Tuesday, January 29, 2013

KANDINSKY

KANDINSKY

Noorsooromaan

Lenin kaamli seljas. Nad hängivad.

Thursday, January 24, 2013

Robert Kurvitz Performs Richard III



   GLOUCESTER:

   Now is the winter of our discontent
   Made glorious summer by this sun of York;
   And all the clouds that lour'd upon our house
   In the deep bosom of the ocean buried.
   Now are our brows bound with victorious wreaths;
   Our bruised arms hung up for monuments;
   Our stern alarums changed to merry meetings,
   Our dreadful marches to delightful measures.
   Grim-visaged war hath smooth'd his wrinkled front;
   And now, instead of mounting barded steeds
   To fright the souls of fearful adversaries,
   He capers nimbly in a lady's chamber
   To the lascivious pleasing of a lute.
   But I, that am not shaped for sportive tricks,
   Nor made to court an amorous looking-glass;
   I, that am rudely stamp'd, and want love's majesty
   To strut before a wanton ambling nymph;
   I, that am curtail'd of this fair proportion,
   Cheated of feature by dissembling nature,
   Deformed, unfinish'd, sent before my time
   Into this breathing world, scarce half made up,
   And that so lamely and unfashionable
   That dogs bark at me as I halt by them;
   Why, I, in this weak piping time of peace,
   Have no delight to pass away the time,
   Unless to spy my shadow in the sun
   And descant of mine own deformity:
   And therefore, since I cannot prove a lover,
   To entertain these fair well-spoken days,
   I am determined to prove a villain
   And hate the idle pleasures of these days.
   Plots have I laid, inductions dangerous,
   By drunken prophecies, libels and dreams,
   To set my brother Clarence and the king
   In deadly hate the one against the other:
   And if King Edward be as true and just
   As I am subtle, false and treacherous,
   This day should Clarence closely be mew'd up,
   About a prophecy, which says that 'G'
   Of Edward's heirs the murderer shall be.
   Dive, thoughts, down to my soul: here
   Clarence comes.


Sunday, January 20, 2013

Teater ja vastutus

Viiding ja Peterson, foto Theatrumi kodulehelt
Tegin sisseastumiskatsed Humanitaarinstituuti, kui olin 24 aastat vana, teisel selle kooli eksisteerimisaastal. See oli mulle ainus kõrgkoolivõimalus, mu keskkooli lõputunnistus ei kannatanud ülikooliminekut. EHI-sse minekuks oli vaja ainult esseed, vestlust ja pappi. Essee kirjutasin Marcus Aureliusest ja juba vestlusel ma mäletan, hakkas see pull pihta - kas te ikka arvate nii palju aastaid peale keskkooli lõpetamist suutvat veel ennast õppimise lainele seada?

See kool oli alguses muljetavaldavalt vaba, seal polnud teaduskondi, võisid valida kõikide ainete hulgast endale mida sa iganes tahtsid ja  ise õppekava kokku seada. Mul oli seal igasugu filosoofiat ja semiootikat ja uut ja vana testamenti ja ajalugusid nii ja naasuguseid. Kui ma hoolega tuhniks kuskil vanade paberite kastides, siis ma ilmselt leiaksin üles ka need ained aga see ei ole selle jutu teema. Ega siis see haridus mul enam pea sees ei ole. Iraani kirjandusest, mis sai cum laudele sooritatud, ei oska ma nimetada enam ühtegi nime, ega ammugi aastaarvu. Stadnikovi loengutest mäletan ainult vuntse, Rein Raua maailmakirjandus oli aga sihuke aine, et selle lõpetasid vist ainult vähesed äravalitud, see oli igav ja läbi pidi lugema kõik maailma raamatud. Lotmani semiootikaloengute konspekte hoidsin aastaid alles, see oli hirmus huvitav aga ma ei uskunud sugugi kõike , mida seal räägiti.

Ma arvan, see oli teisel aastal, kui lisandus aine nimega Teatriõpe,  seal olid alguses vist koos pooled humakad, istusid kukupaide nägudega, õppejõududeks olid Juhan Viiding ja Lembit Peterson, rääkimas käisid ka teised. Need olid alguses ainult loengud, siis pidi ka mingeid juppe kuskilt raamatutest ette lugema ja neid analüüsima, mingit näitlejaõpet ei olnud. Aga sellest järgmisel aastal juba võeti suund rohkem nagu konkreetsemaks, katseid mingeid ei olnud, kes tahtsid võisid tulla ja jääda ja pikapeale jäi neid aiva vähemaks, siiski arvan et me alustasime vast 20+ inimesega. Suve lõpus, enne kooli algust, sain vanalinnas Viidinguga kokku, jõime kohvi seal kohas kus oli endine Ararati viinapood ja kus praegu on see korstnapühkija kuju aga vahepeal olid seal toolid-lauad õues. Ma küsisin, kas mul on mõtet jätkata, arvestades kõrget iga ja muudsugust ebakindlust, et kas see valitud tee võib õige olla. Ma olin näitlejaks tahtnud saada juba kunagi varem, nii kaheksandas klassis, tegin oma sõbrannadele koomuskit ja unistasin suurest saatusest. Mulle tundus see nagu mingi märk, et mulle hiljem selline võimalus ennast ise kätte mängis aga ma ei julgenud seda märki uskuda.  Viiding arvas, et minu elukogemus (sic!) annab mulle eelise ja soovitas mitte muretseda ja kindlasti jätkata.

Mudlum Tšehhovi novellis, erakogu
Tunnid toimusid enamasti ja suurelt jaolt Vanalinna kooli võimlemispinkidega saalis, (või oli see Muusikamaja?) lisaks etüüdidele ja analüüsidele olid ained nagu teatriajalugu ja kunstitunnid olid, täitsa tavalise joonistamise tunnid, Mae Kivilo ja ühe lokkispäise  suure lõbusa kunstniku vedamisel, kelle nimi mul enam meelde ei tule. Kostüümiajalugu oli ja pinu vägevaid võimlemistunde, hommikuti kell 8 Draamateatris Majevskajaga rassisime ilma halastuseta, pärast kui tund läbi oli, panime kõik koos suitsud ette, õpetajaga koos. Ma olin oma elu kõige paremas vormis, Olga ütles, et mul on ehtne baleriini keha aga nüüd on muidugi hilja, hilja, hilja. Siis olid Maret Mursaga tunnid, sellised poolšamanistlikud, keha ja vaimu vabastamised ja Aleksander Eelmaaga mingid pantomiimlikud võimlemised. Ma polnud elus varem oma kehaga midagi teinud, ja selle võimaluste tundmaõppimne oli superluks kogemus.

Sinna juurde käis hääleseade, ja jälle, kui enne suutsin kraaksuda mõned noodid, siis õpetaja käe all sai sellest mõne kuuga lauluhääle moodi asi. Lapsena olin ikka vahel kodus laulnud, natuke, omaette, aga siis enamasti pistis ema pea ukse vahelt sisse ja ütles, et laula vabalt, ära pinguta häält ja siis ma ei tahtnud enam sugugi laulda. Aga oli küll nii, et mul hakkas laulmisest pea valutama, ju ma siis ikka pingutasin. Aga hääleseade tundides õpetati häält maski tooma ja õigesti hingama ja täishäälikuid pea sees helisema panema. See oli täiesti imeline tunne, kuidas hääl liikus su sees vabalt ülalt-alla, kergelt, puhtalt ja selgelt. On tähendab asju, mida saab ja on mõtet õpetada, mis tõepoolest võivad sind täitsa teisele tasandile viia. Selle kõige eest olen ma neile aastatele väga tänulik.

Aga on ka asju, mille eest ma nii tänulik ei ole. Ma ei oska tagantjärgi ise hinnata, kas mu näitlejavõimed olid kesised või mitte, mulle aga tundus tollal, et need on selles seltskonnas täitsa tasemel. Endalegi üllatuseks märkasin, et minus on pigem kõva annus koomilist talenti, kui draamat või traagikat. Ma ei oleks võib-olla seda vana asja hakanud iial üles kaevama, kui ma poleks hiljuti taaskohtunud ühe tollase kursusekaaslasega, kelle mälestused ja tunded olid minu omadega väga sarnased. Ta ütles, et ta mäletab väga hästi üht minu ettekantud Ain Kaalepi luuletust ja mina ei mäletanud seda sugugi. Aga kui ma hoolega mõtlesin, siis mulle meenus küll, mulle meenus, et lugesin seda kuskil Rannamõisa mererannikul vastu päikesetõusu, endal silm sinine. Me olime läinud väikse seltskonnaga Kloostri Aida avamispeolt loodusesse edasi pidutsema, ja silma sain ma siniseks rahvalikus mööda vanalinna jooksmises, kus ühel poisil kukkusid prillid maha ja me hakkasime mõlemad neid üles korjama ja põrutasime pead kokku nagu kaks sikku.

Suitsupaus saali korrastamisel, Theatrumi kodulehelt
Meid löödi trupist välja. Ma ei tea, kuidas põhjendati teisele neiule, aga mulle ütles Peterson, et tal ei ole mulle enam midagi õpetada. Ma sain sellest pikkamööda ja ähmaselt aru nii, et talle ei sobinud minu eetilisus, ehk täpsemalt, ta pidas mind ebaeetiliseks inimeseks. Ma ei osanud kahtlustada, et selle taga on liigselt koolipidudel pruugitud alkohol või see, et ma olin oma mehest lahku läinud, või see, et ma olin terava keelega. Ja läks aega veel ligi paarkümmend aastat, enne kui ma taipasin, et tegelikult oli asi pigem selles, et mul ei olnud katoliiklikke voorusi. Temal oli oma nägemus inimestest, kellega ta saab edasi töötada ja luua oma teatri, Theatrumi. Vahel ma ikka imestasin, kui vaatasin mängukavast, et nad teevad ikka neid samu asju, mida me omal ajal tunnis lugesime, ikka needsamad Tšehhovid, keskaegsed miraaklid, Moliere ja Maeterlinck. Justkui neil aeg seisaks. Ma polnud ka Theatrumi kodulehele vaadanud, nüüd seda artiklit kirjutades vaatasin. Kas meelega või kogemata aga arhiivipiltide hulgas ei ole selliseid, kus meid näha oleks. Ometi me olime, ma ei puudunud ühestki tunnist, me rassisime koos saali kordategemisel. Ma tean, et kusagil kunagi olid videolindid mõnede arvestustega, me vaatasime neid Maret Mursa juures kodus. Seal oli päris kindlasti peal mu ettekantud ladinakeelne personet hodie laul ja vist ka mingi pikem etüüd ja natuke võimlemistunde.

Mitte ühtegi asja maailmas ei enne ega pärast ei ole ma teinud sellise usu, pühendumuse ja lootusega. Mitte ükski kaotus ei ole olnud kibedam. Nii kibe, et ma ei ole peale seda tegelikult enam  üldse teatris käinud. Minu jaoks viimane kursusepidu oli Lasnamäel lokkispäise kunstniku juures, vägev, korralik,  tantsu ja pollariga ukse taga ja hommikune trammiga kojusõit ja palju pisaraid. Pääle seda pole ma enam kellegagi neist isegi juhuslikult kohtunud, ükskord Muhu praamil, kui nad sõitsid kuskile etendust andma.

Ma ei suuda andeks anda, ka mitte kakskümmend aastat hiljem. See on raske hind inimesele, kes teeb eetilist teatrit, valikud, mida ta teeb, et olla kindel iseendale ja oma ideedele on kellegi teise lootuste hinnaga. Ma ei tea, kas seda oleks andnud mahendada, kui oleks oldud ausam. Või kui palju on tema õpilaste seas veel selliseid, kes on kinga saanud ja ennast kultuurist isoleerinud.

Et asi selgem oleks. Ei saa kellelgi olla midagi ütlemist selle vastu, et looja paneb ise oma trupi kokku. Küll aga saab olla ütlemist, kui tasulise ülikooli aine muutub hoomamatult ühe inimese eluprojektiks.

Järgmisel aastal, kui mind enam Theatrumis polnud, juhtus see lugu Viidinguga. Oli umbteede aeg.


Friday, January 18, 2013

Materjaliharjutus: Koomiks











Tadaa! THE END.
(Ma loodan, et sa klikkasid nad ikka suuremaks?)

Konse, kavandid ja leheskeemid valmisid aastal 2008 rohke Tom Waitsi saatel. Neli päeva tagasi leidsin ma nad kataloogi-mnemoturneelt üles ja otsustasin materjaliharjutuse korras ära lõpetada. All on nalja nimel ka tol ajal valminud kolm esimest lehekülge.


Thursday, January 17, 2013

Etüüd: Autoriteet

SÖÖ
OMA
TATRA
PUDER
ÄRA.

Teadsa, mis muidu saab või? Teadsa, mis saab siis, kui sa ei söö tatrapudru ära ja ei lähe õhtul õigel ajal magama? Siis ei lähe mina ka õigel ajal magama õhtul. Mängin kuradi rallimängusid öö läbi. Lähen hommikul kell pool üksteist magama. Jepp, just sellel ajal, kui ma peaksin juba pool tundi tööl olema. Siis ma eksju järgmine päev tellin endale pere säästude eest mingi prostituudi. Lapsprostituudi, võib-olla. Hakkan teda oma toas kinni hoidma mingi. Päris vähe jälk asi mida teha mingi. Siis, onju, siis ma lähen vangi ilmselt. Töölt lastakse lahti. Emaga läheme lahku. Kodust jääme ilma, onju, sina jääd ka kodust ilma. Kõik hakkab tunduvalt halvemini minema. VAAT NIIMOODI ON SIIS, KUI INIMENE TEEB SEDA MIDA TA TAHAB AGA MITTE SEDA MIS TA KURADI KOHUS ON. Ma teeks seda ka, yo. Paneks küll sinu eest pea pakule. See õpetaks sulle midagi olulist inimeseks olemise ja kohuse ja vastutuse ja põhjus-tagajärje kohta. Või pohhui, anna siia siis. Küllap sa hakkad, hm, toidu väärtusest aru saama siis kui sa mingi vanem oled. Ja selline vaene. Ilma kohusetundeta ja puha, ilmselt ei koli kunagi kodust välja.

Mõnes mõttes see võib su seedimise mingi eluks ajaks perse ka keerata kui sind sööma sundida. Sundimine ei ole hea, yo. Kohusetunne tuleb inimese südamest ikka pigem. Fucking. Kui keegi tuleb kunagi ja ütleb sulle et sa teeks midagi, mida sa ei taha teha, siis näita talle mõlema käega fakki, ära mingil juhul tee seda jama. Will to power, tüüp.

Praegu tundub sulle megalt idiootne, eks ole? Aga hiljem, sõbrake, sa leiad valgustuse. Saad aru et nii ongi.

Tuesday, January 15, 2013

Naised - emad?

Näib nagu oleks olnud igavest aega ikka midagi ütlemata jäänud, mis väga kaua painanud on. Olles jälle sunnitud tagasi vaatama lapsepõlveaega, meenuvad hägused pildid, millele pole eriti meeldiv mõelda. Suured inimesed olid suured nagu marmorkujud ning ma ei kahelnud neis kunagi. Kuidas saingi ma teada, et neil ei pruugi õigus olla. Mul oli ema nagu teistelgi ja oli, milline ta oligi, tundus, et nii asjad käivadki. Kuni mu mõte mingil teadvustamatul ajendil kõiges kahtlema hakkas. Ema ja lapse vahel ei pruugi olla hingelist sidusust. Nende sisemised rännakud võivad viia neid teineteisest sadade kilomeetrite kaugusele, kuigi nad ikka veel sama katuse all elavad. Vihates kogu  ühiskonda ja mässus muuta maailma olen ma karjunud tähelepanu järgi, mis kinnitaks mulle, et ma saan end kusagil vähemalt kunagi turvaliselt tunda. Aga maailm sellest muidugi ei muutu. Mina pean ise muutuma, kui ma tahan midagi paremaks läheks.
Tänu oma halvale iseloomule olen kokku puutunud väga paljude konfliktidega, mis on mind valgustanud temaatikal, kuidas naisest saab mõrd. Alustada tuleks konkreetsetest näidetest, mis ilmestaksid erinevaid tahke ja rohkem/vähem arusaadavaid taustsüsteeme. Sest päriselt mõrrana ei sünni keegi - on ilmselt neid geneetilisi eeldusi, mis käivad iseloomuga kaasas, aga nagu ka muuga, mis inimese arengut mõjutab, on sellel määrav osa ka keskkonnal. Mõnel juhul on viimane põhiline osa. Seega näiteid reaalsest elust:
  1. Küüditatud perekond Siberis. Ema jätab kolm last maha ja läheb uue mehe juurde.
  2. Häbelik ja ilus tüdruk saab põhikooli lõpus kolm kuud iga päev kooliõdedelt räigelt peksa, sest ta meeldib mitmele poisile korraga. "Noh, kas nüüd oled ära otsustanud?" - vaikus. Jalaga ribidesse. "No ikka ei tea veel?" - vaikus. Üks hoiab kinni ja teine kütab molli. KÕIK on naised. Vanemad peksavad nooremat.
  3. Ämm, kes vaevleb hüsteeria ja skisofreenia hoogudega, vihkab miniat terve elu. Surivoodil on viimane soov hädiste sõnadega vihatud miniat enda kõrvale kutsuda.
  4. Perekond - isa joob, kolm tütart, räme vaesus. Noorim tütar on 11aastane kui tuleb ühel talvepäeval koju ja leiab eest oma poodud ema. Arvab järgmised 20 aastat, et on selles süüdi.
  5. Alla kahekümnene naisterahvas jääb tahtmatult rasedaks. Sotsiaalselt ja materiaalsetelt rasketest tingimustest hoolimata, pärast nädalaid piinlikkust ja patjanutmist otsustab siiski lapse saada. Nii pääseb vähemalt rikka mehe juurde elama.
Need asjad on rasked ja painavad. See on sitt, millega sa pead leppima, kui sa seda juba tead. Kuigi mõtled veel mitu korda, et kuradi palju parem oleks lihtsalt mitte teada. Et seda kõike lihtsalt poleks. Parem inimene käitub hiljem kunagi vähemalt kellegagi selliste sündmuste kompensatsiooniks nii hästi, nagu ta oleks tahtnud, et temaga käitutaks. Ja siis on halvem variant, kus inimene käitub terve elu kõigiga halvasti, sest Temal läks halvasti. Viimane on surnud seis, sest inimene ei viitsi vaeva näha. Vaadata - ja midagi pole teha, kui see kõlab läägelt - enda sisse. Iseendaga tegelemine ei pea tingimata tähendama nartsissismi - kui sa oled omadega persses, siis pole seal ju niikuinii midagi imetleda. Ilusa näo maalimisest pole kasu, hullumeelsus paistab juba kaugelt ära.


Ma ei tea, võib-olla ma olen nõid

Olen viimasel ajal alles hakanud tähele panema, et ma näen inimeste vahel selliseid asju, mida kõik ei näe. Mul oli lapsestsaati mingi veider arusaam, et kõigil inimestel on samasugune valulävi, sest ma kujutasin ette, et ma pole maailmas üksi. Mis siis, et mul eriti kaaslasi polnud. Kui sa oleks mulle aasta aega tagasi öelnud, et inimeste tundlikkus on seosetult erinev, siis oleksin ma sind uskunud, aga ma poleks seda üldse hoomanud. Tundlikkuse määr peaks ju ligilähedanegi olema?! Tuleb välja, et ei pruugi üldse. Osad inimesed ongi lihtsalt ahvid. Ja ahve on igal pool - nad paljunevad nagu hullud. Lihtsad "no mis see siis ära ei ole"-tüüpi tegelased. Üldse glamuuri ei ole. Ja glamuuri ei peagi olema. See poleks lihtsalt reaalne, kui kõik oleks lahe - see oleks antilahe. Glitter on ka äge ainult seetõttu, et sellel on valgustpeegeldav võime - erinevad värvid panevad selle elama. Ja üks osa spektrist on emad. Mitte vähem ega rohkem tähtsad kui teised inimesed, aga kui neid pole, siis on see kohe tunda. Mina näen selles elu esimese suhte kogemust, mis mõjutab kõigi järgnevate suhete kulgu. See on süütuse kaotamine elule ja kui see on hea,  oled ka sa ise vastavalt häälestatud. 
Ma ei tea.. ma üritan seda siin sõnastada nii lihtsalt ja võimalikult vähe pateetiliselt, kui ma suudan, aga see puudutab mind sügavalt, seega ei saa ma garanteerida midagi ajakirjanduslikku. Viga eneseväljendamisel on selles, et kui see liiga esteetiliseks läheb muutub see justkui haletsuseks ilu ihalemises, et meeleheites lunastada oma õudsad ja valusad tunded. Sa saad ju tegelikult aru, et see on haiglane, eks? Selles on mingi misantroopne egotripp, mis jälgistab kirjandusliku esteetilisuse kontseptsiooni üleüldiselt. Sellepärast mulle vist see kirjandusevärk ei istu ka. Nad hakkavad sind kohe kellekski pidama, kui sa raamatu kirjutad. Kellele sellist võltsi muljet on vaja? Sa oled luuletaja niikuinii ainult siis, kui sa luuletad. See on asi mida ma mõistan. Aga kui sa oled ema, siis kas see peabki olema kõik, mis sa oled? Kuidas sellist elu saab elada ilma, et see muutuks skisofreeniliseks? Kõik need rollid ja nendega kohanemine ei saa ju olla tingitud ainult sellest, et inimene pole veel täiskasvanud - ta lihtsalt ei saa nende inimeseks olemise kriteeriumitele alati pihta ning need ei pruugigi olla kõigile samad. Inimene peab oskama endale seda tunnistada.
Kasvada teadmatusega, et inimene, kellest sa pärined on labiilse närvikavaga ja see ei ole sinu viga, et ta sinuga halvasti käitub, on võrdlemisi raske. Ma ei tahaks mitte kunagi mitte kellegagi niimoodi suhelda. Aga ometi teen seda ka mina. See ahel kordub sedavõrd, et ma ei jõua isegi teadvustada, kui ma juba vääratan. Ma ei kontrolli ennast ja see on probleem. Kas ma sain selle kaasa? Geneetiliselt? Keskkondlikust käitumismustrist? Kuidas ma seda peatada saan? Kas ma mõtlen seda kõike välja? Jne. Ma ei tea vastuseid, ma ainult põrkan vastu paradokside seinu ega näi mitte kunagi saavutavat oskust olla õnnelik. Taustsüsteem tundub olevat niivõrd tugev, et mu jõust jääb väheseks, et sellest välja hüpata. Isegi kui südames on see jõhkrus pöörata kõigele selg, siis iseenda seest end välja ei pööra. Nõrk oleks olla järjekordne allaandja ainult seetõttu, et mõistusest jääb puudu. Siit võibki minna väga kergelt üks otsustav samm mööda, kui inimene jõuab punktini, kus ta kas teadvustab oma hüsteeria alget või laseb sel endas võimust võtta. Ma loodan, et sellistsorti peahaigust on võimalik ravida, sest ma olen ise vähemalt selle punkti saavutanud, et vahetult pärast rööbastelt maha käimist saan ma mõistusega aru, millega ma hakkama olen saanud. Suurema laviini saab niimoodi ära hoida ning peab olema ka võimalus seda mõttetööga vältida.
Aga miks olen ma kuri nende asjade pärast just naiste peale? Loogiliselt tuletades: naised on emotsionaalsemad, nende bioloogiline eesmärk on aju teistmoodi kujundanud, neil hakkab kergemini kammima ja olen tähendanud ka, et täiesti lambiolme suudab neist teha haigelt iniseva hunniku inimest, kellega on parem mitte tegemist teha kartuses, et jumal teab, mis talle jälle ei meeldi. Ja kohutav rääkimise vajadus, tühise info jagamine, mis tänaseks on kujunenud omaette žanriks nimega klatš ning mille levitamisel ei mõtle (lollid) naised kunagi kahjule, mida nad teistele oma teadvustamatu sitase rääkimise vajaduse pärast tekitada võivad.

Palun ettevaatust emadusega

Kõige põhilisem selle üldise viha kasvu taustal on asjaolu, et minu elu esimene suhe oli puudulik. Viha ei ole juhuslik emotsioon, sest selle algimpulss on kusagile ära peidetud ja me ei pruugi seda isegi teada, sest selle alge üles otsimine/meenutamine on kaitsemehanismide poolt alateadvusesse peidetud. Viha taga on alati valu ning sõim on relv oma haava kaitsmiseks. Elu ei luba sul olla haavatud, sest siis pole sa elujõuline ja konkurents, ükskõik kas kapitalismiga või ilma, on aegade algusest alati olemas olnud. Tugevam, nii vaimselt kui füüsiliselt, jääb ellu. Haavatud inimesel pole suuremat lootustki, kui ta vähemalt ei teeskle tugevat. Kuid kui kaua jõuab keegi teeselda tugevat, kui ta pidevalt murdub?

Halvemal juhul lõppeb see psüühikahäiretega, mis takistavad elamast normaalselt funktsioneeriva inimese elu. Ma ei taha, ausõna, üldse ei taha selles kedagi süüdistada, aga avastades, kui paljud tegurid mu teadvuses on seotud sundmõtlemisega, mis mu teadvusesse aastate jooksul kinnistunud on, siis ei saa ma parata asjaolu, et need on väga otseselt seotud mu lapsepõlve autoriteetidega. Ja lapsel ei ole teadlikku valikut, keda austada või kellele alluda. Ta esimene ja kõige tähtsam autoriteet on ema. Ja kui lapsel pole emaga sidet, siis ei olegi midagi imestada, et ta kahtleb terve elu põhilistes väärtustes. Mida saab üks inmene enda meelest üldse väärt olla, kui ta pole tundnud olevat väärt oma ema armastust ja tähelepanu? Üks variant on õigustamatult madala enesehinnanguga katkine inimene, kellest pole kellelegi mingit kasu. Niimoodi inimene kas sureb oma haavadesse, käib elus põhjalikult alla, või üritab end taastöödelda. Mental recycling - lähedki enda sisse ja koristad sealt selle okse ja sita ära. See ei ole kindlasti meeldiv, aga pirtsutamisega ei ole keegi veel kaugele jõudnud.

Minu suhtumist võib võtta kui katset seista inimeste eest, kes on otsustanud mitte lapsi saada või meeleheitlikku appikarjet sündimata laste nimel, kellest ükski ei tohikski valel ajendil maailma sündida.  Ma ei usu küll, et iga laps peaks tulema, siis kui ta on "määratud". See kõlab rohkem nagu "ah jäin rasedaks, muidu oligi igav, ma siis sain selle lapse" või sõbrannade soovitus "sa pärast niiii kahetsed". Ma pole veel kedagi kuulnud ütlemas "vaata, milline haige mõrd su enda ema oli, oled sa kindel, et sa oled sellest ahelast väljas?" sest üsna tavaline jutt käib selle ümber: "Mina küll oma lapsele kunagi nii ei teeks!" Ilus mõte muidugi, aga mõni kaunitar võiks ikka rohkem oma prepregnent psüühele mõelda ja vahelduseks abordi teha. See võib kõlada jõhkralt, aga elu muide ongi jõhker. Vaata džunglisse, nad fucking söövad oma lapsi seal (ja me ei hakka praegu vaidlema teemal, kas inimene on loom või mitte, sest ta on küll loom - mõtlemise areng on teda intelleketuaalitsemisega ainult liiga upsakaks teinud). Inimsel on steriilne võimalus mikrotasandil šahh-matt teha. Kuigi jah - mul on sellest kõigest lihtne rääkida, sest ma pole kunagi rase olnud.

Kujutan vaimusilmas nii hästi ette hordide viisi tuttavaid emasid/naisi minu poole karjumas: "SA EI KUJUTA ETTE, MIS TUNNE SEE ON, SA EI TEA!!!" nagu ma oleks mingi empaatiavõimetu kutsikatapja. Võib-olla olengi. Aga vähemalt ei ole mul nii destruktiivseid soove, et sünnitada sellisesse elajatemaailma laps, kes on 1000 korda õrnem ja väärtuslikum kui ma ise, sest ma ei tahaks, et ta peaks kunagi mõtlema/tundma, kui ebaõiglane, seosetu ja karm elu tegelikult on. Ja kuradi pereplaneerimine siin väga midagi ei muuda ka. Buddhat peideti ka mingis iluonnis, aga mida jäigema raami sa mõtlevale inimesele lood, seda rohkem kahtlust see temas tekitab. Aga õige jah, ma unustan pidevalt ära, et kõik inimesed ei oska ju mõelda. Sealt need planeetihooravad miljardid tulevad.

Põhimõtteliselt ma ei ole inimelu vihkaja, eksole. Aga ma ei usu, et eostatud munarakk on kohe inimene, kes peaks igal juhul sündima. Eostatud saab olla igaüks, ka õde ja vend, vanaema ja pojapoeg saavad põhimõtteliselt seda värki teha, aga suurema tõenäosusega kasvavad sellisest liidust mingi keemilise nihke tõttu värdjad. Keemiline nihe võib aga ka normaalsest liidust loodud lapsele geneetiliselt edasi kanduda. Ja kuigi see nihe ei pruugi avalduda, kui keskkond seda ei soosi, siis tasub enne ikka mitu korda läbi mõelda, kui üldse seksivärgiga tegelema hakatakse. On kaks asja, millest on  alati normaalne mõelda: enesetapp ja laste saamine. Kas mina üldse tahan (piisavalt palju) elada? Kui ma paljuneksin, siis kas see oleks hea mulle või mu järeltulijale? Ja loom, nagu ma olen, siis kas ma tegelikult ilmtingimata pean oma loomakohustusi loodusseaduste alateadvuse pärast täitma? Kas mu karjainstinkt kõigil-teistel-ju-on on suurem kui mu isiklik analüüsivõime?

Pole välistatud, et mu mõtlemine toimub lihtsalt tagurpidi. Selle asemel, et arvata, nagu mu "haruldaselt väärtuslik" kimp geene peaks kindlasti liigisäilimise eesmärgil edasi elama, arvan ma, et mu haruldaselt väärtuslik kimp geene on liiga hinnalised, et seda mingite debiilide universumile jagada. Siin ei ole kellegagi isegi paarituda eriti. Õnneks.

Ja muide, ma peaksin seda ilmselt meelde tuletama, et ma näen mehi nagu erinevatest mängudest (vastavalt oma arengutasemele muidugi) huvitatud süütuid lapsukesi, kellest mul on südamest kahju, kui naine neile panniga vastu pead taob. Ühtki lindu ei saa puuris hoidmisega armastada, sest puurist rohkem vihkavad nad inimest, kes neid puuri on pannud. Aga ma ei arva, et inimesena oleks ühel rohkem väärtust kui teisel. Kõigil on oma probleemid ja ilma pole kedagi jäetud. See käib selle elamisevärgi juurde. Samamoodi nagu asjaolu, et kellelgi pole tegelikult õigus teise hinge omada. Maailma sündimine on ilmselt mingi paratamatu iseseisvusakt üldsegi. Kui võtta seda dimensioonilise fantastikana, siis eelmises galaktikas hingena ringi hõljudes on soov elada Maal sama suure kaalukusega, kui siin, Maal, lapse tekitamise kutse ehk vahekord ise. Seda ei tasuks alahinnata. Või olen ma siis ise liiga upsakas, et loomategudega enam hakkama ei saa..

Monday, January 14, 2013

ASSA TUSS!!! City24 HEA KORTER (üürile anda)

Harjumaa, Tallinn, Põhja-Tallinn, Miinisadam
Tehing: Üürile anda, Korter
Korruseid: 2
Korrus: 1
Tubade arv: 1
Magamistubade arv: 1
Vannitubade arv: 0
Ehitusaasta: 1956
Hoone materjal: Puumaja
Seisukord: Normaalne
Üldpind: 18 m²
Hind: 190 eur/k (3000 kr/k)
Lisaandmed:
aknast tuleb valgus sisse, kraanist tuleb vett (vesi korteris), külmkapi peal on hästi palju banaani-kleepekaid, munnivann
Otseviide: www.city24.ee/ID:531382
Info:
Üürile anda hea korter Miinisadam, Juurdeveo tn. ÜÜR 200 eur/k, OTSE OMANIKULT, vahendustasu pole, kom. hinna sees (v.a. elekter), pesemisvõimalused puuduvad, boiler hästi lihtne osta, hästi mõnus paigaldada, WC otse välisukse lähedal, KORRALIK TREPIKODA

Saturday, January 12, 2013

See ila, mida ma HAH konvekal rääkisin

See, mis on liiga vilets, et seda avaldada peale seda, kui ta valmis on, on õige paras, kui sa suudad parasjagu vaid veelgi viletsamat lauset ning mõtet üllitada, ning kogu muu maailm on oma pliiatsid ära kaotanud või hoiab neid paremas kohas. Samuti on kesistel tekstidel see hea omadus, et nad ei ole head, mistõttu nad ei jäta sust head muljet, mida sa ei vääri, mis tähendab, et nad peegeldavad tõde, mis meeldib Immanuel Kantile. 

Hei-hoo.

Sõbrad soovitasid mul antud konverentsi teemaks olevat filmi mitte vaadata (üks ütles, et see on nagu USA B-kategooria filmi ripoff, kuid too inimene on alati kõige suhtes liiga kriitiline, nii et mingi huvi mul tekkis, ja eile üritati mulle toda filmi isegi varastada, ent too tuli liiga aeglaselt alla, ning nõnda ta jäi), ning raamat, millel see põhineb kuulub minu arvates Strugatskite loomingu vähemasse osasse. Ehkki on kahtlemata armastusväärne. „Miljard aastat enne maailmalõppu“, vaata, on väga tugev ja selge ja suurejooneline. Ja „Tigu nõlvakul“ on üks paremaid jutustusi ökoloogilisest katastroofist üldse, ja kõige parem kafkalik jutustus, mida ma tean. Mets on tõusnud üles oma hävitajate vastu ja muutunud kirjeldamatuks orgaaniliseks põrguks. Peategelane pidi baasi vaid korraks külastama, ent ei saa lahkuda, inimesed ümberringi on robustsed, direktor on seniilne, süsteem arusaamatu, baas armetu, ning on üsna ilmne, et peategelane ei suuda midagi muuta ka siis, kui ta ise baasi direktoriks ülendatakse. See on ülepea üks Strugatskite läbiv teema: saatus või ajalooline paratamatus ja see, et indiviid ei suuda masside jaoks midagi muuta, isegi, kui ta on äärmiselt võimas. Mis tuleneb ilmsesti oma aja globaalpoliitilise olukorra äärmiselt selgest mõistmisest. Ma ei tahaks hästi uskuda, et vennad Strugatskid kujutasid enestest ainult veriste hammastega salajasi dissidente, kes igatsesid liberaalkapitalismi ja Ameerika teksapükste järgi. Pigemini said nad aru, et mõlemad süsteemid ja nende vastasseiski on kuidagi närused ja armetud ega ole ilmselt suutelised neid helgesse tulevikku viima, ning et see on kurb. Vaat nendest juttudest saaks kenad filmid. Ja veel ühest, kus KGB agent ajas pehkivas Läänes mingi supernarko jälgi. See oli mõnusalt kaheksakümnendatelik psühhedeeliline jant ja lõppes agendi ohkava tõdemusega, et KGB agent oleks palju kergem olla, kui KGB oleks vähem paranoiline ja omaenese töötajatele kogu aeg jalga taha panna ei üritaks.

Seesamane, eelpoolmainitu, seadis mind küsimuse ette: millest siin rääkida? Mida ma teen siin? Mitte, et konverentsidel muidugi alatasa asjalikku või teemakohast juttu puhutaks. Viimane konverents, kus ma käisin, algas sellega, et kaks tüdrukut rääkisid pool tundi mitte millestki ja eelmisel ennem seda rääkis üks härra, mida uut ta Platoni kohta välja on mõtelnud, mis oli vist täitsa mõistlik jutt, aga konverentsiga polnud sellel mingit pistmist. Konverents oli maailma lõppudest. Et, ärge pahandage, kenad inimesed, kui mul teile midagi mõistlikku öelda ei ole.

Kui mulle nii aasta tagasi tehti ettepanek kirjutada artikkel „„Hukkunud Alpinisti“ hotelli“ mälestusraamatu tarbeks, siis ma mõtlesin kirjutada niisama nõukogude ulmest, sellest, kuidas see erines lääne ulmest, kuidas sellel oli erinev ühiskondlik staatus ning nõnda edasi. Kuidas tegelikult kogu sotsialistlik realism oli ulmelähedane, kuna ta pidi pidevalt kujutama reaalsust, mis oli tegelikkusele eeskujuks, reaalsust, kus inimesed teavad, mis väärtused on ja kus nii partei kui reakodanik näitavad oma paremat palet. Kuidas riigiaparaat hindas kultuuri ja selle mõju ühiskonnale, tegeles sellega palju, millest annavad märku nii tsensuur kui ka kunstnikele majade ehitamine. Aga ma ei viitsi sellest rääkida. Külma sõja vastandused on tüütud. Selliste juttude rääkimiseks võiks teha Nõukogude Liidu konverentsi, tule kohale, ole parteilane või dissident või mõlemad või ei kumbki. Kuigi see võib olla mingi liiga kuum konverents, et seda tegelikult teha. Imelikuks võib ära minna.

Siis võiksin rääkida sellest, kuidas Eestil oli lääne kultuuri vahendajana Nõukogude Liidus tegelikult üpris kena positsioon. Liiduvabariik oli väike, kuid suhteliselt tähtis, arukas ning jõukas. Sellest, kuidas Lennart Meri „Hõbevalge“ kandvaks mõtteks oli konstrueerida uus rahvuslik identiteet, selline, kus eestlane väärtustab ennast kohaliku kõvamehena, kes kerkib igasugustes olukordades pinnale, aga mitte kuserotina, kes saab igalt poolt lutti, linnaliku identiteedi, seoses sellega, et me oleme muutunud linnalikuks rahvaks, ning kuidas selle raamatu lisamine kohustusliku kirjanduse nimistusse ning üldine riiklik promokampaania oleks ilmselt olnud kasulikum, kui kogu Meri presidendiaeg kokku, ning sellest,. Kuidas ma olen ehk lihtsalt kärsitu, kuidas see kõik võib veel juhtuda ja kuidas kirjandus toimibki aeglaselt. Ja sellest, kuidas see positsioon on endisel kujul kadunud, kuna suurem jagu idablokki on viimased paarkümmend aastat aktiivselt oma ühist minevikku ja kultuurilist seotust eitanud, ent läänes meid kultuurilises mõttes just „avasüli“ vastu võetud ei ole, kuid kuidas idablokil on ikka veel võimalus olla maailma jaoks eriline, kuna nad on kogenud kahekümnenda sajandi suure poliitilise vastanduse mõlemat poolt. Et tuleks üle saada sotsialismiaja eitamisest ja vaenamisest, ning nimelt sellepärast, et see on oma tuumalt stalinistlik praktika – just nagu kodanluseaja eitamine ja vihkamine, ainult et ümberpöördult. Minevikku ei saa ära kustutada ega minema visata, sellest saab õppida ja järeldusi teha. Ning ajaloo kordumistki ei maksa karta. Aastanumbriks ei kirjutata enam ammu 1917 ning Liidu laadse majanduse ning poliitikaga riigid oleksid mõeldavad, ehkki mitte liiga tõenäolised, ehk India või Lõuna-Ameerika kandis.

Mõni kindlasti mõtleb: mida ma räägin Nõukogude Liidust, kui mind ei olnud seal? Ja siinkohal ma ei tea, kas Napoleoni kohta andsid õiglase hinnangu tema kaasaegsed, või need, kes elasid kakskümmend aastat peale teda, või nood, kes sada aastat hiljem. Aga on vältimatu, et iga põlvkond kujundab mingid oma hinnangud, ning et need ei pruugi olla teineteisega täpselt kattuvad. Isegi, kui sa tahaks, sa ei saa olla täpselt nagu su isa, kuid sa ei saa temast ka kõiges erineda.

Aga see ei ole ka see jutt, mida ma tegelikult rääkida tahan. Tegelikult ma tahtsin rääkida „“Hukkunud Alpinisti“ hotellist“, mida ma näinud ei ole. Selle tähtsamateks iseloomustavateks karakteristikuteks on:

me peame seda tähtsaks filmiks

tegu on ulmefilmiga
tegu on raamatu põhjal vändatud filmiga ning
sellel on ikooniline saundträkk.

Nendest algandmetest võime me tuletada, et Eesti peaks rohkem žanrikino tegema (Ikoonilise soundtracki üritamist kohalike parimate tegijatega ja raamatust filmi väntamist me juba teeme ning ei peaks ka lõpetama). Meie inimesed armastavad väljamõeldud maailmasid, nagu ka inimesed üle kogu maailma – kahekümnest maailma suurimast kassahitist vist vaid ühe puhul ei ole tegemist ulme või fantasyga – see on Titanic. Samuti on head ulmet ja õudust üsna võimalik ka kasinate vahenditega teha, lihtsalt näitlejameisterlikkuse ja hea premissi varalt – siin on heaks näiteks „The Moon“ või kanadalaste „Pontypool“, ning samuti on kena, et üldiselt ei peeta ulmet maailmas enam nii põlastusväärseks meelelahutuseks kui varem, see on ennast kultuuriliselt tõestanud. Veelgi meeldivam on see, et sellega tehakse juba algust - mingi hiljutine Ekspress andis teada, et Ken Saan väntab Hargla stsenaariumi põhjal kuskil Aabja kandis mingit ruraalset horror-sarja. See on just täpselt selline asi, nagu minu meelest peaks tegema. Õigupoolest, ma ei näe mingit head põhjust, miks Eesti ei peaks endast ulmemaad tegema. Kõik, mida selleks vaja läheb, on otsus – nagu me Pätsu ajal endast maadlusmaa tegime. See tähendaks ulme getost välja tõmbamist, ehk mingit ühte ulmefilmi iga paari aasta peale, seni produtseeritud ulme esiletõstmist ning kriitilist hindamist ning ka seda, et ulmet kirjutaksid needki, kes seda tavaliselt ei tee. Nii rahvusliku projekti raames ja üldkvaliteedi parandamiseks. See ei ole väga piirav nõue, inimene leiab võimaluse mistahes raamides kirjutada sellest, mis tal tegelikult südame peal on. Ja ma arvan, et Twilight on olemuslikult parem, kui Barbara Cartland, sest sellel, kui poiss-sõber on rikas ja idiootlike võluvõimetega, on rohkem tasandeid, kui sellel, et poiss-sõber on lihtsalt rikas. Modernism eeldab, et kultuur laieneb oma äärealadele, see juhtub varem ehk hiljem, ei ole mingit head põhjust, miks see ei peaks juhtuma siin.

Teoreetilist baasi kujutlusvõime mõjust ja tähtsusest on juba loodud ning luuakse. Kui ulme tegemiseks läheb, tuleb teoreetilist , suunavat teksti kirjutada muidugi veel kõvasti rohkem, et määratleda, millega peaks tegelema ulme tänapäeval ning mis on lihtsalt jäljendamise halb harjumus. Millised on need teistsugused maailmad, mida on tänapäeval mõtet kujutada. Vaevalt, et see tehnoloogiline ulme peaks olema, eks ole, see ei ole teistsugune maailm, see on meie oma tänapäev. Kui eksperimentaalkirjandus võib tihtilugu olla nii originaalne, et seda on raske lugeda, võib žanrikirjandus olla nii ebaoriginaalne, et seda on raske lugeda. Kordused on inimese jaoks armsad ja olulised, aga kirjanduses vist siiski lähtutakse tänapäeval printsiibist, et seda, mis on juba kirjutatud, ei tasu uuesti ja halvemini kirjutama hakata. Tihtilugu laob ulmekirjanik oma lapsikud fantaasiad niisama paberile, ilma vähemagi aimuta, kuidas neid paberile seada, nii et normaalne välja näeks. Kolonelleitnant Leo Kunnasel oleks näiteks täis kenad kosmosesõjafantaasiad, kui keegi oleks rääkinud talle, mitte isegi hästi kirjutamisest, vaid levinumatest vigadest, mis muudavad raamatu lugemise mittepühendunute jaoks äärmiselt piinavaks. Ehk siis, ma julgen arvata, et ulme saavutaks oma täispotentsiaali, kui talle võrdse mõõduga mõõta. Samuti võiks hea seista selle eest, et ulmeromaanide kaaned näeksid vähem häbiväärsed välja. Seda, et plaanimajandussotsialism suutis toota kenamaid raamatukaasi, kui aus turumajandus, võiks võtta ning peaks võtma solvanguna.

A' filme ei pea muidugi ainult kohalike stsenaariumite ja kirjanduse põhjal tootma. On täitsa palju kena ulmekirjandust, millel on veel filmiks saamata või mis ei ole saanud väga õnnestunud filmiks. Paar Clifford D. Simaki juttu tuleb meelde. „Libainimesed“ ja „Nagu õieke väljal“. Mõlemi tegevus toimub väikelinnas, action on kasin, võõrolendid on lihtsa põhiplaaniga (ühes siuksed mustad põrklevad kerad , teises, well, teises on Maa paralleeldimensioonis orgaaniline tervet planeeti kattev superarvuti, mille maapealne osa näeb välja, nagu lilled. Nagu punased lilled.) kuidagi ähvardav ja rusutud atmosfäär ja kena vana kooli humanistlik moraal. Kindlasti oleks tervel hulgal inimestel hea meel, kui midagi sellist ära tehtaks. Ulmetüübid, need on ühed ühendatud ja informeeritud inimesed. Võimekas rahvas. Maa sool. Sellised kirjutasid Wikipedia. Arusaamatu, miks nad ei käsi oma proosal parem olla. Ma arvan, et ma hakkan lõpetama. Ma ei usu, et mul midagi kokkuvõtvat selle kohta öelda on. Ehk, et me peaksime andma inimestele midagi, mille kohta nad arvavad, et see neile meeldib, ja panema sinna sisse midagi, mida nad peaksid nägema.

Tänan teid, kutsumast, kuulamast.

Wednesday, January 9, 2013