Tomi jaoks on palju Tema Oma Asju, mida ta armastab. Nagu Tema Tuba, Tema Kohv, Tema Riided või Tema Muusika.

Tema Riided koosnevad väga vähestest alaliselt muutumatutest komponentidest. Maika ja trussikud tulid juba jutuks. Siis on tal veel helesinised teksad, mis on alaliselt räpased, sutsu kulunud, aga mitte kunagi eriti katkised. Väiksemad hõredad kohad on, aga see on ka kõik. Sealt allapoole tulevad kingad. Need on täiesti tavalised, äratallatud kannaga meestekingad. Et kergemini jalga saaks. Sokke kannab ta külma pärast ja suhteliselt suvalisi, mis kuskilt leiab. Enamasti tõmbab ta südakevadest kesksügiseni oma kingi palja jala otsa. Hea tervisega poiss. Maika peal käib tal imelik vana poolsünteetilisest materjalist mittekahisev jope. Kaitsevärvi hallikas-pruunikas-roheline, luitunud ja plekiline. Tom käib vahel mööda seina. Muud tõsisemad vigastused seisnevad koniaukudes. Paar korda on natuke lõhki ka kärisenud, aga ta ema paikas ja parandas seda.Tomil polnudki selle vastu niiväga midagi,ta vigises rohkem moepärast midagi selle vastu, et ei pea vaeva nägema tema pärast. Talviseks ajaks on tal ka V-kaelusega hall sviiter,mille ta oma onu matuste käigus sai.Need toimusid veebruaris, käreda pakase ajal, kus Tom enamasti kodus istus, kusagilt olid ta sugulased talle villased sokid hankinud, et ta tulles haigeks ei jääks, ja see V-kaelusega sviiter oli otse ta surnud onu majast toodud. Virisema hakkas ta alles siis, kui ülikonnast kuulis, torkimise kannatas Tom ära nagu mees. Ta sai aru,millised rasked ajad on, ja kui ta ka abiks ei saanud olla, siis tülinaks ta ometi ei tahtnud olla. Aga ülikond ei istunud Tomile mitte üks raas, kui palju sugulased ka ei seletanud. Lõpuks oli ta nõus oma V-kaelusega sviitri peale pintsakut proovima. Sellega ta selleks korraks nõustus. Ülejäänud varustus jäi samaks. Aga mälestus jäi. Ja sviiter. Sugulaste mälestus täielikust kretiinist ja häbiplekist ja Tomi mälestus matustest. Sviitriga harjus ta ära. “Onu oma oli,” ütleb ta selle kohta. “Onu oli kõva mees. Kahju, et ära suri.”

Tom oli oma onu näinud... harva. Enamasti suurtel või väiksematel süldisöömis- ja tordipidudel, mida vanema generatsiooni inimeste hulgas sageli kohtab. Neljateistkümnendal eluaastal õppis ta neid vältima. See ei olnud üldse tema jaoks. Onu oli tema mällu süübinud kui suurte prillide ja merevaigust mansetinööpidega alaliselt sinises ülikonnas paks mees, ja seega oli ta isegi üllatunud hoopis pisemat,prillideta ja nagu pikemat meest kirstus nähes. Peale seda jõudis ta otsusele, et surm pole üldse selline, nagu ta paistab, muutus kuuks ajaks mõtlikumaks, ei läbustanud enam köögis ega teinud koniauke vakstu sisse ja kuulas kogu aeg toas oma muusikat. Küll olid suured ta ema lootused! Paistis,nagu oleks poiss hakanud tõsiselt elu üle järele mõtlema, lähedasest kokkupuutest surmaga justkui... mõistnud, et niimoodi see elu igavesti kesta ei saa.

Ema ei küsinud ka suurt midagi. Kusagil kuu aja pärast kobis ta oma toast välja, küsis oma ema käest vaikselt tuhat krooni, ema andiski, sest ta nii lootis... ja ta kartis teda kuidagigi pidurdada.

Tom oli nädalakese eemal. Ta jõi oma tuhande eest korralikult, mängis sõpradega raha peale kaarte, kaotas paarsada krooni, aga see lasti samuti vedelaks, nii et suurt vahet polnud, ja oli üldse tagasi oma regulaarse Tomi-elukese juures. Tagasi roomates magas ta kõigepealt ennast korralikult välja ja seejärel naases oma köögipositsioonile. Ta oli endiselt vaikne ja ümises mingit veidrat muukeelset laulukest. Tema muusikamaitse oli... ütleme... huvitav. Ta oskas vähemalt viies eri keeles laulda, ja tema lemmikud olid aeglased, rahulikud ballaadid. Ei ole usutav, et ta nende sõnadest palju mõistis, aga tal oli täitsa hea hääl, ja häälduse üle ei saanud samuti kurta.

“Mis see siis nüüd oli?” küsis ta ema uurivalt. Tema lootus ei olnud veel kustunud. Ta ei olnud peaaegu üldse süüdistav, ja ka Tom võttis seda niiviisi. “Ah, ema, ma arvasin, et muidu lähen lolliks seal toas kogu aeg passides, kui üldse väljas ei käi,” seletas ta rahulikult. Tema koni oli jälle vakstusse auku kõrvetamas, aga ta emal polnud selle jaoks hetkel silmi.

“Mis sa mõtlesid siis oma toas kõik selle aja?”

“Ah... igasugu mõtted tulid...” hõõrus Tom käsi kokku. Mustuserullikesed kukkusid lauale. Koni ajas baarist varastatud plastmassist Cameli tuhatoosis filtrivingu. “Ma ei tea... ei viitsi sulle praegu hakata mingit juhet ajama, sa ei saa niikuinii aru mida ma mõtlen, ega ma niikuinii sellise jutu mees eriti pole ja üleüldse ma ei usu, et keegi võiks teise mõtetest niiväga aru saada.”

Ta mõtiskles veel veidi, keeras veel ühe kohvi oma tassi, mille põhjas oli kivistunud suhkrust ja korvipurust korp, raputas pool lauda suhkruga üle ja siis kadus sellega oma tuppa, kust peagi hakkasid kostma lõbusad laulud Saksamaa südamest.

“Uute riiete” probleemi lahendas Tom järgmiselt: neist riietest, mis ema talle ostis, sai ta ühel või teisel moel lahti, enamasti kinkis ära või jättis kotiga kuhugi, riiete jaoks antud raha lasi teadagi vedelaks ning tema riided... ei jäänud kunagi liiga vanaks sellepärast, et kui keegi vahel harva talle ka riietepesuvõimalust pakkus, sai ta sealtsamast uued riided, ja alati vedeleb kuskil ju vanu musti kingi. Ta leidis ilmselt, et see on looduse loomulik ringkäik, et maikad, sokid, trussikud ja kingad jäävad vanaks ja siis saab kuskilt uued, suhteliselt identsed. Aga jope ja sviiter jäävad, sest need on unikaalsed. Tema vanad riided visati enamasti peale pesu minema, sellepärast, et mustus oli nende osaks saanud ja hakkas suure hulga kloppimise ja niiskuse peale haisema. Kingad haisesid niisama ja visati minema. Need olid ühed neist, mis jalga pannes ja jalast võttes naksuvad. Alati.

Teoreetiliselt võttes oli tal toas paar hilpu veel, need olid tavalised vähekantud poolpuhtad hilbud, mis olid enamasti lihtsalt põranda külge kleepunud nagu kihiline pohhui. Tom teadis oma riideid. Ta valis alati need õiged.

Tomi Oma Toas asus peale kihilise pohhui veel kassettmakk+raadio, pinu tema imeliku muusika (nagu lõbusad laulud saksamaa südamest, hispaania kuumaverelised tangorütmid, itaalia armastuslaulud ja pariisi kohvikumuusika) kassette, Tomi voodi (valgeks värvitud, kollakaspruuniks määrdunud ning Tomi küünte kauni töö poolt mustreid, naiivseid luuletusi ja kuulmise järgi kirja pandud laulusõnu täis kriipseldatud). Kõrgemal seinal oli paar pastakajoonistust ja veel mingid sõnumit kandvad asjad. Tapeet oli beež, aga mõnest kohast oli Tom ennast natuke rohkem vastu seina hõõrunud ja seal olid suured pruunikas-rohekad rasvaplekid väikeste mustade mustusetäpikestega. Sealt polnud pastakat näha, ega jäänud ka enam peale. Lagi oli nüüdseks määrdunudkollakas ja mustade täppidega, (valge lagi pluss aeg, suitsetamine ja kärbsed) lambikupli oli Tom ammu maha kruvinud, sest see ei paistnud läbi ega täitnud ka ühtegi muud funktsiooni, mis Tomile vajalik oleks tundunud, nii et nüüd põles laes lustlik kuuekümnevatine, mis oli alt otse loomulikult mustakrobeline, nagu hea tava nõuab.

Selle asja peale,mis lambikonksu varjab,olid kärbsed ka sittunud. Aga ussitasid Tomi toas asjad harva, kuna kui Tom ära oli, harrastas ta ema salaja koristamist. Vahetas voodiriided salaja, pesi tassi ära ja viis õigele paigale tagasi ja nii edasi. Ega ta suuri muutusi ei saanud korda saata, aga ta tegi kõik, mis ta võis. Enamasti ei teinud ta ühtegi sellist reetlikku viga, mis oleks võinud karjumise esile kutsuda. Kõige tähtsam oli asju mitte liigutada, sest kuna Tom ei olnud mustusearmastaja, vaid siiski korraarmastaja, mustusest oli tal pohhui ja kord käis nii, nagu ta mälu talle ütles, et käima peab, siis oli võimalik, et ta ei mõtisklenudki kunagi selle üle, kuidas asjad puhtaks saavad ja mis puhtuse ja mustuse põhijooned ja eesmärk on. Ilmselt oli see tema jaoks mõttetu ja tüütu teema ning teiste pealesurutud mõtted, ja ta tõesti vihkas selliseid asju ja hoidus nendega tegemist tegemisest. Tema kaitsemehhanisme me juba pisut tunneme. Kogu asi sai ilmselt alguse sellest,et ta ema tegi talle pidevalt kõik ette ja taha ära. Algusest peale. See oli ka ilmselt põhjuseks, miks tema kasinad suhted vastassugupoolega ei töötanud. Ilmselt oli Tomiga võimalik ka meeldivat kooselu harrastada, aga see, kas ta oleks tööle läinud ja oma puhtuse eest hoolitsema hakanud, pole sugugi kindel. Ja seda, kas Tomil oli tegelikult tarve kooselu järele, ei tea samuti keegi kindlalt. Ilmselt polnud tal midagi selle vastu, sest ta oli seltsiv ja... tal polnud oma ema vastu midagi ja... iseenesest oli tema elu hetkel suhteliselt rahuldustpakkuv. Ta teeb oma hoolimatusega lihtsalt teiste elu põrguks. Ja korralikku isafiguuri tal samuti polnud, kuigi... “korralik” on samuti suhteline mõiste. Tema isa oli üks lõbusatest jee tõmbavatest sellidest, ta ise oli lõbus paigalkükitav sell.

Tomi sõbrad olid... noh, põhimõtteliselt võime me neid Tomi sõpradeks nimetada küll. Tomi prioriteedid olid natuke teistsugused, kui enamikul inimestel, nii et ta ei mõelnud kunagi pikemalt sõpruse ega millegi üle järele. Tema jaoks olid need lihtsalt sellised normaalsed tšellod, kes vahel temaga koos jämmivad, ja tal oli sellega ok. Ja inimesed tulid tema juurde, kuna tal oli ikkagi seda karismat ja külgetõmmet, mille pärast inimesed üksteise juurde tulevad. Kui Tomi pool viibiti, siis oli Tom enamasti vait ja istus või lamas oma voodi peal. Vahel mängis ta oma kitarri. See oli kollakas akustiline, nagu nad ikka on. Kõige peenem keel oli puudu. Aga ta mängis seda pikaliasendis, niisama tinistades, nii et enamasti ei saanud inimesed aru, kui musikaalne Tom on. Sest ta tegi tegelikult päris muusikat, võis lugudele, mis ta makist tulid, taha mängida, ja kedagi ei häirinud kunagi. Ta ei mänginud nagu teised inimesed, selles mõttes. Ja otse loomulikult oli ta täielik iseõppija. Ta oli selle kitarri kuskilt leidnud, natuke keeli sõrmitsenud ja endale koju vinnanud. Ilmselt võttis keegi seda vargusena, aga mis sellest kellelgi.

Tomi kitarri võisid kolm inimest mängida. Tema ise, üks lillelise kleidi ja pikkade juustega tüdruk, kes ka oskas ja koos tavalise karjaga vahel seal käis, ja Marek.

Tavalisel karjal ei ole tegelikult väga mõtet peatuda. Nad olid tavalised sõbralikud joodikud, vahel mõni inimene vaheldus, mõni oli kindlasti üliõpilane... Nad olid alati olemas ja saadaval, aga mitte need kõige tähtsamad. Tegelikult.

Marek seevastu oli frukt omaette.Ta oli Marek. Ta oli üks nendest inimestest, keda võib suhteliselt tihti linnas kohata, ja sa tead, kes ta on, sest ta tuleb sinuga rääkima, sest tema tunneb kõiki, ja kõik tunnevad teda. Mõnes mõttes on ta üks kuramuse tüütus aga ega keegi talle seda näkku ei ütle.

Thursday, October 18, 2012

Sun goes down, temperture drops

It has recently been brought to our attention, et paljud inimesed loevad meie väljaannet ainult cooli pärast. Nüüd, kui me tänu liigsele kollaboratsionismile oma cooli kaotamas oleme, võime sama hästi ka oma saladuse välja rääkida. How we used to do it. Maskiga joppar räägib, kuidas me viimased kolm aastat nii coolid olime. 16-aastased tüdrukud, kes hirvesilmadega ringi vaatavad, otsides cooli millest rasestuda; ja 40-aastased mehed, kes seda meilt öösiti läptopi taga ammutanud on, skinny-džiinsides ja sarvraamiga prillid peas, siin on meie saladus.

Kindlasti coolid on:

1) Marksism. See on 100% tõestatult cool, see töötab praegu. Sellega rikkaks ja edukaks ei saa, aga sellega saab väga kergelt väga cooliks. Don de Lillo, üks coolimaid elavaid autoreid, on kindlasti cool kuna tema  ei lange oma kriitika objekti lummusesse, vastupidiselt kroonilises cooli-defitsiits virelevatele Pelevinitele ja Ellistele. Retains a decidedly cool marxist edge. Väga räigelt cool on ka lihtsalt „Pederastid on kodanlased, pederastia on kodanlik haigus“ võtmes... selline... no selline nihilistlik neostalinism. Läikivate kaubafetišismi objektide keskel nende mõju põhjustele viitamine võib olla allakäigul. Me ei ole selles täiesti kindlad, aga võib. Igasugune soft-core süsteemikriitika (siin on ülemaailmse majanduskriisi tegelikud põhjused!) on surnum kui Simpsonid. Kui me aga täiesti vastutustundetut massimõrva oleme propageerinud, noil aegadel, kui meie blogi päis ütles kolm kuud järjest lihtsalt „STALIN“, olime me täiesti absoluutselt väljaspool igasugust küsimust coolid.

2) Veri. Vägivald ja veri. Need on jälle väga cooliks muutumas. Sweet-spot on vägivalla ja marksismi vahel, aga eksperimenteerimisruumi on. Teravad „v-d“ sõnades „vägivald“ ja „violence“ tunduvad tõelisemad kui nad pikka aega tundunud on. Liam Gallagher (still cool) ütles Londoni massirahutuste kohta:
„I liked it. I liked the violence of it“.

3) Peened rassistlikud ja homofoobsed allegooriad. Suvalised ideoloogilised üleastumised teevad inimesest „rassireeturi“. Ka müstilist alatooni on lubatud sekka segada: nurgas haiglase pilguga „veremaagiast“ rääkimine on enam-vähem sama cool kui pogrommidest unistamine, võib-olla coolim.

4) Mõistlikkus. Kõike tuleb teha mõistlikult. Kaalutletus. Ühise keele leidmine. Radikaalsem on olla leplik. Et mõista, kuidas see eelnevaga seostub, kujutle üleskutset koheselt hävitada kusised rassireeturid või pealkirja: „Tapa suvaline rikas“. Alguses kusise aerosooliga kuskile silla alla kirjutatult. Rohelise aerosooliga. Nii. Nüüd kujuta seda Loomingu Raamatukogu pealkirjana või marmortahvlil. Kui pihta ei saa, siis son, you have learned nothing from us.

5) Kristus, mitte Buddha. Kristlus on kuri ja peaaegu täiesti arusaamatu, oma menukõveral Rooma all kanalisatsioonis tagasi ja kalakesi seinale kritseldamas. Hea aeg liituda. Niisama keeleteritamiseks budismiteemat alla panna pole cool – pole cool, EI, EI OLE COOL – hummust õgiv massimõrvar on isegi täitsa jumekas. Aga kuna seda peab tegema tongue in cheek ja mingil määral irooniliselt (big no-no) jääb Ilmutusraamatu Jeesus võrdluses peale. Sellist asja nagu irooniline kristlus ei ole olemas. Jeesus Kristus, märtrite verre kastetud rüüs ja põlev mõõk suust välja käimas, ANNAB SULLE SELLE, MILLE SA OLED ÄRA TEENINUD.

6) Antisemiitlus.

7) Hard-core PC gamer for life. Kõige kuumemad arengud aastal 2012 maailmas on toimunud mängutööstuses ja seal sees omakorda PC-l. PC-kompuuteri taga öö läbi rollimängu taguda on cool (läptop on munajuhe, tõeline rassikangelane mängib statsionaarse arvuti taga). Kogu ülejäänud popkultuur, eriti muusika, on ebacool, 50-aastased kõrgharidusega valged mehed teevad võidu, kes suudab kõige sundimatumalt öelda „mustade muusika“, 23-aastased kohtunikeks. Möödaminnes on ebacooliks osutunud kõik vanused, ühtegi vanusegruppi kuulumine ei tee sind enam kuulikindlaks, juhul kui see ei ole just 85.

8) Skifi. Ulme. William Gibson. Ulmest tõsiselt rääkimine, skifi-atmosfäär. Ulme on külm, ulme on tähtis, ulmest ja arvutimängudest intellektuaalselt rääkimine on cool. Mida targemini seda parem.

Ülejäänud cool ei lähe enam kindla peale välja. Lõpetuseks avaldagem hoopis kaks tõelist coolikantossi. Okei, enne veel üks: Martin Luiga ütleb kogu aeg „To the mega!“ and so can you. Nineties retard speech is the next big thing.

Nii, nüüd kantossid.

1) Subkultuuurid. Käib jutt, et ühes Müürilehe numbris olevat räägitud, nagu subkultuurid oleks päris. Pealkirjas on trükimustade tähtedega kirjutatud „SUB-KULTUUR“ või „SUBKULTUURIDE ARENDAMISEST.“ Enda indiaanlaseks rõivastamisega on mõneks ajaks kaput. Võib normaalse inimese riided selga tagasi panna.

2) "The ZOO TV tour was when Bono ruined irony for everybody." See juhtus üheksakümne kolmandal aastal ja peab tänini paika. Väga kahtlased lood on ka sõnaga „cool“, mida arvati jagavat saatust sõnadega „iroonia“ ja „rock-staar“. „Cool“ oli kunagi vihmavarjutermin kõige ägeda kohta, seda peeti esteetiliseks lõppjaamaks. Nüüd on see aga põlu alla sattunud. Irooniliselt „cooli“ tagasi tuua ei saa (Suur Nono!), aga kuidagi kahepalgeline on teeselda, nagu see ei valitseks endiselt meie elude üle. Me lihtsalt ei kutsu seda enam „cool“, me kutsume seda kitslibudeks. „Ebacool“ on muutunud „munasuseks“, Prometheus on munasuse rahvale viinud, rahvas mökerdab kõik kohad muna täis. Ebamunasuse/cooli jaoks uut sõna välja mõelda ei oska. Negatiivne programm. Ehk siis, me võtaks hea meelega munasuse mõiste tagasi. Te ei tohi seda enam kasutada. Ära spikerda mu pealt, ma ei näita.

Monday, October 15, 2012

ZA/UM HYPE/OFF

Ruitlane vs Kender 
 2012. aastal ilmus eesti parima kirjaniku Tõnu Õnnepalu parim romaan “Mandala.” 
Kaur Kender kutsus Raadio 2 saates Kuri Karjas Olavi Ruitlase duellile. Kes suudab kirjutada ülistavama, siirama ja huvitavama arvustuse eesti parima kirjaniku Tõnu Õnnepalu parimale romaanile. Kaotaja ja võitja määravad Olavi Ruitlane ja Kaur Kender otsustuskorras, kuna kummalgi neil on absoluutne kirjanduslik kuulmine. Eksida pole võimalik. Võitja saab valida oma lemmiklõigu “Mandalast” mille siis kaotaja pähe õpib ja võitja näidatud kohas ette kannab. Lisaks Raadio 2 Kuri Karjas eetrile. Lõik peab olema mõistliku pikkusega. Mitte üle peatüki. Mitte alla lehekülje. Võitja saab valida ise sama pika lõigu, kui kaotaja pähe peab õppima, ja õpib selle pähe. Ning kannab ette sealsamas, kus Kaotaja esimest korda enda päheõpitu. 
Ruitlane vs Kender. 
Tõnu Õnnepalu.
"Mandala." 
Arvustuste esitamise tähtaeg on 25. oktoober. 
HYPE/OFF

Wednesday, October 10, 2012

Ladina-Eesti

Käisime Kristo filmi vaatamas kaks korda, esiettekandel ja päris kinos päris raha eest. Pärast esimest vaatamist olin nii meeldivalt vaimustunud, et lubasin suure suuga, kirjutan, kirjutan arvustuse, nii tahan seda teha! Pärast teist vaatamist tahtsin veel rohkem. Siis aga nagu tavaliselt hüppas elu küüntega mulle jalga kinni, juhtusid igasugused asjad, mis ei soodusta vaimset kirgastumist ja nüüdseks on see mõnus, helge tunne minust enamjaolt kadunud. Aga endale võetud kohustusi tuleb täita, kasvõi ainult enda ees. Muidu on tunne, nagu oleks sul tegemata tööd kukil, närivad südametunnistust. Kellele seda vaja on, küsisin ma endalt, seda kesist kriitkat? Tegijatel ikka hea lugeda, vastas kaine sisehääl Luiksi suu läbi.

Filmimaailmas olen ma võhik, ainumas kokkupuude sellega oli kunstikoolis, kus meil oli viimasel kursusel ka videokunst. Huvitaval kombel ei pidanud me tegema mitte mingit video "kunsti", vaid mu meelest käisime läbi tavalise mängufilmi valmimise protseduuri, sünopsisest ja storyboardist kuni valmis filmini.

Mina oma geniaalsuses üritasin viieminutilisse filmi toppida terve Dorian Grey portree ja sellega sai palju nalja, Robigi käis mul abiks, vangutas oma vana pead, oi ma siplesin! Storyboardi joonistamine on mu meelest maailma kõige rumalam asi üldse, kas tõepoolest peavad kõik filmid, mis olemas on, saama niimoodi jupp-jupilt lahti joonistatud? Ma pean ütlema, et ma ei saa aru, miks keegi vabatahtlikult filme teeb, sest see on meelevaldne, mõistusevastane ja hullult tüütu. Samas, kuna ma seda kondikava nüüd tean, oskan ma filme natuke paremini vaadata, oskan näha plaanide vahetust, montaaži, kunstnikutööd, detaile ja detailikesi, värvigammat, kõigi nende saja asja samaaegset olulisust, mis filmist filmi teevad.

Minu suurepärane sünopsis, mis sündis kolme pea koostööl ja sai Dagmar Kase halastamatu kriitika osaliseks oli selline:

Imekaunis Dorian on modelliks kunstnikule, kes maalib temast surematu portree. Teost vaadates lausub noormees saatuslikud sõnad: "Kadestan kõike, mille ilu ei sure. Kadestan oma pilti, mille te maalisite. Miks ei võiks minu asemel vananeda hoopis portree?"
Nõnda juhtubki. Nähes, et ta ei kaota enda ilu, saab noormees julgustust ka enda küünikust sõbra vaadetest ning algab allakäigu laviin. Aastate möödudes Dorian ei vanane, kuid temast liiguvad ringi hirmuäratavad kuulujutud. Maali loonud kunstniku arupärimine viib ootamatu ning verise lõpplahenduseni.

Inspireeritud Oscar Wilde Dorian Gray portreest. 

Kristo Viidingu filmi sünopsis on selline:

Patrik on imelise kujutlusvõimega kitarrist, kes elab lihtsalt ja tagasihoidlikult ning on ebatavaliselt tundlik ilusate naiste ning autode suhtes.
Tema veetlev kaaslane Rita tekitab mehes tahtmatult armukadedushoo. Järgneb ootamatu. Patrik tutvub oma eluõhtut vaikses üksinduses veetva jalutu aristokraadi, Roland Zagreusega. Mehed näevad teineteises iseennast ja ühtlasi vastust neid mõlemat pikalt vaevanud küsimusele.
Zagreus teeb Patrikule ettepaneku, millest on võimatu loobuda.

Albert Camus (sahtlisse jäänud) esikromaan "Õnnelik surm" (avaldatud 1971).

Ma näen siin teatavat õudsevõitu sünopsislikku sarnasust. Õnneks ei ole filmil ja sünopsil midagi ühist. Film on maagia, müügilause aga banaalsus. Ma oma koolitööd tehes korjasin netist välja ikka eriti ogaraid pärleid, milline harukordne kirjandusžanr!

Filmi tegijal peab olema nägemus oma filmist, teisiti pole võimalik. Kasutan sõna nägemus tema algses, maagilises tähenduses, mis on lähedalt suguluses ilmutusega. Kuidas muidu saab sündida linal selline kummaline ladina-eesti lõõskav, lämbe, aeglane ja seletamatu müsteerium? See pirakas kaktus, mida veetakse stseenist stseeni, need kuuliaugud seinas, see punetav linalakk seasilmne eesti mees kitarri ja kirega, valge pitskardin, tundmatut marki sigaretid kollases pehmes pakis ja absoluutselt, ebamaiselt kaunis muusika, millest enamus tuleb töntside tedretäpiliste sõrmede alt. Saatanlikud silmad, nii kurvad, et neis on kogu maailma valu ja nii salakavalalt pakkumas lahendust elu müsteeriumile. Roland Zagreus - Mefisto. Naised kui elu paratamatus, kui saatus ja sund.

Lugesin Camuse Võõrast, kui olin kuueteistkümne aastane. Ega see pole hiljem mu lauale sattunud, aga see üks kord, see löök ja jälg on nii tugev, et ei vaja uuendamist. Õnnelikku surma ma lugenud ei ole, aga seesamunegi eksistensialism, see on filmis ehedal kombel olemas. Kõik lihtsalt juhtub, ilma mõtteta, ilma eesmärgita, ilma tähenduseta, ilma õigustuseta. Su ümber on valgus ja pimedus, nende sees sünnivad asjad ja sina oled osake neist. See on miski, millest sa aru ei saa ja ei peagi saama. Su sees on iha ja muusika ja valu. Raha, kõikide asjade väärtus, on kitarrikohvritäis tundmatu riigi mittekäibivat füüri.

Kõigele krooniks suudab see olemisvalune film jätta helge tunde. Meeldiva, leebe, isegi mitte üldse nukra, vaid natuke eleva tunde. Kuidas ta seda teeb, mis trikkidega, ei oska ma läbi näha. Esimene kord vaadates tundusid Martini paberlõike vahetiitrid mulle seal võõrikud, mitte tekstitiitrid, need olid imelised, täpselt sobivad filmi lainetava loomuga, aga need teised - püstolid, autod, tüdruk. Võib-olla sellepärast, et ma olin kuude viisi näinud neid schnippelhiene igalt poolt pudenemas, raamatute vahelt, laudade pealt, põrandal tuli käia kikivarvul nende vahel, nad olid mu jaoks nagu omaette paberitükkide maailm. Aga teistkordsel vaatamisel lõigendasid nad filmi täitsa kenasti, tegid ta literatuursemaks, avasid peatükke.

Ma küsisin Luiksilt, kas sa said ka midagi nende tiitrite tegemise eest, sest raha on meile vaestele väga tähtis. Ühe Poola postrite raamatu, vastas ta. Ja et praegu ei ole raha, aga kui dvd välja tuleb, siis võib-olla saab. Robert olla jällegi Kristot pikalt veennud, et softporno tuleb halastamatult ajas kokku lükata ja nii ollagi filmi viie minuti veikleva siidi ja paljaste põlvede asemel jäänud seda ainult kaheksakümmend sekundit. Meie kõigi rõõmuks, head nõuanded teevad ainult head.

Üks asi, mis veel ütlemata jäi - tekst ja kõne. See on alati eesti filmide nõrgaks kohaks. Oli siingi kaadri ja teksti mittekokkujooksmist, natukest konarlikkust ja deklamatsiooni, kuid üldiselt, Indrek Kruusimaa tekstiesitus on niivõrd orgaaniline, et oli selgelt näha, et näitlejameisterlikkuse kool on temast käimata. See oli mitte hea ega halb roll või sooritus, vaid see oligi see, tema, otse Camuse palavate päevade südamest. Jälestusväärselt mehelik, arusaamatu, ihaldatav, hoolimata oma "kehast".

Ja kahtemata on selle filmi kresomaatiline kaader number üks viltune valge pitskardinaga aken valgel seinal ruudukujulisel ekraanil, Eesti El Mariachi sigaretiga aknal.

Friday, October 5, 2012

Mitte-Tartu

Päris elus peaks muidugi rohkem illustratsioonisid
kui fotosid tellima, neid pole sada aastat näind
Toosamane arvustus ilmus viimases Vikerkaare numbris.
MITTE-TARTU. Koostanud Sven Vabar. Topofon, Tartu, 2012. 304 lk. € 18.08.

Arvustuse autor on elupõlise tallinlasena pikki aastaid Tartusse rassistlikult suhtunud. Nimetan oma suhtumist rassistlikuks, kuna sellel on samasugune tekkemehhanism – ehk siis, see on suunatud inimeste ja mõtete vastu, mis on suuremalt jaolt sarnased nendega, mida sa kalliks pead, aga mingite oluliste karakteristikute poolest siiski erinevad. Kui ma olin õige noor, kingiti mulle pirakas pehme känguru, kelle kukrus käis poeg. Aga minu põhiliseks samastumisobjektiks ja -elajaks oli jänes. Kängurupoeg oli peaaegu täpipealt nagu jänes, aga ometi mitte, ning ma kiusasin ja piinasin teda igal moel, nii et mu emal hakkas õudne ja ta võttis seda mu käest ära ning peitis, kaitses. Vot tak, see on mingi asi, mida paljud inimesed kipuvad tegema, ehkki ei peaks. Ärge teie niimoodi tehke. Ma olen viimastel aegadel hakanud Tartuga rahu tegema. Ja Tallinnat olen õppinud palavalt armastama.

Aga Tartu juures on kindlasti kõige närvidelekäivamaks omaduseks tema kuvand ehk imago, mille raskuskeskmes on ülikool, intellektuaalid, joomine, Toomemägi, Pirogov, Zavood. Ja see on väga valdav kultuuriline kuvand, enamjaolt Tartus justkui ei olekski midagi muud, isegi Jõhvil on rohkem omaenese olemist kui sellel osal Tartust, mis jääb eelmainitud sfäärist väljapoole. Ja see on kuidagi nilbe. Tallinna kohta ei tule pähegi öelda või mõelda, et see on ainult üks suurem seltskond, üks asutus, paar baari, Tallinnas toimub igasuguseid asju ja on igasuguseid nurgataguseid ja need võivad vägagi erinevad olla, ent moodustavad ometi terviku.

Kogumik “Mitte-Tartu” lähtub üsna samasugusest premissist, üritab minna kohtadesse, millest sa tavaliselt ei kuule, vastanduda üldlevinule, ent kuraatoriprojekt tervikuna ei vea välja. Mittekoha mõiste laiendamine kohtadele, kus inimesed tegelikult elavad, tähendab kahjuks seda, et suur hulk inimesi on liigitatud mitteinimeste hulka. Samuti tekitab kahtlust vastandumine “Süda-Tartu literaatidele” “äärealade inimestena”. Seda põhiliselt sellepärast, et mul ei ole aimu, keda selle all mõeldakse. Minu vaatenurgast on kogumikku kirjutanud inimesed Tartu liha ja veri. Enamgi veel, trobikond nimekaid kohalikke kultuurikangelasi on kantud “mittetartlaste” nimekirja. Uku Masing näiteks. Kes oleks rohkem Tartu kui Uku Masing? Ehk siis, tundub, nagu üritataks mingi harjumuse pärast näidata ennast mingilt kaotajapositsioonilt, kui tegelikult ollakse ammu juba võitnud. Va vastane on kas välja mõeldud, kõvasti obskuursem kui “mittetartlased” ise või esindab mingit aspekti neist enestest. Vastandumine on üks trikikas asi, selleta ei saa läbi, aga sellel tuleb hoolega silm peal hoida. See, kuidas ma ise praegu vastandujatele vastandun, läheb samuti mingi aja möödudes ilmselt kuidagi idiootseks ära ning seltsimehed peavad mind korrale kutsuma. Tegelikult ma ei taha karistada. Tekstikogumikku teha on alati parem mõte, kui tekstikogumikku mitte teha, ja see, et ei tehtud mitte niisama-muidu tekstikogumikku, vaid temaatiline, ülesandepüstitusega kogumik, on samuti kiiduväärt. Algne idee (kirjutada Tartust, aga mitte nii nagu harilikult, vaid teistmoodi) meeldib mulle samuti. See, kuidas eelmainitud ideoloogiline ebakõla on tekkinud, on samuti selge – koostaja saadab laiali palve kirjutada kogumiku jaoks tekste, annab suuna, tekstid tulevad ja tema peab nende põhjal uuesti terviku kontseptualiseerima. Ja tervik moodustubki, aga sellel ei ole eessõnaga suuremat puutumist. Suures osas on see nagu “reisikirjad igapäeva äärtelt ja muidu mõtisklused”. Üheskoos kenade turistipiltidega. Ja see, et tulemus oli kõigiti ootuspärane, ei tähenda, et see oleks halb. Kogus on üle mõne kaasaelatava teksti. Väga armastusväärne oli Erkki Luugi jutust taibata, et Tartul on täitsa oma nõme ja vihkamisväärne linnapea. (Tallinna vihkamisväärne linnapea mulle meeldib, ma leian, et tegu on üldiselt õnnestunud kultuurisündmusega ja ajastu märgiga ning ma loodan, et tema mälestuseks on Tallinnas kahekümne aasta pärast Club Savisaar, mille sildil on lustlik neoon-Savisaar, ja et kõik tahavad seal tantsimas käia.) Eesti poliitika on üldse üks väheavastatud ääreala. Inimesed võiksid sellest rohkem ilukirjandust kirjutada. Arvamusartikleid võiks jälle vähem kirjutada.

c: tekst oli samuti üks õige õnnestunud tükk eksperimentaalkirjandust. Sõnad istuvad tavapäratutes kombinatsioonides, ehkki lausekonstruktsioonid on harjumuspärased, tunnetatavad, piinlik ei ole, reaalsus, millele viidatakse, ei ole koheselt lahterdatav. Tombergi tekst on samuti ilmselgelt väga hästi kirjutatud, aga väga raske on lugeda, pool ajast on tunne, et suuremat ja tugevamat pead oleks õlgadele vaja selle lugemiseks. Andreas W lahendus on samuti elegantne. Ehkki ma vahest ei nõustu täiel määral eraldusjoonega, mille ta tõmbab inimese ja looma vahele – osalt sellepärast, et see ei jäta kummastki neist väga positiivset muljet –, on tegu töötava ja mõeldava joonega, ning füüsilist jõudu ja tegevust ülistavaid tekste ei tehta üldse nii palju, et seda tore lugeda ei oleks. (Täpsustuseks: ma tõmbaksin inimese ja looma vahele hoopis teistsuguse joone. Inimene on inimlik siis, kui ta surub maailmale peale oma tahet, kehtestab oma reaalsust. Loomalik on ta argistes asjades, tühja pilguga hommikukohvi juues, korterit mööda ringi tammudes ning asju ühest virnast teise paigutades, vedeledes ja oma kaaslast näperdades. Siin leiab samuti aset kõrge ja madala, keha ja vaimu vastandus, aga nii, et madal on südamelähedane ja kõrge ei tundu nõder.) Sven Vabari tekstid olid samuti head. Ehkki tuleb mainida, et tänavakunstnike loos mõjub uskumatuna inimeste soostumatus uskuda üleloomulikku. Minu meelest jätab siinse maa rahvas üleloomulikule heal meelel võimaluse olemas olla. See on õieti rõõmustav, kuidas folkloor, kujutlus ja ilukirjandus ennast seal reaalsusesse kinnistavad, ehkki oleks hea, kui antud teemale loodaks tõsisemaltvõetavaid alustekste. Seletamatu tuleks vabastada esoteeriku salapärasest lavasosinast samamoodi, nagu tänapäeva psühholoogia kogemus peab vabanema ameeriklasest müügimehe entusiastlikust häälest. Toon ja sõnade valik on idee esitamisel äärmiselt oluline, stereotüübid jäävad enam kui tihti ette. Siinkohal tooksin positiivseks näiteks loomade õiguste kaitse kontseptualiseerimise, millega Hasso Krull hiljuti siinsamas Vikerkaares hakkama sai.

Heinsaare esimene tekst oli selline, nagu nad ikka on, teine aga teenis edukalt väljajuhatuse või kokkuvõttena. Heinsaare tekstid on ülepea natuke murettekitavalt palju sellised, nagu nad ikka on. Ma ei saa öelda, et ma oleksin täie pühendumusega silma peal hoidnud, aga nii palju, kui ette on juhtunud, on see ikka seesama vana hea Heinsaare universum. Natuke tahaks, et ta mängiks mõni aeg, et ta ei ole Heinsaar, vaid mõni teine tüüp, sellepärast et Heinsaareks jääks ta ju ometigi. Kirjutaks midagi pikemat või midagi muud. Ja ma saan suurepäraselt aru, kui Heinsaarel seda huvi teha ei ole, aga paraku on siin maailmas juba kord nii, et sealt, kust kord on saadud, tahetakse veel ja rohkem. Ja ei saa ka öelda, et tehku mida iganes, sellepärast, et ei taha ju, et läheks, nagu Hargla ja Kivirähaga läks. Kogumik andis üldiselt hästi edasi inimeste mõtteid ja kujutlusi, mis olid meeldivalt eripalgelised. Mul on hea meel tähelepanu eest, mis “Mitte-Tartule” on osaks saanud. Ometi soovitan ma järgmisel korral sihtida kõrgemale, teha paremini, olla läbimõeldum.

 Aitäh.

Tuesday, October 2, 2012

Ilus ruudukujuline kino


Sel neljapäeval, neljandal oktoobril, kell üheksa õhtul, Kinomajas. Seal toimub Kristo Viidingu uue filmi "Gracias a la Vida" esilinastus. Kuna ma ei taha, et see teadaanne jaotuks Sinu pahnakaustikusse, koos ülejäänud "kultuuriteadetega" (linna peal postreid kleepides jäid silma veel: Ilmar Raagi "Eestlanna Pariisis", klaasikunsti ülevaatenäitus ja Indie Disco vol 6) olen ma täna siin, et see sündmus Jupiterini üles kiita. Antud esilinastuse näol on tegemist selle sügise kultuurisündmusega number üks. Ma mõtlen seda surmtõsiselt. Ma olen seda filmi näinud, neli korda. Raamatuid olen ma lugenud umbes kaks, aga filme ma olen vaadanud umbes kaks tuhat. Ja kuigi nende hulgas on paremaid palju, ei ole seal palju selliseid, mida ma neli korda vaadata viitsiksin. Ma kirjutan sellele alla: see on hea film. Imelik, hea film, kus on ilus muusika, ilus ruudukujuline pilt ja tüdrukul on ilusad suured silmad.

Kuna mul endal ei ole kombeks kodust välja tulla millegi vähema kui oktoobrirevolutsiooni jaoks, pean vajalikuks minna siit sammuke kaugemale ja esitada bullet point list selle filmi voorustest. Et siis, palun väga, for your consideration:

1. Šefid autosõidustseenid. Ärgem olgem snoobid, Eesti filmis on varemgi head motoristikat nähtud. "Mina olin siin" on üks päris heade autosõidustseenidega film, seal kihutatakse Luminali "Disteri" saatel mentide eest ära. Aga ma ütleks, et "Gracias a la Vida" kaks samblarohelist kaheksakümnendate Mercedest on seksikamad. Filmi lõpupoole on üks dialoog, mis toimub autorooli taga, ent on väljast filmitud, staatilise kaameraga auto kapotilt. Selle stseeni meeleolu ja helipilt meenutab Gaspar Noe´d ja see on juba päris palju öeldud.

2. Albert Kamus. Tegemist on inimkonna Kamuse eluajal avaldamata esikromaani "Õnnelik surm" ekraniseeringuga. Raamat on Kamuse teiseks parim. Mitte nii rets kui "Mässav inimene", aga retsim kui "Võõras." Ja ekraniseering on õnnestunud. See tähendab, et Kamus oleks rahul, kissitaks silmi ja naerataks, kodusõidul tõmbaks masina puu ümber kortsu.

3. Peaosatäitja Indrek Kruusimaa on hea näitleja, kuigi ta ei ole sel alal professionaal, vaid hoopis kitarrist. Mees mõmiseb naljakalt ja see on hämmastavalt nauditav. Ütleks isegi, et tal on enese teadmata komöödiaannet.

4. Nagu öeldud, naispeaosalisel on hästi suured silmad. Tüdrukud on ta ka ilusti riidesse pannud. Mis, võiks arvata, juhtub kõikides filmides, aga võta näpust. Tšikid kannavad enam-vähem suvalisi asju. Siin kannab Kersti Heinloo filmi värvipaleti mikromudelit. Üldse on visuaal lõplikult välja arendatud. Martin Luiga paberlõikes tiitritest kuni filmi formaadini, mis on lähes ruudukujuline. Aga ei mõju harjumatult, nagu vanu filme vaadates, vaid kuidagi loogiliselt. Quadratisch, praktisch, gut.

5. See on muusikafilm. Kruusimaa kitarrimäng saadab peaaegu kogu selle ca tunniajalist mänguaega. Heli on puhas ja ilus, kohati isegi imposantne. Filmi esimene pool on monos ja heli laieneb järkjärgult stereosse. Selliseid avangard-trikke on siin veel ja üks teise järel ei käi nad mitte närvidele, nagu tavaliselt, vaid lõbustavad.

6. Üldse on see film üks lõbustav asi. Kamuse raamatu idee on kokkuvõtvalt järgmine: "Noor mees, sul on keha, mis veab veel mitu aastakümmet valudeta välja, ja mõistus, millega sa ennast veel vähemalt sama palju lõbustada suudad, aga sa ei saa neid nautida, kui sul kunagi kuradi RAHA ei ole. Õnneks on mul sulle väljapääs: sa tapad mingi vana ratastoolis rikka kännu ära, he won't mind. Ja siis võtad ta raha endale."

Treiler, muuseas, ei kasuta pea ühtegi kaadrit ega heli filmist endast. Ja aususe mõttes olgu öeldud: THIS REVIEW IS AN INSIDE JOB. Režissööri pean ma heaks sõbraks ja ma ise käin ka millegipärast paarist stseenist läbi. Mis öelda? Kui sõber režissöör palub, tuleb teda usaldada, sest muidu hiljem vaatad ja mõtled, et kurat, jumala klassnõi asi on, miks, oh miks, ei ole selles MIND?!