Tuesday, February 26, 2013

Kaur Kender. Raamatust.

Entusiasmi on jagunud e-raamatule piisavalt. Alright. Tal on ka eeliseid. Tuld ei pea toas põlema panema. Ekraan helendab (va special Kindle). Ja lugedes ei väsi mu silmad. See ilmselt on hirmus individuaalne, mõni ei talu helendavat ekraani üldse. Riiulis ei pea sobrama. Liigutad tüünelt sõrme. E-raamatud üldiselt ei kao. Kui neid just vägisi ei kaotata, sellest allpool. Ja neid on ülimugav osta. Tõesti. Ma olen parematel öödel ostnud raamat minutis. Ja mitte ainult endale. Käsi püsti, sõbrad, kes on mult vähemalt ühe raamatu (aga paljud ka 5 kuni 10 raamatut) kingiks saanud. Eriti mugav on see Amazon.com kaudu. Buy with one-click or Give as Gift. Just see kinkimine on pannud mind mõtlema päris raamatutest. Ja mõni asi veel.

Game changer
Aga veel edasi e-raamatute eelistest. Nad on lõpmatult kerged, eks. Read.amazon.com abil ei pea isegi seadet kaasa võtma. Saad suvalisest internetiga arvutist kogu oma raamatukogu lugeda. Kuigi ma päris hästi ei kujuta ette kedagi, kes ei võta kaasa ei iPhone’i ega iPadi ega iPad Mini või Macbook Airi. Mis tal siis üldse kaasas on? Alright, Samsung on ka väga OK. Aga ikkagi. Kui isegi seda pole kaasas? Tundub kuidagi mõeldamatu. Aga olgu. E-raamatud on kerged ja neid on mugav osta, kaasas kanda ja lugeda. Ometi, eestis e-raamatuid peaaegu ei müüda. E-raamatute müügi kasv on küll in double digits. Aga palju siis ikka mina ja veel mõned mu sõbrad-tuttavad osta jaksavad. Kõigist müüdud raamatutest on e-raamatud vaevu mõni protsent. Paremal juhul.

Eraldi teema on e-ajakirjad, mis on eestis hämmastvalt hästi toimima läinud. TMK, Looming, Vikerkaar, Akadeemia ja Loomingu Raamatukogu. Ja mitte ainult värsked numbrid. Jõudumööda kõik ilmunud aastakäigud. Really, neid pigem ei tahaks endale koju meetrite kaupa riiulitesse tekitada, aga lugeda on neid miskipärast kogu aeg vaja, kui eesti keel üldse korda läheb. Ja lugeda on neid neetult mõnus. Just iPadist.

Sellele vaatamata, et keegi teine eriti e-raamatuid ei osta, olen mina isiklikult põrutanud otse tagasi murdeikka. Ma loen hullumeelselt palju. Sadu raamatuid. Ma unustan end lugema keset kõige kummalisemaid hetki. Kinos. Telekat vaadates. Ma istun ööstiti üleval ja loen, ma loen kohvikus, ma sõidan bussiga Tartusse – et saaks tee peal lugeda. Ma lähen külla... ja istun diivaninurka ja loen. Ma loen kümmet, vahel kahtekümmet raamatut korraga, paralleelselt. Ma loen teadust, ma loen populaarteadust, ma loen majandust, põnevikke, poliitikat, pornot – kõike. Lõppu lisan väikse nimekirja mõnest paremast raamatust, mis viimase paari aastaga loetud. Just paari aastaga. Sellest ajast, kui tuli iPad.

Muidugi, ma loen põhiliselt inglise keeles. Teisi keeli ma eriti ei oska. Ja eesti keeles mind huvitavad uued raamatud e-raamatutena eriti välja ei tule. Need mis tulevad, on sageli paberil juba loetud. Seega ma ei oska veel Keskraamatukogu e-laenutussüsteemist Ellu’st suurt midagi arvata. Kuid inglise keeles lugemine on mugavam kui eales varem – vajutad näpuga sõnale ja dictionary ütleb sulle sõna tähenduse. Easy.

Aga.

Mida enam e-raamatuid, seda selgem on, et päris raamatul on ikka veel mõningasi strateegilisi eeliseid. Mõned neist on tasandumas, või lausa kadumas, kuid midagi on siiski veel alles. Näiteks saab päris raamatut kinkida. Mitte nii, et ostad uue ja kingid ära nagu on e-raamatuga ainus variant. Ikka nii, et ostad, loed läbi ja siis annad tasuta sõbrale. Nagu alati on tehtud. Sulle jääb mälestus loetust, sõbrale raamat. Kui ka tema loeb, on ühine teema, millest rääkida. Kasutatud raamatu kinkimisega sarnaselt toimib päris raamatute laenamine. Loed läbi, laenad, ja on jällle ühine teema rääkida – millal tagasi tood? Keegi tegelikult kunagi ei too.Aga ikkagi teema.

Amazon.com on nüüd tegemas second-hand raamatute turgu. Kus saad oma raamatu ära müüa, nii et see kustub sinu süsteemist ja saab uue omaniku omaks. Juba praegu on valitud raamatutel laenutamis-funktsioon. Jah, seda on vähestel. Aga mõnel siiski on. Siis laenad raamatu sõbrale ja sel ajal ise lugeda ei saa. E-raamatu eelis on, et loetud päevadega saad igal juhul raamatu tagasi. Pole just väike asi, eks. Üldiselt ongi e-raamatuid jagada ja laenata mugav inimestele, kellega koos raha teenid. Kellega vaja operatiivselt infot jagada, et kohe rohkem raha teenida. Sest e-raamatust lõikude või info jagamine on majoorne valu istmiku piirkonnas. Copyright rulez teevad kõik vähegi meaningful katsed peale print screeni totraks ja kasutuks. Anoh, elame-näeme, kuidas see asi areneb.

Generaator VISA 9 kVA P9B. 8900 eur. 
Pikendab su e-raamatukogu eluiga nädalaid, või kuid. Kuniks kütust.
Nüüd mõnest veel tähtsamast asjast.

 Aku.

 Ma ei oska hinnata, kui tõenäoline on mingi päikesepurse või mõni muu global disruptive event. Aga ma tean, et iPadi aku peab pideva kasutamise jooksul vastu u 10 tundi. Ja see paneb mõtlema. Juhul, kui peaks midagi juhtuma elektriga on sul kogu su elektroonilist raamatukogu 10 tunniks lugemiseks. OK, ootereziimil nädalaks, aga siis see tähendab, et sa eriti ei loe. Ainult ootad. Rääkimata sellest, et sul on siis tõesti ainult need raamatud, mis oled seadmesse laadinud. Mitte need, mis on Cloudis. Jah, Kindle’il veidi kauem. Aga mitte aastaid.

Kui fantaseerida – ja see on üks ägedamaid fantaasiaid, kas pole – et saabub apokalüps, ja sa oled üks ellujäänutest, kel tuleb hakata tsivilisatsiooni üles ehitama, siis on väga raske näha, et sul e-raamatutest liiga palju kasu saab olema. Kui elekter on napp, siis ma kardan, et teised ellujäänud naeravad su paremal juhul välja, või mis tõenäolisem, koksavad su ära, kui sa linna viimase diiselgeneraatori juurde oma iPadi laadijaga koperdama tuled.

Muidugi on tsivilisatsiooni lõpp vähetõenäoline kuum unelm. Aga kindlasti mitte võimatu. NASA ütleb - ja kui NASA ütleb, siis targemad kuulavad - et 1x200 aasta Solar Superstorm võib tulla millal iganes. Viimane oli 1859. Ja suuri asju on veel.

Suur vend.

Amazon.com tegi mõned aastad tagasi sellise apsaka, et kustutas kasutajate seadmetest George Orwelli “1984”. Kuna kirjastajal polnud õigusi seda müüa. Rahva raev tõusis taevani ja iroonia oli piiritu. Mõelda, just selline raamat.Aga see panigi mõtlema. Väga nutika arvamusloo on kirjutanud Piret Bristol, kes sama teemat puudutab. Muuhulgas ütleb ta: “Mõni aasta tagasi avaldasin Tallinna keskraamatukogus umbusku e-raamatu vastu. Vastupidi paberraamatule on see paremini kontrollitav, tsenseeritav ja ka hävitatav. Selle lugemise instrument on ebamugav luksuskaup.” Amazon.com, apple.com ja kõik teised e-raamatute müüjad omavad tehnilisi vahendeid, kuidas raamat lugejast hävitada, või seda muuta. See on fakt. Paraku.

I'm on fire!
Loe siit, kuidas Amazon.co.uk kustutas aastal 2012 ühe norra naise Kindle konto ja kõik ostetud e-raamatud ühe liigutusega ära. Ja mitte midagi ei selgitanud. Kui midagi 20.sajandist õppida siis ehk seda, et mitte ühtegi ettevõtet ei peaks lõpuni ja pimesi usaldama, ja et ükski poliitline süsteem pole liiga stabiilne, eks.

Täpselt seda ka Piret Bristol edasi ütleb: “E-raamatu – pean silmas eelkõige teksti, mida on võimalik digitaalsel kujul lugeda ja levitada – suur pluss on see, et samas saab ta olla täpselt eelväidetu vastand: tsenseerimata ja kontrollimata kirjasõna.” Ja ka see on tõde. Elame me ju planeedil, kus suurim riik ja rahvas on internetimaailmast eraldatut suure tulemüüriga. Aga just praegu on ka väike Island suure Venemaa sabas arutamas seadust, kus laste ja naiste kaitseks hakatakse sisse seadma analoogset tulemüüri. Esialgu räägitakse porno piiramisest. Marquis de Sade – värise. Sina oled essa. Tessa. 1984. All over the place. Pigem ikka SolarSuperstorm. Booom! Elering? Võrgutasud? Hahaa. Ärge ajage naerma. Desert Eagle ja Piibel.

Kuigi apokalüptika ajab ikka väga kõvaks ja äge on kujutleda end mingi säilinud hõimu juhina 7 naise ja 500 raamatu ja väga võimsa tulirelvakollektsiooniga, on paberraamatul ka siis teatud eeliseid, kui tsivilisatsioon kahjuks ei lõppe ja elekter ei katke ning kui isegi mikrostalinid ja megakorporatsioonid new wave türanniaga hakkama ei saa. Ühtegi eelnimetatutest ei tohi alahinnata. Samas neile kindel olla ka ei maksa. Rumal näed välja.

Mihkel Mutt kirjutas väga muhedalt lahti paberraamatu taktiilse olemuse meeldivuse. Mutt eeldab, ja pigem õigesti, et suures plaanis muutub järgmise saja aastaga koduses elamiskeskkonnas sama palju revolutsioonilist, kui möödunud saja aasta jooksul muutus autoga. St suurt mitte midagi, lisati vaid CD player.
Ja jätkuvalt saab kodus kõik olema just nimelt nii, nagu Mihkel Mutt tabavalt märgib: oma raamaturiiulit lased külalisel silmitseda uhkusega. Aga kui keegi juhtub võtma laualt su iPadi ja luba küsimata sobrama hakkab: hei! Seal pole ju ainult raamatud! Seal on sextid, chatid, pildid, kirjad ja kõik muu. Inimestelt, kellega sa isegi ei tohi aimata, et ma niimoodi suhtlen, ok?! See on väga awkward moment, kui tuleb end tuttava kõrvale istuma seada ja pingsalt jägida, et ta vaataks ainult sinu e-raamatukogu.

Ja päris lõpetuseks toon välja raamatu ühe fundamentaalse omaduse, mis eristab teda kõigist teistest inimkultuuri artefaktidest.

Raamat on kõige demokraatlikum võimalus kinkida teisele inimesele terve uus maailm. Jah, kunst suudab sama. Mõni maal või skulptuur. Aga need taiesed, mis sisaldavad endas tervet uut maailma, on ekstreemselt ebademokraatlikud, sest nad on seda väärtuslikumad, mida unikaalsemad nad on. Raamat aga omab sageli väärtust, mis on isegi positiivses suhtes tema tiražeeritusega. Muidugi mitte alati ja muidugi mitte kõigile (jätame kõrvale bibliorastid, kes koguvad ainult vanu ja unikaalseid teoseid). Aga sageli siiski. Uus raamat, päris uhiuus paberist raamat, on üks väheseid võimalusi teha väärikas kingitus inimesele, kellel on kõik olemas. Isegi kui sul endal pea mitte midagi ei ole. Marquez, Vonnegut, Pelevin, Ellis, Taleb, Viivi Luik, Õnnepalu. Nimekiri on tegelikult uskumatult pikk. Igaüks tunneb põnevust, huvi ja lugupidamist vähemalt mõne sellise titaani loodud maailma vastu. Ja päris kindalt suudad sa valida midagi sellist, mis absoluutselt vaatamata su vaesusele annab edasi seda, mida sa pead maailmas tegelikult tähtsaks ja väärtuslikuks. Just seda suudavad ainult päris raamatud.

Seepärast ongi raamatust saanud viimane väärikas kink igale inimesele. Sest raamatut kinkides kingid sa terve maailma, ja maailma kinkides on kõik võrdsed. Ükski muu asi seda ei suuda. Mitte niipea. Võibolla mitte kunagi. Ja ei ükski e-raamat. Vähemalt mitte seni, kuni inimesed füüsiliselt üksteisel veel külas käivad. Päriselt kätt suruvad. Päriselt embavad. Päriselt suudlevad.
Ja siia lõppu siis 7 raamatut, mida viimasel paaril aastal olen e-raamatuna väga hinnanud.

1. Antifragile: How to Live in a World We Don't Understand
2. Imperial Bedrooms
3. Out of Eden: The Peopling of the World
4. The Dictator's Handbook: Why Bad Behavior is Almost Always Good Politics
5. The Trouble With Physics: The Rise of String Theory, The Fall of a Science, and What Comes Next 
6. Symmetry and the Monster : One of the greatest quests of mathematics 
7. The DIRTY Big Book of SEX Quotes: Plus Sexy Biographies from Woody Allen, Madonna, Marilyn Monroe, Jenna Jameson, Mae West, Oscar Wilde, Bill Maher and More!

Thursday, February 21, 2013

Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 55: XXI sajandi (kultuuriteaduslike) artiklite tüpoloogia

See on taaspostitus revust, mis ilmus sügisel Eesti Rahva Muuseumi blogis. Kindlasti kõik lugesite innukalt, aga ei tihanud võõras kohas kommenteerima hakata. No vaat, nüüd võib jalad lahti võtta ja end vabalt tunda.

2012. aasta hilissuvel ilmus ERMi aastaraamat 55, mille põhiosa moodustavad seitse kultuuriteaduslikku artiklit. Me elame teadupärast ajal, mil teaduse klassifitseerimisest on saanud baas ja uurimistööst enesest pealisehitus – kuidas saaks siis veel paremini tähistada niisuguse kogumiku sündi, kui mitte väikese sõbraliku artiklite tüpoloogiaga!

Artikkel eeterkehadest (mitte segamini ajada metaartikliga)

Ektoplasma, eeterkeha substants.
Artikkel eeterkehadest tunneb uhkust selle üle, et on välja murdnud vanamoodsast, kopitanud paradigmast ja uurib asju, mida tegelikult olemas ei olegi. Positivism on nii XIX sajand! Näiteks paar nädalat tagasi pidas Marek Tamm Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva konverentsil ettekande „Karl Ristikivi kirjutamata teosed“. Leebemal juhul on käsitlusalused asjad kusagil olemas, aga autor ei ole nendega kunagi isiklikult kokku puutunud – vt ka „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud“ (Pierre Bayard, e. k Loomingu Raamatukogu 18–20/2008). Eetriuurimine võtab tuure üha üles.

Tõsi, Piret Õunapuu artikkel „Eesti Rahva Muuseumi noorepõlve teostamata unistused“ teeb seda õige kaines laadis. Peamine lõiv moele ongi pealkiri, muus osas tundub tegu olevat täiesti taheda ajaloolise ülevaatega. Sügavat muljet avaldas mulle näiteks see, et kui Villem Ernits pidas 1913. aastal visionäärliku ettekande „Vabaõhu muuseum“, leiti see olevat niivõrd mõistlik jutt, et tekst otsustati brošüüri kujul 1500 eksemplaris välja anda. Oi aegu, oi tiraaže, oi missioonitunnet! Ja muidugi võiksid uues ERMis olemas olla sõjaosakond ja kodutööstuse osakond, nagu omal ajal plaanitud. Soovitavalt kõrvuti, esimene kujundatud sinistes, teine roosades toonides.

Metaartikkel (mitte segamini ajada artikliga eeterkehadest)

Ka refleksioon uurimistöö asemel on muutumas üha populaarsemaks ja sellega metaartikkel tegelebki. See üritab mõtestada oma valdkonna minevikku, olevikku ja tulevikku, kaardistada erinevaid arenguliine, visioneerida järgmisi etappe ja näitlikustada seda kõike jooniste ja tabelitega. Huvi tunnevad selle vastu peamiselt inimesed, kes on ise mujal esinenud alternatiivsete jooniste ja tabelitega – näiteks osutavad seal nooled teises suunas või mullikeste asemel on kastikesed (mullikesed on muidugi innovatiivsemad).

Pille Runneli ja Pille Pruulmann-Vengerfeldti  „Kui muuseumist saab sõnum osalevatele auditooriumidele“ on muuseumi aastaraamatus avaldatud muuseumiteemaline artikkel, mis räägib muuseumist kui sellisest ... museoloogiliselt. Sisaldab Venni diagramme näiteks selle kohta, kuidas on omavahel seotud muuseumi kultuuriline, majanduslik ja avalik funktsioon. (Need on seotud nimelt niimoodi, nagu asjad selles kõige levinumas Venni diagrammis ikka seotud on.) Lõppsõnas rõhutatakse erinevate lähenemisviiside prisma olulisust ja seda, et postmodernne ühiskond vajab refleksiivseid kodanikke. Õnneks ütleb viimane lause inimkeeli, et muuseumi külastajaid tuleb käsitleda kui sõpru. Sellele võib küll kahe käega alla kirjutada.

Etalonartikkel

Artikkel, mis on selgesti võtnud eesmärgiks olla tubli ja korralik teadustekst. See tähendab, et enne, kui asja juurde jõutakse, tuleb läbi närida tohutust hulgast diskursust legitimeerivast mannavahust. Etalonartikkel sisaldab ilmtingimata üle igasuguse mõõdu termini ambitsioonidega sõnu ja väljendeid. Näiteks „mälutöö“, „mälupraktika“, „mälutegevus“, „mälupoliitika“, „mälukoht“ ja minu lemmik, „mälu mälu“. („Mälukat“ ei leidnud.) See on põhimõtteliselt nagu mingi liitsõnade tegemise mäng. Mulle tuleb ikka meelde, kuidas põhikoolis käskis emakeeleõpetaja pahaaimamatul klassivennal moodustada täiesti juhuslik liitsõna, ükskõik milline, ja huuletubaka lutsutamisega hõivatud noormehe esimene valik kogu meie rikka emakeele hulgast oli „linnutöö“. Nojah, ja lõpuks tuleb välja, et see, millest rääkida tahetakse, ei ole sugugi nii üle mõistuse keeruline, nagu karta võinuks.

Sellistest žanritunnustest hoolimata toob Kirsti Jõesalu artikkel „Eesti nõukogudejärgne mälutöö: nõukogude minevik presidentide kõnedes“ kõigi nende „mäluga“ algavate sõnade rägastikus esile täiesti märkimist väärt suundumusi, mida ka rõõsapõsisel inimesel tänavalt võiks olla põnev teada. Veider küll, aga nii on, lugesin huviga. Muide, meie praegusest presidendist jääb kuidagi ebameeldiv mulje ...

Väitekirja põhjal kirjutatud artikkel

Etalonartikli väike vend, kes tahab suureks saades samuti hakata etalonartikliks. Ta kannatab aga veel kergete kasvuraskuste all: lihtsaid asju öeldakse kohe eriti keeruliselt, üldistavates osades (alguses ja lõpus) leidub teinekord võluvaid kombinatsioone iseenesestmõistetavusest ja absurdist; ajuti tungib läbi artikli liha teravalt esile väitekirja skelett, kusjuures tihti on võetud šnitti reaalteaduste mudelist. Kahju on loobuda mõnest üsna ebaolulisest viitest, mille leidmisega läks omal ajal oh-kui-kaua aega. Samas on väitekirja põhjal kirjutatud artikli taga enamasti tõhus töö, mitte ei korda autor seda, mida ta juba seitsmeteistkümnes kohas varemgi kirjutanud on, ning teemasse suhtub ta vähemalt väikese kirega. Selle eest võib niisugusele artiklile mõndagi andestada. Et ta ainult ikka õiges suunas kasvaks, suureks saades harjavart alla ei neelaks!

Lahtiütlus: olen selle tüübi suhtes eriti leplik, kuna minugi kontole kuulub just nimelt niisugune teadusartikkel.

Terje Toomistu käsitlus „Nõukogude sümboolika tähendustest siirdepõlvkonna hulgas Eestis ja Venemaal“ põhineb intervjuudel eesti, vene ja eestivene informantidega, järeldused kinnitavad (vähemasti minu) eelarvamusi antud teemal. Lisaks saab teada, et ka roosas särgis tibi võib osutuda teadlikuks kommunistiks ning et elu Venemaal enne ja nüüd on „nagu juua sama mahla teisest klaasist“. Vaat see metafoor tuleks küll üldkeelde juurutada.

Artikkel meie elust

Ivake eesti toidukultuuri.
Artikkel meie elust ehk Õnne-13-artikkel on kultuurilise pöörde sünnitis, mis võtab luubi alla mõne argielulise nähtuse (objekti, tegevuse) ja üritab seda vaadelda ammendavalt ja igakülgselt. Argieluline nähtus iseenesest on lugejale tõenäoliselt tuttav ja see tõmbabki publikut teksti juurde, teiselt poolt peab autor enam vaeva nägema, et kirjutatut ikkagi teadusena kehtestada. Sestap kohtab Õnne-13-artiklis tihti lõbusaid väiteid, nagu „toitumise saab jagada söömiseks ja joomiseks“ ning „toit on kood, millega võib edastada väga erinevaid sõnumeid“. Oleneb autorist, kui palju ta niisugustele üldistustele panustab. Parimal juhul võib Õnne-13-artikkel olla kõigiti hariv ja huvitav pala.

Tuija Saarise „Tuline nagu põrgu, must nagu öö. Eestlane ja kohv“ annabki kaunis põneva ülevaate kohvijoomise ajaloost Eestis; kasuks tuleb võrdlev perspektiiv Soomega. (On nad seal ikka väikekodanlased küll, ei mingit jõulist viikingimentaliteeti!) Eesti kohta saab muuhulgas teada, et külmetust on siinmail kombeks ravida denaturka ja sigurikohvi seguga ning piima asemel võib kohvis tarvitada ka munakollast. Lausa väärika tviteratuurse kirjandusteosena toimib lause: „Üks mees rääkis, kuidas ta sai paki lahustuvat kohvi, talle meeldis selle maitse ja ta jõi seda nii palju, et pulss muutus kummaliselt kiireks“ (kuus tähemärki läheb kahjuks üle).

Artikli kõrvale soovitan kindlasti lugeda eesti juhtiva kohviuurija Martin Luiga käsitlust „Saatanapiim“, mis minu meelest asetseb eesti kohvidiskursuse tulipunktis (kuivõrd see on publitseeritud alles käesoleva aastanumbri sees, ei saa Saarisele muidugi pahaks panna, et ta sellele ei viita): http://www.zaum.ee/2012/02/saatanapiim.html.

Artikkel teiste elust

Niisuguse artikli suur pluss on see, et erinevalt Õnne-13-artiklist võib autor rahulikult eeldada: publik ei tea sellest, millest kirjutatakse, mitte halligi. Seetõttu saab seda kirjeldada rahulikult, selgelt, punnitamata ja inimkeelsetes lausetes. Sekka võib visata ka mõne tabeli või joonise, aga üldiselt tasub panna lihtsalt pilte, mis ütlevad võõra tegelikkuse kohta rohkem kui tuhat sõna. Selline artikkel on natuke nagu reisikiri Gulliveri juhtumustest ja loomulikult tulevad illustratsioonid ainult kasuks.

Mare Kõiva ja Andres Kuperjanovi artikli pealkiri on „Survakarid, kukerid ja teised“ – eks kõla see ju natukenagu „Jutte tulihännast, puugist ja vedajast“ või „Näkid, kratid, luupainajad“? Sisu klapib sellega hästi, juttu tuleb loomamaskidest, puust ja punaseks (!) värvitud loomanahka mähitud fallosest ning kroonilisest kanade defitsiidist Bulgaarias Perniku piirkonnas. Lõbutsetakse, möllatakse, kõlab bahtinlik karnevalinaer. Mulle isiklikult meeldib väga foto, mis kujutab kaht intiimsesse vestlusse hõlmatud noort inimest ja kannab allkirja „Esinejate ja publiku piirid ähmastuvad“.
 ö
Näe! Artikkel! Täiesti kasutu ja äärmiselt huvitav!
Vana kooli artikkel

Vana kooli artikkel räägib asjast. Sissejuhatus on napp ja kiire, autor ei suuda kauem kannatada ja tormab ummisjalu huvitavate arhiivileidude juurde.  Ta on neid paberilehti oma silmaga näinud, oma käega katsunud! The world must know! Ja kui nüüd uue aja inimene põlastavalt mühates arvab, et see on mingi kuiv ja igav värk, siis arvaku uuesti. Mis oleks põnevam kui näiteks teiste inimeste erakirjades sorimine, nende kohtuhagide ja testamentide lugemine? – Ent mitte niisama, mitte labasest uudishimust; vaid õilsast teadmisjanust, varustatuna selge pilgu ja kaine mõistusega, mille on meile andnud vahepeal möödunud aastakümned või koguni aastasajad. Vana kooli artikkel ei vaja enese tõestamiseks hüpoteese, metoodikat ega järeldusi. Vana kooli artikkel ei ole vahetult kasulik ei Eesti ega Euroopa Liidu infrastruktuurile. Selle tulemusi (mis tulemusi?!) ei anna rakendada ärisektoris.  See on midagi võimast ja ilusat. See on puhas teadus.

Piret Jõgisuu artikkel „Kirjad Viljandimaa kirikuõpetajatele 1880–1915“ piirdub soojenduseks kahe lausega teemal „kirjad inimese elus“ ja künnab siis kohe otse edasi arhiivimaterjali, mis peaks küll kõnetama meid kõiki. Vahest juhtub sinulgi, hea lugeja, mõnikord niisamuti nagu Jaanil Kõpu kihelkonnast: teinekord on süda mõne naise või lapse või looma peale nii kuri, et kõik ususeadus jääb puha tegemata? Muresid on teisigi: küll on kiriku kantsel räpane, siperinid elavad literiga elu või on kirjasaatja tulevane minia lasknud ennast linnas kalaks muuta ja endal teise rinna ära lõigata. Ei olnud inimestel ka saja aasta eest kerge, on kõige selle moraal. Ja väga hea moraal.


Sest mis kasu on teadustekstist, mis ei paku midagi hingele?

Pildid võetud siit, siit ja siit; viimase kunstiteose autor on Gerard Wigmana.

Wednesday, February 20, 2013

Friday, February 15, 2013

Gary's Top 5 Most Beautiful Firearms In The World



5. Pepperbox-püstol. Nunnu, tömp, kompaktne.



4. Colt mudel 1860. Illustratsioon sõnale "püss".



3. Tschinke. Slaavipärase relvadisaini ime. Poola linnujahipüss.




2. Louis XIII linnujahipüss. Puhas filtreerimata ilu.


1. Nock gun. Mailma kõige stiilsem tulirelv. The official Gun of Elysium.






Tuesday, February 12, 2013

Viimaste Asjade Maa

Illustratsioon Müürilehele. Pilt saadab tõlgitud lõiku Paul Austeri romaanist "Viimaste Asjade Maa"

ZA/UM Lisamaterjalid: Detailfragment. 300 dpi trükis oleks 84x59cm ehk standardformaat A1







Kel huvi võib piiluda: siin on trükisuuruses originaal (7016 x 9922 px, 47mb, lahti pakituna 200mb)

Thursday, February 7, 2013

Raamatute kaaned

Ehk oled poes märganud - on ilmunud trobikond raamatuid seerianime all "Orpheuse Raamatukogu". See on noobel ettevõtmine, ta keskendub maailma ulmeklassika eesti keeles välja andmisele. Kontseptuaalselt midagi Loomingu Raamatukogu sarnast (pane tähele ka mõlema nimes "Raamatukogu"), aga kui viimane annab välja idaploki realismimasendust siis esimene ulme- ja fantastikakirjanduse allegoorilisi vilju. Kõrgelennulisest ja heatahtlikust lähtideest olenemata näevad raamatud rohkem välja nagu R-Kioski sopakakaltsud, umbes sellised:

What is that, is that Papyrus? Jesus Christ man, what the fuck? (Not actually Papyrus)

(Niisama nalja mõttes üks teine sama kirjastuse legendaarselt vastikute kaantega sari "Sündmuste Horistont". Wow!) Mulle tundub, et need raamatud näevad sellised välja selle pärast, et keegi otsustav keha (pssst, see tähendab: Raul Sulbi ja Siim Veskimees) peab ulme lugejaid debiilikuteks.

Igatahes! Oli 2012 kevad, aprill vististi, kui ma mõlgutasin taas mõttes ilmselget tõsiasja, et sellised olulised raamatud ei tohiks nii räigelt rõvedad välja näha. Vingumise asemel aga avastasin, et mul oli parajasti aega, viitsimist ja tahtmist proovida kätt parema kujunduse peal (pealegi hoiatas südametunnistus, et seda mitte teha oleks moraalne kuritegu, mis teeks maailma halvemaks paigaks). Niisiis võtsin kodanikualgatuse korras kurjusega võitlemise enda õlule ja pakkusin kirjastus Fantaasiale välja uue stampkujunduse. Hea samariitlane toonitas ka, et keegi ei taha selle eest mingit raha, et see on heast tahtest ja südame käsul. Üks kord ammu korjas sõber maast prahi üles ja talutas seda tükk aega kaasa kuni jõudsime lähima prügikastini. See avaldas muljet ja jäi meelde - tundsin nüüd, et mõnes mõttes oli kätte jõudnud justkui minu kord kellegi teise prügi üles korjata.

All on abipakkumisega kaasa saadetud kujunduse näidised. Need on üpris lohakalt, illustreerimise eesmärgil tolleks ajaks ilmunud raamatute kaanepiltidest töödeldud variandid. (Kaanel olevad illustratsioonid on muide enamuses minu tehtud, vaid viimane on Meelis Krošetskin, kelle hingel seisab muljetavaldav nimekiri jäledaid kaasi.) Võid kõrvale ka sarja originaale võrrelda ausama ülevaate mõttes.







Õujeee

Idee oli võtta šnitti erinevate väärtkirjanduse sarjade disainikeelest, "Penguin Booksist" "Loomingu Raamatukoguni", aga ka meil varem avaldatud ulmest. Lihtne graafiline välimus oleks kaasaegse pori keskel letil lööv ja nähtav, kunstiliselt eneseteadlik ja kõrgetasemeline ning annaks mõista oma sisu väärikusest. Peale selle aitaks kolmetoonilised graafilised pinnad peita võimalike illustraatorite saamatust. Iga väljaanne kannaks omaette värvikombinatsiooni, mis ideaalis prooviks aimata ka raamatu atmosfääri (niivõrd kuivõrd selline asi üldse võimalik on - tegelikult mitte. Aga ilus mõte!).

"Nii, ja mis siis sai? Räägi juba!" ütled sa?

No paralleelmaailm jäi olemata, seda ei saanud kunagi juhtuma. Võib-olla pakutud kujunduse visand ei kattunud sarja koostaja filosoofiaga sellest, kuidas peaks kommertsedu taotlev kirjandusloo klassika välja nägema? Või oskas marketing osakond nõustada, et nüüd keset sarja ilmumist nõnda drastiliselt kujunduse muutmine oleks ohtlik ja võõrandav, et seeria on juba niivõrd tuntud ja sellisena lugejaskonna teadvusesse sööbinud? Või lihtsalt solvuti? Kes teab! Ehee, muide, pärast seda ei ole sarja kaaneillustratsioonide asjus enam minu poole pöördutud. Aga see võib tulla ka sellest, et ma olen ennast täis eetiline illustraator ja keeldun tissidega amazonisõdalaste ja igavate märulikompositsioonide tegemisest. Otsin kaanematerjali raamatu teemadest, mitte stseenidest. Me ükskord vahetasime kirju sel teemal, Sulbi on rohkem "Raamatus on tüüp püssiga, tee kaanele tüüp püssiga tüüpi tulistamas kuule" tüüp. "See müüb paremini."

Siiski, ettevõtmine ei läinud aga täielikult raisku, Orpheus on küll kole edasi, kuid vähemalt sai üks uus sari sellest nurjatust saatusest säästetud. Etteheited, kurjad märkused, soovitused ja hea tahe kandis lõpuks siiski vilja ning kujunduse elemendid said endale kodu uue jutukogu sarja kestale:

Ippolit kui jumala kroon või Damoclese mõõk vürsti/taevatsaari ikooni kohal. Raamib viimast nimbusena päike või hoopis orbitaalkahuri käivitus?

Indiaanlased on palju igavamad. Üldse ei tulnud välja raamatu teemadest kaanematerjali otsimine ja tähtaeg hingas kuklasse. Häbi on.

Aga seda et..

See mis ma tegelikult selle kõigega öelda tahan on: Noor kujundaja! Tee oma osa! Iga poes oleva koleda raamatu eest mine viska üks muna kirjastuse akendesse!

Saturday, February 2, 2013

Veste

Eduardo Mata Icaza
Ma juhatan auväärse lugeja tähelepanu ühele sõnale. Ma olen kindel, et lugupeetu on oma elu jooksul kuulnud, näinud ja kirjutanud seda sõna nii mõnigi kord ning võõraks osutub ta vaid keelepuudulikule. Kõlalt on too sõna üpris kaunis, ei loksu liialt, ei lotenda, ei logise. Võiks isegi öelda, et see kahesilbiline kõlakomplekt voolab üle huulte küllaltki "magusalt", nagu shokolaad ilma š-ta. Muuseas on ta meie keele mõistes võõrsõna ja kannab kohe kõige esimesel kohal eksootilist tähte.

Kui sa oled kirjanik või näidendimees või stsenarist, siis on tõenäoline, et sa arvad sellest sõnast hästi, ehk isegi armastad teda ja seda, millele ta viitab. Tundub, nagu teda võiks olla põnevam kirjutada kui igavat ruumigeomeetriat või raskesti edastatavat sündmustikku. Kildu saab sisse rebida, vaimukusega esineda, inimest päriselust ägedamaks teha. Või hoopis tagasihoidlikuse ja tasakaalukusega särada? Võib-olla sa pole sulemees, aga lihtsalt jutukas tšello ja sellepärast ta meeldib sulle?

Kui sa aga juhtud olema kunstnik ja see sõna sulle meeldib, siis on sinu näol tegemist viimase värdjukk- emanikkujaga maamunal.

Ladies & gentlemen! I give you... dialoog.