Monday, November 26, 2012

Moodsat-kunsti-mõnitav-mees

Suva tuigerdamine. A. Rostovi klõps.
Kuradi poliitikud nagu. Hambutu on see nende poliitika, ei liiguta. Nagu ühe vitsaga löödud, ühtegi uut ideed pole. Ja valetada ka ei oska. Oi ma valetaks neile, ma valetaks ja vabandaks ja oleks viisakas nii, et nad nutaksid!Ja see maja siin, onju? No vaata seda. Kes võiks sellises elada, töötada? Möödagi minna on vastik. Tõesõna, ma ütlen, siia ei saa viljahoidlat ka teha, kõik vili läheb raisku ja hallitama, aja, ruumi ja tööjõu raiskamine on see.

Niimoodi. See on näituse konse nagu. Check it out:

OBSKULTUUR

Niimoodi mustaga valgel, nagu käib. Sellel on tähendusväli ja puha. Sinna alla saab suva saasta kokku loopida, mingit valgust, mingit tüpograafiat, mingi mehhaaniline masin, mis imiteerib mingi küberneetilise masina tööd, it's pretty much all obskultuur. Põhimõtteliselt on tähendusväli nii kõikehõlmav, et sinna võib suva vanu raamatuid ja õlimaale ka tuua (ja youtube'i video "hobune ropsib"), aga targem on jääda üldtunnustatud hegemoonia turvalistesse piiridesse. Samuti ma arvan, et kile ja pappkastid ja markeriga sorgeldamine võiksid pigem jääda ära, muidu on liiga üliõpilaslik.

Kange tahtmine oleks muidugi projekt hull-radikaalseks ära pöörata. See tähendab, et sa ei kirjuta Obskultuuri taga oleva kohustusliku kaldkriipsu järele mitte Obskultuur saatana keeles, nagu kombekohane, vaid ОбсКульт. Ida orientatsioon! Mitte keegi ei tee Ida orientatsiooni, see on nii next level. Aga see tähendab, et peaks üritama päriselt head näitust teha, sellist poliitilisemat, kantud mitte meeleolust "kõik on kuidagi pehmelt nõme ja arusaamatusse rüütatud, aga tegelikult väga käibetõeline" vaid "kõik on täiesti agooniliselt perses ja tuleks buldooseriga kokku lükata." Kindlasti ei ole kuskile kirjutatud "obskultism". See mäkerdaks tähendusvälja maitsetult kirjuks ja hakkaks liiga otseselt probleemiga tegelema. Probleemiga tegelemine on pedene.

Siis, eksju, miski, mida oleks peamiselt saanud õnnetu kultuuripealinna aegadel ära kasutada: KULTUURIPEALUU. Kultuuripealuu on niisama mingi bränd, mida igale poole toppida. Ta ei peagi suurt midagi tähendama, mingi mõistetav fiile on ikka olemas. Ta on siuke moodsas disainis tehtud neoonvalge pealuu, pigem webdesign kui heavy metal, eksju. Ei, pea luu seest ei avane raamat ega tule pliiatseid välja, tema kultuurilist olemust väljendab see, et ta on kujutis. Ingliskeeles on CULTURE SKULL.

Ja siuke reklaamklipp ka. Väsinud olemisega toolil istuv vanemas keskeas mees ütleb pehme kohaliku aktsendiga: "This is a former socialist republic. I am a former socialist." Hiljem ei ole teda enam kuskil ja mingit former socialist värki ei toimu sugugi.

Also, social art special: PEDETSEMA JA LESBITSEMA. See on fotonäitus, fotod kujutavad eeldatavaid pedesid ja lespareid igapäevastes, seksualiseerimata ja ebaväljakutsuvates olukordades, kohati on close-up silmadest, kohati on bussiootepaviljon, onju, värvigamma on rahulik ja fotodele on asetatud tekst kõige rõlgema homofoobse lällamisega, mida kusagilt leida võib.

Up for grabs! Ükspäev lõpetan ära selle moodsa kunsti mõnitamise, päriselt ka. See on lapsik meelelahutus.

- I hate rats, I hate rats, I FUCKING HATE RATS!
- Hey man, what's your problem with rats?
Fallout 2, datalinks.

Friday, November 23, 2012

Loll

1992, koolitee algus 7. keskkoolis. Esireas: Katri, Jim ja Ingmar
Enamus aega oma elust olen tundnud end purulollina. Kaasa pole aidanud ei Eesti elitaarseimas koolis käimine ega austusväärsed intelligentsemad eakaaslased-kaasteelised, kes majakatena tarkusevalgust inimmõistuse pimedusse on heitnud. Valgust, mis on lugematuid kordi päästnud mind rumaluse sohu uppumast. Kui viskusin lauluga lolluse ulgumerelaintesse, olid targad sõbrad ja koolikaaslased need, kes mulle päästerõnga viskasid, otsekui öeldes, et ka lollil võib olla eluõigus; ja kui ta oskab veel nalja ka teha ning suudab teinekord ausakski jääda, siis seda enam.

Nalja ma oskasin teha küll. Üks võimalik viis 12 aastat 7. Keskkoolis, hilisemas Tallinna Inglise Kolledžis, kokku võtta oleks selline: pool ajast ma naersin nii, et püksid märjad, teine pool ajast kuivatasin pükse ja vihkasin ennast. Olin klassikaaslaste silmis keskmisest humoorikamat tüüpi ja teisalt polnud ma kuigi vägivaldne, mistõttu võis mind pidada ohutuks, sõbralikuks poisiks. Suhtlesin nii kaabakate kui nohikute, kaunitaride kui peletiste, olümpiaadikunnide kui lausidikatega. Võtsin seda andena, oskusena - seda võimet olla kõigi sõber; või vähemasti sõbralik. Ilmselt oli mu naljatlev leebus ja hooti ilmnev fantaseerimisvõime isikuomadused, mis võimaldasid mul ühtaegu olla korraga “joonealune” ehk miinimumist madalama keskmise hindega, st väljaviskamise piiril kõikuv loll ja üksikute õpetajate emaliku kaitse all olev “hea poiss”. Pastakatindiste kätega ärev ja higine hüäänikutsikas ning õpilasomavalitsuse aktivistide sõber ja “errand boy” / “sidekick” ühes isikus.

Meie koolis öeldi palju asju tarkuse kohta. Näiteks öeldi, et üks asi on haridus, teine asi haritus. Meie kooli motoks oli ja on tänaseni ingliskeelne loosung: “For excellence we strive.” Meie kool kuulus eliitkoolide ühendusse G4, kuhu minu mäletamist mööda kuulusid veel Prantsuse Lütseum, Reaalkool ja 21. keskkool. G4 õpilastele korraldati ühiseid pidusid ning meie kool, nagu ülejäänudki G4 koolid, kõrgus uhkusega aastast aastasse riigieksamitulemuste ladvikus. Meie kooli vilistlastest läks erakordselt suur protsent kõrgkoolidesse edasi õppima, neist mõned lausa Oxfordi ja Cambridge’i. Meie koolis kasvatati tulevasi suurettevõtjaid ja riigijuhte. See kõik tegi mind nii ärevaks ja joonis mu ebakindlust alla nii rasvaselt ja punaselt, et hakkasin kartma päeva, mil kool lõplikult läbi saab, sest olin üha sügavamalt veendunud, et kooli lõpp on ühtlasi elu lõpp. Olin selgelt aeglasema taibuga, hajameelsem ja kohmakam kui mu koolikaaslased. Mu ennustatav koolilõpu keskmine hinne lendas kõrge lati alt maadligi läbi ning poleks ületanud ühegi ülikooli lävendit. Tasulisest õppest ma ei hakanud unistamagi, sest kust saaks minusugune loll raha, et õppemaksu maksta? Mõtlesin, et küllap leitaks mulle hea tahtmise korral rakendust teenindavas sektoris, aga selle väljavaate kriipsutas maha mu kartus suhelda võõraste inimestega.

Niisiis oli mu tulevikuplaan järgmine: kraabin raha kokku ja ostan telgi, elan kuskil õues ja suren kraavis.

Ma vihkasin oma puudulikku mõistust. Kui tundides järje kaotasin, siis ma tavaliselt joonistasin või hakkasin pinginaabritega kildu rebima. Ükskord kuuendas klassis viskas matemaatikaõpetaja mind klassist välja ja hurjutas mu lõkerdavat eesistujat, et mida sa vatrad selle poollollaka Jimiga!? Komberdasin naerdes klassist välja ning läksin garderoobi, kus kukkusin pisarsilmil naerdes istuli, püksid läbimärjad ja tohutumust häbilaine selja taga kerkimas, lähenemas. Juba järgmisel hetkel mattusin selle alla nagu raibe kaldal.

Mul läks kehvasti tundides, kus oli vaja nutti, võimet luua seoseid ja mälu, mistõttu põrusin ühtviisi nii matemaatikas, keemias kui ajaloos. Ajuti panin lootusi humanitaarainetele, aga kunstiõpetuses üllitasin harilikke soperdisi, millele huvipuuduse tõttu jäi lisandumata ka isikupära, ning kirjanduski tundus igav. Olin raamatute lugemiseks liiga aeglane ja tähelepanu hajus kergesti. Ükskord, võib-olla seitsmendas klassis, võtsin end olulisel momendil - see pidi olema mingi määrava tähtsusega moment, kus mingi tähtis hinne oli kaalul - ühesõnaga, ükskord võtsin end kokku ja lugesin mingi raamatu kodus ühe hingetõmbega läbi. Terve päeva vähkresin narivoodi teisel korrusel ja lugesin. Lasin silmadel tähtedest üle käia ja pöörasin lehti, kümneid lehti. Lugesin, lugesin. Päike tõusis, tegi kaare üle taevavõlvi ja vajus taas horisondi taha - ja mina lugesin.

Järgmisel päeval sain raamatu peale tehtud tunnikontrolli eest kahe. Ma ei suutnud seda uskuda. Jah, ma ei mäletanud sellest raamatust muud midagi kui seda, et ühel hetkel tehti seal lõket, aga jumala eest - ma ju lugesin! Mu õiglustunne oli nii ränga hoobi saanud, et järgmisel hetkel istusime õpetajaga kahekesi õpetajate toa vastas privaatses vestlustoas, mina nutsin lohutult ja õpetaja katsus olukorrale mingit lahendust leida, kuni mul hakkas suure nutmise peale ninast verd lahmama. Alles siis omandas olukord selle dramaatilisuse kraadi, mida see minu arust algusest peale oli väärinud. Jooksin poiste vetsu ja tilgutasin kraanikausi suppi täis. Verine kraanikauss ütles uksel seisvale õpetajale kõik: “Näete, mis te minuga tegite? Mida see kool minuga teeb? Kas nüüd näete? Näete?”
Ma ju lugesin!

Rohkem kui 10 aastat hiljem võin hingata kergendunult, et ma pole veel kodutuna kraavi surnud. Kahes ülikoolis olen samuti käinud - ja veel riigieelarvelisena.
Loll olen ma ikka. Loll nagu lauajalg. Mul on endiselt hirm ülesannete ees, mis nõuavad nutti, mul on raske leida asjade vahel seoseid ja jõuda välja üldistusteni ning mälu on mul umbes sama vilgas ja usaldusväärne kui tagataskusse pistetud ja kogemata kombel katki istutud floppy diskil. Aastate jooksul on nii mõnigi inimene, sealhulgas ka mõned õppejõud, nimetanud mind intelligentseks, aga see on alati valmistanud mulle piinlikkust. See on umbes nagu satuks pankurite suvepäevadele ja siis keegi priske härra patsutab õlale ja teeb sõbramehelikult silma, arvates, et kuna mina ka seal töllerdan, olen ka mina järelikult rikas. See tekitab ainult pinget hoida suu kinni, et jumala eest aru ei saadaks, millist vaesejuttu mul tegelikult sülg suhu toob.

Kunagi oli mul lootust. Esimeses klassis olime klassivenna Tõnisega (keda hiljem tuntakse rokkansambli Ultramelanhool klahvpillimängijana) klassi parimad. Paraku suurim tunnustus, mis ma oma edasise haridustee jooksul pälvisin, oli aukiri esseevõistluse võitmise eest. Teemaks oli “Matemaatika ilu, valu ja võlu” ning auhinnaks sain raamatu “101 nõuannet: Internet”.

Wednesday, November 21, 2012

Eesti Suureformaadilise Fotograafia Ühendus avab näituse "Koosolek"



PRESSITEADE

Neljapäeval 22.11.2012 kell 17.00 avab Eesti Suureformaadilise Fotograafia Ühendus Fotomuuseumi keldris „LEE“ näituse „Koosolek“. Näitus jääb avatuks 7. jaanuarini 2013.

Autorid: Romeo Koitmäe, Jako Krull, Janno Lepind, Ivo Luus, Oliver Moosus, Sten Oja, Jt Autor, Andres Palm, Vahur Puik, Mihkel Tammet, Sandra Verk, Tanel Verk, Enno Veereste, Tarmo Virves. Kuraator: Tanel Verk

Sada aastat tagasi oli täiesti tavaline, et päevapiltnik kingakarbi suurust fotoaparaati kaasas vedas ning musta lina alt “linnuke lendab!” hüüdis. Pildistamine toimus plaatkaameraga ning foto valmis reeglina kontakt-kopeerimise meetodil. See tähendab, et negatiiv pidi olema vähemalt sama suur, kui hilisem vormistatud töö. Tööstuslikult valmistati näiteks želatiin-emulsiooniga klaasplaate suurusega kuni 50x60 cm. Nii suuri klaasplaate veeti hobuvankriga.

Fototehnika areng on tänaseks päevaks kaamerad ja nende sees käiva valgustundliku materjali väga väikeseks muutnud. Film on professionaalsest fotograafiast peaaegu kadunud ning kasutusel on digi. Me oleme digitaalse fotograafiaga sedavõrd harjunud, et ei kujuta teisiti ettegi - igaüks võib endale lubada kaamerat, millega teha tuhandeid klõpse ja hiljem parimad välja valida.

Vanaaegse fototehnikaga katsetamine loob omamoodi väljakutse - iial ei või tulemuses kindel olla. Kui aga pilt õnnestub, on selles enamat kui jäädvustus! Fotomaterjal, eraldusvõime ning optilised eripärad loovad silla mineviku ja tänapäeva vahel. Käiku lähevad vanad fotokemikaalid, tehnikad ja unustatud oskused.

Eesti Suureformaadilise Fotograafia Ühendus on mitteametlik klubi, mille liikmed harrastavad just suureformaadiliste kaameratega pildistamist. Tegevus sai alguse internetileheküljel (www.flickr.com/groups/eesti_tasafilm), 2008. a suvel, kuhu katsetajad oma töid üles riputasid ja kogemusi jagasid. Korraldatud on ka mitmeid koosolekuid, mis on kõik toimunud Fotomuuseumis.

Näitus „Koosolek“ on ESFÜ esimene näitus, mis hõlmab ülevaadet autoritest ning nende tehnikatest. „Koosolek“ sümboliseerib ka taaskordset kokkusaamist, seekord ametlikumas ja vormistatud versioonis.

Info: Tanel Verk, +372 56 491 953, tanelverk(a)gmail.com

--

PRESS RELEASE

On Thursday, November 22, 2012 at 17:00 Estonian Large Format Photography Society is opening their first group exhibition “Reunion” at Tallinn City Museum Photo Museum’s gallery LEE. The exhibition is open until January 1, 2013.

Participating authors: Romeo Koitmäe, Jako Krull, Janno Lepind, Ivo Luus, Oliver Moosus, Sten Oja, Jt Autor, Andres Palm, Vahur Puik, Mihkel Tammet, Sandra Verk, Tanel Verk, Enno Veereste, Tarmo Virves.
Curator: Tanel Verk

Hundred years ago it was totally normal that photographers had to carry a shoebox size camera and pictures were taken on glass plate negatives, which often also defined the size of the final picture, as most of the photos were contact-prints of the negatives.

The development of photographic technology has dramatically reduced the size of the light recording material and also changed its’ nature. In professional use electronic image capture has replaced the silver-based photography. Digital photography is omnipresent and almost everyone can afford a camera with which it is not a problem to make hundreds of shots.

Using analog photography and historic methods is a challenge -- you can never be really sure about the result. But if it’s a success then it’s more than a captured image. The material, the resolution, the optic effects bridge history and today. For that you need chemistry and craftmanship almost forgotten.

Estonian Large Format Photography Society is an unofficial club, whose members practice taking pictures with large format cameras and have joined since 2008 in a Flickr group (www.flickr.com/groups/eesti_tasafilm). All their face to face meetings have taken place at the Photo museum.

“Reunion” is the first joint exhibition giving an overview of the different photographers and techniques they use. “Reunion” stands for another meeting this time in a more formal and organised form.

Info: Tanel Verk, +372 56 491 953, tanelverk(a)gmail.com

Marcus Aurelius

ma olen Marcus Aurelius
su sõjaelevantidele
surnuks trampida
su haigustele laastada
termiitidele laiali kanda

ma tahan, et sa teaksid
sellest piisab mulle

juba siis kui ma sündisin
sa olid ennast laotand
palmilehtele
mu trireemi pardal
ja alligaatorid kaldal
laksutasid lõugu

ma olen endale kaotada
ja sulle ainult võita

ma
ei taha
olla loom kes
palub: ma
ei taha minna

aga läheb siiski


Friday, November 16, 2012

Poliitiline fotokommentaar

foto: DeStudio

  

Väikesed linnapildikriitikad

Ruudu Ulase foto
 Davai, tüübid, nüüd mängime et ma olen kuradi kolumnist.

Tallinn on kaunis ning suurejooneline linn. Ma olen suutmatu seda kirjeldama. See ei ole minu ala, rääkida paar sõna või üks lõik selle kohta, kui lai on Lasnamäe kanal ja selle kallastel kasvav tulevikulinn, või väikesest Pikakari rannast, kus venelased suure kivi pealt vette hüppavad ja metsaveerel liha grillivad, kus läheb kohemaid sügavaks ja kohati mööduv laev tekitab hiidlaine, mis on oma viis korda kõrgem kui harilik laine. Ega sellest, kuidas Majaka ja Lubja vaheline trammiteelõik on Tallinna San Francisco, kuna koosneb suurel määral mäkketõusust või mäestlangusest. Seda peaksid kirjutama hoopis teised inimesed. Kas teile on juba toonitatud, et te peate kirjutama? See on ZA/UMi ametlik poliitiline joon. Sa pead kirjutama. See on sulle enesele kasuks. Kirjutada saab: armastuskirja, poliitikute kõnesid, laulutekste, seadusi, kriitikat, üleskutset, pöördumist ja ilukirjandust. Kui sa ei kirjuta, siis sa oled sitemas seisus kui need, kes kirjutavad. Kirja pandud mõte "on kuskil", see ei ole enam ühe või paari pea sees. Also, see aitab sul omaenese mõtet struktureerida. Kui sa suudad mõtelda ja tead alfabeeti, sa suudad kirjutada. See läheb aja jooksul paremaks, kui sa seda praktiseerid, vähemalt mingi punktini.

Mina aga täna, mina tulin väiklaselt krigisema, see on ammu teha tahtnud. Minu esimeseks mureks on need uued lipuvardad, mis hoiavad lipul justkui kratist kinni, pingutavad teda, ilmsesti selle jaoks, et lipp ei mässiks ennast ümber oma varda, et inimene ei peaks minema seda õigeks panema. Peab ütlema, et ma ei ole kohutavalt suur lipusõber ja ei kuulu Eesti Lipu Sõprade Seltsi, ma ei tunne "kohustust oma esivanemate ees", need on nii mõneski mõttes üks paras kolonialistlik sümbol, ent. See näeb nõme välja ja on solvav lipu ideele, et see ei saa vabalt lehvida. Parem oleks minu meelest üldse mitte hoida juba seal. Pange parem see lõvidega vapp seina peale, või see retroplönn, mis ütleb: WEL COME TO EST ONIA. Seda pole viimasel ajal justkui suuremat näha olnud? Miks te seda eesti euromündi tahaküljele ei pannud?

Samuti mind huvitab, kelle süü sääraste varraste levik on. Ma pakkusin alguses, et see on Euroopa Liidu süü, kuna paistab, et too hoolitseb igati selle eest, et nende imagoloogia võimalikult ebainspireeriv oleks, selleks, et ei oleks kuidagi natsinõukogude. Aga Nurklik ütles mulle selle peale: "Ära ole eurovastane." Well, tunnistan, see võib sama hästi meie oma inimeste süü ka olla. Kui me hästi tahame, siis me võime selles nukras loos nende varrastega poliitilist allegooriat näha.

Teine pind minu silmas on Autobussijaama bussipeatuse reklaamipinna raiskamine. Seal, nimelt, ilutseb juba tublisti üle aasta kaks plakatit, mis ütlevad "KUDUMISGRAFFITI LIIGUTAB LINNA". All- või ülalnurgas on väiksemalt kiri "Tallinn - kultuuripealinn 2011".

Taeva nimel, milline hiiliv brežnevlus! Meil on varsti aasta 2013 juba! Möödundaastane plakat täiesti suvalisest ettevõtmisest, mis manifesteerus paari märkamatu räbalana kesklinna-aluste bussikoobaste tugisammaste ümber, see EI OLE DUBSTEP! See õnnetu pind saaks majandust genereerida või öelda inimestele mingit lustlikku sotsiaalset asja, nagu et loe ennem kümneni, kui pereliikmele virutad või et väikesel inimesel on kaval finantsküsimuses konservatiivne olla. Iseenesest leiaks ka palju vahvamat suvalist kultuuri, mida promoda, kui mingi gosplan on määranud bussijaama juures asuva reklaampinna igavesest ajast igavesti marginaalsete kultuurinähtustega tegelema. (Veel üks asi, mis ei ole sugugi dubstep ega kanna hoodie'sid on meie valitsus. Nad kuulavad Raadio Eevat, käivad OK jututoas ja neil on Hoti postkast. Sellepärast keegi neid ei salligi. See on tegelikult enam tõsi, kui esmapilgul paista võiks: nende suurimaks veaks on suutmatus olla tänapäevane. Also, ükski elus inimene ei käi riides, nagu need pihkurid. Ja kõige rohkem vihkan ma seda kiisulipsuga õli.)

Vähem, kuid siiski sovhooslik ja närvidelekäiv on see, kui sa tuiad kusagil jäätmaal ringi ja leiad mingi riikliku või linliku ehitise... seal juures on plakat, tellija, tootja, valmimiskuupäev - valmimiskuupäev on möödas! Tohoh tonti! Ehituse peal ei paista ka kedagi olevat. Võiks vähemalt, ma ei tea, võltsida neid oma silte või mingi vabanduse juurde kirjutada, niigi on alatihti üsna masendav kõige selle pärast, mida ei tehta ega mõeldagi teha, paha on vaadata, kui sellegagi hakkama ei saada, mis päriselt plaanis oli. Vaat Saksamaal, see on kehv koht ja seda poleks pidanud taasühendama, aga seal ma nägin ühes väikelinnas tõsiselt efektiivset ehitamist. Kuus töölist sillutas tänavat, kõik tegid parasjagu midagi , paari minutiga oli rohkem sillutist maas. Then again, võib-olla nad said selle eest palka, mida nad tegid.

Siia lõppu kirjutaks veel ühe autobussietüüdi ka, tundub somewhat sarnane teema olevat. See on tegelt Ruudu etüüd, aga ega too ei tea, mis talle hea on, ma parem kirjutan ta ise üles, et kaotsi ei läheks. Sõidab Ruuduke bussis või trollis, ilmselt läheb ujuma. Selline aeg on, et veel on valge. Seisatab ta kõrval vanem härrasmees, vabu kohti ei ole. Ruudu pakub istet. Tema kohale lendab väikene poisike. Vanem mees haarab poisil kratist kinni ja paiskab ta peaaegu teise bussi otsa, sõnadega: "See ei ole istumise koht!" Ruudu on mõneti jahmunud, mees jääb seisma. "No istuge siis ometi," pakub Ruudu. Mees raputab vaid peab. Tegevusse sekkub tädi, kes surub poisikese bussiistmesse, sõnadega: "Istu siia maha!", ning hakkab seejärel meest viletsa käitumise eest noomima. Mees vaatab vaid kaugusesse. Lõpuks ütleb tädi poisile "Pane müts pähe!"

Sellele loole, erinevalt eelmistest autobussietüüdidest, on raske ühest moraali leida. Muud kui et ei tahaks selle väikse poisi nahas olla. Ma mäletan küll, kuidas oli noor olla, sa eeldad loogikat ja põhjusi maailmas orienteerumiseks ja eeldad, et täiskasvanud inimesed õigustavad oma staatust mingil moel, kui nad end sellistena positsioneerivad, noor mõistus ei lepi juhuslikkuse ja kaosega. Note to self and others, tuleb teha konstruktiivset kriitikat maailmavalitseva põlvkonna kohta koduvabariigis.

Ja see siin oli tujutu vingumine. Enjoy! Tuleval aastal juhime seda riiki juba blogidest.

Friday, November 9, 2012

Mait Vaigu 20 aastat oodatud debüüt

MAIT VAIK. KÕIGIL ON ALATI ÕIGUS. Puiestee, Tallinn, 2012. 160 lk. € 11.00. Originaalkujul avaldatud Vikerkaare erinumbris "ZA/UM Reviews the World." Kirjutanud Joanna Ellmann ja Robert Kurvitz.

Mait Vaigu luulekogul on nii väga häid kui ka häirivaid omadusi. Ja neid kahte asja ei ole ta kunagi korraga. See ei ole trash, mida saaks kergelt võtta või kergelt arvustada. Mingit üleolevat positsiooni nende tekstide suhtes ei ole olemas. Need, kes arvavad, et on, eksivad. Ei saa minna teise inimese juurde – pealegi veel sellise, kelle pea seest tuleb aeg-ajalt asju, millele puhta leidlikkuse mõttes võib küll võrdväärseid leida, aga mitte neist paremaid – ja küsida talt: kas teistmoodi ei saaks? Selles kogus on umbes 20 teksti, millest paremaid sel aastal ei avaldata, ei ole kunagi avaldatud, ega hakata avaldama ka tulevikus. Ei Eestis, Egiptuses ega Püha Rooma Keisririigis. Ja pea sama palju masuuti. Kõrvalsaadust, mida me ka millegipärast tarbima peame. 

Käesolevaga oleme kasutusele võtnud stiilielemente arvustatavast teosest endast. See on miski, mida meil aeg-ajalt ikka juhtub. Ja antud teos on brutaalne. Kuskil interneti-hämarustes liikus kunagi ilukirjanduslik kompanjon Mait Vaigu laulutekstile “Armastuse lugu”. Ka see lühike tükk oli tema enda kirjutatud. Tekst on ammu kadunud ja meile meenub sellest õige väheke. Minategelane tõi naisele, keda oli juba aastaid oma armastusega piinanud (ja kes ise oli ammu õnnelikult abielus), millegipärast koerakutsika kingituseks. Naist ei rõõmustanud see eriti. Ta ütles, et minategelasel on “julmad silmad”. Vot nii. Need siin on julmad tekstid.

“See on minu tänav. / See on minu maja. / Siin ma elan. / Siin ma veedan aja. / Valge katusega / lumivalges päevas. / Valged seinad. / Valge lagi. / Valged pilved taevas. / Akna alla seistes, vaikus südames, / näen ma väljas inimesi naaberaedades. / Kollased on bussid bussipeatuses. / Kõnniteedel ruudud – reas ja seatuses” (lk 11). 

Selline on Vaigu “See on minu tänav”. Tekst on nagu tellis. Rütm on brütal. Sellest ei ole väljapääsu, see nendib fakti, mis justkui ei vajakski nentimist. On tautoloogiline kabelimats, kõige õudsamas mõttes rock-muusika. Osadeks jaotamisega tegeleb ka “Igavest elu lõppevas öös”, veel üks mitmest tipptekstist kogus: “Tänagi öösel, kui muusika mängib ja tuledesäras on aed, / maha jääb linn ja vaakumis tänavad, osadeks jaotatud aeg” (lk 61). Toona, 90ndate alguses, Vaik vaakumi osadeks jaotamisega peamiselt tegeleski. Veel kord, seekord horisontaalselt: “Ta lihtsalt hulgub linnast linna, / siht on sinna, kuhu tuul. / Ta vaateväli on ta maailm, / tema ulatus ja ruum” (lk 36). See ei ole niisama moe pärast luules ruumi ja ajaga piiderdamine. Et keegi saaks hiljem analüüsis välja tuua. See on kahtlematu autoriteediga inimene, kes moodustab rääkides kätega ruute. Laudlinale. Sa ei kobise vastu. “Me maailm võib olla üks vaade, / üks pilt me akende taga, / kus metsatukk määrab me ruumi / ja pilved ta kohal me aja.” Ja siis, nagu keegi oleks julgenud selles kahelda (mida keegi ei julgenud), palun väga, END GAME: “Näe kassiga tassis on piimvalge piim, nii sõnast sai pilt / ja pildist sai mõiste ja mõte, siis muutuski kõik.”

See viimane tekst, “Akna Juuli” (lk 77), pärineb meie teada nullindate algusest. (Ja pole ebatõenäoline, et see on nullindatel kirjutatutest kõige parem tekst. Luules.) Selle ja “Kaotajaga” võib suurjaotuse lõpetatuks lugeda: “On ruume, millest iialgi ei pääse, / ja seinu, millest läbi me ei näe. / On kaugusi, mis on nii sama kauged / kui igavik või sirutaksid käe” (lk 114). No palun väga, minge p***i, venelastel on selline komme: 16-aastaselt pannakse ratas pöörlema, kuulike põrkab, ühest nendest noortest peab saama Suur Inimene. 23-selt loetakse rulett lõppenuks ja see, kelle kohal kuulike peatus, kuulutatakse järgmiseks geeniuseks. Vene hiiglaseks. Kõik ülejäänud kolleegid tõmbavad aukartlikult sõõri ja haibivad ta Jupiterile. Hoolimata eksimustest, puudujääkidest, karjutakse ta sõnavõttude peale: “Geenius!”, “Braavo!”. Ja niimoodi, daamid ja härrad, genereeritakse ajalooline suurus. See on peamine põhjus, miks näiteks Majakovski meile tegelasena üüratu tundub. Ja Vaik – mitte nii väga. Tema võib antud suurusastmega projekti lõpetada lausa poolsalaja. Keegi ei tee teist nägugi. “Ee… vist jah, on küll Mait Vaigul mingi ruumi-teema. Kui mõtlema hakata, siis tõesti.”

Ilmselt on asjalikumaid kohti, kus selle eksperimendi tulemusi lahata. Mahukamaid formaate. Aga me teeme seda siiski natuke ka siin, kuna on ebatõenäoline, et järgmises Loomingus (muuseas, kes sinna üldse kirjutab? küsisime kõik sõbrad läbi ja keegi ei teadnud kedagi) esitaks keegi hädavajaliku uurimustöö: “Ruum Mait Vaigu loomingus.” Ruum Mait Vaigu loomingus on selline koht, kust ei saa põgeneda. Seda ei ole kaardistatud väljamurdmise eesmärgil, sellist asja ei saa teha. Saab ainult seista, istuda või lamada, nentida rõhku kahe poolkera vahel, kust õhk on välja pumbatud. Ajapikku võib see isegi meeldima hakata: “Üks päev on lõppenud, algamas uus. / Ma laman voodis, käed taskus, sigaret suus” (lk 30). Selles rõhu all olekus seisnebki Vaigu raskepärasuse kõige suurejoonelisem ja väärtuslikum osa. Kuna aga tegemist on väga raskepärase luuletajaga, kelle umbes sajast tekstist vaid kaks ei ole gootilikult rõsked – ja paljude objektiks on ruumi puhtakoelise mono asemel hoopis lõputu ja painav endaksolemine –, võib Vaigu luule raskus lugejas lausa psühhosomaatilisi häireid tekitada. Üks meie kriitikuteduo liige tundis kogu lõpu poole iiveldust, teine nöörivat tunnet kurgus. Millist hakkad tundma sina?

Aga enne veel, lubage üks hingetõmbepaus. Kuskil Vaigu luules on peidus tema ülisalajane headuse käsitlus, mille me nüüd päevavalgele toome. See on selline: (ära kellelegi räägi!) headus on nagu Eduard Uspenski garantiimehike. Ta on imetilluke, mikroskoopiline lausa. Armetu ja armas. Siin laob Vaik välja oma kõige säravamad ideed: “Sõbrad, ma mahun teile taskusse, / armastus mu südamesse!” (lk 46). Mõelge vaid, kui väike peab olema armastus, mis mahub mehikese südamesse, kes omakorda mahub sinu taskusse? Ülalseisev, ka tekstiks teostatuna täiuslik mõttejada on selline, mille peale inimesele tuleks anda miljon krooni ja elu armastus. Koheselt. Siin pole maailmal enam midagi kaubelda. Ja kui nii, siis Mait Vaigul oleks juba kaks miljonit krooni ja kaks elu armastust, kuna: “Minu allverelaev on puudutand südant ja seisma siis jäi, / sest kapten on surnud ja meeskond on joonud end täis. / Üksik madrus veel nutab, mida teha, ei tea, / liiga palju on riistu, liiga väike on pea.” (lk 157).

Kuid nii kummaline, kui see ka oleks, ilmneb, et Vaik on oma tekstides peamiselt spontaanne, komponeerib harvem. Ehkki kandvaks jõuks tekstides on idee, üks särav mõte. Ja siis selle teostus. Ideid on tal umbes nii viiekümne eesti luuletaja jagu. Kellest enamikul nende avaldatud tekstides ei ole ühtegi säravat ideed. Ühtegi sellist mõtteraasu, mida annaks pargipingilt pargipingile kanda; mis elaks üle valesti meenutamised ja mida üldse keegi meenutada tahaks. Küll aga on paljudel autoritel sinna kõrvale välja käia särav teostus. Vaigu teostus on alati üks ja sama: lihtne rütm, lihtne riim. Ilmselge, et next level genius flow ei ole see, mida Vaik siin taga ajab; mad skillz ei ole tema jaoks tähtis ja olgem ausad, tal ilmselt ka ei ole neid. Mitte kunagi ei uhkelda ta tehnilise oskusega, tema jaoks on tähtis edastada teksti tõesus.

Aga kui see tõesus seisneb näiteks selles, et Mait Vaigul on lihtsalt paha olla? No siis juhtuvad sellised asjad: “Sõbrad enam ei helista, / surm on ka kui seljaga, / tänutunnet enam pole, / kõik on halb ja kõik on kole. / Padjal ainult kuivand veri, / tahaks öelda … keri” (lk 52). Sellelaadsete väljaütlemiste puhul saab ainult ühe üle tänulik olla. Vähemalt ei õnnestu meil käiku lasta andestamatut luulekriitilist klišeed – öelda, et see oleks mingit pidi keskkooliluule. See ei ole seda. Vastupidi – tegemist on küllaltki hiljutise tekstiga. Aga Vaik on siin tehniliselt nii lihtsakoeline, et jääb mulje nagu kaheksa-aastasel poisil oleks paha olla. Tuleb koolist koju ja sellised asjad on emakeele tunnis kirjutanud… raske on tunda üleolekut. Pigem on murettekitav. Lisaks on tegemist ühe pikema teksti – “Tikutoosiga mees” lõpuga, mille põhiidee ilmneb hoopis siin: “Ka tikutoos kodutu jaoks võib põranda muuta ta koduks / ja leivaviil köögis võib uskuma panna, et elu on alles veel ees. / Kuid koduga kodutud – mida teile võiks anda, / võiks anda teile – üks tikutoosiga mees.” 

Pärast seda on salm, mis on paigutatud nii, et seda saab ainult raamatut teistpidi pöörates lugeda. See kirjeldab minestushetke. Siin võiks tekst lõppeda ja kõik oleks rahul. Ja ütleksid: “Mait, see on väga kõva tekst.” Aga siis järgneb paraku ülalpool seisev stiililine ja mõtteline muutus. See, miks nii on tehtud, on mõistetav. Kuid tekitab siiski negatiivse fooniga kummastusefekti ja jätab õhku küsimuse: kas see on ka vajalik? Meie arvame, et ei ole.

Selliseid näiteid saab Vaigu kogust kahjuks veel tuua. Väga halvasti on nende kohtadega, kus ta ei tule üldse koolist koju, jääb trammis mingit tädi jälitama ja läheb ta järel kaubanduskeskusse. Seal tabab poeeti üleolek naise tarbimisharjumuste suhtes. Konstateeriv stiil, mis Vaigu “ruumijaotuslikud” tekstid ülevaks muudab, mõjub ühiskondlikus võtmes maakirikuõpetajalikult. Mis, me oleme kindlad, on Vaigu enda jaoks kompliment. 

Tema hilisemate tekstide paljuneetud kristlikku moraali ei saa aga täielikult maha kanda. Kohati lisavad need Vaigu mõttearendusele oma lihtsuses imetlusväärseid momente: “Kõigil on alati õigus, / sest male ei mängi ju malet, / kui ainult Jumal on hea, / siis pole ka halba või valet.” (lk 149). Et siis: levinud arvamuse kohaselt hakkas Vaik kristlaseks ja pärast seda ei kirjutanud enam head luulet. Asjad päris nii ei käi. Algatuseks olgu öeldud, et Vaik on alati kristlane olnud. “Planeetidegi vahel kehtib raskus” ja ülalpool ära toodud tekst, mille järgi raamat pealkirja sai, on loomulikud edasiarendused Vaigu raskemeelsusest. Neis sisaldub küll varasemast rohkem moraalseid keerdkäike, aga pole meie ega kellegi asi öelda, et selles midagi valesti oleks. Kuna tegemist on tugevate tekstidega. See, et Vaik Karl Barthi loeb, ei saa talle luuletajana saatuslikuks. Ega ka tema isamaaliitlaslik tarbimisühiskonna kriitika või õlgu kehitama panev teemavalik sellistes tekstides nagu “Kummaline reis”. (Kallid Sõpruse Puiestee konservatiivsemad fännid, siin on teile emotsionaalselt manipuleeriv nutulaul Siberisse-sõidust, mille minategelane on, ja mitte kokkusattumuslikult, ca kaheksa-aastane laps.) Ega Vaigule ei saagi ükski ta idee saatuslikuks, halvasti on lood Vaiguga seal, kus emotsioon, mis kõige enam sarnaneb jõuetu raevuga, on tugevam kui idee. Nagu näiteks see tekst, kus ta kirsaga näkku tahab peksta. Võiks ju püüda seda siiski mitte teha.

Kokkuvõtlikult: masuuti on kogus liiga palju. Seetõttu ei saa öelda, et “Kõigil on alati õigus” oleks tervikuna väga hea raamat. Küll aga ei tee see Vaigust kehvemat luuletajat ega riku ära elevust selle üle, et nüüd viimaks, pärast kahtkümmet viit aastat, saab teda luuletajana käsitleda. Me oleme siiani natuke hämmeldunud, et meile antakse Mait Vaigu tekstidest rääkimise eest raha. Oleme ju seda teinud ka tasuta ja oleksime tasuta edasi teinud. Nüüd on vahepeal juba folkloori jõudnud Vaik aga ka ametlikult kirjandusse tulnud. Ja me saame teda luuletajana käsitleda.

Ja kuna meile ilmselgelt meeldib Mait Vaigust luuletajana rääkida, võivad teised nüüd magama minna, me räägime natuke veel edasi. 

Mait Vaik on kirjutanud ka peoluulet. Jah, just – peoluulet. On ju olemas niisugused asjad nagu räuskamine ja nali, aga see veel ei ole peoluule. Peoluule on selline: “Täna meil on aega, meil on raha, / meil on tüdrukud ja pind. / Täna kui ma olen purjus, / ma ei karda, kindlalt suudlen sind” (lk 58). On tõenäoline, et ühtki teist nii südamlikku ja armast peoluuleteksti pole Eestis enne kirjutatud. Sellel on endasuguste seas harvaesinev mõju: see paneb tahtma pidu panna. “Jumal kaitse Vennaskonda” jumal-tegelane on hilisema Vaigu moraaleetilisest paradoksist märkimisväärselt leebem sell. Paneb käe õlale ja loodab, et su päevad on elamist väärt.

Mõneti peoluule on ka eespool tsiteeritud “Igavest elu lõppevas öös” ja “Disco”. Ehkki “Discos” on selgelt näha Vaigu morbiidsematki poolt. Kui poeet peolt koju läheb, räägib ta jälgedest. Aga jälgedest räägivad ju kõik luuletajad, kuuleme kedagi ütlemas. Ja tal on õigus, aga need on siinsetega võrreldes softcore. Kogumikku järjest lugedes ilmneb, et jälgede kujund on Vaigu luules aastate vältel läbinud lausa kolmekordse degradatsiooni. Kusjuures iga aste allapoole on eelmise kommentaar ja moodustab kokku sellise avastuse iseenda kohta, mida me inimesele üldiselt ei soovita. Aga luuletaja puhul ei jää muud üle kui imetleda. Imetlegem siis:

“Avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits. / Konid ja tühi taara, klaasikillud me teel / jäävad meist tänagi maha. Muusika mängib ja saadab / meid, meie jälgedes sõitjaid, / ja neid, kes sõitsid me ees...” (lk 60)

“Need jäljed on minu jäljed / ja ärkajad magavad veel. / Ma kihutan läbi linna, / tuul juhatab mind mu teel” (lk 88)

“Inimesi pole näinud ammu, / sammudest on lumme jäänud komad, / maailm astuks justkui sama sammu, / enda jäljedki on kellegigi omad.” (lk 156)

Wednesday, November 7, 2012

Kunnuse-lugemine

Apollon.
MIHKEL KUNNUS. MINU EUGEENIKA SALADUS. Jumalikud Ilmutused, Pärnu, 2012. 274 lk. € 10.85. Kirjutatud Vikerkaare tellimisel, avaldatud.

 Valik paremaid palasid Kunnuse blogist on kaante vahele saanud. Oma blogisse jällegi paneb Kunnus kärpimata versioone oma esseistikast ja kirjanduskriitikast. Ta viib meid ülevaatlikule ringreisile läbi uuema aja eesti kirjanduse ja peatub mitmetel sotsiaalprobleemidel, ning ka siis, kui tema seisukohtadega ei nõustuta, on see, et ta neid väljendab, ülimalt kasulik. Enne Kunnuse mõttemaailmaga tutvumist oli tunne, et konservatiivseil vaatenurgel ei olegi siinmail keskset iva ning et see põhineb täielikult tagurlusel ja vastandumisel.

Tulisuse ja erudeerituse kombo üheskoos ebastereotüüpsete seisukohtadega tekitab Kunnuse vastu suurt avalikku huvi. Teda loetakse. Kuid see teeb ta paratamatult ka raskesti mõistetavaks. Inimene ei eelda, et ta näeb midagi uut (isegi mitte hästiunustatud vana), ta ei usu, et midagi uut võiks olemaski olla, ja seetõttu peab tema nähtu paigutuma tuntud raamidesse. Nii on Kunnuse kohta arvatud, et ta on lihtsalt “troll”, kes ei usu millessegi ja lammutab sofistika abil kõike ettejuhtuvat, et siis vihaste reaktsioonide üle itsitada. Või siis et tegu on hariliku konserviga, kellel on lihtsalt juhtumisi paremad intellektuaalsed relvad käepärast kui harilikult. Igal juhul läheb Kunnuse maailma mõistmisega mõningal määral aega. Aga mis ta teeb, on see, et ta võitleb suuremalt jaolt Apollonit, vana kooli eetikat ja ratsionalismi (mis on samuti omandanud uusi vorme – Kunnus räägib tihtilugu teadusest, ent rõhutab, et teadusest moraalile põhjenduste toomine ei ole otstarbekas ja teeb nii teaduse kui moraaliga rumalusi). Tahab, et inimesed muidu karjumise asemel mõtleksid ja süveneksid. Tundub, et tegu on nii õnnestunud propagandisti kui ka kriitikuga. Mulle on öeldud, kuidas on puuritud ja puuritud seda Kunnust ja viimaks jäädud ikka enese algseisukohtade juurde, mis aga peale Kunnuse puurimist on sootuks paremini põhjendatud.

 See muidugi ei tähenda, et talle ei saaks vastu vaielda. Esimene lehekülg manab välja punatondi, nimetades kommunistlikku ideoloogiat üheks kristliku maailmavallutuse kõige võikamaks teisendiks, väites edasi, et “teatavasti ei tähendanud võrdsus nõukogude käsitluses võrdsete võimaluste garanteerimist kõikidele, vaid loodusliku võrdsuse postuleerimist a priori – selles tähenduses, et köögitüdrukudki võivat riiki juhtida”. Siinkohal tsiteerib Kunnus valesti autorit, kellest ta suuremat ei hooli. Lenin ütles, et iga köögitüdruk “peaks” oskama riiki juhtida, mis tähendab sedasama, mida me sellega tänapäevalgi mõtleme – poliitiliste protsesside mõistmist ja nendes osalemist. Lenin oma konkreetses ajaloolises olukorras kahtlustas, et ta oma parteigi ei oska valitseda (tal oli õigus). Ülepea, mul on tunne, et seda postmodernistlikku imet, kus kõik inimesed ja teosed ja arvamused ja tõed on võrdsed, mistõttu sul ei ole ei saavutatavat ega ligilähedast objektiivset tõde ning kõik olemasolevad tõed on kogu aeg üksteise peale solvunud, sest tajuvad end ahistatuna – et sellel ei ole kommunismi ega marksismiga suuremat midagi pistmist. Vähemalt nõukogude versiooniga mitte, Läänes tehti sellega kohati kümme hullust ära, aga nii nende ideedega kipub minema. Nõukogude kirjanduspraktika ei väljendanud ka ühtegi säärast printsiipi, kirjanduslik eliit oli välja joonistunud ja sellele, milline üks raamat pidi olema, kehtis range reglement. Muidu aga kirjeldab Kunnus avaloos kriitiku eetikat, nii nagu ta seda näeb. Põhiliselt suhestub tekst noorautoritega, kes olla saanud kõvasti kiitvamat kriitikat, kui asi väärt oleks, ning kes kriitilisema kriitika peale üliväga veriseks lähevad ning tahavad kriitilise kriitika ülepea ära keelata. See kõik on väga tüüne. Ma saan noorautorite reaktsioonidest aru küll, aga on ilmne, et neil on õigus kirjutada, kirjastusel on õigus välja anda, Kapitali õigus seda ettevõtmist rahastada on diskuteeritav ja Kunnusel on õigus öelda, et tema meelest tuleks ikkagi teha nagu vanad meistrid või vahest ehk natuke paremini (millega ma suures jaos nõustun, ehkki tunnustan ka mitmesuguste vahevormide eluõigust, aga mingit ekstreemset argumenti on võimalik näha ka väärtusena iseeneses ja tasakaalustava jõuna), ja kui selle kallal virisema hakata, siis jääb munajoodiku mulje noorautorist, aga mitte Kunnusest. Pealegi on kriitikavõimelise kriitiku kriitikast rohkem kasu, tema kiitused on tõsisemalt võetavamad ja ta ärgitab inimesi loodetavasti paremaid raamatuid kirjutama.

Apollon päikesekaarikul.
Sealsamas näeme me ka ühte Kunnuse semiootikuhariduse tulemust. Et ta on õppinud kõikjalt märke leidma, näeb ta kõikjal märke, ja enamasti räägivad need allakäigust ja halbadest liikumistest ühiskonnas. Nimelt oli ühes viie aasta taguses Ekspressis, “YLOS/ALAS”- rubriigis, jaotuse all “YLOS” kirjas midagi väga rumalat. See põhimõtteliselt rääkis massimõrvadest ja eelistas neid massimõrvasid, mis toimuvad ostukeskustes ja kirikutes nendele, mis toimuvad koolides, sest “isegi kümne šoppamis- või lihtsalt usuhullu elu ei asenda ühe lapse oma, kellest võib saada uus Shakespeare, Chopin või Dalí”. Kunnus näeb siin märki ühiskonnas valitsevast lapsekultusest. Mina näen siin lihtsalt halvasti suunatud halvakspanu ja läbimõtlematust. Kõigepealt, ka tänapäeva Chopin ei ela ainult muusikast, ta tahab mantli keemilisse viia, kingi tallutada ja pudukaupu osta. Kõikide kirikute külastajate “usuhulludeks” tembeldamine on ilmselt samuti õigustamatu, pealegi ei välista peast napakas olemine andekust. Nii ostukeskustes kui kirikutes käib tihtilugu ka kooliealisi lapsi. Lisaks sellele ei ütle miski, et inimene ei võiks viiekümneaastaselt maha istuda ja hakata järsku väga häid raamatuid kirjutama. Tänapäeva noorusekultus on siiski pigem midagi ebausulaadset ja avaldub üksikutes eluvaldkondades, mitte nagu 90ndatel, kus 25-aastast inimest loeti “vanaks” ega tahetud tööturul. Üldiselt tahaks rohkem vana ja noort käsikäes näha, dialoogis ja teineteist täiendamas. Niimoodi oleks hea rahvuse ja kultuuri tulevikule. Üks asi, mida Kunnusele ette heidaks, ongi see, et ta näeb noori inimesi ühelaadse ja peaasjalikult mitte väga sümpaatse massina. Aga võib olla juhtunud, et elu on talle suuremal hulgal ebaküpseid inimesi ette sokutanud, kui tervislik oleks. Võib muidugi ka öelda, et kogu ühiskond põeb halvastimööduva nooruse haigust, mul omal on olnud õige raske täiskasvule mingit positiivset sisu ning inspireerivaid eeskujusid leida.

Edasi läheb raamat arvustama kohalikke raamatuid, mida ma lugenud pole. Mis kena turvaline maailm, kus on kriitikud, kes seda minu eest teevad! Siinkohal pean kahjuks loobuma arvustuste arvustamise rõõmust ja iga essee kohta kommentaaride kirjutamisest. See pikale veniks. Võin lubada tekstide tihedust, ülevaatlikkust ja lisaväärtuslikkust. Uusi asju saab teada. Saab teada, milliseid raamatuid kirjutab Birk Rohelend. Psühholoogilisi düstoopiaid kirjutab. Jääb parem mulje, kui ise oleksin osanud arvata. Nägin Rohelendu lihasilmaga ühel luuleõhtul, ning sai määratud, et Rohelend on ebamõttetu ja et temast saab Rostovi ja Kurvitza kunstinaudingute kategooriate süsteemis kolmanda kategooria kunstinaudingut. Toon ära ka kunstinaudingute kategooriad, need ilmuvad siin esmakordselt ja nende eesmärk on kergesti arusaadavalt määratleda naudinguid, mida inimene kunstiobjektidest saab:

1. Oi kui ilus! (Imetletakse tehnika meisterlikkust, nt realistlik maal.)
2. Küll alles viitsis! (Imetletakse töö hulka, mida tegemine nõudis, nt suur tikkudest traktor.)
3. Sellist asja harilikult ei näe/kavalalt välja mõeldud! (Imetletakse uudset ideed, nagu näitusesaal, mille seinad ja laed on puha udusulgedega kaetud.)
4. Kõvasti paneb! (Teos ühtib vaataja ideoloogiliste tõekspidamistega.)

Nüüd see on kuskil.

Vahepeal hävitab Mihkel ka teatrit. Ikka sellepärast, et armastab Apollonit ja vihkab Dionysost ja eelistab ratsionaalsust emotsioonidele. Üldiselt on tegu kahtlase projektiga. Need kunstimarksistid tulevad meelde, kes tahavad maalide maalimist ära keelata, sest maal on väikekodanlik ja ebasotsiaalne ja meeldib inimestele. Mitte et ma oleksin ülekeev teatri või seotud elualade austaja, aga ma arvan, et inimesed, kes esindavad Kunnuse meelest teaterlikke iseloomujooni, nendega on raske, kuid nende pakutaval on lisaväärtus. Nimelt esteetiline lisaväärtus. Mu meelest me oleksime ilma esteetikata üsna istuli. Ilusad asjad, mis liigutavad meeli, teevad elu kuidagi elatavaks, eetilistki tajutakse ilusana ja teadlasele meeldib teooria ilu. Me ei saa eeldada, et inimesed meie ümber käituvad mõistlikult, me võime üritada neil aidata seda teha ja tihtilugu käituvad inimesed niimoodi, nagu neil lastakse käituda. Kunnus ilmselgelt vastandab muusikat ja visuaalmeediume kirjandusele ja eelistab kirjandust, aga minu meelest, kui meil on juba tehnilised vahendid, mis võimaldavad ühendust laiade rahvamassidega, siis peaks üritama neid kõrgemale tõsta, mitte välja juurida ega omapäi jätta. Minu meelest oleksid Eesti üheksakümnendad ilma Vennaskonnata kõledam paik olnud ja see, et musklis pidu panev jõmm oskab Arvi Siiga tsiteerida, teeb temast olemuslikult parema inimese.

 Ja kui inimene kolmekümneaastaselt leiab, et näitlejakutse oli vale valik, siis ta võib küll ennast surnuks juua, aga ta võib ka endale mingi teise töö otsida nagu ülejäänud inimesed. Hea hulk artikleid pühendub ka homoteemale. Kunnus näeb, et dialoogi kumbki pool ei ole õieti tulnud oma probleeme lahendama, vaid oma arvamust üldvaldavaks tegema ja et võrdõiguslased vihkavad vastikuid homofoobe õigupoolest niisama palju kui homofoobid vastikuid homosid. Kunnus ei pane kätt progressile ette, kuid seisab pigem koos nendega, kelle väärtused ajale ette jäävad. Siinkohal tuleb ütelda, et tähelepanu, mida küsimus saab, on ülemaailmsel skaalal, nii nagu kohalikulgi, üle paisutatud. See kulutab asjatult vaimset energiat, mille saaks panna tähtsamate asjade rakendusse. Ilmne on, et see, mida peaks tahtma, on see, et nad saaksid vait jääda – et homo ei peaks igapäevaselt mõtlema oma homosusele ja et homofoob ei peaks oma peas kogu aeg tegelema endale vastumeelsete seksuaalpraktikatega, millega tal õigupoolest mingit pistmist ei ole. Seksuaalne soodumus ei ole ideoloogilise sõja võitlustanner. Homofoobia on üsna sarnane nähtus masturbatsiooni demoniseerimisega. Sellest vabanemine oli üheselt hea asi ja vähendas inimeste kannatusi. Mitte iga sotsiaalse muutuse taga ei haiguta kuristikku, see, et tänaval saab vähem peksa, metsas lastakse vähem inimesi maha ja autod peavad vöötraja taga kinni, on kasuks kõigile ning mida rutem säändsed asjad toimuvad, seda kenam. Mitte et mul oleks selget ideed, kuidas seda teha. Kohati on tunne, et ühiskondlik diskussioon ei ole kõige adekvaatsem viis asju korda saata ja põhjustab seoses ajakirjanduse iseärasustega pigem emotsioonide ülekeemist kui lahenduste otsimist.

 Et siis: blogile sobib kaante vahel, lõigud paistavad pikemad. Võin julgesti soovitada. Kergem on mõistatuse lahendamisel otsida kohti, kus sa oled Kunnusega ühte meelt. See on hea platvorm, kust alustada, saamaks aru, mida ta mõtleb ja mida mõtled sa ise.

Monday, November 5, 2012

Tüdruk ja šaakal

Ekvatoriaalses kliimas toimuvad lagunemisprotsessid kiiresti ning raske on hinnata, millise perioodi vältel on luustik pehmetest kudedest vabanenud. Tee ääres leidus ikka üksikuid luid ja Jean, poisi nimega tüdruk, ei pööranud neile rohkem tähelepanu kui mahnokipuude vahelt varju otsivatele autorusudele või siin-seal vedelevatele hülssidele.

Selliseid asfalteerimata maanteid kohtaski veel vaid riigi lõunaosas, kus lahingud olid paratamatud nagu tõus ja mõõn ning sõja- ja rahuaeg tinglikud kui õhtu ja hommik. Terved külad tekkisid ja kadusid üleöö ning isegi kakaoistanduste lõputu rikkus ei suutnud vaigistada põliste ja sisserännanud hõimude naabriverejanu.

Jean eemaldas üheteistaastaste sõrmedega sandaali vahelt luukillu. Selle servad hakkasid tasaseks kuluma nagu klaasitükil rannas. Rannas, päris ookeani ääres ei olnud kunagi lahinguid. Seal olid kalurid. Kunagi oli seal vanamees, kes puhastas ainsa terve käega osavalt krabisid ja kõneles kummaliselt. Naljakalt ja uinutavalt. Tüdruk veeretas killukest sõrmede vahel ja pistis selle taskusse.

Ta oli kõndinud juba viisteist miili, kakskümmend viis oli veel minna. Ehkki täiskasvanu hinnanuks seda toetavaid fakte parimal juhul lootustandvateks, teadis tüdruk kindlalt Divos põgenikelaagris olevat oma isapoolse onu. Rannikust kaugenedes läksid atlandiäärsed laialehelised metsad tasapisi üle savanniks, maalides värvidest riimuvaid ridu: ereroheline - tumeroheline - kinaver. Oli veel tunda ookeani niisket õhku: mussoon kohtus rohtla putuka- ja linnuhäältega.

Pärastlõunane päike kiiskas uniselt. Vett polnud enamaks kui parimal juhul ööpäevaks, seega pidi tüdruk enne loojangut kindlasti kümme-viisteist miili läbima. Ta peatus, niisutas beduiini säästlikusega kurku ja kuulatas seejärel teraselt ümbrust. Paarisaja jala kauguselt oli miski kõrge rohu seest linnuparve lendu ehmatanud.
Ükski maastik ei paku vaenulikule varitsusele rohkem võimalusi kui kümnepalgeline poolsavann, milles lõhnadel on maitse ja värvidel hääl. Kuid tüdruk veendus, et praegu ei saanud nägemisulatuses olla ühtki inimest.

Jeanil oli alati olnud silma maastikule. Nii kaua kui ta mäletas, teadis ta, kuhu vaadata ja mida otsida. Kuhu pageb ohu eest varju tsiibet ja millise pilguga näeb ümbrust relvastatud inimene. Kodulinna Fresco - Elevandiluuranniku ookeaniäärse pärli - lahingutes pääses ta raketitule alt ühegi kriimuta tänu otsustavale kassilikule liikumisele ja kaasasündinud oskusele rahuliku südamega pidevalt muutuvat olukorda lugeda.

Ka vana maanteed neelas ta jalaväelase distsipliiniga. Taktis kõndides ja asjatuid, väsitavaid rütmimuutusi vältides suudab ka väikeste jalgadega suuri vahemaid kiiresti läbida. Viieteistkümne miili kaugusel idas jooksis parallelselt uus kiirtee ent see, prantslaste poolt rajatud unustatud kaubatee oli kaugelt turvalisem. Liiklus oli siin hõre ja ohu eest saanuks peenike must siluett hõlpsasti rohtlasse varjuda. Sellegipoolest aimas tüdruk, et tal on vasakul pool teed sada viiskümmend jalga eespool saatja.

Tee oli käänuline nagu vana inimese jutt. Aeg-ajalt kostuv ojahüüpide viiksumine andis mõista, et padrikud on veel soised ning sügavamale metsa sisse minnes võib kohata ka krokodille. Miilide möödudes muutus maastik märkamatult avatumaks. Hetkiti võis hõredamaks jäänud puude ja võsa vahelt näha midagi kollast vilksatamas ning peagi nägi tüdruk juba noort šaakalit täies ilus üle tee jooksvat sisalikku jälitamas. Šaakal püüdis vänderdava musta looma kinni, seisatas hetkeks Jeani silmitsedes keset teed ning kadus siis taas võpsikusse. Loom oli alles noor, kutsikaohtu ja sedagi arvestades kiduravõitu.

Tumeda seljaga vöötšaakal on harjunud toitu otsima öösiti kuid lahingutegevus paiskab loodusliku rütmi segamini ja kutsub ka loomariigis esile suuri rändeid ja tavapäratuid kohtumisi. Lahingujärgselt muutuks justkui kogu Lääne-Aafrika korraga kättesaadavaks. Pole harv, et sellal kui taevas kohtuvad kopterid PG-7 rakettidega, pagevad maastikul flamingod kõrvuti pantriga. Alati valvas, alati nukra pilguga šaakal sobib sõtta teistest liikidest paremini, sest tänu koerlase intellektile kohaneb ta uusi hädaohte kiiresti ära tundma. Ning kõigesööjana on ta õppinud tulevahetuse tagajärgedele esimeste seas jaole jõudma.

Varjud hakkasid pikaks venima - kiirenevas tempos nagu ekvaatori lähistel ikka. Jean peatus puu all, heitis veel ümbrusele pilgu ja istus maha. Ta avas määrdunud kassipildiga ranitsa. Selles oli kaks konservi, veepudel, üüratu pussnuga, kalts, püstol ja mõningad lahtised padrunid. Esmalt võttis Jean välja püstoli ning kontrollis harjumuspäraselt, ega kuuli polnud rauas. Ta eemaldas magasini ja uuris, kas korpuse vahele pole liiva sattunud ning kas kõik osad liiguvad kenasti. See oli veider relv, sest tal ei olnud kaitseriivi. Seetõttu tohtis seda vinnastatuna hoida ainult ohu korral.

Seejärel oli aeg avada suure pussnoaga konserv. Tüdruk hoidis püstolit ja konservi kummaski käes ja jäi neid uurima. Mõlema peal oli tähted, aga erinevad. Püstolitähel oli rohkem sakke - üles, ühele ja teisele poole ja siis alla ühele ja teisele poole. Konservipurgitähel olid sakid ainult neljas suunas ja sinna juurde oli tehtud OTAN. Jean ei osanud lugeda aga seda märki oli ta sageli kohanud. Ta jättis uurimise, avas konservi noaga ja hakkas sööma samasuguse järjekindlusega, millega ta teekondagi neelas. Käed olid mudast ja tolmust valged.

Šaakal hiilis samal ajal kavalalt lähemale. Jean jäi teda täis suuga põrnitsema ning loom põrkas naljakate kitsehüpetega tagasi. Šaakal oli tõepoolest alles kutsikas. Võib-olla aastane. Triibud ta kasukal ei olnud veel tumedaks tõmbunud ning kõrvad ja jalad tundusid kehaga võrreldes ebaproportsionaalselt pikad. Jean mälus suu tühjaks ja neelas vett peale. Loom oli taas lähemale tulnud. “Naljakas koer... Sa ei tohi niiviisi inimeste juurde tulla. Nad võivad sulle viga teha”, õpetas Jean. Šaakal kikitas pikki kõrvu. Jean lõi lusika konservi ja jätkas söömist. Hoolsalt ja keskendunult. Kostis prääksatav haugatus. Jeanile tegi see hirmsasti nalja. “Sa tõesti oled kummaline koer. Kas sa tahad ise ka süüa? Ära karda...” Ta mõõtis pilguga konservi, lõikas lusikaga allesjäänud osa neljaks ning sõi neljast osast kolm ise. “Kutsuke, tule siia! Tule võta ka..”, pakkus ta loomale. Selle kõrvad ei oleks saanud olla veel rohkem kikkis. Šaakal tuli hiiliva kõnnakuga, ettevaatlikult käppa käpa järel asetades lähemale. Viieteist jala kaugusel loom peatus ning laskus aeglaselt sfinksina lamama. “Tule aga”, kutsus tüdruk. Šaakal haugatas taas prääksatusega. “Aga muidugi, ega sa ei tohigi tulla. Inimesed ju teevadki paha. Sa peaksid suslikuid ja sisalikke püüdma” Sellegipoolest pani ta konservi maha, tõusis püsti ja hakkas tasapisi selg ees eemalduma. Šaakal ajas end aeglaselt, otsekui hüppeks valmistudes käppadele ja sörkis siis sihikindlalt konservini, justnagu olnuks see algusest peale tema oma.

Lihatükk haihtus hetkega ja loom asus tühja purki lakkuma. Jean astus kaks sammu lähemale. Šaakal näitas hambaid ja urises. Tüdruk hakkas naerma. “Kas sa oled nüüd paha krokodill?”, küsis ta: “Mina sind ei karda. Ma ei karda üldse kedagi. Ja sina... Sa oled lihtsalt üks naljakas koer.” Loom lidus, konservipurk hambus, veidi eemale ja jätkas lakkumist, seljaga Jeani poole. Oli juba üsna hämar. Jean läks tagasi puu alla, asetas seljakoti padjaks ja asus taevast vaatama. Ta oli peaaegu uinumas kui tundis šaakalit oma jalgu lakkumas. Loom oli tal vahepeal meelest läinud.
“Kuule, mida sa teed?”, küsis ta. “Sa ei saa tulla inimesega kaasa. Lase aga jalga. Mine tee oma koera asju.” Uudishimulik šaakal ei läinud kuskile. Tüdruk kratsis teda kõrva tagant, siis aga tõmbas endalt paela otsas rippuva läikiva kivikese üle pea ja riputas selle loomale kaela. “See toob sulle õnne. Mine lase siit nüüd jalga, mul on veel palju kõndida ja ma pean juba magama”. Ta keeras külili. “Ja inimestest hoia heaga eemale”, pomises tüdruk endamisi.
Jean ärkas šaakali klähviva haukumise peale. Looma hääl oli kile ja ärev. Jean silmitses unisena taevast - päikese järgi otsustades oli ta maganud liiga kaua. Ta tõusis põõsa varjus istukile, hõõrus vasakut silma ja heitis pilgu teele. Põhja poolt lähenes tolmupilv, selle ees kihutas valge pikapkerega auto. Jean tõmbas kuuli rauda ja jälgis teraselt masina lähenemist. See sõitis kiiresti ja keegi oli kastis. Kolmesaja jala pealt hakkas välja joonistuma punane embleem kapotil ja ustel - Médecins Sans Frontières, Piirideta Arstid. Kõik teadsid seda märki. Neid võis siin veel olla, kuigi auto võis olla ka kaaperdatud.

Masin lähenes vastassuunast ja seda kinni pidada polnuks mõtet. Sellegipoolest astus Jean põõsa tagant välja. Vaevalt pakkunuks ta kellelegi kuritahtlikku huvi ning kui ka pakuks, tegeleks ta sellega nagu varem - püstol oli paremas käes endiselt vinnas. Juht peatas kulunud pidurite vilina saatel. Roolis oli sooniliste käsivartega süsimust hiiglane, kõrvalistmel sõitis heledapäine valge naine. Kastist jälgisid tüdrukut kaks automaatidega sõdurit.

- "Kuhu sa läheb?", hõikas naine avatud ukse vahelt kummalise aktsendiga. Ta ei olnud prantslanna.
- “Divosse”, vastas Jean lapselikkust veidi juurde teeseldes. Ta tõmbas pöidlaga püstoli TT kuke asendisse, mis tõkestas juhusliku lasu ning lasi sel tagasi seljakotti mütsatada. Naine tuli välja, kükitas Jeani ette ja pani käed ta õlgadele. Tal oli tüüakas keha ning lühikesed tuule käes lendlevad juuksed. Hallikad sinised silmad meenutasid vanu helmeid - kulunud aga südikaid.
- “Divos väga ohtlik. Miks sa sinna läheb?”
- “Mu onu on Divos”
- “Kas sa tuleb Frescost?”
- “Jah”
- “Kas sa FRC on kohanud?”

FRC oli Force Révolutionnaire de la Côte-d'Ivoire, nii moslemite kui nüüdseks praktiliselt hävitatud valitsusvägedega sõjas olev idaosast pärit paramilitaarne armee, kes hoidis Abidjani ning oli viimastel kuudel kiiresti hõivamas ka ülejäänud lahingutest räsitud lõunarannikut. Jean vastas eitavalt.

- "Tüdruk, kuula. Divos väga ohtlik. On palju sõda, kõik lahkuvad. Väga palju sõda."
- “Onu on Divos, ma pean jõudma onu juurde. Frescos on ka väga ohtlik. Seal ei ole mul enam kedagi. Pean minema onu juurde. Mitte kedagi ei ole, ainult onu.”

Naine jäi talle nõutu näoga otsa vaatama. Ta tõusis, kõhkles mitu minutit ja pöördus siis juhi poole. Nad vaidlesid. Juht vangutas resoluutselt pead ja kordas pidevalt “No gas, no gas. Little gas. Very dangerous”. Nad sõnelesid võõras keeles pikalt, siis pööras naine imeliku hakitud aktsendiga Jeani poole: “Me viime su mitte palju edasi. Fifteen miili. Rohkem ei saa, no gas. Ära kartmine. Ma olen doktor”. Jean ei kartnudki. Ta ronis kahe sõdalase kõrvale kasti ja masin hakkas konarlikul teel ukerdades ringi keerama. Kahest sõdurist väiksem tõstis muiates automaadi õlale ja suunas selle savanni poole.

“Mida sa teed?”, küsis turskem.
“Seal on šaakal...”
Jean võpatas.
“Kas sa oled idioot?!”, surus kaaslane vintraua alla, “Kust sa tead, et siin FRC-d pole?”

Masin loksus tagasi aeglasemalt, kui ta ennist Fresco poole oli kihutanud. Jean silmitses sõdureid autokastis. Ta oli oma üheteist eluaasta jooksul selgeks saanud, et nii moslemite, nüüdseks peaaegu hävitatud valitsusvägede kui kohalike hõimude miilitsate seas oli nii häid kui halbu sõdalasi. Headel sõdalastel vilkusid valged silmad mustas näos kartlikult. Nad olid vaiki ja segaduses. Kui tuli lasta, tulistasid nad palju ja sihtisid vähe. Nad vaatasid üksteist küsiva pilguga ja leppisid kõigega. Halbade sõdurite silmad aga ei vilkunud. Nad lasid samuti lohakalt, kuid teistmoodi, enesekindlalt. Kui halb sõdur möödus, tardusid inimesed ja tahtsid selja pöörata. Sõdurid autokastis olid head. Nad olid arglikud ega jälginud piisavalt ümbrust. Headest sõduritest ei saa tugevat armeed. Halvad aga ei taha vaenlasega võidelda vaid juua ja röövida.

Frescos oli Jean enne rünnakuid halva sõduri suure pussnoaga surmanud. Sõjamees haaras ta tänaval ootamatult sülle, vedas tühja majja, heitis voodisse ning hakkas endal pükse lahti võtma, vaevumata tüdrukule kõrvakiilugi andma. Jean ootas hetke kui sõdalane kummardas, võttis ta puusalt tera ja tõmbas kiirelt üle kaela, torgates seejärel kaks korda rindu. Sõjamees hakkas püssi järele sirutama, aga vajus küllili põrandale, valged silmad mustas näos üllatusest kiiskamas. Jean lükkas püssi ettevaatlikult käeulatusest eemale ning jälgis kuidas elu aeglaselt ereda-ereda punase verega laudpõrandasse imbus. Aeglaselt ja valusalt, otsekui armastusest loobudes.
Meil parasvöötmes vabaneb luu pehmetest kudedest pikkade aastakümnetega ning inimesed veavad oma killustunud elusid tööle ja pidudelt koju. Aga nii nagu meil, eelneb ka ekvaatori lähedal bioloogilisele surmale agoonia - organite püüe elutegevust jätkata - ja kliiniline surm, mil pulss ja hingamine katkevad. Sõjamehe silmad tardusid minnalaskvalt. Siin puudusid elust suuremad ootused ja koos nendega ka tarbetud pettumused.

Sõdurid autokastis saatsid Jeani kummastuse ja ükskõiksuse seguse pilguga, kui ta viisteist miili hiljem ranitsa selga hiivas ja maha ronis. Naine väljus kabiinist ja kükitas taas Jeani ette, käed tema õlgadele asetades. "Tüdruk kuula, me läheme kopteri peale ja ma tahan palju su kaasa võtta. Meil üks koht on. Palun tule kaasa minuga. Palun tule..." Arst jättis ütlemata, et tegelikult rippus evakuatsioonilootus juuksekarva otsas ning koht oli olemas vaid talle endale. Jean vaatas naisele silma kuid ei teeselnud enam pilguga abitust: "Ma pean onu juurde minema". Ta tänas, küsis luba veepudeli täitmiseks ning jätkas liikumist tee paremas servas, alul vänderdava koolilapsekõnnakuga, peagi aga katsega taastada endine rütm. Jean tundis veel kaua pilke oma seljal ning alles mitmesaja jala pärast kuulis ta autot ringi pööramas ja minema sõitmas.

Kuigi tüdruk oli autosõiduga võitnud terve päeva tee, tundus talle nagu olnuks ta masinas istudes tarbetult aega veetnud ning peaks nüüd kaotatud miilid tasa tegema. Ka hilise ärkamise pärast oli ta enda peale jätkuvalt pahane. Poolsavann oli muutunud avatud lagendikuks. Taamal paistsid lauged künkad. Jean oli aastaid tagasi seda teed pidi onu mopeedi seljas sõitnud ning tema mälu järgi muutus asula kohe nende tagant nähtavaks. Üksikud akaatsiad joonistasid heledale rohule aeglaselt tantsivaid mustreid. Taas algasid värsid: kummel - oliiv - grafiit. Grafiit - grafiit - apatiit. Kuid enam ei laulnud kaasa haigrud ja hüübid. Vaid putukad undasid märkamatu foonina. Tasaseks jäänud ümbrus oli märk sellest, et aeg on panna püstol värvli vahele.

Küngaste tagant ei paistnud suitsu, seega ei saanud seal toimuda suuremaid lahinguid. Ka suurtükituli olnuks kaugele kosta. Sellegipoolest ei mõjunud vaikus rahustavalt. Jean oli näinud mitmeid lahinguid ning teadis, et tavaliselt järgnevad ükskõik kelle võidule loomalik tähistamine ja arutu laskemoona raiskamine. Taevasse valangute laskmine oli pealegi väga ohtlik. Kord tabas taevast langenud kuul kodutänava poissi, kes Jeanile kunagi meeldis. Kuid oli ka teistsuguseid lahinguid - selliseid, milles mõlemad pooled kaotasid. Pärast neid oli kõik hääletu, ka haavatute oiged. Isegi viimased üksikud lasud tundusid tummana.

Sellist vaikust õhkus maantee poole küngaste tagant. Oli selge, et linn ei ole ohutu, sest muidu kohanuks siinkandis juba sihitult tiirlevaid pagulasi või relvastatud patrulle. Rahvamassis on üheteistaastasel tüdrukul, kes teab kuhu ta läheb, kõige lihtsam liikuda. Üksi linnale lähenemine oli aga kaugelt ohtlikum kui ta arvestanud oli. Jean jälgis pingsalt lähimat, kõige kõrgemat küngast. Miks ei olnud selle tipus vaatlusposti? Maanteejuurdepääsuga lagendikel, kuhu kopterid maanduda said, toimus peaaegu alati relvade ja laskemoona täiendamine. Ning isegi kui logistilisi vajadusi polnud, pidanuks selline punkt olema vaatluseks mehitatud. Jean pani sandaalid ranitsasse ning astus teelt maha kõrgesse rohtu. Näinuks ta künka tipus liikumist, ebaloomulikke kontuure või päikese peegeldumist metallpindadelt, osanuks ta planeerida, kuidas ohutult mööduda. Kuid tühjus muutis tüdruku ärevaks ning ta kahetses, et polnud naise käest uurinud, mis linnas toimub. Rohtlas oli vaateväli piiratud. Jean ei osanud hinnata, millises tempos ta tasapisi küngastest eemaldudes edasi liikus. Nüüd oli õhus õrnalt aimata juba kummide põlemise lõhna.

Tüdrukul oli õigus. Peagi kostuski maanteelt kahe sõiduki - maasturi ning suure pikapi - müra. Hääled peatusid künka laugemal serval, seejärel oli kuulda künkast üles ronimas juba mitme hääle pröökavat seletamist. Jean teadis, et teda ei ole rohus näha. Halvimal juhul omistataks kõrte liikumine loomale. Ta liikus kummargil ja väledalt, kõrvaga pidevalt hääli jälgides. Künkal seati tõepoolest üles vaatluspunkti. Jean oli jõudmas ohutusse kaugustesse. Kõige õnnetumalt lõppevad sõjas need varitsused, milles patrulle rünnatakse tagasiteel baasi lähedal. Sõdurid on siis pingsast vaatlemisest väsinud ning mõtetes juba naril. Sõjakoldes ei ole ohutuid kaugusi. Kõlas automaadivalang ning Jean viskus kõhuli. Ta pistis kobades püstoli tagasi seljakotti, sest nii pikalt distantsilt ei oleks sest nagunii kasu olnud ja pigem tuli jälgida, et relv kiirelt pagedes savanni ei jääks. Kuid tüdruk ei hakanud pagema.
Läbi õhu lõikas miinipilduja lask ning Jeanile tundus, et kaja kandis endas ka jämedat naeru. Ta lamas kõhuli, käed kuklal ja suu pärani lahti, et plahvatusest tekkiv ülerõhk kõrvu ei kahjustaks.

Lask jäi üksikuks ning oli suunatud temast miilijagu tahapoole. Tüdruk kasutas hetke, mil vaatlusposti tähelepanu oli ilmselt kellelgi teisel ning hakkas pikkade sammudega kummargil edasi jooksma. Hääle järgi otsustades oli künka tipus 81mm miinipilduja ning kuigi ta selle laskeulatusest väljas ei olnud, ei mõistnud siinsed jõugud ühtki relva täpselt käsitleda. Jean ei muretsenud ka snaiprikuuli pärast - kiirelt ja operatiivselt kasutasid nii pikalt distantsilt seda relva vaid prantslased ja kaevanduste palgasõdurid. Need aga ei liikunud kunagi sellise kära saatel. Sellest hoolimata ei riskinud tütarlaps pead tõsta. Talle võiduks autoga järgi sõita.

Jean jooksis komistades, paljad jalad verised. Midagi ei olnud enam näha. Vaenulikud kõrred peksid ühtlaselt vastu nägu justkui jookseks ta minut-minuti järel ühe koha peal. Jean unustas relvade laskeulatused, põgenikelaagri, päikese asendi taevas, ranitsas loksuvad padrunid, enda suuna maantee suhtes, pea madalal hoidmise ja lihtsalt jooksis.

Linnale lähenemine ei olnud üldse selline nagu ta oli arvanud. Muserdav, mõttetu, lootustsööv tühjus, mille eest ta oli põgenenud Frescost ja mis oli vaikselt neelanud kõik tema lühikeses elus, näis olevat rullunud üle maa. Jean kukkus ning jäi lamama ühegi mõtteta peas. Ta ei aistnud ei kibedat haisvat suitsu, putukaid oma põsel ega kahe miili kaugusel seljataga tõepoolest maandunud Mi-26 transpordikopterit. Šaakal keksis ähkides kolmel käpal tema kõrvale.

Miinikild oli rebinud looma parempoolse kintsu kohale haava: metallitükk oli sügaval ihus. Šaakal heitis tervele küljele ning hakkas verdniretavat haava lakkuma. Keha painutamine oli valus. Ta lakkus terve kintsu märjaks, siis aga said niitsatused võitu ning loom jäi hingeldades külitama. Talisman peegeldus päikese käes.

“Hull koer, mida sa tegid? Ma ütlesin sulle, et siin on väga ohtlik. Sa ei saa tulla minuga. Sa oleksid pidanud minema selle naisega kopteri peale. Siin on väga ohtlik. Hull koer. Hull, hull koer.” Jean silitas looma pärikarva koonust kaelani. Verd tuli liiga palju. Ta võttis ranitsast relvaõliga määrdunud kaltsu ja sidus selle jala alt kaheksana ümber haava. Šaakal kiunatas valust. “Tssss...”, vaigistas tütarlaps looma, pead silitades: “Sa saad terveks, hull koer”. Ta tõusis püsti, suundus lähima puu juurde ja vaatas selle tüve alt ümbrust. Poole miili jagu eespool oli hunnikute viisi laga, mis läks sujuvalt üle linnaäärseks slummiks. Kaugelt oli kuulda ägedat tulevahetust. Tüdruk oli oma väsimuse unustanud. Ta jooksis looma juurde tagasi.

Šaakal tahtis ennast ikka veel lakkuda kuid ei jaksanud pead tõsta. Jean võttis seljakotist püstoli. “Onu on arst, ta teeb su terveks. Ma ütlen talle, et sa oled minu koer. Ta on kuulus arst, Felix D’Arc. Kõik teavad teda. Me otsime ta üles ja ta teeb su terveks. Siis saad süüa konserve nii palju kui jaksad. Ma lasen maha kõik, kes sind tulistada tahavad. Ja siis me hakkame koos elama”. Onu ei olnud tegelikult arst kuid verejooks oli aeglasem ja loom rahulik. Tüdruk hiivas koera endale sülle ja kõndis linna poole, relv vasakus käes enda ette sihtimas.

Slumm oli inimtühi. Tänavad olid tuhandete jalgade ja sadade masinate poolt sombuseks tallatud. Leidus korjuseid. Vanematelt oli eemaldatud kõik väärtuslik, üksikud värskemad lebasid täies relvis. Välismaise mundriga sõdur, sinine kiiver peas, hoidis käes lõhkemata granaati. Hurtsikud asendusid madalate puumajadega. Auklik asfalt põletas ikka veel paljaid jalgu.

Maailmas ei olnud inimest, kes oleks omanud ülevaadet, kes milliseid alasid riigis kontrollib. Ega see oluline polnudki. Jumal oli sel aastal prantslane ning prantslased olid maa hüljanud. Pärast seda, kui nende baas Abidjanis verre uputati ning viimasedki suuremad lennujaamad vaenutegevuse käigus hävinesid, loobusid ka prantslased evakueerimiste juhtimisest. Suurem osa vana maailma kogukonnast oli riigist lahkunud juba eelmisel aastal, mil kakaoubade hind maailmaturul drastiliselt kukkunud nõudluse tõttu sajandivahetuse põhjast veel kolmandiku võrra allapoole langes ning kunagi rikas riik sissetuleku ja lootuse kaotas. Ülejäänud maailmal oli iseendaga piisavalt tegemist ning ÜRO rahuvalvajad olid mitmekümnekordselt alamehitatud ja -varustatud, tagamaks Lääne-Aafrika kümnetele miljonitele pagulastele elementaarnegi turvalisus.

Elevandiluuranniku lõunaosa kuulus India rahuvalvajate vastutusalasse. Kuid nagu kõik teisedki, ei osanud ka hindud arvestada, et olukord muutub nii kiiresti nii halvaks. Staap ei suutnud enam ammu organiseerida omaenda üksuste kaitset, rääkimata tsiviilelanikkonnast või vaenupoolte lahushoidmisest. Evakuatsiooni osas räägiti läbi üksikute eraomandustes olevate kaevandustega, kes ainsana suutsid hoida stabiilset õhusilda maailmaga ning mille kinniseid alasid turvasid ülerelvastatud eriväelastest palgasõdurid. Leidus kaevandusi, kus töö oli seisnud üle aasta. Antud oludes oli otstarbekam hoida koptereid õhus laskemoona tarnides ning vahel ka viimastele ametnikele ja ärimeestele charter-evakuatsioone korraldades.

Linna piiril ei olnud enam põgenikelaagrit. Küll aga oli pika allee alguses humanitaarmissiooni ekvakueerimise eskortimiselt naasnud ning baasiga edutult sidet taastada püüdev India soomuk. Meeskonna väikest kasvu leitnant, khakivärvi turbanit kandev veebel ning seersandiauastmetes kuulipildur, juht ja laskur ei aimanud, et paberil neid enam ei eksisteeri. Eksisteeris vaid nende soomuk BTR-80, mis kindralstaabi andmetel paiknes juba ohutult logistikakeskuses Kaplinnas. Masina tornis oli nõukogude kuulipilduja asendatud NATO-moonaga ühilduva relvaga. Jean võttis suuna soomuki poole. Kolm paari silmi jälgisid teda läbi sihiku.

- “Mu koer sai viga. Kus arst on?”
- “Mida sa siin veel teed? Kas sa oled üksi? Sa oled verine. Kus ema on?”, küsis ohvitser veidra aktsendiga.
- “Kus arst on?”, nõudis tüdruk emotsioonitult, ohvitseri püstoliga sihtides.
Soomuki tornist kostis kaitseriivi klõpsatus. “Pane relv maha!”, käratas kuulipildur. “Ma ei pane relva maha”, tõdes Jean tooni tõstmata, “Kus arst on? Mu koer on haige.”
Ohvitser keelas käeviipega kuulipilduril tule avamise ja vaatas tüdrukule pikalt silma. ”Arsti ei ole. Su koer ei jää ellu. Siin ei ole haiglat. Isegi inimesi ei saa aidata.”
Leek tüdruku mustis silmis lõi värisema. Ta vaatas otsivalt ringi ja püüdis siis kogeleva pilguga jätkata, nagu oleks sõnadel tegelikkuse üle veel mõju: “Kui see koer sureb, siis.. siis..” Jean puhkes nutma. Ohvitser suunas Jeani püstoli ettevaatlikult maa poole, võttis looma sülest, asetas maha ning kattis rakmete küljest võetud telkmantliga. Ta kallas sõrmega huult kergitades oma joogipudelist šaakalile veidi vett hammaste vahele. Loom ei neelanud. Jean seisis ja nuttis, mudides luukildu oma taskus. “Kus arst on?” Suur ülekohus, põletav punane viha ja valutav-valutav armastus täitsid maailma.

Kõlas lask ning ohvitser vajus koera kõrvale kokku. 12.7 mm kaliibriga snaiprikuul oli kuulivesti läbistades rinda rusikasuuruse augu rebinud. Kuulipildur tõmbas pea soomukisse.
Kriitilises olukorras ei tohi kiirustada vaid liigutused tuleb sooritada kindlalt ja rahulikult. Jean teadis, et tal on aega vaid mõni hetk.
Ta hindas pilguga alleed ja võttis soomuki najalt automaadi. See oli must - selline, kuhu lähevad sisse väiksemad padrunid. Puust kabaga, suuremate kuulidega automaat olnuks parem, sest moona leidub sellele rohkem ja relva ei pea nii tihti õlitama. Pealegi sai kaba sisse noaga uuristada tantsivaid figuurikesi ja õnnetoovaid märke.

Jean varjus soomuki taha, seadis tulerežiimi üksiklaskude peale, tõmbas padruni jõulise sisseharjutatud liigutusega rauda, sihtis hetke ning saatis pooleldi masina varjust kuuli kuuesaja jala kaugusele liiklusmärgi poole teele. See võttis tolmupilve saatel rikošeti märgist viis jalga all vasakul. Seejärel haaras tüdruk sujuvalt kirbule sama kaugel asuva kirikutorni mustava aknaava, sihtis veidi paremale üles ja vajutas kaks korda nobedalt päästikku. Kostis summutatud röögatus.

Tühja ning suitsuse tänava otsast keeras rahuvalvajate poole veok sõduritega kastis. Kaigas kabiinile nõjatuval kontuuril võis olla nui aga võis ka granaadiheitja. Jean võttis sisse laskeasendi põlvel, neelas sügava sõõmu õhku, et hingamine vintraua stabiilsust ei segaks ning avas topeltlaskudega juhikoha suunas tule. Auto paiskus teelt välja vastu majaseina. Seejärel tõmbas ennast kogunud kuulipildur soomukitornist veoki ümber puhkenud segadusele raskekuulipildujatule peale. Masin süttis põlema.

Jean kõndis loojuva päikese taustal südalinna poole, kassipildiga ranits viltu seljas. Soomuk järgnes aeglaselt. Pisarad olid kuivades maalinud tüdruku tolmusele näole pikad kaunid triibud. Turbani ja tiheda musta habemega allohvitser, sikh, oli tõmmanud õlgadelt India ja ÜRO embleemid ning kattis seljatagust varitseva kõnnakuga, millega ta esiisad Punjabis brittidegi vastu võitlesid. Troopilise eha vari kihutas linnulennul üle lõputust sõjast viimse piirini väsinud alistamatult kauni maa, kus võrsusid metsananassid ja õlipalmid ning mille lagendikel võis ikka veel kohata elevandikarju.

Isabelile
juuni - november 2012

Thursday, November 1, 2012

KÕIK ON KORRAS/ALL IS WELL

Warszawa 2012
Warszawa 2012


Tallinn 2011

Longformacus 2012

Wałbrzych 2012

Wałbrzych 2012

Wałbrzych 2012




Ühepäevane näituseprojekt "KÕIK ON KORRAS" toimus 1.juulil.2012. 
Kõik fotod on käsitsi suurendatud fotopaberile formaadis 100x65cm.

Projekti eesmärgiks oli tõestada näituse tegemise võimalikkust. Testida ennast ja oma potentsiaalset publikut.

Mulle meeldib kontrollida kogu pildistamise protsessi. Päästikule vajutamisest kuni reaalse prindi käes hoidmiseni. Samas on mind alati paelunud fotograafia juhuslikkus. Analoogfotograafia pakub selleks oivalisi võimalusi.

Ei ole raske ära õppida pildistamise põhiprintsiipe, ei ole raske teada mis juhtub, kui sa päästikule vajutad. Ent kui võtta ära pildi kohese kontrollimise võimalus lisandub fotograafiasse tugev annus salapära ja müstikat. Selle hetkeni kuni sa hoiad käes värskelt ilmutatud filmi, ei saa sa kunagi kindel olla, kas see kord õnnestus tabada seda mida soovisid.

Mida keerulisemaid ülesandeid püstitada, seda suurem on närvipinge ja võidurõõm nähes õnnestunud tulemust. Ühtki ülalseisvat fotot ei ole "järele aidatud" pilditöötlusprogrammis, kõik efektid on loodud otse kaameras. Kõik mida te näete on juhuslik ja hoolikalt planeeritud samal ajal. Sellest johtuvalt tundus mulle vale neid negatiive skanneerida, Photoshopis meelepäraseks töödelda ning seejärel koopiakeskuses paberile trükkida.

Ma tahtsin neid pilte näha suurelt, ma tahtsin neid ise, oma kätega paberile panna. Lastes juhusel kontrollida algust ei saa lõpptulemuses juhust täiesti kõrvale jätta. On ainult loogiline, et kogu tööprotsess peab alluma samale printsiibile.

Niisiis veetsin ma esimese suvekuu pimedas korteris. Ma ei olnud mitte kunagi varem nii suuri fotosid valmistanud. Materjale, aega ja ruumi oli piiratud koguses. Üldine konsensus leidis, et see mida ma tegema asusin on antud tingimustes väga keeruline või lausa võimatu. Kuid nagu tihti juhtub, siis just stressirohke situatsioon tekitab piisavalt trotsi, et alustatu lõpule viia.

Ma tahan tänada kõiki, kes mind selle eksperimentaalse ürituse juures toetasid. Teid oli palju ja ilma teieta ei oleks see võimalik olnud.